Uurimistööde kogumik XVII by Tartu Tervishoiu Kõrgkool

UURIMISTÖÖDE KOGUMIK COLLECTION OF RESEARCH PAPERS XVII

Tartu 2023

Toimetaja / Editior

Reet Urban

Toimetuskolleegium / Editorial board

Anna-Liisa Tamm

Ülle Parm Merle Varik

Keeletoimetaja / Language editor

Urve Ansip

Oleksandra Golovko

Hea lugeja! Uurimistöö on arengu oluline nurgakivi, sest me vajame usaldusväärseid teadmisi õigete otsuste tegemiseks. Usaldusväärse teabe otsimine ja levitamine on kõrghariduse moraalne kohustus ja vastutus. Järjekordne, üliõpilaste uurimistööde põhjal koostatud kogumik peegeldab väikest osa meie kõrgkooli panusest teadmiste avardamisse. Üliõpilaste poolt tehtud uurimistööd hõlmavad mitmekülgseid teemasid ja huvitavaid avastusi. Enamik uuritavatest teemadest on ajendatud soovist saada uusi teadmisi inimeste tervise ja heaolu parendamiseks. See ühine missioon liidab mitte ainult meie riigi vaid paljude riikide tervishoiuvaldkonna spetsialiste ja loob sellega soodsa keskkonna ühisteks konverentsiaruteludeks. Vahendame ka selle aasta kogumikus rahvusvahelise üliõpilaskonverentsi ettekandeid. Loodame, et artiklid ja üliõpilaskonverentsi ettekannete kokkuvõtted pakuvad teile mitte ainult harivat lugemist, vaid ka inspiratsiooni ja mõtlemisainet edasiseks. Head lugemist! Reet Urban

SISUKORD / CONTENTS Artiklid lõputöödest / Articles on Student Final Thesis Ave Kutman, Liset Noor ....................................................................... 6 Eesti veganite toidulisandite tarbimisharjumused ja teadlikkus mikrotoitainetest Food Supplement Consumption Habits and Knowledge of Micronutrients among Estonian Vegans

Geidy Toomsalu, Merle Varik ........................................................... 13 Dementsussõbraliku haigla olemus ja põhiprintsiibid Dementia-Friendly Hospital Concept and Basic Principles

Grete Dreverk, Jelena Sokk .............................................................. 23

Füsioterapeutiliste sekkumiste mõju amputatsioonijärgsele fantoomvalule The Effect of Physiotherapeutic Interventions on Post-Amputation Phantom Pain

Hannaliis Luts, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm .............................. 32

Naiste luutihedust mõjutavad tegurid Factors Affecting Bone Density in Women

Kadri Põder, Sirje Sammul ................................................................ 45

Unepaanika lapseeas, põhjused ja vallandavad tegurid ning meetmed unepaanika diagnoosiga lapse toetamiseks Chidhood Sleep Terrors: Causes, Triggers, and Supportive Measures for Diagnosed Children

Kassandra Teder, Marit Kiljako ....................................................... 56

Pankreasevähiga kaasnevad toitumisprobleemid ja nende leevendamise võimalused Nutrition Problems Accompanied with Pancreatic Cancer and Their Possible Alleviation

Kristi Blumfeldt, Margit Lenk-Adusoo ..........................................68

Antidepressantidest tingitud seksuaalfunktsiooni häired, nende hindamine ja seksuaalprobleemide käsitlemist mõjutavad tegurid õdede seisukohast Antidepressant-Induced Sexual Dysfunction, Its Assessment and the Factors Influencing the Handling of Sexual Complaints from Nurses’ Perspective

Kristi Kärner, Piret Simm-Pärle ...................................................... 84

Täisealistel kardiokirurgilistel patsientidel esineva ärevuse põhjused ja tagajärjed ning õendussekkumised ärevuse vähendamiseks pre- ja postoperatiivsel perioodil Causes and Effects of Anxiety in Adult Cardiac Surgical Patients and Nursing Interventions to Reduce Anxiety in the Pre- and Postoperative Period

Ksenia Smirnova, Tiivi Häide ........................................................... 92

Bariaatrilise operatsiooni läbinud naise raseduse planeerimine, raseduse kulg ning rasedusaegse jälgimise iseärasused Pregnancy Planning, Progression, and Follow-Up Monitoring for Woman Who have Undergone Bariatric Surgery

Marianna Ležepjokova, Marge Tensmann, Natalja Sedman, Reet Urban ..........................................................102

Erakorralise meditsiini osakonna õdede läbipõlemine SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla näitel Burnout of Nurses in the Emergency Medicine Departmet on the example of the North Estonia Medical Centre

Marika Jaas, Terje Arula ................................................................. 115

Keskkonnast tingitud müoopia tekkepõhjused ja müoopia süvenemise ennetamise võimalused 6–12-aastastel lastel Environmental Factors Contributing to Myopia in 6–12-Year-Old Children and Its Potential Prevention

Marit Salus, Karen Rämson ............................................................126

Menstruaaltsükli faaside ja östrogeeni ning progesterooni mõju naissportlaste sportlikule sooritusvõimele The Effect of the Menstrual Cycle Phase, Estrogen, and Progesterone on Sports Performance of Female Athletes

Mona Mia Lember, Eva Mengel ......................................................138

Füsioterapeutide hinnang seksuaaltervise käsitlemisele oma igapäevatöös Physiotherapists’ Approach to Sexual Health in Their Daily Practice

Artiklite autorite loend / List of Authors of Articles ..................148 Abstracts of the 4ND INTERNATIONAL STUDENT CONFERENCE IN HEALTH SCIENCES “HEALTH IN OUR HANDS” ..............................................................150 5

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

EESTI VEGANITE TOIDULISANDITE TARBIMISHARJUMUSED JA TEADLIKKUS MIKROTOITAINETEST Food Supplement Consumption Habits and Knowledge of Micronutrients among Estonian Vegans Ave Kutman, Liset Noor Abstract Veganism, or otherwordly plant-based diet, is an increasingly popular trend worldwide. Unfortunately, many people often start it without knowing the basic principles of veganism. Limited awareness of a vegan diet can have a more exhausting and detrimental impact on the body than anticipated. Additionally, following a vegan diet often requires more supplementation than a regular diet, and individuals must be aware of both under- and overconsumption of supplements and consume them responsibly. The aim of the study was to examine the supplementation habits and awareness of potential micronutrient deficiencies among adult vegans living in Estonia. The study was conducted at the end of 2022 among adult vegans living in Estonia (n = 49). Among the respondents, 89,8% used supplements, but only 16.3% used them on a doctor’s recommendation. The highest supplementation rate was observed among the 20–29 age group, while the lowest was among the 30–39 age group (p < 0,05). Vegans used supplements to obtain necessary nutrients for their bodies. None of the participants rated their health as „very poor“ 91.8% of the respondents had been following a vegan diet for over a year. The most commonly supplemented nutrients were vitamin B12 and vitamin D (61.2% and 53.1%, respectively).

Based on this study, it can be concluded that the most vegans use supplements, but most supplement users do so without preemptively consulting a doctor. The youngest and higher-educated respondents were the most knowledgeable supplement users. Awareness of vegan-related knowledge was lowest in different regions of Estonia and among individuals with basic education. Keywords: vegan, supplement, micronutrients, deficiency, awareness, vitamin, nutrition. Sissejuhatus Veganlus on filosoofia ja elustiil, mille puhul inimene tarbib ainult tooteid, mille saamiseks pole loomi väärkoheldud. Veganluse eesmärk on lõpetada loomade julm kohtlemine ja kaitsta seda tehes ka keskkonda (Definition of veganism i.a.). Peamiselt kannatavad veganid D- ja B12-vitamiini, kaltsiumi-, tsingi-, raua- ning oomega-3-rasvhapete vaeguse all (Akbulut ja Yeşilkaya 2021). Olenemata veganluse positiivsetest mõjudest organismile, nagu väiksem risk haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse, sõltub see väga palju sellest, kui teadlik toituja on vegandieeti pidav inimene ise (Shmerling 2019). Veganite teadlikkust toidulisandite ja mikrotoitainete tarvitamise kohta on maailmas veel vähe uuritud, sest tegemist on nende jaoks eetiliselt vastuollu minevate küsimustega ning tekitab neis pingeid (Jeitler jt 2022).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

To assess vegans’ awareness, the responses to 12 statements were analysed using the Chi-squared test. To characterize awareness, the results were evaluated based on education level, place of residence, and age. The most knowledgeable participants were highly educated vegans in the 20–29 age group living in Tallinn.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Ka tervishoiuasutused propageerivad üha enam taimsete võimaluste valimist, sh vegandieeti, kuid annavad ka juhiseid, et enne sellega alustamist tuleb pidada nõu perearsti või toitumisterapeudiga, et olla teadlik, milliseid mikrotoitaineid tuleks tarbida. Veganitel on tähtis teha vereanalüüse kogu dieedi vältel (Craig 2009). Pikaajaline mikrotoitainete puudus organismis põhjustab erinevaid vaevusi, näiteks B12-vitamiini aneemia puhul on häiritud närvisüsteemi töö (Langan ja Goodbred 2017). Uurimistöö eesmärk oli välja selgitada Eestis elavate vegandieeti pidavate inimeste toidulisandite tarvitamine ja teadlikkus võimalikest mikrotoitainete puudujääkidest. Võtmesõnad: vegan, veganlus, toidulisand, mikroelemendid, defitsiit, teadlikkus, vitamiin, toitumine, elustiil. Metoodika Uuringu valimi moodustasid Eestis elavad täisealised veganid, kellelt uuriti toidulisandite tarbimist ning teadlikkust võimalikest mikrotoitainete puudujääkidest vegandieedis. Ankeetküsimustik valmistati ette koostöös lõputöö autori, juhendaja ja toitumisnõustaja Irina Tammega. Ankeetküsimustik koosnes kolmest teemaplokist: vastaja üldandmed (sotsiaal-demograafilised), toidulisandite tarbimine ja veganite teadlikkus. Viimane teemaplokk on esitatud väidetena, millele sai vastata variantidega „õige“ või „väär“ ning mis selgitas teadlikkust veganlusega seotud võimalikest toitainete puudujääkidest ja terviseriskidest. Uuringukeskkonnast LimeSurvey.com saadud andmed eksporditi andmetöötlussüsteemi SPSS 29.0 (Statistical Package for School Science), kus andmeid analüüsiti. Andmete statistiliseks töötlemiseks kasutati hii-ruut testi või Fisheri täpset testi. Tulemused loeti statistiliselt oluliseks, kui

Tulemused Ankeetküsitlusele vastas 49 inimest. Vastajate üldandmed on toodud tabelis 1. Tabel 1. Vastajate üldandmed Üldandmed: n = 49 Sugu Vanus

Haridustase

Põhitegevus

85,7

14,3

20–29

46,9

30–39

34,7

40–56

18,4

Põhiharidus

4,1

Keskharidus, sh kutseharidus

28,6

Kõrgharidus

67,3

Õpin

6,1

Töötan

73,5

Õpin ja töötan

12,2

Mitte kumbagi

8,2

89,8% vastanutest tarvitas toidulisandeid. Toidulisandeid võeti kõige rohkem vanuserühmas 20–29-aastaste veganite seas (52,3%). Enamik nendest, kes toidulisandeid ei tarvitanud, kuulus vanuserühma 30–39 eluaastat (60%). Toidulisandeid kasutanud inimestest 71,4% tegid vereanalüüse kindla mikrotoitaine sisalduse selgitamiseks. Kõrgema haridustasemega inimesed tarbisid toidulisandeid rohkem kui madalama

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

seos oli p < 0,05. Mikrotoitainete tarbimise ja teadlikkuse võrdlemiseks jälgiti vastajate haridustaset (põhiharidus, keskharidus, sh kutseharidus ja kõrgharidus) ning vanust (rühmad vanuses 20–29, 30–39 ja 40–56 aastat).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

haridustasemega inimesed kuigi puudub teave, kas ka vajalikke. (p ˂ 0,004). 79,5% vastanutest manustas mikrotoitaineid enne arstiga nõu pidamata. Arsti soovitusel kasutas toidulisandeid 16,3% inimestest. Kõrgharidusega inimeste teadlikkus oli kõige parem – keskmine tulemus 7,2 punkti. Keskhariduse, sh kutsehariduse keskmine tulemus oli 5 punkti. Põhiharidusega inimeste teadlikkus oli kõige kehvem – selles vanuserühmas saadi tulemuseks 1,25 punkti. Kõige teadlikuma vanuserühm moodustasid 20–29 aastased noored, kelle keskmine tulemus ulatus 11,8 punktini, maksimaalne tulemus oli 12 punkti. Kõige vähem teadlik vanuserühm olid 40–56 aastased, kes said keskmiseks tulemuseks 5,25 punkti. Arutelu Veganite toidulisandite ja mikrotoitainete tarvitamist on maailmas veel vähe uuritud (Jeitler jt 2022). Kuna veganlus on järjest populaarsem siis on tähtis tõendada ka selle ohutust organismile, sest ainult taimset toitu süües võib organismil teatud toitainetest puudus tulla (Craig 2009). Käesolevast uuringust selgus, et peaaegu kõik vastanutest tarvitasid toidulisandeid, kuid täpsustamata jäi, milliseid, ja neist üle kolmveerandi tegid seda arstiga nõu pidamata. Põhjuseks võib olla see, et inimeste teadlikkus on veel vähene ja Interneti surve toidulisandite tarbimiseks suur. Ka mitmed uuringud on kinnitanud, et vegandieedi puhul on väga tähtis pidada enne toidulisandite tarvitamist nõu oma arsti või toitumisterapeudiga (Craig 2009) (Vegan diet: imbalanced…2022). Vegandieeti järgides peab inimene olema väga teadlik toituja, sest taimsest toidust on raskem omastada organismile vajalikke mikrotoitaineid (Nutrient intake and…2022). Käesoleva uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et peaaegu kolmveerand toidulisandeid tarvitavatest inimestest tegid teadmata, kas ja mille vaeguse all nende organism kannatab või mille vaegus võib organismis tekkida. Inimesed pöörduvad perearsti juurde enamasti siis, kui on juba välja kujunenud mõni terviseprobleem ega uuri 10

Uuringus olid kõige teadlikumad vanuserühm 20–29 aastased noored, kes saavutasid peaaegu maksimaalse punktisumma. Sarnane uuring viidi läbi ka tervishoiutöötajate seas, kus kõige teadlikumaks rühmaks olid 18–24-aastased vastajad (Jeitler jt 2022). Tulemuste sarnasus võis oleneda sellest, et käesolevas uuringus oli kõige rohkem vastajaid ülaltoodud vanuserühmas. Siiski ei saa tulemusi täielikult võrrelda, sest kahe erineva uuringurühma suurus oli erinev. Järeldused Enamik uuringus osalenud veganeid tarvitas toidulisandeid, kuigi puudub teave, kas need olid ka neile vajalikud. Enamasti tehti seda arsti või toitumisterapeudiga nõu pidamata. Kõrgema haridustasemega inimesed tarvitasid toidulisandeid teadlikumalt ja järjepidevamalt. Samuti olid kõrgema haridustasemega veganid teadlikumad kui madalama haridustasemega veganid. Kõige teadlikumad olid kõrgharidusega vastajaid ja vastajad vanuserühmas 20–29 eluaastat. Uuringus osalenud veganite teadmised mikrotoitainete kohta olid pigem kesised. Veganid ei teadnud enamasti, missuguste mikrotoitainete puudus võis organismis olla. Kuigi enamik neist oli teinud vereanalüüse mingi(te) mikrotoitaine(te) sisalduse selgitamiseks, siis ainult alla veerandi tegid seda arstiga nõu pidamise tulemusel. 11

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

toitainete puudust ennetavaid võimalusi. Antud uuringust selgus ka, et üle poole vastanutest olid kõrgharitud naised ning olid vanuserühmas 20–29 eluaastat. Üsna sarnane tulemus kajastus ka Varssavi teadlaste uuringus, mille käigus selgus, et peamiselt on vegandieeti järgiv inimene kõrgharitud 18–30-aastane naine (Marciniak jt 2021). Suurem naissoost vastajate hulk võib tuleneda sellest, et erinevates vegan gruppides, kus uuringut jagati, oli nende osakaal suurem. Samas ei saa täielikult väita, missugune on keskmine vegan, sest käesolevas uuringus osales mehi vähem kui naisi. Samuti oli põhiharidusega vastajaid vähem kui kõrgharidusega, sest põhiharidusega inimeste arv Eestis on vähene (Eesti täiskasvanud rahvastiku…2023).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Allikaloend Akbulut, S., Yeşilkaya, B. (2021) Evaluation of vegan nutrition in regards to health. Sağlık Akademisyenleri Dergisi, 8(2): 163–168. Craig, W. J. (2009). Health effects of vegan diet. American Journal of Clinical Nutrition, 89(5): 1627S–1633S. Definition of Veganism. The Vegan Society. https://www.vegansociety.com/go-vegan/ definition-veganism (11.11.2022). Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2022. Tervise Arengu Instituut. https://www.tai.ee/sites/default/files/2023-04/Taiskasvanud_rahvastiku_tervisekaitumise_uuring_2022.pdf (15.05.2023). Jeitler, M., Hanslian, E., Storz, M. A., Steckhan, N., Matthiae, D., Dressler, J., Koppold, D. A., Kandil, F. I., Michalsen, A., Kessler, C. S. (2022). Knowledge, attitudes and application of critical nutrient supplementation in vegan diets among healthcare professionals – survey results from a medical congress on plant-based nutrition. Foods, 1(24): 4033. Langan, R. C., Goodbred, A. J. (2017). Vitamin B12 deficiency: recognition and management. Am Fam Physician, 96(6): 384–389. Marciniak, S., Lange, E., Laskowski, W. (2021). Assessment of the knowledge of nutritional recommendations and way of nutrition in vegetarians and vegans. National Institute of Public Health NIH, 72(4): 381–391. Shmerling, R. H., (2019). Plant-based diets are best … or are they? https://www. health.harvard.edu/blog/plant-based-diets-are-best-or-are-they-2019103118122 (11.11.2022). Vegan diet: imbalanced or healthy approach? Techniker Krankenkasse. https://www. tk.de/en/i-am-tk/tk-members/vegan-diet-2099488 (17.02.2023).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

DEMENTSUSSÕBRALIKU HAIGLA OLEMUS JA PÕHIPRINTSIIBID Dementia-Friendly Hospital Concept and Basic Principles Geidy Toomsalu, Merle Varik Abstract Dementia syndrome causes an increased need for assistance, informal care, or professional care in the hospital or nursing homes. For a person with dementia, it is difficult to cope and adapt to the hospital, so they are most likely to experience stress, disorientation and agitation. To ensure the well-being of persons with dementia in hospitals and to provide person-centered nursing, dementia-friendly adaptations in hospital are necessary. The article is based on a thesis compiled using a literature review method. The aim of the research was to describe in essence the concept of a dementia-friendly hospital as well as the fundamental principles of a dementia-friendly hospital. To achieve this objective, the following research tasks were set up: (1) describe in essence the concept of a dementia-friendly hospital; (2) describe the physical environment of a dementia-friendly hospital; and (3) the psycho-social environment the basic principles. The research has been compiled using articles in the EBSCO database and PubMed. As a result of research it can be concluded that a dementia-friendly hospital is characterised by a cozy and secure environment in which the well-being of a dementia patient is guaranteed. When nursing care is provided to a person with dementia in a hospital, it is essential that both the physical and psychosocial environments support the person with dementia. The basic principles of the physical environment of a dementia-friendly hospital are safety, security, proper planning of the environment, domestic atmosphere, appropriate 13

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

lighting, low noise, and colours and contrasts. In the psycho-social environment, continuity, person-centredness, consideration of dementia, appreciation of the environment and loved ones, and knowledge and expertise are important, as these aspects create a supportive, inclusive and empowering environment. Keywords: dementia, dementia-friendly hospital, dementia-friendly physical environment, dementia-friendly psycho-social environment. Sissejuhatus Dementsussõbralikud algatused on päevakorda tõusnud nii ühiskonnas tervikuna kui ka spetsiifilisemalt tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas. Dementsusega inimese jaoks on haiglas toimetulek ja seal kohanemine keerulised ning seetõttu võib neil esineda agiteeritust, desorienteeritust ja stressi. Osutades haiglas dementsusega inimesele õendusabi, on tähtis nii professionaalsus kui ka patsienti toetav füüsiline ja psühhosotsiaalne keskkond. Samas rõhutavad mõned uurimistulemused, et personalil ei ole piisavalt teadmisi selle kohta, kuidas tagada haiglas dementsusega patsiendile heaolu ja kui suurel määral on võimalik muuta ümbritsevat keskkonda dementsussõbralikumaks (Innes jt 2016, Manietta jt 2022, Palmer jt 2021). Dementsussõbraliku haigla keskkond hõlmab endas nii füüsilist keskkonda kui ka psühhosotsiaalset keskkonda. Sellist haiglat iseloomustab hubasus ja turvalisus, kus kesksel kohal on inimene, tagatud on patsiendi väärikus ning väärtustatakse nii patsienti kui ka tema lähedasi (Fleming jt 2020, Manietta jt 2022, Waller ja Masterson 2015). Näiteks Inglismaal toimusid haiglates juba 2009. aastal arendustegevused, mille eesmärk oli riigis välja töötada dementsussõbraliku haigla põhiprintsiibid ja neid rakendada (Waller ja Masterson 2015). Artikkel tugineb lõputööle, mille eesmärk oli tõenduspõhistele kirjandusallikatele tuginedes kirjeldada dementsussõbraliku haigla olemust

Uurimistöö tegemiseks kasutati kirjanduse ülevaate meetodit, mis hõlmab varem avaldatud uuringute kriitilist hindamist ja analüüsi (Schirmer 2018). Töö koostamiseks kaasati aastatel 2011–2023 ilmunud tõenduspõhised allikad. Töös kasutati kokku 51 allikat, sealhulgas oli 20 teadusartiklit, millest 18 olid ülevaateartiklid ja 14 empiirilised uurimused. Võtmesõnad: dementsussõbralikkus, dementsussõbralik haigla, dementsussõbraliku haigla füüsiline keskkond, dementsussõbraliku haigla psühhosotsiaalne keskkond. Tulemused ja arutelu Eestis on dementsussõbralik haigla veel suhteliselt uus kontseptsioon, kuigi dementsussündroomiga inimeste arv on kasvamas. Dementsusega inimese jaoks on haiglas toimetulek ja seal kohanemine keerulised, mistõttu esinevad neil suure tõenäosusega stress, desorienteeritus ja/või agiteeritus (Andrews 2013, Fleming jt 2020, Fleming ja Purandare 2010, Hung jt 2017, Pollock ja Fuggle 2013, Waller jt 2013, Waller ja Masterson 2015, Xidous jt 2020). Dementsussõbralik haigla hõlmab endas dementsusega patsienti toetavat füüsilist ja psühhosotsiaalset keskkonda, võimaldades patsientidel tunda ennast kaasatuna, lihtsustab ruumis orienteerumist ning loob turvatunde (Doyle jt 2011, Waller ja Masterson 2015, Werwzak ja Morgan 2021). Kokkuvõttes saab välja tuua, et dementsussõbralikku haiglat iseloomustab hubane ja turvaline keskkond, kus kesksel kohal on dementsusega patsiendi heaolu ja patsient ise ning väärtustatakse nii patsienti kui ka tema lähedasi. Samuti soodustab dementsussõbralik haigla dementsusega patsiendiga parema kontakti saavutamist ning aitab kaasa inimkesksele lähenemisele (Hung jt 2017, Pollock ja Fuggle 2013, Waller ja Masterson 2015). 15

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ning dementsussõbraliku haigla füüsilise ja psühhosotsiaalse keskkonna põhiprintsiipe.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Dementsussõbraliku haigla füüsilises keskkonnas on tähtsal kohal turvalisus, ohutus, sobiv ruumiplaneering, mahedam valgustus, vähem müra ning ruumis liikumist toetavad värvid, kontrastsus ja suunavad viidad (Andrews 2013, Brooke ja Semlyen 2017, Innes jt 2016, Pollock ja Fuggle 2013, Waller jt 2013, Xidous jt 2020). Dementsusega inimeste lähedased toonitavad, et haiglates või hooldekodudes on olulised näiteks suured sildid, valgusküllased ruumid ja käsipuud. Inglismaal viidi haiglates läbi arenduskava, mis keskendus dementsussõbraliku haigla keskkonna loomisele. Täheldati, et positiivseid tulemusi andsid ka väikesed kohandused, nagu tualetiuste värvi muutmine ja mattpõrandakatte kasutamine, ruumide õdusamaks ning väiksemaks muutmine. Selgus, et dementsusega patsiendid suhtlesid aktiivsemalt, vähenesid agressiooni esinemissagedus ja kukkumised, samuti leidsid patsiendid kiiremini üles tualetid, söögitoa ja oma palati (Waller jt 2013). Eespool nimetatud kava rakendamisel väärib rõhutamist aspekt, et kõik meeskonnaliikmed said koolituse nii sisekujunduse põhimõtete, värvide, valgustuse kui ka aksessuaaride (pildid, fotod, lilled jne) kasutamise kohta (Waller ja Masterson 2015). Ruumide sisustamisel peab sisekujundus looma mugava ja rahustava keskkonna (Waller ja Masterson 2015) ning mõjuma koduselt, et dementsusega inimene ei tunneks ärevust ega stressi (Fleming jt 2020, Waller ja Masterson 2015). Ruumide paigutus ja sisustus peavad toetama dementsusega inimese liikumist osakonnas. Dementsusega patsiendi jaoks on näiteks tähtis, et ta näeks, mida ta otsib ja kus ta hetkel viibib. Seetõttu ei tohiks ruumid olla liiga suured (Fleming ja Purandare 2010) ning kukkumiste ennetamiseks tuleb välistada astmed ja trepid (Fleming jt 2020). Peab arvestama, et korraga ei tohi olla liiga palju stiimuleid. Valgustus peab olema võimalikult maheda tooniga ning vooditele ja laudadele tuleb paigutada lisavalgusteid, sest see aitab dementsusega inimesel eristada kohti ning esemeid (Andrews 2013, Waller jt 2013). Koridoris olev valgustus julgustab patsiente aktiivsemalt liikuma (Pollock ja Fuggle 2013). Marquardt jt (2014) tõdesid, et kui palatites ja/või koridorides on 16

Mitu autorit on rõhutanud, et erinevad värvid ja kontrastid on dementsusega inimesele väga tähtsad, sest need aitavad paremini osakonnas orienteeruda (Andrews 2013, Pollock ja Fuggle 2013, Waller jt 2013). Tuleb arvestada, et vanemaealistel inimestel on nägemine halvenenud, mistõttu on neil raske tajuda näiteks sinist värvitooni ja seetõttu tuleks kasutada silmatorkavamaid värve (Andrews 2013, Waller jt 2013). Dementsussündroomist tingituna tuleb kasutada kontrastseid (Marquardt jt 2014) ja erksaid värve (Hung jt 2017, Waller jt 2013). Vastandvärve ehk kontraste võib kasutada seinte ja uste, söögitarvete ning laua vahel, sest see aitab kaasa paremale iseseisvale käitumisele. Osakonnas orienteerumist toetavad heledad värvid koos kavandatud kontrastsete värvidega sobivates kohtades. Erksad värvid parandavad orienteerumisvõimet ja nii leitakse iseseisvalt soovitud ruumid üles (Hung jt 2017). Värvid mõjuvad ka positiivselt ning loovad õdusa õhkkonna, julgustavad liikuma, aitavad maandada stressi ja ergutavad meeli (Andrews 2013, Pollock ja Fuggle 2013, Waller jt 2013). Kasutada tuleks värvilisi söögitarvikuid, näiteks punaseid, rohelisi vms, et need eristuksid laua peal, ning WC-s tuleks kasutada värvilist prill-lauda ja loputuskasti nupu värv võiks prill-laua värvist erineda (Heinmets jt 2018). Põrandakatetest soovitatakse matti materjali (Andrews 2013, Brooke ja Semlyen 2017, Pollock ja Fuggle 2013, Waller jt 2013, Waller ja Masterson 2015), sest läikiv põrand võib tekitada hirmu kukkumise ees, mistõttu ei soovita ringi liikuda (Andrews 2013, Pollock ja Fuggle 2013, Waller ja Masterson 2015). Põrandakatted võiksid olla ühevärvilised ja ilma mustrita. Mustriline pind võib dementsusega inimesele tunduda näiteks astme või takistusena, mille tulemusel võib tekkida kartus (Andrews 2013, Pollock ja Fuggle 2013). 17

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

sobiv valgustus, siis see ennetab ka näiteks päikeseloojangu sündroomi tekkimist (sundowning syndrome). Samuti on täheldatud, et valgustus mõjutab dementsusega inimesel näiteks isu − mida parem on valgustus, seda suurem on tarbitava toidu kogus (Andrews 2013).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Mitmed uuringud rõhutavad õuealade positiivset mõju dementsusega inimestele, kuid siiski peavad need olema piiratud, et ennetada patsientide ekslemist. Läbimõeldult planeeritud aiad ja rohealad soodustavad jalutamist ning annavad võimaluse liikuda (Edwards jt 2013), toetavad dementsusega patsiendi vaimset ja füüsilist heaolu ning leevendavad ärevust, masendust ja valu (Wood jt 2016). Edwards jt (2013) lisavad, et välialal liikumine vähendab dementsusega inimesel üksildustunnet ning jalutuskäigud aias vähendavad siseruumides ekslemist. Peale selle paraneb ka unekvaliteet ja söögiisu Dementsussõbraliku haigla psühhosotsiaalne keskkond hõlmab mitut erinevat aspekti. Tähtsad on asutuse väärtused tervikuna ja töötajate suhtumine dementsusega inimestesse, kasutatavad töömeetodid ja üldine töökorraldus (Chirico jt 2021). Kindlasti peab juhtkond olema eestvedaja ja panustama väärtuspõhisesse juhtimisse. Dementsussõbralikkus hõlmab veel dementsusega inimeste inimõiguste kaitset, ühiskonda integreerumist ja stigmatiseerimise vähendamist, kusjuures eesmärk on luua toetav, kaasav ja võimestav sotsiaalne keskkond (Manietta jt 2022). Dementsussõbraliku haigla psühhosotsiaalne keskkond toetab suhtlemist (Innes jt 2016, O’Shea jt 2011), aitab parandada võõra keskkonna tõttu tekkivat ärevust, stressi ning toetab patsientide iseseisvust (Waller ja Masterson 2015). Seega on tähtis, et loodaks inimestele sobiv keskkond, näiteks ruum, kus koos süüa, aega veeta, midagi teha, muusikat kuulata ja televiisorit vaadata. Lisaks väärtustatakse perekeskset lähenemist, võimaldatakse lähedastega koos aega veeta ning olemas on ruumid, kus saab privaatselt vestelda (Chirico jt 2021, Doyle jt 2011). Tähtsal kohal on mittefarmakoloogiline sekkumine, mis hõlmab näiteks füüsilist, kognitiivset või sotsiaalset tegevust (Chirico jt 2021, Guss jt 2022). Tuleb arvestada, et dementsusega inimene ei soovi uues kohas olla üksi, kuid haigla on tema jaoks uus keskkond, mis võib põhjustada ärevust. Seepärast on vaja tagada, et kohanemisperioodil, kui inimene vajab 18

Kirjutades artiklit dementsussõbraliku haigla teemal, on mõtteainet Eestis haiglate kontekstis küllaga. Grey jt (2018) rõhutavad, et dementsussõbralike kohanduste tegemisel saab alustada haigla sissepääsude ustest, teha need märgatavaks näiteks värvide abil või suurte siltidega, samuti peab registratuur olema kergesti leitav. Samas tõid mitu autorit välja, et tervishoiutöötajatel ei ole piisavalt teadmisi selle kohta, mis mõjub dementsusega inimesele haiglas positiivselt ning seetõttu ei osata teha keskkonnas vajalikke kohandusi (Inner jt 2016, Manietta jt 2022, Palmer jt 2021). Edaspidiste uurimistööde raames võiks korraldada Eestis empiirilise uuringu ning selgitada personali teadmisi dementsussõbraliku keskkonna tähtsusest dementsusega patsientide õendusabis. Samuti võiks korraldada muutustest huvitatud haiglas tegevusuuringu. Järeldused Dementsussõbralik haigla hõlmab endas dementsusega patsienti toetavat füüsilist ja psühhosotsiaalset keskkonda, võimaldades neil ennast tunda kaasatuna, lihtsustab ruumis orienteerumist ning loob turvatunde. Kesksel kohal on dementsusega patsiendi heaolu ja patsient ise ning väärtustatakse nii patsienti kui ka tema lähedasi. Samuti soodustab dementsussõbralik haigla dementsusega patsiendiga parema kontakti saamist. 19

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kõige enam turvatunnet ja lähedust, ei jääks ta üksinda. Personali ja/või teiste patsientide lähedus vähendab rahutust ja leevendab pingeseisundit (Waller ja Masterson 2015, Xidous jt 2020). Tähtis on dementsusega patsientide omavahelise suhtluse toetamine, mis aitab haiglas kohaneda. Siinkohal on töötajad need, kes suunavad ja kaasavad dementsusega inimesi erinevatesse tegevustesse (Doyle jt 2011, Fleming jt 2020, Fleming ja Purandare 2010). Kirjandusallikates toodi välja sotsiaalsete robotite kasutamise võimalus, et toetada dementsusega inimesi (Casey jt 2020, Hung jt 2019). Teadaolevalt on Eestis mõni neist ka kasutusel, kuid neid on siiski vähe. Samuti võiks haiglates olla tegeluspatju, mis mõjuvad dementsusega patsiendile rahustavalt. Ühe miinusena toome välja selle, et meil on liiga vähestes haiglates tööl tegevusterapeudid.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Dementsussõbraliku haigla füüsilise keskkonna põhiprintsiibid on alljärgnevad: turvalisus, ohutus, keskkonna õige planeering, kodune õhkkond, sobiv valgustus ja vähem müra, õiged värvid ning kontrastid, mis aitaks dementsusega inimesel haiglas orienteeruda. Veel on tähtsad näiteks suured ja värvilised sildid, valgusküllased ruumid, käsipuud. Eluruumides peab sisekujundus looma mugava ja rahustava keskkonna ning mõjuma koduselt, et dementsusega inimene ei tunneks ärevust ega stressi. Arvestada tuleb, et korraga ei tohi olla liiga palju stiimuleid. Dementsussõbraliku haigla psühhosotsiaalse keskkonna põhiprintsiibid on inimkesksus, dementsusega patsientide kaasamine, lähedaste väärtustamine ning personali teadmised ja asjatundlikkus. Dementsussõbraliku haigla psühhosotsiaalne keskkond hõlmab ka dementsusega inimeste inimõiguste kaitset ja stigmatiseerimise vähendamist, mille eesmärk on luua toetav, kaasav ja võimestav sotsiaalne keskkond. Tähtsad on seetõttu nii asutuse väärtused kui ka personali suhtumine dementsusega inimestesse. Allikaloend Andrews, J. (2013). A guide to creating a dementia-friendly ward. Nursing Times, 109(8): 20–21. Brooke, J., Semlyen, J. (2017). Exploring the impact of dementia-friendly ward environments on the provision of care: A qualitative thematic analysis. Dementia, 0(0): 1–16. Casey, D., Barrett, E., Kovacic, T., Sancarlo, D., Ricciardi, F., Murphy, K., Koumpis, A., Santorelli, A., Gallagher, N., Whelan, S. 2020. The Perceptions of People with Dementia and Key Stakeholders Regarding the Use and Impact of the Social Robot MARIO. Environmental Research and Public Health, 17(22): 8621. Chirico, I., Chattat, R., Dostálová, V., Povolná, P., Holmerová, I., de Vugt, E., Janssen, N., Maráncíg, F., García-Peñalvo, F. J., Franco-Martín, M. A., Ottoboni, G. (2021). The Integration of Psychosocial Care into National Dementia Strategies across Europe: Evidence from the Skills in DEmentia Care (SiDECar) Project.

the social environment of a dementia care assisted living setting. Dementia, 2012;11(3):383–399. Edwards, C. A., McDonnell, C., Merl, H. (2013) An evaluation of a therapeutic garden’s influence on the quality of life of aged care residents with dementia. Dementia, 12(4):494–510. Fleming, R., Purandare, N. (2010). Long-term care for people with dementia: environmental design guidelines. International Psychogeriatrics, 22(7), 1084–1096. Fleming, R., Zeisel, J., Bennett, K. (2020). World Alzheimer Report 2020: Design Dignity Dementia: dementia-related design and the built environment. Grey, T., Xidous, D., Kennelly, S., Mahon, S., Mannion, V., de Freine, P., Dockrell, D., de Siún, A., Murphy, N., Craddock, G., O’Neil, D. (2018). Dementia Friendly Hospitals from a Universal Design Approach. Design Guidelines. Hung, L., Gregorio, M., Mann, J., Walsworth, C., Horne, N., Berndt, A., Liu, C., Woldum, E., Au-Yeung, A., Chaudhury, H. 2019. Exploring the perceptions of people with dementia about the social robot PARO in a hospital setting. Sage Journals, 20 (2): 485–504. Hung, L., Phinney, A., Chaudhury, H., Rodney, P., Tabamo, J., Bohn, D. 2017. “Little things matter!” Exploring the perspectives of patients with dementia about the hospital environment. International Journal of Older People Nursing, 12(3). Innes, A., Kelly, F., Scerri, C., Abela, S. (2016). Living with dementia in hospital wards: a comparative study of staff perceptions of practice and observed patient experience. International Journal of Older People Nursing, 1 (1):94–106. Manietta, C., Purwins, D., Reinhard, A., Knecht, C., Roes, M. (2022). Characteristics of dementia-friendly hospitals: an integrative review. BMC Geriatrics, 22, 468. O’Shea, E., Devane, D., Murphy, K., Cooney, A., Casey, D., Jordan, F., Hunter, A., Murphy, E. (2011). Effectiveness of a structured education reminiscence-based programme for staff on the quality of life of residents with dementia in long-stay units: A study protocol for a cluster randomised trial. International Journal Geriatrics Psychiatry, 29(10):1062–70. Palmer, J. L., Lach, H. W., McGillick, J., Murphy-White, M., Carroll, M. B., Armstrong, J. L. (2021). The Dementia Friendly Hospital Initiative Education Program for Acute Care Nurses and Staff. Continuing Education in Nursing, 45(9):416–24 21

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Doyle, P. J., de Medeiros, K., Saunders, P. A. (2011). Nested social groups within

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Pollock, A., Fuggle, L. (2013). Designing for dementia: creating a therapeutic environment. Nursing and Residential Care, 15(6): 438–442. Schirmer, B., Riley, R.-W. (2018). Framework for Conducting and Writing a Synthetic Literature Review. International Journal of Education, 1:10. Waller, S., Masterson, A. (2015). Designing dementia-friendly hospital environments. Future Hospital Journal, 2(1): 63–68 Waller, S., Masterson, A., Finn, H. (2013). Developing Supportive Design for People with Dementia: The King’s Fund’s Enhancing the Healing Environment Programme 2009–2012. Werwzak, L. J., Morgan, D. G. (2021). Creating a Therapeutic Psychosocial Environment in Dementia Care: A Preliminary Framework. Journal of Gerontological Nursing, 29(12). Wood, C. J., Pretty, J., Griffin, M. (2016). A case–control study of the health and wellbeing benefits of allotment gardening. Journal of Public Health 38(3): 336–344 Xidous, D., Grey, T., Kennelly, S. P., McHale, C., O’Neill, D. (2020). Dementia Friendly Hospital Design: Key Issues for Patients and Accompanying Persons in an Irish Acute Care Public Hospital. Health Environments Research & Design Journal, 13(1): 48–67

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

FÜSIOTERAPEUTILISE SEKKUMISE MÕJU AMPUTATSIOONIJÄRGSELE FANTOOMVALULE The Effect of Physiotherapeutic Interventions on Post-Amputation Phantom Pain Grete Dreverk, Jelena Sokk Abstract Amputation, the partial or complete surgical removal of a limb due to diseases or physical trauma, presents significant challenges for those who undergo it. Amputation leads to two primary issues: a decline in physical functionality and possible onset of phantom limb pain (PLP). PLP is a prevalent phenomenon among amputation patients, the mechanisms of which remain uncertain. Scientific consensus underscores the importance of employing physiotherapeutic interventions and limb prostheses to enhance physical functionality in these individuals. However, it is hypothesized that specific physiotherapeutic interventions could also alleviate PLP. The thesis was based on a literature review, providing an Estonian-language overview of PLP and the physiotherapeutic approaches employed to alleviate it. Among the various interventions explored, mirror therapy (MT) stands out as the most studied and promising method for mitigating PLP. Other physiotherapeutic methods such as Transcutaneous Electrical Nerve Stimulation (TENS) and Graded Motor Imagery (GMI), should also be further investigated. Both MT and GMI aim to restore the disrupted body schema in the brain, a possible consequence of amputation. Despite the existing research, future studies should enhance their methodological approach, thereby improving research quality. It is emphasized that research outcome evaluations should not be limited solely to changes in PLP intensity. It is important to encompassing the impacts on patients’ mental and physical well-being, including their functional capacity

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

and quality of life is important. PLP is a multifaceted pain syndrome that can profoundly affect individuals, necessitating a comprehensive approach to treatment and assessment. In conclusion, PLP is a complex condition with an unknown underlying cause. Among various physiotherapeutic interventions studied for PLP, MT emerges as the most researched approach. GMI also holds promise and warrants further investigation for its potential in PLP management. Discovering effective methods to alleviate PLP may provide valuable insights into its underlying mechanisms. Keywords: amputation, phantom limb pain, physiotherapeutic approach Sissejuhatus Amputatsioon on jäseme või selle osa kirurgiline eemaldamine. Amputeerimisvajadus võib tuleneda erinevate haiguste tüsistustest või kehalisest traumast. Jäseme amputeerimisele järgneb patsiendi funktsionaalsuse vähenemine (Jo jt 2021), millele võib lisanduda jäseme fantoomvalu (Phantom Limb Pain, PLP; Flor jt 2006). Jäseme fantoomvalu tajub kuni 80% amputatsiooni läbinud patsientidest (Flor jt 2006). Inimese edasist igapäevaeluga toimetulekut võivad kahjustada amputatsioonist tulenevad probleemid, mis suurendavad vaimse tervise häirete tekke riski (Jo jt 2021). On tähtis, et amputatsiooni läbinud patsiendil oleks võimalik saada abi nii funktsionaalsuse parandamiseks kui ka PLP leevendamiseks. PLP on neuropaatiline valu, mida kirjeldatakse kui episoodilist kõrvetavat, torkivat ja läbitungivat valu, millele lisanduvad termilised aistingud (Giummarra jt 2007). PLP tekkemehhanismide kohta teatakse vähe, kuid tegemist on kompleksse valusündroomiga, mis hõlmab erinevate teooriate kohaselt muutusi nii piirde- kui ka kesknärvisüsteemis. Peamiselt räägitakse PLP-d põhjustavast aju kortikaalsest reorganisatsioonist (Flor jt 2006). PLP on amputatsiooni läbinud patsientide seas ülekaalukas, kuid selle leevendamiseks pole siiani leitud tõhusat meetodit (Kannan jt 2022). 24

Uuringuid füsioterapeutilise sekkumise (nt transkutaanne elektriline närvistimulatsioon e TENS ja peegelteraapia) kohta PLP leevendamiseks on korraldatud eelmise sajandi lõpust saadik (Ramachandran ja RogersRamachandran 1996, Wartan jt 1997). Eelmainitud sekkumiste kõrvale on tekkinud uusi meetodeid, nt treening müoelektrilise proteesiga või virtuaalreaalsuse ja Graded Motor Imagery (GMI) tingimustes. Füsioterapeutiline sekkumine on võtnud strateegia aluseks erinevad PLP teket selgitada püüdvad teooriad (Johnson jt 2015, Limakatso ja Parker 2021, Kannan jt 2022) eesmärgiga leevendada PLP-d. Artikkel tugineb lõputööl (Dreverk ja Sokk 2023), mille eesmärk oli selgitada erinevate füsioterapeutiliste käsitluste mõju amputatsioonijärgsele fantoomvalule. Lähtuvalt eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded: selgitada PLP etiopatogeneesi ja selle leevendamiseks kasutatavaid füsioterapeutilisi käsitlusi ning viimase kahe omavahelist sidusust. Lõputöö koostamiseks kasutati 54 teemakohast teadusartiklit, mis on ilmunud aastatel 1987–2023, ning kahte ravijuhist. Võtmesõnad: amputatsioon, jäseme fantoomvalu, füsioterapeutiline lähenemine.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Arvatakse, et füsioterapeutiline lähenemine võib edendada patsiendi funktsionaalset suutlikkust (Almeida jt 2021, Crunkhorn jt 2023) ja leevendada PLP-d (Limakatso ja Parker 2021, Kannan jt 2022). Amputatsioonijärgne füsioteraapia patsiendi funktsionaalse suutlikkuse parandamiseks koosneb terapeutilistest harjutustest eesmärgiga säilitada ja arendada liigesliikuvust, lihasjõudu ning tasakaalu. Patsiendi kehalise võimekuse paranemisel lisandub treening sobiva proteesiga, mis on tähtis patsiendi iseseisvaks toimetulekuks (Crunkhorn jt 2023). Mainitud lähenemine ei ole PLP leevendamisel tõestust leidnud (Bowering jt 2013, Limakatso jt 2023), mistõttu säilib vajadus otsida meetodeid probleemi lahendamiseks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Arutelu Amputatsioonijärgne füsioteraapia Amputatsioon ja sellega kaasnevad tagajärjed kroonilise PLP foonil on seotud ärevuse ning depressiooni tunnustega (Jo jt 2021), millest viimased võivad tugevdada PLP sümptomeid (Sherman jt 1987). Autorite arvates on tegemist vastastikuse üksteist põhjustavate või raskendavate olukordade koosesinemisega, kus kehv kehaline võimekus ja PLP toovad kaasa vaimse tervise häired, millest viimased võimendavad omakorda PLP aistinguid. Uuringutele tuginedes ei välista amputatsioonijärgse kehalise funktsiooni taastamine PLP teket ega selle taandumist (Bowering jt 2013, Limakatso jt 2023). Samas ei pruugi PLP leevenemine tuua kaasa automaatset elukvaliteedi paranemist, sest ilma tavapärase füsioteraapiata võib patsient kogeda igapäevaeluga toimetulekul märgatavat puudujääki (Limakatso jt 2020). Autorite arvates on patsiendi amputatsioonijärgses rehabilitatsioonis tähtsad nii kehalise võimekuse taastamine kui ka PLP ravi. Fantoomvalu tekkemehhanismid Vaatamata erinevatele PLP teooriatele on viimaste kümnendite teaduskirjanduse tähelepanu suunatud aju kehaskeemis toimuvatele muutustele pärast amputeerimist. Kortikaal- ehk aju tasandil toimuvat reorganisatsiooni ehk kehaskeemi häirumist tsentraalses närvisüsteemis peetakse PLP tekke peamiseks põhjuseks (Flor jt 2006). Amputatsiooni käigus kaovad aju primaarse somatosensoorse (S1) ja motoorse (M1) korteksi piirkonnas eelnevalt intaktse jäsemega seotud neuraalsed juhteteed (Barbin jt 2016). Kortikaalne reorganisatsioon põhineb aju erinevatel aladel toimuvatel muutustel, kus S1 ja M1 korteksis võtavad amputeeritud jäseme piirkonna üle naabruses olevad, teisi kehapiirkondi representeerivad piirkonnad (Flor jt 2006, MacIver jt 2008). Sellegipoolest ei kirjelda ükski teoreetiline väide iseseisvalt PLP terviklikku olemust ja tõenäoliselt on tegemist mitme mehhanismi koosmõjuga (Flor jt 2006).

Graded Motor Imagery GMI esimene etapp on laterality recognition, hõlmates fotosid, kus kujutatakse amputeeritud jäset (Bowering jt 2013). Patsiendi ülesanne on fotosid vaadates öelda, kas jäse kuulub paremale või vasakule kehapoolele. Teises, motor imagery etapis on patsiendi ülesanne ette kujutada liigutusi amputeeritud jäsemega. GMI viimane etapp on peegelteraapia, kus parasagitaalselt paigutatud peegel on amputeeritud jäseme ees nii, et patsient näeb peeglist oma intaktse jäsemega sooritatud liigutusi. Tehnika eesmärk on luua patsiendile pilt, milles sooritatavad liigutused tehakse amputeeritud jäsemega valuvabalt (Barbin jt 2016). Lõputöös avatud uuringuid kokku võttes võib öelda, et GMI tõenduspõhisus PLP puhul on paljulubav, ent nõrk. Kuigi tehtud uuringud on tulemuslikud, on neid vähe ja nende valimid väikesed (Limakatso jt 2023).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

PLP-spetsiifiline füsioterapeutiline sekkumine Kirjanduse ülevaate tulemusena selgus, et peegelteraapia kohta on kõige enam uuringuid korraldatud PLP kontekstis, mis on näidanud selle meetodi positiivset mõju PLP leevendamisel (Griffin jt 2017, Finn jt 2017, Anaforoğlu Külünkoğlu jt 2019). Peegelteraapia eesmärk on taastada ajus amputatsioonist tulenev häirunud kehaskeem (Giraux ja Sirigu 2003). Vaatamata peegelteraapia uuringute olemasolule peaksid tulevased uuringud parendama metoodilist lähenemist ja jätkama peegelteraapia uurimist amputatsioonijärgse PLP mõjutamisel. Seeläbi saavad tulevased ülevaateartiklid teha konkreetsemaid järeldusi selle meetodi mõjust PLPle. Praegu kasutatavad TENS ja GMI kuuluvad füsioterapeutiliste sekkumiste hulka, millel võib olla lisaks peegelteraapiale leevendav mõju PLP-le, kuid vaja on rohkem uuringuid. GMI, mille alla kuulub ühe meetodina ka peegelteraapia, on kolmeetapiline lähenemine, mis sekkub järk-järgult aju häirunud kehaskeemi (Bowering jt 2013).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kokkuvõte Autorite arvates on tõendeid, mis viitavad, et amputeerimisega kaasnevaid probleeme on võimalik lahendada füsioterapeutilise lähenemisega, kuid vaja on rohkem parema kvaliteediga uuringuid. Meie hinnangul on tähtsal kohal uuringud, mis võrdlevad kahe erineva eelmainitud sekkumise (nt peegelteraapia ja GMI) mõju PLP-le, kuid ei piirdu uuringu tulemuste dokumenteerimisel vaid muutustega PLP-s. Arvestades PLP mõju inimese vaimsele ja füüsilisele heaolule, peaksid tulevikus kavandatavad uuringud kajastama sekkumise mõju ka uuritavate funktsionaalsele suutlikkusele ja elukvaliteedile. Kirjanduse ülevaate tulemused näitasid, et peegelteraapia on seni enim uuritud füsioterapeutiline sekkumine PLP korral, millel võib olla PLP-d leevendav mõju. Nii peegelteraapia kui ka GMI toetuvad aju amputatsioonijärgse kortikaalse reorganisatsiooni teooriale, püüdes taastada aju häirunud kehaskeemi, mille tingis amputatsioon. Autorite hinnangul võib tulemusliku PLP-d leevendava lähenemise leidmine anda märkimisväärseid teadmisi PLP-d põhjustavatest mehhanismidest. Järeldused PLP on kompleksne valusündroom, mille täpne etiopatogenees on teadmata. Erinevate teooriate alusel võivad PLP põhjused olla muutused nii piirde- kui ka kesknärvisüsteemis. Enim tunnustatud väite kohaselt pärineb PLP pärast amputeerimist tekkivates muutustes aju tasandil, kus aju kehaskeem on amputatsiooni järel häirunud. Tuginedes uuringutele, milles on kasutatud amputatsioonijärgse PLP käsitlemisel erinevaid füsioterapeutilisi sekkumisi, võib öelda, et peegelteraapia tõhusus on enim tõendatud. Peegelteraapia abil luuakse ajus illusioon amputeeritud jäsemest ja selle valuvabast liigutamisest, mille foonil on leitud PLP leevenemist. Kolmeetapiline GMI, mille üks tehnikaid on peegelteraapia, on paljutõotav meetod, mille mõju PLP-le võiks seni korraldatud uuringute vähesuse tõttu rohkem uurida. Peegelteraapia ja 28

Allikaloend Almeida, L. V., Fukuchi, C. A., Sakanaka, T. E., Cliquet, A., Jr (2021). A low-cost easily implementable physiotherapy intervention clinically improves gait implying better adaptation to lower limb prosthesis: a randomized clinical trial. Scientific Reports, 11(1): 21228. Anaforoğlu Külünkoğlu, B., Erbahçeci, F., Alkan, A. (2019). A comparison of the effects of mirror therapy and phantom exercises on phantom limb pain. Turkish Journal of Medical Sciences, 49(1): 101–109. Barbin, J., Seetha, V., Casillas, J. M., Paysant, J., Pérennou, D. (2016). The effects of mirror therapy on pain and motor control of phantom limb in amputees: A systematic review. Annals of Physical and Rehabilitation Medicine, 59(4): 270–275. Bowering, K. J., O’Connell, N. E., Tabor, A., Catley, M. J., Leake, H. B., Moseley, G.L., Stanton, T. R. (2013). The effects of graded motor imagery and its components on chronic pain: a systematic review and meta-analysis. The Journal of Pain, 14(1): 3–13. Crunkhorn, A., Andrews, E., Fantini, C., Highsmith, M. J., Loftsgaarden, M., Randolph, B., Sall, J., & Webster, J. (2023). Management of Upper Limb Amputation Rehabilitation: Synopsis of the 2022 US Department of Veterans Affairs and US Department of Defense Clinical Practice Guideline for Acquired Amputation. American Journal of Physical Medicine & Rehabilitation, 102(3): 245–253. Dreverk, G., Sokk, J. (2023). Füsioterapeutiliste sekkumiste mõju amputatsioonijärgsele fantoomvalule. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava. Lõputöö Finn, S.B., Perry, B.N., Clasing, J.E., Walters, L.S., Jarzombek, S.L., Curran, S., Rouhanian, M., Keszler, M.S., Hussey-Andersen, L.K., Weeks, S.R., Pasquina, P.F., Tsao, J.W. (2017). A randomized, controlled trial of mirror therapy for upper extremity phantom limb pain in male amputees. Frontiers in Neurology, (8): 267. Flor, H., Nikolajsen, L., Staehelin Jensen, T. (2006). Phantom limb pain: a case of maladaptive CNS plasticity? Nature reviews. Neuroscience, 7(11): 873–881.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

GMI baseeruvad aju häirunud kehaskeemi hüpoteesil, mille kasutamisel püütakse taastada amputatsioonile eelnenud kehaskeem. Parema kvaliteediga uuringud on vajalikud, et teha järeldusi peegelteraapia ning teiste spetsiifiliste füsioterapeutiliste sekkumiste mõjust PLP-le.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Giraux, P., Sirigu, A. (2003). Illusory movements of the paralyzed limb restore motor cortex activity. NeuroImage, 20(1): S107–S111. Giummarra, M. J., Gibson, S. J., Georgiou-Karistianis, N., Bradshaw, J. L. (2007). Central mechanisms in phantom limb perception: the past, present and future. Brain Research Reviews, 54(1): 219–232. Griffin, S., Curran, S., Chan, A., Finn, S., Baker, C., Pasquina, P. Tsao, J. (2017). Trajectory of phantom limb pain relief using mirror therapy: Retrospective analysis of two studies. Scandinavian Journal of Pain, 15(1): 98–103. Jo, S. H., Kang, S. H., Seo, W. S., Koo, B. H., Kim, H. G., Yun, S. H. (2021). Psychiatric understanding and treatment of patients with amputations. Yeungnam University Journal of Medicine, 38(3): 194–201. Johnson, M. I., Mulvey, M. R., Bagnall, A. M. (2015). Transcutaneous electrical nerve stimulation (TENS) for phantom pain and stump pain following amputation in adults. The Cochrane Database of Systematic Reviews, 8(8): CD007264. Kannan, P., Bello, U. M., Winser, S. J. (2022). Physiotherapy interventions may relieve pain in individuals with central neuropathic pain: a systematic review and metaanalysis of randomised controlled trials. Therapeutic advances in chronic disease, 13, 20406223221078672. Limakatso, K., Cashin, A. G., Williams, S., Devonshire, J., Parker, R., McAuley, J. H. (2023). The Efficacy of Graded Motor Imagery and Its Components on Phantom Limb Pain and Disability: A Systematic Review and Meta-Analysis. Canadian journal of pain = Revue canadienne de la douleur, 7(1), 2188899. Limakatso, K., Madden, V. J., Manie, S., Parker, R. (2020). The effectiveness of graded motor imagery for reducing phantom limb pain in amputees: a randomised controlled trial. Physiotherapy, 109: 65–74. Limakatso, K., Parker, R. (2021). Treatment Recommendations for phantom limb pain in people with Amputations: An Expert Consensus Delphi Study. The Journal of Injury, Function and Rehabilitation, 13(11): 1216–1226 MacIver, K., Lloyd, D. M., Kelly, S., Roberts, N., Nurmikko, T. (2008). Phantom limb pain, cortical reorganization and the therapeutic effect of mental imagery. Brain: A Journal of Neurology, 131(Pt 8): 2181–2191.

limbs induced with mirrors. Proceedings. Biological Sciences, 263(1369): 377–386. Sherman, R. A., Sherman, C. J., Bruno, G. M. (1987). Psychological factors influencing chronic phantom limb pain: an analysis of the literature. Pain, 28(3): 285–295. Wartan, S. W., Hamann, W., Wedley, J. R., McColl, I. (1997). Phantom pain and sensation among British veteran amputees. British Journal of Anaesthesia, 78(6): 652–659.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Ramachandran, V. S., Rogers-Ramachandran, D. (1996). Synaesthesia in phantom

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

NAISTE LUUTIHEDUST MÕJUTAVAD TEGURID Factors Affecting Bone Density in Women Hannaliis Luts, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm Abstract Loss of bone mass leads to osteopenia and osteoporosis, increasing the risk of fractures. Studies focus more on bone mineral density (BMD) in children and elderly; information regarding risk factors for BMD in healthy adults is conflicting. The aim of this study was to assess BMD and its risk factors in women of different ages, with different physical activity levels and diets. The study group (n = 198) consisted of (1) women who followed the Fitlap diet plan for at least the last three years (n = 34); (2) physically active (training load per week ≥ 5h; n = 33); (3) elderly (≥ 65-year-old women; n = 35); (4) control group (training load ≤ 5h per week, did not follow any diet plan). The research tools were a questionnaire (background information and a three-day dietary recall), bone densitometry (DXA, Lunar; to determine body composition, including BMD), blood analysis and the Nutridata program (assessing the dietary availability of macro- and micronutrients: calcium, magnesium, vitamins B12 and D). Descriptive statistics, t-test or Mann-Whitney test and χ2 test (p-value ≤0.008) were used for statistical processing. Linear regression analysis (p-value ≤0.05) was used to assess the effect of group membership and different measured parameters to BMD. The results are based on the results of a more extensive applied study, which received approval from the Research Ethics Committee of the University of Tartu (protocol no. 340/T-2, 19.04.2021). The results showed that membership in the Fitlap group had a positive effect on whole body and lumbar region BMD (respectively, coef. 0.08; p<0.001; coef. 0.1; p<0.001); however, belonging to elderly group had a negative effect on BMD in every region studied (all coef. -0.1; p<0.001); belonging to physically active group had a positive effect on femoral neck aBMD (coef. 0.06; p = 0.025). 32

Keywords: bone mineral density, body composition, micro- and macronutrients, physical activity Sissejuhatus Luu on „dünaamiline“ elus sidekude, mis annab mineraliseerudes skeletile jäikuse ja vastupidavuse, säilitades samal ajal vajaliku elastsuse. Luukoe põhiülesanne on võimaldada lihastele mehaanilist tuge ja siseelunditele füüsilist kaitset (Stagi jt 2013). Luutihedus on kaltsiumi ja teiste luid tugevdavate mineraalainete mõõt (Sunil Kumar ja Bhaskar 2012). Seda mõjutavad paljud tegurid, nagu sugu, kehaline aktiivsus, alkoholi tarbimine, suitsetamine, östrogeeni kadu ja toitumine, mis on peamiselt seotud piisava koguse kaltsiumi ning D-vitamiini tarbimisega (Fabiani jt 2019). Luumassi järkjärguline vähenemine põhjustab vananedes osteopeeniat ja osteoporoosi. Nendevaheline erinevus tuleneb luu mineraalsest tihedusest – osteopeenia korral ei ole luutihedus nii väike kui osteoporoosi korral. Osteopeenia ja osteoporoosi süvenemine suurendab märkimisväärselt luumurdude riski (Karaguzel ja Holick 2010). Luumurrud võivad halvendada elukvaliteeti, vähendades liikumisvõimet ja pärssides iseseisvust, mistõttu on tähtis ennetada luukadu (What is … i.a.). Siiani on teadusuuringutes pööratud tähelepanu peamiselt laste (nt Stagi jt 2013, Golden jt 2014) või eakate (nt Colon jt 2018, Sarafranzi jt 2021) luutihedusele, täiskasvanute luutihedust ja seda mõjutavaid tegureid on ka Eestis vähem uuritud. Seega oli uurimistöö eesmärk selgitada luutihedust ja selle riskitegureid regulaarselt kehaliselt üliaktiivsete, korrapäraselt Fitlapi toitumiskava järgivate, eakate (≥ 65-aastased) ja kontrollrühma naiste seas. Artikkel tugineb tervisekaitse spetsialisti õppekava 33

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Body composition (body mass, fat-free mass), height, dietary intake of protein and calcium have a positively affect BMD in every studied area; however, older age and calcium intake as a dietary supplement had a negative effect. The main risk factors for BMD in women were age and body composition.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

vilistlase Hannaliis Lutsu lõputöö tulemustele, mis on üks osa Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) rakendusuuringust „Varjatud nälguse esinemine regulaarselt suure koormusega treenivate, erinevaid toitumiskavu järgivate ja ≥ 65-aastaste naiste seas“ (Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee protokoll nr 340/T-2, 19.04.2021). Võtmesõnad: naiste luutihedus, kehakoostis, mikro- ja makrotoitained, kehaline aktiivsus. Metoodika Uuringu empiiriline osa viidi läbi 2021. aasta kevadel (mai–juuni). Uuringurühma moodustasid 1) Fitlapi toitumiskava vähemalt viimased kolm aastat järginud naised (n = 34); 2) kehaliselt aktiivsed (treeningkoormus nädalas ≥ 5 h; n = 33); 3) eakad (≥ 65-aastased naised; n = 35); 4) kontrollrühm (treeningkoormus ≤ 5 h nädalas, ei järginud ühtki toitumiskava). Uuritavad täitsid küsimustiku, millega selgitati välja taustandmed (vanus, haridus, palgavahemik, põetavad kroonilised haigused, ravimite kasutamine jm). Toitumisuuringu kaart täideti kolme päeva kohta (sh üks nädalavahetuse päev), kogutud andmete esmaseks analüüsiks kasutati spetsiaalset toitumispõhist kava Nutridata (Nutridata rakendused i.a.). Kehakoostise (sh luutiheduse) määramine luudensitomeetri ehk DXA aparaadiga (Lunar) toimus Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis (Ujula 4). Protseduuri viis läbi selleks kvalifitseerunud töötaja. DXA-ga määrati keha rasvaprotsent, rasvavaba mass, rasvamass ja luutihedus (bone mineral density, BMD) kogu kehas (whole body, WB BMD), reieluukaelal (femoral neck, FN aBMD) ja lülisamba lumbaalosas (L1–L4 aBMD). Selle protseduuri kiirgustase võrdub ühe päeva kosmilise kiirguse doosiga ja on seega ohutu. Eelnevalt fikseeriti uuritava pikkus millimeetrise täpsusega Harpendeni metallantropomeetriga ja määrati kehamass digitaalse kaaluga täpsusega 0,1 kg. DXA aparaat arvutas kehamassiindeksi (KMI). Verd võttis registreeritud õde (2 × 3,5 ml) TTHKK laboris, kus seerumi vitamiinide B12 ja D määramiseks kasutati kliinilise 34

Andmetöötluseks kasutati programme MS Excel 2019, Sigma Plot for Windowsi versiooni 11.0 (GmbH Formation, Saksamaa) ja üheseks regressioonanalüüsiks programmi R versiooni 3.4.2 (R Core Team, 2015). Kõigi nelja rühma sotsiaal-demograafiliste ja muude iseloomustavate tunnuste kirjeldamiseks kasutati kirjeldavat statistikat ning rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral kasutati t-testi või Manni-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Nelja rühma võrdlemisel arvestati Bonferroni korrektsiooni (statistiliselt oluline erinevus on p ≤ 0,008). Luutiheduse riskitegurite selgitamiseks kasutati lineaarset regressioonanalüüsi. Esmalt vaadeldi erinevatesse rühmadesse kuulumist ja seejärel muid võimalikke tegureid: 1) kehakoostis – KMI, rasvamass, rasvavaba mass, rasvaprotsent; 2) toidust saadavate makro- ja mikrotoitainete kalorsus – valgud, lipiidid, süsivesikud, kiudained, kaltsium, magneesium, vitamiinid B12 ja D; 3) laboriväärtused – kaltsium, magneesium, vitamiinid B12 ja D; 4) muud tegurid – vanus, luu- ja lihaskonna kroonilised haigused, sissetulek (≤ 800, 801–2000 ja ≥ 2001 eurot), toidulisandina mikrotoitainete tarbimine, mõju WB BMD-le ja L1–L4 ning FN aBMD-le. Vaadeldi ka toidust mikrotoitaine saamise mõju selle laboriväärtusele. Regressioonanalüüsil loeti statistiliselt oluliseks erinevuseks p-väärtust ≤ 0,05. Tulemused Enamik uuritavaid oli abielus või vabaabielus (74,2%) ja kõrgharidusega (55,6%). Kehaliselt aktiivsete rühmas oli võrreldes eakatega enam vallalisi (30,3% vs. 0%, p = 0,03), kuid eakate rühmas (25,7%) oli rohkem leski kui muudes rühmades. Töötasu jäi enamikul 801–1600 euro vahele (39,9%). Võrreldes teiste rühmadega esines eakatel kõige rohkem kroonilisi tugiaparaadi haigusi (31,4%). Traumasid (24,2%) esines enam kehaliselt aktiivsetel naistel, kuid statistiliselt mitte rohkem kui muudes rühmades. D-vitamiini tarbiti lisaainena ülekaalukalt enam kui teisi lisaaineid (üle poole uuritavatest) kõikides rühmades. 35

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

keemia analüsaatorit Cobas e411 ning seerumi magneesiumi- ja kaltsiumikontsentratsiooni määramiseks täisautomaatanalüsaatorit Cobas c111.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kui arvestada kehakoostise parameetreid, siis olid eakad teiste rühmade liikmetega võrreldes lühemad (162,2 ±6,6 cm; p < 0,001), neil oli ka suurem KMI (mediaan ja kvartiilid 28,4 ja 25–32,4; p < 0,05), rasvamass (30,1; 23,7–37,8 kg; p < 0,001) ja rasvaprotsent (40,8 ±5,1; p < 0,001). Suurim kehamass (73,4; 68–84 kg) ja rasvavaba mass (46; 43–48,1 kg) oli Fitlapi toitumiskava järgijatel. Võrreldes teiste rühmadega oli kehaliselt aktiivsete kehamass (62; 57,3–69,5 kg), KMI (21,4; 20,3–24,2) ja rasvamass (16; 13–37,8) kõige väiksemad, kuigi rasvavaba mass ei erinenud Fitlapi rühma omast. Jälgides mikroelementide hulka veres oli B12-vitamiini sisaldus väiksem kontrollrühma uuritavatel (430,4; 359,8–510,3 pg/ml; p < 0,05). Teiste mikroelementide hulk veres ei erinenud. Võrreldes toidust saadavat keskmist kalorsust ning mikro- ja makrotoitaineid said toidust vähem energiat eakad (p < 0,05), aga ka kõiki makrotoitaineid, magneesiumi ja kaltsiumi. Kõige vähem kiudaineid ja ka D-vitamiini said kontrollrühma esindajad. Kehaliselt aktiivsete ning Fitlapi rühma uuritavad said toidust rohkem kaloreid ja valku, kehaliselt aktiivsed rohkem süsivesikuid. Fitlapi toitumiskava järgijad said aga toidust vähem B12-vitamiini. Toidust saadava magneesiumi hulk erinevatel rühmadel ei erinenud. Kõige rohkem kaltsiumi ja D-vitamiini said toidust kehaliselt aktiivsed. Joonisel on esitatud uuringurühmade BMD võrdlevalt kogu keha, lumbaal- ja reieluukaela piirkonnas. Võrreldes teiste rühmadega oli luutihedus väiksem eakatel. Fitlapi rühma kuulujate BMD oli parem kogu keha ja lumbaalpiirkonnas; kehaliselt aktiivsete luutihedus oli n-ö parem reieluukaela piirkonnas.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST Joonis. Eri uuringurühma luutihedus võrdlevalt kogu keha, lumbaal- ja reieluukaela piirkonnas. LiL4 aBMD – lumbaalpiirkonna luutihedus, FN aBMD – reieluukaela luutihedus.

Fitlapi rühma kuulumine mõjutas määratud piirkondades BMD-d positiivselt ja eakate rühma kuulumine negatiivselt. Kehaliselt aktiivsete rühma kuulumine mõjutas positiivselt reieluukaela BMD-d (tabel). Eri piirkondade mõjurid on küllalt sarnased, kuid esineb mõningaid erisusi. Kõikide piirkondade BMD-d mõjutas positiivselt keha pikkus, kehamass, rasvavaba mass ja kaltsiumi toiduga saamine, negatiivne mõju oli aga eakamatel naistel ja kaltsiumi tarbimisel toidulisandina. Luutiheduse riskiteguriks ei osutunud kuulumine kontrollrühma; üldandmetest perekonnaseis, sissetulek, haridustase; kehakoostise parameetritest KMI, rasvaprotsent, toidust saadavad rasvad, süsivesikud ja kiudained; veres mikrotoitainete parameetrid; lisaainena magneesiumi, vitamiinide D ja B12 tarbimine. Kaltsiumihulk toidus vähendas kaltsiumihulka veres (koefitsient 0,0000,8; p = 0,025), kuid B12 ja D-vitamiin toidus suurendas nende sisaldust veres (vastavalt koefitsient 1,6; p = 0,01 ja koefitsient 8,0; p = 0,007).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tabel. Luutiheduse riskitegurid Lineaarne ühene regressioonanalüüs Eakate rühma kuulumine Fitlapi rühma kuulumine Spordirühma kuulumine

Kogu keha BMD

L1–L4 aBMD

koefitsient

FN aBMD koefitsient

–0,1

< 0,001

–0,1

< 0,001

–0,1

< 0,001

0,08

< 0,001

0,1

< 0,001

0,07

0,010

0,06

0,025

Töölkäimine

0,06

0,008

0,07

0,002

Vanus (a)

–0,002

< 0,001

–0,003

< 0,001

–0,004

< 0,001

Pikkus (cm)

0,007

< 0,001

0,008

< 0,001

0,009

< 0,001

Kehamass (kg)

0,002

< 0,001

0,002

< 0,001

0,002

< 0,001

Rasvamass (kg) Rasvavaba mass (kg) Toidust saadav kalorsus (kcal) Valgud toidust (g) Kaltsium toidust (mg) Kaltsium toidulisandina

0,000002

0,003 0,000004

< 0,001

0,000007

< 0,001

0,00001

< 0,001 0,000007

< 0,001

0,00004

0,049

0,00005

0,027

0,0008

0,034

0,001

0,025

0,00008

0,003

0,0001

0,008

0,00009

0,008

–0,1

0,001

–0,2

< 0,001

–0,1

0,011

*MO – statistiliselt mitteoluline; L1–L4 aBMD – lülisamba luutihedus; FN aBMD – reieluukaela luutihedus Arutelu Uuringu tulemused näitasid ootuspäraselt, et eakate BMD on igas uuritud piirkonnas väiksem. Vanust peetakse naissoo kõrval tähtsaimaks BMD-d mõjutavaks riskiteguriks (Sipilä jt 2020). Selle põhjusteks võivad olla nii luu moodustumise võime vähenemine (Tobias jt 2014) kui ka menopausijärgsed hormonaalsed muutused (Colon jt 2018). Samuti kaasneb vananemisega ka lihasjõu ja -massi vähenemine, kuid esindatud võivad 38

Rühmi võrreldes selgus, et kõige väiksem D-vitamiini sisaldus veres oli Fitlapi rühma kuulujatel, kusjuures nemad tarbisid D-vitamiini lisaainena kõige vähem. Kindlasti ei viita verenäitajad alati konkreetse aine tarbimisele ega sellele, milline on selle aine allikas – toit, toidulisand või päike. Samuti on tähtsad koosmõjud ja tulemus võib näidata, et D-vitamiin üksi ei avalda märkimisväärset mõju luumurdude vähenemisele, vaid soovitatav on kombinatsioon koos kaltsiumiga (Chakhtoura jt 2022). Toidulisandina soovitatakse kasutada ergokaltsiferooli (D2) asemel kolekaltsiferooli (D3, Bode jt 2020), kuid meil puudub ülevaade, millist lisandit uuritavad kasutasid. Magneesiumi- ja kaltsiumihulk toidus oli kõige suurem kehaliselt aktiivsetel ning kõige väiksem eakatel. Magneesiumil on tähtis osa luu ainevahetuses (Rondanelli jt 2022) ning piisav kaltsiumi tarbimine toiduga (1000–1200 mg päevas) on vajalik tugevate luude säilitamiseks (Vannucci jt 2018). Uuringu tulemused näitasid, et kaltsium toidulisandina mõjutas negatiivselt kogu keha BMD-d. Lisaainena kaltsiumi kasutamine selle imendumist soodustavate teguriteta võib viia olukorrani, kus see ladestub soovimatutesse kohtadesse, näiteks võib kaasa aidata kivide tekkele. 39

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

olla ka muud riskitegurid, nagu ravimite tarvitamine, endokriinsed ja vereloomehäired, geneetilised tegurid ning toitumisega seonduv (Rondanelli jt 2022). Parimad kogu keha BMD (lisaks ka lumbaalpiirkonnas) näitajad olid Fitlapi toitumiskava järgijatel. Selle dieedi positiivset mõju BMD-le on näidatud ka varem, mille puhul järeldati, et tasakaalustatud kaubandusliku toitumiskava regulaarne järgimine soodustab valgu ja mikrotoitainete (kaltsium ja magneesium) tarbimist (Parm jt 2022). Kehaliselt aktiivsete rühma kuulujatel oli suurem BMD reieluukaelal. Ka kehalise aktiivsuse positiivset mõju BMD-le on varem kirjeldatud (Santos jt 2017) ja seda seostatakse suurema lihasmassiga (Sipilä jt 2020). Siiski on pigem näidatud kehalise aktiivsuse tugevamat mõju luudele lapsepõlves; suurem saavutatud luumass kasvueas ennetab või aeglustab osteoporoosi ja sellega seotud luumurdude riski täiskasvanueas (Erlandson jt 2012).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kuna ebapiisav kaltsiumi tarbimine on siiski seotud luumurdude suurenenud riskiga, on soovitatav arvestada iga ja riskitegureid kaltsiumi igapäevasel tarbimisel koos regulaarse kehalise aktiivsuse (Vannucci jt 2017) ning piisava koguse D-vitamiini ja magneesiumiga (Rondanelli jt 2022). Eakad said toiduga suhteliselt vähem kõiki mikro- (v.a D-vitamiin) ja makrotoitaineid. Regressioonanalüüsi tulemused näitasid, et just toidu kalorsus ja valgud suurendavad kogu keha ning reieluukaela BMD-d. Uuringud on näidanud (Wallace ja Frankenfeld 2017, Groenendijk jt 2019), et valgu tarbimine (vähemalt 1 g kilogrammi kehakaalu kohta) on vajalik piisava BMD ning lihasmassi ja jõu säilitamiseks. Nagu juba kirjeldatud, said toidust valku kõige vähem eakad. Vananemisest tingitud lihasjõu ja -massi kaotus suurendab osteoporoosi riski ning eakamad peaksid lihaste säilitamiseks ja taastamiseks tarbima valku veidi enam – keskmine valgu tarbimine 1,2 g/kg päevas ja sarkopeenia korral kuni 1,5 g/kg päevas (Rondanelli jt 2022). Tasakaalustatud toitumist võib pidada luuhõrenemise ennetamise esimeseks sammuks (Rondanelli jt 2022). Ka toidust saadav kalorsus on tähtis ja see oli kõige suurem kehaliselt aktiivsete rühma kuulujatel. Viimased said toidust kõige rohkem süsivesikuid, kuid kiudainete ja valgu osakaal oli kõige suurem Fitlapi rühma kuulujatel. Just valku on seostatud parema BMD-ga (Heaney ja Layman 2008, Parm jt 2022) ning eraldi tegurina mõjutas see positiivselt nii kogu keha kui ka reieluukaela BMD-d. Ka piisav süsivesikute rühma kuuluvate kiudainete tarbimine on luude jaoks tähtis (Rondanelli jt 2022). Kontrollrühma liikmed said toidust kõige vähem Dvitamiini ja kiudaineid. Seega näitavad selle töö tulemused seoses luudega Fitlapi rühma n-ö õigemat toitumist. Antud uuringu tulemused näitasid, et Fitlapi rühma kuulujatel oli ka suurem keha- ja rasvavaba mass, mis mõlemad mõjusid regressioonanalüüsi tulemusi arvestades luudele positiivselt. Suuremat kehamassi seostatakse tavaliselt suurema BMD-ga, mis on tõenäoliselt tingitud luustruktuurile 40

Kuigi eakatel oli kõige suurem rasvamass ja kõrgem rasvaprotsent, mis üldiselt mõjus BMD-le positiivselt, siis ilmselt kaalusid eakatel need mõjud üle muud vanusega seotud tegurid (näiteks hormonaalsed muutused), mistõttu nende luud olid hõredamad. Varasemad uuringute tulemused kehamassi, rasvamassi ja KMI ning BMD seostest on erinevad. Näidatud on, et rasvumine soodustab muutusi, mis kahjustavad luude tervist (Rondanelli jt 2022). Samas on näidatud, et eakate luudele on suurem KMI kaitseteguriks, eriti näitaja üle 25 kg/m2 (Silva jt 2015). Hassan jt (2020) on näidatud positiivset korrelatsiooni BMD ja rasvamassi vahel. Sellest tulenevalt võib oletada, et väiksema KMI ja rasvamassi korral oleks võinud vanemaealiste luud olla veel halvemas olukorras. Uuringu positiivne külg on valimi erinevad uuringurühmad, mis võimaldavad riskirühmi selgitada. Negatiivne külg on andmete puudumine muude BMD-d mõjutavate tegurite kohta, nagu suitsetamine ja hormonaalsete ravimite (sh rasestumisvastaste vahendite) pikaajaliste kasutamine. Veel puuduvad andmed kehalise aktiivsuse kohta lapseeas. Oleks vaja BMD kujunemist hindavat longituuduuringut, mis algaks lapseeas, kuid sellist uuringut on keeruline korraldada. Menüü andmete analüüsis ei pruugi olla kajastatud kõik söödud toiduained, sest andmed saadakse 41

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

avaldatavast suuremast raskusest (Fassio jt 2018). Kehamassi mõju BMD-le ei ole aga alati seotud rasvamassiga (Hassan jt 2020), vaid pigem rasvavaba massi hulgaga, mis on tõenäoliselt tingitud luu- ja lihaskonna süsteemi enda suuremast kasutamisest. Sellepärast on gravitatsioonijõu tõttu luusüsteemil suurem koormus (Rondanelli jt 2022). Kuigi Fitlapi rühm oli valinud ka vastava dieedi kehamassi vähendamiseks, siis ilmselt ei olnud nad veel oma eesmärki saavutanud ja vähemalt käesolev olukord mõjus nende luudele soodsalt. Kehaliselt aktiivsete rühma kuulujad olid kõige pikemad ning väiksema kehamassi, KMI ja rasvamassiga, kuid vastavasse rühma kuulumine mõjus positiivselt just reieluukaela luudele. Ilmselt mängib siin oma osa nii nende pikkus kui ka treening ja sellega seotud rasvavaba mass.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

mõne päeva kohta. Samas on tegemist tunnustatud metoodikaga, mis annab toitumisest siiski ülevaate. Järeldused Eakatel on võrreldes noorematega ootuspäraselt hõredamad luud. Tugevamad kogu keha ja lumbaalpiirkonna luud on Fitlapi toitumiskava järgijatel ning tugevamad reieluukaela piirkonna luud kehaliselt aktiivsetel naistel. Muudest teguritest on BMD seisukohast tähtsamad kehakoostise näitajad. Mikrotoitainete hulk veres ei mõjuta BMD-d. Positiivselt mõjutab kogu keha BMDd toidu suurem kalorsus, makrotoitainetest valgud ja mikrotoitainetest kaltsium. Luutihedusele mõjub negatiivselt kaltsiumi tarbimine toidulisandina. Allikaloend Bode, L. E., Brown, M. M., Hawes, E. M. (2020). Vitamin D supplementation for extraskeletal indications in older persons. The Journal of Post-Acute and Long-Term Care Medicine, 21(2): 164–171. Chakhtoura, M., Bacha, D. S., Gharios, C., Ajjour, S., Assaad, M., Jabbour, Y., Kahale, F., Bassatne, A., Antoun, S., Akl, E. A., Bouillon, R., Lips, P., Ebeling, P. R., Fuleihan, G. E-H. (2022). Vitamin D supplementation and fractures in adults: a systematic umbrella review of meta-analyses of controlled trials. The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 107(3): 882–898. Colon, C. J. P., Molina- Vicenty, I. L., Frontera-Rodríguez, M., García-Ferré, A., Rivera, B. P., Cintrón-Vélez, G., Frontera-Rodríguez, S. (2018). Muscle and bone mass loss in the elderly population: advances in diagnosis and treatment. Journal of Biomedicine, 3: 40–49. Erlandson, M. C., Kontulainen, S. A., Chilibeck, P. D., Arnold, C. M., Faulkner, R. A., Baxter-Jones, A. D. G. (2012). Higher premenarcheal bone mass in elite gymnasts is maintained into young adulthood after long-term retirement from sport: a 14year follow-up. Journal of Bone and Mineral Research, 27(1): 104–110. Fabiani, R., Naldini, G., Chiavarini, M. (2019). Dietary patterns in relation to low bone mineral density and fracture risk: a systematic review and meta-analysis. Advances in Nutrition, 10(2): 219–236. 42

The obesity paradox and osteoporosis. Eating and Weight Disorders – Studies on Anorexia, Bulimia and Obesity, 23: 293–302. Golden, N. H., Abrams, S. A., Daniels, S. R., Corkins, M. R., Ferranti, S. D., Magge, S. N., Schwarzenberg, S. J. (2014). Optimizing bone health in children and adolescents. American Academy of Pediatrics, 134(4): e1229–e1243. Groenendijk, I., Boeft, L., Loon, L .J. C., Groot, L. C. P. G. M. (2019). High versus low dietary protein intake and bone health in older adults: a systematic review and metaanalysis. Computational and Structural Biotechnology Journal, 17(2019): 1101–1112. Hassan, N. E., El-Masry, S. A., Banna, R. A., Al-Tohamy, M., El-Lebedy, D., Abdelhalim, D. A., Amin, D., Megahed, S., Khalil, A. (2020). Bone health and its relation to energy intake, fat mass and its distribution. Pakistan Journal of Biological Sciences, 23(8): 1075– 1085. Heaney, R. P., Layman, D. K. Amount and type of protein influences bone health. The American Journal of Cinical Nutrition, 87(5): 1567–1570. Karaguzel, G., Holick, M. F. (2010). Diagnosis and treatment of osteopenia. Reviews in Endocrine and Metabolic Disorders, 11: 237–251. Nutridata rakendused. Nutridata. https://tap.nutridata.ee/et/avaleht Parm, Ü., Tamm, A.-L., Aasmäe, T., Liiv, K., Orav, A., Jaansoo, E., Lohu, K., Tamme, I. (2022). Regular and long-term effects of a commercial diet on bone mineral density. Dietetics, 1(2): 78–87. Rondanelli, M., Faliva, M. A., Barrile, G. C., Cavioni, A., Mansueto, F., Mazzola, G., Oberto, L., Patelli, Z., Pirola, M., Tartara, A., Riva, A., Petrangolini, G., Peroni, G. (2022). Nutrition, physical activity, and dietary supplementation to prevent bone mineral density loss: s food pyramid. Nutrients, 14(1): 74. Santos, L., Elliott- Sale, K. J., Sale, C. (2017). Exercise and bone health across the lifespan. Biogerontology, 18: 931–946. Sarafranzi, N., Wambogo, E. A., Shepherd, J. A. (2021). Osteoporosis or low bone mass in older adults: United States, 2017–2018. NCHS data brief. DOI: http://dx.doi. org/10.15620/cdc:103477. Silva, A. C. V., Rosa, M. I., Fernandes, B., Lumertz, S., Diniz, R. M., Reis, Damiani, M. E. F. (2015). Factors associated with osteopenia and osteoporosis in women undergoing bone mineral density test. Revista Brasileira de Reumatologia, 55(3): 223–228. 43

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Fassio, A., Idolazzi, L., Rossini, M., Gatti, D., Adami, G., Giollo, A., Viapiana, O. (2018).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sipilä, S., Törmäkangas, T., Sillanpää, E., Aukee, P., Kujala, U. M., Kovanen, V., Laakkonen, E. K. (2020). Muscle and bone mass in middle-aged women: role of menopausal status and physical activity. Journal of Cachexia, Sarcopenia and Muscle, 11(3): 698–709. Stagi, S., Cavalli, L., Lurato, C., Seminara, S., Brandi, M. L., Martino, M. (2013). Bone metabolism in children and adolescents: main characteristics of the determinants of peak bone mass. Clinical Cases in Mineral and Bone Metabolism, 10(3): 172–179. Sunil Kumar, K. H., Bhaskar, P. (2012). Osteoporosis- an emerging disease of the 21st century, part 1: An overview. Journal of Family Medicine and Primary Care, 1(1): 66–68. Tobias, J. H., Gould, V., Brunton, L., Deere, K., Rittweger, J., Lipperts, M., Grimm, B. (2014). Physical activity and bone: may the force be with you. Frontiers in Endocrinology, 5. DOI: https://doi.org/10.3389/fendo.2014.00020. Vannucci, L., Fossi, C., Quattrini, S., Guasti, L., Pampaloni, B., Gronchi, G., Giusti, F., Romagnoli, C., Cianferotti, L., Marcucci, G., Brandi, M.L. (2018). Calcium intake in bone health: A focus on calcium-rich mineral waters. Nutrients, 10(12). DOI: https://doi.org/10.3390/nu10121930. Vannucci, L., Masi, L., Gronchi, G., Fossi, C., Carossino, A. M., Brandi, M. L. (2017). Calcium intake, bone mineral density, and fragility fractures: evidence from an Italian outpatient population. Archives of Osteoporosis, 12 (40). DOI: 10.1007/ s11657-017-0333-4. Wallace, T. C., Frankenfeld, C. L. (2017). Dietary protein intake above the current RDA and bone health: a systematic review and meta-analysis. Journal of the American College of Nutrition, 36(6): 481–496. What is osteoporoosis? International Osteoporosis Foundation. https://bit.ly/3PX07uV

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

LAPSEEA UNEPAANIKA, SELLE PÕHJUSED JA VALLANDAVAD TEGURID NING MEETMED UNEPAANIKA DIAGNOOSIGA LAPSE TOETAMISEKS Childhood Sleep Terrors: Causes, Triggers, and Supportive Measures for Diagnosed Children Kadri Põder, Sirje Sammul Abstract Sleep terrors occur predominantly in pediatric populations and are considered transient, abnormal physiological events. Although childhood sleep terrors are considered a benign condition, sleep terrors can cause discomfort and embarrassment for the child and considerable concern for the parent. The aim of the research was to describe the causes and triggers of sleep terrors and measures to support a child diagnosed with sleep terrors. This research was a theoretical literature review. In total 66 sources were used in the study, of which 61 were scientific articles. As a result of the research, sleep terrors are primarily caused by genetic factors. The development of sleep terrors in the offspring can be predicted by a history of sleep terrors or sleepwalking in the parents. Triggers for sleep terrors in childhood can be related to physical health problems, mental disorders and psychological well-being, medication and vitamin use, the surrounding environment and other factors. Sleep terrors can be managed with appropriate investigation and raising parental awareness of sleep terrors, helping the child to avoid sleep deprivation, improving sleep hygiene, eliminating factors that disturb sleep, and making the surrounding environment safe for the child. Keeping sleep diaries and implementing scheduled awakenings may be necessary in more complex cases of sleep terrors. In exceptional cases, cognitive-behavioral therapy and/or pharmacotherapy may provide help. Keywords: sleep terrors, causes, triggers, supportive measures, child 45

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sissejuhatus Unepaanika on dramaatiline sündmus lapseeas, mis seisneb äkilises unest ärkamises. Sellega kaasneb tavaliselt erineva raskusastmega motoorne aktiivsus, nagu karjumine, ebaregulaarsed ja intensiivsed verbalisatsioonid, hirmutunne ning lohutamatu nutmine. Peale selle võib esineda võimalikku ennast ohustavat käitumist ning äärmuslikku emotsionaalset ja autonoomset aktivatsiooni, nagu tahhükardia, tahhüpnoe, naha õhetamine, higistamine ja müdriaas. Ärkamisel esineb vaimne segadus ja osaline või täielik amneesia unepaanika episoodi kohta (Stores 2014, Gedam jt 2017). Unepaanikat peetakse mitte-REM-unefaasi (non-rapid eye movement, NREM) häireks, mis liigitub NREM-i parasomniate alla ja on tuntud ka kui erutushäired (disorders of arousal, DoA) (Mason ja Pack 2007, Pacheco 2022). Unepaanika mõjutab tavaliselt lapsi vanuses 18. elukuust kuni 13. eluaastani (Petit jt 2015) ning põhjustab märkimisväärset ärevust lapsevanematele (Ifran jt 2017). Laps, isegi kui ta on pealtnäha ärkvel, ei tunne oma vanemaid ära, lohutamiskatsed ei aita ja võivad lapse segadust pikendada või isegi süvendada (Tinuper jt 2012). Unepaanika hoogude all kannatavad lapsed võivad päevasel ajal tunda unisust, väsimust, ärevust ja depressiooni (Carrillo-Solano jt 2016). Isegi kergetel unepaanika episoodidel võib olla pikaajaline psühholoogiline mõju, mida tuleb arvesse võtta, eriti kui haigusseisund ei lahene (Richarde 2018). Unepaanika on lapseeas levinud. Näiteks Kanada ja Hiina ülikoolide ühisuurimusest nähtub, et maailmas esineb unepaanikat hinnanguliselt 1–6,5%-l lastest vanuses 1–12 eluaastat (Leung jt 2020). Samas Kanada uurimuse kohaselt esineb unepaanikat 56%-l lastest vanuses 1,5–13 eluaastat (Petit jt 2015). Lastevanemate vähese teadlikkuse tõttu on unepaanika aladiagnoositud (Leung jt 2020), sest paljud unepaanikaga laste vanemad ei saa või ei otsi abi (Richarde 2018).

Kirjanduse ülevaate meetodil uurimistöö koostamiseks kasutati uusimaid eelretsenseeritud teadusartikleid, mis on ilmunud aastatel 2003–2023. Kümme allikat pärinesid varasematest aastastest, sest sisaldasid tähtsat teavet nii unepaanikat vallandavate tegurite kui ka lapsevanemate toetusmeetmete kohta. Uurimuses kasutati kokku 66 allikat, millest 61 olid teadusartiklid (neist 26 empiirilised uurimused ja 35 kirjanduse ülevaated). Märksõnad: unepaanika, põhjused, vallandavad tegurid, toetavad meetmed, laps. Tulemused ja arutelu Unepaanika põhjused lapseeas Unepaanika täpne etioloogia ei ole teada (Irfan jt 2017, Boyden jt 2018). Unepaanika episoodid ilmnevad NREM-i sügavaimas staadiumis ehk aeglases unes, tavaliselt öö esimeses kolmandikus (Tinuper 2012). Erutushäirete suur esinemissagedus lapseeas võib tuleneda unestruktuuri ebatäielikust küpsemisest (Derry jt 2006, Hopkins ja Glaze 2008). Geneetilise mõju osakaal on erinevate uurimuste andmetel alates 22%-st Aasias kuni kõrge 96%-ni USA-s ja Kanadas (Kales jt 1980, Nguyen jt 2008). Mitu empiirilist uuringut on leidnud, et unepaanika ja geneetiliste tegurite vahel esineb seos esimese kuni kolmanda astme sugulaste vahel. Näiteks Türgis uuritud 4–12-aastaste unepaanikaga laste (n = 81) esimese astme

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Parasomniaid on uuritud Eestis ühes empiirilises uuringus, milles leiti, et need on sagedad kaebused teise klassi õpilaste seas ja et Eesti lapsevanemate teadlikkust laste unetervise sümptomitest tuleb parandada (Vaher jt 2013). Samas on unepaanikat käsitletud vähe. Välja on toodud põhilised unepaanika sümptomid, kuid võimalikke meetmeid unepaanikaga lapse toetamiseks ei ole kirjeldatud. Artikkel põhineb lõputööl, mille eesmärk oli tõenduspõhisele kirjandusele tuginedes kirjeldada unepaanika põhjuseid ja vallandavaid tegureid ning meetmeid unepaanika diagnoosiga kuni 18-aastase lapse toetamiseks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

sugulastest esines 22,2%-l anamneesis unepaanika (Özkaya ja Grüngör 2019). Samuti võib lapsevanemate unes kõndimise anamnees olla seotud unepaanika tekkimisega nende järeltulijatel (Petit jt 2015). Uuringutega on leitud, et olenevalt kliinilisest sarnasusest viitavad unepaanika ja unes kõndimine ühisele geneetilisele eelsoodumusele ja sarnastele patofüsioloogilistele mehhanismidele (Kales jt 1980, Petit jt 2005). Näiteks esines unepaanikat 47,4%-l Kanada lastest, kellel üks vanem oli olnud unes kõndija, ja 61,5%-l lastest, kelle mõlemal vanemal oli esinenud unes kõndimist. Varajases lapseeas kogetud unepaanika on kolmandikul lastest seotud hilisemas lapsepõlves unes kõndimise ja kaasneva unepaanikaga või ilma (Petit jt 2015). Selle artikli autori hinnangul ei näi geneetilise mõju osakaal unepaanika tekkimisel olevat ajas muutunud, mistõttu lapsevanemad, kellel on lapseeas esinenud unepaanikat või unes kõndimist, peaksid olema valmis, et nende järeltulijal võib esineda unepaanikat. Unepaanikat vallandavad tegurid lapseeas Unepaanika ja erinevate haiguslike seisundite vahel esineb seoseid, mis võivad soodustada une katkemist. Geneetilise eelsoodumusega lapsel võivad unepaanika hoo esile kutsuda, näiteks obstruktiivne uneapnoe (Bhargava 2011, Guilleminault jt 2003), norskamine (Dong Soon jt 2017), teised raskemad uneaegsed hingamishäired (Vaher jt 2013), rahutute jalgade sündroom, perioodiline jäsemete liikumise sündroom, öine epilepsia (Bhargava 2011, Irfan jt 2017), nahahaigustest vitiliigo (Mouzas jt 2008) ning palavikuga kulgev haigus (Stores 2010). Näiteks USA-s läbi viidud uuring 84 lapsel vanuses 2–11eluaastat näitas, et 58%-l lastest, kellel esinevad korduvad unepaanika hood või unes kõndimine, esineb kerge uneaegne hingamishäire või perioodiline jäsemete liikumise sündroom (Guilleminault jt 2003). Korea kuni 18-aastaste laste seas (n = 936) leiti statistiliselt oluline seos (p < 0,001) norskamise ning unepaanika esinemissageduse suurenemise vahel (Dong Soon jt 2017). Kreeka uurimuse kohaselt esines laikpigmendituse (vitiliigo) põdejate hulgas lapseeas 48

Teadusuuringute kohaselt pole vähem tähtsad ka psüühikahäirete ja psühholoogilise heaoluga seotud tegurid, kuigi seoseid unepaanikaga on leitud pigem noorukitel kui väikelastel (Gau ja Soong 1999, Bhargava 2011, Fleetham ja Fleming 2014). Unepaanika diagnoosiga noorukite hulgas esineb rohkem ärevushäireid, lihtfoobiaid, enesetapumõtteid ning sigarettide või alkoholi tarbimist (Gau ja Soong 1999). Stress võib olla tugev vallandav mehhanism, mis on seotud unepaanika suurema esinemissagedusega emotsionaalselt tundlikel inimestel (Kales jt 1980, Owens jt 1999, Wolke ja Lereya 2014). Näiteks Taiwanis läbiviidud uuringus, kus uuringurühma kuulus 21 unepaanika ja unes kõndimise anamneesiga 13–15-aastast õpilast ja kontrollrühma 30 tervet samavanust õpilast, esines uuringurühma noortel (85,7%) oluliselt enam (p < 0,05) ärevushäireid, paanikahäireid, lihtfoobiaid või enesetapumõtteid ning samuti sigarettide või alkoholi tarbimist võrreldes kontrollrühmaga (Gau ja Soong 1999). Kanada 6–16-aastaste laste (n = 1353) hulgas esines statistiliselt oluliselt rohkem (p < 0,001) ärevust unepaanika diagnoosiga lastel võrreldes diagnoosita lastega, mis kinnitab seost ärevuse ja unepaanika vahel (Laberege jt 2000). Kanada longituuduuringus 2,5–6-aastaste laste (n = 1492) hulgas ilmnes eraldusärevus tegurina, mis oli suurel määral (p < 0,001) seotud unepaanikaga (Petit jt 2007). Peale selle on mitu teist uurimust leidnud, et unepuudus ja üleväsimus on sagedamad põhjused unepaanika tekkimisel (Kales jt 1980, Owens jt 1999, Guilleminault jt 2003) või unepaanika hoo ägenemisel (Hoban 2010, Wolke ja Lereya 2014). Kanada uurimuse kohaselt on püsivad unepaanika episoodid korrelatsioonis (p < 0,001) püsiva unisusega (Petit jt 2007). Psühhoosi sümptomite ja unepaanika 49

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

statistiliselt oluliselt rohkem (p < 0,001) unehäireid, sh esines lapseeas unepaanikat 56%-l vitiliigo ja 40,4%-l muude dermatoloogiste diagnoosidega patsientidest (Mouzas jt 2008). Eriti tähtis on unepaanika eristamine öisest epilepsiast (Stores 2010). Nii unepaanika kui ka teatud tüüpi öised epileptilised hood algavad ootamatult NREM-une faasis, haigusseisunditega kaasneb tugev hirmutunne, mis põhjustab tahhükardiat ja higistamist (Lomboroso 2000).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

vaheline seos viitab asjaolule, et unepaanika võib olla psühhootilise häire varane näitaja hilises lapsepõlves (Fisher jt 2013). Keskkondlike mõjude osa unepaanika episoodide esinemisel on peetud senini väikseimaks. Unepaanikat võivad esile kutsuda nii võõras kui ka mürarikas magamiskeskkond, ruumi õhutemperatuuri järsk muutus (Stores 2010, Fleetham ja Fleming 2014) ning võõra keskkonnaga kaasnev ärevus (Nguyen jt 2008, Boyden jt 2018). Veel võivad unepaanikat vallandada teatud ravimid, näiteks antidepressantidest selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, rahustitest bensodiasepiinid (Tinuper jt 2012, Richarde 2018). Tuleb välja, et allergiavastasel ravimil tsetirisiinil

võib olla seos unepaanika episoodide sagenemise ja/või nende

tugevnemisega, mistõttu on tähtis teada ravimite võimalikke kõrvaltoimeid seoses unepaanika ägenemisega (Hussain ja Aziz 2021). Lisaks on ebatervisliku une riskitegurina kirjeldatud väikest D-vitamiini sisaldust, seostades selle puudust suurema riskiga unepaanika tekkeks. Patsientidel, kellel oli rohkem kui viis unepaanika episoodi kuus, esines organismis normist (25 OH) statistiliselt oluliselt väiksem (p < 0,001) D-vitamiini sisaldus võrreldes nendega, kellel esines vähem unepaanika hooge (Gao jt 2018). Käesoleva artikli autori hinnangul seisneb õendustegevus hoolikas anamneesi kogumises, sh geneetilise teguri tuvastamine, ravimite kõrvaltoimete või D-vitamiini puuduse märkamisel ning lapse vaimse ja füüsilise tervise terviklikul hindamisel. Meetmed unepaanika diagnoosiga lapse toetamiseks Unepaanikaga tegelemisel tuleb keskenduda peamiselt lapsevanemate teadlikkuse parandamisele, millega suureneb nende kindlustunne. Vanemaid tuleb rahustada, et unepaanika on olemuselt iseenesest taanduv seisund ning enamikul lastel lõpevad unepaanika episoodid puberteediea alguses (Bhargava 2011, Galbiati jt 2016). Üldjuhul ei ole unepaanika episoodi ajal esinev käitumine kahjulik, kuid põhjustab lapsevanematele märkimisväärset stressi ja häirib nii nende kui ka lapse und. Seega on vanematel kasulik teada, et last ei ole vaja episoodi ajal ohjeldada ega 50

Järjepidev magamaminekueelne rutiin vähendab ärevust (Stores ja Wiggs 1998, Carno jt 2003). Vajalikuks võib osutuda vanematel unepäeviku pidamine, mis soodustab uneaegade rutiinset märkimist ja neist kinni pidamist, aidates tugevdada unepuuduse vältimise põhimõtet. See aitab vähendada parasomniate esinemissagedust ja kestust (Mason ja Pack 2007). Kui unepaanika episoodi ajal esineb unes kõndimist, on tähtis lapse unekeskkonna ümberkujundamine, piirates lapse juurdepääsu potentsiaalselt ohtlikele aladele nii maja sees kui ka väljaspool (Hoban 2010). Ühe meetmena võib kaaluda planeeritud äratamise meetodit laste puhul, kellel esinevad sagedad öised ärkamised, sest see pikendab süstemaatiliselt lapse uneaega (Kuhn ja Elliott 2003, Bhargava 2011). Siiski tuleb unepuuduse ja üleväsimuse korral planeeritud äratuse meetodile erilist tähelepanu pöörata, sest võib esineda risk olukorra halvenemiseks (Owens jt 1999, Galbiati 2015). Käesoleva artikli autor on samuti arvamusel, et lühike une kestus ja unepaanikast tekkiv ärevus võivad omakorda suurendada lapse füüsilise tervise ja käitumisprobleemide tekkeriski. Seetõttu on ärevuse ja stressi juhtimine ning uneaja korrigeerimine ülitähtis. Pikkade ja korduvate unepaanika hoogude ennetamisel võib abi olla psühholoogilisest lähenemisest, nagu psühhoteraapia, lõõgastusteraapia ja hüpnoos (Bruni jt 2008, Tinuper jt 2012, Galbiati jt 2015). Juhtumiaruande järgi tõi psühhoteraapia sessioonide käigus traumaatiliste sündmuste läbitöötamine kaasa 8-aastase lapse unepaanika sümptomite vähenemise parema psühhosotsiaalse kohanemise kaudu (Ahluwalia ja Hirisave 2008). Keerulisemate unepaanika juhtumite puhul võib osutuda vajalikuks kasutada diagnostilisi uuringuid, nagu polüsomnograafia ja EEG salvestused 51

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

äratada (Mason ja Pack 2007). Esmased meetmed unepaanika diagnoosiga lapse toetamiseks on episoodide raskuse hindamine ja võimaliku kaasuva unehäire tuvastamine (Hoban 2010, Hussain ja Aziz 2021), samuti võimalike esilekutsuvate tegurite ennetamine, nagu unepuudus, stress ja häirivad tegurid unekeskkonnas (Mason ja Pack 2005, Galbiati jt 2016, Richarde 2018).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

(Mason ja Pack 2005, Stores 2010, Irfan jt 2017), sest epilepisa eristamine parasomniatest on tähtis (Derry jt 2006, Stores 2010). Viimase lahendusena pakutakse farmakoloogilist ravi neile lastele, kelle unepaanika episoodi aegne tegevus võib olla endale või teistele ohtlik, episoodid muutuvad sagedamaks või püsivad ka täiskasvanueas (Mason ja Pack 2005, Fleetham ja Fleming 2014, Galbiati jt 2016). Esmavaliku ravimina soovitatakse bensodiasepiine ja antidepressante (Irfan jt 2017), kuigi lastel üldiselt ei soovitata psühhotroopsete ravimite kasutamist, sest need võivad maskeerida unepaanika sümptomeid (Bruni jt 2008). Käesoleva artikli autor nõustub, et psühholoogilisest lähenemisest võib olla lapseeas kasu enda tunnete ja mõtete paremaks tõlgendamiseks ning suunamiseks, väärides abistava meetodina enam tähelepanu ja kasutamist. Samuti tuleb lapse unepaanika korral teha väiksemagi kahtluse puhul eriuuringud, et kinnitada unepaanika diagnoos ning välistada öine epilepsia. Õe pädevuses on erinevate mittefarmakoloogiliste sekkumiste tutvustamine lapsevanematele. Järeldused Kuigi unepaanika põhjuste täpne etioloogia lapseeas ei ole teada, on olulisemaks põhjuseks peetud geneetilist eelsoodumust. Unepaanikat vallandavad tegurid lapseeas võivad olla seotud füüsilise tervisega, nagu öine epilepsia, obstruktiivne uneapnoe, rahutute jalgade sündroom, norskamine ja teised raskemad hingamishäired ning mõned nahahaigused, kuid ka võõras magamiskeskkond ja palavikuga kulgev haigus. Unepaanika riski suurendavad stress, unepuudus ja üleväsimus ning psüühikahäiretest ärevus- ja paanikahäired ning psühhoos. Ravimitest suurendavad unepaanika esinemise riski allergiavastaste preparaatide, antidepressantide ja rahustite tarvitamine, kuid ka D-vitamiini puudus. Meetmed unepaanika diagnoosiga lapse toetamiseks algavad lapsevanemates kindlustunde tekitamisest ning teadlikkuse suurendamisest unepaanika kohta, episoodide raskuse hindamisest, kaasuva unehäire 52

Allikaloend Ahluwalia, H., Hirisave, U. (2008). The Terrors of the Night: Creative Psychotherapeutic Approach in a Case of a Child with Parasomnia. Journal of Indian Association for Child & Adolescent Mental Health, 14(1): 80–92. Bhargava, S. (2011). Diagnosis and management of common sleep problems in children. Pediatrics in Review. 32(3): 91–8. Boyden, S. D., Pott, M., Starks, P. T. (2018). An evolutionary perspective on night terrors. Evolution, Medicine, and Public Health, 14(1): 100–105. Bruni, O., Finotti, E., Novelli, L., Ferri, R. (2008). Parasomnias in children. Somnologie, 12: 14–22. Carno, M.-A., Hoffman, L. A., Carcillo, J. A., Sanders, M. H. (2003). Developmental Stages of Sleep From Birth to Adolescence, Common Childhood Sleep Disorders: Overview and Nursing Implications. Journal of Pediatric Nursing, 18(4): 274–283. Carrillo-Solano, M., Leu-Semenescu, S., Golmard, J.-L., Groos, E., Arnulf, I. (2016). Sleepiness in sleepwalking and sleep terrors: a higher sleep pressure? Sleep Medicine, 26: 54–59. Derry, C. P., Duncan, J. S., Berkovic, S. F. (2006). Paroxysmal motor disorders of sleep: the clinical spectrum and differentiation from epilepsy. Epilepsia, 47(11): 1775–91. Dong Soon, K., Cho, L. L., Young, M. A. (2017). Sleep problems in children and adolescents at pediatric clinics. Korean Journal of Pediatrics, 60(5): 158–165. Fisher, H. L., Lereya, S. T., Thompson, A., Lewis, G., Zammit, S., Wolke, D. (2013). Childhood Parasomnias and Psychotic Experiences at Age 12 Years in a United Kingdom Birth Cohort. Sleep, 37(3): 475–482. Fleetham, J. A., Fleming, J. A. E. (2014). Parasomnias. Canadian Medical Association CMAJ, 186(8): 273–280.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tuvastamisest ja ravist. Vajalik on õpetada unepuuduse vältimist, andes unehügieeni parandamiseks nõuandeid, millest tähtsamad on und segavate tegurite kõrvaldamine ja ümbritseva unekeskkonna ohutuse suurendamine. Erandlike juhtumite korral võib tuua kasu planeeritud äratamise meetodi kasutamine või psühholoogi kaasamine kognitiivkäitumisteraapia rakendamiseks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Galbiati, A., Manni, R., Terzaghi, M., Rinaldi, F., Zucconi, M. (2016). Disorders of Arousal. Current Sleep Medicine Reports, 2: 53–63. Gao, Q., Kou, T., Zhuang, B., Yangyang, R., Dong, X., Qiuzhen, W. (2018). The Association between Vitamin D Deficiency and Sleep Disorders: A Systematic Review and Meta-Analysis. Nutrients, 10(10): 1–13. Gau, S. F., Soong, W. T. (1999). Psychiatric comorbidity of adolescents with sleep terrors or sleepwalking: a case-control study. The Australian and New Zealand Journal of Psychiatry, 33(5): 734–9. Gedam, S. R., Patil, P. S., Shivji, I. A. (2017). Childhood night terrors and sleepwalking: diagnosis and treatment. Open Journal of Psychiatry & Allied Sciences, 9: 73–4. Guilleminault, C., Palombini, L., Pelayo, R. (2003). Sleepwalking and sleep terrors in prepubertal children: what triggers them? Pediatrics, 111(1): 17–25. Hoban, T. F. (2009). Sleep disorders in children. Annals of the New York Academy of Sciences.1184: 1–14. Hopkins, B., Glaze, D. (2008). Disorders of arousal in children. Pediatric Annals, 37(7): 481–7. Hussain, S., Aziz, S. G. (2021). A case report of sleep terrors exacerbated by cetirizine. Journal of Clinical Sleep Medicine, 17(1): 99–101. Irfan, M., Schenck ,C. H., Howell, M. J. (2017). Non-rapid eye movement sleep and overlap parasomnias. Continuum. 23(4): 1035–1050. Kales, A., Soldatos, C. R., Bixler, E. O., Ladda, R. L., Charney, D. S., Weber, G., Schweitzer, P. K. (1980). Hereditary factors in sleepwalking and night terrors. The British Journal of Psychiatry: the Journal of Mental Science, 137: 111–118. Laberge, L., Tremblay, R. E., Vitaro, F., Montplaisir , J. (2000). Development of Parasomnias From Childhood to Early Adolescence. Pediatrics, 106: 67–74. Leung, A. K. C. , Leung, A. A. M., Wong, A. H. C., Hon, K. L. (2020). Sleep Terrors: An Updated Review. Current Pediatric Reviews, 16: 176–182. Lombroso, C. T. (2000). Pavor Nocturnus of Proven Epileptic Origin. Epilepsia, 41(9): 1221–1226. Mason, T. B. A., Pack, A. I. (2007). Pediatric parasomnias. Sleep: 30(2): 141–151. Mason, T. B. A., Pack, A. I. (2005). Sleep terrors in childhood. The Journal of Pediatrcs, 147: 388–92.

of self-reported parasomnias in patients suffering from vitiligo. European Journal of Dermatology, 18(2): 165–8. Nguyen, B. H., Pérusse, D., Paquet, J., Petit, D., Boivin, M., Tremblay, R. E., Montplaisir, J. (2008). Sleep Terrors in Children: A Prospective Study of Twins. Pediatrics, 122: 1164–1167. Owens, L. J., France, K. G., Wiggs, L. (1999). Behavioural and cognitive-behavioural interventions for sleep disorders in infants and children: A review. Sleep Medicine Reviews, 3(4): 281–302. Pacheco, D. (2022). Parasomnias. Sleep Foundation. OneCare Media. Petit, D., Touchette, E., Tremblay, R. E., Boivin, M., Montplaisir, J. (2007). Dyssomnias and parasomnias in early childhood. Pediatrics, 119(5): 1016–25. Petit, D., Pennestri, M.-H., Paquet, J., Desautels, A., Zadra, A., Vitaro, F., Tremblay, R. E., Boivin, M., Montplaisir, J. (2015). Childhood Sleepwalking and Sleep Terrors. A Longitudinal Study of Prevalence and Familial Aggregation. JAMA Pediatrics, 169(7): 653–658. Richarde, S. (2018). Night Terrors and Sleepwalking in Children and Adults: Pathophysiology and Potential Therapies. Journal of the American Herbalists Guild, 16(2): 59–67. Stores, G., Wiggs, L. (1998). Clinical services for sleep disorders. Arch Dis Child, 79: 495–497. Stores, G. (2010). Dramatic parasominas. Journal of the Royal Society of Medicine, 94: 173–176. Stores, G. (2014). Psychological disturbance associated with recurrent abnormal nocturnal events. British Journal of Hospital Medicine, 75(6): 337–341. Tinuper, P., Bisulli, F., Provini, F. (2012). The parasomnias: mechanisms and treatment. Epilepsia. 53(7): 12–19. Vaher, H., Kasenõmm, P., Vasar, V., Veldi, M. (2013). A survey of parentally reported sleep health disorders in Estonian 8–9 year old children. BMC Pediatrics, 13: 200. Wolke, D., Lereya, S. T. (2014). Bullying and parasomnias: a longitudinal cohort study. Pediatrics, 134(4): 1040–8. Özkaya, A. K., Güngör, O. (2019). Vitamin D Levels in Children with Sleep Terror: Analytical Cross-ectional Study. Erciyes Medical Journal, 41(3): 307–311 55

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Mouzas, O., Angelopoulos, N., Papaliagka, M., Tsogas, P. (2008). Increased frequency

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

PANKREASEVÄHIGA KAASNEVAD TOITUMISPROBLEEMID JA NENDE LEEVENDAMISE VÕIMALUSED Nutrition Problems Accompanied with Pancreatic Cancer and Their Possible Alleviation Kassandra Teder, Marit Kiljako Abstract The incidence of pancreatic cancer is increasing in Estonia and worldwide. Pancreatic cancer is mainly diagnosed when cancer has already spread beyond its original focus and there are distant metastases. Patients are often malnourished and lose weight; their hope for recovery is small, and their survival is short. Cancer and its treatment cause changes in metabolism and significant nutritional problems, so the patients’ quality of life rapidly deteriorates. This article is based on the thesis of the nursing curriculum, which aimed to describe, based on evidence-based sources, the nutritional problems associated with pancreatic cancer in adult patients and how nurses and other healthcare professionals can alleviated these problems. As a result of pancreatic cancer and its treatment, patients mainly experience cachexia, pancreatic exocrine and endocrine insufficiency, malabsorption, gastroparesis, as well as nausea due to chemotherapy, tumor pressure, malabsorption, and gastroparesis as problems related to nutrition. To alleviate the above-mentioned problems, multidisciplinary supportive treatment should be implemented, including experienced nurses anad disease-oriented treatment. Early nutritional intervention is crucial because of the high prevalence of malnutrition and the rapid development of cachexia in patients with pancreatic cancer. Informed supportive care should include nutritional assessment and individualized counseling for adequate calorie and protein intake, pancreatic enzymes and supplements use, and recognition and management of possible 56

Keywords: pancreatic cancer, nutritional problems, alleviating, supportive care Sissejuhatus Pankreasevähki (PV) haigestumine on nii Eestis kui ka kogu maailmas kasvamas. Eestis kuulub see kümne sagedamini esineva vähipaikme hulka (Mägi jt 2022). Teadaolevalt on PV üks kiirema kulu ja halvema prognoosiga kasvajaid. Erinevate allikate põhjal on haiguse viie aasta elumus vaid 7–10% (American Cancer Society 2021, Cancer Research UK i.a). Juba PV diagnoosimise ajal esineb patsientidel sageli tõsist alatoitumust ja kehakaalu langust. Probleem süveneb haiguse arenedes (Iglesia jt 2020). Toitumisega seotud probleemid avalduvad pankrease tähtsa rolli tõttu ensüümide ning hormoonide tootmises ja sekretsioonis ning pankrease eksokriinses ja endokriinses funktsioonis. Vähist ja selle ravist tingituna tekivad märkimisväärsed toitumisprobleemid ning muutused organismi ainevahetuses, mis halvendavad patsiendi elukvaliteeti (Gilliland jt 2017). PV-ga patsientidel ja nende lähedastel on raskusi tulla toime tekkinud toitumisprobleemide ning soolestiku sümptomitega. Neil puuduvad teadmised imendumishäire ja pankrease eksokriinse puudulikkuse sümptomite ravi kohta ning ebapiisavaks jääb ka tavapärane toitumisnõustamine. Mõeldes PV diagnoosiga inimeste halvale prognoosile ja lühikesele ellujäämisajale, on eriti tähtis tagada neile elukvaliteeti parandav tõhus toetav ravi, sealhulgas toitumisprobleemide leevendamine (Gooden ja White 2013).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

symptoms. Postoperatively, enteral feeding of the patient may be beneficial. Parenteral nutrition should be used if the patient is dangerously starving and at risk of severe cachexia. The patient should be monitored and counseled for symptoms of hyperglycemia. Diet therapy and glycemic control should be used in the presence of gastroparesis. In addition to the traditional treatment of nausea, ginger extract, music, and massage therapy could be used.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Toitumist puudutava sekkumise osakaal on vahetult pärast haiguse avastamist väike (Nemer jt 2017). Ka raviaegne toitumisteave on enamiku patsientide ja nende hooldajate meelest vähene (Loeliger jt 2021). Kahetsusväärselt jäävad isegi suure kaalukaotusega patsiendid sageli toitumisnõustamisest ilma. Latensteini jt (2020) uuringu põhjal esines 71%-l PV-ga patsientidest kahheksia ja nendest peaaegu pooli ei nõustatud dieedi osas. Nemeri jt (2017) ülevaate põhjal sai ainult 27,6% patsientidest osa toitumisnõustamisest, kuigi patsientide kehakaal oli langenud üle 5%. USA-s korraldatud uuringute põhjal peaks PV-ga patsientide haigusele suunatud ravi kõrval rakendama interdistsiplinaarset toetavat ravi, millesse kaasataks ka kogenud õdesid (Sun jt 2016, Chung jt 2022). Hopkinsoni 2015. aasta ülevaateuuringust selgub, et õdedel jääb toitumisabi osutamisel puudu teadmistest ja õe osa toitumisnõustamisel on ebaselge. Siinne artikkel tugineb 2023. aastal kaitstud õe õppekava lõputööle, mille eesmärk oli tõenduspõhise kirjanduse alusel kirjeldada täiskasvanud patsientidel pankreasevähiga kaasnevaid toitumisprobleeme ja seda, kuidas saavad toitumisega seotud probleeme leevendada nii õed kui ka teised tervishoiutöötajad. Kirjanduse ülevaate meetodil põhineva uurimistöö koostamise käigus analüüsiti ajavahemikus 2011–2022 avaldatud inglisja eestikeelseid tõenduspõhiseid allikaid. Lõputöös kasutati 44 teemakohast teadusinfoallikat. Märksõnad: pankreasevähk, toitumisega seotud probleemid, leevendamine, toetav ravi Tulemused ja arutelu Enamlevinud toitumisega seotud probleemid PV korral on iiveldus, isutus, ebamugavustunne pärast söömist, valu, kõhupuhitus, röhitsused, kõhugaasid, kõhulahtisus või kõhukinnisus, oksendamine ja kaalulangus. Nende probleemide taga on aga tunduvalt keerulisemad terviseprobleemid, nagu kahheksia (Tan jt 2014, Hendifar jt 2019, Mitchell jt 2019, Latenstein jt 2020), pankrease eksokriinne ja endokriinne puudulikkus 58

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

(Gilliland jt 2017, Nemer jt 2017, Kusakabe jt 2019), imendumishäire (Gilliland jt 2017, Hendifar jt 2019, Landers jt 2019) ja gastroparees (Krishna jt 2015, Futagawa jt 2017, Gilliland jt 2017). Patsiente võib tugevasti häirida ka pidev iiveldus, mis võib esineda keemiaravi, kasvaja surve (Chung jt 2022), gastropareesi (Camilleri jt 2013) ja imendumishäire (Hendifar jt 2019) tõttu. Pankreasevähi diagnoosimisel esineb kahheksia 71–85%-l patsientidest (Hendifar jt 2019, Latenstein jt 2020). Pankrease eksokriinset puudulikkust esineb 72%-l ja endokriinset puudulikkust 50%-l kaugelearenenud PV diagnoosiga patsientidest (Iglesia jt 2020), operatsiooni järel esineb pankrease eksokriinset puudulikkust 36,23%-l ja endokriinset puudulikkust 20,15%-l patsientidest (Kusakabe jt 2019) ning gastropareesi 36,6%-l patsientidest (Futagawa jt 2017). Kõik mainitud probleemid viivad ühel või teisel viisil patsiendi kaalulanguseni ning toitainete puuduseni, mis omakorda halvendavad patsiendi elukvaliteeti ja võimet ravimatu haigusega toime tulla. Uurimistöödele tuginedes saab väita, et enamikule välja toodud probleemidele on leitud mingil kujul lahendusi, mida kindlasti tasub kasutusele võtta ka Eestis. Eriti tähtsaks aspektiks peavad artikli autorid pärast PV diagnoosi saamist võimalikult varajast toitumisega seotud erialadevahelist sekkumist, mis aitaks parandada patsientide elukvaliteeti ja aeglustada raske haiguse kiiret kulgu. Paljude autorite sõnul (Sun jt 2016, Solheim jt 2017, Latenstein jt 2020, Zhao jt 2021, Chung jt 2022) saavad siin abiks olla ka õed, tegeldes teadlikumalt PV-ga patsientide toitumise hindamise, nõustamise, sümptomite leevendamise ja toetava raviga. Väheste ravivõimaluste tõttu jäävad PV-ga patsiendid sageli esmatasandi tervishoiu jälgimisele ja tähtsaks muutub pereõe roll. Eestis on pereõdede kehtiva tegevusjuhendi järgi õdedel kohustus nõustada patsienti toitumisalaselt ja jälgida kroonilise haigusega patsiendi seisundit (Ingerainen jt 2009). Hopkinson (2015) tõi välja vajaduse suunata rohkem tähelepanu õe osale toitumisalases toetuses ja parandada õdede toitumisharidust. Õdedele tuleb võimaldada täiendusõpet, et tagada neile vajalikud teadmised igakülgseks ja personaalseks õendushoolduseks (Zhao jt 2021).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Praegu jääb kaalulangusega patsientide dieedialane nõustamine tagasihoidlikuks või ei tehta seda üldse (Nemer jt 2017, Latenstein jt 2020). Samas rõhutatakse, et alatoitumuse märkimisväärse esinemise ja kahheksia kiire arengu tõttu on PV-ga patsientidel varajane toitumisse sekkumine ülitähtis (Gärtner jt 2016). Kaalulanguse aeglustamine aitab funktsioonide säilitamise ja parema ravitaluvuse tõttu parandada patsiendi elukvaliteeti ning pikendada tema eluiga (Hendifar jt 2019). Paranenud teadmised kaalukaotusest, alatoitluse sõeluuringud ning dieedikonsultatsioonid võivad ära hoida tõsise kaalukaotuse (> 10%) (Latenstein jt 2020), mille järel halvenevad kiiresti patsiendi füüsilised funktsioonid ja arvatav eluiga jääb alla kolme kuu (Fearon jt 2011). Ka pärast kirurgilist ravi vajavad patsiendid toitumisnõustamist. Pärast operatsiooni tuleb alustada läbipaistvate vedelikega ja liikuda järk-järgult toidu konsistentsi tihendamisega tavapärase toitumise juurde (Cristiansen 2022). Operatsiooni järel võib osutuda kasulikuks ka enteraalne toitmine (Gärtner jt 2016, Gilliland jt 2017). Enteraalset toitmist tuleb operatsioonijärgsete tüsistuste vähendamiseks eelistada parenteraalsele toitmisele (Gärtner jt 2016). Siiski võib parenteraalne toitmine osutuda vajalikuks patsientidel, kellel esineb ohtlik nälgimine ja raske kahheksia risk (Gilliland jt 2017). PV-ga patsientidele tuleb soovitada sagedasi toidukordi ja toitainerikkaid toite ning eriti tuleb kaotatud lihasmassi taastamiseks rõhku panna valgurikastele toitudele. Patsiendid võiksid proovida erinevaid toite, et leida endale sobivad ja talutavad toidud (Cristiansen 2022). Vähikahheksia raviks soovitatakse kasutada mitme ravimeetodi kombinatsiooni, mis hõlmaks nii farmakoloogilist kui ka mittefarmakoloogilist sekkumist. Mittefarmakoloogilise sekkumisena on tähtis pöörata tähelepanu toitumisnõustamisele, toidulisanditele, kehalisele aktiivsusele ja sümptomite kontrollile (Palliatiivse ravi juhend 2020, Zhao jt 2021). Toitumisnõustamisel tuleb patsiente juhendada söömise sageduse osas ning suure energia-, valgu- ja makrotoitainete sisaldusega toitainete tarbimisel, kuid seda tuleb teha individuaalselt ja arvestades iga patsiendi

Pankrease ensüümasendusravi koos toitumisnõuannetega peetakse pankrease eksokriinse puudulikkuse standardraviks ja see on patsientide multidistsiplinaarse ravi tähtis osa (Iglesia jt 2020). Tähtsaks tuleb pidada ka pankrease ensüümasendusravi määramist koos arusaadavate manustamisjuhistega, sest see võib parandada PV-ga patsientide elukvaliteeti ja vähendada imendumishäire tülikaid sümptomeid (Gooden ja White 2013). Kuna ravi ajal on tähtis hinnata ensüümikoguse manustamise vajadust patsiendi rasvatarbimise järgi toidus (Gilliland jt 2017, Shi jt 2017), siis jääb arvatavasti ka Eestis ravi määramiseks puudu ensüümi tegeliku vajaduse hindamisest. Siinkohal võivad abiks olla õed, kes saavad ensüümasendusravi ajal osaleda patsiendi seisundi hindamisel, pankrease ensüümide manustamise juhendamisel ja toitumise nõustamisel. PV-ga patsiente tuleb jälgida regulaarselt ja nõustada hilisemate tüsistuste vältimiseks hüperglükeemia sümptomite osas. Diabeedi esinemisel kasutatakse raviks suukaudseid hüpoglükeemilisi ravimeid või insuliini (Kusakabe jt 2019). Patsientide glükeeritud hemoglobiini (HbA1c) sisaldus tuleb hoida alla 7%, et püüda vältida operatsioonijärgset kasvaja kordumist (Shi jt 2017). Gastropareesi esmase ravina peab kasutama dieetravi ja rakendama ranget glükeemilist kontrolli. Sümptomite leevendamiseks tuleb määrata prokineetilisi ravimeid, et normaliseerida ja kiirendada

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

toidutaluvust (Mitchell jt 2019, Naito jt 2019, Palliatiivse ravi juhend 2020). Patsientide teadlikkuse parandamiseks tuleb neile anda suulisi ning kirjalikke nõuandeid energia- ja valgutarbimise parandamiseks (Solheim jt 2017). Toidulisandite osas on uuringud näidanud polüküllastumata rasvhapete ning L-karnitiini kasulikku mõju kaalulanguse ja kudede kaotamise vähendamisele, kuid nende kinnituseks on leitud siiski liiga vähe tõendeid (Gärtner jt 2016). Polüküllastumata rasvhapetest on kõige levinum kalaõli, kuid sellest paremini talutavaks on osutunud merelised fosfolipiidid, sest neil esineb vähem kõrvaltoimeid (Werner jt 2017, Mitchell jt 2019).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

soolestiku tööd ning pärssida okserefleksi. Mittetraditsioonilise toetava gastropareesi ravina on üheks võimaluseks nõelravi (Camilleri jt 2013). Nõelravi kasutamine Eestis on küsitav, sest praegu on teadmata teenusepakkujate oskused ja pädevus. Iivelduse ja oksendamise leevendamiseks võib määrata antiemeetikume (Camilleri jt 2013). Iivelduse tuntud farmakoloogilise ja mittefarmakoloogilise ravi kõrval võib sümptomite leevendamiseks proovida lisavõimalusena ingveriekstrakti (Marx jt 2017) või ka muusika- ja massaažiteraapiat (Dadkhah jt 2019). Kokkuvõtteks saab öelda, et täpseid ega selgeid lahendusi PV tõttu tekkinud toitumisprobleemide leevendamiseks ei ole. Kõik probleemid vajavad individuaalset lähenemist, mis nõuab meditsiiniasutustes laialdast aja- ning inimressurssi. Küll aga saaks koolitatud õde (pereõde) hinnata patsiendi kaalumuutusi, anda esmaseid soovitusi toitumiseks ja sümptomite leevendamiseks, juhendada toitumispäeviku täitmist ning sümptomite jälgimist, anda nõu määratud toidulisandite ja pankreaseensüümide manustamise kohta. Kuigi loetletud tegevustega ei saavutata patsiendi tervenemist, aitaksid need patsiendil raske diagnoosi ja kaasuvate vaevuste taustal siiski tunda, et temast hoolitakse, ning parandada patsiendi elukvaliteeti. Järeldused Pankreasevähi diagnoosiga täiskasvanud patsientide peamised toitumisega seotud probleemid on kahheksia, pankrease eksokriinne ja endokriinne puudulikkus, imendumishäire ning gastroparees. Nende probleemide tõttu esineb patsientidel iiveldust, oksendamist, isutust, alatoitlust, kehakaalu langust, steatorröad, meteorismi, kõhupuhitust, röhitsusi, kõhulahtisust, kõhukinnisust, kõhuvalu, varajast küllastustunnet, mao tühjenemise aeglustumist ja glükoositaluvushäireid. Kõik mainitud terviseprobleemid halvendavad patsiendi elukvaliteeti ja võimet raske haigusega toime tulla.

Allikaloend American Cancer Society. (2021). Cancer Facts and Figures. Atlanta, Ga: American Cancer Society https://www.cancer.org/cancer/pancreatic-cancer/detection-diagnosis-staging/survival-rates.html#references Cancer Research UK. Pancreatic cancer statistics. https://www.cancerresearchuk.org/ health-professional/cancer-statistics/statistics-by-cancer-type/pancreatic-cancer

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Pankreasevähi diagnoosiga patsientide toitumisega seotud probleemide leevendamiseks on vaja haigusele suunatud ravi kõrval rakendada erialade vahelist toetavat ravi, millesse tuleb kaasata ka õed. Pärast pankreasevähi diagnoosi on tähtis alustada varakult toitumisalase sekkumisega. Hinnata tuleb patsiendi võimalikku kaalulangust, toitumist ja toitumist häirivaid sümptomeid. Patsiendi jaoks tuleb korraldada toitumisnõustamine, mille käigus antakse patsiendile suulist ja kirjalikku teavet tekkivate sümptomite ning nende leevendamise, toidus energia-, valgu- ja makrotoitainete sisalduse ning söömise sageduse kohta. Peale selle koostatakse individuaalne toidumenüü lähtuvalt patsiendi toitumisharjumustest, eelistustest ja toidutaluvusest. Patsiendile võib anda võimaluse proovida toidulisandina kasutada polüküllastumata rasvhappeid, eelistatult merelisi fosfolipiide. Pankrease eksokriinse puudulikkuse esinemisel tuleb patsiendile koos toitumisnõuannetega määrata pankrease ensüümasendusravi koos ensüümide manustamise ja patsiendi seisundi regulaarse jälgimisega. Patsiente tuleb endokriinse puudulikkuse märkamiseks jälgida ja nõustada. Diabeedi tekkimisel tuleb rakendada pidevat glükeemilist kontrolli ning raviskeemi ja toitumise jälgimist eesmärgiga hoida HbA1c alla 7%. Pärast operatsiooni võib olla kasulik toita patsienti enteraalselt. Parenteraalset toitmist tuleb kasutada juhul, kui patsiendil esineb ohtlik nälgimine ja raske kahheksia risk. Gastropareesi esinemisel tuleb määrata dieetravi ja rakendada ranget glükeemilist kontrolli. Iivelduse leevendamiseks võib soovitada antiemeetikume, ingveriekstrakti ning muusika- ja massaažiteraapiat.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Camilleri, M., Parkman, H. P., Shafi, M. A., Abell, T. L., Gerson, L., American College of Gastroenterology (2013). Clinical guideline: management of gastroparesis. The American Journal of Gastroenterology, 108(1): 18–38. Cristiansen, S. (2022). Whipple Procedure: Recovery. VeryWellHealth.com. https:// www.verywellhealth.com/whipple-procedure-recovery-5074342 Chung, V., Sun, V., Ruel, N., Smith, T. J., Ferrell, B. R. (2022). Improving Palliative Care and Quality of Life in Pancreatic Cancer Patients. Journal of Palliative Medicine, 25(5): 720–727. Dadkhah, B., Anisi, E., Mozaffari, N., Amani, F., Pourghasemian, M. (2019). Effect of Music Therapy with Periorbital Massage on Chemotherapy-Induced Nausea and Vomiting In Gastrointestinal Cancer: A Randomized Controlled Trail. Journal of Caring Sciences, 8(3): 165–171. Fearon, K., Strasser, F., Anker, S. D., Bosaeus, I., Bruera, E., Fainsinger, R. L., Jatoi, A., Loprinzi, C., MacDonald, N., Mantovani, G., Davis, M., Muscaritoli, M., Ottery, F., Radbruch, L., Ravasco, P., Walsh, D., Wilcock, A., Kaasa, S., Baracos, V. E. (2011). Definition and classification of cancer cachexia: an international consensus. The Lancet. Oncology, 12(5): 489–495. Futagawa, Y., Kanehira, M., Furukawa, K., Kitamura, H., Yoshida, S., Usuba, T., Misawa, T., Okamoto, T., Yanaga, K. (2017). Impact of delayed gastric emptying after pancreatico-duodenectomy on survival. Journal of Hepato-Biliary-Pancreatic Sciences, 24(8): 466–474. Gilliland, T. M., Villafane-Ferriol, N., Shah, K. P., Shah, R. M., Tran Cao, H. S., Massarweh, N. N., Silberfein, E. J., Choi, E. A., Hsu, C., McElhany, A. L., Barakat, O., Fisher, W., Van Buren, G. (2017). Nutritional and Metabolic Derangements in Pancreatic Cancer and Pancreatic Resection. Nutrients, 9(3): 243. Gooden, H., White, K. (2013). Pancreatic cancer and supportive care- pancreatic exocrine insufficiency negatively impacts on quality of life. Support Care Cancer, 21: 1835–1841. Gärtner, S., Krüger, J., Aghdassi, A. A., Steveling, A., Simon, P., Lerch, M. M., Mayerle, J. (2016). Nutrition in Pancreatic Cancer: A Review. Gastrointestinal umors, 2(4), 195–202.

Picozzi, V. J., Rahib, L. (2019). Precision Promise Consortium. Pancreas CancerAssociated Weight Loss. Oncologist, 24(5): 691–701. Hopkinson, J. B. (2015). The nursing contribution to nutritional care in cancer cachexia. Proceedings of the Nutrition Society, 74: 413–8. Iglesia, D., Avci, B., Kiriukova, M., Panic, N., Bozhychko, M., Sandru, V., de-Madaria, E., Capurso, G. (2020). Pancreatic exocrine insufficiency and pancreatic enzyme replacement therapy in patients with advanced pancreatic cancer: A systematic review and meta-analysis. United European Gastroenterology ournal, 8(9): 1115–1125. Ingerainen D., Sammul S., Kuldmäe I., Kosula K., Tohus I., Leppik A., Tähepõld H. (2009). Pereõe tegevusjuhend. Tallinn. https://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/Pereoe_tegevusjuhend_07%2004%202009%20tunnustatud.pdf Krishna, A., Bansal, V. K., Kumar, S., Sridhar, P., Kapoor, S., Misra, M. C., Garg, P. (2015). Preventing Delayed Gastric Emptying After Whipple’s Procedure-Isolated Roux Loop Reconstruction With Pancreaticogastrostomy. The Indian Journal of Surgery, 77(2): 703–707. Kusakabe, J., Anderson, B., Liu, J., Williams, G. A., Chapman, W. C., Doyle, M., Khan, A. S., Sanford, D. E., Hammill, C. W., Strasberg, S. M., Hawkins, W. G., Fields, R. C. (2019). Long-Term Endocrine and Exocrine Insufficiency After Pancreatectomy. Journal of Gastrointestinal Surgery: Official Journal of the Society for Surgery of the Alimentary Tract, 23(8): 1604–1613. Landers, A., Brown, H., Strother, M. (2019).The effectiveness of pancreatic enzyme replacement therapy for malabsorption in advanced pancreatic cancer, a pilot study. Palliat Care, 17(12): 1178224218825270. Latenstein, A., Dijksterhuis, W., Mackay, T. M., Beijer, S., van Eijck, C., de Hingh, I., Molenaar, I. Q., van Oijen, M., van Santvoort, H. C., de van der Schueren, M., de Vos-Geelen, J., de Vries, J., Wilmink, J. W., Besselink, M. G., van Laarhoven, H., Dutch Pancreatic Cancer Group (2020). Cachexia, dietetic consultation, and survival in patients with pancreatic and periampullary cancer: A multicenter cohort study. Cancer Medicine, 9(24): 9385–9395.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Hendifar, A. E., Petzel, M. Q. B., Zimmers, T. A., Denlinger, C. S., Matrisian, L. M.,

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Loeliger, J., Dewar, S., Kiss, N., Drosdowsky, A., Stewart, J. (2021). Patient and carer experiences of nutrition in cancer care: a mixed-methods study. Support Care Cancer, 29(9): 5475–5485. Marx, W., McCarthy, A. L., Ried, K., McKavanagh, D., Vitetta, L., Sali, A., Lohning, A., Isenring, E. (2017). The Effect of a Standardized Ginger Extract on ChemotherapyInduced Nausea-Related Quality of Life in Patients Undergoing Moderately or Highly Emetogenic Chemotherapy: A Double Blind, Randomized, Placebo Controlled Trial. Nutrients, 9(8): 867. Mitchell, T., Clarke, L., Goldberg, A., Bishop, K.S. (2019). Pancreatic Cancer Cachexia: The Role of Nutritional Interventions. Healthcare (Basel), 7(3): 89. Mägi, M., Härmaorg, P., Kullamaa, L., Nõmm, O., Innos, K. (2022). Vähk Eestis: haigestumus 2019 ja elulemus 2015-2019. Tallinn: Tervise Arengu Instituut. https:// www.tai.ee/et/valjaanded/vahk-eestis-haigestumus-2019-ja-elulemus-2015–2019 Naito, T., Mitsunaga, S., Miura, S., Tatematsu, N., Inano, T., Mouri, T., Tsuji, T., Higashiguchi, T., Inui, A., Okayama, T., Yamaguchi, T., Morikawa, A., Mori, N., Takahashi, T., Strasser, F., Omae, K., Mori, K., Takayama, K. (2019). Feasibility of early multimodal interventions for elderly patients with advanced pancreatic and non-small-cell lung cancer. Journal of Cachexia, Sarcopenia and Muscle, 10(1): 73–83. Nemer, L., Krishna, S. G., Shah, Z. K., Conwell, D. L., Cruz-Monserrate, Z., Dillhoff, M., Guttridge, D. C., Hinton, A., Manilchuk, A., Pawlik, T. M., Schmidt, C. R., Talbert, E. E., Bekaii-Saab, T., Hart, P. A. (2017). Predictors of Pancreatic Cancer- Associated Weight Loss and Nutritional Interventions. Pancreas, 46(9): 1152–1157. Palliatiivse ravi juhend (I osa). Sümptomaatiline ravi. RJ-Z/44.1- 2020. Ravijuhendite Nõukoda. 2020 https://ravijuhend.ee/tervishoiuvarav/juhendid/172/palliatiivseravi-juhend-i-osa-sumptomaatiline-ravi Shi, J., Jin, C., Fu, L. (2017). Impact of postoperative glycemic control and nutritional status on clinical outcomes after total pancreatectomy. World Journal of Gastroenterology, 23(2): 265–274. Solheim, T. S., Laird, B., Balstad, T. R., Stene, G. B., Bye, A., Johns, N., Pettersen, C. H., Fallon, M., Fayers, P., Fearon, K., & Kaasa, S. (2017). A randomized phase II feasibility trial of a multimodal intervention for the management of cachexia in lung and pancreatic cancer. Journal of Cachexia, Sarcopenia and Muscle, 8(5): 778–788.

Pilot study of an interdisciplinary supportive care planning intervention in pancreatic cancer. Supportive care in cancer : official journal of the Multinational Association of Supportive Care in Cancer, 24(8): 3417–3424. Zhao, Y., Pang, D., Lu, Y. (2021). The Role of Nurse in the Multidisciplinary Management of Cancer Cachexia. Asia-Pacific Journal of Oncology Nursing, 8(5): 487–497. Tan, C. R., Yaffee, P. M., Jamil, L. H., Lo, S. K., Nissen, N., Pandol, S. J., Tuli, R., Hendifar, A. E. (2014). Pancreatic cancer cachexia: a review of mechanisms and therapeutics. Frontiers in Physiology, 5: 88. Werner, K., Küllenberg de Gaudry, D., Taylor, L. A., Keck, T., Unger, C., Hopt, U. T., Massing, U. (2017). Dietary supplementation with n-3-fatty acids in patients with pancreatic cancer and cachexia: marine phospholipids versus fish oil - a randomized controlled double-blind trial. Lipids in Health and Disease, 16(1): 104.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sun, V., Ruel, N., Chung, V., Singh, G., Leong, L., Fakih, M., Fong, Y., Ferrell, B. (2016).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ANTIDEPRESSANTIDEST TINGITUD SEKSUAALFUNKTSIOONI HÄIRED, NENDE HINDAMINE JA SEKSUAALPROBLEEMIDE KÄSITLEMIST MÕJUTAVAD TEGURID ÕDEDE SEISUKOHAST Antidepressant-Induced Sexual Dysfunction, Its Assessment and the Factors Influencing the Handling of Sexual Complaints from Nurses’ Perspective Kristi Blumfeldt, Margit Lenk-Adusoo Abstract Antidepressants are widely used in Estonia and worldwide. One common side effect of these medications is sexual dysfunction, which is why it is crucial for nurses to be aware of the associated risks and manifestations. Nurses who encounter patients undergoing antidepressant treatment must be equipped to address sexual complaints and conduct a comprehensive assessment of sexual function employing appropriate assessment questionnaires. The study aimed to describe antidepressant-induced sexual dysfunction, assessment of sexual dysfunction, and factors influencing the handling of sexual complaints from nurses’ perspectives based on evidence-based sources. The study was initially conducted as a literature review, drawing upon a total of 32 references, with included 28 scientific articles, comprising 17 empirical studies and 11 literature reviews. However, it is essential to emphasize that 24 sources were ultimately included in the present article. The results of the study indicate that treatment-induced sexual dysfunction is most frequently associated with selective serotonin reuptake inhibitors, serotonin-noradrenaline reuptake inhibitors, and tricyclic antidepressants. Atypical antidepressants such as agomelatine, bupropion, and mirtazapine carry a lower risk of sexual dysfunction. Notably, antidepressant-induced sexual dysfunction affects both women and men. Women primarily report a decreased 68

For the assessment of antidepressant-induced sexual dysfunction, it is essential for nurses to initiate conversations with the patient and employ validated sexual dysfunction assessment questionnaires. Some suitable questionnaires include the Arizona Sexual Experience Scale, the Psychotropic-Related Sexual Dysfunction Questionnaire, the Changes in Sexual Functioning Questionnaire and its abbreviated version, and the Sex Effects Scale. The factors influencing the handling of sexual complaints from the perspective of nurses can be categorized into three groups: those arising from nurses’ attitudes and opinions, those stemming from the patient, and the nurses’ knowledge. Keywords: antidepressant-induced sexual dysfunction, assessment, handling of sexual complaints, nurses Sissejuhatus Võrreldes 2000. ja 2019. aastat on antidepressantide kasutamine Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (The Organisation for Economic Co-operation and Development, OECD) andmetel uuringusse kaasatud riikides keskmiselt kahekordistunud (OECD 2021). Eestis on antidepressantide kasutamine aastatel 2010–2021 suurenenud lausa kaks ja pool korda (Pharmaceutical market i.a.). 2020. aastal tarvitati Eestis 1000 inimese kohta 35 annust antidepressante (OECD 2021). Antidepressante kasutatakse depressiooni kõrval mitme teise terviseprobleemi korral, muuhulgas ärevushäirete, unehäirete ja kroonilise valu raviks (Lorenz jt 2016). Antidepressantide üks sagedamaid, kuid alateatatud kõrvaltoime on seksuaalfunktsiooni häire (antidepressant induced sexual dysfunction) (Montejo jt 2019, Rothmore 2020), mis võib ilmneda pärast ravi algust antidepressantidega nii uute seksuaalfunktsiooni häirete kui ka varem esinenud seksuaalfunktsiooni häirete süvenemisena (Chokka ja Hankey

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

libido, arousal issues, and orgasm disorders, while men also report decreased libido in addition to erection and ejaculation disorders.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

2018). See võib negatiivselt mõjutada patsiendi tervisega seotud elukvaliteeti ja takistada taastumist ravitavast seisundist (Clayton jt 2014). Uurimuste kohaselt esineb 42–79%-l antidepressantide kasutajatest seksuaalfunktsiooni häireid (Grover jt 2012, Montejo jt 2019). Seksuaalfunktsiooni häireid esineb kõikide antidepressantide klasside puhul, kuid kõige sagedamini seostatakse neid selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite, serotoniini noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (La Torre jt 2013, Clayton jt 2014, Montejo jt 2019) ja tritsükliliste antidepressantidega (Serretti ja Chiesa 2009, Rothmore 2020). Seksuaalfunktsiooni häire võib avalduda mitmeti ja igas faasis, kuid enamasti libiido alanemise ja/või orgasmi saavutamise raskusena (Grover jt 2012, Montejo jt 2019). Spontaanselt teatab seksuaalfunktsiooni häirete tekkest tervishoiutöötajale suhteliselt vähe patsiente (Chokka ja Hankey 2018). Uurimused on näidanud, et vähem kui pool antidepressantide kõrvalmõjuna seksuaalfunktsiooni häireid kogenud patsientidest annab sellest teada omal algatusel (Kikuchi jt 2011, Montejo jt 2019). Kirjandusülevaatest avaldub, et kuigi õed peavad seksuaalprobleemide käsitlemist oma pädevusse kuuluvaks, ootasid nad siiski, et patsiendid ise selle teema tõstataksid (Urry jt 2019). Seksuaalprobleemide käsitlemist mõjutavaid tegureid on mitu, näiteks tervishoiutöötajate hoiak, et haiguse tõttu pole seksuaalsus patsiendi jaoks tähtis (Urry jt 2019), ja ebakindlus teema käsitlemisel (Fennell ja Grant 2019). Tervishoiutöötajad kardavad tekitada ebamugavust ja neil on keerulisem seksuaalprobleemidest rääkida naissoost patsientidega kui meessoost patsientidega (Klaeson jt 2016, Barnhoorn jt 2020). Enne ravi alustamist antidepressantidega on tähtis, et patsiendid teaksid kaasnevaid riske, sealhulgas võimalik seksuaalfunktsiooni häire (Chokka ja Hankey 2018). Seksuaalfunktsiooni tuleb hinnata nii enne ravi algust antidepressantidega kui ka korduvalt ravi ajal (Clayton jt 2014, Lorenz jt 2016, Chokka ja Hankey 2018). Seksuaalprobleemide käsitlus peab 70

Uurimistöö eesmärk oli tõenduspõhistele allikatele tuginedes kirjeldada antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häireid, seksuaalfunktsiooni häiretega patsiendi hindamist ja seksuaalprobleemide käsitlemist mõjutavaid tegureid õdede seisukohast. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgmised uurimisülesanded: 1. kirjeldada antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häirete esinemist ja avaldumist; 2. kirjeldada antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häirete hindamist; 3. kirjeldada seksuaalprobleemide käsitlemist mõjutavaid tegureid õdede seisukohast. Käesolev artikkel põhineb kirjandusülevaate metoodikal valminud uurimistööl, milles kasutati aastatel 1997–2022 avaldatud 32 allikat. Kakskümmend kaheksa nendest olid teadusartiklid: 17 empiirilist uurimust ja 11 kirjandusülevaadet. Artikli koostamisel on neist allikatest kajastatud 24. Märksõnad: antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häirete hindamine, seksuaalprobleemide, käsitlus, õed

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

algama vestlusega, mida õde juhib küsimustega, ja see võimaldab patsiendil rääkida kõikidest seksuaalsusega seotud aspektidest (Ayaz 2013). Objektiivse hinnangu saamiseks on soovitatav kasutada vestluse kõrval valideeritud seksuaalfunktsiooni hindamise küsimustikku (Clayton jt 2014, Chokka ja Hankey 2018, Rothmore 2020).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tulemused ja arutelu Antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häirete esinemine ja avaldumine Kirjandusest selgub, et kuigi seksuaalfunktsiooni häireid esineb seoses kõigi antidepressantide klassidega, on kõrvaltoimed kõige sagedamad (30–90%) selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) (Lee jt 2010, Grover jt 2012, La Torre jt 2013, Montejo jt 2019, Rothmore 2020), serotoniini noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (SNRI) (Grover jt 2012, La Torre jt 2013, Montejo jt 2019, Rothmore 2020) ja tritsükliliste antidepressantide puhul (TCA) (Serretti ja Chiesa 2009, Rothmore 2020). Serretti ja Chiesa (2009) metaanalüüsist, mille eesmärk oli hinnata antidepressantraviga seonduvat seksuaalfunktsiooni häirete esinemist, ilmnes, et SSRI klassis esines seksuaalfunktsiooni häireid enim sertraliini (n = 970), tsitalopraami (n = 654), paroksetiini (n = 1261) ja fluoksetiini (n = 1718) tarvitajatel. Koguni 70–80%-l loetletud ravimite kasutajatest esines seksuaalfunktsiooni häireid, samas platseebo kontrollrühmas (n = 605) esines seksuaalfunktsiooni häireid keskmiselt 14,2%. Analüüs näitas SSRI klassis suhteliselt väikest seksuaalfunktsiooni häirete riski seoses estsitalopraami (37,04% 305 uuritavast) ja fluvoksamiiniga (25,81% 244 uuritavast), kuid autorite arvates võis see olla tingitud vähem tundlikuma hindamisküsimustiku kasutamisest neid ravimeid käsitlevates uuringutes. Näiteks 26 000 patsiendi andmeid hõlmav Reichenpfaderi jt (2014) süstemaatiline kirjandusülevaade ja metaanalüüs näitasid, et just estsitalopraami ning paroksetiini tarvitajatel esines statistiliselt märkimisväärselt enam seksuaalfunktsiooni häireid võrreldes teiste teise generatsiooni antidepressantide kasutajatega. SNRI klassi kohta ilmnes Serretti ja Chiesa (2009) metaanalüüsist, et kõige suurema seksuaalfunktsiooni häirete riskiga on venlafaksiin, mille tarvitajatest (n = 559) koges seksuaalfunktsiooni häireid 79,8%. Lee jt (2010) uurimuses esines venlafaksiini tarvitajatest (n = 22) 54,5%-l

TCA klassi kohta avaldus Montejo jt (2019) küsitlusuurimuses, et tarvitajatest (n = 30) koges seksuaalfunktsiooni häireid 86,7%. Kusjuures neist 21 klomipramiini tarvitaja seas esines seksuaalfunktsiooni häireid koguni 90,5%-l. Seksuaalfunktsiooni häirete suhteliselt suure riskiga on ka TCA klassi imipramiin, mille tarvitajate (n = 54) seas esines seksuaalfunktsiooni häireid 44,4%-l (Serretti ja Chiesa 2009), kuid Higginsi jt (2010) kirjandusülevaade hindab seda riski umbes 30%-ks. Atüüpilisi antidepressante agomelatiini, bupropiooni ja mirtasapiini seostatakse uurimustes kuni 20%-lise seksuaalfunktsiooni häirete riskiga (Serretti ja Chiesa 2009, Montejo jt 2019, Rothmore 2020). Montejo jt (2019) uurimustest avaldus, et agomelatiiniga kaasnev seksuaalfunktsiooni häirete risk on olnud platseebo omaga võrdväärne. Serretti ja Chiesa (2009) metaanalüüsis esines 228-st agomelatiini tarvitajast 3,94%-l seksuaalfunktsiooni häireid. Nii Claytoni jt (2014) kirjandusülevaatest kui ka Serretti ja Chiesa (2009) metaanalüüsist tuli välja, et kuni 10% bupropiooni tarvitajatest koges seksuaalfunktsiooni häireid, mis oli ühtlasi parem tulemus kui metaanalüüsi platseebo kontrollrühmal (14,2%). Ka Reichenpfaderi jt (2014) metaanalüüsist selgus, et võrreldes mõnede teiste teise põlvkonna antidepressantidega on bupropiooni manustamisel seksuaalfunktsiooni häirete esinemine statistiliselt märkimisväärselt väiksem. Mirtasapiini tarvitajate osakaal on analüüsitud uuringutes väike ja seetõttu klassifitseerivad La Torre jt (2013) ning Rothmore (2020) kirjandusülevaated mirtasapiini väikse kuni keskmise riskiga seksuaalfunktsiooni häireid tekitavaks antidepressandiks, mille seksuaalfunktsiooni häirete risk on väiksem kui SSRI-del. Lee jt (2010) uuringu alusel esinesid 22-st mirtasapiini tarvitanud uuritavast 18,2%-l seksuaalfunktsiooni häired.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

seksuaalfunktsiooni häireid ning La Torre jt (2013) kirjandusülevaade näitas, et seksuaalfunktsiooni häireid esines 30–67%-l eelnimetatud ravimi kasutajatest.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Mitu uurimust on näidanud, et meeste ja naiste võrdluses ei leidu antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häirete esinemises märkimisväärseid erinevusi (Williams jt 2010, Montejo jt 2019, Burhan ja Kuru 2022). Samas ilmnes Lee jt (2010) Koreas korraldatud küsitlusuurimusest, milles osalesid erinevaid antidepressante tarvitanud mehed ja naised, kellel enne ravi antidepressantidega ei esinenud seksuaalfunktsiooni häireid, et naistel tekib selliseid häireid märksa suurema tõenäosusega. Kuigi suhteliselt väikse valimi (46 meest, 55 naist) tõttu ei saa selle uuringu põhjal teha üldistavaid järeldusi ja tulemusi võis mõjutada uuritavate kultuuriline taust, leiab autor, et seda võimalikku seost on soovitatav põhjalikumalt uurida. Ravimiklasside vaheliste erinevuste peamine põhjus on tõenäoliselt ravimite erinev toimemehhanism, kuid varieeruvad tulemused uurimuste võrdlemisel võivad olla tingitud ka nende erinevast metoodikast. Järeldada saab, et seksuaalfunktsiooni häireid esineb piisavalt sageli. Seega on vaja patsienti olenemata tarvitatavast antidepressandist sellest kõrvaltoimest teavitada ja hinnata ravi ajal tema seksuaalfunktsiooni. Antidepressantravist tulenevate seksuaalfunktsiooni häirete korral võib esineda kaebusi igas faasis (libiido, erutus, orgasm, ejakulatsioon), kuid enam kui pooltel SSRI, SNRI ja TCA tarvitajatest avaldub see libiido alanemise, orgasmi saavutamise raskuste ja erutatavuse vähenemisena (Williams jt 2010, Grover jt 2012, Montejo jt 2019). Montejo jt (2019) küsitlusuuringust selgus, et SSRI tarvitajate (n = 1346) seas esines libiido alanemist 56,5%l ja orgasmi saavutamise raskusi 60,0%-l, SNRI kasutajate (n = 565) seas esines libiido alanemist 66,9%-l ja orgasmi saavutamise raskusi 65,8%-l ning TCA tarvitajate (n = 30) seas esines neid kaebusi vastavalt 63,3%-l ja 60,0%-l. Ka anorgasmia ja erektsiooni ning lubrikatsiooni häireid esines kõigi kolme ravimiklassi korral märkimisväärselt, jäädes 41–56% piiresse.

Ka väiksema seksuaalfunktsiooni häirete riskiga antidepressantide mirtasapiini ja bupropiooni korral võib esineda kaebusi igas faasis. Kõige sagedamini esinevad nimetatud ravimite kasutajatel kaebustena libiido alanemine ja orgasmi häireid, kuid need näitajad jäävad 29% piiresse (Serretti ja Chiesa 2009, Montejo jt 2019). Serretti ja Chiesa (2009) metanalüüsist, millesse kaasati 49 mirtasapiini tarvitaja andmed, nähtus, et ravim on küll väiksema üldise seksuaalfunktsiooni häirete riskiga, aga võrreldes platseeboga (n = 409) oli libiido statistiliselt märkimisväärselt alanenud. Libiido alanemist esines 20,4%-l mirtasapiini tarvitajatest, kuid platseebo puhul esines libiido alanemist umbes 5%-l uuritavatest. Montejo jt (2019) küsitlusuurimusest avaldus, et mirtasapiini tarvitajatel (n = 66) esines kõige sagedamini libiido alanemist (28,8%), orgasmi edasilükkumist (22,7%), anorgasmiat (16,7%) ja erektsiooni/lubrikatsiooni häireid (13,6%). Samas uurimuses osalenud 93-l bupropiooni tarvitajal oli libiido alanenud 22,6%-l, orgasm lükkus edasi 21,5%-i ja anorgasmia üle kaebas 11,8%. Antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häired avalduvad naistel eelkõige libiido alanemise ning erutuse ja orgasmi häiretena (Serretti ja Chiesa 2009, Grover jt 2012, Lorenz jt 2016). Grover jt (2012) uurisid seksuaalfunktsiooni häireid antidepressantravil olevate naiste seas Indias. Uuringus osales 80 depressiooniga naist, kellel enne ravi algust antidepressantidega ei esinenud seksuaalfunktsiooni häireid ja uuritavad olid

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Post-SSRI seksuaalfunktsiooni häire ehk PSSD on seisund, mille korral ei taandu ravist tingitud seksuaalfunktsiooni häired pärast ravi lõppu (Rothmore 2020, Studt jt 2021). Nagu nimigi viitab, esineb PSSD kõige sagedamini seoses SSRI-dega, seisund võib siiski esineda ka seoses teiste serotoniini tagasihaaret mõjutavate antidepressantidega (Rothmore 2020, Studt jt 2021). PSSD-le tüüpilised kaebused on genitaalide tundetus, erektsioonihäired, libiido alanemine ja orgasmi ning ejakulatsiooni häired (Rothmore 2020, Studt jt 2021).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

depressiooni remissioonis. Seksuaalfunktsiooni häirete hindamisel FSFI alusel selgus, et ravi antidepressantidega mõjutas kõige negatiivsemalt libiidot (95%), orgasmifunktsiooni (63,8%) ja erutusfaasi (60%) ning vähenenud rahuldustunde üle kaebas 55% vastanutest. Lubrikatsiooniprobleeme esines 38,2%l SSRI, 41,7%-l SNRI ja 42,85%-l TCA tarvitajatest. Lorenzi jt (2016) kirjandusülevaade leidis, et 83%-l naistest oli häiritud erutusfaas, kuid lisaks kaebas 72% uuritavatest naistest alanenud libiido üle. Meeste peamine kaebus oli samuti libiido alanemine ning sageli esines ka erektsiooni ja ejakulatsiooni häireid (Serretti ja Chiesa 2009, Clayton jt 2014, Chokka ja Hankey 2018, Rothmore 2020). Higginsi jt (2010) kirjandusülevaade leidis, et SSRI-d ning SNRI-d võtvatel meestel olid kõige sagedamad kaebused erektsiooni ja ejakulatsiooni häired. Märkimisväärne on see, et SSRI-d on leidnud kasutust enneaegse ejakulatsiooni ravis ja mõningatel juhtudel on ravitoime kestnud ka pärast ravimi tarvitamise lõppu (Chokka ja Hankey 2018, Rothmore 2020). Seega on SSRI-sid kasutavate meeste hindamisel eriti tähtis pöörata tähelepanu ejakulatsioonifaasile. Antidepressantravist tulenevate seksuaalfunktsiooni häirete hindamine Patsiendi seksuaalfunktsiooni hindamine peaks koosnema kahest osast. Esiteks anamneesi kogumine, mille käigus on soovitatav õel juhtida vestlust otseste küsimustega, kasutades selleks näiteks ingliskeelset akronüümi BETTER. Akronüümi aluseks on ingliskeelsed väljendid: bring up ehk tõstata seksuaalsuse teema, explain ehk selgita, et sind huvitavad kõik patsiendi kaebused, sealhulgas need, mis puudutavad seksuaalelu, tell ehk räägi patsiendile, et seksuaalfunktsiooni häireid võib esineda ja vajaduse korral on võimalik leida sobiv sekkumisviis või kaasata erialadevaheline meeskond, timing ehk ajastus, st leida sobiv aeg teema käsitluseks ja teatada patsiendile, et oled valmis rääkima seksuaalsust puudutavatel teemadel

Patsiendi seksuaalfunktsiooni hindamise teises faasis on soovitatav kasutada selleks sobivat valideeritud küsimustikku (Grover jt 2014). Tähtis on hinnata patsiendi seksuaalfunktsiooni usaldusväärse küsimustikuga juba enne ravi algust, et eristada antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häireid mingil muul põhjusel esinevatest häiretest (Clayton jt 2014, Lorenz jt 2016, Chokka ja Hankey 2018). Valideeritud küsimustikud, mis sobivad antidepressantravi ajal seksuaalsete kõrvaltoimete hindamiseks ja jälgimiseks ning mida on kasutatud erinevates antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni kõrvaltoimeid käsitlevates uuringutes, on Arizona Sexual Experience Scale (ASEX), Changes in Sexual Functioning Questionnaire (CSFQ), Psychotropic-Related Sexual Dysfunction Questionnaire (PRSexDQ) ja Sex Effects Scale (SexFx) (Rizvi jt 2011, Clayton jt 2014, Chokka ja Hankey 2018, Rothmore 2020). Rizvi jt (2011) kirjandusülevaade soovitab kasutada loetletud valideeritud küsimustikke, sest need sobivad nii depressiooniga mees- kui ka naissoost patsientide seksuaalfunktsiooni häirete hindamiseks enne ravi antidepressantidega ja selle ajal. Nimetatud küsimustike puuduseks võib pidada, et autorile teadaolevalt ei ole neist ükski valideeritud kasutuseks mittebinaarsete ja transsooliste inimeste seas. Valiidse ja usaldusväärse küsimustiku kasutamine toetab õendusprotsessi, aidates tuvastada patsiendi sekkumist vajavaid probleeme ja andes tagasisidet tulemuste hindamise faasis. Vestlus koos psühhomeetriliselt usaldusväärse küsimustiku kasutamisega tagab seksuaalfunktsiooni mitmekülgse hindamise. Seksuaalprobleemide käsitlemist mõjutavad tegurid Patsientide seksuaalprobleemide käsitlust on mõjutanud õdede hoiakud ja nende arvamused. Uurimused on näidanud, et kuigi õed on teadlikud seksuaalsuse kuuluvusest patsiendi holistilise käsitluse alla, jäävad seksuaalprobleemid siiski sageli käsitlemata (Arikan jt 2015, Urry jt 2019). 77

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

talle sobival ajal, educate ehk teavita oma patsienti ravi kõrvalmõjudest ja nende kestusest, record ehk dokumenteeri hindamine ja sekkumine (Ayaz 2013).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kardetakse tekitada piinlikkust või arvatakse, et haiguse tõttu ei ole need probleemid patsiendi jaoks tähtsad (Fennell ja Grant 2019, Urry jt 2019). Austraalias vaimse tervise spetsialistide (n = 22) seas Urry jt (2019) korraldatud kvalitatiivsest intervjuu-uurimusest ilmnes, et kuigi tervishoiutöötajad pidasid patsiendi seksuaalset heaolu tähtsaks ja mõistsid, et patsiendi holistiline käsitlus peaks hõlmama ka tema seksuaalsust, siis praktika seda enamasti ei kinnitanud. Seksuaalprobleemide käsitlemata jätmise põhjused võis tinglikult jagada kaheks – uuritavad tajusid, et seksuaalsusest on raske rääkida ja nad ei pidanud seksuaalsust tähtsaks teemaks. Kõikidel uuritavatel oli hoiak, et seksuaalsuse teema on delikaatne ja tekitab piinlikkust nii tervishoiutöötajale kui ka patsiendile. Vastanute hoiakute kohaselt pole esinevad seksuaalprobleemid põhihaigusest tulenevalt patsientide jaoks tähtsad. Enamik uuritavatest eeldas, et vajaduse korral tõstatavad patsiendid ise seksuaalsuse teema ega pidanud vajalikuks ise vestlust algatada. Samas nähtus Quinni ja Happelli (2013) uurimusest, et patsiendid ootasid just õdedepoolset seksuaalsuse teema tõstatamist ja reageerisid sellele positiivselt. Fennel ja Grant (2019) koostasid süstemaatilise kirjandusülevaate seksuaalsuse käsitlust mõjutavatest teguritest, milles tulli välja, et õdede hinnangul puuduvad selged juhised, kelle pädevusse ja kelle kohustuste hulka kuulub patsiendi seksuaaltervise käsitlus. Õed sooviksid sellel teemal peatumise osas rohkem organisatoorseid juhiseid. Seda toetab ka Barnhoorni jt (2020) uurimus, milles kajastus, et selgete juhiste olemasolu, kus muuhulgas täpsustati, kelle vastutus on rääkida patsientidega haigusega seotud seksuaalfunktsiooni häiretest, oli seotud teema sagedama käsitlusega visiitide ajal. Uurimused on näidanud, et õdede valimisolekut käsitleda seksuaalprobleeme võib mõjutada mitu patsiendist tulenevat tegurit, sh vanus, sugu, kultuuriline taust jms. Austraalias Urry jt (2019) korraldatud kvalitatiivses intervjuu-uurimuses väljendasid vastanud vaimse tervise spetsialistid (n = 22), et nende jaoks on eriti keeruline käsitleda seksuaalsust teistest kultuuridest, religioossete, väga noorte või vanemaealiste patsientidega. 78

Kirjandusest selgus, et mida paremad on õdede teadmised seksuaalsusest, seda suurema tõenäosusega nad patsiendi seksuaalprobleeme ka käsitlevad (Klaeson jt 2016, Fennell ja Grant 2019, Barnhoorn jt 2020). Hollandi õdede (n = 337) seas Barnhoorni jt (2020) korraldatud küsitlusuurimusest nähtus, et mida paremaks õed oma teadmisi seksuaaltervisest hindasid, seda suurema tõenäosusega käsitlesid nad ka patsiendi

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Samuti oli uuritavatel hoiak, et seksuaalsus pole raskemate psühhiaatriliste diagnoosidega patsientidele tähtis. Ravist tingitud seksuaalfunktsiooni häirete puhul väljendas osa uuritavaid, et enamasti käsitlevad nad võimalikke seksuaalseid kõrvaltoimeid ainult meessoost patsientidega, kuigi nad teadsid, et ka naissoost patsientidel esineb antidepressantravi tõttu seksuaalfunktsiooni häireid. Samasugused tulemused avaldusid Rootsis Klaesoni jt (2016) korraldatud kvalitatiivsest küsitlusuurimusest, mille eesmärk oli tuvastada õdede kogemusi seksuaaltervise käsitlemisel. Uuringus osalenud pereõed (n = 9, neist 8 naissoost) vanuses 41–63 aastat leidsid, et seksuaalvaevuste käsitlus on nooremate patsientidega lihtsam, tuues põhjuseks nende patsientide avatuse seksuaalteemade käsitlemisel. Veel ilmnes uurimusest, et uuritavate jaoks oli meeste seksuaalprobleeme lihtsam käsitleda ning meeste puhul ka eeldati, et kaebuste põhjused on pigem füsioloogilised. Naiste puhul käsitlesid vastanud seksuaalvaevusi harvemini ja õed eeldasid, et naiste seksuaalprobleemid on pigem psühholoogilised, tunnistades samas, et ka naistel võivad tekkida füsioloogiliste protsessidega seotult kaebused. Sarnane sooline ebavõrdsus avaldus Hollandi õdede seas Barnhoorni jt (2020) korraldatud küsitlusuurimusest. Uuringusse kaasati 337 uuritava andmed (38 meest, 299 naist) ja uurimusest selgus, et 52,8% õdedest räägivad meessoost patsientidega seksuaalfunktsiooni häiretest „vähem kui pooltel juhtumitest“ või ei räägi „mitte kunagi“. Naiste puhul andis 64,9% uuritavatest sama vastuse. Peale selle näitavad mitme uuringu tulemused tervishoiutöötajate hoiakut, et vanemaealiste jaoks pole seksuaalsus tähtis (Klaeson jt 2016, Fennel ja Grant 2019, Urry jt 2019).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

seksuaalprobleeme. Seda järeldust toetab ka Arikani jt (2015) Türgis korraldatud uurimus, milles koguti andmeid küsimustikuga Sexual Attitudes and Belief Survey (SABS). Selle skoor oli vahemikus 12–72 punkti ja suurem skoor näitab, et seksuaalprobleemide käsitlemisel esineb rohkem takistusi. Uurimusest nähtus, et haiguse mõju kohta väljaõppe saanud õdedel (n = 62) oli statistiliselt märkimisväärselt väiksem SABSi skoor (40,96 ±7,78) võrreldes õdedega, kellel vastav väljaõpe puudus (43,83 ±6,92). Veel ilmnes uurimusest, et õed, kellel on parem arusaam haiguse ja ravi mõjust seksuaalsusele, käsitlesid neid teemasid sagedamini ning tundsid ennast oma kolleegidest kindlamalt. Tulemustest järeldus, et täiendav seksuaalkoolitus nii põhiõppe ajal kui ka hiljem aitaks eemaldada barjääre ja soodustaks patsientide seksuaalprobleemide käsitlust. Põhjuseks võib olla see, et paremate teadmistega õde oskab näha seoseid patsiendi haiguse, ravi ja võimalike sümptomite vahel ning olles oma teadmistes kindel, ei väldi seksuaalkaebuste käsitlust. Järeldada võib, et sagedam teemakäsitlus väljaõppes ja praktikas suurendab õdede enesekindlust, mis omakorda võib aja jooksul muuta nende seksuaalprobleemide käsitlust mõjutavaid hoiakuid. Järeldused Antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häireid esineb kõige sagedamini seoses selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite, serotoniini noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite ja tritsükliliste antidepressantide tarvitamisega. Nende antidepressantide klasside korral esineb ravist tingitud seksuaalfunktsiooni häireid hinnanguliselt 30–90%. Vähem esineb seksuaalfunktsiooni häireid seoses atüüpiliste antidepressantidega, nagu agomelatiin, bupropioon ja mirtasapiin, mille korral jääb seksuaalfunktsiooni häirete esinemine 20% piiresse. Naiste ja meeste antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häirete esinemissagedus on samaväärne. Naistel avaldub see eelkõige libiido alanemise ja erutuse ning orgasmi häiretena, meeste peamine kaebus on samuti libiido alanemine, kuid sageli esineb ka erektsiooni ja ejakulatsiooni häireid.

Seksuaalprobleemide käsitlemist mõjutavaid tegureid saab õdede seisukohast tinglikult kolmeks jagada: mõjutegurid, mis tulenevad õdede hoiakutest ja arvamustest, patsiendist sõltuvad tegurid ning õdede teadmised. Sageli arvavad õed, et seksuaalsuse teema tekitab piinlikkust nii patsiendile kui ka õele. Õdedele valmistab raskusi seksuaalprobleemide käsitlus vanemaealiste patsientidega ja sagedamini välditakse seksuaalkaebuste käsitlust naissoost patsientidega. Põhjalik seksuaalsuse teemade käsitlus põhiõppes ja ka täiendkoolitustel parandab seksuaalprobleemide käsitlust. Mida paremad on õdede teadmised seksuaaltervisest ja haiguse mõjust seksuaalsusele, seda suurema tõenäosusega käsitlevad nad patsientide seksuaalprobleeme. Allikaloend Arikan, F., Meydanlıoğlu, A., Ozcan, K., Canli Ozer, Z. (2015). Attitudes and Beliefs of Nurses Regarding Discussion of Sexual Concerns of Patients During Hospitalization. Sexuality and Disability, 33: 327–337. Ayaz, S. (2013). Sexuality and nursing process: a literature review. Seulaity and Disability, 31: 3–12. Barnhoorn, P. C., Zuurveen, H. R., Prins, I. C., van Ek, G. F., den Oudsten, B. L., den Ouden, M. E. M., Putter, H., Numans, M. E., Elzevier, H. W. (2020). Unravelling sexual care in chronically ill patients: the perspective of GP practice nurses; Health Service Research. Family Practice, 37(6): 766–771. Burhan, H. S., Kuru, T. (2022). Level of selective serotonin reuptake inhibitor-related sexual dysfunction in men and women. Dusunen Adam Journal of Psychiatry and Neurological Sciences, 4(35): 247–253 81

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Antidepressantravist tingitud seksuaalfunktsiooni häirete hindamine peab hõlmama õdede juhitud vestlust ja valideeritud hindamisküsimustiku kasutamist. Nii nais- kui ka meespatsientidele sobivad seksuaalfunktsiooni häirete hindamiseks valideeritud küsimustikud, nagu Arizona Sexual Experience Scale, Psychotropic-Related Sexual Dysfunction Questionnaire, Changes in Sexual Functioning Questionnaire ja selle lühiversioon ning Sex Effects Scale.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Chokka, P. R., Hankey, J. R. (2018). Assessment and management of sexual dysfunction in the context of depression. Therapeutic Advances in Psychopharmacology, 8(1): 13–23. Clayton, A. H., El Haddad, S., Iluonakhamhe, J. P., Ponce Martinez, C., Schuck, A. E. (2014). Sexual dysfunction associated with major depressive disorder and antidepressant treatment. Expert Opinion on Drug Safety, 13(10): 1361–1374. Fennell, R., Grant, B. (2019). Discussing sexuality in health care: A systematic review. Journal of Clinical Nursing, 28(17-18): 3065–3076. Grover, S., Shah, R., Dutt, A., Avasthi, A. (2012). Prevalence and pattern of sexual dysfunction in married females receiving antidepressants: an exploratory study. Journal of Pharmacology & Pharmacotherapeutics, 3(3): 259–265. Higgins, A., Nash, M., Lynch, A. M. (2010). Antidepressant-associated sexual dysfunction: impact, effects, and treatment. Drug, Healthcare and Patient Safety, 2: 141–150. Kikuchi, T., Uchida, H., Suzuki, T., Watanabe, K., Kashima, H. (2011). Patients’ attitudes toward side effects of antidepressants: an internet survey. European Archives of Psychiatry and Clinical Neuroscience, 261(2): 103–109. La Torre, A., Giupponi, G., Duffy, D., Conca, A. (2013). Sexual dysfunction related to psychotropic drugs: a critical review-part I: antidepressants. Pharmacopsychiatry, 46(5): 191–199. Lee, K. U., Lee, Y. M., Nam, J. M., Lee, H. K., Kweon, Y. S., Lee, C. T., Jun, T. Y. (2010). Antidepressant-induced sexual dysfunction among newer antidepressants in a naturalistic setting. Psychiatry Investigation, 7(1): 55–59. Lorenz, T., Rullo, J., Faubion, S. (2016). Antidepressant-induced female sexual dysfunction. Mayo Clinic Proceedings, 91(9): 1280–1286. Montejo, A. L., Calama, J., Rico-Villademoros, F., Montejo, L., González-García, N., Pérez, J. (2019). A real-world study on antidepressant-associated sexual dysfunction in 2144 outpatients: the SALSEX I study. Archives of Sexual Behavior, 48(3): 923–933. OECD. (2021). “Pharmaceutical consumption”, in Health at a Glance 2021: OECD Indicators, OECD Publishing, Paris. https://doi.org/10.1787/5689c05c-en Quinn, C., Happell, B. (2013). Talking about sexuality with consumers of mental health services. Perspectives in Psychiatric Care, 49(1): 13–20. Reichenpfader, U., Gartlehner, G., Morgan, L. C., Greenblatt, A., Nussbaumer, B., Hansen, R. A., Van Noord, M., Lux, L., Gaynes, B. N. (2014). Sexual dysfunction 82

sive disorder: results from a systematic review with network meta-analysis. Drug Safety, 37(1): 19–31. Rizvi, S. J., Yeung, N. W., Kennedy, S. H. (2011). Instruments to measure sexual dysfunction in community and psychiatric populations. Journal of Psychosomatic Research, 70(1): 99–109. Rothmore J. (2020). Antidepressant-induced sexual dysfunction. The Medical Journal of Australia, 212(7): 329–334. Serretti, A., Chiesa, A. (2009). Treatment-emergent sexual dysfunction related to antidepressants: a meta-analysis. Journal of Clinical Psychopharmacology, 29(3): 259–266. Studt, A., Gannon, M., Orzel, J., Vaughan, A., Pearlman, A. M. (2021). Characterizing post-SSRI sexual dysfunction and its impact on quality of life through an international online survey. The International Journal of Risk & Safety in Medicine, 32(4): 321–329 Pharmaceutical market. The Organisation for Economic Co-operation and Development Statistics. https://stats.oecd.org/Index.aspx?&datasetcode = HEALTH_ PHMC (15.09.2022) Urry, K., Chur-Hansen, A., Khaw, C. (2019). ‘It’s just a peripheral issue’: A qualitative analysis of mental health clinicians’ accounts of (not) addressing sexuality in their work. International Journal of Mental Health Nursing, 28(6): 1278–1287. Williams, V. S., Edin, H. M., Hogue, S. L., Fehnel, S. E., Baldwin, D. S. (2010). Prevalence and impact of antidepressant-associated sexual dysfunction in three European countries: replication in a cross-sectional patient survey. Journal of Psychopharmacology, 24(4): 489–496.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

associated with second-generation antidepressants in patients with major depres-

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

TÄISEALISTEL KARDIOKIRURGILISTEL PATSIENTIDEL ESINEVA ÄREVUSE PÕHJUSED JA TAGAJÄRJED NING ÕENDUSSEKKUMISED ÄREVUSE VÄHENDAMISEKS PRE- JA POSTOPERATIIVSEL PERIOODIL Causes and Effects of Anxiety in Adult Cardiac Surgical Patients and Nursing Interventions to Reduce Anxiety in the Pre- and Postoperative Period Kristi Kärner, Piret Simm-Pärle Abstract Cardiac surgical patients are individuals afflicted with cardiovascular diseases who require other therapy options in addition to the use of medicinal products. These patients may develop anxiety in response to the perceived danger, affecting their thoughts, body, and behaviour, as heart surgery is risky and patients link it with death. Anxiety is associated with poorer outcomes and increased mortality in this patient population, and research and interventions are needed to reduce it. This article is based on a defended thesis describing the causes and effects of anxiety in adult cardiac surgical patients during the pre- and postoperative periods and nursing interventions to mitigate it. That thesis was a literature review based on 41 evidence-based sources published between 2013 and 2023. The reasons for anxiety in adult cardiac surgery patients include the lack of knowledge about surgery, younger age, early hospitalisation, intensive care, and adjustment to postoperative life. The consequences of anxiety include impaired autonomic nervous system and cardiac muscle blood supply, inflammatory reactions in the body, failure to make lifestyle changes, poor compliance with treatment, poor recovery, and increased mortality. Nursing interventions to reduce anxiety in adult cardiac surgical patients include validating the patient’s feelings, establishing a trusting relationship and environment, 84

Keywords: cardiac surgery, preoperative period, postoperative period, anxiety, adult patient, nursing intervention. Sissejuhatus Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on südame-veresoonkonnahaigused (SVH) peamiseks surma põhjuseks kogu maailmas, põhjustades 32% kõigist surmadest, neist kolmandik alla 70-aastaste inimeste seas (Cardiovascular diseases…2021). Euroopa Kardioloogide Seltsi poolt avaldatud ravijuhise kohaselt esineb ühel viiest SVH-ga patsiendist ärevushäire, mis on seotud lühenenud elueaga nii meestel kui ka naistel ja mis süveneb koos südamehaiguse raskusastmega. Eesti kuulub SVH suremuse kõrge riskiga riikide hulka (Visseren jt 2021). Torakaalkirurgide Seltsi andmetel esineb kõrge SVH riskitasemega riikides statistiliselt olulisel määral postoperatiivseid tüsistusi ja surmajuhtumeid (Bowdish jt 2021). Salzmanni jt (2020) sõnul ei pälvi kardiokirurgiliste patsientide vaimne tervis piisavalt tähelepanu ja vaatamata valdkonna pidevale arengule esineb probleeme südameoperatsioonist taastumisel. Preoperatiivne ärevus esineb kirurgilistel patsientidel operatsiooni tüübist sõltumata, olles kõrgeim operatsioonipäeval (Oliveira jt 2023). Südameoperatsiooniga kaasnev ärevus eristub, sest liikuva organi opereerimine on riskantne (Ng jt 2022) ja südame seiskamine operatsiooni ajal seostub patsientidel surmaga (Salzmann jt 2020). Ameerika Südameassotsiatsiooni teadusliku avalduse kohaselt on lisaks füüsilise seisundi ravimisele oluline käsitleda patsienti kui tervikut. On leitud, et vaimse tervise toetamine meditsiinitöötajate poolt avaldab positiivset mõju kardiokirurgiliste patsientide südame-veresoonkonna tervisele (Levine jt 2021).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

increasing the patient’s sense of control, psychoeducation, individualised patient education, use of music and sounds of nature, and explaining the need for rehabilitation and cognitive behavioural therapy.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Uurimistöö eesmärgiks oli tõenduspõhisele kirjandusele tuginedes kirjeldada täisealistel kardiokirurgilistel patsientidel esineva ärevuse põhjusi ja tagajärgi ning õendussekkumisi ärevuse vähendamiseks pre- ja postoperatiivsel perioodil. Artikli aluseks olev uurimistöö koostati kirjanduse ülevaatena, kus uurimisobjektiks olid aastatel 2013–2023 avaldatud tõenduspõhised kirjandusallikad. Uurimistöö koostamisel kasutati 41 kirjandusallikat, millest 21 olid teadusartiklid. Võtmesõnad: kardiokirurgia, preoperatiivne periood, postoperatiivne periood, ärevus, täisealine patsient, õendussekkumine. Tulemused ja arutelu Tõenduspõhise kirjanduse läbitöötamisel selgus, et ärevus mõjutab täisealiste kardiokirurgiliste patsientide paranemist ja ärevuse leevendamise võimalustele on vaja rohkem tähelepanu pöörata (Salzmann jt 2020, Levine jt 2021, Visseren jt 2021). Erinevate autorite uurimustest saab täisealistel kardiokirurgilistel patsientidel esineva ärevuse põhjusena välja tuua operatsiooniga seotud teadmiste puudumise (Ng jt 2022, PosadasCollado jt 2022). Olsen jt (2018) (n = 9013) nimetavad olulise ärevuse põhjusena nooremat iga (< 55 a). Artikli autorid peavad antud seisukohta usaldusväärseks kaasatud valimi suuruse tõttu. Kui Gelogahi jt (2018) nimetavad ärevuse põhjusena varajast operatsiooniks hospitaliseerimist, siis Salzmann jt (2020) soovitavad preoperatiivse haiglas viibimise aja pikendamist patsientide igakülgse ettevalmistamise eesmärgil. Artikli autorite arvates võivad mõlemad seisukohad tõesed olla ja see, kas preoperatiivne pikem haiglas viibimise aeg patsiendiõpetuse teostamiseks mõjub ärevuse taset vähendavalt, vajab eraldi uurimist. Toetudes uurimistöös viidatud allikatele järeldavad artikli koostajad, et erinevate autorite poolt nimetatud intensiivraviperiood (Gelogahi jt 2018, Ng jt 2022) ja eluga kohanemine operatsiooni järel (Posadas-Collado jt 2022)

Uurimistöö koostamise käigus selgus, et ärevusel on täisealiste kardiokirurgiliste patsientide paranemise juures oluline roll. Mitmete autorite sõnul suurendab ärevus südamelihase verevarustuse häireid (Levine jt 2021, Ng jt 2022), sest mõjutab autonoomse närvisüsteemi regulatsiooni. Seetõttu võivad tekkida südamelihase hapnikuvaegus, rütmihäired ning põletikulised reaktsioonid organismis (Levine jt 2021), mis takistavad südameoperatsioonist taastumist (Ng jt 2022) ning haavade paranemist (Salzmann jt 2020). Eelpool väljatoodu mõjutab edasist elustiili, ravisoostumust (Levine jt 2021, Visseren jt 2021, Ng jt 2022) ning taastusravist osavõttu (Levine jt 2021). Takagi jt (2017) süstemaatilise kirjandusülevaate kohaselt on preoperatiivne ärevus läbi bioloogiliste ja käitumuslike mehhanismide seotud postoperatiivse suremuse tõusuga haiglast välja kirjutamise järel. Artikli autorid järeldavad eelpool mainitud allikatele toetudes, et patsiendi vaimne tervis mõjutab suurel määral tema füüsilist tervist. Ärevuse vähendamiseks on oluline valideerida patsiendi tundeid (Townsend 2015, Salzmann jt 2020). Tähtis on luua usaldusväärne õe-patsiendi suhe (Gelogahi jt 2018) ning toetada patsiendi kontrollitunnet olukorra üle (Townsend 2015, Posadas-Collado jt 2022). Preoperatiivsel perioodil peetakse tõhusaks sekkumiseks psühhoharidust, mis aitab patsiendil enda ärevuse olemust ja selle leevendamise viise tundma õppida. Seda on pädevad läbi viima vaimse tervise õed (Oliveira jt 2023). Artikli autorid leiavad, et eelpool nimetatud sekkumised on haiglatingimustes teostatavad ja vajavad õdede teadlikkust. Oluliseks õendussekkumiseks nii pre- kui ka postoperatiivsel perioodil on patsiendiõpetus, mis peab ärevuse vähendamise huvides olema individualiseeritud (Salzmann jt 2020, Ng jt 2022). Kui Kalogianni jt (2015) nimetavad tõhusa vahendina patsiendiõpetuse läbiviimiseks värvilist, 87

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tekitavad patsientidele ärevust vähese patsiendiõpetuse ning sellest tuleneva teadmiste ning kontrollitunde puudumise tõttu.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

piltidega brošüüri, siis Ng jt (2022) sõnul on heaks vahendiks eelsalvestatud informatiivne video. Artikli autorite arvates oleks hea kombineerida mõlemat nimetatud vahendit. Operatsiooni järel on tähtis patsiendile kindlustunnet pakkuda ja tema olukord võimalusel mugavaks muuta (Townsend 2015, Gelogahi jt 2018). Postoperatiivsel perioodil on häid tulemusi ärevuse leevendamisel saavutatud ka muusika ja loodushelide kasutamisega (Kakar jt 2021). Õdede võimuses on patsiente informeerida kardiaalse taastusravi olulisusest paranemisprotsessis (Taylor jt 2021, Posadas-Collado jt 2022) ning kognitiivse käitumisteraapia tulemuslikkusest ärevuse vähendamisel (Gorini jt 2021, Holdgaard jt 2022). Artikli autoritel oli huvitav teada saada, et patsientide taastusravis osalemist saab tõsta läbi virtuaalsete sekkumiste (Vanzella jt 2021) ning kognitiivse käitumisteraapia kättesaadavuse parandamiseks on võimalik kaasata eriväljaõppe saanud kardiaalse taastusravi õdesid (Holdgaard jt 2022). Käesoleva artikli aluseks olev uurimistöö aitab tõsta täisealiste kardiokirurgiliste patsientidega pre- ja postoperatiivsel perioodil tegelevate õdede ja teiste interdistsiplinaarse meeskonna liikmete teadlikkust operatsiooniga seotud ärevuse põhjustest ja tagajärgedest ning sekkumistest, mille abil ärevust patsiendi paranemise huvides vähendada. Artikli autorite arvates võiks edaspidi uurida postoperatiivse valu mõju kardiokirurgiliste patsientide paranemisele ning mittefarmakoloogilisi meetodeid valu leevendamiseks. Edaspidi võiks uurida ka südameoperatsiooni mõju kardiokirurgiliste patsientide edasisele elukvaliteedile ja selle mõjutamise viise läbi õendussekkumiste. Järeldused Täisealistel kardiokirurgilistel patsientidel esineva ärevuse põhjusteks on operatsiooniga seotud teadmiste puudumine, noorem iga, varajane hospitaliseerimine, intensiivravi ja operatsioonijärgse eluga kohanemine. Ärevuse tagajärgedeks on autonoomse närvisüsteemi ja südamelihase 88

Õendussekkumised täisealistel kardiokirurgilistel patsientidel esineva ärevuse vähendamiseks on patsiendi tunnete valideerimine, usaldusliku suhte ja keskkonna loomine, patsiendi kontrollitunde suurendamine, psühhoharidus, individualiseeritud patsiendiõpetus, muusika ja loodushelide kasutamine, taastusravi vajalikkuse ning kognitiivse käitumisteraapia tutvustamine. Allikaloend Bowdish, M. E., D´Agostino, R. S., Thourani, V. H., Scwann, T. A., Krohn, C., Desai, N., Shahian, D. M., Fernandez, F. G., Badhwar, V. (2021). STS Adult Cardiac Surgery Database: Update on Outcomes, Quality, and Research. The Society of Thoracic Surgeons Adult Cardiac Surgery Database: Update on Outcomes and Research, 111(6): 1770–1780. Cardiovascular diseases. (2021). World Health Organization. Gelogahi, Z. K., Aghebati, N., Mazloum, S. R., Mohajer, S. (2018). Effectiveness of Nurse’s Intentional Presence as a Holistic Modality on Depression, Anxiety, and Stress of Cardiac Surgery Patients. Holistic Nursing Practice, 32(6): 296–306. Gorini, A., Giuliani, M., L`Acqua, C., Barbieri, S., Sisillo, E., Veglia, F., Tremoli, E. (2021). Associations of Preoperative Self-rated Symptoms of Anxiety and Depression on Length of Hospital Stay and Long-term Quality of Life in Patients Undergoing Cardiac Surgery. Journal of Cardiovascular Nursing, 37(3): 213–220. Holdgaard, A., Eckhardt-Hansen, C., Funch Lassen, C., Eklo Kjesbu, I., Have Dall, C., Lund Michaelsen, K., Lærum Sibiliz, K., Prescott, E., Kruuse Rasmusen, H. (2022). Cognitive-behavioural therapy reduces psychological distress in younger patients with cardiac disease: a randomized trial. European Heart Journal, 00: 1–12. Kakar E., Billar R. J., van Rosmalen J. jt. (2021). Music intervention to relieve anxiety and pain in adults undergoing cardiac surgery: a systematic review and meta-analysis. Open Heart, 7: e001474.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

verevarustuse häired, põletikulised reaktsioonid organismis, elustiili muutmise eiramine, halb ravisoostumus, halb taastumine ja tõusnud suremus.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kalogianni, A., Almpani, L. V., Baltopoulus, G., Charitos, C., Brokalaki, H. (2015). Can nurse-led preoperative education reduce anxiety and postoperative complications of patients undergoing cardiac surgery? European Journal of Cardiovascular Nursing, 15(6): 447–458. Levine, G. N., Cohen, B. E., Commodore-Mensah, Y., Fleury, J., Huffman, J.C., Khalid, U., Labarthe, D.R., Lavretsky, H., Michos, E.D., Spatz, E.S., Kubzansky, L.D. (2021). Psychological Health, Well-Being, and the Mind-Heart-Body Connection: A Scientific Statement From the American Heart Association. Circulation, 143: e763–e783. Ng, S. X., Wang, W., Shen, Q., Toh, Z. A., He, H.-G. (2022). The effectiveness of preoperative education interventions on improving perioperative outcomes of adult patients undergoing cardiac surgery: a systematic review and meta-analysis. ESC. European Journal of Cardiovascular Nursing, 21: 521–536. Oliveira, P., Porfírio, C., Pires, Silva, R., Carvalho, J. C., Costa, T., Sequeira, C. (2023). Psychoeducation Programs to Reduce Preoperative Anxiety in Adults: A Scoping Review. International Journal of Environmental Research and Public Health, 20(1): 327. Olsen, S. J. S., Schirmer, H., Wilsgaard, T., Bønaa, K. H., Hanssen, T. A. (2018). Cardiac rehabilitation and symptoms of anxiety and depression after percutaneous coronary intervention. European Journal of Preventive Cardiology, 25(10): 1017–1025. Posadas-Collado, G., Membrive-Jiménez, M. J., Romero-Béjar, J. L., Gómez-Urquiza, J. L., Albendín-García, L., Suleiman-Martos, N., Cañadas-De La Fuente, G. A. (2022). Continuity of Nursing Care in Patients with Coronary Artery Disease: A Systematic Review. International Journal of Environmental Research and Public Health, 19(5): 3000. Salzmann, S., Salzmann-Djufrim, M., Wilhelm, M., Euteneuer, M. (2020). Psychological Preparation for Cardiac Surgery. Current Cardiology Reports, 22: 172. Takagi, H., Ando, T., Umemoto, T. (2017). Perioperative depression or anxiety and postoperative mortality in cardiac surgery: a systematic review and meta‑analysis. Heart Vessels, 32: 1458–1468. Taylor, R. S., Dalal, H. M., McDonagh, S. T. J. (2021). The role of cardiac rehabilitation in improving cardiovascular outcomes. Nature Reviews Cardiology, 19: 180–194. Townsend, M. C. (2015). Psychiatric Nursing. Assessment, Care Plans and Medications. F.A. Davis Company. Philadelphia. 169-184, 197–199.

to virtual education in cardiac rehabilitation: a systematic review of qualitative studies. ESC. European Journal of Cardiovascular Nursing, 21: 414–429. Visseren, F. L. J., Mach, F., Smulders, Y. M., Carballo, D., Koskinas, K. C., Bäck, M., Benetos, A., Biffi, A., Boavida, J.-M., Capodanno, D., Cosyns, B., Crawford, C., Davos, C. H., Desormais, I., Di Angelantonio, E., Franco, O. H., Halvorsen, S., Hobbs, F. D. R., Hollander, M., Jankowska, E. A., Michal, M., Sacco, S., Sattar, N., Tokgozoglu, L., Tonstad, S., Tsioufis, K. P., van Dis, I., van Gelder, I. C., Wanner, C., Williams, B., ESC Scientific Document Group. (2021). ESC Guidelines on cardiovascular disease prevention in clinical practice. ESC. European Heart Journal, 42(34): 3227–3337.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Vanzella, L. M., Oh, P., Pakosh, M., de Melo Ghisi, G. L. (2021). Barriers and facilitators

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

BARIAATRILISE OPERATSIOONI LÄBINUD NAISE RASEDUSE PLANEERIMINE, RASEDUSE KULG JA RASEDUSAEGSE JÄLGIMISE ISEÄRASUSED Pregnancy Planning, Progression, and Follow-Up Monitoring for Women Who Have Undergone Bariatric Surgery Ksenia Smirnova, Tiivi Häide Abstract Overweight and obesity is a very big problem nowadays. In women, high body weight is associated with complications during pregnancy, which also endanger the health of the fetus. Bariatric surgery is one of the ways to effectively lose weight. Weight loss can improve women’s fertility, therefore the probability that a pregnant woman with a history of bariatric surgery will come to the midwife’s appointment increases. In Estonia no specific instructions have been created regarding pregnancy planning and pregnancy monitoring of a woman who has undergone bariatric surgery. The aim of the study was to describe the pregnancy planning, the course of pregnancy and the peculiarities of monitoring during pregnancy of a woman who has undergone bariatric surgery. The research material was relevant peer-reviewed scientific articles. Recommendations for monitoring pregnancy in women who have undergone bariatric surgery are based on research papers that have defined evidence-based practice recommendations. This literature review has shown that a woman who has undergone bariatric surgery must abstain from pregnancy for the first 12–24 months. Therefore, advising a woman about pregnancy planning and choosing a contraceptive method is essential. The biggest problem a woman can face during pregnancy is a deficiency of macro- and micronutrients, which can be related to inadequate pregnancy weight gain and fetal growth disorders.

Keywords: bariatric surgery, effect, pregnancy, pregnancy planning, pregnancy monitoring. Sissejuhatus Ülekaalulisus ja rasvumine on tänapäeval aktuaalsed probleemid, mida esineb nii naistel kui ka meestel. Aastatega on probleem süvenenud ja viimastel andmetel on maailmas 39% täiskasvanutest ülekaalulised ja 13% rasvunud (Obesity and ... 2021). Eestis on umbes viiendikul täiskasvanud elanikkonnast suurenenud kehakaal või esineb rasvumine (Kehamassiindeks soo ... i.a.). On teada, et suurenenud kehakaal mõjutab naiste fertiilsust, kuid iga ülekaaluline või rasvunud naine ei ole viljatu. Seetõttu on tähtis meeles pidada, et juhul kui naine rasestub rasvumise foonil, siis on tüsistuste tekkerisk mitu korda suurem (Harreiter jt 2018). Kuigi esimesed soovitused kaalu langetamiseks on toitumisharjumuste ülevaatamine ja korrigeerimine ning füüsilise aktiivsuse suurendamine, on maailmas kasvanud ka bariaatriliste operatsioonide arv (Abraham jt 2019, Slater jt 2017). Ka Eestis on võimalik läbida bariaatriline operatsioon. Statistika järgi on Eestis 2020. aastaks tehtud 7374 operatsiooni (Ülevaade kaalukirurgiast ... 2021). Bariaatriline operatsioon aitab tõhusalt langetada kehakaalu ja parandada naiste tervist ning seega ka fertiilsust ja raseduse tulemit. Seetõttu võib ennustada, et operatsiooni läbi teinud naised jäävad järgnevatel aastatel rasedaks suurema tõenäosusega (Kaska jt 2013). Seoses bariaatriliste operatsioonide arvu kasvuga

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

A pregnant woman with a history of bariatric surgery may need nutritional counseling, micronutrient counseling, additional ultrasound examinations, pregnancy crisis counseling, and special attention to diagnose gestational diabetes, as the usual glucose tolerance test may not give a reliable result. Midwives have an important role in monitoring a pregnant woman; therefore, this research has important information that could increase midwives’ knowledge in this field and help create a patient-centered monitoring plan.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

on suurenenud ka tõenäosus, et ämmaemanda vastuvõtule jõuab rase, kellele on eelnevalt tehtud bariaatriline operatsioon. Vaatamata sellele, et bariaatriline kirurgia parandab naise üldist tervist, vähendab rasvumisega seotud viljakusprobleeme ja ebasoodsaid rasedustulemeid, kuuluvad bariaatrilise operatsiooni läbinud naised riskirasedate rühma ning nad võivad vajada raseduse ajal rohkem jälgimist, uurimist ja nõustamist. Kuna ämmaemand võib jälgida rasedust iseseisvalt, eeldab see häid teadmisi ka bariaatria valdkonnas (Falcone jt 2018, Abraham jt 2019). Siiani pole koostatud piisavalt selget juhendit, mis annaks põhjaliku ülevaate raseduse planeerimisest ja jälgimisest pärast bariaatrilist operatsiooni. Artikkel tugineb lõputööle, mille eesmärk oli kirjeldada bariaatrilise operatsiooni läbinud naise raseduse planeerimist, raseduse kulgu ning rasedusaegse jälgimise iseärasusi. Lähtuvalt eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded: 1. kirjeldada raseduse planeerimise põhimõtteid pärast bariaatrilist operatsiooni; 2. kirjeldada bariaatriliste operatsioonide mõju raseduse kulule; 3. kirjeldada bariaatrilise operatsiooni läbinud naise rasedusaegse jälgimise iseärasusi. Kirjandusülevaate meetodil koostatud lõputöös analüüsiti tõenduspõhiseid allikaid, milles käsitleti bariaatrilise kirurgia postoperatiivset perioodi, raseduse planeerimise põhimõtteid, raseduse kulgu ja selle jälgimise iseärasusi pärast operatsiooni. Lõputöös kasutati kokku 37 kirjandusallikat, millest 28 olid teadusartiklid. Märksõnad: bariaatriline operatsioon, mõju, rasedus, raseduse planeerimine, raseduse jälgimine.

Siiani on tehtud vähe empiirilisi uurimistöid, mille põhjal saaks selgelt öelda, et mingi konkreetne rasestumisvastane meetod sobib pärast bariaatrilist operatsiooni paremini, kuid mõned soovitused uurimistööde autoritelt on ikkagi olemas. Nimelt on autorid seda meelt, et suukaudsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine pärast bariaatrilist operatsiooni ei pruugi olla tõhus. Seetõttu soovitatakse nahaalust implantaati, hormonaalset emakasisest süsteemi või vaske sisaldavat emakasisest vahendit, mis paigaldatakse patsiendile juba enne bariaatrilist operatsiooni (Schlatter 2017, Shawe jt 2019). Siin tuleb tähelepanu pöörata aspektile, et nende meetodite puhul on tegemist arsti poolt teostatava meditsiinilise protseduuriga. Samas on tähtis ämmaemanda osa, kes tegeleb rasestumisvastaste vahendite alase nõustamisega ja emakasisese süsteemi või vahendi paigaldamiseks vajalike analüüside võtmise ning tõlgendamisega. Peale selle annab operatsioonieelne nõustamine rasestumisvastaste vahendite osas ämmaemandale võimaluse jõuda nende naisteni, kes plaanivad edaspidi rasedaks jääda ja nende naiste raseduse jälgimine jääks sel juhul sama ämmaemanda pädevusse. See eeldab ämmaemandate erilist ettevalmistust, aga annab samal ajal võimaluse paremini tagada patsiendikeskse jälgimise. Bariaatriliste operatsioonide mõju raseduse kulule Uurimistööde põhjal võib järeldada, et rasedus pärast bariaatrilist operatsiooni ei ole riskivaba ja seetõttu peab sellise anamneesiga naist käsitlema kui riskirasedat. Uurimistööde tulemustele tuginedes on pärast bariaatrilist operatsiooni rasestunud naistel põhiprobleemiks makro- ja 95

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tulemused ja arutelu Raseduse planeerimine pärast bariaatrilist operatsiooni Pärast bariaatrilist operatsiooni tuleks rasedusest hoiduda 12–24 kuud, sest sellel ajal toimub kõige kiirem kaalulangus, mis võib mõjutada ema ja loote tervist (Schlatter 2017). Seetõttu on vajalik korrektne nõustamine raseduse planeerimise osas, mis sisaldab ka nõustamist rasestumisvastaste vahendite kohta (ACOG 2009, Kaur jt 2016, Schlatter 2017).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

mikrotoitainete puudus. Mineraalainetest kõige tõenäolisem defitsiit on rauapuudus ja see võib esineda sõltumata operatsioonimeetodist 50%-l patsientidest. Vitamiinidest on rohkem kirjeldatud B12, B9, B1, A ja D puudujääke. Uurimistööde autorid toovad välja ka defitsiidi süvenemise põhjusi, milleks võivad olla rasedusaegne iiveldus ja oksendamine, gastroösofageaalne refluks ning kindlasti mõjutab rasedusaegset mikrotoitainete defitsiiti märkimisväärselt vitamiinide ja mineraalide tarvitamine enne rasedust (Kaska jt 2013, Slater jt 2017, Ciangura jt 2019, Shawe jt 2019). Makro- ja mikrotoitainete defitsiit võib omakorda põhjustada loote kasvuhäireid. Rootsis korraldatud kohortuuringus leidsid autorid, et pärast bariaatrilist operatsiooni kahekordistub gestatsiooniea kohta väikese kaaluga lapse sünni risk (Johansson jt 2015). Samal ajal leiti, et loote makrosoomia esinemissagedus väheneb, kuid meeles tuleb pidada, et umbes 50%-l bariaatrilistest patsientidest esineb rasvumine ka operatsiooni järel, mis toob kaasa riski suure kehakaaluga lapse sünniks (Cornthwaite jt 2021). Mis puudutab naise rasedusaegset kaaluiivet, siis siin leidsid uurimistööde autorid, et ajavahemik operatsiooni ja rasestumise vahel võib rasedusaegset kaaluiivet mõjutada pigem negatiivselt (Harreiter jt 2018). Heusschen jt (2021) leidsid, et 12 kuu jooksul pärast bariaatrilist operatsiooni rasestunud naistest 75%-l esines soovitatavast väiksem kaaluiive. Samas 12–24 kuud pärast operatsiooni rasestunud naiste seas esines see probleem ainult 30%-l naistest. Bariaatriline operatsioon vähendab gestatsioonidiabeedi (Gestational Diabetes Mellitus, GDM) esinemissagedust. Siiski on pooled bariaatrilise operatsiooni läbinud fertiilses eas naised ikkagi ülekaalus või rasvunud ning GDM-i tekkerisk selles populatsioonis on üldiselt suurem kui normaalkaalus rasedatel (Benhalima jt 2018). Peab mainima, et GDM-i avastamisel võib probleemiks olla glükoositaluvuse testi (GTT) tegemine, sest see võib põhjustada bariaatrilise operatsiooni läbinud naistel dumping’u sündroomi (Deleus jt 2020). Probleemi põhjuseks on kiiresti imenduvate 96

Bariaatrilise operatsiooni läbinud naiste puhul võib ohtlikuks osutuda rasedusaegne oksendamine ja kõhuvalu. Murettekitav on ka see, et bariaatrilise operatsiooniga seotud rasedusaegsete tüsistuste sümptomid võivad olla sarnased raseduse füsioloogiliste muutuste sümptomitega (Delamont 2011, Harreiter jt 2018). Kuna ämmaemand võib jälgida rasedust iseseisvalt, siis eeldab see ka seda, et ämmaemand peab oskama eristada, kas tegemist on raseduse füsioloogilise nähtusega või kirurgilise tüsistusega, mis võib olla eluohtlik nii naisele kui ka lootele (Ciangura jt 2019). Raseduse jälgimise iseärasused Bariaatrilise operatsiooni läbinud naine võib vajada rohkem antenataalseid visiite. Tähtis on naise ja loote kvaliteetne antenataalne jälgimine, mille käigus võetakse arvesse kõiki võimalikke riske ning vajaduse korral kaasatakse raseduse jälgimisse teisi spetsialiste. Bariaatrilise operatsiooni anamneesiga naistele soovitatakse planeerida antenataalseid visiite ämmaemanda või naistearsti juurde kord kuus (Benhalima jt 2018, Ciangura jt 2019). Shawe jt (2019) arvates võib bariaatrilise operatsiooni läbinud naine vajada rohkem rasedusaegseid ultraheliuuringuid, kuid autorid tõid välja täiendavaid riskitegureid, mille puhul on lisauuringud õigustatud. Näidustused olid raseda alaealisus, rasedusaegne suitsetamine ja naise soovitatavast väiksem rasedusaegne kaaluiive. Ainult nendel juhtudel on autorite arvates igakuine ultraheliuuring alates 24. rasedusnädalast näidustatud eesmärgiga hinnata loote kasvu. Erinevalt teistest rasedatest naistest vajavad bariaatrilise anamneesiga rasedad naised lisaks tavalisele antenataalsele nõustamisele ka toitumisnõustamist. Seetõttu peab üks kord trimestris suunama naise 97

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

süsivesikute suurte koguste tarbimine ühe toidukorraga, mis põhjustab hüperinsulineemiat ja läheb hiljem üle hüpoglükeemiaks (Harreiter jt 2018). Näitena võib tuua Feichtingeri jt (2017) uurimistööd, kus GTT järgne hüpoglükeemia esines operatsiooni läbinud naiste rühmas 54,8%-l.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

toitumisnõustaja juurde (Slater jt 2017, Benhalima jt 2018, Ciangura jt 2019). Peab tõdema, et uurimistöödes olid toodud mõningad soovitused bariaatrilise operatsiooni läbinud naiste toitumise kohta, kuid kirjeldatud oli ainult päevast soovitatavat valgukogust, mitte süsivesikute ja rasvade vajalikke päevakoguseid. Seetõttu tekkis artikli autoritel küsimus, kas bariaatrilise operatsiooni anamneesiga rasedad võivad tarvitada süsivesikuid samas koguses nagu opereerimata naised, võttes arvesse dumping’u sündroomi tekkevõimalust. Peale toitumise on vajalik nõustamine ka toidulisandite tarvitamise osas. Bariaatrilise operatsiooni läbinud naised peavad operatsiooni järel kohe hakkama tarvitama vitamiine ja mineraalaineid, et ennetada organismi mikrotoitainete defitsiiti. Uurimistööd näitavad, et ainult 59% naistest võtab pikemat aega operatsiooni järel vitamiine juurde (Kaska jt 2013). Toidulisandite annuseid tuleb kohandada raseduse ajal vereanalüüsi tulemuste järgi. Seetõttu peab rasedusaegne sõelumine mikrotoitainete suhtes toimuma vähemalt üks kord trimestris (Kaska jt 2013). Eestis kasutusel olevas raseduse jälgimise juhendis soovitatakse bariaatrilise operatsiooni läbinud naistel määrata lisaks põhianalüüsidele üks kord trimestris albumiini-, ferritiini-, foolhappe-, B12- ja D-vitamiini sisaldus veres (Vaas jt 2018). Uurimistööde autorid soovitavad veel määrata ka homotsüsteiini, mille suurenenud väärtused võivad viidata B-grupi vitamiinide puudusele (Slater jt 2017). Seoses sellega, et GDM-i avastamine bariaatrilise operatsiooni läbinud naistel võib olla problemaatiline, on vaja leida alternatiiv glükoositaluvuse testile. Teadustööde autorid soovitavad veresuhkru määramist kapillaarsest verest enne ja pärast sööki 24.–28. rasedusnädalal ühe nädala jooksul (Benhalima jt 2018, Ciangura jt 2019) või jälgida glükoosisisaldust veres, kasutades subkutaanset sensorit (Bonis jt 2016; ref. Feichtinger jt 2017). Artikli autorid tõdevad, et viimane variant on kõige mugavam nii naisele kui ka ämmaemandale, kuid kirjeldatud meetodite referentsväärtuste väljatöötamiseks on vajalikud kvantitatiivsed uurimistööd. 98

Järeldused Pärast bariaatrilist operatsiooni peab 12–24 kuud rasestumisest hoiduma. Kõige tõhusam rasestumisvastane meetod bariaatrilise operatsiooni järel on nahaalune implantaat, hormonaalne emakasisene süsteem ning vaske sisaldav emakasisene vahend, mis paigaldatakse naisele enne operatsiooni. Bariaatriline operatsioon parandab rasedustulemit, kuid on siiski teatud riskid, mida ämmaemand peab antenataalsel jälgimisel arvesse võtma. Kõige suurem risk on rasedal makro- ja mikrotoitainete defitsiidi tekkeks või süvenemiseks, ebaadekvaatse rasedusaegse kaaluiibe tekkeks ning gestatsiooniea kohta väikese kaaluga lapse sünniks. Bariaatrilise operatsiooni läbinud naine vajab sagedamaid antenataalseid visiite, mis peavad hõlmama toitumisnõustamist, nõuandeid toidulisandite tarvitamise kohta ja vajaduse korral mikrotoitainete annuste kohandamist. Alates 24. rasedusnädalast on vajalikud täiendavad ultraheliuuringud loote kasvu jälgimiseks. Põhiliseks raseduse jälgimise spetsialistiks jääb naistearst koos ämmaemandaga, kuid vajaduse korral

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kui ämmaemandal pole varem olnud kokkupuudet bariaatrilise operatsiooni läbinud naise jälgimisega, siis võib mõni spetsiifiline tüsistus jääda märkamata. Seetõttu on vajalik ämmaemandate teadlikkuse parandamine. Põhiline probleem bariaatrilise operatsiooni läbinud naise raseduse jälgimisel on konkreetse juhendi puudumine. Varasemate uurimistööde autorid rõhutavad, et raskused konkreetsete juhiste koostamisel on seotud väheste empiiriliste uurimustega, mille põhjal oleks võimalik üldistusi teha. Lõputöö raames koostati bariaatrilise operatsiooni läbinud naise soovitatav raseduse jälgimise taktika, mis põhineb Eesti raseduse jälgimise juhendil ja lõputöös kasutatud teadusallikate ülevaatel. See võiks olla abiks raseduse jälgimise teenust osutavatele ämmaemandatele ja raseduse jälgimise juhendi täiendamisel.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tuleb kaasata raseduse jälgimisse abdominaalkirurg, toitumisnõustaja ja raseduskriisi nõustaja. Allikaloend Abraham, J., Shah, N., Power, A. (2019). Managing women in pregnancy following bariatric surgery: the midwife as the co-ordinator of care. British Journal of Midwifery, 27(9). ACOG Guidelines on Pregnancy After Bariatric Surgery (2009). American College of Obstetricians and Gynecologists. https://www.aafp.org/pubs/afp/issues/2010/0401/ p905.html# Benhalima, K., Minschart, C., Ceulemans, D., Bogaerts, A., Van Der Schueren, B., Mathieu, C., Devlieger, R. (2018). Screening and Management of Gestational Diabetes Mellitus after Bariatric Surgery. Nutrients, 10(10): 1479. Ciangura, C., Coupaye, M., Deruelle, P. (2019). Clinical Practice Guidelines for Childbearing Female Candidates for Bariatric Surgery, Pregnancy, and Postpartum Management After Bariatric Surgery. Obesity Surgery, 29: 3722–3734. Delamont, K. (2011). Clinical Considerations and Recommendations for Pregnancy after Bariatric Surgery. Bariatric Times, 8(10): 12–14. Deleus, E., Van der Schueren, B., Devlieger, R., Lannoo, M., Benhalima, K. (2020). Glucose Homeostasis, Fetal Growth and Gestational Diabetes Mellitus in Pregnancy after Bariatric Surgery: A Scoping Review. Journal of Clinical Medicine, 9(9): 2732. Falcone, V., Stopp, T., Feichtinger, M., Kiss, H., Eppel, W., Husslein, P. W. (2018). Pregnancy after bariatric surgery: a narrative literature review and discussion of impact on pregnancy management and outcome. BMC Pregnancy and Childbirth, 18(1). Feichtinger, M., Stopp, T., Hofmann, S., Springer, S., Pils, S., Kautzky-Willer, A. (2017). Altered glucose profiles and risk for hypoglycaemia during oral glucose tolerance testing in pregnancies after gastric bypass surgery. Diabetologia, 60(1): 153–157. Harreiter, J., Schindler, K., Bancher-Todesca, D., Göbl, C., Langer, F., … Krebs, M. (2018). Management of Pregnant Women after Bariatric Surgery. Journal of Obesity, 1–14. Heusschen, L., Krabbendam, I., van der Velde, J. M., Deden, L. N., Aarts, E. O., Merién, A. E. R., Hazebroek, E. J. (2021). A Matter of Timing — Pregnancy After Bariatric Surgery. Obesity Surgery, 31(5): 2072–2079.

100

Kobiela, P., Stefaniak, T. (2013). Nutrition and Pregnancy after Bariatric Surgery. ISRN Obesity, 2013: 1–6. Kaur, I., Janvest, K., Raid, U., Oder, M. (2016). Bariaatriliseks operatsiooniks valmistumine ja elu peale operatsiooni. Patsiendijuhend. Eesti haigekassa. https://www.ravijuhend.ee/uploads/userfiles/file/3_mai_2016/Patsiendijuhed_Bariaatilise_A.pdf Kehamassiindeks soo ja vanuserühma järgi. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__05Uuringud__01ETeU_ _07KehalineAktiivsus/ETU71.px Obesity and Overweight (2021). World Health Organisation. https://www.who.int/ news-room/fact-sheets/detail/obesity-and-overweight#:~:text=In%20 2016%2C%2039%25%20of%20adults,tripled%20between%201975%20and%20 2016 Schlatter, J. (2017). Oral Contraceptives after Bariatric Surgery. Obesity Facts, 10(2): 118–126. Shawe, J., Ceulemans, D., Akhter, Z., Neff, K., Hart, K., Heslehurst, N., Devlieger, R. (2019). Pregnancy after bariatric surgery: Consensus recommendations for periconception, antenatal and postnatal care. Obesity Reviews. Slater, C., Morris, L., Ellison, J., Syed, A. (2017). Nutrition in Pregnancy Following Bariatric Surgery. Nutrients, 9(12): 1338. Vaas, P., Rull, K., Põllumaa, S., Kirss, A., Meigas, D. (2018). Raseduse jälgimise juhend. Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, versioon 5. https://rasedajalgimine.weebly. com/uploads/1/1/0/4/11047471/raseduse_juhend_2018.pdf Ülevaade kaalukirurgiast Eestis (2021). Kaalukirurgia keskus. https://www.kaalukirurgia.ee/kaalukirurgia-eestis-ulevaade/

101

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kaska, L., Kobiela, J., Abacjew-Chmylko, A., Chmylko, L., Wojanowska-Pindel, M.,

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ERAKORRALISE MEDITSIINI OSAKONNA ÕDEDE LÄBIPÕLEMINE SA PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA NÄITEL Burnout of Nurses in the Emergency Medicine Department on the Example of the North Estonia Medical Centre Marianna Ležepjokova, Marge Tensmann, Natalja Sedman, Reet Urban Abstract Physicians and nurses burnout has become a global health problem. Burnout is particularly relevant in departments with intense workloads, such as the emergency department. Increased burnout among nurses has been linked to both patient mortality and a higher incidence of hospital-acquired infections. Recognition of the signs of burnout and their systematic evaluation as objective as possible, accompanied by the implementation of burnout prevention programs, is esssential for improving job satisfaction and reducing burnout. As part of the development project, an empirical study was conducted to find out the occurrence of burnout among nurses in the emergency medicine department of North Estonia Medical Centre. The data was collected by CBI questionnaire between 24 October and 07 November 2022. The study group (n = 61) consisted of nurses and auxiliary nurses working in the emergency medicine department. Descriptive statistics were used to describe the studied characteristics, and a t-test and analysis of variance (ANOVA) with a post hoc test were used to find statistically significant differences between comparison groups based on age and length of service. It was concluded that approximately 50% of the respondents had symptoms of burnout, and 10% of them experienced it strongly. More than half of the respondents associated their burnout with work-related factors, and a considerable part of respondents associated burnout symptoms with patients. 102

hagen Burnout Inventory)

Sissejuhatus Inimese tervis määrab tema toimetuleku kvaliteedi kõikides eluvaldkondades, sealhulgas tööl. Töötaja hea vaimne, füüsiline ja sotsiaalne tervis on edukate töötulemuste võtmetegur. Tervishoiutöötajate vaimne tervis on ühiskonna kui terviku jaoks eriti tähtis, sest see mõjutab peale töötajate endi üldise tervise nii patsientidele osutatava abi kvaliteeti kui ka avalikkuse usaldust tervishoiusüsteemi vastu (Pachi jt 2022). Arstide ja õdede läbipõlemine on viimastel aastatel muutunud üleilmseks rahvatervise probleemiks (Betke jt 2021). Läbipõlemine mõjutab töötajate moraali, kolleegidevahelisi suhteid, tekitab negatiivseid tundeid töö ja organisatsiooni vastu (Rusca Putra ja Setyowati 2019) ning viib töölt puudumise ja kavatsuseni töölt lahkuda (Barrow jt 2022). On leitud, et õdede kasvav läbipõlemine on seotud nii patsientide suremuse kui ka haiglanakkuste laialdasema levikuga (Reith 2018). Läbipõlemisel ja füüsilisel tervisel on vastastikune seos – kehv tervis soodustab läbipõlemist ja läbipõlemine halvendab tervist (Maslach ja Leiter 2016). Maailma Terviseorganisatsioon defineerib läbipõlemist kui sündroomi, mida põhjustab ebaõnnestunult juhitud krooniline tööstress. Tööstressi iseloomustab kolm mõõdet: energia ammendumine või kurnatuse tunne, kaugenenud vaimne distants oma tööst või tööga seotud negatiivsuse/küünilisuse tunne, samuti ebatõhususe ja saavutuste puudumise tunne (WHO n.d.). Läbipõlemine kujuneb välja aeglaselt, selle esialgsed sümptomid on diskreetsed, kohati märkamatud, kuid tugevnevad järk-järgult ning ilmnevad järsku ja intensiivselt (Grochowska jt 2018). Läbipõlemisega kaasneb suur risk haigestuda (Betke jt 2021). Viimase paari aastakümne kiired muutused Eesti tervishoiusüsteemis on märgatavalt mõjutanud õdede töö sisu, mis omakorda on tinginud vajaduse kiireks kohanemiseks nõudlikumate ja tehnoloogiliselt keerukamate

103

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Keywords: burn-out, nurse, emergency medicine department, CBI (Copen-

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tööülesannete ning muutuva töökeskkonnaga (Freimann ja Merisalu 2015). Õdede läbipõlemine on muutunud tõsiseks probleemiks, eriti erakorralise meditsiini osakondades, sest need on tervishoiuasutuste ühed intensiivsema töökoormusega ja pidevalt muutuvad stressirohked töökeskkonnad (Adriaenssens jt 2015, Filipa jt 2019). Läbipõlemisele viitavate tunnuste õigeaegne märkamine ja nende võimalikult objektiivne süstemaatiline hindamine, millega kaasneb läbipõlemise ennetusprogrammide rakendamine, on ülitähtis tööga rahulolu parandamiseks ja läbipõlemise vähendamiseks (Pijpkerc jt 2020, Shah jt 2021, Thrush jt 2021). Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistrieksamiks välja töötatud arendusprojekti „Läbipõlemise ennetus- ja toimetulekuprogrammi loomine SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas“ eesmärk oli läbipõlemise ennetus- ja toimetulekuprogrammi rakendamine SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) erakorralise meditsiini osakonnas (EMO), mille tulemusena on läbipõlemisele viitavad tunnused ühe aasta möödumisel vähenenud 15%. Ennetus- ja toimetulekuprogrammi proovisihtrühmaks valiti õed. Arendusprojekti esimese etapi eesmärk oli leida usaldusväärne läbipõlemise hindamise mõõdik ning selgitada sihtrühma läbipõlemist enne ennetus- ja toimetulekuprogrammi rakendamist. Teaduskirjanduse analüüsi tulemusena valiti läbipõlemise hindamiseks rahvusvaheliselt tunnustatud ja valideeritud Kopenhaageni läbipõlemise küsimustik (Copenhagen Burnout Inventory, CBI), mille on 2005. aastal eesti keelde tõlkinud ning kasutamiseks kohandanud Katrin Maiste. Peale üldise läbipõlemise võimaldab CBI mõõdik hinnata läbipõlemisele viitavate tunnuste esinemist kolmel alaskaalal: isiklik, töökeskkond ja kliendid/patsiendid (Kristensen jt 2005, Maiste 2005). CBI mõõdik on tervishoiutöötajate läbipõlemise uurimisel laialt levinud (Mahmoudi jt 2017, Papaefstathiou jt 2019, Montgomery jt 2021, Chor jt 2021, Thrush jt 2021, Aiello jt 2022, Pachi jt 2022).

104

Võtmesõnad: läbipõlemine, õde, erakorralise meditsiini osakond, Kopenhaageni läbipõlemise küsimustik (CBI) Metoodika Andmed koguti CBI küsimustikuga ajavahemikul 24. oktoobrist 07. novembrini 2022. aastal. Uuritavate üldkogumi moodustasid SA PERH-i EMO-s töölepinguga töötavad õed ja abiõed (edaspidi õed, N = 81). Andmete kogumiseks planeeriti kõikne valim. CBI küsimustik koosneb 19 küsimusest, millest 12-ga hinnatakse tunnuste esinemise sagedust ja seitsmega tunnuste esinemise tugevust. Küsimustele vastatakse viiepallisel lineaarskaalal. Andmete analüüsimiseks kodeeritakse vastused punktideks vahemikus 0–100 ja leitakse alaskaalade keskmised. Punktisumma 50–74 loetakse mõõdukaks, 75–99 tugevaks ja 100 raskeks läbipõlemiseks (Kristensen jt 2005). Andmeid analüüsiti andmetöötlusprogrammidega Excel 2016 ja SPSS Statistics, illustreerivate tabelite koostamiseks kasutati tekstitöötlusprogrammi Microsoft Word 2016. Uuritavate tunnuste kirjeldamiseks kasutati kirjeldavat statistikat, võrreldi tunnuste aritmeetilist keskmist, mediaani ja standardhälvet. Võrdlusrühmade (vanuse ja tööstaaži alusel) vaheliste statistiliselt oluliste erinevuste leidmiseks kasutati t-testi ja dispersioonanalüüsi (ANOVA) koos post hoc testiga. Statistiline olulisus oli p < 0,05. Küsimustiku alaskaalade sisemise usaldusväärsuse hindamiseks leiti Cronbachi α, mis jäi vahemikku 0,79–0,88.

105

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Artikkel on kirjutatud arendusprojekti esimeses etapis tehtud empiirilise uurimuse põhjal, mille eesmärk oli selgitada SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna õdedel esinevat läbipõlemist.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tulemused Andmete analüüsimiseks kvalifitseerus 61 tagastatud küsimustikku (n = 61), mis on 75% uuringu üldvalimist. Enamik vastajatest olid naised (88,5%), mehi oli viis (8,2%) ja sugu ei märkinud kaks (3,3%) vastajat. Vastajate keskmine vanus oli 38 aastat, mis hõlmas 21–68aastaseid õdesid (M = 37,5). EMO-s töötamise pikkuseks märkisid alla aasta kuus (10%), üks kuni viis aastat 14 (23%), kuus kuni kümme aastat 14 (23%), 11–20 aastat 13 (21%) ja üle 20 aasta seitse (11,5%) vastajat, tööstaaži jättis märkimata seitse (11,5%) vastajat. Isikliku läbipõlemise alaskaala kuue küsimuse põhjal antud hinnangute keskmine oli 49,6 punkti (SD = 17,6). Kokku esinesid läbipõlemise tunnused 52,4%-l vastajatest. Isikliku läbipõlemise tunnused puudusid või neid esines vähe 29 vastajal (47,5%), mõõdukat läbipõlemist esines 26 vastajal (42,6%) ja kuue vastaja (9,8%) tulemused kvalifitseerusid tugevaks läbipõlemiseks. Läbipõlemist iseloomustas intensiivne ja sage kurnatuse tunne tööpäeva keskel. Mõõdukat ja tugevat läbipõlemist kogenud vastajate keskmine vanus oli 36 aastat (vahemikus 22–54 aastat) ning nende keskmine tööstaaž EMO-s oli üheksa aastat (vahemikus 0,5–25 aastat). Alla 30-aastastel õdedel oli isikliku läbipõlemise keskmine 52 punkti ja üle 30-aastastel 49 punkti. Tööst tingitud läbipõlemise alaskaala seitsme küsimuse põhjal antud hinnangute keskmine oli 50,1 punkti (SD = 17,6). Kokku esinesid läbipõlemise tunnused 55,8%-l vastajatest. Läbipõlemise tunnused puudusid või neid oli vähe 27 vastajal (44,2%), mõõduka läbipõlemise tunnused esinesid 27 vastajal (44,3%) ja tugeva läbipõlemise tunnused olid seitsmel (11,5%) vastajal. Kõige enam iseloomustas läbipõlemist pidev füüsiline ja psüühiline väsimus tööpäeva jooksul ning kurnatus pärast tööpäeva lõppu, samuti väsimus juba hommikul enne tööle saabumist. Mõõdukat ja tugevat tööst tingitud läbipõlemist kogenud vastajate keskmine vanus oli 36 aastat (vahemikus 22–68 aastat) ning nende keskmine tööstaaž EMO-s oli kümme aastat (vahemikus üks kuu 106

Patsientidest tingitud läbipõlemise alaskaala kuue küsimuse põhjal antud hinnangute keskmine oli 47,5 punkti (SD = 16,5). Kokku esinesid läbipõlemise tunnused 45,9%-l vastajatest. Läbipõlemise tunnused puudusid või neid oli vähe 33 vastajal (54,1%), mõõdukat läbipõlemist esines 23 vastajal (37,7%) ja tugevat läbipõlemist neljal vastajal (6,6%), ühel vastajal ilmnes raske läbipõlemine. Seda kategooriat iseloomustas kõige enam tunne, et patsientidega töö võtab sageli ja väga palju energiat ning töö patsientidega väsitab. Samuti tunti sageli, et töösse panustati endast rohkem kui töö tagasi andis. Patsientide tõttu esines mõõdukat ja tugevat läbipõlemist keskmiselt 32aastaste (vahemikus 24–42 aastat) vastajate seas, kelle keskmine tööstaaž EMO-s oli seitse aastat (vahemikus 2–19 aastat). Alla 30-aastastel õdedel oli patsientidest tingitud läbipõlemise keskmine 54 punkti ja üle 30aastastel 45 punkti. Staažijaotuses oli alla kolmeaastase staažiga õdedel patsientidest tingitud läbipõlemise keskmine 48, üle kolmeaastase staažiga oli keskmine 47. Tulemuste võrdlus vanuse ja tööstaaži alusel Kahe vanuserühma – alla 30-aastased ja üle 30-aastased – läbipõlemise võrdluses statistiliselt olulisi erinevusi ei ilmnenud. Kuigi kuni 30-aastaste läbipõlemise aritmeetiline keskmine oli suurem kui üle 30-aastastel (joonis 1), ei olnud erinevus statistiliselt oluline: isikliku läbipõlemise alaskaala p = 0,418, tööst tingitud läbipõlemise alaskaala p = 0,113 ja patsientidest tingitud läbipõlemise alaskaala p = 0,148.

107

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kuni 19 aastat). Alla 30-aastastel õdedel oli tööst tingitud läbipõlemise keskmine 56 punkti ja üle 30-aastastel 48 punkti. Staažijaotuses oli alla kolmeaastase staažiga õdedel tööst tingitud läbipõlemise keskmine 52, üle kolmeaastase staažiga oli keskmine 50.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Joonis 1. Läbipõlemise alaskaalade keskmise punktisumma võrdlus vanuserühma vahel

Erineva tööstaažiga vastajate tulemuste võrdlemiseks jaotati uuritavad kolme rühma: alla viie aasta, kuus kuni kümme aastat ja üle kümne aasta. Isikliku läbipõlemise ja patsientidest tingitud läbipõlemise alaskaalade keskmistes statistiliselt olulist erinevust ei ilmnenud (joonis 2). Statistiliselt oluline erinevus oli tööga seotud läbipõlemisel (p = 0,027, F = 3,885). Post hoc analüüs näitas, et kõige lühema (kuni viis aastat) ja kõige pikema (11–44 aastat) tööstaažiga vastajate tulemused ei erinenud, kuid kuue- kuni kümneaastase tööstaažiga vastajate keskmine hinnang oma läbipõlemisele (M = 58,9; SD = 17,199) erines suurel määral nii lühema, kuni viieaastase tööstaažiga (p = 0,047) õdede kui ka 11–44-aastase tööstaažiga õdede hinnangust (p = 0,009).

Joonis 2. Läbipõlemise alaskaalade keskmise punktisumma võrdlus tööstaažirühmade vahel

108

Mõnes uurimuses hinnatakse läbipõlemist ainult isikliku läbipõlemise näitajate abil, mida vaadeldakse kui pikaajalist füüsilist ja psüühilist kurnatusseisundit, kusjuures seisundi tekke põhjuseid ei tähtsustata (Maiste 2005). Käesolevas uuringus oli 52%-l vastajatest isikliku läbipõlemise tunnused, nendest 10%-l ilmnes tugev läbipõlemine. Analoogsete tulemusteni on jõutud ka mujal maailmas, näiteks Šveitsis (Pachi jt 2022). Osaliselt võis tulemusi mõjutada läbitud COVID-19 pandeemia periood, kuid Chor jt (2021) väidavad, et analoogsed tulemused esinesid ka pandeemiaeelsel perioodil. Tööst tingitud läbipõlemist esines 55,8%-l vastajatest. Enamik uuritavatest tundis vähemalt kord nädalas ennast tööpäeva jooksul nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt väsinuna. Selle üks põhjusi on kindlasti ka töö iseloom. Erakorraline meditsiin on oma loomult kiire ning emotsionaalselt nõudlik, sageli on töökeskkonnas kiire töötempo ja suur töökoormus. Erakorralise meditsiini osakondade töötajad kogu maailmas väljendavad oma muret kasvava ülekoormuse, kriitilise piirini jõudnud töötajate puuduse, abivajajate arvu ja nende seisundi erakorralisuse suurenemise üle (Johnston jt 2016, Filipa jt 2019). Eelkirjeldatud probleemid eksisteerivad teravalt ka Eesti erakorralise meditsiini osakondades ja võib eeldada, et see on üks põhjus, miks tööst tingitud läbipõlemise alaskaala keskmine punktisumma oli teiste alaskaaladega võrreldes suurem.

109

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Arutelu Uuritavate üldise läbipõlemise keskmine punktisumma oli 49,1. Kuna läbipõlemiseks loetakse üle 50-punktilist tulemust, siis võib uuringus osalejate läbipõlemist lugeda piiripealseks. Kolme erineva alaskaala keskmiste vaatlemisel jaotuvad tulemused üsna võrdselt: isiklik läbipõlemine (49,6 punkti), läbipõlemine töö tõttu (50,1 punkti) ja patsientidest tingitud läbipõlemine (47,5 punkti). Piiripealne tulemus osutab vajadusele alustada kiiremas korras läbipõlemise süsteemse ennetamisega.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Patsientidest tingitud läbipõlemist esines vastajatest 45,9%-l, mis oli võrreldes teiste alaskaalade tulemusega väiksem. Samas ei saa seda tulemust lugeda heaks. Inimeste ootused tervishoiusüsteemile, samuti kasvab heaoluühiskonnas patsientide ja nende lähedaste nõudlikkus. Patsientidel on õdedele suured ootused, samas ei pruugi õdedel olla võimet ega vahendeid patsientide kõikide ootuste täitmiseks. Keskkond, kus õde hooldab hoolimatut, nõudlikku ja isegi vägivaldset patsienti, loob soodsa pinnase frustratsiooni, tööpinge ning sealt edasi läbipõlemise tekkeks (Tsolakidis jt 2022). Tööstaaži ja sellega seoses läbipõlemise tekkega ei ole teadlastel ühtset seisukohta. Üldiselt on vanemaealised ja pikema töökogemusega spetsialistid professionaalselt küpsemad, töötavad ohutumalt ning suudavad stressi kontrolli all hoida. Läbipõlemine ohustab rohkem nooremaid spetsialiste. Erilist tähelepanu vajavad lühikese tööstaaži ja vähese kogemusega noored õed, sest neil on ebasoodsas töökeskkonnas eriti suur emotsionaalse kurnatuse ja läbipõlemise risk (Filipa jt 2019). Väidet kinnitab ka meie uuringu tulemus, kus alla 30-aastaste vastajate läbipõlemine oli laialdasem kui üle 30-aastastel vastajatel. Kuigi erinevus ei olnud statistiliselt oluline, väärib tähelepanu, et suurem erinevus ilmnes just tööst ja patsientidest tingitud läbipõlemise skaalal. Nooremate läbipõlemine on seotud vähese enesekindluse ja kasinate kogemustega õpitu rakendamisel (Portela jt 2015). Popa jt (2010) järeldasid oma uurimuses, et esimese nelja tööaasta jooksul on läbipõlemine keskmine, märgatav suurenemine toimub seitsmendaks tööaastaks. Seevastu toob Dimunová (2012) välja, et läbipõlemine on märkimisväärselt kerkinud õdedel, kellel on ühe- kuni kolmeaastane ning üle viieaastane töökogemus, seejuures seos kogemuse pikkuse ja läbipõlemise vahel ei ole lineaarne. See huvitav fakt leidis osaliselt kinnitust ka meie uuringus, kus kolme tööstaažirühma võrdluses ilmnes tööga seotud läbipõlemise puhul statistiliselt oluline erinevus keskmise (kuue- kuni kümneaastase tööstaažiga) rühma ning kõige lühema ja kõige pikema tööstaažiga õdede rühma vahel. Tulemus viitab

110

Väikese valimi tõttu ei ole uurimistöö tulemused üldistatavad, vaid võimaldavad järeldusi teha ainult ühe osakonna õendustöötajate kohta. Samas on uurimuse tulemused tähtsad arendusprojekti edasisel rakendamisel. CBI on usaldusväärne ja asjakohane mõõdik tervishoiutöötajate läbipõlemise hindamiseks, mis ühtlasi võimaldab süsteemsel kasutamisel hinnata läbipõlemise ennetamist ja toimetulekuprogrammide tulemuslikkust. Järeldused Ligikaudu pooltel uuringus osalenud õdedel esinesid läbipõlemisele viitavad tunnused ja õdedest 10%-l olid need tugevalt väljendunud. Rohkem kui pool vastajatest seostab oma läbipõlemist tööst tingitud teguritega, patsientide tõttu tekkinud läbipõlemise ilminguid esines 45,9%-l vastajatest. Kuigi erinevate vanuserühmade ja läbipõlemise ulatuse vahel ei esinenud statistiliselt olulist erinevust, võib täheldada, et alla 30-aastaseid õdesid ohustab läbipõlemine rohkem kui üle 30-aastaseid. Võrreldes EMO-s erineva tööstaažiga töötanud õdesid esines tuntavalt ulatuslikum läbipõlemine kuue- kuni kümneaastase tööstaažiga õdedel. Allikaloend Adriaenssens, J., De Gucht, V., Maes, S. (2015). Determinants and prevalence of burnout in emergency nurses: A systematic review of 25 years of research. International Journal of Nursing Studies, 52(2): 649–661. Aiello, E. N., Fiabane, E., Margheritti, S., Magnone, S., Bolognini, N., Miglioretti, M., Giorgi, I. (2022). Psychometric properties of the Copenhagen Burnout Inventory (CBI) in Italian Physicians. Medicina Del Lavoro, 113(4). Barrow, N., Smart, D., Sattler, V., Wood, N. K., Barrow, N., Smart, D. A., Sattler, V., Wood, N. K. (2022). The Impact of Burnout Identification and Interventions in Nursing Students and Newly Licensed Nurses: A Literature Review. International Journal of Nursing Student Scholarship, 9. 111

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

vajadusele uurida selle sihtrühma suurema läbipõlemisriski põhjuseid, et tegelda nendega eesmärgipäraselt.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Betke, K., Basińska, M. A., Andruszkiewicz, A. (2021). Nurses’ sense of coherence and stress management strategies against the types of health status. Nursing Open, 8(6): 3403–3410. Chor, D., Ming, W., Cheng, L., Situ, W., Chong, J. W., Abigail, L. Y., Mok, P. L., Yau, Y. W., Lin, Z. (2021). Burnout amongst emergency healthcare workers during the COVID-19 pandemic: A multi-center study. American Journal of Emergency Medicine, 46: 700–702. Dimunová, L., Nagyová, I. (2012). Relation Between Burnout Syndrome and Employment Duration in Nurses and Midwives in Slovakia. Profese Online, 5(1): 1–4. Filipa, D., Nobre, R., Pontífice, P. C., Valente, S., Ii, R., Carvalho, P. R., Iii, S., Rosário, P., Seabra, C. (2019). Isabel Cristina Mascarenhas Rabiais II. Rev Bras Enferm, 72(6): 1457–1463. Freimann, T., Merisalu, E. (2015). Work-related psychosocial risk factors and mental health problems amongst nurses at a university hospital in Estonia: A cross-sectional study. Scandinavian Journal of Public Health, 43(5): 447–452. Grochowska, A., Kubik, B., Romanowska, U., Lebica, M. (2018). Burnout among nurses. Medical Studies, 34(3): 189–195. Johnston, A., Abraham, L., Greenslade, J., Thom, O., Carlstrom, E., Wallis, M., Crilly, J. (2016). Review article: Staff perception of the emergency department working environment: Integrative review of the literature. Emergency Medicine Australasia, 28(1): 7–26. Kristensen, T. S., Borritz, M., Villadsen, E., Christensen, K. B. (2005). The Copenhagen Burnout Inventory: A New Tool for the Assessment of Burnout. Work and Stress, 19(3): 192–207. Mahmoudi, S., Atashzadeh-Shoorideh, F., Rassouli, M., Moslemi, A., Pishgooie, A., Azimi, H. (2017). Translation and psychometric properties of the Copenhagen Burnout Inventory in Iranian nurses. Iranian Journal of Nursing and Midwifery Research, 22(2): 117–122. Maiste, K. (2005). Läbipõlemissündroomi hindamine Eestis klienditööd tegevatel inimestel instrumentide CBI ja MBI-D abil. Tartu Ülikool, sotsiaalteaduskond. Magistritöö. Maslach, C., Leiter, M. P. (2016). Understanding the burnout experience: Recent research and its implications for psychiatry. World Psychiatry, 15(2): 103–111. 112

Copenhagen Burnout Inventory among nurses. Research in Nursing and Health, 44(2): 308–318. Pachi, A., Sikaras, C., Ilias, I., Panagiotou, A., Zyga, S., Tsironi, M., Baras, S., Tsitrouli, L. A., Tselebis, A. (2022). Burnout, Depression and Sense of Coherence in Nurses during the Pandemic Crisis. Healthcare Basel, 10(1): 143 Papaefstathiou, E., Tsounis, A., Malliarou, M., Sarafis, P. (2019). Translation and validation of the copenhagen burnout inventory amongst greek doctors. Health Psychology Research, 7(1): 15–20. Pijpker, R., Vaandrager, L., Veen, E. J., Koelen, M. A. (2020). Combined interventions to reduce burnout complaints and promote return to work: A systematic review of effectiveness and mediators of change. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17(1). Popa, F., Arafat, R., Purcǎrea, V. L., Lalǎ, A., Popa-Velea, O., Bobirnac, G. (2010). Occupational burnout levels in emergency medicine--a stage 2 nationwide study and analysis. Journal of Medicine and Life, 3(4): 449–453. Portela, N. L., De Oliveira Pedrosa, A., Santos Cunha, J. D., Soares Monte, L. R., Silva Gomes, R. N., Campêlo Lago, E. (2015). Burnout syndrome in nursing professionals from urgency and emergency services. Revista de Pesquisa Cuidado é Fundamental Online, 7(3): 2749–2760. Reith, T. P. (2018). Burnout in United States Healthcare Professionals: A Narrative Review. Cureus, 10(12): e3681 Rusca Putra, K., Setyowati. S. (2019). Prevalence of burnout syndrome among nurses in general hospitals in provincial East Java: Cross-sectional study. Enfermeria Clinica, 29: 362–366. Shah, M. K., Gandrakota, N., Cimiotti, J. P., Ghose, N., Moore, M., Ali, M. K. (2021). Prevalence of and Factors Associated with Nurse Burnout in the US. JAMA Network Open, 4(2): 1–11. Thrush, C. R., Gathright, M. M., Atkinson, T., Messias, E. L., Guise, J. B. (2021). Psychometric Properties of the Copenhagen Burnout Inventory in an Academic Healthcare Institution Sample in the U.S. Evaluation and the Health Professions, 44(4): 400–405.

113

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Montgomery, A. P., Azuero, A., Patrician, P. A. (2021). Psychometric properties of

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tsolakidis, G., Fountouki, A., Kotrosiou, S., Diamantidou, V., Theofanidis, D. (2022). Nursing Staff Burnout: A Critical Review of the Risk Factors. International Journal of Caring Sciences, 15(1): 668–680. WHO. (n.d.). Burn-out an ’occupational phenomenon’: International Classification of Diseases. www.healthline.com.(23.11.2022).

114

Environmental Factors Contributing to Myopia in 6–12-Year-Old Children and Its Potential Prevention Marika Jaas, Terje Arula Abstract This article is based on a defended theoretical thesis describing myopia caused by the environment and the ways to prevent its progression in children aged 6–12. Myopia is a benign vision disorder. Different environmental factors have strongly influenced nearsightedness in the past couple of decades. The prevention and intervention of myopia in children, especially in the early stages, are important and require support. This can prevent children with severe myopia from becoming blind as adults. Other complications may include retinal detachment, glaucoma, cataract, changes in the optic disc, and maculopathy. Of the environmental factors, close work has the most significant impact on myopia. Other environmental factors include sleep duration and quality, diet and diabetes, length of the school day, seasons and weather, and place of residence. The most recommended options for preventing the progression of myopia are outdoor activities. This benefits one’s health, as outdoor light is more intense and has a better effect on preventing myopia progression. Other options include vision aids, such as glasses and lenses, acupuncture, atropine drops, lasik surgery, and limiting the use of electronics.

115

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

KESKKONNAST TINGITUD MÜOOPIA TEKKEPÕHJUSED JA MÜOOPIA SÜVENEMISE ENNETAMISE VÕIMALUSED 6–12-AASTASTEL LASTEL

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Keywords: myopia, children aged 6-12, environmental factors, prevention of progression. Sissejuhatus Müoopia ehk lühinägelikkus on väga levinud nägemishäire, mis algab tavaliselt lapsepõlves (Guo jt 2016). Müoopia on kiiresti muutumas üleilmseks rahvatervise probleemiks ja selle levik kasvab, eriti arenenud riikides. Müoopia kujunemist mõjutavad nii keskkonnategurid kui ka geneetilised tegurid. Keskkonnategurid on viimasel paaril aastakümnel avaldanud lühinägelikkusele väga suurt mõju (Saw jt 2019, Wang jt 2021). Kui lühinägelikkus on juba alanud, areneb see edasi hilisteismelis- ja varase täiskasvanueani. Müoopia progresseerumine on suurim vanuses 8–15 aastat, sest lapseeas toimub silmamuna kasv ja areng (Ruiz-Pomeda ja Villa-Collar 2020). Müoopia ei mõjuta mitte ainult õpilaste haridust ja elukvaliteeti, vaid kahjustab ka nende füüsilist ning vaimset tervist (Liu jt 2018). Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul võib pool maailma elanikkonnast 2050. aastaks olla lühinägelik (Wang jt 2021). Üleilmselt on vähemalt 2,2 miljardil inimesel lähi- või kaugnägemise kahjustus. Vähemalt miljardil inimesel oleks saanud silmakahjustusi vältida (Blindness and … 2021). Seetõttu on laste lühinägelikkuse ennetamine ja kiire sekkumine varajases müoopia staadiumis tähtsad. Holton jt (2021) on samuti rõhutanud, kui tähtsad on varajase ennetamise jõupingutused lühinägelikkuse suureneva leviku tõkestamisel. Õigeaegse sekkumisega on võimalik raske müoopiaga lastel ennetada pimedaks jäämise riski täiskasvanueas (Saw jt 2019). Artikkel põhineb lõputööl, mille eesmärk oli kirjeldada keskkonnast tingitud müoopia tekkepõhjuseid ja müoopia süvenemise ennetamise võimalusi 6–12-aastastel lastel. Uurimustöö eesmärgist lähtuvalt olid püstitatud järgmised uurimisülesanded: 1. kirjeldada keskkonnast tingitud müoopia tekkepõhjuseid 6–12-aastastel lastel; 116

Uurimistöö tegemiseks kasutati kirjanduse ülevaate meetodit. Töö koostamisel kasutati kokku 51 teabeallikat, neist 45 olid teadusartiklid, mis ilmusid aastatel 2012–2022, ühte lõputööd, nelja üldtunnustatud organisatsioonide lehte ja ühte raamatut. Lõputöös kasutati kõige rohkem Aasia riikide uurimistöid, sest seal on 6–12-aastaste laste müoopiast korraldatud kõige rohkem uuringuid. Euroopas on uuringuid vähem ja keskenduti teistele vanuserühmadele. Märksõnad: müoopia, 6–12-aastased lapsed, keskkonnategurid, süvenemise ennetamine Tulemused ja arutelu Keskkonnast tingitud müoopia tekkepõhjused 6–12- aastastel lastel Esmaseks keskkonnast tingitud müoopia tekkepõhjuseks loetakse lähitööd. Lähitöö hõlmab lühikese töökaugusega tegevusi, nagu lugemine, õppimine (kodutööde tegemine, kirjutamine), arvuti kasutamine ja videomängude mängimine. Lähitöö nõuab suurt visuaalset pingutust, eriti kooliaastate jooksul, mis võib põhjustada lühinägelikkuse süvenemist (Huang jt 2015). Lähitöö alla kuulub ka töö tänapäevaste nutiseadmetega ja nendega seotud ekraaniaeg. See suurendab omakorda silmade koormust ja pinget. Pidev ekraaniga töötamine ja vähene aeg õues võivad suurendada silmade väsimust ning lühinägelikkuse tekkeriski, eriti laste puhul, kelle silmad on veel arengujärgus (Munsamy jt 2022). Seda näitas ka Covid-19 pandeemia ajal Öztürki ja Özeni (2021) korraldatud uuring, kus osales 64 last. Uuringu tulemus näitas, et lapsed, kes veetsid rohkem kui kaks tundi ekraane vaadates, olid müoopia tekkele rohkem vastuvõtlikumad.

117

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

2. kirjeldada müoopia süvenemise ennetamise võimalusi 6–12-aastastel lastel.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Peale lähitöö seostatakse müoopia tekkega ka magamamineku aega ja une kvaliteeti. Liu jt (2020) korraldatud uuringus leiti, et suurema lühinägelikkusega on seotud lapsed, kelle uni on lühem ja unekvaliteet kehv. Seda kinnitab ka Gongi jt (2014) läbi viidud uuring, mis näitas, et ööpäevas alla seitsme tunni magavatel lastel on müoopia levik 68,45%, samas lastel, kes magavad ööpäevas üle üheksa tunni, on müoopia levik vaid 34,8%. Uuringutele toetudes soodustab lapse lühinägelikkuse teket ka koolisurve, mis on omakorda seotud rohke lähitööga, lühikese uneaja ja selle halva kvaliteediga. Lapselt nõutakse järjest enam paremaid õpisaavutusi. Haridussüsteemi keerukus on igas riigis erinev. Sellest tulenevalt on lühinägelikkuse levik laialdasem riikides, kus alustatakse õppetööga juba koolieelses eas ja õpilaselt oodatakse maksimaalset õppeedukust, mistõttu tavakoolipäevale lisanduvad veel eratunnid. Morgan jt (2021) viisid läbi uuringu, mis näitas seost lühinägelikkuse leviku suurenemisest õpilaste hulgas akadeemilise suunitlusega koolides või klassides õppimise ja kõrgemate hinnete saavutamisega. Huangi jt (2015) Taiwanis korraldatud uuringus leiti, et eratundides käimise tulemusena ootavad vanemad oma lastelt paremat õppeedukust. Laste eratunni pikkus võib olla kuni neli tundi ja selle tõttu on lastel 120% lisavõimalus lühinägelikkuse tekkimiseks. Lühinägelikkuse kujunemisele avaldavad veel mõju nii aastaajad kui ka ilmastik. Uuringud on näidanud, et lühinägelikkuse progresseerumine sõltub aastaaegadest. Suveperioodil on täheldatud aksiaalse pikenemise ja lühinägelikkuse nihke aeglasemat progresseerumist võrreldes talveperioodiga. Lühinägelikkuse aeglasemat progresseerumist suvel seostati õues oleku aja pikenemise ja koolivaheajaga kaasneva lähitöö vähenemisega. Samuti on suveperioodil suurem kokkupuude päevavalgusega (Deng jt 2010, Ramamurthy jt 2015). Samas nähtus müoopia ning sünnikuu vahelise seose uuringust, et suve- ja sügiskuudel sündinud lastel esineb müoopiat sagedamini. Siinjuures on täpne mehhanism siiski ebaselge,

118

Lühinägelikkuse esinemistõenäosust mõjutab mitu elukohaga seotud tegurit. Uuringud on näidanud, et linnakeskkonnas elavatel lastel on suurem tõenäosus müoopia tekkeks võrreldes maapiirkondades elavate lastega (Flitcroft jt 2020, Németh jt 2021). Riskiteguriks peetakse ka eluaseme tüüpi ja rahvastikutihedust. Hongkongis läbi viidud uuringus leiti, et lastel, kes elavad väiksemates korterites ja suurema rahvastikutihedusega piirkondades, on silma aksiaalne pikkus suurem võrreldes nendega, kes elavad avaramates kodudes ja hõredama rahvastikutihedusega piirkondades (Németh jt 2021). Vähem on aga uuritud müoopia seost dieedi ja diabeediga. Uuringust on selgunud, et müoopia ehk lühinägelikkus on sagenenud riikides, kus on levinud läänelikud toitumisharjumused, millele on iseloomulik suurema suhkrusisaldusega toidu tarbimine. Sellest tulenevalt on välja kujunenud hüpotees, et suur veresuhkru- (hüperglükeemia) ja suurenenud insuliinisisaldus (hüperinsulineemia) võivad olla müoopia tekkepõhjused (Cordain jt 2002). Müoopia süvenemise ennetamise võimalused 6–12-aastastel lastel Müoopia ennetamisel ja progresseerumise edasilükkamisel on väga tähtis õues veedetud aeg. Uuringud on näidanud, et väljas viibimine on üks tugevamaid keskkonnategureid, mis võib lühinägelikkust edasi lükata või selle teket vähendada. He jt (2015) korraldatud uuringus leiti, et 40-minutiline õues läbiviidud tund igal koolipäeval kolme aasta jooksul vähendas lühinägelikkuse esinemissagedust 39,5%-lt 30,4%-le. Õues viibimise kasulikkust kinnitas ka Grzybowski jt (2020) tehtud uuring, mis viidi läbi 6–7-aastaste laste seas ning leiti, et väljas viibimine võib vähendada müoopia progresseerumist 30%. Samas ei ole vähem tähtis ka valguse intensiivsus. Hiinas korraldatud uuringus selgus, et lapsed, kes 119

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kuid arvatakse, et see on seotud kokkupuutest loomuliku valgusega varases perinataalses perioodis, mis saab alguse juba raseduse kolmandal trimestril (Mandel jt 2008).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

puutusid kokku valguse intensiivsusega üle 1000 luksi vähemalt 70 minutit nädalas, vähenes müoopia tekke risk 35% (Wen jt 2020). Loomkatsed on samuti näidanud, et hele valgus õues või kiired heleduse muutused vallandavad dopamiini, mis on silma kasvu inhibiitor ja pärsib lühinägelikkust (Schwahn ja Schaeffel 1997, ref. Ramamurthy jt 2015 järgi). Lühinägelikkuse korrigeerimiseks ja progresseerumise pidurdamiseks on mitu võimalust. Kõige levinumad on prillid ja kontaktläätsed. Prillide kandmise osas on uuringud näidanud, et nende kasutamine aeglustab lühinägelikkuse progresseerumist 39–51%. Seega on tähtis julgustada lapsi prille kandma, sest lühinägelikkuse alakorrektsioon võib kiirendada müoopia progresseerumist (Cheng jt 2014, Gifford jt 2019, Németh jt 2021). Németh jt (2021) võrdlesid prillide ja pehmete kontaktläätsede tavapärase kasutamise mõju müoopia süvenemisele. Uuringust selgus, et kontaktläätsede tavapärane kasutamine ei ole näidanud selget mõju lühinägelikkuse progresseerumisele. Samas Ruiz-Pomeda ja Villa-Collari (2020) uuring kinnitab multifokaalsete pehmete kontaktläätsede positiivset mõju müoopia progresseerumise aeglustumisele. Uuringus kasutatud MiSighti läätsed sobivad hästi just lastele, sest need ei vaja puhastus- ega desinfitseerimisvedelikke ja nende kandmine vähendab kontaktläätsede kõrvaltoimete riski. Queiros jt (2018) tõestasid oma uuringus ortokeratoloogiliste läätsede tõhusust. Ortokeratoloogiliste läätsede kasutamine aeglustas samuti müoopia progresseerumist ja seda 30–63%. Neid kontaktläätsi kantakse öösiti magamise ajal ja need aitavad ajutiselt müoopiat korrigeerida. Müoopia progresseerumise pidurdamise kõige tõhusam meetod on farmakoloogiline sekkumine atropiinitilkade väikeste annustega. Uuringud on näidanud 0,01% ja 0,05% kontsentratsiooniga atropiini sisaldavate silmatilkade ohutust ja tõhusust nii müoopia ennetamisel kui ka ravis. Leiti, et 1% kontsentratsiooniga atropiinitilgad vähendasid müoopia 120

Müoopia korrigeerimiseks ja progresseerumise pidurdamiseks uuritud protseduurilistest sekkumistest on esile tõstetud nõel- ja laserravi. Nõelravi on hiina meditsiini üks põhiosa, mida on kasutatud silmahaiguste, eriti laste lühinägelikkuse raviks. Shangi jt (2018) läbi viidud uuring näitas, et nõelravi võib aeglustada lühinägelikkuse progresseerumist. Uuringus osales 44 last vanuses 6–12 aastat, kellel oli kerge kuni mõõdukas astmeline müoopia (–0,5 dioprit kuni –4,25 dioprit). Kõik lapsed läbisid viis kuni kümme ravisessiooni. Ravi tulemusena paranes lühinägelikkusest 13 patsiendil 14 silma (15,9%). Samas Han jt (2021) väidavad, et nõelravi võib küll aeglustada lühinägelikkuse progresseerumist, kuid läbi viidud uuringuid on vähe, valim väike ja sekkumisaeg lühike, mis vähendavad nende usaldusväärsust. Teise protseduurilise sekkumisena on kasutatud laseroperatsiooni. Laseroperatsioon ehk lasik on kirurgiline protseduur, mille eesmärk on parandada nägemist ja vähendada inimese sõltuvust prillidest või kontaktläätsedest (LASIK 2022). Uuringus, kus laseroperatsioon tehti lastele vanuses 2–12 aastat, oli pärast kahte aastat viiel lapsel kuuest paranenud refraktsioon ja nägemisteravus. Uuringus osalenud lastel oli müoopia vahemikus –5,0 dioptrit kuni –16 dioptrit. Samas kaasneb laste laseroperatsiooniga mitmeid tüsistusi, näiteks müoopia regressioon, pimedaks jäämine, kontrastitundlikkuse vähenemine ja püsiv amblüoopia ehk laisk silm (O’Keefe ja Nolan 2004). Seega ei ole alla 18-aastastel lastel laseroperatsioon heaks kiidetud ega näidustatud, sest laste silmad on alles arenemisfaasis (When is … 2018). Arvestades tänapäeva digitaliseeritud maailma on müoopia süvenemise ennetamiseks tähtis elektroonika kasutusaja piiramine. Lapsevanemad peavad järgima eale sobivaid ajalisi nutiseadmete piiranguid. Koolis 121

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

progresseerumist lastel 77%. Atropiinitilgad kontsentratsiooniga 0,01% vähendasid lühinägelikkuse progresseerumist kuni 50% (Chua jt 2006, Zhao jt 2019, Ruiz-Pomeda ja Villa-Collar 2020).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

käivatele lastele peab sisse seadma elektroonikaseadmete kasutamisreeglid ja olema ise eeskujuks, kasutades ekraanikasutusaega tervislikult (Munsamy jt 2022). Näiteks Kanada Pediaatrite Selts on toonud lapsevanematele konkreetsed soovitused. Soovituste kohaselt peab järgima eale sobivaid ajalisi nutiseadmete piiranguid, imikutel ja väikelastel ei tohi üldse ekraaniaega olla, alla viieaastastel lastel võib ekraaniaeg päevas olla mitte üle tunni. Veel peavad laste söögiajad olema ekraanivabad, televiisor peab olema elutoas ja ei tohi olla magamistoas. Kokkuvõttes tuleb müoopiaga seotud ennetamis- ja ravimeetodeid hoolikalt kaaluda, eriti laste puhul, ning pidada enne otsustamist nõu oma ala spetsialistiga, milline meetod sobib konkreetsele isikule kõige paremini. Silma tervise säilitamine ja õigeaegne sekkumine on tähtsad, et vähendada müoopia mõju nägemisele ja elukvaliteedile. Järeldused Müoopia ehk lühinägelikkus on nägemishäire. Keskkonnateguritest mõjutab müoopia teket kõige enam lähitöö. Teised keskkonnategurid on une pikkus ja selle kvaliteet, dieet ning diabeet, õppepäeva pikkus, aastaajad ja ilmastik ning elukoht ja elukeskkond. Müoopia süvenemise ennetamiseks soovitatakse kõige enam väljas viibimist. Veel on abi prillidest ja läätsedest. Kasutatakse ka nõelravi, laseroperatsiooni, atropiinitilku ja elektroonika kasutusaja piiramist. Allikaloend Blindness and visual impairment. (2021). WHO. Cheng, D., Woo, G. C., Drobe, B., Schmid, K. L. (2014). Effect of bifocal and prismatic bifocal spectacles on myopia progression in children: three-year results of a randomized clinical trial. JAMA Ophthalmology,132(3): 258–64. Chua, W. H., Balakrishnan, V., Chan, Y. H., Tong, L., Ling, Y., Quah, B. L., Tan, D. (2006). Atropine for the treatment of childhood myopia. Ophthalmology, 113(12): 2285–91.

122

tionary analysis of the aetiology and pathogenesis of juvenile-onset myopia. Acta Ophthalmol Scand, 80(2): 125–35. Deng, L., Gwiazda, J., Thorn, F. (2010). Children’s refractions and visual activities in the school year and summer. Optometry and vision science: official publication of the American Academy of Optometry, 87(6): 406–413. Flitcroft, D. I., Harb, E. N., Wildsoet, C. F. (2020). The Spatial Frequency Content of Urban and Indoor Environments as a Potential Risk Factor for Myopia Development. Investigative ophthalmology & visual science, 61(11): 42. Gifford, K. L., Richdale, K., Kang, P., Aller, T. A., Lam, C. S, Liu, Y. M., Michaud, L., Mulder, J., Orr, J. B., Rose, K. A., Saunders, K. J., Seidel, D., Tideman, J. W. L, Sankaridurg, P. (2019). IMI– Clinical Management Guidelines Report. Investigative ophthalmology & visual science, 60(3): M184–M203. Gong, Y., Zhang, X., Tian, D., Wang, D. and Xiao, G. (2014). Parental myopia, near work, hours of sleep and myopia in Chinese children. Health, 6(1): 64–70. Grzybowski, A., Kanclerz, P., Tsubota, K., Lanca, C., Saw, S.-M. (2020). A review on the epidemiology of myopia in school children worldwide. BMC Ophthalmology, 20(1): 1–11. Guo, L., Yang, J., Mai, J., Du, X., Guo, Y., Li, P., Yue, Y., Tang, D., Lu, C., Zhang, W. H. (2016). Prevalence and associated factors of myopia among primary and middle school-aged students: a school-based study in Guangzhou. Eye, 30(6): 796–804. Han, R., Kong, Xh., Zhao, F. (2021). Auricular acupressure for myopia prevention and control in children and its effect on choroid and retina: a randomized controlled trial protocol. Trials 22, 387. He, M., Xiang, F., Zeng, Y., Mai, J., Chen, Q., Zhang, J., Smith, W., Rose, K., Morgan, I. G. (2015). Effect of Time Spent Outdoors at School on the Development of Myopia Among Children in China: A Randomized Clinical Trial. JAMA, 14(11): 1142–8. Holton, V., Hinterlong, J. E., Tsai, C. Y., Tsai, J. C., Wu, J. S., Liou, Y. M. (2021). A Nationwide Study of Myopia in Taiwanese School Children: Family, Activity, and School-Related Factors. The Journal of School Nursing, 37(2): 117–127. Huang, H. M., Chang, D. S., Wu, P. C. (2015). The Association between Near Work Activities and Myopia in Children-A Systematic Review and Meta-Analysis. PloS one, 10(10): e0140419. 123

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Cordain, L., Eaton, S. B., Brand Miller, J., Lindeberg, S., Jensen, C. (2002). An evolu-

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

LASIK. (2022). FDA. Liu, S., Ye, S., Wang, Q., Cao, Y., Zhang, X. (2018). Breastfeeding and myopia: A crosssectional study of children aged 6-12 years in Tianjin, China. Sci Rep, 8(1): 10025. Liu, X. N, Naduvilath, T. J, Wang, J., Xiong, S., He, X., Xu, X., Sankaridurg, P. R. (2020). Sleeping late is a risk factor for myopia development amongst school-aged children in China. Sci Rep,10(1): 17194. Mandel, Y., Grotto, I., El-Yaniv, R., Belkin, M., Israeli, E., Polat, U., Bartov, E. (2008). Season of birth, natural light, and myopia. Ophthalmology, 115(4): 686–92. Morgan, I. G., Wu, P. C., Ostrin, L. A., Tideman, J. W. L., Yam, J. C., Lan, W., Baraas, R. C., He. X., Sankaridurg, P., Saw, S. M., French, A. N., Rose, K. A., Guggenheim, J. A. (2021). IMI Risk Factors for Myopia. Investigative ophthalmology & visual science, 62(5): 3. Munsamy, A. J., Chetty, V., Ramlall, S. (2022). Screen-based behaviour in children is more than meets the eye. S Afr Fam Pract, 64(1): e1–e4. Németh, J., Tapasztó, B., Aclimandos, W. A., Kestelyn, P., Jonas, J. B., De Faber, J.-T. H. N., Januleviciene, I., Grzybowski, A., Nagy, Z. Z., Pärssinen, O., Guggenheim, J. A., Allen, P. M., Baraas, R. C., Saunders, K. J., Flitcroft, D. I., Gray, L. S., Polling, J. R., Haarman, A. E., Tideman, J. W. L., Resnikoff, S. (2021). Update and guidance on management of myopia European Society of Ophthalmology in cooperation with International Myopia Institute. European Journal of Ophthalmology, 31(3): 853–883. O’Keefe, M., Nolan, L. (2004). LASIK surgery in children. The British Journal of Ophthalmology, 88(1): 19–21. Queirós, A., Amorim-de-Sousa, A., Lopes-Ferreira, D., Villa-Collar, C., Gutiérrez, Á. R., González-Méijome, J. M. (2018). Relative peripheral refraction across 4 meridians after orthokeratology and LASIK surgery. Eye and vision. London, England. 5, 12. Ramamurthy, D., Lin Chua, S. Y., Saw, S.-M. (2015). A review of environmental risk factors for myopia during early life, childhood and adolescence. Clinical and Experimental Optometry, 98(6): 497–506. Ruiz-Pomeda A., Villa-Collar C. (2020). Slowing the Progression of Myopia in Children with the MiSight Contact Lens: A Narrative Review of the Evidence. Ophthalmol Ther, 9(4): 783–795. Saw, S.-M., Matsumura, S., Hoang, Q. V. (2019). Prevention and management of myopia and myopic pathology. Investigative Ophthalmology & VisualSscience, 60(2): 488–499. 124

(2018). Acupuncture and Lifestyle Myopia in Primary School Children—Results from a Transcontinental Pilot Study Performed in Comparison to Moxibustion. Medicines, 5(3): 95 Zhao, Y., Feng, K., Liu, R. B., Pan, J. H., Zhang, L. L., Xu, Z. P., Lu, X. J. (2019). Atropine 0.01% eye drops slow myopia progression: a systematic review and Meta-analysis. International Journal of Ophthalmology, 12(8): 1337–1343. Wang, J., Li, Y., Musch, D. C., Wei, N., Qi, X., Ding, G., Li, X., Li, J., Song, L., Zhang, Y., Ning, Y., Zeng, X., Hua, N., Li, S., Qian, X. (2021). Progression of myopia in school-aged children after COVID-19 home confinement. JAMA Ophthalmology, 139(3): 293–300. Wen, L., Cao, Y., Cheng, Q., Li, X., Pan, L., Li, L., Zhu, H., Lan, W., Yang, Z. (2020). Objectively measured near work, outdoor exposure and myopia in children. The British Journal of Ophthalmology, 104(11): 1542–1547. When is LASIK not for me? (2018). FDA. Öztürk, H., Özen, B. (2021). The Effects of Smartphone, Tablet and Computer Overuse on Children’s Eyes During the COVID-19 Pandemic. Journal of Pediatric Research, 491–497.

125

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Shang, X., Chen, L., Litscher, G., Sun, Y., Pan, C., Liu, C.-Z., Litscher, D., Wang, L.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

MENSTRUAALTSÜKLI FAASIDE NING ÖSTROGEENI JA PROGESTEROONI MÕJU NAISSPORTLASTE SPORTLIKULE SOORITUSVÕIMELE The Effect of the Menstrual Cycle Phase, Estrogen, and Progesterone on Sports Performance of Female Athletes Marit Salus, Karen Rämson Abstract During the past few decades, studies have investigated the effect of the menstrual cycle (including fluctuations in the concentration of sex hormones) on the athletic performance of female athletes. It was found that the two main hormones – estrogen and progesterone affect the cardiovascular system, respiratory system, endocrine system, digestive system, and therefore, may have an impact on the exercise physiology of a female athlete by either negatively or positively affecting their athletic performance. This article is based on the thesis that was conducted as a theoretical research. Literature review was based on the analysis of 37 relevant sources. The aim of the thesis was to find out the effect of hormonal changes in the menstrual cycle on the athletic performance of female athletes. Based on the literatuure analysis, there is an increase and decrease in the concentration levels of estrogen and progesteroone during the menstrual cycle. Estrogen levels in the blood are highest in the late follicular phase and lowest in the early follicular phase (also known as the ovulation phase), and in the late luteal phase. Progesterone levels are highest in the mid-luteal phase and lowest during the follicular phase and late luteal phase. During exercise, changes in the concentration of estrogen and progesterone affect VO2max, heart rate, lactate concentration, lung minute ventilation, and muscle strength parameters. However, a lack of effect has also been found. For instance, estrogen and progesterone have no effect on muscle endurance. In addition, no specific phase of the menstrual cycle

126

Keywords: menstrual cycle, athletic performance, aerobic capacity, muscle strength, muscle endurance Sissejuhatus Naissportlaste osakaal spordiareenil on viimaste aastakümnete jooksul märkimisväärselt kasvanud (McNulty jt 2020). Seda kinnitab asjaolu, et kui 1960. aastal peetud Rooma suveolümpiamängudel esindas naissportlasi vaid 11% osalejatest, siis 2016. aastal peetud Rio de Janeiro suveolümpiamängudel oli see üle 45%. Peale selle on Rahvusvahelise Olümpiakomitee koduleheküljel välja toodud, et 2024. aastal toimuvatel Pariisi olümpiamängudel võib osalejate seas valitseda juba täielik sooline võrdsus (Gender equality i.a..., Meignie jt 2021). Sportlikku sooritusvõimet mõjutab mitu tehnilist, taktikalist, füsioloogilist ja psühholoogilist/sotsiaalset tegurit (Sport performance i.a, Bangsbo 2015). Seetõttu on tänapäeva teaduses üks tähtsamaid uurimisvaldkondi menstruaaltsükli (sh suguhormoonide kontsentratsiooni kõikumisest tingitud muutused) mõju sportlikule sooritusvõimele (Carmichael jt 2021, Rael jt 2021). On teada, et munasarjade toodetud hormoonide kontsentratsiooni kõikumine veres normaalse menstruatsioonitsükli ajal põhjustab homöostaasi muutusi. Näiteks soodustab hormoon östradiool seoses vasodilatatsiooniga verevoolu ja stimuleerib rasvade ainevahetust. Seega vähendab östradiool mõõduka intensiivsusega vastupidavustreeningul lihase glükogeeni kasutamist energiaallikana. Lisaks võib selline hormoon nagu progesteroon suurendada kopsu minutiventilatsiooni ja tõsta puhkeoleku kehatemperatuuri (Hackney 1999, Pereira jt 2020). Sellised organismi muutused võivad omakorda mõjutada vastupidavustreeningu ajal sportlase sooritusvõimet (Pereira jt 2020). Veel on leitud, et östrogeenil on neuroergastav toime ja progesteroonil pärssiv toime (Carmichael jt 2021). Seega on alust arvata, et kui 127

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

was found to have the greatest aerobic capacity, muscle strength or muscle endurance, increasing effect in female athletes.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

progesterooni kontsentratsioon follikulaarfaasis on väike – eriti hilises faasis, kui östrogeen on saavutanud suurima kontsentratsiooni –, saavutatakse tugevus- ja jõunäitajates paremaid tulemusi. Kui aga luteaalfaasis hakkab progesterooni kontsentratsioon suurenema, siis jõunäitajad hoopis halvenevad. Seega võib menstruaaltsükli faas mõjutada sportlase lihasjõu kasvu (Carmichael jt 2021). Artikkel on teaduskirjanduse põhjal koostatud teoreetilise lõputöö (Rämson 2023) lühikokkuvõte, mille eesmärk on selgitada menstruaaltsükli hormonaalsete muutuste mõju naissportlase sportlikule sooritusvõimele. Lõputöö koostamiseks kasutati kokku 37 teaduspublikatsiooni, mis avaldati aastatel 2010–2022, üks allikas pärineb 1985. aastast. Välistati teaduspublikatsioonid, kus mõned uuritavad olid kasutanud hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, sest need muudavad märkimisväärselt naise normaalset hormonaalset tasakaalu. Võtmesõnad: menstruaaltsükkel, sportlik sooritusvõime, aeroobne võimekus, lihasjõud ja lihasvastupidavus. Tulemused ja arutelu Menstruaaltsükli erinevad faasid ning suguhormoonid östrogeen ja progesteroon Menstruaaltsükkel kui üks tähtsamaid bioloogilisi rütme naise kehas algab follikulaarfaasiga. Tsükli keskpaiku, ovulatsiooniperioodil algab luteaalfaas. Nimetatud kahte faasi jagatakse omakorda veel varajaseks, keskmiseks ja hiliseks faasiks. Nende faaside ajal toimub kahe väga olulise naissuguhormooni, östrogeeni ja progesterooni kontsentratsiooni märkimisväärne kõikumine veres (Allen jt 2016). Näiteks on östrogeeni ja progesterooni kontsentratsioon kõige väiksem varajases follikulaarfaasis. Keskmises follikulaarfaasis hakkab östrogeenisisaldus aga suurenema ja saavutab suurima sisalduse hilises follikulaarfaasis. Ovulatsiooniperioodil, vahetult enne varajase luteaalfaasi algust on östrogeeni- ja 128

Sellised pidevad östrogeeni ja progesterooni kontsentratsiooni muutused veres mõjutavad naissportlase keha erinevaid füsioloogilisi protsesse, mis võivad sportliku soorituse puhul mängida oma osa (Mock 2018, Carmichael jt 2021). Näiteks võivad muutused esineda lihaste kontraktsioonikiiruses, kehakoostises või termoregulatsioonis (Carmichael jt 2021). Viimase puhul on teada, et luteaalfaasis, kui progesteroonisisaldus on suur, tõuseb naise keha basaaltemperatuur umbes 0,3–0,5 °C. See võib olenevalt kehalise pingutuse kestusest mõjutada naissportlase sportlikku sooritusvõimet nii positiivselt kui ka negatiivselt (Carmichael jt 2021). Peale selle kiireneb keskmises luteaalfaasis, kui progesteroonisisaldus on suur, rahuoleku pulss ja suureneb kopsu minutiventilatsioon. Selle tagajärjel võib naissportlasel esineda selles faasis kiirem südame löögisagedus ja suureneda kopsu minutiventilatsiooni näit (Sims ja Heather 2018). Östrogeeni kontsentratsiooni muutused veres aga mõjutavad naise kehakoostist, suurendades rasvamassi ja soodustades veepeetust. Seetõttu võib follikulaarfaasis olla naise kehamass suurem kui luteaalfaasis (Sims ja Heather 2018). Samuti on leitud, et hilises follikulaarfaasis, kui domineerib suur östrogeenisisaldus, on täheldatud sportlikul etteastel esinevat väiksemat vere laktaadisisaldust ning kurnatuseni kuluvat aega (Sims ja Heather 2018). Eelneva põhjal võib väita, et suguhormoonide östrogeeni ja progesterooni kontsentratsiooni muutused menstruaaltsükli erinevas faasis on tõesti väga kõikuvad ning võivad mõjutada naissportlase sportlikku sooritusvõimet. Östrogeeni ja progesterooni mõju aeroobsele võimekusele Spordis on väga tähtis füüsilise võimekuse aspekt, milleks on aeroobne vastupidavus. Seda mõjutavad mõnede uuringute andmetel menstruaaltsükli 129

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

progesteroonisisaldus väike, kuid kohe pärast ovulatsiooni (varajases luteaalfaasis) hakkab mõlema suguhormooni kontsentratsioon veres taas suurenema, eriti progesterooni oma. Keskmises luteaalfaasis, kui östrogeenisisaldus on suur, on progesteroonisisaldus maksimaalne (Pereira jt 2020, Carmichael jt 2021).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

erinevad faasid (Pivarnik jt 1985, Lebrun jt 1995, Shakhlina jt 2016, Julian jt 2017, Innocent jt 2022, Goldsmith ja Glaister 2020, Rael jt 2021), osa andmeid aga väidavad vastupidist (Vaiksaar jt 2010, Köse 2018, Güler ja Günay 2019). On leitud, et menstruaaltsükli follikulaarfaas parandab maksimaalset hapnikutarbimise võimet, mida on hinnatud VO2max-i väärtuse põhjal standarditud gaasivahetusanalüsaatori vahendusel (Lebrun jt 1995) või Yo-Yo vahelduva taastumise testi kalkulatsiooni põhjal (Innocent jt 2020). Suurem VO2max-i väärtus vastupidavusaladega (jooksmine, jalgrattasport, triatlon, reketisport, murdmaasuusatamine, sõudmine ja kettagolf) tegelevatel naissportlastel saavutati pigem varajases follikulaarfaasis kui keskmises luteaalfaasis (Lebrum jt 1995). Innocent jt (2020) kinnitavad eelmist tulemust ning lisavad, et eliittasemel mängivate naiskäsipallurite VO2max-i väärtus on märkimisväärselt suur eelkõige follikulaarfaasi 6. ja 10. päeval. Peale VO2max-i väärtuse on menstruaaltsükli mõju aeroobsele võimekusele hinnatud veel südame löögisageduse põhjal (Pivarnik jt 1985, Shakhlina jt 2016, Rael jt 2021, Innocent jt 2022). Treeninguaegne maksimaalne südame löögisagedus on märksa väiksem menstruaaltsükli follikulaarfaasi 6. ja 10 päeval võrreldes tsükli luteaalfaasi 20. ning 24. päevaga eliittaseme naiskäsipallurite seas (Innocent jt 2022). Vastav tulemus on sarnane naisjooksjate ja -jalgratturite seas korraldatud uuringu tulemustega (Pivarnik jt 1985), kus seitse päeva enne ovulatsiooni ehk follikulaarfaasis oli keskmine südame löögisagedus ligi kümme lööki minutis väiksem kui seitse päeva pärast ovulatsiooni ehk luteaalfaasis. Samas on leitud, et 800 m ja 1500 m jooksule spetsialiseerunud naissportlastel oli 4 × 400 m lõikude jooksmisel keskmine südame löögisagedus väiksem nii hilises follikulaarfaasis kui ka keskmises luteaalfaasis (Shakhlina jt 2016). Eelneva põhjal võib öelda, et menstruaaltsükli follikulaarfaas mõjutab positiivselt südame löögisagedust, kuid et uuringute vahel esineb erinevusi follikulaarfaasi alamfaaside vahel, ei saa väita midagi kindlat.

130

Östrogeeni ning progesterooni mõju lihasjõule ja -vastupidavusele Väga tähtsad kehalised võimed peale aeroobse võimekuse on veel lihasjõud ja -vastupidavus. Menstruaaltsükli mõju neile kahele olulisele komponendile on parema ülevaate saamiseks esitatud koondtabelis (tabel 1).

131

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Menstruaaltsükli mõju aeroobsele võimekusele on peale VO2max-i ja südame löögisageduse hinnatud veel laktaadi kontsentratsiooni muutuste põhjal (Vaiksaar jt 2010, Shakhlina jt 2016, Julian jt 2017, Goldsmith ja Glaister 2020 ning Innocent jt 2022). Juliani jt (2017) uuringust selgus, et naisjalgpalluritel on laktaadi kontsentratsioon veres väiksem eelkõige luteaalfaasi 18. kuni 22. päeval võrreldes follikulaarfaasi 5. kuni 7. päevaga (Julian jt 2017). Samasuguste tulemusteni on jõutud ka naiskäsipallurite (Innocent jt 2022) seas, kus väiksem laktaadi kontsentratsioon esineb luteaalfaasi 20. ja 24. päeval võrreldes follikulaarfaasi 6. ja 10. päevaga. Samas on follikulaar- ja luteaalfaasi vahel siiski leitud laktaadi kontsentratsioonis erinevusi (Vaiksaar jt 2010, Goldsmith ja Glaister 2020). Mitmed teaduspublikatsioonide tulemused (Goldsmith ja Glaister 2020, Rael jt 2021) näitavad, et menstruaaltsükli mõju aeroobsele võimekusele on uuritud isegi kopsu minutiventilatsiooni hindamise abil ja leiti, et naisjooksjatel on keskmises luteaalfaasis tunduvalt suurem minutiventilatsioon kui varajases follikulaar- või hilises follikulaarfaasis. Samas on leitud, et menstruaaltsükli erinevatel faasidel on kopsu minutiventilatsioonile olematu mõju (Lebrun jt 1995).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tabel 1. Menstruaaltsükli mõju lihasjõu ja -vastupidavuse parameetritele

Erinevusi uuringute tulemustes on põhjendatud mitmeti. Üks põhjusi on menstruaaltsükli erinevate faaside ajal korraldatud uuringute ajalised nihked. Näiteks Güleri ja Günay (2019) uuringus võrreldi uuritavate tulemusi varajase follikulaarfaasi 2. päeval, keskmise follikulaarfaasi 8. päeval ning keskmise luteaalfaasi 23. päeval, samas Goldsmithi ja Glaisteri (2020) uuringus vaadeldi tulemusi varajases follikulaarfaasis 2 ±1 päeva pärast menstruatsiooni algust, keskmises follikulaarfaasis 4 ±2 päeva enne ovulatsiooni ning keskmises luteaalfaasis 2 ±1 päeva pärast 132

Samuti on mainimist väärt, et valimi suurus, mille käigus leiti, et menstruaaltsükli faasil polnud mingit mõju, oli võrdlemisi väike – vastavalt kaheksa (Güler ja Günay 2019) ja kümme uuritavat (Goldsmith ja Glaister 2020). Seevastu uuringutes, kus leiti, et menstruaaltsükli faas mõjutas tulemusi, oli valimi suurus vastavalt 16 uuritavat (Lebrun jt 1995) ja 43 uuritavat (Innocent jt 2022). Veel tuleb välja tuua ka uuritavate vanuse märkimisväärne erinevus menstruaaltsükli faasi mõju tuvastanud uuringute ja nende uuringute vahel, kus menstruaaltsükli faasi mõju ei tuvastatud. Nimelt kahes uuringus, kus menstruaaltsükkel mõjutas VO2max-i, oli valimi keskmine vanus vastavalt 27,6 ±3,8 eluaastat (Lebrun jt 1995) ja 18,5 ±0,8 eluaastat (Innocent jt 2022). Uuringud, kus menstruaaltsükkel ei mõjutanud VO2max-i, oli valimi keskmine vanus vastavalt 20,3 ±1,1 eluaastat (Güler ja Günay 2019) ja 32,0 ±6,0 eluaastat (Goldsmith ja Glaister 2020). Seetõttu võivad olla põhjendatud uuringute vahel esinenud tulemuste erinevused. Veel tuleb silmas pidada, et vanuse kasvades väheneb nii vere östrogeeni kui ka progesterooni kontsentratsioon, mistõttu esineb 20. ja 30. aastates naiste hormonaalses staatuses märgatavaid erinevusi (Changes in... i.a). 133

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

suurimat progesteroonisisaldust. Lebruni jt (1995) uuringus saadi suuremad VO2max-i väärtused varajases follikulaarfaasis, menstruaaltsükli 3. kuni 8. päeval võrreldes keskmise luteaalfaasiga (4–8 päeva pärast ovulatsiooni) ning Innocenti jt (2022) uuringus follikulaarfaasi 6. ja 10. päeval võrreldes luteaalfaasi 20. ja 24. päevaga. Erinevad tulemused uuringute vahel võivad oleneda ka sellest, et menstruaaltsükli faasi kinnitamist on uuringute lõikes erinevalt hinnatud. Lebrun jt (1995), Güler ja Günay (2019) ning Goldsmith ja Glaister (2020) kasutasid analüüsiks östrogeeni ning progesterooni kontsentratsiooni hindamist veres. Innocent jt (2022) kasutasid selleks mobiilirakendusi (MyCalendar ja Period-Tracker, US) ja menstruaalpäevikut, mida uuritavad täitsid ühe tsükli vältel. Sellest tulenevalt võisid Innocenti (2022) uuringu tulemused sattuda erinevatesse menstruaaltsükli faasidesse lähtuvalt individuaalsetest erinevustest faaside kestuses.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Teoreetilise kokkuvõtliku lõputöö üheks piiranguks võib lugeda vähese hulga teaduspublikatsioonide olemasolu lihasjõu ja -vastupidavuse kohta. Peale selle oli vastavat teemat harrastussportlaste seas väga vähe uuritud, mistõttu kajastus töös enamasti menstruaaltsükli mõju eliittasemel võistlevate naissportlaste puhul. Kokkuvõttes võib öelda, et selles teemavaldkonnas on kindlasti vajalik korraldada suurema valimi ja kvaliteetse uurimismetoodikaga uuringuid, et mõista, kas ja milline mõju on menstruaaltsüklil naise sportlikule sooritusvõimele. Järeldused Menstruaaltsükli erinevate faaside ajal kõigub suguhormoonide östrogeeni ja progesterooni kontsentratsioon sageli. See kõikumine mõjutab tihti naissportlase sportlikku sooritusvõimet, kuid on ka tõestatud, et kontsentratsiooni muutused ei mõjuta naissportlase sportlikku etteastet. Kirjanduse analüüsi põhjal ei selgunud konkreetne menstruaaltsükli faas, millel oleks naissportlase aeroobset võimekust või lihasjõudu ja -vastupidavust suurendav mõju. Allikaloend Allen, A. M., McRae-Clark, A. L., Carlson, S., Saladin, M. E., Gray, K. M., Wetherington, C. L., McKee, S. A., Allen, S. S. (2016). Determining menstrual phase in human biobehavioral research: a review with recommendations. Experimental and clinical psychopharmacology, 24(1): 1–11. Andrade, M. D. S., Mascarin, N. C., Foster, R., de Jarmy di Bella, Z. I., Vancini, R. L., Barbosa de Lira, C.A. (2016). Is muscular strength balance influenced by menstrual cycle in female soccer players? The Journal of Sports Medicine and Physical Fitness, 57(6): 859–864. Bangsbo, J. (2015). Performance in sports--With specific emphasis on the effect of intensified training. Scandinavian Journal of Medicine and Science in Sports, 4: 88–99. Carmichael, M. A., Thomson, R. L., Moran, L. J., Wycherley, T. P. (2021). The impact of menstrual cycle phase on athletes’ performance: a narrative review. International Journal of Environmental Research and Public Health, 18(4): 1667.

134

International Olympic Committee. https://olympics.com/ioc/news/gender-equality-and-youth-at-the-heart-of-the-paris-2024-olympic-sports-programme Goldsmith, E., Glaister, M. (2020). The effect of the menstrual cycle on running economy. The Journal of Sports Medicine and Physical Fitness, 60(4): 610–617. Güler, D., Günay, M. (2019). Investigation of the effect of menstruation period on sportive performance of women’s futsal players. European Journal of Physical Education and Sport Science, 5(3): 2501–1235. Hackney, A. C. (1999). Influence of estrogen on muscle glycogen utilization during exercise. Acta Physiologica Scandinavica, 167(3): 273–4. Hertel, J., Williams, N. I., Olmsted-Kramer, L. C., Leidy, H. J., Putukian, M. (2006). Neuromuscular performance and knee laxity do not change across the menstrual cycle in female athletes. Knee Surgery, Sports Traumatology, Arthroscopy, 14: 817–822. Innocent, M. S., Donné, A. K. W. D., Marc, B. A., God, L., Ghislain, A. Y. R., Issiako, B. N. (2022). Influence of the menstrual cycle on the performance of different physical tests specific to handball. International Journal of Sports and Exercise Medicine, 8: 234. Julian, R., Hecksteden, A., Fullagar, H.H., Meyer, T. (2017). The effects of menstrual cycle phase on physical performance in female soccer players. Plos One, 12(3): e0173951. Köse, B. (2018). Analysis of the effect of menstrual cycle phases on aerobic-anaerobic capacity and muscle strength. Journal of Education and Training Studies, 6(8): 23–28. Lebrun, C. M., McKenzie, D. C., Prior, J. C., Taunton, J. E. (1995). Effects of menstrual cycle phase on athletic performance. Medicine and Science in Sports and Exercise, 27(3): 437–44. McNulty, K. L., Elliott-Sale, K. J., Dolan, E., Swinton, P. A., Ansdell, P., Goodall, S., Thomas, K., Hicks, K. M. (2020). The effects of menstrual cycle phase on exercise performance in eumenorrheic women: a Systematic review and meta-analysis. Sports Medicine, 50(10): 1813–1827. Meignié, A., Duclos, M., Carling, C., Orhant, E., Provost, P., Toussaint, J. F., Antero, J. (2021). The effects of menstrual cycle phase on elite athlete performance: a Critical and systematic review. Frontiers in Physiology, 12: 654585.

135

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Gender equality and youth at the heart of the Paris 2024 Olympic Sports Programme.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Mock, S. (2018). The menstrual cycle and athletic performance: an updated systematic review. California State University Northridge of Science in Kinesiology. Masters Thesis. https://scholarworks.calstate.edu/concern/theses/4t64gr458?locale=pt-BR Otaka, M., Chen, S. M., Zhu, Y., Tsai, Y. S., Tseng, C. Y., Fogt, D. L., Lim, B. H., Huang, C. Y., Kuo, C.H. (2018). Does ovulation affect performance in tennis players? BMJ Open Sport and Exercise Medicine, 4: e000305. Pereira, H. M., Larson, R. D., Bemben, D. A. (2020). Menstrual cycle effects on exerciseinduced fatigability. Frontiers in Physiology, 11: 517. Pivarnik, J. M., Marichal, C. J., Spillman, T., Morrow, J. R. Jr. (1985). Menstrual cycle phase affects temperature regulation during endurance exercise. Journal of Applied Physiology, 72(2): 543–548. Rämson, K. (2023). Menstruaaltsükli faaside ja östrogeeni ning progesterooni mõju naissportlaste sportlikule sooritusvõimele. Lõputöö. Quadango, D., Faquin, L., Lim, G. N., Kuminka, W., Moffatt, R. (2016). The menstrual cycle: does it affect athletic performance? The Physician and Sportsmedicine, 19(3): 121–124. Rael, B., Alfaro-Magallanes, V. M., Romero-Parra, N., Castro, E.A., Cupeiro, R., Janse de Jonge, X. A. K., Wehrwein, E. A., Peinado, A. B. (2021). Menstrual cycle phases influence on cardiorespiratory response to exercise in endurance-trained females. International Journal of Environmental Research and Public Health, 18(3): 860. Rodrigues, P., Correia, M. A., Wharton, L. (2019). Effect of menstrual cycle on muscle strength. Journal of Exercise Physiology Online, 22(5): 89–97. Romero-Moraleda, B., Coso, J. D., Gutiérrez-Hellín, J., Ruiz-Moreno, C., Grgic, J., Lara, B. (2019). The influence of the menstrual cycle on muscle strength and power performance. Journal of Human Kinetics, 68: 123–133. Shahraki, S. F., Minoonejad, H., Tabrizi, Y. M. (2020). Comparison of some intrinsic risk factors of shoulder injury in three phases of menstrual cycle in collegiate female athletes. Physical Therapy in Sport, 43: 195–203. Shakhlina, L., Roda, O., Kalytka, S., Romaniuk, O., Matskevych, N., Zakhozhyi, V. (2016). Physical performance during the menstrual cycle of female athletes who specialize in 800 m and 1500 m running. Journal of Physical Education and Sport, 16(4): 1345–1351.

136

ambiguity in studies comparing sexes and/or menstrual cycle phases. Experimental Physiology, 103: 1309–1317. Sport Performance. Encyclopedia. https://www.encyclopedia.com/sports/sports-fitness-recreation-and-leisure- magazines/sport-performance Vaiksaar, S., Jürimäe, J., Mäestu, J., Purge, P., Kalytka, S., Shakhlina, L., Jürimäe, T. (2011). No effect of menstrual cycle phase on fuel oxidation during exercise in rowers. European Journal of Applied Physiology, 111: 1027–1034.

137

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sims, S.T., Heather, A.K. (2018). Myths and Methodologies: Reducing scientific design

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

FÜSIOTERAPEUTIDE HINNANG SEKSUAALTERVISE KÄSITLEMISELE IGAPÄEVATÖÖS Physiotherapists’ Approach to Sexual Health in Their Daily Practice Mona Mia Lember, Eva Mengel Abstract Sexual health is closely linked to the individual’s biopsychosocial integrity and significantly impacts on a person’s quality of life. Sexual health is related to various chronic health problems and requires an interdisciplinary approach, however, it is often neglected in patient/client care. The aim of the study was to identify the approach to sexual health and the influential underlying aspects in the daily practice of Estonian physiotherapists themselves. A total of 46 physiotherapists filled out a web-based (connect.ee) survey. All physiotherapists had a degree in physiotherapy or an equivalent higher education or held a valid physiotherapist certificate. The survey was disseminated through the Estonian Association of Physiotherapy and contacts at Tartu Health Care College. Results showed that 54% of physiotherapists considered their knowledge of sexual health to be somewhat positiive. Still, only nine respondents had dealt with the sexual health of patients/clients in their practice. The main reasons given by the respondents for not using their knowledge in sexual health were lack of knowledge and skills, lack of suitable patients/clients, and lack of willingness on the part of patients/clients. 91% of respondents considered sexual health part of a holistic patient/client approach, and 57% felt ready to address this topic. Estonian physiotherapists rate their knowledge and skills to address clients/ patients’ sexual health as rather inadequate, and therefore, the coverage of 138

Keywords: sexual health, rehabilitation, physiotherapy, physiotherapist Sissejuhatus Seksuaalsus ja seksuaaltervis on inimkogemuse tähtis osa (Sexual Health 2006). Seksuaaltervist mõjutavad erinevad kroonilised haigusseisundid ning ühtlasi kattuvad nende haiguste ja seksuaalsete funktsioonihäirete peamised riskitegurid – vähene kehaline aktiivsus, tasakaalustamata toitumine, rasvumus, suitsetamine ja krooniline stress (Jannini 2017, Jannini ja Reisman 2019, Mollaioli jt 2020). Tervisliku eluviisi edendajatena saavad füsioterapeudid mõjutada patsientide/klientide seksuaaltervist, teadvustades neile kehalise aktiivsuse ja täisväärtusliku toitumise positiivset toimet (Rosenbaum 2006, Stein jt 2019). Isegi kui tervishoiutöötajad ja teised rehabilitatsioonimeeskonna liikmed tunnistavad teema tähtsust (Lichtenberg 2014, Areskoug Josefsson ja Gard 2015), jääb seksuaaltervise valdkond sageli patsiendi/kliendi terviklikust käsitlusest välja (Young jt 2020, Pascual jt 2021). Siinkohal ei ole alati põhjuseks teadmiste puudumine, vaid hoopis spetsialisti enda negatiivne hoiak ja suhtumine (Kim jt 2011, Young jt 2020). Eesti tingimustes puudub ülevaade seksuaaltervise käsitlemise mahust ja viisist füsioterapeutide igapäevatöös. Seega oli uurimistöö eesmärk selgitada seksuaaltervise käsitlust ja seda mõjutavaid tegureid Eesti füsioterapeutide igapäevatöös füsioterapeutide endi hinnangul. Võtmesõnad: seksuaaltervis, rehabilitatsioon, füsioteraapia, füsioterapeut.

139

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

sexual health in their daily practice remains low. Physiotherapists understand sexual health as part of a holistic patient/client approach, and many of them would be more willing to address it in their daily practice if they were better educated and trained, and if social misconceptions were reduced. Physiotherapists’ attitudes and beliefs about addressing sexual health in their daily practice are quite positive.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Metoodika Füsioterapeutide seas viidi keskkonnas connect.ee läbi veebipõhine küsitlusuuring. Uuringusse kaasati Eestis töötavad füsioterapeudid, kellel on füsioteraapiaalane või sellega võrdsustatud kõrgharidus või kehtiv füsioterapeudi kutsetunnistus. Uuringukutse levitamiseks avalikustati see Eesti Füsioterapeutide Liidu kodulehel ja ametlikul Facebooki lehel. Peale selle saadeti kutse uuringus osalemiseks suurematele haiglatele ja teistele Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava praktikabaasidele. Küsimustiku koostasid uurimistöö korraldajad, võttes eeskujuks varasemad analoogsed rahvusvahelised küsimustikud (Wittkopf jt 2015, Areskoug-Josefsson jt 2016, Young jt 2020, Frias jt 2021). Andmeid analüüsiti sobivate kvalitatiivsete meetoditega ja kirjeldava statistika esitamiseks kasutati sagedustabeleid. Uurimistööks saadi kooskõlastus Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (kooskõlastus 362/T-10, 09.05.2022). Tulemused Uuringu tulemused põhinevad 46 vastaja andmetel (välja on jäetud ühe isiku andmed, kes ei vastanud kaasamise kriteeriumitele). Uuringus osales 41 naist ja viis meest vanuses 22–57 aastat (keskmine vanus 33 aastat, mediaanvanus 32 aastat). Vastanute erialane tööstaaž varieerus poolest aastast kolmekümne aastani. Üldiseid teadmisi seksuaaltervise kohta hindas „heaks“ või „väga heaks“ 54% ja väheseks 39% füsioterapeutidest. Vastajate täpsemad hinnangud oma teadmistele erinevates seksuaaltervise teemavaldkondades on esitatud tabelis 1. Kõige rohkem (40% vastustest) olid vastajad omandanud seksuaaltervise alaseid teadmisi põhikoolist ja keskkoolist. Teadmised seksuaaltervise kohta said põhiainete raames kõrgkoolist 14 füsioterapeuti, kellest neli lõpetasid Tartu Ülikooli ja kümme Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Mitu vastajat olid ka ise ennast seksuaaltervise valdkonnas harinud, mille ajendiks on olnud erialane praktiline töö patsientidega/klientidega või isiklik huvi teema vastu. 140

Väga hea n = 46

Hea n = 46

Vähene n = 46

Puuduv n = 46

Sugu- ja paljunemisorganite anatoomia ning füsioloogia

22%

61%

17%

Seksuaalne vastus ja seksuaalsed funktsioonihäired

11%

39%

46%

Füüsiliste võimete mõju seksuaalkäitumisele (sh erinevad poosid) ja funktsioonidele

6,5%

46%

41%

6,5%

Seksuaalsus (sh seksuaalne orientatsioon), seksuaalne eluviis ja mitmekesisus

17%

41%

39%

Turvalise seksuaalelu praktika ja suguhaigused

41%

48%

Seksuaalvägivald

11%

35%

46%

Seksuaaltervise alase nõustamise tehnikad

15%

48%

35%

Seksuaaltervist toetavate metoodikate tundmine

13%

59%

28%

n – vastanute arv

Vaatamata erinevate teadmiste olemasolule kasutas neid igapäevatöös vaid üheksa vastanut 46st, mis tähendab, et 80% vastanutest ei kasuta oma igapäevatöös neid teadmisi üldse. Ükski füsioterapeut, kes rakendas igapäevatöös seksuaaltervise alaseid teadmisi, ei hinnanud oma oskusi väga heaks mitte kõigis valdkondades. Koondandmetest oli näha, et suurem osa hindas oma suutlikkust väheseks või mingis konkreetses valdkonnas puudulikuks. Põhjused, miks suurem osa füsioterapeute oma teadmisi ei rakenda, on esitatud joonisel 1.

141

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Tabel 1. Füsioterapeutide hinnang oma teadmistele erinevates seksuaaltervise teemavaldkondades

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Joonis 1. Põhjused, miks füsioterapeudid ei rakenda seksuaaltervise alaseid teadmisi oma igapäevatöös

Vastanutest tunneb siiski 57%, et nad on valmis tegelema igapäevatöös patsiendi/kliendi seksuaaltervisega, isegi kui nad seda praegu ei tee. Samas nimetati füsioterapeutide valmisolekut mõjutavate teguritena rohkem takistavaid (11 erinevat tegurit) kui soodustavaid tegureid (kuus erinevat tegurit). Takistavate tegurite hulgas toodi seksuaaltervise teema käsitlemisel ülekaalukalt välja spetsiifilisemate teadmiste ja oskuste puudumine (24 korral). Üksikute toetavate teguritena mainiti füsioterapeudi mõistmist, et seksuaaltervis on tähtis osa patsiendi holistilisest käsitlusest (neli korda). Vastanutest (n = 42) tõdes 91%, et seksuaaltervis on osa patsiendi/kliendi holistilisest käsitlusest, kuid vaid 65% vastanutest leidis, et füsioterapeut peaks seksuaaltervise alaste probleemidega tegelema. Füsioterapeudid said anda hinnangu, kui mugavalt nad ennast tunnevad, rääkides professionaalses olukorras erinevate patsientidega/klientidega seksuaaltervisest. Kõige paremini tunnevad füsioterapeudid

142

Arutelu Uuringust selgus, et füsioterapeutide suhtumine seksuaaltervise käsitlemisse on pigem positiivne, kuid jääb igapäevatöös alakäsitletuks peamiselt füsioterapeutide endi puudulike teadmiste ja oskuste tõttu. Seda leidu kinnitavad varasemad uuringud (Wittkopf jt 2015, Areskoug-Josefsson jt 2016, Young jt 2020, Frias jt 2021). Kuigi uuringus osalenud 19 füsioterapeuti olid teadmisi saanud ka kõrgkoolist, siis toetavad kogutud andmed pigem varasemaid järeldusi, et teema süsteemsem käsitlus Euroopa füsioteraapia kõrghariduse õppekavades on puudulik (Couldrick jt 2010, Jennin ja Reisman 2019, Gerbild jt 2021). Teisalt on hea tõdeda, et pea pooled vastanutest olid iseennast seksuaaltervise alal harinud või käinud täienduskoolitustel, mis peegeldab elukestva õppimise tähtsust ka füsioterapeutide seas. Nagu varasemates tulemustes (Young jt 2020, Pascual jt 2021) selgus ka käesolevas uurimistöös, et füsioterapeudid käsitlevad igapäevatöös patsiendi-/kliendijuhtumite raames seksuaaltervist ja sellega seonduvat pigem vähe. Vastustest joonistus välja spekulatiivne muster, kus staažikamate füsioterapeutide seas tegeleb suurem hulk seksuaaltervisega ning ühtlasi on nende seas ka parem valmisolek seda teemat käsitleda. Selle põhjal võib järeldada, et suurema kogemusega füsioterapeudid oskavad märgata patsientide/klientide seksuaaltervisega seotud probleeme ja vajadust selle valdkonnaga tegelda. Peamised põhjused, miks füsioterapeudid ei kaasa patsientide/klientide seksuaaltervise käsitlust igapäevatöösse, on füsioterapeutide teadmiste ja oskuste puudumine. Teadmiste puudumise kõrval nimetasid füsioterapeudid ka patsientide/klientide vähesust, kes seda vajavad, ning patsientide/klientide enda vähest valmisolekut seda teemat puudutada.

143

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

seksuaaltervisest rääkides end heteroseksuaalsete ja samasooliste inimestega, kõige ebamugavamalt aga vaimupuudega inimestega.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Oskust jätta patsiendi/kliendi vajadused märkamata võib seostada taas teadmiste vajakajäämisega. Kui füsioterapeutidel puuduvad teadmised seoste kohta erinevate haigusseisundite ja seksuaaltervise vahel, pole neil ka võimekust märgata seksuaaltervise käsitlemise vajadust (Jannini 2017, Jannini ja Reisman 2019, Mollaioli jt 2020). Füsioterapeute peaks harima seksuaaltervise seostest erinevate haigusseisunditega ja õpetama neile seksuaaltervise käsitlemist, sest see on vajalik sõltumata patsiendi/ kliendi vanusest (Haesler jt 2016), soost või seksuaalsest identiteedist (Jannini ja Reisman 2019). Füsioterapeutide valmisolek käsitleda seksuaaltervist igapäevatöös paraneks, kui nad saaksid selles valdkonnas parema ettevalmistuse. Mitu vastanut mainis, et seksuaaltervisest rääkimine on ühiskondlikul tasandil tabuteema ja seetõttu tekitab ka neis ebamugavust, mida kinnitavad varasemad uuringud (Wittkopf jt 2015, Haesler jt 2016, Ross ja Setchell 2019). On teada, et õpitu kujundab inimeste hoiakuid ja suhtumist (Wittkopf jt 2015). Seetõttu parandaksid teadmised füsioterapeutide valmidust ja mugavustunnet koolides, sh kõrgkoolides, pakkuda seksuaalharidust laialdasemalt. Seksuaaltervise käsitlemine patsientide ja klientidega jääb füsioterapeutide sõnul ka sageli privaatsust tagavate tööruumude puudumise taha. Füsioterapeutilises patsiendi/kliendi käsitluses peaks olema nende privaatsus tagatud ka juhul, kui seksuaaltervise teemat ei puudutata, mistõttu peaksid tervishoiutöötajate tööandjad pöörama rohkem tähelepanu tööruumidele. Patsientide/klientide konfidentsiaalset teavet ei tohi kuulda kõrvalised isikud ja teenuse osutamine peab olema mugav kõikidele osalistele. Füsioterapeutide vastustes kumab läbi heteronormatiivsus ja institutsionaliseeritud heteroseksism. Kõige mugavamalt tuntakse ennast seksuaaltervisest rääkides heteroseksuaalsete ja samast soost inimestega. Kõige ebamugavamalt tundsid vastajad ennast seksuaaltervisest rääkides transsooliste ja erinevate puuetega inimestega. On teada, et puudega inimestele on seksuaaltervise käsitlemine tähtis, sest suurem osa seda 144

Kuigi uurimistöös jäi vastajate arv planeeritust kaks-kolm korda väiksemaks ning lõplikku väikest vastajate arvu (n = 46) võib pidada töö puuduseks, on võimalik siiski kujundada esmane arusaam, missugune on seksuaaltervise käsitlus ja seda mõjutavad tegurid Eesti füsioterapeutide seas. Kindlasti peavad autorid töö tugevuseks olulise tulevikuvaatega teemavaldkonna tõstatamist. Järeldused Eesti füsioterapeudid hindavad oma teadmisi ja oskusi seksuaaltervise käsitlemisel igapäevatöös pigem puudulikuks ning seega jääb seksuaaltervise käsitlus ka väheseks. Füsioterapeudid mõtestavad seksuaaltervist patsiendi/kliendi holistilise käsitluse osana ning paljudel neist oleks ka valmisolek seda valdkonda oma igapäevatöös käsitleda. Selleks peaksid nad saama parema haridusliku ettevalmistuse ja väljaõppe ning sellega väheneksid ka ühiskondlikult levinud väärarusaamad. Füsioterapeutide hoiakud ja suhtumine seksuaaltervise käsitlemisse igapäevatöös on pigem soosivad.

145

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

teemat puudutav teave tavainforuumis ei ole neile suunatud (Rowen jt 2015, Frawley jt 2022). Kuigi bi- ja homoseksuaalsete inimestega tundsid vastanud ennast pigem mugavalt või jaotusid vastused mugavuse ja ebamugavuse vahel võrdselt, siis vastasid mitu füsioterapeuti, et nad ei puutu kokku erinevate LGBTQ kogukonda kuuluvate inimestega. Tegelikkuses ei ole füsioterapeutidel alust seda väita, sest välimuse järgi ei ole võimalik inimese seksuaalset identiteeti tuvastada (Aavik jt 2016). Uurimistöö autorid nõustuvad Rossi ja Setchelli (2019) seisukohaga, et füsioterapeutide hariduses peaks puudutama nii LGBTQ inimeste kui ka erinevate puuetega inimeste spetsiifilisi terviseprobleeme ja nende käsitlemist. Kõik füsioterapeudid puutuvad kokku vähemusrühmadesse kuuluvate inimestega, mistõttu mitmekülgsema haridusega on võimalik pakkuda kõigile patsientidele/klientidele holistilist ravi ja laiendada vähemuste mõistmist ja aktsepteerimist.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Allikaloend Aavik, K., Roosalu, T., Kazjulja, M., Mere, L., Kaal, K., Raudsepp, M. (2016). LGBTQ inimeste igapäevane toimetulek ja strateegilised valikud Eesti ühiskonnas. Tallinn: Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei. Areskoug-Josefsson, K., Gard, G. (2015). Physiotherapy as a promoter of sexual health. Physiotherapy Theory and Practice, 31(6): 390–395. Areskoug-Josefsson, K., Juuso, P., Gard, G., Rolander, B., Larsson, A. (2016). Health care students’ attitudes towards addressing sexual health in their future profession: validity and reliability of a questionnaire. International Journal of Sexual Health, 28(3): 243–250. Couldrick, L., Sadlo, G., Cross, V. (2010). Proposing a new sexual health model of practice for disability teams: the recognition model. International Journal of Therapy and Rehabilitation, 17(6): 290–299. Frawley, P., Wilson, N. J., David, J., O’Shea, A., Areskoug-Josefsson, K. (2022). Access to sexual health services and support for people with intellectual and developmental disabilities: an Australian cross-sector survey. Sexual Research and Social Policy, 19(4): 1935–1943. Frias, A. M. A., Soto-Fernandez, I., Mota de Sousa, L. M., Gomez-Cantarino, S., Barros, M. L. F., Bocos-Reglero, M. J., Aaberg, Vicki., Caldeira, E., Sim-Sim, M. (2021). Sexual attitudes and beliefs survey (SABS): validation of the instrument for the spanish nursing students. Healthcare (Basel), 9(3): 294. Gerbild, H., Larsen, C. M., Junge, T., Laursen, B. S., Areskoug-Josefsson, K. (2021). Danish health professional students’ attitudes toward addressing sexual health: a cross-sectional survey. Sexual Medicine, 9(2): 100323. Haesler, E., Bauer, M., Fetherstonhaugh, D. (2016). Sexuality, sexual health and older people: a systematic review of research on the knowledge and attitudes of health professionals. Nurse Education Today, 40: 57–71. Jannini, E. A., Reisman, Y. (2019). Medicine without sexual medicine is not medicine: an MJCSM and ESSM petition on sexual health to the political and university authorities. The Journal of Sexual Medicine, 16(6): 943–945. Jannini, E. A. (2017). SM = SM: the interface of systems medicine and sexual medicine for facing non-communicable diseases in a gender-dependent manner. Sexual Medicine Reviews, 5(3): 349–364. 146

development and psychometric evaluation. International Journal of Nursing Studies, 48(12): 1522–1532. Lichtenberg, P. A. (2014). Sexuality and physical intimacy in long-term care. Occupational Therapy in Health Care, 28(1): 42–50. Mollaioli, D., Ciocca, G., Limoncin, E., Di Sante, S., Gravina, G. L., Carosa, E., Lenzi, A., Jannini, E. A. F. (2020). Lifestyles and sexuality in men and women: the gender perspective in sexual medicine. Reproductive Biology and Endocrinology, 18(1): 10. Pascual, A., Wighman, A., Littooij, E. C., Janssen, T. W. J. (2021). Sexuality as part of rehabilitation? A qualitative study on the perceptions of rehabilitation nurses on discussing patient sexuality during clinical rehabilitation. Disability and Rehabilitation, 43(11): 1550–1557. Rosenbaum, T. Y. (2006). The role of physiotherapy in sexual health: is it evidencebased? Journal of the Association of Chartered Physiotherapists in Women’s Health, 99: 1–5. Ross, M. H., Setchell, J. (2019). People who identify as LGBTIQ+ can experience assumptions, discomfort, some discrimination, and a lack of knowledge while attending physiotherapy: a survey. Journal of Physiotherapy, 65(2): 99–105. Sexual Health. WHO. (2006). Stein, A., Sauder, S. K., Reale, J. (2019). The role of physical therapy in sexual health in men and women: evaluation and treatment. Sexual Medicine Reviews, 7(1): 46–56. Wittkopf, P. G., Cardoso, F. L., Sperandio, F. F. (2015). Development and validation of the scale of knowledge, comfort and attitudes of physiotherapy students towards human sexuality (SKCAPS). Fisioterapia em Movimento, 28(2): 339–348. Young, K., Dodington, A., Smith, C., Heck, C. S. (2020). Addressing clients’ sexual health in occupational therapy practice. Canadian Journal of Occupational Therapy, 87(1): 52–62.

147

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kim, S., Kang, H. S., Kim, J. H. (2011). A sexual health care attitude scale of nurses:

ARTIKLITE AUTORITE LOEND Arula, Terje, MD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Blumfeldt, Kristi, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Dreverk, Grete, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Häide, Tiivi, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Jaas, Marika, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kiljako, Marit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kutman, Ave, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kärner, Kristi, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Lember, Mona Mia, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Lenk-Adusoo, Margit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Ležepjokova, Marianna, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Luts, Hannaliis, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Mengel, Eva, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Noor, Liset, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Parm, Ülle, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Põder, Kadri, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Rämson, Karen, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Salus, Marit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Sammul, Sirje, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Sedman, Natalja, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Simm-Pärle, Piret, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Smirnova, Ksenia, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda õppekava vilistlane Sokk, Jelena, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud 148

Tamm, Anna-Liisa, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Teder, Kassandra, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Tensmann, Marge, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Toomsalu, Geidy, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Urban, Reet, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Varik, Merle, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud

149

TEADUSKONVERENTSI TEESID

4th INTERNATIONAL STUDENT CONFERENCE IN HEALTH SCIENCES “HEALTH IN OUR HANDS” CONFERENCE ABSTRACTS ORGANISING COMMITTEE

Anna-Liisa Tamm Jaan Looga Jaanika Niinepuu Kairit Siilak Kersti Sõgel

150

Krista Staškevitš Maarika Asi Merlis Karja-Kännaste Silva-Sille Silgu

Andrew Mathienson, PhD The Australian National University, Australia Eerik Jõgi, PhD Tartu Health Care College, Estonia Evanthia Sakellari, PhD Technological Educational Institute of Athens, Greece Greta Nacikūnė, MSc Lithuanian University of Health Sciences, Lithuania Katrin Lang, PhD University of Tartu, Estonia Merle Talvik, PhD Tallinn Health Care College, Estonia Saima Hinno, PhD Viljandi Hospital Sanja Kalambura, PhD University of Applied Sciences Velika Gorica, Croatia Sirje Sammul, PhD Tartu Health Care College, Estonia Steven Onkelinx, PhD Fontys University of Applied Science, Netherlands Thomas Schrader, PhD University of Applied Sciences, Germany Ülle Parm, PhD Tartu Health Care College, Estonia

MODERATORS Airin Treiman-Kiveste Gerli Usberg Jaan Looga Margit Lenk-Adusoo Siret Läänelaid

Tartu Health Care College; University of Tartu Tartu Health Care College; University of Tartu Tartu Health Care College; University of Tartu Tartu Health Care College; University of Tartu Tartu Health Care College; University of Tartu

151

TEADUSKONVERENTSI TEESID

SCIENTIFIC COMMITTEE

TEADUSKONVERENTSI TEESID

SPORT SPECIFIC PHYSICAL ABILITIES OF ESTONIAN JUDOKAS IN AGE GROUPS U18 AND U21 Author: Aslanbeg Magomedkerimov Scientific research supervisor: Ivi Vaher Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Judo match demands both, aerobic and anaerobic energy production. To test athlete’s current specific judo abilities the specific tests have been developed, that assess the judokas strength and endurance capacity. In Estonia, judo athletes’ physical abilities haven’t been tested enough and there are no united assessment criteria yet. Aim: The aim of the study was to evaluate the physical ability of Estonian judokas competing in the U18 and U21 age groups using science-based, specialty-based tests and compare the results with normative values. Methods: A total of 37 athletes, 21 judokas in the U18 age group and 16 judokas in the U21 age group, participated in the study. A total of 4 tests were used: Special judo fitness test (SJFT), isometric chin- up test, dynamic chin-up test and hand grip strength measurement on a dynamometer. Normal deviation was tested using Shapiro-Wilk test, statistically significant marker p<0,05. Results: In SJFT, the average index score of both U18 and U21 age groups was 14.36±0.859 and 13.76±1.553, respectively, which gave to both of them a score “bad”. The scores for isometric chin-up holding were 3169.38±1216.01 3477.69±980.49 and for dynamic chin up test 943.48±329.9 and 1118.06±476.57 in U18 and U21 respectively. Estonian judokas showed a better result in the dynamometer hand grip 152

Conclusions: Based on the research results, the aerobic and anaerobic capacity of Estonian U18 and U21 age group judokas is at a poor level, and the strength of the upper body muscles and grip and its endurance is at a satisfactory level. Measuring handgrip strength on a dynamometer is not a suitable way to measure sport specific grip strength. Keywords: judo, SJFT, physical assessment.

153

TEADUSKONVERENTSI TEESID

strength measurement test than participants Franchini et al., 2020 study 0.675±0.109kgf/kg in U18 and 0.711±0.151kgf/kg in U21. The study revealed no correlation between the results of isometric chin-up and dynamometer hand grip test.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE IMPACT OF PHYSICAL ACTIVITY, OLDER AGE AND FOLLOWING THE FITLAP NUTRITION PLAN ON HEMOGRAM RED BLOOD MARKERS, SERUM IRON, FERRITIN, TRANSFERRIN SATURATION, FOLATE AND VITAMIN B12 IN WOMEN Authors: Birgit Lehtlaan, Lisete Õispuu, Erik Rešetov Supervisors: Aivar Orav, Triin Aasmäe Department of Radiography and Biomedical Laboratory Science, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Anemia is a worldwide problem and it is the most common among women of fertile age. Therefore it is important to study different reasons to have better knowledge for treatment. Aim: The aim of this study is to analyze what effects do women’s physical activity, following the Fitlap nutrition plan and older age have on hemogram results and serum anemia parameters: ferritin, iron, transferrin saturation, folate and vitamin B12. Methods: The research participants consists of 196 women, who are divided into four categories: followers of the Fitlap nutrition plan, >65 years old, physically active i.e. the weekly training load is >5 h and the control group. All participants completed a food diary covering three weekdays. They also filled out a questionnaire about general data, health status and sleep, and answered the short version of international physical activity IPAQ-SF questionnaire. Blood samples were collected in serum gel and coagulation activator tubes and EDTA tubes. Serum was analyzed for iron, folate and vitamin B12, and a complete blood count was performed

154

Results: Anemia was present in 15.7% of all subjects. One notable finding was high MCV values of the elderly. Also, based on the food diary, the elderly did not get enough vitamin B12 or folate, which may be the cause of macrocytosis. However, blood tests showed that there is no deficiency of either anemia marker in this group. Such a result was expected, because the elderly can have more digestive problems and use of medication can affect the MCV value. On the other hand, the results of ferritin were highest in the elderly and the amount of dietary iron consumed was also highest compared to the other groups. It is important to take into account that ferritin is an acute phase protein which is affected by chronic diseases and inflammation. Conclusion: In summary, the study revealed that physical activity, older age and following the Fitlap nutrition plan do not have an impact on the occurrence of anemia. Keywords: anemia, hemogram, micronutrients.

155

TEADUSKONVERENTSI TEESID

from whole blood. Roche diagnostics methodologies were used for clinical chemistry analyses.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE IMPACT OF COVID-19 ON ULTRASOUND PRACTICE IN ABUJA, NIGERIA: RADIOGRAPHERS’ PERSPECTIVE Authors: Birma Musa Yohanna, Joseph Grannum Department of Radiography and Biomedical Laboratory Science, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Coronavirus disease (Covid-19) poses a risk of nosocomial transmission to healthcare workers due to it’s increasing incidence cases and how it affects the well-being of health workers. By the virtue of the Radiographer’s profession and practice, they are at high risk of acquiring covid-19 virus as they utilize the readily available ultrasound machine to diagnose human health. Many healthcare staff including Radiographers during their practice contacted the virus. Aim: To evaluate the impact of Covid-19 on medical ultrasound practice by considering Radiographer’s perspectives. Methods: A quantitative cross-sectional study designed was used for this study. Closedended e-questionnaire was the primary source of data collection. 146 responses were obtained with a response rate of 91.25%, and was analyzed using descriptive and correlational approaches. The results were presented using tables and charts. Results: The results revealed that 89.7% agreed to experience anxiety which resulted in persistent worry or feeling overwhelmed and 73.3% agreed that they feel stressed about work lately due to the Covid-19 outbreak with fear of being infected with covid-19 being the major cause. The radiographers reported that 47.9% always complied with the general safety guidelines during the Covid-19 outbreak in their various facilities following agreement on the availability of adequate Personal Protective 156

Conclusion(s): The results revealed that 89.7% agreed to experience anxiety which resulted in persistent worry or feeling overwhelmed and 73.3% agreed that they feel stressed about work lately due to the Covid-19 outbreak with fear of being infected with covid-19 being the major cause. The radiographers reported that 47.9% always complied with the general safety guidelines during the Covid-19 outbreak in their various facilities following agreement on the availability of adequate Personal Protective Equipment (PPE), training, and social and psychological support structures. Radiographers within private facilities (61.5%) significantly showed more safety compliance than government facilities (38.3%). There is no significant linear correlation between years of experience with psychological impact. Radiographers experience psychological impact during their practice due to the covid-19 despite adequate safety measures available and moderate compliance with safety guidelines. Keywords: psychological impact, coronavirus, radiographers, ultrasound, safety guidelines, personal protective equipment (PPE).

157

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Equipment (PPE), training, and social and psychological support structures. Radiographers within private facilities (61.5%) significantly showed more safety compliance than government facilities (38.3%). There is no significant linear correlation between years of experience with psychological impact. Radiographers experience psychological impact during their practice due to the covid-19 despite adequate safety measures available and moderate compliance with safety guidelines.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

APPLICATION OF HYDROGEN IN TRANSPORT AND CONTRIBUTION TO THE DEVELOPMENT OF GREEN LOGISTICS AND REDUCING CLIMATE IMPACT Authors: Daria Tarle, Martina Miličević, Zvonimir Brkić, Pavao Bašić, Eugen Pavišić, Sanja Kalambura University of Applied Sciences Velika Gorica, Croatia

Hydrogen is considered by many experts to be the fuel of the future, and the use of hydrogen is predicted in all branches of transport: rail, road, sea and air transport. The contribution of hydrogen in the fight against climate change is great because it has the ability to replace fossil fuels in traffic. The use of hydrogen in the transport sector enables a greater share of road electronic vehicles, given that hydrogen as a fuel reduces the main disadvantages of today’s electric vehicles with a built-in battery and plays a significant role in rail and ship transport. Day by day, hydrogen technology is advancing more and more, and there are fuel cells and hydrogen tanks used in airplanes. Thus, the paper provides a description of hydrogen as a fuel of the future, along with a description of its application and storage, and a critical view of the great expectations in the green logistics sector. Therefore, the aim of this work is to process and resolve the pre-set research hypotheses of the work that defines hydrogen as the fuel of the future. It also defines that by adhering to the European Green Plan and the Hydrogen Strategy, it is possible to achieve the desired results of sustainable logistics practice. This would make logistics operations ecologically sustainable in accordance with environmental protection regulations. Keywords: hydrogen, transport, climate change, green logistics, health.

158

TEADUSKONVERENTSI TEESID

WORKPLACE BULLYING IN UNDERGRADUATE NURSING PROGRAM STUDENTS ON CLINICAL PLACEMENT IN LATVIA Authors: Eva Jakubova1, Stephen Tee2,3, Iveta Strode4, Jolanta Pupure4 University of Latvia, Faculty of Medicine, Riga, Latvia University of Chichester, School of Health, United Kingdom 3 Bournemouth University, Faculty of Health Sciences, United Kingdom 4 P.Stradins medical college of the University of Latvia, Jurmala, Latvia 1

Background: Workplace violence such as bullying, and harassment is an ongoing issue in healthcare. Nursing students undertaking clinical practice may be subjected to similar forms of violence. This can have a direct negative impact on their health and the development of future professional skills. Despite consistent evidence of workplace violence in the health sector, researchers have started to pay attention to this problem relatively recently. In Latvia there is published data on workplace violence on health care personell and nurses, however, there has been no similar investigation on the nursing student’s experience whilst on their clinical placement. Aim: The aim of this study is to explore and describe the incidence and experiences of uncivil behaviours such as bullying and/or harassment of undergraduate nursing students during clinical placement in Latvia. Methods: This study employed a cross-sectional survey design. The questionnaire consisted of 24 questions, mainly rated using a 4-point Likert scale. Questions were uploaded in the format of a commercial 159

TEADUSKONVERENTSI TEESID

internet survey provider (visidati.lv) and distributed across the universities in Latvia. The survey was voluntary and employed a validated tool to assess workplace violence and was based on a similar study in Australia and UK. At present the number of respondents is 79. Results: Preliminary data shows that 26.6% of nursing students on clinical placement have been bullied and harassed in hospitals, and mainly by nurse managers or doctors. Occasionally there has been negative nonverbal behavior (43%) and verbal abuse (30.4%). Nursing students also felt ignored (31.6%) and neglected (32.9%). There were very few reports of inappropriate sexual behavior on clinical placement. Those students who experienced bulling occasionally felt angry, depressed, anxious and confused. Almost none of the students reported their negative experience whilst on clinical placement. Conclusion(s): This study reveals for the first-time important findings about workplace violence amongst undergraduate nursing students on clinical placement in Latvia. Although the number of students which experienced workplace violence is relatively small (about 27%), they are afraid to report these episodes which is a cause for concern. Keywords: nursing students, bulling, workplace violence.

160

Author: Geidy Toomsalu1 Scientific research supervisor: Merle Varik2 1 2

Valga Hospital, Estonia Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Coping and adapting to the hospital is difficult for a person with dementia, which is why they are most likely to experience stress, disorientation, and/or agitation, fear or lack of feeling of safety. In order to ensure the well-being of persons with dementia in hospital and to provide person-centered nursing, dementia-friendly adaptations in hospital are necessary. Aim: The present thesis is a review of literature which aims to describe in essence the concept of a dementia-friendly hospital as well as the basic principles of a dementia-friendly hospital. In order to achieve this objective, the following research tasks were set up: (1) describe in essence the concept of a dementia-friendly hospital; (2) describe the physical environment of a dementia-friendly hospital and (3) the psycho-social environment the basic principles. Methods: The research is a review of literature. The research has been compiled using peer-reviews publications in English between 2011 and 2023 in the EBSCO (CINAHL Plus with Full Text; Medline Complete; Academic Search Complete; Health Source: Nursing/Academic Edition) and PubMed electronic database. In total, 32 sources of which 20 were peer-review publications articles included for analysis and synthesis.

161

TEADUSKONVERENTSI TEESID

DEMENTIA-FRIENDLY HOSPITALS CONCEPT AND BASIC PRINCIPLES

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: A dementia-friendly hospital includes a physical and psychosocial environment that supports patients with dementia, enabling them to feel included, facilitate orientation, and create a sense of safety. The basic principles of the physical environment of a dementia-friendly hospital are safety, security, proper planning of the environment, domestic atmosphere, appropriate lighting, low noise, and colors and contrasts. In the psycho-social environment, continuity, person-centeredness, consideration of dementia, appreciation of the environment and loved ones, and knowledge and expertise are important, as these aspects create a supportive, inclusive and empowering environment. Conclusion: A dementia-friendly hospital promotes better contact with a patient with dementia and contributes to a human-centred approach. Keywords: dementia-friendly hospital, physical environment, psychosocial environment.

162

Author: Grete Dreverk Supervisor: Jelena Sokk Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Amputation, the partial or a complete surgical removal of a limb due to diseases or physical trauma, presents significant challenges for those who undergo it. Amputation leads to two primary issues: a decline in physical functionality and possible onset of phantom limb pain (PLP). PLP is a prevalent phenomenon among amputation patients, the mechanisms of which remain uncertain. Scientific consensus underscores the importance of employing physiotherapeutic interventions and limb prosthesis to enhance physical functionality in these individuals. However, it is hypothesized that PLP could also be alleviated by specific physiotherapeutic interventions. Aim: The present thesis provides an Estonian-language overview of the etiology of PLP and the physiotherapeutic approaches employed to alleviate it, while also analyzing the connections between the two. Methods: The thesis was based on a literature analysis, which was compiled using 54 relevant scientific articles published between years 1987 and 2023, as well as two post-amputation treatment guidelines. Results: Among the various interventions explored, mirror therapy (MT) stands out as the most studied and promising method for mitigating PLP. Additionally, other physiotherapeutic methods such as Transcutaneous Electrical Nerve Stimulation (TENS) and Graded Motor Imagery (GMI) 163

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE EFFECT OF PHYSIOTHERAPEUTIC INTERVENTIONS ON POST-AMPUTATION PHANTOM PAIN

TEADUSKONVERENTSI TEESID

should also be further investigated. Both MT and GMI aim to restore the disrupted body schema in the brain, a possible consequence of amputation. Despite the existing research, future studies should enhance their methodological approach, thereby improving research quality. It is emphasized that research outcome evaluations should not be limited solely to changes in PLP intensity. Encompassing the impacts on patients’ mental and physical well-being, including their functional capacity and quality of life is important. PLP is a multifaceted pain syndrome that can profoundly affect individuals, necessitating a comprehensive approach and treatment. Conclusion: In conclusion, PLP is a complex condition with an unknown underlying cause and mechanism. Among various physiotherapeutic interventions studied for PLP, MT emerges as the most studied approach. GMI also holds promise and warrants further investigation for its potential in PLP management. Discovering effective methods to alleviate PLP may provide valuable insights into its underlying mechanisms. Keywords: amputation, phantom limb pain, physiotherapeutic approach.

164

TEADUSKONVERENTSI TEESID

BURNOUT AMONG ESTONIAN MIDWIFES AND ASSOCIATED FACTORS – CROSS-SECTIONAL STUDY Author: Grete Tamm1 Scientific research supervisors: Janne Kommusaar1, Kähtlin Vahtel2 Department of Nursing Science, Institute of Family Medicine and Public Health, Faculty of Medicine, University of Tartu, Estonia 2 West-Tallinn Central Hospital, Estonia

Background: Burnout is a state of exhaustion that is caused by long-term unmanaged work-related stress and that affects both the person’s own wellbeing and the quality of work performed. The widespread occurrence of burnout is a sign of problems in the work environment and can lead to a lack of workforce and patient-safety issues. Midwives are at high risk of burnout, which has also been confirmed by previous research conducted in other countries. There is inadequate data on the prevalence of burnout and its associated factors among Estonian midwives. Aim: To describe the prevalence of burnout among Estonian midwives and associated sociodemographic and work-related factors. Methods: A cross-sectional online survey of employed Estonian midwives and assistant midwives was conducted in summer 2022. Burnout was measured with the Copenhagen Burnout Inventory (CBI), and background questions included socio-demographic and work-related characteristics. Data was analysed using descriptive statistics as well as the chi-square test, t-test, ANOVA analysis, and the logistic regression model.

165

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: A total of 171 midwives (33%) answered the survey. The results showed that burnout is widely spread among Estonian midwives as 67% of respondents were experiencing personal burnout, 42% work-related burnout, and 16% client-related burnout. There were significant positive relations between all three burnout dimensions. Burnout was related to seven socio-demographic factors, of which the most important were younger age, speaking Russian as a mother tongue, and having children. Burnout was also found to be related to 18 work-related factors. Burnout was significantly related to satisfaction with various work-related aspects, length of working experience and regular overtime work. Conclusion(s): The prevalence of burnout among Estonian midwives and related factors are similar to the findings of previous studies from other countries. It is essential to give more attention to improving midwives’ work environment and conditions. Further research is needed on the long-term welfare of midwives and the effect of burnout on the quality of midwifery care. Keywords: midwives, burnout, associated factors, cross-sectional study, CBI.

166

TEADUSKONVERENTSI TEESID

FACTORS AFFECTING BONE MINERAL DENSITY IN WOMEN Author: Hannaliis Luts Scientific research supervisors: Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm Depertment of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Loss of bone mass leads to osteopenia and osteoporosis, increasing the risk of fractures. Studies focus more on bone mineral density (BMD) in children and the elderly; information is conflicting regarding risk factors for BMD in healthy adults. Aim: The aim of this study was to assess BMD and its risk factors in women of different ages, with different physical activity level and diet. Methods: The study group (n=198) consisted of (1) women who followed Fitlap diet plan for at least last three years (n = 34); (2) physically active (training load per week ≥ 5h; n= 33); (3) elderly (≥ 65-year-old women; n = 35); (4) control group (training load ≤ 5h per week, did not follow any diet plan). The research tools were a questionnaire (background information and a three-day dietary recall), bone densitometry (DXA, Lunar; to determine body composition, including BMD), blood analysis and the Nutridata program (assessing the dietary availability of macro- and micronutrients: calcium, magnesium, vitamins B12 and D). Descriptive statistics, t-test or Mann-Whitney test and χ2 test (p-value ≤0.008) were used for statistical processing. Linear regression analysis (p-value ≤0.05) was used to assess the effect of group membership and different measured parameters to BMD. The results are based on results of a larger applied

167

TEADUSKONVERENTSI TEESID

study, which received approval from the Research Ethics Committee of the University of Tartu (protocol no. 340/T-2, 19.04.2021). Results: The results showed that membership in the Fitlap group had a positive effect on whole body and lumbar region BMD (respectively, coef. 0.08; p<0.001; coef. 0.1; p<0.001); however, belonging to elderly group had a negative effect on BMD in every region studied (all coef. -0.1; p<0.001); belonging to physically active group had a positive effect on femoral neck areal BMD (coef. 0.06; p = 0.025). Body composition (body mass, fat-free mass), height, dietary intake of protein and calcium have a positive effect on BMD in every studied area; however, older age and calcium intake as a dietary supplement had a negative effect. Conclusion: The main risk factors for BMD in women were age and body composition. Keywords: bone mineral density, body composition, micro- and macronutrients, physical activity

168

Authors: Ineta Matonyte, Ieva Kincinaite Supervisor: Lina Levickiene Department of Physiotherapy and Beauty Therapy, Higher Education Institution Klaipėdos valstybinė kolegija, Lithuania

Background: According to the World Health Organization, in 2020 13.4 million babies were born preterm worldwide. Premature infants often experience difficulties in motor development, one of which is a lack of trunk control (Zhou et al., 2023). Control of the developing baby’s trunk directly affects the development of the baby’s gross motor movements, such as sitting. Adequate specialist knowledge of the links between trunk control and motor development helps to better understand how to assess and strengthen functional abilities in infants and toddlers with movement disorders (Pin et al., 2019). The Aim: To assess the relationship between segmental trunk control and sitting development in preterm and full-term infants. Methods: The systematic literature review method was applied in the analysis of scientific articles according to the selected inclusion criteria. (Table 1).

169

TEADUSKONVERENTSI TEESID

RELATIONSHIP BETWEEN SEGMENTAL TRUNK CONTROL AND SITTING DEVELOPMENT IN PRETERM AND FULL-TERM INFANTS: A SYSTEMATIC LITERATURE REVIEW

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Table 1. Criteria for inclusion of scientific articles Criteria Search language

English

Databases

PubMed, Google Shoolar, Taylor & Francis

Year of publication

From 2020 year

Types of scientific articles

Full scientific articles

Subjects

Healthy full-term and healthy preterm babies

Applicable tests

Segmental Assessment of Trunk Control (SATCo)

Segmental Torso Control Assessment (SATCo) – to assess trunk control in different trunk segments (head, upper thoracic, mid thoracic, lower thoracic, upper lumbar, lower lumbar, full trunk) by gradually decreasing support under three different conditions: static, active ant reactive control (Pin et al., 2019). Results: 6 scientific articles were selected and analyzed, in which a total of 111 full-term and 87 preterm babies aged 4-12 months were studied. All studies showed that corrected age preterm infants had significantly lower levels of trunk control compared to age-adjusted term infants. Conclusion: An analysis of scientific articles has shown that a higher level of segmental trunk control leads to a more robust development of sitting, suggesting that there is a direct relationship between trunk controls and sitting development. Preterm infants of the same adjusted age were found to have one to two levels of lower waist control compared to full-term infants. As a result, premature infants’ development of sitting lags behind that of their full-term peers. Keywords: segmental trunk control, preterm infants, sitting development.

170

TEADUSKONVERENTSI TEESID

AWARENESS OF PHYSIOTHERAPY SERVICES AND THE AVAILABILITY THEREOF AMONG ESTONIANS Author: Jaanika Reinmann Scientific research supervisor: Anna-Liisa Tamm Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Several studies have been carried out around the world to assess the awareness of population, healthcare professionals, and patients concerning the nature of physiotherapy services, but there is currently no mapping of the awareness of Estonian population regarding physiotherapy services and the availability thereof. These factors play an important role in timely rehabilitation and more effective treatment outcome. Aim: The goal was to clarify the awareness of Estonian speakers regarding physiotherapy services and their assessment of the availability thereof. Methods: The quantitative study was conducted online (connect.ee platform) in January 2023. Results: 98.5% of the respondents (n=544) had heard of physiotherapy services; the percentage was significantly higher among responders who have been to a physiotherapist or whose family member has been to a physiotherapist (p = 0.032). Physiotherapy is most often linked to therapeutic exercise, which is considered the main type of physiotherapeutic intervention. Less than half (43.4%) of responders knew that physiotherapy services involve an approach of the physical, mental, social, and existential integrity of an individual. 46.5% of respondents assessed the current availability of physiotherapy services in Estonia as “good” or 171

TEADUSKONVERENTSI TEESID

“rather good”; those who have needed such services within the last five years gave a more positive assessment (p = 0.001). A quarter of the respondents were not aware of how to access physiotherapy services if they need them; 76.1% said the first step was contacting family physician. According to respondents, access is the best in larger cities (Tallinn and Tartu) and the most problematic in central Estonia. A third of respondents said they were able to access physiotherapy services within one month; 63.8% of respondents are willing to pay for physiotherapy services themselves. Conclusion: The Estonian speaking population has heard about physiotherapy services, but a comprehensive overview of the nature of physiotherapy services and the availability thereof is somewhat more limited. Keywords: physiotherapy, awareness, physiotherapy services, availability, rehabilitation.

172

Author: Jannet McIntosh The University of the West Indies, Jamaica

Background: The COVID-19 pandemic, declared by the World Health Organization (WHO) in March 2020, has significantly impacted various sectors, including education. This article reflects on the challenges faced by female students in medical professions during the pandemic and envisions a path forward. Aim: The aim of this reflection is to highlight the gender-specific challenges experienced by female radiography students in Jamaica during the COVID-19 pandemic and propose solutions for a more equitable future. Methods: This reflection is based on the author’s personal observations and conversations with female radiography students. It also incorporates principles from Standpoint Theory, the Matrix of Domination, and the Pedagogy of Love to analyze and address the issues faced by female students. Results: Female students have encountered numerous challenges during the pandemic, including caregiving responsibilities, unpaid childcare, economic impacts, and the risk of sexual exploitation. These challenges have had social and emotional repercussions. To address these issues, a gender-sensitive approach that aligns with Sustainable Development Goals (SDG) 3, 4, and 5 is proposed. Additionally, creating safe spaces for females and revising the curriculum to include their unique needs are suggested strategies.

173

TEADUSKONVERENTSI TEESID

REFLECTIONS ON THE CHALLENGES FEMALE STUDENTS IN MEDICAL PROFESSIONS FACE DURING THE COVID-19 PANDEMIC AND MOVING TOWARDS THE FUTURE

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Conclusion(s): The COVID-19 pandemic has disproportionately affected female students in medical professions. Recognizing and addressing these gender-specific challenges is essential for achieving gender equality and ensuring the well-being of female students. Incorporating principles of love, understanding, and critical self-reflection can contribute to a more inclusive and equitable educational environment for all. Keywords: COVID-19 Pandemic, standpoint theory, gender-specific challenges, matrix of domination, sustainable development goals (SDGs).

174

TEADUSKONVERENTSI TEESID

SUPPORT IN THE CARE OF PATIENTS IN A RHEUMATOLOGY OUTPATIENT CONSULTATION BY THE HUMANOID ROBOT PEPPER Author: Jessica Grahlmann Scientific research supervisor: Thomas Schrader Department of Computer Science and Media, Technische Hochschule Brandenburg, Germany

Background: Due to the high patient volume and the increasing complexity of diagnosis and therapy in the treatment of rheumatic diseases, as well as their documentation, new innovative measures are needed to meet current requirements. Aim: One strategy to improve patient care within outpatient practices is the implementation of standardized processes. This opens the possibility of using humanoid robots for recurring and highly standardized tasks, with the aim of relieving highly qualified medical personnel from routine duties. Humanoid robots like Pepper have already been utilized in various medical scenarios. However, there have been no applications in outpatient care. Methods: This project was a collaborative endeavor with the rheumatology-immunology outpatient service in Templin. The clinic executed a comprehensive examination of various procedural sequences, ranging from patient intake to their subsequent interaction with the physician. This analysis informed the construction of a patient journey model. Conducting a systematic analysis of all procedures in the outpatient service, process models describe the pre-visit activities such as registration or assessments. These descriptions served as the foundation for incorporating robotic functions into the pre-visit services. Concurrently, a diagnostic 175

TEADUSKONVERENTSI TEESID

instrument was also devised. Specifically, the Bath Ankylosing Spondylitis Disease Activity Index (BASDAI) was developed, serving as an indicator of disease activity in ankylosing spondylitis, also known as Bechterew’s disease. The Softbank Robotics Software Development Kit (SDK) based on Android and Java facilitates the development of applications, dialogues, services, and behaviors tailored for the robot. Results: Under controlled laboratory conditions, the diverse functions of the robot within a medical setting were successfully evaluated. Utilizing the assistance of the robot Pepper, patient registration within the practice was facilitated, alongside guidance to the waiting room and the conduction of assessments. The robot navigated its environment and accessed various locations. Conclusions: Under test conditions, it was demonstrated that integrating robots into outpatient practice processes is theoretically feasible. However, limitations in current implementation were evident. Presently, tasks are treated as isolated units, whereas actual practice procedures demand greater complexity with concurrent task execution. Interruptions can arise, and in future implementations involving post-visit services, the patient’s overall status within the practice must also be considered. Keywords: humanoid robot, rheumatology, support.

176

TEADUSKONVERENTSI TEESID

3D SPATIAL VISUALIZATION IN ANATOMY: A COMPENSATORY IN MULTIDIMENSIONAL ITEM RESPONSE THEORY ANALYSIS OF SPATIAL ANATOMY TEST PERFORMANCE Author: Joseph Grannum1,2 Scientific research supervisors: Anna-Liisa Tamm2, Leo Siiman1 1 2

University of Tartu, Estonia Tartu Health Care College, Estonia

Background: Spatial anatomy tests assess individuals’ abilities to comprehend and manipulate spatial relationships among anatomical structures. This study builds on previous research, including a pilot study, to investigate the impact of 3D visualization tools on students’ performance in spatial anatomy tasks. Aim: The aim of this study is to provide further insights into the effects of 3D visualization tools on spatial anatomy tasks by addressing specific research questions related to participants’ strategies, performance, and cognitive processes. Methods: Participants were recruited from Tartu Healthcare College and University of Tartu during Spring 2023 and randomized into two groups: 3D static and 3D dynamic. They completed a Pre-Test and interacted with the 3D model on Day 1, followed by the Spatial Anatomy test on Day 2. Descriptive statistics and a Compensatory Multidimensional Item Response Theory (MIRT) were used for statistical analysis to examine the relationships between mental rotation (MR) and spatial orientation (SO) and their impact on test performance.

177

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: The results indicate that both 3D static and 3D dynamic learning materials improved spatial anatomy understanding, as reflected in post-test score improvements. The 3D dynamic group performed better but this was not statistically significant. Compensatory MIRT models revealed the significance of both MR and SO dimensions in determining test performance, with consistent findings across 3D static and 3D Dynamic instructional approaches. Conclusions: The findings suggest the efficacy of both 3D static and 3D dynamic learning materials in enhancing spatial anatomy understanding. Compensatory MIRT analysis reinforces the roles of MR and SO dimensions in determining test performance. These insights have practical implications for educators and instructional designers, highlighting the potential of diverse instructional materials in enhancing spatial anatomy learning outcomes. Keywords: spatial anatomy, 3D visualization, compensatory MIRT, mental rotation, spatial orientation.

178

TEADUSKONVERENTSI TEESID

EFFECTS OF PROPRIOCEPTIVE NEUROMUSCULAR FACILITATION METHOD ON A NEUROLOGICAL PATIENT: A CASE STUDY Author: Karl Frederik Pruuden Scientific research supervisors: Ivi Vaher, Peter Hodulov Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Proprioceptive neuromuscular facilitation (PNF) is a physiotherapy treatment method used mainly to treat neurological patients. The method uses spiral and diagonal movement patterns to facilitate the movement of the patient‘s affected extremities. Aim: The aim of the study was to assess the effects of a PNF based therapy session on the patient‘s lower extremities range of motion (ROM), muscle strength, spasticity and to the patient‘s functional balance ability. Methods: A 43-year-old male patient diagnosed with hemiplegic cerebral palsy and a spinal cord injury took part in a 6-week long PNF therapy, where therapy sessions took place 3 times a week. In the first and the last session the range of motion, muscle strength and spasticity of the patient‘s lower extremities were assessed and functional tests (The Berg Balance Scale- BBS, Functional reach test- FRT, Timed up and go testTUG) were conducted to assess the patient‘s static and dynamic balance ability. In each therapy session, the PNF movement patterns and techniques with the guidance of the therapist were performed in both of the lower extremity PNF diagonals (D1 and D2). Results: After conducting the PNF therapy, the patient‘s range of motion and spasticity in the majority of the lower extremities‘ movement 179

TEADUSKONVERENTSI TEESID

directions didn‘t change. The muscle strength in the major muscle groups of the lower extremities increased and the results of the patient‘s functional tests improved. The patient‘s BBS score improved by 4 points, TUG test result improved by 8 seconds and the FRT result improved by 2,5 cm. Conclusion: The 6-week long PNF based therapy was effective in improving the patient‘s static and dynamic balance, reducing the risk of falls and supporting the improvement of the function of gait and mobility of the lower extremities during gait. Keywords: PNF therapy, hemiplegia, spinal cord injury, static and dynamic balance ability.

180

Author: Karolina Pipilevič Scientific research supervisor: Danguolė Šakalytė Department of Nursing and Dental Care, Faculty of Medicine, Utena College, Lithuania

Background: Caring in nursing is becoming an important tool to help nurses navigate dilemmas and make decisions that are consistent with nurses’ identities and professional ethics. It should be noted that the nursing care provided by an emergency nurse is different from that provided in a hospital, as it is often provided in extreme conditions.However, the phenomenon of caring remains the same: recognising the patient’s values, providing for their needs, and being able to do nursing with love and empathy. Aim: To reveal the relationship of caring between emergency nurse and patient in clinical practice. Methods: A hermeneutic phenomenological study was conducted to investigate how emergency nurses reflect the nurse-patient caring relationship in clinical practice. Emergency nurses drew from their own experiences within the context of clinical practice. Arts-based inquiry was used as the medium to elicit emergency nurses’ reflections of the meaning of caring. Twelve nursing students participated in the study. Each emergency nurses was asked to paint a picture capturing the meaning of caring in nursing, followed by semi-structured audio-recorded interview. Data analysis followed the seven-step method of contextual analysis.

181

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE RELATIONSHIP OF CARING BETWEEN EMERGENCY NURSE AND PATIENT IN CLINICAL PRACTICE

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: Three themes emerged from the interview data: a) caring – genuine professional help, b) caring – being the best you can be, and c) caring – warm communication. Conclusions: According to the emergency nurses who took part in the study, the phenomenon of caring is manifested through attentiveness to the patient, warm communication, and understanding of the patient’s complains. Emergency nurses reflect the nurse-patient caring relationship in clinical practice as professional care, providing not only physical but also emotional support. Keywords: caring, emergency nurse, nursing.

182

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ARE CIRS (CRITICAL INCIDENT REPORTING SYSTEM) FAIR? Author: Katharina Grunz Scientific research supervisor: Thomas Schrader Department of Computer Science and Media, Technische Hochschule Brandenburg, Germany

Background: Since the publication of “To Err Is Human” in 2000, it has become evident that errors occur in medical care. The Critical Incident Reporting System (CIRS) was developed as a solution to capture adverse events and derive learning opportunities. The merging of error reports can contribute to a better understanding of the causes of safety incidents and the development of solutions for prevention. In Germany, a significant challenge is the lack of interoperability among various CIRS, given the existence of multiple heterogeneous systems. Aim: The objective is to investigate the interoperability of German CIRS and to examine the congruence of the data with the FAIR principles (Findable, Accessible, Interoperable, Reusable) as recognized within the scientific domain. An additional crucial facet of data analysis is the quality of data, which significantly impacts the outcomes and valuations of any analytical procedure. Methods: The investigation entailed the analysis of seven German CIRS websites and the acquisition of data from their operators. The interoperability assessment was conducted in alignment with the FAIR principles, referring to the 2016 article “The FAIR Guiding Principles for Scientific Data Management and Stewardship.” Analyzing the data quality, various quality aspects were selected from the Image and Data Quality

183

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Assessment Ontology, adding text quality indicators for simplicity and understandability. Results: Unique identifiers and metadata enhance data discoverability, though the metadata quality showed inconsistency across the surveyed CIRS. Various systems presented advanced search functionalities, contrasted by others with more basic search options. Despite ensuring data accessibility via standardized communication protocols, a structured interface for systematic data analysis or automated retrieval is absent. Data reusability was supported by evident data usage licenses and comprehensive descriptions in most CIRS, although there were differences in download options and data usage instructions. The unavailability of uniform coding and standardized terminologies presents obstacles to semantic interoperability. Conclusion: The missing semantic and syntactic interoperability limits the possibilities of a systematic data analysis and the value of CIRS in general. Introducing terminologies such as SNOMED CT or a separate vocabulary for patient safety could improve semantic interoperability. Resources of HL7 FHIR are a reasonable basis for improving exchangeability between different CIRS. Keywords: critical incident reporting system, patient safety, interoperability, data, FAIR.

184

TEADUSKONVERENTSI TEESID

REFLEXOLOGY THERAPY EFFECTS ON SLEEP DISORDERS AMONG TARTU HEALTH CARE COLLEGE’S FEMALE STUDENTS Authors: Kristi Nõlvak, Gerli Hansschmidt Scientific research supervisor: Marit Salus Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Sleep disorders are a widespread problem worldwide, affecting 33% of American and 4–22% of European populations. Sleep disorders have a negative impact on the health and academic performance of college students, particularly among women. Additionally, sleep disorders are more common among women college students than men. Unfortunately, studies on reducing sleep disorders and their subcomponents in female college students are lacking. Reflexology has gained popularity in recent years as a method to reduce sleep disorders. Aim: To examine the effect of a four-week reflexology therapy on sleep disorders among female college students at Tartu Health Care College, and to identify sleep disorder components that reflexology affects the most. Methods: The study involved 20 college students aged 18–25 with sleep disorders (Pittsburgh Sleep Quality Index (PSQI) score ≥ 5), who were randomized into a test group receiving 20 min reflexology performed two sessions in a week (n=10) and a control group not receiving therapy (n=10). To evaluate changes in sleep disorders, all participants completed the PSQI questionnaire before and after the 4-week study period. Results: After the study period, statistically significant improvement was seen in PSQI results in the test group compared to the results before 185

TEADUSKONVERENTSI TEESID

the reflexology therapy (p < 0.001). No corresponding change in PSQI results was observed in the control group (p = 0.160). Additionally, it was found that the change in PSQI results in the test group compared to the control group was statistically significant (p = 0.006). Comparing changes in test and control group after study period, a significant improvement in sleep latency component (p = 0.005) and in daytime dysfunction component (p = 0.013) was seen in the test group component compared to the control group. Conclusion(s): The results from the study demonstrate that 4-week reflexology therapy alleviated sleep disorders in 18–25-year-old female college students at Tartu Health Care College, particularly improving sleep latency and daytime functioning components. Keywords: sleep disorders; college students; reflexology; PSQI.

186

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ASSESSMENT OF STATIC TRUNK ENDURANCE OF STUDENTS Authors: Laura Žalienė, Meda Balionytė, Julius Sinkevičius, Agnė Ulinskaitė Physiotherapy Programme, Klaipėdos valstybinė kolegija/ Higher Education Institution, Lithuania

Backround: Decreased core strength and endurance affects functional movements of the whole body. One of the main functions of the trunk muscles is to keep the trunk upright and stabilize the spine. This requires optimal trunk muscle endurance and strength, which is required for good trunk function. Decreased activity of these muscles, activation not at the same time, can lead to an increased likelihood of injuries to the torso, lower limbs, or even deterioration of balance. Deterioration of balance control has a significant impact on a person’s independence and quality of life. A decrease in the functional capacity of the trunk muscles, detected in time and started to be improved, will help to reduce the likelihood of injuries and back pain in old age. This is especially relevant for physical therapy students and young specialists who, due to incorrect ergonomic positions, often experience lower back pain or even injuries when working with patients during practice and in the first year of work. Aim: To evaluate the static endurance of the torso of first-year physiotherapy study program students. Methods: The study involved 37 first-year students of the physical therapy study program of Klaipėda State College. Age: 18-50 years. Gender: M-10, F-24. Data analyze methods: testing static endurance of trunk muscles, descriptive mathematical statistics (mean, SD).

187

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Conclusions. The static endurance of the trunk flexor and extensor muscles of first-year physiotherapy students is optimal. The ratio between abdomen and back of first-year physical therapy students is above the ratio norm, which shows that the muscles stabilizing the back of their lumbar region are weaker compared to the abdominal muscles stabilizing this region. The ratio between the left and right sides of the first-year physiotherapy students is below the ratio norm, which shows that the muscles stabilizing their left side are less durable than the muscles of the right side. Keywords: static trunk endurance.

188

TEADUSKONVERENTSI TEESID

STUDY OF STRENGTH BALANCE AND FUNCTIONAL MOBILITY OF THE TRUNK AND LEG MUSCLES OF SOCCER PLAYERS Authors: Laura Žalienė, Dalius Bartauskas, Viktoras Matulionis, Danguolė Galdgsdies, Rosita Griciūtė, Edvardas Juraška, Margarita Kankalė, Alvina Mockutė, Lina Šušaliova Physiotherapy Programme, Klaipėdos valstybinė kolegija/ Higher Education Institution, Lithuania

Backround: Moreover, according to the 2016 FIFA report, more than half of the 38 million players officially registered belong to the youth category under 18 years. Although youth soccer seems to be a healthy and relatively safe sport, adolescent players are constantly exposed to risks of injury (Mandorino et al., 2023). Recent studies point to the growing number of injuries and accidents among players practicing football. Players are injured during a match (65.68%) more often than during training (34.31%). The most common injuries include damage to the lower extremities (97%) including: bruising (56.70%), muscle and ligament injuries (17%), tearing muscles and ligaments (13.40%) and fractures (13%). A forced break in training activity contributes to the weakening of the player’s performance, which is why one of the main goals of rehabilitation is to restore it as soon as possible (Magdalena Gębska, 2013). Aim: To evaluate the functional movements of the trunk, legs and isometric muscle strength balance of football players. Methods: Sample size: N=23 (boys), 15-18 (16,52∓0,89 y). Research methods: testing (Functional movement screen (FMS), Dr. WOLFF Backcheck diagnostic device, which evaluates torso extension/flexion, left and

189

TEADUSKONVERENTSI TEESID

right-side lateral bending, chest push/pull, left and right thigh extension, retraction, pull-up isometric balance of muscle forces. Results and conclusions: The results of the FMS revealed that a quarter of the subjects were at high risk of injury. Axial skeletal muscle strength and strength balance are insufficient in most subjects. Hip muscle strength and strength balance are insufficient. Keywords: soccer players, functional movement, trunk and leg izometric muscle strength balance.

190

Authors: Laura Žalienė, Dalius Bartauskas, Osvaldas Mažonas Physiotherapy Programme, Klaipėdos valstybinė kolegija/ Higher Education Institution, Lithuania

Backround: Selective dorsal rhizotomy (SDR) is a neurosurgical procedure that aims (Nodmark et al., 2017): to reduce spastic spasm that interferes with motor function, to improve function and mobility, to increase independence, to increase range of motion. This procedure is used to reduce muscle tone, especially lower limb spasms, in children with cerebral palsy (CP), but universal application of this surgery remains challenging (Graham et al., 2016). Aim: to evaluate the effect of selective dorsal rhizotomy on leg muscle spasticity and electrical activity, gait of children with cerebral palsy. Research tasks: Assess the electrical activity of leg muscles. Assess leg muscle tone and knee joint range of motion. To compare gait parameters and electrical activity results in typically developing children and children with CP. Methods: Testing (myotonometry, goniometry, electromyography, gait analysis), descriptive mathematical statistics. Study sample: 4 children with cerebral palsy who underwent selective dorsal rhizotomy (GMFCS level I-IV) (8.25±2.69 years) and 4 children with typical development (6.75±2.36 years).

191

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE EFFECT OF SELECTIVE DORSAL RHIZOTOMY ON LEG MUSCLE SPASTICITY, ELECTRICAL ACTIVITY, AND GAIT IN CHILDREN WITH CEREBRAL PALSY

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results and conclusions. The results of electrical activity of the legs of children after selective dorsal rhizotomy did not differ, except for the right leg m. tibialis anterior activity was higher (p>0.05). It was observed that the electrical activity of children with the left leg after selective dorsal rhizotomy was higher, but this was caused by the lateralization of the damage. In children with typical development, the tone of the thigh flexors and calf extensor muscles and the amplitudes of the knee joint movements are higher than after selective dorsal rhizotomy surgery. Children who underwent selective dorsal rhizotomy had greater stride length and duration, but shorter stride phase and foot amplitude than typically developing children. Typical development of children in gluteus medius electrical activity was significantly higher than that of children after selective dorsal rhizotomy. The electrical activity of the rectus femoris did not differ between the two groups. Keywords: leg muscle, selective dorsal rhizotomy, children with cerebral palsy

192

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ASSOCIATIONS BETWEEN FUNCTIONAL MOBILITY, DYNAMIC STABILITY AND BACK PAIN IN WOMEN AFTER CESAREAN SECTION Authors: Laura Žalienė, Irina Arup Physiotherapy Programme, Klaipėdos valstybinė kolegija/ Higher Education Institution, Lithuania

Bachround: The prevalence of low back pain is higher in post-partum women with cesarean section compared to normal vaginal delivery. The quality of life is better in postpartum women with normal vaginal delivery than the women with cesarean section. The disability level is lower in postpartum women with normal vaginal delivery than the women with cesarean section (Parikh, 2016). Aim: To evaluate the associations between functional mobility, dynamic stability and back pain in women after Caesarean section surgery. Methods: testing, questionnaire, mathematical descriptive statistics. Conclusions: 1. According to the data of the questionnaire survey, the majority of women suffer from pain in the lumbar spine after cesarean section (58%), especially after a working day. Even 6.1 percent women feel unbearable pain. 2. Half of the women in the study had good functional mobility after cesarean section. Four - satisfactory and only two unsatisfactory. 3.The dynamic stability of half of the women who participated in the study after Caesarean section was good, five were satisfactory, and the result of only one woman was unsatisfactory. 4. All women in the study complained of pain in the lumbar spine. Half of the women often felt pain in the lumbar spine and their dynamic stability was not satisfactory. Meanwhile, for those who sometimes experience lumbar pain, 193

TEADUSKONVERENTSI TEESID

the dynamic stability is satisfactory. Functional mobility is satisfactory in women who have experienced lumbar pain often. Keywords: Caesarean section, back pain, dynamic stability, functional mobility.

194

Author: Leiki Karuse1 Scientific research supervisors: Janne Kommusaar1, Käthlin Vahtel2 Department of Nursing Science, Institute of Family Medicine and Public Health, University of Tartu, Estonia 2 West-Tallinn Central Hospital, Estonia

Background: In Estonia, the system of health centres was established in 2016. Before that, midwives worked mainly in hospitals and private clinics, but since the system was established, more and more midwives are employed in health centres each year. The job satisfaction of midwives working in health centres has not been described before. However, a healthcare professionals’ job satisfaction plays a crucial role in the quality of health care services. Aim: The aim was to describe the job satisfaction of midwives working in Estonian health centres. Methods: The data was collected by interviewing 14 midwives working in health centres. The semi-structured interviews were conducted in 2022. The data was analysed using the thematic analysis method. Results: In general, midwives are content with working at health centres. However, they also feel difficulties with starting their services in the still new system of health centres. According to the interviewed midwives, society is poorly informed about midwives’ competencies and midwifery services in health centres. Midwives appreciate the autonomy that working in health centres gives them. Nevertheless, they mentioned feeling 195

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE JOB SATISFACTION OF MIDWIVES WORKING IN HEALTH CENTRES IN ESTONIA – A QUALITATIVE STUDY

TEADUSKONVERENTSI TEESID

isolated, having difficulties with starting their service, and the fear that work-related responsibility is too high. Also, problems with the balance of work and leisure time as well as burnout occurred. Midwives are satisfied with cooperation with other healthcare specialists working in health centres. However, they expressed dissatisfaction at collaboration with hospitals and stated that they would like more efficient cooperation with gynaecologists. Midwives employed in health centres wish to contribute to the development of their profession. Conclusion: More attention should be paid to factors influencing midwives’ job satisfaction. The workload of midwives working in health centres should be optimised. Also, cooperation opportunities with hospitals and gynaecologists should be made more efficient. Moreover, a network of midwives and a mentorship programme for midwives working in health centres should be established. Further studies regarding the job satisfaction of midwives employed in health centres should be conducted. Also, health centre managers’ and gynaecologists’ satisfaction with midwifery services at primary care level should be explored. Keywords: health centres, midwives, job satisfaction, qualitative study.

196

TEADUSKONVERENTSI TEESID

HUMORAL IMMUNE RESPONSE FOLLOWING VACCINATION AND EXPOSURE TO SARS CORONAVIRUS 2 AMONG STUDENTS AND EMPLOYEES OF TARTU HEALTH CARE COLLEGE Authors: Maris Vilper, Klea Marie Laar Scientific research supervisors: Triin Aasmäe, Aivar Orav Department of Radiography and Biomedical Laboratory Science, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Due to the disease COVID-19, caused by SARS coronavirus 2, a global pandemic occurred at the beginning of 2020. Vaccines against SARS coronavirus 2 have been available from the end of 2020 to prevent the disease. It is undetermined how long the acquired immunity against COVID-19 will last. Should a healthcare worker be infected with COVID-19, it would hold a major occupational health risk for all healthcare workers in the given establishment. Due to the occupational hazard, a great importance is set upon vaccination amongst the Tartu Health Care College students and staff in order to restore normal academic work. Aim: The aim of this study was to elucidate the humoral immunity of Tartu Health Care College students and employees after exposure to SARS coronavirus 2 and vaccination. Methods: The convenience sample consisted of 196 participants composed of students and employees within the Tartu Health Care College, of whom 18 were men and 178 were women. Participants’ blood samples were analyzed using a Roche Diagnostics cobas e 411 analyzer, which determined the antibodies against the spike protein (S) and nucleocapsid (N) of SARS coronavirus 2. For statistical data analysis program R project 197

TEADUSKONVERENTSI TEESID

was used. Permission to carry out the research was obtained from the Research Ethics Committee of the University of Tartu (permit number 364/T-12). Results: Many of the subjects were not aware that they had suffered from COVID-19. Vaccination percentage within the Tartu Health Care College is very high (95.41%). A strong association with the humoral immune response was found in vaccinated subjects. The humoral immune response of the group of unvaccinated subjects was weaker. Conclusions: As a result of the thesis, it was revealed based on the measurement results of antibodies against the SARS coronavirus 2 nucleocapsid, that most of the subjects had been infected with COVID-19. Vaccination coverage, humoral immune response strength and humoral immune response coverage were very high. The strength and the coverage of the immune response were not affected by combinations of having either different vaccines, number of vaccine doses, or the time elapsed since vaccination. Keywords: COVID-19, SARS-CoV-2 antibodies, SARS-CoV-2 vaccines, SARS-CoV-2.

198

Authors: Meda Balionytė, Agnė Ulinskaitė, Julius Sinkevičius Scientific research supervisor: Laura Žalienė Faculty of Health Sciences, Klaipedos State College of Health Sciences, Lithuania

Backround: The main problem of physiotherapy students and young professionals often experience lower back pain or even injuries due to incorrect ergonomic positions. The hypothesis is that students’ static endurance is significantly reduced due to muscle weakness. Aim: To assess the static trunk endurance of first year physiotherapy students. Reduced strength and endurance of the trunk muscles affects functional movements of the whole body. One of the main functions of the trunk muscles is to keep the trunk upright and stabilise the spine. This requires optimal endurance and strength of the trunk muscles, which is necessary for good trunk function. Reduced activity of these muscles, when activated at different times, can lead to an increased chances to the trunk, lower limbs, or even impaired balance. The deterioration of balance control has a significant impact on a person’s independence and quality of life. Early detection and improvement of the functional decline of the trunk muscles will help to reduce the chances of injuries and back pain in older age.

199

TEADUSKONVERENTSI TEESID

EVALUATION OF STUDENTS STATIC TRUNK ENDURANCE

TEADUSKONVERENTSI TEESID

MPROVING RADIOTHERAPY PATIENTS`SATISFACTION: A CONCEPTUAL PAPER FOR USING IMMERSIVE VR IN PRE-TREATMENT PREPARATION Authors: Mou’yed I. T. Ismail1,2, Joseph Grannum1 1 2

Tartu Healthcare College, Estonia Gaza Hospital, Palestine

Background: Radiotherapy is a critical component of cancer treatment, but it often induces significant stress and anxiety in patients due to the unfamiliarity and potential intimidating nature of the treatment process. Patient-centered care and Donabedian’s Framework provide a robust foundation for evaluating and enhancing the patient experience in healthcare settings. In this conceptual paper, we explore the integration of immersive Virtual Reality (VR) technology into the pre-treatment preparation phase of radiotherapy, with the aim of improving patient satisfaction. Aim: The primary aim of this paper is to propose a conceptual framework that combines the principles of patient-centered care and Donabedian’s Framework to assess the impact of immersive VR on the radiotherapy patient experience. We seek to elucidate how immersive VR, as an intervention technology, can address structural, processual, and outcome-related aspects of patient satisfaction in the context of radiotherapy. Methods: The course was offered during the autumn semester of 2022, students were closely This conceptual paper synthesizes existing literature on patient-centered care, Donabedian’s Framework, and the use of immersive VR in healthcare settings. We discuss the theoretical foundations of patient-centered care and Donabedian’s Framework, emphasizing their 200

Results: While this paper does not present empirical results, it offers a comprehensive conceptual framework that outlines the potential benefits of using immersive VR in pretreatment preparation for radiotherapy. It synthesizes key principles from patient-centered care and Donabedian’s Framework, illustrating how immersive VR can positively impact the patient experience by reducing stress, improving information delivery, and enhancing overall satisfaction. Conclusions: This paper underscores the potential of immersive VR as an innovative tool to augment the patient-centered care approach within the radiotherapy context. By applying Donabedian’s Framework, healthcare providers and researchers can evaluate the structural, processual, and outcome-related implications of incorporating immersive VR technology into radiotherapy pre-treatment preparation. This conceptual framework lays the groundwork for future research and practical implementations aimed at optimizing the radiotherapy patient experience and ultimately improving patient satisfaction. Keywords: patient-centered care, Donabedian’s Framework, immersive Virtual Reality, radiotherapy, patient satisfaction.

201

TEADUSKONVERENTSI TEESID

applicability to radiotherapy. Furthermore, we explore how the integration of immersive VR technology can influence the structural components of the healthcare environment, the processes of care delivery, and the ultimate outcomes in terms of patient satisfaction.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

HAEMATOLOGY CELL IDENTIFICATION IN BIOMEDICAL TRAINING: USING DIGITAL SUPPORT TO DETERMINE STUDENTS`STUDY PATTERNS Authors: Primla Williamson-Munroe1, Joseph Grannum1,2 1 2

University of Tartu, Estonia Tartu Health Care College, Estonia

Background: Accurate blood cell identification is subtle and essential for health. Automation does a good job, but human skill is still needed. This intervention is based upon an increasing failure rate in one subject, at a Jamaican university. Some new students (first-timers) fail, then redo. Some redoers fail and are taught alongside new first-timers, but the cycle repeats. Aim: This action research aimed to determine the digital footprint (DF) of first-timers and redoers, then the learning patterns (LP) per group were identified. Lastly, the study patterns (DF + LP) were determined for each group. Methods: Fourteen first-timers and six redoers participated. Their DF included the number of video logins to a customized learning tool and completion of digital surveys, over eight weeks. Students judged if they learnt each week by selecting one of two surveys – Learnt or Did not Learn. Questions from the videos watched were included on the survey to link them. Content analysis of six semi-structured interviews using the abbreviated Taylor-Powell & Renner approach determined LP’s present, such as undirected learning (UDL), reproduction-directed (RDL), meaning-directed (MDL) or application-directed (ADL). The first testing tier determined students’ DF and tier two determined the LP’s present, per group. The DF + LP revealed the students’ study patterns per group. 202

Conclusions: Redoers’ study patterns suggested including this digital support alongside teaching will yield success since their learning patterns are more synthesis-based. Alternatively, first-timers study patterns revealed digital support is not likely to help them and they utilize learning patterns that are more automatic. Keywords: digital footprint, study patterns, learning patterns, undirected learning, reproduction-directed learning, meaning-directed learning, application-directed learning.

203

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: The redoers’ DF was more robust since they logged on four times more and 100% stated they learnt the weekly topics. Most first-timers did not logon and 43% affirmed they did not learn. The redoers showed deep learning and critical thinking (MDL & ADL), but the first-timers demonstrated lack of regulation and ambivalent learning (UDL).

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE EFFECT OF KINESIOLOGY TAPING ON KNEE JOINT FUNCTION AND PAIN INTENSITY IN SUBJECTS WITH KNEE OSTEOARTHRITIS: A SYSTEMATIC LITERATURE REVIEW Authors: Ramunė Zaveckytė, Edita Povilaitytė-Leliugienė Scientific research supervisor: Daiva Lenčiauskienė Physiotherapy, Physiotherapy and Beauty therapy department, Faculty of Health Science, Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background: Symptomatic osteoarthritis (OA) of the knee affects one in four people over 55 years old, making it one of the most common causes of pain and disability among older people. The expected prevalence of knee OA is to increase as the population ages and obesity rates rise. Therefore, the importants to carry out intervention programs that improve symptoms and reduce the prevalence of the disease to reduce the rising social and personal costs associated with knee OA. Aim: To evaluate the effect of kinesiological taping on pain and knee joint function in subjects with knee OA. Methods: A systematic literature review published between 2017 and 2023 was conducted using the following electronic databases: PubMed, Google Scholar, Ebsco. Only randomized controlled trials evaluating the effect of Kinesiological taping on knee OA for older then 45 years were included. The total number of participants from the selected studies was 326 participants (104 males; 222 females; 48–73 years old) with OA of the knee. Pain intensity was assessed using VAS scale, an active knee ROM was tasted using a 360 two arm goniometer, lower limb muscle strength was evaluated using a dynamometer, functional performance 204

Results: The results in all analyzed studies revealed significant improvement in pain on a visual analog scale (VAS) and functional performance a slight but not significant increase in knee ROM. However, analyses of the effect of kinesiological taping on knee joint function showed non significant effect on muscle strength. Conclusion: Kinesiological taping is considered to be an effective non surgical method for pain and functional performance in people with knee OA. Keywords: physiotherapy, kinesiology taping, osteoarthritis, pain, function.

205

TEADUSKONVERENTSI TEESID

was examined using WOMAC index, stand and walk test and 6 minute walk test. The total duration of the trials lasted for 1 month by using 72 hours application of kinesiological taping on rectus femoris muscle.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

REGIONAL SUSTAINABLE DEVELOPMENT USING KNEIPP THERAPY: CONCEPT, EVIDENCE, CURRENT PRACTICE Author: Rosita Griniūte, Scientific research supervisor: Jurgita Boltutiene Physiotherapy and beauty therapy department, Klaipėdos valstybinė kolegija / Higher Education Institution, Lithuania

Background: The literature rewiev explores the holistic model of health improvement, a health philosophy developed by Sebastian Kneipp, based on five key elements: water, movement in fresh air, healthy nutrition, herbal medicine and harmony. The main idea of this rewiev is to analyse the holistic model of health improvement, a health philosophy developed by Sebastian Kneipp. Aim: To present the formation of a sustainable environment by the philosophy of Kneipp, the importance of creating sensory spaces. Methods: literature review. Results: One of the most challenging issues of our age is the growing needs are creating and develop wellness for local community. It is increasing awareness among researchers and health practitioners of the potential benefits to the health from activities in natural settings, which can be perceived as a preventive medical tool. Theoretical interpretations of the application of Kneipp’s methods, the substantiation of practical solutions in reflexology and the adaptation of the health trail. Kneipp therapy was the umbrella term for an array of naturopathic treatments. He is credited with introducing a more holistic view into the healthcare of his time which included mental, social, and spiritual aspects.

206

Many of literature review, biomedical studies, epidemiology of health benefits was reduced stress, better sleep, improved mental health (reduces depression and anxiety, greater happiness, and life satisfaction), increased prosocial behaviour and increased social connectedness. Conclusions: Study of creating sensory spaces focus on sustainable practices in the community, thus demonstrating our concern for society in general and focusing on the social domain by managing the value chain. The application of Kneipp therapy in health pathways also includes elements of reflexology. These results were obtained from literature review. Recent research has shown that reflexology is effective in helping the body’s systems return to their natural state. A properly designed therapeutic environment can help restore a balance of physical, mental and social well-being. Keywords: kneipp therapy, current practice, sustainable development.

207

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Walking the short Kneipp trail is a pleasant procedure that improves blood circulation, activates metabolism, and helps strengthen their immune system. Mr. Kneipp emphasized the importance of foot stimulation on different surfaces and temperatures. This foot stimulation affects the human body reflexively.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

REMOTE, ASYNCHRONOUS PHYSIOTHERAPY STUDENT TRAINING DURING TURKEY`S EARTHQUAKE 2023: A RURAL PRACTICE CASE STUDY WITH PATIENT SATISFACTION SURVEY USING MEDRISK INSTRUMENT Authors: Rozhhat Hai Asaad Asaad1, Metehan Yana1, Joseph Grannum2 1 2

Karabuk University, Turkey Tartu Health Care College, Estonia

Background: On the 6th of February, 2023, Turkey faced a devastating earthquake, disrupting various aspects of healthcare, including physiotherapy training. This article delves into the innovative response to this disruption, focusing on the implementation of remote and asynchronous physiotherapy student training in rural practice settings. Aim: The primary aim of this study is to showcase how remote and asynchronous training methods were utilized to address the challenges posed by Turkey’s earthquake in 2023 and to assess patient satisfaction with these services using the MedRisk Instrument. Methods: Physiotherapy educators and students adapted to the earthquake’s constraints by utilizing online platforms for remote, asynchronous training. Students accessed instructional materials, engaged in virtual discussions, and received guidance from educators. Patient satisfaction was assessed through the administration of the MedRisk Instrument to individuals receiving remote physiotherapy services in earthquake-affected rural areas. Results: The study revealed positive patient satisfaction ratings, particularly in areas of communication, treatment effectiveness, and overall 208

Conclusion(s): The case study demonstrates the adaptability of healthcare education and practice in the face of adversity, emphasizing the potential of remote and asynchronous training to provide valuable services to rural communities during crises. Patient satisfaction, as measured by the MedRisk Instrument, offers insights into the effectiveness of remote training and the quality of patient-centered care. Keywords: physiotherapy remote training, asynchronous training, patient satisfaction, MedRisk Instrument, rural practice.

209

TEADUSKONVERENTSI TEESID

experience. Patients noted the clarity of instructions, improvements in pain management, and expressed willingness to continue using remote physiotherapy services beyond the earthquake’s immediate impact.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

IMPACT OF THE COVID -19 VIRUS ON CONTACT LENSES AND GLASSES WEARERS Authors: Sanja Kolar, Anamarija Vizec, Vinko Matković Grgić, Valentin Kovačić, Sanja Kalambura University of Applied Sciences Velika Gorica, Croatia

Backround: The outbreak of the new disease COVID -19, caused by the highly contagious SARS-CoV-2 virus, has led to a worldwide pandemic. The world was confronted with a previously unknown virus, and the questions and ignorance about it caused fear in people. The disease spread very quickly throughout the world. Its spread led to limited movement of people, which affected daily life, including wearing contact lenses and glasses. According to the European Center for Disease Prevention and Control (2020), the coronavirus is mainly transmitted from person to person through the respiratory tract. At first glance, eyeglasses and contact lenses may seem like a protective barrier against virus penetration, but they can also be a gateway for the virus to enter the body and become locally infected or spread further. There is also no evidence that current coronaviruses are persistent on inanimate surfaces for several hours to several days. Therefore, wearers of contact lenses and eyeglasses are at increased risk of infection with the virus. Aim: To determine the extent to which wearers of contact lenses and eyeglasses are affected by the SARS-CoV-2 virus. Method: The survey conducted as part of this work used a scientific survey method that was used to. The survey was conducted with 100 respondents.

210

Keywords: virus SARS-CoV-2, eye infection, conjunctivitis, contact lenses, glasses, hygiene.

211

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: The results showed that although the fear of contracting the virus is present, it can be prevented through improved hygiene habits. When asked about the frequency of wearing contact lenses or glasses during the pandemic, 30% of respondents answered that they used the aid as often as before, 18% stopped using it, while 52% used it less than before the outbreak of the pandemic. The main reason for less use of assistive devices during the pandemic is expressed in the different responses. The most important reason was fear of illness, which was given by 59% of respondents, 37% gave as a reason for less activity during the pandemic, 18% for financial reasons, and 5% of respondents reduced their use due to difficulty in obtaining them. The survey found that 63% of respondents believe that the use of contact lenses or glasses increases the risk of infection with the SARS-CoV-2 virus, 29% believe that it is not increased, while 8% of respondents said they did not know the answer to this question. At the same time, this research has shown that the routes of entry of the virus, its transmission, its manifestations and its consequences are a certain fear for the wearers, which must definitely be supported by certain educational programs in the future.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

SIMULATION OF THE CT EXAMINATION PROCESS IN RADIOLOGY Author: Zahraa Sadek Scientific research supervisor: Thomas Schrader Department of Computer Science and Media, Technische Hochschule Brandenburg, Germany

Background: Essential patient-focused hospital procedures include decreased waiting times, shorter exams, increased comfort, successful doctor-patient communication, and accessible reports. Regular reviews of processes and workflows, combined with adaptation to stakeholders’ needs and efficiency considerations, contribute to high-quality care. Aim: The main target of this project is to develop a process simulation of CT examinations in radiology to obtain raw data that are important for the control of the workflows. This simulation transparently reflects the radiological diagnostic processes, considering various aspects of the examination. Methods: The digital simulation of the CT examination procedure at the Radiology Institute primarily divides into two parts: patient registration and the examination. In the simulation framework, this scenario is mapped onto a single que model, sequentially examining two queues. This Simulation was implemented in Python including various libraries. Statistical metrics derived from prior analysis of radiological processes were integrated into the model. The complexity of the model was increased step by step by consideration of various factors and events such the influence of different examination procedures.

212

Conclusions: Computer simulations are a useful tool for the analysis of processes. It can be used to mathematically calculate different scenarios. In our analysis, we only considered the waiting times and number of people waiting under different conditions. The simulation can also be extended by examining the space requirements when patients are brought to the radiology department ambulant, in wheelchairs or in bed. Keywords: radiology, CT examination/scan, process analysis, process simulation.

213

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: In the simulation model, the premise is that a certain number of patients arrive sporadically over an hour, modeled using the Poisson distribution. Using average service durations, which similarly adhere to a Poisson distribution, the model can investigate waiting durations and the quantity of waiting patients under various scenarios.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

HEALTH SCIENCE STUDENTS`BEHAVIOUR ONLINE: A SOCIAL NETWORKING AND DIGITAL FOOTPRINT OF ASSESSMENT ANALYSES AS PREDICTORS OF SUCCESS Authors: Tamara Mgeladze1, Serbest Duluten1, Joseph Grannum1,2 1 2

University of Tartu, Estonia Tartu Health Care College, Estonia

Background: This study was conducted in the context of an online Pathophysiology course offered through Canvas LMS, where students’ progress was monitored through a WhatsApp group for social discussions and Canvas itself. To maintain academic integrity, students’ digital footprints were recorded during assessments. Aim: The primary objective of this research was to investigate the online behavior of students within social networking contexts and determine whether students engaged in cheating exhibited successful outcomes. Methods: The course was offered during the autumn semester of 2022, students were closely monitored with their informed consent. Authors TM and SD did not participate in the course teaching and at the end of the course collected the data for analyses. WhatsApp discussions were subjected to thematic analysis, and data on students’ activities during assessments were scrutinized. The time students spent outside the test environment was examined and compared to the test items affected, along with overall test scores. The impact of students’ participation on their final grades was also assessed. Descriptive statistical analysis was done along with Lumivero which was used to analyses the themes and R programming was used for the Social Networking Analysis. Item Response Theory analysis was used for the tests and analysis of the time stamp for each question per participant was done. 214

Conclusions: The findings of this study indicate that students who refrained from cheating outperformed those who sought answers online during tests. The presence of influencers among students in the social networking context highlights the potential impact of peer influence on academic success. Furthermore, the identification of cheating behavior and its association with lower performance underscores the importance of maintaining academic integrity in online learning environments. Keywords: behavior online, online cheating, social networking analysis, test digital footprint, academic integrity, academic success, online education.

215

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: The study identified five students who consistently engaged in social networking, effectively acting as influencers among their peers. These students achieved success in the course, ranking within the top 20% and excelling in all assessments. In contrast, other students achieved success in the course but displayed mixed results in different assessment components. Regarding online behavior related to cheating, approximately 60% of the student population exhibited signs of cheating. Some students briefly left the test window without a noticeable impact on their performance, while more serious offenders spent minutes outside the test window within their web browsers. These individuals typically sought answers to low-mark questions, ranging from 1 to 5 marks, often resorting to excessive browsing to find answers. Notably, one student even attempted to submit an entire essay for a 1-mark question after browsing for answers when they couldn’t complete longer questions within the allotted time. Additionally, instances of plagiarism were detected, with some students presenting work copied from health websites as their own, without any modifications.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

HAND HYGIENE OF NURSES WORKING AT SOUTH ESTONIAN HOSPITAL Author: Teele Piir1 Scientific research supervisors: Merle Varik2, Alice Venski1 1 2

Hospital of South Estonia, Estonia Tartu Health Care College, Estonia

Backround: Hand hygiene is one of the easiest ways to prevent the development and spread of infections in patients and colleagues. Aim: The aim was to describe the hand hygiene observation protocols of nurses working in the departments of the Hospital of South Estonia. Methods: The research is quantitative, empirical and descriptive. This study has been made between 27.07-01.09.2020 in the inpatient departments of AS Southern Estonia Hospital, and 41 nurses participated. Data was collected by non-interventional observation and were used protocols. The data obtained from the study was analyzed in an Excel. Results: The research revealed that the nurses´ hand hygiene before performing the procedure depended on the upcoming procedure. Noninvasive procedures showed that 61% of nurses did not perform hand hygiene before the procedure, while 73% of nurses performed hand hygiene before invasive procedures, 90% of the nurses performed hand hygiene in the case of a non-invasive procedure, while after the invasive procedure, 61% of the nurses performed hand hygiene. Conclusions: Infection nurses conduct several training sessions per year to increase the attention and conscious of nurses. The results of the 216

Keywords: Hand hygiene, hospital infection, observation, nurse.

217

TEADUSKONVERENTSI TEESID

research are satisfactory but there is still opportunity for improvement of hand hygiene in the hospital. For example, the nurses performed hand hygiene, but the infection could be transmitted through jewelry, watches or nail polishes.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ESTONIAN AMBULANCE NURSES’ ASSESSMENTS OF CAREER SATISFACTION AND MENTORING – A QUANTITATIVE STUDY Author: Urve Loit1,2 Scientific research supervisors: Janne Pühvel1, Anne Vahtramäe3, Karin Kaigas2 Institute of Family Medicine and Public Health, Estonia The Tartu Ambulance, Estonia 3 Tartu Health Care College, Estonia

Background: A lack of nurses is an ongoing problem in Estonia. To solve the problem, the number of nurses admitted to Estonian healthcare colleges has been increased, and several activities have been developed, but no sufficient solutions have been found. According to the studies, nurses with higher career satisfaction continue their work as nurses. Implementing mentor programs could be the solution that might influence nurses’ career satisfaction and personal development, support the continuation of work, and recommend specialty, through which the problem of a shortage of nurses would lessen. Nurses’ career satisfaction research has not been conducted in Estonia before. Aim: The aim of the study was to describe ambulance-working nurses’ assessments of career satisfaction and mentoring. Methods: The method of the study carried out was quantitative and empirical. The subjects were nurses working in Estonian ambulance units. The MNCSS scale developed especially to assess nurses’ career satisfaction was used to collect data. The data was collected from August to October 2021. The value of Cronbach’s alpha of the study’s sample was 0.94.

218

Conclusions: In order to support the continuation of the professional work of nurses and to support the reduction of the shortage of nurses, it is necessary to pay more attention to the factors affecting the career satisfaction of nurses, including the involvement of nurses more actively in mentoring, training and administrative activities or conducting research works in addition to their main work. The development of mentoring programs and the wider application of mentoring is also an important factor in increasing nurses’ career satisfaction, continuing to work as nurses, and solving the problem of staff shortages in the nursing sector. Keywords: ambulance nurse, career satisfaction, mentoring, MNCSS.

219

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: Career satisfaction is important. Nurses with higher career satisfaction were more ready to continue working as a nurse or an ambulance nurse, as well as to recommend specialty to others. The results of the research showed that mentorship has an important role in ensuring the career satisfaction of ambulance nurses, however, the share of participating in mentoring and satisfaction among Estonian ambulance nurses was relatively low.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

FACTORS AFFECTING BONE DENSITY IN ELDERLY WOMEN Author: Veronika Mossov Scientific research supervisors: Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Older age and a nutrient-poor diet are risk factors for hidden hunger, which also affect bone mineral density (BMD). The relationship between diet and BMD of elderly in Estonia has not been studied in recent years. Aim: The aim was to evaluate the effect of menu, body composition, physical activity, and blood parameters (vitamins D and B12, calcium, magnesium) on BMD in elderly (≥65y) in comparison with healthy adults (HA). Methods: The results are based on the results of a larger applied study, which has received approval from the Research Ethics Committee of the University of Tartu (protocol no. 340/T-2, 19.04.2021). A total of 35 elderly (71.94 ±4.72 years) and 96 HA (9.66±3.02 years) participated. Whole body, lumbar spine (L1–L4) and femoral neck (FN) BMD was measured with dual energy X-ray absorptiometry (Lunar); blood serum micronutrient levels determined from fasting blood samples. Energy and nutrient intakes were determined from a 3-day menu recall analysis and assessed using Nutridata system. For statistical analysis continuous data and proportions were compared by t-test and Chi-square, respectively. The risk factors of BMD were calculated by linear regression analyses. Results: The results showed that older age negatively influenced BMD in all measured regions: whole body (coefficient -0.09; p<0.001), L1–L4 220

Conclusions: Older age negatively influenced BMD, but body composition in all ages plays an important role in maintaining BMD. Calcium should not be taken as a food supplement. Keywords: bone density, nutrients, body composition, elderly, women.

221

TEADUSKONVERENTSI TEESID

(coefficient -0.09; p=0.001), and FN (coefficient -0,12; p<0.001), so they also had lower BMD compared to HA (all p<0.001). Dietary intake of vitamins D and B12 had positive effect on their respective blood levels, but neither food nor micronutrient levels in blood influenced BMD. Total energy from food was lower in elderly compared to HA (p=0.038). Considering the entire study group, the factors positively influenced BMD in all measured areas were higher body mass (p=0.013), fat mass (p<0.001) and height (p<0.001). Physical activity, body fat percentage, and body mass index had no influence on BMD. The use of calcium as supplements had a negative effect on whole body (coefficient -0.14; p=0.003), L1–L4 (coefficient -0.21; p<0.001), and FN (coefficient -0.17; p=0.004) BMD.

Uurimistööde kogumik XVII

Articles inside

NAISTE LUUTIHEDUST MÕJUTAVAD TEGURID