vastutav väljaandja: jaan looga, jaanlooga@nooruse.ee, 737 0210 Makett ja küljendus: artur kuus illustratsioonid: artur kuus, Midyouney
keeletoimetaja: ene Nagelmaa toimetus: jaan looga, steven onkelinx, anna-liisa tamm, Merle varik, ülle Parm esikaane foto: artur kuus järgmine ajakiri ilmub: detsember 2026 ajakiri ootab käsikirju 31.12.2025 jaanlooga@nooruse.ee
sisukord
Käsimassaaži ja massaažitoolimassaaži mõju skeletilihaste biomehaanilistele ja viskoelastsetele omadustele, survevalu lävele ning subjektiivsele taastumisele pärast akuutset kehalist koormust 5
Propriotseptiivse neuromuskulaarse fasilitatsiooni meetodi mõju tserebraalparalüüsi põdeva kroonilise seljaajukahjustusega patsiendile juhtumianalüüsi näitel
14
Mikro- ja makrotoitainete saadavus toiduga erinevatesse elanikkonna gruppidesse kuuluvatel naistel 21
Eesti U18 ja U21 vanuseklassis võistlevate judokate erialane kehaline võimekus
31
Willingness, associated factors, and college support for volunteering: a cross-sectional study among Tartu Health Care College students during the covid-19 pandemic 40
Eesti ajateenijate kogemused ja ootused seoses tervishoiuteenusega Eesti Kaitseväe väeosade meditsiinikeskustes ning neist kogemustest tulenevad ettepanekud ja soovitused teenuse parandamiseks
Omastehooldajate väljakutsed ja toetamise võimalused täisealise lähedase hooldamisel kodus ning ettepanekud koolitusprogrammi koostamiseks
Evaluation of advanced practice nursing curriculum in Estonia: a curriculum evaluative case study
Tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlaste hinnang oma erialase arengu toetusele
50
57
68
84
Hea lugeja!
Käesolev ajakiri Terves Kehas Terve Teadmine on esimene Tartu Tervishoiu Kõrgkooli välja antav teadusajakiri. Tegemist on kord aastas ilmuva rahvusvaheliselt eelretsenseeritud ja avatud juurdepääsuga ajakirjaga, mis avaldab uudseid uurimistulemusi tervishoiu ja tervishoiuhariduse valdkonnas.
Ajakiri käsitleb tervise ja tervishoiuharidusega seonduvaid teemavaldkondi, näiteks ühiskonna terviseteadlikkus, toitumine, kehaline aktiivsus, vaimne tervis, nakkushaigused ja nende ennetamine, patsiendiohutus, keskkond ja tervis, tervisetehnoloogiad, tervishoiu valdkonna õppekava arendus, õppe- ja hindamismeetodite ning kriteeriumite sobivus õpiväljundite saavutamiseks.
Soovime oma lugejatele pakkuda ajakohast ja teaduspõhist erialast teavet. Kõik soovijad nii Eestist kui mujalt maailmast on teretulnud meiega koostööd tegema nii rakendusuuringute kui arendusprojektide läbiviimisel. Samuti ootame uusi käsikirju ajakirja järgmisse numbrisse (tähtaeg 31.12.2025), mis ilmub 2026. aasta detsembriks.
Jaan Looga
Ajakirja Terves Kehas Terve Teadmine toimetaja
Dear reader,
Healthy body, healthy mind full of knowledge is the first scientific journal issued by Tartu Applied University of Health Sciences. Healthy body, healthy mind full of knowledge is the international peer-reviewed open access journal of Tartu Applied University of Health Sciences issued every second year, publishing innovative research results in health care and health care education.
The Journal focuses on topics related to health and health care education, for example, health awareness in society, diet, physical activity, mental health, infectious diseases and their prevention, patient safety, environment and health, health technologies, curriculum development in health care education, the cohesion of teaching and learning methods with assessment methods and assessment criteria in the achievement of learning outcomes.
We wish to provide our readers with novel and science-based information. All those from Estonia or other countries are welcome to cooperate with us in the work of applied research or R&D projects. Also, we would be glad to receive your manuscripts for the new issue (the deadline is 31.12.2025), which will be published in December 2026.
Jaan Looga Editor of Healthy Body, Healthy Mind Full of Knowledge
Käsimassaaži
ja massaažitoolimassaaži mõju skeletilihaste
ALguPärAne uuring
biomehaanilistele ja viskoelastsetele omadustele, survevalu lävele ning subjektiivsele taastumisele pärast akuutset kehalist koormust
The effects of manual and massage chair massage on the biomechanical and viscoelastic properties of skeletal muscles, pressure pain threshold, and subjective recovery after acute physical exertion
IvI vaher1, AnnA-LiisA TAmm1, KirKKe reisberg1 , mAriT sALus1, ALeKsAndrA Vähi2 , heLena PaLLon1, AndrA PAesTe1 , bäTheL-beTTy PirK2 , mArgus meriLA2, ThomAs schrAder3
1Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
2Kutseõppe osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
3Technische Hochschule Brandenburg, University of Applied Sciences, Saksamaa
Lühikokkuvõte
Sissejuhatus. Kiire ja kulutõhus taastumine on kvaliteetse treeningu ja heade võistlustulemuste aluseks. Eesmärk. Selgitada käsimassaaži ja massaažitoolimassaaži mõju selja- ja alajäsemete lihaste biomehaanilistele ja viskoelastsetele omadustele (lihase omavõnkesagedus, logaritmiline dekrement, jäikus, lõõgastusaeg ja roomavus), survevalu lävele (SVL) ja subjektiivselt tajutava väsimusastme taastumisele pärast akuutset kehalist koormust. Metoodika. Kaasati 32 naisharrastussportlast (18–50 a), kes jagati käsimassaaži (KM), massaažitoolimassaaži (MT) ja passiivselt lamamise (PL) uuringugruppi ning kel määrati enne koormust, selle jä-
rel ja peale taastumisprotseduuri (käsimassaaž, massaažitoolimassaaž või lamamine) lihaste (reie sirglihas, kaksik-sääremarjalihas, niude-roidelihas) biomehaanilised parameetrid (MyotonPro), SVL (Wagner Instruments) ning subjektiivselt tajutav väsimus (visuaalne analoogskaala, VAS-skaala) vastavates lihastes. Subjektiivset rahulolu taastumisprotseduuriga hinnati Likerti skaalal. Andmeanalüüsiks kasutati programmi SPSS, gruppidevaheliste erinevuste võrdluseks Mann-Whitney U-testi; statistilise olulisuse nivooks loeti p < 0,05.
Tulemused. Lihaste biomehaaniliste parameetrite väärtused varieerusid suurel määral kõigis uuringugruppides nii puhkeolekus kui väsimustestide järel. Käsimassaaž vähendas võrreldes massaažitooli-
massaaži ja lamamisega reie sirglihase, kaksik-sääremarjalihase ja niude-roidelihase jäikust (p = 0,01). KMG ja MTG uuritavatel reie sirglihase lõõgastusaeg pikenes (vastavalt p = 0,01; p = 0,03) ja roomavus suurenes (vastavalt p = 0,03; p = 0,04) taastumisprotseduuriga võrreldes väsitamistestide järgsete tulemustega. Massaažitoolimassaaž vähendas subjektiivselt tajutavat väsimust; samas SVLi oodatud alanemist pärast väsitamisteste ja suurenemist taastumisprotseduuride järel uuritavatel ei täheldatud.
Järeldused. Uuringu tulemused viitavad massaaži (sh massaažitoolimassaaži) kui survetehnika tõhususele koormusest taastumisel. Survevalu taluvust ei suurendanud ükski taastumisprotseduur. Subjektiivse hinnangu alusel oli kõige sobivam ja enim uuesti kasutatav taastumisvahend käsimassaaž.
Käsimassaaž võib olla efektiivne meetod lihasjäikuse ja -väsimuse leevendamiseks. Uuritavate vähesuse ja nende liikumisharrastuse iseloomu heterogeensuse tõttu ei saa selle uuringu tulemuste põhjal hinnata kahe erineva taastumisprotseduuri – käsimassaaži ja massaažitoolimassaaži – mõju erinevust. Lähtuvalt eelnevast on käimas jätku-uuring.
Märksõnad: massaaž, massaažitool, taastumine.
Abstract
Introduction: Fast and cost-effective recovery is the basis of high-quality training and good competition results.
Aim: The aim of the research was to clarify the effect of hand and massage chair massage on the biomechanical parameters of the muscles of the lower limbs and back (muscle natural oscillation frequency, logarithmic decrement, stiffness, relaxation time and creep), pain pressure threshold (PPT) and subjectively perceived fatigue.
Methods: A total of 32 female recreational athletes (18–50 years old) were included, who determined the biomechanical parameters (MyotonPro), PPT (Wagner Instruments) and subjectively perceived fatigue (visual analogue scale, VAS scale) in the corresponding muscles. Subjective satisfaction with the recovery procedure was assessed on a Likert scale.
Results: Hand massage decreased the stiffness in the rectus femoris, biceps femoris, and iliopsoas muscles compared to massage chair and lying down massages (p = 0.01). In conclusion, hand massage can be an effective technique to alleviate muscle stiffness, and it can enhance the recovery process of certain muscles. Furthermore, in KMG and MTG subjects, the relaxation time of the rectus femoris increased during the recovery procedure (p = 0.01; p = 0.03, respectively), and creep increased after the fatigue tests (p = 0.03, p = 0.04, respectively). Massage chair massage reduced subjectively perceived fatigue; however, the expected reduction in PPT after fatigue tests and increase after recovery procedures were not observed in the subjects. Conclusions: The results highlight the potential effectiveness of massage as a pressure technique for stress re-
covery. Hand massage may also offer a practical approach to relieve stiffness and muscle fatigue. However, due to the small sample size and the variety of exercise habits among participants, the study's findings cannot fully compare the effects of hand massage and massage chair massage. Subsequently, further research is in progress.
Keywords: massage, massage chair, recovery.
sissejuhatus
Sportlase kahe treeningu või võistluse vaheline taastumisperiood ei pruugi olla piisav, et saavutada lihaste valmisolek uueks maksimaalseks pingutuseks (Minett & Duffield, 2014). Püsiv ülemäärane lihasjäikus põhjustab sooritusvõime langust ning võib esile kutsuda lihasvigastusi (Butler et al., 2003), seega on efektiivsete taastumisprotseduuride valik ülioluline (Hausswirth & Le Meur, 2011). Treeningjärgse taastumise hõlbustamiseks on välja pakutud mitmeid taastumisprotseduure, sealhulgas survetehnikat nagu massaaž (Torres et al., 2012). Massaaž on üks enim kasutatavaid taastumisprotseduure (Field, 2014), mis näib olevat tõhus meetod lihasvalu ja tajutava väsimuse leevendamiseks (Dupuy et al., 2018). Viimasel ajal on nii Eestis kui ka mujal maailmas hoogustunud mehaanilise massaaži kasutamine, mis sisuliselt tähendab pehmete kudede manipuleerimist masinate, sealhulgas massaažitooli, -voodi ja muude mehaaniliste seadmete (nt massaažipüstol) abil (Zhong et al., 2018). Klassikalise käsimassaaži võrdlust mehaanilise massaažiga leiab teaduskirjandusest vähe. Küll aga on uuringud näidanud, et massaažitoolimassaaž on kulutõhusam kui tavapärane füsioteraapia (Kim et al., 2020) või käsimassaaž (Grand View, 2017). Praegu puuduvad objektiivsed andmed massaažitoolimassaaži mõjust nii lihaste biomehaanilistele ja viskoelastsetele omadustele kui ka väsimusest taastumisele (Qu et al., 2023; Wang, 2017). Sellest lähtuvalt oli käesoleva juhtuuringu eesmärk selgitada käsi- ja massaažitoolimassaaži mõju selja- ja alajäsemete lihaste biomehaanilistele ja viskoelastsetele omadustele (lihase omavõnkesagedus, logaritmiline dekrement, jäikus, lõõgastusaeg ja roomavus), survevalu lävele (SVL) ja subjektiivselt tajutava väsimusastme taastumisele pärast akuutset kehalist koormust.
Metoodika
Uuringu teostamiseks saadi kooskõlastus Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (protokoll nr 347/T-10, 16.08.2021) ja täpsemad uuringutulemused publitseeriti 2023. aasta kevadel ajakirjas Journal of Novel Physiotherapy and Rehabilitation (Vaher et al., 2023). Lisaks varem avaldatule annab käesolev artikkel ülevaate uue, samasisulise jätku-uuringu kavandist. Uuringus osales 32 (18–50 a) naisharrastussportlast, kes tegelesid kõndimise, jooksmise või muu täpsustamata vastupidavusspordialaga (n = 15), jõusaalitreeningu, pilatese (n = 11), tantsimise
Tulemused on esitatud mediaanväärtusena (25.; 75. protsentiil). KMG – käsimassaaž, MTG – massaažitool, PLG – passiivselt lamamine, kMi – kehamassiindeks, iPaQ-sF – rahvusvaheline kehalise aktiivsuse küsimustiku lühivorm, Met – metaboolne ekvivalent.
(n = 5), rühmatreeningu (n = 4), pallimängude (n = 3), rulluisutamise (n = 1), jäähoki (n = 1) või kergejõustikuga (n = 1). Valim moodustati mugavusvalimi põhimõttel. Uuritavad jagati kolme uuringugruppi (tabel 1) vastavalt uuringu teostajate ajagraafikule. Uuritavatel paluti vähemalt 24 tundi enne uuringut mitte treenida. Uuringus osalemise välistamise kriteeriumiteks olid akuutsed haigused, vigastused ja rasedus.
Kuna alajäsemed ja alaselg kannavad meie igapäevase motoorse tegevuse juures kõige suuremat koormust ning massaažitoolimassaaž võimaldab just selles piirkonnas paiknevaid lihasgruppe kõige rohkem mõjutada, siis võeti vaatluse alla just see kehaala. Reie (m. rectus femoris ehk reie sirglihas), sääre (m. gastrocnemius ehk kaksik-sääremarjalihas) ja alaselja (m. iliocostalis ehk niude-roidelihas) piirkonna tajutava väsimustaseme hindamiseks kasutati visuaalset analoogskaalat (VAS). Taastumise efektiivsuse subjektiivseks hindamiseks ja taastumisprotseduuri (käsimassaaž, massaažitoolimassaaž või passiivne lamamine) korduskasutamise tõenäosuse selgitamiseks kasutati Likerti viiepalliskaalat, kus 1 näitab väitega täielikku mittenõustumist ja 5 väitega täielikku nõustumist.
Survevalu läve hinnati algomeetriga (Wagner Instruments FPK 20, Greenwich, USA) kaksik-sääremarjalihase ja reie sirglihase lihaskõhu keskosas (Farasyn & Meeusen, 2003). Arvesse võeti kahe mõõtmise keskmine tulemus (Keating et al., 2001).
Lihaste (kaksik-sääremarjalihas, reie sirglihas ja niude-roidelihas) biomehaaniliste parameetrite hindamiseks kasutati müotonomeetrit (MyotonPro, Myoton Ltd., Eesti), millega määrati 1) lihase omavõnkesagedus (Hz), mis iseloomustab lihastoonust; 2) logaritmiline dekrement, mis iseloomustab lihaselastsust ehk lihase võimet taastada pärast kokkutõmmet oma algkuju; 3) jäikus (N/m), mis iseloomustab lihase võimet seista vastu selle kuju muutvale jõule; 4) mehaanilise pinge lõõgastusaeg (ms); 5) deformatsiooni- ja lõõgastusaja suhe ehk roomavus (Vain et al., 2006).
Väsimuse esilekutsumiseks alaseljas ja alajäsemetes sooritasid uuritavad 10 seeriat x 10 kordust maksimaalset vertikaalset ülestõstetud kätega üleshüpet (Knihs et al., 2021). Seeriatevaheline paus oli 30 se-
kundit. Kaksik-sääremarjalihase väsitamiseks seisis uuritav ühel jalal step-laual ning langetas ja tõstis korduvalt kanda toetuspinnalt kuni kurnatuse tekkeni, hoides samal ajal kogu keha sirgena. Liigutuste sagedus oli fikseeritud metronoomiga (60 lööki minutis). Harjutus lõpetati, kui uuritav oli kurnatud, ei suutnud etteantud tempot hoida või ei suutnud kõnealustes tingimustes säilitada tasakaalu (Hébert-Losier et al., 2017). Alaselja sirutajalihase (niude-roidelihas) väsitamiseks kallutati keha 45-kraadisel Rooma pingil ette (u 80 kraadini kere fleksiooni puusaliigesest) ja taha (lähteasendisse), sõrmed sõrmseongus kuklal. Harjutust sooritati metronoomi antud tempos (45 lööki minutis) kurnatuseni. Harjutus lõpetati, kui uuritav ei suutnud sooritada seda vastava amplituudi või tempoga. Kirjeldatud kolme testi vaheline puhkepaus oli minimaalne, uuritav asus järgmist testi sooritama, kui oli eelneva lõpetanud. Subjektiivset väsimust, lihaste biomehaanilisi ja viskoelastseid omadusi ning SVLi hinnati kohe peale kolme väsitamistesti sooritamist.
Pärast väsitamist sai osa uuritavaid 15 minutit käsimassaaži (käsimassaažigrupp, KMG; n = 11), osa massaažitoolimassaaži (MTG; n = 11) ja osa moodustas passiivselt lamamise uuringugrupi (PLG; n = 10). 15-minutilist käsimassaaži teostati klassikalise Rootsi massaaži võtetega; massaažitoolis (Borealis, Ultra Plus, Hiina) kasutati 15-minutilist automaatset programmi Sports Refresh (Borealis Estonia, 2022). Mõlemad massaažid teostati jalatalla-, sääre-, tuhara- ning alaseljalihastele.
statistiline andmetöötlus
Mõõtmistulemuste normaaljaotuse kontrolliks kasutati Shapiro-Wilki testi ning kirjeldav statistika esitati mediaanide ja ülemise-alumise kvartiilidena. Kahe erineva ajahetke (enne ja pärast) grupisiseseks võrdluseks kasutati Wilcoxoni astakmärgitesti ning gruppidevaheliste erinevuste võrdluseks Mann-Whitney U-testi. Lihaste omavõnkesageduse, jäikuse, dekremendi viskoelastsete omaduste ning survevalu läve näitajad koondati statistilisi meetodeid kasutades. Muutused (∆) lihaste omavõnkesageduses ja teistes biomehaanilistes parameetrites (jäikus, dekrement) ning lihaste viskoelastsetes omadustes (mehaanilise stressi relaksatsiooniaeg ning deformatsiooni ja re-
Tabel 2. Lihaste jäikuse, mehaanilise relaksatsiooni aja ja roomavuse muutuste erinevus gruppides ja gruppide vahel
tulemused on esitatud mediaanväärtusena (25.; 75. protsentiil). Rs – reie sirglihas; ks – kaksik-sääremarjalihas; NR – niude-roidelihas; Δ1 algväärtus −pärast väsitamisteste; Δ2 pärast väsitamisteste − pärast sekkumist; KMG –käsimassaažigrupp; MTG – massaažitoolimassaaži grupp; PLG – passiivselt lamamise grupp; S – jäikus; tr − mehaanilise pinge relaksatsiooni aeg; C – roomavus. N/m – njuutonmeeter, ms – millisekund. ¤ p < 0,05 Δ1 vs. Δ2; † p ≤ 0,05 KMG vs. PLG; p ≤ 0,05 MTG vs. PLG; ¥ p ≤ 0,05 KMG vs. MTG.
laksatsiooni aja suhe) arvutati järgmiselt: ∆1 – algnäitajatest lahutati väsitamistestide järgsed näitajad; ∆2 – väsitamistestide näitajatest lahutati massaažiseansi järel saadud näitajad. Lihaste biomehaaniliste parameetrite muutuste võrdlemiseks gruppide vahel kasutati ühefaktorilist dispersioonanalüüsi ja Kruskal-Wallise testi. Olulise koosmõju tuvastamisel teostati korrektsioonanalüüs Bonferroni mitmese testimise meetodit kasutades. Kõikide statistiliste analüüside puhul võeti statistilise olulisuse erinevuse nivooks p < 0,05. Analüüsiks kasutati programmi SPSS (IBM SPSS Statistics for Windows, versioon 26 (IBM Corp., Armonk, N.Y., USA)).
Tulemused ja arutelu
Lihaste biomehaaniliste parameetrite väärtusi kõigis uuringugruppides iseloomustas suur grupisisene varieeruvus isegi puhkeolekus, niisamuti reageerisid uuritavate lihaste biomehaanilised parameetrid väsitamistestidele erinevalt – muutused olid kohati suisa vastassuunalised (tabel 2).
See võib meie hinnangul olla seotud uuritavate lihaste biomehaaniliste omaduste individuaalsete eripäradega, mis tingis üsna suure gruppidevahelise varieeruvuse kõnealustes näitajates (tabel 2), erinevustega nende kehalises ettevalmistuses ja treeningute suunitluses, mõnedel andmetel ka uuritavate erineva vanusega (Kocur et al., 2019; Wu et al., 2021). Siinkohal tuleks siiski mainida, et uuringugruppide vahel vanuselist erinevust ei ilmnenud ja muutused lihaste biomehaanilistes omadustes saavad Agyapong-
Badu et al. (2016) andmetel märgatavaks alles pärast 60. eluaastat.
Ühegi mõõdetud lihase puhul ei esinenud gruppidevahelisi erinevusi lihaste omavõnkesageduse ehk toonuse ja logaritmilise dekremendi ehk lihaselastsuse muutustes. Järgnevalt lühike ülevaade lihaste jäikuse, lõõgastusaja ja roomavuse näitajate kohta.
Väsitamistestide põhjustatud muutused reie sirglihase jäikuses olid KMG liikmetel märgatavalt suuremad kui PLG uuritavatel (p = 0,03). Võrreldes teiste uuringugruppidega suurenes (p = 0,05) väsimustestidega KMGs ka niude-roidelihase jäikus (tabel 2). Suurel määral vähenes väsitamistestide järgne jäikus käsimassaažiga reie sirglihase (p = 0,01) ja kaksik-sääremarja lihase (p = 0,01) puhul. Käsimassaažiga vähenes kaksik-sääremarja lihase jäikus oluliselt (p = 0,03) võrreldes massaažitoolimassaažiga. See tulemus võib viidata käsimassaaži efektiivsusele, kuna lihaste väsimus võib kõige paremini väljenduda just suuremas lihaste jäikuses (Banerjee et al., 2022). Samas ei mõjutatud reie sirglihast käsimassaaži ega massaažitoolimassaažiga. Sellegipoolest vähenes KMGs jäikus reie sirglihases, ehkki lihast otseselt ei mõjutatud. Selline muutus võib olla tingitud massaaži kaudsest mõjust, mis avaldus keha teiste piirkondade masseerimisel. Niisamuti leidsid Kong et al. (2018) positiivset mõju valu tajumisel massaaži järel vastaskehapoole jäsemel.
Kaksik-sääremarjalihase lõõgastusaeg väsitamistestide järel uuringugruppide vahel ei erinenud, kuid KMG uuritavatel pikenes vastava lihase lõõgastus-
aeg taastusprotseduuri järel (p = 0,01) võrreldes väsitamistestide järgse lõõgastusajaga (tabel 2), mis peegeldab lihase pingest vabanemist ja seega taastumist. Reie sirglihase lõõgastusaeg oli KMG uuritavatel võrreldes PLG uuritavatega väsimustestide järel oluliselt lühem (p = 0,03), mis näitab KMG lihaste adekvaatset reageeringut väsitamistestidele. Siinkohal tuleb rõhutada, et viskoelastse omadusena ei tähista „lõõgastusaja pikenemine“ taastumiseks kuluvat aega, vaid lihase kuju taastumise aega – mida rohkem pinges on lihas, seda kiiremini taastab ta oma algse kuju. KMG ja MTG uuritavatel taastumisprotseduuriga n-ö paranes (st pikenes) reie sirglihase lõõgastusaeg võrreldes väsitamistestide järgsete tulemustega (vastavalt p = 0,01; p = 0,03) ja suurenes roomavus (vastavalt p = 0,03; p = 0,04), ning seda hoolimata asjaolust, et reie sirglihast ei masseeritud kummaski grupis. Sellist muutust ei täheldatud PLG uuritavatel, mis viitab taastumisprotseduuride kasutamise vajalikkusele ja nende tõhususele.
Väsitamistestid vähendasid kõigis uuringugruppides suurel määral niude-roidelihase roomavust (KMG: p = 0,01; MTG: p = 0,02; PLG: p = 0,01). Niude-roidelihase roomavus suurenes taastumisprotseduuriga kõigis uuringugruppides, see võib väljendada ühtlasi jäikuse vähenemist ja lõõgastusaja pikenemist. MTG uuritavatel oli niude-roidelihase roomavuse suurenemine kõige ulatuslikum, mis võib viidata massaažitoolimassaaži tulemuslikkusele vastava lihase taastumisel. Nagu pikenes lõõgastusaeg, nii suurenes KMG ja MTG uuritavatel taastumisprotseduuriga ka reie sirglihase roomavus (vastavalt p = 0,03; p = 0,04), mis räägib jällegi massaaži tõhususe ja vajalikkuse kasuks. Ehkki subjektiivselt tajutud väsimus sääre piirkonnas oli pärast väsitamisteste nii KMG kui ka PLG uuritavatel maksimaalse tulemuse lähedane, ei põhjustanud väsitamistestid vaadeldud lihaste biomehaaniliste ja viskoelastsete omaduste muutuse järgi neis siiski piisavat väsimust. Nimelt ei tuvastanud me väsimusele omast lihaste jäikuse suurenemist ega elastsuse vähenemist (Banerjee et al., 2022, Kong et al., 2018) või sellega kaasnevat lihaste lõõgastusaja lühenemist ja roomavuse vähenemist (Klich et al., 2020). Kõige loogilisemad muutused biomehaanilistes parameetrites ilmnesid meie KMG uuritavatel: reie sirglihase jäikus väsitamistestide järel suurenes, millega kaasnes ka lõõgastusaja lühenemine ja roomavuse vähenemine (tabel 2). Võib ka arutleda, kas väsitamistestide järgsed mõõtmised said korraldatud ajal, mil väsimus oli kõige suurem. Näiteks Kong et al. (2018) registreerisid jäikuse suurima kasvu alles 24 tundi pärast 40-minutilist allamäge jooksmist. Samas räägivad meie metoodikavaliku kasuks nii Banerjee et al. (2022) kui ka Klichi et al. (2020) uuringud, kus hinnati väsimust kohe peale lihaste väsitamisteste, ja nendes uuringutes registreeriti siis ka jäikuse suurenemine. Leidsime, et subjektiivselt tajutav lihasväsimus ei erinenud
käsimassaaži ja massaažitoolimassaaži saanud ning massaaži mitte saanud uuritavatel.
Kokkuvõtteks võib lihaste biomehaaniliste ja viskoelastsete omaduste kohta öelda, et kuna käsimassaaž vähendas reie sirglihase ja kaksik-sääremarjalihase jäikust, pikendas lõõgastusaega ja suurendas roomavust, siis võib eeldada, et käsimassaaž võib olla efektiivne meetod lihasväsimuse leevendamiseks.
Subjektiivselt tajutud väsimuse kohta on huvitav märkida, et MTG uuritavatel oli see uuritud lihasgruppide puhul pärast taastumisprotseduuri märgatavalt väiksem kui KMG ja PLG uuritavatel (vastavalt p = 0,001; p = 0,01). Selline asjaolu võib olla tingitud pikemaajalisest massaažitoolimassaažist kõikidele lihasgruppidele (15 min), käsimassaaži teostati igale piirkonnale vaid ligikaudu kolm minutit.
SVLi puhul on varem Cygańska et al. (2020) leidnud, et kehalisel tööl SVL langeb ja pärast lihaste taastumist uuesti tõuseb. Ka meie uuringus SVL väsitamistestidega langes kõigis uuringugruppides, kuid langus jätkus kõigi uuritud lihaste puhul ka peale kasutatud taastumisprotseduure.
Kõik uurimisgrupid hindasid saadud taastumisprotseduuri ühtviisi „mõõdukalt tõhusaks“. Subjektiivne hinnang vastava taastumisprotseduuri korduvale kasutamisele tulevikus oli madalaim MTG uuritavatel, kuigi tegelikult uuringugruppide vahelised statistiliselt olulised erinevused puudusid. Käsimassaaži hinnati kõige kõrgemalt ja seda sooviti ka tulevikus kõige enam kasutada. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et käsimassaažil on positiivne psühholoogiline mõju (Hemmings et al., 2000) ja teraapia tulemuslikkust võib mõjutada just otsene inimkontakt (Kim et al., 2020).
Järeldused
Uuringu tulemused viitavad massaaži kui survetehnika tõhususele koormusest taastumisel. Samas iseloomustas lihaste biomehaaniliste ja viskoelastsete omaduste väärtusi kõigis uuringugruppides suur grupisisene varieeruvus juba puhkeolekus ning nende reageering väsitamistestidele uuringugrupiti varieerus suuresti, mis võib olla tingitud uuritavate suurest heterogeensusest nii vanuse kui harrastatava spordiala osas. Siiski vähendas käsimassaaž mõnevõrra efektiivsemalt lihaste jäikust, pikendas lõõgastusaega ja suurendas roomavust kui massaažitoolimassaaž või lamamine, seega võib käsimassaaži pidada lihasväsimuse leevendamisel sobivaks meetodiks. Samas massaažitoolimassaaž võib olla efektiivne subjektiivse väsimuse leevendamiseks. Survevalu taluvust ei suurendanud ükski taastumisprotseduur. Subjektiivse hinnangu alusel on kõige sobivam ja enim uuesti kasutatav taastumismeetod käsimassaaž. Siiski ei saa selle uuringu tulemuste põhjal hinnata kahe erineva taastumisprotseduuri – käsimassaaži ja massaažitoolimassaaži − mõju erinevust. Lähtuvalt eelnevast on käimas jätku-uuring.
Töö puudused, tugevused ning jätku-uuringu suunad
Uuringu kitsaskohaks võib pidada uuritud kontingendi liikumisharrastuse iseloomu heterogeensust, mis tingis väga suure varieeruvuse väsitamistestide tulemustes. Seega tuleks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata uuringugrupi homogeensusele ning kindlasti ka valimi suurusele. Lisaks müomeetriale võiks kasutada teisigi usaldusväärseid hindamismeetodeid (nt tensiomeeter, elektromüograafia, biokeemilised markerid), mis aitavad paremini selgitada lihastes toimuvaid protsesse. Peame aga positiivseks, et sai astutud oluline samm käsimassaaži vs. massaažitoolimassaaži mõju uurimisel ning kasutasime selleks erinevaid uurimismeetodeid (nii subjektiivseid kui objektiivseid).
Kuna kõikide lihaste biomehaaniliste ja viskoelastsete omaduste väärtused näitasid meie uuringus puhkeolekus märkimisväärset individuaalset varieeruvust, siis ei saanud me kindlat vastust erinevate taastumismeetodite efektiivsuse erinevuse kohta. Seega kavandati saadud tulemuste põhjal jätku-uuring, millele saadi kooskõlastus Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (protokolli nr 377/T-18; 15.05.2023). Jätku-uuringu eesmärk on selgitada alajäsemete väsitamistestide ning massaažitoolimassaaži ja käsimassaaži mõju alajäsemete lihaste biomehaanilistele (dekrement ja jäikus) ja viskoelastsetele omadustele (relaksatsiooniaeg ja roomavus) ning subjektiivselt tajutavale väsimusele. Selgunud kitsaskohtadest lähtuvalt tegime järgmised metoodilised parandused:
1. Uuritavateks on ühe spordiala esindajad (naisjalgpallurid), et vähendada biomehaaniliste ja viskoelastsete omaduste liigset individuaalset varieeruvust.
2. Iga uuritav on endale kontrollgrupiks (withinsubject method ), tehes vähemalt seitsmepäevase puhkeperioodiga läbi kõik kolm taastumisprotseduuri, millele eelneb standardne lihaste väsitamise test (10 x 10 sügavkükist üleshüpet lisaraskusega 20% keharaskusest ja seeriatevahelise pausiga 30 sekundit; Nordic hamstring curl ’i harjutus, 4 seeriat x 5 ekstsentrilist kontraktsiooni pausiga 30 sekundit ning 3 x 50 ekstsentrilist päkaletõusu seeriatevahelise pausiga 2 minutit).
3. Lihaste väsitamistestid tehakse ainult alajäsemete lihastele ja arvestatakse sealjuures uuritavate spordiala spetsiifikaga.
4. Uuritavate alajäsemete lihaste (m. gastrocnemius caput mediale, m. rectus femoris, m. vastus lateralis, m. semitendinosus) biomehaanilisi ja viskoelastseid omadusi mõõdetakse ka 24 tundi pärast sekkumist võimalike hiljem avalduvate muutuste registreerimiseks.
Tänuavaldused
Uuringu meeskond avaldab siirast tänu kõigile uuritavatele, niisamuti ettevõttele Borealis Eesti OÜ, kes võimaldas massaažitoolide kasutamist, ning Tartu Tervishoiu Kõrgkooli auliikmele emeriitdotsent Arved Vainule suurepäraste soovituste ja tähelepanekute eest.
allikaloend
Agyapong-Badu, S., Warner, M., & Stokes, M. (2016). Measurement of ageing effects on muscle tone and mechanical properties of rectus femoris and biceps brachii in healthy males and females using a novel hand-held myometric device. Archives of Gerontology and Geriatrics, 62, 59–67.
Banerjee, S. S., Krishnamani, D. B., Karthick, P. A., Arunachalakasi, A., & Swaminathan, R. (2022). Influence of viscoelasticity on dynamic fatiguing behavior of muscle using myotonometry and surface electromyography measurements. IEEE Transactions on Instrumentation and Measurement, 71. Borealis Estonia LLC. https://bit.ly/3QLJ0MP (14.03.2022).
Butler, R. J., Crowell, H. P., & Davis, I. (2003). Lower extremity stiffness: implications for performance and injury. Clinical Biomechanics, 18(6), 511–517.
Cygańska, A., Truszczyńska-Baszak, A., & Tomaszewski, P. (2020). Impact of exercises and chair massage on musculoskeletal pain of young musicians. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17(14), 5128.
Dupuy, O., Douzi, W., Theurot, D., Bosquet, L., & Dugue, B. (2018). An evidence-based approach for choosing post-exercise recovery techniques to reduce markers of muscle damage, soreness, fatigue, and inflammation: a systematic review with meta-analysis. Frontiers in Physiology, 9, 403.
Farasyn, A., & Meeusen, R. (2003). Pressure pain thresholds in healthy subjects: influence of physical activity, history of lower back pain factors and the use of endermology as a placebo-like treatment. Journal of Bodywork and Movement Therapies, 7(1), 53–61.
Field, T. (2014). Massage therapy research review. Complementary Therapies in Clinical Practice, 20(4), 224–229.
Grand View Research Massage equipment market size, share & trends analysis report by product (Chairs & Sofas, Handheld), by application (Commercial, Home), by region, and segment forecasts, 2019–2025 (2017). https://www.grandviewresearch.com/ industry-analysis/massage-equipment-market
Hausswirth, C., & Le Meur, Y. (2011). Physiological and nutritional aspects of post-exercise recovery specific recommendations for female athletes. Sports Medicine, 41(10), 861–882.
Hébert-Losier, K., Wessman, C., Alricsson, M., & Svantesson, U. (2017). Updated reliability and normative values for the standing heel-rise test in healthy adults. Physiotherapy, 103(4), 446–452.
Hemmings, B., Smith, M., Graydon, J., & Dyson, R. (2000). Effects of massage on physiological restoration, perceived recovery, and repeated sports performance. British Journal of Sports Medicine, 34(2), 109–115.
International Physical Activity Questionnaire. http://www.ipaq. ki.se (29.01.2022).
Keating, L., Lubke, C., Powell, V., Young, T., Souvlis, T., & Jull, G. (2001). Mid-thoracic tenderness: a comparison of pressure pain threshold between spinal regions, in asymptomatic subjects. Manual Therapy, 6(1), 34–39.
Kim, S. K., Min, A., Jeon, C., Kim, T., Cho, S., Lee, S. C., & Lee, C. K. (2020). Clinical outcomes and cost-effectiveness of massage chair therapy versus basic physiotherapy in lower back pain patients. Medicine (Baltimore), 99(12), e19514.
Klich, S., Krymski, I., & Kawczynski, A. (2020). Viscoelastic properties of lower extremity muscles after track cycling sprint events: a case report. CEJSSM, 29, 5–10.
Knihs, D. A., Zimmermann, H. B., & Pupo, J. D. (2021). Acute and delayed effects of fatigue on ground reaction force, lower limb stiffness and coordination asymmetries during a landing task. Journal of Human Kinetics, 76, 191–199.
Kocur, P., Tomczak, M., Wiernicka, M., Goliwąs, M., Lewandowski, J., & Łochyński, D. (2019). Relationship between age, BMI, head posture and superficial neck muscle stiffness and elasticity in adult women. Scientific Reports, 9, 8515.
Kong, P. W., Chua, Y. H., Kawabata, M., Burns, S. F., & Cai, C. (2018). Effect of post-exercise massage on passive muscle stiffness measured using myotonometry – a double-blind study. Journal of Sports Science and Medicine, 17(4), 599–606.
Minett, G. M., & Duffield, R. (2014). Is recovery driven by central or peripheral factors? A role for the brain in recovery following intermittent-sprint exercise. Frontiers in Physiology, 5, 24.
Qu, G., Wang, H., Zhou, G., & Liu, H. (2023). Effects of two-week machine massage on muscle properties in adolescent wrestlers. Front Physiol, 14, 1129836.
Zhong, H., Eungpinichpong, W., Wang, X., Chatchawan, U., Wanpen, S., & Buranruk, O. (2018). Effects of mechanical-bed massage on exercise-induced back fatigue in athletes. The Journal of Physical Therapy Science, 30(3), 365–372.
Torres, R., Ribeiro, F., Alberto Duarte, J., & Cabri, J. M. (2012). Evidence of the physiotherapeutic interventions used currently after exercise-induced muscle damage: systematic review and metaanalysis. Physical Therapy in Sport, 13(2), 101–114.
Vaher, I., Tamm, A.-L., Salus, M., Reisberg, K., Vähi, A., Pallon, H., Paeste, A., Pirk, B. B., Merila, M., & Schrader, T. (2023). Effectiveness of massage chair and classic massage in recovery from physical exertion: a pilot study. Journal of Novel Physiotherapy and Rehabilitation, 7, 008–015.
Vain, A., Toomla, T., & Kahn, K. H. (2006). Müomeetriameetodil määratud skeletilihaste biomehaaniliste parameetrite seos arteriaalse hüpertooniaga. Eesti Arst, 85(1), 14–19.
Wang, J. S. (2017). Therapeutic effects of massage and electrotherapy on muscle tone, stiffness and muscle contraction following gastrocnemius muscle fatigue. The Journal of Physical Therapy Science, 29(1), 144–147.
Wu, Z., Wang, Y., Ye, Z., Guan, Y., Ye, X., Chen, Z., Li, C., Chen, G., Zhu, Y., Du, J., Chen, G., Liu, W., & Xu, X. (2021). Effects of age and sex on properties of lumbar erector spinae in healthy people: preliminary results from a pilot study. Frontiers in Physiology, 12, 718068.
Propriotseptiivse neuromuskulaarse fasilitatsiooni meetodi mõju tserebraalparalüüsi
The effect of the proprioceptive neuromuscular facilitation method on a patient with cerebral palsy suffering from chronic spinal cord injury: a case study
KArL FrederiK Pruuden, iVi VAher, PeTer hoduLoV
Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
Lühikokkuvõte
Sissejuhatus. Propriotseptiivne neuromuskulaarne fasilitatsioon (PNF) on füsioteraapia ravimeetod, mis hõlmab spiraaldiagonaalseid liikumismustreid fasiliteerimaks patsiendi üla- ja alajäsemete liikumist mööda kindlaid liigutusradasid, diagonaalidel 1 (D1) ja 2 (D2).
Eesmärk. Uurimistöö eesmärk oli hinnata kuuenädalase PNFi liigutusmustritest ja tehnikatest koosneva teraapia mõju tserebraalparalüüsi põdeva kroonilise seljaajukahjustusega patsiendi alajäsemete liigesliikuvusele, lihasjõule, lihasspastilisusele ning staatilise ja dünaamilise tasakaalu võimele.
Metoodika. Uuritavaks oli 43-aastane mees, kellel oli diagnoositud laste kaasasündinud tserebraalparalüüsi (PCI) hemipleegiline vorm ning lisaks mootorrattaõnnetuse järgne seljaajukahjustus koos alajäsemete parapareesiga. Uuritav osales PNFi-põhises teraapias kuue järjestikuse nädala vältel, kus teraapiasessioonid toimusid kolm korda nädalas. Esimesel ja viimasel kohtumisel mõõdeti uuritava alajäsemete liigesliikuvust, lihasjõudu ja -spastilisust ning uuritava staatilise ja dünaamilise tasakaalu võimet funktsionaalsete testidega (Bergi tasakaaluskaala, Functional reach test, Timed Up and Go). Teraapiatunnis sooritati terapeudi juhendamisel PNFi liigutusmustreid ja tehnikaid mõlemal alajäsemete diagonaalil (D1 ja D2) kuni uuritava väsimiseni.
Tulemused. PNFi teraapia ei mõjutanud uuritava alajäsemete liigesliikuvuse ulatust ja lihasspastilisust. Samas kasvasid suuremate lihasgruppide jõunäitajad ning paranesid funktsionaalse tasakaalu testide tulemused.
Järeldused. PNFi teraapia oli konkreetse uuringu põhjal efektiivne arendamaks uuritava staatilist ja dünaamilist tasakaalu ja vähendamaks kukkumisriski ning seega omas potentsiaalselt ka patsiendi kõnnifunktsiooni parandavat efekti.
Märksõnad: PNFi teraapia, hemipleegia, seljaajukahjustus, staatiline ja dünaamiline tasakaal.
abstract
Background. Proprioceptive neuromuscular facilitation (PNF) is a physiotherapy concept and philosophy used mainly to treat neurological and musculoskeletal disorders. The method uses spiral-diagonal movement patterns to facilitate the motion of the patient‘s affected axial and appendicular body segments.
Aim. The study aimed to assess the effects of a PNFbased therapy session on the patient‘s lower extremities range of motion (ROM), muscle strength, spasticity, and functional balance ability.
Methods. A 43-year-old male patient diagnosed with hemiplegic cerebral palsy and chronic spinal cord injury took part in a 6-week long PNF therapy, where therapy sessions took place 3 times a week. In the first and the last sessions the range of motion, muscle
strength, and spasticity of the patient‘s lower extremities were assessed and functional tests (The Berg Balance Scale − BBS, Functional reach test − FRT, Timed up and go test − TUG) were administered to assess the patient‘s static and dynamic balance ability. In each therapy session, the PNF movement patterns and techniques, with the guidance of the therapist, were performed in both of the lower extremity PNF diagonals (D1 and D2).
Results. After conducting the PNF therapy, the patient‘s range of motion and spasticity in the majority of the lower extremities‘ movement directions remained unchanged. The muscle strength in the major lower extremities muscle groups increased and the results of the patient‘s functional balance tests improved.
Conclusion The 6-week long PNF-based therapy effectively improved the patient‘s static and dynamic balance ability, reduced the risk of falls, and thus this method has a potentially supportive effect for the improvement of the patient‘s walking function.
Propriotseptiivne neuromuskulaarne fasilitatsioon (PNF) on füsioteraapia ravimeetod, mida kasutatakse peamiselt neuroloogiliste ja ortopeediliste patsientide ravis. PNFi-põhine teraapia on tulemuslikuks osutunud erinevate neuroloogiliste diagnoosidega patsientide ravis just funktsionaalse võimekuse (kõnd, tasakaal, alajäsemete liigesliikuvus) parandamisel (Jeanbart & Tanner-Bräm, 2021; Kale et al., 2021; Ribeiro et al., 2013; Seo et al., 2015). Ühtlasi vähendab meetodi kasutamine spastilisust ning suurendab ülajäsemete lihasjõudu (Smedes & Giacometti, 2019). Senini tehtud uuringutes (Kim et al., 2011; Ribeiro et al., 2013; Seo et al., 2015; Smedes & Giacometti, 2019; Yeole et al., 2017) on PNFi-põhist teraapiat rakendatud insuldijärgsetel hemipleegiaga patsientidel ning enamasti varajases taastusravi tsüklis. Puudub aga teadmine kas PNFi-põhine teraapia võiks olla tulemuslik ka mitmetasandilise kroonilise neuroloogilise kahjustuse korral, kus neuroloogilise kahjustuse järgse lihasspastilisuse foonil on patsiendil vähenenud alajäsemete liigesliikuvus, samuti lihasjõud.
Käesoleva uurimistöö eesmärk oli selgitada kuuenädalase PNFi liigutusmustritest ja tehnikatest koosneva teraapia mõju tserebraalparalüüsi põdeva kroonilise seljaajukahjustusega patsiendi alajäsemete liigesliikuvusele, lihasjõule, lihasspastilisusele ning staatilise ja dünaamilise tasakaalu võimele.
Metoodika
Uuritava kirjeldus
Uuritavaks oli 43-aastane meessoost isik, kellel oli diagnoositud kaasasündinud vasaku kehapoole laste tserebraalparalüüsi (PCI) hemipleegiline vorm.
Lisaks oli uuritavaga juhtunud mootorrattaõnnetus (1999. aastal), millega kaasnes motoorseks jäägiks alumine paraparees. Uuritav oli uuringusse tulekul täielikult iseseisev igapäevategevustes ega tarvitanud regulaarselt ravimeid. Abivahendina kasutas kõndimisel ühte küünarkarku. Uuritav polnud varem PNFi-põhist teraapiat saanud ning ei osalenud vahetult enne uuringut ega uuringu teostamise ajal regulaarsetes treeningutes.
sekkumise kirjeldus
Uuritav osales PNFi-põhises teraapias kuue järjestikuse nädala vältel, kus teraapiasessioonid toimusid kolm korda nädalas ning ühe sessiooni kestuseks oli 45 minutit. Sarnast metoodikat on kasutatud ka varasemates uuringutes, kus PNFi-põhist teraapiat rakendati hemipleegilistel patsientidel (Cayco et al., 2017; Kim et al., 2011; Ribeiro et al., 2013; Seo et al., 2015; Smedes & Giacometti, 2019). Teraapiatund koosnes soojendusosast (kestus 10 min) ja põhiosast (kestus 35 min). Soojendusosas valmistati uuritav ette eelseisvaks treeninguks aeroobsete harjutuste abil (tempokas kõnd treadmill ’il ning aktiivsed liigesliikuvuse harjutused alajäsemetele). Põhiosas sooritas uuritav terapeudi juhendamisel ja abistamisel PNFi meetoditel põhinevaid lihasjõudu ja liigesliikuvust arendavaid alajäsemete harjutusi.
PNFi metoodikas on alajäsemetel kaks diagonaali − D1 ja D2. 1. diagonaali (D1) liigutused puusaliigeses olid järgmised: fleksioon-abduktsioon-siserotatsioon ja ekstensioon-adduktsioon-välisrotatsioon. 2. diagonaal (D2) koosnes järgmistest liigutustest puusaliigeses: fleksioon-adduktsioon-välisrotatsioon ja ekstensioon-abduktsioon-siserotatsioon. Puusaliigestes toimuvatele liigutustele lisandusid spetsiifiliselt sooritatavast diagonaalist lähtuvad liigutused hüppeliigestes ning metatarsofalangeaal- ja interfalangeaalliigestes (Beckers & Buck, 2021). Mõlema alajäsemete diagonaali − D1 ja D2 − puhul sooritas uuritav liigutusi sünergias puusa- ja hüppeliigeses ning labajalas kogu liigutusraja vältel. Kummagi diagonaali siseselt varieeriti liigutusmustrit põlveliigese asendi muutusega (kokku kolm variatsiooni). Diagonaali ühes variatsioonis liikus uuritava alajäse lähteasendist lõppasendisse, järgnes kerge puhkus (5–10 s) ning seejärel liikus uuritava alajäse tagasi lähteasendisse. Harjutusi sooritati mõlemal alajäsemete diagonaalil − D1 ja D2 − vastu terapeudi manuaalset vastupanu kuni uuritava suutlikkuse piirini. PNFi meetodi rakendamisel lähtuti ajaprintsiibist: korduste ja seeriate asemel sooritati ühes diagonaalis liigutusi mööda liigutusrada keskmiselt 15 minutit ning iga diagonaali sees sisalduvat variatsiooni keskmiselt 4–5 minutit.
Esimesel ja viimasel kohtumisel PNFi teraapiat ei rakendatud ning uuritavaga teostati ainult mõõtmised ja tasakaalutestid. Mõõdeti uuritava alajäsemete liigesliikuvust (ROM) haaratsgoniomeetriga (Jeanbart & Tanner-Bräm, 2021; Smedes & Giacometti, 2019; Yeole et al., 2017), lihasjõudu manuaalse
lihastestriga ja lihasspastilisust modifitseeritud Ashworthi skaalal (Ribeiro et al., 2013; Smedes & Giacometti, 2019) ning uuritava staatilise ja dünaamilise tasakaalu võimet funktsionaalsete testidega − Bergi tasakaaluskaala (Berg Balance Scale, BBS), Timed Up and Go (TUG) ja funktsionaalse ulatuse test (Functional reach test, FRT). Samu teste on ka varasemates uuringutes kasutatud hindamaks PNFi teraapia mõju neuroloogiliste patsientide funktsionaalse tasakaalu võimele (Jeanbart & Tanner-Bräm, 2021; Kim et al., 2011; Nguyen et al., 2022; Seo et al., 2015).
Liigesliikuvust mõõdeti aktiivselt (AROM), kui uuritav oli suuteline iseseisvalt sooritama liigeses aktiivset liigutust, ning passiivselt (PROM), kui uuritav ei olnud võimeline iseseisvalt liigeses liigutust sooritama. Alajäsemete lihasjõu mõõtmiseks kasutati manuaalset lihastestrit (The Lafayette manual muscle test system), mudel number 01163. Lihastestriga on võimalik mõõta ka lihasjõudu, kui liigeses ei toimu aktiivset liigutust ehk kui mõõdetav suudab tänu isomeetrilisele lihaskontraktsioonile säilitada mõõteseadmega avaldatud vastupanule jäseme kindla asendi, näiteks seliliasendis hüppeliigese plantaarfleksiooni mõõtes, kus mõõteseadmega avaldatakse labajalale dorsaalsuunalist vastupanu.
Uurimistöö eetiliste aspektide kirjeldus
Uuringu teostamine oli kooskõlastatud Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega (protokoll nr 365/T-1, 13.06.2022). Uuritav oli vabatahtlikult nõus uuringus osalema ning allkirjastas sellekohase teadliku informeerimise ja nõusoleku vormi. Uuritaval oli luba uuringust igal ajal loobuda, põhjendamata oma loobumisotsust. Andmed, mõõtmiste ja uuringu tulemused koguti ja säilitati isikustamata kujul.
Tulemused
Liigesliikuvus
Uuritava liigesliikuvus oli kõigis hinnatud liigestes tugevalt allapoole normväärtusi ning pärast teraapia teostamist tulemused ei paranenud (tabel 1). Teraapiaperioodi lõpuks vähenes uuritava puusaliigese liikuvus suuremas osas alajäsemete liikumissuundades. Lõpphindamisel olid väikseima liikuvusega uuri-
tava puusaliigese aktiivne adduktsioon, abduktsioon (alghindamisel mõõdeti liigesliikuvust passiivselt, kuid lõpphindamisel aktiivselt tänu aktiivse liigutuse olemasolule) ja aktiivne fleksioon, seejuures kõige rohkem vähenes uuritaval puusaliigese adduktsioon. Teraapiaperioodi lõpuks püsisid muutumatuna uuritava vasaku ja parema põlveliigese aktiivselt mõõdetud fleksiooni ning parema hüppeliigese aktiivselt mõõdetud dorsaalfleksiooni tulemused. Samuti vähenesid uuritava vasaku hüppeliigese aktiivne dorsaalfleksioon, parema hüppeliigese passiivne plantaarfleksioon ning nii vasaku kui ka parema hüppeliigese liikuvus inversioon- ja eversioonsuunas, kus uuritava vasaku hüppeliigese liigesliikuvuse tulemused mõõdeti passiivselt ning parema hüppeliigese tulemused aktiivselt.
Spastilisus modifitseeritud Ashworthi skaalal
Teraapiaperioodi lõpuks püsis uuritava lihasspastilisus suuremas osas alajäsemete lihasgruppides muutumatuna. Nii alg- kui ka lõpphindamisel oli uuritava vasaku ja parema alajäseme puusaliigese fleksorite, adduktorite ja abduktorite ning vasaku alajäseme põlveliigese fleksorite spastilisuse hindeks modifitseeritud Ashworthi skaalal 0. Parema alajäseme põlveliigese fleksorite spastilisus vähenes märkimisväärselt (hindelt 3 hindele 0). Lihasspastilisus suurenes uuritava vasaku ja parema alajäseme põlveliigese ekstensorites ja hüppeliigese plantaarfleksorites, viimase lihasgrupi puhul oli spastilisuse suurenemine märkimisväärne (hindelt 0 hindele 3).
Lihasjõud
Alghindamisel polnud võimalik registreerida uuritava puusaliigese ekstensorite ega puusaliigese abduktorite lihasjõu näitajaid (uuritava puusaliigeses puudus aktiivne liigutus ekstensioon- ja abduktsioonsuunas), kuid lõpphindamisel toimus uuritava puusaliigeses aktiivne abduktsioonsuunaline liigutus ning oli võimalik registreerida puusaliigese abduktorlihaste jõunäitaja. Ka lõpphindamisel polnud võimalik registreerida uuritava puusaliigeses eksten-
Tabel 1. Puusa-, põlve- ja hüppeliigese liikuvus kraadides enne ja pärast teraapiaperioodi
sioonsuunalist aktiivset liigutust ning seega ei saadud registreerida uuritava puusaliigese ekstensorite lihasjõu näitajaid ei alg- ega ka lõpphindamisel (tabel 2). Lihasjõud vähenes uuritava vasaku alajäseme puusaliigese adduktorites ning vasaku ja parema alajäseme hüppeliigese plantaar- ja dorsaalfleksorites. Lõpphindamisel oli uuritava lihasjõud suurenenud vasaku ja parema alajäseme puusaliigese fleksorites, põlveliigese fleksorites ja ekstensorites ning parema alajäseme puusaliigese adduktorites (tabel 2).
Tasakaal: Bergi tasakaalutest, Timed Up and Go, funktsionaalse ulatuse test
Teraapiaperioodi eel oli uuritava Bergi tasakaalutesti (BBS) tulemus 35 punkti ning teraapiaperioodi järel 39 punkti, mis viitab samuti suuremale kukkumisriskile, kuid uuritava sooritus paranes 4 punkti võrra. Siiski ei saa ilmnenud muutuse (4 punkti) põhjal öelda, et toimus tõeline ja oluline muutus uuritava funktsionaalse tasakaalu võimes. Kasutades BBSi krooniliste insuldijärgsete patsientide tasakaaluvõime hindamiseks, leiti, et väikseim skoor tähistamaks tõelist muutust uuritava tasakaaluvõimes on 6,7 punkti (Liaw et al., 2008).
Uuritav sooritas Timed Up and Go (TUG) testi ühe küünarkargu abil. Enne teraapiaperioodi kulus uuritaval testi sooritamiseks keskmiselt 61 sekundit, pärast teraapiaperioodi keskmiselt 53 sekundit. Tulemus paranes 8 sekundi võrra. Saadud tulemuse põhjal saab väita, et uuritava funktsionaalse tasakaalu võime paranes oluliselt, kuna TUG testi minimaalne olulist muutust tähistav tulemus (MDC – minimum detectable change) on 1,9 sekundit (Hayakawa et al., 2020).
Uuritav sooritas funktsionaalse ulatuse testi (FRT) ühe küünarkargu abil. Teraapiaperioodi eel oli uuritava testi sooritamise tulemus 24 cm ning teraapiaperioodi järel 26,5 cm. Tulemus paranes 2,5 cm võrra ning mõõdetud lõpptulemus (26,5 cm) viitab väiksele kukkumisriskile (Duncan et al., 1990). arutelu
Peale kuuenädalast PNFi-põhise teraapia rakendamist 43-aastasele tserebraalparalüüsi põdevale kroonilise seljaajukahjustusega patsiendile selgus, et uu-
ritava alajäsemete aktiivne ja passiivne liigesliikuvus vähenes suuremas osas liikumissuundades või püsis muutumatuna. Lihasspastilisus püsis enamikus lihasgruppides muutumatuna, kuid suurenes põlveliigese ekstensorites ja hüppeliigese plantaarfleksorites. PNFi teraapia tulemusel suurenes uuritava alajäsemete lihasjõud suuremates alajäsemete lihasgruppides (puusaliigese fleksorid ja abduktorid, põlveliigese fleksorid ja ekstensorid) ning paranesid funktsionaalse tasakaalu testide tulemused.
Käesoleva uuringu lõpptulemusena uuritava passiivselt ega aktiivselt mõõdetud alajäsemete liigesliikuvuse tulemuste paranemist ei registreeritud (v.a parema puusaliigese passiivne välisrotatsioon ja vasaku hüppeliigese passiivne plantaarfleksioon). Uuritava aktiivne ja passiivne alajäsemete liigesliikuvus vähenes enamikus liikumissuundades. See on vastuolus varem teostatud uuringutega (Jeanbart & Tanner-Bräm, 2021; Kale et al., 2021; Ribeiro et al., 2013; Seo et al., 2015; Smedes & Giacometti, 2019; Yeole et al., 2017), milles on leitud, et PNFi meetod omab positiivseid tulemusi neuroloogiliste diagnoosidega patsientide alajäsemete liigesliikuvuse arendamisel. Liigesliikuvuse paranemine sõltub konkreetse patsiendi diagnoosist, neuroloogilise kahjustuse ulatusest, sekkumise alustamise ajast ning patsiendile varem tehtud ravist ja teraapiatest. Käesolevas uuringus osales mitme keerulise neuroloogilise diagnoosiga patsient, kes oli viimase 10–15 aasta jooksul saanud taastusravi väga ebaregulaarselt, ning tema enda sõnutsi polnud tema liigesliikuvus selle aja jooksul samuti muutunud. Seega ei saanud käesoleva uuringu teostajad eeldada, et uuringu käigus paraneb uuritava liigesliikuvus märkimisväärselt nagu varem tehtud uuringutes (Smedes & Giacometti, 2019; Yeole et al., 2017), kus PNFi teraapiat rakendati insuldijärgsetel patsientidel, kellel ei olnud neuroloogilise kahjustuse tekkimisest möödas üle kuue kuu.
Teraapia järel suurenenud uuritava alajäsemete lihasspastilisus on samuti üks liigesliikuvust piiravaid faktoreid, kuna lihasspastilisus suurendab liigeseid ümbritsevate lihaste ja fastsia jäikust ning vähendab seeläbi liigeste liikuvusulatust (Mahmoudzadeh et al., 2021). Samuti tuleb mõõdetud liigesliikuvuse tulemusi analüüsides ja nende põhjal teraapia tulemus-
Tabel 2. uuritava lihasjõud (kg) enne ja pärast teraapiaperioodi
likkuse kohta järeldusi tehes arvestada asjaoluga, et haaratsgoniomeetriga liigesliikuvust mõõtes esineb alati ka mõõtmisvea tekkimise võimalus ning paarikraadist muutust tulemustes ei saa kindlalt tõlgendada tulemuse paranemise või halvenemisena.
Käesoleva uuringu tulemusel püsisid uuritava alajäsemete lihasspastilisuse hinded valdavalt muutumatuna või tõusid. See on vastuolus senini tehtud uuringutega, milles PNFi-põhise teraapia järel vähenes uuritavate üla- ja alajäsemete lihasspastilisus (Hariprija et al., 2020; Smedes & Giacometti, 2019; Yeole et al., 2017). Eespool mainitud uuringutes osalesid valdavalt (akuutsed) insuldijärgsed patsiendid, kellel polnud varem esinenud neuroloogilisi kahjustusi. Käesolevas uuringus osalenud patsiendi anamnees ning varasem kliiniline ajalugu olid komplekssemad kui võrreldavates uuringutes osalenud uuritavatel (Hariprija et al., 2020; Smedes & Giacometti, 2019; Yeole et al., 2017). Nagu liigesliikuvus, polnud ka uuritava lihasspastilisus viimase 15 aastaga muutunud. Patsiendi sõnutsi oli tema alajäsemete spastilisus selle perioodi jooksul olnud püsiv, aegajaliste ägenemiste ja leevenemistega, mis omakorda sõltus hetke enesetundest, välistest ärritajatest (ilm, keskkond) ning kehalisest koormusest alajäsemetele. Spastilisuse suurenemine uuritava hüppeliigese plantaarfleksorites võis olla mõjutatud sama lihasgrupi lihasjõu langusest, kus spastilisus ja tõusnud lihastoonus hakkasid kompenseerima tekkinud lihasjõu defitsiiti ning aitasid seeläbi stabiliseerida hüppeliigese liikumist kõnni ajal (Ganguly et al., 2021).
Kuuenädalase PNFi teraapia tulemusena paranes uuritava alajäsemete lihasjõud suuremates hinnatud lihasgruppides. Autorile teadaolevad varasemad uuringud (Cayco et al., 2017; Smedes & Giacometti, 2019) toetavad PNFi-põhise teraapia positiivset mõju hemipleegilise patsiendi ala- ja ülajäsemete lihasjõu paranemisele. Samuti saab uuringu tulemuste põhjal väita, et PNFi-põhine teraapia vähendas uuritava kukkumisriski ja parandas funktsionaalse tasakaalu võimet. Kuigi uuritava BBSi testi tulemus ei paranenud oluliselt, näitasid kahe teise tasakaalutesti (FRT ja TUG) tulemused, et PNFi teraapia järel paranes uuritava funktsionaalne tasakaal ja vähenes kukkumise risk (Kim et al., 2011; de Lacerda, 2013; Nguyen et al., 2022). Autoritele teadaolevate eelnevate uuringute tulemused toetavad käesolevas uuringus saadud tulemusi. Seo et al. (2015) ning Nguyeni et al. (2022) tehtud uuringutes paranesid käesoleva uuringu tulemustega sarnaselt neuroloogiliste patsientide BBSi, FRT ja TUG testide tulemused PNFi teraapia järel.
PNFi alajäsemetehnikad parandavad lihaste neuromuskulaarseid mehhanisme, aktiveerides patsiendi venitusrefleksi, andes propriotseptiivset sisendit ning kasutades kindlaid liikumismustreid koos maksimaalse vastupanuga (Sharma & Kaur, 2017).
PNFi alajäsemetehnikate kasutamine võib kaasa aidata kehatüvelihaste kontrolli paranemisele, mis omakorda parandab tasakaalu koordineeritud lii-
gutuste sooritamise ning lihaste ja kõõluste propriotseptiivse komponendi stimuleerimise kaudu (Nguyen et al., 2022). Käesolevas uuringus osalenud patsiendi staatilise ja dünaamilise tasakaalu paranemist võis toetada teraapia lõpuks suurenenud alajäsemete lihastoonus ja spastilisus, mis kompenseerib alajäsemetes tekkinud lihasjõu defitsiiti (Ganguly et al., 2021; Kaminishi et al., 2021).
Käesoleva uuringu tulemuste põhjal võib väita, et kuuenädalase PNFi-põhise teraapia rakendamine PCI diagnoosi ja kroonilise seljaajukahjustusega 43-aastasel meespatsiendil omab positiivseid tulemusi uuritava staatilise ja dünaamilise tasakaalu võime paranemisele ja kukkumisriski vähenemisele.
Järeldused
1. PNFi teraapia järel paranes uuritava alajäsemete üksikute liigeste liikumissuundade liigesliikuvus ja vähenes üksikute lihasgruppide lihasspastilisus. Üldiselt alajäsemete liigesliikuvus vähenes ja lihasspastilisus püsis muutumatuna. Teraapia käigus suurenes uuritava lihasjõud suuremates alajäsemete lihasgruppides (puusaliigese fleksorid ja abduktorid, põlveliigese fleksorid ja ekstensorid).
2. PNFi teraapia tulemusel paranesid uuritava funktsionaalse tasakaalu testide tulemused, mis viitab patsiendi tasakaalu paranemisele ja kukkumisriski vähenemisele. Võttes arvesse ka uuritava subjektiivset tagasisidet, saab käesoleva uuringu põhjal väita, et PNFi teraapia oli konkreetse uuringu põhjal efektiivne arendamaks uuritava staatilise ja dünaamilise tasakaalu võimet ning vähendamaks kukkumisriski, seega omas teraapia ka potentsiaalset toetavat efekti patsiendi kõnnifunktsiooni paranemisele.
Tänuavaldused
Suur ja siiras tänu uuritavale uuringus osalemise eest! Uuring ei ole saanud välist rahastust. allikaloend
Beckers, D., & Buck, M. (2021). PNF in Practice. An Illustrated Guide. 5th Edition. Springer, 38, 74–75.
Cayco, C. S., Gorgon, E. J. R., & Lazaro, R. T. (2017). Effects of proprioceptive neuromuscular facilitation on balance, strength, and mobility of an older adult with chronic stroke: A case report. Journal of bodywork and movement therapies, 21(4), 767–774.
De Lacerda, N. N., Gomes, É. B., & Pinheiro, H. A. (2013). Effects of proprioceptive neuromuscular facilitation in postural stability and risk of falls in patients with sequelae of stroke: pilot study. Fisioterapia e Pesquisa (FISIOTER PESQUISA), 20(1), 37–41.
Duncan, P. W., Weiner, D. K., Chandler, J., & Studenski, S. (1990). Functional reach: a new clinical measure of balance. Journal of gerontology, 45(6), M192–M197.
Ganguly, J., Kulshreshtha, D., Almotiri, M., & Jog, M. (2021). Muscle Tone Physiology and Abnormalities. Toxins, 13(4), 282.
Haripriya, S., Eapen, S. S., & Raghu, S. R. (2020). Improving Upper Limb Function in a Person with Stroke Using Proprioceptive Neuromuscular Facilitation Approach: A Case Study. Indian Journal of Physiotherapy & Occupational Therapy, 14(1), 217–220.
Hayakawa, J., Ochi, M., Yano, Y. et al. (2020). Reliability of and
Minimal Detectable Changes in Gait Performance Tests in Patients With Chronic Hemiplegic Stroke. Journal of Stroke Medicine, 3(1), 34–39.
Jeanbart, K., & Tanner-Bräm, C. (2021). Mobilization of the neurodynamic system using proprioceptive neuromuscular facilitation decreases pain and increases mobility in lower extremities and Spine-A case report. Journal of Bodywork and Movement Therapies, 27, 682–691.
Kale, G., Bisen, R., & Ranade, P. (2021). Effect of Proprioceptive Neuromuscular Facilitation on Selective Motor Control of Lower Extremity in Children With Hemiplegic Cerebral Palsy: An Experimental Pilot Study. National Journal of Integrated Research in Medicine, 12(1), 53–58.
Kaminishi, K., Chiba, R., Takakusaki, K., & Ota, J. (2021). Increase in muscle tone promotes the use of ankle strategies during perturbed stance. Gait & posture, 90, 67–72.
Kim, Y., Kim, E., & Gong, W. (2011). The Effects of Trunk Stability Exercise Using PNF on the Functional Reach Test and Muscle Activities of Stroke Patients. Journal of Physical Therapy Science, 23, 699–702.
Liaw, L. J., Hsieh, C. L., Lo, S. K., Chen, H. M., Lee, S., & Lin, J. H. (2008). The relative and absolute reliability of two balance performance measures in chronic stroke patients. Disability and rehabilitation, 30(9), 656–661.
Mahmoudzadeh, A., Nakhostin Ansari, N., Naghdi, S., Ghasemi, E., Motamedzadeh, O., Shaw, B. S., & Shaw, I. (2021). Role of Spasticity Severity in the Balance of Post-stroke Patients. Frontiers in human neuroscience, 15, 783093.
Nguyen, P. T., Chou, L. W., & Hsieh, Y. L. (2022). Proprioceptive Neuromuscular Facilitation-Based Physical Therapy on the Improvement of Balance and Gait in Patients with Chronic Stroke: A Systematic Review and Meta-Analysis. Life (Basel, Switzerland), 12(6), 882.
Ribeiro, T., Britto, H., Oliveira, D., Silva, E., Galvão, E., & Lindquist, A. (2013). Effects of treadmill training with partial body weight support and the proprioceptive neuromuscular facilitation method on hemiparetic gait: a randomized controlled study. European journal of physical and rehabilitation medicine, 49(4), 451–461.
Seo, K., Park, S. H., & Park, K. (2015). The effects of stair gait training using proprioceptive neuromuscular facilitation on stroke patients’ dynamic balance ability. Journal of Physical Therapy Science, 27(5), 1459–1462.
Sharma, V., & Kaur, J. (2017). Effect of core strengthening with pelvic proprioceptive neuromuscular facilitation on trunk, balance, gait, and function in chronic stroke. Journal of exercise rehabilitation, 13(2), 200–205.
Smedes, F., & Giacometti da Silva, L. (2019). Motor learning with the PNF-concept, an alternative to constrained induced movement therapy in a patient after a stroke; a case report. Journal of bodywork and movement therapies, 23(3), 622–627.
Yeole, U. L., Arora, S. P., Gharote, G. M., Panse, R. B., Pawar, P. A., & Kulkarni, S. A. (2017). Effectiveness of Proprioceptive Neuromuscular Facilitation on Spasticity in Hemiplegia: Randomised Controlled Trial. Journal of medical science and clinical research, 05, 15567–15572.
Mikro- ja makrotoitainete saadavus toiduga erinevatesse elanikkonna gruppidesse
kuuluvatel naistel
Dietary intake of micro- and macronutrients in women from different population groups
1Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
2Radiograafia ja bioanalüütika osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
3Kutseõppe osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
4Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
Lühikokkuvõte
Maailmas on ligikaudu miljard nälgivat inimest, lisaks esineb vähemalt kahel miljardil varjatud nälgus ehk mikrotoitainete puudus, mille esinemine oleneb indiviidist, tema eluviisist, aga ka sotsiaal-majanduslikust taustast. Uurimistöö eesmärgiks oli selgitada toidust saadavat makro- ja mikrotoitainete hulka regulaarselt treenivate naisharrastussportlaste, Fitlapi toitumiskava järgivate ja eakate naiste seas ning võrrelda seda mittetreenivate, dieete mitte järgivate ja < 65-aastaste nn kontrollgrupi naiste vastavate näitajatega. Uuritavad (n = 198; vanuses 18–84 aastat) jagunesid: Fitlapi toitumiskava järgijad (n = 34); kehaliselt aktiivsed (n = 33); eakad ehk ≥ 65-aastased (n = 35); kontrollgrupp (n = 96). Küsimustiku abil tehti lisaks taustaandmetele (vanus, palgavahemik jm) kindlaks kehalise aktiivsuse tase (IPAQ-SFi küsimustik) ja kolmepäevane menüü. Toidust saadavate mikro- ja makrotoitainete hulk määrati NutriData (Eesti) toitumisprogrammiga; keha rasvaprotsent ja kehamassiindeks (KMI) luudensitomeetri (Lunar) abil. Statistilisel töötlusel kasutati kirjeldavat statistikat, gruppide võrdlemiseks t-testi, või χ2-testi. Makrotoitainete saadavus oli Fitlapi ja kehaliselt aktiivsete grupis suurem kui eakate või kontrollgrupis, kuid kõigis gruppides jäi toiduga saadav energa alla soovitusliku taseme (2000 kcal). Mikrotoitainete puudust (alla 80% soovituslikust) esines enam kontroll- ja eakate grupis. Suurim oli kaltsiumi, magneesiumi, joodi ning vitamiinide D, B9 ja A puudus. Kõige vähem uuritavaid, kes said toidust alla 80% vajalikust võrdluses kontrollgrupiga, esi-
nes Fitlapi grupis: kaltsium (p < 0,001), magneesium (p = 0,018), jood (p = 0,01), seleen (p = 0,024), vitamiin E (p = 0,041) ja B9 (p = 0,027). Eakatel ilmnes ka niklipuudust, samas oli seal võrreldes kontrollgrupi naistega vähem neid, kel oli alla 80% vajalikust rauast (p < 0,001) ja B1-vitamiinist (p = 0,035). Toidust saadud mikrotoitainete hulk ei korreleerunud KMIga, kuid esines negatiivne korrelatsioon rasvaprotsendi ja enamiku mikrotoitainete vahel, v.a mangaan, jood ning vitamiinid A, D ja B12. Uuritud naiste menüü sõltumata east ja kehalise aktiivsuse tasemest ei ole vastavuses riiklike toitumissoovitustega: vajakajäämisi on nii üldenergia kui ka mitmete mikrotoitainete saamises. Ebapiisav energia saamine toidust võib olla eelduseks mikrotoitainete puudusele. Kohati võib kahtlustada nälgust, mis võib olla muu hulgas tingitud toidu kallidusest, sest uuritavad tunnistasid vajadust teha järeleandmisi oma toidukorvis.
Märksõnad: toitumine, mikro- ja makrotoitained, naised, kehaline aktiivsus, varjatud nälgus.
Abstract
There are approximately one billion starving people in world, at least two billion suffer from hidden hunger (HA), i.e., lack of micronutrients in diet. HA is related to a person’s lifestyle and socioeconomic background. The aim of study was to clarify the amount of macro- and micronutrients obtained from food among physically active group (PAG; n = 33), followers of the Fitlap diet-plan (n = 34) and the elderly, i.e., ≥ 65y (n = 35), and compare it with < 65y control group (n = 96). In addition to background data, the questionnaire also mapped the level of physical activity
(IPAQ-SF questionnaire) and three-day menu. The amount of nutrients from food was determined with Nutridata (Estonia) program. Fat percentage and body mass index (BMI) were determined using bone densitometer (Lunar). Descriptive statistics, t-test or χ2 test were used. Macronutrient availability was higher in Fitlap and PAG than in the elderly or controls, but caloric intake was below recommended i. a.l groups. Deficiency of micronutrients (< 80% recommended) occurred more in controls and elderly. The biggest deficiency in calcium, magnesium, iodine, and vitamins D, B9 and A occurred. The least subjects with dietary intake < 80% of the recommended intake compared to controls were in Fitlap group: calcium (p < 0.001), magnesium (p = 0.018), iodine (p = 0.01), selenium (p = 0.024), vitamin E (p = 0.041) and B9 (p = 0.027). The elderly also showed a lack of nickel, but less those with iron (p < 0.001) and vitamin B1 (p = 0.035) deficiency compared to controls. Dietary micronutrients did not correlate with BMI, but there was a negative correlation between fat percentage and most micronutrients; except manganese, iodine and vitamins A, D and B12. Regardless of age and level of physical activity, the menu does not comply with the national nutritional recommendations – there was a lack of energy and several micronutrients. Inadequate energy intake from food can be a precondition for micronutrient deficiencies. hunger may be suspected, possibly due to the high cost of food, as respondents acknowledged the need to compromise their diet.
Keywords: nutrition, micro- and macronutrients, women, physical activity, hidden hunger.
sissejuhatus
Inimese normaalseks elutegevuseks on hinnanguliselt vaja 51 erinevat toitainet vajalikus koguses. Nende seas on 19 hädavajalikku mikrotoitainet, mis tagavad muu hulgas füüsilise ja vaimse arengu, immuunsüsteemi funktsioneerimise ning erinevad metaboolsed protsessid (Kennedy et al., 2007). Maailmas on ligikaudu miljard nälgivat inimest, st et toiduga ei saada piisavalt energiat (Global Hunger …, 2022). Samas on paljudes riikides, kus toidust saadavat energiat loetakse piisavaks, rohkelt varjatud nälgust (VN; Muthayya et al., 2013). Tegemist on olukorraga, mil toidust saadakse küll vajalik energia, kuid esineb mikrotoitainete – vitamiinide ja mineraalainete –puudus. Kuna see pole visuaalselt nähtav ja esialgsed sümptomid puuduvad, siis võib seisund jääda diagnoosimata (Eggersdorfer et al., 2018; Muthayya et al., 2013). VN võib ilmneda isegi ülekaalulistel ja rasvunutel ehk rasva- ja süsivesikuterikkaid toite ohtralt tarbiv inimene võib tegelikkuses kannatada alatoitluse käes (Guralnik et al., 2004).
Tuginedes uuringutele ja Maailma Terviseorganisatsiooni (MTO) andmetele, kannatab VNi all maailmas ligikaudu kaks miljardit inimest (Burchi et al., 2011; Kumar et al., 2016; Muthayya et al., 2013), mistõttu ei ole tegemist üksikisiku tasandi probleemiga,
vaid see mõjutab negatiivselt ka muu hulgas majanduse arengut (Muthayya et al., 2013). VNi teket soosivad muu hulgas toiduainete hinnad. Just energiarikkad toidud, mis koosnevad rafineeritud teraviljadest, suhkrustatud ainetest või rasvadest, on kõige odavamad kontsentreeritud energiaallikad (Biesalski, 2013; Drewnowski, 2020). Samas toitainete rikkad, n-ö tervislikud dieedid, mis põhinevad nn lahjal lihal, kalal, värsketel juurviljadel ja puuviljadel, on kallimad ja jäävad seetõttu osale elanikkonnast kättesaamatuks (Biesalski, 2013). Eestlaste toidukorv sisaldab soovitatavast kaks korda rohkem suhkrut, maiustusi ja soolaseid suupisteid (Lauk et al., 2020).
VNi esinemist on uuritud globaalselt. Näiteks Muthayya et al. (2013) keskendusid indikaatornäitajatele, mis kajastavad VNi esinemist 149 riigis ja peaksid aitama vajalike ennetusstrateegiate väljatöötamisel. Uurimuses ei arvestatud aga sagedasemat VNi tekkepõhjust – vähest liha, juur- ja puuvilja söömist – ega uuritud kõiki mikrotoitaineid. Siiski leiti, et riikides, kus elanikkonnal esines madal joodi kontsentratsioon uriinis, peaks kaaluma soola jodeerimist. Vaatamata jodeerimisele kannatab tasakaalustamata toitumise tõttu joodipuuduse all ikkagi 1/3 maailma elanikkonnast (Biesalski, 2013; Muthayya et al., 2013). Näiteks Eestis, kus üldist VNi taset loetakse madalaks, esines joodipuudust kümme aastat tagasi 67 protsendil rahvastikust (Muthayya et al., 2013). Tervise Arengu Instituudi (2022) lõppraporti „Eesti rahvastiku soola tarbimise uuring“ järgi ei tohiks joodipuudus Eestis enam probleemiks olla, kuna meie sool on üldjuhul jodeeritud ja tarbimise tase kõrge. Kuid ka selles dokumendis esitatud andmed on ligi kümme aastat vanad.
Lisaks joodile on veel mõnede mikrotoitainete (A-vitamiin, raud ja tsink) puudus globaalne ja ulatuslik (Biesalski, 2013; Burchi et al., 2011; Lowe, 2021). Peale selle täheldatakse üle maailma B12, folaadi (B9vitamiini naturaalne vorm) ja teiste B-grupi vitamiinide puudust (Burchi et al., 2011). Eriti ühiskondades, kus esineb rohkem alatoitumist, esineb varieeruvalt vitamiinide D, E, K ja B-kompleksi ning seleeni puudust (Biesalski, 2013). Siiski puudub nii riiklikul kui ka ülemaailmsel tasandil tõendus mikrotoitainete puuduse ulatuse kohta ja selle mõjust haiguste väljakujunemisele, mis raskendab ennetusmeetmete rakendamist (Muthayya et al., 2013). Uuring, mis hõlmas üle saja arenenud, arengu- ja üleminekuriigi, näitas, et tsingi, raua ja vase puudus oli seotud ületöödeldud toidu tarbimise ja rasvumisega (FreelandGraves et al., 2020). Seetõttu on aina rohkem hakatud rääkima adekvaatsest toidu hulgast, mis sisaldab vajalikus koguses kaloreid, aga ka kvaliteedist ehk tasakaalustatusest, mis tähendab toitainete varieeruvust, mitmekesisust, n-ö õiget kooslust ja ohutust (Biesalski, 2013; Burchi et al., 2011). Oluliseks peetakse ka kohaliku tooraine kättesaadavust (Burchi et al., 2011). Uuritud on ka elanikkonna teatud gruppe. Kuna eakate ehk ≥ 65-aastaste osakaal suureneb kii-
resti, siis tuleb arvestada nende toitumisega seotud spetsiifilisi eripärasid. N-ö tervele vananemisele aitavad kaasa lisaks valgule ja kiudainetele sellised mikrotoitained nagu oomega-3-rasvhapped, kaltsium, raud, kaalium, magneesium, tsink ja vitamiinid B6, B9 (folaat toidust, foolhape toidulisanditest), B12, C, D, E ja K (Eggersdorfer et al., 2018). Üheks dieedi erisusi vajavaks kontingendiks on kehaliselt aktiivsed inimesed, eriti harrastussportlased, kel puudub personaalne tulemusele orienteeritud treeningukava, pidev tervisekontroll ja dieedialane nõustamine. Teadusartiklid muu hulgas harrastussportlastel esinevat VNi ei kirjelda, küll aga näidatakse mitmete mikrotoitainete sisalduse nii suurenemist kui vähenemist vereseerumis treeningute korral (Otag et al., 2014) ja nende taseme sõltuvust treeningu iseloomust (Maynar et al., 2018a; Maynar et al., 2018b). Viimasel ajal on populaarsust kogunud ka erinevad dieedid ja ohtralt kasutatakse toitumiskavu pakkuvate ettevõtete/toitumisnõustajate teenuseid. Näiteks OÜ Fitlap toitumiskavu on kasutanud juba ligi paarsada tuhat Eesti elanikku (Parm et al., 2022), mis moodustab meie üldpopulatsioonist ligikaudu 15%. Samas on uuringud erinevate dieetide ja toitumiskavade mikrotoitainelise saadavuse kohta puudulikud või suisa olematud.
VNi esinemist on küll globaalselt uuritud, kuid täielik ülevaade erinevate mikrotoitainete saadavusest on siiski piiratud (Muthayya et al., 2013). Olukorra leevendamiseks soovitatakse teatud piirkondades lisaainete kasutamist. Peamiselt peetakse silmas A-vitamiini, rauda ja joodi. Soovituste puuduseks võib aga pidada fakti, et sageli esineb ikkagi enamate mikrotoitainete puudust ning soovitused ei haara kõiki vajalikke geograafilisi piirkondi ja populatsioone (Burchi et al., 2011). VNi esinemine oleneb ka indiviidist, tema eluviisist (sh toitumistavad ja kehaline aktiivsus), aga samuti majanduslikest võimalustest. Vaatamata eakate osakaalu suurenemisele (Statistikaamet, 2020) ning erinevate dieetide järgimise (Parm et al., 2022) ja harrastusspordi populaarsusele (Statistikaamet i. a.) puuduvad praegu andmed võimaliku VNi esinemise kohta Eestis. Seega oli uurimistöö eesmärgiks selgitada toidust saadavat makro- ja mikrotoitainete hulka, tuginedes NutriData andmetele regulaarselt treenivate harrastussportlaste, Fitlapi toitumiskava järgijate ja eakate seas, ning võrrelda seda mittetreenivate, dieete mitte järgivate ja < 65-aastaste nn kontrollgrupi esindajate vastavate näitajatega. Samuti vaadeldakse mikrotoitainete korrelatsiooni toidu energiasisaldusega, aga ka kehakoostise (rasvaprotsent, kehamassiindeks – KMI) parameetritega.
Metoodika
Artiklis kajastatud tulemused on üks osa Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) rakendusuuringust „Varjatud nälguse esinemine regulaarselt suure koormusega treenivate, erinevaid toitumiskavu järgivate ja ≥ 65-aastaste naiste seas“. Vastavad tulemused
on osaliselt kajastatud ka TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlase lõputöös (Rannula, 2023). Uuringu andmed koguti 2021. aastal (mai-juuni) ja selle teostamiseks saadi kooskõlastus Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (protokoll nr 340/ T-2, 19.04.2021). Uuritavad leiti käepärase valimi alusel, st kaasati need, kes vastasid uuringukutsele, mida levitati TTHKK kodulehel ja Facebooki vahendusel. Enne andmekorjet allkirjastati kahepoolselt informeeritud nõusoleku leht. Küsimustiku abil selgitati lisaks taustaandmetele (vanus, haridustase jm) välja ka kehalise aktiivsuse tase (kehalise aktiivsuse küsimustiku eesti keelde kohandatud lühiversioon IPAQ-SF; Rahvusvaheline kehalise … i. a.). Viimast kasutati uuritavate kehaliselt n-ö aktiivsete gruppi määramisel.
Rasvaprotsent määrati luudensitomeetri (DXA, Lunar) abil Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis (Ujula 4). Uuritava pikkus mõõdeti millimeetrise täpsusega Martini metallantropomeetriga ja kehamass digitaalse kaaluga täpsusega 0,1 kg (A&D Instruments Ltd., Abingdon, UK). KMI arvutas automaatselt DXA aparaat. KMI tulemus ≤ 18,5 tähistab alakaalu, 18,6–25 normaalkaalu, 25,1–29,9 ülekaalu ning ≥ 30,0 rasvumist (Tervisestatistika ja … i. a.).
Mikro- ja makrotoitainete saadavus toiduga põhineb kolmepäevasel (sh üks nädalavahetuse päev) toitumise uuringu kaardil (Remmel et al., 2021), mida täitsid uuritavad peale uurijatepoolset juhendamist. Kogutud andmete analüüsiks kasutati spetsiaalset toitumisprogrammi NutriData (2023; Jurimae et al., 2019), mis arvutab muu hulgas ka kehalisele koormusele, soole ja vanusele vastava päevase energiavajaduse. Vastavalt Eesti riiklikele toitumissoovitustele peaks makrotoitainetest saadav päevane energia jagunema järgmiselt: valgud 10–20%, rasvad 25–35% ja süsivesikud 50–60% (Tervise Arengu …, 2017). Kuna mikrotoitainete puudusest tingitud sümptomid ilmnevad iga mikrotoitaine korral selle puuduse erineval tasemel, siis jälgiti käesolevas töös seda, kui paljud saavad toiduga mikrotoitainetest alla 80% soovituslikust. NutriData programmi raport annab vastavalt vanuserühmale, soole ja kehalise aktiivsuse tasemele muu hulgas mikrotoitainete kohta protsendi päevasest soovituslikust kogusest, mida võeti ka arvesse andmeanalüüsil.
Uuringugruppe oli neli. Kehaliselt aktiivsete naiste grupi (n = 33) moodustamiseks kasutati IPAQ-SFi kehalise aktiivsuse küsimustiku arvutuslikku tulemust, kus metaboolse ekvivalendi (MET) näitaja väärtus oli ≥ 3000 (Scoring the ... i. a.). Fitlapi gruppi (n = 34) kaasati vähemalt viimase kolme aasta jooksul ilma pausita vastava dieedi järgijad, eakate (≥ 65-aastaste) gruppi kuulus 35 naist. Kontrollgruppi (n = 96) lülitati naised, kelle vanus oli < 65 eluaasta, kes viimasel kolmel aastat treenisid vähe või optimaalsel tasemel ega järginud ühtegi toitumiskava ega eridieeti.
statistiline andmetöötlus
Andmetöötluseks kasutati programme MS Excel 2019 ja Sigma Plot for Windowsi versiooni 11.0 (GmbH Formation, Germany). Kõiki nelja gruppi iseloomustavate andmete kirjeldamiseks kasutati kirjeldavat statistikat ja võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral esmalt ANOVAt, mille tulemused täpsustati t-testi või Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2-testi abil. Kolme uuritavat gruppi võrreldi kontrollgrupi suhtes. Toidust saadud makro- ja mikrotoitainete hulga vaheliste seoste selgitamiseks kasutati Spearmani korrelatsiooni. Selleks, et arvutada rasvadest, valkudest ja süsivesikutest tuleneva energia osakaalu toidust saadud üldisest energiast, korrutati rasvade hulk grammides iga uuritava korral eraldi üheksaga ning valkude ja süsivesikute korral neljaga (Tervise Arengu ..., 2017), seejärel teostati gruppi iseloomustav statistika. Oluliseks statistiliseks erinevuseks loeti p ≤ 0,05, kuna gruppe võrreldi vaid kontrollgrupi suhtes.
Tulemused
Uuritavate üldandmed
Vanuseliselt olid kontrollgruppi kuulujad (39,6 ±13,1) nooremad kui eakad (71,7 ±4,6), aga vanemad kui Fitlapi (36,6 ±7,1) ja kehaliselt aktiivsete (30,8 ±9,5) grupi naised (kõikidel juhtudel p < 0,001). Suurem osa uuritavatest oli kas abielus või vabaabielus (74,2%) ning neil oli kõrgharidus (55,6%). Sagedasem palgavahemik oli 801–1600 eurot (39,9%), eakatel muu sissetulek, kui pension puudus.
Uuritavate kMI, rasvaprotsent ning toidust saadavad makro- ja mikrotoitained
Nelja erineva uurimisgrupi päevane toidust saadavate makro- ja mikrotoitainete hulk, nendest saadava energia osakaal, KMI ning rasvaprotsendi mediaanid ja kvartiilid on esitatud tabelis 1. Arvestamata, et soovitused erineva vanuse ja erineva kehalise aktiivsuse taseme korral on erinevad, oli toidust saadav energia eakate grupis väiksem kui kehaliselt aktiivsete grupis ja kontrollgrupis. Siiski jäi see kõigis gruppides mõneti väiksemaks soovituslikust. Suurim päevane tarbitud energia kogus oli kehaliselt aktiivsete naiste grupis. Samas tarbisid Fitlapi gruppi kuulujad rohkem valku ja vähem rasvu kui kontrollgrupp ning omandasid sealt kontrollgrupiga võrreldes vastavalt rohkem ja vähem energiat. Üldiselt tarbiti enam süsivesikuid ja nendest saadi ka enim energiat. Rasvadest saadi energiat soovituslikust rohkem. Mikrotoitainetest sai kehaliselt aktiivsete grupp enim rauda, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, kroomi, niklit ning vitamiine E, K, B1, B6 ja C; enamikku neist statistiliselt rohkem kui kontrollgrupp. Fitlapi grupi mikrotoitainete saadavus oli küllalt sarnane, kuid siin saadi enim naatriumi, fosforit, tsinki, joodi, seleeni ning vitamiine A, B1 ja B2. Eakate grupis saadi rohkem vitamiine D ja B12, kuid statistiliselt mitte enam kui kontrollgrupis. Arvestades
KMId oli alakaal (≤ 18,5) kahel uuritaval: üks kehaliselt aktiivsete ja teine kontrollgrupist. Rasvumist (KMI > 30) esines 18,7 protsendil uuritavatest: Fitlapi, kehaliselt aktiivsete, eakate ja kontrollgrupis vastavalt 17,6%, 3%, 45,7% ja 14,6%.
Toiduainete ostmisel pidi igapäevaselt tervislikkuses järeleandmisi tegema 7,6% uuritavatest (5,9% Fitlapi, 3% kehaliselt aktiivsete, 11,4% eakate ja 8,3% kontrollgrupist), seda põhjendati toidu kalliduse ja sissetuleku vähesusega. Lisaks tegi 28,8% (26,5% Fitlapi, 21,1% kehaliselt aktiivsete, 14,3% eakate ja 90,9% kontrollgrupist) seda aeg-ajalt põhjusel, et ei raatsita kõike osta, n-ö tervislik toit on kallis ja eelistatakse sooduspakkumisi.
Kui arvestada toidu energiasisaldust, siis 80% soovituslikust ei saanud kolm naist (8,8%) Fitlapi, neli (12,1%) kehaliselt aktiivsete, üheksa (25,7%) eakate ja 25 (26%) kontrollgrupist. Joonisel 1 on esitatud kõikide gruppide toidust saadavate mikrotoitainete keskmine koos usaldusvahemikuga (UV). Tabelis 2 on avaldatud erinevate gruppide nende liikmete protsent, kes said toidust mikrotoitaineid alla 80% vajalikust. Nagu jooniselt näha, oli suurem raua ja joodi puudus, vitamiinidest oli eelkõige folaadi ja vitamiin D nappus. Naatriumi tarbiti soovituslikust enam. Fosfori, nikli ja vitamiin K kohta olid andmed mõnes grupis puudulikud ja seetõttu neid ei esitata. Oluliste mikrotoitainete sisaldus toidus jäi osati alla 80% soovituslikust tasemest, kusjuures esines erinevusi gruppide vahel (tabel 2). Kõige n-ö probleemsem igas uuringugrupis oli toidust saadav D-vitamiini kogus: seda sai alla 80% vajalikust üle 90% uuritavatest (v.a kehaliselt aktiivsed). Rohkem kui kahel kolmandikul uuritavatest esines ka vitamiin B9 saadavuse puudujääk ja ligi pooled uuritavatest said soovituslikust vähem vitamiine A ja C ning joodi. Suurim rauapuudus oli kontrollgrupis ja väikseim eakate grupis. Samas vitamiin B1 saadavus oli neis gruppides vastupidine. Fitlapi grupis oli paljude mikrotoitainete saadavus parim ning erines märgatavalt kontrollgrupist kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, tsingi, joodi, seleeni ning vitamiinide E, B2 ja B9 saadavuse poolest. Kehaliselt aktiivsete grupis oli nende naiste osakaal, kes said kaltsiumi ja vitamiini B2 toidust alla 80% soovituslikust, väiksem kui kontrollgrupis.
Toidust saadavate makrotoitainete ja keha koostise näitajate korrelatsioon mikrotoitainetega
Toidu energiasisaldus ei korreleerunud KMIga, küll aga negatiivselt (koef –0,21; p = 0,004) keha rasvaprotsendiga. Nagu näitab tabel 3, esines ootuspärane positiivne korrelatsioon toidu energiasisalduse ja toidust saadavate mikrotoitainete vahel, kuid see oli vähem väljendunud mangaani ja vitamiin D puhul. Kui
Tabel 1. Toidust päevas keskmiselt saadavad makro- ja mikrotoitained ning kehakoostise näitajad (statistilised erinevused esitatud kontrollgrupi suhtes; arvväärtused tähistavad mediaani ja kvartiile)
Parameetrid Fitlap, n = 34 kehaliselt aktiivsed, n = 33 Eakad, n = 35 kontrollgrupp, n = 96
Toidust saadavad keskmised kcal-d, makrotoitainetest saadud energiasisalduse % ja makrotoitainete hulk päevas
statistilised erinevused kontrollgrupi suhtes: ° – p < 0,001; - p = 0,001; ¤ – p = 0,01; * – p ≤ 0,05. suurim väärtus on esitatud paksus kirjas.
Joonis 1. Toidust saadavate mikrotoitainete keskmine % soovituslikust koos usaldusvahemikuga
vaadelda keha koostise parameetreid, siis toidust saadud mikrotoitainete hulk ei korreleerunud KMIga, kuid esines negatiivne korrelatsioon rasvaprotsendi ja enamiku mikrotoitainete vahel, v.a mangaan, jood ning vitamiinid A, D ja B12. arutelu
Tulemused näitasid, et uuritud naiste toidust saadav energia oli soovituslikust väiksem. Kontroll- ja eakate uuringugrupis võiks kahtlustada nälgust, kuna neist ligi neljandik sai toiduga alla 80% soovituslikust energiakogusest. Riiklikest toitumissoovitustest lähtuvalt saadi süsivesikutest energiat vähem ja rasvadest rohkem kui soovitatav, valkudest saadav energia oli soovitustega kooskõlas. Ka varem on näidatud, et meie noored söövad vähem köögi- ja puuvilju kui teised eurooplased (World Health …, 2017) 2002–2014 samas tarbivad eestlased ligikaudu kaks korda soovituslikust enam rasvu (Tervisestatistika ja …, 2023). Ilmselt on see tingitud eelkõige inimeste toiduvaliku eelistustest. Tunnistati ka vajadust teha majandusliku olukorra tõttu järeleandmisi oma toidukorvis, mis võib tingida rasvaste energiarikaste toitude tarbimist, need on teadupärast n-ö tervisliku toiduga võrreldes odavamad (Lauk et al., 2020). Tegemist on tõsiselt mõtlemapaneva olukorraga, kuna 2022. aastal elas Eestis suhtelises või absoluutses vaesuses riikliku Statistikaameti andmebaasi põhjal ligikaudu veerand elanikkonnast (Statistikaamet, 2022) ning 2020. aasta seisuga kannatas alatoitumise ehk nälja käes 2,5% rahvastikust (Estonian Hunger …, 2023). Seega pole tasakaalustatud toit kõigile
Tabel 2. nende uuritavate protsent grupiti, kes said toiduga vastavat mikrotoitainet < 80% soovituslikust (nutridata andmed; statistilised erinevused on esitatud kontrollgrupi suhtes)
Parameetrid (%) Fitlap kehaliselt aktiivsed Eakad kontrollgrupp n = 34 n = 33 n = 35 n = 96
Raud 67,6 57,6 34,3* 76
Naatrium 0 0 0 0
kaalium 0,0* 15,2 25,7 31,3
kaltsium 14,7* 24,2* 54,3 56,3
Magneesium 8,8* 15,2 22,9 31,3
tsink 0,0* 12,1 20 21,9
jood 47,1° 57,6 62,9 72,9
seleen 5,9° 15,2 31,4 26
vitamiin a 41,2 42,4 60 51
vitamiin d 91,2 78,8 91,4 93,8
vitamiin e 2,9° 12,1 20 19,8
Vitamiin C 55,9 39,4 62,9 53,1
vitamiin B1 20,6 27,3 60,0° 37,5
vitamiin B2 20,6° 24,2° 57,1 49
vitamiin B6 14,7 12,1 45,7 28,1
vitamiin B9 61,8o 66,7 77,1 82,3
vitamiin B12 2,9 9,1 20 12,5
energiasisaldus 8,8 12,1 25,7 26 statistilised erinevused kontrollgrupi suhtes: * – p < 0,001; ° – p ≤ 0,05.
kättesaadav ja võib eeldada varjatud nälgust ehk oluliste mikrotoitainete puudust meie populatsioonis. Järgnevalt arutletakse eelkõige nende mikrotoitainete üle, mille tarbimine ei vastanud meie tulemuste põhjal riiklikele toitumissoovitustele.
Kõige suurem vajakajäämine meie uuritavatel esines vitamiinidest D, B9, A ja C ning rauast ja joodist, see on igati kooskõlas eelnevate uurimistulemustega Eestis (Lauk et al., 2020) ja mujal maailmas (Biesalski, 2013; Eggersdorfer et al., 2018; Muthayya et al., 2013). On teada, et D-vitamiin soodustab kaltsiumi imendumist ja luude mineralisatsiooni, selle puudusega on seotud lihasnõrkus, osteoporoos ja luumurrud (Eggersdorfer et al., 2018; Rondanelli et al., 2021). Lisaks seostatakse D-vitamiini vähesusega organismi autoimmuunhaiguste, erinevate pahaloomuliste kasvajate ja kardiovaskulaarsete haiguste (näiteks hüpertensioon) teket (Bendik et al., 2014). D3-vitamiini (kolekaltsiferool) sünteesitakse nahas ultraviolettkiirguse toimel, aga seda omandatakse ka toidust (Eggersdorfer et al., 2018). Päikesevaesel ajal ehk Eesti kontekstis talvel on D3-vitamiini teke nahas puudulik ja seetõttu on oluline dieedi järgimine, kuna vastavat vitamiini leidub vaid vähestes toiduainetes. D-vitamiini VN on iseloomulik just arenenud maa-
Tabel 3. Toidust saadud mikrotoitainete korrelatsioon toidu energiasisalduse, Kmi ja keha rasvaprotsendiga
Mikrotoitaine energiasisaldus keha rasva% kMi
koef p koef p koef p
kaalium 0,71 < 0,001 –0,17 0,013 –0,01 Mo
kaltsium 0,59 < 0,001 –0,25 < 0,001 –0,07 Mo
Magneesium 0,67 < 0,001 –0,22 0,002 –0,05 Mo
Fosfor 0,78 < 0,001 –0,25 < 0,001 –0,06 Mo
Raud 0,69 < 0,001 –0,22 0,002 –0,08 Mo
tsink 0,75 < 0,001 –0,17 0,015 –0,02 Mo
Mangaan 0,14 0,046 0,01 Mo 0,04 Mo
jood 0,53 < 0,001 –0,09 Mo –0,08 Mo
seleenium 0,53 < 0,001 –0,15 0,035 –0,06 Mo
kroom 0,64 < 0,001 –0,19 0,008 –0,09 Mo
Nikkel 0,29 < 0,001 –0,33 < 0,001 –0,21 0,003
vitamiin a 0,41 < 0,001 –0,11 Mo –0,07 Mo
vitamiin d 0,29 0,004 –0,02 Mo 0,05 Mo
vitamiin e 0,59 < 0,001 –0,21 0,003 –0,11 Mo
vitamiin k 0,33 < 0,001 –0,15 0,034 –0,07 Mo
vitamiin B1 0,54 < 0,001 –0,15 0,036 –0,05 Mo
vitamiin B2 0,55 < 0,001 –0,24 < 0,001 –0,09 Mo
vitamiin B6 0,56 < 0,001 –0,28 < 0,001 –0,14 Mo
vitamiin B9 0,49 < 0,001 –0,3 < 0,001 –0,14 Mo
vitamiin B12 0,33 < 0,001 –0,11 Mo –0,04 Mo
Vitamiin C 0,27 < 0,001 –0,23 < 0,001 –0,12 Mo
Kmi – kehamassiindeks; mo – mitteoluline erinevus, tähistatud ka halliga.
dele. Arvatakse, et Euroopa rahvastiku D-vitamiini taseme tõstmine vereseerumis 40 nmol/L-ni aitaks ära hoida suure hulga haigusi, mistõttu väheneksid tervishoiukulud 16,7% (Bendik et al., 2014). Huvitav on märkida, et Vahemere idaosa riikides saadakse toiduga keskmiselt sama palju D-vitamiini kui meil (Doggui et al., 2021), kuid seal on tunduvalt rohkem päikesepaistet.
Isegi vähene või keskmine mikrotoitainete puudus võib põhjustada intellektuaalse ja psühhomotoorse arengu/seisundi kahjustust ning vähenenud töövõimet täiskasvanu eas (Zimmermann et al., 2008). Näiteks B-grupi vitamiinid on olulised neuroloogilisele ja immuunfunktsioonile ning ka nendest sõltub luude tervis; B12-vitamiin aitab kaasa kognitiivsele funktsioonile ja selle puudusega on seotud aneemia (Eggersdorfer et al., 2018). Meie uuritavatel oli kõige enam puudust folaadist (ka nn ajuvitamiin): ligikaudu kaks kolmandikku uuritavatest ei saanud seda toidust 80% ulatuses soovituslikust tasemest. Folaadi või foolhappe vaegus on eriti ohtlik nii rasedale kui ka lootele (Hisam et al., 2014), rasedaid küll meie uuringugruppi ei kuulunud. Samas on tegemist koensüümiga, mis aitab kaasa DNA ja punaste vereliblede sünteesile ning aitab ära hoida südame- ja veresoonkonna haigusi ja dementsuse teket (Eggersdorfer et al., 2018). Eakatel on folaadi koostoimel vitamiinidega B6 ja B12 positiivne mõju luude biomarkeritele (Rondanelli et al., 2021).
Uuringu tulemused näitasid, et kolmandik eakatest ja kolmveerand kontrollgrupist ei saanud toiduga rauda 80% soovituslikust hulgast. Rauapuudus mõjutab immuunvastust ja põhjustab aneemiat (Murgia et al., 2012), mis on suurim toitumisvaegushäire maailmas ja üks peamisi ülemaailmse haiguskoormuse põhjusi. Aneemia levimus on elanikkonna madala ja keskmise sissetulekuga riikides viis korda suurem kui kõrge sissetulekuga riikides (Elsevier, 2018). Tuleb siiski arvestada, et aneemia põhjuseks võib olla ka muude mikrotoitainete puudus (vitamiinid B9, B12 ja A) või infektsioonid (Casgrain et al., 2012). Ka mõned taimepõhised dieedid ja kaltsium pärsivad raua imendumist (Abbaspour et al., 2014). Rauapuudusaneemia ennetamiseks soovitatakse kasutada toidulisandeid (Casgrain et al., 2012), kuid kuna kerge rauapuudus on ohutum kui liigne raud organismis (Abbaspour et al., 2014), siis pole rauapreparaatide tarvitamise suhtes praegu veel üksmeelt (Murgia et al., 2012).
Uuringu tulemused näitasid, et toidust saadud suurema energiasisalduse korral esines väiksem keha rasvaprotsent. Seda võis tingida kehaliselt aktiivsete grupi uuritavate mõju: nende puhul oli toidust saadav energia suurim, kuid keha rasvaprotsent madalaim. Samas esines keha suurema rasvaprotsendi korral negatiivne korrelatsioon pea kõigi uuritud toidust saadavate mikrotoitainetega, v.a mangaan, jood ning vitamiinid A, D ja B12. Varasemad uuringud on näidanud ülekaalulistel ja rasvunud, eriti meno-
pausis naistel mikrotoitainete (vitamiinid C, E, B9 ja B12) defitsiiti (Kimmons et al., 2006), kuid siiani pole selge, kas see on tingitud ebapiisavast mikrotoitainete tarbimisest või muutustest ainevahetusprotsessis. Meie uuringus mikrotoitainete saadavus toiduga KMIga ei korreleerunud. Sageli võib suurem KMI siiski tähendada ka suuremat rasvaprotsenti, kuid uuringute tulemusi, mis tuginevad erinevatele kehakoostise määramise meetoditele, on raske võrrelda (Salman et al., 2022). Arvestades meie uuringu tulemusi, kus keha rasvaprotsent toidust saadavate vitamiinidega D ja B12 negatiivselt ei korreleerunud, võib uuritavail eeldada väiksemat depressiooni tõenäosust ja paremat luutihedust (Eggersdorfer et al., 2018). Samas on seisukohad rasvamassi mõjust luutihedusele praegu siiski veel vastuolulised (Kim et al., 2019; Silva et al., 2015).
VNi korral on lisaks mikroelementide hulgale oluline arvestada nende erinevat vajadust seoses vanusega ja kehalise aktiivsuse tasemega. Näiteks võib eakatel VNi esineda vajalike toiduainete puudumise tõttu toidusedelis (Eggersdorfer et al., 2018). Vanemaealistel võib söömist mõjutada lõhnatunde ja isu vähenemine, hammastega seotud närimisprobleemid, samuti füüsiline võimetus käia poes ja toitu valmistada. Halb toitumine on riskiks nakkus- ja krooniliste haiguste tekkele ning mitteoptimaalsele kognitiivsele funktsioonile, mis kahjustab inimese elukvaliteeti (Eggersdorfer et al., 2018). Oluline on märkida, et kuigi meie eakate grupi liikmed said toiduga teistest enam kaltsiumi ja vitamiini D, esines neil nende mikrotoitainete puudujääki. Seega vajavad ka eakad enam päikesevalgust, kuna > 95% neist ei saa D-vitamiini toiduga piisavalt (Eggersdorfer et al., 2018). Et eakate grupis oli ka enim neid, kes ei saanud piisavalt B12-vitamiini, siis esineb neil tõenäoliselt küllalt suur osteoporoosirisk (Rondanelli et al., 2021).
Mikrotoitainetel on sportlaste tervise ja saavutusvõime tagamisel suur tähtsus. Näiteks Ghazzawi et al. (2023) ülevaateartikli põhjal võib öelda, et A-vitamiin parandab kudede hapnikuvarustust, toetades seeläbi piisava kehalise aktiivsuse taseme säilitamist. Ühtlasi parandab A-vitamiin reaktsiooniaega, lihaste taastumist, sh soodustab vigastustest paranemisel terve sidekoe moodustumist. D-vitamiini vajadus on sportlastel suurenenud, muu hulgas soodustab see süsivesikute kasutamist treeningu ajal ning nii saab organism rohkem energiat, mis võib aidata parandada jõudlust. Sportlased vajavad ka enam C-vitamiini, mis võib vähendada väsimust, parandada koordinatsiooni ja suurendada vastupidavust. B-kompleksi vitamiinid on hädavajalikud sooritusvõime säilitamiseks, need aitavad kaasa lihaste taastumisele ja väsimuse vähendamisele, reguleerivad vererõhku, maandavad võistlusaegset stressi ja ärevust ning säilitavad tervislikku unegraafikut. Rauavaegusaneemia võib takistada sportlase treenimist, vähendades hapniku tarnimist. Siiski parandab rauapreparaatide tarvitamine aeroobset jõudlust vaid varude reaalse am-
mendumise või aneemia korral. Siinkohal tuleb aga arvestada, et meie uuringu sihtrühmaks olid harrastussportlased, kes kindlasti võistlussportlastega samaväärselt ei treeni. Samas puudub aga harrastussportlastel võistlussportlastega võrreldes pidev tervisekontroll ja dieedialane nõustamine. Kuna paljude võistlussportlaste enamiku mikrotoitainete saadavus ei vasta toitumissoovitustele (Ghazzawi et al., 2023), siis võime eeldada ka VNi esinemist harrastussportlastel. Nii saamegi oma uurimistulemuste põhjal öelda, et ehkki kehaliselt aktiivsete ehk harrastussportlaste menüü oli n-ö tasakaalustatum kui näiteks kontrollgrupi naistel ja saadi neist enam mitmeid mikrotoitaineid, said ikkagi pooled harrastussportlastest folaati, rauda ning vitamiine A, D ja C alla 80% soovituslikust.
Viimasel ajal kasutatakse eelkõige kehamassi reguleerimiseks erinevaid dieete, nagu HCG, Dunkani, Atkinsi, mono-, paleo-, veregrupidieet jt (Dieedid i. a.). Kahjuks ei ole neil dieetidel suuresti veel teaduslikku alust, et neid saaks pidada tasakaalustatuiks. Meie uuringu tulemused näitavad seda siiski Fitlapi toitumiskava menüü kohta, kuna selles uuringugrupis oli vähem (või ei olnud üldse) naisi, kes said toiduga kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, tsinki, joodi ning vitamiine E ja B9 alla 80% soovituslikust. Tegemist on toitumiskavaga, mis baseerub riiklikel toitumissoovitustel (Parm et al., 2022), ja seega võib selle pikaajalise (meie uuringu näitel kolmeaastase) tarbimise korral olla siiski mõningane eelis. Samas tuleks ikkagi enam üldist tähelepanu pöörata elanikkonna toitumisalase teadlikkuse arendamisele ja näidata tasakaalustatud toitumise vajalikkust. Siinkohal võib aga n-ö tervisliku toidu eelistamise takistuseks olla jällegi selle kõrgem hind.
VNi ennetamiseks on oluline toitumise mitmekesisus ja tasakaalustatus, mis aitab ära hoida toitainete puudujääki (Lowe, 2021). Kahjuks põhineb meie uuring vaid kolmepäevase menüü analüüsil, mis on küll aktsepteeritud meetod, aga ei pruugi näidata tegelikku olukorda. Toiduvalik võis olla seotud aastaajaga (kevad). Uuringu käigus küsiti ka andmeid toidulisandite kasutamise kohta. Kuna me neid käesolevas töös ei käsitle, siis kajastab praegune artikkel vaid toiduga saadavat. Töö positiivseks pooleks võib pidada erinevaid uuringugruppe ning uuringu kõrgetasemelist (sh kehakoostise määramiseks n-ö kuldne standard ehk DXA) ja mitmekülgset (mikrotoitainete määramine menüüs) metoodikat. Uuritavate arvu saab võrreldes teiste analoogsete uuringutega pidada igati optimaalseks, kuid siiski ei võimalda need andmed teha üldistavaid järeldusi kõigi Eesti naiste kohta.
Järeldused
Naiste menüü sõltumata east ja kehalise aktiivsuse tasemest ei ole vastavuses riiklike toitumissoovitustega – vajakajäämisi on nii üldenergia kui ka mitmete mikrotoitainete saamises. Kohati võib kahtlustada
nälguse esinemist. Mikrotoitainete saadavus toiduga korreleerub positiivselt toidust saadava energiaga ja negatiivselt keha rasvaprotsendiga, kuid ei korreleeru KMIga. Võib eeldada, et ebapiisav energia saamine toidust on eelduseks mikrotoitainete puudusele.
Tänuavaldused
Uurimismeeskond tänab kõiki uuritavaid ajalise panuse eest, TTHKKd uurimistöö rahastamise eest ning Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituuti kehakoostise määramise eest.
allikaloend
Abbaspour, N., Hurrell, R., & Kelishadi, R. (2014). Review on iron and its importance for human health. J Res Med Sci, 19, 164–174.
Bendik, I., Friedel, A., Roos, F. F., Weber, P., & Eggersdorfer, M. (2014). Vitamin D: a critical and essential micronutrient for human health. Front Physiol, 5, 248.
Biesalski, H. K. (2013). International congress ‘Hidden Hunger’, March 5–9, 2013, Stuttgart-Hohenheim, Germany. Ann Nutr Metab, 62, 298–302.
Burchi, F., Fanzo, J., & Frison, E. (2011). The role of food and nutrition system approaches in tackling hidden hunger. Int J Environ Res Public Health, 8, 358–373.
Casgrain, A., Collings, R., Harvey, L. J., Hooper, L., & FairweatherTait, S. J. (2012). Effect of iron intake on iron status: a systematic review and meta-analysis of randomized controlled trials. Am J Clin Nutr, 96, 768–780.
Dieedid. Tervise Arengu Instituut. https://toitumine.ee/erinevadtoitumisviisid/dieedid (12.08.2023).
Doggui, R., Al-Jawaldeh, H., El Ati, J., Barham, R., Nasreddine, L., Alqaoud, N., Aguenaou, H., El Ammari, L., Jabbour, J., & Al-Jawaldeh, A. (2021). Meta-analysis and systematic review of micro- and macro-nutrient intakes and trajectories of macronutrient supply in the Eastern Mediterranean Region. Nutrients, 13(5), 1515.
Drewnowski, A. (2020). Impact of nutrition interventions and dietary nutrient density on productivity in the workplace. Nutr Rev, 78, 215–224.
Eesti rahvastiku soola tarbimise uuring. Lõppraport. (2022). https://etag.ee/wp-content/uploads/2022/08/TAI-Soola-tarbimise-uuringu-lopparuanne.pdf
Eesti Statistika. Suhteline vaesus. https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/suhteline-vaesus (8.10.2023).
Eggersdorfer, M., Akobundu, U., Bailey, R. L., Shlisky, J., Beaudreault, A. R., Bergeron, G., Blancato, R. B., Blumberg, J. B., Bourassa, M. W., Gomes, F., Jensen, G., Johnson, M. A., Mackay, D., Marshall, K., Meydani, S. N., & Tucker, K. L. (2018). Hidden hunger: solutions for America’s aging populations. Nutrients, 10(9), 1210. Elsevier, L. (2018). Global, regional, and national incidence, prevalence, and years lived with disability for 354 diseases and injuries for 195 countries and territories, 1990–2017: a systematic analysis for the Global Burden of Disease Study 2017. Lancet, 392, 1789–1858.
Estonia Hunger Statistics 2001–2023. https://www.macrotrends. net/countries/EST/estonia/hunger-statistics
Freeland-Graves, J. H., Sachdev, P. K., Binderberger, A. Z., & Sosanya, M. E. (2020). Global diversity of dietary intakes and standards for zinc, iron, and copper. J Trace Elem Med Biol, 61, 126515.
Ghazzawi, H. A., Hussain, M. A., Raziq, K. M., Alsendi, K. K., Alaamer, R. O., Jaradat, M., Alobaidi, S., Al Aqili, R., Trabelsi, K., & Jahrami, H. (2023). Exploring the relationship between micronutrients and athletic performance: a comprehensive scientific systematic review of the literature in sports medicine. Sports (Basel), 11(6), 109.
Global Hunger Index. Food Systems Transformation and Local Governance. (2022). file:///C:/Users/Anna-LiisaTamm/One Drive%20-%20Tartu%20Tervishoiu%20K%C3%B5rgkool/Korter/GHI_2022_EMBARGOED%20UNTIL%2013%20OCT%20 2022%20-%20for%20Finola.pdf
Guralnik, J. M., Eisenstaedt, R. S., Ferrucci, L., Klein, H. G., & Woodman, R. C. (2004). Prevalence of anemia in persons 65 years and older in the United States: evidence for a high rate of unexplained anemia. Blood, 104, 2263–2268.
Hisam, A., Rahman, M. U., & Mashhadi, S. F. (2014). Knowledge, attitude and practice regarding foli. a.id deficiency; A hidden hunger. Pak J Med Sci, 30, 583–588.
Jürimae, J., Maestu, E., Mengel, E., Remmel, L., Purge, P., & Tillmann, V. (2019). Association between dietary calcium intake and adiposity in male adolescents. Nutrients, 11(7), 1454.
Kennedy, G., Pedro, M. R., Seghieri, C., Nantel, G., & Brouwer, I. (2007). Dietary diversity score i. a.useful indicator of micronutrient intake in non breast-feeding Filipino children. J Nutr, 137, 1–6.
Kim, D. H., Lim, H., Chang, S., Kim, J. N., Roh, Y. K., & Choi, M. K. (2019). Association between body fat and bone mineral density in normal-weight middle-aged Koreans. Korean J Fam Med, 40, 100–105.
Kimmons, J. E., Blanck, H. M., Tohill, B. C., Zhang, J., & Khan, L. K. (2006). Associations between body mass index and the prevalence of low micronutrient levels among US adults. MedGenMed, 8, 59.
Kumar, J., Gupta, D. S., Kumar, S., Gupta, S., & Singh, N. P. (2016). Current knowledge on genetic biofortification in Lentil. J Agric Food Chem, 64, 6383–6396.
Lauk, J., Nurk, E., Robertson, A., & Parlesak, A. (2020). Culturally optimised nutritionally adequate food baskets for dietary guidelines for minimum wage Estonian families. Nutrients, 12(9), 2613. Lowe, N. M. (2021). The global challenge of hidden hunger: perspectives from the field. Proc Nutr Soc, 80, 283–289.
Maynar, M., Llerena, F., Bartolome, I., Alves, J., Robles, M. C., Grijota, F. J., & Munoz, D. (2018a). Seric concentrations of copper, chromium, manganesum, nickel and selenium in aerobic, anaerobic and mixed professional sportsmen. J Int Soc Sports Nutr, 15, 8.
Maynar, M., Llerena, F., Grijota, F. J., Perez-Quintero, M., Bartolome, I., Alves, J., Robles, M. C., & Munoz, D. (2018b). Serum concentration of cobalt, molybdenum and zinc in aerobic, anaerobic and mixed professional sportsmen. J Int Soc Sports Nutr, 15, 28.
Murgia, I., Arosio, P., Tarantino, D., & Soave, C. (2012). Biofortification for combating ‘hidden hunger’ for iron. Trends Plant Sci, 17, 47–55.
Muthayya, S., Rah, J. H., Sugimoto, J. D., Roos, F. F., Kraemer, K., & Black, R. E. (2013). The global hidden hunger indices and maps: an advocacy tool for action. PLoS One, 8, e67860.
NutriData toitumisprogramm. Tervise Arengu Instituut. https:// tap.nutridata.ee/et/avaleht (23.10.2023).
Otag, A., Hazar, M., Otag, I., Gurkan, A. C., & Okan, I. (2014). Responses of trace elements to aerobic maximal exercise in elite sportsmen. Glob J Health Sci, 6, 90–96.
Parm, Ü., Tamm, A.-L., Aasmäe, T., Liiv, K., Orav, A., Jaansoo, E., Lohu K., & Tamme, I. (2022). Regular and Long-Term Effects of a
Commercial Diet on Bone Mineral Density. Dietetics, 1, 78–87. Rahvusvaheline kehalise aktiivsuse küsimustik. https://drive.google.com/file/d/1Ph7EyXsIEmdhA7JoQAd0ZApNPbR7Vezv/ view?pli=1
Rannula, B. M. (2023). Varjatud nälgus erinevas vanuses, kehalise aktiivsuse tasemega ja Fitlap toitumiskava järgivate naiste seas. TTHKK lõputöö. https://nooruse.webriks.ee/index. asp?action=136&id=5237&lib=1
Remmel, L., Jurimae, J., Tamm, A.-L., Purge, P., & Tillmann, V. (2021). The associations of body image perception with serum resistin levels in highly trained adolescent Estonian rhythmic gymnasts. Nutrients, 13(9), 3147.
Rondanelli, M., Faliva, M. A., Barrile, G. C., Cavioni, A., Mansueto, F., Mazzola, G., Oberto, L., Patelli, Z., Pirola, M., Tartara, A., Riva, A., Petrangolini, G., & Peroni, G. (2021). Nutrition, physical activity, and dietary supplementation to prevent bone mineral density loss: A food pyramid. Nutrients, 14(1), 74.
Salman, H., Gürsoy Koca, T., Dereci, S., & Akçam, M. (2022). Comparison of body composition and body mass index in the determination of obesity in schoolchildren. Turk Arch Pediatr, 57(5), 506–510.
Scoring the International Physical Asctivity Questionnaire (IPAQ). https://ugc.futurelearn.com/uploads/files/bc/c5/bcc53b14-ec1e4d90-88e3-1568682f32ae/IPAQ_PDF.pdf
Silva, T. R., Franz, R., Maturana, M. A., & Spritzer, P. M. (2015). Associations between body composition and lifestyle factors with bone mineral density according to time since menopause in women from Southern Brazil: a cross-sectional study. BMC Endocr Disord, 15, 71.
Zimmermann, M. B., Jooste, P. L., & Pandav, C. S. (2008). Iodinedeficiency disorders. Lancet, 372, 1251–1262.
Tervise Arengu Instituut. (2017). Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015. https://intra.tai.ee/images/prints/documents/149019033869_eesti%20toitumis-%20ja%20liikumissoovitused.pdf
Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. RTU061: Daily intake of macronutrients compared to recommendations by gender and age. https://statistika.tai.ee/pxweb/en/Andmebaas/ Andmebaas_05Uuringud_09RTU_f_Makrotoitained/RTU061. px/ (8.10.2023).
Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Kehamassiindeksi kategooriad soo ja vanuserühma järgi. https://statistika.tai.ee/ pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas_05Uuringud_02TKU_04Lii kumine/TKU40.px/ (12.08.2023).
World Health Organization. (2017). Adolescent obesity and related behaviours: trends and inequalities in the WHO European Region, 2002–2014. https://iris.who.int/ handle/10665/329417?&locale-attribute=ar
eesti u18 ja u21 vanuseklassis võistlevate judokate erialane kehaline võimekus
The judo specific physical fitness of estonian judokas in the u18 and u21 age groups
AsLAn mAgomedKerimoV, iVi VAher Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
Lühikokkuvõte
Judomaadlus eeldab kõrgel tasemel kehalist võimekust. Judokate erialase jõu ja vastupidavuse hindamiseks on rahvusvaheliselt välja töötatud erialatestid, mis annavad ülevaate judoka hetke kehalise võimekuse tasemest. Eestis on vähe testitud judokate kehalist võimekust erialaspetsiifiliste testidega ning ühtseid hindamiskriteeriume pole. Käesoleva uuringu eesmärk oli hinnata Eesti U18 ja U21 vanuseklassis võistlevate judokate erialast kehalist võimekust, kasutades teaduspõhiseid erialaspetsiifilisi teste, ja võrrelda Eesti sportlaste tulemusi rahvusvaheliste referentsväärtustega. Uuritavate kehalise võimekuse välja selgitamiseks kasutati nelja rahvusvaheliselt tunnustatud testi: Special Judo Fitness Test (SJFT), isomeetriline rippes haarde hoidmine, dünaamiline rippes käte kõverdamine ja käe pigistusjõu hindamine dünamomeetri abil.
Uuringus osales 37 judokat: 21 U18 ja 16 U21 vanuseklassist. SJFT keskmised indeksi skoorid U18 ja U21 vanuseklassis olid vastavalt 14,36 ±0,859 ja 13,76 ±1,553. Isomeetriline rippes haarde hoidmises U18 vanuseklassis 3169,38 ±1216,01 sek*kg ja U21 vanuseklassis 3477,69 ±980,49 sek*kg ning dünaamilises rippes kätekõverdamises U18 vanuseklassis 943,48 ±329,9 kordust*kg ja U21 vanuseklassis 1118,06 ±476,57 kordust*kg. Seos isomeetrilise rippes haarde hoidmise ja kämbla haardejõu vahel puudus. Kokkuvõttes näitasid tulemused, et uuringus osalenud Eesti U18 ja U21 vanuseklassis võistlevate judokate aeroobne ja anaeroobne võimekus on halval ning ülakehalihaste ning haarde tugevus ja selle vastupidavus on rahuldaval tasemel võrreldes eliitsportlaste rahvusvaheliste referentsväärtustega. Dünamomeetri abil kämbla haardejõu mõõtmine ei ole sobilik viis spordieriala spetsiifilise haardejõu mõõtmiseks.
Märksõnad: SJFT, judo, testimine, haardejõud.
abstract
Judo requires a high level of physical fitness. Internationally developed specialized tests are used to assess the strength and endurance of judokas, providing an overview of their current physical fitness level. In Estonia, there has been little testing of judokas' physical fitness using these specialized tests, and there are no unified assessment criteria. The aim of this study was to evaluate the specialized physical fitness of Estonian judokas competing in the U18 and U21 age categories using scientifically based specialized tests and to compare the results of Estonian athletes with international reference values. Four internationally recognized tests were used to determine the physical fitness of the subjects: the Special Judo Fitness Test (SJFT), isometric hanging grip hold, dynamic hanging arm flexion, and hand grip strength assessment using a dynamometer.
The study involved 37 judokas: 21 from the U18 and 16 from the U21 age categories. The average SJFT index scores in the U18 and U21 age categories were 14.36 ±0.859 and 13.76 ±1.553, respectively. In the isometric hanging grip hold, the U18 age category scored 3169.38 ±1216.01 seckg and the U21 age category scored 3477.69 ±980.49 seckg. In the dynamic hanging arm flexion, the U18 age category scored 943.48 ±329.9 repskg and the U21 age category scored 1118.06 ±476.57 repskg. There was no correlation between isometric hanging grip hold and hand grip strength. Overall, the results showed that the aerobic and anaerobic capacity of the Estonian judokas in the U18 and U21 age categories participating in the study was poor, and the upper body muscle strength and grip strength and endurance were satisfactory compared to the international reference values of elite athletes. Measuring hand grip strength with a dynamometer is not a suitable method for measuring sport-specific grip strength.
Keywords: SJFT, judo, testing, grip strength.
sissejuhatus
Vaatamata judo populaarsusele Eestis ning judokate arvukusele ei õnnestu Eesti judokatel saavutada stabiilselt häid tulemusi rahvusvahelisel tasemel. Spordiregistri statistika järgi on eeldatav judot harrastavate sportlaste arv Eestis ligi 4000 (spordiregister i.a.) ning kui vaadata eelmise, 2023. aasta tulemusi, on Eesti judokatel täiskasvanute vanuseklassis European Openi võistlustelt üks kuldmedal, üks hõbemedal ning kaks pronksmedalit. Seevastu Soomes on judoga aktiivselt tegelejaid IJFi statistika järgi 6000 (International Judo Federation, Finland) ning viimase aasta tulemustena on ette näidata Mastersi võistluse kuldmedal, Euroopa meistrivõistluste kuldmedal ning European Openilt kuld- ja hõbemedal ning kaks pronksmedalit. Kui võrrelda Eesti ja Soome viimase viie aasta võistluste medalisaagi statistikat, on näha, et Soome judokad on igal aastal toonud medaleid rahvusvahelistelt võistlustelt, Eesti on aga jäänud mitmel aastal medalita (ijf.org).
Edukus judovõistlustel sõltub mitmetest eeldustest, nagu tehnilised oskused, kehaline võimekus, vaimne valmisolek ning õige võitlustaktika valimine (Błach et al., 2021). Judokate erialase jõu ja vastupidavuse testimiseks on välja töötatud testid, mis hindavad sportlaste erialast kehalist võimekust (Sterkowicz, 1995; Franchini et al., 2013; Agostinho et al., 2018). Eestis on vähe testitud judokate võimekust erialaspetsiifiliste testidega, sellekohast statistikat ja uuringuid ei ole publitseeritud ning ühtseid hindamiskriteeriume pole, iga treener kasutab endale teada teste ning erinevate treeningugruppide tulemusi on seetõttu võimatu võrrelda. Kehaliste näitajate mõõtmine võimaldab võrrelda tulemusi nii rahvusvaheliselt kui ka riigisiseselt, hõlmates erinevaid põlvkondi. Uuringus kasutatud testid on lihtsad, korratavad ja ei vaja keerulisi seadmeid. Need testid on laialdaselt kasutusel ning neil on vanuseklasside normväärtused. Jõutestide puhul kasutatakse valemeid, mis võrdsustavad erinevates kaalukategooriates sportlaste tulemusi (Agostinho et al., 2018). Eesti judo edasise arengu seisukohalt oleks vajalik judokaid võrrelda muu maailma judokatega ning leida ühtsed hindamisviisid. Lähtuvalt eelnevast oli uuringu eesmärk selgitada Eesti U18 ja U21 vanuseklassis võistlevate judokate erialane kehaline võimekus, kasutades teaduspõhiseid judospetsiifilisi teste. Uuringu tulemuste põhjal saab ülevaate Eesti noorjudokate erialasest kehalisest võimekusest ning sellest, millisel positsioonil on nad sellega rahvusvahelisel tasandil.
Metoodika
Uuritavate iseloomustus ja nende värbamine
Uuringus osales kokku 37 judokat: 21 uuritavat U18 vanuseklassis ning 16 uuritavat U21 vanuseklassis. Sportlaste värbamine uuringusse toimus spordiklubide ja treenerite kaudu. Uuringusse kaasati sport-
lased, kellel puudusid akuutsed vigastused ja infektsioonhaigused ning kes omasid vähemalt kolmeaastast judotreeningu kogemust. Sportlased, kes uuringu toimumise ajal olid kaalulangetuse protsessis, jäid samuti uuringust välja. Uuringu tegemine oli kooskõlastatud Tartu Ülikooli eetikakomiteega (protokoll nr 351/T-5).
Uuringu korraldus
Uuritavate testimine leidis aset 1−2 nädalat enne vastavate vanuseklasside Eesti meistrivõistlusi, mis avasid judohooaja. Päev enne uuringut paluti uuritavatel jätta treeninguvabaks. Esmalt mõõdeti uuringule tulnute antropomeetrilised näitajad, misjärel sooritasid uuritavad judospetsiifilised kehalise võimekuse testid.
antropomeetrilised mõõtmised
Antropomeetriliste mõõtmiste ajal kandsid uuritavad lühikest spordidressi. Jalanõud ja sokid paluti eemaldada.
Kehapikkuse mõõtmine. Kehapikkust mõõdeti seistes, kasutati portatiivset antropomeetrit (GPM Anthropometrical Instruments, Šveits). Mõõtmist teostati üks kord, täpsusega 0,1 mm.
Kehamassi mõõtmine. Kehamassi mõõtmiseks kasutati digitaalset kaalu (Soehnle, Saksamaa) mõõtmistäpsusega 0,1 kg. Kaal asetses tasasel mittevetruval pinnal, uuritav seisis kaaluplaadi keskel, pilk suunatud ette silmade kõrgusele. Mõõtmist teostati üks kord.
Kehamassiindeksi arvutamine. Kehapikkuse ja -massi alusel arvutati kehamassiindeks (KMI): kehamass (kg) / kehapikkus (m2).
kehalise võimekuse testid
kämbla haardejõu mõõtmine dünamomeetriga
Kämbla haardejõudu mõõdeti mehaanilise Jamari (5030J1) hüdraulilise dünamomeetriga (JLW Instruments, USA). Testi läbiviimisel istus uuritav toolil, õlavarred lähendatud kehale ja anatoomilises neutraalses rotatsioonis, testitava käsi oli küünarliigesest 90 kraadi fleksioonasendis, randmeliigesest 0−30 kraadi dorsaalfleksioon- ja 0−15 kraadi ulnaarse deviatsiooni asendis. Dünamomeeter oli mõõtmise alguses peopesas kerges haardes. Uuritaval paluti pigistada dünamomeetrit maksimaalse jõuga kolme sekundi jooksul, alguses domineeriva ning seejärel mittedomineeriva käega. Mõõtmise ajal ei tohtinud dünamomeeter olla vastu keha. Mõlema käega tehti kolm katset ning arvesse läks kolme katse keskmine tulemus. Tulemus fikseeriti 1 kg täpsusega.
Dünaamilised rippes kätekõverdused (DRk) Test sooritati vastavalt Franchini et al. (2011b) varasemale kirjeldusele. Testi sooritava uuritava lähteasendiks oli ripe, hoides kinni üle lõuatõmbekangi riputa-
tud kimonost (judoriietus, mida kannab judoka). Uuritaval paluti sooritada maksimaalne arv kordi kätekõverdusi küünarliigese täies ulatuses nii, et sportlase lõug oli kõrgemal kui tema käed haardevõtu kohas. Soorituse ajal paluti uuritaval hoida jalad sirged, jalgade kõverdamine ei olnud lubatud, et vältida nii lisahoo andmist. Test loeti lõppenuks, kui uuritav ei suutnud enam teostada korrektseid sooritusi või lõpetas soorituse enda soovil. Selleks, et võrdsustada uuritavate tehtud tööd testi sooritamisel, korrutati uuritava kehamass soorituse korduste arvuga (Agostinho et al., 2018). Kõnealune test matkib hästi judomaadlusel teostatavat vastase mõjutamist, tõmbamist, heite sooritamiseks tasakaalust välja tõmbamist. Eesti sportlaste tulemusi võrreldakse vastava vanuseklassi eliitsportlaste rahvusvaheliste referentsväärtustega.
Isomeetriline rippes haarde hoidmine (IRHH)
Test sooritati vastavalt Franchini et al. (2011b) varasemale kirjeldusele. Uuritaval paluti rippuda võimalikult kaua kimonost kõverdatud kätega kinni hoides nii, et lõug oleks käte haardevõtu koha kõrgusel. Soorituse registreerimist alustati stopperiga, kui uuritav oli õige asendi võtnud. Test loeti lõppenuks, kui uuritav ei suutnud korrektselt asendit hoida või loobus sooritamise jätkamisest enda soovil. Soorituse ajal pidid uuritava jalad olema sirutatud. Selleks, et võrdsustada sportlaste tulemusi, korrutati rippes oldud aeg sekundites uuritava kehamassiga. (Agostinho et al., 2018). Eesti sportlaste tulemusi võrreldakse vastava vanuseklassi eliitsportlaste rahvusvaheliste referentsväärtustega. Kõnealune test matkib hästi maadluse ajal haarde hoidmist.
Joonis 1. rippes kätekõverduste soorituse näide. A − algasend, b − lõppasend (Agostinho et al., 2018)
Joonis 2. Isomeetrilise rippes haarde hoidmise soorituse näide (Agostinho et al., 2018)
Joonis 3. Ippon seoi nage heide (Piucco et al., 2010)
Joonis 4. sJFT sooritus (Faro et al., 2020)
Special Judo Fitness Test (sJFT)
Test oli jaotatud kolmeks perioodiks (A = 15 sekundit, B ja C = 30 sekundit), nende vahel 10-sekundilised puhkeintervallid. Igal perioodil sooritas tori (uuritav, kes sooritab tehnikat) maksimaalse arvu ippon seoi nage heiteid − see on kollase vöö heide (judo.ee, kollase vöö nõuded, 2013) ehk üks esimesi heiteid, mida judoka õpib − kahele uke’le (uuritav, kelle peal sooritatakse tehnikat), kes on testi sooritajaga sarnase kehakaalu ja -pikkusega.
Uke’d olid asetatud vastastikku kuuemeetrise vahega. Testi alustades seisis tori täpselt kahe uke vahel, kust kummagi uke’ni oli kolm meetrit. Peale testi sooritamist mõõdeti tori südame löögisagedust (SLS) ning mõõtmist korrati üks minut peale testi lõppu. Fikseeriti sooritatud heidete arv. Saadud andmete põhjal arvutati SJFT indeks, selleks liide-
Tabel 1. uuritavate üldiseloomustus uuringu alguses
Näitajad U18 (n = 21) U21 (n = 16)
kehamass (kg)
kehakasv (m)
±16,02
±16,39
Judoga tegelemine (a) 6−8 9−11
Treeningtundi nädalas (h) 7−12 11−15
EkE nädalas (h) 7−9 7−9
ÜkE nädalas (h) 0−3 4−6
KMI − kehamassiindeks; n – uuringus osalenud sportlaste arv; üke – üldine kehaline ettevalmistus; eke – erialane kehaline ettevalmistus; a – aasta; h − tund.
Tabel 2. sJFT tulemused
Näitajad U18 (n = 21) U21 (n = 16) T-test
Heidete arv 22,38 ±1,16 24,5 ±2 F = 2,54, p = 0,06
sLs peale testi (l/min) 186,62 ±3,35 183,75 ±8,1 F = 9,85, p = 0,15
sLs 1 min peale testi (l/min) 149,19 ±11,66 150,63 ±9,17 F = 0,35, p = 0,69 Indeks 14,36 ±0,86 13,76 ±1,55 F = 1,87, p = 0,17
SLS − südame löögisagedus; l/min − lööki minutis; indeksi arvutamine: sls kohe peale testi + sls 1 min peale testi, summa jagatud sooritatud heidete arvuga.
Tabel 3. Jõutestide tulemused
Testid U18 (n = 21) U21 (n = 16) T-test
kehamass (kg) 73,5 ±16,02 81,7 ±16,39 F = 0,02, p = 0,24 kimono abil rippumine (sek) 43,57 ±14,5 44,00 ±14,18 F = 0,12, p = 0,83
suhteline väärtus (sek*kg) 3169,38 ±1216,01 3477,69 ±980,49 F = 2,4, p = 0,34 kimono abil
lõuatõmbed (kordused) 12,95 ±3,71 14,06 ±6,3 F = 12,63, p = 0,37
suhteline väärtus (kordused*kg)
±329,9
Kg − kilogramm; sek − sekund.
takse SLS testi lõpetamisel ja SLS üks minut pärast testi lõpetamist ning saadud summa jagatakse kogu testi heidete arvuga. Testiga mõõdetakse sportlase aeroobset ja anaeroobset võimekust (Sterkowicz, 1995). Eesti sportlaste tulemusi võrreldakse vastava vanuseklassi eliitsportlaste rahvusvaheliste referentsväärtustega.
statistiline analüüs
Algandmed koguti arvutiprogrammi Microsoft Excel, kus need korrastati, ning viidi IBM SPSS 29.0 programmi, kus toimus andmete statistiline analüüs. Andmete normaaljaotust testiti Shapiro-Wilki testiga. Olulised erinevused gruppide vahel leiti sõltumatu T-testiga. Korrelatsioonide leidmiseks kasutati Pearsoni korrelatsioonanalüüsi. Statistilise olulisuse piiriks loeti 95-protsendiline tõenäosuse tase ehk p < 0,05. Kõik väärtused on kirja pandud keskmise väärtuse ja standardhälbena (X±SD).
Tabel 4. u18 vanuseklassis võistlevate judokate sJFT tulemuste võrdlus referentsväärtustega
Tase Heidete arv sLs peale testi (l/min) sLs 1 min peale testi (l/min) Indeks
Eesti U18 sportlaste tulemus 22,38 ±1,16 186,62 ±3,35 149,19 ±11,66 14,36 ±0,86
Väga hea ≥ 30 ≤ 163 ≤ 132 ≤ 11,15
Hea 28–29 164–174 133–148 11,16–12,38
Rahuldav 25–27 175–195 149–175 12,39–14,32
Halb 23–24 196–200 176–184 14,33–15,92
Väga halb ≤ 22 ≥ 201 ≥ 185 ≥ 15,93
SLS − südame löögisagedus; l/min − lööki minutis; indeksi arvutamine: sls kohe peale testi + sls 1 min peale testi, summa jagatud sooritatud heidete arvuga. (agostinho et al., 2018; sjFt classificatory table for high-level male cadet judo athletes)
Tabel 5. u21 vanuseklassis võistlevate judokate sJFT tulemuste võrdlus referentsväärtustega
Tase heidete arv sLs peale testi (l/min) sLs 1 min peale testi (l/ min) Indeks
eesti u21 sportlaste tulemus 24,5 ±2 183,75 ±8,1 150,63 ±9,17 13,76 ±1,55
väga hea ≥ 31 ≤ 162 ≤ 127 ≤ 10,40 hea 30 163–174 128–144 10,41–11,29 rahuldav 26–29 175–188 145–168 11,30–13,52 halb 23–25 189–198 169–184 13,53–14,18 väga halb ≤ 22 ≥ 199 ≥ 185 ≥ 14,19
±476,57 F = 3,31, p = 0,13
SLS − südame löögisagedus; l/min − lööki minutis; indeksi arvutamine: sls kohe peale testi + sls peale 1 min taastumist, summa jagatud heidete arvuga. (agostinho et al., 2018; sjFt classificatory table for high-level male cadet judo athletes)
Tabel 6. u18 vanuseklassis võistlevate eesti judokate erialaste jõutestide tulemuste võrdlus referentsväärtustega
IRHH − isomeetriline rippes haarde hoidmine; DRK − dünaamiline rippes kätekõverdamine; sek − sekund; kg − kilogramm. (agostinho et al., 2018; Absolute and relative isometric and dynamic chin-up gripping the judogi classificatory table for high-level male cadet judo athletes)
Tabel 7. u21 vanuseklassis võistlevate eesti judokate erialaste jõutestide tulemuste võrdlus referentsväärtustega
Tulemused
Tabelis 1 on esitatud uuritavaid iseloomustavad näitajad mõlemas vanuseklassis. Vanema vanuseklassi sportlastel on oodatult suurem erialase kehalise ettevalmistuse treeningtundide arv.
Tabelis 2 on esitatud kahe vanusegrupi SJFT tulemuste võrdlus.
Tabelis 3 on esitatud U18 ja U23 vanuseklassi (või uuringugrupi) jõutestide tulemused ja nende võrdlus. U18 vanuseklassis võistlevate judokate SJFT keskmine tulemus oli halb võrreldes eliitsportlaste rahvusvahelise referentsväärtusega, nagu on näha tabelist 4. Testi jooksul kokku sooritatud heidete arvu poolest sai 19% sportlastest rahuldava tulemuse, 57% halva ning 24% väga halva tulemuse. Seevastu SLSis kohe peale testi ning pärast üheminutilist taastumist said sportlased keskmiseks tulemuseks rahuldav.
Eesti U21
Väga hea ≥ 76 ≥ 31 ≥ 5714 ≥ 2367
Hea 66–75 29–30 4733–5713 2027–2366
Rahuldav 35–65 16–28 3159–4,732 1159–2026
Halb 7–34 4–15 823–3158 412–1158
Väga halb ≤ 6 ≤ 3 ≤ 822 ≤ 411
IRHH − isomeetriline rippes haarde hoidmine; DRK − dünaamiline rippes kätekõverdamine; sek − sekund; kg − kilogramm. (agostinho et al., 2018; Absolute and relative isometric and dynamic chin-up gripping the judogi classificatory table for high-level male cadet judo athletes)
Tabel 8. Kämbla haardejõu tulemused
Test U18 (n = 21) U21 (n = 16) T-test
Dünamomeeter, parem käsi (kgf)
49,19 ±6,97 56,25 ±5,39 F = 1,89, p = 0,02
suhteline väärtus (kgf/kg) 0,69 ±0,1 0,71 ±0,15 F = 2,42, p = 0,53
Dünamomeeter, vasak käsi (kgf)
48,43 ±7,45 55,81 ±5,59 F = 1,47, p = 0,02
suhteline väärtus (kgf/kg) 0,6 ±0,11 0,71 ±0,15 F = 2,15, p = 0,45
Kgf − kilogram of force; kg − kilogramm.
Tabel 9. suhtelise kämbla haardejõu ja suhtelise irhh testide korrelatsioon
Vanuseklass IRHH (sek*kg) kH (kgf/kg) Pearson
U18 3169,38 ±1216,002 0,675 ±0,109 −0,024, p = 0,919 U21 3477,69 ±980,494 0,711 ±0,151 −0,030, p = 0,912
IRHH − isomeetriline rippes haarde hoidmine; KH − kämbla haardejõud; sek − sekund; kg − kilogramm; kgf − kilogram of force
U21 vanuseklassi sportlased said SJFTs keskmiselt halva tulemuse võrreldes eliitsportlaste rahvusvahelise referentsväärtusega (tabel 5). Heidete arvu poolest sai 50% uuritavatest halva tulemuse, 25% rahuldava ja 25% väga halva tulemuse. Nagu U18 vanuseklassi sportlased, said ka U21 sportlased parema tulemuse SLSiga seotud näitajates. SLS kohe peale testi oli 13 protsendil hea, 62 protsendil rahuldav ning 25 protsendil halb. SLS peale üheminutilist puhkust oli 31 protsendil heal tasemel ning 69 protsendil rahuldaval tasemel. Indeksväärtuses sai üks testitav tulemuseks hea, 25% sai tulemuseks rahuldav, 35% halb ning 32% väga halb.
Võrreldes U18 vanuseklassi IRHH suhtelisi tulemusi eliitsportlaste rahvusvaheliste referentsväärtustega sai uuritavatest valdav osa, 46%, hindeks halb, 34% uuritavatest sai rahuldava hinde ning 10% sai tulemuseks hea. DRK tulemus oli uuritavatel valdavalt halb.
U21 vanuseklassi tulemused IRHH ja DRK testis olid valdavalt rahuldava või halva tulemuse ülemise piiri lähedal. Suhteliste tulemuste põhjal said U21 vanuseklassi uuritavad valdavalt rahuldava hinde: 52% uuritavatest IRHH testis ning 44% DRK testis.
Tabelis 9 on esitatud korrelatsioon judo erialaspetsiifilise haardejõu mõõtmise testi IRHH tulemuse ja kämbla haardejõu dünamomeetriga mõõtmisel saadud tulemuse vahel.
Seost erialaspetsiifilise haardejõu testi IRHH tulemuste ja käe pigistusjõu mõõtmisel dünamomeetriga saadud tulemuste vahel ei tuvastatud. arutelu
Uuringu eesmärk oli hinnata Eesti U18 ja U21 vanuseklassis võistlevate judokate erialast kehalist võimekust, kasutades teaduspõhiseid erialaspetsiifilisi teste, ja võrrelda Eesti sportlaste tulemusi rahvusvaheliste referentsväärtustega. Uuringu peamiseks leiuks oli, et võrreldes eliitsportlaste rahvusvaheliste referentsväärtustega on nii U18 kui ka U21 vanuseklassis võistlevate judokate aeroobne ja anaeroobne või-
mekus halval tasemel, ülakeha- ja haardejõud ning jõuvastupidavus on sportlastel rahuldaval tasemel. IRHH ja dünamomeetriga mõõdetava kämbla pigistusjõu testi tulemuste vahel seos puudub. U18 vanuseklassis oli rohkem uuritavaid, kuna suur osa nooremas vanuses judokatest osaleb ka vanema vanuseklassi võistlustel. Kuigi kehamass kahe uuringus osalenud vanuseklassi sportlastel ei erinenud, võib siiski 8 kg kehamassi erinevuse põhjal oletada, et vanema vanuseklassi sportlastel on suurem lihasmass kui U18 vanuseklassi sportlastel. Seega võiks eeldada, et erialatestides saavutavad U21 sportlased märgatavalt parema tulemuse kui U18 sportlased. Lisaks on U21 vanuseklassi sportlastel suurem treeningukoormus, samas judotreeningute aeg on ligikaudu sama, vahe tuleneb üldkehalise ettevalmistuse treeningtundide arvust. Siiski ei näidanud meie uuring olulist erinevust kehalise võimekuse testides kahe vanuseklassi vahel. Osa uuringus osalenud U18 vanuseklassi sportlastest õpib Audentese Spordigümnaasiumis, kus on sportlastel võimalik treenida kaks korda päevas ning ligi 16 tundi nädalas; tipptasemel judokad treenivad ligi 20 tundi nädalas (Franchini et al., 2014). Väiksem treeningtundide arv võib kajastuda meie sportlaste saadud samade erialaspetsiifiliste testide tulemustes. Lisaks erialaspetsiifilistele testidele mõõdeti uuritavatel dünamomeetriga kämbla pigistusjõudu. Võrreldes tulemust Franchini 2020. aasta uuringuga, selgub, et meie sportlaste kämbla haardejõud on selle testi põhjal parem kui Franchini uuritavatel. Tabelis 9 on vaadeldud korrelatsiooni judo erialaspetsiifilise testi IRHH ning dünamomeetriga mõõdetava kämbla haardejõu testi tulemuste vahel. Leiti, et nende tulemuste vahel seos puudub, mis näitab, et parem tulemus dünamomeetriga kämbla haardejõu mõõtmisel, mida sportlased teevad spordiarstivisiidil testimaks kämbla haardejõudu, ei anna veel eeldust väita, et sportlasel oleks ka maadluses tugevam haare. Haarde hoidmisel maadluse ajal ei hoia sportlane haaret kogu aeg 100% maksimaalse lihaskontraktsiooniga. Nagu kõik teised aspektid judos, on ka haarde hoidmisel tähtsad tehnilised oskused. Kogu eespool kirjeldatu annab arusaama, et Eesti U18 ja U21 vanuseklassis võistlevate judokate erialane kehaline võimekus jääb rahuldava ja halva vahele ning Eesti judokad peaksid rohkem rõhku panema vastavate oskuste arendamisele. Aeroobse ja anaeroobse võimekuse parandamiseks saab kasutada suure intensiivsusega intervalltreeninguid, kus saab töö- ja puhkeperioodid seada vastavaks, et simuleerida judomaadlust. Kasutades sel treeningumeetodil spordierialapõhiseid harjutusi, saab muuta treeningu veelgi spordialaspetsiifilisemaks. Ülakehalihaste ning haarde tugevuse ja selle vastupidavuse arendamiseks kasutada võimalikult palju kimonot. Kuid kõnealuses uuringus kasutatud testide hea või väga hea tulemus ei garanteeri head ja väga head tulemust võistlustel, vaid annab eelduse oletada, et sportlane on erialaselt heas vormis.
Uuringu positiivsed küljed olid: hea uuritavate kättesaadavus, treenerite ja spordiklubide koostöövalmidus ning sportlaste huvi saada teadmist enda võistlusvormi kohta. Kahjuks ei saanud kaasata uuringusse piisaval hulgal naissportlasi. Uuritavate arv jäi eeldatavast väiksemaks, suurema uuritavate arvu korral oleks saanud parema ülevaate Eesti judokate tasemest. Referentsväärtused uuringus kasutatavatele testidele ja nendele vanuseklassidele on loodud mõni aasta tagasi ning uuringuid, kus oleks kasutatud neid referentsväärtusi, on vähe, seega ei saa võrrelda tulemusi laialdasemalt.
Järeldused
Uuringus osalenud Eesti U18 ja U21 vanuseklassis võistlevate judokate erialaspetsiifiline kehaline võimekus ei erine oluliselt.
Uuringus osalenud Eesti U18 ja U21 vanuseklassis võistlevate judokate erialane aeroobne ja anaeroobne võimekus on halval tasemel võrreldes eliitsportlaste rahvusvaheliste referentsväärtustega.
Uuringus osalenud Eesti U18 ja U21 vanuseklassi judokate ülakehalihaste ning haarde tugevus ja selle vastupidavus on rahuldaval tasemel võrreldes eliitsportlaste rahvusvaheliste referentsväärtustega.
Dünamomeetriga kämbla haardejõu mõõtmise tulemustel ei ole seost erialaspetsiifilise isomeetrilise rippes haarde hoidmise testi tulemustega. Sellest lähtuvalt ei ole dünamomeetriga kämbla haardejõu mõõtmine sobilik viis spordierialaspetsiifilise haardejõu mõõtmiseks.
Tänuavaldused
Täname Eesti judokogukonda, kes võttis meie idee vastu ja abistas meid selle uuringu läbiviimisel. allikaloend
Agostinho, M. F., Olivio, J. A., Stankovic, N. et al. (2018). Comparison of special judo fitness test and dynamic and isometric judo chin-up tests’ performance and classificatory tables’ development for cadet and junior athletes. J Exerc. Rehabil., 14, 244−252. Błach, W., Rydzik, Ł., Błach, Ł., Cynarski, W. J., Kostrzewa, M., & Ambroży, T. (2021). Characteristics of Technical and Tactical Preparation of Elite Judokas during the World Championships and Olympic Games. Int. J Environ Res Public Health, 18(11), 5841. https://doi.org/10.3390/ijerph18115841. PMID: 34072367; PMCID: PMC8198801
Faro, H. K. C., Machado, D. G., Bortolotti, H., Nascimento, P. H. D., Moioli, R. C., Elsangedy, H., & MandFontes, E. B. (2020). Influence of Judo Experience on Neuroelectric Activity During a Selective Attention Task. Front. Psychol., 10, 2838.
Franchini, E., Del Vecchio, F. B., Matsushigue, K. A., & Artioli, G. G., (2011a). Physiological profiles of elite judo athletes. Sports Med., 41, 147–166.
Franchini, E., Miarka, B., Matheus, L., & Del Vecchio, F. B. (2011b). Endurance in judogi grip strength test: comparison between elite and non-elite judo players. Arch Budo, 7, 1–4.
Franchini, E., Artioli, G. G., & Brito, C. J. (2013). Judo combat: time-motion analysis and physiology. International Journal of Performance Analysis in Sport, 13(3), 624−641, https://doi.org/10.108 0/24748668.2013.11868676
Franchini, E., Brito, C. J., Fukuda, D. H., & Artioli, G. G. (2014).
The physiology of judo-specific training modalities. J Strength Cond. Res., 28(5), 1474−1481. https://doi.org/10.1519/ JSC.0000000000000281. PMID: 24149757
Franchini, E., Schwartz, J. & Takito, M. Y. (2020). Maximal isometric handgrip strength in judo athletes from different age groups. Sport Sci Health, 16, 93–98. https://doi.org/10.1007/s11332-01900577-7
Piucco, T., & Santos, S. G. (2010). Magnitude and duration of the impact generated on the athletes’ body during training in IpponSeoi-Nage judo technique. Motricidade, 6.
Sterkowicz, S. (1995). Test specjalnej sprawności ruchowej w judo. Antropomotoryka, 12, 29–44.
Willingness, associated factors, and college support for volunteering: a cross-sectional study among Tartu Health Care College students during the covid-19 pandemic
Vabatahtlikus töös osalemise valmidus ja seda mõjutavad tegurid tartu tervishoiu kõrgkooli tudengite seas COVID-19 pandeemia ajalläbilõikeline uuring
sireT LääneLAid1, KaTrIn TInT2, sAimA hinno3
1 Nursing and Midwifery Department, Tartu Applied University of Health Sciences, Estonia
2 Nursing and Midwifery Department, Tartu Applied University of Health Sciences, Estonia
3 Viljandi Hospital, Estonia
Lühikokkuvõte
Tervishoius tekkis COVID-19 pandeemia ajal tööjõupuudus, kasvas vajadus lisatööjõu järele ning suurenes vabatahtlikena kaasatud tervishoiu kõrgkooli õppurite arv. Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppurite valmisolekuga seotud soodustavaid ja takistavaid tegureid vabatahtlikuna tegutsemisel ning kirjeldada kõrgkooli võimalusi vabatahtliku töö toetamiseks õpingute ajal koroonaviiruse leviku perioodil. Metoodika. Veebipõhine läbilõikeuuring tehti Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis jaanuarist veebruarini 2022. aastal. Andmete kogumiseks kasutati elektroonilist valikvastustega küsimustikku. Küsitlus toimus keskkonnas connect.ee. Andmete analüüsimiseks kasutati kirjeldavat statistikat ja Fisheri täpset testi, tehes seda statistikaprogrammi IBM SPSS versiooni 26 abil.
Tulemused. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppurid seostasid valmidust vabatahtlikuna töötada erialaste teadmiste (80%) ja oskustega (78,2%). Statistiliselt olulised seosed esinesid motivatsioonifaktorite vahel, nagu soov aidata (p = 0,05), uute tutvuste leidmine (p = 0,031), CV täiustamine (p = 0,031) ning valmisolek vabatahtlikuna tegutseda COVID-19 pandeemia ajal. Kõrgkoolilt ootasid õppurid vabatahtliku
töö arvestamist õppepraktika või valikainena. Samuti oodati paindlikku õppetöö korraldust, vabatahtliku tööga seotud informatsiooni jagamist ning psühholoogilise toe pakkumist.
Järeldused. Teades üliõpilaste vabatahtliku tööga seotud valmisolekuga seonduvaid tegureid ning nende ootusi kõrgkoolile, on võimalik õppureid vabatahtlikuks tööks paremini ette valmistada. See on oluline selleks, et vabatahtlikuna töötamise kogemus oleks õppuritele positiivne, nad oleksid motiveeritud õpinguid kõrgkoolis edukalt lõpetama ning hiljem õpitud erialale tööle minema. Samuti on positiivne kogemus oluline selleks, et õppurid oleksid valmis ka edaspidi vabatahtlikuna tegutsema.
The COVID-19 pandemic resulted in a shortage of healthcare workforce, increased the demand for additional manpower, and heightened the need to engage university students in healthcare as volunteers. The aim of this study was to describe Tartu Applied University of Health Sciences students’ willingness to participate in volunteer work by examining the contributing factors and obstacles associated with this willingness, while also exploring how the College can support students’ engage-
ment in volunteer activities during the extensive spread of the COVID-19 coronavirus.
Method: The cross-sectional online survey was conducted at the Tartu Applied University of Health Sciences, Estonia, from January to February 2022. Electronic surveys with multiple-choice questions were used for data collection. The survey was conducted on the Connect.ee platform. Descriptive statistics and Fisher’s exact test were employed for data analysis using IBM SPSS version 26.
Results: During the COVID-19 pandemic, professional knowledge (80%) and skills (78.2%) were the primary supportive factors for respondents engaging in volunteer work. A significant association between motivational factors, such as the desire to help (p = 0.05), making new acquaintances (p = 0.031), and volunteering for CV enhancement (p = 0.031), and the willingness to volunteer during the COVID-19 pandemic. In order to motivate students to engage more actively in voluntary work, they expect the College to recognise voluntary work primarily as practical experience or as an elective, ensuring flexible study schedules, providing information about voluntary work opportunities, and offering psychological support.
Conclusion: This study highlights the diverse motivations of health professional students to volunteer during the COVID-19 pandemic, emphasising the importance of institutional support and the recognition of volunteer work as practical experience. Understanding these factors can enhance student engagement in volunteerism, ultimately fostering a positive experience that not only aids their academic success, but also encourages ongoing community involvement.
The COVID-19 pandemic has had an unprecedented global impact, outstripping any previous infectious disease outbreak in its magnitude and societal impact. By 6 December 2023, the World Health Organization (WHO) reported 772,138,818 confirmed cases and 6,985,964 deaths worldwide (World Health Organization, 2023). The rapid spread of COVID-19 dramatically increased the demand for healthcare expertise, particularly straining the workforce. In this context, health students have become crucial contributors in combatting the crisis through their voluntary efforts. Across many countries, including Estonia, universities and higher education institutions have been called upon to involve these students as volunteers to aid in pandemic prevention and control. The WHO supports the involvement of health students based on their competencies (World Health Organization, 2022).
During the first wave of COVID-19, pandemic students’ volunteering had become a major part of service learning and created an opportunity for education (Domaradzki, 2022). COVID-19 did cause
a shortage of healthcare workers and had strained healthcare systems globally. Pre-registered health professional students had taken up the duty of care to support the healthcare workforce (Byrne et al., 2023; Seah et al., 2021). There is a need to study the motivational factors to explain health professional students’ decision to volunteer and their volunteer behaviour. Byrne with colleagues (2023) have noted that minimal literature exists on the conceptual factors motivating students to volunteer during COVID-19.
While specific studies on student volunteer participation in Estonia are lacking, global research suggests that approximately 30–35% of university students engage in voluntary activities (Bellomo & Cartwright, 2020; Reem, 2018). In pandemic situations, the percentage of healthcare-related volunteers, such as medical and nursing students, were over 60% (Gouda et al., 2019; Hj Abdul Aziz et al., 2021), with higher rates among senior students compared to less advanced students (Bellomo & Cartwright, 2020).
Studies indicate that students may not always feel adequately prepared to work with COVID-19 patients due to insufficient knowledge and skills for crisis situations (Gouda et al., 2019; Bellomo & Cartwright, 2020; Modi et al., 2020). Consequently, suggestions have been proposed, involving students in tasks such as facilitating communication between COVID-19 patients and their families, performing basic care procedures, or simple medical treatments. Students often express concerns about the responsibilities associated with their tasks and may struggle to identify deteriorating health conditions in COVID-19 patients or know how to provide assistance (Bellomo & Cartwright, 2020; Modi et al., 2020; Savitsky et al., 2020). Motivational factors and barriers for health student volunteers during the COVID-19 crisis remain poorly understood and diverse. Previous research revealed that nursing students were motivated by a desire to contribute with a caring personality, apply knowledge, learn skills, seek experience, and have something meaningful to do. Barriers included fear, unpreparedness, and a lack of training and knowledge (Umar et al., 2022; Susanti et al., 2023).
Since the spring of 2020, requests for volunteers have been made to Estonian universities and health colleges, such as Tartu Applied University of Health Sciences, where students volunteered in approximately 30 institutions early in the pandemic. With continuous waves of COVID-19 infections occurring in Estonia, requests for assistance from the college persist. Students have volunteered in nursing homes and departments, raising several unanswered questions. Are the knowledge and skills acquired at the college deemed sufficient by the volunteers? What type of support would students prefer from the college to effectively fulfil their roles as volunteers? Obtaining answers to these questions would contribute to ensuring a positive volunteer experience during the COVID-19 virus spread.
The aim of this study was to describe Tartu Applied University of Health Sciences students’ willingness to participate in volunteer work by examining the contributing factors and obstacles associated with this willingness, while also exploring how the College can support students’ engagement in volunteer activities during the extensive spread of the COVID-19 coronavirus.
Methods
Research method and sample: The cross-sectional online survey was conducted at the Tartu Applied University of Health Sciences, Estonia, from January to February 2022. The subjects of the study were all students enrolled in Estonian-language programmes at Tartu Applied University of Health Sciences during the academic year 2021/2022 (including students on academic leave). 10.9% of the 1,297 Tartu Applied University of Health Sciences students responded to the questionnaire, totalling 142 participants (10.9%).
Data Collection: An anonymous questionnaire, based on relevant literature (Bellomo & Cartwright, 2020; Mak & Fancourt, 2020; Modi et al., 2020), was utilised for data collection. The questionnaire consisted of 12 questions, organised into three distinct sections. The first section collected demographic information about the participants. The second section included multiple-choice questions that investigated the contributing factors influencing volunteer work and the willingness to volunteer during a pandemic. The third section also comprised multiple-choice questions that assessed how the College can provide support to enhance students’ willingness to engage in volunteer activities during the extensive spread of the COVID-19 coronavirus. Invitations to participate in the research and complete the electronic questionnaire on the Connect.ee platform were sent to all Tartu Applied University of Health Sciences students via e-mail.
Statistical data analysis: Descriptive statistics, including frequency and percentage, were computed to describe the demographic and outcome variables. Sub-group analysis, specifically Fisher’s exact test, was applied to determine the association of the outcome variable (willingness to volunteer) with motivational factors, barriers factor, factors supporting coping as a volunteer, and organisational factors, as this test is particularly suited for small sample sizes and situations with low expected frequencies in contingency tables, ensuring accurate statistical inference. P values ≤ 0.05 were considered statistically significant. All analyses were performed using IBM SPSS version 26.
Research ethics: Responding to the questionnaire on the Connect.ee platform was anonymous and voluntary, and participants had the freedom to interrupt a questionnaire at any time. The anonymity of the participants was ensured by not identifying nor using the IP address of the respondent’s computer or device, which was used to complete the questionnaire, for da-
ta processing. Participants were not identifiable based on the questionnaire, as only age, study programme and the course of study were requested as personal information. Responses to questionnaires completed on the Connect.ee platform are password-protected, and only researchers associated with the study have access to them. The data is utilised both in the study «Students of Tartu Applied University of Health Sciences and Voluntary Work» and in this research. The execution of the study «Students of Tartu Applied University of Health Sciences and Voluntary Work» has obtained approval from the University of Tartu Human Research Ethics Committee, permit number 332/T-19.
Results
Background and Voluntary Work Information
A total of 10.9% of the 1,297 students from Tartu Applied University of Health Sciences participated in the study, accounting for 142 participants (Table 1).
Table 1. Participants’ (n=142) age and educational data
The average age of the participants (n=142) was 29.5 years, with the youngest respondent being 19 years old and the oldest 55 years old. Among the healthcare students involved in volunteer work during the pandemic, 56.4% (n=31) volunteered in hospitals, and just less than half, respectively 41.8% (n=23), in nursing homes. Fewer participants worked as volunteers in the Health Board, foster homes, or mental health centres. The majority of them, 54.5% (n=30),
participated in volunteer work on their own initiative, and a large portion of the respondents, 58.2% (n=32), worked based on a schedule.
Contributing Factors for Volunteer Work and Their Association with Willingness to Volunteer
Of the surveyed individuals who worked as volunteers (n=55), the motivating factors for working as a volunteer were a desire to gain experience, mentioned by 72.7% (n=40), and a willingness to help, reported by 70.9% (n=39). Additionally, over half of the respondents were motivated by a desire to challenge themselves and gain experience. Fewer students were motivated by volunteering for the purpose of including it in their CV or being encouraged by friends (Table 2). Furthermore, participants described additional factors for volunteering, such as a desire to help reduce the workload of nurses, a wish to be part of crisis-time medicine, a desire to have volunteer work recognised as practical training, and the expectation of receiving payment for volunteer work. There was a significant association between motivational factors, such as the desire to help (p = 0.05), making new acquaintances (p = 0.031), and volunteering for CV enhancement (p = 0.031), and the willingness to volunteer during the COVID-19 pandemic.
Table 2. motivational factors associated with willingness to volunteer (n=55) during coVid-19 among health care students
Motivational factors to work as a volunteer:
Wish to gain experience 40 (72.7) 15 (27.3)
More than half of the respondents, 52.7% (n=29), were associated with their decision to work as volunteers by the opportunity to sign a work contract. Less than half of the respondents considered it is important to have a volunteer-related job mentioned and/ or described as well as valued knowledge of the volunteer organisation’s name and on-site training or instruction before volunteering. Other benefits such as free transportation and accommodation were less popular among the respondents. At the same time, free transportation was a statistically significant fac-
tor associated with the decision to work as a volunteer and the willingness to volunteer among healthcare students during the COVID-19 pandemic (p < 0.019).
During the COVID-19 pandemic, for the respondents who worked as volunteers, the most supportive factors for engaging in volunteer work were professional knowledge and skills, with 80% (n=44) and 78.2% (n=43) of respondents mentioning these aspects, respectively. To a lesser extent, support from the educational institution and flexible academic scheduling were considered important. Less frequently mentioned factors included prior volunteer work experience or support from fellow volunteers. Additionally, supportive factors such as payment, life experience, or the opportunity to volunteer alongside a close friend or course mate were also highlighted. There was no observed association between factors influencing volunteer work and willingness to volunteer.
Obstacles to Volunteer Work and Their Association with Willingness to Volunteer
All respondents (n=142) were asked about the factors hindering their participation in volunteer work during a pandemic, the highest barrier identified was a lack of time (n=61) at 43%. Participation in educational activities (n=56) accounted for 39.4%, concern for one’s/loved ones’ health (n=24) constituted 16.9%, and lack of information (n=23) represented 16.2%.
Table 3. hindering factors associated with willingness to volunteer (n=142) during coVid-19 among health care students
We also found statistically significant associations between engagement in volunteer work during COVID-19 and the willingness to volunteer with barriers such as time constraints (p <0.001), reluctance to work as a volunteer (p <0.001), participation in educational activities (p <0.023), and other factors (p <0.001), such as full-time employment, being pregnant, working with individuals in high-risk groups, etc. (Table 3).
Factors Associated with Willingness to Volunteer in Health Care College
Among the 142 participants, (n=115) 81% considered the recognition of volunteer work as practical training important in facilitating their participation. Additionally, (n=100) 70.4% of the participants emphasised the importance of having volunteer work acknowledged as an elective course (Table 4). It was also highlighted that flexible academic schedules and effective communication of information about volunteer opportunities are significant factors for the participants. Providing psychological support for volunteers and creating a forum related to volunteer work were considered less important by the participants. Some respondents mentioned that the college doesn’t need to do anything to encourage student participation in volunteer work.
There was a significant correlation between educational institutions’ (Tartu Applied University of Health Sciences) factors, such as flexibility in organising studies (p = 0.04) and effective information dissemination (p = 0.013) and the willingness of health care students to volunteer during the COVID-19 pandemic.
Table 4. Tartu Applied university of health sciences acquired factors associated with willingness to volunteer (n=142) during coVid-19 among health care students
Tartu applied University of Health sciences activities to promote volunteers:
Discussion
The study addresses the critical research problem of understanding the factors associated with health professional students’ willingness to volunteer during the COVID-19 pandemic, specifically within the context of Tartu Applied University of Health Sciences. As healthcare systems worldwide faced unprecedented burdens, students in the health science field were increasingly called upon to alleviate workforce shortages (Bellomo & Cartwright, 2020; Modi et al., 2020; Savitsky et al., 2020; Umar et al., 2022). Tartu Applied University of Health Sciences was among the institutions receiving such requests, which were subsequently relayed to its student body. Our findings indicate
that the decision to engage in voluntary work during the pandemic is associated with a combination of selfless motives (such as the desire to help and feel useful), self-interest (such as gaining new knowledge and experiences, enhancing one’s CV, and making new acquaintances), and practical considerations, including having sufficient time and institutional support through flexible study schedules and access to information about volunteering opportunities.
Volunteer Participation Rates
It is assumed that the proportion of volunteer students in a college or university is approximately 3035% (Reem, 2018; Bellomo & Cartwright, 2020). However, in exceptional situations, such as a pandemic, the percentage of health care students volunteering may rise to over 60% (Gouda et al., 2019). Bellomo et al. (2020) investigated the participation of medical students from the University of Michigan in voluntary work during the spread of the COVID-19 virus. It was found that approximately 67.6% of medical students participated in voluntary work. A study conducted at Aalborg University in Denmark revealed that four out of five students wished to or had already volunteered during the pandemic. In the study of Tartu Applied University of Health Sciences, it was not possible to precisely determine the proportion of volunteers and the readiness of health professional students to work as volunteers. Out of the surveyed participants (n=142), 55 students (39%) worked as volunteers during the COVID-19 pandemic, which is a smaller number compared to previous research. This can be explained by the fact that many students, especially in the nursing programme, work in healthcare institutions during their studies, as caregivers or nursing assistants. Previous research indicates that students in higher courses are more active in volunteer activities compared to less advanced peers (Bellomo & Cartwright, 2020; Gouda et al., 2019). However, in this study, more first and second-year students participated, which can also be explained by the fact that many students, especially in higher courses, already work alongside their studies. Among the first and second-year students participating in the study, there were also participants from vocational and master’s programmes, whose study duration is one to two years. Therefore, their participation in voluntary work may also be influenced by heavy academic workload.
Importance of Professional Knowledge and skills
Our research findings revealed that approximately 80% of participants identified professional knowledge and skills as the most supportive factors for engaging in volunteer work. The participants emphasised the importance of acquiring professional knowledge and skills in enhancing their involvement in volunteer activities. This finding suggests that both educational institutions and organisations that accept vo-
lunteers should prioritise this aspect, as it is crucial for students committed to volunteering. While expectations are set for students to contribute effectively, organisations hosting volunteers can also take proactive measures to attract them. Providing on-site support is vital for organisations offering volunteer tasks or opportunities. Establishing a clear commitment through a contractual agreement can offer a sense of security for both students and the hosting organisation. Additionally, the availability of free transportation can significantly influence students’ decisions to accept volunteering opportunities. These observations align with existing literature. Umar et al. (2022), in their systematic literature review, synthesised findings from 41 studies, identifying moral responsibility—marked by social dedication, a sense of duty, and care—as a major factor motivating volunteers. This included opportunities for learning, personal interest, and even financial compensation. Other studies, including those by Gouda et al. (2019) and Reem (2018), similarly emphasise that student volunteers are often motivated by the chance to challenge themselves, gain new knowledge, experiences, and skills, contribute to society, form new connections, and make a meaningful impact. These parallels underscore the universal significance of skill acquisition and personal development in fostering a productive volunteer culture.
Motivational Factors for Volunteering
The findings from our study involving 55 healthcare students highlighted significant associations between various motivational factors and their willingness to volunteer during the COVID-19 pandemic. Specifically, a desire to help others (p = 0.05), the opportunity to make new acquaintances (p = 0.031), and motivations for enhancing their CV (p = 0.031) showed a positive correlation with students’ willingness to engage in volunteer work. However, it was notable that no significant association was found with the wish to gain experience. One might intuitively expect that the desire to gain experience would correlate strongly with volunteering, particularly in a healthcare context where practical exposure is invaluable. Yet, during the COVID-19 pandemic, this correlation did not emerge as anticipated. Research by Phillips et al. (2022) suggests that students often blend extrinsic motivations, such as career advancement, with intrinsic motivations rooted in a desire to help others. However, in the context of a health crisis, the urgent needs of the community may have overshadowed personal aspirations for experience and knowledge acquisition. This finding aligns with the results from Martin-delgado et al. (2021), which emphasise the prevalence of altruistic behaviour during emergencies.
In this extraordinary context, students may have prioritised the need to assist those in immediate distress, reflecting a heightened sense of ethical and so-
cial responsibility. Studies by Chow et al. (2021) and Hj Abdul Aziz et al. (2021) echo this sentiment, indicating that during the pandemic, volunteer motives leaned more toward humanitarian efforts rather than self-serving goals. This selfless motivation may have eclipsed the students’ awareness of the professional skills they could develop through volunteer work, leading them to focus on their immediate contributions rather than the potential experiential gains. Furthermore, the stress and urgency of working during a global health crisis likely impacted students’ perceptions, causing them to prioritise the effectiveness of their assistance over personal development. This aligns with the observations of Siqueira et al. (2022), who noted that during critical times, individuals often exhibit a more profound commitment to community service and support rather than individual advancement. In conclusion, while gaining experience is typically a strong motivator for students to volunteer, the unique and urgent context of the COVID-19 pandemic suggests that altruistic intentions and a commitment to community wellbeing can take precedence over personal development goals. This insight showcases the complex motivations of students during crises and warrants further exploration into how such contexts shape engagement in volunteerism, as noted by Umar et al. (2022), who highlighted the varied motivations students have in different circumstances. By understanding these dynamics, educational institutions can better adapt their volunteering programmes to align with student motivations during critical times.
The study also identified factors affecting engagement in volunteer work during COVID-19, including reluctance to work as a volunteer, participation in educational activities, and other factors such as full-time employment, pregnancy, and working with individuals in high-risk groups. Interestingly, our study did not highlight a shortage of Personal Protective Equipment (PPE). Based on the identified tasks of volunteering and the factors negatively impacting the willingness of healthcare students, it is crucial for universities and healthcare organisations to leverage these findings. Developing strategies to enhance students’ willingness to volunteer and boosting their confidence in their knowledge and skills will be valuable in the ongoing efforts during the pandemic.
Implications for Educational Practices and Future Research
While this study provides valuable insights into the motivations of health professional students during a crisis, it also highlights several areas that require further investigation. Notably, existing literature lacks comprehensive studies on the role of higher education institutions in fostering students’ readiness to engage in voluntary activities. Our findings indicate that a substantial majority (81%) of healthcare students desire for their volunteer work to be
formally recognised as practical experience. This is likely because, in many fields at the higher education level, such as nursing, over half of the curriculum is delivered in the form of practical training. The research results also indicated that the participants considered it important for the higher education institution to offer elective courses related to voluntary work. Additionally, it was highlighted that flexible academic schedules and effective communication of information about volunteer opportunities are significant factors for the participants.
Integrating volunteer experiences into academic curricula carries considerable implications. Research indicates that volunteering during the COVID-19 pandemic has created an active learning environment, fostering substantial skills development and heightened awareness. The systematic literature review conducted by Umar et al. in 2022 underscored the importance of understanding the motivations and barriers influencing the willingness of health professional students to volunteer, as well as the potential impact of volunteering activities on their future lives. This understanding is deemed crucial for providing effective support during their studies. While no specific studies on this topic have been conducted, some works offer recommendations to enhance collaboration between students and higher education institutions/universities. For instance, Al Gharash et al., (2021) suggests that while most nursing students express a willingness to volunteer, they often lack confidence in their knowledge and skills to navigate pandemic situations. Therefore, educational institutions and healthcare organizations must create strategies that enhance students’ willingness to volunteer and bolster their confidence in their skills and knowledge. Chawłowska et al., (2021), in their research, emphasize the potential role of educational institutions in promoting voluntary work. They propose the establishment of a dedicated department providing regular information about volunteer opportunities to students. Aligning with the results of our research, Chawłowska et al., (2021) recommend offering elective courses to students and tapping into the readiness of healthcare students to engage in volunteer work as potential avenues for fostering a culture of volunteering within educational institutions.
To gain a deeper understanding of the motivations and barriers affecting health professional students’ willingness to volunteer, future research should consider employing longitudinal methodologies. This could involve tracking the same cohort of students over time, specifically comparing first-year students to those in their final year while reflecting on their volunteer experiences as they approach graduation. By capturing data longitudinally, researchers can gain more comprehensive insights into how students’ perspectives and motivations evolve throughout their academic journeys, thereby informing educational practices and support systems.
strengths and Limitations of the study
Strengths:
Diverse Student Perspectives: One of the key strengths of this study is its focus on the diverse perspectives of health professional students. Unlike many previous studies that have concentrated primarily on either medical or nursing students (Aziz & Umar et al., 2022; Bellomo et al., 2020; Seah, 2021), our research includes a broader spectrum of health disciplines. This enables a more comprehensive understanding of the factors influencing the willingness to volunteer across various health science programs.
Timely Examination of Volunteering Motivation: Conducting this research during the COVID-19 pandemic provides valuable insights into how crises impact students’ motivations and willingness to engage in volunteer activities. Understanding these dynamics during a significant global health emergency is crucial for effective strategy development in educational and healthcare settings.
Limitations:
Small Sample Size: A notable limitation of this study is the small sample size. While the findings provide important insights, a larger and more representative sample could help to better generalize the results and strengthen the validity of the conclusions drawn.
Non-Validated Questionnaire: The use of a nonvalidated questionnaire can also be viewed as a limitation. Without prior validation, the reliability and validity of the instrument may be uncertain, which could affect the accuracy of the data collected and, consequently, the findings of the study.
Timing of Data Collection: The timing of the research may also be seen as a limitation. The questionnaire was distributed when the COVID-19 situation had stabilized in Estonia, potentially influencing students’ willingness to volunteer and their motivations. The context of a stabilizing pandemic may not accurately reflect the pressures and motivations present during the height of the crisis.
Overlapping Graduation Period: Additionally, the overlap between the graduation period and data collection may have affected participant responses. Students nearing graduation may have different priorities related to completing their studies and may not have been as focused on volunteering opportunities during this time.
In summary, while this study enhances the understanding of the motivations of health professional students regarding volunteering, it is important to acknowledge its limitations, including the small sample size, non-validated questionnaire, timing of data collection, and the overlap with graduation. Addressing these limitations in future research will be essential for gaining more robust insights into the factors influencing student volunteerism, particularly in times of crisis.
Conclusion
This study offers valuable insights into the factors influencing health professional students’ willingness to volunteer during the COVID-19 pandemic at Tartu Applied University of Health Sciences. The findings indicate that students’ decisions to engage in volunteer work are driven by a mix of motivations, including the desire to help others, personal growth opportunities, and practical considerations such as time availability and institutional support. However, only 39% of surveyed students participated in volunteer work, a lower figure than reported in previous research, potentially due to the commitments of advanced students already working in healthcare roles.
A significant portion of participants emphasized the importance of professional knowledge and skills in enhancing their involvement in volunteer activities. This highlights the need for educational institutions and organizations to prioritize skill development and support structures to attract student volunteers.
The study underscores the importance of understanding the motivations and barriers to volunteering, particularly in times of crisis. Recommendations for future research include adopting longitudinal methodologies to assess how student motivations evolve and examining the role of higher education institutions in promoting volunteerism. Overall, these insights can help educational institutions better align their volunteer programs with student motivations, ensuring that students are effectively supported in their contributions to the community. Such support is essential for facilitating a positive volunteer experience, which can motivate students to successfully complete their studies and pursue careers in their chosen fields. Furthermore, a favourable volunteer experience is crucial for encouraging students to continue participating in voluntary activities in the future.
References
Al Gharash, H., Smith, M., & Cusack, L. (2021). Nursing Students’ Willingness and Confidence to Volunteer in a Pandemic. SAGE Open Nursing, 7. https://doi.org/10.1177/23779608211044615
Bellomo, T. R., & Cartwright, J. (2020). Understanding Motivations behind Medical Student Involvement in COVID-19 Pandemic Relief Efforts.
Byrne, M. H. V., Ashcroft, J., Wan, J. C. M., Alexander, L., Harvey, A., Arora, A., Schindler, N., Brown, M. E. L., & Brassett, C. (2023). Examining medical student volunteering during the COVID-19 pandemic as a prosocial behaviour during an emergency. Postgraduate Medical Journal, 99(1174), 883–893. https://doi.org/10.1093/postmj/ qgad015
Chawłowska, E., Staszewski, R., Lipiak, A., Giernaś, B., Karasiewicz, M., Bazan, D., Nowosadko, M., Cofta, M., & Wysocki, J. (2021). Student Volunteering as a Solution for Undergraduate Health Professions Education: Lessons From the COVID-19 Pandemic. Frontiers in Public Health, 8(January), 1–11. https://doi.org/10.3389/ fpubh.2020.633888
Chow, C., Goh, S. K., Tan, C. S. G., Wu, H. K., & Shahdadpuri, R. (2021). Enhancing frontline workforce volunteerism through exploration of motivations and impact during the COVID-19 pandemic. International Journal of Disaster Risk Reduction, 66, 1–6. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2021.102605
Domaradzki, J. (2022). ‘Who Else If Not We’. Medical Students’ Perception and Experiences with Volunteering during the COVID-19 Crisis in Poznan, Poland. International Journal of Environmental Research and Public Health, 19(4). https://doi.org/10.3390/ ijerph19042314
Gouda, P., Kirk, A., Sweeney, A. M., & O’Donovan, D. (2019). Attitudes of Medical Students Toward Volunteering in Emergency Situations. Disaster Medicine and Public Health Preparedness, 1–4. https://doi.org/10.1017/dmp.2019.81
Hj Abdul Aziz, A. A. H., Abdul-Mumin, K. H., & Aanif Abdul Rahman, H., K. (2021). Willingness of university nursing students to volunteer during the COVID-19 pandemic in Brunei Darussalam. Belitung Nursing Journal, 7(4), 285–293. https://doi.org/10.33546/ bnj.1518
Mak, H. W., & Fancourt, D. (2020). Predictors of engaging in voluntary work during the Covid-19 pandemic: analyses of data from 31,890 adults in the UK. https://doi.org/10.31235/osf.io/er8xd
Martin-Delgado, L., Goni-Fuste, B., Alfonso-Arias, C., De Juan, M. A., Fuster, P., Monforte-Royo, C., & Martin-Ferreres, M. L. (2021). Nursing students on the frontline: Impact and personal and professional gains of joining the health care workforce during the COVID-19 pandemic in Spain. Journal of Professional Nursing, 37, 588–597. https://doi.org/10.1016/j.profnurs.2021.02.008
Modi, P. D., Nair, G., Uppe, A., Modi, J., Tuppekar, B., Gharpure, A. S., & Langade, D. (2020). COVID-19 Awareness Among Healthcare Students and Professionals in Mumbai Metropolitan Region: A Questionnaire-Based Survey. Cureus. https://doi.org/10.7759/cureus.7514
Phillips, H. E., Jennings, R. B., Outhwaite, J. R., Grosser, S., Chandra, M., Ende, V., & Post, S. G. (2022). Motivation to Impact: Medical Student Volunteerism in the COVID 19 Pandemic. Medical Science Educator, 32, 1149–1157. https://doi.org/10.1007/s40670-022-01639-1
Reem, A. (2018). Students’ Attitudes towards Voluntary Services: A Study of Dhofar University. Journal of Sociology and Social Work, 6(1), 73–80. https://doi.org/10.15640/jssw.v6n1a9
Savitsky, B., Findling, Y., Ereli, A., & Hendel, T. (2020). Since January 2020 Elsevier has created a COVID-19 resource centre with free information in English and Mandarin on the novel coronavirus COVID-19. The COVID-19 resource centre is hosted on Elsevier Connect, the company’s public news and information. Nurse Education in Practice, January. https://doi.org/10.1016/j.nepr.2020.102809
Seah, B., Ho, B., Liaw, S. Y., Ang, E. N. K., & Lau, S. T. (2021). To volunteer or not? Perspectives towards pre-registered nursing students volunteering frontline during Covid-19 pandemic to ease healthcare workforce: a qualitative study. International Journal of Environmental Research and Public Health, 18(12). https://doi. org/10.3390/ijerph18126668
Siqueira, M. A. M., Torsani, M. B., Gameiro, G. R., Chinelatto, L. A., Mikahil, B. C., Tempski, P. Z., & Martins, M. A. (2022). Medical students’ participation in the Volunteering Program during the COVID-19 pandemic: a qualitative study about motivation and the development of new competencies. BMC Medical Education, 22(1), 1–15. https://doi.org/10.1186/s12909-022-03147-7
Susanti, R. D., Yudianto, K., Mulyana, A. M., & Amalia, I. N. (2023). A Systematic Scoping Review of Motivations and Barriers in COVID-19 Volunteering Among Health Students: The Potential for Future Pandemic Volunteers. In Journal of Multidisciplinary Healthcare, 16, 1671–1681. Dove Medical Press Ltd. https://doi. org/10.2147/JMDH.S411896
Umar, T. P., Samudra, M. G., Nashor, K. M. N., Agustini, D., & Syakurah, R. A. (2022). Health professional student’s volunteering activities during the COVID-19 pandemic: A systematic literature review. In Frontiers in Medicine, 9. Frontiers Media S.A. https://doi. org/10.3389/fmed.2022.797153
World Health Organization. (2022). Contact tracing and quarantine in the context of COVID-19. https://www.who.int/publications/i/ item/WHO-2019-nCoV-Contact_tracing_and_quarantine-2022.1 World Health Organization. (2023). World Health Organization. WHO Coronavirus (COVID-19) Dashboard. https://covid19. who.int/
eesti ajateenijate kogemused ja ootused seoses tervishoiuteenusega
ALguPärAne uuring
eesti kaitseväe väeosade meditsiinikeskustes ning neist kogemustest tulenevad ettepanekud ja soovitused
teenuse parandamiseks
Experiences and expectations of conscripts in relation to the health care services provided at the medical centres of the Estonian Defence Forces and proposals for promoting these services
mAriKA LAidVere, Airin TreimAnn-KiVesTe
Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
Lühikokkuvõte
Eesti Vabariigi (EV) põhiseaduse järgi lasub kõigil Eesti kodanikel üldine riigikaitsekohustus, mida meessoost isikutele rakendatakse kaitseväekohustusena. Ajateenistuse jooksul tagatakse neile sõjaline väljaõpe ning pärast ajateenistuse lõppu määratakse nad reservväelastena sõjaaja ametikohale. Samas on teada, et ajateenistusel on ka üldine mõju noorte edasisele tervisekäitumisele (Mieziene et al., 2020), mis muudab teema oluliseks nii riigikaitseliselt – mida rohkem on terveid noori, seda suurem on reservarmee võitlusvõime − kui ka rahvatervise seisukohast: positiivne tervisekäitumine hoiab kaudselt kokku kulusid ja ressursse tervishoiusektoris, kuna ennetab kroonilisi terviseprobleeme hilisemas elus. On teada, et positiivse tervishoiuteenuste kogemusega patsientidel on paremad tervisenäitajad, mis vähendab ka tervishoiuga seotud kulusid. 2021.–2022. aastal
tehtud uurimistöö käigus uuriti fookusgrupi meetodil ajateenijate kogemusi ja ootusi ning ettepanekuid seoses väeosades asuvate meditsiinikeskustega. Andmekorje toimus ajavahemikus 17.04.2021−15.05.2021. Kõnealuses uuringus olid uuritavateks Eesti Kaitseväe ajateenijad kõikidest linnakutest, kus ajateenijad on väljaõppel. Kokku tehti seitse fookusgrupi intervjuud kuues väeosas ning uuringus osales 77 ajateenijat kõigist kaasatud väeosadest. Uuringu tulemustest ilmnes, et peamiselt on ettepanekud seotud teenuste tarbimise ja info liikumisega. Muu hulgas tõsteti esile ajateenijate parema informeerituse vajadust, selleks võiks kasutada ajakohaseid infotehnoloogilisi lahendusi, näiteks telefonirakendust, kuhu oleks koondatud kogu vajalik info nii tervisedenduse kui ka ravirežiimide ja meditsiinikeskuste töökorralduse kohta. Leiti, et sellise rakenduse või mõne muu sarnase lahenduse abil on võimalik edendada üksustevahelist koostööd ning see-
läbi parandada ajateenijate heaolu. Ka sooviti saada ajateenistuse alguses käsimüügiravimitest koosnevat komplekti, et kergema haigestumise korral ei peaks pöörduma arstivastuvõtule.
Under the Constitution of the Republic of Estonia (EV), all Estonian citizens have a general obligation for national defense, which is implemented as mandatory military service for male citizens. During their conscription, they receive military training, and after completing the service, they are assigned to wartime positions as reservists. It is also known that military service has a broader impact on young people’s subsequent health behaviors (Mieziene et al., 2020), making this topic significant both from a national defense perspective − healthy young people enhance the combat readiness of the reserve army − and from a public health perspective. Positive health behaviors indirectly save costs and resources in the healthcare sector by preventing chronic health issues later in life. Furthermore, it is established that patients with positive experiences in healthcare services tend to have better health outcomes, which also helps reduce healthcare-related expenditures.
In 2021–2022, a research study was conducted to explore conscripts’ experiences, expectations, and suggestions regarding medical centers in military units using a focus group method. Data collection took place between April 17, 2021, and May 15, 2021. The study involved conscripts from all training sites of the Estonian Defense Forces. A total of seven focus group interviews were conducted across six military units, with 77 conscripts participating from all included units.
The study results revealed that most suggestions were related to service utilization and information flow. For example, participants highlighted the need for better communication with conscripts, suggesting the use of modern information technology solutions, such as a mobile application. This application could consolidate all necessary information related to health promotion, treatment regimens, and the organization of medical center services. It was believed that such a solution could improve inter-unit cooperation and, consequently, enhance the well-being of conscripts. Additionally, participants proposed providing a kit of over-the-counter medications at the beginning of military service to reduce the need to visit medical centers for minor illnesses.
Keywords: conscripts, Estonian Defence Force, patient experience, patient-centredness. sissejuhatus
Viimastel aastakümnetel on muutunud olulisemaks patsiendi- ja isikukesksus, mis on võtmetähtsusega teenuse kvaliteedi mõõtmisel (Rapport et
al., 2019). On teada, et patsiendikeskne tervishoiuteenus suurendab rahulolu, mis omakorda vähendab tervishoiusektoris tehtavaid kulutusi: vähenevad EMOsse pöördumised, kordusvisiitide vajadus ning mittevajalike teenuste kasutamine (Moore et al., 2016; Radwin et al., 2019). Teenusega rahuloleval inimesel on parem tervisekäitumine ning ravisoostumus (Jennings et al., 2005; Moore et al., 2016). Reservarmeel põhineva riigikaitsemudeli puhul aga on ülioluline, et võimalikult suur osa reservväelastest oleks nii vaimselt kui füüsiliselt terved (Mieziene et al., 2020). On tõenäoline, et ajateenistusest positiivse kogemuse saanud reservväelane on nii reservõppe kogunemistest osavõtu kui ka mobilisatsiooni korral riigikaitses osalemiseks motiveeritud.
Uurimistöö ajendiks oli fakt, et varem ei ole uuritud Eesti Kaitseväes teenivate ajateenijate ootusi, kogemusi ja neist tulenevaid ettepanekuid Eesti Kaitseväe meditsiinikeskustes pakutavate tervishoiuteenuste kohta. Samas on just ajateenijad militaarsüsteemis nõrgimad, kuna nende liikumist ja võimalust valida endale meelepärane tervishoiuteenuse osutaja piiratakse kõige rohkem (kaitseväe sisemäärustik 2013). Nimelt pakuvad väeosades paiknevad meditsiinikeskused ajateenijatele kogu teenistuse vältel esmatasandi tervishoiuteenuseid (analoogselt perearstikeskustega tsiviilsfääris), eraldi teist teenuseosutajat valida ei ole võimalik. Kui on vaja, suunab väeosa meditsiinikeskus ajateenija eriarsti konsultatsioonile, kuid ka siis lähtutakse meditsiinikeskuse logistilisest võimekusest ning võimalikult lühikesest järjekorrast. Kuna varem pole uuritud, kuidas on Eesti Kaitseväe ajateenijad rahul kaitseväe meditsiinikeskuste tervishoiuteenustega ja millised on nende vastavad ootused, oli probleemist lähtuv eesmärk kirjeldada ajateenijate kogemusi ja ootusi seoses väeosade meditsiinikeskuste pakutavate tervishoiuteenustega ning koguda ettepanekuid nende korralduse parandamiseks.
Metoodika
Uuritavad
Andmekorje viidi läbi ajavahemikus 17.04.2021–15.05.2021. Kõnealuses uuringus olid uuritavateks Eesti Kaitseväe ajateenijad kõigist üksustest, kus ajateenijad on väljaõppel. Uuringusse ei kaasatud 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljoni ajateenijaid Tapa linnakust, kuna intervjuupäeval oli neil linnaluba, samuti mereväe ajateenijaid, kelle väljaõppeplaani fookusgrupi intervjuu ei mahtunud. Meditsiinikeskust omavatest üksustest jäid välja ka Kaitseväe Akadeemia ja toetuse väejuhatuse tervisekeskus (sh Seli tervisekeskus), kuna nendes üksustes ei toimu ajateenijate väljaõpet. Samal põhjusel ei kaasatud ka Paldiski linnakut – andmekorje ajal ei olnud seal ajateenijaid väljaõppel.
Andmeid koguti fookusgrupi meetodil. Igas intervjuus osales 8–13 ajateenijat tagamaks valimi mitmekesisus (Economou et al., 2019) ning võimaldamaks grupiarutelu teket, et räägitaks probleemi-
dest, mis muidu võiksid jääda tähelepanuta (De Silva, 2013; Nyumba et al., 2018). Uuritavaid intervjueeriti eraldiasuvas ruumis, millele ei olnud ligipääsu kõrvalistel isikutel, ning privaatsuse suurendamise eesmärgil nädalavahetustel, mil väljaõpet läbiviivaid tegevväelasi viibis väeosades vähe. Valimisse arvamise kriteeriumiks oli kogemus tervishoiuteenuste tarbimisega väeosa meditsiinikeskuses, eesti keele oskus suhtlustasandil ning vabatahtlik soov osaleda uuringus. Kokku toimus seitse fookusgrupi intervjuud kuues väeosas, ühes väeosas tehti COVID-19 tõttu kaks intervjuud. Uuringus osales 77 ajateenijat kõigist kaasatud väeosadest. Kuna ajateenijad rääkisid nii enda kui ka oma üksusekaaslaste kogemustest, ei ole võimalik hinnata, kui mitme ajateenija kogemused kokkuvõttes kajastatud said. Enne intervjueerimist tutvustati ajateenijatele teemat ning anti võimalus soovi korral sellest loobuda, samuti allkirjastati kahepoolselt teadliku nõusoleku vorm. Loobumisvõimalust kasutas kogu perioodi jooksul kolm ajateenijat. Intervjuud salvestati ning transkribeeriti pärast intervjueerimist. Hiljem, pärast uurimistöö valmimist intervjuu heli- ja kirjafailid kustutati jäädavalt.
andmete analüüsimise meetodid
Töös kasutati induktiivset sisuanalüüsi meetodit, kus andmeid koguti struktureerimata kujul ning kategoriseeriti andmeanalüüsi käigus, järgides Kyngäse (2020) poolt esitatud induktiivse sisuanalüüsi etappe. Uuritavaid intervjueeriti nelja nädala jooksul ning transkriptsiooni protsessi alustati pärast kõigi in-
tervjuude läbiviimist. Transkripte analüüsiti korduvalt, nendes markeeriti mõttetervikud, millest leiti fragmendid, mis kirjeldasid uuritavat nähtust ja sellega seotud aspekte. Andmete analüüsi tulemusena leiti kokku 967 fragmenti. Fragmendid kontsentreeriti ja jagati sarnasuse alusel substantiivseteks koodideks, mida moodustus 84. Substantiivsed koodid jagati omakorda 21 alakategooriasse, millest moodustus kuus ülakategooriat (tabel 1). Tulemuste kategooriad ja rühmad tuletati ja nimetati uuringust saadud andmete alusel.
Andmete analüüsi käigus jaotati tulemused kogemusteks ning ootusteks ja ettepanekuteks, kuna viimaseid ei olnud võimalik lahutada – sageli toodi ettepanekuna välja just ootust ning ootusena väljendati tihti ettepanekut. Autoritel ei olnud esialgu plaanis uurida teenistusega seotud aspekte, kuid kuna intervjuude käigus selgus, et sellest temaatikast ei saa militaarsüsteemi suure lõimituse tõttu mööda vaadata, lisati teenistuse korraldust puudutavad kogemused ning ootused ja ettepanekud eraldi üla- ja alakategooriatena. Kogemused jaotusid andmeanalüüsi järgi kolmeks ülakategooriaks: 1. teenistusega seotud aspektid; 2. teenuse tarbimisega seotud aspektid; 3. tervishoiutöötajatega seotud aspektid. Ajateenijate ootused ja ettepanekud jagunesid samuti kolme ülakategooriasse: 1. teenistusega seotud ootused ja ettepanekud; 2. tervishoiuteenusega seotud ootused ja ettepanekud; 3. tervishoiutöötajatega seotud ootused ja ettepanekud, ning jagati alakategooriateks (tabel 1).
Tabel 1. Andmeanalüüsi käigus moodustunud üla- ja alakategooriad
ajateenijate kogemused seoses teenistuse ja tervishoiuteenuse korraldusega linnakutes alakategooria Ülakategooria
Ülemate suhtumise ja käitumisega seotud kogemused
teenistuse mõju- ja terviseriskidega seotud kogemused
Üksuse ja meditsiinikeskuse omavahelise koostööga seotud kogemused
teenistuskaaslaste suhtumise ja käitumisega seotud kogemused
Meditsiinilogistikaga seotud kogemused
ajateenijate meditsiinilise teenindamisega seotud kogemused
tervishoiuteenusega seotud hoiakud ja suhtumine tervishoiuteenuse kättesaadavusega seotud kogemused uuringute ja spetsialistide konsultatsioonidega seotud kogemused
Meditsiinikeskuse personali töökorraldusega seotud kogemused
Tervishoiutöötajate suhtumise ja käitumisega seotud kogemused
Tervishoiutöötajate teadmiste ja oskustega seotud kogemused
teenistuse ja tervishoiuteenuse korraldusega seotud kogemused üksuses
tervishoiuteenuse ja selle tarbimisega meditsiinikeskuses seotud kogemused
Tervishoiutöötajatega seotud kogemused meditsiinikeskuses
ajateenijate ootused ja ettepanekud linnakute meditsiinikeskuste teenuste osas alakategooria Ülakategooria
Üksuse ja kaaslastega seotud ootused ja ettepanekud ootused ja ettepanekud teenistuse korraldusele üksuses
Üksuse ja meditsiinikeskuse koostööga seotud ootused ja ettepanekud ajateenijate informeerimisega seotud ootused ja ettepanekud meditsiinikeskusele ootused ajateenija käsitlusele meditsiinikeskuses vastuvõtul ja ettepanekud selle parendamiseks Meditsiinikeskustes osutatava tervishoiuteenusega seotud ootused ja ettepanekud ootused tervishoiuteenuse kättesaadavusele ja ettepanekud selle parendamiseks
ootused ning ettepanekud uuringutele ja täiendavale konsultatsioonile suunamise osas
Ootused meditsiinikeskuste töökorraldusele ja ettepanekud selle edendamiseks
Tervishoiutöötajate käitumise ja isikuomadustega seotud ootused ja soovitused
Ootused tervishoiutöötajate teadmistele ja oskustele
Tervishoiutöötajatega seotud ootused ja ettepanekud
Eetilised aspektid
Uurimistöö tegemisel juhinduti „Hea teadustava“ (2017) põhimõtetest ja Pietilä et al. (2020) soovitustest, minimeerimaks võimalikku kahju uuritavatele ning tagamaks võimalikult ausaid uurimistulemusi. Kuna uuringus käsitleti nii riigi välisjulgeolekuga seotud teemasid kui ka eriliigilisi isikuandmeid (terviseandmed), kooskõlastas vastutav uurija enne uuringu läbiviimist uuringu teema ja sisu Kaitseväe Akadeemia rakendusuuringute osakonna, riigisaladuse kaitse komisjoni ja Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteega (protokoll 337T-7). Täiendavalt kooskõlastati uuringu läbiviimine kõigi kaasatud üksuste ülemate ning Eesti Kaitseväe peaarstiga. Enne intervjueerimist tutvustas uurija uuritavatele uuringu eesmärki ja metoodikat, et tagada uuritavatele kogu vajalik informatsioon, mille põhjal nad saaksid teadlikult otsustada uuringus osalemise üle. Kindlustamaks uuritavate vaba tahet osaleda uurimistöös, pakkus uurija pärast intervjuu alguses antud selgitusi võimaluse uuringust lahkuda ning rõhutas, et intervjuul osalemine või sellest loobumine ei mõjuta uuritavate heaolu ja edasist teenistust. Andmete kogumisel tagati uuritavatele nende õigus oma arvamusele, privaatsus ja heaolu kaitse, mistõttu ei kogutud ajateenijate isikuandmeid, paluti teistel osalejatel mitte anda hinnanguid kogemustele ning uurija ei jaganud uuringus osalenud ajateenijate kohta informatsiooni kolmandatele isikutele.
Andmete korrektsuse, usaldusväärsuse ja arusaadavuse eesmärgil lindistati intervjuud kahe diktofoniga. Transkribeerimisel eemaldati kõik koha- ja isikunimed tulenevalt DiCicco-Bloomi & Crabtree (2006) soovitusest ning jälgiti, et uuritavad ei oleks ütluste põhjal tuvastatavad. Uurimistööga seotud helifailid hävitati pärast transkribeerimist jäädavalt. Transkribeeritud intervjuud hävitati koos informeeritud ja teadliku nõusoleku vormidega pärast uuringu valmimist.
Tulemused
Ajateenijate kogemused seoses teenistuse ja tervishoiuteenuse korraldusega linnakutes
Käesolevas artiklis pole kajastatud ajateenijate kogemusi, kuna algne uurimistöö, mille põhjal artikkel on koostatud, on juurdepääsupiiranguga ning uuringus kogutud andmed ajateenijate kogemustest seoses teenistuse ja tervishoiuteenuse korraldusega ei ole avalik info.
Ajateenijate ootused linnakute meditsiinikeskuste teenustele ja ettepanekud nende kohta
Teenistusega seotud ootused ja ettepanekud
Ajateenijate teenistusega seotud ootustest ja ettepanekutest ilmnes vajadus kaasata raviprotsessi rohkem ajateenijaid endid: leiti, et ajateenijad peaksid ise enam kaasa töötama ning enda ravisse panustama. Tehti ettepanek väljastada ajateenijate-
le nn külmetushaiguste stardipakett koos juhendiga, et vähendada meditsiinikeskuste töökoormust viirushaiguste leviku perioodil. Leiti, et kui meditsiinikeskus panustab ajateenijate tervisesse ravimite ja vabastustega, aga ülemad muresid ei mõista ning määratud vabastustest kinni ei pea, on kogu protsess pärsitud. Sooviti, et kutsealuse terviseseisundiga peaks senisest suuremal määral arvestama ka ajateenistusele eelnevas Kaitseressursside Ameti (KRA) arstlikus komisjonis – kohati jäi ajateenijatele arusaamatuks komisjoni töö, kuna neile tundus, et teenistusse saadetakse lähtumata eelnevatest arstlikest soovitustest.
Ootustest ja ettepanekutest üksuse ja meditsiinikeskuste omavahelise koostöö parandamiseks ilmnes soov saada ka väliõppustel võimalust pöörduda arstivastuvõtule või siis oodatakse tegevväelaste paremat ettevalmistust ajateenija terviseseisundi hindamiseks. Leiti, et vajalik on parem − kiirem ja operatiivsem − infovahetus meditsiinikeskuse ja üksuse vahel. Sooviti, et meditsiinikeskus jagaks rohkem terviseinfot ülematele ning et ajateenijate probleeme võetaks tõsisemalt. Samuti sooviti võimalust helistada meditsiinikeskusesse info saamiseks ning keskuse lahtioleku- ja vastuvõtuaegade kergemini leitavust.
Tervishoiuteenusega seotud ootused ja ettepanekud
Informatsiooniga seotud ootuste ja ettepanekute seas soovitati, et kohe teenistuse alguses jagataks ajateenijatele rohkem infot meditsiinikeskuse toimimise kohta ning täpsustataks, millist abi sealt saab, samuti et rõhutataks nende enda rolli tähtsust raviprotsessis. Sooviti ka meditsiinikeskustesse uksesilte ja suunaviitasid, et oleks paremini arusaadav, kuhu pöörduda. Tehti ettepanek arendada KV meditsiinirakendus (äpp), kust saaks juhiseid ja soovitusi tervise hoidmiseks ja meditsiinikeskusesse pöördumise kohta.
Patsiendikäsitlusega seotud ootuste ja ettepanekute hulgas sooviti põhjalikumat käsitlust ning seda, et vastuvõtul tervishoiutöötaja tegeleks vaid patsiendiga ja läheneks probleemile tema individuaalsetest eripäradest lähtuvalt. Peeti oluliseks käia raviprotsessi käigus kordusvastuvõttudel ühe ja sama tervishoiutöötaja juures ning saada soovitusi, kuidas ennast ise ravida (sh pärast ajateenistuse lõppu), ja infot raviprotsessi kulgemise kohta. Leiti, et tervishoiutöötaja peaks tõhusamalt raviprotsessi dokumenteerima: nii rohkem kirja panema kui ka varasemat lugema. Esitati ka soovitus tegeleda rohkem ennetustegevusega vältimaks ülekoormusest tulenevaid vigastusi.
Tervishoiuteenuse kättesaadavusega seotud ootuste ja ettepanekute seas nimetati järjekorra lühendamist ja võimalust telefonikonsultatsioonideks. Samuti leiti, et meditsiinikeskused peaksid filtreerima probleeme vastavalt nende tõsidusele ning sellest
peaks sõltuma vastuvõtuks broneeritav ajavahemik. Sooviti võimalust pöörduda meditsiinikeskusse lihtsamate käsimüügiravimite saamiseks aega broneerimata. Väeosades, kus ei kasutatud elektroonilist broneerimissüsteemi, soovisid ajateenijad, et meditsiinikeskused leiaksid võimaluse kasutada vastuvõtuaegu efektiivselt ning et aegu, mis on ette nähtud ühele allüksusele, kust aga pole kedagi tulemas, saaksid kasutada teise allüksuse ajateenijad. Ajateenijad soovisid, et kui haigete vastuvõtuks on määratud aeg, siis tuleks sellest kinni pidada, vältimaks tarbetut ootamist väljaõppe ajast. Sooviti ka võimalust visiiti broneerida läbi lühema käsuahela.
Uuringutele ja eriarstide juurde suunamise osas soovisid uuringus osalenud, et vähendataks kordusvisiitide arvu enne eriarstile suunamist. Samuti sooviti põhjalikumat patsiendikäsitlust ja rohkemaid uuringuid. Lisaks märgiti, et kuigi uuringute ooteajad on lühikesed, võiksid need olla veel lühemad tulenevalt väljaõppe eripäradest. Sooviti, et pärast uuringul käimist oleks meditsiinitöötajal ka aega uuringu tulemuste selgitamiseks.
Vabastuste määramisega seotud ootuste ja ettepanekute seas nimetati peamiselt vajadust uurida patsienti põhjalikumalt ja objektiivselt, selle asemel et määrata kohe vabastus. Lisaks varem kajastatud soovitus parendada informatsiooni liikumist vabastuste ajalise kestuse kohta.
Tervishoiutöötajatega seotud ootused ja ettepanekud
Ajateenijate ootused meditsiinikeskuse töö korraldusele ja ettepanekud selle efektiivsemaks muutmiseks olid peamiselt seotud personali vähesuse ning suure töökoormuse asjaoluga. Arvati, et personali peaks rohkem olema, kuna see aitaks kaasa teenuse paremale kättesaadavusele, mis omakorda soodustaks ajateenijate osalemist väljaõppes. Personalipuuduse vähendamiseks soovitati motiveerivamat palka meedikutele ning tehti ettepanek luua vaheisiku, sekretäri ametikoht, et saada kiiresti kätte mõni lihtsam ravim või konsulteerida oma terviseseisundi asjus.
Tervishoiutöötajate käitumisega seotud ootused ja ettepanekud sisaldasid peamiselt soovi, et töötajad oleksid sõbralikud, ei oleks kahtlustavad, nii et oleks võimalik luua usalduslik suhe. Lisaks sooviti inimlikust aspektist, et tervishoiutöötaja näitaks üles rohkem initsiatiivi aitamaks ajateenijat tema tervisemure lahendamisel.
Tervishoiutöötajate teadmiste ja oskustega seotud ootused ja ettepanekud puudutasid peamiselt töötajate keelteoskust ja oskust leida kiirelt õige diagnoos. Sooviti, et õed oskaksid nii eesti kui ka vene keelt, et kõik patsiendid saaksid vajalikku abi. Leiti, et tervishoiutöötajad peaksid rohkem konsulteerima kolleegidega, kui on kahtlusi ravi või diagnoosi osas, ning oodati tänapäevaste ravivõtete rakendamist raviprotsessis.
arutelu
Võrreldes tsiviiltervishoiuga, kus teatava regulaarsusega uuritakse patsientide rahulolu tervishoiuteenusega, on autoritele teadaolevalt Eestis siiani tehtud vaid uuringuid, kus on jälgitud ajateenijate tervisenäitajaid, kuid ei ole uuritud ajateenijate kogemusi Eesti Kaitseväe meditsiiniteenistusega ja nende ootusi sellele. Kuivõrd autoritele teadaolevalt ei ole Euroopa Liidus selliseid uuringuid kas üldse tehtud või ei ole need avalikud, on käesolevas uuringus kasutatud võrdluseks peamiselt Ameerika Ühendriikide armees läbiviidud uuringuid. Erinevalt välismaistest võrdlusuuringutest selgunust tõid Eesti ajateenijad välja arusaamatust KRA (kui värbaja) tegevusest ning ka ravialase koostöö puudumist ülemate poolt. Autorite hinnangul võib see olla tingitud sellest, et võrdlusuuringutes osalenud on valdavalt vabatahtlikult teenistusse asunud isikud, meil aga kodanikukohust täitvad ajateenijad. Lisaks ei saa iseseisva faktorina välistada teenistusele eelneva tervisekontrolli erinevust erinevates riikides.
Eesti Kaitseväe ajateenijad leidsid sarnaselt Ameerika Ühendriikide elukutseliste sõduritega, et kogemust tervishoiuteenuse tarbimisel mõjutavad peamiselt suhtlus tervishoiutöötajatega, austuse ja väärikuse tagamine ning emotsionaalne toetus (Larson et al., 2019); samuti patsiendi soovid ja ootused ning tema terviseseisundi toetamine tervishoiuteenuse tarbimise vältel (Constand et al., 2014). Lisaks tuli uuringus välja ka militaarsüsteemis varem kirjeldatud probleem infovahetusega meditsiinikeskuse, sõduri vahetu ülema ning tervishoiutöötajate vahel. Infovahetus võiks olla efektiivsem (Zidgon et al., 2004; Jennings et al., 2005; Lee et al., 2010), kuna infovaegusest tulenev teenuse kättesaadavuse vähenemine mõjutab ravi järjepidevust (Moore, 2013). Eraldi tõsteti esile pikad järjekorrad vastuvõtule pöördumiseks, mille leevendamiseks tehti ka ettepanek luua lihtsam broneerimissüsteem. Nii nagu Ameerika Ühendriikide sõduritel (Taylor-Clarke & Patrician, 2020), kajastub ka Eesti Kaitseväe ajateenijate puhul tugev soov osaleda väljaõppes, kuigi uuringus tuli välja sedagi, et esineb neidki ajateenijaid, kes süsteemi kuritarvitavad. Autorite hinnangul on ajateenijate motivatsioon väljaõppes osaleda kõrge, kuna osalejad tegid hulgaliselt mitmesuguseid ettepanekuid terviseprobleemi võimalikult kiireks lahendamiseks ning tervishoiuteenuse kättesaadavuse parandamiseks, mis omakorda kiirendaks väljaõppesse naasmise aega. Sarnaselt USA elukutseliste sõdurite (Jennings et al., 2005; Lee et al., 2010) ja Iisraeli ajateenijatega (Zidgon et al., 2004) sooviti rohkem diagnostilisi uuringuid ning efektiivsemat suhtlust ülemate ja meditsiinikeskuse vahel. Autorite hinnangul võib selle soovi taga olla ka üldine vähene teadlikkus erinevate uuringute diagnostilisest väärtusest ning uuringutega kaasnevatest potentsiaalsetest ohtudest – näiteks kiirituskahjustus või veenipõletik (vere võtmise tagajärjel). Läbiva joonena kajastub siiski otsene soov saada meditsiini-
keskuselt efektiivset ravi ja ennetust, et tagada maksimaalne väljaõppes osalemine. Erinevad uuringud on näidanud, et sõdurid eelistavad terviseprobleemidega pöörduda ühe ja sama tervishoiutöötaja poole (Mandel et al., 2003; Moore, 2013; Waibel et al., 2017). Sarnane ootus ilmnes ka kõnealuses uuringus osalenud ajateenijate puhul. Analoogselt varasemate uuringute tulemustega (Jennings et al., 2005) soovitakse, et vastuvõtul tegeleks tervishoiutöötaja vaid patsiendiga ning suhtlus oleks personaalne ja lugupidav. Autorite hinnangul on ravi jälgimine ühe (konkreetse) tervishoiutöötaja juures elementaarne, kuna võimaldab paremat ülevaadet paranemisprotsessist (ülioluline näiteks haavade puhul). Samas kui Ameerika Ühendriikide palgasõdurid leidsid, et militaarsüsteemis töötav tervishoiutöötaja peaks saama täiendava (militaaralase) väljaõppe, mis võimaldaks tal paremini sõdureid mõista (Johanson et al., 2007), ootasid Eesti ajateenijad tervishoiutöötajatelt üldist teadmist tänapäevastest ravivõtetest ning nende rakendamist. Erinevalt mujal läbi viidud uuringutest selgunust tegid Eesti ajateenijad ka ettepaneku suurendada töötajate hulka väeosade meditsiinikeskustes − pakkudes selleks kasvõi suuremat palka −, vähendamaks olemasoleva personali töökoormust ning sellest tulenevaid probleeme.
Järeldused
Üldiselt ei erinenud eri riikides tehtud ajateenijate ja tegevväelaste uuringute tulemused kardinaalselt käesoleva uurimistöö tulemustest. Enamik sõjaväelises süsteemis teenivaid isikuid soovib terviseprobleemi korral võimalikult kiiret naasmist väljaõppesse ning selle toetamist meditsiiniteenistuse poolt. Soovitakse usalduslikku suhet nii meditsiinitöötajate kui ka ülematega ning võimalikult individuaalset lähenemist raviprotsessis. Samuti tahetakse osaleda oma raviprotsessis rohkem ning seetõttu saada ka rohkem informatsiooni. Uurimistöös osalenute ettepanekud olid seotud peamiselt teenuse tarbimise ja info liikumisega. Muu hulgas märgiti ajateenijate parema informeerituse vajadust, selleks võiks ära kasutada ajakohaseid infotehnoloogilisi lahendusi. Näiteks telefonirakendust, kuhu saaks koondada kogu vajaliku info nii tervisedenduse kui ka ravirežiimide ja meditsiinikeskuste töökorralduse kohta. Kokkuvõttes leiti, et juba mõningate ettepanekute elluviimise korral võiksid väeosade meditsiinikeskused pakkuda paremat teenust kui vastavad asutused tsiviilsfääris. allikaloend
Constand, M. K., Macdermid, J. C., Bello-Haas, V. D., & Law, M. (2014). Scoping review of patient-centered care approaches in healthcare. BMC Health Services Research, 14, 271–280.
De Silva, D. (2013). Measuring patient experience. The Health Foundation.
DiCicco-Bloom, B., & Crabtree, B. (2006). The qualitative research interview. Medical Education, 40, 314–321.
Economou, C., Bistarki, A., Galanis, P., Konstantakopoulou, O., Siskou, O., & Kaitelidou, D. (2019). A Qualitative Approach for
the Development of a Patient Experiences Questionnaire in Primary Healthcare Settings. International Journal of Caring Science, 12(1), 124–131.
Hea teadustava. (2017). Tartu Ülikooli eetikakeskus.
Jennings, B. M., Heiner, S. L., Loan, L. A., Hemman, E. A., & Swanson, K. M. (2005). What Really Matters to Healthcare Consumers. Journal of Nursing Administration, 35(4), 173–180.
Johanson, A., Oden, A., Dahlgren, L.-O., & Sjöström, B. (2007). A Comparison of Experiences of Training Emergency Care in Military Exercises and Competencis amond Conscript Nurses with Different Levels of Education. Military Medicine, 172(10), 1046–1052.
Kaitseväe sisemäärustik. Kinnitatud Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 95 05.04.2013, muudetud Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 154 20.05.2013. Kaitseväe Peastaap, Tallinn.
Kyngäs, H. (2020). Inductive content analysis. In Kyngäs, H., Mikkonen, K., Kääriäinen, M. (Eds.). (2020). The Application of Content Analysis in Nursing Science Research. Springer. Larson, E., Sharma, J., Bohren, M. A., & Tuncalp, Ö. (2019). When the patient is the expert: measuring patient satisfaction with care. Bulletin of the World Health Organisatsion, 97(8), 563–569.
Lee, A. V., Moriatry, J. P., Borgstorm, C., & Horwitz, L. I. (2010). What can we learn from patient dissatisfaction? Analysis of dissatisfyung events at an academic medical center. Journal of Hospital Medicine, 5(9), 514–520.
Mandel, D., Zimlichman, E., Wartenfeld, R., Vinker, S., Mimouni, F. B., & Kreiss, Y. (2003). Primary Care Clinic Size and Patient Satisfaction in a Military Setting. American Journal of Medical Quality, 18(6), 251–255.
Mieziene, B., Emeljanovas, A., Cesnaitiene, V. J., Vizbaraite, D., & Zumbakyte-Sermuksniene, R. (2020). Health Behaviors and Psychological Distress among Conscripts of Lithuanian Military Service: A Nationally Representive Cross-Sectional Study. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17, 783–796.
Moore, A. D., Hamilton, J. B., Krusel, J. L., Moore, L. G., & PierreLouis, B. J. (2016). Patients Provide Recommendations for Improving Patient Satisfaction. Military Medicine, 181(4), 356–363.
Moore, A. D., Hamilton, J. B., Pierre-Louis, B. J., & Jennings, B. M. (2013). Increasing Access to Care and Reducing Mistrust: Important Considerations When Implementing the Patient-Centered Medical Home in Army Health Clinics. Military Medicine, 178(3), 291–298.
Nyumba, T. O., Wilson, K., Derrick, C. J., & Mukherjee, N. (2018). The use of focus group discussion methodology: Insights from two decades of application in conservation. Methods of Ecology and Evolution, 9, 20–32.
Pietilä, A.-M., Nurmi, S.-M., Halkoaho, A., & Kyngäs, H. (2020). Qualitative Research: Ethical Considerations. In Kyngäs, H., Mikkonen, K., Kääriäinen, M. (Eds.). (2020). The Application of Content Analysis in Nursing Science Research. Springer.
Radwin, L. E., Cabral, H., Bokhour, B. G., Seibert, M. N., Stolzmann, K., Annis, A., & Mohr, D. (2019). A scale to measure nurses’ and providers’ patient centered care in primary care settings. Patient Education and Counseling, 102, 2302–2309.
Rapport, F., Hibbert, P., Baysari, M., Long, J. C., Seah, R., Zheng, W. Y., Jones, C., Preece, K., & Braithwaite, J. (2019). What do patients really want? An in-depth Examination of patient experience in four Australian hospitals. BMC Health Services Research, 19, 38. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6332615/ Taylor-Clarke, T. M., & Patrician, P. A. (2020). Soldier-Centered Care: A Concept Analysis. Military Medicine, 185, 422–430.
Waibel, K. H., Cain, S. M., Hall, T. E., & Keen, R. S. (2017). Multispecialty Synchronous Telehealth Utilization and Patient Satisfaction Withing Regional Health Command Europe: A Readiness and Recapture System for Health. Military Medicine, 182(7/8), 1693–1697.
Zigdon, A., Robinson, A., & Goldberg, A. (2004). The Patient as a Client: A Model for Evaluation of Israel Defense Forces. Military Medicine, 169, 282–287.
omastehooldajate väljakutsed ja toetamise
võimalused täisealise lähedase
hooldamisel
kodus ning ettepanekud koolitusprogrammi
koostamiseks
Challenges and support opportunities for family caregivers in providing home care for adult relatives, and proposals for developing a training program
merLe VAriK, eVe-meriKe sooVäLi, JAniKA PAeL
Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
Lühikokkuvõte
Eestis on pikaajaline hooldus seotud perekondliku vastutusega, omastehooldajatel on suur hoolduskoormus ning hoolduse kestel ollakse silmitsi mitmesuguste väljakutsetega, sealhulgas ka iseenda vaimse heaolu langusega. Oluline on leida võimalusi, kuidas omastehooldajaid toetada ajakohase informatsiooni ning vajadustele vastavate teenuste ja koolitustega, mis annavad lähedase hooldusprotsessis vajalikke teadmisi või oskusi.
Uurimistöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida väljakutseid seoses täisealise lähedase hooldamisega kodus, omastehooldajaid toetavaid võimalusi ning nende ettepanekuid koolitusprogrammi koostamiseks. Uurimistöö on kvalitatiivne ja kirjeldav, andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuude abil ning tugineti fenomenoloogiale, mis võimaldab uurida inimeste kogemusi ja arvamusi. Andmed koguti ajavahemikul 15.09.−20.12.2022, uurimistöös osales 12 omastehooldajat, kes hooldasid oma täisealist lähedast kodus. Andmete analüüsimiseks kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi.
Omastehooldajate jaoks olid väljakutseteks hooldamiseks vajalike teadmiste ja oskuste puudumine, toetavate teenuste ja informatsiooni vähene kättesaadavus ning kitsaskohad sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna koostöös. Hoolduskoormus põhjustas omastehooldajatele emotsionaalset pinget, frustratsiooni
ning deprivatsiooni. Seetõttu tähtsustati psühhosotsiaalset toetust, sealhulgas tugigruppides osalemise võimalust. Omastehooldajad pidasid vajalikuks ajakohase kodulehekülje loomist ning tõstsid esile koduteenuste parema kättesaadavuse vajaduse. Koolitusprogrammis sisalduvate teemade kohta nimetati vajadust täiendada nii vananemisega toimuvate muutuste kui ka haigusseisunditega seonduvaid teadmisi.
Märksõnad: omastehooldus, väljakutsed, võimalused, hooldamiseks vajalikud teadmised ja oskused, koolitus.
abstract
In Estonia, long-term care is associated with family responsibility, family caregivers bear a significant caregiving burden, and caregivers face various challenges during the care process, including declines in their mental well-being. Identifying ways to support family caregivers through up-to-date information, needs-based services, and training that provides essential knowledge and skills for the caregiving process is vital.
This research aimed to describe and analyse the challenges associated with providing care in the home for adult loved ones and identify the support opportunities and suggestions for developing a training program. This qualitative and descriptive research collected data through semi-structured interviews, relying on phenomenology to explore people’s
experiences and opinions. Data were collected between 15.09–20.12.2022. The study involved 12 family caregivers. Qualitative content analysis was used for data analysis.
The challenges included a lack of necessary knowledge and skills for caregiving, accessibility of supportive services and information, and difficulties in interdisciplinary collaboration within social and healthcare sectors. The caregiving burden, emotional stress, frustration, and deprivation were also significant challenges. Therefore, psycho-social support, including participation in support groups, was emphasised. Caregivers deemed launching an up-to-date website necessary and highlighted the need for improved access to home services for the care recipients. Topics identified for the training program included enhancing knowledge about age-related changes and medical conditions, caregiving tasks, assistive devices, selfhelp, and end-of-life issues.
Keywords: informal caregiving, challenges, opportunities, knowledge and skills for caregiving, training.
sissejuhatus
Eestis on pikaajaline hooldus seotud perekondliku vastutusega ning omastehooldajatel on suur hoolduskoormus. Sotsiaalministeeriumi tellimusel tehti 2020. aastal elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuring, kust selgus, et suure toimetulekuriskiga rühma kuulutakse alates 60. eluaastatest ning 22% elanikest on hõlmatud abi osutamisega. (Elanikkonna…, 2020). Saab tõdeda, et pikaajalise hoolduse korraldus, sh omastehooldus, on Eestis päevakorrale tõusnud võimsamalt kui kunagi varem. Erinevates raportites on tähelepanu juhitud asjaolule, et pikaajalise hoolduse korraldus asetab ebaproportsionaalselt suure hoolduskoormuse pereliikmetele ja lähedastele ning hoolduskoormust mõjutab selle ennetamiseks ja leevendamiseks mõeldud teenuste puudumine või olemasolevate teenuste ebaühtlane kättesaadavus, samuti lähedaste puudulik hooldamisoskus (Haljasmets et al., 2021; Elanikkonna…, 2020; Heaolu arengukava 2016–2023; Hooliva riigi…, 2017; Reducing the burden…, 2017). Samuti on eespool nimetatud raportites esile tõstetud, et hoolduskoormusel on negatiivne mõju omastehooldajate tervisele ja töövõimele. Seetõttu on nii kogukonna, omavalitsuste, erialaspetsialistide kui ka riigi tasandil fookuses lähedaste hoolduskoormuse vähendamise temaatika, näiteks toetavate kodupõhiste teenuste kättesaadavus, sealhulgas omastehooldajate koolituste vajadus. Rahvusvahelistele uuringutulemustele tuginedes saab tõdeda, et omastehooldusega seonduvad kitsaskohad on aktuaalsed ka mujal maailmas. Omastehooldajatele võib hooldusega kaasnev pinge ja vastutus kaasa tuua füüsilisi, vaimseid ja sotsiaalseid raskusi, mis sageli mõjuvad negatiivselt peresuhetele, tööhõivele ning tervisele. Seetõttu on oluline, et lähedastel, kes osutavad mitteformaalset hooldust, olek-
sid olemas meetmed, mis neid võimestavad. Mitmed autorid on tõdenud, et toetavad koduteenused ning juurdepääs hooldusprotsessis vajaminevale informatsioonile (Akgun-Citak, 2020; Alzougool et al., 2017; Dang et al., 2022; Santos et al., 2022), koolitustele (Aksoydan et al., 2019; Denham et al., 2020; Price et al., 2020; Santos et al., 2022; Schulz & Eden, 2016; Shebl & Abd Elhameed, 2014) ning psühhosotsiaalsele toele (Akgun-Citak et al., 2020; Denham et al., 2020; Dixe et al., 2019; Price et al., 2020; Zigante, 2018) on omastehooldajate jaoks võtmetähtsusega. Santose et al. (2022) uuringutulemustest selgus, et paremini saadi hakkama omastehooldaja rolliga siis, kui hooldajal oli vastav väljaõpe või pikemaajaline hoolduskogemus. Tuleb tõdeda, et Eestis on omastehooldajatele suunatud koolituste kättesaadavus veel tagasihoidlik. Näiteks Kõre et al. (2019) pereliiget hooldavate tööealiste inimeste uuringust selgus, et vajatakse lisateavet ja õpetust hooldusvõtetest, samuti nõustamist abivahendite kasutamisel. Variku et al. (2020) uuringu tulemustest selgus, et dementsusega inimeste omastehooldajad kogesid, et puuduvad vajalik teave ja koolitused selle kohta, kuidas haigus edasi kulgeb ja missugused muutused on lähedase igapäevatoimingute sooritamisel ees ootamas ning et tekkinud tühimikku aitas oluliselt täita osalemine tugirühmades. Samas on Euroopas publitseeritud mitmeid uuringuid, kus tutvustatakse omastehooldajatele suunatud koolitusprogramme ning rõhutatakse, lähedasi tuleb kaasata koolitusprogrammide koostamisse, et need vastaks sihtrühma vajadusele (Aksoydan et al., 2019; Schulz & Eden, 2016; Shebl & Abd Elhameed, 2014).
Käesolevas uurimistöös on kesksel kohal omastehooldajate kogemused seoses hooldusega seonduvate väljakutsetega ning nende ootused toetavate võimaluste kohta, et paremini toime tulla hooldusprotsessis. Kuna Eestis on omastehooldajatele suunatud koolitusi tagasihoidlikult ning need on toimunud erinevate projektide raames, siis on uurimuse autoritel soov praktilise väljundina koostada koolitusprogramm, mis vastaks omastehooldajate vajadustele ning pakuks praktilist tuge ja teadmisi, et suurendada nende enesetõhusust. Uurimistöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida väljakutseid seoses täisealise lähedase hooldamisega kodus, omastehooldajaid toetavaid võimalusi ning nende ettepanekuid koolitusprogrammi koostamiseks. Lähtuvalt eesmärgist on püstitatud kolm uurimistöö küsimust: 1) Millised on omastehooldajate väljakutsed hoolduse osutamisel kodus? 2) Millised on omastehooldajate vajadused toetavate võimaluste osas lähedase hooldamisel? 3) Millised on omastehooldajate ettepanekud koolitusprogrammi koostamiseks ja elluviimiseks?
Metoodika
Uurimistöö on kvalitatiivne ja kirjeldav, andmeid koguti poolstruktureeritud intervjuude abil ning tuginetakse fenomenoloogiale, mis võimaldab uurida
inimeste kogemusi ja arvamusi, et paremini mõista uuritavat nähtust ning analüüsida sügavamalt ja tähenduslikumalt selle komplekssust. Uurimistöö teoreetiliseks raamistikuks on Bandura (1997) enesetõhususe kontseptsioon, mille kohaselt on probleemide lahendamisviisi valikul määravaks inimese hoiak ja enesehinnang oma võimete kohta olukorra lahendamisel või eesmärgile jõudmisel. Enesetõhusus mõjutab ka toimetulekustrateegiate valikut.
Valim oli eesmärgipärane ning uuritavate kaasamiseks seati alljärgnevad valikukriteeriumid: uuritav oli pikaajalist hooldust vajava täiskasvanud lähedase hooldaja, kelle hoolduskogemus on vähemalt kuus kuud; hooldas lähedast uuringusse kutsumise perioodil või hoolduse osutamisest oli möödas vähem kui aasta; omastehooldaja oli täisealine, rääkis suhtlustasandil eesti keelt ning hooldatav lähedane elas Tartu linnas. Uuritavate värbamiseks kasutati uuringukutse levitamist Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tartu Linnavalitsuse kodulehtedel ning avaldati teavitusartikkel Tartu Postimehes. Uuringus osales 12 omastehooldajat.
Andmete kogumine ja analüüs toimusid samal ajal ning uuritavate värbamine lõpetati, kui oli saavutatud andmete küllastumine. Andmeid kogusid kolm uurijat, kes on käesoleva artikli autorid, poolstruktureeritud individuaalintervjuude abil perioodil 15.09−20.12.2022. Intervjuu põhiküsimused keskendusid hooldamisega seonduvatele väljakutsetele, omastehooldajaid toetavatele võimalustele, hooldamiseks vajalikele teadmistele ja oskustele ning ettepanekutele koolitusprogrammi kohta. Intervjuude pikkus jäi vahemikku 25−114 minutit. Intervjuud lindistati, litereeriti ning uuritavate andmed kodeeriti tagasikodeerimist mittevõimaldavalt. Andmete analüüsimiseks kasutati kvalitatiivset sisuanalüüsi (Hsieh & Shannon, 2005) ning kombineeriti deduktiivset ja induktiivset uurimisstrateegiat. Kodeerimisel otsiti sõnu, fraase ja mõttetervikuid. Seejärel andmed süstematiseeriti, sarnased lihtsustatud väljendid tähistati substantiivse koodiga, mis rühmitati sisu järgi ja koondati alakategooriatesse (tabel 1). Abstraheerimise etapis grupeeriti sarnase sisuga alakategooriad ülakategooriatesse, mis koondati peakategooriatesse. Esmase andmete analüüsi tegi iga autor individuaalselt, seejärel võrreldi neid omavahel ning liiguti konsensuslikult tulemuste tõlgendamise ja järelduste esitamise faasi.
Uurimistöö läbiviimisel lähtuti teaduseetika põhimõtetest, järgiti head teadustava ning uuringu tegemiseks on TÜ inimuuringute eetikakomi-
Tabel 1. näide alakategooriate moodustamise kohta
Mõttetervik andmebaasist
tee kooskõlastus nr 364/T-2 (16.05.2022). Uurimistöö usaldusväärsust iseloomustab andmebaasi küllastumise saavutamine, andmete kogumise seesmine kooskõla, uurimisprotsessi etappide kirjeldamine ning uurijate triangulatsioon.
Tulemused
Intervjueeritavateks olid 12 omastehooldajat, kellest seitse olid tütred ning kaks pojad, samuti jagasid oma kogemusi ema, tütretütar ja õde. Hooldatavateks olid valdavalt eakad, kahel juhul hooldati keskealist lähedast. Andmete analüüsi ja sünteesi tulemusena moodustus 44 alakategooriat, 11 ülakategooriat ning kolm peakategooriat: väljakutsed hooldusprotsessis, omastehooldajat toetavad võimalused ja ettepanekud koolitusprogrammi koostamiseks (lisa 1).
Väljakutsed hooldusprotsessis
Omastehooldajad nimetasid kõige sagedamini hooldamiseks vajalike, igapäevaelu toimingute osutamisega seotud teadmiste ja oskuste puudumist. Intervjueeritavad rõhutasid, et vajalikud teadmised saadi juhuslikult ning varasem hooldamise kogemus puudus.
„Kõige suurem probleem on selles, et pole varem olnud kokkupuudet hooldusega, puuduvad teadmised ja ka oskused.“ (OH_5, poeg hooldab ema)
Selgus, et üldjuhul saadi oma lähedase hügieenitoimingutega hakkama. Samas kogeti, et näiteks olukorras, kus oli tegemist nahaärrituse nähtudega, puudusid teadmised, mida teha nende leevendamiseks. Samuti märgiti vajadust saada lisateadmisi haiguste kohta, mis hooldatavatel olid, et tulla toime spetsiifilisi oskusi nõudva abistamise või hooldatava juhendamisega, näiteks kuidas dementsusega lähedase puhul reageerida õigesti erinevates olukordades.
„[---] Eks ikka nahaga on ju probleeme lamajal. Ükskord läkski näiteks jalgevahe nii käest ära, olin kõiki asju teinud, aga ei osanud midagi enam peale hakata, no nii haudunud oli kõik. [---]“ (OH_1, tütar hooldas ema ja isa)
„Ma vajasin ka infot, kuidas joota ja sööta ema pärast insulti, sest ühest suupoolest voolas ju kõik alla. [---]“ (OH_3, tütar hooldab ema)
„Minu emal on dementsus [---] puudusid igasugused teadmised ja oskused selliste probleemidega toi-
substantiivne kood alakategooria „…sa ju ei tea tegelikult, millal tema seisund halveneb, ning seepärast ma kardan väga elulõpuhooldust [---] tekitab ärevust, et kuidas ma sellega toime tulen.“ (OH_3)
„…kuidas toimida viimastel nädalatel, kui inimene enam ei söö ega joo; kuidas hingamine muutub − mina tõmbasin pumbaga sülge ja röga välja, sest ta enam ei neelanud. [---] mida peab tegema pärast surma, et silmad kinni, lõug kinni siduda jne.» (OH_1)
elulõpuhooldusega seonduvad hirmud elulõpuhooldusega seonduvad väljakutsed ja teadmised
elulõpuhoolduseks vajalikud teadmised
metamiseks, nagu mida teha, kui ema on väga ärritunud või tahab kogu aeg kuskile ära minna jne [---] samuti, et miks ta nii teeb.“ (OH_5, poeg hooldab ema)
Sageli on hooldataval liikumispiirang, seepärast tuleb omastehooldajal neid abistada või sooritada siirdamisi voodist toolile jne. Samas puuduvad neil oskused, kuidas seda teha ennast ja oma lähedast säästvalt, kasutades ergonoomikavõtteid.
„Vist kõige raskem on see, kuidas ratastoolist potitoolile saame istuda. Tagasi on kuidagi lihtsam toimetada. Ma ise olen selline tillukene naiserahvas [---]. (OH_11, õde abistab õelapsi õe hooldamisel)
Hoolduskoormus on suur, kui sellega peab toime tulema ainult üks inimene, ja sageli kogetakse emotsionaalset pinget, mis kaasneb hooldusega. Samuti põhjustab ärevust mõte, kuidas tullakse toime lähedase elulõpuhooldusega. Emotsionaalne pinge tekitab frustratsiooni ja keerulisi olukordi ning tuntakse vajadust psühhosotsiaalse või vaimse tervise toetamise järele. Samas on professionaalse abi saamiseks ooteaeg pikk või liiga kallis.
„Sa ju ei tea tegelikult, millal tema seisund halveneb, ning seepärast ma kardan väga elulõpuhooldust [---] see tekitab ärevust, et kuidas ma sellega toime tulen.“ (OH_3, tütar hooldab ema)
„Minu mure on kõige suurem olnud ikka selles, et ma lähen varsti ise hulluks vist. Ma lihtsalt tunnen, et ma enam ei suuda üksi kuidagi hakkama saada. Närvid on läbi, kodus on tülid naisega igapäevased [---]. Saan aru, et ma vajan ise mingit vaimset tuge või abi [---] järjekord on aga psühhiaatri juurde 3 kuud, psühholoogiteenus on kallis.“ (OH_6, poeg hooldab ema)
Intervjuudest selgus, et sotsiaal ja tervishoiuteenuste lahusus on probleemiks ning inimene jääb sageli oma murega nn halli alasse. Lisaks eelnevale tõsteti esile kitsaskohad tervishoiusüsteemis, sealhulgas oodati oluliselt suuremat tuge pere- ja koduõelt.
„Sotsiaalabist on mulle [---] korrutatud, et see on meditsiiniline küsimus. Arst aga ütleb, et küsige sotsiaalabi osakonnast. [---] Millist abi ma kust kohast küsin? (OH_7, tütar hooldab ema)
„Tegemist on raske südamehaige ja mitme muu kaasuva terviseprobleemiga [---] oli neerupuudulikkuse tõttu paigaldatud kõhuõõnde dreen, mis mingi aja töötas hästi, kuid hüüvete tõttu ummistus ja enam ei töötanud. Paari päeva möödudes tekkis ka väga tõsine õhupuudus. Tuli kutsuda kiirabi − spetsialistid olid ärritunud, miks neid kutsuti, et ega nemad dreeni tööle ei pane. [---] Koduõde
ei vaata patsienti kui tervikut [---] käis kaks korda nädalas haavandeid sidumas ja sellega tema roll piirdus. Kui koduõelt midagi täpsemalt teada soovisin, siis ta soovitas perearsti poole pöörduda, kuid arstiga polnud võimalik ühendust saada. [---]“ (OH_10, tütar hooldas ema)
Lisaks kogesid omastehooldajad ilmajäetust ehk deprivatsiooni ning enda sotsiaalsete vajaduste tagaplaanile jätmist.
„Tekib üksi jäämine, sest ei pääse piisavalt sageli hooldatava juurest kodust välja, näiteks sõpruskonda, töökollektiivi, huviringi ning tutvusringkond hajub ära, kuna ei mõisteta tekkinud olukorda ega taheta negatiivsust oma ellu. Ühtlasi jääb hooldustegevuste ja muude kohustuste kõrvalt väga vähe aega iseendale. Olukorraga kaasneb lootusetuse- ja süütunne.“ (OH_2, tütar hooldab ema)
„Millest ma tunnen puudust, ongi see, et ma vanasti käisin kontserditel ja teatris ja ekskursioonidel. Nüüd on teater ja kontsert ära jäänud ning alles on praktiliselt televiisor.“ (OH_4, ema hooldab poega)
Omastehooldajat toetavad võimalused Intervjueeritud tõstsid esile, et informatsioonile juurdepääs on omastehooldaja jaoks üks võtmetegureid, kust algab lahenduste otsimine, ning sooviti, et oleks olemas ajakohane kodulehekülg, mis sisaldab lähedase hooldamiseks vajalikku informatsiooni teenuste ja asjaajamise kohta.
„[---] info kättesaadavus internetiajastul paremini korraldatud. Omastehooldajatel tekivad üsna sarnased küsimused asjaajamise osas, näiteks puude taotlemine, abivahendite võimalused, koduõenduse teenus.“ (OH_10, tütar hooldab ema)
Alljärgnevalt on ära toodud intervjueeritava mõtted informatsiooni kohta, mis võiks olla aluseks, kui planeeritakse sellise infovaramu loomist omastehooldajate jaoks.
„[---] vajab korralikku reklaami, et info tõesti jõuaks kõigini – see oleks teada nii spetsialistidele [---] kui ka omastehooldajatele [---] näiteks ID-kaardi taotlemise protsess liikumis- ja/või allkirjavõimetule isikule; koduteenuse taotlemine; voodihaige hammaste hoolduse ja ravi võimalused ning soodustingimused; liikumisvõimetu inimese silmaarsti vastuvõtu võimalused; kuidas korraldada koduvisiiti jne.“ (OH_2, tütar hooldab ema)
Toetavate koduteenustena nimetati rehabilitatsiooniteenust, mis võimaldaks kasutada näiteks logopeedi, muusikaterapeudi ja füsioterapeudi teenuseid kodus. Samas peeti informatsiooni saamist eri-
nevate toetavate võimaluste kohta juhuslikuks ning rõhutati, et spetsialistid peaksid olema proaktiivsemad omastehooldajatele olulise informatsiooni ja teenuste levitamisel.
„Ema juures kodus käisid logopeed, muusikaterapeut, füsioterapeut. Sain info ITAK-ist, et see on uus teenus, ja siis ma küsisin koduõelt ja tema ütles, et muidugi saab. Võiks aga olla nii, et saan informatsiooni kas sotsiaaltöötajalt, kodu- või pereõelt.“ (OH_1, tütar hooldas ema ja isa)
Intervjueeritavad tõid välja koduhooldusteenuse osatähtsust omastehooldaja hoolduskoormuse leevendamisel. Selgus, et teenusega seonduvalt esineb probleeme, kui teenuse osutajad vahetuvad, ning koduteenus on omastehooldaja jaoks liiga kallis, mistõttu ei ole võimalik kasutada seda pikema aja kestel. Samas rõhutati, et koduhooldusteenusel on positiivne mõju ka hooldatava sotsiaalse aktiivsuse toetamisele, ning märgiti, et tuge oleks vabatahtlikest, kes käiks vestlemas sellel ajal, kui omastehooldaja on tööl.
„Kaks korda nädalas tuli inimene tunniks ajaks ja aitas emal lõunat süüa ja pesta. Algul oli väga keeruline [---] hooldajad kogu aeg vahetusid [---]. Aga mulle on see paar korda nädalas hooldaja käimine väga oluline, siis saan planeerida tööasju nii, et ei tule lõuna ajal koju. Mina tahtsin hooldajat ka sellepärast, et keegi emaga suhtleks, ajaks temaga juttu. [---]“ (OH_5, poeg hooldab ema)
„Võtsin hooldaja ühest erafirmast, sest mujalt ei saanud, aga see teenus on ikkagi kallis ja lõpuks hakkas rahakotile.“ (OH_3, tütar hooldab ema)
Omastehooldajad väärtustasid psühhoharidusliku toetuse olemasolu, kusjuures paaril korral toodi näitena tugigrupis osalemise võimalust. Tugigrupi kohtumistelt saadi asjakohast informatsiooni, õpetusi ning psühhosotsiaalset tuge teistelt samas olukorras olevatelt omastehooldajatelt. Samas selgus, et regulaarsed tugigrupi kohtumised toimusid dementsussündroomiga inimeste lähedastele, kuid omastehooldusega seonduvate tugigruppide kohta intervjueeritavatel informatsioon puudus. Samuti rõhutati, et omastehoolduse protsessis vajatakse emotsionaalset tuge, ning sooviti võimalust kasutada kogemusnõustamise teenust.
„Kiidan dementsusega inimeste lähedastele suunatud tugigruppe, sain sealt nii palju infot ja tuge. Näiteks, mida siis teha, kui ema mind duši all lööb. Kuidas teda maha rahustada [---]. Samuti abivahendite kohta jne.“ (OH_1, tütar hooldas ema ja isa)
„Sooviks teavet selle kohta, et kas on olemas omastehooldajate kogemusnõustajad või tugigruppi
[---]. See oleks võimalus isolatsiooni jäänud omastehooldajatele leida mõttekaaslasi, kellega kasvõi telefonitsi aeg-ajalt suhelda ja teineteist toetada.“ (OH_2, tütar hooldab ema)
Ettepanekud koolitusprogrammi koostamiseks
Intervjuudest selgus, millised on koolitusprogrammiga seonduvad ootused ja vajadused, ning omastehooldajad tegid mitmeid ettepanekuid selle koostamiseks. Koolituse teemade asjus tõsteti esile vajadust saada üldisi teadmisi, sh füsioloogiliste ja psühhosotsiaalsete muutuste kohta seoses vananemisega. Samuti nimetati teemasid, mille käsitlemisest on abi hoolduse planeerimisel ja osutamisel, nagu näiteks kehalise ja kognitiivse võimekusega seotud teadmised ja tegevused, toitumisteema ja kõhukinnisuse ennetamine, kuidas ennastsäästvalt tõsta ja liigutada piiratud liikumisvõimega lähedast ning ülevaadet sobilikest abivahenditest, aga ka haigusspetsiifiliste oskuste omandamist, näiteks stoomikoti vahetamine jne.
„Ma tahaksin teada, kuidas ja mis üldse muutub vanainimese tervises, et oskasin paremini teda aidata või olla valmis näiteks mingiteks muutusteks [---] teada ka diabeedist rohkem ja ka seda, et kui nüüd kätes, just sõrmedes, on see jõud nagu ära läinud [---] soovitusi kodus liigutamiseks. [---] paljudel on mäluga probleeme, ma tahaksin dementsusest rohkem teada.“ (OH_8, tütar hooldab ema)
„Tahaksin infot, et missugune on hea toit näiteks lamajale või vähese liikumisega inimesele, et kõht korras oleks. Kuidas ma saaksin ema meeleolu tõsta – tal on ka nii igav, aga ta ei saa ju midagi teha. Lapsed mängivad erinevaid mänge, äkki on ka siis siin mingid võimalused, et ta oleks aktiivne.“ (OH_3, tütar hooldab ema)
„Stoomikoti teema, siis onkoloogilisest teemast. Kuidas tõsta ema nii, et endale haiget väga ei tee, samuti, missugused on igasugused abivahendid, mida saab kasutada [---] voodihaige pesemisvahendid.“ (OH_9, tütar hooldas ema)
Eraldi teemana nimetati elukaare lõpuga seonduvate oskuste integreerimist koolitusprogrammi.
„[---] kuidas toimida surija viimastel nädalatel, kui inimene enam ei söö ega joo; kuidas hingamine muutub − mina tõmbasin pumbaga sülge ja röga välja, sest ta enam ei neelanud. [---] Kui suu seest katki läheb ja veritsema hakkab − mida teha; kuidas suud niisutada jne. [---] ja mida peab tegema pärast surma, et silmad kinni, lõug kinni siduda jne. (OH_1, tütar hooldas ema ja isa)
Enamik intervjueeritavaid rõhutas, et tähelepanu
tuleb pöörata hooldaja rollis olija vaimse heaolu toetamisele, läbipõlemise ennetamisele ning tutvustada erinevaid enehoole võimalusi.
„Kindlasti ka mingit eneseabi oleks vaja olnud. Et kuidas ennast säästa või hoida, kui oled nüüd selles hooldaja rollis.“ (OH_3, tütar hooldab ema)
„Lisaks, kuidas ma ennast säilitada saaksin, oma tervist, ma mõtlen. [---] ja et ma läbi ei põleks kõige selle kestel. Ehk siis nõuandeid ja soovitusi enese säästmiseks.“ (OH_9, tütar hooldas ema)
Koolituste toimumise asjus oli kõige rohkem ettepanekuid kombineeritud kohtumisteks: et praktilised tegevused tehakse kontaktkohtumistel ning ülejäänud teemad on omandatavad veebi vahendusel, mille raames toimuksid ka arutelud. Selgus, et intervjueeritavad jäid eriarvamusele võimaluse puhul õppida e-kursuse vahendusel: vastajatest pooled kasutaksid seda võimalust ning teine pool omastehooldajatest eelistas kombineeritud varianti. Uuritavad rõhutasid, et kui planeeritakse koolituse ülesehitus e-kursusena, siis peab olema tagatud kasutajamugavus. Lisaks märgiti, et koolitusteemade käsitlemisel ei kasutataks erialast terminoloogiat, mis teeb teemast arusaamise keeruliseks. Samuti sooviti saada õppematerjale või teemakohaseid viiteid.
„Aga praktilised asjad ikka kohapeal [---] Kui on Zoomis, siis tahaks, et on võimalus küsida [---]. (OH_1, tütar hooldas ema ja isa)
„Hübriid on tegelikult päris hea, sest siis saad kodus mingeid asju vaadata. Eks see ajapuudus või ülemäära liigne tempo on see, mis takistab koolitustel osalemisi. [---] materjalid võiksid olla veebiportaalis, kus kõik on koondunud ja kättesaadav igal ajal.“ (OH_8, lapselaps hooldab vanaema)
„[---] et oleks lihtne tekst. Teinekord räägitakse nii keeruliselt, et ei saagi midagi aru. E-kursus võiks olla siis ka lihtne ja loogiline [---]. (OH_3, tütar hooldab ema)
Koolituste kestuse kohta selgus, et koolituspäevad ei tohiks olla pikad, keskmiselt kestusega 1,5 kuni 3 tundi. Koolituskordade sageduse kohta ei osatud eelistust sageli öelda ning pigem jäädi seisukohale, et ollakse rahul sellega, kui teemakohane koolitus on olemas. Välja pakuti, et kui on lühem koolitus, mis kestab kokku paar kuud, siis võiksid kohtumised olla kord nädalas ning pikema koolituse korral võiks koolitus toimuda kord kuus. arutelu
Uurimistöö keskendus omastehooldajate väljakutsetele, mida kogetakse täisealistele lähedastele hoolduse osutamisel kodus, samuti toetavate võimaluste väl-
ja selgitamisele, ning kuna olulisel kohal on teadmised ja oskused hoolduse osutamiseks, siis ka omastehooldajatele suunatud koolitusprogrammi koostamiseks alusteabe saamisele. Tuleb tõdeda, et iga inimese hoolduskogemus on unikaalne ning samuti võivad väljakutsed olla ajas varieeruvad, kuid siiski on võimalik välja tuua ühisosa, mis neid iseloomustab. Võrreldes varasemate uuringutega saab tõdeda, et erinevate riikide omastehooldajate väljakutsed ja vajadused on üldjoontes samasugused ja jätkuvalt aktuaalsed. Käesolevast uurimusest selgus, et omastehooldajad tõstsid esile ajakohase informatsiooni puudulikkust nagu ka oma uurimustes Akgun-Citak (2020), Alzougool et al. (2017), Dang et al. (2022) ning Santos et al. (2022). Omastehooldajaid toetavate võimalustena rõhutati kodulehekülje olemasolu, mis hõlmaks hooldamiseks vajalikku informatsiooni ja teenuseid. Eesti Puuetega Inimeste Koda on koostöös Sotsiaalministeeriumiga käivitanud projekti, mille eesmärk on välja arendada omastehooldajatele mõeldud koduleht, mis koondab vajalikku informatsiooni ja juhendmaterjale. Sellisest keskselt hallatavast ajakohasest veebilahendusest on omastehooldajal kindlasti kasu.
Uuringust selgus, et on vajadus erinevate koduteenuste järele. Samuti tõsteti esile sotsiaal- ja tervishoiuvaldkondade killustatust, mille tõttu jäävad omastehooldajad ilma piisava toeta, sellele on tähelepanu osutatud ka varasemates Eesti kohta tehtud uurimustes (Haljasmets et al., 2021; Reducing the burden…, 2017). Saab tõdeda, et kodus hooldamise toetamiseks olemasolevad koduteenused ei toeta omastehooldajaid piisavalt või on need liiga kallid. Intervjueeritavad rõhutasid, et kuna hooldataval tuleb sageli olla üksi kodus, siis aitaks siin nende sotsiaalset aktiivsust toetada vabatahtlikud seltsilised, neist ei olnud aga ükski intervjueeritav teadlik.
Ebapiisavatele teadmistele ja oskustele hoolduse osutamiseks on tähelepanu juhitud mitmes varasemas uurimuses (Aksoydan et al., 2019; Denham et al., 2020; Haljasmets et al., 2021; Kõre et al., 2019; Price et al., 2020; Santos et al., 2022; Schulz & Eden, 2016; Shebl & Abd Elhameed, 2014). Käesolevast uurimusest selgus, et vajalik oskusteave on sageli saadud juhuslikult, mis muudab hooldusprotsessi omastehooldaja jaoks ebakindlaks ja keerukaks. Hooldajad tunnevad puudust ka spetsiifiliste haigustega seonduvast informatsioonist, samuti teabest selle kohta, kuidas ennastsäästvalt tõsta abivajajat. Uurimuses osalenud omastehooldajad tõid esile, et nende jaoks on keeruline toetada oma dementsusega lähedast, sest ei omata piisavalt teadmisi, näiteks kuidas agressiivset käitumist leevendada. Samuti kogeti ärevust, mõeldes lähedase elulõpuhooldusega seonduvatele aspektidele.
Omastehooldajad kogesid emotsionaalset koormust, deprivatsiooni ning enda sotsiaalsete vajaduste tagaplaanile jätmist. Kui kogu hooldusvastutus lasub ühel inimesel, siis suurendab see stressi, mis võib viia kas depressioonini või läbipõlemiseni. Seetõttu
on oluline, et lisaks teenustele, informatsiooni kättesaadavusele ja teadmiste täiendamisele oleks omastehooldajatele tagatud ka psühhosotsiaalne tugi. Psühhosotsiaalse toetuse vajadused on selgunud ka varasematest uurimustest (Denham et al., 2020; Dixe et al., 2019; Machielse et al., 2020; Price et al., 2020). Sealjuures on Akgun-Citak et al. (2020) nelja Euroopa riigi omastehooldajate ülevaateuuringus tõstnud suurima väljakutsena esile hoolduse korraldamisega seotud probleeme ja piiranguid hooldaja isiklike vajaduste rahuldamisel. Näiteks Dixe’i et al. (2019) läbilõikeuuringust selgus, et omastehooldajatele antakse lähedase haiglast väljakirjutamisel küll informatsiooni, mis on seotud haigusega, kuid teave nende enda psühhosotsiaalse toimetuleku kohta on olematu. Samuti kogesid omastehooldajad Price’i et al. (2020) uurimuse järgi ärevuse kõrget taset ja vähest sotsiaalset aktiivsust ning mitmetes uuringutes on nimetatud isiklike vajaduste tagaplaanile jätmist (Akgun-Citak et al., 2020; Dang et al., 2022; Machielse et al., 2020). Käesolevast uurimusest selgus, et psühhosotsiaalset tuge ning juurdepääsu informatsioonile saadakse tugigruppides. Teadaolevalt on edukalt käivitunud dementsusega inimeste omastehooldajate tugigrupid, samas on vajadus laiapõhjalisemate regulaarselt kokkutulevate tugigruppide järele, mis on suunatud omastehooldajatele. Omastehooldajaid toetaks, kui neil oleks võimalus vajadusel käia psühholoogi juures, samas märkisid intervjueeritavad, et psühhiaatri vastuvõtule saamiseks on pikad ootejärjekorrad ning psühholoogiteenus on kallis. Pere- ja koduõed võiksid senisest enam nõustada omastehooldajaid ning suunata vaimse tervise õe konsultatsioonile. Kohalikud omavalitsused peaksid tagama omastehooldajatele juurdepääsu psühholoogiteenusele ja koolitustele, mis toetavad oma lähedase eest hoolitsemist kodus, ning samuti tugigruppide olemasolu.
Kuna Eestis on omastehooldajate koolitusi tagasihoidlikult ning need on toimunud pigem erinevate projektide raames, siis oli käesoleva uurimuse autoritel soov koostada koolitusprogramm, mis vastaks omastehooldajate vajadustele ning pakuks neile praktilist tuge ja teadmisi, et suurendada nende enesetõhusust ja toimetulekuvõimet. Varem on rahvusvaheliselt publitseeritud uuringuid, kus tutvustatakse omastehooldajatele suunatud koolitusprogramme, ning autorid on rõhutanud omastehooldajate kaasamise olulisust (Aksoydan et al., 2019; Schulz & Eden, 2016; Shebl & Abd Elhameed, 2014). Koolituse teemadega seonduvalt tõsteti käesolevas uurimuses esile vajadust üldiste teadmiste järele, sh sooviti teada saada, missugused muutused toimuvad seoses vananemisega, aga ka saada informatsiooni spetsiifilistel teemadel. Samuti sooviti teavet, kuidas korraldada lamaja haigega seotud asjaajamist, kuidas toetada hooldatava meeleolu, aga ka omastehooldaja enda jõuvarusid, ühtlasi saada teadmisi elukaare lõpuga seonduvast. Intervjuudest jäi kõlama soov, et koo-
litused võiksid olla kombineeritud: praktilisi oskusi edasiandvatel teemadel kohapeal ja ülejäänud teemasid käsitletaks veebis. Samuti on oluline, et koolitaja ei kasutaks erialatermineid, mis raskendavad teema mõistmist. Koolituste sageduse ja kestuse kohta selgus, et koolituspäevade keskmine kestus oleks 1,5 kuni 3 tundi. Uurimistöö tegijatena on meil hea meel, et käesoleva uurimuse tulemused olid aluseks omastehooldajatele suunatud koolitusprogrammi koostamisel ning 2023.–2024. aastal toimus Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis tasuta koolitus omastehooldajatele, kuhu kaasati ka Tartu Linnavalitsuse hoolekandeteenistus. 2024. aasta sügisest on huvilistel võimalik osaleda juba avatud kõrgkooli täienduskoolituste raames ning uurimismeeskond tegeleb vaba juurdepääsuga e-kursuse loomisega.
Uurimuse kitsaskohtadena saab ära märkida asjaolu, et valimisse olid kaasatud ainult ühe piirkonna omastehooldajad, ning ilmnes, et uuringus osalesid peamiselt need, kes hooldasid oma eakaid lähedasi. Samas on omastehooldusega seotud erinevad vanuserühmad ning esindamata jäid noorte täiskasvanute ja keskealiste omastehooldajate kogemused. Intervjueeritavate seas oli küll kaks inimest, kes hooldasid oma keskealisi lähedasi, kuid vajalik oleks edaspidi uurida ka noorte täiskasvanute omastehooldajate kogemusi.
Kokkuvõtteks saab tõdeda, et ilmnes vajadus koondatud ja ajakohase informatsiooni järele koduteenuste ja asjaajamisega seonduva kohta. Toetavate koduteenuste laiendamine, spetsialistide proaktiivsus, nõustamised, koolitused ja omastehooldajate vaimset tervist toetavad võimalused on olulised, et vähendada hooldajate koormust ja suurendada seeläbi omastehooldajate enesetõhusust.
Järeldused
Omastehooldajate jaoks olid väljakutseteks lähedase kodus hooldamisel selleks vajalike teadmiste ja oskuste puudumine, toetavate koduteenuste ja informatsiooni vähene kättesaadavus ning kitsaskohad sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna koostöös. Hoolduskoormus tekitas omastehooldajatele emotsionaalset pinget, frustratsiooni ning deprivatsiooni.
Omastehooldajad pidasid vajalikuks, et oleks olemas ajakohane kodulehekülg, mis koondab vajalikku infot teenuste ja asjaajamise kohta, samuti koduteenuse paremat kättesaadavust ning hooldusprotsessiga seonduvate teadmiste ja oskuste saamist. Veel tähtsustati psühhosotsiaalse ja vaimse tervise toetamise olulisust, sealhulgas rõhutati tugigruppide olemasolu ning juurdepääsu vaimse tervise spetsialistide vastuvõtule.
Koolitusprogrammi koostamiseks tehti ettepanekuid nii teemade, koolituskeskkonna kui ka ajalise kestuse kohta. Teemade puhul nimetati vajadust täiendada teadmisi nii vananemisega toimuvate muutuste kui ka mitmesuguste haigusseisundite kohta, samuti saada hooldustoimingute, abivahendi-
te, eneseabi ja ka elukaare lõpuga seonduvaid teadmisi. Koolituste läbiviimiseks nimetati kõige sagedamini kombineeritud varianti, kus praktilisi oskusi sisaldavaid teemasid käsitletaks kontaktkohtumistel ning ülejäänuid veebi vahendusel.
allikaloend
Akgun-Citak, E., Attepe-Osden, S., Vaskelyte, A. et al. (2020). Challenges and needs of informal caregivers in elderly care: Qualitative research in four European countries, the TRACE project. Archives of Gerontology and Geriatrics, 87, 103971.
Aksoydan, E., Aytar, A., Blazeviciene, A. et al. (2019). Is training for informal caregivers and their older persons helpful? A systematic review. Archives of Gerontology and Geriatrics, 83, 66–74.
Alzougool, B., Chang, S., & Gray, K. (2017). The effects of informal carers’ characteristics on their information needs: The information needs state approach. Informatics for health and social care, 42(3), 261−273.
Bandura, A. (1997). Chapter 7: Health Functioning (259−315). In book: Bandura, A. (1997). Self-efficacy: The exercise of control. Henry Holt & Co.
Dang, S., Looijmans, A., Ferraris, G., Lamura, G., & Hagedoorn, M. (2022). Exploring the Needs of Spousal, Adult Child, and Adult Sibling Informal Caregivers: A Mixed-Method Systematic Review. Frontiers in Psychology, 13, 832974.
Denham, A. M. J., Wynne, O., Baker, A. L. et al. (2020). An online survey of informal caregivers’ unmet needs and associated factors. PLoS ONE 15(12), e0243502.
Dixe, A. C. R., da Conceição Teixeira, L. F., Areosa, T. J. et al. (2019). Needs and skills of informal caregivers to care for a dependent person: a cross-sectional study. BMC Geriatrics, 19, 255. Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuring. (2020). Turu-uuringute AS: tellija Sotsiaalministeerium. https://www. sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/hooldusvajaduse_ uuring_som.pdf/uuringud
Haljasmets, K., Pedjasaar, M., Pall, K. et al. (2021). Pikaajalise hoolduse tulevik. Uuring. Arenguseire Keskus. arenguseire.ee/wpcontent/uploads/2021/11/2021_pikaajalise-hoolduse-tulevik_uuring.pdf
Hooliva riigi poole. Poliitikasuunised Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi tõhustamiseks ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks. Hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuanne. (2017). Riigikantselei. https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/contenteditors/Failid/hoolduskoormus/hoolduskoormuse_rakkeruhma_lopparuanne.pdf
Hsieh, H. F., & Shannon, S. E. (2005). Three Approaches to Qualitative Content Analysis. Qualitative Health Research, 15(9), 1277−1288.
Machielse, A., van der Vaart, W., Laceulle, H. & Klaassens, J. (2020). Optimising caregiving competences and skills of professional, volunteer and informal caregivers. European research report 2. SEE ME Report 2.pdf (see-me-project.eu)
Price, M. L., Surr, C. A., Gough, B., & Ashley, L. (2020). Experiences and support needs of informal caregivers of people with multimorbidity: a scoping literature review. Psychology & Health, 35(1), 36–69.
Reducing the burden of care in Estonia. (2017). Interim report. EU: Republic of Estonia Ministry of Social Affairs, Republic of Estonia Government Office, World Bank Group.
Santos, F. G. T., Zulin, A., Cardoso, L. C. B. et al. (2022). Factors associated with the skills of informal caregivers in home care. Rev Bras Enferm, 75(4), e20210744.
Schulz, R., & Eden, J. (2016). Programs and supports for family caregivers of older adults (pp. 159−209). Families Caring for an Aging America. The National Academies Press.
Shebl, A. M. & Abd Elhameed, S. H. (2014). Impact of Informal Caregivers Training Program On Geriatric Patients’ Functional Status and Post-Stroke Depression. IOSR Journal of Nursing and Health Science, 3, 45−53.
Sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016−2023. (2015). Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/ sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Sotsiaalse_turvalisuse_kaasatuse_ja_vordsete_voimaluste_arengukava_2016_2023/heaolu_arengukava_hetkeolukorra_ulevaade_2015.pdf
Zigante, V. (2018). Informal care in Europe. Exploring Formalisation, availability and quality. Europe Union, European Commission.
Varik, M., Saks, K., Medar, M., & Merila, K. (2020). Support groups for informal caregivers of people with dementia as opportunities for empowerment in Estonia. European Journal of Social Work, 25(1), 91–104.
Lisa 1. omastehooldajate kogemusi hooldusprotsessist ja ootusi koolitusprogrammile iseloomustavad substantiivsed koodid ning ala- ja ülakategooriad
alakategooria
· üldhooldusega seonduvad raskused
· Terviseseisundist tulenevad spetsiifilisi oskusi/teadmisi nõudvad hooldustoimingud
· elulõpuhooldusega seonduvad väljakutsed ja selleks vajalikud teadmised
· agressiooniga toimetulek/toimetulematus
· dementsusega lähedase oskuslik toetamine
· eneseteostusest loobumine
· subjektiivse heaolu vähenemine
· sotsiaalsest suhtlusest eemaldumine
· stress
· emotsionaalne pinge
· sotsiaal- ja tervishoiuteenuste lahusus
· krooniliste terviseprobleemidega lähedasele abi saamine
· informatsioonile juurdepääs
· koondatud informatsioon kodulehel
· informatsioon teenustest ülevaate saamiseks
· informatsioon asjaajamise kohta
· Rehabilitatsiooniteenus kodus
· kodus hooldamist toetavate teenuste arendamise vajadus
· hooldatava sotsiaalse aktiivsuse toetamine
· tugirühmad lähedastele
· kogemusnõustamine
· Füsioloogilised ja psühhosotsiaalsed muutused
· hügieenitoimingud
· lamatiste ennetamine ja hooldus
· ergonoomika
· abivahendid
· dementsuse olemus
· stoomikoti hooldus
· Füüsilise aktiivsuse toetamine
· aktiveerivad ja stimuleerivad tegevused
· onkoloogilised haigused
· elulõpuhooldus
· hooldaja eneseabi
· jagatav koolitusmaterjal
· viited iseseisvaks lugemiseks
· videoklippide kasutamine
· kombineeritud kohtumised
· Praktilised tegevused kontaktkohtumistel
· loengud ja arutelud veebis
· e-kursusena ülesehitatud koolitus
· e-kursuse kasutajamugavus
· koolituspäevade pikkus
· lühemale perioodile koondatud koolitus
· Pikemale perioodile hajutatud koolitus
Ülakategooria
hooldamiseks vajalike teadmiste ja oskuste puudumine
deprivatsioon
stress ja emotsionaalne pinge
sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kättesaadavus ning valdkondade integreeritus
ajakohase ja koondatud informatsiooni olemasolu
koduteenused
omastehooldaja psühhosotsiaalse heaolu toetamine
Peakategooria
väljakutsed hooldusprotsessis
koolituse teemad
omastehooldajat toetavad võimalused
koolitusmaterjalid
koolituste toimumise keskkond
koolituse kestus
ettepanekud koolitusprogrammi koostamiseks
evaluation of advanced practice nursing curriculum in Estonia: a curriculum evaluative case study
1 Nursing and Midwifery Department, Tartu Applied University of Health Sciences, Estonia
2 Nurse Education, University of Southampton, United Kingdom
Lühikokkuvõte
Sissejuhatus. Eestis loodi esimene terviseteaduse magistriõppekava eriõdede koolitamiseks 2018. aastal. Eriõendushariduse kõrgtaseme arendamise vajadust tingisid nii riigi tervishoiusüsteemi areng kui ka kliinilisele õenduskarjäärile pühendunud õdede soov omandada põhiõppele järgnevat akadeemilist haridust. Inimkesksema ja efektiivsema tervishoiusüsteemi arendamiseks on mitmetes riikides koolitatud kõrgema pädevustasemega eriõdesid, et ümber profileerida tervishoiutöötajate rolle ja ülesandeid. Eesti eriõenduse magistriõppekava loomisel lähtuti kehtivatest õigusaktidest ning rahvusvaheliselt tunnustatud soovituslikest eriõe pädevusmudelitest. Uus õppekava töötatakse välja etapiti ning see hõlmab haridusvajaduste hindamist, õppekava väljatöötamist ja rakendamist ning selle tulemuslikkuse hindamist. Õppekava hindava juhtumiuuringu eesmärk on hinnata eriõendusele suunatud terviseteaduse magistriõppekava tõhusust, tuginedes sidusrühmade hinnangule.
Meetodika. Õppekava hindava juhtumiuuringu aluseks võeti Kirkpatricku neljatasandiline koolituse hindamise mudel. Andmeid koguti ajavahemikul 2019−2021.
Tulemused. Sidusrühmade ootused õppekavale olid kooskõlas rahvusvaheliselt soovitatud eriõdede pädevusnõuetega. Kuigi sidusrühmade hinnangud tõid esile ka potentsiaalseid parendusvaldkondi, toetas õppeprotsess tervikuna õpiväljundite saavutamist ja vajalike pädevuste omandamist. Õppekavas määratletud õpiväljundite saavutamise tase varieerus vastajate hinnangute põhjal, kuid kõik õppekava käigus omandatud pädevused leidsid rakendust erialases töös. Lisaks kliinilisele tegevusele patsientidega toe-
tasid omandatud pädevused õdede karjäärivõimalusi juhtimis-, eestvedamis- ning teadus- ja arendustöö rollides, edendades seega tõenduspõhist erialast arengut ning inimkeskse tervishoiusüsteemi arendamist. Järeldused. Eriõenduse õppekava peavad erinevad sidusrühmad tõhusaks, kuna see võimaldab koolitada eriõdesid, kes on pädevad panustama inimkesksema ja kvaliteetsema tervishoiusüsteemi arendamisse. Õppekava toetab üleminekut rollidele, mis nõuavad kõrgema taseme eriõe pädevusi, edendades seeläbi kvaliteetset, ohutut ja tõhusat õendusabi. Õppekava tõhususe hindamine on oluline osa selle kavandamise protsessist, pakkudes väärtuslikku sisendit edasiseks arendustegevuseks ja täiustamiseks.
Introduction. The master’s curriculum in health sciences for advanced practice nurses was established in Estonia in 2018. The need for continuing education in nursing resulted from both the healthcare system’s development and the demand for postgraduate academic continuing education for nurses pursuing clinical nursing careers. To develop a more patientcentred and efficient healthcare system, many countries have trained nurses with advanced competencies to reprofile the roles of healthcare professionals. The curriculum for advanced practice nurses in Estonia was based on current legislation and internationally recommended competence models for advanced practice. The new curriculum must first and foremost meet the needs of the national workforce, so the assessment of the curriculum’s performance by stakeholders is crucial.
The curriculum evaluative case study aimed to explore the effectiveness of Estonia’s first master’s curriculum for advanced practice nurses based on stakeholders’ perspectives.
Method. The curriculum was evaluated using a case study method based on Kirkpatrick’s four-level training evaluation model. Data were collected between 2019-2021.
Results. Stakeholders’ expectations of the curriculum concord with the internationally recommended competencies of an advanced practice nurse. Despite areas for improvement based on stakeholder assessments, the learning process as a whole supported the achievement of learning outcomes and the acquisition of competencies. Although the level of achievement of the learning outcomes defined in the curricula varied according to the respondents’ assessments, all the competencies acquired during the curriculum were implemented in the professional work. In addition to clinical work with patients, the competencies acquired supported nurses’ career development in new leadership, management, and research and development roles that promote evidence-based professional development and the promotion of a humancentred healthcare system.
Conclusion. Various stakeholders considered the advanced practice nursing curriculum effective, as it prepares competent, specialized nurses to contribute to developing a more person-centred and higherquality healthcare system. The curriculum supports transitioning to new roles requiring specialized nursing competencies to promote high-quality, safe, and effective nursing care. Evaluation of the effectiveness of the curriculum must be part of designing the new curriculum, with the evaluation results providing important input for further curriculum development.
Keywords: Advanced Practice Nursing (APN) Curriculum, Programme Evaluation, Case Study, Kirkpatrick Model
Introduction
The role of Advanced Practice Nurses (APNs) within the healthcare system has expanded considerably over the past few decades (OECD, 2016; Lewis, 2022; Boehning & Punsalan, 2023). In the context of health and education reforms, many countries are investing in developing APNs (Maier & Aiken, 2016). Woo et al. (2017) noted that implementing APN roles enhances patient outcomes. It addresses systemic healthcare challenges by optimizing the division of labor and promoting a more efficient distribution of responsibilities among healthcare professionals. Moreover, since APN education is conducted at the master’s level, it significantly influences nurses’ professional and personal development, ultimately enhancing the quality of care provided (Pol-Castañeda et al., 2020). This is particularly evident in advancing analytical thinking, decision-making capabilities, professional communication, and leadership skills. These compe-
tencies foster greater confidence in applying acquired knowledge and skills in clinical practice, further contributing to improved healthcare outcomes (BryantLukosius et al., 2016; Chau et al., 2022). While the development of advanced nursing practice has been well-documented across many countries (Wheeler et al., 2022), and there is robust evidence demonstrating its value and contribution to patient outcomes (Woo et al., 2017; Glarcher & Lex, 2020; Pol-Castañeda et al., 2020; Chau et al., 2022), the structure and content of advanced educational programmes vary significantly between countries (Maier et al., 2017; Gobbi & Kaunonen, 2018).
The OSKA report (2017), which analyzed Estonia’s sectoral labour and skill needs, emphasised the necessity of restructuring the healthcare workforce to (1) effectively meet the demands of the future healthcare system and (2) improve the division of labour among healthcare professionals with varying competencies. One proposed solution for increasing efficiency in the healthcare system was to re-profile professional roles according to their specific competencies. At the same time, the report identified a significant issue in Estonia: the reluctance of registered nurses to remain in the profession long-term, partly due to limited career development opportunities. Evidence from other countries suggests that master’slevel higher education facilitates advanced nursing practice as a viable career pathway, enabling expanded responsibilities as expert practitioners in direct patient care (Kaasalainen et al., 2010; Multi-professional Framework …, 2017).
In 2016, developing a master’s-level APN curriculum began at two Estonian institutions: Tartu Applied University of Health Sciences and Tallinn Health Care College. The resulting 1.5-year (90 ECTS) Master’s Curriculum in Health Sciences for Advanced Practice Nurses (APNs) was evaluated by an international expert panel and accredited by the Estonian Quality Agency for Higher and Vocational Education on 12 April 2018. While some international guidance documents for APN programs were available before 2020, no pan-European consensus existed on APN curriculum design or role preparation. The role of APNs in healthcare systems remains country-specific, with competencies tailored to the unique needs and cultural context of each nation’s healthcare system. This paper contributes to the existing literature by presenting the findings of an evaluative case study on the first APN curriculum implemented in Estonia in 2018.
Competencies of advanced Practice Nurses
Curriculum development for nursing, an internationally regulated profession, is grounded in globally agreed-upon competencies. However, distinguishing between the competencies of a registered nurse (EQF Level 6) and those of a higher-level nurse (EQF Level 7) remains challenging. According to the European Tuning Project (2011), master’s-level graduates are
expected to acquire advanced academic knowledge and develop the independence necessary to apply scientific theories in professional contexts. The Tuning survey emphasised that postgraduate master’s programmes should prioritise competencies such as independent, systematic, and critical analysis of complex scientific issues in nursing and nursing science; comprehensive understanding of research methodologies; evidence-based decision-making and innovation in nursing practice; and specialization that enhances autonomy in professional practice (Gobbi, 2011). The Tuning Project was revisited and expanded in 2018, updating the original 56 Level 7 nursing competence descriptions (Gobbi & Kaunonen, 2018). Further revisions in 2023 refined the competencies into 27 updated descriptions, emphasising their practical application and integrating competencies with clear, outcome-oriented goals (Gobbi & Kaunonen, 2023). The project organises competencies into five core dimensions: (1) professional values and the role of the nurse; (2) nursing practice and clinical decision-making; (3) knowledge and cognitive competencies; (4) communication and interpersonal competencies; and (5) leadership, management, and team competencies.
Advanced Practice Nurses (APNs) should possess a robust foundation in nursing knowledge, theory, and research, augmented by clinical experience. The essence of APN practice lies in effectively integrating knowledge, skills, judgment, and personal attributes across diverse environments (International Council, 2008; Canadian Nursing Association, 2019). One of the standard APN competency models is Hamric’s Integrative Model of Advanced Practice Nursing, which identifies direct clinical practice as the core competency, supported by six primary areas and five additional competencies updated by Tracy et al. (2023): (1) guidance and coaching, (2) evidencebased practice, (3) leadership, (4) collaboration, and (5) ethical practice. Additionally, the Strong Model of Advanced Practice, recognised globally, delineates 41-45 competencies organised into five areas: (1) direct comprehensive care, (2) education, (3) support of systems, (4) research, and (5) publication and professional leadership (Gardner et al., 2016; Schumann et al., 2019).
The Canadian Medical Education Directives for Specialists (CanMEDS) framework is widely employed to delineate the competencies of health professionals. This conceptual model categorises competencies based on the roles of healthcare specialists, providing a robust yet adaptable framework for defining the generic competencies of advanced healthcare practitioners, regardless of their clinical specialty (Frank et al., 2015; Smith et al., 2015). CanMEDS identifies seven principal roles: expert, communicator, collaborator, leader, scholar, health advocate, and professional (Frank et al., 2015; Janssens et al., 2022). These roles are critical to the advanced responsibili-
ties of specialists and must be incorporated into the conceptual model of any advanced practice (Smith et al., 2015).
Before 2020, nationally agreed standards and requirements for APN practice and education in Estonia were not established. Consequently, the curriculum outcomes and professional competencies were developed based on international recommendations regarding APN competencies and the CanMEDS framework. The curriculum learning outcomes were categorized into six competency areas: (1) evidencebased practice, (2) critical thinking and decisionmaking, (3) direct clinical practice, (4) leadership and management, (5) supervision and mentorship, and (6) lifelong learning and self-development.
Curriculum evaluation
Developing a new curriculum entails several stages, including identifying educational needs, initial planning that incorporates all regulatory requirements and recommendations, defining clear objectives and learning outcomes, content design, implementation, and final evaluation. Evaluation is a critical phase that offers insights into the curriculum’s functioning, identifies factors influencing its effectiveness, ensures alignment with intended objectives, and facilitates learners in achieving the expected competencies.
Curriculum evaluation provides crucial information that enhances the overall understanding of a programme’s functions and the various factors influencing its effectiveness. It also serves to communicate the curriculum’s goals to external stakeholders. During the initial development phase, the primary purpose of evaluation is to facilitate improvements in the curriculum (Hubbal et al., 2013). Collecting data on curriculum effectiveness is essential, highlighting the importance of involving various stakeholders (Searle et al., 2024), particularly during implementing a new curriculum.
Kirkpatrick’s four-level model of education and training evaluation (Kirkpatrick & Kirkpatrick, 2006) is a widely used framework for analyzing and assessing the effectiveness of training programmes (McLean et al., 2008). The four levels of Kirkpatrick’s model are (1) Reaction, which assesses participants’ satisfaction and whether the training meets their expectations; (2) Actual Learning, which evaluates whether participants acquire the intended knowledge, skills, and attitudes, as well as the extent of the changes that occur during training; (3) Transfer of Behavior, which examines whether participants apply what they have learned in their workplace, and (4) Results, which measures the broader impact of the training and its support for achieving overarching goals (Kirkpatrick & Kirkpatrick, 2006). Despite some limitations of Kirkpatrick’s model, it provides a systematic framework for approaching curriculum evaluation (Bates, 2004).
As there was no experience of APN education in
Estonia, it was important to evaluate the curriculum based on the perceptions of different stakeholders. The case study aimed to evaluate the effectiveness of the APN curriculum, and four objectives were set to achieve this:
1) to explore reactions to the curriculum from the perspectives of students, recent graduates, employers, and teachers;
2) to explore the achievement of learning outcomes of the curriculum and the acquisition of competencies from the perspective of graduates;
3) to explore the application of the acquired competencies in clinical practice from the perspective of graduates and employers;
4) to explore the results of implementing the curriculum in the broader context of its impact from the perspective of graduates and employers.
Methods Design
The method used in this research is a mixed methods evaluative case study, and Kirkpatrick’s four-level model of education and training evaluation (Kirkpatrick & Kirkpatrick, 2006) is used as a theoretical framework to explore the different target themes and integrate data sources. As a case study is not a sampling study, data should be collected so that the information characterising the entire case is maximised over the designated time for the study. Several sources of evidence should be used for data collection, and a chain of evidence should be established. This method enables mixed-method data collection, using qualitative methods such as focus groups, interviews, and free-text comments to elicit experiences, reflections, and group experiences, and quantitative tools such as surveys, scaled assessments, and numerical data analysis (Baxter & Jack, 2008; Yin, 2014).
study respondents and data collection
Data was collected from students, graduates, teachers, and representatives of employers for graduates. Of 300 students who started their studies at Tartu and Tallinn Health Colleges in 2019–2021, 56 (19%) first-
year students participated in the study. Among the graduates, 77 participated in the survey one month, and 51 six months after graduation. Additionally, 10 teachers and 11 employer representatives were involved. Of the employer representatives, two were heads of healthcare institutions (one family doctor and one manager of an acute care hospital), and nine were nursing managers. The characteristics of the students, graduates, and teachers are shown in Table 1.
Quantitative and qualitative data were collected simultaneously between Nov 2019 and Nov 2021 using a one-line survey designed by researchers and semi-structured interviews. The data were collected from students two months after starting their studies and from graduates one month and six months after graduation. The one-line questionnaire with multiple choice questions, self-assessment, and open questions with free text comments was sent to all students who started and completed their studies in the years of data collection. The employer representative’s selection criteria were awareness of the APN curriculum and experience with APN students during clinical training and/or after graduation in a work environment. The criterion for selecting the teachers was a minimum of 26 hours of teaching in a master’s curriculum. Data collection methods from employers and teachers depended on the respondents’ preferences, such as semi-structured interviews or online surveys. (Table 2).
The data were collected and systematised according to the four levels of the Kirkpatrick model. The thematic breakdown of the indicators to be evaluated by the respondents is shown in Table 3.
Data analysis
Data were analysed and interpreted qualitatively and quantitatively, according to the nature of the questions. The scale questions were presented on a 5-point ordinal scale, with one being the lowest, and five being the highest. Interpretation of quantitative data is based on the number of respondents (percentage) who gave different ratings to the questions. As the lowest rating of 1 was not given for any of the ques-
Table 1. characteristics of students, graduates, and teachers
First-year students graduates Teachers employer’s 2nd month of study one month of graduation six months of graduation 2019 Feb to May Nov 2020 to Nov 2021
2019 (n=31)
2020 (n=10)
2021 (n=15)
2020 (n=44)
2021 (n=33)
2020 (n=25)
2021 (n=26)
Table 3. Thematic breakdown of the evaluative indicators according to the four levels of the Kirkpatrick model and respondents (Kirkpatrick & Kirkpatrick, 2006).
Level respondents
Level 1
Reaction
First-year students second month of study
graduates one month of graduation
Teachers
Level 2 Learning graduates one month of graduation
Level 3 Behaviour graduates one month of graduation
graduates six months of graduation
employers of graduates
Level 4 Results graduates six months of graduation
evaluative indicators
Expectations of the curriculum, future career plans, and first opinion on whether the competencies expected at the end of the curriculum are achievable. Obstacles and surprises faced in learning.
Clarity of the modules, satisfaction with the teaching and clinical training supervision, and relevance of the different curriculum modules. Obstacles and surprises faced in learning.
Opinions on the curriculum and learning process
Competences acquired on completion of the curriculum.
Self-assessment of achievement of curriculum outcomes
Curriculum content compliance with expectations.
Competencies whose development has been most influenced by completing the curriculum.
The extent to which competencies have been applied in clinical practice.
Meeting expectations. The impact on general professional activity and behaviour in practice.
The impact of the curriculum on the new professional roles of advanced practice nurses. Career pathway and future career plans.
employers of graduates Correspond to the needs and expectations of the labour market
tions, ratings 4 and 5 were summed as high and 2-3 as middle to interpret the results. The quantitative data were expressed as frequencies and percentages.
Qualitative data from interviews and answers to the open questions of the survey were intended to provide a more in-depth description of the topic of interest. Thematic content analysis was used to identify, analyse, and present themes contained in the data, based on Braun & Clarke’s (2006) analysis model. The analysis combined a deductive and inductive approach. The questions posed to the respondents formed the main thematic category, under which the subcategories formed as a result of the analysis of inductively coded thought entities were grouped. After reading the transcribed interviews and written responses, data of interest were coded according to their content, and the coded data were grouped into potential thematic subcategories by two research team members. In the next stage, the article’s first author reread the texts and codes to be analysed and formulated the final subthemes under the main theme arising from each question. One of the objectives was to assess stakeholder perceptions of the competencies that should correspond to the theoretical frame-
work. Therefore, the text of the responses regarding the competencies was analysed and coded inductively, then the competencies formulated in the APN competency and the CanMed competency framework (Frank et al., 2015) were used as the basis for categorization.
Ethics
The participants received written information about the purpose of the research and the process of conducting the research. They were aware of the voluntary nature of participation and the confidentiality guarantee. The participants were informed that they could withdraw from the study without explanation, justification, nor consequences. While participants might know the researchers, every attempt was made to ensure boundaries were not crossed between education and research roles in the department, with confidentiality being assured. The Research Ethics Committee of the University of Tartu approved the study application and authorised the study (Protocol: 297/ T-10 21/10/2019)
Table 2. data collection method, respondents, and timeline
Results
Quantitatively and qualitatively analysed results of data received from the curriculum stakeholders are presented in an integrated manner. The findings are presented in the four areas of the curriculum evaluation model and the order of the research objectives: 1) reaction to the curriculum, 2) actual learning: learning outcomes achieved and competencies acquired, 3) transfer of learning into behaviour, and 4) results: broader impact.
Reaction to the curriculum
The evaluation of the curriculum at the reaction level was based on data collected from students after two months of study (n = 56), from graduates after one month of graduation (n = 77), and feedback collected from teachers (n = 10) during the first academic year. As an open-ended question, students were asked about their expectations regarding the curriculum, and two subthemes emerged from the results. (Table 4).
subtheme codes
Professional development
Effective learning environment
Advanced knowledge
Specialist skills
Evidence-based
Quality management
Professional teachers
Apprenticeship-based learning
Learn from each other’s best practices
Professional development. In this context, there was a desire for further professional career change and to maintain and increase competitiveness. Expectations were to acquire specialist skills that would enable them to pursue a career as a nurse specialist (APN). In particular, there was a need to broaden expertise to achieve higher competence in their professional activities. Expectations expressed in terms of developing skills, for example, the ability to write projects, as well as the ability to use evidence-based information effectively in their work and to bring an informed scientific basis to their daily work, provide the quality of professional nursing care, and develop the healthcare system by developing new specialist nursing services.
‘A desire to develop yourself and contribute to the profession’s development.’ (Student 29)
Effective learning environment. Students expected apprenticeship-based learning to make it easier to relate their new knowledge to their professional work. The importance of a supportive social learning environment in the context of effective learning encompassed relationships with fellow students and lecturers.
‘Expectation to learn with a professional teacher as a colleague.’ (Student 37)
Students were also asked: ‘How do you think, will the expected competencies be achievable by the end of the curriculum?” 53.6% of respondents said ‘Yes,’ 35.7% said ‘Do not know,’ and 10.7% said ‘No.’ Some who responded negatively (n = 6), said they expected more specialised professional subjects and themes rather than so much general knowledge.
Students and graduates one month after graduation were asked about the positive and negative experiences that had surprised them most during the learning process. Responses to the open-ended question fell into three subthemes. (Table 5).
subtheme codes
Evidence-based nature
Relevance to practice
Teachers’ professionality
Teaching-learning process
s elf-management
g roup support and cohesion
Support from teachers
Flexible learning environment
Requirements and feedback
Lack of contact learning
Lack of time
Combining work and study
Planning self-directed learning
Accumulation of deadlines
support from fellow students
group unity
Mutual motivation
Teachinglearning process. Respondents were particularly impressed by the evidence-based teaching and the faculty members’ high academic and clinical expertise. In particular, the high level of expertise of the lecturers who taught alongside their clinical specialism. The novelty of the teaching methods combining theory and practice had a positive impact. The new knowledge’s direct practical benefits exceeded the students’ expectations.
‘Knowledge was gained that could be put into practice immediately.’ (Student 21).
The positive attitude of teachers toward students, their encouragement, and their flexibility in a situation where adult learners have families and work fulltime alongside their studies was also impressive.
‘Academic atmosphere, good and pleasant attitude of lecturers towards students - collegial, supportive.’ (Graduate 7).
Contrary to the positive aspects, a high study load, little contact learning, and few discussions were also mentioned. There was an imbalance between the excessive amount of independent work required by the curriculum, somewhat unclear instructions for the self-directed study, and the limited feedback provided by the lecturers. Especially in subjects that support
Table 4. students’ expectations for the curriculum
Table 5. most surprising experiences during learning
the development of generic competencies, such as quality management and research methods. Teaching generic competencies involved a high degree of group work so that learners would have preferred more individual work and feedback.
’Teachers should give more feedback to students. This would contribute to self-development and give knowledge, to which more attention should be paid during studies.’ (Graduate 21).
Due to differences in students’ previous work experience and knowledge, some students felt that the lecturers based their teaching on the level of higher qualified students and therefore perceived unequal treatment.
‘Teachers were more oriented towards learners with previous work experience in the specialty field of study.’ (Student 8).
Selfmanagement. With 97% of students continuing to work full-time during their studies, the lack of time and difficulty balancing work and study was a surprising factor that students did not anticipate. As the period of data collection coincided with the COVID-19 pandemic, this, in turn, affected the workload and time constraints proved to be the biggest obstacle to learning:
‘Increased workload and more stressful days thanks to Covid. Zoom learning is not as effective as on-site seminars.’ (Student 12).
Group Support and Cohesion. The positive effects of group support and coherence were evident, but so were the problems that resulted from its absence, especially when criticising online learning due to the COVID-19 period, where the need for contact learning was emphasised when forming group cohesion. There was a recognition of motivating each other and a sense of unity within the group. Equally, the supportive role of teachers in coping with the challenges was highlighted.
‘Most of my coursemates were very supportive and motivating when someone lacked motivation.’ (Graduate 7).
As one motivation for learning is a possible future career change, students were asked about their plans regarding their career after completing their studies. Half of the respondents (n = 56, 48%) planned to continue their nursing career in the same workplace where they already worked, and half planned to start a career as a nurse specialist (APN), more than half (54%) planned to start a teaching career, 30% as a nursing or midwifery manager, and 25% planned to look for future postgraduate study opportunities or start a career as a researcher.
One month after graduation, graduates were asked about the clarity of the curriculum, their satisfaction with the teaching and supervising, and the relevance of different modules. Respondents rated the curriculum outcomes as clear and understandable, with 70-73% rating the clarity of the curriculum outcomes and the theory module outcomes as high (scores 4-5). However, 38% of respondents rated the clarity of clinical training outcomes, 44% rated the relevance of the clinical training module, and 36% rated satisfaction with clinical training supervision as middle (scores 2-3). (Figure 1)
Teachers (n = 10) were asked to assess the clarity and comprehensibility of the curriculum and their own teaching experience. Four teachers were interviewed and six preferred online surveys. All respondents responded that the structure and outcomes of the curriculum were clear, understandable, and relevant. Despite this, four lecturers pointed out that the wording of learning outcomes was rather complex and thus can be challenging to assess. Responses to an open-ended question about their teaching experience fell into two subthemes. (Table 6).
Student engagement and preparedness. The teachers were surprised by the high learning motivation of most students, and they clearly expressed inter-
Fig. 1. clarity of outcomes, relevance of modules, satisfaction with teaching, supervision, and support
subtheme Codes
high learning motivation
self-awareness
student engagement and preparedness
Challenges inteaching effectiveness
Clear learning expectations
Prior knowledge
Professional work experience
Limited time resources
large study groups
students’ independent study
Curriculum as a whole
est in what was being taught. Students were reported as being more self-aware and knew what to expect from their studies, but they also had very different levels of prior knowledge. The students’ different professional work experience has both positive and negative effects and requires conscious attention from the teacher.
‘They have experiences that, on the one hand, are useful if they know how to relate them to new theoretical knowledge, but on the other hand, experiences can limit their ability to look beyond the boundaries.’ (Teacher 6).
Challenges in teaching effectiveness. The biggest stumbling blocks were limited time resources and too large study groups, which prevented an individual approach to the student. At the same time, this would be very necessary for this study program.
‘There are many students, and it is impossible to give feedback to everyone individually - however, it is expected.’ (Teacher 3).
Students’ different levels of prior knowledge were also pointed out as a factor hindering teaching, forcing some topics to be covered more thoroughly than initially planned. Since the study is practically ori-
ented and the study time is short, the research competence may not be achieved at the required level. In order to better support students in integrating subjects, the lecturer needs to understand the curriculum as a whole.
‘Understanding the curriculum as a whole and the links between the different subjects is important.’ (Teacher 6).
2.
actual learning: learning outcomes achieved and competencies acquired
The curriculum evaluation at the actual learning level was based on self-assessment results collected from the graduates one month after the completion of the curriculum (n = 77).
The self-assessment of the achievement of curriculum outcomes was asked, namely, to what extent the outcomes were achieved on a 5-point scale, where one was very weak and five was very strong. Most graduates rated the learning outcomes achieved highly, despite some students scoring 2 in some areas. The lowest scores were given to the ability to discuss professional issues in Estonian and English, both in multi-professional teams and in social decisionmaking forums. The ability to take responsibility for one’s continuous development to ensure professional competence was rated the highest, but the ability to work independently as a professional, as well as in a team and as a leader, was also highly valued. However, there is room for improvement in critically evaluating and integrating evidence-based information and leading service development, given the lower minimum scores in these areas (Table 7).
As one of the objectives of the curriculum evaluation was to assess the achievement of the competencies expected on completion of the curriculum, graduates were asked to describe up to five of the most de-
Table 7. self-assessment regarding the achievement of the curriculum’s learning outcomes n: frequency, %: percentage
Judge the relevance of evidence-based information and integrate theoretical knowledge from health and well-being in multidisciplinary healthcare delivery.
Work independently as a healthcare specialist and perform effective interdisciplinary cooperation as a team member and leader.
Critically evaluate quality of professional quality and contribute to highquality healthcare services and innovation.
Plan and lead professional development processes by critically analysing the situation, the profession’s regulations, and national and international development trends.
Debate in Estonian and English on current topics related to the profession and present relevant positions in a multi-professional team and social discussions.
Take responsibility for continuous development and ensure professional competence.
Guide and direct colleagues in analysing learning needs, self-development, and adapting to changes.
Table 6. Teachers’ experience of the learning process
veloped knowledge, skills, or competencies. Inductively analysed responses fell into five competence areas described in Table 8. The areas of competence were named based on the competencies of the APN competence framework.
The graduates were also asked,’ Did the content of courses meet your expectations?’. The answers were as follows: 66% of respondents said ‘Yes’ and 34% said ‘No’. The main explanations for non-compliance were expressed in the expectation of studying more specific and practical subjects. However, at the same time, there were also opposite expectations of learning more theory and general competence subjects, such as quality management, but these responses were in the minority.
3. Transfer of learning into behaviour
The curriculum evaluation at the transfer of behaviour level was based on feedback from graduates one month (n = 77) and six months after graduation (n = 51). In addition, employer’ representatives (n = 11) were asked about their expectations of graduates’ competencies and their assessments of changes in the competencies of nurses recruited after graduation.
One month after completing the curriculum, the graduates were asked whether they had been able to apply what they had learned in their work, and whether they felt they could do so. Only three respondents answered that they had no motivation or that their employer had imposed some restrictions. In contrast, the remaining respondents applied their new knowledge and skills to a greater or lesser extent.
Graduates were asked both one month and six months after completing the curriculum to what extent they had applied the skills and competencies developed during the curriculum to their professional activities. Self-assessment was made on a 5-point scale in six competence areas of the curriculum. Since no one rated 1, the results were interpreted as high (4-5) and middle (2-3) (Figure 2).
Graduates rated the implementation of all six ar-
competence area
Professional
Communication
team-working, leadership
Quality management
self-management
Knowledge and skills
Reasoning
Assessment-based decision-making
Critical reading
Pharmacological knowledge
Professional communication
Counselling methods and techniques
Mentoring
Supporting colleagues’ self-efficacy
Supporting patients’ self-efficacy
Participative leadership
leadership theories and methods
Interdisciplinarity
Quality management models
audit skills
Reliable assessment methods
Project management
self-management skills
Increased self-confidence
ability to see the ’bigger picture’ time management
eas of competencies rather highly, with over 80% of respondents rating the implementation of competencies related to lifelong learning, evidence-based learning, and critical thinking and decision-making the highest. At the same time, competencies directly applicable to clinical nursing were rated slightly lower. After half a year, the self-assessment showed that the impact of competencies in clinical nursing, supervision, and mentoring had increased somewhat compared to assessments one month after graduation. At the same time, there was a somewhat lower rating for leadership and management competencies and evidence management in clinical practice.
Employers’ representatives’ (n = 11) responses to the open question about their expectations of the competencies of graduating advanced practice nurses were analysed inductively. Responses fell into five competence areas described in Table 9. The areas of competence were named based on the competencies of the APN competence framework.
Table 8. competencies most developed through learning
Fig. 2. self-assessment of the implementation of competencies one and six months after graduation
Table 9. employers’ representatives’ expectations of graduates’
competence area Knowledge and skills
Professional in-depth knowledge
Reasoning Patient counselling
Monitoring of chronic patients
Comprehensiveness
expert
Flexibility seeing the ’helicopter view’
Collaboration leader of the team Interdisciplinarity team-work
Scholar Scientific approach Research
Quality and development innovation Project management
Feedback from employers indicated that the nurses who completed the curriculum demonstrated proactivity in initiating professional discussions, highlighting their ability and confidence to address issues within the team (n = 8). Willingness and ability to search for evidence-based information more targeted to answer professional questions were highlighted (n = 6). All employer representatives were unanimous in their willingness to employ graduates.
4. Results: Broader impact
The curriculum evaluation at the results level was based on feedback from graduates six months after graduation (n = 51) and employers’ representatives (n = 11).
Graduates asked about changes in their professional work after graduation. Within six months of completing the curriculum, 35% of respondents had changed their roles or responsibilities at work. For most, this change was related to an advanced practice nurse career (35.4%), like opening a nurse’s independent reception and managerial position as a nurse manager or leader (21%). Graduates were entrusted with managing measures to improve patient safety or another quality project. Many mentioned that their job responsibilities changed or that they moved to another department, which allowed them to apply more of their acquired competencies. 27.6% of respondents were involved in teaching, either as teachers in higher education or as a provider of continuing education courses in a clinical setting. Some respondents (n = 7) indicated that they were motivated and planned to apply their competencies as researchers, and further postgraduate options, such as a PhD or another master’s degree, were sought by almost 20% (n = 14).
Among the responses to the open-ended question on self-development, the most striking was an increase in self-confidence, which translates into the courage and confidence to express one’s opinion. This was underpinned by an ability to perceive the whole
health system more generally. The habit of reading scientific literature and, as a result, more philosophical and theory-based thinking were also highlighted. There is also an appreciation of one’s professional role and self-awareness as a change agent - increased motivation to contribute to the profession’s development. Self-confidence in coping with critical situations and making decisions was perceived.
Employers’ representatives were asked for their views on the employability of nurses with a master’s degree and the match between graduates’ competencies and future labour market needs. All respondents expressed the need for advanced education, although they could not assess the relevance of the competencies to future needs. It was noted that nurses who completed the curriculum were ready to train their colleagues and take the lead in introducing innovations in the team, they were open to new knowledge and self-development, which, from the employer’s point of view, is an effective investment in the future. The majority of respondents (n = 8) indicated that the development project at the end of their studies and the competencies related to quality assessment and management are strengths of the curriculum, as they enable advanced practice nurses to develop the quality of services and thus contribute to the development of the health system. One of the most important competencies influencing the performance of advanced practice nurses in the labour market was the ability to perceive the situation beyond the boundaries of one’s specialism.
Discussion
In developing a new curriculum, there is also an ethical obligation to assess its effectiveness for learners individually and the more comprehensive benefits of its outcomes. Kirkpatrick’s four-level educational assessment model (Kirkpatrick & Kirkpatrick, 2006) is one of the most widely used frameworks for the systematic assessment of training, despite some limitations of this model. (Bates, 2004). Bates (2004) criticises that this model does not allow for a comprehensive assessment of the impact of the learning process on the effectiveness and efficiency of training. Nevertheless, the model provides a good framework for an initial evaluation of the curriculum, and open-ended questions can also provide feedback on the learning process. The initial results can be successfully used to plan further curriculum development activities and more in-depth evaluation, confirming that the curriculum is effective and aligned with educational standards and competencies and with the needs of students and future employers is essential.
Reactions to the curriculum from the perspectives of students, graduates and teachers
As we were more interested in the initial reaction of different stakeholders to the curriculum, the results
competencies
at this level are the most comprehensive. Students’ expectations of the curriculum were mainly related to new and up-to-date evidence-based professional knowledge and, in this context, to the desire for further professional career change and to maintain and increase competitiveness. Similarities emerged when looking at the curriculum expectations for students starting their studies and their future employers, particularly regarding deeper theoretical knowledge and clinical skills that enhance professionalism and general competencies such as evidence-based development and leadership. At the beginning of their studies, students did not articulate their expectations, similar to employers who expected graduates to be flexible and able to see the health system as a whole. However, graduates who have already completed the curriculum expressed that they see the bigger picture of healthcare, which is good evidence of the effectiveness of the curriculum.
There were some conflicting results, where some students felt that there were too few specialised subjects related to their field of profession and that these subjects were not covered in sufficient depth. Conversely, opposing opinions suggested that subjects supporting general transferable competencies, such as quality management, teamwork, and research methodology, could have been more extensive. This may indicate differences in students’ prior preparation and professional experience and associated expectations. Students with longer work experience expect more from their theoretical studies than those just starting a nursing career and students planning their future careers as nursing managers expect more focus on subjects that develop transferable skills. Some of the students’ criticisms may stem from the fact that the subjects supporting transferable competencies are not sufficiently integrated into teaching and assessing professional competencies. As these are the main transferable competencies in APN education (Hamric et al., 2013; Gardner et al., 2016), they must be addressed in the future development of the learning process.
Students’ initial reaction to learning and compliance with expectations is influenced by whether they perceive the applicability of what they have learned to their professional work. The utility of new knowledge and skills increases learning motivation at the beginning of the study and creates a favourable attitude toward learning. The academic nature of the learning process and the teaching staff’s clinical competence are also highly valued. As APN learning focuses on direct patient care at an advanced level (Hamric et al., 2013; Gobbi & Kaunonen, 2018; Tracy et al., 2023), clinical training also plays a significant part in the curriculum. Our survey results show that clinical training and supervision satisfaction was lower than for the other modules evaluated. Clinical traineeships in post-graduated nursing education fulfill their purpose, provided that a placement is identified that
meets the individual objectives of the learner and that an appropriately qualified nurse specialist supervises the traineeship. Supervisors with a high level of competence in their field are excellent at linking evidence to clinical work. As clinical specialists also carried out the teaching with a medical background, the students highly valued the clinical experience of specialist nurse teachers and supervisors, who have both practical experience and pedagogical competence. This is one of the strengths of the learning process. These results highlighted the need for more advanced clinical training in practice settings and increased support for APN role development.
All postgraduate students have previous work experience, and most work in parallel with their studies, either part-time or full-time. This places different demands on the curriculum regarding curriculum content and structure. Overall, one of the weakest aspects was unclear instructions for self-directed work and a lack of teacher feedback. While the adult learner should be self-directed, it is still important to have precise instructions for independent work and constructive feedback from lecturers, especially since a large part of learning is independent learning. While it might be expected that students working in parallel with their studies would prefer distance learning, our respondents would have preferred more onsite discussions and contact learning. On-site learning is also more conducive to student interaction and group support, which was also reflected in feedback from graduates.
While teachers found the curriculum fully understandable, they noted that the learning outcomes were complex to define and, therefore, difficult to assess. This feedback is important for curriculum development, as assessment is crucial in outcome-based education. In order to assess what we expect from learners, learning outcomes need to be unambiguously formulated and measurable. Another challenge in curriculum implementation is the planning of learning in a context where one of the main factors affecting learning is the lack of time and the difficulties students have in combining work, study, and personal life. In such a situation, developing clear guidelines for self-study and equitable learning distribution over the learning period is important. While it might be assumed that distance learning is the preferred option in adult learning, the results of this study do not suggest this. The implementation of elearning generates conflicting views among both students and lecturers, with both parties tending to prefer on-site contact learning.
The varying levels of students’ prior knowledge, skills, professional experience, and related expectations are major challenges for the teacher in the learning process and require great flexibility. Lecturers need to be aware that learners have practical work experience, so linking new evidence-based information to practice is a key factor in the quality of learn-
ing. To some extent, this result also points to the need to adjust admission requirements in order to form a more homogeneous group of students. On the other hand, a more individualised programme may also be worth considering, allowing students greater freedom and flexibility in planning their studies with various subjects. This is an essential opportunity for different career pathways and impacts the curriculum’s effectiveness.
achievement of learning outcomes and acquiring competencies from the graduates’ perspectives
As we did not use validated scales to assess the actual learning results of the students, the assessment of learning outcome achievements and competencies acquirements is based only on the graduates’ self-reflection. However, this was the purpose, as the aim was to determine how the learners perceived themselves to have achieved the outcomes and expected competencies. In this case, they primarily assessed their achievement through practical application. Assessing the achievement of the curriculum’s learning outcomes, quality assessment, innovation, leadership, and development management were rated lower than outcomes related to direct clinical activities. Similar to Schumann et al. (2019) study, this may indicate that these competencies are defined as curricular outcomes, but poorly reflected in the learning process At the same time, when looking at the graduates’ assessment of the competencies acquired, all the field of competencies defined in the curriculum were rated either high or medium. Although the graduates did not provide any feedback on this aspect, it may also have influenced the students’ assessment of the learning outcomes, based on the teachers’ initial reaction to the complex wording of the learning outcomes. In any case, the learning outcomes will need clearer and more easily operationalisable wording in the future.
Even though the achievement of some of the outcomes was rated lower than others, the curriculum can still be considered effective, as inductively analysed responses to an open-ended question on acquired knowledge and skills formed competency categories comparable in content to the CanMEDS role model (Frank et al., 2015). Comparing the results with the roles of the CanMEDS model, which was one basis of the curriculum, the role of the health advocate is not reflected in the results or is, to some extent, a hidden part of the curriculum. As the role of the health advocate is one of the primary roles of the APN in the modern healthcare system, it should also be more clearly expressed in the curriculum outcomes. Although CanMEDS role-based model has been criticised (Janssens et al., 2022), it provides a good framework for defining the competencies of advanced practice nurses in the new roles required in the labour market.
Implementation of the competencies and results of the implementation of the curriculum in the wider context of its impact from the perspectives of graduates and employers
The results indicate an increase in self-confidence and awareness of the necessity of scientific reasoning in developing the profession. The percentage of graduates who began thinking more about researching and acquiring further postgraduate education increased. This suggests a new way of thinking, and this is one of the most significant outcomes expected from post-graduation education. As Chau et al. (2022) argue, transferring these skills and knowledge is critical to promoting nursing graduates into advanced practice roles. Some changes could be observed by comparing graduates’ assessment of the implementation of competencies immediately after graduation and six months later. While immediately after graduation, competencies related to direct patient care were rated lower, and competencies related to leadership and management were rated higher, the situation was reversed after six months. Although the reasons were not investigated, it can be assumed that the behaviour change was due to the respondents’ position and the nature of their work. This result may suggest that the adopted new behaviour has not been fully reinforced immediately after graduation. However, it cannot be ruled out that previously acquired behaviour may re-emerge in the appropriate environment and conditions.
We did not evaluate curriculum results regarding objective material values, but our study focused on qualitatively describing the general impact on the healthcare system. Employers expect graduates to be flexible and able to see the health system as a whole and think beyond the boundaries to be more informed advocates for patient health pathways. This describes the benefit of the curriculum in a broader and more general sense. Employers were also asked for their views on applying graduates’ competencies in the workplace. Their primary general opinion clearly expressed that the curriculum has a clear role in preparing advanced practice nurses in Estonia, and graduates will have competencies that meet the labour market’s needs, allowing them to work either as experts in their nursing field or knowledgebased development.
Many countries offer multiple educational pathways for those wishing to practice as APNs, and master’s level education is the only credential to meet ICN’s recommendations for advanced practice (Wheeler et al., 2022). Since the APN curriculum is Estonia’s first and only one, we were interested in whether the competencies acquired influenced nurses’ career pathways. There were slightly fewer graduates who had made career changes half a year after graduation compared to the predictions of those
respondents who had planned career changes at the beginning of the studies. Students were motivated by the career opportunity that comes with the next level of education, even if no legislation guarantees it, as in Estonia. This refers to nurses’ internal motivation in directing their professional career pathway, where higher-level professional education has a definite place.
Limitations
This case study has some limitations, such as that the survey instruments were not formally tested for content validity. It is possible that the student focus group interviews could also have provided important additional information not covered by the survey. Also, one important stakeholder group, the patients, was not included in the study. Therefore, the results were sometimes one-sided and did not provide sufficiently comprehensive results to assess the curriculum’s effectiveness. Only a general assessment based on respondents’ self-reflection was used to assess the achievement of the learning outcomes; no validated self-assessment scales were used. However, general self-reflection was appropriate because the learning outcomes were not operationalised.
Conclusions
Evaluation must be part of the curriculum design. Gathering data from different stakeholders using different methods will allow a broader picture of the curriculum to be obtained. Quantitative data are more objective, but qualitative data provide a richer description of the phenomenon under study. According to Kirkpatrick’s model Level 1 (Reaction), the curriculum met stakeholders’ expectations and was relevant and well-prepared despite some aspects that needed development. Level 2 (Learning) indicates that the students achieved the expected outcomes and the internationally recommended APN competencies when completing the curriculum. Level 3 (Behaviour) indicates that the development of competencies and the acquisition of new skills have changed nurses’ behaviour at professional work and enhanced nurses’ self-confidence and critical analytical judgement. Level 4 (Results) indicates how the APN curriculum supports the nurses’ capacities to perform new tasks requiring advanced knowledge and skills, manifesting in the ability to see the entire healthcare system more broadly. The results allow us to conclude that the curriculum is effective and meets stakeholders’ expectations while providing further input for curriculum development to support student learning and broader labour market outcomes.
Acknowledgments (incl. funding support)
The authors thank all the students, graduates, teachers, and employers’ representatives who participated in the study. Financial support was not request-
ed for the study. The cost of the research includes the working time of the researchers (staff members of the Tartu Applied University of Health Sciences), which was included in the researchers’ contractual workload.
References
Bates, R. (2004). A critical analysis of evaluation practice: the Kirkpatrick model and the principle of beneficence. Evaluation and program planning, 27, 341–347.
Baxter, P., & Jack, S. (2008). Qualitative case study methodology: Study design and implementation for novice researchers. The qualitative report, 13(4), 544–559.
Boehning, A. P., & Punsalan, L. D. (2023). Advanced Practice Registered Nurse Roles. [Updated 2023 Mar 1]. StatPearls [Internet]. StatPearls Publishing. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK589698/ Braun, V., & Clarke, V. (2006). Using thematic analysis in psychology. Qualitative Research in Psychology, 3(2), 77–101.
Bryant-Lukosius, D., Spichiger, E., Martin, J., Stoll, H., Kellerhals, S. D., Fliedner, M. et al. (2016). Framework for Evaluating the Impact of Advanced Practice Nursing Roles. Journal of Nursing Scholarship, 48(2), 201–209.
Canadian Nurses Association (CNA). (2019). Advanced practice nursing: A pan-Canadian framework. 2_1136 Advanced Practice Nursing framework EN.indd (hl-prod-ca-ocdownload.s3-cacentral-1.amazonaws.com)
Chau, J. P. C., Lo, S. H. S., Lam, S. K. Y., Saran, R., & Thompson, D. R. (2022). Critical elements in nursing graduates’ transition to advanced practice roles and their perceived impact on patient care: an exploratory, descriptive study of graduates’ and their managers’ perceptions. BMC Nurs., 21(1), 122.
Frank, J. R., Snell, L., & Sherbino, J. (2015). CanMEDS 2015 Physician competency framework. Royal College of Physicians and Surgeons of CA. http://www.royalcollege.ca/rcsite/documents/canmeds/canmeds-full-framework-e.pdf
Gardner, G., Duffield, C., Doubrovsky, A., & Adams, M. (2016). Identifying advanced practice: A national survey of a nursing workforce. International Journal of Nursing Studies, 55, 60−70. Glarcher, M., & Lex, K. M. (2020). Advanced Nursing Practice in Austria under consideration of outcome measurement. Zeitschrift für Evidenz Fortbildung und Qualität im Gesundheitswesen, 155, 11–16.
Gobbi, M. (2011). Tuning educational structures in Europe: Reference points for the design and delivery of degree programmes in nursing. Deusto University Press.
Gobbi, M., & Kaunonen, M. (eds). (2018). Tuning Educational Structures in Europe. Guidelines and Reference Points for the Design and Delivery of Degree Programmes in Nursing. https://www. calohee.eu/wp-content/uploads/2018/11/WP-4-Del.-1.4-Guidelines-and-ReferencePoints-for-the-Design-and-Delivery-of-Degree-Programmes-in-Nursing-FINAL-28NOV18.pdf
Gobbi, M., & Kaunonen, M. (Eds.). (2023). Measuring and Comparing Achievements of Learning Outcomes in Higher Education in Europe. Transnational Comparative Assessments in European Higher Education. NURSING. https://www.calohee.eu/wp-content/uploads/2023/11/Transnational-Comparative-Assessmentsin-European-Higher-Education-Nursing-.pdf
Hamric, A. B., Hanson, C. H., Tracy, M. F., & O’Grady, E. T. (2013). Advanced Practice Nursing: An Integrative Approach (5th Ed.). Elsevier Saunders.
Hubball, H., Pearson, M. L., & Clarke, A. (2013). SoTL Inquiry in Broader Curricular and Institutional Contexts: Theoretical Underpinnings and Emerging Trends. Teaching & Learning Inquiry: The ISSOTL Journal, 1(1), 41–57.
International Council of Nurses and Policy/Standards/ Regulation Subgroup of the INP/APN Network. (2008). The Scope of Practice, Standards and Competencies of the Advanced Practice Nurse. ICN.
Janssens, O., Embo, M., Valcke, M., & Haerens, L. (2022). An online Delphi study to investigate the completeness of the CanMEDS Roles and the relevance, formulation, and measurability of their key competencies within eight healthcare disciplines in Flanders. BMC Medical Education, 10(1), 260.
Kaasalainen, S., Martin-Misener, R., Kilpatrick, K., Harbman, P., Bryant-Lukosius, D., Donald, F., Carter, N., & DiCenso, A. (2010). A historical overview of the development of advanced practice nursing roles in Canada. Nurs Leadersh (Tor Ont), 23, 35−60.
Kirkpatrick, D., & Kirkpatrick, J. (2006). Evaluating training programs: The four levels. Berrett-Koehler Publishers.
Lewis, R. (2022). The evolution of advanced nursing practice: Gender, identity, power and patriarchy. Nursing Inquiry, 29, e12489.
Maier, C. B., & Aiken, L. H. (2016). Task shifting from physicians to nurses in primary care in 39 countries: a cross-country comparative study. The European Journal of Public Health, 26(6), 927–934.
Maier, C. B., Aiken, L. H., & Busse, R. (2017). Nurses in advanced roles in primary care: Policy levers for implementation. OECD Health Working Papers, 98. https://www.oecdilibrary.org/socialissues-migration-health/nurses-in-advanced-roles-in-primarycare_a8756593-en
McLean, M., Cilliers, F., & Van Wyk, J. M. (2008). Faculty development: yesterday, today, and tomorrow. Medical teacher, 30(6), 555–584.
Multi-professional framework for advanced clinical practice in England. (2017). NHS. https://static1.squarespace.com/ static/6379eba33580226b3a8b3f32/t/639c5ba5af1a8f70706424 5d/1671191462944/multi-professionalframeworkforadvancedclinicalpracticeinengland+%281%29.pdf
OECD (2016). Health Workforce Policies in OECD Countries: Right Jobs, Right Skills, Right Places. OECD Health Policy Studies, OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/9789264239517en
Pol-Castañeda, S., Rodríguez-Calero, M. Á., Zaforteza-Lallemand, C., Villafáfila-Gomila, C. J., Blanco-Mavillard, I., Ferrer-Cruz, F., & De Pedro-Gómez, J. (2020). Moving evidence into practice by advanced practice nurses in hospitalization wards. Protocol for a multicentre quasi-experimental study in three hospitals in Spain. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17(10), 3473.
Schumann, L., Bird, B., Pilane, C., Duff, E., Geese, F., Jelic, M. et al. (2019). Mapping of advanced nursing competencies from nineteen respondent countries against the strong model of advanced practice nursing (2000) and the International Council of Nurses (2008) Advanced Practice Nursing Competencies (2013–2017). International Council of Nurses NP/APN Network Research Subgroup Publication. https://internationalaanporg/Research/ SG
Searle, M., Cooper, A., Worthington, P., Hughes, J., Gokiert, R., & Poth, C. (2024). Mapping Evaluation Use: A Scoping Review of Extant Literature (2005–2022). American Journal of Evaluation, 0(0). https://doi.org/10.1177/10982140241234841
Smith, T., Harris, J., Woznitza, N., Maresse, S., Sale, C. (2015). Conceptualisation of the characteristics of advanced practitioners in the medical radiation professions. Journal of Medical Radiation Sciences, 62(3), 204−211.
Tracy, M. F., O’Grady, E. T., & Phillips, S. J. (2023). Hamric and Hanson’s Advanced Practice Nursing: An Integrative Approach (7th Ed.). Elsevier.
Wheeler, K. J., Miller, M., Pulcini, J., Gray, D., Ladd, E., & Rayens, M. K. (2022). Advanced practice nursing roles, regulation, education, and practice: A global study. Annals of Global Health, 88(1).
Woo, B. F. Y., Lee, J. X. Y., & Tam, W. W. S. (2017). The impact of the advanced practice nursing role on quality of care, clinical outcomes, patient satisfaction, and cost in the emergency and critical care settings: a systematic review. Human resources for health, 15, 1–22.
Yin, R. K. (2014). Case Study Research: Design and methods. Sage.
tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlaste hinnang oma erialase arengu toetusele
environmental health alumni's assessment of their professional development support
AnnA-LiisA TAmm, ÜLLe PArm, ingA PLoomiPuu, KrisTi VAhur Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti
Lühikokkuvõte
Sissejuhatus. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis (TTHKK) on tervisekaitse spetsialiste (aastani 1990 sanitaarvelskreid) koolitatud aastakümneid, kuid varem pole uuritud nende erialast töötamist ega rahulolu oma erialase ettevalmistuse, töö ega tööandja poolt pakutuga.
Eesmärk. Uurimistöö eesmärgiks oli selgitada TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlaste hinnang üldpädevuste vajalikkusele igapäevasel tööl ja tööandjapoolsele toele erialaseks arenguks.
Metoodika. Sihtrühmaks olid TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava aastatel 2005–2022 lõpetanud vilistlased (n = 195). Sloveenia kolleegide väljatöötatud küsimustik tõlgiti, kohandati Eesti konteksti ja katsetati uurimistöö autorite poolt. Andmekorje toimus LimeSurvey (LimeSurvey GmbH) platvormil 2023. aasta maikuus. Tulemuste statistiliseks töötluseks kasutati kirjeldavat statistikat, t-testi ja χ2 või Fisheri täpset testi. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p-väärtust < 0,05. Uuritavate rahulolu õppekava ja tööandja poolt pakutuga ning üldpädevuste olulisust töösituatsioonis hinnati vastavalt viie- ja neljaastmelise Likerti skaala abil. Tulemused. Küsitlusele vastas täies mahus 32 vilistlast (sh kolm meest), mis moodustab 16,4% kõikidest vastava nimetusega õppekava läbinutest. 19 uuritavat (59,4%, kõik naised) olid palgatöötajad õpitud erialal, lisaks omas neist üks erialast ettevõtet. Erialaselt töötati nii avalikus (n = 13) kui erasektoris (n = 6), peamiselt töötervishoiu, -ohutuse ning järelevalve valdkonnas, ning oma tööd tehes tunti ennast enesekindla või pigem enesekindlana. Üldpädevusi pidasid kõik vilistlased pigem oluliseks või oluliseks. Tervisekaitse erialal töötavad vilistlased pidasid võrreldes mitte erialal töötavate vilistlastega enam oluliseks allikakriitilisust, kutse-eetikat ja kliinilist mõtlemist ning vähem oluliseks juhtimisoskust, kuid need erinevused polnud statistiliselt olulised. Tervisekaitse spetsialistid olid enam rahul oma professionaalse
arengu ja palgaga, kuid vähem rahul karjäärivõimalustega. Tervisekaitse spetsialisti erialal töötavad vilistlased tunnetavad igapäevaselt oma kolleegide ja ka otsese ülemuse tuge, kuid kahjuks ei saada piisavat toetust organisatsiooni või organisatsiooniüksuse juhilt, kuigi seda peetakse oluliseks.
Järeldused. Uurimistulemused andsid kinnitust, et olulised on nii üldpädevused kui ka otsese juhi toetus, kuid muret tekitav on mõningane rahulolematus karjäärivõimaluste ning ebapiisava organisatsioonijuhipoolse toetusega.
Introduction. Environmental health professionals have been trained at Tartu Applied University of Health Sciences (THCC) for decades, but their professional performance and satisfaction with their professional training, job and employer have not been studied before. Aim. The aim of study was to clarify the assessment of alumni of the Environmental Health Specialist curriculum of the THCC on the necessity of general competences in their daily work and employer support for their professional development. Methods. The target population was alumni of the Environmental Health Specialist curriculum of the THCC graduating between 2005 and 2022 (n = 195). The questionnaire, developed by foreign colleagues, was translated, adapted to Estonian context and piloted by the research authors. The data collection took place on the LimeSurvey (LimeSurvey GmbH) platform in May 2023 a. Descriptive statistics, ttest and χ2 or Fisher’s exact test were used for statistical analysis. A statistically significant difference was considered a p-value < 0.05. The satisfaction of the respondents with the curriculum and the employer’s offer and the importance of general competence in the work situation were assessed using a five- and a fourpoint Likert scale, respectively. Results. A total of 32 alumni (including 3 males) responded, representing
16.4% of all graduates. 19 of the respondents (59.4%; all women) were employees in the field of study, and one of them owned a professional business. The occupation was mainly occupational health, safety, and supervision in both the public (n = 13) and private (n = 6) sectors, and they felt confident or rather confident in their work. General competences were perceived as rather important or important by all alumni. Alumni working in the field of health and safety were more likely than those not working in the field to rate source criticality, professional ethics, and clinical reasoning as important, but less likely to rate leadership skills as important, but these differences were not statistically significant. Health professionals were more satisfied with their professional development, and salary, but less satisfied with career prospects (still not statistically significant). Alumni feel the support of their colleagues and of their immediate supervisor daily, but unfortunately do not receive support from the head of the organization or organizational unit, although this is considered important. Conclusions. The results of study confirmed the importance of generic competences and the support of direct superior, but there is some concern about dissatisfaction with career prospects and insufficient support from organizational leaders.
Keywords: health protection, curriculum development, employers.
sissejuhatus
Tervisekaitse on tegevus, mis on suunatud inimese tervisele ohutu elukeskkonna tagamisele ning elukeskkonnaga seonduvate tervisehäirete ja haiguste vältimisele. Esialgu (alates 19. saj lõpust) nimetati tervisekaitset Eestis sanitaarkontrolliks ning alates 1952. aastast koolitati Tartu Meditsiinikoolis (nüüdne Tartu Tervishoiu Kõrgkool, TTHKK) selle töö tarbeks sanitaarvelskreid. 1994. aastal moodustati Riigi Tervisekaitseamet ning endistest sanitaar- ja epidemioloogiajaamadest said terviseametitalitused (Saava & Aro, 2008). 2010. aastal moodustati Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide Teabekeskuse ühendamisel Terviseamet, mis tegutseb Sotsiaalministeeriumi haldusalas rahva tervise ja hea elukeskkonna nimel (Terviseamet n. d.). 2002. aastal taasavati TTHKK sanitaarvelskrite õppekava uudse, tervisekaitse spetsialisti õppekava nimetusega, kuna nii riigis kui ka globaalselt oli toimunud märkimisväärseid muutusi. Nimelt tänu taasiseseisvumisega kaasnenud uuele sotsiaal-majanduslikule seisundile ja vaktsineerimistele oli meil (aga ka globaalselt) tunduvalt vähenenud nakkushaiguste esinemine. Muutused ühiskonnas tõid esile hoopis teistlaadseid probleeme ja suuremat tähelepanu pöörati üldisele elukeskkonnale. 2002. aastast kuni 2023. aasta maikuuni on tervisekaitse spetsialisti õppekava läbinuid 195. Tänapäevane tervisekaitse spetsialisti eriala täpsem määratlus, aga ka kutseala nimetus, on riigiti erinev, sõltudes suuresti tervishoiusüsteemi ülesehi-
tusest. Eestis tegeleb tervisekaitse spetsialist tervisliku elukeskkonna ja igapäevase heaolu tagamisega ning kontrollib tervisekaitsenõuetest kinnipidamist. Rahvatervise kaitsmise ja arendamisega tegelevate asutuste (Terviseamet, Tööinspektsioon, Põllumajandus- ja Toiduamet) tegevust koordineerivad Eestis mitmed ministeeriumid (Sotsiaalministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium). Lisaks töötavad tervisekaitse spetsialistid järjest enam erasektoris. Seega hõlmab TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava lisaks Terviseameti vastutusalas olevatele tegevusvaldkondadele (tervishoid, nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje, keskkonnatervis, kemikaali-, toote- ja meditsiiniseadmete ohutus) teisi tervisekaitsega seonduvaid teemasid, nagu näiteks töötervishoid, toiduhügieen ja -ohutus ning ilu- ja isikuteenused.
Üldistades võib öelda, et kõik tervisekaitse valdkonna õppekavad käsitlevad tervise sotsiaalseid ja keskkonnamõjureid ehk tingimusi, millega inimesed igapäevaelus kokku puutuvad (WHO, 2023). Mujal maailmas võib inglise keeles muu hulgas kohata järgmisi tervisekaitse valdkonna õppekavade nimetusi:
Environmental Health, Environmental Health Engineering, Environmental Public Health, Public Health in Community Health, Health Services Management. TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava kannab inglise keeles nimetust Environmental Health Specialist ning vastava valdkonna töötajate ametinimetused Eestis on vastavalt nende töö täpsema iseloomule näiteks inspektor, spetsialist, ekspert. Analoogseid nimetusi nimetavad Patthanaissaranukool et al. (2020) ka oma ülevaateartiklis, mis käsitleb keskkonnatervise valdkonna spetsialistide eriala olemust arenenud riikides, ning lisavad, et kasutatavad juriidilised ametinimetused sõltuvad kohalikus õigusaktis/piirkonnas esitatud määratlustest.
Kõrgkooli vilistlaste erialaste oskuste edasise arengu eest vastutavad lisaks spetsialistidele endile tööandjad (Nagarajan & Edwards, 2015). Näiteks on varasemad uuringud Eesti füsioterapeudi õppekava lõpetanute seas näidanud, et kolm aastat on liiga lühike aeg, et omandada tööks vajalikud erialased teadmised ja praktilised oskused (Pill et al., 2013), ja seega lasub suurem vastutus erialaste pädevuste edasise arengu eest kindlasti just tööandjal. Tööandja ülesandeks on muu hulgas luua töötajale tingimused erialaseks arenguks ja oma potentsiaali rakendamiseks (nt karjääriredel; Peplinska et al., 2011).
Töötaja ülesandeks on teadvustada elukestva õppe vajalikkust, mis on tervishoiu valdkonnas kindlasti oluline kvaliteedinäitaja (Lera et al., 2020). Viimastel aastatel on kujunenud probleemiks tervishoiuvaldkonnas töötavate spetsialistide puudus, aga ka varasemast suurem töötajate liikuvus tööandjate vahel või siis üldse lahkumine erialaselt töölt (Dall’Ora et al., 2020; Tervishoiutöötajate …, 2015). Viimane võib muu hulgas olla tingitud sellest, et töö-
andja pakutud tingimused (sh võimalused enesearenguks ja oma potentsiaali rakendamiseks, vähene tööandjapoolne toetus) ei vasta töötaja ootustele (Dall’Ora et al., 2020). Kui mõningasi andmeid on olemas Eesti tervishoiutöötajate, näiteks arstide ja õdede (Kiivet & Raag, 2022; Rehemaa, 2012; Tervishoiutöötajate ..., 2015) töölt lahkumise ja nende puuduse põhjuste kohta, siis TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlaste tööhõive ja -tingimuste kohta puudub info täielikult. Seega oli meie uurimistöö eesmärgiks selgitada vilistlaste hinnang üldpädevuste vajalikkusele igapäevasel tööl ja tööandjapoolsele toele erialaseks arenguks.
Metoodika
Uuritavad
Sihtrühmaks olid TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlased, kes on kõrgkooli lõpetanud aastatel 2005–2022 (n = 195). Vilistlastele edastati uuringukutse kõrgkooli vilistlaslistis ja sotsiaalmeedia kanalites (Facebook, koduleht). Küsimustikule vastamine LimeSurvey platvormil (www.limesurvey.com, LimeSurvey GmbH) toimus 2023. aasta maikuus ja see oli kõigile vabatahtlik, vilistlane võis anketeerimise katkestada igal ajal. Küsimustikule vastamiseks kasutatud arvutite või muude nutiseadmete IP-aadressi ei tuvastatud ja seega ka ei kasutatud andmete töötlemiseks.
küsimustik
Uurimistöö sai kooskõlastuse Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (protokoll nr 375/T-2, 20.03.2023). Küsimustiku koostamisel võeti aluseks tervisekaitse eriala vilistlaste jaoks väljatöötatud küsimustik (Ovca, 2023, publitseerimata andmed), mille kasutamiseks saadi selle autoritelt kirjalik luba. Küsimustiku valiku peamiseks ajendiks oli selle uudsus ja laialdane kasutamine kõrgkooli koostööpartnerite seas. Küsimustikus kohandati neid küsimusi, mis ei sobitunud Eesti konteksti. Näiteks korrigeeriti palgavahemikke, kustutati tervisekaitseühendusega seonduvad küsimused (vastav ühendus Eestis puudub) ning muudeti tervisekaitse valdkonnaga seonduvate asutuste nimetused ja vastutusvaldkonnad, et need sobituks meie riigi konteksti. Samuti lisati õppekava nimetusega seonduv, et selgitada, milline õppekava nimetus iseloomustaks kõige paremini tervisekaitse valdkonnas töötavate spetsialistide reaalset tegevust ning oleks ka ülejäänud elanikkonnale võimalikult arusaadav. Küsimustikku kontrolliti kolme TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava õppejõu peal, kelle põhjaliku tagasiside põhjal kohandati sõnastust. Lõplik küsimustik koosnes kohandamise järel 27st valik- ja ühest vabavastusega küsimusest, millest viimases said vilistlased endale sobivas vormis kommenteerida teemat, küsimustikku või jagada uurijatega tekkinud emotsioone/küsimusi. Küsimustiku täitmisele kulus uurijate hinnangul ligikaudu 15 minutit.
statistiline andmetöötlus
Esmaseks statistiliseks analüüsiks kasutati programmi MS Excel (Microsoft, Redmond, Washington, USA) ja edaspidi statistikaprogrammi Sigma Plot for Windows versiooni 11.0 (GmbH Formation, Germany). Erinevate rühmade (tervisekaitse valdkonnas ja mitteerialast tööd tegevad vilistlased) näitajate kirjeldamiseks ja võrdlemiseks kasutati kirjeldavat statistikat, t-testi kasutati võrdlemaks arvulisi ja χ2 või Fisheri täpset testi võrdlemaks mittearvulisi väärtusi. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p-väärtust < 0,05. Uuritavate rahulolu õppekava ja tööandja poolt pakutuga ning üldpädevuste olulisust töösituatsioonis hinnati vastavalt viie- ja neljaastmelise Likerti skaala abil.
Tulemused
Uuritavate, sh tööga seonduvad üldandmed Küsitlusele vastas täies mahus 32 aastatel 2005–2022 TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava läbinud vilistlast (sh kolm meest), mis moodustab 16,4% kõikidest vastava nimetusega õppekava läbinutest. Edasise kraadiõppe magistritasemel oli uuringu ajaks läbinud seitse vilistlast (peamiselt Eesti Maaülikoolis; n = 5), magistriõpingud kestsid veel viiel uuritaval (kolmel Tartu Ülikoolis ja kahel Tallinna Tehnikaülikoolis). 19 uuritavat (59,4%; kõik naised) olid palgatöötajad õpitud erialal, lisaks omas neist üks erialast ettevõtet. Ülejäänud vastanutest (n = 13; 40,6%) õpitud erialaga seonduvat tööd uuringu ajal ei teinud, neist kaks omas ka õpitud erialaga mitteseonduvat ettevõtet. Keskmine tööstaaž tervisekaitse erialase ja mitteerialase töö tegijatel oli vastavalt 9,9 ±7,2 ja 10,6 ±6,5 aastat (statistiliselt ei erine), tervisekaitsealane keskmine tööstaaž vastavalt 6,6 ±4,2 ja 1,4 ±2 aastat (p < 0,001) ning praegusel töökohal vastavalt 4,6 ±4,6 ja 4,5 ±4,9 aastat. Ka keskmine vanus oli mõlemas grupis sarnane: erialase töö tegijatel 32,7 ±8,9 ja mitteerialase töö tegijatel 32,3 ±5,4 aastat.
Tervisekaitse erialal töötavate vilistlaste peamised töövaldkonnad
Erialaselt töötati nii avalikus (n = 13 ehk 68,4%; viiel neist tööandjaks Terviseamet) kui erasektoris (n = 6), neli tervisekaitse valdkonna spetsialisti töötas juhtpositsioonil (sh tööüksuse tasandil). Oma tööd tehes tunti ennast enesekindla või pigem enesekindlana, vaid üks (5,3%) erialast tööd tegev vilistlane tundis ennast tööülesannete täitmisel pigem ebakindlana. Viie aasta jooksul pensioneerub arvatavasti vaid üks erialase töö tegija ning aasta jooksul plaanis töökohta tõenäoliselt vahetada kaks vilistlast. Viimased tõstsid põhjustena esile ebapiisava töötasu ja suutmatust praegusel töökohal oma potentsiaali rakendada. Peamiseks töövaldkonnaks erialast tööd tegevatel vilistlastel oli töötervishoid ja -ohutus, hügieenikontroll ning järelevalve; veidi üllatuslikult oli töö oluliseks osaks muu hulgas statistiline andmetöötlus (joonis 1). Samuti ilmneb, et töötatakse igapäevaselt erinevates valdkondades.
Joonis 1. Tervisekaitse valdkonnas töötavate spetsialistide peamised töövaldkonnad. (Tabel on varem publitseeritud TThKK ajakirjas Tervist!)
Vilistlaste rahulolu õppekava ja tööandja poolt pakutuga
Uuritavate hinnangud erinevate ainevaldkondade ja õppeaineteüleste pädevuste ehk üldpädevuste olulisuse kohta praegusel töökohal on esitatud joonisel 2. Üldistavalt võib öelda, et kõiki loetletud üldpädevusi pidasid erialast tööd tegevad vilistlased pigem oluliseks või oluliseks. Tervisekaitse erialase töö tegijad peavad võrreldes mitteerialase töö tegijatega enam oluliseks (oluline + pigem oluline) allikakriitilisust, kutse-eetikat ja kliinilist mõtlemist, kuid vähem oluliseks juhtimisoskust, need erinevused pole aga statistiliselt olulised.
Vilistlaste rahulolu töökeskkonna ja -tingimustega
kajastab joonis 3. Tervisekaitse spetsialistid on võrreldes mitteerialast tööd tegevate vilistlastega enam rahul (rahul + pigem rahul) professionaalse arengu ja palgaga, kuid vähem rahul karjäärivõimalustega. Palgatase oli kaheksal tervisekaitse erialast tööd tegeval uuritaval vahemikus 1201–1700 eurot ja kaheksal vahemikus 1701–2200 eurot, kolme spetsialisti palk ületas 2201 eurot; mitteerialast tööd tegevatel vilistlastel vastavalt: ≤ 1200 eurot, n = 4; 1201–1700 eurot, n = 2; 1701–2200 eurot, n = 2 ja ≥ 2201 eurot, n = 5.
Küsitlusele vastanud tervisekaitse spetsialisti erialal töötavatest vilistlastest tunnetab igapäevaselt oma kolleegide tuge 89,5% ja otsese ülemuse tuge 84,2%. Organisatsiooni või organisatsiooniüksuse
Joonis 2. Vilistlaste hinnang üldpädevuste olulisusele töösituatsioonis. (e – erialase töö tegijad; m – mitteerialase töö tegijad)
Joonis 3. Vilistlaste rahulolu töökeskkonna ja -tingimustega. (e – erialase töö tegijad; m – mitteerialase töö tegijad)
juhilt saadakse toetust mõnevõrra vähem: vaid 47,4% tunnetab vastavat toetust, kuigi seda peetakse vajalikuks. COVID-19 eriolukorrast tingitud mõju erialal töötavad spetsialistid enam suurel määral ei tunneta, uudsete töötingimustega (sh töö distantsilt, tööülesannete mõningane muutumine) saadi hakkama. Küll aga täheldasid töökoormuse märgatavat suurenemist ligi pooled ehk 52,6% erialast tööd tegevatest vilistlastest. Viimasel viiel aastal ei ole erialasel koolitusel osalenud viis (26,3%) erialase töö tegijat. Vastajate hinnangul on siinkohal põhjuseks huvipakkuvate erialaste koolituste puudumine koolitusmaastikul. Enam soovitakse koolitusi järgmistes valdkondades: töötervishoid, tööohutus (sh isikukaitsevahendid, desinfitseerimine) ja kriisijuhtimine. Vaid ühe tervisekaitse spetsialisti hinnangul ei toeta tööandja koolitusi rahaliselt.
Õppekava nimetus
Palusime vilistlastel neljapalliskaalal (1 – ei sobi; 4 – sobib suurepäraselt) hinnata, millist nimetust (tervishoiu spetsialist, tervisekaitse spetsialist, töötervishoiu spetsialist, tervisekaitse ja töötervishoiu spetsialist, tervishoiu ja tervisekaitse spetsialist, keskkonnatervise spetsialist või rahvatervise spetsialist) nad õppekavale eelistaksid, st milline nimetus ilmestaks kõige paremini tervisekaitse valdkonna töö tegelikku sisu. Kõige kõrgema hinnangu nii kogu uuringugrupilt kui ka erialal töötavatelt spetsialistidelt sai nimetus tervisekaitse ja töötervishoiu spetsialist, mida pidas sobivaks või suurepäraselt sobivaks 75% vastanutest. Sellele järgnes tervisekaitse spetsialisti nimetus, mida toetas analoogselt 68,8% vastanutest. Hinnang teistele pakutud õppekava nimetustele jäi juba tunduvalt tagasihoidlikumaks. arutelu
TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlased on nii nagu vastavad spetsialistid teistes Euroopa riikides (Ovca, 2013, publitseerimata andmed) peamiselt kolmekümnendates eluaastates noored naised. Seega, ehkki ka meie õppekava on väike ja õppureid vähe, ei ole meil probleemiks tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlaste kõrge vanus ja nende peatne pensioneerumine. Vastav õppekava taasavatigi (uue nimetuse all ja mõningaste muudatustega) TTHKKs paarkümmend aastat tagasi. Küll aga on muret tekitav asjaolu, et suur osa tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlastest ei tööta õpitud erialal. Ovca (2023) publitseerimata andmete põhjal töötab õpitud erialal näiteks Sloveenias 72,1%, Suurbritannias 86,8% ja Saksamaal suisa 96,4% tervisekaitse valdkonna õppekava vilistlastest. Vaatamata meie uuringu suhteliselt väiksele vastamismäärale tuleks siiski edaspidi tõsisemalt süveneda vastava tulemuse põhjustesse: kas TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava ei valmista spetsialiste vastavalt tööturu vajadustele või siis ei suuda tervisekaitse valdkonna tööandjad pakkuda tingimusi (meie
tulemuste põhjal eelkõige töötasu), mis töötajat piisavalt motiveeriks.
Vastavalt Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri õppekavagrupi kvaliteedi hindamise aruandele (2016) on TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava vertikaalselt (taseme poolest) ja horisontaalselt (sisu poolest) sidus ning teooria ja praktika tõhusalt integreeritud. Kasutatakse erinevaid õpetamis- ja õppemeetodeid, sealhulgas aktiivseid ja õpilaste iseseisvat õppimist toetavaid meetodeid. Traditsiooniliselt keskendutakse keskkonnatervise/tervisekaitse valdkonna õpetamisel peamiselt ohuteguritele: kui mürgine või ohtlik tegur on, milline on oht, kes on ohule kõige vastuvõtlikum ja haavatavam, kust ohutegur pärineb ja kuidas kokkupuudet katkestada (Guidotti, 2018). Keskkonnatervise probleemide tõeliselt mõistmiseks ja nende lahendamise strateegiate väljatöötamiseks soovitatakse need asetada siiski laiemasse sotsiaalsesse, majanduslikku, geograafilisse ja kultuurilisse konteksti (Guidotti, 2015), mis sisuliselt tähendab tervisealase ning keskkonna ja jätkusuutlikkuse kirjaoskuse tagamist (Global Consortium…, 2023; Guidotti, 2015). TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava keskendub samuti ohuteguritele, kuid tähelepanu pööratakse ka tervise- ja keskkonnaalasele kirjaoskusele. Näiteks inimese kui terviku mõistmine keskkonna osa ja mõjutajana, tervisekaitse küsimuste käsitlemine loodusteaduslikus, sotsiaalses ja juriidilises kontekstis ning vastutustundliku ja keskkonnateadliku kodaniku kujundamine.
Lisaks erialastele pädevustele peetakse tervisekaitse ja rahvatervise valdkonnas oluliseks järgmisi üldpädevusi: suhtlemisoskus (Ahonen & Lacey, 2017; Grimm et al., 2015; Omid et al., 2021), finantsplaneerimine (Grimm et al., 2015; Omid et al., 2021), mitmekultuurilised võimed, juhtimisoskus (Grimm et al., 2015), analüüsioskus (Ahonen & Lacey, 2017; Grimm et al., 2015) ja allikakriitilisus (Ahonen & Lacey, 2017). Meie uuringu tulemused näitasid samuti üldpädevuste käsitlemise olulisust. Kahjuks ei selgitanud me välja vilistlaste hinnangut üldpädevuste vajadusele praegusel ametipositsioonil, samuti finantsplaneerimisoskust ega mitmekultuurilisi võimeid. Arvestades vilistlaste töötamist erasektoris ning ka fakti, et nii mitmedki neist omavad isiklikku ettevõtet, võime olla siiski kindlad nende pädevuste olulisuses. Samas võime kinnitada, et TTHKK tervisekaitse spetsialisti õppekava käsitleb kohustusliku õppeainena ettevõtluse aluseid, mille raames on õppuritel võimalus luua ärimudel ja koostada finantsplaan.
Mitmekultuurilisuse aspekti proovitakse õppekaval tagada Erasmus+ programmi toel, suunates üliõpilasi muu hulgas osalema välislektorite loengutes meil või siis sooritama õppeperioodi jooksul õppepraktikaid partnerkoolides välismaal. Kindlasti kõik õppurid seda võimalust ei kasuta ja seega peame enam tähelepanu pöörama vastava pädevuse omandamise võimaldamisele. Näiteks alustati koostöös
Belgia, Horvaatia ja Portugali kolleegidega kolmeaastast arendusprojekti Learn4Green (https://www.nooruse.ee/en/learn4green-2/), mille raames töötatakse välja igal aastal pakutav keskkonna- ja terviseteemasid käsitlev valikaine 5 EAP (ehk 130 akadeemilist tundi) ulatuses; hiljem avatakse see kasutamiseks ka teistele kõrgkoolidele ning laiemale avalikkusele. Nagu eespool mainitud, on tööandja ülesandeks muu hulgas luua töötajale tingimused erialaseks arenguks ja oma potentsiaali rakendamiseks (Peplinska et al., 2011). Rahulolevamad töötajad on produktiivsemad (Mahmoud, 2008), neil on parem füüsiline ja vaimne tervis (Wang et al., 2023) ning nad on lojaalsed oma organisatsioonile (Fischer & SousaPoza, 2009). Tööga rahulolu peetakse oluliseks tööja elukvaliteedi näitajaks (Kinzl et al., 2005), mida võivad mõjutada väga erinevad tegurid. Tervishoiutöötajate rahulolu on seotud selliste teguritega nagu töötingimused (sh võimalikud hüved), konkurentsivõimeline palk, piisav tunnustus, positiivsed suhted kaastöötajatega (Bempah et al., 2013; Pillay, 2009), aga ka piisav personal ning sellest lähtuv mõistlik töökoormus, isikliku ja professionaalse arengu võimalused, sh karjääri edendamise võimalus, autonoomia tööl ning töökindlus (Pillay, 2009). Tulemused näitavad, et tervisekaitse spetsialistid hindavad kõrgelt suhteid töökaaslastega, iseseisvust tööl ning on suhteliselt kindlad töökoha säilimise osas. Mõtlemapanevaks tulemuseks nimetatud valdkonnas on aga tervisekaitse spetsialistide suhteliselt vähene rahulolu karjäärivõimalustega.
Tervisekaitse spetsialisti õppekava nimetusele oleme ka tööandjatelt saanud korduvalt tagasisidet, et see ei näita õppekava tegelikku sisu ning on erialakaugele inimesele võõras ja arusaamatu. Inimeste vähest teadlikkust tervisekaitse valdkonna spetsialistide ametinimetustest ja vastavast õppekavast kirjeldavad ka õppekava arendajad Ameerikas, nad põhjendavad seda keskkonnaalaste rahvatervise valdkonna töökohtade nimetuste rohkearvulisusega (Ahonen & Lacey, 2017). Näiteks Eestis nimetatakse tervisekaitse valdkonna töötajat sageli lihtsalt spetsialistiks, mis sisuliselt aga kutseala ei iseloomusta. Uuritavate hinnangul sobiks õppekava nimetuseks kõige paremini tervisekaitse ja töötervishoiu spetsialist või terviskaitse spetsialist. Peale hoolikat kaalumist ning arutelu muu hulgas õppekava nõukogu liikmetega (kuhu kuuluvad ka tööandjate esindajad) jäädi siiski veel 2024. aastal kinnitatava õppekava kontekstis tervisekaitse spetsialisti nimetuse juurde. Keskkonnategurid põhjustavad hinnanguliselt 22 protsenti kogu maailma haiguskoormusest, väljendatuna kaotatud tervena elatud eluaastates, ja 23 protsenti kõigist surmajuhtumitest (WHO, 2016). Seisame ka silmitsi suurte väljakutsetega – kliimamuutused, energiakriis, toidu kvaliteet ja toiduga kindlustatus, kroonilised haigused, inimeste ränne, säästev areng, halb vaimne tervislik seisund ja majanduslik ebavõrdsus (Ahonen & Lacey, 2017), seega
vajame senisest veelgi enam spetsialiste, kes suudaksid mõista tervist määravaid sotsiaalseid ja keskkonnategureid. Tervisekaitse valdkonna spetsialistide puuduse korral täidavad need töökohad tõenäoliselt loodusteadusliku taustaga inimesed, kellel on vähe teadmisi muu hulgas rahvatervisest (Marion & Sinde, 2015). Siinkohal jääb aga vastuseta küsimus, mis on tegelikuks põhjuseks, miks ligikaudu 40% küsitlusele vastanud tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlastest ei tööta õpitud erialal. Seega on äärmiselt oluline õppekava jätkuv sisuline arendamine koostöös tööandjatega; õppekava laiahaardelisus, mis kataks erinevate tervisekaitsega seonduvate ametkondade vajadused, ning senisest intensiivsem eriala ja õppekava sisu tutvustus ühiskonnas.
Uurimistöö tugevuseks võib pidada Eestis ainulaadse tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlaste esmakordset uurimist just nende erialase tööga seonduvalt. Siiani on Eestis tähelepanu pööratud eelkõige õdede ja arstide tööhõivele ja tööga rahulolule (Kiivet & Raag, 2022; Tervishoiutöötajate ..., 2015). Samas tuleb esile tuua mitmeid uurimistööga seonduvaid puudusi. Näiteks ei suutnud me saavutada vilistlaste koguarvust 20–25-protsendilist vastajate hulka, mida peetakse väiksema valimi (n < 500) puhul vajalikuks (Fosnacht et al., 2017). Seega tunnistame, et meie uuritavate arv ei ole piisav üldistuste tegemiseks. Tööandjapoolse nägemuse väljaselgitamist peame oluliseks edasiseks uuringusuunaks.
Järeldused
Uuringus osalenud tervisekaitse spetsialistide hinnangul ei saa nad piisavat toetust organisatsioonijuhilt, kuid kolleegide ja otsese ülemuse tugi (sh koolituste võimaldamine) on valdavalt olemas. Muret tekitavaks on ka võimalik edasise karjäärivõimaluse puudus. Üldpädevuste olulisuse hinnang andis tervisekaitse spetsialisti õppekava arendajatele kindlust nendele tähelepanu pööramiseks vastaval teemal ka edaspidises õppekava arendusprotsessis.
Tänuavaldused
Uurijad tänavad kolleeg Andrej Ovcat ((Ljubljana Ülikooli terviseteaduste teaduskond, Sloveenia) võimaluse eest küsimustikku kasutada ja kohandada ning kõiki tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlasi, kes meiega oma vastuseid jagasid.
allikaloend
Ahonen, E. Q., & Lacey, S. E. (2017). Undergraduate environmental pulic health education: developmental evaluation to reframe a degree in an new school. A Journal of Environmental and Occupational Health Policy, 27(1), 107−123.
Al-Hussami, M. (2008). A study of nurses’ job satisfaction: The relationship to organizational commitment, perceived organizational support, transactional leadership, transformational leadership, and level of education. European Journal of Scientific Research, 22, 286–295.
Bempah, B. O. S. (2013). Determinants of job satisfaction among community health workers in the Volta region of Ghana. Public Policy and Administration Research, 3(11), 1−11.
Dall`Ora, C., Ball, J., Reinius, M., & Griffiths, P. (2020). Burnout in nursing: a theoretical review. Human Resources for Health, 18, 41. Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur. Õppekavagrupi kvaliteedi hindamise aruanne. (2016). file://10.0.100.5/48301222718/Assessment_Report_Health_Care_FINAL.pdf
Fischer, J. A., & Sousa-Poza, A. (2009). Does job satisfaction improve the health of workers? New evidence using panel data and objective measures of health. Health Economics, 18(1), 71−89.
Fosnacht, K., Sarraf, S., Howe, E., & Peck, L. K. (2017). How important are high response rates for college surveys? The Review of Higher Education, 40(2), 245−265.
Global Consortium on Climate and Health Education Advisory Council and Coordinating Committee. Core Climate and Health Compentencies for Health Professionals. https://www.publichealth.columbia.edu/research/programs/global-consortium-climate-health-education
Gordon, L. (1990). Who will manage the environment? American Journal of Public Health, 80(8), 904–905.
Grimm, B. L., Johansson, P., Nayar, P., Apenteng, B. A., Opoku, S., & Nguyen, A. (2015). Assessing the education and training needs of Nabraska`s public health workforce. Frontiers in Public Health, 3, 161.
Guidotti, T. L. (2015). Health and sustainability. NY: Oxford University Press.
Guidotti, T. L. (2018). Environmental health needs and expanded paradigm, II. Contextualizing environmental studies. Archieves of Environmental and Occupational Health, 73(6), 331–333.
Kiivet, R.-A., & Raag, M. (2022). Eestis töötavad õed ja arstid vananevad. Eesti Arst, 101(3), 153–160.
Kinzl, J. F., Knotzer, H., Traweger, C., Lederer, W., Heidegger, T., & Benzer, A. (2005). Influence of working conditions on job satisfaction in anesthetists. British Journal of Anaesthesia, 94, 211–215.
Lera, M., Taxtsoglou, K., Illiadis, C. K., Frantzana, A. A., & Kourkouta, L. (2020). Nurses` attitudes toward lifelong learning via new technologies. Asian/Pacific Island Nursing Journal, 5(2), 89−102.
Marion, J. W., & Sinde, Y. (2015). The need for environmental public health professionals and the role of EHAC-accredited programs in increasing the pool. Journal of Environmental Health, 78, 36−41.
Nagarajan, S., & Edwards, J. (2015). The role of universities, employers, graduates and professional association in the development
of professional skills of new graduates. Journal of Perspectives in Applied Academic Practise, 3(2), 26−37.
Omid, A., Sepyani, F., Yamani, N., Pourzamani, H., & Aghdak, P. (2021). What competencies do environmental health graduates need to manage social determinants of health? Environmental Health and Preventive Medicine, 26, 114.
Patthanaissaranukool, W., Fongsatitkul, P., & Warodomrungsimun, C. (2020). Environmental health professionals in developed countries. EnvironmentAsia, 13(1), 112−123.
Peplinska, A., Lipowski, M., & Nieckarz, Z. Career and professional development – challenges for employees and modern organizations. https://www.researchgate.net/publication/237092444_ Career_and_professional_development_-_challenges_for_employees_and_modern_organizations
Pill, K., Pilli, E., & Parm, A.-L. (2011). How physiotherapy graduates estimate physiotherapy curriculum and if the studies has affected their preparedness to work as professional physiotherapist. Acta Kinesiologiae Universitatis Tartuensis, 17, 149−154.
Pillay, R. (2009). Work satisfaction of professional nurses in South Africa: a comparative analysis of the public and private sectors. BMC Human Resources for Health, 7, 15.
Rehemaa, K. (2012). Tervishoiutöötajate lahkumine ja töötingimused teevad muret. Eesti Arst, 91(7), 335.
Saava, A., & Aro, T. (2008). 120 aastat sanitaarkontrolli Eestis. Eesti Arst, 87(12), 952−957.
Terviseamet. www.terviseamet.ee/et (29.11.2023).
Tervishoiutöötajate lahkumise põhjused. (2015). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. chromeextension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://www. sm.ee/sites/default/files/content-editors/sisekomm/tht_uuringu_ lopparuanne.pdf
Wang, K., Yang, B., Wu, C., & Zheng, L. (2023). The moderation of satisfaction with working conditions in the association between workload and mental health among healthcare workers collecting test samples in the post-COVID-19 era. Front Public Health, 11, 1106299.
World Health Organization. What are social determinants of health? https://www.who.int/health-topics/social-determinantsof-health#tab=tab_1 (29.11.2023).
World Health Organization. (2016). Preventing disease through healthy environments: A global assessment of the burden of disease from environmental risks. https://iris.who.int/bitstream/handle/10665/204585/9789241565196_eng.pdf?sequence=1
