Uurimistööde kogumik XIV

UURIMISTÖÖDE KOGUMIK COLLECTION OF RESEARCH PAPERS XIV

Tartu 2020

Toimetaja / Editior

Reet Urban

Toimetuskolleegium / Editorial board Mare Remm Ülle Parm Tiina Kukkes Reet Linkberg Eve-Merike Sooväli Keeletoimetajad / Language editors Urve Ansip Tiina Kukkes

© Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2020 ISSN 1736-7727 ISSN 2228-3455 (veebis) Trükikoda / Printed in: Paar OÜ

Hea lugeja!

Muutusterohkes maailmas, kus pidevast uue olukorraga kohanemisest on saanud igapäevaelu pärisosa, on hea kogeda midagi püsivat. Juba 14ndat aastat on kindel, et novembrikuus ilmub järjekordne uus meie oma uurimistööde kogumik. Samas on ka kogumiku sisu pidevas arengus, olles ühtlasi kõrgkooli arengu peegel. Nii saame sel aastal lisaks juba tavapärastele artiklitele ja teaduskonverentsi ettekannete kokkuvõtetele lugeda esimeste terviseteaduse magistriõppe lõpetanute kirjutatud artikleid oma magistritöö tulemusena elluviidust ja kokkuvõtteid planeerimisjärgus olevatest arendusprojektidest.

Meie eesmärk on ja jääb avalikustada uusimaid teadmisi, mis aitavad kaasa inimeste terviseteadlikkuse kasvule ning võimaldavad panustada tervishoiuteenuste kvaliteeti ja inimkeskse tervishoiusüsteemi arengusse.

Head lugemist Reet Urban

3

UURIMISTÖÖDE ARTIKLITE SISUKORD CONTENTS OF RESEARCH ARTICLES Artiklid lõputöödest / Articles on Student Final Paper Susanna Koger, Triinu Tarto, Siret Läänelaid.............................. 9

Tartu põhikoolide 2. klassi klassijuhatajate arvamus õpilaste kätepesu soodustavatest ja takistavatest teguritest Tartu Basic Schools’ Second-Grade Teachers’ Opinion on the Beneficial and Non-Beneficial Factors of Pupils’ Hand Hygiene

Ave Kutman, Birgit Hüneva............................................................. 21

Pedikuloosi esinemine eelkooliealistel lastel ja lapsevanemate teadlikkus peatäidest Occurrence of Pediculosis in Pre-School Children and Parents’ Awareness of it

Ekaterina Nikolaenko, Svetlana Krit, Terje Arula..................... 31

Suuhingamise tekkepõhjused ja sellest tulenevad terviseprobleemid lapseeas The Causes of Mouth Breathing and Related to it Health Issues in Childhood

Raili Luig, Ivi Vaher...........................................................................39

Neglekt ehk ignoreerimissündroom pärast insulti ja selle käsitlus taastusravis Neglect Syndrome after Stroke and its Management in Rehabilitation

Marit Salus, Mihkel Kurvits............................................................53

Kõrge intensiivsusega intervalltreening, mõõduka intensiivsusega kestvustreening ja nende omavaheline võrdlus kehakoostise muutumisel High-Intensity Interval Training and Moderate-Intensity Continuous Training and Their Comparison Regarding the Body Composition Changes

Kirkke Reisberg, Caris-Helena Kaup............................................. 65

Üheksakuulise füsioteraapiaprogrammi mõju lülisamba liikuvusele rühihäirete korral: juhtumiuuring The Efficacy of a 9-month Physiotherapy Treatment Program on Spinal Mobility for Postural Disorders: a case report 4

Birgita Eva Tamm, Eve-Merike Sooväli, Maarja Vislapuu........ 82

Diabeedist tingitud distress, tekkepõhjused ja leevendamisvõimalused Diabetes-Related Distress: Causes and Reduction

Triin Põder, Liis Lozano, Siret Läänelaid.....................................93

Bariaatrilise operatsiooni läbinud täiskasvanud inimeste kogemused seoses operatsiooniks valmistumisega ja toimetulekuga igapäevaelu muutustega pärast operatsiooni Experiences with Bariatric Surgery: Preparations and Coping with Everyday Life after Surgery

Marianne Nugis, Maritana Meitsar, Reet Urban......................108

Äsjalõpetanud õdede tööle asumisega kaasnevad ootused ja hirmud Expectations and Fears Concerning Starting Work in Recently Graduated Nurses

Anna-Liisa Tamm, Sandra Seerman, Ülle Parm........................116

Kõrgkooli lõpetanute emotsionaalne enesetunne ja hirmud seoses tööturule siirdumisega Emotional Feelings and Fears of the Graduates Regarding the transition to the Labour Market

Alar Lokk, Elina Osi, Margit Lenk-Adusoo................................127 Psühhiaatriaõdede vastu suunatud patsientide vägivaldne käitumine ning õdede hoiakud seoses vägivaldse käitumise vallandumise ja juhtimisega Violent Behaviour of Patients against Psychiatric Nurses and Attitudes of Nurses to the Onset and Management of Violent Behaviour

Rainer Priimäe, Margit Lenk-Adusoo.........................................139

Agressiooniriski hindamise vahendid statsionaarses psühhiaatrilises abis The Aggression Risk Assessment Instruments in Psychiatric Inpatient Care

Katre Vares, Laura Marleen Reissar, Tiina Kukkes..................147

Radioloogiatehnikute töömotivatsiooni mõjutegurid Factors Influencing Work Motivation among Radiographers

5

PROJEKT / PROJECT Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm, Andras Laugamets, Margus Viigima................................................................................157

Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (≥ 45 a) terviseseisund, kehaline aktiivsus, kehakoostis, toitumine ja taastumine Health condition, physical activity, body composition, eating habits and recovery after marathon in non-professional male marathoners’ (≥45 yr.)

Ülle Parm, Mari Maisla, Ivi Vaher, Anna-Liisa Tamm..............164

Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (≥ 45 a) varasem maratonikogemus ja ettevalmistus The Previous Marathon Participation and Physical Preparation of Non-Professional Male Marathoners (≥45 yr)

Mari-Liis Dobrjanski, Ülle Parm, Ivi Vaher, Anna-Liisa Tamm.............................................................................178

Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (≥ 45 a) kehakoostis Body Composition of Non-professional Male Marathoners (≥45 yr)

Johanna Treier, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm.......................... 191

Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (≥ 45 a) üldine tervis The Health of Non-Professional male Marathoners (≥45 yr)

Ege-Elizabeth Kaldaru, Ülle Parm, Taimi Taimalu, Maire Aruots, Anna-Liisa Tamm.............................................................................204 Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (≥ 4 5a) vererõhu ja pulsi taastumine pärast maratoni läbimist Blood Pressure and Pulse Recovery after Marathon in Non-Professional Male Marathoners (≥45yr)

Kelly Leppik, Ülle Parm, Heilis Veesaar, Anna-Liisa Tamm.............................................................................216

Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (≥ 45 a) toitumistavad Eating Habits of Non-Professional Male Marathoners (≥45 yr)

6

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest / Articles and absract on Master’s thesis Jana Meier, Marge Mahla...............................................................229

Perinataalse vaimse tervise integreeritud teenuse mudeli väljatöötamine ja rakendamine Lõuna-Eestis Development and Implementation of an Integrated Perinatal Mental Health Service Model in South-Estonia

Signe Koort, Maili Lepp, Helena Rannala, Anna-Liisa Ruut, Eve-Merike Sooväli..........................................................................242

Eriõe vastuvõtt kuiva silma sündroomiga patsiendile SA Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus Nurse specialist appointment for patients with dry eye syndrome in the eye clinic of Tartu University Hospital

Lea Žoržoliani, Reet Urban............................................................250

Kukkumiste ennetamine SA Tartu Ülikooli Kliinikumis haiglaravil viibivatel patsientidel Prevention of patient falls in the vascular surgery department of Tartu University Hospital

Riina Kubja, Krister Matto, Liina Männiksaar, Riina Sinisoo, Eve-Merike Sooväli..........................................................................254

Pulmonaalse rehabilitatsiooniprogrammi loomine ja piloteerimine SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinikus Development and pilot testing of the pulmonary rehabilitation programme in the lung clinic of Tartu University Hospital

Anete Hütt, Janar Hiljurand, Maarja Ämarik, Reet Urban.........................................................................................258

ABCDEF meetmestiku kohandamine SA Tartu Ülikooli Kliinikumi III astme intensiivravi osakondades intensiivravi-tekkelise deliiriumi ennetamiseks Adaptation of the ABCDEF bundle for the prevention of intensive care delirium in level III intensive care units of Tartu University Hospital

7

Alice Venski, Angela Siidra, Hingi Uue, Jana Trolla................262

Patsiendiõpetuse tõhustamine digiekraanide abil Lõuna-Eesti Haiglas Improving patient education through digital screens in South Estonian Hospital

Artiklite autorite loend / List of Authors of Articles.................266 Teaduskonverentsi “Terves kehas terve teadmine” ettekannete teesid..................................................................269 Abstracts of the Science Conference “Healthy Body, Healthy Mind Full of Knowledge”

8

Artiklid lõputöödest

TARTU PÕHIKOOLIDE 2. KLASSI KLASSIJUHATAJATE ARVAMUS ÕPILASTE KÄTEPESU SOODUSTAVATEST JA TAKISTAVATEST TEGURITEST Tartu Basic Schools’ Second-Grade Teachers’ Opinion on the Beneficial and Non-Beneficial Factors of Pupils’ Hand Hygiene Susanna Koger, Triinu Tarto, Siret Läänelaid Abstract Contagious diseases in childhood are a serious problem in Estonia and in the rest of the world. For school children, infectious diseases also cause absence from school. It is known that the most effective way to avoid contagious diseases is proper hand hygiene. There have been a lot of studies about the importance of handwashing interventions and their effect on preventing diseases, but few of them have researched the influencing factors of handwashing.

The purpose of the thesis was to describe Tartu basic schools’ second-grade teachers’ opinion on the beneficial and non-beneficial factors of elementary school pupils’ hand hygiene. During the study, 12 class teachers were interviewed using semi-structured questionnaires. Interviews were analysed using the inductive content analysis method.

The results showed that the beneficial factors for proper hand hygiene were the following: availability of resources and facilities; time; positive influence; the pupils’ positive habits; the guidance by the teachers and hand washing interventions. The non-beneficial factors were: lack of facilities, resources (warm water, soap, paper towels), time and positive influences; the height of facilities and the pupils’ own priorities.

Keywords: hand washing, hand hygiene, beneficial factors, non-beneficial factors.

9

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus On kindlaks tehtud, et üks lihtsamaid ja tõhusamaid meetmeid nakkushaiguste ennetamiseks on õige kätehügieen (WHO 2009). Kuni 14-aastaste laste seas on pooled visiidid üldarsti juurde ja 12% hospitaliseerimistest tingitud erinevatest nakkushaigustest, peamiselt seede- ning hingamisteede infektsioonidest (HPA 2005). Nakkushaigused on probleemiks ka Eestis. Näiteks 2018. aastal haigestus ülemiste hingamisteede ägedatesse nakkustesse 100 000 elaniku kohta üle 12 000 inimese. Samuti esines erinevaid soolenakkusi, millest paljusid oleks õige kätehügieeniga tõenäoliselt ennetada saanud (Terviseamet 2018). Koolilaste seas on nakkushaigused sage koolist puudumise põhjus (Neuzil jt 2002, Nandrup-Bus 2009). Selle tagajärjel aga kannatavad sageli nii lapsed ise, sest jäävad õppetöös oma kaaslastest maha (Gottfried 2010), kui ka laste pereliikmed, kes peavad töölt puuduma, et haige lapse eest hoolitseda (Neuzil jt 2002).

Maailmas on läbi viidud palju uurimistöid, mis käsitlevad kätepesu õpetamise vajalikkust ja mõju nakkushaiguste ennetamisele (Curtis ja Cairncross 2003, Rabie ja Curtis 2006, Tousman jt 2007, Nandrup-Bus 2009).

Vähem uuringuid on tehtud aga käte pesemist mõjutavate tegurite kohta (Chittleborough jt 2012, Bonnesen jt 2015). Välja on toodud, et lapsed ei järgi sageli õigeid kätehügieeni reegleid ning käte pesemise harjumus võib olla seotud mitme erineva teguriga, näiteks ajapuuduse, vahendite puuduse, unustamise, huvipuuduse ja teadmiste vähesusega (Lopez-Quintero jt 2009, Chittleborough jt 2012). Mitmes Euroopa riigis on koolides riiklikud kätepesu õpetamise programmid eesmärgiga kujundada lastel kätepesu harjumusi (Tousman jt 2007, Willmott jt 2016).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada Tartu linna munitsipaalkoolide 2. klassi klassijuhatajate arvamust käte pesemist soodustavatest ja takistavatest teguritest õpilastel. Lähtuvalt sellest on püstitatud järgmised uurimisküsimused.

10

Võtmesõnad: käte pesemine, kätehügieen, soodustavad tegurid, takistavad tegurid.

Metoodika Uurimistöö on läbi viidud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringu „Käte pesemine ja seda mõjutavad tegurid“ raames. Üldpopulatsiooni moodustasid kõik 2018. aasta Tartu linna munitsipaalkoolide (14 kooli, v.a hariduslike erivajadustega õpilaste koolid) 2. klasside klassijuhatajad (n = 50). Lõplik valim moodustus Tartu linna munitsipaalkoolide klassijuhatajatest (n = 25), kelle koolid (n = 6) olid nõus rakendusuuringus osalema ning kellest moodustati juhuvalim. Selleks koostati uurimistöös nõusoleku andnud koolide 2. klassidest nimekiri ja igale klassile anti kood. Lehekülge www.random.org kasutades sattus juhuslikkuse alusel intervjueeritavasse rühma 13 klassijuhatajat. Juhuslikkuse meetodit kasutati selleks, et tagada kõigile õpetajatele võrdne võimalus valituks osutuda. Üks klassijuhataja keeldus vestluses osalemast ja kokku intervjueeriti seega 12 klassijuhatajat. Klassijuhatajaid intervjueeriti ajavahemikul 21.05.–10.06.2018 poolstruktureeritud küsimustiku abil, mille koostamisel tugineti Chittleborough’ jt (2012) ning Johanseni jt (2015) uurimistöödele. Intervjuuks lepiti klassijuhatajatega kokku koht ja aeg.

Intervjuud salvestati ning transkribeeriti ja sellest moodustus kirjalik andmestik.

Transkribeeritud andmestiku analüüsimiseks kasutati induktiivset sisuanalüüsi meetodit, mille käigus määratleti transkribeeritud andmetele tuginedes analüüsitavad ühikud ja analüüsikategooriad ning tekst kodeeriti (moodustati substantiivsed koodid). Edasi toimus andmete

11

Artiklid lõputöödest

1. Millised on klassijuhatajate arvates õpilaste kätepesu soodustavad tegurid?

2. Millised on klassijuhatajate arvates õpilaste kätepesu takistavad tegurid?

Artiklid lõputöödest

(kodeeritud ühikute) analüüs ja kategooriatesse jagamine. Tulemused esitati kategooriatena ja sõnasõnaliste transkribeeritud näidetena intervjuudest.

Uurimistöö läbiviimiseks oli olemas luba Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringute nõukogult. Uurimistöö läbiviimisel respekteeritakse uuritavate sõltumatust, kõiki uuritavaid teavitati uuringusse kutsumisel, et uurimistöös osalemine on vabatahtlik ning et neil on igal etapil õigus loobuda. Koolidelt saadi kirjalik nõusolek uurimistöös osalemise kohta e-posti teel ning klassijuhatajad täitsid enne intervjuud informeerimise ja teadva nõusoleku vormi, millega uuritav andis vabatahtliku nõusoleku uuringus osalemiseks.

Joonis 1. Kategooriad ja alakategooriad 12

Kõige rohkem mainisid õpetajad keskkonna ja vahenditega seotud tegureid. Õpetajad pidasid tähtsaks (sooja) vee ja kraanikausside olemasolu ning korrasolekut, kätepesuvahendite (seep) olemasolu, kätekuivatusvahendite (puhurid, kätekuivatuspaberid) ning võimaluste olemasolu.

Intervjuudest selgus, et mõnede õpetajate arvates ei ole need tingimused koolides piisavalt hästi täidetud, kuid teiste arvates on kõik vajalikud vahendid ja võimalused olemas.

Näited andmebaasist: 1. „Selle aasta alguses saime klassi kraanikausi, seetõttu saavad õpilased alati tööõpetuse või kunstitunni ajal käsi pesta. Olemas on ka käterätik, paberkäterätikud, seep.“ 2. „Kohad on olemas (klassis, WC-s, sööklas). Osad lapsed pesevad käsi enne sööma minekut klassis, aga söökla ees on kuus kraanikaussi ja seetõttu seal on parem. Minu meelest on kõik vajalik olemas.“ 3. „Klassis on külm vesi, see on ka põhjus, miks õpilased näiteks peale kunstitundi pesevad käsi mujal, külma veega ei saa käsi puhtaks.“ 4. „Kätepesukohti võiks olla rohkem ja võiks olla paremini varustatud: puhur ei ole hea variant, pigem paber, millega saaks käsi kuivatada, ja seep võiks olemas olla.“ Järgmine õpetajatega vestlustest ilmnev kätepesu mõjutav tegur on seotud ajaga. Selgus, et sageli ei ole õpilastel piisavalt aega, et korralikult käsi pesta. Osad õpetajad annavad seetõttu õpilastele käte pesemiseks tunnist lisaaega. Mõned õpetajad aga leidsid, et kätepesuks on aega piisavalt.

13

Artiklid lõputöödest

Tulemused Tartu põhikoolide 2. klasside klassijuhatajatega läbi viidud intervjuude analüüsi käigus moodustati kätepesu soodustavatest ja takistavatest teguritest kokku neli alakategooriat: keskkond ja vahendid, aeg, käitumine ning kätepesu õpetamine (joonis 1).

Artiklid lõputöödest

Näited andmebaasist: 1. „Söögivahetunnis on ka piisavalt aega käte pesemiseks.“ 2. „Algklassides lõpetab enamik õpetajaid tunni enne söögivahetundi mõned minutid varem, et jõuaks käsi pesta.“ 3. „Aega iseenesest on vähe, õpilased teavad kätepesemise olulisust, aga ikkagi on selline tempo kogu aeg taga, et aega võiks olla rohkem selleks.“ 4. „Söögivahetund võiks kätepesu mõttes olla natuke pikem.“ Kolmanda alakategooria moodustasid käitumisega seotud kätepesu mõjutavad tegurid. Õpetajate arvates mängivad harjumuste kujunemisel tähtsat osa eeskujud, suunamine ja õpilaste endi kombed. Enamasti püüavad õpetajad ise heaks eeskujuks olla. Samuti toodi välja, et õpilaste koduseid harjumusi on raske muuta. Õpetajate arvates ei ole kätepesu õpilaste jaoks sageli esmatähtis, eelistatakse teha muid meelepärasemaid asju.

Näited andmebaasist: 1. „Kui ma lähen koos õpilastega sööma, siis ma seal püüan võimalikult hoolsalt käsi pesta, et ise eeskujuks olla.“ 2. „Päeva jooksul ma suunan neid käsi pesema, sest nad on kogu aeg kättpidi põrandal, mängivad autode ja asjadega – aega on, aga nad ei kasuta seda.“ 3. „Osadest kodudest on kaasa tulnud, et käsi tuleb pesta, aga sealt, kust ei ole kaasa tulnud, on seda väga raske koolis ühe vahetunni ajal selgeks õpetada.“ 4. „Mulle tundub, et kõikidel õpilastel on hullult kiire, et ega sellist kätepesu, nagu teie seal õpetasite, naljalt ei näe. Käed on vaja kiiresti ära pesta, et jõuaks nii ära süüa kui ka vahetunnis olla.“ Õpetajad tõid kätepesu positiivselt mõjutava tegurina välja ka kätepesu õpetamise. Leiti, et kätepesu õpetamise programmid on laste jaoks huvitavad ning motiveerivad rohkem käsi pesema.

14

1. „Aitäh koolituse eest, sest peale seda tundi oli väga intensiivne see kraanikausi juures käte pesemine ja täna tuli õpilane ja ütles, et õpetaja, sa pead pöialde juures hästi pesema, sest sealt tavaliselt ei pesta hästi käsi ja näpuotsad ka – neil oli peale koolitust teadmine suurem ja neid koolitusi peaks ikka koolides läbi viima ja seda kord aastas ning õpetama samale seltskonnale jälle – ega see mööda külgi maha jookse.“ 2. „Õpilased rääkisid mitu nädalat sellest, kui huvitav oli kätepesemise õpetamise tund: sai masina alla käed panna ja kui huvitav see oli. See motiveeris käsi pesema.“ Arutelu Õpetajad tõid välja, et õpilaste kätepesuharjumusi mõjutab keskkond ning see, kas vajalikud kätepesuvahendid on olemas. Selgus, et osade õpetajate arvates on koolis kätepesuvahendid õpilastele alati saadaval, teised tõid aga esile mitmeid erinevaid puudusi. Kõige sagedamini tõid õpetajad välja sooja vee ja seebi puudumise. Ka Chittleborough’ jt (2012), Reevesi jt (2012) ning Bonneseni jt (2015) uurimistööde tulemustest selgus, et mitmes koolis ei ole õpilastele alati tagatud sooja vee ning seebi olemasolu. Külma veega ei ole õpilastel mugav käsi pesta ja seetõttu ei tehta seda pigem üldse. Samuti ei teki õpilastel harjumust käsi seebiga pesta, kui see võimalus puudub.

Erinevates varem läbi viidud uurimustes on välja toodud ka kätekuivatusvahendite puudus koolides (Chittleborough jt 2012, Reeves jt 2012, Bonnesen jt 2015). Sama probleemi mainisid ka mitu käesolevas uuringus osalenud õpetajat. Sageli ei saa koolid endale väikese eelarve tõttu vajalikul hulgal kätekuivatuspabereid lubada ja seetõttu kasutavad õpilased vähem hügieenilisi meetodeid, näiteks käterätikuid või kuivatavad käsi rõivastesse.

15

Artiklid lõputöödest

Näited andmebaasist:

Artiklid lõputöödest

Mõne õpetaja arvates on koolides liiga vähe kraanikausse. Osades klassiruumides ei ole ühtegi kraanikaussi ja õpilased ei kasuta ka muid lähedal asuvaid võimalusi käte pesemiseks. Bonnesen jt (2015) leidsid samuti, et kõikides klassides ei ole kraanikausse, kuid õpilased kasutavad siiski käte pesemiseks lähedal asuvaid tualettruume. Samas nähti negatiivsena seda, et käte pesemiseks klassist väljas käimine võtab õpilastel kaua aega. Sarnaselt Chittleborough’ jt (2012) uurimusele leidsid õpetajad ka käesolevas uuringus, et tähtis on vahendite käepärane paigutus – nii kraanikausid kui ka kätekuivatusvahendid (eelkõige puhurid) asetsevad sageli 2. klassi õpilaste jaoks liiga kõrgel. Samuti toodi välja, et õpilaste jaoks on oluline vahendite pilkupüüdev välimus – vanu ja musti vahendeid ei taheta kasutada.

Lisaks keskkonnale ja vahenditele mõjutab õpetajate arvates õpilaste kätepesuharjumusi ka aeg. Nii käesolevas uuringus kui ka Chittleborough’ jt (2012), Bonneseni jt (2015) ning Schmidti jt (2009) uurimistöödes toodi välja, et söögivahetund võiks olla pikem, siis jõuaksid kõik lapsed käed korralikult ära pesta. Seetõttu annavad paljud õpetajad nii käesoleva kui ka Chittleborough’ jt (2012) uuringu andmetel enne söögivahetundi lisaaega käte pesemiseks. Bonneseni jt (2015) uuringus väitis enamik õpetajaid aga, et nemad lisaaega ei anna. Kuna enamiku õpetajate arvates ei ole söögivahetunnis õpilastel siiski piisavalt aega käsi pesta, siis käesoleva uurimistöö autorite arvates võiksid vahetunnid veidi pikemad olla, et õpilased ei peaks kiirustama või õpetajad ei peaks käte pesemiseks tunnist aega andma. Osa õpetajad väitsid, et õpilastel on aega piisavalt, nad lihtsalt ei kasuta seda käte pesemiseks. Sama selgub ka kirjandusest – osa õpilaste jaoks ei ole käte pesemine esmatähtis, sageli kiirustavad nad tegema muid enda jaoks huvitavamaid asju ning käte pesemine jääb tagaplaanile (Schmidt jt 2009, Chittleborough jt 2012, Bonnesen jt 2015). Õpetajad ütlesid, et tähtis on ka see, kas kodus on lastele käte pesemise vajalikkusest räägitud. Kui seda ei ole tehtud, on ka õpetajatel koolis raske nende kombeid muuta. Seda kinnitab ka Songi jt (2012) läbi

16

Peale vanemate mõjutavad laste kätepesuharjumusi ka teised ümbritsevad inimesed, näiteks Chittleborough jt (2012) on välja toonud, et positiivset mõju laste kätepesule avaldab see, kui nähakse täiskasvanuid käsi pesemas. Käesolevas uuringus osalenud mitu õpetajat püüdsid samuti olla õpilastele heaks eeskujuks ja alati hoolikalt käsi pesta. Samas leiti, et vanemate klasside õpilased ei ole heaks eeskujuks, sest nemad pigem käsi ei pese. Tähtis osa on ka suunamisel – päeva jooksul suunavad uuringus osalenud õpetajad õpilasi korduvalt käsi pesema, näiteks pärast WC kasutamist, õuest tulles, pärast kehalise kasvatuse tundi ja enne söömist. Pärast kunsti- ja tööõpetuse tundi tahavad lapsed aga enamasti ka ise käsi pesta, sest käed saavad mustaks. Kätepesule tähelepanu juhtimist ja õpilaste pesema suunamist on peetud tähtsaks ka Schmidti jt (2009) ning Chittleborough’ jt (2012) uuringutes, kuid Bonneseni jt (2015) läbi viidud uuringu tulemustest selgus, et enamik õpetajaid ei pea suunamist tähtsaks.

Kirjandusest nagu ka käesolevast uuringust selgub, et paljude õpetajate arvates parandavad õpilaste kätehügieeni koolides läbiviidavad kätepesu õpetamise programmid (Tousman jt 2007, Chittleborough jt 2012, Bonnesen jt 2015). Tartu linna munitsipaalkoolide õpetajad väitsid, et õpilaste jaoks oli kätepesu õpetamise programm huvitav: neile meeldis UV-lambi abil hinnata oma käte puhtust ning see motiveeris neid käsi rohkem ja hoolikamalt pesema.

Käesoleva uuringu tulemustest tehti kokkuvõte Tartu linnavalitsusele, kes andis edasi soovitused Tartu koolidele. Seeläbi on Tartu koolidel võimalik teha vajalikud muudatused, et tagada võimalused ja vahendid, mis soodustaksid õpilaste kätepesuharjumusi.

17

Artiklid lõputöödest

viidud uurimus, millest selgus, et vanemate osa laste kätepesuharjumuste kujundamisel on väga tähtis.

Artiklid lõputöödest

Järeldused Tartu põhikoolide 2. klasside klassijuhatajate arvates mõjutavad õpilaste kätepesuharjumusi positiivselt soodsa keskkonna ja vajalike vahendite olemasolu. Tähtsaks peeti sooja vee, seebi, kätekuivatusvahendite ja piisaval hulgal kraanikausside olemasolu, samuti seda, et vahendid oleks paigutatud mugavalt. Toodi välja, et korralikuks kätepesuks on vaja piisavalt aega ja mõned õpetajad ka võimaldavad õpilastele selleks tunnist lisaaega. Õpilaste kätepesuharjumuste kujunemisele aitab kaasa ka õpetajate positiivne eeskuju, õpilaste suunamine ja õpilaste enda harjumused. Õpetajate arvates mõjuvad kätepesu soodustavalt ka kätepesu õpetamise programmid.

Kätepesu takistavate teguritena toodi välja ebasobiv keskkond ja vahendite puudus. Mitmes koolis oli probleeme sooja vee, seebi ja kätekuivatusvahendite olemasoluga. Täheldati, et puhurid ei ole käte kuivatamiseks piisavalt tõhusad. Samuti leidsid mitu klassijuhatajat, et kraanikausse võiks rohkem olla. Veel mainiti, et korralikuks kätepesuks on söögivahetunnid liiga lühikesed. Õpetajate arvates mõjutab õpilaste kätepesuharjumusi negatiivselt ka eeskujude puudus nii koolis kui ka kodus. Selgus, et sageli ei ole käte pesemine õpilaste jaoks esmatähtis, nad eelistavad teha muid asju.

Allikaloend Bonnesen, C., T., Plauborg, R., Denbæk, A., M., Due, P., Johansen, A. (2015). Process evaluation of a multi-component intervention to reduce infectious diseases and improve hygiene and well-being among school children: the Hi Five study. Health Education Research, 30(3): 497–512.

Chittleborough, C., R., Nicholson, A., L., Basker, E., Bell, S., Campbell, R. (2012). Factors influencing hand washing behaviour in primary schools: process evaluation within a randomized controlled trial. Health Education Research, 27(6): 1055–1068.

Curtis, V., Cairncross, S. (2003). Effect of washing hands with soap on diarrhoea risk in the community: a systematic review. The Lancet Infectious Diseases, 3(5): 275–281.

18

Achievement in Urban Elementary and Middle Schools: An Instrumental Variables Approach. American Educational Research Journal, 47(2): 434–465.

Health Protection in the 21st Century. Understanding the Burden of Disease; preparing for the future. (2005). London: Health Protection Agency.

Johanesen, A., Denbæk, A., M., Bonnesen, C., T., Due, P. (2015). The Hi Five study: design of a school-based randomized trial to reduce infections and improve hygiene and well-being among 6–15 year olds in Denmark. BMC Public Health, 15(1).

Lau, C., H., Springston, E., E., Sohn, M-W., Mason, I., Gadola, E., Damitz, M., Gupta, R., S. (2012). Hand hygiene instruction decreases illness-related absenteeism in elementary schools: a prospective cohort study. BMC Pediatrics, 12(52): 1–7.

Lopez-Quintero, C., Freeman, P., Neumark, Y. (2009). Hand Washing Among School Children in Bogotá, Colombia. American Journal of Public Health, 99(1): 94–101.

Krevald, K. (2017). Põhikooli õpilaste kätehügieeni mõjutavad tegurid ja terviseedenduslikud kätepesuprogrammid. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu.

Lõputöö.

Nakkushaigustesse haigestumine Eestis 2018, kuude ja maakondade kaupa. (2018).

Terviseamet.

Nandrup-Bus, I. (2009). Mandatory handwashing in elementary schools reduces absenteeism due to infectious illness among pupils: A pilot intervention study.

American Journal of Infection Control, 37(10): 820–826.

Neuzil, K., M., Hohlbein, C., Zhu, Y. (2002). Illness Among Schoolchildren During Influenza Season. Effect on School Absenteeism, Parental Absenteeism From Work, and Secondary Illness in Families. Archives of Pediatrics & Adolescent Medicine, 156(10): 986–991.

Reeves, L., M., Priest, P., C., Poore, M., R. (2012). School toilets: facilitating hand hygiene? A review of primary school hygiene facilities in a developed country. Journal of Public Health, 34(4): 483–488.

Rabie, T., Curtis, V. (2006). Handwashing and risk of respiratory infections: a quantitative systematic review. Tropical Medicine and International Health, 11(3): 258–267.

Schmidt, W.P., Wloch, C., Biran, A., Curtis, V., Mangtani, P. (2009). Formative research on the feasibility of hygiene interventions for influenza control in UK primary schools. BMC Public Health, 9: 390.

19

Artiklid lõputöödest

Gottfried, M., A. (2010). Evaluating the Relationship Between Student Attendance and

Artiklid lõputöödest

Snow, M., White, G., L., Kim, H., S. (2008). Inexpensive and Time-Efficient Hand Hygiene Interventions Increase Elementary School Children’s Hand Hygiene Rates.

Journal of School Health, 78(4): 230–233.

Song, I., H., Kim, S.-A., Park, W.-S. (2012). Family factors associated with children’s handwashing hygiene behavior. Journal of Child Health Care, 17(2): 164–173.

Tousman, S., Arnold, D., Helland, W., Roth, R., Heshelman, N., Castaneda, O., Fischer, E., O’Neil, K., Bileto, S. (2007). Evaluation of a Hand Washing Program for 2ndGraders. The Journal of School Nursing, 23(6): 342–348.

WHO Guidelines on Hand hygiene in Health Care: a Summary. (2009). WHO. Willmott, M., Nicholson, A., Busse, H., MacArthur, G., J., Brookes, S., Campbell, R. (2016). Effectiveness of hand hygiene interventions in reducing illness absence among children in educational settings: a systematic review and meta-analysis.

Archives of Disease in Childhood, 101(1): 42–50.

20

Occurrence of Pediculosis in Pre-School Children and Parents’ Awareness of it Ave Kutman, Birgit Hüneva Abstract The aim of the research study was to find out the occurrence of head lice infestation in pre-school children and their parents’ awareness of the disease.

At the end of 2019 and at the beginning of 2020, a web-based questionnaire was carried out in various internet environments. Parents’ awareness was explained by 20 statements. The study involved parents (n=1141) of pre-school children, the median age of respondents was 32.7 years. The survey included participants from all the counties in Estonian, the majority of respondents were from Tartu city and Tartu county.

The results showed that pediculosis occurred in 30.9% of children studied. The parents, whose children had had pediculosis, used different medications; in 98.6% of the cases parents rated the chosen treatment as effective. Head lice were most common in children aged 4–6 years and the study also found that most of the children with pediculosis went regularly to the kindergarten or day care facility. The parents’ average awareness score was 13.2 out of 20 points per respondent. 1% of all the respondents knew all the statements correctly, 3.6% of respondents answered 10 statements correctly and 5 respondents or 0.4% of the whole sample did not have the correct answer to any of the statements.

The subjects with medical education (n=130) had the highest level of awareness of head lice and pediculosis. The comparison of different levels of education

21

Artiklid lõputöödest

PEDIKULOOSI ESINEMINE EELKOOLIEALISTEL LASTEL JA LAPSEVANEMATE TEADLIKKUS PEATÄIDEST

Artiklid lõputöödest

(excluded medical education) demonstrated the highest level of awareness among the parents with secondary education.

Keywords: head lice, head lice disease, pediculosis, kindergarten, spread of head lice, preschool children, head lice occurrence, head lice treatment, parental awareness, head lice awareness, Pediculus humanus capitis Sissejuhatus Peatäide levik Eestis ja mujal maailmas on endiselt aktuaalne terviseprobleem. Maailma Terviseorganisatsiooni (MTO) andmetel on täitõbi laste seas probleem nii arengumaades kui ka arenenud maades (Gratz 1997). Terviseameti sõnul on peatäitõbi ehk pedikuloos viimastel aastatel (2016–2019) levima hakanud eeskätt laste- ja hoolekandeasutustes.

Täid levivad peamiselt tiheda kontakti kaudu ning lasteasutused loovad selleks soodsa keskkonna, sest seal mängitakse ja viibitakse alatasa koos (Täitõbi on... 2019). Rohkem levivad täid tüdrukute seas, sest pikad juuksed soodustavad seda. Uuringud on kirjeldanud arvukamat täidega nakatumist riikides, kus on suur rahvaarv ja tihe asustus (Falagas jt 2008).

Arusaam, et peatäid tekivad vaid vähese hügieeni ja mustuse tõttu, on ekslik. Pedikuloos võib esineda sõltumata vanusest, soost või sotsiaalsest kuuluvusest, mis tähendab, et valvsad peavad olema kõik. Leviku tõkestamist raskendab asjaolu, et täid võivad peanahal elutseda kuid, enne kui neid märgatakse (Peatäitõbi i.a.).

Uurimistöö eesmärk oli selgitada peatäitõve esinemist eelkooliealistel lastel ja lapsevanemate teadlikkust peatäidest.

Võtmesõnad: peatäid, peatäitõbi, lasteaed, eelkooliealised lapsed, täide levik, peatäide ravi, lapsevanemate teadlikkus, pediculus humanus capitis Metoodika Uuringu valimisse planeeriti kõik lapsevanemad, kellel oli vähemalt üks eelkooliealine laps. Andmed koguti veebipõhise ankeetküsitlusee Google 22

Küsitluses osalenud lapsevanemad rühmitati andmetöötluseks sotsiaaldemograafiliste ja sotsiaal-majanduslike taustaandmete alusel. Pedikuloosi esinemise mõjuritena võrreldi eelkooliealiste laste arvu ja vanust, lapsevanemate vanust (mediaanvanusena), elukohta maakondade lõikes, elukoha piirkonda (linna- või maapiirkond), haridustaset (põhi-, keskvõi kõrgharidus), uuriti, kas vastajal on haridus tervishoiuvaldkonnas.

Väidete plokile vastasid kõik uuringus osalejad, olenemata sellest, kas nende peres on esinenud peatäitõbe või mitte.

Uuringukeskkonnast Google Form saadud andmed eksporditi esmalt tabelarvutusprogrammi MS Excel 2016. Seoste leidmiseks töödeldi saadud andmeid andmetöötlussüsteemi SPSS 23.0 (Statistical Package for School Science) abil, milles erinevate rühmade keskmiste teadlikkushinnangute võrdlemiseks kasutati dispersioonanalüüsi ANOVA (Analysis of Variance).

Kõikide andmete analüüsimiseks koostati tulemuste põhjal sagedustabelid, kust saadi erinevad sotsiaal-demograafilised andmed ja protsendid väidete plokist. Elukoha, vastaja soo ja teiste keskmiste väärtuste võrdlemiseks kasutati t-testi, mittearvulise väärtuse korral χ2 testi, samuti risttabeleid, mille abil hinnati näiteks erinevate ravimeetodite tõhususe protsenti. Ttestide abil võrreldi ka väidete õigsuse punktisummasid, keskmise punktisumma põhjal tehti järeldusi õigete ja valede vastuste kohta. Statistiliselt oluliseks seoseks peeti, kui pväärtus oli alla 0,05.

Nominaaljaotusega muutujate korral kasutati Craméri V-kordaja testi.

23

Artiklid lõputöödest

Formsi keskkonnas ajavahemikul detsembrist 2019 kuni veebruarini 2020. Küsimused koostasid uurimistöö läbiviijad, küsimuste koostamisel võeti eeskuju teistest samalaadsetest uuringutest (AlBashtavi 2012, ElMaghrabi jt 2015) ja Terviseameti teabematerjalidest peatäide kohta.

Lapsevanemate teadlikkuse väljaselgitamiseks oli eraldi plokk, mis koosnes 20 väitest. Nendele sai vastata variantidega „õige”, „vale” või „ei oska öelda”. Keskmine punktisumma arvutati õigete vastuste osakaalu põhjal, mida omakorda võrreldi erinevate sotsiaal-demograafiliste rühmade vahel. Teadmisi väljaselgitavas plokis hinnati lapsevanemate teadmisi peatäist, tema elutsüklist, ravist ja levinumatest müütidest.

Artiklid lõputöödest

Tulemused Lõplik valim oli 1141 lapsevanemat, kellest 97,5% olid emad. 61,4% vastanute peres kasvas üks ja 33,5% peres kaks eelkooliealist last ning 5,1% peres kolm või enam kooliealist last. Vastajaid oli kõikidest Eesti maakondadest, enim oli Lõuna-Eestist, linnadest oli enim vastajaid Tartust. Vastajatest 39,4% oli kõrg- , 51,4% oli kesk- ja 9,2% oli põhiharidusega. Tervishoiuvaldkonna haridus oli 11,4% vastajatest. Enim vastajaid oli vanusevahemikus 27–37 aastat. Täpsemad andmed vanuse ja teadlikkuse kohta on toodud joonisel 1. Lapsevanema vanust ja nakatumise määra võrreldes leiti, et mida vanem on lapsevanem, seda suurema tõenäosusega oli lapsel esinenud pedikuloosi (p < 0,000). Kuni 25-aastaste vanemate laste seal oli nakatumise määr 20%, 26–35-aastaste vanemate laste seas 27,4%, 36–45aastaste vanemate lastel 41,5% ning 46-aastaste ja vanemate lapsevanemate laste seas 57,9%.

Joonis 1. Uuringus osalenud lapsevanemad ja nende teadlikkuse skoor vanuselise jaotusena.

Vastajatest 30,9% lapsel või lastel oli esinenud pedikuloosi. 60,1% vastanutest kontrollis profülaktiliselt oma laste päid ja 40,2% kinnitas, et nende laps on peatäitõbe põdenud üle ühe korra. Peatäi on lähikontaktil 24

Kas ja kuidas lapsevanemad on lapse peatäidest vabanenud, uuriti, millist ravimeetodit selleks kasutati. Etteantud valikud olid nahalahus, täišampoon, täiõli, täikamm, elektriline täikamm ja „muu“. Enim kasutati täišampooni ja täikammi, suur osa vastajatest kasutasid erinevate ravivahendite kombinatsiooni. 94,1% uuringus osalenutest pidasid nende valitud ravimeetodit tõhusaks, 5,3% ei pidanud ja 0,6% ei osanud ravimeetodi tõhususe kohta hinnangut anda. Kui perekonnas esinesid peatäid, pidasid 80,7% vastanutest tähtsaks ravida profülaktika mõttes ka teisi pereliikmeid, 18,4% seda ei teinud. Ravimeetodi ja tõhususe vahelise statistilise seose arvutamiseks võrreldi konkreetset meetodit kõikide teiste ravimeetoditega. Ravimeetodid ja nende tõhususe hinnang on toodud tabelis 1.

Tabel 1. Peatäitõve raviks valitud meetodid ja hinnang nende tõhususele. Ravimeetodite vahel puudus statistiline erinevus.

Täitõrje vahend

Kasutajate arv

Hinnang tõhususele

Nahalahus

57

89,5%

Täišampoon

295

93,9%

Täiõli

109

94,5%

Täikamm

302

94,4%

Elektriline täikamm

70

90%

Muu

28

92,9% 25

Artiklid lõputöödest

kergesti nakkav parasiit, mistõttu on peresisene nakatumine potentsiaalselt suurem. Kaks kolmandikku vastajatest ütlesid, et peatäid olid levinud ka teistele pereliikmetele, enamasti täiskasvanule. 92,4% lastest, kellel oli esinenud peatäitõbe, käis regulaarselt lasteasutuses (97,1% lasteaias ja 2,9% lastehoius). Enamik (71,3%) lapsevanemaid teadis, kust laps täitõve oli saanud, kõige levinum vastus oli lasteasutus (64,3%), veel vastati, et sõbralt või vanemalt õelt-vennalt. 98,6% vastanutest tegi lapsele täitõrjet, 6% ei ravinud, 0,4% lapsevanematest ei mäletanud, kas peatäide ravi sai tehtud või mitte.

Artiklid lõputöödest

Lapsevanemate teadlikkuse keskmine skoor oli õigesti vastanutel 13,9.

Väidete kohta, mis selgitasid lapsevanemate teadlikkust peatäidest ja pedikuloosist, oskasid õigesti vastata 11 inimest, mis on 1% kõikidest vastajatest, ning mitte ühelegi väitele ei osanud õigesti vastata 5 inimest ehk 0,4% kogu valimist. Tabelis 2 on toodud uuritavate vastused protsentuaalselt.

Tabel 2. Peatäide ja pedikuloosiga seotud väited ja uuritavate vastused protsendina. Õigesti vastanud

Valesti vastanud

Ei osanud vastata

Peatäi on verdimev parasiit (ÕIGE)

68,4%

15,6%

16%

Peatäid elavad ja toituvad ainult inimese peanahal (ÕIGE)

63,6%

22,3%

14,1%

Peatäid suudavad elada inimese peas kuni aasta (VALE)

19,8%

20,2%

60%

Täi sureb 2–3 päeva jooksul, kui ta peast maha kukub (ÕIGE)

40,7%

17,5%

41,8%

Peatäid kooruvad 10–14 päeva jooksul ja saavad täiskasvanuks 8–10 päevaga (ÕIGE)

65,2%

4,6%

30,2%

Peatäi muna ehk ting võib olla eluvõimeline kuni 2 nädalat (ÕIGE)

74,5%

2,5%

23%

Kõige rohkem peatäisid elab kaelapiirkonnas (ÕIGE)

36,7%

23,8%

39,4%

Peatäid suudavad lennata/hüpata inimeselt inimesele (VALE)

57,1%

25,1%

17,9%

Peatäi tinge on juustest kerge eemaldada (VALE)

82,1%

9,0%

8,9%

Peatäidesse nakatumine on levinud ainult arengumaades (VALE)

90,7%

1,1%

8,2%

Poisid nakatuvad peatäitõppe tihemini kui tüdrukud (VALE)

69,7%

0.8%

29,5%

VÄIDE

26

Valesti vastanud

Ei osanud vastata

Peatäitõve esimene sümptom on pea sügamine (ÕIGE)

83,6%

5,8%

10,6%

Peatäidest tingitud sügamine võib põhjustada peanahal põletikke ja haavu (ÕIGE)

88,6%

1,9%

9,5%

Peatäitõve võib saada ka loomadelt (nagu kassid või koerad) (VALE)

52,2%

11,9%

35,8%

Peatäide ülekandumise peamine viis on pikaajaline otsene kontakt juba nakatunud inimesega (ÕIGE)

62,6%

23,8%

13,7%

Peatäid levivad kätlemisel (VALE)

76,6%

3,0%

20,4%

Nakatunud inimese kammide, patsikummide ja klambrite kasutamine ei levita täisid (VALE)

94%

3,8%

2,2%

Ravikuuri alustades tuleb ka kõik riided ja voodipesu (tekid, padjad) kuuma veega läbi pesta (ÕIGE)

97,6%

0,9%

1,5%

Peatäitõppe nakatuvad peamiselt vähese hügieeniga inimesed (VALE)

89,9%

4,1%

6%

Mida suuremas koguses ravimit kasutada, seda kiirem ja tõhusam on tulemus (VALE)

73,3%

6,4%

20,2%

Pedikuloosi läbi põdenud laste vanematel olid paremad teadmised kui neil, kelle lapsed olid sellest pääsenud (p < 0,000). Vanuselises võrdluses esines teadlikkuse osas erinevusi (p < 0,005) vanuserühmades kuni 25 aastat ja kahe kõige vanema vanuserühma vahel. Võrreldes 26–35-aastaste vanuserühma, on 36–45- ja 46-aastaste ning vanemate vastajate teadlikkus suurem (p < 0,005). Lapsevanemate teadlikkuse keskmine skoor ei erinenud sõltuvalt laste arvust peres (p = 0,067), st ei olnud tähtis, mitu last peres kasvas.

27

Artiklid lõputöödest

Õigesti vastanud

VÄIDE

Artiklid lõputöödest

Kõrgharidusega inimeste keskmine teadlikkuse skoor oli 13,6, keskhariduse korral 14,1 ning põhiharidusega vastajatel 13,6. Keskharidusega inimeste teadmised olid paremad (p = 0,028) kui kõrg- ja põhiharidusega vastajatel. Tervishoiualase haridusega vastajaid oli 130 ja nende teadmised olid teistest vastajatest kõige paremad (p < 0,001).

Elukoht linna- või maapiirkonnas ei mõjutanud vastajate teadlikkust peatäidega seonduvast, mis tähendab, et teadmised olid sarnased sõltumata elukohast (p = 0,5929).

Arutelu Uuringus osalenud 1141 lapsevanemast kolmandik kinnitas, et peres oli esinenud pedikuloosi. See näitab, et levik Eestis on pigem suur. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et levimus varieerub 0,7–59% vahel (Borges jt 2007), Euroopas on levimus väiksem, arengumaades suurem. Sarnased tulemused leviku osas on saadud Türgis, kus visuaalsel läbivaatusel avastati täid 31,2% lastel. Sarnane tulemus saadi ka Egiptuses, Inglismaal on täide levik algkoolilaste seas umbes 37,4% (Falagas jt 2008). Enim esines täitõbe 4–6-aastaste laste seas. Jordaanias läbi viidud uuringus leiti, et alla 7-aastaste laste nakatumise määr oli märkimisväärselt kõrgem kui üle 7-aastastel (ALBashtawy 2012). Selles vanuses lapsed käivad juba kollektiivis (lasteaias või lastehoius), trennides ja on rohkem sotsiaalsed ka väljaspool kodu, näiteks külastavad rohkem sõpru, kuid samas on nende hügieenist kinnipidamine kindlasti kehvem kui kooliealistel lastel.

Uuringus osalejaid oli igast Eesti maakonnast, nii linna- kui ka maapiirkondadest. Teadlikkus täitõvest ei sõltunud elukohast, mis võib olla seletatav sellega, et Eestis ei ole piirkonniti erinevust hariduse või meditsiini kättesaadavuse osas, samuti ei ole Eestis suurt sotsiaalset kihistumist. Seevastu esines peatäitõbe rohkem linnades kui maal, mis võib olla tingitud sellest, et linnadest oli rohkem vastajaid, kuid ka sellest, et maapiirkondades on lasteasutuste rühmad väiksemad ja lastele pakutavate trennide ning huviringe valik piiratud. Seevastu näiteks Poolas läbi 28

Lapsevanemate teadlikkust hinnati 20 väite abil, millele sai vastata „õige”, „vale” või „ei oska öelda”. Keskmiselt vastati rohkem kui pooltele vastustele õigesti. Austraalias läbi viidud uuringu valimis osales 1338 lapsevanemat, nendest vastas kõikidele väidetele õigesti 7,1% ja kuni pooltele vastustele ei osanud õiget vastust anda üle kolmandiku lapsevanematest (Counahan jt 2007). Saab väita, et Eesti inimene oli pedikuloosist ja täidest pigem teadlik olenemata haridustasemest. Paremad teadmised tulid esile juhul, kui vastaja oli omandanud kõrghariduse meditsiinivaldkonnas.

Järeldused Pedikuloosi oli esinenud kolmandikul uuringus osalenud lapsevanemate eelkooliealistel lastel. Lapsevanemate teadlikkus pedikuloosiga seonduvast on hea. Erinevates sotsiaal-demograafilistes rühmades olid teadmised erinevad, näiteks keskharidusega vastajate teadlikkus oli parem võrreldes põhi- ja kõrgharidusega vastanutega, seevastu tervishoiualase haridusega vastanute teadmised olid muu valimiga võrreldes kõige paremad.

Allikaloend AlBashtawy, M. (2012). Knowledge, attitudes, and practices of parents/ guardians regarding pediculosis in the Umm el-Jimal district of Jordan. Journal of Research in Nursing, 19(5): 390–399.

Bartosik, K., Buczek, A., Zając, Z., Kulisz, J. (2015) Head pediculosis in schoolchildren in the eastern region of the European Union. Annals of Agricultural and Environmental Medicine, 22(4): 599–603.

Borges, R., Silva, J.J., Rodrigues, R.M., Mendes, J. (2007). Prevalence and monthly distribution of head lice using two diagnostic procedures in several age groups in Uberlândia, State of Minas Gerais, Southeastern Brazil. Revista da Sociedade Brasileira de Medicina Tropical, 40(2): 247–249.

Counahan, M.L., Andrews, R.M., Weld, H., Helen, W., Speare, R. (2007). What parents in Australia know and do about head lice? Rural and Remote Health, 7(3): 687.

29

Artiklid lõputöödest

viidud uuringu tulemused olid vastupidised – maal esines täitõbe rohkem (3,52%) kui linnas (0,98%) (Bartosik jt 2015).

Artiklid lõputöödest

El-Maghrabi, N.M., El-Houfey, A., Rashad, S. Screening for Prevalence and Associated Risk Factors of Head Lice Among Primary School Students in Assiut City. Advances in Environmental Biology, 9: 87–95.

Falagas, M.E., Matthaiou, D.K., Rafailidis, P.I., Panos, G., Pappas, G. (2008). Worldwide Prevalence of Head Lice. Emerging Infectious Diseases, 14(9): 1493–1494.

Gratz, N.G. (1997). Human lice – their prevalence, control and resistance to insecticides. https://www.who.int/whopes/resources/who_ctd_whopes_97.8/en/ Täitõbi on Eestis süvenev probleem. (2019). Terviseamet. https://www.terviseamet. ee/et/uudised/taitobi-eestis-suvenev-probleem

30

Artiklid lõputöödest

SUUHINGAMISE TEKKEPÕHJUSED JA SELLEST TULENEVAD TERVISEPROBLEEMID LAPSEEAS The causes of mouth breathing and related to it health issues in childhood.

Ekaterina Nikolaenko, Svetlana Krit, Terje Arula Abstract Mouth breathing is supposed to affect about half of the children. Mouth breathing is not a distinct disease, but rather a clinical syndrome with multiple aetiologies, mostly resulting from the obstruction of airflow at the level of the nasal cavity or the nasopharynx.

The present research study is a review of scientific literature aiming to identify the causes of mouth breathing and to describe the resulting health problems in childhood. A total of 39 sources were used for the analysis, 36 of which were research articles, two health check guidelines and one book. The sources used have been published between 2001 and 2019.

During childhood the following pathologies are responsible for the development of mouth breathing by causing nasopharyngeal obstruction: allergic rhinitis, hypertrophic adenoids and/or tonsils, nasal septum deviation. The reviewed literature suggests two more reasons causing mouth breathing by the different mechanisms: a short lingual frenulum and long-term bottle-feeding. Mouth breathing that being present over long periods of time, may lead to different health problems in children, such as orofacial alterations, malocclusion, sleepdisordered breathing, body posture alterations and speech disorders.

Keywords: mouth breathing in childhood, causes of mouth breathing, effects of mouth breathing, children’s physical health.

31

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Suuhingamine (mouth breathing, oral breathing) on seotud nina kaudu hingamise takistusega. Erinevates uuringutes on leitud, et suuhingamist esineb ligikaudu pooltel lastel vanuses 3–14 aastat (Menezes jt 2006, Abreu jt 2008a, Limeira jt 2013). Eestis diagnoositakse suuhingamist (RHK-10 diagnoosikoodiga R06.5) laste seas aastast aastasse üha sagedamini. Eesti Haigekassa andmetel diagnoositi 2009. aastal suuhingamine 106 lapsel ja 2018. aastal oli see arv juba 620, mis tähendab viiekordset kasvu. Tervishoiutöötajate ja elanikkonna teadlikkuse parandamiseks korraldatakse Eestis koolitusi ning tehakse suuhingamisele pühendatud televisioonisaateid.

Suuhingamise varajane diagnoosimine on tähtis, sest võimaldab ennetada või vähendada selle negatiivset mõju laste üldisele arengule (Hitos jt 2013). Alves jt (2011) ning Costa jt (2015) on uurimistöö tulemustele tuginedes seisukohal, et suuhingamise harjumuse probleemi lahendamine vajab interdistsiplinaarset lähenemist.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada suuhingamise tekkepõhjuseid ja suuhingamisega seotud terviseprobleeme lapseeas. Uurimistöö tulemusi saab rakendada erinevates Eesti tervishoiuasutustes, kus jälgitakse laste arengut ja tervist. Uurimistöö on mõeldud enesetäienduseks eelkõige pereõdedele, lastekollektiivi tervishoiutöötajatele ja kooliõdedele.

Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisülesanded.

1. Kirjeldada suuhingamise tekkepõhjuseid lapseeas.

2. Kirjeldada suuhingamisega seotud terviseprobleeme lapseeas.

Uurimistöö kirjutati kirjandusülevaate meetodil, kasutati allikaid, mis olid publitseeritud ajavahemikul 2009–2019.

32

Tulemused ja arutelu Erinevate autorite uuringutest järeldub, et ligikaudu pooltel lastel esineb suuhingamine (Menezes jt 2006, Abreu jt 2008a, Limeira jt 2013). Nii ulatuslik levimus laste seas näitab, et tegu on rahvatervise tähtsa probleemiga. Suuhingamine ei ole omaette haigus, vaid mitme etioloogiaga sündroom, mis on tingitud nina kaudu hingamise takistusest (Abreu jt 2008b). Ninaneelu osalise või täieliku obstruktsiooni tõttu blokeeritakse hingamine nina kaudu. Et kompenseerida võimetust hingata vabalt nina kaudu, areneb lastel sega- või suuhingamine.

Väidetakse, et lapseeas põhjustavad ninaneelu obstruktsiooni ja sellest tingitud suuhingamist järgmised patoloogiad: allergiline riniit, suurenenud adenoid ja/või kurgumandlid, ninavaheseina kõverus (Abreu 2008b).

Mitu autorit on jõudnud järeldusele, et just allergiline riniit on suuhingamise põhiline etioloogiline tegur (Valera jt 2003, Barros jt 2006, Abreu jt 2008b, Menezes jt 2013). Suuhingamise tekkega seostatakse veel lühikest keelekida (Olivi jt 2012) ja pikaaegset toitmist lutipudelist (Carrascoza jt 2006). Arvatakse, et eelpool toodud põhjused mõjutavad suuõõne ja näokolju anatoomilist ning funktsionaalset arengut (Olivi jt 2012, Huang jt 2015, Guilleminault jt 2016, Yoon jt 2017b). Lühikese keelekida puhul mainitakse ka mõju hingamisteede läbitavusele. Keelekida muutused võivad soodustada suulihaste funktsioonihäiret, kõne- ja neelamishäiret, näo-lõualuu skeleti alaarengut ning tekitavad eelsoodumust hingamishäireks uneajal (Olivi jt 2012, Huang jt 2015, Yoon jt 2017a). Lühike keelekida võib põhjustada ülemiste hingamisteede kitsenemist ja suurendada hingamisteede kollapsi riski (Huang jt 2015).

Mitmes uurimuses tõstetakse esile pikaaegse lutipudelist toitmise negatiivset mõju hingamismustri kujunemisele (Carrascoza jt 2006, Limeira jt 2013, Nihi jt 2014, Moimaz jt 2014, Chen jt 2015). Keele muutunud 33

Artiklid lõputöödest

Võtmesõnad: laste suuhingamine, suuhingamise tekkepõhjused, suuhingamisega seotud terviseprobleemid.

Artiklid lõputöödest

asend suus põhjustab suu lahtihoidmist, mille tagajärjel areneb suuhingamise harjumus (Nihi jt 2014). Vastandina eelnevale mõjutab rinnaga toitmine lapse suuõõne arengut positiivselt. Limeira jt (2013) uurimistöös leiti seos imetamise ja hingamismustri arengu vahel.

Suuhingamine on vale hingamisviis, mille pikaajaline kestus võib soodustada paljusid tervisehäireid. Nende häirete korrigeerimine hilisemas eas võib osutada ebaefektiivseks. Pacheco jt (2015a) leidsid, et pärast hingamisteede obstruktsiooni kõrvaldamist võib suuhingamise harjumus püsima jääda või vajada operatiivset sekkumist. Suuhingamise tagajärjed võivad olla valehambumus, muutused näokoljus, uneaegsed hingamishäired, kõnehäired ja rühimuutused. Suuhingamise enamlevinud tagajärjed lastel on näokolju muutused ja valehambumus (Nõmmela 2001, Menezes jt 2006, Moimaz jt 2014, Pacheco jt 2015a, Rossi jt 2015, Grippaudo jt 2016). Suu kaudu hingavatel lastel areneb keele vale puhkeasend. Selle tulemusena ei arene suuõõne lihaskond ja luustik füsioloogiliselt. Kõige levinumad suuhingamisega seotud ortodontilised probleemid on suurenenud sagitaalne lahi, lahihambumus ning eesmine ja tagumine risthambumus (Menezes jt 2006, Moimaz jt 2014).

Suuhingamine võib olla laste kõnehäirete põhjuseks. On leitud, et enamikul suu kaudu hingavatest lastest esineb vähemalt üks kõnehäire, mis on põhjustatud nõrgenenud lihastoonusest ning huulte ja keele valest asendist (Junqueira jt 2010, Hitos jt 2013). Esineb ka uneaegseid hingamishäireid, mida samuti vaadeldakse kui suuhingamise tagajärjel arenenud terviseprobleemi. Simões-Zenari jt (2010) on rõhutanud, et uneaegne hüpersalivatsioon võib viidata suuhingamisele.

Suuhingamise mõju osas rühile on vastakaid arvamusi. Osa autoreid on arvamusel, et suu kaudu hingavatel lastel tekivad kehahoiaku muutused (Roggia jt 2010, Okuro jt 2011a, Okuro jt 2011b). Teised autorid ei leidnud suuhingamise ja rühimuutuste vahel seost (Milanesi jt 2017, Neiva jt 2018). Sellesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest suurem osa analüüsitud 34

Eesti Haigekassa (2009) kehtivas juhendis on suuhingamise märkamine hambaarsti pädevuses. Hambaarsti korraline läbivaatus peab juhendi järgi toimuma lapse 3. eluaastal. Suuhingamise sümptomite märkamine võiks peale hambaarstide olla ka pereõe pädevuses, sest pereõde teeb lapse tervisekontrolle regulaarselt juba enne 3. eluaastat.

Järeldused Suuhingamise tekkepõhjustest lapseeas on esikohal allergiline riniit ning adenoidi ja kurgumandlite hüpertroofia. Suuhingamist põhjustab ka ninavaheseina kõverus ja lühike keelekida. Pikaajaline pudelist toitmine mõjutab negatiivselt suuõõne arengut, mis omakorda soodustab suuhingamise kujunemist.

Suuhingamisega seotud terviseprobleemid lapseeas on näokolju muutused (näo pikenenud alumine kolmandik või näo keskmise kolmandiku vähenemine), valehambumus (sagitaalne lahi, lahihambumus ning eesmine ja tagumine risthambumus), uneaegsed hingamishäired, rühimuutused (ettepoole suunatud peaasend, alajäsemete positsiooni muutused) ja kõnehäired.

Allikaloend Abreu, R., R., Rocha, R., L., Lamounier, J., A., Guerra, A., F., M. (2008a). Prevalence of mouth breathing among children. Jornal de Pediatria, 84(5): 467–470.

Abreu, R., R., Rocha, R., L., Lamounier, J., A., Guerra, A., F., M. (2008b). Etiology, clinical manifestations and concurrent findings in mouth-breathing children. Journal de Pediatria, 84(6): 529–535.

35

Artiklid lõputöödest

uurimistöödest oli tehtud väikese valimiga. Okuro jt (2011b) väidavad siiski, et suuhingamine võib mõjutada lapse rühti, sest ebafüsioloogiline hingamismuster toob kaasa kompensatoorse mehhanismina kõrvalekalded kehahoiakus.

Artiklid lõputöödest

Alves, M., Baratieri, C., Nojima, L., I., Nojima, M., C., G., Ruellas, A., C., O. (2011).

Three-dimensional assessment of pharyngeal airway in nasal- and mouth-breathing children. International Journal of Pediatric Otorhinolaryngology, 75(9): 1195–9.

Barros, J. R. C., Becker, H. M. G., Pinto, J. A. (2006). Evaluation of atopy among mouthbreathing pediatric patients referred for treatment to a tertiary care center. Journal de Pediatria (Rio J), 82(6): 458–64.

Carrascoza, K. C., Possobon, R. de F., Tomita, L. M., Alves de Moraes, A. B. (2006).

Consequences of bottle-feeding to the oral facial development of initially breastfed children. Jornal de Pediatria, 82(5): 395–7.

Chen, X., Xia, B., Ge, L. (2015). Effects of breast-feeding duration, bottle-feeding duration and non-nutritive sucking habits on the occlusal characteristics of primary dentition. BMC Pediatrics, 15: 46.

Costa, M., D., Valentim, A., F., Becker, H., M., G., Motta, A., R. (2015). Findings of multiprofessional evaluation of mouth breathing children. Revista CEFAC, 17 (3): 864–878.

Grippaudo, C., Paolantonio, E. G., Antonini, G., Saulle, R., La Torre, G., Deli, R. (2016).

Association between oral habits, mouth breathing and malocclusion. Acta Otorhinolaryngologica Italica, 36: 386–394.

Eesti Haigekassa. Kuni 18-aastaste laste tervisekontrolli juhend (2009) https://www. haigekassa.ee/uploads/userfiles/0-18%20tervisekontroll04012010_l6plik.pdf (19.12.2019) Guilleminault, C., Huseni, S., Lo, L. (2016). A frequent phenotype for paediatric sleep apnoea: short lingual frenulum. ERJ Open Res, 0: 00043–2016 Hitos, S. F., Arakaki, R., Soléc, D., Weckx L. L. M. (2013). Oral breathing and speech disorders in children. Jornal de Pediatria, 89(4): 361–365 Huang, Y.-S., Quo, S., Berkowski, A., Guilleminault, C. (2015). Short lingual frenulum and obstructive sleep apnea in children. International Journal of Pediatric Research, 1: 1 Junqueira, P., Marchesan, I. Q., Oliveira, L., R., Ciccone, E., Haddad, L., Rizzo, M. C. (2010). Speech-language pathology findings in patients with mouth breathing: multidisciplinary diagnosis according to etiology. International Journal of Orofacial Myology, V36

36

between breastfeeding and the development of breathing patterns in children.

European Journal of Pediatrics, 172: 519–524.

Menezes, V., A., D., Leal, R., B., Pessoa, R., S., Pontes. R., M., E., S. (2006). Prevalence and factors related to mouth breathing in school children at the Santo Amaro project-Recife, 2005. Brazilian Journal of Otorhinolaryngology, 72(3): 394–9.

Menezes, V. A., Barbosa, A. M. F., Souza, R. M. S., Freire, C. V. C. F., Granville-Garcia, A. F. (2013). Occurrence on rhinitis, mouth breathing and orofacial alterations in adolescents with asthma. Rev. CEFAC, 15(3): 663–671 Milanesi, J. M., Pasinato, F., Berwig, L. C., Silva, A. M., T. Corrêa, E. C. R. (2017). Body posture and pulmonary function in mouth and nose breathing children: cross-sectional study. Fisioter Mov., 30(1): 115–23 Moimaz, S. A. S., Garbin, A. J. I., Lima, A. M. C., Lolli, L. F., Saliba, O., Garbin, C. A. S. (2014). Longitudinal study of habits leading to malocclusion development in childhood. BMC Oral Health, 14: 96 Neiva, P. D., Kirkwoodc, R. N., Mendes, P. L., Zabjek, K., Becker, H. G., Mathur, S. (2018).

Postural disorders in mouth breathing children: a systematic review. Brazilian Journal of Physical Therapy, 22(1): 719 Nihi, V. S. C., Maciel, S. M, Jarrus, M. E., Nihi, F. M., Salles, C. L. F., Pascotto, R. C., Fujimaki, M. (2014). Pacifier-sucking habit duration and frequency on occlusal and myofunctional alterations in preschool children. Braz Oral Res, 29(1): 1–7 Nõmmela, R. (2001). Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 33–36.

Okuro, R. T., Morcillo, A. M., Sakano, E., Schivinski, C. I. S., Ribeiro, M. A. G. O. R., Ribeiro, J. D. (2011a). Exercise capacity, respiratory mechanics and posture in mouth breathers. Brazilian Journal of Otorhinolaryngology,77(5): 656–62.

Okuro, R. T., Morcillo, A. M., Ribeiro, M. A. G. O., Sakano, E., Conti, P. B. M., Ribeiro, J. D. (2011b). Mouth breathing and forward head posture: effects on respiratory biomechanics and exercise capacity in children. J Bras Pneumol., 37(4): 471–479 Olivi, G., Signore, A., Olivi, M., Genovese, M. D. (2012). Lingual Frenectomy: functional evaluation. European Journal of Paediatric Dentistry 13/2.

37

Artiklid lõputöödest

Limeira, A. B. Menezes Aguiar, C., N. S. de L. B. Câmara, A. C. (2013). Association

Artiklid lõputöödest

Pacheco, M., C., T., Casagrande, C., F., Teixeira, L., P., Finck, N., S., Martins de Araújo, M., T. (2015a). Guidelines proposal for clinical recognition of mouth breathing children. Dental Press Journal Of Orthodontics, 20(4): 39–44 Roggia, B., Correa, B., Pranke, G. I., Facco, R., Angela Garcia Rossi, A. G. (2010). Postural control of mouth breathing school aged children regarding gender. Pró-Fono Revista de Atualização Científica, 22(4): 433–8.

Rossi, R. C., Rossi, N. J., Rossi, N. J. C., Yamashita, H. K., Pignatari, S. S. N. (2015).

Dentofacial characteristics of oral breathers in different ages: a retrospective case– control study. Progress in Orthodontics, 16: 23 Simões-Zenari, M., Bitar, M. L. (2010). Factors associated to bruxism in children from 4 – 6 years. Pró-Fono Revista de Atualização Científica, 22(4).

Valera, F. C. P., Travitzki, L. V. V., Mattar, S. E. M., Matsumoto, M. A. N., Elias, A. M., Anselmo-Lima, W. T. (2003). Muscular, functional and orthodontic changes in pre school children with enlarged adenoids and tonsils. International Journal of Pediatric Otorhinolaryngology, 67: 761–770.

Yoon, A. J., Zaghi, S., Ha, S., Law, C. S., Guilleminault, C., Liu, S. Y. (2017a). Ankyloglossia as a risk factor for maxillary hypoplasia and soft palate elongation: A functional – morphological study. Orthod Craniofac Res., 1–8 Yoon, A., Zaghi, S., Weitzman, R., Ha, S., Law, C. S., Guilleminault, C., Liu, S. Y. C. (2017b). Toward a functional definition of ankyloglossia: validating current grading scales for lingual frenulum length and tongue mobility in 1052 subjects. Orthod Craniofac Res., 1–8.

38

Artiklid lõputöödest

NEGLEKT EHK IGNOREERIMISSÜNDROOM PÄRAST INSULTI JA SELLE KÄSITLUS TAASTUSRAVIS Neglect Syndrome after Stroke and its Management in Rehabilitation Raili Luig, Ivi Vaher Abstract Neglect is a common post-stroke neurological syndrome that is associated with poorer clinical outcomes and it affects negatively patients’ functional independence. Despite its negative impact, it is often overlooked in rehabilitation.

The purpose of this article is to explain the nature of the neglect syndrome and find out the methods used for its assessment and rehabilitation. The theoretical review that the article is based on is an analysis of 58 relevant literature sources.

The central problem of neglect is the attentional bias towards the side of space ipsilateral to the lesion, which causes patients not to pay attention to one side of their body and/or space. Neglect may manifest in various modalities and ranges of space and the symptoms are exacerbated by the patients’ impaired awareness of illness and attentional problems. Various paper-and-pencil instruments are suitable for screening purposes. Given the heterogeneity of neglect and the possibility that it manifests only in dynamic everyday situations, functional assessment is also important. The Catherine Bergego Scale is the only functional assessment battery that assesses the presence of neglect in all ranges of space and in more than one modality. Methods used in neglect rehabilitation aim to retrain or compensate impaired functions. Despite showing promising results, their effectiveness cannot be supported or refuted. Future directions of neglect rehabilitation are various technology-based methods.

Keywords: neglect, stroke, rehabilitation

39

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Neglekt on sage insuldijärgne neuroloogiline sündroom, mis esineb umbes pooltel parema ajupoolkera insuldiga patsientidel ja ligi viiendikul patsientidel pärast vasaku ajupoolkera insulti (Buxbaum jt 2004, Ringman jt 2004). Tervise Arengu Instituudi andmetel haigestub Eestis igal aastal insulti umbes 4000 inimest, mistõttu on tegemist küllaltki arvuka patsiendirühmaga ka meie taastusravisüsteemis (Tervisestatistika... i.a.).

Neglekti seostatakse insuldi halvema taastumisprognoosiga. Seega on neglekt taastusravisüsteemis katsumus kõigile spetsialistidele. Neglektiga patsiendid vajavad pikemat haiglaravi ja isegi taastusravi järel on neil suurem vajadus kõrvalabi järele. Neglekti olemasolu pärsib insuldipatsientidel motoorsete funktsioonide paranemist, mis seetõttu taastuvad aeglasemalt ja väiksemas mahus. Rohkem abi vajavad neglektiga patsiendid igapäevategevustes ning neil on teiste insuldipatsientidega võrreldes raskendatud siirdumine ja liikumine. Palju suurem on ka nende kukkumisrisk (Chen jt 2015, Bosma jt 2019, Doron ja Rand 2019). Seetõttu tuleb insuldi järel pöörata neglekti diagnoosimisele ja taastusravile sama suurt tähelepanu kui tekkinud motoorsetele häiretele, et tagada patsientide taastumispotentsiaali ulatus. Vaatamata neglekti negatiivsele mõjule insuldist taastumisele jääb see kliinilises praktikas sageli tähelepanuta.

Uuringud on näidanud, et füsioterapeutide teadmised neglektist, selle hindamisel kasutatavatest testidest ja ravist on vähesed (Plummer jt 2013). Praktikas on raske tugineda ka insuldi ravijuhendile, sest mitmes juhendis on neglekti käsitletud pinnapealselt või on neis toodud soovitused vastukäivad.

Uurimistöö eesmärk oli anda ülevaade neglekti sündroomist, selle olemusest ja hindamisvõimalustest ning taastusravis kasutatavatest meetoditest.

Kirjandusülevaate meetodil koostatud uurimistööks kasutati 58 tõenduspõhist kirjandusallikat.

40

Tulemused ja arutelu Neglekt ehk ignoreerimissündroom on kompleksne neuroloogiline sündroom, mille korral on häiritud ajukahjustusele kontralateraalselt kehapoolelt ja/või ruumi (sh kujuteldava ruumi) poolelt tulevate stiimulite vastuvõtmine ning neile reageerimine. Samuti võib see väljenduda võimetuses liigutada ajukahjustusele kontralateraalse kehapoole jäsemeid, kuigi motoorsed funktsioonid on kahjustamata (Lunven ja Bartolomeo 2017). Neglekti seostatakse peamiselt mittedominantse, enamasti parema ajupoolkera temporaal- ja parietaalsagara kahjustustega. Parema ajupoolkera insult põhjustab vasakpoolset neglekti, mis on harilikult raskekujulisem ja halvema taastumisprognoosiga kui parempoolne neglekt vasaku ajupoolkera kahjustuse järel. On leitud, et neglekti esinemissagedus on suurim vahetult pärast insulti, selle ägedas staadiumis ning enamasti vähenevad sümptomid spontaanselt esimeste nädalate ja kuudega, saavutades platoo umbes kolme kuu pärast (Buxbaum jt 2004, Ringman jt 2004, Umarova jt 2016).

Sensoorse neglekti (input neglect, inattention, attentional neglect, perceptual neglect) puhul on häiritud kahjustuskoldele kontralateraalse ruumi poolt tulevate stiimulite vastuvõtmine, mille põhjuseks ei ole primaarne sensoorne kahjustus. Olenevalt modaalsusest (visuaalne, taktiilne, auditoorne), milles sensoorne neglekt avaldub, saab seda jaotada eri tüüpideks. Kõige äratuntavamaid sümptomeid põhjustab visuaalne neglekt, mille korral patsient eirab ühte poolt vaateväljast, viimata pilku või pööramata pead eiratava ruumi suunas. Somatosensoorse neglektiga patsiendil võivad olla häiritud kõik tundlikkuse liigid. Auditoorse neglekti korral on häiritud eiratava ruumi poolelt tulevate helide tajumine (Rode jt 2017, Thomas ja Barett 2019). Peale sensoorse neglekti eristatakse motoorset neglekti (output neglect, intentional neglect). Selle puhul on vähenenud või puuduvad spontaansed liigutused kahjustuskoldele kontralateraalsel kehapoolel, mis ei ole seletatav primaarse motoorse kahjustusega (parees), 41

Artiklid lõputöödest

Võtmesõnad: neglekt, ignoreerimissündroom, insult, taastusravi

Artiklid lõputöödest

sest motiveerimisel võib patsient olla suuteline liigutusi tegema (Punt ja Riddoch 2006). Veel tuntakse kujuteldavat neglekti (representational neglect), mille korral patsient eirab kahjustuskoldele kontralateraalset ruumi oma kujutlustes (Rode jt 2017). Enamasti seostatakse neglekti aga ainult selle visuaalse alavormiga ja nii uuringutes kui ka kliinilises praktikas jäävad teised alavormid sageli tähelepanuta.

Eelnevalt kirjeldatud neglekti alavorme saab klassifitseerida ka ruumis avaldumise järgi. Neglekti võib jaotada personaalseks (kehakeskne), peripersonaalseks (ruum käe haardeulatuses) ja ekstrapersonaalseks (kehast kaugem ruum). Esimene avaldub ilmekalt näiteks igapäevatoimingutes, kui patsient riietab ainult ühe kehapoole. Peripersonaalses ruumis avaldub neglekt söömisel ja lugemisel, kui patsient sööb toitu ainult poolelt taldrikult ega märka lugedes ühte poolt tekstist või sõnadest. Ekstrapersonaalses ruumis avalduva neglekti puhul ei näe patsient näiteks ruumis liikudes ühele poole jäävaid takistusi (Zebhauser jt 2019).

Neglekti avaldumine võib olla indiviiditi erinev. Kliinilises praktikas on patsientidel enamasti korraga mitmele neglekti alavormile iseloomulikud sümptomid, mis võivad lisaks avalduda ruumi erinevates osades (Buxbaum jt 2004, Spaccavento jt 2017). Seetõttu on tähtis olla teadlik erinevate neglekti alavormide olemasolust, sest see aitab paremini mõista patsientide käitumist ja seletada neil esineda võivaid probleeme. Neglektiga patsientide puhul tuleb arvestada ka sagedaste kaasuvate häiretega, nagu vähene haigusteadvus (anosognoosia), vähenenud erksus (arousal) ning keskendumisraskused, mis võimendavad tähelepanu kallutatust ja süvendavad neglekti sümptomeid (Adair ja Barrett 2010).

Neglektiga patsientidele iseloomulik käitumine võimaldab raskekujulist neglekti tuvastada visuaalselt, kuid mitte nii silmapaistvate sümptomitega neglekt võib jääda vaatlusel märkamata. Seetõttu on vajalik täpsemate hindamismeetodite kasutamine. Neglekti hindamises puudub aga kuldstandard. Kliinilises praktikas võib hindamismeetodite valimine osutuda 42

Traditsiooniliselt on neglekti hindamisel kasutatud erinevaid paberi ja pliiatsiga tehtavaid teste, nagu tühistamisülesanded (cancellation test), joonte poolitamise testid (line bisection test), kujundite kopeerimine ning mälu järgi joonistamine. Nimetatud testid on populaarsed, sest neid on lihtne läbi viia, need ei vaja spetsiaalseid vahendeid ja need ei ole ajamahukad (Ting jt 2011). Võrreldes funktsionaalsete testidega on selliste testide miinuseks väiksem tundlikkus neglekti tuvastamisel, sest need hindavad üksnes visuaalse neglekti esinemist peripersonaalses ruumis.

Samuti on leitud, et patsientide hea sooritus paberi-pliiatsi testides ei pruugi tähendada veel neglektist tingitud probleemide puudumist, sest neglekt võib avalduda alles keerulisemates tegevustes ja dünaamilistes tavaelu olukordades (Bonato ja Deouell 2013, Azouvi 2017). Seega sobivad antud testid eraldiseisvana kasutamiseks eelkõige neglekti sõeltestimiseks ja valdavalt insuldi ägedas staadiumis. Neglekti riskirühmana tuleb käsitleda kõiki parema ajupoolkera insuldiga patsiente (Menon ja Korner-Bitensky 2004).

Arvestades neglekti spontaanse paranemisega on soovitatav seda põhjalikumalt hinnata mõni nädal pärast insulti, sest siis avalduv neglekt on tõenäoliselt püsiv ja ka sekkumist vajav (Appelros jt 2004, Hamiltoni jt 2008). Üksnes paberi-pliiatsi testidega on oht neglekti aladiagnoosida.

Seetõttu tuleks neglekti tuvastamisel kasutada ka funktsionaalseid teste, mis hindavad patsiendi toimetulekut keerukamates tegevustes. Üksikute 43

Artiklid lõputöödest

keeruliseks, sest teste neglekti hindamiseks on palju, kuid ravijuhendite soovitused testide osas ei kattu või puuduvad. Eri riikide insuldi ravijuhendites soovitatakse insuldi järel visuaal-ruumiliste häirete (sh neglekti) hindamist ja rõhutatakse meeskondliku lähenemise tähtsust. Mainitakse ka üksikuid konkreetseid teste neglekti puhul kasutamiseks, kuid Inglismaa insuldi ravijuhend on ainuke, mis juhib tähelepanu rohkem kui ühe testi kasutamise vajadusele ning soovitab lisaks funktsionaalset hindamist (Rehabilitation of Visual... i.a., Winstein jt 2016, Bowen jt 2016, Neglect 2017).

Artiklid lõputöödest

testide asemel soovitatakse kasutada testide kogumikke, sest need on tundlikumad ning arvestavad rohkemate neglekti alavormide ja nende avaldumisega ruumi eri osades (Azouvi 2017).

Kaks tuntumat testide kogumikku on Behavioral Inattention Test (BIT) ja The Catherine Bergego Scale (CBS). BIT koosneb kahest osast ja hindab visuaalse neglekti olemasolu peri- ja ekstrapersonaalses ruumis. Testi esimene osa koosneb kuuest paberi-pliiatsi testist ja teine osa hindab patsiendi toimetulekut üheksas erinevas tegevuses, mida sooritatakse laua taga istudes. CBS hindab patsiendi käitumist ja toimetulekut elulistes situatsioonides. Hinnang põhineb kümnel igapäevatoimingul ja patsiendi spontaansel reageerimisel kahjustuskoldele kontralateraalsest ruumist tulevatele stiimulitele. CBS on praegu ainuke testide kogumik, mis hindab neglekti esinemist kõigis kolmes ruumi osas ning arvestab peale visuaalse neglekti ka teiste sensoorse neglekti alavormidega. CBS-i juurde kuulub veel küsimustik haigusteadvuse hindamiseks. Nii BIT-i kui ka CBS-i peetakse neglekti tuvastamisel tundlikuks ja nende tulemused korreleeruvad teiste funktsionaalset toimetulekut hindavate mõõdikutega, nagu funktsionaalse iseseisvuse mõõdik (Functional Independence Measure, FIM) ja Bartheli indeks (Barthel Index, BI; Azouvi 2017). Eestis ei kasutata artikli autoritle teadaolevalt kumbagi testide kogumikku. Neid ei ole eesti keelde tõlgitud ega meie oludele kohandatud.

Neglekti hindamises ja teraapias uuritakse ka erinevatel tehnoloogiatel põhinevaid lahendusi. Tehnoloogiapõhised meetodid võivad olla tundlikud kerge ja kroonilise neglekti diagnoosimisel, mis klassikaliste testidega jääksid tuvastamata. Arvutipõhiste ja virtuaalreaalsusel põhinevate testide eelis on võimalus neid vajaduse järgi keerulisemaks muuta (nt konkureerivad stiimulid, mitu ülesannet korraga, jne), tehes testisituatsiooni tavaeluga sarnasemaks. Patsiendi testikäitumise jälgimine on sel moel lihtsam ja objektiivsem ning see aitab tuvastada isegi väikseid kõrvalekaldeid tähelepanu jaotuses. Virtuaalreaalsus võimaldab lisaks luua dünaamilise, tavaelu imiteeriva keskkonna, kus saab turvaliselt hinnata 44

Neglekti kognitiivset taastusravi käsitlevas uusimas Cochrane’i analüüsis (Bowen jt 2013) ei leidnud kognitiivse taastusravi meetodite tõhusus ja mõju patsientide toimetulekule tugevat tõestust. Azouvi jt (2017) järeldasid samuti, et ühegi meetodi tõhusust ei ole võimalik hetketeadmiste juures kinnitada või ümber lükata. Peamised probleemid, mis takistavad üldistuse tegemist, on autorite hinnangul uuringute väike valim, metodoloogilised vead ning kvaliteetsete uuringute vähesus. Probleemiks on ka pikaajaliste uuringute puudus ja uuringutes ainult visuaalsele neglektile keskendumine.

Neglekti taastusravis kasutatavaid meetodeid on palju ja neid saab lähenemise alusel jaotada häiritud funktsioone taastavateks ning kompenseerivateks. Taastavad meetodid keskenduvad kõrgemate kognitiivsete funktsioonide stimuleerimisele ja eeldavad patsiendi aktiivset osalust.

Kompensatoorsete meetodite puhul kasutatakse tähelepanu suunamiseks väliseid abivahendeid ja patsiendi teadlikkus neglektist ega aktiivne osavõtt ei ole esmatähtsad (Zebhauser jt 2020). Eri riikide insuldi ravijuhendites kirjeldatakse nii taastavaid kui ka kompensatoorseid meetodeid, kuid neis tuginetakse erinevatele allikatele, mistõttu soovitused juhendites ei kattu ja on kohati vastukäivad (Rehabilitation of Visual ... i.a., Winstein jt 2016, Bowen jt 2016, Neglect 2017). Kuna ühtsed juhised puuduvad, siis kliinilises praktikas valitakse meetodeid tavaliselt võimaluste järgi ja asutustes väljakujunenud tavade kohaselt.

Neglekti heterogeensuse ja indiviiditi erineva avaldumise tõttu ei saa eeldada, et kõikidele patsientidele sobiks taastusravis sama lähenemine ning 45

Artiklid lõputöödest

patsiendi toimetulekut erinevate ülesannetega (nt tänava ületamine).

Olgugi et nimetatud hindamismeetodid on tundlikud, on neid kirjeldatud kui lisavõimalusi neglekti hindamiseks ja need ei asenda klassikalisi teste.

Selgitamist vajab antud meetodite praktilisus, kulutõhusus ja kasutusmugavus väljaspool kliinilisi uuringuid (Bonato ja Deouell 2013, Pedroli jt 2015, Ogourtsova jt 2017).

Artiklid lõputöödest

et kõigil saavutatakse samade meetoditega positiivne tulemus. Seetõttu soovitatakse kliinilises praktikas ainult ühe meetodi asemel kasutada mitut ja kombineerida neid teiste insuldi taastusravi meetoditega, võttes arvesse nii neglekti võimalikku sensoorset kui ka motoorset avaldumist, patsiendi kognitiivset võimekust ning haigusteadvust (Riestra ja Barrett 2013, Azouvi jt 2017).

Neglekti taastusravis on kõige tuntum meetod visuaalne seiramine (visual scanning; Cicerone jt 2019). Oma lihtsuse ja kättesaadavuse tõttu on see praktikas kõige enam kasutatav meetod. Teraapia eesmärk on tegevustes suunata patsiendi tähelepanu eiratava ruumi poole, kasutades selleks multimodaalseid vihjeid (cues). Näiteks lugemisel markeeritakse lehe serv värvilise ribaga, mille patsient peab enne järgmise rea lugemist üles otsima. Antud meetod aitab vähendada ainult visuaalset neglekti.

On leitud, et visuaalse seiramisega saavutatud tulemused ei kandu üle teistele tegevustele ja teraapia positiivne efekt avaldub ainult sama tüüpi ülesannetes, mida teraapias harjutatakse (Thomas ja Barrett 2019). Samas võib staatiliste sihtmärkide otsimisega võrreldes olla võimalik saavutada paremaid tulemusi arvutiekraanil liikuvate sihtmärkide (horisontaalsed jooned, kujundid) jälgimisega, mis suunavad sujuvalt patsiendi pilgu eiratava ruumi poole. Liu jt (2018) leidsid, et neglekti puhul on tõhusad meetodid optokineetiline stimulatsioon (optokinetic stimulation) ja suunatud silmadega jälgimise treening (smooth pursuit eye movement training). Mõlema meetodiga saavutati neglekti testide ja funktsionaalset toimetulekut hinnatavate mõõdikute tulemustes mõõdukas paranemine.

On tõendeid, et optokineetiline stimulatsioon vähendab peale visuaalse neglekti ka auditoorset neglekti (Kerkhoff ja Schenk 2012).

Insuldi taastusravis on üks laialdasemalt kasutatavaid meetodeid kahjustuskoldele kontralateraalsete jäsemete aktiveerimine (limb activation training), milleks on olenevalt patsiendi motoorse defitsiidi ulatusest erinevaid võimalusi (verbaalne või manuaalne suunamine, funktsionaalne elektristimulatsioon, piirang-ajendatud liikumisravi jne). Neglekti 46

Paljulubavaid tulemusi on saavutatud neglekti taastusravis prismaprillide kasutamisega ja selle meetodi potentsiaali on esile tõstnud mitmed autorid (Ting jt 2011, Yang jt 2013, Barrett ja Houston 2019). Teraapia seisneb tegevuste läbiviimises, kandes spetsiaalsete läätsedega prille, mille abil nihutatakse patsiendi vaatevälja kunstlikult eiratava ruumi poole ja tuuakse see tähelepanu keskmesse. Champod jt (2016) leidsid oma prismaprillide tõhusust uurivas ülevaateartiklis mõningase tõestuse neglektiga patsientide igapäevase toimetuleku paranemisele teraapia järel.

Antud meetod võib tõhusamalt aidata vähendada motoorset neglekti võrreldes visuaalse neglektiga (Kerkhoff ja Schenk 2012).

Neglekti on võimalik lühiajaliselt vähendada erinevaid reflekse stimuleerides. Kaelalihaste vibreeriva seadeldisega (ka TENS) stimuleerimine vasakul mõjutab proprioretseptoreid ja põhjustab sensoorse illusiooni, justkui patsiendi pea liiguks paremale, mida patsient kompenseerib enda orienteerimisega enam vasakule. Kalooriline vestibulaarne stimulatsioon (caloric vestibular stimulation) kujutab endast külma vee viimist sügavale patsiendi kõrva, stimuleerides vestibulaarsüsteemi ja kutsudes esile reflektoorse nüstagmi stimuleeritud poolele. Mõlema meetodiga on saavutatud visuaalse ja sensomotoorse neglekti vähenemine. Kaelalihaste vibratsioon on parandanud ka patsientide posturaalkontrolli ja igapäevatoimingute sooritust. Efekt on aga lühiajaline, kestes kaloorilise vestibulaarse stimulatsiooni korral 10–15 minutit ja kaelalihaste stimuleerimisel mõne tunni (Kerkhoff ja Schenk 2012).

47

Artiklid lõputöödest

taastusravis soovitatakse antud meetodit kasutada, sest see on kättesaadav ega vaja spetsiaalseid vahendeid või väljaõpet (Riestra ja Barrett 2013, Cicerone jt 2019, Thomas ja Barrett 2019). Enamasti kasutatakse seda eesmärgiga taastada patsientide motoorseid funktsioone ja mitte üksnes neglekti vähendamiseks. Ainult neglekti vähendamise seisukohast on selle tõhususe hindamiseks liiga vähe kvaliteetseid ja piisavalt suure valimiga uuringuid (Klinke jt 2015).

Artiklid lõputöödest

Neglekti taastusravis kasutatakse ka osalist vaatevälja piiramist, kuid selle tõhusust neglekti vähendamisel ei ole praeguste uuringute põhjal võimalik kinnitada ega ümber lükata. Poole vaatevälja katmine (half-field eye patching) mõlemal silmal on andnud paremaid tulemusi kui vaatevälja katmine ühel silmal (Smania jt 2013). Neglekti vähendamise seisukohast ei ole tõestust leidnud ka peegelteraapia (Thieme jt 2018, Gandhi jt 2020).

Neglekti taastusravi tulevikusuunad on erinevad mitteinvasiivsel ajustimulatsioonil põhinevad meetodid, nagu transkraniaalne magnetstimulatsioon (transcranial magnetic stimulation) ja transkraniaalne alalisvoolu stimulatsioon (transcranial direct current stimulation). Mõlema meetodiga on saavutatud paljulubavaid tulemusi, kuid vajalik on optimaalsete sekkumisprotokollide väljatöötamine ja nende tõhususe kontrollimine suurema valimiga uuringutes (Salazar jt 2018, Zebhauser jt 2019).

Järeldused Neglekt on insuldijärgne neuroloogiline sündroom, mis põhjustab patsientidel iseloomulikku ühe ruumi- ja/või kehapoole tähelepanuta jätmist. Neglekti seostatakse peamiselt parema ajupoolkera kahjustusega, mis põhjustab vasakpoolset neglekti. Neglekt võib avalduda erinevates modaalsustes ja ruumi osades, mille põhjal eristatakse neglekti alavorme.

Enamasti esinevad patsientidel mitmele neglekti alavormile iseloomulikud sümptomid, mis põhjustavad erisuguseid probleeme ja mida võivad võimendada kaasuvad häired, nagu vähene haigusteadvus ja keskendumisraskused.

Paberi-pliiatsi testid sobivad neglekti sõeltestimiseks. Arvestades neglekti heterogeensust ja võimalust selle avaldumiseks alles dünaamilistes tavaelu situatsioonides, on vajalik ka funktsionaalne hindamine. Hindamiseks soovitatakse kasutada funktsionaalsete testide komplekte. Nendest on praegu CBS (The Catherine Bergego Scale) ainuke, mis hindab neglekti olemasolu kõikides ruumi osades ja rohkem kui ühes modaalsuses.

48

Neglekti taastusravis kasutatakse nii funktsioone taastavaid kui ka kompenseerivaid lähenemisi. Vaatamata mitme meetodiga saavutatud paljulubavatele tulemustele ei ole nende tõhusus neglekti puhul kindlat tõendust leidnud ja ühtegi meetodit ei ole võimalik soovitada ega mitte soovitada.

Vajalikud on suurema valimiga ja parema kvaliteediga uuringud. Arvestades neglekti heterogeensuse ja indiviiditi erineva avaldumisega on soovitatav kombineerida kliinilises praktikas mitut erinevat meetodit.

Allikaloend Adair, J.C., Barrett, A.M. (2010). Spatial Neglect: Clinical and Neuroscience Review: A Wealth of Information on the Poverty of Spatial Attention. Ann N Y Acad Sci, 1142: 21-43.Azouvi, P. (2017). The Ecological Assessment of Unilateral Neglect. Ann Phys Rehabil Med, 60(3): 186–190.

Appelros, P., Nydevik, I., Karlsson, G.M., Thorwalls, A., Seiger, A. (2004). Recovery From Unilateral Neglect After Right-Hemisphere Stroke. Disabil Rehabil, 26(8): 471–7 Azouvi, P., Jacquin-Courtois, S., Luauté, J. (2017). Rehabilitation of Unilateral Neglect: Evidence-based Medicine. Ann Phys Rehabil Med, 60(3): 191–197.

Barrett, A.M., Houston, K.E. (2019). Update on the Clinical Approach to Spatial Neglect. Curr Neurol Neurosci Rep, 19(5): 25.

Bonato, M., Deouell, L.Y. (2013). Hemispatial Neglect: Computer-Based Testing Allows More Sensitive Quantification of Attentional Disorders and Recovery and Might Lead to Better Evaluation of Rehabilitation. Front Hum Neurosci, 7: 162.

Bosma, M.S., Nijboer, T.C.W., Caljouw, M.A.A., Achterberga, W.P. (2019). Impact of visuospatial neglect post-stroke on daily activities, participation and informal caregiver burden: A systematic review. Ann Phys Rehabil Med. Bowen, A., Hazelton, C., Pollock, A., Lincoln, N.B. (2013). Cognitive Rehabilitation for Spatial Neglect Following Stroke. Cochrane Database Syst Rev, 2013(7): CD003586.

Bowen, A., James, M., Young, G. (Ed.). (2016). National Clinical Guideline for Stroke Fifth Edition 2016. London: Royal College of Physicians. 63–64.

49

Artiklid lõputöödest

Tulevikus võivad neglekti hindamist hõlbustada erinevatel tehnoloogiatel põhinevad meetodid, nagu virtuaalreaalsus ja arvutipõhised meetodid.

Artiklid lõputöödest

Buxbaum, L.J., Ferraro, M.K., Veramonti, T., Farne, A., Whyte, J., Ladavas, E., Frassinetti, F., Coslett, H.B. (2004). Hemispatial neglect: Subtypes, neuroanatomy, and disability. Neurology, 62(5): 749–56.

Champod A. S., Frank, R. C., Taylor, K., Eskes, K. A. (2016). The Effects of Prism Adaptation on Daily Life Activities in Patients With Visuospatial Neglect: A Systematic Review. Neuropsychological Rehabilitation, 28(4): 491–514.

Chen, P., Hreha, K., Kong, Y., Barrett, A.M. (2015). Impact of Spatial Neglect on Stroke Rehabilitation: Evidence From the Setting of an Inpatient Rehabilitation Facility.

Arch Phys Med Rehabil, 96(8): 1458–66.

Cicerone, K.D., Goldin, Y., Ganci, K., Rosenbaum, A., Wethe, J.W., Langenbahn, D. M., Malec, J.F., Bergquist, T.F., Kingsley, K., Nagele, D., Trexler, L., Fraas, M., Bogdanova, Y., Harley, J.P. (2019). Evidence-Based Cognitive Rehabilitation: Systematic Review of the Literature From 2009 Through 2014. Arch Phys Med Rehabil, 100(8): 1515–1533.

Doron, N., Rand, D. (2019). Is Unilateral Spatial Neglect Associated With Motor Recovery of the Affected Upper Extremity Poststroke? A Systematic Review. Neurorehabil Neural Repair, 33(3): 179–187.

Gandhi, D.B., Sterba, A., Khatter, H., Pandian, J.D. (2020). Mirror Therapy in Stroke Rehabilitation: Current Perspectives. Ther Clin Risk Manag, 16: 75–85.

Hamilton, R.H., Coslett, H.B., Buxbaum, L.J., Whyte, J., Ferraro, M.K. (2008). Inconsistency of Performance on Neglect Subtype Tests Following Acute Right Hemisphere Stroke. J Int Neuropsychol Soc, 14(1): 23–32.

Kerkhoff, G., Schenk, T. (2012). Rehabilitation of Neglect: An Update. Neuropsychologia, 50(6): 1072–9.

Liu, K.P.Y., Hanly, J., Fahey, P., Fong, S.S.M., Bye, R. (2019). A Systematic Review and Meta-Analysis of Rehabilitative Interventions for Unilateral Spatial Neglect and Hemianopia Poststroke From 2006 Through 2016. Arch Phys Med Rehabil, 100(5): 956–979.

Lunven, M., Bartolomeo, P. (2017). Attention and Spatial Cognition: Neural and Anatomical Substrates of Visual Neglect. Ann Phys Rehabil Med, 60(3): 124-129.

Menon, A., Korner-Bitensky, N. (2004). Evaluating Unilateral Spatial Neglect Post Stroke: Working Your Way Through the Maze of Assessment Choices. Top Stroke Rehabil, 11(3): 41–66.

50

tation. (2017). Australia: Stroke Foundation. 191–234.

Ogourtsova, T., Silva, W.S., Archambault, P.S., Lamontagne, A. (2017). Virtual Reality Treatment and Assessments for Post-Stroke Unilateral Spatial Neglect: A Systematic Literature Review. Neuropsychol Rehabil, 27(3): 409–454.

Pedroli, E., Serino, S., Cipresso, P., Pallavicini, F., Riva1, G. (2015). Assessment and rehabilitation of neglect using virtual reality: a systematic review. Front Behav Neurosci, 9: 226.

Plummer, P., Morris, M.E., Hurworth, R.E., Dunai, J. (2006). Characterisation of Unilateral Neglect by Physiotherapists. Disabil Rehabil, 28(9): 571–7.

Punt, T.D., Riddoch, M.J. (2006). Motor Neglect: Implications for Movement and Rehabilitation Following Stroke. Disabil Rehabil, 28(13-14): 857–64.

Rehabilitation of Visual and Perceptual Deficits. The Canadian Stroke Best Practice.

Riestra, A.R., Barrett, A.M. (2013). Rehabilitation of Spatial Neglect. Handb Clin Neurol, 110: 347–55.

Ringman, J.M., Saver, J.L., Woolson, R.F., Clarke, W.R., Adams, H.P. (2004). Frequency, Risk Factors, Anatomy, and Course of Unilateral Neglect in an Acute Stroke Cohort.

Neurology, 63(3): 468–74.

Rode, G., Pagliari, C., Huchon, L., Rossetti, Y., Pisella L. (2017). Semiology of Neglect: An Update. Ann Phys Rehabil Med, 60(3): 177–185.

Smania, N., Fonte, C., Picelli, A., Gandolfi, M., Varalta, V. (2013). Effect of Eye Patching in Rehabilitation of Hemispatial Neglect. Front Hum Neurosci, 7: 527.

Spaccavento, S., Cellamare, F., Falcone, R., Loverre, A., Nardulli, R. (2017). Effect of Subtypes of Neglect on Functional Outcome in Stroke Patients. Ann Phys Rehabil Med, 60(6): 376–381.

Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Tervise Arengu Instituut.

Thomas, J.O., Barrett, A.M. (2019). Right Brain Stroke Syndromes. In Book: Wilson, R., Raghavan, P. Stroke Rehabilitation. Elsevier Inc. St. Louis, Missouri. 74–89.

Thieme, H., Morkisch, N., Mehrholz, J., Pohl, M., Behrens, J., Borgetto, B., Dohle, C. (2018). Mirror Therapy for Improving Motor Function After Stroke. Cochrane Database Syst Rev, 7(7): CD008449.

51

Artiklid lõputöödest

Neglect. Clinical Guidelines for Stroke Management 2017 - Chapter 5 of 8: Rehabili-

Artiklid lõputöödest

Umarova, R.M., Nitschke, K., Kaller, C.P., Klöppel, S., Beume, L., Mader I., Martin, M., Hennig, J., Weiller C. (2016). Predictors and Signatures of Recovery From Neglect in Acute Stroke. Ann Neurol, 79(4): 673–86.

Ting, D.S.J., Pollock, A., Dutton, G.N., Doubal, F.N., Ting, D.S.W., Thompson, M., Dhillon, B. (2011). Visual Neglect Following Stroke: Current Concepts and Future Focus. Surv Ophthalmol, 56(2): 114–34.

Winstein, C.J., Stein, J., Arena, R., Bates, B., Cherney, L.R., Cramer, S.C., Deruyter, F., Eng, J.J, Fisher, B., Harvey, R.L., Lang, C.E., MacKay-Lyons, M., Ottenbacher, K.J., Pugh, S., Reeves, M.J., Richards, L.G, Stiers, W., Zorowitz, R.D. (2016). A Guideline for Healthcare Professionals From the American Heart Association/American Stroke Association. Stroke, 47(6): 98–169.

Yang, N.Y.H., Zhou, D., Chung, R.C.K., Li-Tsang, C.W.P., Fong, K.N.K. (2013). Rehabilitation Interventions for Unilateral Neglect After Stroke: A Systematic Review From 1997 Through 2012. Front Hum Neurosci, 7: 187.

Zebhauser, P.T, Vernet, M., Unterburger, E., Brem, A.K. (2019). Visuospatial Neglect - A Theory-Informed Overview of Current and Emerging Strategies and a Systematic Review on the Therapeutic Use of Non-invasive Brain Stimulation. Neuropsychol Rev, 29(4): 397–420.

52

Artiklid lõputöödest

KÕRGE INTENSIIVSUSEGA INTERVALLTREENING, MÕÕDUKA INTENSIIVSUSEGA KESTVUSTREENING JA NENDE OMAVAHELINE VÕRDLUS KEHAKOOSTISE MUUTUMISEL High-Intensity Interval Training and ModerateIntensity Continuous Training and Their Comparison Regarding the Body Composition Changes Marit Salus, Mihkel Kurvits Abstract High-intensity interval training (HIIT) is a type of exercise which is comprised of alternating high-intensity work with periods of low-intensity work or rest.

Different protocols implement different exercises, which vary in the intensities and the durations of the intervals. Moderate- intensity continuous training (MICT) is a type of exercise which is performed in the same state throughout the activity at a moderate intensity for a longer period of time. For years MICT has been considered the best method for weight loss and for altering changes in body composition. The protocols of MICT are well tolerated but high in volume.

The aim of this theoretical literature review was to provide an overview of the differences between high-intensity interval training and moderate-intensity continuous training and their effect on the body composition.

Results of the thesis show that the main advantage of HIIT over MICT is the much lower time requirement in case of similar changes in the body composition. HIIT protocols are carried out with almost a half of the amount of time of moderate-intensity continuous training protocols. MICT requires about 4 to 5 hours of exercise per week to elicit changes in the body composition, HIIT requires about 1.5 hours of exercise. Given that most people nowadays have a fast-paced lifestyle, a HIIT programme can therefore emerge as a more

53

Artiklid lõputöödest

time-efficient strategy for altering changes in the body composition, mainly by changing the ratios of fat mass and fat-free mass.

Keywords: high-intensity interval training, HIIT; moderate-intensity continuous training, MICT, obesity and overweight, body composition, fat mass, fat-free mass.

Sissejuhatus Füüsiline aktiivsus parandab nii kehalist kui vaimset tervist, mille tulemusel paraneb inimese elukvaliteet (Ouerghi jt 2017). Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on täiskasvanud inimestel soovitatud nädalas teha 150 minutit kestvat mõõduka intensiivsusega aeroobset treeningut (Physical activity ... i.a.). American College of Sports Medicine (edaspidi ACSM) soovitab täiskasvanutel nädalas treenida 150–250 minutit mõõdukal intensiivsusel, et langetada kehakaalu ning ennetada liigse kehakaalu teket rasvamassi arvelt (Donnelly jt 2009). Kahjuks näitavad uuringud (Gibala jt 2012, Sallis jt 2016), et suurem osa täiskasvanud elanikkonnast ei täida soovitatavaid kehalise aktiivsuse juhiseid. Peamise põhjusena tuuakse välja ajapuudus (Gibala jt 2012). Viimase tõttu on tänapäeva kiires ühiskonnas väga tähtis ajaliselt tõhusate treeningprotokollide loomine, mis aitaks vähendada ülekaalulisuse ja rasvumisega kaasnevaid terviseriske (Keating jt 2017, Wewege jt 2017, Liu jt 2019).

Traditsiooniliselt on soovitatud kehakaalu langetamiseks rasvamassi vähenemise arvelt mõõduka intensiivsusega kestvustreeningut (moderateintensity continuous training, edaspidi MICT) (Boutcher 2011). MICT-i treeningud kestavad väga kaua aega ja ajalise kulu tõttu katkestatakse need sageli enne eesmärgini jõudmist. Suure intensiivsusega intervalltreening (high-intensity interval training, edaspidi HIIT) on hiljuti populaarsust kogunud kui ajaliselt tõhus treeningmeetod rasvumise vähendamisel ja kaalu langetamisel ning seda erinevate rahvastikurühmade seas (Ouerghi jt 2017, Vella jt 2017, Zhang jt 2017).

54

1. HIIT-i ja MICT-i omavaheliste erinevuste selgitamine.

2. HIIT-i ja MICT-i mõju analüüsimine kehakoostisele.

Lõputöö koostamiseks kasutati 60 teaduspublikatsiooni ja ingliskeelseid erialaspetsiifilisi raamatuid, mis on ilmunud pärast 2000. aastat.

Võtmesõnad: suure intensiivsusega intervalltreening, mõõduka intensiivsusega kestvustreening, kehakoostis, rasvamass ja rasvavaba mass, ülekaal ning rasvumine.

Tulemused ja arutelu HIIT-i defineeritakse kui jõulist treeningut, mis toimub lühikese aja jooksul suurel intensiivsusel vaheldumisi taastumisintervallidega, mis koosnevad väikese kuni mõõduka intensiivsusega harjutustest, millele järgnevad aktiivsed puhkuseintervallid või täielik puhkus (Kessler jt 2012). HIIT-i protokoll hõlmab endas manipulatsiooni treeningu sageduse, intensiivsuse ning treening- ja taastumisintervallidega. Treeningintervallide intensiivsus jääb tavaliselt 80–100% maksimaalse südamelöögisageduse (SLSmax) (Keating jt 2017) või ≥ 85% maksimaalse hapnikutarbimise (VO2max) piiridesse (Norton jt 2010). Peamiselt kasutatavad HIIT-i protokollid hõlmavad jooksulindil jooksmist või jalgrattasõitu veloergomeetril (Kessler jt 2012). Erinevate pikkustega HIIT-i protokollid moodustavad treeningsessiooni kestusega 5–40 minutit (Buchheit ja Laursen 2013).

Ouerghi jt (2017) koostasid kaheksanädalase HIIT-i protokolli, mis koosnes kahest seeriast ning kaheksast kuni kümnest treeningintervalli kordusest. Treeningintervalli intensiivsus 1.–4. nädalal oli 100% VO2maxist. Taastumisintervallid olid kogu protokolli vältel intensiivsusel

55

Artiklid lõputöödest

Artikkel on teaduskirjanduse põhjal koostatud teoreetilise lõputöö lühikokkuvõte, mille eesmärk oli ülevaate andmine HIIT-i ja MICT-i treeningmeetoditest ning nende tõhususest kehakoostise muutumisel. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgmised ülesanded.

Artiklid lõputöödest

50% VO2max-ist. Nii treening- kui ka taastumisintervallide kestus oli 30 sekundit. Seeriate vahel tehti viieminutiline paus. Alates kolmandast treeningnädalast suurendati treeningintervalli korduste arvu ja viiendast treeningnädalast treeningintervalli intensiivsust. HIIT-i treeningud toimusid kolm korda nädalas.

MICT toimub katkematult muutumatul intensiivsusel, ajalise kestusega enamasti 30–60 minutit. Treeningu intensiivsus on vahemikus 64–77% SLSmax-i või 40–60% VO2max-i (Pescatello jt 2013). Vastavad MICT-i treeningu näited on rattasõit, tantsimine, matkamine, sörkjooks, ujumine ja kõndimine (Patel jt 2017). Praegused juhendid soovitavad MICT-i treeningut peamiselt sellepärast, et treeningu intensiivsust suudetakse ajaliselt kauem ühtlasel tasemel hoida (Donnely jt 2009), mis soodustab rasvade mobiliseerimist ning oksüdatsiooni (Lazzer jt 2016). Näiteks kasutasid Keating jt (2014) 12-nädalases MICT-i uuringus veloergomeetrit, kus uuritavad alustasid oma treeningut intensiivsusel 50% VO2max-i kestusega 30 minutit. Nädalas osaleti kokku kolmes treeningus. Treeningute intensiivsus progresseerus 65% VO2max-i tasemele ja kestus 45-minutilisteks.

Koos soojenduse ja treeningute lõpus oleva lõdvestusosaga kestis üks treening 36–48 minutit. Joonis 1 kirjeldab tüüpilist MICT-i ja HIIT-i ühekordset treeningprotokolli ülesehitust (Lunt jt 2014).

Joonis 1. Näited HIIT-i ja MICT-i treeningprotokollidest, kus WALK = MICT ja AIT = HIIT. WALK – mõõduka intensiivsusega kestev kõnnitreening; AIT – suure intensiivsusega lühiajalised intervalljooksud (Lunt jt 2014).

56

Teine väga tähtis HIIT-i eelis MICT-i ees on selle nauditavus. Kongi jt (2016) uuringus toodi välja, et HIIT-i protokoll on nauditavam kui MICT-i protokoll. Ülekaaluliste ja rasvunud inimeste nauditavuse näitajad olid kõrged kogu HIIT-i protokolli ulatuses (Vella jt 2017). MICT-i protokollis osalejad (Tjønna jt 2008) tõid välja, et pikemat aega ja järjepidevalt ühtlases tempos jooksmine oli nende jaoks „igav“. Uuritavad leidsid, et HIIT-i treeningute mitmekesisus oli motiveeriv tegur treeningutel osalemiseks. Sellised osalejate kommentaarid toetavad arvamust, et HIIT-i treening võrreldes MICT-i treeninguga on põnevam ja nauditavam, ehkki seda tuleks täiendavalt uurida. HIIT-i treeningute lühiajaline kestus ja treeningute variatiivsus teevad HIIT-i treeningutest osavõtu nauditavaks 57

Artiklid lõputöödest

HIIT-i protokollid (treeningintervallide intensiivsus, treeningintervallide ajaline kestus, taastumisintervalli intensiivsus, taastumisintervalli ajaline kestus) on väga varieeruvad ja seetõttu on uuringute võrdlemine MICT-i treeningutega omajagu keeruline (Keating jt 2014). HIIT-i treeningu peamine eelis võrreldes MICT-i treeninguga on väiksem ajaline maht vaatamata samaväärsele kasule, mida saavutatakse mõlema treeningprotokolliga. Arvestades, et ajapuudus on üks sagedamini mainitud takistusi regulaarsel treeningul osalemiseks, võivad HIIT-i protokollid kui vähem ajakulu nõudvad treeningmeetodid kujuneda rahvasportlaste eelistuseks (Hussain jt 2016). Näiteks oli Kongi jt (2016) uuringus kasutatud HIIT-i protokolli ajaline kestus vaid 20 minutit võrreldes MICT-i 40-minutilise protokolliga. HIIT-i protokollis osalejad sõitsid veloergomeetril kaheksasekundiliste treeningintervallidega intensiivsusega 90% VO2max-i vaheldumisi 12 sekundit kestva täieliku puhkepausiga. MICT-i protokollis osalejad sõitsid veloergomeetril intensiivsusel 65% VO2max-i. Martins jt (2016) kasutasid oma HIIT-i protokollis samuti kaheksasekundilisi treeningintervalle veloergomeetril vaheldumisi 12-sekundiliste passiivsete taastumisintervallidega. MICT-i protokollis osalejad sõitsid veloergomeetril 70% SLSmax-i intensiivsusel. Mõlema protokolli eesmärk oli saavutada 250 kcal väärtuses energiakulu – HIIT-i protokolli läbijatel kulus selleks keskmiselt 20 minutit ja MICT-i protokolli läbijatel keskmiselt 32 minutit.

Artiklid lõputöödest

(Kong jt 2016). Siin on siiski mõned miinused, mille üle tuleb samuti arutleda. Sageli peavad keskealised ja vanemad inimesed HIIT-i treeningut kehaliselt talumatuks. Vastupidi neile puudub noorematel inimestel aga huvi pikemaajaliste MICT-i protokollide vastu. Ehkki HIIT on nauditavam kui MICT, on siiski leitud, et vastav treeningmeetod ei ole sobilik inimestele, kellel esineb kontrollimatu II tüüpi diabeet, kontrollimatu kõrgvererõhktõbi või mõni muu diagnoosimata haiguslik muutus kardiovaskulaarsüsteemis (Weston jt 2013). Sel puhul tuleb alternatiivmeetodina kasutada MICT-i protokolli, kuid sedagi tervishoiuspetsialisti järelevalve all (Quindry jt 2019). Vaatamata sellele, et HIIT on aega säästvam treening kui MICT, võib HIIT põhjustada ebamugavalt tugevat hingeldust, jalavalu ning üleüldist väsimust treeningu järel.

Nimetatud tegurid võivad kujundada HIIT-i treeningu vähem talutavaks teatud rahvastikurühmades, näiteks reumaatiliste või ortopeediliste vaevustega inimeste seas (Thum jt 2017). Ortopeedilise stressi vältimiseks soovitab ACSM HIIT-i treeningut alles pärast esmast kahe kuni kolme kuu pikkust MICT-i ettevalmistust (Pescatello jt 2013). Vastupidi HIIT-i treeningutele ei vaja MICT treeningueelset süvendatud tervisekontrolli, sest see on kehaliselt vähemnõudlikum ja ohutum treeningvorm (Colberg jt 2016).

Regulaarne treening soodustab keha rasvamassi (sh vistseraalse rasva) vähenemist isegi siis, kui kehamass ise ei muutu (Keating jt 2014, Wewege jt 2017). Enamik treeningprotokolle, mille eesmärk oli keha rasvamassi vähendamine, on kasutanud MICT-i treeninguid (Boutcher 2011). Kindlad tõendid näitavad, et ajaliselt suuremahulised (≥ 45 minutit kestvad) MICT-i treeningud vähendavad kõhupiirkonna vistseraalset rasva, täiustavad muutusi kehakoostises ja kardiovaskulaarses funktsioonis (Ross 2000, Hong jt 2014, Miyamoto-Mikami jt 2015), kuid Maillardi jt (2017) metaanalüüsis leiti, et HIIT-i protokollid (eelkõige jooksupõhised) on veelgi tõhusamad kõhupiirkonna ning vistseraalse rasva depoode vähendamises. Näiteks Zhang jt (2015) leidsid 12-nädalases uuringus, et nii 58

Joonis 2. HIIT-i, MICT-i ja kontrollrühma (CON) vistseraalrasva (A) ning subkutaanse rasva (B) muutused. Must joon näitab rühma keskmist väärtust (Zhang jt 2017).

Kuigi mõlemad protokollid on keha rasvamassi vähendamisel tõhusad, peab treeningute intensiivsuse määramine olema siiski individuaalne.

Näiteks enamik rasvunud inimesi ei tunne ennast suurema intensiivsusega pingutuse korral mugavalt ja seetõttu võiks neile esialgse lahendusena pakkuda pigem MICT-i kõnnitreeningut (Hong jt 2014, Piana jt 2013).

Trappi jt (2008) uuringus hinnati HIIT-i ja MICT-i treeningutest põhjustatud muutusi rasvavaba massis. HIIT-i rühmas täheldati 0,11 ±0,14 kg 59

Artiklid lõputöödest

HIIT-i kui ka MICT-i protokollid, mille järgi olid energiakulud võrdväärsed, andsid sarnaseid tulemusi rasvamassi vähenemisel ja keharasva protsendi muutustes ülekaalulistel ning rasvumiseelsetel naistel. Siiski ilmnesid muutused subkutaanses ja vistseraalses rasvkoes suuremad HIIT-i rühmas osalejatel (joonis 2). Trapp jt (2008) viisid läbi 15-nädalase uuringu, kus hinnati mõlema treeningtüübi tõhusust noorte naiste kehakoostise muutumisel. Tulemustes täheldati märkimisväärset keha rasvamassi vähenemist ainult HIIT-i rühmas (p < 0,05), nimelt 2,5 ±0,83 kg võrra.

MICT-i rühmas täheldati osalejatel keha rasvamassi suurenemist 0,44 ±0,88 kg võrra. HIIT-i rühmas osalejatel vähenes rasvamass kehatüve piirkonnas 1,40 ±0,17 kg võrra, kuid MICT-i rühmas osalejatel suurenes vastav näitaja 0,11 ±0,51 kg võrra.

Artiklid lõputöödest

(13,1 ±0,5 kg enne ning 13,2 ±0,5 kg pärast) muutust alajäsemete piirkonna rasvavaba massis. Vastupidi HIIT-ile vähenesid MICTi rühmas osalejate rasvavaba massi näitaja 0,92 ±0,18 kg (13,2 ±0,6 kg enne ning 13,1 ±0,6 kg pärast) võrra. HIIT-i rühmas suurenes samuti rasvavaba mass kõhupiirkonnas 0,5 kg (18,3 ±0,8 kg enne ning 18,8 ± 0,8 kg pärast) võrra. Uuringu tulemused viitavad sellele, et HIIT tagab suurema koormuse kehatüve- ja jalalihastele võrreldes MICT-i treeninguga. See omadus võib kujuneda tähtsaks kaalulangetuse protokollides, sest toitumispiirangutega kaasneb ka lihasmassi vähenemine, mis omakorda põhjustab baasainevahetuse halvenemist. Blue jt (2018) järeldasid kolmenädalases uuringus, et HIIT-i treening võib olla tõhus meetod ülekaaluliste ja rasvunud isikute lihasmassi suurendamiseks. Enamikus HIIT-i protokollides kasutatakse veloergomeetrit, mis koormab peamiselt jalalihaseid. Eelnimetatud uuringus suurenes kolmenädalase veloergomeetril sooritatud treeningperioodi järel külgmise pakslihase ristiläbilõige HIIT-i rühmas 14% võrra.

HIIT-i ja/või MICT-i protokolli tõhusus kehakoostise muutumisel sõltub treeningu intensiivsusest ja ajalisest kestusest. Eelkõige HIIT-i puhul tuleks täiendavalt hinnata vastava treeningu sobivust ülekaaluliste ning rasvunute ja/või teiste riskirühma kuuluvate inimeste puhul. Ehkki mitmed uuringud kinnitavad HIIT-i efektiivsust rasvamassi ning vööümbermõõdu vähendamisel (Wewege jt 2017) MICT-i treeningu ees, on mõlemal treeningul kehakoostise muutumisel siiski omad plussid ja miinused (De Feo 2013).

Järeldused HIIT koosneb vahelduvatest suure intensiivsusega treeningintervallidest ja aktiivsetest taastumisintervallidest, samas MICT-i sooritatakse mõõduka intensiivsusega ühtlases tempos pikema aja jooksul. HIIT-i ja MICT-i treeningprotokollid erinevad peamiselt treeningu intensiivsuse ja kestuse poolest. HIIT-i treeningutega saavutatakse samaväärne energiakulu kui MICT-i treeninguga, kuid MICT-i protokollid on võrreldes 60

Nii HIIT kui ka MICT tagavad samaväärseid muutusi kehakoostises, eelkõige rasvamassi osas. HIIT-i treeningutest saadakse suuremad muutused rasvavabas massis võrreldes MICT-i treeningutega.

Allikaloend Blue, M. N. M., Smith-Ryan, A. E., Trexler, E. T., Hirsch, K. R. (2018). The effects of high intensity interval training on muscle size and quality in overweight and obese adults. Journal of Science and Medicine in Sport, 21(2): 207–212.

Boutcher, S. H. (2011). High-Intensity Intermittent Exercise and Fat Loss. Journal of Obesity, 2011: 1–10.

Buchheit, M., Laursen, P. B. (2013). High-Intensity Interval Training, Solutions to the Programming Puzzle. Sports Medicine, 43(10): 927–954.

Colberg, S. R., Sigal, R. J., Yardley, J. E., Riddell, M. C., Dunstan, D. W., Dempsey, P. C., Horton, E. S., Castorino, K., Tate, D. F. (2016). Physical Activity/Exercise and Diabetes: A Position Statement of the American Diabetes Association. Diabetes Care, 39(11): 2065–2079.

De Feo, P. (2013). Is high-intensity exercise better than moderate-intensity exercise for weight loss? Nutrition, Metabolism and Cardiovascular Diseases, 23(11): 1037–1042.

Donnelly, J. E., Blair, S. N., Jakicic, J. M., Manore, M. M., Rankin, J. W., Smith, B. K. (2009). Appropriate Physical Activity Intervention Strategies for Weight Loss and Prevention of Weight Regain for Adults. Medicine & Science in Sports & Exercise, 41(2): 459–471.

Gibala, M. J., Little, J. P., MacDonald, M. J., Hawley, J. A. (2012). Physiological adaptations to low-volume, high-intensity interval training in health and disease. The Journal of Physiology, 590(5): 1077–1084.

Hong, H. R., Jeong, J. O., Kong, J. Y., Lee, S. H., Yang, S. H., Ha, C. D., Kang, H. S. (2014).

Effect of walking exercise on abdominal fat, insulin resistance and serum cytokines in obese women. Journal of Exercise Nutrition and Biochemistry, 18(3): 277–285.

61

Artiklid lõputöödest

HIIT-i protokollidega ajaliselt mahukamad. HIIT-i treening on olemuselt anaeroobne, MICT-i treening aeroobne. Teatud rahvastikurühmade seas on HIIT nauditavam treeningmeetod kui MICT, kuid teatud tervisehäiretega inimeste puhul on MICT siiski ohutum treening.

Artiklid lõputöödest

Hussain, S. R., Macaluso, A., Pearson, S. J. (2016). High-Intensity Interval Training Versus Moderate-Intensity Continuous Training in the Prevention/Management of Cardiovascular Disease. Cardiology in Review, 24(6): 273–281.

Keating, S. E., Johnson, N. A., Mielke, G. I., Coombes, J. S. (2017). A systematic review and meta-analysis of interval training versus moderate-intensity continuous training on body adiposity. Obesity Reviews, 18(8): 943–964.

Keating, S. E., Machan, E. A., O’Connor, H. T., Gerofi, J. A., Sainsbury, A., Caterson, I. D., Johnson, N. A. (2014). Continuous Exercise but Not High Intensity Interval Training Improves Fat Distribution in Overweight Adults. Journal of Obesity, 2014: 1–12.

Kessler, H. S., Sisson, S. B., Short, K. R. (2012). The Potential for High-Intensity Interval Training to Reduce Cardiometabolic Disease Risk. Sports Medicine, 42(6): 489–509.

Kong, Z., Fan, X., Sun, S., Song, L., Shi, Q., Nie, J. (2016). Comparison of High-Intensity Interval Training and Moderate-to-Vigorous Continuous Training for Cardiometabolic Health and Exercise Enjoyment in Obese Young Women: A Randomized Controlled Trial. PLOS ONE, 11(7): e0158589.

Lazzer, S., Tringali, G., Caccavale, M., De Micheli, R., Abbruzzese, L., Sartorio, A. (2016). Effects of high-intensity interval training on physical capacities and substrate oxidation rate in obese adolescents. Journal of Endocrinological Investigation, 40(2): 217–226.

Liu, J. X., Zhu, L., Deng, J. M. (2019). The effects of high-intensity interval training versus moderate-intensity continuous training on fat loss and cardiometabolic health in pediatric obesity. Medicine, 98(10): e14751.

Lunt, H., Draper, N., Marshall, H. C., Logan, F. J., Hamlin, M. J., Shearman, J. P., Cotter, J. D., Kimber, N. E., Blackwell, G., Frampton, C. M. A. (2014). High Intensity Interval Training in a Real World Setting: A Randomized Controlled Feasibility Study in Overweight Inactive Adults, Measuring Change in Maximal Oxygen Uptake. PLOS ONE, 9(1): e83256.

Maillard, F., Pereira, B., Boisseau, N. (2017). Effect of High-Intensity Interval Training on Total, Abdominal and Visceral Fat Mass: A Meta-Analysis. Sports Medicine, 48(2): 269–288.

Martins, C., Kazakova, I., Ludviksen, M., Mehus, I., Wisloff, U., Kulseng, B., Morgan, L., King, N. (2016). High-Intensity Interval Training and Isocaloric Moderate-Intensity 62

Fitness in Obese Individuals. International Journal of Sport Nutrition and Exercise Metabolism, 26(3): 197–204.

Miyamoto-Mikami, E., Sato, K., Kurihara, T., Hasegawa, N., Fujie, S., Fujita, S., Sanada, K., Hamaoka, T., Tabata, I., Lemitsu, M. (2015). Endurance Training-Induced Increase in Circulating Irisin Levels Is Associated with Reduction of Abdominal Visceral Fat in Middle- Aged and Older Adults. PLOS ONE, 10(3): e0120354.

Norton, K., Norton, L., Sadgrove, D. (2010). Position statement on physical activity and exercise intensity terminology. Journal of Science and Medicine in Sport, 13(5): 496–502.

Ouerghi, N., Fradj, M. K. B., Bezrati, I., Khammassi, M., Feki, M., Kaabachi, N., Bouassida, A. (2017). Effects of high-intensity interval training on body composition, aerobic and anaerobic performance and plasma lipids in overweight/obese and normal-weight young men. Biology of Sport, 34(4): 385–392.

Patel, H., Alkhawam, H., Madanieh, R., Shah, N., Kosmas, C. E., Vittorio, T. J. (2017).

Aerobic vs anaerobic exercise training effects on the cardiovascular system. World Journal of Cardiology, 9(2): 134.

Pescatello, L. S., Arena, R., Riebe, D., Thompson, P. D. (toim). (2013). ACSM’s Guidelines for Exercise Testing and Prescription Ninth Edition. Philadelphia.

Physical Activity and Adults. WHO. https://www.who.int/dietphysicalactivity/factsheet_adults/en/ (20.04.2020).

Piana, N., Battistini, D., Urbani, L., Romani, G., Fatone, C., Pazzagli, C., Laghezza, L., Mazzeschi, C., De Feo, P. (2013). Multidisciplinary lifestyle intervention in the obese: Its impact on patients’ perception of the disease, food and physical exercise.

Nutrition, Metabolism and Cardiovascular Diseases, 23(4): 337–343.

Quindry, J. C., Franklin, B. A., Chapman, M., Humphrey, R., Mathis, S. (2019). Benefits and Risks of High-Intensity Interval Training in Patients With Coronary Artery Disease. The American Journal of Cardiology, 123(8): 1370–1377.

Ross, R. (2000). Reduction in Obesity and Related Comorbid Conditions after DietInduced Weight Loss or Exercise-Induced Weight Loss in Men. Annals of Internal Medicine, 133(2): 92.

63

Artiklid lõputöödest

Continuous Training Result in Similar Improvements in Body Composition and

Artiklid lõputöödest

Sallis, J. F., Bull, F., Guthold, R., Heath, G. W., Inoue, S., Kelly, P., Oyeyemi, A. L., Perez, L. G., Richards, J., Hallal, P. C. (2016). Progress in physical activity over the Olympic quadrennium. The Lancet, 388(10051): 1325–1336.

Thum, J. S., Parsons, G., Whittle, T., Astorino, T. A. (2017). High-Intensity Interval Training Elicits Higher Enjoyment than Moderate Intensity Continuous Exercise.

PLOS ONE, 12(1): e0166299.

Tjønna, A. E., Lee, S. J., Rognmo, Ø., Stølen, T. O., Bye, A., Haram, P. M., Loennechen, J. P., Al-Share, Q. Y., Skogvoll, E., Slørdahl, S. A., Kemi, O. J., Najjar, S. M., Wisløff, U. (2008). Aerobic Interval Training Versus Continuous Moderate Exercise as a Treatment for the Metabolic Syndrome: A Pilot Study. Circulation, 118(4): 346–354.

Trapp, E. G., Chisholm, D. J., Freund, J., Boutcher, S. H. (2008). The effects of highintensity intermittent exercise training on fat loss and fasting insulin levels of young women. International Journal of Obesity, 32(4): 684–691.

Vella, C. A., Taylor, K., Drummer, D. (2017). High-intensity interval and moderateintensity continuous training elicit similar enjoyment and adherence levels in overweight and obese adults. European Journal of Sport Science, 17(9): 1203–1211.

Weston, K. S., Wisløff, U., Coombes, J. S. (2013). High-intensity interval training in patients with lifestyle-induced cardiometabolic disease: a systematic review and meta-analysis. British Journal of Sports Medicine, 48(16): 1227–1234.

Wewege, M., van den Berg, R., Ward, R. E., Keech, A. (2017). The effects of highintensity interval training vs. moderate-intensity continuous training on body composition in overweight and obese adults: a systematic review and meta-analysis.

Obesity Reviews, 18(6): 635–646.

Zhang, H., Tong, T. K., Qiu, W., Zhang, X., Zhou, S., Liu, Y., He, Y. (2017). Comparable Effects of High-Intensity Interval Training and Prolonged Continuous Exercise Training on Abdominal Visceral Fat Reduction in Obese Young Women. Journal of Diabetes Research, 2017: 1–9.

64

The efficacy of a 9-month physiotherapy treatment program on spinal mobility for postural disorders: a case report Kirkke Reisberg, Caris-Helena Kaup Abstract A female, aged 40 years, took part in this study, complaining of stiffness and pain at T4–7 on extension, the limited neck and thoracic rotational movement to the left side, as well as the presence of thoracic hyperkyphosis, and the anteriorly translated head. The subject participated in multimodal physiotherapy program that consisted of therapeutic exercise, postural correction exercise, massage therapy and manual mobilizations. After the treatment program, an increased range of motion for neck extension, lateral flexion and rotation to the right side was noticed. No notable change in the range of motion for neck flexion and lateral flexion and rotation to the left side was detected. The thoracolumbar range of motion for flexion, extension, rotations and lateral flexion to the right side increased, yet the range of motion for lateral flexion to left somewhat decreased. It was concluded that the multimodal physiotherapy program was quite successful in increasing neck and thoracolumbar range of motion.

Keywords: hyperkyphosis, anteriorly translated head, physiotherapy, range of motion Sissejuhatus Meie kehahoid mõjutab mitut biomehaanilist, motoorse kontrolli ja tegevusvõime näitajat (Claus jt 2016). Usutakse, et kehaliste harjutustega on võimalik korrigeerida rühihäireid, ent vaatamata sellele, et harjutusprogrammidesse kaasatakse sageli rühti korrigeerivaid harjutusi, on 65

Artiklid lõputöödest

ÜHEKSAKUULISE FÜSIOTERAAPIAPROGRAMMI MÕJU LÜLISAMBA LIIKUVUSELE RÜHIHÄIRETE KORRAL: JUHTUMIUURING

Artiklid lõputöödest

eksperimentaalne teave nende tulemuslikkuse kohta piiratud või vastuoluline, samuti on ebaselge, millised harjutused on kõige tõhusamad (Bettany-Saltikov 2017, Bayattork jt 2020).

Uurimistöö eesmärk oli selgitada pikaajalise füsioteraapiaprogrammi (FTp) mõju hüperküfoosi ja pea eesasendiga naissoost uuritava lülisamba liikuvusele.

Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded.

1. Selgitada välja muutused lülisamba kaelaosa liikuvuses pärast FTp-d.

2. Selgitada välja muutused lülisamba torakolumbaalosa liikuvuses pärast FTp-d.

Võtmesõnad: hüperküfoos, pea eesasend, füsioteraapia, liigesliikuvus Metoodika Uuritav ja uuringu korraldus Uuringus osales selja- ja kaelavaevuste ning rühihäiretega 40-aastane naine. Uuring viidi läbi ajavahemikus 12. detsember 2018 kuni 30. september 2019. Alghindamisel oli uuritava kehamassiindeks 23,6 kg/m2 ning lõpphindamisel 22,6 kg/m2. Uuritav kurtis T4–7 jäikuse ja valu üle ekstensiooniliigutusel, kaela- ja rinnaosa rotatsiooni piiratuse üle vasakule, hüperküfoosi ning kaela eesasendi üle.

Lülisamba kaelaosa liikuvuse mõõtmiseks fleksioonil istus uuritav toolil, käed all, jalad toetusid põrandale, säär oli põlveliigesest 90o painutatud.

CROM-i (Cervical Range of Motion, PhysioSupplies, Holland) seade asetati uuritavale pähe. Uuritav sooritas maksimaalse kaelafleksiooni, näit fikseeriti sagitaaltasapinnaliselt paikneval inklinomeetril (Harman jt 2005, Audette jt 2010). Kaelaosa liikuvuse mõõtmiseks ekstensioonil sooritati maksimaalne kaelaekstensioon, näit fikseeriti inklinomeetril (Audette jt 2010).

66

Lülisamba kaelaosa liikuvuse mõõtmiseks rotatsioonil istus uuritav eespool toodud lähteasendis. Haaratsgoniomeetri (Tervise Abi OÜ, Eesti) telg asetati uuritava pea keskkohta, haarad suunati paralleelselt õlanukkide vahele tõmmatud mõttelise joonega. Uuritav tegi maksimaalse amplituudiga kaelarotatsiooni liigutuse, liikuv haar järgis nina liikumist, jäädes paralleelselt ninaseljaga, liikumatu haar jäi paralleelseks õlanukkide vahele tõmmatud mõttelise joonega. Näit loeti goniomeetri teljelt (Clarkson 2000). Mõõtmisi alustati rotatsiooniga paremale ja seejärel toimus rotatsioon vasakule.

Lülisamba torakolumbaalosa liikuvuse mõõtmiseks fleksioonil seisis uuritav, jalad õlgade laiuselt, käed all. Uurija tegi märke uuritava seitsmenda kaelalüli ogajätkele ja tagumis-ülemiste niudeluuogade vahelise joone keskele. Mõõdulindi 0-punkt asetati ülemisele märgitud punktile ja mõõdulinti vastu vaatlusaluse selga hoides mõõdeti vahemaa (cm) kahe punkti vahel. Uuritav sooritas maksimaalse lülisambafleksiooni ja uurija mõõtis. Arvutati näitude vahe. Uuritav naasis algasendisse ja lülisamba torakolumbaalosa liikuvuse mõõtmiseks ekstensioonil sooritas uuritav maksimaalse lülisambaekstensiooni ning uurija mõõtis uuesti. Arvutati näitude vahe (Reiman ja Manske 2009).

Lülisamba torakolumbaalosa liikuvuse mõõtmiseks lateraalfleksioonil seisis uuritav, jalad õlgade laiuselt, selg vastu seina, nii et kukal, õlavööde ja tuharad puutusid seinaga kokku ning kannad olid seinast 5 cm kaugusel, käed all, vastu reisi. Uurija märkis uuritava reiele keskmise sõrmeotsa asukoha algasendis ja pärast seda, kui uuritav oli sooritanud maksimaalse lateraalfleksiooni. Mõõdulindiga mõõdeti punktide kaugus üksteisest (cm) 67

Artiklid lõputöödest

Lülisamba kaelaosa liikuvuse mõõtmiseks lateraalfleksioonil istus uuritav CROM-i seadmega eespool toodud lähteasendis. Uuritav sooritas kaela maksimaalse lateraalfleksiooni paremale, näit fikseeriti frontaaltasapinnaliselt paikneval inklinomeetril (Audette jt 2010). Seejärel sooritati liigutus vasakule poole.

Artiklid lõputöödest

(Reiman ja Manske 2009). Mõõtmisi alustati lateraalfleksiooniga paremale ja jätkati liigutusega vasakule poole.

Lülisamba liikuvuse mõõtmiseks rotatsioonil istus uuritav teraapialaual, jalad toetusid põrandale, säär oli põlveliigesest 90o painutatud. Uurija tegi märke uuritava õlanukile ja vastaskehapoole reieluu suure pöörla kohale nahal. Uuritav asetas käed risti rinnale. Mõõdulindi alguskoht asetati märgitud kohale õlanukil, uuritava sõrme alla. Mõõdeti õlanuki ja vastaskehapoole reieluu suure pöörli vaheline kaugus algasendis ning maksimaalse rotatsiooni asendis. Arvutati näitude vahe (Reiman ja Manske 2009). Mõõtmisi alustati rotatsiooniga paremale ja seejärel jätkati rotatsiooniga vasakule.

Lülisamba liikuvuse hindamisel mõõdeti igal suunal kolm korda, arvesse võeti mõõtmiste keskmine väärtus. FTp viidi läbi uuritava kodus. Programm koosnes lülisamba kaela- ja rinnaosa mobilisatsiooniharjutustest, lihaseid tugevdavatest, lülisamba joondatust ning abaluude asendit korrigeerivatest harjutustest (Harman jt 2005, Bautmans jt 2010, Bennell jt 2010, Romano jt 2015, Bettany-Saltikov jt 2017, Katzman jt 2017, Rrecaj-Malaj jt 2020) ja posturaalsest treeningust (Katzman jt 2017).

Uuritav sooritas kodus harjutusi iseseisvalt, uurijaga kohtuti kord kuus ja uurija õpetas ka uusi harjutusi. Aktiivsete harjutuste kõrval rakendati torakaalosale manuaalseid manipulatsioone impulsiga (Vanti jt 2009, Miller jt 2017, Fortner jt 2018, Oakley jt 2018) ja pehmekoe massaaži seljale (Bennell jt 2010). Programmi on iseloomustatud tabelis 1.

68

Artiklid lõputöödest

Tabel 1. Uuringu käigus tehtud FTp iseloomustus.

Metoodika/harjutus

Aeg ja hulk

Massaaž

Kogu uuringu periood: 1x näd

Torakaalosa manipulatsioonid impulsiga

Kogu uuringu periood: 1x kuus

Torakaalosa mobiliseerimine füsiorullil (liigutades keha rullil üles ja alla )/ (segmentide kaupa)

5–10 min 5–10 min 5–10 min 5–10 min 5–10 min

1 näd / 4x 2–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x 23–40 näd / 2x

Torakaalosa ekstensioon koos abaluude retraktsiooniga (käed all, käed õlgadel)

40x 40x 30x 20x 30x 20x

1 näd / 4x 2–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–13 näd / 3x 14–22 näd / 3x 23–40 näd / 2x

Torakaalosa mobiliseerimine (käed vastu seina)

10x, hoid 2–3 s 10x, hoid 2–3 s 10x, hoid 2–3 s 10x, hoid 2–3 s 5x, hoid 2–3 s

1 näd / 4x 2–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x 23–40 näd / 2x

10x 10x 10x 10x

1 näd / 4x 2–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x

Torakaalosa ekstensioon ja rotatsioon füsiorullil

50x vasakule

6–10 näd / 5x

Torakaalosa rotatsioon istudes vastupanuga

50x vasakule 100x vasakule

6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x

Torakaalosa rotatsioon neljapunkti toetuses

10x kummalegi poole

11–22 näd / 3x

Torakaalosa translatsioon vastupanuga

50x vasakule 100x vasakule

6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x

„Kassiküür“

Periood / kordade arv

69

Artiklid lõputöödest

Metoodika/harjutus

Aeg ja hulk

Periood / kordade arv

Kummilint diagonaali

8–10x vasakule (sinine kumm) 8–10x vasakule (sinine kumm) 15x vasakule (sinine kumm) 20x vasakule (must kumm)

1 näd / 4x 2–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x

Abaluude protraktsioon (neljapunkti toetuses)

8x kummagi käega 10x kummagi käega 12x kummagi käega 15x kummagi käega 15x * 2 seeriat kummagi käega

9–10 näd / 5x 11 näd / 3x 12 näd / 3x 13–14 näd / 3x 14–22 näd / 3x

Pöial püsti (trapetslihase alumise osa aktiveerimine)

8–10x 8–10x 15x 20x * 2 seeriat 20x * 2 seeriat

1 näd / 4x 2–3 näd / 6x 4–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x

Abaluude allasurumine (trapetslihase alumise osa aktiveerimine)

5x, hoid 10 s 10x, hoid 10 s

11–12 näd / 3x 13–22 näd / 3x

Suure rinnalihase venitus

1x, hoid 15–20 s 1x, hoid 15–20 s 1x, hoid 15–20 s 1x, hoid 15–20 s

1 näd / 4x 2–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x

Nimme ruutlihase venitus

5x päeva jooksul, hoid 15–20 s 5x päeva jooksul, hoid 15–20 s 5x päeva jooksul, hoid 15–20 s 5x päeva jooksul, hoid 15–20 s 1x, hoid 15–20 s

1 näd / 4x 2–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x 23–40 näd / 2x

70

Aeg ja hulk

Periood / kordade arv

Parempoolse torakaalkõveruse korrektsioon füsiorullil

1x, hoid 2–3 min 1x, hoid 2–3 min 1x, hoid 2–3 min

6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x 23–40 näd / 2x

Kaela mobiliseerimine füsiorullil (rotatsioon)

5x kummalegi poole 10x kummalegi poole 1,30–2 min 1,30–2 min

1–3 näd / 3x 4–5 näd / 3x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x

Lõug vastu kaela seistes

20x 20x 15x 15x 20x 10x

1 näd / 4x 2–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–15 näd / 3x 16–22 näd / 3x 23–40 näd / 2x

Lõug vastu kaela selili

10x 15x 18x 20x 25x

6 näd / 5x 7–10 näd / 5x 11–13 näd / 3x 14–15 näd / 3x 16–22 näd / 3x

Sild (selili vaagna tõsted)

50x 50x * 2 seeriat 100x

6–7 näd / 5x 8–13 näd / 5x 14–22 näd / 3x

Poolkükid

25x 30x 35x

3–5 näd / 6x 6–10 näd / 5x 11–22 näd / 3x

x – kordade arv, * – korda, min – minut, s – sekund, näd – nädal

Andmete statistiline analüüs: keskmiste väärtuste leidmiseks kasutati andmetöötlusprogrammi Microsoft Excel 2010.

Tulemused Alg- ja lõpphindamisel saadud kaelaosa liikuvus fleksioonil (48,3º) ei erinenud (joonis 1).

71

Artiklid lõputöödest

Metoodika/harjutus

Artiklid lõputöödest

Joonis 1. Lülisamba kaelaosa liikuvus fleksioonil (2018. a dets. kuni 2019. a sept.).

Alghindamisel oli kaelaosa liikuvus ekstensioonil 58,3º, suurenedes lõpphindamisel 78,3º-ni (joonis 2).

Joonis 2. Lülisamba kaelaosa liikuvus ekstensioonil (2018. a dets. kuni 2019. a sept.).

Alghindamisel oli kaelaosa liikuvus lateraalfleksioonil nii paremale kui ka vasakule 30º. Lõpphindamisel oli liikuvus suurem, vastavalt 40º ja 43,3º (joonis 3).

72

Artiklid lõputöödest Joonis 3. Lülisamba kaelaosa liikuvus lateraalfleksioonil (2018. a dets. kuni 2019. a sept.).

Alghindamisel oli kaelaosa liikuvus rotatsioonil vasakule 70º ja paremale 60º, lõpphindamisel vastavalt 68º ja 65º (joonis 4).

Joonis 4. Lülisamba kaelaosa liikuvus rotatsioonil (2018. a dets. kuni 2019. a sept.).

Lülisamba torakolumbaalosa liikuvus Torakolumbaalosa liikuvus fleksioonil suurenes uuringu lõpuks märgatavalt – 4 cm võrra, olles alghindamisel 8 cm ja lõpphindamisel 12 cm (joonis 5).

73

Artiklid lõputöödest

Joonis 5. Lülisamba torakolumbaalosa liikuvus fleksioonil (2018. a dets. kuni 2019. a sept.).

Torakolumbaalosa liikuvus ekstensioonil oli lõpphindamisel 1 cm võrra suurem võrreldes algnäitajaga (joonis 6).

Joonis 6. Lülisamba torakolumbaalosa liikuvus ekstensioonil (2018.a dets. kuni 2019.a sept.).

Lülisamba liikuvus lateraalfleksioonil paremale suurenes uuringu lõppedes 2,3 cm võrra, lateraalfleksioon vasakule vähenes 0,7 cm võrra (joonis 7).

74

Artiklid lõputöödest Joonis 7. Lülisamba torakolumbaalosa liikuvus lateraalfleksioonil (2018. a dets. kuni 2019. a sept.).

Alghindamisel oli torakolumbaalosa liikuvus rotatsioonil vasakule 7,3 cm ja paremale 7,7 cm, suurenedes kogu uuringuperioodi jooksul märgatavalt, ning oli lõpphindamisel vastavalt 14 cm ja 12 cm (joonis 8).

Joonis 8. Lülisamba torakolumbaalosa liikuvus rotatsioonil (2018. a dets. kuni 2019. a sept.).

Arutelu Pärast FTp-d suurenes uuritaval liikuvus kaelaekstensioonil, lateraalfleksioonil ja rotatsioonil paremale ning jäi üsna muutumatuks fleksioonil ja 75

Artiklid lõputöödest

rotatsioonil vasakule. Torakolumbaalosa liikuvus fleksioonil ja ekstensioonil, rotatsioonil ning lateraalfleksioonil paremale suurenes, vähenedes pisut lateraalfleksioonil vasakule. Cho jt (2017) kasutasid kaela liikuvuse hindamiseks fleksioonil, ekstensioonil ja lateraafleksioonidel samuti CROM-i nagu käesolevas uuringus. Kooskõlas antud uuringu tulemustega leidsid uurijad, et kaela liikuvust suurendavad harjutused ja rinnaosa manuaalne mobilisatsioon suurendas kaelaosa liikuvust ekstensioonil, ent mitte fleksioonil pea eesasendi ja kaelavaluga uuritavatel. Samuti ei täheldatud märgatavaid muutusi kaela liikuvuses lateraalfleksioonil ja rotatsioonidel. Cho jt (2017) uuringus tehti pooltele uuritavatest kaela mobilisatsioone ja uuritavad ise tegid kaela stabilisatsiooniharjutusi.

Pooltele uuritavatest rakendati manuaalseid rinna ülemise osa (T1–2) mobilisatsioone ja uuritavad sooritasid sama piirkonna aktiivseid mobilisatsiooniharjutusi. Kaelaosa ekstensiooni suurendamisel oli rinnaosa harjutusprogramm mõnevõrra tõhusam kui kaelaosa harjutused. Ka käesolevas uuringus keskenduti rohkem rinnaosa aktiivsele ja passiivsele mobiliseerimisele, proportsionaalselt vähem harjutusi tehti kaelale, samuti ei tehtud kaelale passiivseid manuaalseid mobilisatsioone. Leidsime, et kõnealune FTp oli hüperküfoosi ja pea eesasendiga uuritava kaelaosa liikuvuse suurendamisel üsna tulemuslik, siiski ei suurenenud kaelarotatsioon vasakule, samuti ei vähenenud subjektiivselt rotatsiooni piiratus vasakule.

Harjutusprogramm sisaldas aktiivseid kaela- ja rinnaosa vasakpoolset rotatsiooni suurendavaid mobiilsus- ja jõuharjutusi. Torakolumbaalosas saavutasime ulatusliku aktiivse rotatsiooniliikuvuse paranemise mõlemapoolselt FTp järel, samuti tundis uuritav subjektiivselt, et rinnaosa liikuvuspiiratus rotatsioonil vasakule vähenes märgatavalt. Võimalik, et kaela liikuvuse suurendamiseks rotatsioonil vasakule / liikuvuspiiratuse kaebuse vähendamiseks pidanuks programmi lisama ka passiivsed kaela mobilisatsioonid nagu rinnaosas kasutatud mobilisatsioonid, et vähendada liigeste hüpomobiilsust ja lõhkuda pehmekoe liiteid (McNair jt 2007, Kanlayanaphotporn jt 2009). Siiski ei olnud Cho jt (2017) 76

Lihaste tugevdamine peaks toetama seisukohta, et „hea“ rühi hoidmiseks vajatakse vaid vähest lihastööd. Mida tugevam ja vastupidavam on lihas, seda vähem jõudu see vajab kehaasendi hoidmiseks (Harman jt 2005). Siiski ei leidnud Katzman jt (2017) kinnitust lülisamba ekstensorlihaste jõu suurenemise kohta kontrollrühmaga võrreldes, samuti ei leitud kompuutertomograafia abil muutusi lumbaalosa ekstensorlihaste tiheduses, kuid ei uuritud muutusi torakaalosa ekstensorlihaste tiheduses. Omakorda vastupidi leidsid Watson ja Trott (1993), et peavaludega patsientidel oli kaela ülemise osa fleksorlihaste jõud märksa väiksem ja pea eesasend suurem kui ilma peavaluta rühmas. On välja pakutud, et hüperküfoosi vähenemist võis põhjustada torakaalosa posturaalse treeninguga saavutatud parem lülisamba ekstensorlihaste aktivatsioonimuster (Katzman jt 2017), sest tunde kestvad staatiliste lülisamba fleksioonasendite eksperimentaalsed uuringud on näidanud lihase aktivatsioonimustri häirumist – nimelt on leitud lihasaktiivsuse vähenemist samaaegsete lihasspasmide ja ülierutuvuse esinemisega. Seda seostati kumulatiivsete lülisamba lumbaalosa häirete tekkega (Solomonow jt 2003). On märgitud ka seda, et vanusega suureneb ebanormaalne paraspinaalsete lihaste spontaanne aktiivsus lumbaalosas, mida on selgitatud patoloogilise 77

Artiklid lõputöödest

uuringus kaelaosa mobilisatsioonide ja harjutuste kombinatsioon rotatsiooniliikuvuse suurendamisel edukas. Samas oli Cho jt (2017) uuringu periood ka tunduvalt lühem kui meie uuring, kestes neli nädalat, ning kui teraapiaga oleks jätkatud kauem, võinuks tulemused liikuvuse osas olla paremad. Rinnaosas kaebas uuritav liikuvuspiiratust ekstensioonil ja rotatsioonil vasakule, uuringu järel suurenes objektiivselt nii torakolumbaalosa liikuvus ekstensioonil kui ka rotatsioonil vasakule, samuti vähenes liikuvuspiiratuse tunne. Programm sisaldas mitut harjutust rinnaosa ekstensorlihaste tugevdamiseks. Kuigi senini ei ole päris üheselt selge, kas lülisamba ekstensorlihaste jõud on tugev rühi determinant hüperküfoosiga patsientidel (Bansal jt 2014), näivad uurijad olevat teataval määral üksmeelel, et ekstensorlihaste jõu suurendamine võiks olla üks teraapia eesmärke (Bansal jt 2014, Bettany-Saltikov jt 2017).

Artiklid lõputöödest

küfoosi kujunemisega (Enomoto jt 2012), ning et lihasaktiivsuse vähendamine võiks olla teraapia eesmärk (Veiskrami jt 2020). Samuti esines ulatuslikuma hüperküfoosiga patsientidel õlaliigese fleksiooni tegemisel väljendunum lülisamba fleksor- ja ekstensorlihaste ko-kontraktsioon võrreldes nendega, kelle hüperküfoos oli väiksem. Lisaks täheldati suurema küfoosi korral suuremat m. erector spinae aktiivsust L3 ja T7 tasemel enne, kui nähtav õlafleksioon toimus, millele järgnes väiksem m. obliquus abdominis externus’e aktiivsus nähtava liigutuse alguses. Leidis kinnitust, et hüperküfoosi korral anterioorsemale asetunud keha raskuskese asetab suurema koormuse lülisamba ekstensorlihastele ja vähenenud koormuse kere fleksoritele (Greig jt 2014). Nagu Katzmani jt (2017) uuringus, kus uuritavatele anti ülesanne rakendada posturaalse treeningu käigus õpitud ideaalset kehahoidu päeva jooksul vähemalt kolm korda, integreeris uuritav ka käesolevas uuringus kuude kaupa neutraalset kehahoidu igapäevaellu tööl ja vabal ajal istudes, seistes ning kõndides, autosõidu ajal jne. Kasutades elektromüograafilist lihasaktiivsuse hindamist füsioteraapia meetodite mõju selgitamiseks ja võrdlemiseks, tooksid edaspidised uuringud väärtuslikku lisateavet lihaste aktivatsioonimustrite muutuste kohta (Katzman jt 2017) ning võiksid anda suuniseid kõige tõhusamate sekkumismeetodite kohta.

Peale lihaste tugevdamise peaks teraapia olema suunatud lülisamba painduvuse suurendamisele (Bettany-Saltikov jt 2017). Antud uuringus tegi uuritav mitmeid aktiivseid rinnaosa liikuvusharjutusi, eriti ekstensiooni ja vasakpoolse rotatsiooni suunal; mobiliseerimiseks kasutas uuritav ka vahurulli, samuti tehti rinnaosa passiivseid mobilisatsioone. Kokkuvõttes saame järeldada, et multimodaalne FTp aktiivsete ja passiivsete tehnikatega oli kaela- ja rinnaosa liikuvuse suurendamisel hüperküfoosi ning pea eesasendiga uuritaval üsna tulemuslik. Edaspidiseks soovitame uurida, kas passiivsete manuaalsete kaelaosa mobilisatsioonide lisamine pikemaajalisele teraapiaprogrammile annab lisaväärtust kaelaosa liikuvuse suurendamisel rotatsiooni suunal.

78

Pärast üheksa kuud väldanud FTp-d suurenes naissoost uuritaval torakolumbaalosa liikuvus fleksioonil ja ekstensioonil, rotatsioonil ning lateraalfleksioonil paremale, vähenedes õige pisut lateraalfleksioonil vasakule.

Allikaloend Audette, I., Dumas, J.P., Côté, J.N., De Serres, S.J. (2010). Validity and between-day reliability of the cervical range of motion (CROM) device. J Orthop Sport Phys, 40(5): 318–323.

Bansal, S., Katzman, W.B., Giangregorio, L.M. (2014). Exercise for improving agerelated hyperkyphotic posture: a systematic review. Arch Phys Med Rehab, 95(1): 129–140.

Bautmans, I., Van Arken, J., Van Mackelenberg, M., Mets, T. (2010). Rehabilitation using manual mobilization for thoracic kyphosis in elderly postmenopausal patients with osteoporosis. J Rehab Med, 42(2): 129–135.

Bayattork, M., Sköld, M.B., Sundstrup, E., Andersen, L.L. (2020). Exercise interventions to improve postural malalignments in head, neck, and trunk among adolescents, adults, and older people: systematic review of randomized controlled trials. J Exerc Rehab, 16(1): 36–48.

Bennell, K. L., Metthews, B., Greig, A., Briggs, A., Kelly, A., Sherburn, M., Larsen, J., Wark, J. (2010). Effects of an exercise and manual therapy program on physical impairments, function and quality-of-life in people with osteoporotic vertebral fracture: a randomised, single-blind controlled pilot trial. BMC Musculoskeletal Disorder, 11: 36.

Bettany-Saltikov, J., Parent, E., Romano, M., Villagrasa, M., Negrini, S. (2014). Physiotherapeutic scoliosis-specific exercises for adolescents with idiopathic scoliosis.

Eur J Phys Rehabil Med, 50(1): 111–121.

Bettany-Saltikov, J., Turnbull, D., Ng, S.Y., Webb, R. (2017). Management of spinal deformities and evidence of treatment effectiveness. Open Orthop J, 11: 1521–1547.

79

Artiklid lõputöödest

Järeldused Pärast üheksa kuud väldanud FTp-d suurenes naissoost uuritava liikuvus kaelaekstensioonil, lateraalfleksioonil ja rotatsioonil paremale ning jäi praktiliselt muutumatuks fleksioonil ja rotatsioonil vasakule.

Artiklid lõputöödest

Cho, J., Lee, E., Seungwon Lee, S. (2017). Upper thoracic spine mobilization and mobility exercise versus upper cervical spine mobilization and stabilization exercise in individuals with forward head posture: a randomized clinical trial. BMC Musculoskelet Disord, 18: 525.

Clarkson, H.M. (2000). Musculoskeletal Assessment: Joint Range of Motion and Manual Muscle Strength. USA: Lippincott Williams & Wilkins.

Claus, A.P., Hides, J.A., Moseley, G.L., Hodges, P.W. (2016). Thoracic and lumbar posture behaviour in sitting tasks and standing: progressing the biomechanics from observations to measurements. Appl Ergon, 53 Pt A: 161–168.

Enomoto, M., Ukegawa, D., Sakaki, K., Tomizawa, S., Arai, Y., Kawabata, S. (2012).

Increase in paravertebral muscle activity in lumbar kyphosis patients by surface electromyography compared with lumbar spinal canal stenosis patients and healthy volunteers. J Spinal Disord Tech, 25: E167–173.

Fortner, M.O., Oakley, P.A., Harrison, D.E. (2018). Alleviation of chronic spine pain and headaches by reducing forward head posture and thoracic hyperkyphosis: a CBP® case report. J Phys Ther Sci, 30(8): 1117–1123.

Greig, A.M., Briggs, A.M., Bennell, K.L., Hodges, P.W. (2014). Trunk muscle activity is modified in osteoporotic vertebral fracture and thoracic kyphosis with potential consequences for vertebral health. PLoS One, 9(10): e109515.

Harman, K., Hubley-Kozey, C.L., Butler, H. (2005). Effectiveness of an exercise program to improve forward head posture in normal adults: a randomized, controlled 10-week trial. J Man Manip Ther, 13: 163–176.

Kanlayanaphotporn, R, Chiradejnant, A, Vachalathiti, R. (2009). The immediate effects of mobilization technique on pain and range of motion in patients presenting with unilateral neck pain: a randomized controlled trial. Arch Phys Med Rehabil, 90(2): 187–192.

Katzman, W.B., Vittinghoff, E., Lin, F., Schafer, A., Long, R.K., Wong, S., Gladin, A., Fan, B., Allaire, B., Kado, D.M., Lane, N.E. (2017). Targeted spine strengthening exercise and posture training program to reduce hyperkyphosis in older adults: results from the study of hyperkyphosis, exercise, and function (SHEAF) randomized controlled trial. Osteoporos Int, 28(10): 2831–2841.

80

cervical spine range of motion and position sense prior to and after joint mobilization. Man Ther, 12(4): 390–394.

Miller, J.E., Oakley, P.A., Levin, S.B., Harrison, D.E. (2017). Reversing thoracic hyperkyphosis: a case report featuring mirror image® thoracic extension rehabilitation. J Phys Ther Sci, 29(7): 1264-1267.

Oakley, P. A., Jaeger, J. O., Brown, J. E., Polatis, T. A., Clarke, J. G., Whittler, C. D., Harrison, D. E. (2018). The CBP® mirror image® approach to reducing thoracic hyperkyphosis: a retrospective case series of 10 patients. J Phys Ther Sci, 30(8): 1039–1045.

Reiman, M.P., Manske, R.C. (2009). Functional Testing in Human Performance. USA: Champaign.

Romano, M., Negrini, A., Parzini, S., Tavernaro, M., Zaina, F., Donzelli, S., Negrini, S. (2015). SEAS (Scientific Exercises Approach to Scoliosis): a modern and effective evidence-based approach to physiotherapic specific scoliosis exercises. Scoliosis, 10: 3.

Rrecaj-Malaj, S., Beqaj, S., Krasniqi, V., Qorolli, M., Tufekcievski, A. (2020). Outcome of 24 weeks of combined schroth and pilates exercises on cobb angle, angle of trunk rotation, chest expansion, flexibility and quality of life in adolescents with idiopathic scoliosis. Med Sci Monit Basic Res, 26: e920449-1–e920449–10.

Solomonow, M., Zhou, B.H., Baratta, R.V., Burger, E. (2003). Biomechanics and electromyography of a cumulative lumbar disorder: response to static flexion. Clin Biomech (Bristol, Avon), 18(10): 890–898.

Vanti, C., Ferrari, S., Morsillo, F., Tosarelli, D., Pillastrini. (2008). Manual therapy for non-specific thoracic pain in adults: review of the literature. J Back Musculoskelet, 143–152.

Veiskarami, M., Aminian, G., Bahramizadeh, M., Ebrahimzadeh, F., Arazpour, M., Abdollahi, I., Fadayevatan, R. (2020). Design, implementation and preliminary testing of a novel orthosis for reducing erector spinae muscle activity and improving balance control for hyperkyphotic elderly subjects. J Biomed Phys Eng, 10(1).

Watson, D.H., Trott, P.H. (1993). Cervical headache: an investigation of natural head posture and upper cervical flexor muscle performance. Cephalalgia, 13(4): 272–284.

81

Artiklid lõputöödest

McNair, PJ, Portero, P, Chiquet, C, Mawston, G, Lavaste, F. (2007). Acute neck pain:

Artiklid lõputöödest

DIABEEDIST TINGITUD DISTRESS, TEKKEPÕHJUSED JA LEEVENDAMISVÕIMALUSED Diabetes-Related Distress: Causes and Reduction Birgita Eva Tamm, Eve-Merike Sooväli, Maarja Vislapuu Abstract Approximately every fourth person with diabetes has high diabetes-related distress. To the best of authors knowledge, no study exists that has evaluated diabetes-related distress in Estonia. Diabetes-related distress refers to negative emotions related to worries and fears in several areas of diabetes care and management. Patient-centered psychosocial care for people with diabetes requires problem identification, psychosocial evaluation, and intervention.

The aim of the theoretical study was to describe the causes of diabetes-related distress, screening possibilities and reduction opportunities for people with type I and type II diabetes. Based on the aim, two research objectives were set: 1) Describe the main causes of diabetes-related distress, 2) Describe the assessment of diabetes distress and opportunities for distress reduction According to literature, the main causes of diabetes-related distress were: fear of hypoglycemia, worry of diabetes complications, regimen-related distress and distress of healthcare system. The two most commonly used screening tools to assess diabetes-related distress were: The Problem Areas in Diabetes Scale (PAID) and The Diabetes Distress Scale (DDS). Patient-centered healthcare, motivational interviewing, patient teaching and informing, problem-solving therapy with realistic goals has shown positive effect for reducing diabetes distress. Support from health care providers, family and peers had a key role in managing and reducing diabetes-related distress. Based on evidence-based sources, this thesis is the first to describe the concept of “diabetes-related distress” in the nursing field in Estonian.

Keywords: diabetes-related distress, causes, assessment, reduction.

82

Diabeet kroonilise haigusena võib mõjutada füüsilise tervise kõrval negatiivselt ka vaimset tervist. Teadlased on uurinud diabeediga kaasnevaid negatiivseid emotsioone. Hinnanguliselt on igal neljandal haigust põdeval inimesel diabeedist tingitud distress (Dennick jt 2015). Rahvusvahelises uuringus (DAWN2), milles osales üle maailma 17 riigist 8596 inimest, esines diabeedist tingitud suurenenud distressi keskmiselt 44,6% vastanutest. Diabeedist tingitud distressi esines USA-s 22%, Saksa- ja Inglismaal 27%, Poolas 56% ning Venemaal 58% uuritavatest. Kõige vähem esines distressi Madalmaades ja kõige rohkem Alžeerias (Niccoluci jt 2013).

Austraalia uuringuaruande (MILES2) kohaselt esines diabeedist tingitud suurenenud distressi eelkõige I tüüpi diabeeti põdevate täiskasvanute seas (24%), insuliinravi saavatel II tüüpi diabeetikutel (20%) ja insuliinravita II tüüpi diabeetikutel (11%) (Ventura jt 2016).

Diabeedist tingitud distressi (diabetes distress) iseloomustab emotsionaalne frustratsioon, mure ja stress. Haiguse põhjustatud negatiivsed emotsioonid tekitavad inimestele muret ja/või hirme, nt hilistüsistuste tekkimise ees, veresuhkru kõikumise pärast, hüpoglükeemia episoodide esinemise ja haiguskurnatuse ees (Fisher jt 2015). Diabeedist tingitud distress erineb depressioonist eelkõige selle poolest, et sellel on haigusspetsiifiline etioloogia. Stressi tekitava valdkonna alusel saab tegeleda 83

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Diabeet on krooniline haigus, mille korral kõhunääre ei tooda insuliini või on selle toime organismis puudulik. Aja jooksul võib see viia südame, veresoonte, silmade, neerude ja närvide kahjustusteni. (WHO i.a, Eesti Diabeediliit i.a ). Rahvusvahelise Diabeediföderatsiooni (International Diabetes Federation, IDF) andmetel oli 2017. aastal maailmas 425 miljonit diabeeti põdevat inimest (IDF 2017). Prognostiliselt on maailmas 2045. aastaks 645 miljonit diabeeti põdevat inimest. Eesti Diabeediliidu andmetel on Eestis haigust diagnoositud umbes 70 000 inimesel, kellest ligikaudu 7000 põevad I tüüpi diabeeti ja 60 000–65 000 inimest II tüüpi diabeeti (Eesti Diabeediliit i.a).

Artiklid lõputöödest

haigusest tuleneva probleemiga (Fisher jt 2014). Kõrge distressitase on seotud glükohemoglobiini suurenenud väärtustega (HbA1c tase), halva enesehooldusega, nõrga enesekindlusega, samuti halvenenud toitumis- ja liikumisharjumustega (Fisher jt 2015, Young-Hyman jt 2016).

Ameerika Diabeediassotsiatsioon (ADA) on seisukohal, et diabeeti põdeva patsiendi psühhosotsiaalne tugi peab olema patsiendikeskne, integreeritud interdistsiplinaarsesse meeskonnatöösse ning tagatud kõigile diabeeti põdevatele inimestele. Patsiendikeskse individuaalse psühhosotsiaalse toetuse tagamiseks on tähtis probleemi väljaselgitamine, psühhosotsiaalse seisundi hindamine ja tegevuste rakendamine (YoungHyman jt 2016, ADA 2019). Diabeedist tingitud distressi objektiivseks hindamiseks kasutatakse erinevaid mõõdikuid, mille tulemustele tuginedes saab ülevaate patsiendi psühhosotsiaalsest seisundist. Kirjanduses viidatakse, et laialdaselt on kasutuses kaks skaalat: The Problem Areas in Diabetes Scale (PAID) ja diabeedi distressiskaala (The Diabetes Distress Scale, DDS) (Schmitt jt 2016).

Diabeedist tingitud distressi käsitlemine pakkus huvi, sest Eestis pööratakse suurt tähelepanu patsiendi füüsilisele seisundile ja veresuhkru väärtuste kontrolli all hoidmisele, kuid tähelepanuta jääb diabeetikust patsiendi psühhosotsiaalne seisund. Eestis pole varem uuritud diabeedist tingitud distressi ja selle mõju tervisele. Kroonilise haigusega inimese nõustamisel ravirežiimi osas on tähtis märgata, hinnata ja toetada ka vaimset tervist.

Tõenduspõhisel kirjandusel põhineva teoreetilise uurimistöö eesmärk oli kirjeldada I ja II tüüpi diabeeti põdevate täiskasvanute haigusega kaasnevaid peamisi distressi tekkepõhjuseid, distressi hindamist ning võimalusi distressi leevendamiseks. Sõnastati kaks uurimisülesannet.

1. Kirjeldada diabeedist tingitud distressi peamisi tekkepõhjusi.

84

Kirjandusülevaate koostamiseks töötati läbi 39 allikat, millest 34 olid teadusartiklid ja viis olid üldtunnustatud organisatsioonide kodulehed või juhendid. Valdavalt kasutati töös allikaid, mis olid ilmunud ajavahemikus 2009–2019.

Võtmesõnad: diabeedist tingitud distress, tekkepõhjused, hindamine, leevendamine.

Tulemused ja arutelu Kirjanduse analüüsist selgus, et diabeetikute distressi tekkepõhjused on peamiselt seotud erinevate hirmudega. Kajastuvad hirmud on valdavalt seotud hüpoglükeemiaga ja hilistüsistustega erinevates organsüsteemides. Uuringud näitavad, et hirm nii hüpoglükeemia kui ka hilistüsistuste ees ei ole seotud diabeedi tüübiga (Henricks ja Henricks 1998, Balfe 2013, Niccoluci jt 2013, Ventura jt 2016, Kuniss jt 2018 ). On toodud välja, et naistel esineb diabeedist tingitud distressi rohkem kui meestel (Andebro jt 2014, Kuniss jt 2018). Suure valimiga uuringus DAWN2 esines 44,6% osalenutest diabeedist tingitud distressi tugevnemine ning varieerus erinevates riikides vahemikus 22–58%. Tulemustest selgus, et rohkem kui pooltel osalenutest esines hirm hüpoglükeemia episoodi ees (Niccoluci 2013). Allikate analüüsist võib järeldada, et peamiselt kardetakse diabeedi juhtimisest tekkinud tagajärgi, milleks on hüpoglükeemiline kooma ja diabeedi hilistüsistused (Henckriks ja Henricks 1998, Balfe jt 2013, de Groot jt 2016, Tanenbaum jt 2016). Samas tõi Andebro jt (2014) uuring välja peale hirmu hüpoglükeemia tagajärgede ees ka diabeetikute kartuse hüpoglükeemia sümptomite kogemise ees. Ravimata hüpoglükeemiline kooma võib lõppeda halvimal juhul letaalselt ja diabeedi hilistüsistuse tulemuseks võib olla ühe või teise organsüsteemi osaline või täielik kaotus. Autori arvates saab diabeetikust patsiendi distressi leevendada teadmiste suurendamisega haiguse kohta. Õe ja arsti osa on 85

Artiklid lõputöödest

2. Kirjeldada distressi hindamisvõimalusi ja väljavaateid distressi leevendamiseks.

Artiklid lõputöödest

õpetada patsienti varaseid hüpoglükeemia sümptomeid ära tundma, et ennetada hüpoglükeemilist koomat. Uurija hinnangul on Eestis I tüüpi diabeedi põdevatele patsientidele piisavalt hästi õpetatud hüpoglükeemia sümptomite äratundmist ning selle korral tegutsemist. Võib-olla rõhutatakse nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele liiga vähe, et ka mõni II tüüpi diabeedi ravim (nt sulfonüüluurea) peale insuliini võib kõrvaltoimena tekitada hüpoglükeemia episoodi. Aina enam kasutatakse II tüüpi diabeetikute ravis lisaks suukaudsele ravile insuliini süstimist, mistõttu tuleb ka II tüüpi diabeetikuid teavitada insuliini kõrvaltoimest – hüpoglükeemiast. Ravimite kõrval võib hüpoglükeemia ohtu suurendada suurenenud füüsiline aktiivsus ja muutused toitumisharjumustes.

Erinevatest uuringutest selgus, et diabeetikute peamine hirm seoses hilistüsistustega on jäseme amputatsioon. Seda kinnitavad nii Hendricks ja Hendricks (1998), Balfe jt (2013) kui ka Tanenbaumi jt (2016) uuringutulemused. Teised hirmud seoses hilistüsistustega olid järgmised: kardiovaskulaarsed haigused, nefropaatia, neuropaatia, retinopaatia, infarkt, funktsioneerimise kaotus (Hendricks ja Hendricks 1998), mure tuleviku pärast ja vereringe häired (Balfe jt 2013, Kuniss jt 2018). Kunissi jt (2018) uuringust selgus, et diabeetikute mure hilistüsistuste pärast oli liialdatud.

Millest tuleneb diabeetikute liigne muretsemine hilistüsistuse pärast?

Autor arvab, et see võib tuleneda ühelt poolt sotsiaalmeedia, diabeetikute tugirühmade ja ka tervishoiusüsteemi tõttu, kus inimesi hirmutatakse äärmuslike juhtumitega. Enamasti seostatakse jäseme amputatsiooni kohe diabeediga, kuid on ka teisi haigusi ja olukordi, mis võivad selleni viia. Tervishoiutöötaja üks rolle on kuulata patsiendi hirme ja muresid seoses haigusega ning leevendada haigusest tulenevat distressi. Seda kinnitasid nii Balfe jt (2013), Stuckey (2014) kui ka Wardian ja Sun (2014).

Tervishoiutöötaja saab aidata kaasa patsiendi hilistüsistuste ennetamisele või nende tekke edasilükkumisele. Teavitades patsienti iga-aastasest silmapõhjade kontrolli vajadusest, saab dünaamikas jälgida võimalikke muutusi. Selle kõrval on samuti tähtis iga-aastane jalgade kontroll perearsti, endokrinoloogi või diabeediõe juures, et kontrollida neuropaatia 86

Allikate analüüsist selgus, et peale haigusega seotud hirmude on diabeetikute distressi allikaks igapäevane haiguse juhtimine, st ravirežiimiga seotud distress. Ravist tulenev tugev distress mõjutab negatiivselt eelkõige diabeetikute HbA1c sisaldust, ravirežiimi jälgimist ja insuliini annustamist (Hesslet jt 2014, Hessler jt 2017, Wardian jt 2018). Lähtudes Tanenbaumi jt (2016) ning Wardiani jt (2018) uuringutest, sõltus ravist tulenev distress patsiendi raviviisist. 60% insuliinravil olnud patsientidest kirjeldas märkimisväärset distressi, mis tulenes otseselt raviga kaasnevast süstimisvajadusest (Tanenbaum 2016). Insuliini süstimine tekitab patsiendile distressi, eriti pärast diagnoosi saamist ja raviviisi vahetust (tablettravilt süsteravile, pumbaravilt süsteravile). Õe ja diabeediõe osa on uurija hinnangul teavitada patsienti tänapäevastest glükoosisisalduse jälgimise ja ravivahendite võimalustest (pidev glükoosisisalduse jälgimise sensor, insuliinipump, süsteport), et leevendada patsiendi ravirežiimiga seotud distressi ja parandada seeläbi elukvaliteeti.

Diabeeti põdevate inimeste jaoks võib distressi tekitada nii tervishoiusüsteemi korraldus kui ka tervishoiuteenuse osutaja. Balfe jt (2013) Iirimaal läbi viidud uuringus tekitasid diabeetikutele pettumust pikad ravijärjekorrad, lühikesed vastuvõtuajad ja abivahendite (nt insuliinipumba) keeruline kättesaadavus. Seevastu Beverly jt (2012) Bostonis läbi viidud uuringus oli 97% diabeetikutest oma raviarstiga rahul. Osalenud usaldasid ja hindasid kõrgelt patsiendi ja arsti vahelisi suhteid. Ka Eestis on probleemiks pikk ooteaeg endokrinoloogi või diabeediõe vastuvõtule.

Vastuvõtuks planeeritud aeg on ligikaudu 20 minutit, mis on patsiendi jaoks lühike ning arstil ei ole analüüside ja ravi korrigeerimise kõrvalt aega patsiendi vaimse tervise jaoks. Samuti võiks pereõdede diabeedialane täienduskoolitus kergendada perearstide ja eriarstide töökoormat, tehes patsientidele haigusega seonduva teabe paremini kättesaadavaks.

87

Artiklid lõputöödest

või jalahaavade olemasolu. Tervishoiutöötajal on kandev osa teavitada patsienti diabeediravi eesmärkväärtustest ning sellest, milline peaks olema HbA1c sisaldus, et vähendada hilistüsistuste tekkeriski.

Artiklid lõputöödest

Insuliinipump ja sellega kaasnevad tarvikud ei kuulu Eestis Haigekassa kompenseeritavate meditsiiniseadmete alla, mis on autori arvates täiskasvanud diabeetikutele üks distressi allikaid.

Millal, kuidas ja millega diabeedihaige inimese distressitaset hinnata ning kuidas seda leevendada? Patsiendi emotsionaalse reaktsiooni hindamiseks kasutatakse peamiselt kahte skaalat, PAID skaalat ja DDS-i skaalat (Polonsky jt 1995, Polonsky jt 2005, Schmitt jt 2016). Ükski teadusartikkel ega ADA ei soovita üheselt kasutada ainult ühte skaalat. Mitmed uuringud on neid kahte skaalat distressi hindamiseks võrrelnud, toonud välja ühe või teise eelised ja puudused. Schmitti jt (2016) uuring kinnitas, et mõlemad skaalad on patsiendi distressi hindamiseks võrdselt usaldusväärsed. Selle eest leidsid Fenwick jt (2016), et PAID skaala on ainuõige vahend diabeedist tingitud distressi hindamiseks. Uurija arvates võiks Eestis leida kasutust PAID või DDS-i skaala, olles osa kliinilisest praktikast nagu VAS-i skaala valu hindamisel. Tekitab küsimust, et kui ADA ravijuhendi üks osa on patsiendi psühhosotsiaalse seisundi hindamine, siis miks ei võiks ka Eestis olla see osa ravijuhendist. Nii ADA kui ka Dennick jt (2015) leiavad, et distressitaset tuleb hinnata järgmistel juhtudel: kui ravieesmärgid pole saavutatud, kui on tekkinud tüsistused, kui muudetakse ravirežiimi, haiguse ägenemise korral. Kui patsiendil on pikema perioodi vältel olnud suur HbA1c sisaldus vaatamata ravisoovitustele, tasuks õel/diabeediõel mõelda patsiendi võimalike psühhosotsiaalsete takistuste peale. Andes patsiendile võimaluse hinnata diabeedist tingitud distressi, mõistab tervishoiutöötaja diabeedist tulenevaid probleeme ja oskab neile lahendusi välja pakkuda.

Erinevad uuringud on leidnud, et diabeedist tingitud distressi leevendamisel on abi olnud motiveerivast intervjueerimisest, patsiendi õpetamisest ja teavitamisest, probleemide lahendusele suunatud teraapiast (Fisher jt 2013, Sturt jt 2015, Mathiesen jt 2018). Sarnaselt Fisheri jt (2013) uuringule REDEEM rakendatakse Eestis juba praegu probleemi lahendusele suunatud õendusabi. Õe õppekava üks teemavaldkondi on 88

Järeldused I ja II tüüpi diabeeti põdevate täiskasvanud inimeste haigusest tingitud distress on seotud erinevate tekkepõhjustega, millest peamised on hirm hüpoglükeemia ees, hirm hilistüsistuste ees, ravirežiimiga seotud distress ja rahulolematus tervishoiuteenuse kättesaadavusega. Hirm hüpoglükeemia ja hilistüsistuste ees ei ole seotud diabeedi tüübiga ning naistel esineb diabeedist tingitud distressi rohkem kui meestel.

Diabeedist tingitud distressi hindamiseks on peamiselt kasutuses kaks usaldusväärset skaalat: The Problem Areas in Diabetes Scale (PAID) ja diabeedi distressiskaala (The Diabetes Distress Scale, DDS). Skaalasid sobib kasutada nii kliinilises praktikas diabeetikute psühhosotsiaalse seisundi hindamiseks kui ka teadustöö eesmärkidel. Diabeedist tingitud distressi soovitatakse hinnata patsiendi esmasel vastuvõtul, perioodiliste intervallidena või kui on tekkinud muutusi ravirežiimis ja terviseseisundis.

Diabeedist tingitud distressi leevendamisel on tähtsal kohal patsiendikeskne lähenemine, motiveeriv intervjueerimine, patsiendi õpetamine ja teavitamine, raviga seonduvate probleemide lahendamine ning realistlike eesmärkide seadmine. Peale selle on distressi leevendamisel ja sellega toimetulekul tähtis osa hoolival tervishoiutöötajal, perekonnal ning teiste diabeetikute toetusel.

Allikaloend American Diabetes Association. (2019). Standards of Medical Care in Diabetes 2019.

Diabetes Care, 42:(1): S1–S2.

89

Artiklid lõputöödest

õendusplaani koostamine, mis hõlmab endas probleemi väljaselgitamist, eesmärkide seadmist, vastavate tegevuste rakendamist ning hiljem hinnangu andmist. Diabeedist tingitud distressiga toimetulekuks võib abi olla kogemusnõustaja teenusest. Distressi leevendamisel ja sellega toimetulekul on väga tähtis osa hoolival ning kaastundlikul tervishoiutöötajal, toetaval perekonnal ja teiste diabeetikute toetusel (Balfe jt 2013, Nicolucci jt 2013, Stuckey 2014, Wardian ja Sun 2014).

Artiklid lõputöödest

Anderbro, T., Gonder-Frederick, L., Bolinder, J., Lins, P.-E., Wredling, R., Moberg, E., Johansson, U.-B. (2014). Fear of hypoglycemia: relationship to hypoglycemic risk and psychological factors. Acta Diabetol.

Balfe, M., Doyle, F., Smith, D., Sreenan, S., Brugha, R., Hevey, D., Conroy, R. (2013).

What’s Distressing about having Type 1 Diabetes? A qualitative study of young adults’ perspectives. BMC Endocrine Disorders, 13(1): 25.

Beverly, E. A., Ganda, O. P., Ritholz, M. D., Lee, Y., Brooks, K. M., Lewis-Schroeder, N. F., Weinger, K. (2012). Look Who’s (Not) Talking: Diabetic patients’ willingness to discuss self-care with physicians. Diabetes Care, 35(7): 1466–1472.

De Groot, M., Golden, S. H., Wagner, J. (2016). Psychological conditions in adults with diabetes. American Psychologist, 71(7): 552–562.

Dennick, K., Sturt, J., Hessler, D., Purssell, E., Hunter, B., Oliver, J., Fisher, L. (2015). High rates of elevated diabetes distress in research populations: A systematic review and meta-analysis. International Diabetes Nursing, 12(3): 93–107.

Eesti Diabeediliit. (i.a). Mis on diabeet?

Fenwick, E. K., Rees, G., Holmes-Truscott, E., Browne, J. L., Pouwer, F., Speight, J. (2016). What is the best measure for assessing diabetes distress? A comparison of the Problem Areas in Diabetes and Diabetes Distress Scale: results from Diabetes MILES–Australia. Journal of Health Psychology, 23(5): 667–680.

Fisher, L., Hessler, D., Glasgow, R. E., Arean, P. A., Masharani, U., Naranjo, D., Strycker, L. A. (2013). REDEEM: A Pragmatic Trial to Reduce Diabetes Distress. Diabetes Care, 36(9): 2551.

Fisher, L., Gonzalez, J. S., Polonsky, W. H. (2014). The confusing tale of depression and distress in patients with diabetes: a call for greater clarity and precision. Diabetic medicine : a Journal of the British Diabetic Association, 31(7): 764–772.

Fisher, L., Polonsky, W. H., Hessler, D. M., Masharani, U., Blumer, I., Peters, A. L, Strycker, L. A., Bowyer, V. (2015). Understanding the Sources of Diabetes Distress in Adults with Type I Diabetes. J Diabetes Complications. 29(4): 572–577.

Hendricks, L. E., Hendricks, R. T. (1998). Greatest Fears of Type 1 and Type 2 Patients About Having Diabetes: Implications for Diabetes Educators. The Diabetes Educator, 24(2): 168–173.

Hessler, D., Fisher, L., Glasgow, R. E., Strycker, L. A, Dickinsom., L. M., Arean, P. A., Masharani., U. (2014). Reductions in Regimen Distress Are Associated With 90

Hessler, D. M., Fisher, L., Polonsky, W. H., Masharani, U., Strycker, L. A., Peters, A. L., Bowyer, V. (2017). Diabetes distress is linked with worsening diabetes management over time in adults with type 1 diabetes. Diabetic medicine: a Journal of the British Diabetic Association, 34(9): 1228–1234.

International Diabetes Federation. (2017). IDF Diabetes Atlas - 8th edition.

Kuniss, N., Freyer, M., Müller, N., Kielstein, V., Müller, U. A. (2018). Expectations and fear of diabetes-related long-term complications in people with type 2 diabetes at primary care level. Acta Diabetologica.

Mathiesen, A. S., Egerod, I., Jensen, T., Kaldan, G., Langberg, H., Thomsen, T. (2018).

Psychosocial interventions for reducing diabetes distress in vulnerable people with type 2 diabetes mellitus: A systematic review and meta-analysis. Diabetes, Metabolic Syndrome and Obesity: Targets and Therapy, 12: 19–33.

Nicolucci, A, Burns, K. K., Holt, R.I.G., Comaschi, M., Hermanns, N., Ishii, H., Kokoszka, A., Pouwer, F., Skoylund, S.E., Skoylund, S.E, Stuckey, H., Tarkun, I., Vallis, M., Wens, J., Peyrot, M. (2013). Research: Educational and Psychological Issues Diabetes Attitudes, Wishes and Needs second study. (DAWN2TM): Cross-national benchmarking of diabetes-related psychosocial outcomes for people with diabetes.

Diabetic Medicine. doi: 10.1111/dme.12245 Polonsky, W. H., Anderson, B. J., Lohrer, P. A., Welch, G., Jacobson, A. M., Aponte, J. E., & Schwartz, C. E. (1995). Assessment of Diabetes-Related Distress. Diabetes Care, 18(6): 754–760.

Polonsky, W. H., Fisher, L., Earles, J., Dudl, R. J., Lees, J., Mullan, J., Jackson, R. A. (2005). Assessing Psychosocial Distress in Diabetes: Development of the Diabetes Distress Scale. Diabetes Care, 28(3): 626–631.

Schmitt, A., Reimer, A., Kulzer, B., Haak, T., Ehrmann, D., Hermanns, N. (2016). How to assess diabetes distress: Comparison of the Problem Areas in Diabetes Scale (PAID) and the Diabetes Distress Scale (DDS). Diabetic Medicine, 33(6): 835–843.

Stuckey, H. L., Mullan-Jensen, C. B., Reach, G., Kovacs Burns, K., Piana, N., Vallis, M., Peyrot, M. (2014). Personal Accounts of the Negative and Adaptive Psychosocial Experiences of People With Diabetes in the Second Diabetes Attitudes, Wishes and Needs (DAWN2) Study. Diabetes Care, 37(9): 2466–2474.

91

Artiklid lõputöödest

Improved Management and Glycemic Control Over Time. Diabetes Care, 37(3): 617– 624.

Artiklid lõputöödest

Sturt, J., Dennick, K., Hessler, D., Hunter, B.M Jennifer Oliver, Fisher, L. (2015).

Effective interventions for reducing diabetes distress: systematic review and metaanalysis. International Diabetes Nursing, 12: 40–5.

Tanenbaum, M. L., Kane, N. S., Kenowitz, J., Gonzalez, J. S. (2016). Diabetes distress from the patient’s perspective: Qualitative themes and treatment regimen differences among adults with type 2 diabetes. Journal of Diabetes and Its Complications, 30(6): 1060–1068.

Ventura AD, Browne JL, Holmes-Truscott E, Hendrieckx C, Pouwer F, Speight J (2016).

Diabetes MILES-2 2016 Survey Report. Diabetes Victoria, Melbourne.

Wardian, J. L., Tate, J., Folaron, I., Graybill, S., True, M., & Sauerwein, T. (2018). Who’s distressed? A comparison of diabetes-related distress by type of diabetes and medication. Patient Education and Counseling, 101(8): 1490–1495.

Wardian, J., Sun, F. (2014). Factors Associated With Diabetes-Related Distress: Implications for Diabetes Self-Management. Social Work in Health Care, 53(4): 364–381.

World Health Organisation, WHO. (i.a). Diabetes mellitus Young-Hyman, D., de Groot, M., Hill-Briggs, Felicia, Gonazalez, J., Hood, K., Peyroyt, M. (2016). Psychosocial Care for People With Diabetes: A Position Statement of the American Diabetes Association. Diabetes Care. 39(12): 2126–2140.

92

Artiklid lõputöödest

BARIAATRILISE OPERATSIOONI LÄBINUD TÄISKASVANUD INIMESTE KOGEMUSED SEOSES OPERATSIOONIKS VALMISTUMISEGA JA TOIMETULEKUGA IGAPÄEVAELU MUUTUSTEGA PÄRAST OPERATSIOONI Experiences with bariatric surgery: preparations and coping with everyday life after surgery Triin Põder, Liis Lozano, Siret Läänelaid Abstract Estonians’ experiences with bariatric surgery have not been studied before. The health-care workers could consider patient needs based on their experiences and provide appropriate measures of support. The aim of the final thesis is to describe the experiences of grownup patients, both before and after the operation.

We have focused on their preparation before surgery and how they were able to cope with changes in everyday life after surgery. Here, we analyse qualitative and descriptive data collected from 12 subjects (10 female and 2 male) with directed open-ended interviews. The data was collected until the saturation of the database occurred. All the interviews were recorded, transcribed and analysed by the method of inductive content analysis.

As the result of the research study, it became clear that the reasons why people chose bariatric surgery were connected with overweight, health problems and difficulties in movement. They obtained information about bariatric surgery from doctors and the internet, including the social media groups of bariatric patients. Participants expressed the need of better information from their doctors. After surgery, many chronic health problems disappeared or eased significantly. The subjects experienced difficulties adjusting to changed food tastes and small portions. Furthermore, the subjects expressed a desire for further nutritional and psychological counselling before and after the surgery.

The subjects experienced both support and condemnation from their relatives, 93

Artiklid lõputöödest

friends and society. After bariatric surgery, mostly positive changes occurred in self-esteem, but the worry of getting overweight again remained. Relationships and the quality of sex improved in most cases, but there were also the cases of increased relationship problems and breakups. Single people became more active in romantic relations.

Keywords: bariatric operation, experience, coping with everyday life.

Sissejuhatus Maailmas, sealhulgas Eestis, suureneb pidevalt ülekaaluliste ja rasvunud inimeste osakaal. Väga ülekaalulistel inimestel on normaalse kehakaalu saavutamine ainult konservatiivseid meetodeid kasutades (nagu dieet ja füüsilise aktiivsuse suurendamine) väga keeruline ja tihti jääb eesmärk kättesaamatuks (Reppo ja Volke 2014). Seetõttu on bariaatriline kirurgia praegu üks tõhusamaid ja pikatoimelisemaid raskekujulise rasvumise ravimeetod. Eestis on välja töötatud küll nii patsiendijuhendid kui ka ravijuhendid bariaatriliseks operatsiooniks (Bariaatrilise patsiendi...

2016), kus on välja toodud operatsiooni olemus, viisid ja ohud, samuti toitumissoovitused, nõuanded ning järelkontrolli tegemise kord, kuid sageli puudub inimestel teave, kuidas kohaneda elus toimuvate muutustega pärast operatsiooni. Bariaatrilise operatsiooni läbimine tähendab patsiendi jaoks eelkõige suurt elumuutust, mille tõttu võib igapäevaeluga toimetulekust saada tõsine proovikivi. Muutused hõlmavad peamiselt inimese menüüd, enesetaju, sotsiaalsust ja lähedasi suhteid.

Tutvudes mujal maailmas tehtud uurimistöödega on näha, et bariaatrilise operatsiooni läbinud inimeste kogemustest ilmneb rohkema teabe vajadus toitumise ja sotsiaalse toetuse kohta igapäevaeluga toimetulekul.

Eestis pole teadaolevalt varem bariaatrilise operatsiooni läbinute kogemuste kohta uurimistöid tehtud. Kirjeldades Eesti inimeste kogemusi seoses bariaatrilise operatsiooniga saame teada, missugused on nende vajadused ja võimalikud edaspidised toetusabinõud, mida tervishoiutöötajad saaksid operatsiooni läbinutele edaspidi pakkuda.

94

1. Kirjeldada bariaatrilise operatsiooni läbinud täiskasvanud inimeste kogemusi operatsiooniks valmistumisel/ettevalmistumisel.

2. Kirjeldada bariaatrilise operatsiooni läbinud täiskasvanud inimeste kogemusi seoses toimetulekuga igapäevaelu muutustega pärast operatsiooni.

Võtmesõnad: bariaatriline operatsioon, kogemused, kohanemine igapäevaeluga Metoodika Kvalitatiivses fenomenoloogilises uurimistöös osalejad olid täiskasvanud (vähemalt 18-aastased) inimesed, nii mehed kui ka naised, kes olid läbinud bariaatrilise operatsiooni, rääkisid eesti keelt ja olid nõus vabatahtlikult uurimistöös kaasa tegema. Lõplik valim koosnes 12 inimesest (kümnest naisest ja kahest mehest) ja nad moodustasid käepärase valimi.

Uuritavad leiti sotsiaalmeedia rühmast „Bariaatrilise kirurgia patsiendid“.

Uurimistöös osalemiseks saadeti nimetatud rühma kutse ja kutsuti inimesi uurimistööga liituma.

Andmete kogumiseks kasutati struktureerimata intervjuud. Intervjuu käigus paluti uuritavatel vabas vormis rääkida oma kogemustest seoses bariaatrilise operatsiooniga: ettevalmistustest enne operatsiooni ja igapäevaelu muutustest pärast operatsiooni. Intervjuude käigus esitati peegeldavaid ja täpsustavaid küsimusi. Intervjuusid koguti 2019. aasta augustist oktoobrini. Kõik intervjuud salvestati ning transkribeeriti TTÜ küberneetika instituudi foneetika- ja kõnetehnoloogia laboris välja töötatud veebipõhise kõnetuvastusprogrammiga (Alumäe jt 2018). Programmi

95

Artiklid lõputöödest

Kvalitatiivse uurimuse eesmärk oli kirjeldada bariaatrilise operatsiooni läbinud täiskasvanud inimeste kogemusi operatsiooniks valmistumisel ja igapäevaelu muutustega toimetulekul pärast operatsiooni. Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded.

Artiklid lõputöödest

antud teksti võrreldi audiosalvestistega, nii et intervjuud said sõna-sõnalt üles kirjutatud.

Induktiivse sisuanalüüsi tegemisel lähtuti (Elo ja Kyngäs 2008) kolmest etapist: 1) kirjalikust andmestikust koondati kokku ühesuguse tähendusega lihtsustatud väljendid; 2) sarnase sisuga lihtsustatud väljendid koondati rühmadesse, millest hiljem moodustati alakategooriad; 3) alakategooriatest moodustati ülakategooriad, mis omakorda koondati peakategooria alla ehk toimus abstraheerimine (siirdumine üksikult üldisele mõistele).

Uurimistöö läbiviimiseks saadi Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee luba (protokolli nr 294/T-26, 17.06.2019).

Tulemused 1. Bariaatrilise operatsiooni läbinute kogemused seoses operatsiooni valiku ja selleks valmistumisega Transkribeeritud intervjuude analüüsi käigus tuletati 48 esialgsest tähelepanekust 18 lihtsustatud väljendit, mis kirjeldasid bariaatrilise operatsiooni läbinute kogemusi seoses operatsiooni valiku ja selleks valmistumisega. Sisult sarnased lihtsustatud väljendid koondati kokku ning moodustati kolm alakategooriat; bariaatrilise operatsiooni valiku põhjused, bariaatrilise operatsiooni kohta teabe saamine, opereeritavate emotsioonid ja pere/sõprade suhtumine seoses bariaatriliseks operatsiooniks valmistumisega. Alakategooriast moodustus esimene ülakategooria „Bariaatilise operatsiooni läbinute kogemused seoses operatsiooni valiku ja selleks valmistumisega“.

Esimese alakategooria „Bariaatrilise operatsiooni valiku põhjused“ moodustasid lihtsustatud väljendid: liigne ülekaal, tervislikud põhjused, liikumisraskused, arsti soovitus, sõbra/pereliikme soovitus/eeskuju, soov tulevikus pere luua, soov jõuda lastega tegeleda, soov olla tulevikus terve ja sale, perekondlik kalduvus ülekaalule, ühiskonna negatiivne suhtumine 96

Näide andmebaasist: „Et võibki öelda, et põhilised põhjused olid siis nagu suur kehakaal ja kõrge vererõhk ja vähene jaks. Vähene liikumise võimalus ka, sest see põlv segas väga palju minu liikumist.“ Teise alakategooria „Bariaatrilise operatsiooni kohta teabe saamine“ moodustasid lihtsustatud väljendid: teabe saamine tervishoiutöötajalt, teabe leidmine internetist, teabe saamine teistelt operatsiooni läbinutelt.

Uuritavad said teavet internetist, arstidelt ja teistelt operatsiooni läbinutelt. Mõnede uuritavate arvates jäi arsti selgitusest väheseks.

Näide andmebaasist: „Ise guugeldasin kõige rohkem ja ka arstide poolt ei olnud väga palju, väike infovoldik ja kogu lugu.“ Kolmanda alakategooria „Opereeritavate emotsioonid ja pere ning sõprade suhtumine seoses operatsiooniks valmistumisega“ moodustasid lihtsustatud väljendid: ootusärevus, hirm, teadmatus, toetav suhtumine, hukkamõistev suhtumine. Põhilised enne operatsiooni esinenud emotsioonid olid ootusärevus ja hirm. Enim kardeti operatsiooni tüsistusi, surma operatsiooni ajal ja ka seda, kuidas tullakse toime toitumisega pärast operatsiooni. Kardeti ka seda, kuidas teised inimesed reageerivad nende otsusele teha bariaatriline operatsioon.

Näide andmebaasist: „Ei, no ütleme hirmu selle operatsiooni ees, /.../ mul oli lihtsalt see, et ma äkki ära suren/.../.“

97

Artiklid lõputöödest

ülekaalu. Uuritavate põhjused bariaatrilise operatsiooni kasuks otsustamisel olid enamasti seotud suure ülekaalu, sellest tingitud terviseprobleemide ja liikumisraskustega. Põhilised terviseprobleemid, mida välja toodi, olid kõrge vererõhk, 2. tüüpi diabeet (ka eeldiabeet), liigesevalud, kilpnäärme alatalitlus. Samuti toodi välja probleemid kehakaalu langetamisega. Kogeti ka teiste inimeste negatiivset suhtumist nende ülekaalu.

Artiklid lõputöödest

2. Bariaatrilise operatsiooni läbinute kogemused seoses igapäevaelu muutustega pärast operatsiooni Transkribeeritud intervjuude analüüsi käigus tuletati 145 esialgsest tähelepanekust 28 lihtsustatud väljendit, mis kirjeldasid bariaatrilise operatsiooni läbinute kogemusi seoses igapäevaelu muutustega pärast operatsiooni. Sisult sarnased lihtsustatud väljendid koondati kokku ja moodustati seitse alakategooriat: tervisega seotud kogemused, toitumisega seotud kogemused, füüsilise aktiivsusega seotud kogemused, minapildi ja kehatajuga seotud kogemused, lähedaste ja ühiskonna suhtumine bariaatrilisse operatsiooni, kogemused psühholoogilises plaanis, seksuaalsuse ja paarisuhetega seotud kogemused. Alakategooriatest moodustus teine ülakategooria „Bariaatrilise operatsiooni läbinute kogemused seoses igapäevaelu muutustega pärast operatsiooni“.

Esimese alakategooria „Tervisega seotud kogemused“ moodustasid lihtsustatud väljendid: operatsiooni tüsistused ja taastumine, üldine enesetunne, kehakaal, vererõhk, veresuhkur, liigesed, nahk, juuksed, küüned, kõrvetised, vitamiinipuudus, rauapuudus, muud tervisemuutused.

Enamikul uuritavatel kulges operatsioon tüsistusteta, kuid esines ka komplikatsioone: suurem haav probleemide tõttu maksaga, palavik ja infektsioon, juuste väljalangemine. Positiivsetest tervisega seotud muutustest toodi välja vererõhu alanemine, veresuhkrusisalduse vähenemine, jalgade paistetuse ja valu vähenemine ning üldine toonuse tõus ja energia juurdetulek.

Näide andmebaasist: „Minul langesid juuksed välja täpselt neljandast kuni kuuenda kuuni ja ikka ohtralt. Praegu mühinal kasvavad tagasi... mul pole vist elu sees nii head juuksed olnud.“ Negatiivsetest muutustest toodi välja kõrvetiste teke, veresuhkrusisalduse kõikumine ja sellega seotud dumping’u sündroom, seedeprobleemid, naha kuivus, vitamiinipuudus, rauavaegusaneemia, menstruaaltsükli muutused, külmatunne.

98

Näide andmebaasist: „Ses suhtes, et ikkagi peab hästi mõtlema, et mida sa sööd. Pigem ütleks, et ta on raske, sellepärast, et paljud toiduained ei sobi enam.

Et need tuleb nagu ise järgi katsetada ja vaadata, mis sobib ja mis ei sobi.“ Kolmanda alakategooria „Füüsilise aktiivsusega seotud kogemused“ moodustasid lihtsustatud väljendid: energia ja jõu muutused, liikumise mahu muutused. Liikumine muutus opereeritutele enamasti kergemaks ja rohkem meeldivamaks, läbitavad vahemaad pikenesid, oli rohkem jõudu ja energiat.

Näide andmebaasist: „Energiat tuli küll peale oppi kõvasti juurde. Töö tegemise osas läks ka paremaks /.../ võhma tuli kindlasti juurde.”

Neljanda alakategooria „Minapildi ja kehatajuga seotud kogemused“ moodustasid lihtsustatud väljendid: kogemused seoses minapildiga, kogemused seoses kehatajuga, riiete väljavahetamine ja stiilimuutused.

Minapildiga seoses suurenes rahulolu iseendaga, oldi rõõmsameelsem, tunti ennast sotsiaalsema ja atraktiivsemana. Kehatajuga seoses tunti suurt rõõmu vähenenud kehakaalust, mis tõi enamasti kaasa vajaduse garderoobi uuendamiseks.

Näide andmebaasist: „Jaa, seda kindlasti, (enesekindlus on tõusnud). Ja muidugi. meeste tähelepanu on tõusnud, seda küll tõsiselt.“

99

Artiklid lõputöödest

Teise alakategooria „Toitumisega seotud kogemused“ moodustasid lihtsustatud väljendid: maitsemeele muutused, toiduvaliku muutused, toidukoguste muutused, vajadus toitumisnõustamise järele, toitumishäired. Toitumisega seotud kogemustest toodi kõige enam välja muutused toidukogustes, toiduainete valikus ja maitsemeeles. Samuti esines probleeme ülesöömise ja oksendamisega, kogeti dumping’u sündroomi ning tunti puudust professionaalsest toitumisnõustamisest.

Artiklid lõputöödest

Viienda alakategooria „Lähedaste ja ühiskonna suhtumine operatsiooni“ moodustasid lihtsustatud väljendid: lähedaste suhtumine ja toetus, teiste inimeste suhtumine. Enamiku vastanute pere suhtus bariaatrilisse operatsiooni pigem positiivselt ja toetas opereeritavat igati, kuid esines ka vastupidist suhtumist. Sõprade, kolleegide ja tuttavate suhtumine osutus üldjoontes positiivseks, kuid esines ka negatiivseid arvamusi.

Näide andmebaasist: „Ma ei tea, oleneb, inimesi on nii palju erinevaid, mõni just ütleb, et aa näed, läks kergema vastupanu teed ja et ise ei viitsi liigutada ja siis on selliseid, kes siis pooldavad seda ja kes on just nagu nõus, et kui tõesti ei saa, et sa oled proovinud tõesti igasuguseid asju, et ma olin ju eelnevalt ka proovinud.“ Kuuenda alakategooria „Kogemused psühholoogilises plaanis“ moodustasid lihtsustatud väljendid: enesekindlus, hirmud ja kahtlused, psühholoogilised probleemid. Psühholoogilises plaanis kogeti enim muutusi enesekindluses, tunti ennast ühiskonnale vastuvõetavamana, vastassugupoolele külgetõmbavamana, naised naiselikumana. Suurim hirm oli, et kehakaal ei jää püsima ja minnakse taas paksuks tagasi. Mõningatel uuritavatel esines depressiooni ja unetust. Tunnistati ka suurt vajadust psühholoogilise nõustamise järele nii enne kui ka pärast operatsiooni.

Näide andmebaasist: „Ja niisugune suhtlemisjulgus tuli küll kõvasti juurde jah, et minna välja ja käia klubides. Ja mis veel muutus, oli see, et ma tüdinesin üks hetk ära oma tööst, mis ma tegin tol hetkel ja läksin uuesti kutsekooli õppima, /.../ ja siis vahetasin töökohta. /.../ Julgust tuli juurde, jah.“ Seitsmenda alakategooria „Seksuaalsuse ja paarisuhetega seotud kogemused“ moodustasid lihtsustatud väljendid: paarisuhted, seksuaalsus.

Uuritavatel, kes olid enne bariaatrilist operatsiooni kooselus, muutus paari- ja seksuaalsuhe enamasti paremaks. Toodi välja ka paarisuhte halvenemist ja lahkuminekut. Samuti tuli ette abiellumist või uue elukaas-

100

Näide andmebaasist: „Kindlasti aktiivsemaks on kõik muutunud (seksuaalsuses) /.../ ja mina ise olen ilmselt aktiivsem, et ei ole nagu selline rutiinne enam kõik. Aga võib-olla ka see, et kõikide asjade vastu tunnen ikkagi rohkem huvi ja võib öelda, et ikkagi rohkem sellist uut hingamist on tulnud.”

Arutelu Antud uurimistöös kattusid nii bariaatrilise operatsiooni valiku põhjused kui ka ootused tulevikule teiste maailmas tehtud uurimistöödes tooduga.

Operatsiooni valiku põhjustena nimetati suurt ülekaalu, sellest tingitud terviseprobleeme, liikumisraskusi ning ootusi tulevikus toimuvatele positiivsetele muutustele, nagu parem tervis, pere loomine ja kenam välimus. Nagu Homeri jt (2016) ning Cohni jt (2019) uurimustes osalenud inimesed rõhutasid ka Eesti uuritavad ühiskonna negatiivset suhtumist ülekaalu.

Väga tähtis osa operatsiooni soovitajana oli perearstil, meie uuritavad nimetasid soovitajatena ka eriarste. Antud uurimistöös ilmnes sõprade ja pereliikmete suur panus operatsiooni soovitajatena, mida teiste riikide uurimistöödes pole mainitud. Autorite arvates võib siin põhjuseks olla Eesti väiksus ja kompaktsus, elatakse lähestikku ning ollakse üksteise tegemistega rohkem kursis, seetõttu vahetatakse ka teavet ja kogemusi omavahel rohkem kui suurtes riikides. Eesti uuritavad ei toonud operatsiooni valimise põhjusena välja töö otsimist ega rahalisi kaalutlusi, nagu on välja toonud Oliveira jt (2014) ning Roberson jt (2016). Käesoleva uurimistöö tulemustele tuginedes võib oletada, et uuritavad ei näinud Eesti tööturul ülekaalu alusel diskrimineerimist probleemina.

Paljud uuritavad tõid esile oluliste tervisenäitajate paranemise – vererõhu alanemise, veresuhkru- ja kolesteroolisisalduse vähenemise ning valu

101

Artiklid lõputöödest

lase leidmist ning lapse saamist. Oli ka neid, kes ei täheldanud suhetes ega seksuaalsuses mingeid muutusi.

Artiklid lõputöödest

kahanemise, eriti jalgades. Autorite arvates on uuritavate tervisenäitajate paranemine bariaatrilise operatsiooni üks tähtsamaid positiivseid tulemusi, sest see parandab inimeste elukvaliteeti, pikendab eluiga ja vähendab tervishoiukulusid.

Toitumisega seotud kogemustest tõid meie küsitletud inimesed kõige enam välja muutusi toidukogustes ja toiduainete valikus. Umbes pooled operatsiooni läbinud muutsid oma toiduvalikut ja on oma toitumise paika saanud, kinnitades Van Houti jt (2007) ning Opozda jt (2018) tulemusi. Teisel poolel esines algusest peale raskusi oma toitumisharjumuste muutmisega, esines ülesöömist, oksendamist ning seedeprobleeme. Meie küsitletud inimesed tõid välja ka selle, et paljud tuttavad maitsed muutusid vastumeelseks ja enne ebameeldivana tundunud maitsed muutusid hoopis meeldivaks. Uuritavad leidsid, et tervishoiutöötajate antud teabest ja kirjalikust juhendmaterjalist jäi väheks ning sooviti põhjalikumat juhendamist. Leiti ka, et professionaalset toitumisnõustamist on pärast operatsiooni ka hiljem vaja. Autorite arvates vajavad inimesed enne bariaatrilist operatsiooni kombineeritud toitumis- ja psühholoogilist nõustamist, et kindlaks teha inimeste toitumisharjumused ning nendega seotud psühholoogilised probleemid, näiteks milline on inimese toidusedel, kas inimene sööb liiga kiiresti, kas ta on emotsionaalne sööja, kas tal esineb liigsöömishäiret. Sel teel saab ennetada operatsioonijärgsete toitumisprobleemide teket. Operatsioonijärgset nõustamist toitumise teemal saab küll bariaatriaõdedelt, kuid nähes, kui tähtsad on teiste kogemused ja omavaheline suhtlus, võiks inimesi edaspidi konkreetsemalt nii individuaalselt kui ka internetipõhiselt nõustada. Hea näide on siin Facebooki grupp „Bariaatrilise kirurgia patsiendid“, kus toimub pidev kogemuste vahetus. Väärteabe leviku ennetamiseks võiks sellises suhtluses osaleda nõuandjana ka professionaalne tervishoiutöötaja.

Liikumine muutus antud uurimistöös osalejatele enamasti kergemaks ja meeldivamaks, läbitavad vahemaad pikenesid ning jõudu ja energiat oli rohkem. Oli ka neid, kellel liikumine oli endiselt raske. Kingi jt (2016) 102

Käesolevas uurimistöös osalenud inimeste lähedaste suhtumine bariaatrilisse operatsiooni oli vastuoluline. Enamiku vastanute pere suhtus sellesse pigem positiivselt ja toetas opereeritavat igati. Mitmel inimesel olid aga pereliikmed tugevasti vastu ega toetanud neid selle otsuse tegemisel.

Sõprade, kolleegide ja tuttavate suhtumine osutus üldjoontes positiivseks, kuid esines ka negatiivseid arvamusi, mida on välja toonud ka BensonDaviese jt (2013) ning Sharmani jt (2017) uurimistöödes. Põhjused, miks lähedaste ja sõprade suhtumine osutus negatiivseks, tõid uurimistöös osalejad välja, et operatsiooni peeti lihtsamaks pääseteeks, selle asemel et trenni teha ja vähem süüa. Samuti leiti, et operatsiooniga võib kaasneda tüsistusi ja et tervis võib hoopis halveneda. Arvati ka, et operatsiooni läbinu ei suuda nagunii oma toitumist muuta ja sööb end ülekaaluliseks tagasi. Kuna lähedased lähtuvad enamasti meediast ja tuttavatelt kuuldust, siis on siin autorite arvates abiks pereliikmete suurem kaasatus operatsiooniks ettevalmistumise perioodil, näiteks võiks minna koos arsti konsultatsioonile.

Psühholoogilises plaanis kogeti enesekindluse kasvu, suhtlemises oldi aktiivsem, sooviti oma elus leida uusi tegevussuundi ja tunti ennast väliselt atraktiivsemana. Esines ka enesekriitika suurenemist ja rahulolematust oma kehaga. Käesolevas uurimistöös osalejad tundsid ka suurt vajadust psühholoogilise nõustamise järele nii toidusõltuvuse, depressiooni kui ka hirmude tõttu. Enim kardeti seda, et kaal ei jää püsima ja endine kehakaal taastub. Samu aspekte tõid oma uurimistöödes välja Coulman jt (2017), Sharman jt (2017) ning Benson-Davies jt (2013). Uurimistöö autorid arvavad, et psühholoogiline nõustamine on vajalik juba enne operatsiooni, et vähendada inimese hirme ning tegeleda näiteks toidusõltuvuse ja madala enesehinnangu probleemidega.

103

Artiklid lõputöödest

uurimistöös leiti, et lisaks vähenenud valuaistingutele (peamiselt liigestes) suurenes bariaatrilise operatsiooni läbinud patsientide füüsiline aktiivsus. Aktiivsem elustiil aitab ühtlasi kaasa tervisenäitajate paranemisele ja kergem on ka kehakaalu kontrolli all hoida.

Artiklid lõputöödest

Bariaatrilise operatsiooni läbinute suhe partneriga muutus enamasti paremaks, aga tuli ette ka seda, et varem esinenud probleemid võimendusid ja mindi hoopis lahku. Seksuaalselt oldi enamasti aktiivsemad, kuid oli ka neid, kes ei täheldanud suhetes ega seksuaalsuses mingeid muutusi.

Vallalised hakkasid rohkem suhtlema ja väljas käima ning ka uusi romantilisi suhteid looma. Jolfaei jt (2016) uurimistöös vähenes vaatamata paranenud seksuaalsusele osalenute rahulolu oma abieluga, seega leiti, et postoperatiivselt oleks vajalik terapeutiline sekkumine paarisuhtesse.

Ka käesoleva uurimistöö autorid leiavad, et operatsioonijärgsetele paarisuhetega seotud probleemidele tuleks Eestis samuti rohkem tähelepanu pöörata, sobiv oleks näiteks kompleksne psühhoteraapiline nõustamine.

Enamik käesolevas uurimistöös osalejaid tunnistasid, et nad tundsid vajadust põhjalikuma toitumis- ja psühholoogilise nõustamise järele. Seetõttu arvavad autorid, et edaspidi väärib uurimist bariaatrilise operatsiooni eelse ja järgse nõustamise teema. Inimeste kogemustest järeldus, et nõustamine võiks edaspidi olla individuaalsema lähenemisega ja kestma vajaduse korral kuni paar aastat pärast operatsiooni, hõlmama toitumist ning psühholoogilist nõustamist. Samuti peaks arvestama ka bariaatrilise operatsiooni mõjuga suhetele partneri ja teiste lähedastega.

Järeldused Bariaatrilise operatsiooni läbinud täiskasvanud inimeste kogemused seoses operatsiooniks valmistumisega/ettevalmistumisega olid järgmised.

1. Operatsiooni valiku põhjused olid enamasti seotud suure ülekaalu, sellest tingitud terviseprobleemide, liikumisraskuste ja sooviga tulevikus peret luua, lapsi saada ning tervem olla.

2. Teavet operatsiooni kohta saadi põhiliselt arstidelt, internetist, eriti sotsiaalmeedias teistelt sama operatsiooni läbinutelt ning sõpradelt/pereliikmetelt.

3. Uurimistöös osalejad soovisid, et tervishoiutöötajad annaksid neile põhjalikumat teavet bariaatrilise operatsiooni kohta.

104

ootusärevus, teadmatus ning hirm tüsistuste ja surma ees.

Bariaatrilise operatsiooni läbinud täiskasvanud inimeste kogemused seoses toimetulekuga igapäevaelu muutustega pärast operatsiooni olid järgmised.

1. Positiivsetest muutustest tervises toodi peale suure kaalulanguse välja ka vererõhu normaliseerumine, 2. tüüpi diabeedi, jalgade paistetuse ja liigesevalude tuntav leevenemine või isegi täielik paranemine.

2. Negatiivsetest tervisemuutustest nimetati juuste väljalangemist, kõrvetiste esinemist, raua- ja vitamiinipuudust ning liigse naha teket.

3. Toitumise puhul toodi enim välja raskusi kohanemisega muutunud maitsemeele ning toidukoguste ja -valikutega.

4. Liikumine muutus enamasti kergemaks, läbiti pikemaid vahemaid, jõudu oli rohkem ja energiat tuli juurde.

5. Suurenes rahulolu iseendaga, oldi rohkem suhtlemisaldis ja riietumisstiil muutus värvilisemaks ning paljastavamaks.

6. Nii lähedased kui ka ühiskond suhtusid bariaatrilisse operatsiooni nii toetavalt kui ka hukkamõistvalt.

7. Enim suurenes enesekindlus, tunti end ühiskonnale vastuvõetavamana ja sooviti elus uusi tegevusi (nt õppimine) proovida.

8. Muretseti liigse kehakaalu taastumise pärast ja tunnistati enesekriitilisuse suurenemist.

9. Paarisuhte ja seksi kvaliteet paranes enamikul, kuid esines ka suhtekriise ning lahkuminekut. Vallalised lõid aktiivsemalt romantilisi suhteid, sest tunti ennast vastassugupoolele ligitõmbavamana.

10. Uurimistöös osalejad soovisid põhjalikumat toitumis- ja psühholoogilist nõustamist nii enne kui ka pärast operatsiooni.

105

Artiklid lõputöödest

4. Põhilised emotsioonid seoses operatsiooniks valmistumisega olid

Artiklid lõputöödest

Allikaloend Alumäe, T., Tilk, O., Asadullah. (2018). Advanced Rich Transcription System for Estonian Speech. Frontiers in Artificial Intelligence and Applications; Ebook Volume 307: Human Language Technologies- The Baltic Perspective. doi: 10.3233/978-1-61499912-6-1 Bariaatrilise patsiendi käsitlus enne ja pärast kirurgilist sekkumist. Ravijuhend. (2016).

Tallinn, Eesti Haigekassa.

Benson-Davies,S., Davies, M. L., Kattelmann, K. (2013). Understanding Eating and Exercise Behaviors in Post Roux-en-Y Gastric Bypass Patients: A Quantitative and Qualitative Study. Bariatric Surgical Practice And Patient Care, 8(3) Cohn, I., Raman, Y., Sui, Z. (2019). Patient motivations and expectations prior to bariatric surgery: A qualitative systematic review. Obesity Reviews,20 (11): 1608–1618.

Coulman, K. D., MacKichan, F., Blazeby, J. M., Owen-Smith, A. (2017) Patient experiences of outcomes of bariatric surgery: a systematic review and qualitative synthesis.

Obesity Reviews 18: 547–559.

Elo, S. ja Kyngäs, H. (2008). The qualitative content analysis process. Journal of Advanced Nursing 62(1): 107–115.

Homer, C. V., Tod, A. M., Thompson, A. R., Allmark, P., Goyder, E. (2016). Expectations and patients’ experiences of obesity prior to bariatric surgery: a qualitative study.

British Medical Journal Open, 6(2): e009389.

Jolfaei, A. G., Lotfi, T., Pazouki, A., Meybod, A. M., Soheilipour, F., Jesmi, F. (2016).

Comparison Between Marital Satisfaction and Self-Esteem Before and After Bariatric Surgery in Patients With Obesity. Iranian Journal of Psychiatry and Behavioral Sciences, 10(3): e2445.

King W. C., Chen, J. Y., Belle, J.Y., Courcoulas, A. P., Dakin, G. F., Elder, K. A., Flum, D. R., Hinojosa, M. W., Mitchell, J. E., Pories, W. J., Wolfe, B. M., Yankovski, S. Z. (2016). Change in Pain and Physical Function Following Bariatric Surgery for Severe Obesity. Journal of the American Medical Association, 315(13): 1362–1371.

Oliveira, D. M., Merighi, M. A., Jesus, M. C. (2014). The decision of an obese woman to have bariatric surgery: the social phenomenology. Revista da Escola de Enfermagem da USP, 48(6): 970–6.

106

riences of eating behaviour change after bariatric procedures. Clinical Obesity 8: 355–365.

Reppo, I., Volke, V. (2014). Rasvumise ja ülekaalu käsitlus. Eesti Arst. 93(10): 579–584.

Roberson, D. W., Neil, J. A., Pories, M. L., Rose M. A. (2016). Tipping point: factors influencing a patient’s decision to proceed with bariatric surgery. Surgery for Obesity and Related Diseases, 2(5):1086–1090.

Sharman, M., Hensher, M., Swilkinson, S., Williams, D., Palmer, A., Venn, A., Ezzy, D. (2015). What are the support experiences and needs of patients who have received bariatric surgery? Health Expectations, 20(1): 35–46.

Van Hout, G. C. M., Jakimowicz, J. J., Fortuin, F. A. F., Pelle, A. J. M., van Heck, G. (2007). L. Weight Loss and Eating Behavior following Vertical Banded Gastroplasty.

Obesity Surgery, 17(9): 1226–1234.

107

Artiklid lõputöödest

Opozda, M., Wittert, G., Chur-Hansen, A. (2018). Patients’ expectations and expe-

Artiklid lõputöödest

ÄSJALÕPETANUD ÕDEDE TÖÖLE ASUMISEGA KAASNEVAD OOTUSED JA HIRMUD Expectations and fears concerning starting work in recently graduated nurses Marianne Nugis, Maritana Meitsar, Reet Urban Abstract After graduating, nursing students feel confident and eager to work. They have specific expectations, which include a warm welcoming from colleagues, having a supervisor, good working conditions, high-quality and patient-centred nursing care, new knowledge and experiences. This research shows that recently graduated nurses often feel disappointed because reality does not live up to their expectations. Unfortunately, they have to cope independently with the knowledge they have from school, relationships with colleagues are not what they hoped for, and the workload is more than they thought. Because of that, novice nurses do not have enough attention for their patients’ needs which leads to a decrease in the quality of patient care. Having to cope on their own and having many responsibilities leads to fear, anxiety and loss of confidence.

The research study is based on a literature review. The aim of this research study was to describe the expectations and fears concerning starting work in recently graduated nurses. For this thesis 31 sources were analysed, out of which 30 were scientific articles. All articles were published in the last decade.

Keywords: recently(newly) graduated nurse, expectations, fears, transition.

Sissejuhatus Kõrgkooli lõpetades tunnevad õendusüliõpilased, et on valmis uuteks ja põnevateks väljakutseteks, kus saab ennast tõestada. Tööd alustavad õed on enesekindlad ja valmis iseseisvalt tööle asuma. Üleminek üliõpilase

108

Pädevaks õeks saamise teekond algab algaja perioodiga, mis eeldab kolleegidepoolset aktsepteerimist meeskonnaliikmeks saamisel ja lugupidamise pälvimist (Andersson ja Edberg 2010). Õde on pädev, kui ta tunneb, et on valmis täiel määral vastutama ja tööülesandeid tähtsuse järgi järjekorda seadma. Thrysoe jt (2011) väidavad, et äsjalõpetanute tööle asumisel raskendavad kohanemist ja iseseisvuse saavutamist kindlad ootused töökeskkonnale ning seejärel kogetav ebakõla ootuste ja tegelikkuse vahel.

Urbani jt (2014) Eestis tehtud uuringust selgus, et algajate õdede hinnang enda pädevusele VAS-skaala 10-astmelises süsteemis oli keskmiselt 6,6.

Uurijad järeldasid selle põhjal, et üliõpilased hindasid oma pädevuste rakendamise võimet heaks. Madalamalt hinnati näiteks oskust arendada osakonna ravi- ja hoolduskultuuri, juhendada kolleege oma pädevuse piires, planeerida oma tegevust paindlikult olenevalt olukorrast ja hinnata süstemaatiliselt õendusabi tulemuslikkust. Uurimistulemuste põhjal võib järeldada, et uute õdede ootused seoses tööle asumisega olid pigem seotud patsientidega ja neid puudutavate tegevustega ning hirmud tulenesid valdkondadest, mida nii hästi ei hallatud. Eelnevast tööst ei selgunud, millised on äsjalõpetanud õdede ootused ja mida nad tööle asudes kõige enam kardavad.

Teades äsjalõpetanud õdede ootusi ja hirme seoses tööle asumisega, on võimalik neid iseseisvaks tööeluks paremini ette valmistada ning arendada algajaid juhendavate mentorite koolitusprogramme. Hussein jt (2017) järeldavad enda uurimistöös, et äsjalõpetanud õdede kogemuste ja nende rahuldamata vajaduste mõistmine esimesel praktika-aastal võimaldab õendusjuhtidel, juhendajatel ja kvalifitseeritud õdedel paremini

109

Artiklid lõputöödest

seisusest iseseisvalt töötavaks õeks on katsumusi pakkuv protsess, mis võib tekitada nii elevust kui ka ärevust ja stressi (Ankers jt 2018). Benneri (1982) järgi on algaja õde viimasel kursusel olev õe eriala üliõpilane või äsjalõpetanud õde, kellel puuduvad kogemused õena töötamisel ja ta vajab pidevat suulist ning füüsilist toetamist, julgustamist ja suunamist.

Artiklid lõputöödest

äsjalõpetanud õdesid toetada ning edendada nende enesekindlust ja pädevust. Käesolevas töös defineeritakse äsjalõpetanud õde kui viimasel kursusel olevat või kuni 12 kuud töötanud õde.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada teaduskirjandusele tuginedes äsjalõpetanud õdede ootusi ja hirme tööle asumisel.

Uurimistöö eesmärgist tulenevalt püstitati kaks uurimisülesannet.

1. Kirjeldada äsjalõpetanud õdede ootusi tööle asumisel.

2. Kirjeldada äsjalõpetanud õdede hirme tööle asumisel.

Uurimistöö kirjutamiseks kasutati kirjandusülevaate meetodit. Tulemused annavad võimaluse algajaid õdesid tööeluks paremini ette valmistada ja aitavad töökaaslastel uute õdede vajadusi üleminekuperioodil mõista.

Uurimistöös analüüsiti 30 teadusartiklit.

Võtmesõnad: äsjalõpetanud õde, ootused, hirmud, kohanemine.

Tulemused ja arutelu Tööd alustades tunnevad äsjalõpetanud õed end üsna enesekindlalt, täis põnevust, kuid samas ka hirmu uue rolliga kohanemisel (Ankers jt 2018).

Algajad õed on üldjuhul uhked valitud kutse ja omandatud teadmiste üle ning tahavad anda endast parima, et pakkuda kvaliteetset ning turvalist õendusabi (Dyess ja Sherman 2009, Bjerknes ja Bjørk 2012, Sneltvedt ja Bondas 2016, Hussein jt 2017). Algajana minnakse tööle kindlate ootustega. Loodetakse, et meeskonnaliikmed hindavad neid ja neid koheldakse teiste kolleegidega võrdselt. Eeldatakse häid suhteid kolleegidega ja loodetakse saada mentor, kes aitab esimestel kuudel kohaneda. Algajate jaoks on ühe kindla juhendaja olemasolu kohanemisel väga vajalik, sest see tekitab stressirohkel ja kriitilisel perioodil turvatunde. Head ja toetavad suhted kolleegidega mõjuvad algajate enesekindlusele ning töösooritusele positiivselt (Dyess ja Sherman 2009, Zinsmeister ja Schafer 110

Töökarjääri alustamisega kaasnev loomulik hirm põhjustab palju erinevaid emotsioone ja negatiivseid reaktsioone, nagu ärevus, närvilisus, mure, pinge- ning üksildustunne. Sellises olukorras on tähtis kolleegide toetus ja abi, sest see aitab muuta üleminekuperioodi kergemaks ning tekitab uues keskkonnas ühtekuuluvustunnet. Kolleegidelt saadud positiivsed emotsioonid, soovitused ja suunad aitavad suurendada enesekindlust ning soodustavad pühendumist. Kolleegide toetav hoiak aitab negatiivseid emotsioone leevendada ja nii ollakse julgemad abi küsima.

Samas väärib tähelepanu, et kolleegide liiga pingeline algaja kolleegi jälgimine või kontrollimine paneb noore õe tundma end ebamugavalt ja võib omakorda olla ärevuse põhjustajaks.

Paljud uurimistulemused tõendavad, et töökeskkond ei ole alati algaja kolleegi suhtes toetav ja sõbralik. Esineb kolleegide sobimatut käitumist, mis väljendub nii solvamises, verbaalses ründamises kui ka agressioonis (Dyess ja Sherman 2009, Pellico jt 2009, Chandler 2012, Clark ja Springer 2012, Parker jt 2014, Mammen jt 2018 ja Naseri‐Salahshour ja Sajadi 2019). Noored eeldavad, et vanemad kolleegid suudavad noorte eksimusi mõista, hinnata olukorda ning käituda lugupidavalt ja toetavalt. Samas on reaalsus sageli vastupidine, vanemad kolleegid ei mõista algaja õe ebakindlust ja hirmu eksida ning süvendavad oma sobimatu ja negatiivseid hinnanguid andva käitumisega hirmu veelgi rohkem.

Lisaks eelnevale tuntakse tööd alustades muret heade suhete loomise pärast patsientide ja nende lähedastega. Suhtlemine on keerulisem, kui tegemist on raskelt haigete patsientide või nende lähedastega, sest algajana on küll teadmised, kuid napib kogemuspõhiseid oskusi (Dyess ja Sherman 2009, Sneltvedt ja Bondas 2016, Hoeve jt 2017). Mitmest uuringust ilmneb, et kui patsientidega suudetakse saavutada turvaline ja positiivne suhtlus ning neilt ja nende lähedastelt saadakse positiivset 111

Artiklid lõputöödest

2009, Chandler 2012, Clark ja Springer 2012, Doody jt 2012, Parker jt 2014, Ebrahimi jt 2016, Hoeve jt 2017, Mammen jt 2018, Wong jt 2018).

Artiklid lõputöödest

tagasisidet, tugevneb algajate õdede uhkus- ja saavutustunne ning suureneb enesekindlus. Samas leitakse uurimistöödes tõendeid patsientide ja lähedaste ebaviisaka käitumise kohta nii verbaalse kui ka füüsilise vägivallana, mis vastupidi eelnevale põhjustab ebakindlust ja algaja õe kutsealase enesehinnangu langust (Dyess ja Sherman 2009, Pellico jt 2009, Chandler 2012, Clark ja Springer 2012, Parker jt 2014, Naseri‐Salahshour ja Sajadi 2019). Patsientide ja nende lähedaste sobimatut käitumist tajuvad õed isegi halvemana kui kolleegidelt saadud halvustavat tagasisidet. Siiski võib kogemusele tuginedes öelda, et rohkem saadakse patsientidelt tänu ja kiitust kui negatiivseid kommentaare, mis omakorda mõjuvad enesehinnangule kohati paremini kui kolleegide tunnustus.

Algaja õe ebakindluse taustal kardetakse teha puhkepause ja seetõttu koormatakse end üle nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Tööl kogetakse sageli kiirust ja tööülesannete rohkust, mis tekitab tunde, et puhkepause ei saagi võtta (Pellico jt 2009). See omakorda viib kurnatuseni ning tekitab pikas perspektiivis stressi ja väsimust. Olukorda võib võimendada ka suutmatus algaja õena oma ülesandeid ja kohustusi prioriseerida ning aega planeerida. Iseenesestmõistetav on, et üliõpilasena õppides saadud teadmisi ja kogemusi tahetakse tööle asudes kohe ja võimalikult täpselt praktikas realiseerida. Sageli selgub aga töökeskkonnas, et reaalsus on teistsugune, kui koolis õpiti ja harjutati (Pellico jt 2009, Ankers jt 2018).

See on põhjus, mis algaja õena tunnetatakse, et koolist ei saadud piisavalt teadmisi ja kogemusi ning tekib kiiresti arvamus, et teoorias õpitu ja praktikas rakendatava vahel on erinevused (Chandler 2012). Kardetakse ka teha vigu või tahtmatult patsiente vigastada. Autorite kogemuste põhjal ei ole praktikakeskkonnast tulenevalt alati võimalik käelist tegevust praktiseerida. Seetõttu võib tööle asudes tunduda, et kooli lõpus saadud pädevus ei vasta praktika vajadustele. Samas väljenduvad puudused enamasti osakonnaspetsiifilistes toimingutes ja on mõistetav, et kõike ei olegi võimalik koolis selgeks õppida. On paratamatu, et osa tegevusi õpitakse töö käigus. Paradoks seisneb selles, et töötavad õed eeldavad, et äsja kooli lõpetanud õed on värskelt kõik oskused omandanud ning 112

Järeldused Alustavad õed kogevad pärast kõrgkooli lõpetamist uue rolli ees enesekindlust ja põnevust. Nad loodavad, et neid hinnatakse ning austatakse, kuid tegelikkuses muutuvad tekkinud ootused õe rollile ja vastutusele kohe, kui neist saavad iseseisvad õed. Loodetakse saada kindel juhendaja, kes toetaks, kellele esitada küsimusi ja kellelt saada tagasisidet oma tööle. Oodatakse häid suhteid kolleegide ja patsientidega, mis tugevdaks algajate kuuluvustunnet meeskonda, iseseisvalt hakkamasaamist ning uhkustunnet oma kutse üle. Äsjalõpetanud õed alustavad tööd entusiasmiga ning tunnevad pettumust, kui puutuvad kokku reaalse töökeskkonnaga. Olukord, kus vastupidi ootustele saada sõbralik ja toetav mentor peavad algajad õed kohe alguses iseseisvalt hakkama saama, tekitab hirmu ja negatiivset stressi.

Ja kui kõigele sellele lisandub veel hulgaliselt kohustusi ja suur töökoormus, hakkab omakorda vähenema enesekindlus. Läbisaamine kolleegidega võib põhjustada hirmu, sest tajutakse, et vanemad kolleegid käituvad ebameeldivalt ja seetõttu võimendub kartus teha väheste teadmiste tõttu vigu. Sellises olukorras võidakse tajuda, et koolis õpitut ei saa töökeskkonnas kasutada ning et patsiendikeskset lähenemist ja patsiendihooldust on kliinilises praktikas vähem, kui eeldati.

Allikaloend Andersson, P., Edberg, A. (2010). The Transition From Rookie to Genuine Nurse: Narratives From Swedish Nurses 1 Year After Graduation. Journal of Continuing Education in Nursing, 41(4): 186–92.

Ankers, M.D., Barton, C.A., Parry, Y.K. (2018). A phenomenological exploration of graduate nurse transition to professional practice within a transition to practice program. Collegian, 25(3): 319–325.

113

Artiklid lõputöödest

on pädevad ja kiired, unustades, et kindlad oskused saavutatakse alles kogemuste ja vilumusega.

Artiklid lõputöödest

Awaisi H.A., Cooke H., Pryjmachuk S. (2015). The experiences of newly graduated nurses during their first year of practice in the Sultanate of Oman - A case study.

International Journal of Nursing Studies, 52(11): 1723–1734.

Benner, P. (1982). From novice to expert: Excellence and power in clinical nursing practice. American Journal of Nursing, 82(3): 402–7 Bjerknes, M. S., Bjørk, I.T. (2012). Entry into Nursing: An Ethnographic Study of Newly Qualified Nurses Taking on the Nursing Role in a Hospital Setting. Nursing Research And Practice.

Chandler, G. E. (2012). Succeeding in the First Year of Practice. Journal for Nurses in Staff Development, 28 (3): 103–107.

Clark, C.M., Springer, P.J. (2012). Nurse residents’ first-hand accounts on transition to practice. Nursing Outlook, 60(4): 2–8.

Doody, O., Tuohy, D., Deasy, C. (2012). Final-year student nurses’ perceptions of role transition. British Journal of Nursing, 21(11): 684–688.

Dyess, S.M., Sherman, R.O. (2009). The First Year of Practice: New Graduate Nurses’ Transition and Learning Needs. The Journal of Continuing Education in Nursing, 40(2): 403–410.

Ebrahimi, H., Hassankhani, H., Negarandeh, R., Gillespie, M., Azizi, A. (2016) Emotional Support for New Graduated Nurses in Clinical Setting: a Qualitative Study.

Journal of Caring Science, 5(1): 11–21.

Hoeve, Y. ten., Brouwer, J., Roodbol, P. F., Kunnen, S. (2017). The voice of nurses: Novice nurses’ first experiences in a clinical setting. A longitudinal diary study. Journal of Advanced Nursing, 74(9): 2082–2093.

Hussein, R., Everett, B., Ramjan, L.M., Hu, W., Salamonson, Y. (2017). New graduate nurses’ experiences in a clinical specialty: a follow up study of newcomer perceptions of transitional support. BMC Nursing, 16(42): 1–9.

Mammen, B., Hills, D, J., Lam L. (2018). Newly qualified graduate nurses’ experiences of workplace incivility in Australian hospital settings. Collegian, 25(6): 591–599.

Naseri‐Salahshour, V., Sajadi, M. (2019). From Suffering to Indifference: Reaction of Novice Nurses to Ethical Challenges in First Year of Clinical Practice. Iranian Journal of Nursing and Midwifery Research, 24 (4): 251–255.

Parker, V., Giles, M., Lantry, G., & McMillan, M. (2014). New graduate nurses’ experiences in their first year of practice. Nurse Education Today, 34, 150–156.

114

nurses have to say about their first experiences. Nursing Outlook, 57(4): 194–203.

Sneltvedt T., Bondas T. (2016). Proud to be a nurse? Recently graduated nurses’ experiences in municipal health care settings. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 30(3): 557–564.

Thrysoe, L., Hounsgaard, L., Dohn, N., Wagner, L. (2011). Expectations of becoming a nurse and experiences on being a nurse. Nordic Journal of Nursing Research & Clinical Studies / Vård I Norden, 31(3): 15–19.

Urban, R., Animägi, L., Aruväli, L. (2014). Kutsealased pädevused viimase kursuse õe põhiõppe üliõpilaste ja õdede hinnangul. Kogumikus: Varik, M., Kukkes, T., Linkberg, R., Ploomipuu, I., Remm, M., Kuusk (toim-d) (2014). Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uurimistööde kogumik VIII. Artiklid rakendusuuringutest, üliõpilaste lõputöödest, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli töötajate doktori- ning magistritöödest (103-120). Tartu: Tartu Tervishoiu Kõrgkool.

Wong, S.W. J., Che, W.S.W., Cheng, M.T.C., Cheung, C.K., Cheung, T.Y.J., Lee, K.Y., Chi So, K., Yip, S.L. (2018). Challenges of fresh nursing graduates during their transition period. Journal of Nursing Education and Practice, 8(6): 30–37.

Zinsmeister, L. B., Schafer, D. (2009). The exploration of the lived experience of the graduate nurse making the transition to registered nurse during the first year of practice. Journal For Nurses In Staff Development: JNSD: Official Journal Of The National Nursing Staff Development Organization, 25(1): 28–34.

115

Artiklid lõputöödest

Pellico, L. H., Brewer, C. S., Kovner, C. T. (2009). What newly licensed registered

Artiklid lõputöödest

KÕRGKOOLI LÕPETANUTE EMOTSIONAALNE ENESETUNNE JA HIRMUD SEOSES TÖÖTURULE SIIRDUMISEGA Emotional Feelings and Fears of the Graduates Regarding the transition to the Labour Market Anna-Liisa Tamm, Sandra Seerman, Ülle Parm Abstract After finishing university students might be ready for the labour market. They have to be able to take more responsibility for they decisions and actions, as they need to manage both professionally and financially. This stage of lifetime is stressful. The purpose of the study was to assess the emotional wellbeing and fears regarding the labour market of recent graduates. For data collecting a web-based questionnaire was used (a part of which was ESQ-2). Descriptive data, t-test and χ2 test were used. A statistically significant difference was considered at p < 0.05.

96 graduates in 2019 of Tartu Health Care College (THCC) and the other Estonian universities fulfilled the questionnaire. Results showed, that graduates from other schools than THCC were more concerned about finding a job (27.7% vs 8.2%; p = 0.025). The most common concern in is the incorrect knowledge of Russian (72.3%). The professional knowledge, skills and general competencies obtained in university were assessed as sufficient to cope with in the labour market. Internship was considered sufficient, THCC graduates more than others (87.8% vs 48.9%; p < 0.001). However, it was felt that talking to an employer, using search engines, talking to a career counsellor and writing a CV could be addressed more in the university. According to ESQ-2, 47.9% of the subjects had symptoms refer to asthenia, 30.2% to anxiety, and 28.1% to depression and/or sleep disorders. .

116

Keywords: graduation, higher education, depression, transitioning to the labour market, fears Sissejuhatus Aastatel 2014–2018 jättis kõrgkoolides õppetöö pooleli või pikendas oma õpinguid ligi 25% õppima asunud üliõpilastest, enam bakalaureuse tasemel (Kõrghariduse… 2020a). 2020. aasta alguse seisuga on rakenduskõrgharidusega lõpetanute ning bakalaureuse-, magistri- või doktorikraadi omandanute seas töötuid ligikaudu 7300, naisi ligi kaks korda rohkem kui mehi (Hõiveseisund… 2020). 2020. aasta aprillikuu seisuga oli Eesti töötukassal täistööaja ja kuni aastase töökogemuse nõudega ligi 2500 töökoha pakkumist, (rakendus)kõrghariduse nõue oli nendest vaid kümnendikul (Tööpakkumised 2020). Tegevusalade ja ametikohtade struktuuris on viimasel paarikümnel aastal toimunud muutused väikesed, mistõttu haritud tööjõu pakkumine on kasvanud, kuid nõudlus pole muutunud (Unt ja Täht 2014). Kõrgharitud inimeste ületootmine võib põhjustada äsja kõrgkooli lõpetanute seas ebakindlust ja hirmu töö leidmise võimaluste osas (Kõrghariduse… 2020). Noored tunnetavad survet iseseisvuda nii tööalaselt kui ka majanduslikult (Arnett jt 2014), samas ollakse sageli liiga kõrgete ootustega (Perrone ja Vickers 2003).

Lisapingeid tekitavad ka varasema töökogemuse ootused tööandja poolt (Kazjulja jt 2017).

Uurimistöö eesmärk oli hinnata äsja kõrgkooli lõpetanute emotsionaalset enesetunnet ja hirme seoses tööturule siirdumisega, sh hirme seoses töö leidmisega, ning vaadelda koolide panust üliõpilaste ettevalmistamisel töö otsinguteks.

Võtmesõnad: kooli lõpetamine, kõrgharidus, depressioon, üleminek tööturule, hirmud 117

Artiklid lõputöödest

The work shows that the emotional wellbeing of the graduates is worrisome.

Realization of future plans and expectations regarding the future can create extra tensions that might affect the emotional health of graduates.

Artiklid lõputöödest

Metoodika Andmete kogumiseks kasutati veebipõhist (connect.ee keskkond) ankeetküsitlust (Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee luba 293/T-4, 20.05.2019), mille üks osa oli Eesti psühhiaatrite välja töötatud emotsionaalse enesetunde küsimustik (EEK-2). Küsimustik edastati sihtrühmale Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) Facebooki lehe kaudu ning seda oli võimalik täita ajavahemikul 20.06–20.07.2016. Valimi moodustasid 2019. aastal Eesti rakenduskõrgkoolide või ülikoolide lõpetajad sõltumata haridusastmest.

Andmetöötluseks kasutati programme MS Excel 2016 ja Sigma Plot for Windows versioon 11.0 (GmbH Formation, Germany). Töös võrreldi TTHKK ja muude kõrgkoolide lõpetajaid, et hinnata TTHKK-d muude koolide kontekstis. Andmed esitati peamiselt protsentidena, rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral kasutati t-testi või Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05.

EEK-2 tulemuste tõlgendamine toimus juhendi järgi. Liites kokku esimese kaheksa küsimuse eest saadud punktid ja saades tulemuseks > 11, viitab see depressioonile, küsimuste 9–14 summa > 11 väsimusele, küsimuste 15–19 summa > 6 paanikahäirele, küsimuste 20–21 summa > 3 sotsiaalfoobiale, küsimuste 22–25 summa > 6 asteeniale ehk vaimsele kurnatusele ning küsimuste 26–28 summa > 5 soodumusele depressiooni kujunemiseks ja ärevusega kaasuvate unehäirete tekkeks (Emotsionaalse enesetunde küsimustiku… i.a).

Tulemused ja arutelu Vastanud (n = 96) jaotati TTHKK (n = 49) ja ülejäänud kõrgkoolide lõpetanuteks (Tartu Ülikool, Maaülikool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tallinna Tehnikakõrgkool, TalTech, Tallinna Muusikakool, Tartu Kõrgem Kunstikool Pallas, Aarhusi Ülikool (Taani), Londoni Ülikool). Uuritavate üldandmed on esitatud võrdlevalt tabelis 1. 84,4% uuringus osalenutest 118

Tabel 1. Uuringus osalejate üldandmed.

Kõik

TTHKK

Muu

p=

96

49

47

MO

Abielus

15,6

16,3

14,9

MO

Lahutatud

3,1

4,1

2,1

MO

Vabaabielus

39,6

49,0

29,8

MO

Vallaline

41,7

30,6

53,2

0,042

30,2

38,8

21,3

MO

n= Perekonnaseis (%)

Lastega (%) Lõpetatud kõrgkool (%)

Õppetase, mida lõpetatakse (%)

TTHKK

51,0

100,0

0,0

PV

Tallinna Tehnikakõrgkool

1,0

0,0

2,1

PV

Tartu Ülikool

24,0

0,0

48,9

PV

Maaülikool

5,2

0,0

10,6

PV

TalTech

6,3

0,0

12,8

PV

Tallinna Muusikakool

1,0

0,0

2,1

PV

Aarhusi/Londoni Ülikool 2,1

0,0

4,3

PV

Pallas

1,0

0,0

2,1

PV

BSc

84,4

93,9

74,5

0,019

MSc

14,6

6,1

23,4

0,035

PhD

1,0

0,0

2,1

MO

Eestlane (%)

86,5

79,6

93,6

MO

Venelane (%)

13,5

20,4

6,4

MO

Tabelis esitatud lühendid: TTHKK – Tartu Tervishoiu Kõrgkool; BSc – bakalaureuse tase; MSc – magistrikraad; PhD – doktorikraad; MO – statistiliselt mitteoluline erinevus; PV – pole võrreldav.

119

Artiklid lõputöödest

omandas kõrghariduse bakalaureuse tasemel, enim õe erialal, järgnesid füsioteraapia ja majanduse eriala lõpetajad. Vastajaid oli kõikidest maakondadest, suurim osakaal Tartust (45,85%).

Artiklid lõputöödest

Enne erialavalikut uurisid TTHKK ja muu kooli lõpetanud enam-vähem võrdselt erialase töö saamise võimalusi. Eesti kõrgkoolide 2015. aasta vilistlaste uuring näitab, et töö leidmise võimaluste uurimise tähtsus eriala valikul on märkimisväärselt kasvanud (Eesti kõrgkoolide... 2017).

Eriala valikul võib mängida suurt osa maailmas toimuv ja sellest tulenevalt peetakse ilmselt tähtsaks ühiskonna vajaduste rahuldamist ning seda kindlates valdkondades (tervishoid, avalik haldus ja riigiteadused, sotsiaalvaldkond jm). Lääneriikides on probleemiks vananev rahvastik (Zhao jt 2016), mistõttu vajatakse järjest rohkem tervishoiualast abi.

Seega võib eriala valikul saada määravaks ühelt poolt soov panustada ühiskonna teenimisse, aga teiselt poolt tulevane töökohaga kindlustatus. Kahjuks ei selgu meie uuringust kõrgkooli lõpetanute eriala valiku põhjused ja nende seos oma vanemate eriala ning huvidega.

Rõõm on tõdeda, et uuritavad hindasid kooli pakutavaid erialaseid teadmisi, oskusi ning üldpädevust töömaastikul toimetulekuks piisavaks. Küllaldaseks peeti ka erialast praktikat, TTHKK lõpetajad teistega võrreldes tunduvalt enam (87,8% vs. 48,9%; p < 0,001). Rakenduskõrghariduse eelis ongi suurem praktikamaht (Milline on Eesti... i.a), mis annab tööle siirdumisel ka oma oskuste osas suurema enesekindluse. Kõrgkoolidele on siiski soovitus anda õppuritele enam teavet, kuidas suhelda tööandjaga, kuidas kasutada edukalt tööotsingumootoreid, pakkuda enam karjäärinõustamist (rohkem õppekavadel, kus teemavalik on lai ja õppur ei ole teadlik, millised on tema võimalused tööturul) ja CV kirjutamise põhitõdesid. Kõiki eelmainitud teemasid võiks lõputöö autori hinnangul käsitleda näiteks enesejuhtimise õppeaine raames või pakkuda eraldi valikainena. Õpingute ajal töötas oma erialal kõige enam TTHKK üliõpilasi (51% vs.

29,8%; p = 0,056). Seda võib pidada küllalt tavaliseks, sest õppepraktika käigus pakutakse tublidele õppuritele diplomeeritud spetsialistide puudusel sageli tööd. Viimasel ajal on ka ajakirjanduses korduvalt juttu olnud näiteks õdede puudusest Eesti tervishoiusüsteemis. Kohe saaks 120

Kõik kõrghariduse omandanud ei soovi erialast karjääri alustada. Alla viiendiku nn muu kooli lõpetanutest ei plaani tulevikus erialasele tööle minna (võrreldes TTHKK-ga: 17% vs. 0%; p < 0,002). Kohati puudub selleks ka võimalus, sest uuritavate hinnangul puuduvad õpitud erialaga seonduvad ametikohad üldse või on neid liiga vähe. See tõstatab küsimuse, kas selliste õppekavade olemasolu on üldse vajalik? Siiski tuleb nentida, et kõrgkoolid peavad olema kursis töömaailma vajadustega ning õppekavade arendamisel, nende avamisel ja ka sulgemisel tuleb lähtuda nii tööturu kui ka ühiskonna vajadustest (Oras jt 2010). Lõpetajad kardavad, et õpitud eriala on liiga „lai“ ning ei olda päris kindlad, kuhu omandatud teadmiste ja diplomiga üldse tööle saaks kandideerida. Siinkohal saab omapoolse panuse anda kõrgkool, juhendades ja suunates oma õppureid koos tööandjatega.

Osa uuritavatest soovib jätkata magistri- või doktoriõppes. Kõrghariduse 2. ja 3. astmel õppimine on kindlasti õppuri enda ambitsioon, kuid seoses Bologna süsteemile üleminekuga peetigi normiks 3 + 2 õpinguid ehk magistrikraadi omandamist enne tööturule siirdumist (Taustinformatsioon... 2005). Kahjuks ei ole see reaalselt siiski nii läinud ja tööandja jaoks pole kõrgem kraad tarvilik, vajalikuks peetakse pigem erialaseid oskusi ning töökogemust (Tööjõuvajaduse ja -pakkumise… 2018). On 121

Artiklid lõputöödest

tööd ligikaudu 1000 õde, samas 2019. aasta seisuga lõpetas kahe tervishoiukõrgkooli peale kokku vaid 523 tervishoiu õppekavadel õppinud inimest (Haridus- ja Teadusministeerium 2019). Teiste koolide vastajate koolikõrvase töö iseloom oli õpitavast erialast pigem erinev. Põhjus võib olla selles, et õpitaval erialal on erialasele tööle saamiseks tarvis vastavat kõrgharidust tõendavat diplomit. Tegelikult on vastav nõue ka tervishoiuga seonduvatel aladel, kuid kahjuks on tööjõupuudus tervishoius praegu liiga suur. Perearstikeskused ja tippspetsialistidest arstid vajavad kvaliteetsemaks teenuse osutamiseks enam õdesid, füsioterapeute ja psühholooge (OSKA tervishoiu... 2017) ja seetõttu võimaldatakse töötada õpitaval erialal juba õppimise kõrvalt.

Artiklid lõputöödest

ka lõpetajaid, kes tunnistavad, et nad ei leia õpitud erialal enda jaoks väljundit ja nad on juba otsustanud alustada teise eriala omandamisega, mis pakub tööturul ka paremaid võimalusi; seda tulemust kinnitavad ka Roosmaa ja Reiska (2015).

Tööturule siirdujate seas esineb mitmeid erinevaid hirme ja muresid (joonis 1). Kõige vähem tuntakse muret ebapiisava riigikeele oskuse pärast.

Arvestades, et enamik vastajad olid eestlased, on vastus ka põhjendatud.

Samas on murettekitav, et üle poole uuritavatest muretseb ebapiisava vene keele oskuse pärast. Ilmselt adutakse, et Eesti riigis on piisavalt palju vaid venekeelset kontingenti ja enamik erialasid eeldab igapäevast suhtlust vene keeles. Siinkohal saaks olukorda leevendada kõrgkoolis valikainena pakutav keeleõpe või õppeperioodi jooksul praktikakoha võimaldamine Kirde-Eestis, kus vene keele kõnelejaid on keskmisest enam.

Inglise keele mittevaldamise pärast muretsetakse vähem. Teadaolevalt pannakse juba alus- ja üldhariduses rohkem rõhku inglise kui vene keelele (Lukk jt 2017) ning artikli autorite hinnangul eeldab kõrgkooli lõputöö kirjutamine küllalt korralikku inglise keele valdamist.

Joonis 1. Kõrgkooli lõpetanute peamised hirmud töö otsingul.

122

Tööle suundumine võib tekitada erinevaid vaimse tervise probleeme ja seega kasutati kõrgkooli lõpetanute emotsionaalse enesetunde hindamiseks Eestis väljatöötatud hindamismaatriksit EEK2. Viimase tulemuste põhjal võib öelda, et asteeniale, ärevushäirele, depressioonile ja unehäiretele viitavate näitajate esinemissagedus on äärmiselt murettekitav (joonis 2). Näiteks võrreldes Eesti politsei- ja piirivalveametnikega (kes puutuvad sageli kokku ohtlike olukordadega) on kõrgkooli lõpetanutel üle kolme korra enam ärevushäiretele ning üle kahe korra enam asteeniale ja depressioonile viitavaid sümptomeid (Tamm jt 2019). Rõhutada tuleb siiski seda, et tegemist ei ole diagnooside, vaid enesehinnangu skaalale tuginevate näitajatega. Kahjuks ei saa me öelda, kas nende probleemide põhjuseks on kõrgkooli lõpetamisega seonduv või on sellised näitajad meie elanikkonna jaoks juba tavalised. Arvestades, et pea iga 13. Eesti elanik pöördub psühhiaatri vastuvõtule, kinnitab see saadud tulemusi, et vaimsete probleemide esinemine meie elanikkonna hulgas on suur (Psühhiaatri poolt ambulatoorselt... 2018).

123

Artiklid lõputöödest

Muretsemine töö leidmise pärast võis uuringurühmades erineda seetõttu, et rakenduskõrgkoolis õpetatavad erialad saavad tööturul kiirema kasutuse, kuivõrd suurem praktikakogemus annab võimaluse erialateadmisi tõhusamalt praktiseerida ja sellega ka tööandjatele paremini silma jääda.

Ka tööjõuvajaduse ja -pakkumise prognoos näitab, et tööd on tõenäolisem leida programmeerimiserialadel, kutse-, teadus- ja tehnikategevuses, puidutööstuses, info- ja telekommunikatsiooni valdkonnas, kesk- ja kõrgtehnoloogilises tootmises (Tööjõuvajaduse ja pakkumise… 2018), aga ka õe erialal (Zhao jt 2016). Erialase töökoha leidmise ja erialal hakkamasaamise osas muretsevadki rohkem muu kui TTHKK lõpetajad (vastavalt 27,7% vs. 8,2%, p = 0,025; 36,2% vs. 14,3%, p = 0,025).

Artiklid lõputöödest

Joonis 2. Kõrgkooli lõpetanute emotsionaalne enesetunne, tuginedes enesehinnangu skaalale.

Töö puuduseks on kindlasti vastajate väike arv, mistõttu ei saa vastuseid üldistada kõigile kõrgkooli lõpetanutele. Võimalik, et ankeedile vastajate seas olidki just need, keda konkreetne teema isiklikult puudutas, ja seetõttu on EEK-2 tulemused mõtlemapanevad. Kindlasti annavad tulemused aga suuniseid, millega kõrgkoolid võiksid edasi tegelda ja kuhu oma tähelepanu pöörata, sest lõpetajate tööhõive on väga tähtis õppekvaliteedi indikaator. Paneb ka mõtlema, millised on kõrgkooli lõpetajate hirmud ja emotsionaalse enesetunde näitajad 2020. aasta kevadel, kui ülemaailmne pandeemia on tekitanud suurema tööpuuduse ning töö leidmine on viimaste aastatega võrreldes keerulisem. Küll aga võib 2020. aasta pandeemia anda veelgi suurema võimaluse alustada karjääri tervishoiuvaldkonnas ja ehk aitab see kaasa nende ametite enamale tunnustatusele ning ka eriala väärtustavale palgatõusule.

Järeldused Kõrgkooli lõpetajate probleemid on mitmekesised ja nende tähtsus lõpetaja jaoks erinev. Enim muretsetakse tööle suundumise ja töökoha leidmise seisukohast ebapiisava vene keele oskuse, palganumbri, ettevalmistuse, 124

Allikaloend Arnett, J. J., Žukauskiene, R., Sugimura, K. (2014). The new life stage of emerging adulthood at ages 18–29 years: implications for mental health. Lancet Psychiatry, 1: 569–567.

Eesti kõrgkoolide 2015. aasta vilistlaste uuring. (2017). Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/ey_htm_korgkoolide_vilistlased_aruanne_0.pdf?fbclid = IwAR2fT1pVmwTKe3Q42PXD05zrV3e8LFs4IeSfahiGyO3iskwKUfHwS7iCo5g (05.05.2020) Hõiveseisund soo ja haridustaseme järgi. Statistika andmebaas 2020. http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang = et&DataSetCode = TT109# (13.04.2020) Kazjulja, M., Roosmaa, E.-L. (2017). Noored tajuvad tööturul tõrjutust ka majanduskriisi järel. Eesti Statistika. https://blog.stat.ee/2017/03/01/noored-tajuvad-tooturul-torjutust-ka-majanduskriisi-jarel/ (15.02.2019) Kõrghariduse omandamine haridusastme järgi. Statistikaamet 2020a. https://www. stat.ee/58088 (13.04.2020) Kõrghariduse omandamine soo ja õppeliigi järgi. Statistika andmebaas 2020b. http:// andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang = et&DataSetCode = HTG03# (13.04.2020) Lukk, M., Koreinik, K., Kaldur, K., Vihman, V.-A., Villenthal, A., Kivistik, K., Jaigma, M., Pertšjonok, A. (2017). Eesti keeleseisund. Tartu: Tartu ülikool ja Balti Uuringute Instituut (IBS) https://www.hm.ee/sites/default/files/aruanne_2017.pdf (05.05.2020) Milline on Eesti kõrgharidus? Tudengiveeb. https://www.test.tudengiveeb.ut.ee/et/ esileht/toeoeturule-sisenemine/12-korgkool/oppekorraldus-korgkoolis/7-millineon-eesti-korgharidus (25.04.2020) 125

Artiklid lõputöödest

erialasele tööle mittesaamise ning vaba aja kaotamise pärast. Koolist saadud erialaseid teadmisi, oskusi ja üldpädevust hinnatakse piisavaks, kuid TTHKK lõpetanud peavad erialase praktika mahtu paremaks kui muude koolide lõpetajad. Vilistlased sooviksid paremat ettevalmistust suhtlemiseks tööandjaga ning tööportaalide otsingumootorite ja CV kirjutamise kasutusoskust. Koolilõpetajate emotsionaalne enesetunne on murettekitav, sest pooltel esineb EEK-2 enesehinnangu skaala järgi asteeniale ning kolmandikul ärevushäirele, depressioonile ja/või unehäirele viitavaid tunnuseid.

Artiklid lõputöödest

Haridus- ja Teadusministeerium. (2019). https://www.haridussilm.ee/ (22.05.2020) OSKA tervishoiu valdkonna raport. (2017). https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/ uploads/2017/05/Tervishoiu-uuringu-%C3%BClevaade.pdf (22.05.2020) Oras, K., Siilak, K., Unt, M. (2010). Kõrgkoolilõpetaja tööturul: majanduse ja tehnikaerialade vilistlaste hinnangud oma tööturuvõimalustele. Tallinna Ülikool. https:// dspace.ut.ee/handle/10062/40758 (18. 04.2020).

Perrone, L., Vickers, M. H. (2003). Life after graduations a “very uncomfortable world”: an Australian case study. Education + Training, 45(2): 69–78.

Psühhiaatri poolt ambulatoorselt konsulteeritud isikud diagnoosi, soo ja vanuserühma järgi. (2018). Statistikaamet. http://pxweb.tai.ee/PXWeb2015/pxweb/et/02Haig estumus/02Haigestumus__05Psyyhikahaired/PKH1.px/?rxid = 6438a799-2d264acf-b486-6a96463f8262 (18.04.2020) Roosmaa, E.-L., Reiska, E. (2015). Tallinna ülikooli katkestajate uuring. https:// www.tlu.ee/sites/default/files/Instituudid/%C3%9CTI/RASI/2015_Tallinna %20%C3%9Clikooli%20katkestajate%20uuring.pdf (18.04.2020).

Tamm, A.-L., Parm, Ü., Pael, J., Undrits, K., Barkova, K., Bazukova, O. (2019). Health related behaviour among police officers. 2nd International Conference on Public Health: Sustainable Development Goals: Transforming Aspirations into Action for Human Health, Kuala Lumpur 19-20.03.2019. Ed. Rekheeta Pathiranage. Institute of Academic Researches, 41 Taustinformatsioon kvalifikatsioonide vastavusest. (2005). Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/vastavustabel.pdf (22.05.2020) Tööjõuvajaduse ja -pakkumise prognoos aastani 2026. (2018). Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. https://www.mkm.ee/sites/default/files/toojouprognoos_2026_lyhikirjeldus.pdf (25.04.2020) Tööpakkumised. Eesti Töötukassa 2020. https://www.tootukassa.ee/toopakkumised (13.04.2020) Unt, M., Täht, K. (2014). Tööturu väljakutsed kõrgharidusele. https://www.tlu.ee/ sites/default/files/Instituudid/%C3%9CTI/RASI/2014_t%C3% B6%C3%B6turu%20v%C3%A4ljakutsed%20k%C3%B5rgharidusele.pdf (24.01.2019)

126

Artiklid lõputöödest

PSÜHHIAATRIAÕDEDE VASTU SUUNATUD PATSIENTIDE VÄGIVALDNE KÄITUMINE NING ÕDEDE HOIAKUD SEOSES VÄGIVALDSE KÄITUMISE VALLANDUMISE JA JUHTIMISEGA Violent Behaviour of Patients against Psychiatric Nurses and Attitudes of Nurses to the Onset and Management of Violent Behaviour Alar Lokk, Elina Osi, Margit Lenk-Adusoo Abstract Patients’ violent behaviour is a growing problem in all wards of psychiatric clinics. Based on literary sources, this article describes factors that contribute to or prevent the psychiatric nurses’ falling a victim to patients’ violent behaviour and the attitudes of nurses towards the occurrence and management of this behaviour.

The results indicate that a number of organizational and personal factors contribute to the psychiatric nurses’ becoming victims of violence. Factors that prevent nurses from becoming victims include the existence of support systems, counselling programs, integrated guidelines and action plans. Training and in-department meetings also play an important role in preventing and managing patient violence.

In general, psychiatric nurses believe that the onset of patients’ violent behaviour is mostly related to internal/personal factors and the patient’s psychiatric disorders. The attitudes that psychiatric nurses have towards the onset of patient violence are influenced by their prior experiences, the level of perceived risk and the patient’s history. Psychiatric nurses believe that, both psychosocial and controlling strategies, including segregation and restraint, are needed to manage the patients’ violent behaviour. According to nurses, it would be necessary to improve the clinical environment and management of patients’ violent 127

Artiklid lõputöödest

behaviour. Management should provide additional professional education and training for employees and establish more effective guidelines and reporting systems. Nurses would also want support from the administration. After falling a victim to violent behaviour nurses should be able to report the incident and receive appropriate support and counselling. Creating a safe environment for the staff and patients should be a priority for all healthcare institutions.

The article is based on a graduation thesis and is a theoretical literature review with the literary sources as the research material. The total volume of the thesis was 30 pages, 53 literary sources had been used.

Keywords: psychiatrics, nursing, patient, violence, attitude Sissejuhatus Patsientide vägivaldne käitumine on psühhiaatrilises abis terav probleem (Grassi jt 2006, Foster jt 2007, Iozzino jt 2015, Stevenson jt 2015, d’Ettorre ja Pellicani 2017). National Institute for Health and Care Excellence (NICE) defineerib vägivalda kui tahtlikku või tahtmatut käitumisvõi teguviisi, mis põhjustab teisele inimesele kahju, valu või vigastusi (NICE 2015). Vägivald võib olla suunatud keskkonna, kaasinimeste või enese vastu ning olla nii verbaalne kui ka füüsiline (Oud 2000). Võrreldes teiste tervishoiuvaldkonna spetsialistidega puutub psühhiaatrilises abis töötav õenduspersonal ehk psühhiaatriaõed patsientide vägivaldse käitumisega sagedamini kokku (Niu jt 2019). National Health Service’i (NHS) andmetel koges 12 kuu jooksul 80,6% Suurbritannia psühhiaatriaõdedest verbaalset ning 41,3% füüsilist vägivalda (Royal College of Nursing 2018). Patsiendivägivalla kogemisel on aga tugev negatiivne mõju edasise abi kvaliteedile (Stevenson jt 2015, Lantta jt 2016). Peale selle mõjub see negatiivselt töötaja füüsilisele ja vaimsele tervisele (Camuccio jt 2012, Stevenson jt 2015, Flannery jt 2018), ent võib viia ka raskete tervisekahjustusteni (Flannery jt 2018). Vaatamata sellele on vägivallajuhud alaraporteeritud (Foster jt 2007, Ridenour jt 2015, AlAzzam jt 2017, Ramezani 2017) ning psühhiaatriaõed suhtuvad sageli 128

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada psühhiaatriaõdede vastu suunatud patsiendivägivalla ohvriks langemise tegureid ning õdede hoiakuid seoses vägivaldse käitumise vallandumise ja juhtimisega.

129

Artiklid lõputöödest

patsientide vägivaldsesse käitumisse kui igapäevatöö juurde kuuluvasse paratamatusesse (Jonker jt 2008, Stevenson jt 2015). NHS-i andmetel teatatakse psühhiaatrilises abis kõigist verbaalse vägivalla juhtumitest 57,9% ning füüsilise vägivalla juhtumitest 85,6% (Royal College of Nursing 2018). Uurimusest avaldub, et psühhiaatriaõdede hoiakud ja arusaamad vägivaldse käitumise vallandumise põhjustest mõjutavad suuresti sekkumiste valikuid, mida rakendatakse vägivalla vallandumise ennetamisel ning juhtimisel (Duxbury ja Whittington 2005, Jansen jt 2005, Chambers jt 2010, Pulsford jt 2013, McCann jt 2014, Stevenson jt 2015, Tomagová jt 2016). Suutmatusest patsientide käitumist mõista ning uskumusest, et patsientide vägivaldne käitumine on ennekõike seotud patsiendi seesmiste ehk isiksuslike teguritega (sugu, vanu, diagnoos jms) (Duxbury ja Whittington 2005, Jansen jt 2005, Pulsford jt 2013), rakendavad õed vägivalla vallandumisel patsiendi käitumise kontrolli alla saamiseks kehtestavaid ning direktiivseid võtteid, sh ohjeldamist ja eraldamist (Duxbury 2002, Foster jt 2007, Pulsford jt 2013, Stevenson jt 2015). Ohjeldamine peaks aga olema viimane meede vägivaldselt käituva patsiendiga toimetulekuks (Jonker jt 2008, Power jt 2020), sest riivab patsientide põhiõigusi (Täiskasvanutele... 2017). Samuti süvendab ohjeldamise rakendamine ärevust ja pinget osakonnas, mis omakorda võib viia patsientide vägivaldse käitumise sagenemiseni (Duxbury ja Whittington 2005, Pulsford jt 2013). Õed peavad olema teadlikud patsientide vägivalla ohvriks langemise soodustavatest ja takistavatest teguritest, et ennetada nn „nõiaringi“ teket, kus patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langevad samad õed (Baby jt 2014). Iga tervishoiutöötaja kohustus on tekkinud olukordade professionaalne lahendamine ja võimalike ohtude ennetamine. Õed peavad tegevustes lähtuma nii enda kui ka patsiendi heaolust ja otsima parimaid võimalikke tõenduspõhiseid lahendusviise.

Artiklid lõputöödest

Artikkel põhineb kirjandusülevaate meetodil tehtud uurimistööl. Töö koostamiseks analüüsiti ajavahemikus 2000–2020 avaldatud teemakohaseid tõenduspõhiseid allikaid.

Võtmesõnad: psühhiaatria, õendus, patsient, vägivald, hoiak Arutelu ja tulemused Psühhiaatriaõed on avatud mitmetele riskiteguritele, mis suurendavad nende võimalust langeda patsiendivägivalla ohvriks (Iozzino jt 2015, Flannery jt 2018, Royal College of Nursing 2018). Patsientide vägivalla ohvriks langemisel on uurimuste põhjal mitu individuaalset riskitegurit.

Need võivad olla nii psühhiaatriaõe vanus, sugu kui ka vähene töökogemus (Gillespie jt 2010, Cornaggia jt 2011, Zeng jt 2013, Stevenson jt 2015, Al-Azzam jt 2017, Flannery jt 2018, Konttila jt 2018, Muir-Cochrane jt 2018, Najafi jt 2018). Õdede personaalsed tegurid soodustavad suuremal või vähemal määral patsiendivägivalla ohvriks langemist ning mõjuvad negatiivselt õdede tervisele (Baby jt 2014).

Uurimustest selgub, et patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langemisel on tähtis osa psühhiaatriaõe vanusel ja tema töökogemusel. Zeng jt (2013) ning Konttila jt (2018) leidsid, et patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langevad kõige sagedamini alla 30aastased psühhiaatriaõed ja vähim üle 40-aastased. Sarnasele tulemusele jõudsid ka Gillespie jt (2010), leides, et üle 60-aastastel õdedel on väikseim ja alla 40-aastastel suurim tõenäosus sattuda patsientide vägivaldse käitumise ohvriks. Uurijad järeldasid, et vanemaealised töötajad on kohanemisvõimelisemad, kannatlikumad ja empaatilisemad ning patsientidega suheldes rahulikumad ja kogevad seetõttu ka vähem vägivaldset käitumist kui nooremad õed. Samas leidsid Flannery jt (2018), et mida kogenum on õde, seda suurem on tal risk sattuda patsiendi vägivaldse käitumise ohvriks. Uurijad põhjendasid leidu asjaoluga, et vanemad ja pikema töökogemusega õed tegelevad tavaliselt keerulisemate patsientide juhtumitega. Ka Ridenour jt (2015) leidsid, et üle aastase töökogemusega töötajad langevad 130

Uurimustes on leitud seoseid õe soo ja patsientide vägivalla ohvriks langemise vahel. Konttila jt (2018) ning Flannery jt (2018) leidsid, et patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langevad sagedamini just naissoost psühhiaatriaõed. Uurimuse autorid põhjendasid tulemust asjaoluga, et enamasti peetakse naissoost õdesid füüsiliselt nõrgemateks ja arvatakse, et neid on kergem manipuleerida. Seevastu leidsid Gillespie jt (2010), et patsientide vägivaldset käitumist kogevad sagedamini hoopiski meessoost õed. Cornaggia jt (2011) aga täheldasid, et patsientide vägivaldne käitumine on sagedamini suunatud patsiendiga samast soost õe vastu.

Samas jõudsid Flannery jt (2018) järeldusele, et meessoost õed kogevad enamasti samast soost patsientide vägivalda, kuid naissoost õed kogevad võrdselt mõlema soo vägivaldset käitumist. Samuti tõendati, et kuna meessoost patsiendid kasutavad sagedamini füüsilist vägivalda ja naissoost verbaalset, siis on meessoost õed suurema tõenäosusega füüsilise ning naissoost õed verbaalse vägivalla ohvrid.

Veel soodustavad psühhiaatriaõdede patsiendivägivalla ohvriks langemist mitmed töökorralduslikud tegurid. Näiteks on uurimustes leitud korrelatsioon psühhiaatriaosakondade patsientide vägivaldse käitumise ja kellaaja (Grassi jt 2001, Bowers jt 2011, Al-Azzam jt 2017) ning õdede vahetustes töötamise vahel (Zeng jt 2013, Al-Azzam jt 2017, Niu jt 2019). Uurimustest selgub, et psühhiaatriaõdedel on suurem oht sattuda patsiendivägivalla ohvriks päevasel ajal (Grassi jt 2001, Bowers jt 2011, Al-Azzam jt 2017) ning patsiendi osakonnas viibimise esimesel nädalal (Grassi jt 2001). Tulemused võivad olla tingitud osakonnas kehtivast süsteemist – uued patsiendid võetakse tavaliselt vastu hommikupoolikul. Zeng jt (2013) leidsid Hiinas korraldatud uurimuses, et neil 131

Artiklid lõputöödest

patsientide vägivaldse käitumise ohvriks sagedamini. Seevastu tõid Konttila jt (2018) välja, et patsiendivägivalla ohvriks langevad sagedamini õed, kes on vägivaldselt käituvate patsientidega vähem kokku puutunud, sest neil õdedel napib patsiendivägivalla eesmärgipäraseks ennetamiseks ja juhtimiseks kogemusi.

Artiklid lõputöödest

õdedel, kes töötavad vahetustega nii päeval kui ka öösel, on võrreldes fikseeritud päevase tööajaga (8.00–17.00) õdedega suurem tõenäosus kogeda patsientide vägivaldset käitumist. Uurijad tõid põhjusena välja patsiendivägivalla sagedase esinemise õdede öises vahetuses. Ka autorite arvates on patsientide vägivaldne käitumine pigem seotud osakondades kehtiva päevaplaani ning üldise korraga – päeval on osakondades rohkem tegevust ja ka personali koosseis on suurem. Öine vägivalla esinemine on tõenäoliselt väiksem, sest sel ajal patsiendid tavaliselt magavad ja paljudele patsientidele antakse parema une soodustamiseks ravimeid.

Patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langemise riski suurendab ka õdede kõrge töökoormus (Aiken jt 2010, Al-Azzam jt 2017, Konttila jt 2018) ning ebaproportsionaalne õdede ja patsientide suhtarv (Bowers jt 2011). Uurimuste põhjal on psühhiaatriaosakondades ühe õe kohta patsiente enamasti rohkem kui ette nähtud (Bowers jt 2011). Ebapiisav õdede arv takistab aga kvaliteetse õendusabi pakkumist ja tingib õdede tööalaste probleemide kasvu ning emotsionaalset stressi, mis omakorda suurendab vägivalla ohvriks langemise tõenäosust (Konttila jt 2018).

Ameerika õdede liit on loonud mudeli, mille kohaselt on õdede suhtarv erinevates osakondades muutuv. See võimaldab õdedele nii paindlikuma tööaja kui ka tagab vajaduse korral valmisoleku olukordadeks, kus on tekkinud tarvidus lisatööjõule. California osariigi psühhiaatriaosakondades on mudeli kohaselt fikseeritud õe-patsiendi suhe 1 : 6 (Aiken jt 2010).

Autorite arvates on patsientide vägivaldse käitumise ennetamisel tähtis õdede töökoormuse vähendamine ja sealhulgas ka optimaalse õepatsiendi suhtarvu tagamine.

Patsiendi vägivaldse käitumise vallandumise varajaste märkide tuvastamisel ja vägivalla ennetamisel ning juhtimisel on tähtis roll ka koolitustel, osakonnasisestel koosolekutel ja töötajatevahelisel heal läbisaamisel ning usaldusel (Camuccio jt 2012, Björkdahl jt 2013, Chambers jt 2015, AlAzzam jt 2017). Autorite arvates oleks vajalik veel ka patsientide vägivaldsest käitumisest teatamise lihtsustamine. Aeganõudvate aruannete 132

Õdede hoiakud, arvamused, uskumused ja vaated seoses patsientide vägivaldse käitumise vallandumisega mõjutavad seda, kuidas nad sellele reageerivad (Duxbury ja Whittington 2005, Jansen jt 2005, Jansen jt 2006, Björkman jt 2008, Jonker jt 2008, Dickens jt 2013, Pulsford jt 2013, McCann jt 2014, Stevenson jt 2015). Üldiselt on psühhiaatriahaiglate töötajad hoiakul, et patsientide vägivaldse käitumise vallandumisel on erinevad põhjused (Pulsford jt 2013). Enim seostavad psühhiaatriaõed käitumisviisi aga patsiendi seesmiste ehk isiksuslike teguritega (Duxbury ja Whittington 2005, Jansen jt 2006, Pulsford jt 2013). Uurimuste põhjal on psühhiaatriaõed hoiakul, et patsientide vägivalla vallandumise peamiseks põhjuseks on patsientide psühhiaatrilised häireid – skisofreenia, depressioon, dementsus (Duxbury ja Whittington 2005, McCann jt 2014) ja isiksushäired (Dickens jt 2013). Samuti on psühhiaatriaõed hoiakul, et patsiendivägivalla vallandumise riskitegurid on näiteks noor iga, meessugu ja madal sotsiaalne staatus (Grassi jt 2006). Psühhiaatriaõed peavad selliseid patsiente ohtlikeks ja ettearvamatuteks ning usuvad, et nendega on raske suhelda (Björkman jt 2008). See-eest leidis viies Euroopa riigis (Soomes, Leedus, Iirimaal, Itaalias ja Portugalis) korraldatud uurimus, et õdedel on psühhiaatriliste haigustega patsientide suhtes pigem positiivne hoiak ning nad ei näe neis ohtu (Chambers jt 2010).

Uurimuste põhjal on kõige levinumad personali kasutatavad patsientide vägivaldse käitumise juhtimise strateegiad deeskalatsioon ja ravimite manustamine (Duxbury 2002, Dickens jt 2013). Psühhiaatriaõdede hoiakul on õige anda patsiendile võimalus olukorrast ise eemalduda ja kasutada esmalt vähem piiravaid sekkumisi (Lantta jt 2016). Autorite arvates ei tohi aga patsiendivägivalla põhjustena alahinnata ka ravimite võimalikke kõrvaltoimeid. Näiteks võivad psühhootiliste häirete ravis kasutatavad neuroleptikumid põhjustada kõrvaltoimetena hoopiski akatiisiat ehk 133

Artiklid lõputöödest

esitamise asemel oleks ohvriks langenud õdedele vajalik hoopiski nõustamine ja juhtumi osakonnasisene süüdistavate hinnangute vaba analüüsimine.

Artiklid lõputöödest

seesmist rahutust ja ärevust. Samuti on deeskalatsiooni tehnikate kasutamisel väga tähtsad õe oskused ning hääletooni, kehahoiaku ja vestluse sisu jälgimine, sest need võivad olukorda hoopiski eskaleerida. Õed on seisukohal, et patsientide vägivaldse käitumise juhtimisel on oluline roll juhtkonna tegevusel. Ennekõike ootavad õed, et juhtkond tagaks osakonnas turvalise keskkonna (Chambers jt 2015, Stevenson jt 2015), näiteks turvaruumi ja üksikpalatite olemasolu (Vermeulen jt 2019). Samuti on õdede arvates olulised osakonna kõigi töötajate jaoks ühtsed ja arusaadavad juhendid, mis aitaksid luua osakonnas olukorra, kus igal personali liikmel on kindel roll ning töötajad tegutseksid ühtse meeskonnana (Duxbury 2002, Chambers jt 2015, Stevenson jt 2015).

Autorite arvates on vajalik muutuste tegemine, alternatiivide ja ennetavate lähenemisviiside otsimine ning väljatöötamine. Ebakõlade lahendamiseks juhendite ja tegeliku olukorra vahel peab juhtkond välja töötama paremad tegevusjuhised ning direktiivid. Tähtsal kohal on ka juhised, mis annaksid töötajatele teadmisi, kuidas juhtida patsientide vägivaldset käitumist tõhusalt ühtse meeskonnana.

Järeldused Psühhiaatriaõdede patsiendivägivalla ohvriks langemist soodustavad tegurid on uurimuste põhjal vanus alla 40. eluaasta, vähene töökogemus ja naissugu. Lisaks sellele veel õdede vähene väljaõpe, personali ebapiisav koosseis ning osakonnasiseste ressursside ja ühtsete käitumisjuhiste puudumine. Patsientide vägivalda takistavad ja õdede ohvriks langemist ennetavad tegurid on tugisüsteemide, nõustamisprogrammide ning ühtsete juhiste ja tegevuskavade olemasolu, samuti koolitused ja osakonnasisesed koosolekud.

Psühhiaatriaõed on hoiakul, et patsientide vägivaldse käitumise vallandumine on enim seotud seesmiste ehk isiksuslike teguritega (noor iga, meessugu, madal sotsiaalne staatus) ning patsientide psühhiaatriliste häiretega (skisofreenia, depressioon, luululisus, dementsus).

134

Allikaloend Aiken, L. H., Sloane, D. M., Cimiotti, J. P., Clarke, S. P., Flynn, L., Seago, J. A., Spetz, J., Smith, H. L. (2010). Implications of the California nurse staffing mandate for other states. Health Services Research, 45(4): 904–921.

Al-Azzam, M., Yahya, A., Sagarat, A., Tawalbeh, L., Poedel, R. (2017). Mental health nurses’ perspective of workplace violence in Jordanian mental health hospitals.

Perspectives in Psychiatric Care, 54(4): 477–487.

Baby, M., Glue, P., Carlyle, D. L. (2014). ‘Violence is not part of our job’: a thematic analysis of psychiatric mental health nurses’ experiences of patient assaults from a New Zealand perspective. Issues in Mental Health Nursing, 35(9): 647–55.

Björkdahl, A., Hansebo, G., Palmstierna, T. (2013). The influence of staff training on the violence prevention and management climate in psychiatric inpatient units.

Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 20(5): 396–404.

Björkman, T., Angelman, T., Jönsson, M. (2008). Attitudes towards people with mental illness: a cross‐sectional study among nursing staff in psychiatric and somatic care.

Scandinavian Journal of Caring Sciences, 22(2): 170–177.

Bowers, L., Stewart, D., Papadopoulos, C., Dack, C., Ross, J., Khanom, H., Jeffery, D. (2011). Inpatient Violence and Aggression: A Literature Review. Report from the Conflict and Containment Reduction Research Programme. London: Institute of Psychiatry.

Camuccio, C. A., Chambers, M., Välimäki, M., Farro, D., Zanotti, R. (2012). Managing distressed and disturbed patients: the thoughts and feelings experienced by Italian nurses. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 19(9): 807–815.

Chambers, M., Kantaris, X., Guise, V., Välimäki, M. (2015). Managing and caring for service users: the thoughts and feelings experienced by a sample of English mental health nurses. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 22(5): 289–297.

135

Artiklid lõputöödest

Õdede hoiakud on põhjustatud juba kogetust, tajutava ohu tasemest ning patsiendi anamneesis olemasolevast juhtumist. Psühhiaatriaõed, kellel on patsientide vägivaldse käitumisega seoses negatiivsed hoiakud ning kes usuvad patsiendi vägivaldset käitumist võimendavate sisemiste tegurite tähtsusse, kasutavad olukordade juhtimisel rohkem ka kontrollivaid strateegiaid ehk eraldamist ja ohjeldamist.

Artiklid lõputöödest

Chambers, M., Veslemøy, G., Välimäki, M., Botelho, M.A., Scott, A., Staniuliené, V., Zanotti, R. (2010). Nurses’ attitudes to mental illness: A comparison of a sample of nurses from five European countries. International Journal of Nursing Studies, 47(3): 350–62.

Cornaggia, C. M., Begh, M., Pavone, F., Barale, F. (2011). Aggression in psychiatry wards: A systematic review. Psychiatry Research, 189(1): 10–20. d’Ettorre G., Pellicani V. (2017) Workplace violence toward mental healthcare workers employed in psychiatric wards. Safety and Health in Work, Review Article, 8(4): 337–342.

Dickens, G., Piccirillo, M. Alderman, N. (2013). Causes and management of aggression and violence in a forensic mental health service. International Journal of Mental Health Nursing, 22(6): 532–544.

Duxbury, J. (2002). An evaluation of staff and patient views of and strategies employed to manage inpatient aggression and violence on one mental health unit: a pluralistic design. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 9(3): 325–337.

Duxbury, J., Whittington, R. (2005). Causes and management of patient aggression and violence: staff and patient perspectives. Journal of Advanced Nursing, 50(5): 469–478.

Flannery, R. B., Wyshak, G., Flannery, G. J. (2018). Characteristics of International Staff Victims of Psychiatric Patient Assaults: Review of Published Findings, 2013–2017. Psychiatric Quarterly, 89(2): 1–8.

Foster, C., Bowers, L., Nijman, H. (2007). Aggressive behaviour on acute psychiatric wards: prevalence, severity and management. Journal of Advanced Nursing, 58(2): 140–149.

Gillespie, G. L., Gates, D. M., Miller, M., Howard, P. K. (2010). Workplace violence in healthcare settings: risk factors and protective strategies. Rehabilitation Nursing: the Official Journal of the Association of Rehabilitation Nurses, 35(5): 177–184.

Grassi, L., Biancosino, B., Marmai, L., Kotrotsiou, V., Zanchi, P., Peron, L., Marangoni, C., Vanni, A., Barbui, C. (2006). Violence in psychiatric units: a 7-year Italian study of persistently assaultive patients. Social Psychiatry and Psychiatric Epidemiology, 41(9): 698–703.

136

violent behaviour in acute psychiatric in‐patients: a 5‐year Italian study. Acta Psychiatrica Scandinavica, 104(4): 273–279.

Iozzino, L., Ferrari, C., Large, M., Nielssen, O., de Girolamo, G. (2015). Prevalence and Risk Factors of Violence by Psychiatric Acute Inpatients: A Systematic Review and Meta-Analysis. PLOS ONE, 10(6): e0128536.

Jansen, G. A., Dassen, T. W., Jebbink, G. G. (2005). Staff attitudes towards aggression in health care: a review of the literature. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 12(1): 3–13.

Jansen, G. J., Middel, B., Dassen, T. W. N., Reijneveld, M. S. A. (2006). Cross-cultural differences in psychiatric nurses’ attitudes to inpatient aggression. Archives of Psychiatric Nursing, 20(2): 82–93.

Jonker, E. J., Goossens, P. J., Steenhuis, I. H., Oud, N. E. (2008). Patient aggression in clinical psychiatry: perceptions of mental health nurses. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 15(6): 492–499.

Kelly, E. L., Fenwick, K. M., Brekke, J. S., Novaco, R. W. (2019). Sources of Social Support After Patient Assault as Related to Staff Well-Being. Journal of Interpersonal Violence, 1–26.

Konttila, J., Pesonen, H., Kyngäs, H. (2018). Violence committed against nursing staff by patients in psychiatric outpatient settings. International Journal of Mental Health Nursing, 27 (6): 1592–1605.

Lantta, T., Anttila, M., Kontio, R., Adams, C. E., Välimäki, M. (2016). Violent events, ward climate and ideas for violence prevention among nurses in psychiatric wards: a focus group study. International Journal of Mental Health Systems, 10(27): 1–10.

McCann, T. V., Baird, J., Muir-Cochrane, E. (2014). Attitudes of clinical staff toward the causes and management of aggression in acute old age psychiatry inpatient units. BMC Psychiatry, 14(80): 1–9.

National Collaborating Centre for Mental Health. (2015). Violence and aggression: short-term management in mental health, health and community settings. (NICE guideline NG10). Updated edition. Leicester, United Kingdom: British Psychological Society.

Niu, S. F., Kuo, S. F., Tsai, H. T., Kao, C. C., Traynor, V., Chou, K. R. (2019). Prevalence of workplace violent episodes experienced by nurses in acute psychiatric settings.

PLOS ONE, 14(1): 1–13.

137

Artiklid lõputöödest

Grassi, L., Peron, L., Marangoni, C., Zanchi, P., Vanni, A. (2001). Characteristics of

Artiklid lõputöödest

Oud, N. (2000). The Perception of Prevalence of Aggression Scale (POPAS) Questionnaire. Amsterdam. Netherlands: Connecting.

Power, T., Baker, A. and Jackson, D. (2020). ‘Only ever as a last resort’: Mental health nurses’ experiences of restrictive practices. International Journal of Mental Health Nursing, 1–11.

Pulsford, D., Crumpton, A., Baker, A., Wilkins, T., Wright, K., Duxbury, J. (2013). Aggression in a high secure hospital: staff and patient attitudes. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 20(4): 296–304.

Ramezani, T., Gholamzadeh, S., Torabizadeh, C., Sharif, F., Ahmadzadeh, L. (2017).

Challenges of Nurses’ Empowerment in the Management of Patient Aggression: A Qualitative Study. Iranian Journal Of Nursing And Midwifery Research, 22(6), 442–448.

Ridenour, M., Lanza, M., Hendricks, S., Hartley, D., Rierdan, J., Robert Zeiss, R., Amandus, H. (2015). Incidence and risk factors of workplace violence on psychiatric staff.

Work, 51(1): 19–28.

Royal College of Nursing. (2018). Violence and aggression in the NHS Estimating the size and the impact of the problem. London: Royal College of Nursing.

Sarv, T. (2005). Patsiendilt hoobi saanud hooldaja suri. Sakala.

Stevenson, K. N., Jack, S. M., O’Mara, L., LeGris, J. (2015). Registered nurses’ experiences of patient violence on acute care psychiatric inpatient units: an interpretive descriptive study. BMC Nursing, 14, 35.

Zeng, J. Y., An, F. R., Xiang, Y. T., Qi, Y. K., Ungvari, G. S., Newhouse, R., Yu, D. S., Lai, K. Y., Yu, L. Y., Ding, Y. M., Tang, W. K., Wu, P. P., Hou, Z. J., Chiu, H. F. (2013).

Frequency and risk factors of workplace violence on psychiatric nurses and its impact on their quality of life in China. Psychiatry Research, 210(2): 510–514.

Tomagová, M., Bóriková, I., Lepiešová, M., Čáp, J. (2016). Nurses’ experience and attitudes towards inpatient aggression on psychiatric wards. Central European Journal of Nursing and Midwifery, 7(3): 462–469.

Vermeulen, J. M., Doedens, P., Boyette, L., Spek, B., Latour, C., de Haan, L. (2019). “But I did not touch nobody!”- Patients’ and nurses’ perspectives and recommendations after aggression on psychiatric wards – A qualitative study. Journal of Advanced Nursing, 75(11): 2845–2854.

138

Artiklid lõputöödest

AGRESSIOONIRISKI HINDAMISE VAHENDID STATSIONAARSES PSÜHHIAATRILISES ABIS The Aggression Risk Assessment Instruments in Psychiatric Inpatient Care Rainer Priimäe, Margit Lenk-Adusoo Abstract The article is based on the undergraduate thesis and is a theoretical literature review. The total volume of the thesis was 29 pages, 50 literary sources had been used. The aim of the thesis was to describe the aggression risk assessment instruments and the different aggression prevention strategies in psychiatric inpatient care. The article provides an overview of the aggression risk assessment instruments.

The results reveal that using the aggression risk assessment instruments provides more precise results than the subjective clinical evaluation by the medical staff, and the use of those instruments decreases the restraint time of the patient as well as the usage of different restraint methods. The article describes three risk evaluation instruments: the Historical Clinical Risk Management-20 (HCR-20), the Brøset Violence Checklist (BVC) and the Dynamic Appraisal of Situational Aggression (DASA) as they are the most documented ones in the scientific literature. Nevertheless, DASA and BVC have been created to evaluate the dynamic risk of aggression and are therefore, probably the most convenient techniques to be used in everyday practice.

Keywords: aggression, violence, risk assessment, psychiatric inpatient Sissejuhatus Patsientide agressiivne käitumine on levinud nähtus kõikides tervishoiuvaldkondades, kuid statsionaarses psühhiaatrilises abis on see suur probleem, et tagada nii patsientide kui ka töötajate ohutus (Kealeboga 139

Artiklid lõputöödest

2009). Uurimustest avaldub, et just õed on kõige enam ohustatud patsiendiagressioonist ja vägivaldsest käitumisest (Jonker jt 2008, Kealeboga 2009, Vojt jt 2010, Bilgin ja Tulek 2011). Patsientide agressioon on ka üks peamisi põhjuseid, miks õed töölt lahkuvad (Bilgin ja Tulek 2011).

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA 2018) defineerib agressiooni kui käitumist, mille eesmärk on teisele füüsiliselt või psühholoogiliselt liiga teha. Üldiselt suhtuvad õed agressiooni negatiivselt (Jonker jt 2008, Kealeboga 2009, James jt 2011) ja eelistavad traditsioonilisi agressiooni juhtimise viise (Kealeboga 2009). Traditsioonilisteks agressiooni juhtimise viisideks peetakse erinevaid ohjeldusmeetmeid, sh füüsilist (kinnihoidmine või spetsiaalsete füüsiliste jõuvõtete kasutamine), keemilist (patsiendi käitumist muutvate ravimite kasutamine) ja keskkondlikku (eraldamine) ohjeldamist (Kynoch jt 2011, Tohvre 2012). Samas on teada, et ohjeldamine ei kõrvalda agressiooni põhjusi ja riivab patsientide põhiõigusi (Psühhiaatrilise abi seadus 1997, Amos 2007, Kaunomäki 2017).

Veel on leitud, et ennekõike tuleb agressiooni vallandumist ennetada (Kealeboga 2009, Kaunomäki 2017).

Agressiooniriski hindamine on üks tähtis samm agressiooni ennetamisel (Kaunomäki 2017) ja mitu rahvusvahelist organisatsiooni on rõhutanud agressiooniriski hindamise olulisust psühhiaatrilises abis (NICE 2015, Silverman, 2016). Tähtis on, et õdedel oleksid ühtsed arusaamad agressioonist ja ühtsed agressiooniriski hindamise vahendid (Jonker jt 2008, Kealeboga 2009). Agressiooniriski hindamise vahendid on struktureeritud standardsed vahendid, mille abil hinnata agressiooni vallandumise võimalikku riski. Need aitavad tervishoiutöötajatel hinnata riske ühiste põhimõtete alusel, minimeerivad valesti tõlgendamise ohtu ning tarbetut ohjeldamist (NIOSH 2013, Hartley jt 2015). Õigeaegne agressiooniriski hindamine annab võimaluse kasutada ennetavaid sekkumisi, mis on patsiendisõbralikumad (Griffit jt 2013) ja võimaldavad kasutada vähem ohjeldusmeetodeid (Hvidhjelm jt 2014).

140

Kirjandusülevaate meetodil koostatud uurimistöös analüüsiti 50 kirjandusallikat, millest 35 põhinesid empiirilistel uurimistöödel. Kasutatud allikad olid välja antud alates 2012. aastast.

Võtmesõnad: agressioon, vägivald, riskihindamisvahendid, psühhiaatriline patsient Tulemused ja arutelu Töö autoritele teadaolevalt puudub Eestis ühtne vahend agressiooniriski hindamiseks statsionaarses psühhiaatrilises abis. Rahvusvahelistest uurimustest selgub, et õed on avaldanud soovi agressiooni ennetamise alaste koolituste korraldamiseks (James jt 2011, Lantta jt 2015, Raveesh 2016, Kaunomäki jt 2017). Teema on aktuaalne, sest õed on kõige enam ohustatud patsiendi verbaalsest ja füüsilisest agressioonist (Jonker jt 2008, Kealeboga 2009, Vojt jt 2010, Bilgin ja Tulek 2011). 2017. aastal Inglismaal läbi viidud uurimuse andmetel on kõikidest psühhiaatrilise abi õdedest 33% kogenud patsientide füüsilist agressiooni (RCN 2018).

Uurimustega on tõestatud, et agressiooniriski hindamise vahendite kasutamine on täpsem kui töötajate subjektiivne kliiniline hinnang, mis põhineb suures osas töötaja intuitsioonil (Lantta jt 2016). Kui agressiooniriski hindamisel kasutatakse struktureeritud vahendit, siis keskendutakse teadlikumalt agressiooni vallandumise riskiteguritele. Seda tõestab ka fakt, et agressiooniriski hindamisvahendite kasutamine lühendab patsiendi ohjeldamises viibitud aega (Sande jt 2011) ja vähendab ohjeldamismeetodite kasutamist (Abderhalden jt 2006, Abderhalden jt 2008), sest agressiooniriski vähenemist märgatakse kiiremini kui töötaja subjektiivse kliinilise riskihindamise korral. Agressiooniriski hindamise vahendi täitmisel pööravad õed ka rohkem tähelepanu ilmsetele

141

Artiklid lõputöödest

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada agressiooniriski hindamise vahendeid statsionaarses psühhiaatrilises abis.

Artiklid lõputöödest

agressiooniriski teguritele. See omakorda võib viia kiirema sekkumiseni ja ennetada agressiooni vallandumist (Lavelle jt 2016). Niisiis on tähtis, et statsionaarses psühhiaatrilises abis oleksid agressiooniriski hindamiseks kasutusel struktureeritud tõenduspõhised vahendid, mitte ei tehtaks seda subjektiivse kliinilise hindamise abil.

Agressiooniriski hindamise vahendid The Historical Clinical Risk Management-20 (HCR-20), Brøset Violence Checklist (BVC) ja Dynamic Appraisal of Situational Aggression (DASA) on sobilikud lühiajalise agressiooniriski hindamiseks st vahendid annavad agressiooniriski hinnangu vaid järgnevaks 24 tunniks. Valituks osutusid need kolm riskihindamisvahendit, sest nende kohta leidus andmebaasides kõige enam tõenduspõhist kirjandust.

Siiski on DASA ja BVC töötatud välja just agressiooniriski lühiajaliseks hindamiseks ning on tõenäoliselt seetõttu igapäevapraktikas kasutamiseks mugavamad. Samuti soovitab kahte viimast kasutada rahvusvaheline ravijuhend (NICE 2015). HCR-20V3 ennustab agressiooniriski pikemalt ja lühiajaliseks agressiooniriski hindamiseks on võimalik kasutada vaid selle alaskaalat (Cskaala: kliinilised riskitegurid) (Chu jt 2013).

Peale selle on HCR-20V3 esmakordsel täitmisel vaja hinnata 20 aspekti võrreldes DASA seitsme ja BVC kuue aspektiga. Seetõttu on autorite arvates mõistlikum kasutada igapäevapraktikas pigem kahte viimast hindamisvahendit.

BVC ja DASA hindamisvahendi täitmine ei eelda intervjuud patsiendiga, kõik aspektid on vaadeldavad ja vahendi täitmine võtab aega vaid 5 minutit (Abderhalden jt 2006, Ogloff ja Daffern 2006, Abderhalden jt 2008, Lantta jt 2016). See lihtsustab patsiendi agressiooniriski hindamist ja võimaldab seda teha iga päev. Samuti on mõlemad vahendid kergesti kohaldatavad osakonna päevarežiimiga, sest neid on odav rakendada (näiteks ei eelda DASA vahendi täitmine pikka koolitust ega kogemusi) (Abderhalden jt 2006, Abderhalden jt 2008, Lantta jt 2015). Ka on mõlema vahendi kasutamisel välja toodud positiivsed mõjud: ohjeldamises viibitud aja ja agressiooni intsidentide arvu vähenemine ning enamate 142

Võrreldes BVC ja HCR-20V3-ga on DASA kõige valiidsem ja suurema tundlikkusega (Chu jt 2013). Kuid arvestada tuleb, et DASA valiidust on hinnatud sundravi- ja vanglapsühhiaatrias (Chu jt 2012, Chu jt 2013, Nqwaku jt 2018) ning raskete psüühikahäirete korral (Lantta jt 2016).

Seega ei saa olla kindel, et vahendit saab kasutada ka statsionaarse psühhiaatrilise abi igapäevapraktikas (Lantta jt 2016). Samuti ei õnnestunud autoritel leida arvandmeid DASA reliaabluse kohta. Seevastu on tõestatud BVC valiidsus (AUC = 0,69–0,82) ja reliaablus (0,48–1,00) (Chu jt 2013) agressiooniriski ennustamiseks 24 h jooksul (Hvidhjelm jt 2014).

Järeldused Statsionaarses psühhiaatrilises abis tuleb eelistada agressiooniriski hindamiseks struktureeritud tõenduspõhiseid vahendeid, sest need on täpsemad kui töötajate subjektiivne kliiniline hinnang. Agressiooniriski hindamise vahendid toetavad agressiooni vallandumise ennetamist ning aitavad vähendada ohjeldamiste arvu ja ohjeldamises viibitud aega.

Igapäevapraktikas kasutamiseks on sobilikud vahendid Dynamic Appraisal of Situational Aggression ja Brøset Violence Checklist, sest võrreldes teiste vahenditega võtab nende täitmine vähem aega, neil on suur usaldusväärsus, need on kergesti kohaldatavad osakonna päevarežiimiga ja neid on odav rakendada. Ka on mõlema vahendi kasutamisel välja toodud positiivsed mõjud: ohjeldamises viibitud aja ja agressioonijuhtude arvu vähenemine ja enamate psühhosotsiaalsete sekkumiste kasutamine.

143

Artiklid lõputöödest

psühhosotsiaalsete sekkumiste kasutamine (Abderhalden jt 2006, Abderhalden jt 2008, Sande jt 2011, Griffit jt 2013). Artikli autorite arvates on riskihindamisvahendi valikul tähtis, et see oleks hõlpsasti kasutatav ja toetaks agressiooniriski määramist võimalikult kiiresti – tihtipeale ei ole praktikas aega pikaajalisemaks vaatluseks.

Artiklid lõputöödest

Allikaloend Abderhalden, C., Needham, I., Dassen, T., Halfens, R., Haug, H. J., Fischer, J. (2006).

Predicting inpatient violence using an extended version of the Brøset-ViolenceChecklist: instrument development and clinical application. BMC Psychiatry, 6: 17.

Abderhalden, C., Needham, I., Dassen, T., Halfens, R., Haug, H. J., Fischer, J. E. (2008).

Structured risk assessment and violence in acute psychiactric wards: randomised controlled trial. The British Journal of Psychiatry, 193: 44–50.

Amos, M. (2007). Isikute põhiõiguste riive lubatavus ning ulatus tahtest olenematu ravi läbiviimisel. Eesti Arst, 86(12): 903–916.

APA Dictionary of Psychology. (2018). American Psychological Association.

Bilgin, H., Tulek, Z. (2011). Psychometric properties of the Turkish version of the Perception of Aggression Scale. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 18(10): 878–83.

Chu, C., Daffern, M., Ogloff, J. (2013). Predicting aggression in acute inpatient psychiatric setting using BVC, DASA, and HCR-20 Clinical scale. The Journal of Forensic Psychiatry & Psychology, 24(2): 269–285.

Chu, C., Thomas, S., Daffern, M., Ogloff, J. (2012). Should clinicians use average or peak scores on a dynamic risk-assessment measure to most accurately predict inpatient aggression? International Journal of Mental Health Nursing, 22(6): 493–499.

Griffit, J., Daffern, M., Godberg, T. (2013). Examination of the predicticive validity of the Dynamic Appraisal of Situational Aggression in two mental health units.

International Journal of Mental Health Nursing, 22: 485–492.

Hartley, D., Ridenour, M., Craine, J., Morrillb, A. (2015). Workplace violence prevention for nurses on-line course: Program development. Work, 51(1): 79–89.

Hvidhjelm, J., Sestoft, D., Skovgaard, L. T., Bjorner, J. B. (2014). Sensitivity and specificity of the Brøset Violence Checklist as predictor of violence in forensic psychiatry.

Nord J Psychiatry, 68: 536–542.

James, B., Isa, E., Oud, N. (2011). Patient aggression in psychiatric services: the experience of a sample of nurses at two psychiatric facilities in Nigeria. African Journal of Psychiatry, 14: 130–133.

Jonker, E. J., Goossens, J. J., Steenhuis, I. H., Oud, N. E. (2008). Patient aggression in clinical psychiatry: perceptions of mental health nurses. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 15: 492–499.

144

ventions following a high violence risk assessment score: a naturalistic study on a Finnish psychiatric admission ward. BMC Health Services Research, 26.

Kealeboga, K. M. (2009). An exploration of the nurses perception on causes of and management of in-patient aggression in a psychiatric institution in Botswana.

University of KwaZulu-Natal.

Kynoch, K., Chiung-Jung, W., Chang, A. (2011). Interventions for Preventing and Managing Aggressive Patients Admitted to an Acute Hospital Setting: A Systematic Review. Worldviews Evidence Based Nursing, 8(2): 76–86.

Lantta, T., Daffern, M., Kontio, R., Välimäki, M. (2015). Implementing the Dynamic Appraisal of Situational Aggression in Mental Health Units. Clinical Nurse Specialist, 29 (4): 230–43.

Lantta, T., Kontio, R., Daffern, M., Adams, C., Välimäki, M. (2016). Using the Dynamic Appraisal of Situational Aggression with mental health inpatients: a feasibility study.

Patient Preference and Adherence, 10: 691–701.

Lavelle, M., Stewart, D., James, K., Richardson, M., Renwick, L., Brennan, G., Bowers, L. (2016). Predictors of effective de‐escalation in acute inpatient psychiatric settings.

Journal of Clinical Nursing, 25(15-16): 2180–2188.

NICE. (2015). Violence and aggression: short-term management in mental health, health and community settings. National Institute for Health and Care Excellence.

National Institute for Occupational Safety and Health (NIOSH), Division of Safety Research. (2013). Centers for Disease Control and Prevention. Workplace Violence Prevention for Nurses.

Nqwaku, M., Draycott, S., Aldridge-Waddon, L., Bush, E., Tsirimokou, A., Jones, D., Puzzo, I. (2018). Predictive power of the DASA-IV: Variations in rating method and timescales. International Journal of Mental Health Nursing, 27(6): 1661–1672.

Ogloff, J., Daffern, M. (2006). The Dynamic Appraisal of Situational Aggression: An Instrument to Assess Risk for Imminent Aggression in Psychiatric Inpatients.

Behavioral Sciences & the Law, 24: 799–813.

Psühhiaatrilise abi seadus. (Vastu võetud 12.02.1997, viimati jõustunud 16.03.1997).

Elektrooniline Riigi Teataja.

145

Artiklid lõputöödest

Kaunomäki, J., Jokela, M., Kontio, R., Laiho, T., Sailas, E., Lindberg, N. (2017). Inter-

Artiklid lõputöödest

Raveesh, B., Pathare, S., Noorthoorn, E., Gowda, G., Lepping, P., BundersAelen, J. (2016). Staff and caregiver attitude to coercion in India. Indian Journal of Psychiatry, 58: 221–229.

RCN. (2018). Violence and aggression in the NHS. London: Royal College of Nursing.

Sande, R., Nijman, H. L., Noorthoorn, E. O., Wierdsma, A. I., Hellendoorn, E., Staak, C., & Mulder, C. L. (2011). Aggression and seclusion on acute pshychiatric wards: effect of short-term risk assessment. The British Journal of Psychiatry, 199: 473–478.

Silverman, J. (2016). APA Practice Guidelines for the Psychiatric Evaluation of Adults, Third Edition. Arlington: American Psychiatric Association.

Tohvre, R. (2012). Patsientide ohjeldamine ja selle vältimise abinõud tervishoiu- ja hooldusasutustes: integreeriv kirjanduse ülevaade. Tartu Ülikool, õendusteadus.

Tartu: Magistritöö.

Vojt, G., Marshall, L., Thomson, L. (2010). The assessment of imminent inpatient aggression: a validation study of the DASA-IV in Scotland. The Journal of Forensic Psychiatry & Psychology, 12: 54.

146

Factors influencing work motivation among radiographers Katre Vares, Laura Marleen Reissar, Tiina Kukkes Abstract This is a quantitative study which is based on a questionnaire. The aim of this study is to describe the factors which influence the motivation of radiographers at their work. Identifying work motivation factors and an accurate analysis will give information about the departments that participated in the study, which therefore will give the opportunity to improve working conditions and job management.

In addition, connections between motivational factors and demographic data were found and the results were compared with the study results made in 2009.

A questionnaire was used for data collection. The data was collected between 01.04.2019-14.04.2019. 80 radiographers were registered and 87.5% of them answered the questionnaire. The study concludes that radiographers experience the most following motivation factors: steady employment (100%), regular salary (98,6%), free health control (97,1%), opportunity to help patients (95,8%) and friendly colleagues. Rarely experienced factors are acknowledgement by the management (82,8%), participation in research (75,8%), that salary for work depends on personal effort (74,3%) and the opportunity to accomplish personal goals.Comparing results with the previous study results conducted 10 years ago, the unimportant factors have stayed the same. In addition to the friendly colleagues and good salary, radiographers valued management’s acknowledgement and the existence of modern work devices.

Keywords: work motivation, work satisfaction, dissatisfaction, radiographer

147

Artiklid lõputöödest

RADIOLOOGIATEHNIKUTE TÖÖMOTIVATSIOONI MÕJUTEGURID

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Lõputöö koostamise ettepanek tuli Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliinikust sooviga teha kordusuuring töömotivatsiooni mõjutegurite teemal, sest eeldati, et kümne aasta vältel on toimunud muutusi nii personali koosseisus, töökorralduses kui ka töötajate haridustasemes, mis kõik võivad mõjutada töömotivatsiooni tegureid.

Motivatsioon on põhiline mõjuallikas, mida juhtkond saab muuta, et töötaja töötaks vabatahtlikult asutuse ühise eesmärgi nimel (Dolea ja Adams 2005). Tervishoiuasutuste eesmärk on pakkuda parima kvaliteediga tervishoiuteenuseid neid vajavatele inimestele. Patsientide rahulolu on tihedalt seotud sellega, kuidas neisse tervishoiuasutuses suhtutakse ja mismoodi nendega suheldakse. Organisatsiooni tõhusus sõltub suurel määral töötaja moraalist. Töörahulolu edendava keskkonna loomine aitab kaasa töötajate töömotivatsiooni ja produktiivsuse suurenemisele ning seeläbi paraneb tervishoiuteenuste osutamine ja patsientide rahulolu. Rahulolematud töötajad pakuvad suurema tõenäosusega halvema kvaliteediga teenust (Bhatnagar ja Srivastava 2012). Töötajate rahulolu tähelepanuta jätmine võib tekitada töötajas töömotivatsiooni puuduse.

Motivatsioonipuudus võib viia töötaja läbipõlemiseni (Papathanasiou jt 2014). Järelikult on tähtis pöörata tähelepanu tervishoiutöötaja töörahulolule. Töömotivatsiooni mõjutegurite väljaselgitamine ja täpne analüüsimine annab teavet käesolevas uuringus osalenud osakondade kohta, mis omakorda annab võimaluse teadlikumalt parandada töötingimusi ning töökorraldust.

Uurimistöö eesmärk oli selgitada radioloogiatehnikute töömotivatsiooni mõjutegureid. Eesmärgist lähtuvalt on püstitatud neli uurimisülesannet.

1. Kirjeldada radioloogiatehnikute töömotivatsiooni mõjutegureid ja nende esinemissagedust.

2. Selgitada seoseid töömotivatsiooni mõjutegurite ning radioloogiatehniku vanuse, hariduse, soo ja tööstaaži vahel.

148

Võtmesõnad: töömotivatsioon, tööga rahulolu, rahulolematus, radioloogiatehnik Metoodika Valimi moodustasid 70 Tartu Ülikooli Kliinikumi diagnostilise radioloogia ja kiiritusravi osakonnas töötavat radioloogiatehnikut, mis on 87,5% üldkogumist. Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks ja uurimisülesannete täitmiseks kasutati ankeeti, mis koosnes kolmest osast. Esimene osa põhineb demograafilistel andmetel, teises osas oli välja toodud 33 motivatsiooni mõjutegurit (hinnati Likert skaalal 1–5) ning kolmas osa koosnes kahest avatud küsimusest, kus uuritavatel tuli kirjeldada viit tähtsat ning viit ebaolulist tegurit töötamisel. Andmeid koguti paberkandjal ajavahemikul 01.04.–14.04.2019. Ankeedile vastamine oli anonüümne, mis tagati sellega, et vastajad ei kirjutanud täidetud ankeedile oma nime ning pärast täitmist pani vastaja ankeedi ümbrikusse ja sulges selle. Tulemuste analüüsimiseks ja seoste leidmiseks kasutati SPSS-i statistikaprogrammi (versioon 23). Programmiga on tehtud ttestid kahe rühma omavaheliseks võrdlemiseks: sugu (mees, naine), erialane haridus (keskeriharidus, rakenduslik kõrgem), osakond (diagnostiline radiograafia, kiiritusravi).

ANOVA ehk dispersioonanalüüsi koos post hoc testidega kasutati vanuse ja tööstaaži rühmade kirjeldamiseks.

Tulemused Kõige rohkem vastanutest (27/38,6%) oli vanuserühmas 46-aastased ja vanemad, mis sarnaneb 2009. aasta uuringu tulemusega. Kahekümne viie aastaste või nooremate rühma kuulus kõige vähem radioloogiatehnikuid, vaid kaheksa. Varasemas töös (2009) oli kõige vähem vastanuid 31–35aastaste hulgas (joonis 1).

149

Artiklid lõputöödest

3. Kirjeldada radioloogiatehnikute hinnangut mõjutegurite tähtsusele.

4. Võrrelda töömotivatsiooni mõjutegureid aastal 2009 ja 2019.

Artiklid lõputöödest

Joonis 1. Vastajate vanus

Joonis 2. Vastajate tööstaaž

Kahekümne kuuel (37,1%) radioloogiatehnikul on erialast tööstaaži 16 või enam aastat. Varasemas töös oli enim radioloogiatehnikuid neljakuni kümneaastase tööstaažiga. Käesoleva töö ankeedile vastasid kaks radioloogiatehnikut, et nende tööstaaž jääb alla ühe aasta. Ka eelnevas töös oli alla üheaastase tööstaažiga inimesi vähim (joonis 2).

150

Joonis 3. Vastajate erialane haridus

2009. aasta töös ei osalenud ühtegi meessoost radioloogiatehnikut.

Käesolevas töös osales viis meest, mis moodustab valimist 7%.

Kõiki töökeskkonnaga seotud mõjutegureid kogevad radioloogiatehnikud pigem väga tihti ja tihti, kõige rohkem toodi välja sõbralikke töökaaslasi (97,6%) ja tasuta tervisekontrolli (97,1%). Samas esines harva, väga harva või mitte kunagi niisuguseid mõjutegureid nagu töökoha ohutus tervisele (41,4%) ja piisav aeg tööülesannete täitmiseks (37,1%).

Kõige nooremad vastajad ehk kuni 25-aastased arvasid võrreldes vanemate kolleegidega rohkem, et töökaaslased on sõbralikud (keskmised 4,9 > 4,2). Mehed (keskmine 4,0) kogesid võrreldes naistega sagedamini, et töökoht on tervisele ohutu (keskmine 3,5) (p = 0,000). Samas pidasid naised (keskmine 4,7) tasuta tervisekontrolli olemasolu tähtsamaks kui mehed (keskmine 4,2) (p = 0,038). Kuni kolmeaastase tööstaažiga 151

Artiklid lõputöödest

Enamikul vastanutest ehk 47-l (67,1%) oli rakenduslik kõrgharidus ja ühel neist on magistrikraad. 2009. aastal oli enamikul (66,7%) vastanuist keskeriharidus (joonis 3).

Artiklid lõputöödest

radioloogiatehnikud (keskmine 4,4) tunnevad sagedamini, et neil on tööülesannete täitmiseks piisavalt aega, kui seda tunnevad suurema töökogemusega radioloogiatehnikud (keskmised: 4–10 aastat – 3,6; 11–15 aastat – 3,6; 16 ja enam aastat – 3,5). 2009. aasta uurimuses selguvad sarnased tulemused: harva, väga harva või mitte kunagi kogeti töökoha ohutust tervisele (65,5%) ning vahetu juhi aja panustamist töötajale (49,1%).

Tasude ja tasustamise osas kogeti väga tihti ja tihti töökoha kindlust (100%) ning sissetuleku regulaarsust (98,6%), aga harva ja väga harva tunnustust ülemuste poolt (82,8%) ning töötasu sõltuvust isiklikust pingutusest ja panusest (74,3%). Lisaks kogesid mehed (keskmine 3,0) sagedamini ülemuse tunnustust kui naised (keskmine 2,8) (p = 0,038) ja 26–30-aastased (keskmine 3,4) tunnevad sagedamini, et töötasu sõltub nende pingutusest ning panusest sagedamini kui vanemad vastajaterühmad (keskmised 2,2; 2,3). 2009. aasta uurimuse tulemused näitasid, et väga tihti või tihti kogeti kindlat töökohta ja regulaarset sissetulekut (93,5%) ning harva, väga harva või mitte kunagi kogesid radioloogiatehnikud käesoleva uurimuse järgi ülemusepoolset tunnustust (78,6%) ning samuti seda, et töötasu sõltub isiklikust pingutusest ja panusest (68,8%).

Väga tihti või tihti kogevad radioloogiatehnikud võimalust aidata patsiente (95,8%), töö mitmekesisust ja uusi tööalaseid väljakutseid (77,1%) ning võimalust juhendada üliõpilasi (75,7%). See-eest harva, väga harva või mitte kunagi kogetakse võimalust osaleda teadustöös (75,8%) ja võimalust täita isiklikke eesmärke (60%). Kuni 25-aastased (keskmine 4,4) ning 36–45-aastased (keskmine 4,3) radioloogiatehnikud kogesid võrreldes vanima vastajate rühmaga (keskmine 3,7) sagedamini, et töö on mitmekesine ja pakub pidevalt uusi väljakutseid; 36–45-aastased (keskmine 3,6) kogesid võrreldes 46aastaste ja vanemate vastajatega (keskmine 3,0) rohkem, et neil on võimalus täita isiklikke eesmärke. 2009. aasta uurimuse tulemustest selgus, et väga tihti või tihti kogeti võimalust aidata patsiente (98,4%), töö on mitmekesine ja pakub pidevalt uusi 152

Töökeskkonnast tingitud mõjuteguritest peeti tähtsaimaks sõbralikke töökaaslasi (77%). 37% vastanutest märkisid selle esimesele kohale ja 33% teisele. Lisati liikuv töögraafik (32,9%), tänapäevased töökorras töövahendid (12,8%) ja nõuetele vastavate tööruumide (12,8%) olemasolu. Tähtsusetuks pidasid radioloogiatehnikud tasuta tervisekontrolli (18,5%) ja seda, et töökoht on mainekas organisatsioonis (15,7%). 8,6% vastanutest pidas ebaoluliseks ka liikuvat töögraafikut. Tasude ja tasustamisega seotud teguritest pidasid radioloogiatehnikud kõige tähtsamaks head palka ja materiaalset kasu (80%) ning tunnustust (24,3%), samas peeti ebaoluliseks ühistegevuste võimalust (15,7%) ja tunnustust (14,3%).

Töö iseloomust tingitud teguritest peeti kõige tähtsamaks võimalust täiendada tööalaseid oskusi ja teadmisi (40%) ning ebaolulisteks võimalust osaleda teadustöös (24,3%), juhendada üliõpilasi (20%) ja täita isiklikke eesmärke (4,3%). 2009. aasta uurimuses pidasid vastanud tähtsaks samuti sõbralikke töökaaslaseid (74%). Kõige ebaolulisema tegurina tuli välja tasuta tervisekontroll, mida 26% radioloogiatehnikutest pidas ebaoluliseks.

Arutelu Demograafiliste andmete tulemustest selgus, et 47 radioloogiatehnikul on rakenduslik kõrgharidus, kümme aastat tagasi oli neid vaid 24%. See tulemus on loogiline, sest kümme aastat tagasi oli veel vähe radioloogiatehnikuid, kes olid läbinud rakenduskõrghariduse õppekava radioloogiatehnikutele. Varasemas töös osalesid vaid naised, käesolevas töös lisaks naistele ka viis meest. Selle põhjal võib väita, et eriala vastu on huvi hakanud tundma ka mehed.

Kõige tähtsamaks töömotivatsiooni mõjuteguriks peeti kindla töökoha olemasolu (100%) ja regulaarset sissetulekut (98,6%). Inimestele on 153

Artiklid lõputöödest

väljakutseid (72,1%), ning harva, väga harva või mitte kunagi kogesid radioloogiatehnikud võimalust osaleda teadustöös (85,2%) ja võimalust täita isiklikke eesmärke (55,7%).

Artiklid lõputöödest

tähtis olla nii materiaalselt kui ka emotsionaalselt kindlustatud. Kuna radioloogiatehnikuid on haiglates sageli puudu, siis tunnevad töötajad ilmselt, et nende töökohta ei ohusta miski ja töökoht on kindel. Regulaarse sissetulekuga töötajad ei pea muretsema näiteks tööpuuduse pärast, mis võiks nende sissetulekut ohustada.

Kuni kolmeaastase tööstaažiga radioloogiatehnikud (keskmine 4,8) kogesid töökaaslaste sõbralikkust rohkem kui kõige staažikamad ehk 16 aastat või enam töötanud vastajad (keskmine 4,3). Vähese staažiga tööd alustavatel noortele on kindlasti tähtis, et nad saaksid kiiresti kollektiivi sulanduda. Suureks eeliseks on sõbralikud töökaaslased, kellelt on alati võimalus abi ja nõu küsida.

Töökeskkonnaga seotud motivatsiooniteguritest kogesid radioloogiatehnikud kõige vähem seda, et töökoht on tervisele ohutu (harva + väga harva + mitte kunagi 41,4%). Kümne aasta taguses uurimuses koges seda harva, väga harva ja mitte kunagi 65,5% radioloogiatehnikutest.

Sellest võib järeldada, et tehnoloogia arengu tõttu on vähenenud ohud seoses ioniseeriva kiirgusega ja töökoha turvalisus on paranenud. Samas ollakse endiselt teadlik võimalikest ohtudest, nagu infektsioonid, müra ja loomulikult ioniseeriv kiirgus.

Kõige vähemtähtsad olid uuritavate vastuste põhjal võimalused osaleda teadustöös (17/24,3%) ja võimalused juhendada üliõpilasi (14/20%). Esimene neist võib tuleneda sellest, et seda kogetakse vastuste põhjal harva ja kuivõrd see on tööl vabatahtlik, siis ilmselt ei soovi paljud sellega ka tegeleda. Samas ei ole võib-olla paljud seda üldsegi kogenud ega oska seetõttu seda tähtsaks pidada.

Suurenenud on võimalus juhendada üliõpilasi. Kümne aasta taguses uurimuses kogesid seda väga tihti või tihti 45,7%, aga käesolevas uurimuses 75,7% vastanud radioloogiatehnikutest. See on väga positiivne, sest võimalus juhendada üliõpilasi tuleb kasuks nii juhendajale kui ka üliõpilasele.

154

Järeldused Kõige sagedamini toodi esile kindla töökoha olemasolu, regulaarset sissetulekut, tasuta tervisekontrolli, võimalust aidata patsiente ja sõbralikke töökaaslasi. Kõige harvemini kogeti ülemustelt saadavat tunnustust, võimalust osaleda teadustöös, töötasu sõltumatust isiklikust pingutusest ja panusest ning võimalust täita isiklikke eesmärke.

Enim seoseid tekkis töömotivatsiooni mõjutegurite ja radioloogiatehniku vanuse ning tööstaaži vahel. Kõige nooremad vastajad ehk kuni 25-aastased kogesid võrreldes vanemate kolleegidega sagedamini järgnevaid töökeskkonnaga seotud mõjutegureid: sõbralikud töökaaslased, töökoht on tervisele ohutu, tänapäevaste töökorras töövahendite olemasolu, tööks vajaliku teabe õigeaegne kättesaadavus, selged ja üheselt mõistetavad tööülesanded. Rakendusliku kõrgharidusega radioloogiatehnikud tõid sagedamini esile nõuetele vastavaid tööruume kui keskeriharidusega tehnikud. Naised tundsid sagedamini tasuta tervisekontrolli olemasolu kui mehed. Võrreldes naistega kogevad mehed rohkem ülemuste tunnustust ja sagedamini töökoha turvalisust.

Radioloogiatehnikud hindasid tähtsateks mõjuteguriteks järgnevat: hea palk ja materiaalne kasu, sõbralikud töökaaslased, liikuv töögraafik ning võimalus täiendada oma teadmisi ja oskusi. Ebaoluliseks nimetati järgmisi tegureid: võimalus osaleda teadustöös, võimalus juhendada üliõpilasi, tasuta tervisekontroll, töökoha mainekus ja võimalus ühistegevusteks.

Käesolevas uurimuses osalenud radioloogiatehnikud on tähtsaks hinnanud liikuvat töögraafikut ja võimalust täiendada oma teadmisi ja oskusi.

Kümme aastat tagasi peeti tähtsaks ülemuste ja töökaaslaste tunnustust ning tänapäevaste töövahendite olemasolu. Sõbralikud töökaaslased ning 155

Artiklid lõputöödest

Üliõpilane oma püüdlikkuse ja värskete teadmistega võib juhendajale nii mõndagi uut õpetada või meelde tuletada, lisaks paneb see juhendajat ilmselt pingutama, et olla üliõpilasele kui tulevasele kolleegile hea eeskuju.

Artiklid lõputöödest

hea palk ja materiaalne kasu on tähtsad tegurid nii 2009. aastal kui ka 2019. aastal.

Ebaolulised tegurid pole kümne aasta jooksul muutunud. Mõlemas töös on nendeks võimalus osaleda teadustöös, võimalus juhendada üliõpilasi, tasuta tervisekontroll ja võimalus ühisüritusteks.

Allikaloend Bhatnagar, K., Srivastava, K. (2012). Job satisfaction in healt-care organizations.

Industrial Psychiatry Journal 21: 75–78 Dolea, C., Orvill, A. (2005). Motivation of health care workers - review of theories and empirical evidence. Cahiers de sociologie et de demograpie medicales 45, (1): 135–61 Nuiamäe, R. (2009). Tartu radioloogiatehnikute töömotivatsiooni mõjutegurid. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, radioloogiatehniku õppekava. Tartu. Lõputöö Papathanasiou, I. V., Fradelos, E. C., Kleisiaris, C. F., Tsaras, K., Kalota, M. A., Kourkouta, L. (2014). Motivation, Leadership, Empowerment and Confidence: Their Relation with Nurses’ Burnout. Mater Sociomed 26, (6): 405–410

156

PROJEKT

PROJEKT: MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE (≥ 45 A) TERVISESEISUND, KEHALINE AKTIIVSUS, KEHAKOOSTIS, TOITUMINE JA TAASTUMINE Project: Health condition, physical activity, body composition, eating habits and recovery after marathon in non-professional male marathoners’ (≥45 yr.) Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm, Andras Laugamets, Margus Viigimaa Abstact – see the Conference Abstracts Sissejuhatus Regulaarne kehaline aktiivsus on soovitatuim elustiili osa südame-veresoonkonna tugevdamiseks (Parto jt 2016, Vuori 2013). Kuigi Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab vähemalt 150 minutit keskmise intensiivsusega või 75 minutit tugeva intensiivsusega kehalist aktiivsust nädalas, ei ulatu sellele tasemele üle poole USA ega ka Eesti elanikkonnast (Vuori 2013, Parm 2014). Teisalt tegeleb liigse koormusega vastupidavustreeninguga (sh maratoniga) < 8% USA elanikkonnast ja nende osakaal on 1976. aastast pidevalt kasvanud (Parto jt 2016). Nii nagu mujal maailmas on ka Eestis maratonid (nii jooksu-, ratta- kui ka suusamaratonid jm) pidevalt populaarsust kogunud ja nendest osavõtjate arv on märkimisväärne.

Aina rohkem suurendab ürituste tuntust kuulsate inimeste osalemine (näitlejad, lauljad, president) harrastajatena ehk n-ö tervisesportlastena.

Tervise- ehk mitteprofessionaalseks sportlaseks loetakse inimest (tavaliselt ≥ 35 aastast), kes tegeleb spordiga regulaarselt või ebaregulaarselt, osaleb erinevatel spordiüritustel, ei treeni süstemaatiliselt ega püüdle tipptaseme poole (Chugh ja Weiss 2015).

Maraton on aga spordiala, millel on tõsine mõju südamele ja kogu organismile (O›Keefe jt, Bekos 2016, Parto jt 2016) ning ülipikk maraton 157

PROJEKT

võib olla ohtlik ka kogenud jooksjale (Jastrzębski jt 2015). Siiski tekivad südame- ja muud kahjustused ning äkksurmad sagedamini inaktiivsematel ja halvema ettevalmistusega maratonist osavõtjatel (Chugh ja Weiss 2015). Kui regulaarse kehalise aktiivsuse tähtsustamine on suurendanud maratonidest osavõtjate arvu, siis teisalt on seetõttu kasvanud ka äkksurmade arv. Näib, et mõne elu kaotamine maratoni käigus on „normaalne kadu“ ning neid juhte arvestatakse 100 000 osaleja või finišeerija kohta (Mathewa jt 2012, Chugh ja Weiss 2015, Shirakawa jt 2017, Nilson ja Borjesson 2018). Kuigi Waite’i jt (2016) ülevaateartikli järgi tuvastati surmajuhud keskmiselt 37–48 aasta vanuses, peetakse riskirühmaks kesk- ja vanemat iga (Chugh ja Weiss 2015) ning meessugu (Webner jt 2012, Roberts jt 2013, Gerardin jt 2016, Waite jt 2016, Yaman jt 2017).

Maratoni edukaks läbimiseks on vajalik spetsiaalne ettevalmistus, mis koosneb treeningust (Taylor ja Thompson 2014, Swain jt 2019), optimaalsest toitumisest ja vedelikutarbimisest (Zourdos jt 2015, Swain jt 2019). See omakorda oleneb distantsi pikkusest, keskkonnatingimustest ja maratoni liigist (jooksu-, ratta-, suusamaraton vm). Varasema kogemuseta jooksjatel peaks treeningprogramm enne esimest maratoni kestma 6–12 kuud minimaalselt 24–32 km nädalas (Pete Pfitzinger… 2012). Selle eesmärk on maksimeerida vabade rasvhapete kasutamist energiaallikana, säästes lihastes olevaid süsivesikute (glükogeeni) varusid. Samuti on vaja parandada oma alajäsemete tugevust ja väsimustaluvust (nii vaimset kui ka füüsilist). Sportlastel on selleks treener ja nõustavad spetsialistid, kuid pole kindel, milliste graafikute alusel treenivad meie nn asjaarmastajad ning millised on nende toitumistõekspidamised.

Kui professionaalsetel sportlastel on treener, füsioterapeut jne ja nad saavad treenimise ning võistlustel osalemise eest ka tasu (Harolle ja Klay 2019), siis mitteprofessionaalidel need eelised üldjuhul puuduvad. Meil ei ole ülevaadet, milline on meie mitteprofessionaalsete maratonidest osavõtjate ettevalmistus, üldine terviseseisund, kui adekvaatne on nende

158

PROJEKT

toitumine ja vedelikutarbimine. On tähtis, et maratonist osavõtt ei kahjustaks osavõtja tervist.

Projekti eesmärk oli selgitada Tartu maratoni kuubiku üritustel osalejate (≥ 45 a) tervisega seonduvaid aspekte (toitumine, vedelikutarbimine, ravimite kasutamine, krooniliste haiguste esinemine jm), maratoniks ettevalmistust ning selle järel vahetult pulsi ja vererõhu taastumist. Eesmärgist lähtuvalt olid ülesanneteks selgitada maratoonarite: 1) kehalist ettevalmistust maratoniks (vt. artikkel Parm jt); 2) kehakoostist (vt. artikkel Dobrjanski jt); 3) üldist terviseseisundit (krooniliste haiguste esinemine, ravimite tarbimine), tervisega seonduvaid riskitegureid (suitsetamine, alkoholitarbimine, uni, töö iseloom) ja tervisehäirete teket maratoni vältel (vt. artikkel Treier jt); 4) pulsi ja vererõhu taastumist pärast maratonist osavõttu (vt. artikkel Kaldaru jt); 5) söömistavasid ja vedelikutarbimist tavaliselt ning maratoni eel ja ajal (vt. artikkel Leppik jt).

Töö tulemuste põhjal peaks saama hinnata, kas maraton on tervislik sportlik eneseväljendus nn mitteprofessionaalsetele > 45-aastastele maratonist osavõtjatele või peaks neile pigem soovitama mitte nii suurt pingutust nõudvaid sportlikke tegevusi. Samuti loodame anda nõu maratoni paremaks ja tervist säästvamaks (kui selgub vajadus) läbimiseks tulevikus.

Metoodika Uuringusse kaasati kõik ≥ 45-aastased mitteprofessionaalsed Tartu maratoni kuubiku etappidele registreerunud mehed. Kaks nädalat enne etappi saadeti uuringuks sobiva mehe meiliaadressile teade uuringus osalemise võimalusest ja selle eesmärkidest. Kuna 2017. aastal oli vastavas vanuserühmas kokku 213 meest, kes osalesid vähemalt neljal etapil,

159

PROJEKT

siis plaaniti uuringusse kaasata (sünniaeg 1957–1972) 150–200 mittesportlast, kuid aktiivselt spordiga tegelevat meest. Eeldati nõusolekut uuringus osalemiseks ja osalemist vähemalt ühel etapil kolmest: Tartu maraton (17.02.2019), Tartu rattaralli (26.05.2019) ja Tartu linnamaraton (05.10.2019). Uuringusse kaasamine ja väljaarvamine on esitatud joonisel 1.

Joonis 1. Uuringusse kaasamise ja väljaarvamise kriteeriumid. Vererõhu (RR) ja pulsi taastumise töös osales kuus uuritavat rohkem kui tavaliselt (olid ülejäänud uuringutest eemaldatud andmete puudumise tõttu, enamasti seotud kehakoostisega)

Uuringus osalemise nõusoleku korral registreeruti Doodle’i vahendusel kehakoostise määramiseks ja ankeedi täitmiseks. Need menetlused viidi läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ja enne suusamaratoni ka Tartu Lõunakeskuses selleks otstarbeks püstitatud telgis. Seega viidi suusamaratoni jaoks uuringud läbi 06.02.19, 11.02.19, 15.02.19, 16.02.19, rattamara-toni jaoks 24.05.19, 25.05.19, 26.05.19 ja jooksumaratoni jaoks 03.10.19, 04.10.19, 05.10.19. Uuringule saabunu allkirjastas esmalt 160

PROJEKT

uuringus osalemise nõusoleku lehe ja sai uurijatelt (Ülle Parm või AnnaLiisa Tamm) koodi, mida kasutati edaspidi nime asemel. Seejärel toimus kehakoostise määramine, rahuoleku vererõhu (RR) ja pulsi väärtuse mõõtmine ning ankeedi täitmine (igal pool kasutati nime asemel koodi).

Kehakoostise määramiseks kasutati Seca mBCA 525 aparaati (valideeritud n-ö kuldstandardiga, https://bit.ly/2Zit775), mis võimaldab määrata rasvamassi, vee- ja lihasmassi lamavas asendis. Kuna maratoonarid võisid osaleda kuubiku mitmel etapil ja uuringu eesmärgi kohaselt on tähtis ettevalmistus igaks maratoniks, siis võisid nad osaleda uuringus mitu korda. Korduval osalemisel täideti ankeedi lühendatud versioon.

Pärast suusamaratoni lõppu ootasid uuringu korraldajad osalejaid finiši läheduses olevas kõrgkooli märgistustega telgis (asus meeste riietumiseks mõeldud suuremas telgis), rattamaratoni järel finiši kõrval asuvas Vomaxi koormustestide laboris (Turu 8) ning jooksumaratoni järel finišist umbes 200 m eemal olevas Zalongi seminari- ja peoruumis (Ülikooli 5). Uuritavatel paluti sinna tulla tempot maha võtmata. Uuringus osalejaid oli kohast enne teavitatud, kuid kahjuks muutusid ilmaolud enne suusamaratoni iga päev ja seega ei osatud alati uurijaid leida, mistõttu esines uuritavate arvus mõningane kaotus. Pärast kontrollpunkti jõudmist fikseeriti osaleja RR ja pulss kohe (ligikaudu 5 minutit pärast finišeerimist) ja 10–15 minutit pärast uuringupunkti jõudmist. Vahepealse aja jooksul uuritav lõõgastus ja vastas 5–10 minuti jooksul mõnele rajal toimunuga seotud küsimusele (toimetulek rajal, vedelikutarbimine, tekkinud kaebused/ vigastused). Ka siin käsitleti isikut koodi alusel.

Andmete analüüsimiseks kasutatud statistikameetodid on erinevad lähtuvalt uurimisülesandest. Statistikat kirjeldatakse 5-s järgnevas projekti tulemusi kajatavas artiklis (Parm jt.; Dobrjanski jt.; Treier jt.; Kaldaru jt.; Leppik jt.)

161

PROJEKT

Allikaloend Bekos, C., Zimmermann, M., Unger, L., Janik, S., Hacker, P., Mitterbauer, A., jt. (2016).

Non-professional marathon running: RAGE axis and ST2 family changes in relation to open-window effect, inflammation and renal function. Sci Rep, 6: 32315.

Chugh, S.S., Weiss, J.B. (2015). Sudden cardiac death in the older athlete. J Am Coll Cardiol, 65(5): 493–502.

Gerardin, B., Collet, J.P., Mustafic, H., Bellemain-Appaix, A., Benamer, H., Monsegu, J., jt. (2016). Registry on acute cardiovascular events during endurance running races: the prospective RACE Paris registry. Eur Heart J, 37(32): 2531–2541.

Harolle, M.G., Klay, M. (2019). Understanding the Role of Motivation in Professional Athletes. Journal of Applied Sport Management, 11(1): 36–44.

Jastrzębski, Z., Żychowska, M., Jastrzębska, M., Prusik, K., Prusik, K., Kortas, J., jt. (2015). Changes in blood morphology and chosen biochemical parameters in ultra-marathon runners during a 100-km run in relation to the age and speed of runners. Int J Occup Med Environ Health, 29(5): 801–814.

Mathews, S.C., Narotsky, D.L., Bernholt, D.L., Vogt, M., Hsieh, Y.H., Pronovost, P.J., jt. (2012). Mortality among marathon runners in the United States, 2000-2009.

Am J Sports Med, 40(7): 1495–500.

Nilson, F., Borjesson, M. (2018). Mortality in long-distance running races in Sweden - 2007-2016. PLoS One, 13(4): e0195626.

O’Keefe, J.H., Patil, H.R., Lavie, C.J., Magalski, A., Vogel, R.A., McCullough, P.A. (2012).

Potential adverse cardiovascular effects from excessive endurance exercise. Mayo Clin Proc, 87(6): 587–595.

Parm, Ü., Parm, A.-L., Kärk, K. (2014). Eestlaste kahe põlvkonna vaba aja füüsiline aktiivsus, seda mõjutavad tegurid ja seos krooniliste haigustega. Eesti Arst, 93(4): 199–206.

Parto, P., O’Keefe, J.H., Lavie, C.J. (2016). The Exercise Rehabilitation Paradox: Less May Be More? Ochsner J, 16(3): 297–303.

Pete Pfitzinger Talks Marathon Training. (2012). Running & FitNews, 30(2), 3–6. http:// search.ebscohost.com/login.aspx?direct=true&db=hxh&AN=76147367&site=eho st-live (1.04.2020).

Roberts, W.O., Roberts, D.M., Lunos, S. (2013). Marathon related cardiac arrest risk differences in men and women. Br J Sports Med, 47(3): 168–171.

162

PROJEKT Shirakawa, T., Tanaka, H., Kinoshi, T., Tanaka, S., Takyu, H. (2017). Analysis of Sudden Cardiac Arrest during Marathon Races in Japan. International Journal of Clinical Medicine, 8: 472–480.

Swain, P., Biggins, J., Gordon, D. (2019). Marathon Pacing Ability: Training Characteristics and Previous Experience. European Journal of Sport Science, doi: 10.1080/17461391.2019.1688396.

Taylor, B.A., Zourdos, M. C., Sanchez-Gonzalez, M. A., Mahoney, S. E. (2015). A Brief Review: The implications of iron supplementation for marathon runners on health and performance. Journal of Strength and Conditioning Research, 29(2): 559–565.

Thompson, P.D. (2014). How to Train for a Marathon. Circulation, 130: e98–e99.

163

PROJEKT

MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE (≥ 45 A) VARASEM MARATONIKOGEMUS JA ETTEVALMISTUS The previous marathon participation and physical preparation of non-professional male marathoners (≥45 yr) Ülle Parm, Mari Maisla, Ivi Vaher, Anna-Liisa Tamm Abstract Regular physical activity and endurance training are good for health; however, it is debatable if an extreme endurance effort such as completing a marathon has the same positive outcomes. During last decades, the number of participants in marathons has significantly increased and more and more recreational marathoners can be seen on the start line. Regular, voluminous, well-advised training is the key to successfully completing the marathon. That will provide physical readiness for the marathon and help to prevent serious health problems and injuries. Professional athletes usually train at high-volumes according to specific training plans. Yet, we do not know if the preparation of recreational marathoners is sufficient. This research study investigated the non-professional male marathoners (≥45y), the participators in the Tartu Marathon Cube events, including their physical activity and preparation for different competitive endurance activities. Participants filled out the questionnaire. Descriptive statistics was used for data analysis; the t-test, the Mann-Whitney test and the χ2 test were used for comparison between the groups. Statistically significant was considered at p<0.05.

The median of participation in previous marathons is 36 (IQR 7.5-66) and passed km 2111.5 (IQR 920-4565). Prior to each marathon, the subjects trained 4.8 ±4.2 times and 7.2 ±7.8 hours per week. More hours (19.9 vs 7.7; p=0.001 and 19.9 vs 9.9; p=0.014) but less time (4 vs 5.9; p=0.014 and 4 vs 6.3; p=0.013) per week was spent prior to a skiing marathon compared to running and cycling marathons, respectively. 98.5% of the participants 164

PROJEKT

had taken part in at least one marathon previously. The preparation for the marathon is mainly sufficient.

Keywords: marathon, non-professional athlete, male marathoner, physical activity, training Sissejuhatus Teadaolevalt on regulaarne kehaline aktiivsus ja vastupidavustreening tervisele kasulik (Parto jt 2016), kuid on vaieldav, kas positiivne mõju on ka ekstreemsel pingutusel, näiteks maratonil (Zinner 2016, Swain jt 2019). Viimastel aastakümnetel on ulatuslikult suurenenud maratonide populaarsus (Zilinski jt 2015, Nilson ja Börjesson 2018) ning aina enam osaleb neil üritustel keskealisi ja eakamaid harrastussportlasi (Zilinski jt 2015). Maratoni ajal tekkinud südameprobleemid on põhjustanud surmajuhtumeid (Taylor ja Thompson 2014, Nilson ja Börjesson 2018). Maratoni eduka läbimise eeldus on mahukas, läbimõeldud, mitmekülgne ja pikaajaline ettevalmistus (Taylor ja Thompson 2014, Swain jt 2019). See aitab vähendada tervisehäirete ja vigastuste teket. Sportlased treenivad enamasti suurtel koormustel läbimõeldud treeningplaanide järgi, kuid puudub ülevaade harrastajate (sh mitteprofessionaalsete maratoonarite) kehalisest aktiivsusest ja ettevalmistusest maratoniks.

Uurimisöö eesmärk oli hinnata mitteprofessionaalsete (≥ 45 a) meesmaratoonarite kehalist aktiivsust, varasemat maratonidel osalemise kogemust ja ettevalmistust maratoniks, tuginedes osalejate subjektiivsele hinnangule.

Võtmesõnad: maraton, mitteprofessioaalne sportlane, meesmaratoonar, kehaline aktiivsus, treening Andmeanalüüsi metoodika Andmetöötluseks kasutati andmetöötlusprogrammi Sigma Plot for Windows versiooni 11.0 (GmbH Formation, Germany). Tulemuste esitami165

PROJEKT

seks kasutati kirjeldavat statistikat (aritmeetiline keskmine ning standardhälve, mittenormaaljaotuse korral mediaan ja kvartiilid, minimaalne ja maksimaalne väärtus), rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral olenevalt normaaljaotuse olemasolust t-testi või Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Kasutati ka Pearsoni korrelatsiooni. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05.

Tulemused Taustandmed Valimi moodustasid 136 ≥ 45 a meest, kes osalesid vähemalt ühel Tartu maratoni kuubiku üritusel. Abielus oli neist 66,9% ja kõrgharidusega 66,2%. Uuritavate üldandmed on esitatud tabelis 1.

Tabel 1. Uuritavate üldandmed.

Uuritavate andmed

Kõik

Suusamaraton

Rattamaraton

Jooksumaraton

Täispikk maraton

Poolpikk maraton

n=

136

81

29

26

100

36

Vanus: a (keskm. ±SD)

51,7 ±7,13

52,9 ±7,6

50,7 ±7,7

49,4 ±3,5

51,8 ±6,8

51,5 ±8,1

Pikkus: cm (keskm. ±SD)

180,2 ±5,7

180,2 ±5,6

179,8 ±6,6

180,6 ±5,3

180,1 ±5,9

180,3 ±5,1

Kaal: kg (keskm. ±SD)

81,5 ±9,6

82,9 ±10,3B

81,7 ±8,9A

77,2 ±6,8AB

80,6 ±,6

84,2 ±11,8

KMI (keskm. ±SD)

25,1 ±2,6

25, 5 ±2,6C

25,3 ±2,9

23,8 ±1,9C

24,9 ±,3

25,9 ±3,3

Vööümbermõõt: m (keskm. ±SD)

0,9 ±1,1

0,9 ±0,07DE

0,9 ±0,07D

0,9 ±0,09E

0,9 ±0,01

0,9 ±0,1

Rasvamass: kg (keskm.±SD)

13,8 ±6,4

14,3 ±6,2F

15,1 ±7,0G

10,8 ±5,9FG

13,0 ±5,9H

16,0 ±7,4H

166

PROJEKT Uuritavate andmed Skeletilihasmass: kg (keskm. ±SD)

Kõik 33,4 ±3,3

Suusamaraton

Rattamaraton

Jooksumaraton

Täispikk maraton

Poolpikk maraton

33,8 ±3,4

33,1 ±3,5

32,5 ±2,9

33,2 ±3,5

33,7 ±4,0

Statistilised erinevused (esitatud tabelis paksus kirjas): A: p = 0,042; B: p = 0,018; C: p = 0,012; D: p = 0,039; E: p < 0,001; F: p = 0,01; G: p = 0,016; H: p = 0,002.

Kehaline aktiivsus kolm kuud enne maratoni Maratonile eelnenud kolme kuu jooksul ei kulutanud 8,1% osalenutest kehaliseks ettevalmistuseks ühtegi tundi ega kilomeetrit. Treeningute arv nädalas oli ülejäänutel keskmiselt 4,8 ±4,2 korda nädalas ja kestus kokku keskmiselt 7,2 ±7,8 tundi. Joonisel 1 on näha uuritavate nädalane treeningkordade arv eri maratoniliikide võrdluses. Jooniselt puuduvad nelja kõige enam treeninud uuritava andmed: 23 korda (kahel inimesel sama) rattamaratonil, 20,5 korda suusamaratonil ja 18 korda jooksumaratonil.

Joonisel 2 on esitatud treeningtundide arv nädalas, samuti puuduvad jooniselt nelja enam treeninud uuritava andmed.

Joonis 1. Uuritavate treeningkordade arv nädalas ettevalmistusperioodil

167

PROJEKT

Joonis 2. Uuritavate treeningtundide arv nädalas ettevalmistusperioodil

Suusamaratoni ettevalmistuseks kulutati vähem treeningkordi, kuid rohkem treeningtunde kui rattamaratoniks (vastavalt keskmiselt 4 vs.

6,3 korda; 14,9 vs. 9,3 tundi) ja jooksumaratoniks (vastavalt keskmiselt 4 vs. 5,9 korda; 14,9 vs. 7,7 tundi). Poolmaratonil ja täispikal maratonil osalejate treeningute maht statistiliselt ei erinenud. Kogu uuringurühmas kokku kulutati kõige enam treeningtunde nädalas suusatreeningule, millele järgnesid rattasõit ja jooksmine. Lisaks treenitakse ka jõusaalis ja käiakse ujumas. Teisi treeningvõimalusi kasutatakse harvem (tabel 2).

Tabel 2. Erinevad treeningud maratoonarite maratoniks ettevalmistuses Ettevalmistuse liik

Keskmine

Teeb

SD

Min

Max

Tegeleb kordi nädalas: arvestades kogu uuringurühma

n=

%

Kõik kokku

114

83,8

4,8

4,2

0

23

Jõusaal

21

15,4

0,3

0,8

0

6

Saalitrenn

10

7,4

0,1

0,4

0

2,5

Jooksmine

61

44,9

1

1,5

0

6

168

PROJEKT Ettevalmistuse liik

Keskmine

Teeb n=

SD

Min

Max

Tegeleb kordi nädalas: arvestades kogu uuringurühma

%

Ujumine

33

24,3

0,3

0,7

0

5

Rattasõit

55

40,4

0,9

1,4

0

6

Suusatamine

93

68,4

1,6

1,5

0

5

Aiatöö

30

22,1

0,4

1

0

7

Muu

48

35,3

0,8

2,3

0

12

Tegeleb tunde nädalas: arvestades kogu uuringurühma Kõik kokku

121

89

7,2

7,8

0

66

Jõusaal

21

15,4

0,4

1,5

0

12

Saalitrenn

9

6,6

0,1

0,5

0

3

Jooksmine

63

46,3

1,2

1,8

0

10

Ujumine

32

23,5

0,3

0,7

0

3

Rattasõit

59

43,4

1,8

3,3

0

20

Suusatamine

93

68,4

2,5

2,6

0

10

Aiatöö

29

21,3

0,6

1,6

0

10

Muu

50

34,5

1,0

3,0

0

22

Varasem maratonidel osalemise kogemus Enamikul uuritavatest oli pikaajaline ja suuremahuline maratonidel osalemise kogemus. Vaid kahel uuringus osalejal oli käesolev maraton päris esimene. Rekordarv läbitud maratone ühel inimesel oli 440. Kõige populaarsem maratoni liik oli suusamaraton, kus lausa 90,4% uuritavatest oli osalenud vähemalt ühe korra. Populaarsuselt järgnesid rattamaraton (76,5%) ja jooksumaraton (68,4%). Veel on osaletud uisumaratonidel, rulluisumaratonidel ja triatlonidel. Uuritavate varasem maratonidel osalemise kogemus on esitatud tabelis 3.

169

PROJEKT

Tabel 3. Uuritavate varasem maratonidel osalemise kogemus Maraton

Mediaan

Kvartiilid

Min

Max

Varasemaid kordi, arvestades kogu uuringurühma

Kõik kokku

35

17,5–66

0

440

Jooksmine

5

0–10

0

77

Suusatamine

12,5

5–12,5

0

240

Uisutamine

0

0–0

0

20

Rattasõit

10

1–19,5

0

135

Rulluisutamine

0

0–0

0

100

Muu

0

0–0

0

70

Läbitud kilomeetreid, arvestades kogu uuringurühma Kõik kokku

2111,5

920–4565

0

30004

Jooksmine

100

0–300

0

3234

Suusatamine

630

245–1492,5

0

3000

Uisutamine

0

0–0

0

600

Rattasõit

600

75–1660

0

8600

Rulluisutamine

0

0–0

0

4200

Muu

0

0–0

0

3200

Maratoniks ettevalmistuse ja varasema maratonil osalemise seosed Varem maratonil osalenud (rohkem kordi ja läbitud kilomeetreid) treenivad maratoni jaoks nii rohkem tunde kui ka kordi nädalas (tabel 4). Väiksema varasema maratonikogemusega maratoonarid lähevad maratonile ka vähesema ettevalmistusega.

170

PROJEKT Tabel 4. Maratoonarite ettevalmistuse ja varasema kogemuse korrelatsioon Korrelatsioon (Pearson)

r=

p=

Ettevalmistus kordi näd vs. maraton kordi

0,93

< 0,001

Ettevalmistus kordi näd vs. maraton km-id

0,898

< 0,001

Ettevalmistus tunde näd vs. maraton kordi

0,919

< 0,001

Ettevalmistus tunde näd vs. maraton km-id

0,948

< 0,001

Arutelu Uuringu tulemused ei kajasta päriselt seda, mida uuringut planeerides eeldati. Nimelt plaaniti esialgu uuringusse kaasata harrastajad, kellel puhul eeldati vähest varasemat maratonikogemust või selle puudumist – ehk siis algajaid, kes on alles kesk- või vanemas eas hakanud maratoniks treenima. Arvestades maratonide populaarsuse suurenemist harrastuspordina alles viimastel aastakümnetel (Zilinski jt 2015, Nilson ja Börjesson 2018) võis arvata, et varasem osalemine ei ole nii massiline.

Tulemused näitavad, et enamik uuritavatest oli pikaaegse maratonikogemusega, mõned võtsid aastas ette isegi rohkem maratone kui professionaalsed sportlased. Ainult kahele uuritavale oli käesolev maraton täiesti esimene. Selle võis tingida asjaolu, et kutse uuringus osaleda pakkus huvi just kogemustega maratoonaritele, kes soovisid saada kinnitust oma maratoonarikarjääri jätkamiseks. Liiga tihe maratonidel osalemine võib aga olla tervisele kahjulik ja võib arvata, et harrastussportlased ei treeni nii teadlikult ega arvesta sama hästi taastumise tähtsust kui professionaalsed sportlased.

Maratoni edukaks läbimiseks on väga tähtis põhjalik kehaline ettevalmistus ja läbimõeldud ning mitmekülgne treeningplaan (Taylor ja Thompson 2014, Zinner 2016). Varasema kogemuse puudumisel kulub põhivastupidavuse omandamiseks tavaliselt 6–12 kuud ja seejärel peaks maratonitreeninguks arvestama veel umbes 12–20 nädalat. Meie uuri171

PROJEKT

sime viimase kolme kuu kehalist aktiivsust (teadmata maratoonarite varasemat treenitust). Suurem osa uuritavatest tegeles maratoniks ettevalmistumisel regulaarse treeninguga. Uuritavate kehalist aktiivsust treeningkordade (4,8 korda) ja treeningtundide (7,2 tundi) alusel võib hinnata üldiselt piisavaks. Sellega ületavad nad WHO ja Eesti optimaalsed liikumissoovitused, mida varasemate kirjanduse andmete põhjal võiski arvata – maratoniks ettevalmistujate treeningmahud on üldistest soovitustest märksa suuremad (Global… i.a, Zinner 2016, Swain jt 2019).

See on ka täiesti loomulik, sest maratoni läbimine nõuab põhjalikumat ettevalmistust kui tervise jaoks soovitatav.

Siiski ei treeninud 11 maratoonarit enne maratoni üldse – nende maratoonarite ettevalmistus oli seega puudulik. Suusamaratoni ettevalmistuseks kulutatakse vähem kordi, kuid rohkem tunde kui ratta- ja jooksumaratoniks. See on küllalt arusaadav, sest suusatama minnaksegi pikemaks ajaks ja kindlasti pole kõigil elukoha lähedal sobivaid suusaradu, et regulaarselt ning tihti treenida. Kuna suurem osa uuritavatest olid staažikad maratoonarid, kes vahel sõitsid pikemaid, vahel lühemaid distantse, siis on põhjendatud, et poolmaratonil ja täispikal maratonil osalejate treeningute maht statistiliselt ei erinenud. Eri maratonidel osalejate seas on treeningmaht sarnane, mis on mõistetav, sest suurem osa maratoonaritest ei ole ainult ühe kindla alaga tegelejad, vaid harrastavad erinevaid alasid ja üldist sportlikku eluviisi. Nad ei tee niivõrd alaspetsiifilist treeningut kui professionaalsed sportlased.

Kõige populaarsem treening kolm kuud enne maratoni oli suusatamine, mis ilmselt tuleneb sellest, et kõige rohkem uuritavaid osales just suusamaratonil; järgnesid jooksmine ja rattasõit. Seega tehti enamasti spordialaspetsiifilist treeningut – suusamaratonil osalejad suusatasid, jooksumaratonil osalejad jooksid ja rattamaratonil osalejad sõitsid jalgrattaga. Peale selle tegeles ligi veerand uuritavatest ka ujumisega. Jõusaalis käis vaid 15,4% uuritavatest, kolmandik tegi mingis vormis jõutreeningut. See näitaja võiks olla tegelikult suurem, arvestades varasematest 172

PROJEKT

uuringutest nähtavat positiivset mõju vastupidavusliku sooritusvõime paranemisele (Rønnestad ja Mujika 2013, Štohanzl jt 2018). Mõlemale treeningule kulutatakse keskmiselt 0,4 tundi nädalas, mis on arvestatava kasu saamiseks samuti liiga vähe. Tõhusaks saab lugeda kaks kuni kolm korda nädalas tehtavat jõutreeningut, ainult üks jõutreening nädalas ei muuda jooksu ökonoomsust (Rønnestad ja Mujika 2013). Samas on Štohanzl jt (2018) leidnud, et ka 30–60 minutit jõutreeningut nädalas parandab sooritust. Jõutreeningut peetakse üdiselt ka ülekoormusvigastusi ennetavaks meetmeks (Niemuth jt 2005, Toresdahl jt 2019), aga seda on veel vähe uuritud ja pole teada, kui suures mahus ning kui tihti peaks arvestatava kasu saamiseks lihasjõudu treenima.

Kuigi teame, et ligi pool uuritavatest jookseb ja sõidab ettevalmistuse ajal rattaga ning kaks kolmandikku suusatab, puudub meil siiski täpsem teave treeningute intensiivsuse ja meetodite kohta (teame vaid tunde ja kordi nädalas), kuigi need võivad väga ulatuslikult mõjutada treeningust saadavat kasu. Puuduvad ka andmed nädalas läbitud kilomeetrite ja koormuse doseerimise kohta. Kirjanduses esinevad maratoniks ettevalmistust iseloomustavad andmed enamasti kilomeetrites (Luden jt 2011, Taylor ja Thompson 2014, Zilinski jt 2015), mistõttu on keeruline saadud tulemusi nendega võrrelda. Vaadates treeningkordade ja treeningtundide keskmiste väärtuste suhet nädala lõikes, võib arvata, et enamasti treeniti vähemalt tund aega järjest. Kõige pikemad treeningud olid suusamaratoonaritel (keskmiselt neli korda ja 14,3 tundi nädalas), jalgratturitel ning jooksjatel jäävad eeldatavad treeningupikkused ühe ja kahe tunni vahele.

Teemat edaspidi uurides võiks koguda andmeid ka nädalase kilomeetrite arvu ning treeningute intensiivsuse ja meetodite kohta. Huvitav oleks teada, kas harrastussportlased jälgivad mõnda kindlat treeningplaani ning kas nad teevad soojendus- ja venitusharjutusi.

Kuigi kirjanduses leidub rohkem materjali jooksumaratoni kohta ning seda peetakse kõige populaarsemaks ja klassikalisemaks (Zourdos jt 2015, Swain jt 2019), siis meie uuringust selgus, et kõige enam osalejaid oli 173

PROJEKT

suusamaratonil. Samuti on suusamaraton kõige populaarsem varasemate maratonil osalemiste poolest, järgnevad rattasõit ja jooks. Selline tulemus on ilmselgelt seotud uuringus osalejate jaotumisega eri maratoniliikide vahel, kuivõrd analoogses proportsioonis võeti osa ka erinevatest maratonidest. Samuti on näha sama jaotus Tartu maratoni kuubiku etappidel üldiselt (Tartu Maraton Cube i.a) – suurim arv osavõtjaid on suusamaratonil ja väikseim jooksumaratonil. Siin võib mängida oma osa eestlaste eripära, kultuuriline taust ning kliima – paljudes teistes riikides ei ole võimalik looduslikes tingimustes suusatada nagu meil piisavalt külma ja lumise talve korral. Samuti on Tartu maraton pika traditsiooniga üritus – seda on korraldatud juba üle poole sajandi (Tartu Maraton Cube i.a), mis kindlasti on suure osavõtjate arvu üks põhjusi.

Otsustades varasemate läbitud maratonide arvu järgi osalesid uuringus juba väga staažikad vastupidavusalade harrastajad. Suurema maratonikogemusega uuritavad panustavad ettevalmistusse rohkem tunde ja kordi nädalas. Nemad kuuluvadki tõenäoliselt inimeste hulka, kelle jaoks sport on elustiil ning treeninguid ja maratone võetakse tõsiselt.

Suure tõenäosusega on neil tänu varasematele kogemustele ka paremad teadmised ettevalmistuse kohta. Tulemustest selgub, et maksimaalne treeningkordade arv nädalas oli 23 ja maksimaalne treeningtundide arv nädalas 66. Niivõrd suuri väärtusi tuleb vaadelda pisut kriitilisema pilguga ja arvestada võimalusega, et uuritav mõistis küsimust valesti või toimus mõni muu eksitus. Võimalik, et uuritav luges kehalise treeningu alla ka näiteks oma kehalise aktiivsuse töö juures vms. Nii palju treeninguid nädalas tundub ebareaalne, aga kui need arvud vastavad tõele, ei ole sellised treeningmahud tervisele kasulikud, sest liigne treening võib mõjuda kahjulikult südame-veresoonkonna tervisele (O’Keefe jt 2012, Lavie jt 2015, Parto jt 2016).

Uuringul oli nii positiivseid kui ka negatiivseid jooni. Antud teemal on sarnaseid uuringuid vähe, lõputöö autorile teadaolevalt pole Eestis sarnast uuringut läbi viidud. Mujal maailmas on uuritud professionaalseid 174

PROJEKT

sportlasi ja nooremaid inimesi ning põhiliselt ainult jooksumaratonil osalejaid. Uuringu teeb eriliseks mitme erineva spordiala maratonide ühine uurimine ja nende omavaheline võrdlus. Uuringu korraldamisel oli miinuseks pidevalt muutuvad ilmastikutingimused, mistõttu oli näiteks suusamaratoni finiši asukoht ja meie jagatud teave uuringu korraldamise koha kohta ebapiisav ja muutus iga päev. See tingis olukorra, kus kõik suusamaratonil osalejad ei jõudnud uuringutelki ja me n-ö kaotasime osa uuritavatest. Uuringule saabunud kontingent ei olnud ka päris ootuspärane. Eeldati, et uuringus osalevad pigem tervisesportlased, kuid nagu eespool mainitud, oli enamik juba laiapõhjalise maratonikogemusega.

Vaid mõni üksik osales vastaval maratonil esimest korda.

Selleks, et värvata vähese kogemusega harrastussportlasi, oleks näiteks pidanud kaasama vaid piiratud (nt alla viie) arvu maratone läbinud inimesi või neid, kes pole viimaste aastate jooksul ühelgi maratonil osalenud.

Samas ei ole kindel, kas selliste tingimuste lisamisel oleks meile üldse uuritavaid tulnud, sest arvatavasti ei oska esimest korda maratonil osalejad maratoni mõju oma tervisele väärtustada. Kuna uuringutulemused põhinevad peamiselt uuritavate täidetud ankeedil, ei saa me tulemuste õigsuses täielikult kindlad olla, sest me ei saa kontrollida uuritavate objektiivsust ankeedi täitmisel. Siiski ei ole alust kahtlustada, et selles vanuses asjalikud mehed ei oleks oma vastustes piisavalt täpsed. Ankeedis oleks võinud olla ka täpsustavaid küsimusi uuritavate treeningu intensiivsuse ja meetodite ning treeningu käigus läbitud kilomeetrite arvu kohta. Siis oleks töö olnud kehalise aktiivsuse koha pealt põhjalikum ja töö tulemusi oleks saanud kirjanduse andmetega paremini võrrelda.

Järeldused Suuremal osal uuritavatest on väga ulatuslik ja aastatepikkune maratonikogemus ning nende ettevalmistust võib pidada enam kui piisavaks.

Siiski pole selle uuringu põhjal võimalik öelda, kas see on ka käsitletud maratoni jaoks sisuliselt adekvaatne.

175

PROJEKT

Allikaloend Global Strategy on Diet, Physical Activity and Health, World Health Organization, https://www.who.int/dietphysicalactivity/factsheet_adults/en/ (10.03.2020).

Lavie, C. J., O’Keefe, J. H., Sallis, R. E. (2015). Exercise and the Heart — the Harm of Too Little and Too Much. Current Sports Medicine Reports, 14(2): 104–109.

Luden, N., Hayes, E., Minchev, K., Louis, E., Raue, U., Conley, T., Trappe, S. (2011).

Skeletal muscle plasticity with marathon training in novice runners, Scandinavian Journal of Medicine and Science in Sports, 22(5): 662–670.

Niemuth, P. E., Johnson, R. J., Myers, M. J., Thieman, T. J. (2005). Hip Muscle Weakness and Overuse Injuries in Recreational Runners. Clinical Journal of Sport Medicine, 15(1): 14–21.

Nilson, F., Börjesson, M. (2018). Mortality in long-distance running races in Sweden - 2007–2016. PLOS ONE, 13(4): e0195626.

O’Keefe, J. H., Patil, H. R., Lavie, C. J., Magalski, A., Vogel, R. A., McCullough, P. A. (2012). Potential adverse cardiovascular effects from excessive endurance exercise.

Mayo Clinic Proceedings, 87(6): 587–595.

Parto, P., O’Keefe, J.H., & Lavie, C.J. (2016). The Exercise Rehabilitation Paradox: Less May Be More?, The Ochsner Journal, 16(3): 297–303.

Rønnestad, B. R., Mujika, I. (2013). Optimizing strength training for running and cycling endurance performance: A review. Scandinavian Journal of Medicine & Science in Sports, 24(4): 603–612.

Swain, P., Biggins, J., Gordon, D. (2019). Marathon Pacing Ability: Training Characteristics and Previous Experience. European Journal of Sport Science, doi: 10.1080/17461391.2019.1688396. Štohanzl, M., Baláš, J., Draper, N. (2018). Effects of minimal dose of strength training on running performance in female recreational runners. J Sports Med Phys Fitness, 58(9): 1211–1217.

Zilinski, J.L., Contursi, M.E., Isaacs, S.K., Deluca, J.R., Lewis, G.D., Weiner, R.B., Hutter, A.M., d’Hemecourt, P.A., Troyanos, C., Dyer, K.S., Baggish, A.L. (2015). Myocardial Adaptations to Recreational Marathon Training Among Middle-Aged Men. Circ Cardiovasc Imaging, 8(2): e002487.

176

PROJEKT Zinner, C. (2016). Training Aspects of Marathon Running. Raamatus: Zinner, C., Sperlich, B. Marathon Running: Physiology, Psychology, Nutrition and Training Aspects. Šveits: Springer International Publishing AG. Zourdos, M. C., Sanchez-Gonzalez, M. A., Mahoney, S. E. (2015). A Brief Review: The implications of iron supplementation for marathon runners on health and performance. Journal of Strength and Conditioning Research, 29(2): 559–565.

Tartu Maraton Cube, Klubi Tartu Maraton, https://www.tartumaraton.ee/en/events/ complexevent/ (9.02.2020).

Taylor, B.A., Thompson, P.D. (2014). How to Train for a Marathon. Circulation. 130: e98–e99.

Toresdahl, B.G., McElheny, K., Metzl, J., Ammerman, B., Chang, B., Kinderknecht, J. (2019). A Randomized Study of a Strength Training Program to Prevent Injuries in Runners of the New York City Marathon. Sports Health, 12(1): 74–79.

177

PROJEKT

MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE (≥ 45 A) KEHAKOOSTIS Body composition of nonprofessional male marathoners (≥45 yr) Mari-Liis Dobrjanski, Ülle Parm, Ivi Vaher, Anna-Liisa Tamm Abstract Correlation between the different body composition parameters and race performance has been proved by previous studies. However, information about Estonian nonprofessional marathoners is limited. The aim of this study was to determine the body composition (body fat and fat-free mass), total body and extracellular water content in nonprofessional male marathoners (≥45yr).

The study included a total of 136 participants who took part in at least one of the following events − Tartu Maraton, Tartu Rattaralli and/or Tartu Linnamaraton. This thesis is part of a larger study conducted by Tartu Health Care College. Participants had to fill out a questionnaire; the body composition was measured with the Seca mBCA 525 device. Descriptive statistics was used for data analysis. The t-test, the Mann-Whitney test or the χ2 test were used to compare the groups and the Pearson correlation coefficient to measure linear dependence between the variables.

Participants (aged 51.7±7.1 yr), although nonprofessional, were with great marathon experience. The mean value of previously completed marathons was 35 (the 25th and 75th quartiles 17.5 and 66, respectively). The results demonstrate that runners, compared to cross-country skiers, had lower body fat (10.8 kg vs 14.3 kg; p=0.01) and fat percentage (13.7% vs 16.8%; p=0.019). Runners also had lower body fat (10.8 kg vs 15.7 kg; p=0.016) and fat percentage (13.7% vs 18.8%; p=0.023) than cyclists. Runners had lower body mass than cyclists (77.2 kg vs 81.7 kg; p=0.042) and a lower body mass index (BMI) than skiers (23.8 kg/m2 vs 25.5 kg/m2; p=0.002). Previously completed marathons or training load three months prior to the marathon 178

PROJEKT

showed no association with the body composition parameters. Similarly, the body composition had no correlation with the performance of cross-country skiing marathon. Total body water content was similar in all subjects regardless of which marathon they participated in. According to BMI and fat percentage, most marathoners´ body composition was healthy.

Keywords: marathon, nonprofessional, male marathoner, body composition.

Sissejuhatus Maratonil osalevate harrastajate arvu suurenemine tingib vajaduse uurida osalejate võistluseelseid ja -järgseid treeninguid ning maratoni mõju organismile, sh veetasakaalule. Lühiajaline intensiivne kehaline koormus (näiteks võistlus, Cutrufello jt 2016) ja pikaajaline regulaarne treening (Lavie jt 2019) mõjutavad kehakoostist erinevalt. Organismi veesisaldus ja kehakoostis on omavahel tugevasti seotud − lihaskoest moodustab vesi ligikaudu 70%, rasvamassist ligi 10%. Üldine veesisaldus (total body water, TBW) jaguneb erinevate vedelikuruumide vahel rakusiseseks ehk intratsellulaarseks veeks (intracellular fluid, ICF) ja rakuväliseks ehk ekstratsellulaarseks veeks (extracellular fluid, ECF; Sawka jt 2015).

Keha veetasakaalu jälgimine ja säilitamine koormusel on tähtis mitme füsioloogilise protsessi tagamiseks (Rehrer 2001). Kehakoostise parameetrid mõjutavad võistlustulemusi (Silva 2018). Näiteks soodustas maratonijooksjatel paremate võistlustulemuste saavutamist keha madal rasvaprotsent (Zillmann jt 2013) ning väike võistluseelne kehamass ja KMI (Salinero jt 2017). Eesti mitteprofessionaalsete maratoonarite kehaliste eelduste (kehakoostise) kohta puudub ülevaade.

Uurimistöö eesmärk hinnata mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (≥ 45 a) kehakoostist (rasva- ja rasvavaba mass) ning üldise ja sh ekstratsellulaarse vee hulka.

Võtmesõnad: maraton, mitteprofessionaalne, meesmaratoonar, kehakoostis 179

PROJEKT

Andmeanalüüsi metoodika Uuringusse kaasati kõik ≥ 45 a mitteprofessionaalsed Tartu maratoni kuubikule registreerunud mehed. Kehakoostist määrati meditsiinilise kehakoostise analüsaatoriga Seca mBCA 525 (Hans E. Rüth, Hamburg, Saksamaa). Bioelektrilise juhtivuse analüüsi käigus arvutati organismi rasvamass, rasvavaba mass (sisaldab luu-, lihas- ja siseelundite massi, kuid eristatav on ainult lihasmass) ja veesisaldus. Mõõdeti selililamangus massaažilaual. Elektroode oli kokku kaheksa − kaks kummalegi käele ja jalale. Elektroodide täpne asetus on toodud joonisel 1. (d)

Joonis 1. Elektroodide asetus ala- ja ülajäsemetel (Khalil jt 2014)

Andmetöötluseks kasutati programmi MS Excel (Microsoft®, Redmond, USA), statistilise analüüsi jaoks andmetöötlusprogrammi SigmaPlot versiooni 14.0 (Systat Software Inc., San Jose, USA). Andmete esitamiseks kasutati kirjeldavat statistikat (aritmeetiline keskmine ja 180

PROJEKT

standardhälve, mittenormaaljaotuse korral mediaan ning ülemine ja alumine kvartiil), rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral t-testi või Mann-Whitney testi. Korrelatsiooni arvutamiseks kasutati Pearsoni korrelatsioonikordajat. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05.

Tulemused Uuritavate omavaheliseks võrdlemiseks jagati nad rühmadesse maratoni liikide ja distantside (täispikk, poolpikk) kaupa. Uuritavate keskmine vanus oli 51,7 ±7,1 aastat, kõige eakam osaleja (73-aastane) läbis täispika suusamaratoni. Saja kolmekümne kuuest uuritavast vaid kaks ei olnud varem maratonil osalenud. Kõige väiksema ja suurema kehamassiga maratoonarid osalesid täispikal suusamaratonil, kehamass vastavalt 63 kg ja 105 kg. Üldiselt oli suusatajatel võrreldes jooksjatega suurem KMI, rasvavaba massi indeks, rasvamassi indeks, keha rasvaprotsent, rasvamass ja kerepiirkonna skeletilihasmass. Ka ratturite ja jooksjate kehakoostise parameetrites esines statistilisi erinevusi – vt tabel 1. KMI klassifikatsiooni järgi ei esinenud uuritavatel alakaalu. Normaalne kehakaal oli 78 uuritaval (57,35%), ülekaal 48 uuritaval (35,29%) ning I staadiumi rasvumine kümnel uuritaval (7,35%). Kahekümne kuue uuritava rasvaprotsent jäi alla soovitatava piiri (s.o < 11%), tervislikku vahemikku kuulusid 86 uuritavat. Seitsmeteistkümne uuritava rasvaprotsent näitas ülekaalu ja kuuel uuritaval esines rasvaprotsendi põhjal rasvumine. Kehakoostise erinevad parameetrid (rasva- ja skeletilihasmass) ei korreleerunud maratonieelse kolme kuu treeningkoormuse (tunnid, korrad) ja varem läbitud maratonide arvuga.

181

PROJEKT

Tabel 1. Uuritavate üldandmed ja kehakoostise põhiparameetrid (keskmine (SD) Parameetrid (keskmine (SD))

Kõik; n = 136

Suusatamine; n = 81

Rattasõit; n = 29

Jooksmine; n = 26

Täispikk; n = 100

Poolpikk; n = 36

Vanus (a)

51,7 (7,1)

52,9 (7,6)

50,7 (7,7)

49,4 (3,5)

51,8 (6,8)

51,5 (8,0)

Kehapikkus (cm)

180,2 (5,7)

180,2 (5,5)

179,8 (6,5)

180,6 (5,3)

180,1 (5,9)

180,3 (5,1)

Kehamass (kg)

81,5 (9,6)

82,9 (10,3)a

81,7 (8,9)b

77,2 (6,8)ab

80,6 (8,6)

84,2 (11,8)

KMI (kg/m²)

25,1 (2,6)

25,5 (2,6)c

25,3 (2,9)

23,8 (1,9)c

24,9 (2,3)

25,9 (3,3)

20,9 (1,6)

21,1 (1,5)d

20,6 (1,8)

20,5 (1,4)d

20,8 (1,4)

21,0 (1,9)

Rasvamassi 4,3 (1,9) indeks (kg/m²)

4,4 (1,8)f

4,9 (2,1)e

3,3 (1,8)ef

4,0 (1,8)g

4,9 (2,3)g

Vööümbermõõt (m)

0,9 (0,1)

0,9 (0,1)

0,9 (0,1)

0,9 (0,1)

0,9 (0,1)

0,9 (0,1)

Rasvaprotsent

16,6 (6,2)

16,8 (5,6)o

18,8 (6,6)n

13,7 (6,6)no

15,9 (5,8)p

18,5 (6,9)p

Rasvamass (kg)

13,9 (6,4)

14,3 (6,2)s

15,7 (6,5)r

10,8 (5,9)rs

13,1 (5,8)t

16,0 (7,4)t

Rasvavaba mass (kg)

67,7 (6,3)

68,6 (6,4)

66,5 (6,3)

66,4 (5,7)

67,6 (5,7)

68,2 (7,8)

Skeletilihasmass (kg); sh

33,4 (3,3)

33,8 (3,4)

33,1 (3,5)

32,5 (2,9)

33,3 (3,0)

33,7 (4,0)

kere (kg)

15,2 (1,5)

15,4 (1,5)u

14,9 (1,6)

14,7 (1,4)u

15,1 (1,4)

15,3 (1,8)

parem alajäse (kg)

6,9 (0,8)

7,0 (0,8)

6,9 (0,8)

6,7 (0,6)

6,9 (0,7)

7,0 (0,9)

vasak alajäse (kg)

7,1 (0,8)

7,1 (0,8)

7,2 (0,9)

7,1 (0,7)

7,1 (0,8)

7,2 (0,9)

vasak ülajäse (kg)

2,1 (0,2)

2,1 (0,2)

2,1 (0,2)

2,1 (0,2)

2,1 (0,2)

2,1 (0,3)

Rasvavaba massi indeks (kg/m²)

182

PROJEKT Parameetrid (keskmine (SD))

Kõik; n = 136

Suusatamine; n = 81

Rattasõit; n = 29

Jooksmine; n = 26

Täispikk; n = 100

Poolpikk; n = 36

parem ülajäse (kg)

2,1 (0,2)

2,2 (0,3)

2,0 (0,2)

2,0 (0,2)

2,1 (0,2)

2,1 (0,3)

SD – standarddeviatsioon ehk standardhälve; statistilised erinevused (esitatud ka paksus kirjas): a – p = 0,018; b – p = 0,042; c – p = 0,002; d – p = 0,049; e – p = 0,017; f – p = 0,007; g – p = 0,03; h − p = 0,003; i – p = 0,049; j – p = 0,006; k – p = 0,01; l – p = 0,006; m – p = 0,013; n – p = 0,023; o – p = 0,019; p – p = 0,027; r – p = 0,016; s – p = 0,01; t – p = 0,03; u – p = 0,036.

Uuritavate organismi üldine veesisalduses täispika ja poolpika maratoni võrdluses statistiliselt ei erinenud. Suusatajatel oli võrreldes jooksjatega rakuvälist vett rohkem (tabel 2).

Tabel 2. Meesmaratoonarite organismi veesisaldus (keskmine (SD)) Parameetrid (keskmine (SD))

Kõik n = 136

Suusatamine n = 81

Rattasõit n = 29

Jooksmine n = 26

Täispikk n = 100

Poolpikk n = 36

Vanus (a)

51,7 (7,1)

52,9 (7,6)

50,7 (7,7)

49,4 (3,5)

51,8 (6,8)

51,5 (8,0)

Üldine vesi (l)

49,7 (4,7)

50,3 (4,8)

48,9 (4,8)

48,7 (4,2)

49,6 (4,3)

49,9 (5,8)

Rakuväline vesi (l)

20,5 (2,1)

20,8 (2,1)a

20,3 (2,0)

19,7 (1,9)a

20,5 (1,9)

20,6 (2,5)

Rakuväline vesi üldveest (%)

41,3 (1,2)

41,4 (1,2)

41,6 (1,2)

40,6 (1,1)

41,4 (1,2)

41,2 (1,1)

SD – standarddeviatsioon ehk standardhälve; a – p = 0,022

Kehakoostise parameetrite korrelatsioonanalüüs finišiajale tehti vaid täispika suusamaratoni andmeid arvestades, sest teistel etappidel oli uuritavaid vähe. Täispikal suusamaratonil osales 73 uuritavat. Keskmine etapi läbimise aeg oli 4 h 25 min ±47 min. Kõige kiirem uuritav läbis raja 3 h 1 min, kõige aeglasem 6 h 34 min. Tabelis 3 on näha, et kehakoostise parameetrid ei korreleeru etapi läbimise ajaga.

183

PROJEKT

Tabel 3. Täispikal suusamaratonil osalejate lõpuaja ja kehakoostise parameetrite korrelatsioon Korrelatsioon (Pearson)

r=

p=

Lõpuaeg vs. KMI

0,144

MO

Lõpuaeg vs. rasvamass (kg)

0,124

MO

Lõpuaeg vs. skeletilihasmass (kg)

0,015

MO

Lõpuaeg vs. kogu keha vesi (l)

0,009

MO

Lõpuaeg vs. rakuväline vesi (l)

0,04

MO

MO – statistiliselt mitteoluline erinevus

Arutelu Uuringus osalenute kehakoostise näitajad olid head. Üle poole uuritavate kehamass KMI alusel ja ligi 80% uuritavate rasvaprotsent jäi normi piiridesse. Kehakoostise näitajaid võib osaliselt selgitada valimiga, sest uuritavatest moodustasid suurema osa kogenud mitteprofessionaalsed maratoonarid, kelle jaoks maratonidel osalemine ja treening on osa eluviisist. Seda kinnitab varem läbitud maratonide arv, maratoni kilomeetrid ja kolme kuu keskmine treeningkoormus nädalas. Uuringusse oodati osalema eeskätt vähese maratonikogemusega mehi, keda osales ootamatult vähe. Esimest korda läbisid maratoni vaid kaks uuritavat.

Pikaajalist jooksukogemust seostatakse väikese rasvamassi ja -protsendiga (Mitchell jt 2020). See leidis kinnitust ka meie uuringus. Uuritavate keskmine kehamass ja KMI olid kõige suuremad suusamaratonil ning kõige väiksemad jooksumaratonil osalejatel. Jooksjatel olid võrreldes suusatajatega väiksemad KMI, rasva- ja rasvavaba massi indeks, keha rasvaprotsent ning -mass. Jooksjatel olid ka võrreldes ratturitega väiksemad kehamass, rasvamassiindeks, keha rasvaprotsent ja -mass. Eriliiki maratonidel osalejate kehakoostise parameetrite erinevused võivad olla tingitud mitmest asjaolust. Ühelt poolt võib kehakoostis sõltuda spordiala valikust. Nimelt Knechtle jt (2004) on leidnud, et rasva oksüdatsioon on võrdse intensiivsuse korral suurem joostes kui rattaga sõites, mis võib 184

PROJEKT

tingida jooksjate väiksema kehamassi ja KMI. Teiselt poolt võib osalejate kehakoostis sõltuda etappide järjestusest ning pikk võistlusperiood (veebruar-oktoober) võimaldas vähendada kehamassi ja rasvaga seotud parameetreid. Knechtle jt (2012b) järgi on noorematel maratonijooksjatel suurem skeletilihasmass (r = –0,38; p = 0,0002) ning väiksem rasvamass (r = 0,24; p = 0,02). Meie uuringutulemused olid vastupidised – vanematel oli väiksem rasvamass (r = –0,231; p < 0,001) ning skeletilihasmass ei korreleerunud vanusega. Põhjus võis peituda selles, et meie uuringu eakamad osalejad olid kogenud maratoonarid, kelle aastaringne treeningkoormus on pidevalt suur. Uuringurühma vanema kontingendi head ettevalmistust ja mõistlikku maratonidistantsi läbimist näitas ka nende maratonijärgse vererõhu parem taastumine (Kaldaru 2020).

Maratoni läbimiseks on tähtis regulaarne treening, seejuures avaldab mõju sagedus, intensiivsus ja maht (Barandun jt 2012). Uuringust selgus, et maratoni ettevalmistuseks kulutatud tunnid ja korrad nädalas ning maratonidel osalemise arv ja seal läbitud kilomeetrid ei korreleeru kehakoostise näitajatega. Sisuliselt tähendab see seda, et rohkem treeninud või suurema maratonikogemusega osalejate kehakoostis ei erinenud vähem treenitute omast. Leid võib olla seotud kehakoostise ühekordse fikseerimisega ainult vahetult enne võistlust, kuid pigem on tegemist sarnase valimiga – uuringus osalesid peamiselt mehed, kes läbivad mitu maratoni aastas.

Varasemates uuringutes on tähelepanu all olnud kestvusalade akuutne mõju kehakoostisele. Näiteks on jooksjatel täheldatud võistluse vältel keha- ja rasvamassi (Knechtle jt 2010b), aga ka skeletilihasmassi ning üldise veesisalduse vähenemist (Knechtle jt 2012a). Uuringuid, mis keskenduks kehakoostise ja maratoniks ettevalmistumise seostele, on vähem.

Näiteks 35−50aastaste inaktiivsete meeste maratoniks ettevalmistumisel (30nädalane treeningprogramm) on täheldatud nende kehamassi ja rasvaprotsendi vähenemist (Findlay jt 1987). Meie uuring baseerus ühekordsele kehakoostise mõõtmisele ja seetõttu ei saa muutusi käsitleda, kuid 185

PROJEKT

uuritavate rasvaprotsenti saab võrrelda earühma referentsväärtustega.

Gallagheri jt (2000) järgi on vanuserühmas 40−59 tervislik rasvaprotsendi määr 11−22% ning meie uuringus osalejate keskmine väärtus 16,6% jääb tervislikku vahemikku.

Vee- ja elektrolüütide tasakaalu jälgimine ning taastamine kehalisel koormusel on tähtis termoregulatsiooni, lihaskontraktiilsuse, vereplasma mahu ja sellega kaasnevana südame löögi- ja väljutusmahu säilitamiseks (Rehrer 2001). Uuringus osalenud maratoonarite vedelikutarbimisega seotud andmeid käsitletakse teises projektiga seotud lõputöös (Leppik ja Veesaar 2020). Lorenzo jt (2019) järgi väheneb vananedes organismi üldine veesisaldus, mis on seotud lihasmassi kaoga. Meie uuringus ei korreleerunud vanus organismi üldise veesisaldusega. Kuigi ealised muutused kehakoostises on osaliselt paratamatud, siis uuritavate kehalisest aktiivsusest tingitud lihasmassi parem säilimine võib soodustada ka veesisalduse säilimist. Varasemates uuringutes on peamiselt tähelepanu all intensiivse kehalise koormuse akuutne mõju keha veesisaldusele ja vedelikupuuduse võimalikule tekkele (Knechtle jt 2010b; Sawka jt 2015;).

Käesolevas lõputöös hinnati osalejate kehakoostist ainult enne maratoni ning maratonieelset ja -järgset perioodi ei saa võrrelda. Siiski sai lõputöös osalejaid omavahel võrrelda ja on võimalik öelda, et maratoni liikide võrdluses ei olnud osalejate keha üldises veesisalduses märkimisväärseid erinevusi.

Kehakoostise parameetrid, millel on leitud seos võistlustulemustega, on organismi veesisaldus, kehamass, rasva- ja rasvavaba mass. Mõju tulemustele sõltub spordialast, kuid üldiselt soodustab kestvusaladel kehalisi võimeid skeletilihasmass ja pärsib rasvamass (Silva 2018). Enim on uuritud kehakoostise seost jooksutulemustega, kuid meie uuringus sai käsitleda vaid suusamaratoni, sest teistes rühmades oli liiga vähe uuritavaid. Maratonijooksjate puhul on leitud, et keha rasvaprotsent on seotud lõpuajaga (r = 0,46; p < 0,0001; Rüst jt 2012a), kuid seost skeletilihasmassiga pole leitud (Knechtle jt 2012b). Lõputöös ei korreleerunud 186

PROJEKT

kehakoostise parameetrid täispika suusamaratoni tulemustega. Valimi suurus ei mõjutanud arvatavasti saadud tulemusi. Meie uuringus oli täispikal suusamaratonil 73 uuritavat võrreldes Rüsti jt (2012a) uuringu 126 ning Knechtle jt (2012b) uuringu 91 uuritavaga. Põhjus võib peituda hoopis selles, et varasemates uuringutes käsitletud jooksumaraton on suusamaratonist erinev või on meie uuringus osalejad sarnased – läbinud varem mitu maratoni ja saanud häid tulemusi. Samas võib heade tulemuste saavutamine sõltuda ka muudest parameetritest (nt treeningkoormusest, raja läbimise taktikast, suuskade määrimisest, söömisest distantsil jne).

Uuringu puhul võib välja tuua mitu positiivset ja negatiivset aspekti. Ühelt poolt on tegemist esimese sellelaadse uuringuga Eestis. Mõõtmisi tehti kolmel eri liiki maratonil, mis andis võimaluse võrrelda omavahel erinevate spordialade harrastussportlasi. Eriti tähtis oli suusamaratonil osalejate kehakoostise hindamine, sest Tartu maraton on Tartu rattamaratoni kõrval üks suurema osalejate arvuga etappe. Teiselt poolt oli uuritavate lahtiriietumist eeldavat uuringut külma ilmaga raske korraldada.

Erinevatel põhjustel uuringust välja arvatud osalejate arv oli suur (eriti suusamaratonil), sest muutliku ilma tõttu pidi uuringukohta finišialas mitu korda muutma ja kõik uuritavad ei leidnud pärast lõpetamist uurijaid üles.

Kindlasti andis see uuring kogemusi edaspidiseks ja näitas ka nõrku kohti. Näiteks kehakoostist on tähtis hinnata enne ja pärast maratoni, et võrrelda eri liiki maratonide akuutset mõju organismile ja hinnata maratoonarite vedelikutarbimist rajal. Vahetult pärast maratonietapi läbimist on mõõtmisi talvistes tingimustes keeruline korraldada, sest arvestada tuleb maratoonarite väsimusastmega. Veel eeldavad mõõtmised finišialas soojustatud ruume ja paljude Seca seadmete olemasolu. Valimi moodustamisel tuleb seada üheks välistuskriteeriumiks varem läbitud maratonide arv, et kindlustada vähese maratonikogemusega meeste jõudmine valimisse. Valimi moodustamine vähese kogemusega maratoonaritest 187

PROJEKT

annab võimaluse nende võrdlemiseks maratonil osalemist elustiilina harrastavate maratoonaritega.

Järeldused Uuring näitab, et jooksumaratonil osalejad on ootuspäraselt saledad, st nende kehamass, rasvamass, rasvaprotsent ja KMI on väiksemad võrreldes teiste maratonidest osavõtjatega. Samuti on täispikal maratonil osalejad võrreldes poolpikast maratonist osavõtjatega saledamad (nende rasvaprotsent ja rasvamass on väiksemad). Siiski ei mõjutanud varasem maratonidel osalemine ja treenituse tase kehakoostise parameetreid ega veesisaldust – põhjuseks on ilmselt see, et suurem osa on pidevalt kehaliselt aktiivsed.

Allikaloend Barandun, U., Knechtle, B., Knechtle, P., Klipstein, A., Rüst, C.A., Rosemann, T., Lepers, R. (2012). Running speed during training and percent body fat predict race time in recreational male marathoners. Open Access Journal of Sports Medicine, 3: 51−58.

Cutrufello, P.T., Dixon, C.B., Zavorsky, G.S. (2016). Hydration assessment among marathoners using urine specific gravity and bioelectrical impedance analysis.

Research in Sports Medicine, 24(3): 219–227.

Findlay, I.N., Taylor, R.S., Dargie, H.J., Grant, S., Pettigrew, A.R., Wilson, J.T., Aitchison, T., Cleland, J.G., Elliott, A.T., Fisher, B.M. (1987). Cardiovascular effects of training for a marathon run in unfit middle aged men. British Medical Journal (Clinical Research Edition), 295(6597): 521−524.

Gallagher, D., Heymsfield, S.B., Heo, M., Jebb, S.A., Murgatroyd, P.R., Sakamoto, Y. (2000). Healthy percentage body fat ranges: an approach for developing guidelines based on body mass index. The American Journal of Clinical Nutrition, 72(3): 694−701.

Kaldaru, E-E. (2020). Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (>45A) vererõhu ja pulsi taastumine peale maratoni läbimist. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe põhiõppe õppekava. Lõputöö.

Khalil, S.F., Mohktar, M.S., Ibrahim, F. (2014). The theory and fundamentals of bioimpedance analysis in clinical status monitoring and diagnosis of diseases. Sensors, 14: 10895−10928.

188

PROJEKT Knechtle, B., Knechtle, P., Wirth, A., Rüst, C.A., Rosemann, T. (2012a). A faster running speed is associated with a greater body weight loss in 100-km ultra-maratoners.

Journal of Sports Sciences, 30(11): 1131−1140.

Knechtle, B., Müller, G., Willmann, F., Kotteck, K., Eser, P., Knecht, H. (2004). Fat oxidation in men and women endurance athletes in running and cycling. International Journal of Sports Medicine, 25(1): 38−44.

Knechtle, B., Rüst, C.A., Knechtle, P., Rosemann, T. (2012b). Does muscle mass affect running times in male long-distance master runners? Asian Journal of Sports Medicine, 3(4): 247−256.

Knechtle, B., Wirth, A., Knechtle, P., Rosemann, T., Senn, O. (2010b). Do ultra-runners in a 24-h run really dehydrate? Irish Journal of Medical Science, 180(1): 129–134.

Lavie, C.J., Ozemek, C., Carbone, S., Katzmarzyk, P.T., Blair, S.N. (2019). Sedentary behavior, exercise, and cardiovascular health. Circulation Research, 124(5): 799–815.

Leppik, K., Veesaar, H. (2020). Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (>45a) toitumistavad maratonidel. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava.

Lõputöö.

Lorenzo, I., Serra-Prat, M., Yébenes, J.C. (2019). The role of water homeostasis in muscle function and frailty: a review. Nutrients, 11(8): 1857.

Mitchell, U.H., Bailey, B., Owen, P.J. (2020). Examining bone, muscle and fat in middle-aged long-term endurance runners: A cross-sectional study. Journal of Clinical Medicine, 9(2): 522.

Rehrer, N.J. (2001). Fluid and electrolyte balance in ultra-endurance sport. Sports Medicine, 31(10): 701–715.

Rüst, C.A., Knechtle, B., Knechtle, P., Rosemann, T. (2012a). Comparison of anthropometric and training characteristics between recreational male marathoners and 24-hour ultramarathoners. Open Access Journal of Sports Medicine, 3: 121−129.

Salinero, J.J., Soriano, M.L., Lara, B., Gallo-Salazar, C., Areces, F., Ruiz-Vicente, D., Abián-Vicén, J., González-Millán, C., Coso, J. (2017). Predicting race time in male amateur marathon runners. The Journal of Sports Medicine and Physical Fitness, 57(9): 1169−1177.

Sawka, M.N., Cheuvront, S.N., Kenefick, R.W. (2015). Hypohydration and human performance: impact of environment and physiological mechanisms. Sports Medicine (Auckland, New Zealand), 45(1): 51−60.

189

PROJEKT

Silva, A.M. (2018). Structural and functional body components in athletic health and performance phenotypes. European Journal of Clinical Nutrition. doi:10.1038/ s41430-018-0321-9.

Zillmann, T., Knechtle, B., Rüst, C.A., Knechtle, P., Rosemann, T., Lepers, R. (2013).

Comparison of training and anthropometric characteristics between recreational male half-marathoners and marathoners. Chinese Journal of Physiology, 56(3): 138−146.

190

PROJEKT

MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE (≥ 45 A) ÜLDINE TERVIS The health of non-professional male marathoners (≥45 yr) Johanna Treier, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm Abstract Benefits of physical activity are well-known, but excessive exercising over a long time period could result in different health disorders and injuries. Finishing a marathon could be considered as an excessive workout and men over the age of 45 are in the risk group. Therefore, it is essential to be aware of non-professional marathoners’ physical condition, medicine usage and the frequency of medical check-ups. The purpose of this study was to assess the health aspects of non-professional male marathoners (≥45yr). The results are based on the questionnaire. Data describes all the study groups (n=136) and compares skiers, cyclists, and runners. Descriptive statistics was used for data analysis, for comparing the groups the t-test or the χ2 test was done. Statistically significant difference was considered at p<0.05.

36% of marathoners were diagnosed with some chronic disease. The most common ones were cardiovascular diseases (11.8%) and sport traumas (8.8%).

27% of participants had the blood pressure value ≥140mmHg at relaxation time. 52.9% had used medication within last year (<10 days to >180 days), most commonly to control blood pressure and other cardiovascular issues.

42.6% of the respondents used irregularly painkillers, including before or during the marathon (6%). 76% assessed the sleep quality as good. Only 27.9% have regular annual health check-ups; 45.6% of the respondents within the last year. In conclusion, more than one third had chronic diseases but it does not influence their participation in marathons. The usage of medication is rather common. Nevertheless, the non-regular health check-ups within the given risk group is worrisome.

191

PROJEKT

Keywords: marathon, non-professional male marathoner, chronic disease, analgesics, health check-up.

Sissejuhatus Optimaalne treenimine ja kehaline aktiivsus on vajalikud komponendid südame tervise parandamiseks (Andersen jt 2013), aidates vältida mitme kroonilise haiguse (sh diabeet) teket ja skeleti-lihassüsteemi probleeme (McNabb jt 2011, O’Keefe jt 2012) ning parandades elukvaliteeti (Kim jt 2015). Treenimine koos tervisliku toitumisega on kasulik vererõhule (RR), lipiidiprofiilile, glükoosi metabolismile ning kehakaalule (Parto jt 2016).

Samas võib ülemäärane koormus, sh liigne treenimine ja võistlemine, kasu asemel kahju tuua. Lisaks võimalikele vigastustele on oht ka äkksurmade tekkeks (eriti ≥ 45 a meestel), sest maraton nõuab väga suurt pingutust (Chugh ja Weiss 2015, Waite jt 2016, Shirakawa jt 2017). Seega on maratoonaril tähtis käia regulaarselt tervisekontrollis (Oblikas 2018).

Ka ravimite kasutamine enne maratoni ja selle ajal on levinud, sagedamad neist on valuvaigistid (Küster jt 2013, Bumgardner 2020). Ravimeid vajatakse krooniliste haiguste korral, kuid küllalt levinud on nende kasutamine võimalike tüsistuste ennetamiseks, arvestamata nende kõrvaltoimetega (Robertson jt 1987, Kaminska ja Pawlak 2015), nt maratonieelne aspiriini kasutamine tromboosi vältimiseks (Grosser jt 2013, Siegel 2015). Maratonid on eestlaste seas populaarsed, kuid puudub ülevaade n-ö tervisesportlastel esinevatest kroonilistest haigustest, ravimite kasutamisest, tervisekontrollis käimise sagedusest ja une kvaliteedist.

Uurimistöö eesmärk oli selgitada ≥ 45-aastaste mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite tervisega seotud aspekte (krooniliste haiguste ja traumade esinemist ning tervisekaebusi maratoni ajal, igapäevast ja maratoniaegset ravimite kasutamist, une kvaliteet ning tervisekontrollis käimise sagedust). Töös võrreldi erinevatel maratoni etappidel osalejaid (täispikk, poolpikk; suusa-, jooksu- ja rattamaraton).

192

PROJEKT

Võtmesõnad: maraton, mitteprofessionaalne meesmaratoonar, krooniline haigus, valuvaigistid, tervisekontroll Andmeanalüüsi metoodika Statistiliseks töötluseks kasutati andmetöötlusprogrammi Sigma Plot for Windows versiooni 11.0 (GmbH Formation, Germany), andmete esitlemiseks kirjeldavat statistikat (protsent), rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral olenevalt normaaljaotuse olemasolust t-testi või MannWhitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05.

Tulemused Valimisse kaasati kõik ≥ 45-aastased mitteprofessionaalsed Tartu maratoni kuubiku kolmele etapile (suusamaraton, rattaralli, jooksumaraton) registreerinud mehed, kes olid nõus uuringus osalema (n = 136). Vt eestpoolt. Uuritavatest kolm osalesid nii suusa- kui ka rattamaratonil, kaks nii ratta- kui ka jooksumaratonil ning üks kõigil kolmel etapil.

Krooniliste haiguste ja traumade esinemine Joonisel 1 on esitatud krooniliste haiguste esinemine kõigil uuritavatel, sest statistiliselt rühmad ei erine. 36% uuritavatest esines üks või enam kroonilist haigust, suusatajatel vastavalt 30,9%, ratturitel 51,7%, jooksjatel 30,8%; täispikal maratonil osalejatest 31% ja poolpikal maratonil osalejatest 50%. Ühel suusatajal esines kolm ja ühel ratturil viis erinevat kroonilist haigust.

193

PROJEKT

Joonis 1. Krooniliste haiguste esinemine (esitatud haigused, mitte haigustega inimesed – st ühel võis olla mitu haigust).

Uuringurühmas oli 16 meest, kellel oli diagnoositud mõni krooniline südame- ja veresoonkonnahaigus (k/v). Rahuolekus oli vasemalt käelt vererõhu (RR) süstoolne näit 37 mehel (27%) ≥ 140 mmHg, ka neil, kellel puudus k/v diagnoos. Kõrgeim näit ühel uuritaval oli 190 mmHg. Mõnel uuritaval oli RR näit väga kõrge (süstoolne > 200 mmHg) ja esines ka rütmihäireid (pulsi järgi otsustades), seega soovitasid uurijad neil maratonil mitte osaleda.

Maratoni ajal koges mingit tervisekaebust 41,9% maratoonaritest, krambitunnet 9,4%, kukkumisel saadud vigastusi 8,4% (suusatajatel), valu ja pingetunnet jalgades 13,7%. Üks rattur vajas arstiabi valude tõttu vasakus põlves ja selja ülaosas.

Ravimite kasutamine Ravimeid kasutas vähemalt teatud aja jooksul (< 10 p kuni > 180 p aastas, vt joonis 2) 52,9% uuritavatest, suusatajatest vastavalt 52,1%, ratturitest 51,7%, jooksjatest 53,8%; täispikal maratonil 52% ja poolpikal maratonil

194

PROJEKT

osalejatest 55,6%. Regulaarselt kasutas ravimeid 12,5% osalejatest: suusatajatest 14,8%, ratturitest 6,9%, jooksjatest 11,5%; 10% pool- ja 19,4% täispika maratoni läbijatest. Kõige rohkem tarvitati ravimitest valuvaigisteid, kuid seda vähem kui kümnel päeval aastas või ka 10–59 päeval aastas. Mingi aja jooksul (sagedamini 10–59 päeva aastas) kasutasid neid 49% (24 49-st) maratoonaritest, kellel oli diagnoositud mõni krooniline haigus (sagedamini k/v, n = 6, või trauma, n = 3). Jooniselt 2 on näha, et unerohtu ja rahusteid kasutatakse enam rattamaratoonarite (17,2%) kui suusatajate (4,9%) ning jooksjate (0%) seas.

Joonis 2. Uuringus osalejate ravimite kasutamine erineva aja jooksul aastas

Une kvaliteet ja päevane väsimus Enamik maratoonaritest hindab olenemata maratoni liigist oma une kvaliteeti heaks või üsna heaks (87,5%) ja keegi ei pea seda täiesti halvaks.

Hinnang oma une kvaliteedile on erinevates uuringurühmades sarnane.

Päeval tunneb iga päev ennast väsinuna vaid 1,5%, korra nädalas 41,9% ja kahel päeval nädalas 28,7%. Kunagi ei ole väsinud 8,1% uuritavatest.

Kuigi arvuliselt tundsid jooksjad (53,8%) ennast korra nädalas sagedamini väsinuna kui suusatajad (37%), siis statistilist erinevust ei esinenud.

195

PROJEKT

Maratoonarite tervisekontrollid Ligi pool uuritavatest on käinud viimasel aastal tervisekontrollis, kuid kümnendik pole seda kunagi teinud (tabel 1). Samas käib tervisekontrollis regulaarselt kord aastas kolmandik uuringus osalejatest. Nii käituvad sagedamini poolmaratonidel osalejad võrreldes täismaratonil osalejatega.

Harvem kui kolme aasta tagant teevad seda sagedamini jooksjad võrreldes ratturitega. Ligi pool teeb koormustesti korra kümne aasta jooksul ja viiendik pole seda kunagi teinud.

Tabel 1. Maratoonarite tervisekontrolli sagedus

Viimane tervisekontroll (%) 1–5 a tagasi > 6 a tagasi Ei mäleta Mitte kunagi

Tervisekontrolli sagedus (%) Kord 2–3 a jooksul Harvem Ei käi

Koormustesti tegemine (%) 10 a jooksul > 10 a tagasi Ei mäleta Mitte kunagi

Kõik

Suusa- Ratta- Jooks- Pikk tamine sõit mine

Pool

Sel aastal 33,1

45,6

42,0

55,2

46,2

42

55,6

33,3

24,1

42,3

35

27,8

3,7

3,7

6,9

0,0

3

5,6

7,4

8,6

6,9

3,8

8

5,6

9,6

11,1

6,9

7,7

11

5,6

Kord aastas 28,7

27,9

24,7

37,9

26,9

22a

29,6

10,3b

46,2b

32

19,4

19,9

25,9

13,8

7,7

26c

2,8c

19,1

18,5

20,7

19,2

17

25,0

Sel aastal 46,3

17,6

19,8

6,9

23,1

19

46,9

41,4

50,0

47

44,4

11,0

13,6

13,8

0,0

11

11,1

5,9

6,2

6,9

3,8

6

5,6

19,1

13,6

31,0

23,1

17

25,0

Statistilised erinevused: a – p = 0,018; b – p = 0,013; c – p = 0,006 196

44,4a

13,9

PROJEKT

Nendest 37 maratoonarist, kelle rahuoleku RR oli ≥ 140 mmHg, olid 20 viimati tervisekontrollis käinud sel aastal ja 11 1–5 aastat tagasi. Kuus nendest ei mäleta viimast tervisekontrolli või pole seal kunagi käinud.

Kolmteist nendest on siiski kord aastas tervisekontrollis käinud ja sama palju harva või mitte kunagi. Peamiselt käivad sagedamini tervisekontrollis need, kellel on diagnoositud mingi kardiovaskulaarne haigus (9 37-st). Kuna vaid üks neist ei kasutanud vererõhuravimit, siis võib eeldada, et ülejäänud kaheksal oli hüpertoonia. Need üheksa olid käinud tervisekontrollis sel aastal või 1–5 aastat tagasi. Kõigile neile on mingil ajal tehtud ka koormustest.

Arutelu Varasemast on teada, et krooniliste haiguste esinemine võib mõjutada maratonidel osalemist (Exercise-induced... 2018) või olla selle tagajärg (Kim jt 2017). Antud uuringust selgus, et üle kolmandikul uuringus osalejatest esines mõni krooniline haigus, sagedamini kardiovaskulaarne.

Sagedad olid ka traumad. Kuigi diagnoositud kardiovaskulaarset haigust esines ligikaudu kümnendikul, siis rahuoleku RR ≥ 140 mmHg esines üle veerandi uuritavatest. Ühest küljest näitab see, et kroonilised haigused ei takista maratonide läbimist, kuid teisest küljest viitab see ka mõningasele teadmatusele või hirmu puudumisele maratonil osalemise ees vaatamata haiguse olemasolule. Nii mõnelegi oli kõrge vererõhk ka üllatuseks või vabandati seda „valge kitli fenomeniga“. Kuna uuringust selgus, et uuringurühm esindas tegelikult küllalt staažikaid ja paljudel maratonidel osalenud maratoonareid, siis võib oletada, et siin on tegemist siiski varem kirjeldatud treeningust tingitud hüpertensiooniga (Kim jt 2017).

Vlachopoulos jt (2010) on näidanud, et professionaalsete maratoonarite vererõhu väärtused on võrreldes mitteprofessionaalsete omadega rahuolekus kõrgemad (p < 0,001). Ka Kimi jt (2017) uuringu põhjal oli 571-st 40–60-aastastest mitteprofessionaalsest maratoonarist 214-l kõrgenenud vererõhk ja arvati, et see võib olla hüpertooniatõve tekke aluseks.

Samas oli 2014. aasta Eesti terviseuuringu põhjal kõrgem vererõhk ligi 197

PROJEKT

pooltel üle 55-aastastest meestest, seega võib maratonil osalejate vererõhku pidada küllalt heaks näitajaks.

Kõigi parameetrite sarnast jaotust kolmel erineval etapil võib seletada asjaoluga, et kuigi enim osales uuringus suusamaratonil osalejaid ja see oli ka uuritavate seas populaarseim maratoni liik, käis sama seltskond ka teistel maratonidel. Siiski esines protsentuaalselt kõige enam kroonilisi haigusi rattamaratoonaritel. Rannama (2007) järgi on jalgrattaspordis suur osakaal ülekoormusvigastustel, mis kulgevad krooniliselt. Kõige levinumad murekohad on seotud alajäsemetega – kõõluste, lihaste, sidemete ja luudega. Seega võib suurem krooniliste haiguste esinemine ratturitel tuleneda sellest, et rattamaratoni valimine on alternatiiv maratoni läbimiseks tervisele mugaval ja turvalisel viisil. Uuringust selgub, et teiste haigusrühmadega võrreldes on traumade osakaal suur. Käesolevas töös küll ei küsitud traumade täpsemat paiknemist, kuid Edouardi jt (2019) järgi on enamik maratonidega seotud vigastustest seotud alajäsemete lihastega. Samuti pole teada, kas uuringus osalejatel esines osteoartriiti, mille tekke põhjuseks võib olla nii ala- kui ka ületreenitus (McNabb jt 2011). Ka Michaelssoni jt (2011) korraldatud uuring näitas põlve ja puusa osteoartriidi riski suurenemist tiheda treening- ning võistlusgraafiku tõttu, mis oli omane ka meie uuringus osalejatele.

Pool osalejatest kasutas viimasel aastal ravimeid vähemalt mingi aja jooksul, regulaarselt kasutas neid ligi kümnendik uuritavatest, mis on küllalt selgelt seotud krooniliste haiguste esinemisega. Kõik kardiovaskulaarse haiguse diagnoosiga isikud kasutavad pidevalt vererõhu- või muid südameravimeid. Kuna teisi ravimeid kasutatakse regulaarselt vähem, võib järeldada, et kroonilised haigused on sellised, mis ei vaja pidevat ravi.

Lisaks krooniliste haiguste ravimitele kasutati enim valuvaigisteid, kuid seda ebaregulaarselt. Uuringud näitavad, et maratoonarid kasutavad neid vahetult enne maratoni ja selle ajal, et ennetada võistluse ajal tekkida võivat valu (Bumgardner 2020). Käesolevast uuringust selgus, et vaid

198

PROJEKT

kaheksa isikut kasutasid neid maratoni eel või ajal, millest võib järeldada, et uuritavad ei enneta maratonil tekkivat valutunnet, vaid tarvitavad neid siiski vaid vajaduse korral.

Enamik uuritavatest peab oma une kvaliteeti üsna heaks, samas kui keegi ei pea seda täiesti halvaks. Seda võib seletada asjaoluga, et kehalisel aktiivsusel on une kvaliteedile positiivne mõju (Watson 2017). Enamikul uuritavatel esineb päevast väsimust 1–2 korda nädalas. Päevast väsimust võivad tekitada pinged tööl, treeningud, kuid ka magamatus eelneva(te)l öö(de)l. Kuna une kvaliteeti hinnati heaks, siis võib arvata, et väsimuse tekke põhjuseks võivadki olla töö kõrvalt tehtavad treeningud ja maratonidel osalemine. Siiski ei saa sellist väsimuse astet pidada ohtlikuks (Watson 2017).

Oblika (2018) järgi võiks võistlev harrastussportlane käia perearsti juures tervisekontrollis vähemalt korra kahe aasta tagant. Käesolevast uuringust selgus, et kord aastas käivad tervisekontrollis sagedamini poolpika maratoni läbijad. Küll aga on neil ka rohkem kroonilisi haigusi, millest võib järeldada, et poolmaratoonarid käivad tervisekontrollides eelkõige oma krooniliste haiguste tõttu. Samuti oli enamik kõrgema vererõhuga maratoonareid tervisekontrollis käinud viimase aasta jooksul. Kümnendik valimist ei olnud tervisekontrollis käinud kordagi, millest võib järeldada, et neil kas ei ole terviseprobleeme või kui on, siis ei peeta seda piisavaks põhjuseks tervisekontrolli minekuks.

Kuna uuringus osalejad kuuluvad soo ja vanuse tõttu riskirühma, peaksid nad jälgima koormusel oma vererõhku, hingeldust ja valu rindkeres (Chugh ja Weiss 2015, Yaman jt 2017). Südame- ja veresoonkonnahaiguste esinemise kohta võib anda teavet koormustest (Jalak 2008). Koormustesti võiks võistlev harrastussportlane läbida aastas korra (Oblikas 2018).

Kuna selgus, et viiendik on teinud koormustesti sel aastal ja sama palju ei ole seda kunagi teinud, võib järeldada, et pigem käivad koormustestil

199

PROJEKT

krooniliste haigustega inimesed. Need, kes ennast halvasti ei tunne, ei näe vajadust seda ka teha.

Uuringul oli nii positiivseid kui ka negatiivseid jooni. Uuringu plussiks võib pidada seda, et Eestis ei ole varem maratoonarite seas analoogset uuringut läbi viidud ja vähemalt ülevaatlikud andmed on olemas, mis annavad kogemusi edasiste uuringute korraldamiseks. Raja ääres teatud parameetrite taastumist on jälgitud vaid Tais (Taksaudom 2017) ja LõunaKoreas (Kim jt 2015) läbi viidud uuringute raames. Seda on põhjamaises kliimas keeruline teha, mida tõestas ka meie uuring. Kuivõrd ilm muutus enne suusamaratoni iga päev, muutus iga päev ka finiši asukoht. Seega selgus õige teave uurijate asukohast alles päev enne maratoni, mistõttu osa suusamaratonil osalejaid ei leidnud uurijaid üles ja nii kaotati küllalt suur hulk uuritavatest. Uuringu miinuseks võib pidada ka seda, et uuringule ilmus mitteootuspärane kontingent. Andmete analüüsimisel selgus, et tegemist oli meestega (v.a kaks), kellest enamiku jaoks on maraton elustiiliks ning kes olid läbinud suure hulga maratone ja kilomeetreid. See on põhjuseks, miks ei saa uuringutulemusi üle kanda kõikidele maratonil osalejatele. Uuriti siiski küllalt väikest osa maratonidel osalejatest (arvestades 2017. aastat, oli prognoos märksa tagasihoislikum), kuid siiski rohkem, kui oli plaanitud. Ühekülgset valimit ei osatud ette näha, aga vaevalt on kõik maratoonarid nii suure varasema maratonikogemusega.

Järeldused Uuringust võib järeldada, et maratoonaritel esineb kroonilisi haigusi ja traumasid küllalt sageli, peamiselt on haaratud kardiovaskulaarsüsteem ning esinevad ka allergiad. Ligi pooltel esines maratoni ajal kaebusi (krambitunne, valud erinevates kehapiirkondades). Ravimeid kasutatakse peamiselt krooniliste haiguste esinemisel ning vaid üksikud kasutavad ravimeid maratoni eel ja ajal. Maratoniga kaasnev kehaline aktiivsus võib olla alus heale une kvaliteedile. Tervisekontrolli tegemise sagedus on mitteprofessionaalsetel maratoonaritel erinev ja seoses uuritavate n-ö riskirühma kuulumisega ka murettekitav. Neljandik uuritavatest pole 200

PROJEKT

kunagi koormustestil käinud või ei mäleta, et oleks seda teinud, ja ligi pool käib seda tegemas kord kümne aasta jooksul.

Allikaloend Andersen, K., Farahmand, B., Ahlbom, A., Held, C., Ljunghall, S., Michaelsson, K., Sundström, J. (2013). Risk of arrhythmias in 52 755 long-distance cross-country skiers: a cohort study. European Heart Journal, 34(47): 3624−3631.

Bumgardner, W. (2020). Taking Pain Medication Before and During a Marathon.

Verywellfit. https://www.verywellfit.com/should-i-take-pain-meds-before-or-during-a-marathon-3435713 (24.04.2020).

Chugh, S. S., Weiss, J. B. (2015). Sudden Cardiac Death in the Older Athlete. Journal of the American College of Cardiology, 65(5): 493−502.

Edouard, P., Navarro, L., Branco, P., Gremeaux, V., Timpka, T., Junge, A. (2019). Injury frequency and characteristics (location, type, cause and severity) differed significantly among athletics (track and field) disciplines during 14 international championships (2007-2018): implications for medical service planning. British Journal of Sports Medicine, 54(3): 159−167.

Exercise-induced asthma. (2018). Mayo Clinic. https://www.mayoclinic.org/ diseases-conditions/exercise-induced-asthma/symptoms-causes/syc-20372300 (30.04.2020).

Grosser, T., Fries, S., Lawson. J. A., Kapoor, S. C., Grant, G. R., FitzGerald, G. A. (2013).

Drug resistance and pseudoresistance: an unintended consequence of enteric coating aspirin. Circulation. 127(3): 377−385.

Jalak, R. (2008). Spordimeditsiiniline terviseuuring spordis. Spordi üldained – I tase.

Tallinn: Sunprint Invest. 42−43.

Kaminska, J., Pawlak, M. (2015). Consumption of Analgesics Among Runners of the Poznan Marathon. Trends in Sport Sciences, 1(22): 33−37.

Kim, Y.-J., Ahn, J. K., Shin, K.-A., Kim, C.-H., Lee, Y.-H., Park, K.-M. (2015). Correlation of Cardiac Markers and Biomarkers With Blood Pressure of Middle-Aged Marathon Runners. The Journal of Clinical Hypertension, 17(11): 868−873.

Kim, Y.-J., Park, Y., Kang, D.-H., Kim, C.-H. (2017). Excessive Exercise Habits in Marathoners as Novel Indicators of Masked Hypertension. BioMed Research International, 2017: 1−7.

201

PROJEKT

Küster, M., Renner, B., Oppel, B., Niederweis, U., Brune, K. (2013). Consumption of Analgesics a marathon and the incidence of cardiovascular, gastrointestinal and renal problems: a cohort study. BMJ Journals. BMJ Open, 3(4): e002090.

McNabb, J. W., Cianflocco, A. J., Brander, V. (2011). Osteoarthritis as a Chronic Disease: Maximizing Management in Primary Care. The Journal of Family Practice, 60(11): 33−50.

Michaelsson, K., Byberg, L., Ahlbom, A., Melhus, H., Farahmand, B. Y. (2011). Risk of Severe Knee and Hip Osteoarthritis in Relation to Level of Physical Exercise: A Prospective Cohort Study of Long-Distance Skiers in Sweden. Plos One, 6(3):s e18339.

Oblikas, J. (2018). Miks on tervisekontroll võistleva harrastussportlase jaoks oluline?

Marathon 100. https://marathon100.com/uudised/vaata/miks-on-tervisekontrollvoistleva-harrastussportlase-jaoks-oluline?fbclid=IwAR0dr3ZkRAuKPdq0Zm78G rhYI5SAjmNPYl8VjRGKQpX8HYtDpknRWNvTtWw (22.04.2020).

O’Keefe, J. H., Patil, H. R., Lavie jne (2012). Potential Adverse Cardiovascular Effects From Excessive Endurance Exercise. Mayo Clinics Proceedings, 87(6): 587−595.

Parto, P., O’Keefe, J. H., Lavie, C. J. (2016). The Exercise Paradox: Less May Be More?

The Ochsner Journal, 16(3): 297−303.

Rannama, I. (2007). Jalgrattasport. Treenerite tasemekoolitus. Tallinn: Sunprint Invest. 81−82.

Robertson, J. D., Maughan, R. J., Davidson, R. J. (1987). Faecal blood loss in response to exercise. BMJ, 295(6593): 303−305.

Shirakawa, T., Tanaka, H., Kinoshi, T., Tanaka, S., Takyu, H. (2017). Analysis of Sudden Cardiac Arrest during Marathon Races in Japan. International Journal of Clinical Medicine. 8: 472−480.

Siegel, A. J. (2015). Prerace aspirin to protect susceptible runners from cardiac arrest during marathons: is opportunity knocking? Open Heart, 2(1): e000102.

Taksaudom, N., Tongsiri, N., Potikul, A., Leampriboon, C., Tantraworasin, A., Chaiyasri, A. (2017). Race predictors and hemodynamic alteration after an ultra-trail marathon race. Open Access J Sports Med, 8: 181−187.

Vlachopoulus, C., Kardana, D., Anastasakis, A., Baou, K., Terentes-Printzios, D., Tousoulis, D., Stefanadis, C. (2010). Arterial Stiffness and Wave reflections in Marathon Runners. American Journal of Hypertension, 23(9): 974−979.

202

PROJEKT Waite, O., Smith, A., Madge, L., Spring, H., Noret, N. (2016). Sudden cardiac death in marathons: a systematic review. The Physician and Sportsmedicine, 44(1): 79−84.

Watson, A. M. (2017). Sleep and Athletic Performance. American College of Sports Medicine, 16(6): 413−418.

Yaman, H., Akçay, İ., Günay, G. (2017). Sudden Cardiac Death in Athletes: Tips for Prevention. Cyprus Journal of Medical Sciences, 2: 67−71.

203

PROJEKT

MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE (≥ 4 5A) VERERÕHU JA PULSI TAASTUMINE PÄRAST MARATONI LÄBIMIST Blood pressure and pulse recovery after marathon in non-professional male marathoners (≥45yr) Ege-Elizabeth Kaldaru, Ülle Parm, Taimi Taimalu, Maire Aruots, Anna-Liisa Tamm Abstract Physical activity has a positive impact on health and participation in marathons has increased in popularity. However, this kind of sport requires extreme endurance, which can cause different health problems, as well as death, even among experienced marathoners. Participants without sufficient preparation and men over 45 yr belong to a risk group. The number of studies investigating participants’ preparation, as well as pulse and blood pressure recovery (BPR) after a marathon is very limited. The aim of this study was to assess nonprofessional male marathoners’ pulse and BPR after the marathon reckoning with marathon preparation.

The sample consisted of non-professional male marathoners (≥45 yr) who had registered to Tartu Marathon Cube (skiing, cycling, running) and agreed to participate in the study (n=212). A questionnaire, the blood pressure and heart rate results were used (measured in rest, right after the marathon and ten minutes after recovery). Descriptive data, the t-test, the Mann-Whitney or the χ2 test and the Pearson’s correlation were used.

Participants (skiing n=84, cycling n=32, running n=26; mean age 51.7 ±7.2 yr) had previously taken part in lots of marathons (median 34, IQR 17-65), mostly skiing (88.7%), cycling (75.4%) and running (68.3%). Three months before the certain stage, marathoners in mean spent 4.4 ±4.4 hours a week for preparation, and at the same time they passed 3015.8 ±3814.7 km. Even among 204

PROJEKT

the most experienced marathoners, the pulse rate and especially BPR was not sufficient. Preparation before the marathon was not associated with the pulse and BPR. Running was the most burdensome to pulse, and cycling to blood pressure. There was a positive correlation between pulse recovery and the number of previously passed marathons (r=0.193; p=0.024) and a negative correlation between BPR and age (r=-0.197; p=0.02). We can conclude that recovery after the marathon was not sufficient, especially among the more experienced marathoners. Marathon is not the place for >45-year-old males to overcome themselves.

Keywords: marathon, non-professional, male marathoner, physical activity, pulse, blood pressure, recovery.

Sissejuhatus Regulaarne kehaline aktiivsus aitab ära hoida paljude krooniliste haiguste teket (Lepers ja Cattagni 2011, Kim jt 2017), kuid ülemäärane treening võib soodustada südame- ja veresoonkonnahaiguste väljakujunemist, mis omakorda võib viia müokardiinfarkti või äkksurmani (Kim jt 2017).

Need ilmnevad sagedamini inaktiivsetel ning ebapiisava ettevalmistusega maratonist osavõtjatel, suuremas ohus on ≥ 45-aastased mehed (Kim jt 2017). Seega on tähtis teada maratoonarite kehalist ettevalmistust maratoniks ja nende taastumist (näiteks pulsi ja vererõhu taastumist pärast maratoni läbimist).

Uurimistöö eesmärk oli hinnata ≥ 45-aastaste mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite pulsi ja vererõhu (RR) taastumist pärast maratoni seoses varasema kehalise ettevalmistusega, st arvestades läbitud maratoni liiki (suusa-, ratta-, jooksumaraton), maratonile eelneva kolme kuu kehalist ettevalmistust ja vanust.

Võtmesõnad: maraton, mitteprofessionaalne meesmaratoonar, füüsiline aktiivsus, pulss, vererõhk, taastumine.

205

PROJEKT

Andmeanalüüsi metoodika Valimi moodustasid kõik ≥ 45-aastased mitteprofessionaalsed Tartu maratoni kuubiku kolmele etapile registreerinud mehed. Kuna poolmaratonides osalejaid oli vähe, siis antud töös neid eraldi ei vaadeldud. Vererõhku mõõdeti osalejatel käsitsi, kasutades stetoskoopi ja kummimansetti.

Parema ja vasema käe rahuoleku vererõhu süstoolne väärtus statistiliselt ei erinenud. Kuivõrd esimestel uuritavatel määrati see pärast maratoni paremalt käelt (lihtsam, sest vasakul olevad pulsikellad raskendasid kiiret juurdepääsu), siis otsustatigi võrdsuse mõttes kasutada kõigil seda kätt.

Andmete statistiliseks võrdlemiseks kasutati vajaduse järgi ttesti, MannWhitney või χ2 testi; korrelatsiooni arvutamiseks Pearsoni korrelatsioonikordajat.

Tulemused Taustandmed Lõppvalimi moodustasid 142 (kuus meest rohkem kui ülejäänud maratoni käsitlevates artiklites) ≥ 45aastast mitteprofessionaalset meesmaratoonarit, kellest 84 osalesid suusa-, 32 ratta- ja 26 jooksumaratonil. Kaasatutest kolm osalesid nii suusa- kui ka rattamaratonil, kaks nii ratta- kui ka jooksumaratonil ja üks kõigil kolmel etapil. Kõikidest maratonidel osalenud inimestest oli enamik abielus (65,5%), kõrgharidusega (63,4%) ja nende töö iseloom oli vaimne (46,5%). Maratoonarite keskmine vanus oli 51,7 (±7,2) aastat, pikkus 179,9 (±6) cm ja kehamass 81,6 (±9,4) kg. Suusatajate (82,9 kg) ja ratturite (81,5 kg) kehamass oli suurem kui jooksjatel (77,2 kg; p vastavalt 0,012 ja 0,042).

Varasem maratonidel osalemine ja maratoniks ettevalmistus kolm kuud enne maratoni Tulemused näitasid, et 97,9% uuritavatest olid varem erinevatel maratonidel osalenud, kõige rohkem suusa-, ratta- ja jooksumaratonil. Veel on käidud rulluisu- (23,2%) ja uisumaratonil (15,5%). Antud uuringus osales kuus uuritavat nii suusa- kui ka rattamaratonil ja üks neist kõigil kolmel

206

PROJEKT

etapil. Vaid üks igast maratonirühmast osales üldse maratonil esimest korda. Nagu on näha tabelist 1, liitusid uuringurühmaga vägagi staažikad maratoonarid, kes harrastavad erinevaid maratoni liike, sagedamini siiski suusa-, ratta- ja jooksumaratone.

Tabel 1. Uuritavate varasem maratonidel osalemine

Maraton

Varem osalenud (%)

Varasemad korrad

Varem maratonidel läbitud kilomeetrid

Mediaan, kvartiilid

Mediaan, kvartiilid

Kõik kokku

97,9

34, 17–65

2000, 863–3890

Jooksmine

68,3

5, 0–10

100, 0–300

Suusatamine

88,7

10, 4–25

600, 180–1260

Uisutamine

15,5

0, 0–0

0, 0–0

Rattasõit

75,4

9,5; 1–18

590, 42–1640

Rulluisutamine

23,2

0, 0–0

0, 0–0

Muu

19,7

0, 0–0

0, 0–0

Uuringus osalenutest 11 ei kulutanud kolm kuud enne maratoni ettevalmistuseks ühtegi tundi ega läbinud ühtegi kilomeetrit. Treeningute arv on keskmiselt 4,4 ±4,4, mediaan 4, kvartiilid 2–7, minimaalselt 0 ja maksimaalselt 23 korda. Nende jooksul läbitakse keskmiselt 7,3 ±8,0, mediaan 6, kvartiilid 3–9, minimaalselt 0 ja maksimaalselt 66 km.

Vererõhu ja pulsi rahuoleku väärtused ning taastumine pärast maratoni Parema käe rahuoleku vererõhu (RR) väärtus oli 50 osalejal ≥ 140 mmHg (nendest üheksal rattamaratonil ja seitsmel jooksumaratonil osalejal), kusjuures suurim väärtus oli 210. Kõigi kolme maratoni etapi peale kokku oli 17 osalejal pärast taastumist pulss aeglasem kui rahuolekus, viiel saavutas täpselt sama taseme. Pulss jäi pärast taastumist 40–45 lööki

207

PROJEKT

kiiremaks viiel osalejal. Üheteistkümnel oli pulss pärast lõõgastumist ≥ 6 lööki aeglasem kui rahuolekus, 18-l ei erinenud see ±5 löögi võrra ja 112-l (ühel polnud rahuoleku andmeid) jäi see ≥ 6 lööki kiiremaks (kiirem rahuolekust keskmiselt 21,3; SD 9,1; mediaan 20, kvartiilid 14–62, min 6, max 45).

Parema käe süstoolne RR jäi ≥ 6 mmHg aeglasemaks rahuolekust 65-l, ei erinenud üle ±5 mmHg 38-l ja kiirenes ≥ 6 mmHg 38 osalejal. Pärast lõõgastumist langes süstoolne RR võrreldes rahuolekuga 91 osalejal (keskmine –18,5; SD 9,3; mediaan –17, kvartiilid –20 – –12, min –7, max –45), ei erinenud üle ±5 mmHg 43-l ja jäi tõusnuks 10–15 mmHg seitsmel osalejal, mida võib pidada ka taastumiseks. Siiski oli 19 osalejal pärast taastumist RR võrreldes rahuolekuga > 25 mmHg madalam (maksimaalselt –65 mmHg). Tabelis 2 on esitatud pulsi ja RR andmed rahuolekus ning 5 (kuni jõudis mõõtjani) ja 15 minutit pärast finišeerimist. Selle 5–15 minuti vahel pidi toimuma lõõgastumine. Võib öelda, et pulss kiirenes statistiliselt erinevale tasemele pärast koormamist, kuid eriti rattasõidu ajal ei toimunud 5–15 minuti vahelisel ajal taastumist. Pärast lõõgastumist (15 min) mõõdetud pulsi ja rahuoleku pulsi võrdlus näitab, et selle aja jooksul ei toimunud pulsi taastumist rahuoleku tasemele, kuivõrd see jääb statistiliselt erinevaks.

Pärast finišeerimist suusatajatel vererõhk statistiliselt langeb (individuaalselt osal tõuseb, osal langeb) võrreldes rahuolekuga. Taastumisperioodis suusatajatel statistilist vererõhu muutust ei toimu ja arvud näitavad, et see langeb veelgi ning jääb pärast lõõgastumist rahuoleku omast statistiliselt erinevaks (vahe rahuolekuga võrreldes veel suurem).

Ratta- ja jooksumaratoni korral ei erine RR distantsi lõppemisel statistiliselt rahuoleku omast (arvud näitavad siiski RR tõusu), kuid taastumise jooksul langeb rõhk alla rahuoleku väärtust ja jääb sellest statistiliselt erinema.

208

PROJEKT

Et selgitada, mis võis mõjutada RR langust pärast lõõgastumist, võrreldi kahe rühma (RR rahuolekust ≥ 6 mmHg madalam vs. muutus mitte suurem kui ±5 mmHg ja need, kellel säilib vähene tõus) vanust, kolm kuud enne maratoni ettevalmistuseks kulutatud kehalise aktiivsuse tunde ja kordi, varasemat maratonidest osavõttu (korrad) ning seal läbitud kilometraaži. Selgus, et kahe rühma statistiline erinevus ilmnes vaid maratonidel läbitud kilomeetrite arvus. Paremini taastujad olid läbinud vähem kilomeetreid (keskmine 2483,8; SD 3047,2; mediaan 1695, kvartiilid 749–3310,75; min 0, max 22 460) võrreldes suurema kilometraažiga (keskmine 3957,3; SD 4832,5; mediaan 2499,5; kvartiilid 1013–4680, min 0, max 30 084) maratoonaritega (p = 0,024).

Tabel 2. Pulsi ja vererõhu andmed rahuolekus, pärast finišeerimist ning taastumist Maraton

Pulsi väärtus (keskmine, SD)

p=

Rahuolek

5 min

15 min

Rahu vs.

5 min

5 min vs.

15 min

Rahu vs.

15 min

Kõik

61,5; 8,7

85,4; 15,7

77,7; 12,9

< 0,001

< 0,001

< 0,001

Suusatamine

60,9; 8,9

84,3; 13,3

76,5; 11,0

< 0,001

< 0,001

< 0,001

Rattasõit

60,0; 9,5

85,0; 16,3

80,0; 11,7

< 0,001

0,172

< 0,001

Jooksmine

61,1; 6,5

90,5; 20,8

79,6; 18,9

< 0,001

0,053

< 0,001

Süstoolse RR väärtus (keskmine; SD) Kõik

132,8; 13,9

128,4; 17,3

121,0; 11,0

0,002

< 0,001

< 0,001

Suusatamine

134,2; 12,9

122,7; 13,0

121,0; 10,8

< 0,001

0,402

< 0,001

Rattasõit

130,6; 15,6

138,3; 19,6

121,5; 12,5

0,125

< 0,001

0,005

Jooksmine

131,5; 14,8

134,8; 19,6

119,9; 10,1

0,672

0,002

< 0,001

209

PROJEKT

Vererõhu taastumist mõjutavad tegurid Kuna pulsi ja vererõhu näidud 15 minutit pärast lõpetamist võrreldes rahuolekuga näitavad taastumist, siis jälgiti nende kahe näidu aritmeetilise vahe korreleerumist erinevate mõjuritega (vt tabel 3). Selgub, et pulss taastub halvemini rohkem maratone läbinutel ja vererõhk paremini eakamatel inimestel.

Tabel 3. Pulsi ja vererõhu taastumise ning ettevalmistuse korrelatsioon erinevate parameetritega Pearson Pulss 15 min miinus rahuolek

RR 15 min miinus rahuolek

Ettevalmistus kordi

Ettevalmistus km-d

r= ettevalmistus kordi

–0,24

p= 0,771

ettevalmistus km-d

0,003

0,967

läbitud maratone

0,193

0,024

maratonidel läbitud km

0,146

0,086

Vanus

0,087

0,308

ettevalmistus kordi

0,035

0,681

ettevalmistus km-d

0,052

0,544

läbitud maratone

0

0,992

maratonidel läbitud km

–0,02

0,819

Vanus

–0,197

0,02

läbitud maratone

0,01

0,865

Vanus

0,065

0,442

maratonidel läbitud km

0,047

0,58

–0,078

0,357

Vanus

Arutelu Uuringusse kaasatud maratoonarid olid varem osalenud mitmel maratonil (mediaan 34), millest sagedamad olid suusa-, ratta- ja jooksumaratonid. Enne vastava maratoni etappi kulutati ettevalmistuseks eelneva kolme kuu jooksul 4,4 ±4,4 tundi nädalas, mida võib lugeda heaks. Üldiselt 210

PROJEKT

võib ka maratoonarite pulsi ja eriti vererõhu taastumist pärast maratoni pidada heaks, kuid vaatamata uuringus osalejate küllalt aukartustäratavale varasemale maratonikogemusele ei jäänud see alati päris normi piiresse. Mitteootuspäraselt on probleemsemaks kontingendiks varem rohkematel maratonidel osalenud ja suurema arvu kilomeetreid läbinud maratoonarid. Pulss taastus paremini neil, kes olid läbinud rohkem maratone, ja vererõhk (ealiselt) eakamatel maratoonaritel. Samas ei toimunud pärast maratoni piisavat taastumist (eluohtlikke olukordi ei esinenud).

Paremini taastusid need, kellel oli varasematel maratonidel läbitud kilomeetrite arv väiksem.

Varasemad uuringud on näidanud (Jeukendrup 2011), et maratoni eduka läbimise eelduseks on korralik ettevalmistus, mis võiks kesta minimaalselt 5–6 kuud. Antud töös jälgiti küll kolme kuud, kuid suures osas oli tegemist pidevalt maratonidel osalejatega, kelle jaoks maraton on elustiiliks. Vaid 11 osalejat ei kulutanud enne maratoni ettevalmistuseks ühtegi tundi ega läbinud ühtegi kilomeetrit. Üldiselt parandatakse ettevalmistuse käigus alajäsemete tugevust, maksimeeritakse rasvade põletamist ning suurendatakse nii vaimset kui ka füüsilist võimekust (Jeukendrup 2011, Tiller jt 2019, Waskiewicz jt 2019). Ettevalmistusest sõltub maratoonari vastupidavus ja sooritus ning ebapiisava ettevalmistuse korral võib toimuda südame ülekoormamine. Riskirühmaks peetakse kesk- ja vanemat iga, eriti > 45-aastaseid mehi (Chugh ja Weiss 2015, Nilson ja Börjesson 2018), st ealiselt antud uuringus osalejaid. Vaatamata heale ettevalmistusele ei korreleerunud maratoniks ettevalmistus pulsi ega vererõhu taastumisega pärast maratoni, seega tuleb neid pidada riskirühmaks. Kuna nii mõnelegi oli paljudel maratonidel osalemine ettevalmistus järgnevateks etappideks, siis pole selline käitumine ilmselt ettevalmistuseks piisav. Puudu võib jääda ka vajalikust taastumisest.

Maratonieelsel mõõtmisel oli uuringurühma (n = 86) rahuoleku süstoolse vererõhu keskmine näitaja üle 130 mmHg (arvestades parema käe väärtust) ja 50-l ületas see 140 mmHg. Suurema väärtuse põhjuseks 211

PROJEKT

pidasid mitmed uuritavad ise nn „valge kitli efekti“, kuigi enamik ei mäletanud, millal ja kas nad üldse olid varem lasknud endal vererõhku mõõta.

Samuti võib arvata, et kõrgema vererõhu rahuolekus on põhjustanud just uuritavate maratonidel osalemise pikk staaž. Varem on professionaalsetel maratoonaritel leitud arteriaalset jäikust ning kõrgemat vererõhku rahuolekus, mida tõlgendatakse kui liigsest treeningust tekkinud hüpertensiooni (Vlachopoulos jt 2010). Seetõttu on tähtis, et maratoni harrastavad isikud laseksid aeg-ajalt vererõhku mõõta ja osaleksid terviseuuringutel (Yaman jt 2017).

Maratoonarite rahuoleku pulsi kiirus oli keskmiselt 61,5 korda minutis, mida võib pidada heaks tervisesportlase pulsiks. Pärast maratonijooksu oli pulss kiirenenud keskmiselt 29,4 lööki ja jäi kordusmõõtmisel pärast taastumist kiiremaks kui rahuolekus, kuid näitas ikka taastumistendentsi ning taastus paremini kui vererõhk. Siiski ei taastunud 10 minuti möödudes pulss täielikult kõigil. Aeglaselt taastuval pulsil on leitud seos arterite jäikuse suurenemisega (Yang jt 2019), mis võib olla tingitud ebapiisavast ettevalmistusest.

Pulssi koormab kõige rohkem jooksmine, vererõhku aga rattasõit, sest vastavad väärtused muutusid vastava koormuse korral kõige rohkem.

Kuna pulss taastus paremini neil, kes olid osalenud vähemal arvul maratonidel, siis võib arvata, et probleemiks on ikka vähene maratonidevaheline lõõgastumine. Kui uuringute järgi peaks korralik eeltreening üldiselt kardiorespiratoorset funktsiooni parandama (Du jt 2005), siis ei ole päris selge, kas uuringus osalenud maratoonarite enamasti iseseisvalt läbiviidud treening oli piisav ja spetsiifiline, et tagada südame-veresoonkonna vastupidavus nii suurele koormusele, nagu seda on maraton. Ilmselt ei arvestata ka oma hetkeolukorraga ning minnakse maratonile ennast ja sõpru ületama.

Tulemused näitasid, et erinevad maratoni liigid mõjuvad taastumisele erinevalt, aga taastumine on ka individuaalne. Kui üldiselt taastub vere212

PROJEKT

rõhk kehalise aktiivsuse lõppedes 10 minuti jooksul (Fletcher jt 2013, Yang jt 2019), siis antud uuringus oli osalejate vererõhk üldjuhul pärast jooksu- ja rattamaratoni finišit kõrgem, kuid suusamaratoni järel madalam kui rahuolekus. Üldiselt on tegemist normaalse reaktsiooniga, aga mõnel maratoonaril oli langus liiga suur (–65 mmHg) ja see võib tekitada kollapsi. On näidatud (Vlachopoulus jt 2010), et vererõhk võib pärast jooksumaratoni järsult langeda, mida seostatakse vedelikupeetuse või perifeersete veresoonte laienemisega. Uuringu käigus küll uuringukohta saabujatest keegi ei kollabeerunud, samas oli nii mõnegi enesetunne üsna halb. Jooksumaratonil langes maratoonarite vererõhk võrreldes esmase maratoni järgse mõõtmisega keskmiselt 14,9 ühiku võrra.

Kuigi varem on leitud (Uchechukwu ja Ugwu 2019, Yang jt 2019), et maratoonari kõrgema vanuse (sõltumata soost ja treeningu intensiivsusest) korral taastub vererõhk aeglasemalt, siis antud uuring näitas vastupidist tendentsi. Võib oletada, et eakamad maratoonarid läbisid maratoni n-ö mõistlikumalt ja teadsid juba oma vastupidavuse/treenituse taset.

Uuringu pluss oli see, et teadaolevalt ei ole varem sellist uuringut nn otse raja kõrval tehtud, v.a analoogne uuring Lõuna-Koreas (Kim jt 2015), kus uuritavate arv oli 40. Uuriti vaid jooksjaid, kuid määrati ka biomarkereid.

Teine analoogne uuring viidi läbi Tais (66 km jooks; n = 30), kus vastavate parameetrite määramiseks kasutati kaasaskantavaid monitore (Taksaudom jt 2017). Uuringu miinuseks võib pidada seda, et pulsi ja vererõhu mõõtmine vahetult pärast finišeerimist ei olnud võimalik, sest ümbrus oli manuaalseks mõõtmiseks kärarikas. Vaiksemad kohad finiši läheduses (ligikaudu 200 m finišipaigast eemal) tingisid ligi 5-minutilise viivituse.

Osalejatelt paluti, et nad säilitaksid kuni uurijate juurde jõudmiseni maratoniga analoogse tempo. Ka seal oli vahel joogipausi vajadus ja kindlasti kulus aega lahtiriietumiseks.

213

PROJEKT

Järeldused Kuigi maratoonarid olid suure maratonikogemusega, ei taastunud kõigil pärast maratoni pulss ja vererõhk piisavalt. Taastumine sõltus varasemast maratonikogemusest. Ootamatult taastus pulss halvemini neil, kellel oli pikem maratonidel osalemise staaž. Ilmselt jäetakse siiski enesele taastumiseks liiga vähe aega. Võimalik, et sellised mehed tegelevad ka pideva eneseületamisega. Kuna vererõhk taastus paremini eakamatel, läbisid nad etapi ilmselt pigem osalemisrõõmust. Maratoniks ettevalmistus taastumist ei mõjutanud, seda ilmselt tingituna peamisest uuringu kontingendist. Nimelt oli tegemist meestega, kelle elus on maraton olulisel kohal. Siiski ei ole maraton koht eneseületamiseks > 45-aastastele.

Allikaloend Chugh, S. S., Weiss, J. B. (2015). Sudden Cardiac Death in the Older Athlete. Journal of the American College of Cardioligy, 65(5): 493−502.

Du, N., Bai, S., Oguri, K., Kato, Y., Matsumoto, I., Kawase, H., Matsuoka, T. (2005).

Heart Rate Recovery After Exercise and Neural Regulation of Heart Rate Variability in 30-40 Year Old Female Marathon Runners. Journal of Sports Science & Medicine, 4(1): 9-−7.

Jeukendrup, A. (2011). Nutrition for endurance sports: Marathon, triathlon, and road cycling. Journal of Sports Sciences, 29(S1): S91−S99.

Nilson, F., Börjesson, M. (2018). Mortality in long-distance running races in Sweden – 2007-2016. Plos One, 13(4): e0195626.

Kim, Y. J., Ahn, J. K., Shin, K-A., Kim, C-H., Lee, Y-H., Park, K.-M. (2015). Correlation of Cardiac Markers and Biomarkers With Blood Pressure of Middle-Aged Marathon Runners. The Journal of Hypertension, 17(11): 868−873.

Taksaudom, N., Tongsiri, N., Potikul, A., Leampriboon, C., Tantraworasin, A., Chaiyasri, A. (2017). Race predictors and hemodynamic alteration after an ultra-trail marathon race. Open Access J Sports Med, 8: 181−187.

Tiller, N. B., Roberts, J. D., Beasley, L., Chapman, S., Pinto, J. M., Smith, L., Wiffin, M., Russel, M., Spraks, S. A., Duckworth, L., O’Hara, J., Sutton, L., Antonio, J., Willoughby, D. S., Tarpey, M. D., Smith-Ryan, A. E., Ormsbee, M. J., Astorino, T. A., Kreider, R. B., McGinnis, G. R., Stout, J. R., Smith, J. E., Arent, S. M., Campell, 214

PROJEKT B. I., Bannock, L. (2019). International Society of Sports Nutrition Position Stand: nutritional considerations for single-stage ultra-marathon training and racing.

Jouranl of the International Society of Sports Nutrition, 16: 50.

Uchechukwu, D., Ugwu, A. C. (2009). Determination of Systolic Blood Pressure Recuvery Time arter Exercise in Apparently Healty, Normotensive, Nonathletic Adults and the Effects of Age, Gender and Exercise Intensity. International Journal of Exercise Science, 2(2): 115−130.

Vlachopoulos, C., Kardara, D., Anastasakis, A., Baou, K., Terentes-Printzios, D., Tousoulis, D., Stefanadis, C. (2010). Arterial Stiffness and Wave Reflections in Marathon Runners. American Journal of Hypertension, 23(9): 974−979.

Waskiewicz, Z., Nikoladis, P. T., Gerasimuk, D., Borysiuk, Z., Rosemann, T., Knechtle, B. (2019). What Motivates Successful Marathon Runners? The Role of Sex, Age, Education, and Training Experience in Polish Runners. Frontiers in Psychology, 10: 1671.

Yaman, H., Akcay, I., Günay, G. (2017). Sudden Cardiac Death in Athletes: Tips for Prevention. Cyprus Journal of Medical Sciences, 2017(2): 67−71.

Yang, I.-H., Hwang, H.-J., Jeon, H. K., Sohn, I. S., Park, C.-B., Jin, E.-S., Cho, J.-M., Kim, C.-J., Lee, T.-G. (2019). Slow Heart Rate Recovery Is Associated with Increased Exercise-induced Arterial Stiffness in Normotensive Patients without Overt Atherosclerosis. Journal of Cardiovascular Imaging, 27(3): 214−223.

Kim, Y.-J., Park, Y., Kang, D.-H., Kim, C.-H. (2017). Excessive Exercise Habits in Marathoners as Novel Indicators of Masked Hypertension. BioMed Research International, 2017: 1−7.

215

PROJEKT

MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE (≥ 45 A) TOITUMISTAVAD Eating habits of non-professional male marathoners (≥45 yr) Kelly Leppik, Ülle Parm, Heilis Veesaar, Anna-Liisa Tamm Abstract Food and fluid consumption (daily, pre-marathon and during the marathon) plays a role in sports performance and in maintaining a good health. There is no specific overview of eating habits, fluid, supplement and vitamin consumption of non-professional male marathoners in Estonia. It is possible that marathoners participate in the competition without a proper preparation, while risking their own health. The aim of this study was to assess non-professional male marathoners’ (≥45yr) eating habits and fluid consumption before and during the marathon. The sample consisted of all non-professional male marathoners (≥45 yr) who had registered to the Tartu Marathon Cube. Descriptive statistics was used for data analysis, the t-test, the Mann-Whitney or the χ2 test for comparing between the groups.

All of the marathoners were omnivores and their daily quantity of meals corresponded to the recommendations. 76.4% of the marathoners monitored the regularity of their daily eating and 72.8% while preparing for the marathon.

13.9% and 10.3% monitored their calorie intake daily and while preparing for the marathon, respectively. 73.5% visited the food stops in median of 4.8 ±2.5 times per marathon. In addition, gels, energy bars, and glucose tablets were brought along with themselves 36%, 16.2% and 3.7%, respectively. Marathoners were in danger of pre-marathon fluid over-consumption (1.9 ±0.8 l), but their fluid consumption during the marathon was optimal (534 ±0.4 ml/h).

Magnesium was the most popular supplement daily (32.4%), and during the marathon (23.5%), but C and D vitamins were also quite popular. For conclusion and further suggestions individual dietary analysis is needed.

216

PROJEKT

Keywords: marathon, non-professional, male marathoner, eating habits, fluid intake, food supplements.

Sissejuhatus Seoses rahvastiku vananemisega ja sooviga enda kehalist võimekust tõestada on ka eakamate inimeste osalemine vastupidavusüritustel kasvanud (Lepers ja Cattagni 2012, Hanson jt 2015, Yaman jt 2017). Kuivõrd maraton nõuab suurt pingutust, siis on soorituse ja tervise säilitamise seisukohalt väga tähtis nii igapäevane kui ka maratonieelne ja -aegne toidu- ning vedelikutarbimine (Jeukendrup 2011, Škof ja Kozjek 2015, Freitas jt 2018). Energia- ja toitainetevaese toidu söömisel ei ole regulaarsel kehalisel aktiivsusel inimese organismile tavapärast positiivset mõju.

Aktiivse eluviisiga inimesed võivad lisaks tavatoidule vajada metaboolse tasakaalu säilitamiseks toidulisandeid (Genton jt 2010).

Maratonidel osalejate jaoks on välja töötatud hulk soovitusi toiduvaliku ja vedelikutarbimise kohta, kuid sageli on need vastuolulised. Kuigi maraton on populaarne, puudub täpsem ülevaade, millised on Eesti mitteprofessionaalsete maratoonarite (kellele võistlustel osalemise eest ei maksta; Harrolle ja Klay 2019) toitumistavad, vedeliku-, toidulisandite ja vitamiinide tarbimine.

Uurimistöö eesmärk oli selgitada mitteprofessionaalsete ≥ 45-aastaste meesmaratoonarite maratonieelseid ja -aegseid toitumistavasid (sh segatoit vs. taimne toit, söömise regulaarsus, kalorsuse jälgimine; toidulisandite ja vitamiinide tarbimine) ning vedelikutarbimist. Tulemusi jälgiti ka võrdlevalt erinevates uuringurühmades (suusa-, ratta- ja jooksumaratonil osalejad).

Võtmesõnad: maraton, mitteprofessionaalne meesmaratoonar, toitumistava, vedelikutarbimine, toidulisandid.

217

PROJEKT

Andmeanalüüsi metoodika Täpsemaks statistiliseks töötluseks kasutati andmetöötlusprogrammi Sigma Plot for Windows versiooni 11.0 (GmbH Formation, Germany). Andmete esitamiseks kasutati kirjeldavat statistikat (aritmeetiline keskmine ning standardhälve, mittenormaaljaotuse korral mediaan ja kvartiilid), rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral olenevalt normaaljaotuse olemasolust kas t-testi või Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05.

Tulemused Uuringu valimisse kuulusid kõik Tartu maratoni kuubiku kolmele etapile (suusa-, ratta- ja jooksumaraton) registreerunud ≥ 45-aastased mitteprofessionaalsed meesmaratoonarid, kes pärast teavitamist olid nõus uuringus osalema (n = 136).

Igapäevased, maratonieelsed ja -aegsed toitumistavad Kõik maratoonarid olid omnivoorid ja 48,5% pidasid ennast teadlikuks soovitatavast toitumisest maratoniks ettevalmistuse ajal. Vastavad teadmised pärinevad 64% juhtudest oma varasematest kogemustest, 42,6% internetist, 27,9% spetsialistilt, 19,1% sõpradelt ja 17,6% artiklitest.

Toitumistavasid muutis enne maratoni 26,5% maratoonaritest ja söödi keskmiselt 3,3 toidukorda päevas. 17,8% täpsustas ka toidusedeli muutuste päevade arvu, mille mediaan on 7 (kvartiilid 3–14) ning minimaalselt 1,5; maksimaalselt 75 päeva. Andmed toitumise ajalise regulaarsuse ja kalorsuse jälgimise kohta on esitatud tabelis 1.

218

PROJEKT Tabel 1. Toitumise kellaajaline regulaarsus, kalorsuse jälgimine iga päev ja maratoniks ettevalmistamise ajal

Kõik

%

Igapäevane regulaarne söömise

Regulaarne söömine maratoniks valmistumisel Igapäevane kalorite jälgimine Kalorite jälgimine enne maratoni

TäisSuusa- Ratta- Jooks- pikk tamine sõit mine maraton

Poolpikk maraton

Jah

17,6

16

20,7

19,2

16

22,2

Enamasti

58,8

61,7

48,3

61,5

64

44,4

16,9

16

20,7

15,4

15

22,2

8,1

7,4

10,3

7,7

7

11,1

Jah

13,2

11,1

20,7

11,5

14

11,1

Enamasti

59,6

63

44,8

65,4

61

55,6

23,5

23,5

24,1

23,1

22

27,8

3,7

2,5

10,3

0

3

5,6

Jah

2,9

1,2

3,4

7,7

3

2,8

Mõnikord

11

8,6

20,7

7,7

11

11,1

Jah

2,2

1,2

0

7,7

3

0

Mõnikord

8,1

4,9

13,8

11,5

9

5,6

Ei söö kindlatel kellaaegadel Ei vaata üldse kellaaega, kui söön

Ei söö kindlatel kellaaegadel Ei vaata üldse kellaaega, kui söön

Üle poole sööb enne maratoni nii, nagu tal on tavaks iga päev (joonis 1) ja eelistatakse süsivesikuterikast toitu.

219

PROJEKT

Joonis 1. Eelistatav toiduvalik maratoniks ettevalmistumise ajal

Maratoni ajal käis toitlustuspunktis 73,5% kõikidest uuritavatest ning neid kordi oli ühe maratoni ajal keskmiselt 4,8 ±2,5 (vastavalt suusa-, ratta- ja jooksumaratoni keskmine 6,0, 1,6 ja 5,0 korda). Suusamaratonil oli seitse toitlustuspunkti, rattamaratonil kolm ja jooksumaratonil kümme.

Harvem tarbiti maratoni ajal enda kaasavõetud, sh isetehtud toitu. Kaasavõetud toidust on sagedamad geelid (36%), energiabatoonid (16,2%) ning glükoositabletid (3,7%). Toitlustuspunktis kasutatu on esitatud tabelis 2.

Tabel 2. Toitlustuspunktides tarbitud toit Kõik

Suusatamine

Rattasõit

Jooksmine

Täispikk maraton

Poolpikk maraton

Soolaleib

15,4

17,3

10,3

15,4

16

13,9

Soolakurk

27,9

33,3

20,7

19,2

31

19,4

Mustikakissell

24,3

40,7

0

0

32

2,8

Banaan

12,5

12,3

6,9

19,2

14

8,3

Rosinad

19,9

21

20,7

15,4

21

16,7

Energiabatoon

9,6

7,4

20,7

3,8

11

5,6

Sai

2,9

4,9

0

0

4

0

Sööb (%)

220

PROJEKT

Maratonieelne ja -aegne vedelikutarbimine Maratonieelsel ööpäeval tarbiti keskmiselt 1,9 ±0,8 l vedelikku. Enne täispikka maratoni tarbiti rohkem vedelikku kui enne poolpika maratoni (2,0 l vs. 1,7 l, kuid see ei erinenud statistiliselt). Enamik osalejaid (59,6%) tarbis maratonieelsel ööpäeval vett, kuid 25,8% tarbis mineraalvett, 21,3% mahla, 18,4% spordijooki, 14,7% teed, 12,5% kohvi, 8,8% piima või keefiri ja 3,7% õlut.

Maratoni ajal tarbiti vedelikke keskmiselt 534 ±0,404 ml/h. Poolpika maratoni ajal tarbiti seda tunnis keskmiselt rohkem kui täispika maratoni ajal (734 ml vs. 462 ml; p = 0,009). Maratoni ajal tarbiti enim spordijooke ja erinevate vedelike tarbijate protsent toitlustuspunktides on esitatud tabelis 3.

Tabel 3. Maratoni alal toitlustuspunktides vedelike tarbijad (%) Joomine (%)

Kõik

Suusatamine

Rattasõit

Jooksmine

Täispikk maraton

Poolpikk maraton

Spordijook

72,8

84

44,8

69,2

75

66,7

Vesi

51,5

43,2

69

57,7

50

55,6

Tee

8,8

14,8

0

0

12

0

Kohv

2,9

4,9

0

0

4

0

Puljong

5,9

9,9

0

0

8

0

Igapäevane, maratonieelne ja -aegne toidulisandite ning vitamiinide tarbimine Veerand uuritavatest tarbis viimasel aastal mingi aja jooksul toidulisandeid. Erinevate toidulisandite ja vitamiinide tarbimine ning selle sagedus viimase aasta jooksul on esitatud joonisel 2. Spetsiaalselt maratoniks ettevalmistuse ajal tarbis neid 41,2%, kusjuures kõige rohkem kasutati magneesiumi (32,4%). Maratoni ajal tarbitavatest lisaainetest oli samuti populaarseim magneesium, mida tarbis ligi neljandik (23,5%).

221

PROJEKT

Toitlustuspunktides tarbiti maratoni ajal ainult magneesiumi (30,1%) ja D-vitamiini (4,4%).

Joonis 2. Erinevate toidulisandite ja vitamiinide tarbimine ning selle sagedus viimase aasta jooksul

Arutelu Töö tulemused näitasid, et uuringus osalesid väga kogenud maratoonarid, kes enamasti peavad oma söömis- ja joomistavasid tähtsaks. Endale sobivat toitumistava järgis iga päev kolmveerand maratoonaritest, kuigi selle sobivus või sobimatus ei leia antud töös kinnitust. Erinevatel etappidel osalenute toidusedelid ei erinenud, sest uuritavad osalesid erinevatel maratoni liikidel. Kuigi uuring ei võimaldanud täpsustada sobivat toitumistava, peavad osavõtjad toitumist siiski tähtsaks ja ligi veerandi (eriti jooksumaratonist osavõtjate) jaoks on ettevalmistus maratoniks piisav põhjus toitumistavade muutmiseks. Pikema kui 30 minutit kestva treeningu, sh maratoni tagajärjel tekkiva väsimuse üks peamisi põhjustajaid on süsivesikute ammendumine. Selletõttu tuleb taolise olukorra vältimiseks järgida süsivesikuterikast toiduratsiooni (Burke 2010, Jeukendrup 2011, Stellingwerff 2013). Ka Heikura jt (2018) läbi viidud uuring näitas, 222

PROJEKT

et ligi pool kesk- ja pikamaajooksjatest keskendusid treeningu eel ning ajal süsivesikuterikka toidu tarbimisele. Seda kasutasid ettevalmistuse ajal enim ka meie maratoonarid.

Ligi pool uuritavatest arvas, et on teadlikud, milline on sobiv toit maratoniks ettevalmistumisel. Enim lähtuti siiski enda varasemast kogemusest ja internetist saadud teabest. Alla kolmandiku küsis nõu ka spetsialisti käest, kuigi tööst ei selgu, keda spetsialistiks peetakse. Varem on leitud, et maratoonarite seas on tavapärasest enam taimetoitlasi (Škof ja Kozjek 2015), kuid meie uuritavate seas olid kõik omnivoorid ning vähemalt nende päevased toidukorrad vastasid Tervise Arengu Instituudi soovitustele.

Varasemast kogemusest lähtudes sööb maratoni ajal 68,4% osalejatest.

Ligi kolmveerand maratoonaritest käis võistluse ajal toitlustuspunktis, st et üldiselt peatuti igas teises toitlustuspunktis. Enim tarbiti geele, rosinaid ja soolakurki. Ilmselt tarbitakse rosinaid enim glükoosi ning soolakurki naatriumi ja vee saamise eesmärgil. Kuna maratoni ajal on soovitatav energia-, vedeliku- ja toitainete vajaduste rahuldamiseks tarbida spordijooke, geele ning muid toidulisandeid (Burke 2007), siis võeti neid ka sageli maratonile kaasa. Seega võib järeldada, et maratoonaritel on head teadmised maratoniaegsest energia- ja toitainete varude täiendamise vajalikkusest. Samuti on väga tähtsal kohal ka toitlustuspunktide olemasolu maratonidel. Kuivõrd maraton on mitteprofessionaali jaoks mingis mõttes ka seltskondlik üritus, siis kindlasti nauditakse toitlustuspunktides ka puhkepause.

Lisaks toitainete ja energiavarude tagamisele on tähtis jälgida, et maratoonarite organismi vedelikuvarud oleksid vedelikupuuduse vältimiseks nii ürituse eel kui ka selle vältel optimaalselt täidetud. Samas esineb ka oht vedeliku ületarbimisele, mis võib põhjustada hüponatreemiat (Jeukendrup 2011). Pitsi jt (2017) järgi on soovitatav tarbida vett päevas keskmiselt 31 ml/kg kehamassi kohta. Siiski tuleb arvestada, et vett saadakse päeva jooksul nii toidust kui ka ainevahetuse käigus keskmiselt 223

PROJEKT

vastavalt 1,25 l ja 0,35 l. Arvestades, et antud uuringus oli maratoonarite keskmine kaal 81,5 kg, siis nende päevane vedelikuvajadus maratoni eel peaks keskmiselt olema 2,5 l.

Et saada teada, palju tuleb maratoonaritel vett lisaks juua, tuleb päevasest vedelikuvajadusest lahutada maha toiduga saadava ja ainevahetuse käigus tekkiva vee kogus, mille tulemusena selgub, et lisaks tuleb päeva jooksul tarbida keskmiselt 0,9 l. Kuna 4 h enne maratoni soovitatakse optimaalsete vedelikuvarude tagamiseks juua veel keskmiselt 6 ml vedelikku kg kehamassi kohta (Jeukendrup 2011), siis teeb see maratoonari kohta keskmiselt 0,49 l. Seega tuleb maratoonaril võistluseelsel ööpäeval tarbida keskmiselt 1,39 l vett. Tulemuste põhjal võib öelda, et meie maratoonaritel võib esineda oht pigem vedeliku ületarbimisele, sest enne võistlust tarbiti ööpäeva jooksul vedelikku keskmiselt 1,9 l.

Kogu maratoni vältel soovitatakse vedelikku tarbida 0,4–0,8 l/h (Sawka jt 2007). Antud uuringus selgus, et maratoonaritel on tavaks tarbida keskmiselt 0,5 l/h, mistõttu võib uuritavate võistlusaegset vedelikutarbimist pidada väga heaks. Kuna tarbitava vedeliku kogus on suuresti sõltuv keskkonnateguritest ja kliimast (Sawka jt 2007, Jeukendrup 2011), siis võivad suusa-, ratta- ja jooksumaratonidel osalejate vahel tekkida vedelikutarbimise kogustes erinevused, nagu on märgata ka uuringu tulemustest. Jahedamate ilmastikutingimuste tõttu on suusa- ja jooksumaratonil osalejate vedelikutarbimise kogus ühe tunni jooksul väiksem kui rattamaratonil osalenutel.

Peale selle on uuringute tulemusena leitud, et vesi imendub organismis paremini, kui sinna on juurde lisatud süsivesikuid ja naatriumi (nt spordigeelid ja -joogid; Jeukendrup 2011). Wilsoni (2016) korraldatud uuringus selgus, et peaaegu kõik maratoonarid tarbisid võistluse ajal vett ning rohkem kui kolmandik maratoonaritest tarbis spordijooke. Meie uuring näitas, et ligi kolmandik tarbis toitlustuspunktides enim just spordijooke ja pool uuritavatest vett. Suusamaratonil oli toitlustuspunktides 224

PROJEKT

spordijookide tarbimine osalejate seas populaarsem kui ratta- ja jooksumaratonil ning vee tarbimine rattamaratonil populaarsem kui suusa- ja jooksumaratonil. Erinevalt teistest etappidest pakutakse suusamaratonil toitlustuspunktides peamiselt sooja saamise eesmärgil ka teed, kohvi ja puljongit. Üle poole uuritavatest manustasid viimase aasta jooksul ja ligi kolmandik maratoniks ettevalmistuse ajal magneesiumi (Mg). Ka maratoni ajal ja toitlustuspunktides oli see kõige sagedamini võetav toidulisand. Mg tarbimine on populaarne, sest aitab vähendada väsimust, lihaskrampide ja laktaadi teket ning kiirendada koormusest taastumist (Zhang jt 2017).

Vastupidavusalade sportlastel võib tekkida Mg defitsiit rohke higistamise tõttu (Costill jt 1976, McDonald ja Keen 1988). Pole aga teada, kas kellelgi meie uuringus osalejatest oli Mg defitsiit või tarbiti seda pigem ennetavalt. Erinevalt teistest mineraalidest, mis peamiselt eritatakse uriiniga, ei imendu liigne Mg soolestikus ning seetõttu võivad suured annused olla lahtistava toimega (Terblanche jt 1992). Seega tuleb Mg tarbimisega olla ettevaatlik ja teha enne maratonile minekut / maratoniks ettevalmistumisel põhjalikud analüüsid.

Uuritavatest üle poole tarvitasid viimase aasta jooksul vitamiine, sh C- ja D-vitamiini, kuid maratoniks ettevalmistuse perioodil tehti seda vähesel määral. D-vitamiini lisatarbimine on Eesti kliimavöötmes vägagi soovitatav. „Kuna Eesti suved on lühikesed ja päikselisi päevi enamasti napib, siis ei tooda meie nahk päikese toimel D3-vitamiini suvel piisavalt (Kas Sinu… 2019).” Rattasõiduks ettevalmistumisel D-vitamiini ei kasutatud, sest üritus toimus mai lõpus ning ilmad olid juba päikselisemad – ilmselt proovisid maratoonarid D-vitamiini just päikese kaudu rohkem kätte saada. Miks tarbiti D-vitamiini maratoni ajal, jääb kahjuks selgusetuks.

Cvitamiini soovitatakse tarbida aga külmal perioodil (sügisel ja talvel), kui keha on erinevatele haigustele vastuvõtlikum. See ergutab immuunsüsteemi ja lühendab haigestumise korral haiguse kestust (Israel 2019).

225

PROJEKT

C-vitamiini tarbimine oligi kõige populaarsem just suusamaratoniks ettevalmistumisel.

Ligi kuuendik uuritavatest tarbis viimase aasta jooksul raualisandit. Tavalise maratoonari dieet/toitumine on üldjuhul suure kalorisisaldusega, kuid sageli pole toidus piisavalt rauda, mistõttu võib inimesel tekkida rauapuudus. Maratoonaritel on ka suur risk erütrotsüütide lagunemiseks, mistõttu on neil suurem rauavajadus kui toitumissoovitused ette näevad (Zourdos jt 2015). Ei ole teada, kas kellelgi maratoonaritest oli aneemia või vähene hemoglobiinisisaldus (väike rauasisaldus veres), kuid raualisandite tarbimine defitsiidi olemasoluta on ebaefektiivne viis sportliku sooritusvõime parandamiseks. See võib olla tervisele väga kahjulik, sest suureneb risk hemokromatoosi, rauamürgistuse ning isegi vähi tekkimiseks (Zourdos jt 2015).

Järeldused Kõik uuritavad olid segatoidulised ja nende päevane toidukordade arv vastas Tervise Arengu Instituudi soovitatud toidukordade arvule. Toitumist peetakse tähtsaks ja kasutatavad dieedid on erinevad. Kuna tegemist oli staažikate maratoonaritega, kelle jaoks pingutus on tavapärane ja osalemine elustiil, siis selliste uuritavate alusel tehtavad järeldused ei haara ilmselt kõiki. Toitlustuspunktides pakutav täidab oma ülesande, vedelikutarbimisel tuleb pöörata tähelepanu pingutuse suurusele ja ilmale (temperatuur, õhuniiskus). Ohtu ei kujuta endast vaid vedelikupeetus, vaid ka ületarbimine. Toidulisandid on vajalikud vaid siis, kui vajadus, st vastava aine puudus, on kinnitatud. Seega on tähtis aeg-ajalt kontrollida oma verenäitajaid.

Allikaloend Burke, L. M. (2007). Practical sports nutrition. Champaign, IL: Human Kinetics, 109−140.

Burke, L. M. (2010). Fueling strategies to optimize performance: training high or training low? Scandinavian Journal of Medicine & Science in Sports, 20 (2): 48−58.

226

PROJEKT Costill, D. L., Coté, R., Fink, W. (1976). Muscle Water and Electrolytes Following Varied Levels of Dehydration in Man. Journal of Applied Physiology, 40(1): 6−11.

Freitas, A., Albuquerque, G., Silva, C., Oliveira, A. (2018). Appetite-Related Eating Behaviours: An Overview of Assessment Methods, Determinants and Effects on Children’s Weight. Annals of Nutrition & Metabolism, 73: 19−29.

Genton, L., Melzer, K., Pichard, C. (2010). Energy and Macronutrient Requirements for Physical Fitness in Exercising Subjects. Clin Nutr., 29(4): 413−423.

Hanson, N., Madaras, L., Dicke, J., Buckwortj, J. (2015). Motivational Differences Between Half, Full and Ultramarathoners. Journal of Sport Behavior, 38. https://www.researchgate.net/publication/277329613_Motivational_Differences_ between_Half_Full_and_Ultramarathoners (28.04.2020) Harrolle, M. G., Klay, M. (2019). Understanding the Role of Motivation in Professional Athletes. Journal of Applied Sport Management, 11(1).

Heikura, I. A., Stellingwerff, T., Burke, L. M. (2018). Self-Reported Periodization of Nutrition in Elite Female and Male Runners and Race Walkers. Frontiers in Physiology, 9: 1732.

Israel, M. (2019). Vajalik aine C-vitamiin. Südameapteek. https://www.sudameapteek. ee/tervisenouanded/vajalik-aine-c-vitamiin/ (28.05.2020) Jeukendrup, A. E. (2011). Nutrition for endurance sports: marathon, triathlon, and road cycling. Journal of Sports Sciences, 29(1): 91−99.

Kas Sinu organismis on piisavalt D-vitamiini? (2019). Synlab. https://minu.synlab. ee/kas-sinu-organismis-on-piisavalt-d-vitamiini (28.05.2020) Lepers, R., Cattagni, T. (2012). Do older athletes reach limits in their performance during marathon running? Age (Dordrecht, Netherlands), 34(3): 773−781.

McDonald, R., Keen, C. L. (1988). Iron, Zinc and Magnesium Nutrition and Athletic Performance. Sports Medicine, 5(3): 171−84.

Pitsi, T., Zilmer, M., Vaask, S., Ehala-Aleksejev, K., Kuu, S., Lõhmus, K., Maser, M., Nurk, E., Lindsaar, M., Sooba, E., Sammel, A., Raukas, R., Parts, L., Villa, I., Radin, M., Liebert, T., Einberg, Ü., Simm-Pärle, P., Lamp, H., Hiis, T., Rajasalu, P., Vacht, P., Vallikivi, L., Raudsepp, P., Praakle, K., Tuvike, A., Kanamäe, H., Dreyersdorff, S., Eksin, M., Vihalemm, T., Potisepp, S. (2017). Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015. Tervise Arengu Instituut. Tallinn.

227

PROJEKT

Sawka, M. N., Burke, L. M., Eichner, E. R., Maughan, R. J., Montain, S. J., Stachenfeld, N. S. (2007). American College of Sports Medicine Position Stand. Exercise and Fluid Replacement. Medicine and Science in Sports and Exercise, 39(2): 377−390.

Stellingwerff,

T. (2013). Contemporary nutrition approaches to optimize elite ma-

rathon performance. International Journal of Sports Physiology and Performance, 8(5): 573−578. Škof, B., Kozjek, N. R. (2015). A comparison of dietary habits between recreational runners and a randomly selected adult population in Slovenia. Zdravstveno Varstvo, 54(3): 212–221.

Zhang, Y., Xun, P., Wang, R., Mao, L., He, K. (2017). Can Magnesium enhance exercise performance? Nutrients, 9(9): 946.

Zourdos, M. C., Sanchez-Gonzalez, M. A., Mahoney, S. E. (2015). A brief review: the implications of iron supplementation for marathon runners on health and performance. Journal of Strength and Conditioning Research, 29(2): 559−565.

Terblanche, S., Noakes, T. D., Dennis, S. C., Marais, D. W., Eckert, M. (1992). Failure of Magnesium Supplementation to Influence Marathon Running Performance or Recovery in Magnesium-Replete Subjects. International Journal of Sport Nutrition, 2(2): 154−164.

Wilson, P. B. (2016). Nutrition behaviors, perceptions, and beliefs of recent marathon finishers. The Physician and Sportsmedicine, 44(3): 242−251.

Yaman, H., Akçay, İ., Günay, G. (2017). Sudden Cardiac Death in Athletes: Tips for Prevention. Cyprus Journal of Medical Sciences, 2: 67.

228

Development and Implementation of an Integrated Perinatal Mental Health Service Model in South-Estonia Autor: Jana Meier1 Juhendaja: Marge Mahla Tartu Tervishoiu Kõrgkool, SA Tartu Ülikooli Kliinikum, projektijuht jaanameier@nooruse.ee

1

Abstract A mental health problem during pregnancy is a serious complication, it couses difficulties to cope with everyday life, lowering the quality of life, affecting the growth, development and well-being of the child indirectly. Mental health and coping problems disrupt the functioning of a positive and supportive family model. Psychological distress experienced during pregnancy affects motherhood negatively.

Mental well-being is the most affected by satisfaction with the support received, not by the actual amount of support. Women who receive ongoing support for mental health problems are less likely to develop postpartum depression compared to those who do not have access to pregnancy support. Intervention during pregnancy is considered to be the most effective. Routine antenatal and postnatal appointments give midwives the unique opportunity to talk about emotional health and identify potential mental health and coping issues. The ability to notice and pay attention to a woman’s mood and behaviour is important for the implementation of the integrated care model presented. The most appropriate self-assessment tool is the Edinburgh Postpartum Depression Scale. According to recommendations women’s mental health should be assessed at least once during the perinatal period.

229

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

PERINATAALSE VAIMSE TERVISE INTEGREERITUD TEENUSE MUDELI VÄLJATÖÖTAMINE JA RAKENDAMINE LÕUNA-EESTIS

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

The evaluation process must be multi-step, the information gathered in the first step provides input and directions for the next step. Regular assessments help to identify women who need early intervention and more in-depth psychiatric assessment. In order to plan an intervention, it is necessary to define the depth of the problem.

Patient referrals between health care providers must be fast and smooth. The condition of a woman with a mental health problem must be assessed and interventions planned to ensure that symptoms do not worsen. Psychiatrists must give priority to pregnant women and women in the first year after delivery.

Keywords: perinatal period, midwife, mental health, depression, integrated care.

Sissejuhatus Vaimse tervise probleemidel perinataalsel perioodil on kaugeleulatuv mõju emade tervisetulemitele ja toimetulekule ning laste sotsiaalsele, kognitiivsele ja emotsionaalsele arengule. Vaimse tervise probleemid ilmnevad sageli olukordades, kui naise rasedus katkeb, tekib soovimatu rasedus, kogetakse lapse kaotust või sünnib arenguhäirega vastsündinu (WHO Maternal... 2015). Lapseootusaja vaimse tervise probleem on tõsine rasedusaegne tüsistus, põhjustades naisele toimetulekuprobleeme ja halvendades elukvaliteeti, mõjutades kaudselt tulevase lapse kasvu ja arengut ning tema tervist ja heaolu. Vaimse tervise ja toimetuleku probleemid häirivad positiivse ning toetava peremudeli toimimist (Lewis jt 2015). Raseduse ajal kogetud psühholoogiline düstress mõjutab negatiivselt emaks kasvamist. Naised on rahulolematud sünnituskogemuse ja enese toimetulekuga sünnitusjärgsel perioodil, mis soodustab madala enesehinnangu kujunemist ja sotsiaalsete suhete vähenemist ning mõjutab negatiivselt paari- ja peresuhet. Sotsiaalse toetuse puudumisel halveneb vaimne tervis veelgi, sümptomid süvenevad ja väheneb naise võimekus abi otsida. Siinkohal peetakse adekvaatse abi saamise ja varase märkamise aspektist tähtsaks just ämmaemandaid ja teisi naistega 230

Vajadus ohjeldada vaimse tervise probleeme, sh depressiooni, suureneb kogu maailmas. Depressioonikoormus on naistel võrreldes meestega 50% suurem ja see on naiste peamine haiguskoormuse põhjus, lisaks on sünnitusjärgne depressioon imikute kasvuhäirete üks riskitegur (Rahman jt 2008). Sünnitusjärgset depressiooni kogeb 10–15% naistest, mis süveneb kolme kuu jooksul pärast lapse sündi. Rõhutatakse, et vaimse tervise probleemide esinemine võib raseduse ajal olla sagedam võrreldes sünnitusjärgse ajaga, kuid see jääb suure tõenäosusega tervishoiutöötajal märkamata või seda alahinnatakse (Howard jt 2014). Ekslikult võidakse depressioonile viitavaid sümptomeid pidada antud eluetapil (lapseootus või sünnitusjärgne aeg/kohanemine) tavapärasteks ja mööduvateks, mistõttu võib haigus jääda diagnoosimata (Uriko ja Liik 2020). Vaimse tervise probleemid ei kujune vaid raseduse ajal, naisel võivad need olla juba enne rasestumist ning jätkuvad rasedusest tingitud füsioloogiliste muutuste tõttu perinataalsel perioodil, kandudes 50% tõenäosusega edasi sünnitusjärgsesse perioodi (Lewis jt 2015).

Sünnitusjärgne periood, eriti esimesed nädalad ja kuud on naise toimetuleku ning vaimse tervise toetamisel kriitilise tähtsusega. Eestis puudub süsteem, mis tagaks naise asjakohase toetuse, puudub universaalne sünnitusjärgne koduvisiit, mille käigus jälgitaks nii ema kui ka lapse terviseseisundit, kohanemist ja toimetulekut, teenuseid osutatakse killustatult, 231

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

tegelevaid tervishoiutöötajaid (Staneva jt 2015). Vaimset heaolu mõjutab enim rahulolu saadava toetusega, mitte reaalne toetuse maht (Uriko ja Liik 2020). Ema ja loote füüsilist tervist jälgitakse tänapäevase tehnoloogia abil suhteliselt hästi, kuid puuduvad konkreetsed juhised ning võimalused naise ja ema psühholoogilise kohanemise toetamiseks või on pakutav toetus juhuslik (Evagorou jt 2016). Vaimse tervise probleemide korral järjepidevat toetust saavatel naistel kujuneb väiksema tõenäosusega välja sünnitusjärgne depressioon võrreldes nendega, kellele rasedusaegne toetus jääb kättesaamatuks. Kõige tõhusamaks peetakse sekkumist raseduse ajal (Howard jt 2014).

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

patsient on sageli oma murega üksi, teenuste kättesaadavust ega kvaliteeti ei ole hinnatud. Probleemiks on patsientide analüüsimata ja kaootiline liikumine vaimset tervist toetavas süsteemis. Esmatasandi töökorralduse kohaselt toimub viiendal sünnitusjärgsel päeval vastsündinule suunatud pereõe 30-minutiline (kodu)visiit. Teenust ei osutata süsteemselt ja see ei ole kättesaadav kõikidele emadele. Lapse jälgimine jätkub ühe kuu vanuselt lapse tervisekontrolli 30-minutilise visiidiga ja jätkub samamoodi iga järgneva elukuu täitumisel. Naise seisundi hindamisele keskendub ämmaemanda tehtav sünnitusjärgne kontroll alles 6–8 nädalat pärast sünnitust ja see kestab 30 minutit (Põllumaa 2008). Naised on sünnitusjärgselt ebavõrdses olukorras võrreldes teiste patsiendirühmadega ning süsteem ei võimalda õigeaegset probleemide ja riskide märkamist.

Teaduspõhised lahendused Rutiinsed antenataalsed ja sünnitusjärgsed kohtumised annavad ämmaemandale võimaluse vestelda naisega tema emotsionaalsest tervisest ning tuvastada võimalikke vaimse tervise ja toimetuleku probleeme. See omakorda loob aluse, et rääkida avatult võimalikest muredest, näiteks hirmust raseduse katkemise või sünnituse ees, või arutleda varasemate kogemuste üle (lapse kaotus või traumaatiline sünnitus) (Antenatal and...

2016). Toetusvajaduse teadvustamine võimaldab kujundada tõhusaid strateegiaid ning suunata ressurss sekkumist vajava sihtrühma määratlemiseks ja toetamiseks. Integreeritud teenuse mudeli rakendumiseks on tähtsad märkamisoskus ning tähelepanu pööramine naise meeleolule ja käitumisele (Bayrampour jt 2015).

Lapse sünniga kaasnevat vaimse tervise riski arvestades on peetud vajalikuks sõeluurimist depressiooni varasel diagnoosimisel. Naiste sõelumine depressiooni osas on üks ämmaemandusabi kvaliteedi indikaatoreid (Lomonaco-Haycraft jt 2018). Mitmed süstemaatilised kirjandusülevaated on käsitlenud sünnitusjärgse depressiooni hindamist eeskätt esmatasandi tervishoius. Kõige sagedam enesehindamisel põhinev sõeltest on Edinburghi sünnitusjärgse depressiooni skaala (Edinburgh Postnatal Depression 232

EPDS-i soovitatakse kasutada kaks korda raseduse jooksul: esmasel visiidil ja 24.–28. rasedusnädalal koos gestatsioonidiabeedi sõeltestimisega.

Kümne väitega enesehindamise küsimustiku täitmisel ja tulemuste hindamisel võetakse arvesse depressiooni sümptomite ilmnemist viimase seitsme päeva jooksul ja selleks kasutatakse 4-punktilist Likerti tüüpi skaalat. Tähtis on ämmaemandapoolne nõustamine ja jälgimine, et üldine skoor ei ületaks piirnormi ja/või teatud väidetele (enesevigastamine) on vastatud „mõnikord“ või „jah, sageli“ – sel juhul loetakse sõeltesti tulemus positiivseks, mis viitab vajadusele suunata naine kohe samal visiidil integreeritud meeskonna spetsialisti juurde, et teha põhjalik hindamine, selgitada välja sümptomid ja planeerida vajaduse korral ravi (LomonacoHaycraft jt 2018).

Perinataalset vaimset tervist soovitatakse hinnata teisel sünnitusjärgsel nädalal olukordades, kui esineb varasem positiivne hindamistulemus, 233

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Scale, EPDS) (Edinburgh Postnatal... i.a.). Mõõdiku kasutamist peetakse ajatõhususe ja spetsiifilisuse poolest sobilikuks vahendiks, mille abil soovitatakse naise vaimset tervist perinataalses perioodis hinnata vähemalt üks kord (Gibson jt 2009, Hewitt jt 2009, Lavender jt 2013, Molyneau jt 2014, Tsivos jt 2015, Van Der Zee jt 2016, Yonemoto jt 2017). EPDS-i tulemusnäitajate osas on välja toodud, et mõõdik võimaldab tagada lapse arengut toetava keskkonna ja vanemliku hoolitsuse hea kvaliteedi, soodustada lapse ning ema kiindumussuhte kujunemist ja vähendada somaatilisi kaebusi (Tsivos jt 2015). Naise vaimse tervise hindamine on järjepidev protsess, mille käigus kogutakse ja tõlgendatakse teavet, et teha otsuseid inimese psüühilise ning sotsiaalse toimetuleku kohta.

Hindamisprotsess peab olema mitmeastmeline, esimesel astmel kogutud teave annab lähteandmed ja suuna edasiseks tegevuseks. Regulaarne hindamine aitab välja selgitada naised, kes vajavad varast sekkumist ja põhjalikumat psühhiaatrilist hindamist (Hewitt jt 2009). Rutiinsed hindamised tervishoiuteenuse osana vähendavad vaimse tervisega seonduvat stigmatiseerimist perinataalsel perioodil (Lomonaco-Haycraft jt 2018).

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

ägedad sümptomid tekivad vahetult pärast sünnitust või ilmnevad riskikäitumine ja riskitegurid (meelemürkide kuritarvitamine, sotsiaalsed stressorid). Kuuendal kuni kaheksandal sünnitusjärgsel nädalal hindab ämmaemand kõikide naiste perinataalset vaimset tervist. Perearstid ja pereõed kaasatakse hindamisse imiku visiitide raames (4. kuu ja 6. kuu).

Soovitus seostub asjaoluga, et lapse pärast käiakse tervishoiuasutustes sagedamini kui naise enda tervise või vajaduste tõttu. Korduv küsimustikule vastamine annab naisele tagasisidet, et tegemist on rutiinse ja tavapärase sekkumisega, ega loo naisest pilti kui potentsiaalselt vaimse tervise probleemiga inimesest (Regional Perinatal... 2017).

Esmane abi ja kriisinõustamine erakorralises olukorras peab algama nelja tunni jooksul, mõõduka probleemi puhul samal päeval või kahe päeva jooksul. Kergemakujulised probleemid ei nõua kiiret sekkumist, kuid naine peab saama abi kahe nädala jooksul. Edasi jätkub interdistsiplinaarne koostöö kõigi nende spetsialistide vahel, kellega naine on kokku puutunud – alates ämmaemandast kuni vaimse tervise meeskonna teiste liikmeteni (Widgington ja House 2019). Meeskonnatöö eesmärk on naise heaolu tagamine, seisundi halvenemise ennetamine ja vaimse tervise probleemide taastekke vältimine (Perinatal Mental... 2017).

Patsiendi raviteekond teenuseosutajate vahel peab olema kiire ja sujuv.

Vaimse tervise probleemidega naise seisundit peab hindama ja sekkumised peavad olema planeeritud, et tagada sümptomite süvenemise vältimine (Antenatal and... 2016). Psühhiaatrilise teenuse pakkujad peavad seadma rasedad ja naised esimesel sünnitusjärgsel aastal esikohale (Green jt 2015).

Eesti Ämmaemandate Ühingu juhatuse hinnangul vajati organisatsiooni visioonist ja missioonist lähtuvalt perinataalperioodi vaimse tervise integreeritud teenuse mudeli väljatöötamist.

234

Võtmesõnad: perinataalne periood, vaimne tervis, depressioon, integreeritud teenus, ämmaemand.

Arendusprojekti tegevused ja tulemused Sekkumise planeerimiseks on kõigepealt vajalik määratleda probleemi erakorralisus, selle järgi selgub erinevate sekkumiste ajastus prenataalses perioodis (joonis 1), antenataalses perioodis (joonis 2) ja postnataalses perioodis (joonis 3).

Joonis 1. Prenataalne periood

235

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Arendusprojekti eesmärk on integreeritud teenuse mudel, mis on kasutatav interdistsiplinaarses meeskonnas, toetab perinataalses perioodis oleva patsiendi vaimse tervise hindamist, vajaduspõhise sekkumise planeerimist ja elluviimist ning liikumist spetsialistide vahel.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Joonis 2. Antenataalne periood

Joonis 3. Postnataalne periood

Arendusprojekti tegevused on jaotatud viide põhikategooriasse: juhtimine, mudeli loomine, mudeli elluviimine, hindamine ja teavitustöö, mida juhib projekti kolmeliikmeline meeskond.

Seoses integreeritud teenuse mudeli valmimisega konsulteeriti 2019. aasta oktoobris esmalt mudelisse kaasatavate erinevate erialaekspertidega (ämmaemandad, raseduskriisi nõustajad, psühhiaatrid, psühholoogid, Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna vaimse tervise valdkonna 236

Integreeritud teenuse mudeli rakendamise algus Tartu Tervisekeskuses ja Lõuna-Eesti esmatasandi tervishoiuasutustes on kavandatud 2021. aasta veebruarikuusse. Mudeli rakendamise perioodil veebruar 2021 – veebruar 2023 viiakse rakendatavuse hindamiseks läbi fookusrühma intervjuu rakenduskeskkonna spetsialistidega. Samal ajal on planeeritud alustada rakendusuuringuga sihtrühma vaimse tervise ja toetusega seotud vajaduste rahuldamise hindamiseks koostöös Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga. Rakendusuuringu tulemuste analüüs ja kokkuvõte on kavandatud 2023. aasta lõppu.

Teavitustöö moodustab suure osa projekti tegevustest, seda eeskätt lähtuvalt vaimse tervise teema esiplaanile tõstmise, teemale tähelepanu juhtimise ja teadvustamise aspektidest. Muudetakse harjumuspärast lähenemist, see omakorda vajab aga piisavat selgitustööd ja teaduslike seisukohtade kirjeldamist. Ämmaemandusabi on integreeritud teenus, mis põhjendab asjaolu, et projekti lähtekohti tutvustatakse laiemale ringkonnale, mitte ainult ämmaemandatele. Projekti on tutvustatud SA TÜK naistekliiniku nõukogule, ämmaemandatele, regulaarselt toimuvad aruandluskohtumised Eesti Ämmaemandate Ühingu juhatusega. Ettekandena esitletakse täiendatud projekti oktoobris Eesti Ämmaemandate Ühingu (EÄÜ) aastakonverentsil ja Eesti Õdede Liidu vaimse tervise alasel 237

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

projektijuht, lastekaitsetöötajad, Eesti Õdede Liidu ja alaseltsingute esindajad, vaimse tervise õed, TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ülemõde), et määratleda nõrgad kohad, ootused ja võimalused. Vastavasisuliste kohtumiste järel täiendati teooria põhjal valminud mudelit, arvestades erialaekspertide tagasisidet, mis soodustas eksperdimeeskonna sisulise töö jätkumist. Mudelisse integreeriti EPDS, mille olid Eestis kasutamiseks kohandanud Tallinna Ülikooli lektorid. Arendusprojekti raames toimuvad mõõdiku kasutamise ja tulemuste tõlgendamise koolitused, mis on esmajärjekorras suunatud esmatasandi ämmaemandatele. Eksperdimeeskonna kohtumiste järel on täiendatud mudeli tööversiooni, praegu töötatakse patsiendi suunamise ja abi kättesaadavuse planeerimisega.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

koolituspäeval. Patsientide teavitamiseks loodavatest tugiteenustest ja võimalustest on välja kasvanud vastavasisulised teabekuvad ja -kuvastikud, voldikud ning infomaterjalid. EÄÜ kodulehe, FB lehe ja veebikogukonna perekool.ee vahendusel teavitatakse sihtrühma projekti eesmärkidest ning edenemisest.

Integreeritud teenuse mudel vaimse tervise toetamiseks perinataalsel perioodil on vajalik naiste ja perede toimetulekuvõime parandamiseks raseduse planeerimisel, lapseootuse ajal ning sünnitusjärgsel perioodil.

Teenuse mudel kujundab patsiendi raviteekonna tervishoiu eri tasandite ja teenuste vahel inimkeskseks, nähtavaks, sujuvaks, läbimõelduks, patsiendi jaoks turvaliseks ja on naist toetavale spetsialistile abistavaks töövahendiks.

Projekti mõju ja riskid Integreeritud vaimse tervise teenuse mudel rakendatuna perinataalsel perioodil võimaldab tegutseda proaktiivselt ja soodustab varast märkamist ning esmast sekkumist emade vaimse tervise probleemide ennetamiseks ja laste kognitiivse arengu, perekonna sisekliima ning edasise toimetuleku toetamiseks. Naiste ja emade vaimse tervise toetamine vähendab hirmu raseduse tekke ja katkemise, sünnituse ja lapsevanema rolliga kohanemise ning toimetuleku ees. Väheneb risk enneaegseteks sünnitusteks ja lapse emotsionaalse, kognitiivse ning füüsilise arengu mahajäämuseks, sest ema on emotsionaalselt ja füüsiliselt lapsele kättesaadav. Väheneb käitumuslike ja emotsionaalsete probleemide avaldumine lapse hilisemas elus.

Perinataalse vaimse tervise integreeritud teenuse mudeli raames on peamiseks sihtrühmaks naised ja pered raseduse planeerimise, raseduse ning sünnitusjärgse perioodi jooksul (kuni üks aasta pärast sünnitust).

Positiivseid seoseid on leitud rutiinse universaalse sünnitusjärgse depressiooni küsimustiku abil sõelumise ja toetavate tervishoiuteenuste pakkujate (vaimse tervise õde, kliiniline psühholoog, kriisinõustaja) 238

Integreeritud vaimse tervise hindamine soodustab varast märkamist – depressiooni sümptomeid, sellega kaasnevat passiivsust, anhedooniat ja näomiimika kadumist, millel on tähtis osa lapsega suhtlemisel ning eakohase arengu toetamisel. Eelmainitut arvestades on oluline hinnata nii vanemlikku depressiooni kui ka stressitaset, sest imikueas veedab laps oma vajadustest lähtuvalt suurema osas ajast emaga. Sümptomite kinnitumisel või riskitegurite ilmnemisel on võimalik suunata naine täiendavatele uuringutele ja vajaduse korral ravile (Akkermann 2014).

Projektis osalevatele patsientidele pakutakse perinataalse vaimse tervise toetamise jätkupidevat teenust. Vaimse tervise probleemide ilmnemise kuvand ei ole ühiskonnas positiivne ja sageli esineb kogukonnas hinnangute andmist. On võimalik, et universaalne vaimse tervise hindamine võib patsientide jaoks tunduda hirmutav või ollakse selle suhtes negatiivselt häälestatud. Seega on tervishoiutöötaja tegevuse eesmärk eelarvamusi vähendada ja osalemist julgustada. Projekti läbiviimisel lähtutakse Eesti Vabariigi seadustest, sh tervishoiuteenuse osutamise seadusest, andmekaitseseadusest ja psühhiaatrilise abi seadusest.

Projekt võimaldab investeerida teenustesse, mis pikaajalises perspektiivis vähendavad kulutusi emadushoolduse ja lapsega seotud tervishoiuteenustele, sest ennetamine ning patsiendi nõustamine on kordi kulutõhusam kui ravi.

Allikaloend Akkermann, K. (2014). Lapse heaolu ja vaimse tervise hindamisvahendite kaardistamine. Rakenduskava standardiseeritud hindamisvahendite kohandamiseks Eesti praktikale. Lõppraport.

239

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

integreerimisel esmatasandile, mille abil paraneb riigi tasandil perinataalne hooldus (järjepidevus, patsiendi teadlik liikumine) ja perinataalse vaimse tervise tulemid (rasedusaegsed vaimse tervise probleemid, sünnitusjärgne depressioon).

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Antenatal and postnatal mental health. Quality standard. (2016). NICE. https://www. nice.org.uk/guidance/qs115 Bayrampour, H., McDonald, S., Tough, S., Scholar, H. (2015). Risk factors of transient and persistent anxiety during pregnancy. Midwifery, 31: 582–589.

Edinburgh Postnatal Depression Scale (EPDS). (n.d.). http://www.perinatalservicesbc. ca/health-professionals/professional-resources/health-promo/edinburgh-postnatal-depression-scale-(epds) Evagorou, O., Arvaniti, A., & Samakouri, M. (2016). Cross-Cultural Approach of Postpartum Depression: Manifestation, Practices Applied, Risk Factors and Therapeutic Interventions. Psychiatric Quarterly, 87(1): 129–154.

Green, L., Miele, M., & Protti, O. (2015). Perinatal mental health care pathways. Pan London perinatal mental health network. http://www.londonscn.nhs.uk/wp-content/uploads/2015/10/mh-care-pathway-231015.pdf Hewitt, C. E., Gilbody, S. M., Brealey. (2009). Methods to identify postnatal depression in primary care: An integrated evidence synthesis and value of information analysis.

Health Technology Assessment, 13.

Howard, L. M., Molyneaux, E., Dennis. (2014). Non-psychotic mental disorders in the perinatal period. The Lancet, 384: 1775–1788.

Lavender, T., Richens, Y., Milan, S. J., Smyth, R. M. D., Dowswell, T. (2013). Telephone support for women during pregnancy and the first six weeks postpartum. Cochrane Database of Systematic Reviews. https://doi.org/10.1002/14651858.CD009338. pub2 Lewis, A. J., Austin, E., Knapp, R., Vaiano, T., & Galbally, M. (2015). Perinatal Maternal Mental Health, Fetal Programming and Child Development. Healthcare, 3: 1212–1227.

Lomonaco-Haycraft, K. C., Hyer, J., Tibbits, B., Grote, J., Stainback-Tracy, K., Ulrickson, C. Hoffman, M. C. (2018). Integrated perinatal mental health care: a national model of perinatal primary care in vulnerable populations. Primary Health Care Research and Development, 1–8.

Perinatal Mental Health Service in Partnership with North London Partners Specialist Perinatal Mental Health Service. (2017). https://www.uclh.nhs.uk/OurServices/ ServiceA-/WH/PMHS/Pages/Home.aspx

240

tervis.ut.ee/bitstream/1/846/1/P%C3%B5llumaa2008.pdf Rahman, A., Malik, A., Sikander, S., Roberts, C., & Creed, F. (2008). Cognitive behaviour therapy-based intervention by community health workers for mothers with depression and their infants in rural Pakistan: a cluster-randomised controlled trial.

The Lancet, 372(9642): 902–909.

Regional Perinatal Mental Health Care Pathway. (2017). https://www.rcpsych.ac.uk/ docs/default-source/improving-care/nccmh/perinatal/nccmh-the-perinatal-mental-health-care-pathways-short-guide.pdf?sfvrsn=4f52dbb3–2 Staneva, A. A., Bogossian, F., & Wittkowski, A. (2015). The experience of psychological distress, depression, and anxiety during pregnancy: A meta-synthesis of qualitative research. Midwifery, 31: 563–573.

Tsivos, Z.-L., Calam, R., Sanders, M. R., & Wittkowski, A. (2015). Interventions for postnatal depression assessing the mother-infant relationship and child developmental outcomes: a systematic review. International Journal of Women’s Health, 7–429.

Uriko,K., Liik,K. (2020) Sünnitusjärgse depressiooni skaala EPDS ja sünnitusjärgse sotsiaalse toetuse küsimustiku PSSQ eestikeelsete versioonide kasutamine naiste depressiivsuse, ärevuse ja tajutud partneripoolse sotsiaalse toetuse hindamisel.

Eesti Arst 99(2): 74–82 Van Der Zee-Van Den Berg, A. I., Boere-Boonekamp, M. M., Maarten, Ijzerman, J., Riet, Haasnoot-Smallegange, M. E., Reijneveld, A. (2016). Screening for Postpartum Depression in Well-Baby Care Settings: A Systematic Review. Maternal and Child Health Journal, 21.

WHO Maternal mental health. (2015). WHO. https://www.who.int/mental_health/ maternal-child/maternal_mental_health/en/#.XeqRa24-fuY.mendeley Widgington, N., & House, R. (2019). Perinatal Mental Health. England. http://tvscn. nhs.uk/wp-content/uploads/2019/03/3.-Nicola-Widgington.pdf Yonemoto N, M. R. (2017). Cochrane Database of Systematic Reviews Schedules for home visits in the early postpartum period. https://doi.org/10.1002/14651858.

CD009326.pub3

241

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Põllumaa, S. (2008). Ämmaemandusabi mudelid ja nende kulutõhusus. http://rahva-

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

ERIÕE VASTUVÕTT KUIVA SILMA SÜNDROOMIGA PATSIENDILE SA TÜK SILMAKLIINIKUS Nurse specialist appointment for patients with dry eye syndrome in the Eye Clinic of Tartu University Hospital Autorid: Signe Koort1, Maili Lepp1, Helena Rannala1, Anna-Liisa Ruut2 Juhendaja: Eve-Merike Sooväli 1 2

SA Tartu Ülikooli Kliinikum, projektijuht signe.koort@kliinikum.ee SA Viljandi Haigla

Abstract Dry eye syndrome (DES) is a chronic multifactorial eye disease that develops when the number or function of teardrops is inadequate and results in an unstable layer on the ocular surface. The estimated prevalence of DES in Europe ranges from 7 to 22%. DES is likely to escalate in the future, due to ageing population and the lifestyles that are becoming increasingly dependent on multiscreen technologies. Moderate to severe dry eyes affect a person’s quality of life and limit daily activities such as reading, driving, using digital devices, and so on. Further dryness can cause eye pain, lack of sleep or energy.

In addition to physical complaints, mental problems such as depression and anxiety can often occur. Risk factors for DES are age, gender, environmental factors, usage of electronics, indoor ventilation etc. Some medications might also worsen the symptoms of DES, for example diuretics, glaucoma medications, antidepressants, beta blockers etc.

According to statistics, one in three patients with dry eye syndrome requires repeated visits to a healthcare professional. They need personal counselling in order to maintain their quality of life. A doctor’s appointment is often too limited to advise patients with such a serious need for knowledge. The aim of the development project is to open an independent nurse specialist appointment for patients with dry eye syndrome and for their relatives, from March 2020.

242

Sissejuhatus

Kuiva silma sündroom (KSS) on mitmeteguriline silmapinna haigus, millele on iseloomulik pisarakile homöostaasi kahjustumine ja sellega kaasnevad silmasümptomid. KSS on tingitud pisarakile ebastabiilsusest ja hüperosmolaarsusest, silmapinna põletikust ja neurosensoorsetest muutustest (Nelson jt 2017). KSS-i peamine tekkemehhanism on aurustumisest tingitud pisarate hüperosmolaarsus, mis on silmapinna kahjustuste ja põletikuni viivate protsesside käivitaja (Bron jt 2017). KSS-i põhjustab ka pisarate veekomponendi vähene tekkimine. Mõlema tekkemehhanismi puhul suureneb pisarakihi osmolaarsus, mille tagajärjel silmapinna rakud kahjustuvad ja tekib krooniline põletik. Krooniline põletik kahjustab omakorda silmapinna rakkusid ja halvendab pisarate tekkimist (Pauklin 2015). Iseloomulikud sümptomid on pidev võõrkeha- ja ebamugavustunne silmades, silmade kuivus ning kiire väsimine. Nägemine võib kohati muutuda uduseks, eriti lugemise või arvutiga töötamise ajal.

Maailmas hinnatakse kuiva silma sündroomi levimust 5–50%-ni (Stapleton jt 2017). Euroopas esineb seda hinnanguliselt 7–22%-l elanikkonnast (Rolando jt 2017). KSS-i esinemisele ja patogeneesile on viimastel aastatel aina enam tähelepanu pööratud. KSS-iga patsientide arvu suurenemine ja elanikkonna vähene teadlikkus haigusest on märkimisväärselt suurendanud silmaarsti vastuvõtule soovivate patsientide arvu. Tear Film and Ocular Surface Society (TFOS) ja Dry Eye Workshopi (DEWS) II raportist selgub, et kuiva silma sündroom on üks sagedamaid kaebusi, mille tõttu silmaarsti vastuvõtule pöördutakse (Stapleton jt 2017).

KSS esineb erinevas vanuses täiskasvanutel (Farrand jt 2017). KSS-i tekke riskitegurid on vanus, sugu, väliskeskkond, elektrooniliste 243

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Keywords: dry eye syndrome; risk factors; nurse specialist appointment.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

kommunikatsioonivahendite kasutamine, östrogeenasendusravi, vereloome tüvirakkude siirdamine, väike õhuniiskus, ruumiõhu sündroom, siseruumide tugev ventilatsioon jne. KSS-i sümptomeid võivad tugevdada ka ravimid (nt glaukoomiravimid, diureetikumid, antihistamiinikumid, antikolinergilised ravimid, antidepressandid jt), kontaktläätsede kandmine (Craig jt 2017, Gomes jt 2017, Stapleton jt 2017, Ben-Eli jt 2019) ja silmatilkade liiga sage kasutamine (s.o rohkem kui neli tilka päevas) (Akpek jt 2018). Uuringutest on leitud, et näiteks glaukoomiravimit kasutavatest patsientidest 59%-l ilmnevad ühe kasutusaasta järel kuiva silma sündroomi nähud. Shirmeri testi tulemused näitasid uuringus 61%-l patsientidest pisaraerituse vähenemist pärast üheaastast glaukoomiravimi kasutamist (Leung jt 2008).

Silmade mõõdukas kuni tugev kuivus mõjutab inimese elukvaliteeti ja piirab igapäevaseid tegevusi, näiteks lugemist, autojuhtimist, digitaalsete seadmete kasutamist jne. Lisaks võib kuivustunne põhjustada silmade valu, unepuudust, energiavähesust, üldise tervise halvenemist ja depressiooni (Uschino ja Schaumberg 2014). Kuna KSS on krooniline ja patsiendi eluolu häiriv haigus, siis tuleb patsienti käsitleda holistlikult, mitte ainult KSS-i kontekstis. Lisaks füüsilistele kaebustele võivad tihti lisanduda ka psüühilised probleemid, näiteks depressioon, ärevus jne. Wan jt (2016) jõudsid tulemuseni, et KSS-iga patsientidel on umbes kolm korda rohkem depressiooni ja ärevust, mis mõjutab patsiendi heaolu ning toimetulekut (Stapleton 2017).

Statistika andmeil vajab iga kolmas kuiva silma sündroomiga patsient korduvaid visiite. Eestis on KSS-iga patsiendid seniajani üldjuhul pöördunud oma probleemide ja küsimustega oftalmoloogi vastuvõtule. Selline töökorraldus pikendab tunduvalt silmaarsti vastuvõtule pääsemise järjekordi ja samas ei ole arsti vastuvõtuaeg piisav kroonilise kuiva silma sündroomiga patsiendi nõustamiseks.

244

Patsientide jaoks on tähtis täpse, asjakohase ja põhjaliku teabe saamine KSS-i kohta, et säilitada igapäevast elukvaliteeti. Samuti on tal vaja kindlustunnet, et on olemas võimalus pöörduda spetsialisti vastuvõtule. Eestis puudus spetsiaalselt KSS-iga patsientide ja nende lähedaste nõustamisteenus. Tõenduspõhine kirjandus kinnitab, et patsiendid vajavad KSS-i dünaamika jälgimist, põhjalikku nõustamist KSS-i riskitegurite ja KSS-iga toimetuleku osas. Eriõe iseseisev vastuvõtt ja nõustamine suurendab patsientide ning ka nende lähedaste teadlikkust ja oskust KSS-iga toime tulla.

Arendusprojekti eesmärk oli, et kuiva silma sündroomiga patsientidele ja nende lähedastele on avatud eriõe iseseisev vastuvõtt SA TÜK silmakliinikus alates 2020. aasta märtsist.

Võtmesõnad: kuiva silma sündroom (KSS), riskitegurid, eriõe vastuvõtt Projekti tegevused ja tulemused Arendusprojekti idee oli tingitud reaalsest vajadusest lühendada patsientide ooteaega vastuvõtule pääsemisel, samuti KSS-iga patsientide järjest suurenev hulk ja silmaarstide rahulolematus, sest neil ei piisa vastuvõtul aega KSS-iga patsiendi nõustamiseks. Projekti ideed tutvustati SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatusele ja SA TÜK silmakliiniku juhtkonnale. Koostöös SA TÜK silmakliiniku juhtkonna ja finantsteenistusega koostati/ planeeriti eelarve ning tehti statistiliste andmete analüüs koostöös Eesti Haigekassa ning TÜK analüüsi- ja kvaliteediteenistusega.

245

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Samas on põhjalik nõustamine tähtis, sest aitab ära hoida KSS-ist tingitud tüsistuste tekkimist, ennetada püsivat nägemiskaotust või inimese sattumist statsionaarsele ravile, mis omakorda hoiab kokku tervishoiusüsteemi kulusid. Eriõel on pädevus võimaldada KSS-iga patsiendile sündroomikeskset õpetust ja nõustamist.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Vastuvõtuaja optimaalse pikkuse arvutamiseks korraldati arendusprojekti raames miniuuring. Mõõdeti erinevatele tegevustele ja protseduuridele reaalselt kuluvat aega, mida on vaja selleks, et KSS-iga patsient saaks vastuvõtu jooksul kvaliteetse teenuse. Kliinikumi juhtkonnaga arutati töökorralduslikku poolt, tagati vajalikud tingimused vastuvõtuks (personal, kabinet, tehnika, vahendid) ja koostati eriõe vastuvõtujuhend.

Vastuvõttudeks planeeriti kaks eriõde, edasine lisapersonali koolitamine toimub vajaduspõhiselt. Eesti Oftalmoloogide Seltsi kaudu toimusid läbirääkimised Eesti Haigekassaga uue teenuse lisamiseks Haigekassa nimekirja. Patsientide vastuvõtugraafik kooskõlastati TÜK analüüsi-marketingiteenistusega.

Teenuse standardi koostamise käigus töötati välja kindel vastuvõtu struktuur ja tehtavate uuringute järjekord, et tagada võimalikult kvaliteetne KSS-i hinnang ning dünaamika jälgimine. KSS-i hindamiseks kasutatakse maailmas tunnustatud standardiseeritud silmapinna haiguse indeksi küsimustikku (Ocular Surface Diseast Index, OSDI).

KSS-iga patsiendi ja tema lähedastega tegeleb spetsiaalse ettevalmistuse saanud eriõde, kes lähtub töös holistilisest põhimõttest ja toetab kroonilise haigusega toimetulekut. Vastuvõtu käigus tehakse haiguse dünaamika jälgimiseks ja silma seisundi hindamiseks vajalikud uuringud.

Patsienti nõustatakse, antakse olulist teavet KSS-i kohta ja patsient koos lähedastega kaasatakse aktiivselt raviprotsessi. Eriõe vastuvõtuaja pikkus võimaldab patsiendile põhjalikult selgitada haiguse olemust, profülaktikat ja ravi. Individuaalne lähenemine ja pikema aja pühendamine aitab haigusega paremini toime tulla, hoida ära selle süvenemist, võimalike tüsistuste teket ning parandada patsiendi emotsionaalset seisundit. Samuti on eriõel võimalik vastuvõtu käigus hinnata patsiendi olukorda ja vajaduse korral soovitada tal pöörduda teiste tervishoiuspetsialistide poole (psühholoog, perearst). Vajaduse korral võib KSS-iga patsiente vastu võttev eriõde suunata patsiendi kiiresti silmaarsti konsultatsioonile.

246

Projekti riskid ja mõju Projekti riske hinnati projekti planeerimisel väga väikeseks. Riskina võib välja tuua ohu, et KSS‑iga patsiente tuleb järjest juurde ja seetõttu tekivad ka eriõe vastuvõtule liiga pikad järjekorrad. Samuti võib riskiks kujuneda olukord, kus raskekujulise KSS-i vormi korral jääb vastuvõtuajast põhjalikuks nõustamiseks ikkagi väheseks. Eelpool mainitud riski maandamiseks on vajalik eriõdede koolitamine ja lisavastuvõttude avamine vajaduspõhiselt. Projekti planeerimisel ei nähtud ette COVID-19-st tingitud olukorda. Visualiseeritud teabematerjali koostamine ja info levitamine eriõe vastuvõtukabineti avamisest SA TÜK kodulehel ning partneritele (TAI, perearstide selts, pereõdede selts, töötervishoiuarstid, EOS) on praegu seoses COVID-19 pandeemiaga edasi lükkunud.

Eriõe vastuvõtu kabineti avamisega kuiva silma sündroomiga patsientidele ja nende lähedastele on loodud tervishoiusüsteemi uus teenus.

Lühenevad ravijärjekorrad ja tervishoid on juurde saanud uue vajaliku teenuse. Professionaalse nõustamise ja õpetamisega saame suurendada elanikkonna teadlikkust. Elanikkonna terviseteadlikkuse parandamisega on võimalik ära hoida edasisi haigestumisi. Seeläbi paraneb patsientide rahulolu tervishoiuteenusega, kahanevad ravikulud ja ravijuhu maksumus. Sujuval ja kvaliteetsel teenusel on positiivne mõju tervisenäitajatele, vähenevad ka tüsistused. Eriõe vastuvõtt aitab kaasa võimalusele panustada arstil rohkem aega raviprotsessile ja vähendada töökoormust visiitide arvelt, kus kontakt arstiga ei ole tingimata vajalik. Nii pääsevad

247

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

KSS-iga patsientidele on alates 2020. aasta septembrist avatud eriõe vastuvõtt. Tänapäevane tehnika ning sujuv, personaalne ja tõenduspõhine lähenemine annavad patsiendile turvatunde. Eriõe vastuvõtu tulemusena lühenevad ravijärjekorrad ja tervishoid on ühtlasi rikastunud uue vajaliku teenusega. Professionaalse nõustamise ja õpetamisega saame suurendada elanikkonna teadlikkust. Elanikkonna terviseteadlikkuse parandamisega on võimalik ära hoida edasisi haigestumisi.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

vastuvõtule patsiendid, kellel on kiireloomulisem arsti sekkumist vajav probleem.

Allikaloend Akpek, K. E., Amescua, G., Farid, M., Garcia-Ferrer, J. F., Lin, A., Rhee, K. M., Varu, M. D.,Musch, D. C., Dunn, P. S., Mah, S. F. (2018). Dry Eye Syndrome. Preferred Practice Pattern. Ophthalmology, 126(1): 286–334.

Ben-Eli, H., Aframian, D. J., Ben-Chetrit, E., Mevorach, D., Kleinstern, G., Paltiel, O., Solomon, A. (2019). Shared Medical and Environmental Risk Factors in Dry Eye Syndrome,Sjogren’s Syndrome, and B-Cell Non-Hodgkin Lymphoma: A Case-Control Study. Journal OfImmunology Research. https://doi.org/10.1155/2019/9060842 Bron, A. J., de Paiva, C.S., Chauhan, S. K., Bonini, S., Gabison, E. E., Jain, S., Knop, E., Markoulli, M., Ogawa, Y., Perez, V., Uchino, Y., Yokoi, N., Zoukhri, D., Sullivan, D. A. (2017). TFOS DEWS II pathophysiology report. The Ocular Surface, 15(3): 438–510.

Craig, J. P., Nelson, J. D., Nichols, K. K., Azar, D. T., Belmonte, C., Bron, A. J., Chauhan, S.K., de Paiva, C. S., Gomes, J. A. P., Hammitt, K. M., Jones, L., Nichols, J. J., Nichols, K. K.,Novack, G. D., Stapleton, F. J., Willcox, M. D. P., Wolffsohn, J. S.,Sullivan, D. A. (2017). TFOS DEWS II Report Executive Summary. The Ocular Surface, 15(4): 802–812 Farrand, K. M., Fridman, M., Stillman, I. Ö., Schaumberg, D. A. (2017). Prevalence of Diagnosed Dry Eye Disease in the United States Among Adults Aged 18 Years and Older. American Journal of Ophthalmology, 182: 90–98.

Gomes, J. A. P., Azar, D. T., Baudoun, C., Efron, N., Hirayama, M., Horwath-Winter, J., Pepose, J. S., Sangwan, V. S., Weiner, A. L., Wilson, S. E., Wolffsohn, J. S. (2017).

TFOS DEWS II Iatrogenic report The Ocular Surface, 15(3): 511-538.

Nelson, J. D., Craig, J. P., Sullivan, D. A., Akpek, E., Azar, D., Belmonte, C., Bron, A., Clayton, J., Dogru, M., Dua, H., Foulks, G., Gomes, J. A. P., Hammitt, K. M., Holopainen, J.,Jones, L., Joo, C-K., Liu, Z., Nichols, J. J., Nichols, K. K., Novack, G. D., Sangwan, V.,Stapleton, F., Tsubota, K., Willcox, M., Wolffsohn, J. S. (2017).

TFOS DEWS II Introduction. The Ocular Surface 15(3): 269–275 Pauklin, M. (2015). Punane silm. Eesti Arst. 94(7): 424–431

248

European Ophthalmic Review, 11: 2–6 Stapleton, F., Alves, M., Bunya, V. Y., Jalbert, I., Lekhanont, K., Malet, F., Na. K-S., Schaumberg, D., Uchio, M., Vehof, J., Viso, E., Vitale, S., Jones, L. (2017). TFOS DEWS II Epidemiology Report. The Ocular Surface. 15(3): 334–368.

249

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Rolando, M., Stern, M. E., Calonge, M. (2017). Modern Perspectives on Dry Eye Disease.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

KUKKUMISTE ENNETAMINE SA TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUMIS HAIGLARAVIL VIIBIVATEL PATSIENTIDEL Autor: Lea Žoržoliani1 Juhendaja: Reet Urban 1

SA Tartu Ülikooli Kliinikum, projektijuht lea.zorzoliani@kliinikum.ee

Tausta kirjeldus. Maailmas sureb aastas kukkumise tagajärjel ligikaudu 646 000 inimest. Haiglas viibimise ajal kukub sõltuvalt osakonna spetsiifikast vähemalt korra kuni 12% patsientidest, nendest kuni 51% saavad erineva raskusastmega vigastusi. Lisaks inimese elukvaliteedi mõjule, võivad kukkumisest tingitud vigastused pikendada haiglas viibimise aega ja suurendada lisakulutusi tervishoiusüsteemile. Haiglaravil olevate patsientide kukkumiste esinemissageduse indikaatoriks on kukkumisvõi vigastuskordaja 1000 voodipäeva kohta. Erinevates riikides kõigub see kordaja 1-9 vahel. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi veresoontekirurgia osakonnas oli kukkumiskordaja 2018. a 3,1 ning 2019. a 3,6. Kuigi seda võib teiste riikide võrdluses lugeda keskmiseks näitajaks, näitab see siiski tõusutendentsi.

Kukkumiste esinemissageduse vähendamine nõuab koordineeritud süsteemset interdistsiplinaarset lähenemist. Kukkumiste ennetusprogrammi keskmes on patsiendi poolsete riskifaktorite hindamine ja nendega tegelemine; haigla füüsilise keskkonna kohandamine vastavalt riskihindamise tulemustele ning koolitamine. Kukkumisriski hindamisel, mis on ennetamise aluseks, soovitatakse multifaktoriaalset lähenemist, mille eesmärgiks on tuvastada kõik patsiendi kukkumise riskifaktorid. Kukkumise ennetamisega seotud õpetamine on suunatud nii personalile, patsiendile kui ka patsiendi perekonnale.

250

Oodatavad tulemused. Kukkumiste ennetusprogrammi tulemusena vähenevad kukkumiste arv 30% ja kukkumiste tagajärgel tekkinud vigastuste raskusaste. Oodatavaks tulemuseks loetakse, kui kukkumiskordaja püsib alla 2,6 ja vigastuskordaja alla 1,0 ning kukkumistega seotud kulutused on vähenenud.

Põhitegevused on seotud esmalt interdistsiplinaarse meeskonna, kuhu kuuluvad õde, hooldaja, füsioterapeut, kliiniline proviisor, arst, patsient ja tema lähedased, loomise ning nende koostööpõhise tegevuse käivitamisega. Teiseks põhitegevuseks on interaktiivse koolitusprogrammi koostamine meeskonna koolitamiseks ja patsientidele õppefilmi koostamine.

Eeldatav mõju on patsientide ja nende lähedaste üldise rahulolu suurenemine haiglaraviga ning patsiendi elukvaliteedi paranemine (sh. tervena elatud aastad, autonoomsus). Oodatavat mõju aitab säilitada koostöö Eesti Haigekassaga juhendi „Kukkumiste ennetamine haiglas“ koostamine, millele annavad kaalu projekti käigus efektiivseks osutunud tegevused, samuti õppefilm ja koolitusprogramm.

Võtmesõnad: kukkumise ennetus, interdistsiplinaarne meeskond, õpetamine

251

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Eesmärk on toimiv süsteemne kukkumiste ennetamise programm patsientide haiglaravil viibimise ajal TÜK veresoontekirurgia osakonnas aastaks 2023.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

PREVENTION OF PATIENT FALLS IN THE VASCULAR SURGERY DEPARTMENT OF TARTU UNIVERSITY HOSPITAL Author: Lea Žoržoliani1 Supervisor: Reet Urban 1

Tartu University Hospital, project leader lea.zorzoliani@kliinikum.ee

Background. Around 646,000 people worldwide die each year as a result of falling. During the hospital stay, depending on the specifics of the department, up to 12% of patients fall at least once, of which up to 51% suffer injuries of varying severity. In addition to the impact on a person’s quality of life, fall injuries can prolong hospital stays and increase costs to the health care system. The indicator for the frequency of patients’ falling is the number of falls or injuries per 1000 bed days. In different countries, this factor varies in the range of 1 to 9. In 2018 the fall rate in the Department of Vascular Surgery of the Tartu University Hospital was 3.1 and in 2019 it was 3.6. Although it can be considered average in comparison with other countries, it still shows an upward trend. Reducing the incidence of falls requires a coordinated systematic interdisciplinary approach. The focus of the fall prevention program is on assessing and addressing the patient risk factors. The results of the risk assessment are used in the improvement of physical hospital environment and in training. When assessing the risk of falls as a basis for prevention, a multifactorial approach is recommended to identify all risk factors for a patient to fall. Fall prevention training is aimed at the staff, the patient and the patient’s family.

Aim. The aim of the development project is a functioning systematic fall prevention program during the hospitalization of patients in the Department of Vascular Surgery of the Tartu University Hospital by 2023.

252

Activities. The main activities of the development project are primarily related to the creation of an interdisciplinary team consisting of a nurse, a caregiver, a physiotherapist, a clinical pharmacist, a doctor, a patient and their relatives and the launch of their collaborative activities. The second main activity is to create an interactive training program to train the team and to make an educational film for patients.

Expected impact. The expected impact of the development project is an increase in the general satisfaction level of patients and their relatives with hospital treatment and an improvement in the patient’s quality of life (incl. healthy life years, autonomy). Co-operation with the Estonian Health Insurance Fund helps to maintain the expected effect by the preparation of the guide “Prevention of falls in hospital” which is given weight by the activities that proved to be effective during the project, as well as the educational film and the training program.

Keywords: fall prevention, interdisciplinary team, educating

253

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Expected results. As a result of the fall prevention program, the number of falls is reduced by 30%, as is the severity of injuries caused by falls. The expected results are the fall rate below 2.6, the injury factor below 1.0 and the reduction of costs related with falls.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

PULMONAALSE REHABILITATSIOONIPROGRAMMI LOOMINE JA PILOTEERIMINE SA TÜK KOPSUKLIINIKUS Autorid: Riina Kubja1, Krister Matto2, Liina Männiksaar3, Riina Sinisoo4 Juhendaja: Eve-Merike Sooväli SA Tartu Ülikooli Kliinikum, projektijuht laanemaa.riina@gmail.com AS Põlva Haigla 3 Tallinna Tervishoiu Kõrgkool 4 OÜ Vinni Tervisekeskus 1

2

Tausta kirjeldus. Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK) on pikkamööda progresseeruva kulu ja sagedaste ägenemistega haigus, põhjustades töövõimetust ning järjest suurenevaid tervishoiukulutusi. KOKipuhused muutused hingamisteedes on pöördumatud ja ravi eesmärgiks on ennekõike sümptomite leevendamine ning tuleviku riskide maandamine. Eestis on ligikaudu 40 000 erineva raskusastmega KOKi diagnoosiga patsienti, kes vajaksid osalemist pulmonaalses rehabilitatsiooniprogrammis (PR). Haiguse ägenemisperioodis vajavad patsiendid sageli hospitaliseerimist, haiguse aktiviseerumine põhjustab elukvaliteedi langust.

Pulmonaalse rehabilitatsiooni abil saab suurendada patsiendi füüsilist võimekust, parandada üldist terviseseisundit, psühholoogilist heaolu, vähendada õhupuudust ja motiveerida teda paremini oma tervise eest hoolitsema. Helsingi Ülikooli Haiglas läbi viidud uuringu andmetel PR tulemusel vähenes 53% haiglas veedetud päevade arv võrreldes eelneva aastaga kui nad PRi ei olnud saanud. (Katajisto ja Laitinen 2017*).

Eesmärk. Koostöös interdistsiplinaarse meeskonnaga luuakse ning käivitatakse 2021 aastal Eesti KOK patsientidele sobiv pulmonaalse rehabilitatsiooniprogrammi pilootprojekt, mille eesmärk on võimestada patsienti ja 2022 aastal hinnatakse rehabilitatsiooni mõju patsiendi võimekuse muutusele.

254

Põhitegevused. Regulaarne ja terviklik seisundi hindamine interdistsiplinaarse meeskonna poolt. Olulisel kohal on kolm korda nädalas 1 tund korraga 12 nädala jooksul kestev füsioteraapia programm, kus tegeletakse aeroobse treeningu, lihasjõu tugevdamise ning õige hingamistehnika õppimisega.

Eeldatav mõju. Rehabilitatsiooni pilootprogrammi läbinul tõuseb funktsionaalne võimekus, pikeneb iseseisva toimetuleku periood ja paraneb elukvaliteet. Ta on omandanud harjumuse iseseisvaks ja järjepidevaks treeninguks. Positiivne mõju on ka tervishoiusüsteemile, vähenevad kulutused ravile kuna patsientide haigusteadlikkus on tõusnud ning suurenenud ravisoostumus. Positiivse tulemuse korral, mis väljendub patsientide tervisliku seisundi paranemises või stabiilsuse säilimises, arendatakse programmi edasi ja laiendatakse väljapoole SA Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Projekti eduka rakendumise tulemusena võiks kujuneda laialt kasutatav KOKi haige pulmonaalse rehabilitatsiooni programm.

Võtmesõnad: krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), pulmonaalne rehabilitatsioon, interdistsiplinaarne meeskond *Katajisto, M., Laitinen, T. (2017). Estimating the effectiveness of pulmonary rehabilitation for COPD exacerbations : reduction of hospital inpatient days during the following year.

International Journal of COPD, 12: 2763–2769.

255

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Oodatavad tulemused. Programmi läbimine toetab haiguse kontrolli alla saamist ja elukvaliteedi parandamist. Patsiendil tõuseb funktsionaalne võimekus, pikeneb iseseisva toimetuleku ja võimekuse periood.

Ta on omandanud õiged võtted füüsilise seisundi säilitamiseks, parendamiseks ja energia säästmiseks, harjumuse iseseisvaks ning järjepidevaks treeninguks kodustes tingimustes. Parema füüsilise ja vaimse tervisega inimesed on rohkem võimelised ühiskonnaelust osa võtma.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

DEVELOPMENT AND PILOT TESTING OF THE PULMONARY REHABILITATION PROGRAMME IN THE LUNG CLINIC OF TARTU UNIVERSITY HOSPITAL Authors: Riina Kubja1, Krister Matto2, Liina Männiksaar3, Riina Sinisoo4 Supervisor: Eve-Merike Sooväli Tartu University Hospital, project leader laanemaa.iina@gmail.com Põlva Hospital 3 Tallinn Health Care College 4 Foundation of Vinni Health Center 1

2

Background. Chronic obstructive pulmonary disease (COPD) is a slowly progressive disease. It causes disability and increases healthcare costs to the society. COPD caused damages in the lungs are irreversible. The aim of the treatment is to alleviate the symptoms, prevent aggravations, delay disease progression, prevent exacerbations and decrease mortality.

In Estonia, the estimated number of COPD patients is around 40000; they all need involvement in the rehabilitation programme. The goal of the programme is to enhance physical capacity, general health condition, psychological wellbeing as well as to decrease shortness of breath and motivate patients to take a better care of their health.

Aim. The major goal of the pilot project is to create and run a rehabilitation programme that is designed for the COPD patients in Estonia. The programme will be developed in cooperation with an interdisciplinary team. The pilot project on pulmonary rehabilitation aims to empower the patient and evaluate the impact of rehabilitation on the change of patient health capability.

Expected results. As a result of the project we expect to have a positive effect on patient health. Passing the pulmonary rehabilitation programme 256

Main activities. The main activities of the rehabilitation programme are patient health assessment and physiotherapy. Health assessment of patients will be performed on regular basis by an interdisciplinary team.

Physiotherapy is a crucial part of the programme. It is a 12-week programme, 1 hour training 3 times a week. This concentrates on aerobic training, strengthening muscle power and learning the right breathing technique.

Expected impact. There is a direct expected effect of the project on the patients’ health. It is estimated that due to completion of the pulmonary rehabilitation programme the patients’ functional capacity is higher and their ability to cope independently with their illness is longer. Their quality of life is better. They have gained a habit to work out independently and continuously. There is also a positive effect on the Estonian healthcare systems. There will be a decrease of healthcare costs due to the improved knowledge about the disease and a better treatment acceptance among the patients. If the rehabilitation programme results are positive and the patients’ health condition is better or more stable, the programme will be developed further to expand it outside Tartu University Hospital.

If the project implementation is successful, there might evolve a wider use of the pulmonary rehabilitation programme for the COPD patients.

Keywords: chronic obstructive pulmonary disease (COPD), pulmonary rehabilitation, interdisciplinary team

257

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

supports taking control over the disease and enhances the quality of life. The functional capacity of patients will be higher and their ability to cope independently with their illness will be longer. They will be able to continue with the learned exercises independently and continuously in their home environment. The number of people whose quality of life is better will increase, independent coping will be improved and they will take actively part in society. They will be more sociable, active and capable of leading their lives.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

ABCDEF MEETMESTIKU KOHANDAMINE SA TÜK III ASTME INTENSIIVRAVI OSAKONDADES INTENSIIVRAVITEKKELISE DELIIRIUMI ENNETAMISEKS Autorid: Anete Hütt1,2, Janar Hiljurand1,2; Maarja Ämarik1 Juhendaja: Reet Urban SA Tartu Ülikooli Kliinikum, projektijuht anete.hytt@gmail.com SA Tartu Kiirabi

1

2

Tausta kirjeldus. Deliiriumi defineeritakse kui teadvushäiret, mida iseloomustab järsk algus ning muutused tähelepanus ja kognitiivsetes võimetes. Kui selline seisund avaldub intensiivravi osakonnas, on tegemist intensiivravi-tekkelise deliiriumiga. Ülemaailmsetest uuringutest ilmneb, et intensiivravi-tekkelise deliiriumi esinemissagedus on sõltuvalt osakonna spetsiifikast kuni 87%, märgatavalt sagedamini (64%) esineb seda kopsude kunstlikul ventilatsioonil olevatel patsientidel ja postoperatiivses perioodis olevatel patsientidel (51%). Deliiriumist tingitud kahju mõjutab patsiendi elukvaliteeti ning pikendab nii intensiivravis kui ka üldiselt haiglaravil viibitud aega ja suurendab oluliselt ravikulusid (kuni 39%). Ülemaailmselt enim kasutatav strateegia intensiivravi-tekkelise deliiriumi ennetamiseks on standardiseeritud ABCDEF meetmestik (Assess and Manage Pain; Breathing Trials; Choice of Sedation; Delirium Management; Early Mobility and Exercise; Family Engagement and Empowerment). Meetmestiku rakendamise efektiivsusuuringutega on tõestatatud tugev seos nii haiglasisese elulemuse kui ka deliiriumivabade päevade arvu kasvuga.

Eesmärk on süsteemselt rakendunud ABCDEF meetmestik inensiivravitekkelise deliiriumi ennetamiseks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi III astme intensiivravi osakondades aastaks 2022.

Oodatavad tulemused. Meetmestiku süsteemse kasutamise tulemusena väheneb intensiivravi-tekkelise deliiriumi esinemissagedus vähemalt 258

Põhitegevused on seotud meetmestiku tõlkimise ja kohandamisega SA TÜK III astme intensiivravi osakondades kasutamiseks, personali koolitamisega ning meetmestiku kasutamise piloteerimisega.

Eeldatav mõju. ABCDEF meetmestiku kasutamine parandab patsientide elulemust ja vähendab korduvaid intensiivravi perioode, mille tulemusena vähenevad potentsiaalselt intensiivravi osakondade voodihõive, töökoormus ja kulutatud ressursid. See omakorda võimaldab haiglal kasutada vabu ressursse teiste aktuaalsete probleemide lahendamiseks. Eeldatavasti vähenevad patsientide vajadused tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna teenuste järele haiglast välja kirjutamise järgselt, mis omakorda säästab nii rahalisi ressursse kui lühendab haiglaväliste teenuste järjekordi. Intensiivravil viibinud patsientide ja nende lähedaste parem elukvaliteet mõjutab kaudselt kogu kogukonna tervist ja heaolu. Standardiseeritud meetmestiku kasutuselevõtt tagab patsientide käsitlemisel ühtse standardi, mis võimaldab koguda ja analüüsida inensiivravi osakondade tööga seotud andmeid, neid võrrelda ning kasutada edasisteks teadusuuringuteks.

Võtmesõnad: intensiivravi-tekkeline deliirium, ennetus, ABCDEF meetmestik

259

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

20%, mis omakorda parandab oluliselt patsiendi heaolu. Risk deliiriumi tekkeks väheneb, kui patsient on valuvaba, spontaanhingamisel (esimesel võimalusel, kui seisund seda lubab) ja sedeerimata või võimalikult minimaalselt sedeeritud ning füüsiliselt maksimaalselt aktiivne. Järgides meetmestiku juhiseid, kasutatakse vähem vahendeid ja ravimeid, kiireneb somaatilistest haigustest paranemine, mille tulemusena lüheneb haiglas viibitud aeg. Meetmestiku kasutamine kiirendab patsiendi naasmist tavaellu võimalikult kõrge elukvaliteediga.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

ADAPTATION OF THE ABCDEF BUNDLE FOR THE PREVENTION OF INTENSIVE CARE DELIRIUM IN LEVEL III INTENSIVE CARE UNITS OF TARTU UNIVERSITY HOSPITAL Authors: Anete Hütt1,2, Janar Hiljurand1,2; Maarja Ämarik1 Supervisor: Reet Urban 1 2

Tartu University Hospital, project leader anete.hytt@gmail.com Foundation of Tartu Ambulance

Background. Delirium is defined as a disturbance of consciousness characterized by a sudden onset and changes in attention and cognition.

If this kind of condition appears in the intensive care unit, it is called intensive care unit (ICU) delirium. Worldwide studies show that ICUdelirium incidence is, depending on the specification of the department, up to 87%. The rates are found to be significantly higher in the ICU patients undergoing mechanical ventilation (64%) and in postoperative patients (51%). The negative effect associated with delirium affects the patients’ life quality and increases the length of ICU stay as well as the length of hospital stay and the treatment costs (up to 39%). Globally the most widely used strategy for the prevention of ICU-delirium is the standardized ABCDEF bundle (Assess and Manage Pain; Breathing Trials; Choice of Sedation; Delirium Management; Early Mobility and Exercise; Family Engagement and Empowerment). Efficiency studies of the bundle implementation have shown a strong link between both an increase in the in-hospital survival rates and in the number of delirium free days and the use of the ABCDEF bundle.

Aim. Aim of the development project is the systemically implemented ABCDEF bundle for the prevention of ICU-delirium in level III ICU-s at Tartu University Hospital by the year 2022.

260

Main activities are related to translation and adaption of the bundle, for it to be suitable for using in level III ICU-s at Tartu University Hospital, personnel training and piloting the bundle implementation.

Expected impact. Implementation of the ABCDEF bundle improves patients’ survival and decreases repetitive intensive care periods, potentially resulting in the decreased ICU bed occupancy, workload and resources expended in the ICU. This in turn allows the hospital to use free resources to solve other current problems. Patients’ needs for health and social care services after the discharge are expected to decrease, which in turn saves both financial resources and shortens the queues for non-hospital services. A better quality of life for patients in intensive care and for their relatives has an indirect impact on the health and well-being of the community as a whole. The implementation of the standardized strategy will ensure a common standard for the treatment of patients, which will allow the collection and analysis of data related to the work of intensive care units, their comparison and their use for further research.

Keywords: intensive care unit delirium, prevention, ABCDEF bundle

261

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

Expected outcomes. As the result of the systemic usage of the bundle, the incidence of ICU-delirium decreases at least 20%, which improves considerably the patients’ well-being. A risk for the occurrence of delirium will decrease, if the patient is pain free, breathing spontaneously (as soon as the condition allows), unsedated or minimally sedated and physically as active as possible. By following the bundle principles, less resources and medicines are used, the recovery from the somatic diseases is accelerated, which results in a shorter length of hospital stay. The bundle implementation accelerates the patients’ return to everyday life with the highest possible quality of life.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

PATSIENDIÕPETUSE TÕHUSTAMINE DIGIEKRAANIDE ABIL LÕUNA-EESTI HAIGLAS Autorid: Alice Venski1, Angela Siidra1, Hingi Uue1 Juhendaja: Jana Trolla 1

Lõuna-Eesti Haigla AS, projektijuht alicevenski@gmail.com

Tausta kirjeldus. Patsiendiohutus on tervishoiusüsteemi tähelepanu keskmes eelkõige teenuste kvaliteedi ja patsiendikesksuse saavutamiseks.

Patsiendikeskse teenuse osutamise eeldus on suhtumine patsienti kui partnerisse, kes ise tahab oma tervise ja heaoluga seonduvaga kursis olla ning vastutust võtta. Patsiendiõpetuse tähtsaim osa on patsiendi toimetuleku ja tervisega seotud käitumise mõjutamine, eesmärgiga edendada tema teadmisi ja oskuseid tervise säilitamiseks ning terviseprobleemide lahendamiseks. Põhjuseid, miks patsiendid ei ole piisavalt teadlikud ja informeeritud on mitmeid, kuid peamised on tervishoiutöötajate ebapiisav aeg patsiendiga tegelemisel ning verbaalselt edastatud segane ja patsiendile arusaamatu info. Järeldatud on, et kiirustades antud informatsioon ununeb kiiresti ja võib pooltel juhtudel patsiendile valesti meelde jääda (Cicirello, S. jt 2013*). Ambulatoorset teenust saavate patsientide hinnangul on õpetamise efektiivseimaks meetodiks visualiseeritud animatsioonide ja õppefilmide näitamine ootesaalides. Pilkupüüdvate digiekraanide abil on võimalik edastada nii sõnalist kui pildilist informatsiooni ning seda lähtuvalt sihtrühmast vastavalt vajadusele muuta.

Eesmärk on vähendada patsiendiohujuhtumite arvu 10% võrra 2022. aastaks ambulatoorsetes ootesaalides näidatavate õppevideode abil.

Oodatavad tulemused. Patsiendiõpetus on otseselt seotud patsiendiohutusega. Projekti tulemusena väheneb Lõuna-Eesti Haiglas patsientidel ohujuhtumite arv 10% aastaks 2022. Tervishoiuasutuses on ära kasutatud iga ajahetk, kus inimesele on võimalik edastada otsest infor262

Põhitegevused on seotud patsiendiinfo koondamisega lihtsasti arusaadavasse vormi, õppevideote/animatsioonide loomine ning loodud videode toomine digiekraanide vahendusel patsientideni. Lähtudes ambulatoorsete õdede arvamusest ja patsiendiküsitlusest tulemustest oli oluline koostada õppefilmid uuringuteks ettevalmistumise teemal, et vähendada ooteaja pikenemist tulenevalt ebapiisavast patsiendi ettevalmistusest nii gastroskoopia kui ka kolonoskoopia patsientidel. Lisaks on õed täheldanud vajadust laste palavikuravi õppefilmi järele. Üldharivad videod on patsientide jaoks olulised. Projekti meeskonna poolt on välja valitud teemad õppefilmi koostamiseks dementsus ja viirushaiguste ennetamine.

Eeldatav mõju. Hästi ettevalmistatud patsientidega vähenevad patsiendi ohujuhtumid. Õppevideote näitamisega saavutatakse patsientide parem informeeritus ja parem ettevalmistus uuringuteks ning üldine kõrgem tervisteadlikkus. Selle tulemusena paraneb koostöö patsiendi ja tervishoiutöötaja vahel ning väheneb ebaõnnestunud uuringute ja kordusuuringute arv. Efektiivse patsiendiõpetuse kaugmõju väljendub tervishoiuressursside kokkuhoius.

Võtmesõnad: patsiendiõpetus, patsiendiohutus, digilahendused *Ciciriello, S., Johnston, RV., Osborne, RH., Wicks, I., deKroo, T., Clerehan, R., O’Neill, C., Buchbinder, R. (2013). Multimedia educational interventions for consumers about prescribed and over-the-counter medications. Cochrane Database of Systematic Reviews, 4.

263

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

matsiooni, mis aitab kaasa tema tervise säilitamisele, paranemisele või turvalise uuringu läbiviimisele.

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

IMPROVING PATIENT EDUCATION THROUGH DIGITAL SCREENS IN SOUTH ESTONIAN HOSPITAL Authors: Alice Venski1, Angela Siidra1, Hingi Uue1 Supervisor: Jana Trolla 1 South-Estonian Hospital, project leader alicevenski@gmail.com Background. Patient safety has come to the healthcare system’s attention precisely because of the achievement of quality and patient-centered care. In order to provide a patient-centered service, the patient should be treated as a partner. The patient himself wants to be aware of his health and well-being. Patient education plays a very important role in influencing a patient’s coping and health-related behavior. Promoting patients’ knowledge and skills helps maintain their health and to solve health problems that may arise. There are many reasons why patients are not sufficiently informed – doctors/nurses do not have enough time to provide information at the visit, or verbal information can be confusing (Cicirello, S. et al. 2013). It has also been found that information is quickly forgotten and can be misunderstood in half of the cases (Cicirello, S. et al. 2013*). With the help of eye-catching digital screens, it is possible to convey both verbal and visual information and to change and adjust it according to the target group as needed. The effectiveness of the method has been proven by several studies.

Aim. The aim of the project is to ensure patient-centered care and to reduce the number of patient incidents at the South-Estonian Hospital 10% by the year of 2022 by showing educational films containing health information transmitted via digital screens in the waiting rooms of the outpatient clinic.

Expected results. Patient education is directly related to patient safety.

Providing information to patients in their own choosen way has made the South Estonian Hospital more patient-centered (survey results) and 264

Main activities. The main activities are related to gathering patient information in an easy-to-understand format, creating instructional videos / animations and bringing the created videos to patients via digital screens. Based on the opinion of the outpatient nurses and the results of the patient survey, it was important to make educational films on the preparation for the examinations in order to reduce the waiting time due to insufficient patient preparation in both gastroscopy and colonoscopy patients. In addition, the nurses have noticed the need for an educational film on the treatment of children’s fever. General education videos are important for patients. The project team has selected topics for the educational film of dementia and viral disease prevention.

Expected impact. With well-prepared patients, patient incidence is reduced. By showing instructional videos, patients will be better informed and better prepared for procedures, as well as a higher overall health awareness. As a result, cooperation between the patient and the healthcare professional is improved and the number of failed and repeat procedures is reduced.

Keywords: patient education, patient safety, digital solutions *Ciciriello, S., Johnston, RV., Osborne, RH., Wicks, I., deKroo, T., Clerehan, R., O’Neill, C., Buchbinder, R. (2013). Multimedia educational interventions for consumers about prescribed and over-the-counter medications. Cochrane Database of Systematic Reviews, 4.

265

Artiklid ja kokkuvõtted magistritöödest

reduce patient related incidences 10%. The health care institution has used every moment when it is possible to provide a person with direct information that contributes to maintaining, improving or conducting a safe procedure.

ARTIKLITE AUTORITE LOEND Arula, Terje, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-assistent Aruots, Maire, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-õpetaja Dobrjanski, Mari-Liis, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Hüneva, Birgit, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Kaldaru, Ege-Elizabeth, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kaup, Caris-Helena, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Koger, Susanna, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Koort, Signe, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduste magistriõppekava vilistlane Krit, Svetlana, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kukkes, Tiina, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Kurvits, Mihkel, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Kutman, Ave, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-assistent Laugamets, Andras, SA Tartu Kiirabi Lenk-Adusoo, Margit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Lepp, Maili, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduste magistriõppekava vilistlane Leppik, Kelly, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Lokk, Alar, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane 266

Lozano, Liis, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Luig, Raili, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Läänelaid, Siret, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Mahla, Marge, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor Maisla, Mari, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Meier, Jana, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-õpetaja Meitsar, Maritana, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Nikolaenko, Ekaterina, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Nugis, Marianne, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Osi, Elina, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Parm, Ülle, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Priimäe, Rainer, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Põder, Triin, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Rannala, Helena, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduste magistriõppekava vilistlane Reisberg, Kirkke, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Reissar, Laura Marleen, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava vilistlane Ruut, Anna-Liisa, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduste magistriõppekava vilistlane Salus, Marit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor Seerman, Sandra, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Sooväli, Eve-Merike, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Taimalu, Taimi, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-õpetaja

267

Tamm, Anna-Liisa, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent, füsioteraapia ja tervisekaitse osakonna juhataja Tamm, Brigita Eva, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Tarto, Triinu, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Treier, Johanna, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Urban, Reet, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Vaher, Ivi, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Vares, Katre, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava vilistlane Veesaar, Helilis, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Viigimaa, Margus, PhD, MD, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskus Vislapuu, Maarja, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane

268

Teaduskonverentsi teesid

Teaduskonverents „Terves kehas terve teadmine“ Science Conference “Healthy Body, Healthy Mind Full of Knowledge”

ETTEKANNETE TEESID CONFERENCE ABSTRACTS KONVERENTSI KORRALDUSKOMISJON / ORGANISING COMMITTEE Jaan Looga – korralduskomisjoni juht / Chair of Organising Committee Ulla Preeden Ülle Parm Eve-Merike Sooväli Ivika Lehtsalu Gerit Dreyersdorff Merlis Karja-Kännaste Jaanika Niinepuu Danel Jantra Andres Neemela Margit Raid – konverentsi moderaator / Conference Moderator Rein Jõesaar – ülekandetehnika / Technical Assistant

269

Teaduskonverentsi teesid

ÕE PÕHIÕPPE ÜLIÕPILASTE HINNANG FARMAKOLOOGIA JA RAVIMITE MANUSTAMISE ÕPPELE KLIINILISEL ÕPPEPRAKTIKAL KOLME BALTI RIIGI KOLMES KÕRGKOOLIS Marit Kiljako1, Ireen Bruus1, Margit Lenk-Adusoo1 1

Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus. Õendusüliõpilased kogevad kliinilisel õppepraktikal farmakoloogia ja ravimite manustamise õppimisel märkimisväärseid raskusi.

Samas aga on kliiniline õppepraktika õendusõppes äärmiselt tähtis, sest farmakoloogia ja ravimite manustamise pädevuse saavutamiseks on vajalik individuaalselt juhendatud kliiniline kogemus reaalsete ravimitega reaalelu situatsioonides.

Eesmärk oli kirjeldada kolme Balti riigi kolme kõrgkooli õe põhiõppe õppekava III kursuse üliõpilaste hinnangut farmakoloogia ja ravimite manustamise õppele kliinilisel õppepraktikal.

Meetodid. Andmed koguti septembris 2019 Soomes valideeritud Medication Competence and Associated Factors kolmeosalise veebipõhise küsimustiku ühe alaosaga: Clinical Learning Environments in Learning Medication Management. Uurimistöö valim oli mittetõenäosuslik eesmärgipärane, valimisse kuulus kolme Balti riigi kolme kõrgkooli 110 III kursuse õendusüliõpilast, kes andmete kogumise ajaks olid läbinud ühe kolmandiku õppepraktikast. Andmete analüüsimisel käsitleti küsimustikku ühedimensioonilisena. Andmeid analüüsiti statistikatarkvaraga R-Studio.

Tulemused. Peaaegu kolmveerand (73,6%) üliõpilastest leidsid, et praktika jooksul said nad rakendada teadmisi ravimitest, kuid samas vaid veidi üle kolmandiku (35,4%) üliõpilastest said piisavalt võimalusi harjutada ravimite käitlemist ja manustamist. Peaaegu üks kolmandik (30,3%) uuri270

Järeldused. Farmakoloogia ja ravimite manustamise õppele kliinilisel praktikal tuleks senisest rohkem tähelepanu pöörata. Praegusest enam tuleks võimaldada ravimite käitlemise ja manustamise harjutamist, arvestades sealjuures üliõpilaste käesoleva haridustaseme ning sellele vastava pädevusega. Ühtlasi peaks üliõpilane alati ravimeid manustama nii, et juhendaja teda samal ajal piisavalt juhendab. Kliinilise praktika juhendaja roll on õppeprotsessis väga tähtis, mistõttu tuleb soodustada üliõpilase ja juhendaja vahelise hea suhte teket. Kõrgkoolid peaksid senisest enam panustama teooria- ja praktikaõppe ühtimisse.

Võtmesõnad: õendusüliõpilased, kliiniline õppepraktika, farmakoloogia, ravimite manustamine

271

Teaduskonverentsi teesid

tavatest arvasid, et õppepraktikal oodati suuremat ravimite pädevust olemasolevast ning koguni 74,5% märkis, et nad täitsid õppepraktikal liiga palju ravimitega seotud tööülesandeid piisava juhendamiseta. Üle poole üliõpilastest (52,7%) leidsid, et kliinilise praktika juhendaja suhtus positiivselt ravimite alasesse juhendamisse. Samas kõigest 47,2% üliõpilastest said kliinilise praktika juhendajalt tagasisidet ravimipädevuse arengu kohta. 81% üliõpilastest leidsid, et kliinilise praktikabaasi juhendajatel on tähtis roll ravimite alaste teadmiste omandamisel ning 74,5% üliõpilastest arvasid, et hea suhe juhendajaga on tõhustanud ravimite alast õpet kliinilisel praktikal. Veidi üle veerandi üliõpilastest (26,4%) leidsid, et kõrgkoolis õpitud ravimitega seotud teooriaõpe ja kliinilisel praktikal ravimitega seotud tegevused ühtivad hästi.

Teaduskonverentsi teesid

UNDERGRADUATE NURSING STUDENTS’ EVALUATION OF THEIR LEARNING OF PHARMACOLOGY AND MEDICATION MANAGEMENT IN CLINICAL PRACTICE IN THREE HIGHER EDUCATION INSTITUTIONSOF THREE BALTIC COUNTRIES Marit Kiljako1, Ireen Bruus1, Margit Lenk-Adusoo1 1

Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College

Introduction. Nursing students experience considerable difficulties while learning pharmacology and medication management in clinical practice.

At the same time, clinical practice is essential in nursing education as the evolvement of pharmacology and medication competence requires individually supervised real experience with medication in real situations.

Aim. The aim was to explore third year nursing students’ evaluation of their learning of pharmacology and medication management in clinical practice in three higher education institutions of three Baltic countries Methods. Data were collected in September 2019 with the questionnaire Clinical Learning Environments in Learning Medication Management that is a subscale of the web-based questionnaire Medication Competence and Associated Factors that has been validated in Finland. The sample of the study was non probability and purposive in nature. The study involved 110 third year nursing students in three higher education institutions of three Baltic countries. By the data collection period the students had completed one third of the total amount of their practical training. The one dimensional approach to the questionnaire was implemented in data analysis. Data analysis was performed by statistical software RStudio Results. About three thirds of students (73.6%) reported that they could apply their knowledge on pharmacology and medication care in 272

Conclusions. More attention should be paid to learning of pharmacology and medication management in clinical practice. Nursing students should be given more possibilities to practise medication management in clinical practice, considering their current educational level and the corresponding competence. At the same time, the student should always perform medication care under adequate supervision provided by the nurse mentor. The nurse mentor has a very important role in the learning process, therefore, it is necessary to facilitate the creation of a good relationship between the student and the nurse mentor. Higher education institutions should contribute more to the correspondence of theoretical education and practical training.

Keywords: nursing students, clinical practice, pharmacology, medication care

273

Teaduskonverentsi teesid

clinical practice, although at the same time only a bit more than one third (35.4%) had enough possibilities to practice medication management and administration. Approximately one third of subjects (30.3%) were of the opinion that they had been expected to have a better medication competence than they actually had, and as much as 74.5% reported that they had performed too many tasks in medication care without adequate supervision. More than a half of students (52.7%) noted that nurse mentors had a positive attitude towards student supervision in medication care. At the same time only 47.2% of students had received feedback from nurse mentors on their medication competence development. 81% of students were of the opinion that nurse mentors had an important role in how they learned medication care, and 74.5% of students reported that a good supervision relationship with the mentor enhanced their learning of medication care during the clinical practice period. A bit more than one fourth of students (26.4%) agreed that medication education acquired at school and medication care in clinical practice corresponded well.

Teaduskonverentsi teesid

EESTI KEELT KÕNELEVATE INIMESTE ANTIBIOOTIKUMIDE TARBIMISHARJUMUSED Inga Ploomipuu1, Helen Udras1, Mattis Vider1 1

Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus. Antibiootikume kasutatakse bakterite poolt põhjustatud infektsioonhaiguste ravimiseks. Esimene antibiootikum avastati Alexander Fleming’i poolt 1928. aastal. Antibiootikumide kasutuselevõtuga 1940. aastatel vähenes oluliselt suremus bakteriaalsetesse infektsioonhaigustesse, kuid antibiootikumide masstootmise ning laialdase tarbimisega on kaasnenud ravimiresistentsus (Kutsar 2015). ÜRO Peaassambleel tunnistati 2016. aastal, et antibiootikumiresistentsuse tõttu tuleks antibiootikumide kasutamist üheskoos korrigeerida.

Eesmärk oli selgitada eesti keelt kõnelevate inimeste antibiootikumide tarbimisharjumusi.

Meetod. Andmed koguti veebipõhise ankeediga Connect uuringukeskkonnas (nov 2019 – jaan 2020). Uuringusse kaasati 498 inimest. Andmete analüüsimiseks kasutati χ2-testi ja Crameri V-d.

Tulemused. Ligi pool vastanutest (n = 291) olid antibiootikume kasutanud rohkem kui viis korda elu jooksul ning neljandik vastanutest kuni viis korda elu jooksul. Viimase aasta jooksul kasutasid 205 inimest antibiootikume kokku 482 korral. Seitse vastanut ei olnud elu jooksul kordagi antibiootikume kasutanud. Enim tarvitati antibiootikume kuseteede põletiku, kurgupõletiku ja kopsupõletiku korral, kokku kasutati neid 24 erineva diagnoosi tõttu. Võrreldes meestega olid naised viimase aasta jooksul tarvitanud rohkem antibiootikume (p = 0,001) ning naised olid antibiootikume tarvitanud rohkem kui viis korda elu jooksul (p = 0,001). Tervishoiualase haridusega inimesed olid tarbinud viimase aasta 274

Järeldused. Antibiootikumide tarbimist mõjutavad sugu, haridustase ning tervishoiualase hariduse olemasolu. Kõige sagedamini on antibiootikume tarbitud kuseteede põletiku, kurgupõletiku ja kopsupõletiku raviks.

Uuringus osalenud vaktsiinivastase suhtumisega inimesed on sagedamini antibiootikumide tarbimise vastu kui vaktsiine pooldavad inimesed.

Võtmesõnad: antibiootikumid, antibiootikumide tarbimisharjumus

275

Teaduskonverentsi teesid

jooksul antibiootikume vähem kui tervishoiualase hariduseta inimesed (p < 0,000), kuid kõrgharidusega inimesed sagedamini kui teised (p = 0,048). Vastanute vanus ja sissetulek antibiootikumide tarbimist ei mõjutanud. Enamik vastanutest olid saanud antibiootikumid tänu arsti retseptile. Esines ka neid, kellel oli antibiootikume jäänud alles eelmisest ravikuurist, kes olid ravimi saanud retseptita apteegist, retseptita välismaalt või pereliikmelt või tuttavalt. 23,3% vastanutest ei olnud antibiootikume välja ostnud ning 24,3% vastanutele oli perearst kirjutanud retsepti ilma, et oleks haiget näinud. Naised olid perearsti nägemata saanud retsepti oluliselt sagedamini kui mehed (85,1% vs. 14,9%; p = 0,025). 29,9% vastanutest ei olnud kunagi võetud proovi haigustekitaja määramiseks. Inimesed, kes olid antibiootikumide kasutamise vastu, olid sagedamini ka vaktsineerimise vastu (p < 0,000).

Teaduskonverentsi teesid

ANTIBIOTICS USAGE HABITS OF ESTONIAN SPEAKING PEOPLE Inga Ploomipuu1, Helen Udras1, Mattis Vider1 Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College 1

Introduction. Antibiotics are used for treating bacterial infections. The first antibiotic was discovered by Alexander Fleming in 1928. With the use of antibiotics since 1940s, the mortality rate from infectious diseases has decreased significantly, however with the massive use and production of antibiotics, new threats like antibiotic resistance have emerged.

Aim. The aim was to examine antibiotics consumption habits of Estonian-speaking people.

Method. Data were collected in the Connect environment (Nov 2019 – Jan 2020), using a web-based questionnaire. There were 498 respondents included in the study. The χ2-test and the Cramer’s V were used for statistical analysis.

Results. Almost half of the respondents (n = 291) had used antibiotics more than five times, and about one fourth of the respondents up to five times during their lifetime. 205 persons used antibiotics on 482 cases during the previous year. Seven respondents had never used antibiotics.

The antibiotics were used mostly for treating urinary tract infections, throat infections and pulmonary infections. 24 diagnoses were mentioned altogether. Females had used more antibiotics during previous year (p = 0.001) and also more females had used antibiotics more than five times during lifetime (p = 0.001) compared to male respondents. Respondents with healthcare related education had used less antibiotics during previous year than the others (p < 0.000), but the respondent group with a 276

Conclusions. The usage of antibiotics is influenced by gender, education level and health care education. The antibiotics are used mostly for treating urinary tract infections, throat infections and pulmonary infections.

The respondents who are against vaccines tend to be against antibiotics as well compared to the respondents who are pro vaccines.

Keywords: antibiotics, antibiotics use

277

Teaduskonverentsi teesid

higher education level had used more antibiotics compared to the others (p = 0.048). Respondents’ age or income did not affect the use of antibiotics. Most respondents had acquired antibiotics by prescription, but there were people who had antibiotics left over from previous prescriptions, who had acquired these from the pharmacy without a prescription, from abroad or from friends and family. 23.3% of respondents had not used the prescribed antibiotics and 24.3% of respondents had a prescription without seeing the GP. Female respondents had received the prescription without a visit to the GP more often compared to male respondents (85.1% vs. 14.9%; p = 0.025). 29.9% had never had a sample taken for laboratory analysis to determine the bacteria. Four respondents were against vaccinations, and they were also against antibiotics use. 54.3% of respondents were not against vaccines, and 38.5% were not against some vaccines. 23.8% of respondents were not against antibiotics use, and 73.5% thought that some antibiotics are necessary. The respondents who were against vaccines tended to be against antibiotics as well (p < 0.000).

Teaduskonverentsi teesid

KOERALE LUGEMISE MÕJU LAPSE LUGEMISOSKUSELE, -HUVILE JA ENESEKINDLUSELE Ewa Roots1 (Urd) 1

Radiograafia ja bioanalüütika osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus. Lugemisoskus on oluline akadeemilise edu komponent.

Erinevad uuringud on näidanud, et loomade kaasamine lugema õppimisel on osutunud edukaks. Samas pole täpselt teada, kui usaldusväärsed on tõendid seda tüüpi sekkumiste mõju kohta. Paljud loomade mõju hindavad uuringud ei ole kasutanud kontrollrühma, et uurida sekkumise mõju.

Eesmärk oli hinnata ja võrrelda sekkumise mõju lapse lugemisoskusele ja -huvile ning enesekindlusele, võrreldes omavahel kolme gruppi: lapsed, kes loevad koerale; lapsed, kes loevad inimesele; lapsed, kes sekkumisprogrammis ei osale.

Meetodid. Uuritavateks olid 53 põhikooli esimeste klasside õpilast, neist 21 poissi ja 32 tüdrukut. Sekkumisprogramm koosnes kümnest lugemisseansist, mis toimusid kaks korda nädalas ajavahemikul 13.0121.02.2020. Katsegruppidesse kuuluvad õpilased said väikestes gruppides lugemist harjutada koerale või inimesele ette lugedes. Õpilaste lugemismotivatsiooni, enesekindlust ja lugemisoskust (lugemiskiirus, vigade arv, arusaamine) mõõdeti vahetult enne ja pärast sekkumist. Andmeanalüüsiks kasutati statistikaprogrammi RStudio (versioon 1.1.463).

Sekkumisejärgseid erinevusi rühmade vahel hinnati Mann-Whitney U testi ja rühmasiseselt Wilcoxoni testi abil.

Tulemused. Õpilastel, kes lugesid ette koerale, paranes sekkumise järgselt lugemistäpsus, nad tegid lugedes võrreldes inimesele lugejate grupi lastega oluliselt vähem vigu. Võrreldes katsegruppide enesekohaseid hinnanguid oli sekkumise järgselt koerale lugenud õpilaste lugemine 278

Järeldused. Koera kaasamisel algklasside laste lugema õppimise toetajana on võimalik positiivne mõju. Lugemise harjutamisel koos koeraga võib olla suurem mõju laste lugemisoskuste paranemisele kui inimesele ettelugemisel ning koerale lugemine aitab kaasa lugemishinnangu, -huvi ja enesekindluse tõusule.

Võtmesõnad: lugemiskoer, koera kaasav lugemisprogramm, lugemisoskused, lugemismotivatsioon

279

Teaduskonverentsi teesid

muutunud kergemaks kui inimesele lugejatel. Õpetajate hinnangul parandas sekkumine oluliselt laste lugemisoskuseid. Koerale lugejate klassi õpetaja hinnangul olid peale sekkumist oluliselt kõrgemad nii laste lugemisoskus kui ka lugemishuvi, võrreldes nii inimesele lugejate kui ka kontrollgrupi õpetaja hinnangutega.

Teaduskonverentsi teesid

THE IMPACT OF A DOG ASSISTED READING PROGRAM ON CHILDREN´S READING SKILLS, INTEREST IN READING AND SELF-CONFIDENCE Ewa Roots1 (Urd) Radiography and Biomedical Laboratory Science Department, Tartu Health Care College 1

Introduction. Reading skills are an important component of academic success. Different research programs have demonstrated that animal assistance in learning to read has proven successful. At the same time the trustworthiness of that assistance is inaccurate. Many studies on the impact of animals have not used a control group to examine the impact of assistance.

Aim. The aim of the research has been to assess and compare the impact on the child’s reading skills and interest as well as the child’s self-confidence by comparing three groups: children reading to a dog, children reading to a person and children not participating in the assistance program.

Methods. The subjects of the research were 53 first-grade primary school students, 21 boys and 32 girls. The assistance program consisted of ten reading seances twice a week between 13.01-21.02.2020. Test group students could practice reading to a dog or a person in small groups. Their motivation to read, self-confidence and reading skills (reading speed, number of mistakes, understanding) were measured before and after the assistance. The statistical program R Studio (version 1.1.463) was used for data analysis. Post-intervention differences between groups were assessed using the Mann-Whitney U test and the Wilcoxon test.

Results. Testing after intervention showed significant improvement of reading accuracy of the children who had read to a dog compared to the 280

Conclusions. It can be stated that practicing reading together with a dog can have a greater impact on the improvement of children’s reading skills than reading to a person and that reading to a dog contributes to the rise of a student’s appraisal of reading, interest in reading and self-confidence.

Keywords: reading dog, dog assisted reading ted reading program, reading skills, reading motivation

281

Teaduskonverentsi teesid

reading accuracy of the children who had read to a person. Comparison between the self-assessments of the test groups reveals that after assistance reading had become easier for the students reading to a dog than for the students reading to a person. According to the estimation of the teachers of the groups, after the intervention the students’ reading skills and interest who had read to a dog were significantly higher, compared to the students who had read to a person and to the control group.

Teaduskonverentsi teesid

RADIOLOOGIATEHNIKUTE TÖÖMOTIVATSIOONI MÕJUTEGURID Tiina Kukkes1, Katre Vares1, Laura Marleen Reissar1 1

Radiograafia ja bioanalüütika osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus. 2009. a viidi radioloogiatehnikute seas läbi töömotivatsiooni mõjutegurite uuring. 2019. a tunnetati vajadust sama uuringut korrata, kuna 10 aastaga oli muutunud radioloogiatehnikute haridustase ja sooline koosseis, samuti oli muudetud töökorraldust. Kõik mainitud muutused võivad kaasa tuua muutusi töömotivatsiooni mõjutegurite osas.

Eesmärk oli selgitada radioloogiatehnikute töömotivatsiooni mõjutegureid.

Meetodid. Kvantitatiivse uurimistöö andmete kogumiseks (01.04.2019 – 14.04.2019) kasutati küsimustikku, mis sisaldas 33 töökeskkonnast, töötasust ja töö iseloomust tingitud motivatsiooni mõjutegurit. Vastajad hindasid mõjutegurite esinemissagedust oma töökohal 5-punktilise Likert skaala alusel (väga sageli, sageli, harva, väga harva, mitte kunagi), lisaks nimetasid nad viis kõige tähtsamat ja viis kõige ebaolulisemat mõjutegurit.

Tulemuste analüüsimisel ja seoste otsimisel kasutati SPSS programmi (versioon 23). Saadud tulemusi võrreldi 2009. a uuringu tulemustega.

Tulemused. Küsimustikule vastas 80-st radioloogiatehnikust 70 (vastanute määr 87,5%), sh 5 meest ja 65 naist. Väga sageli või sageli kogeti järgmisi töömotivatsiooni mõjutegureid: kindel töökoht (100%), regulaarne sissetulek (98,6%), sõbralikud töökaaslased (95,7%), tasuta tervisekontroll (97,1%) ja võimalus aidata patsiente (95,8%). Samas koges 75,7% vastanuist harva või väga harva ülemustepoolset tunnustust ja 7,1% ei kogenud seda kunagi. Harva või väga harva osalesid vastanud uurimistöös (75,8%), tundsid töötasu sõltuvust individuaalsest 282

Järeldused. 10 aasta jooksul ei ole toimunud muutusi radioloogiatehnikute poolt ebaolulisteks peetavates töömotivatsiooni mõjutegurites nagu osalemine uurimistöös ja ühisüritustes ning üliõpilaste juhendamine.

Samas on lisaks sõbralikele töökaaslastele ja heale palgale/materiaalsele kasule hakatud mõjutegurina väärtustama ülemustepoolset tunnustust ja kaasaegsete töökorras töövahendite olemasolu.

Võtmesõnad: töömotivatsioon, tööga rahulolu, radioloogiatehnik

283

Teaduskonverentsi teesid

pingutusest ja panusest (47,2%) või kogesid võimalust täita isiklikke eesmärke (57,1%).

Teaduskonverentsi teesid

FACTORS INFLUENCING WORK MOTIVATION AMONG RADIOGRAPHERS Tiina Kukkes1, Katre Vares1, Laura Marleen Reissar1 Radiography and Biomedical Laboratory Science Department , Tartu Health Care College 1

Introduction. In 2009 a motivation study was carried out among radiographers. The need to repeat the motivation study was caused by the changes in the educational level and gender composition of the radiography staff, as well as some changes in work organisation that might have an impact on the work motivation factors among radiographers.

Aim. The aim of the study was to explore the factors which influence the motivation of radiographers in their work.

Methods. It was a quantitative study which used for data collection (01.04.2019 – 14.04.2019) a questionnaire including a list of 33 motivation factors regarding the working environment, salary and rewards as well as the nature of work. The respondents evaluated how frequently they experience the listed motivation factors at their workplace using the 5-point Likert scale (very often, often, seldom, very seldom, never).

In addition, they identified the five most important and the five most unimportant motivation factors. The SPSS (version 23) was used for data analysis and identification of associations. The results were compared with the results of the previous study that was carried out in 2009.

Results. Out of 80 registered radiographers 70 (87.5%) responded to the questionnaire, including 5 male and 65 female respondents. The motivation factors experienced by the respondents very often or often involved permanent employment (100%), regular salary (98.6%), friendly colleagues (95.7%), free health control (97.1%) and an opportunity to help 284

Conclusions. Within ten years, the motivation factors considered as unimportant among radiographers like participation in research, supervision of students and participation in joint events had not changed.

In addition to friendly colleagues and a good salary radiographers are contributing more value to the acknowledgement by the administration and the availability of modern and functional equipment.

Keywords: work motivation, job satisfaction, dissatisfaction, radiographer

285

Teaduskonverentsi teesid

patients (95.8%). At the same time 75.7% of respondents experienced seldom or very seldom the acknowledgement by the administration, and 7.1% experienced it never; 75.8% of the respondents participated seldom or very seldom in research, felt that salary depended on their personal effort (47.2%) or had an opportunity to accomplish personal goals (57.1%).

Teaduskonverentsi teesid

EESTI MÄNGUTUBADE PUHTUS JA OHUTUS LASTEVANEMATE HINNANGUL Kristi Vahur1, Egle Silluta1 1

Füsioteraapia ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus. Viimastel aastakümnetel on järjest enam populaarsust kogunud mängutubade külastamine vabaaja veetmise või sünnipäeva pidamise eesmärgil. Ainuüksi Tartu linnas on üle kümne mängutoa/mängumaa. Võrreldes lasteaedade ja lastehoidudega puuduvad mängutubadele õigusaktidest tulenevad tervisekaitse nõuded.

Eesmärk oli selgitada Eesti mängutubade hügieenitingimusi ja ohutust lastevanemate hinnangul.

Meetodid. Uuritavateks olid lapsevanemad, kelle lapsed külastasid mängutubasid ning uurimisobjektideks mängumaad. Andmete kogumiseks kasutatati ankeetküsitlust, mis viidi läbi Google doc. keskkonnas, uuringulinki jagati sotsiaalmeedia vahendusel Facebook, Perekooli foorumis ning lapsehoiu teemalistes Facebooki gruppides. Küsimustikule sai vastata ajavahemikus 22.02.201–31.03.2019, saadud andmed kanti edasi tabeltöötlusprogrammi Microsoft Excel 2010, kus vastused kodeeriti numbriliseks ning kanti statistikapaketti SPSS, andmete statistiliseks analüüsiks kasutati Crameri-V testi.

Tulemused. Küsimustikule vastas 169 inimest vanuses 17–53 eluaastat. Vastajatel oli mängutubasid külastavaid lapsi kokku 284 ja nende mediaanvanus oli 5 (kvartiilhaare 3–8) eluaastat. Enamikule vastajatest (80,5%) ei olnud sisekorraeeskirju tutvustatud, kuid need olid olemas seina peal nähtaval kohal. Võrreldes teiste vanusgruppidega oli 13–18 aastaste grupile sisekorraeeskirju sagedamini tutvustatud (Crameri-V = 0,301; p = 0,002). Vastajatest 29,6% olid täheldanud olukorda, kus 286

Järeldused. Üldjuhul on mängutubades sisekorraeeskirjad nähtaval kohal, kuid enamasti neid suuliselt ei tutvustada. Alla poolte vastajatest on märganud, et mängutoa töötaja juhib tähelepanu mõnele sisekorrareeglile.

Ligikaudu üks kolmandik vastajatest on märganud, et mängutoa töötaja sekkub laste tegevusse, kutsub neid korrale või tuleb appi probleeme lahendama. Peamiselt on vanemad mängutubades märganud katkisi mänguasju ning atraktsioone. Alla poole vastajatest toovad välja määrdunud vaiba, mänguasjad ning põranda. Mängutubade külastamisega seostavad terviseprobleeme alla poole vastajatest. Haigused, mille esinemist seostati mängutubades käimisega, olid peamiselt ülemiste hingamisteede viirused ja kõhuviirused. Traumasid ja vigastusi on saanud mängutubades ligikaudu ühe neljandiku vastajate lapsed.

Võtmesõnad: mängutoad, hügieenitingimused, laste ohutus

287

Teaduskonverentsi teesid

mängumaa töötaja oli pidanud sekkuma laste tegevusse. Sellisteks olukordadeks olid olnud laste omavaheline tüli, liiga palju lapsi korraga batuudil jne. Üle poole vastanutest (67,8%) olid näinud mängutubades katkiseid mänguasju ning ligi pooled (43,6%, 42,3%) purunenud atraktsioone ja määrdunud vaipa. Lastel esinevaid tervisehäired seostasid mängutubade külastusega 36,1% vastanutest ning 26% tõid välja vigastused ja trauma.

Terviseprobleemidena nimetati hingamisteede haigused (n = 29), kõhuviirused (n = 19) ja muud täpsemalt määratlemata viirushaigused (n = 9).

Pooltel juhtudel (51,1%) oli trauma põhjuseks kokkupõrked teiste lastega.

Ligi kolmveerand (72,2%) vastajatest olid pigem rahul mängutubadega ning 69,2% tõid välja, et mängumaa töötajad olid enamasti sõbralikud ja abivalmid.

Teaduskonverentsi teesid

THE HYGIENE AND SAFETY OF ESTONIAN PLAYROOMS AS ASSESSED BY PARENTS Kristi Vahur1, Egle Silluta1 Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Health Care College 1

Introduction. Playrooms have been gaining popularity amongst parents and children in recent decades, both as places of leisure for children and for throwing birthday parties. Only in Tartu there are over ten playrooms but unlike nursery schools and day-care centres, health protection regulations do not apply to playrooms.

Aim. The aim of the study was to determine the hygiene and safety conditions of Estonian playrooms as assessed by parents.

Methods. A questionnaire was used for data collection (Febr 22, 2019 – March 31, 2019) and distributed via Google.doc, childcare-themed Facebook groups and other social media networks. Data was transferred to SPSS and the Cramer`s-V test was used.

Results. The questionnaire was completed by 169 people around Estonia.

According to parents there were 284 children visiting the playrooms, the children’s median age was 5 (the quartile range 3–8) years. The majority of respondents (80.5%) had not been introduced to the internal rules, but these were in a visible place on the wall. Compared to other age groups, the 13–18 age group was more often introduced to the internal rules (Cramer`s-V = 0,301; p = 0,002). 29.6% of the respondents noticed a situation where an employee of the playground had to intervene in children’s activities. Main reasons were a quarrel between the children, too many children on a trampoline and children climbing in forbidden places. More than half of the respondents (67.8%) had seen broken toys 288

Conclusions. Most of the respondents said that the internal rules were visible in the playrooms, but mostly they had not been presented orally.

Less than half of the respondents had noticed that the employee of the playroom drew attention to some internal rules. About one third of the respondents had noticed that the playroom worker interfered with the children’s activities, called them to order or came to the aid of problems.

Parents mainly noticed broken toys and attractions in the playrooms. Less than half of the respondents brought out the dirty carpets, toys, and the floor. Less than half of the respondents associated health problems with their visits to the playrooms, about one quarter of the children had been injured in the playrooms.

Keywords: playrooms, hygiene, children safety

289

Teaduskonverentsi teesid

in the playrooms, nearly half (43.6%, 42.3%) reported broken attractions and a dirty carpet. Children`s health problems were associated with visits to the playrooms by 36.1% of respondents, 26% cited injuries and traumas. The illnesses associated with the playrooms were mainly upper respiratory tract infections. Most injuries and traumas were caused by the child falling over or running into another child. At the same time, almost three quarters (72.2%) of the respondents were rather satisfied with the playrooms, and 69.2% pointed out that the employees of the playground were mostly friendly and helpful.

Teaduskonverentsi teesid

KORDUVKASUTATAVATE JOOGIPUDELITE MIKROBIOLOOGILINE KVALITEET Helen Udras1, Kristi Vahur1, Käroli Tori1 1

Füsioteraapi ja terviskaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus. Eestis on tsentraalne kraanivesi enamasti väga hea kvaliteediga ning seetõttu on kraanivee kasutamine joogiveena igati mõistlik.

Paljud inimesed kasutavad joogivee kaasavõtmiseks korduvkasutatavaid pudeleid, uuringuid korduvkasutatavas pudelis seisnud vee mikrobioloogilise kvaliteedi kohta pole Eestis varem tehtud.

Eesmärk oli selgitada korduvkasutatavates pudelites seisnud joogivee mikrobioloogilist kvaliteeti ning selle seost hügieeni ja kasutamisharjumustega Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste näitel.

Meetodid. Uuringus osales 31 korduvkasutatavat joogivee pudelit ning nende omanikku. Andmete kogumiseks kasutati pudelite mikrobioloogilist analüüsi ning pudelikasutajate anketeerimist. Mikrobioloogilise kvaliteedi hindamisel tugineti Eesti Vabariigis kehtivatele joogivee normidele.

Tulemused. Mikroobide üldarv ületas kõigis uuritud pudelites lubatud piirsisalduse. Korduvkasutatavate pudelite joogivete mikroobide üldarv 22ºC juures kasvatamisel varieerus 1,2 x 103 cfu/ml kuni 6,3 x 104 cfu/ml.

Mikroobide üldarv 37ºC juures jäi vahemikku 80 PMÜ/ml kuni 5,8 x 104 PMÜ/ml. Enterokokkide, E.coli, coli-laadsete ja Pseudomonas aeruginosa arvukust analüüsiti filtratsioonimeetodil 100 ml vees: coli-laadseid leiti 51,6% ja enterokokke 9,7% uuritud pudelitest. Filtratsioonimeetodil E. coli’t ega Pseudomonas aeruginosa’t ei leitud. Uhteproovidega uuriti E.coli, coli-laadsete, Pseudomonas aeruginosa ja Staphylococcus aureus’e esinemist pudelisuude sisepoolel ning tuvastati Pseudomonas aeruginosa ühes ja

290

Järeldused. Kuigi valim oli statistiliselt oluliste järelduste tegemiseks väike, viitasid töö tulemused järgnevatele võimalikele vee mikrobioloogilist kvaliteeti mõjutavatele teguritele: keskmine mikroobide üldarv on suurem plastpudelite joogivees, eelnevalt mahla ja spordi-/energiajooki sisaldanud pudelites, pesukäsna või -harjaga puhastatud pudelites ning pudelites, kus joogivesi on kauem seisnud.

Võtmesõnad: joogivesi, joogivee mikrobioloogiline kvaliteet, vee mikrobioloogia, korduvkasutatav pudel, veepudel

291

Teaduskonverentsi teesid

Staphylococcus aureus 11 pudeli suu sisepinnal, coli-laadseid ning E.coli’t uhteproovidest ei leitud.

Teaduskonverentsi teesid

MICROBIOLOGICAL QUALITY OF REUSABLE DRINKING BOTTLES Helen Udras1, Kristi Vahur1, Käroli Tori1 Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College 1

Introduction. In Estonia, the public tap water is generally of very good quality and due to that consuming tap water for drinking is fairly reasonable. Many people use reusable bottles for taking drinking water with them; however, no studies of the microbiological quality of water in reusable bottles have been carried out in Estonia before.

Aim. The aim of the research study was to find out the microbiological quality of drinking water in reusable bottles and its connection to hygiene and the usage habits on the example of students of Tartu Health Care College.

Methods. The study involved 31 reusable drinking water bottles and their owners. The data was collected using microbiological analysis of reusable water bottles and the questionnaire to the users of water bottle.

Results. The study revealed that the total number of microbes in the water of all the examined bottles exceeded the maximum permitted level.

The total number of microbes at 22ºC varied from 1.2 x 103 cfu/ml to 6.3 x 104 cfu/ml. The total number of microbes at 37ºC ranged from 80 cfu/ml to 5.8 x 104 cfu/ml. The numbers of enterococci, Escherichia coli, coliforms and Pseudomonas aeruginosa were analyzed with the filtration method in 100 ml of water: coliforms were found in 51.6% and enterococci in 9.7% of the bottles; E.coli and Pseudomonas aeruginosa were not detected.

The bottle mouths were swabbed from inside for the presence of Escherichia coli, coliforms, Pseudomonas aeruginosa, and Staphylococcus aureus: 292

Conclusions. The microbiological quality of drinking water in a reusable bottle is influenced by the user’s hygiene and habits. Although the sample is too small for making statistically relevant deductions, the results referred to the possible factors that influence the microbiological quality as follows: the average overall number of microbes is bigger in the drinking waters in plastic bottles, in the bottles which had contained juice and sports/energy drinks before, in the bottles washed with kitchen sponges or brushes and in the bottles, where the drinking water has been maintained for a longer time.

Keywords: drinking water, microbiological quality of drinking water, water microbiology, reusable bottle

293

Teaduskonverentsi teesid

Pseudomonas aeruginosa was detected in 1 and Staphylococcus aureus in 11 bottles. Coliforms incl. E.coli were not detected from the swab samples.

Teaduskonverentsi teesid

ÜLE 45-AASTASTE MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE TERVISEGA SEOTUD ASPEKTID Ülle Parm1, Margus Viigimaa2, Andras Laugamets3, Taimi Taimalu4, Maire Aruots4, Anna-Liisa Tamm1 Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool Kardioloogiakeskus, Põhja-Eesti Regionaalhaigla 3 SA Tartu Kiirabi 4 Kutseõppe osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 1

2

Sissejuhatus. Regulaarne kehaline aktiivsus on tervisliku eluviisi oluline osa. Maratonid on muutunud aina populaarsemaks, kuid tegemist on siiski ekstreemse pingutusega, mis võib põhjustada erinevaid terviseprobleeme ning täheldatud on ka surmajuhtumeid. Riskigrupiks on eelkõige ebapiisava ettevalmistusega ja üle 45-aastased mehed.

Eesmärk oli selgitada ≥45-aastaste mitteprofessionaalsete mees-maratoonarite tervisega seotud aspekte.

Meetodid. Uuringusse (veebruar – oktoober 2019) kaasati 136 ≥ 45-aastast Tartu Maratoni Kuubiku etapile registreerunud mittepofessionaalset mees-maratoonarit. Uuringus kasutati ankeete, kehakoostise, vererõhu ja pulsi määramist nii rahuolekus kui peale maratoni taastumise ajal.

Tulemuste analüüsimisel kasutati kirjeldavat statistikat, t-testi, MannWhitney või χ2 testi ja Pearsoni korrelatsiooni.

Tulemused. Uuritavate (suusamaraton n = 81; rattamaraton n = 29, jooksumaraton n = 26; keskmine vanus 51,7 ±7,1a) varem maratonidel osalemise mediaan oli 35 (kvartiilid 17,5 – 66) ja seal läbitud kilomeetrite mediaan 2111.5 (kvartiilid 920 – 4565). Enne maratoni treenisiti keskmiselt 4.8 ±4.2 korda ja 7.2 ±7.8 tundi nädalas. Mingi krooniline haigus oli varem diagnoositud 36%-l. Kõik maratoonarid olid omnivoorid ja 294

Järeldused. Vaatamata krooniliste haiguste esinemisele osaletakse maratonidel. Kui maratoniks ettevalmistus oli piisav, siis taastumine peale maratoni mõneti murettekitav. Seega ei ole ilmselt maraton enesetõestuse kohaks igale ≥45-aastasele mehele.

Võtmesõnad: mitteprofessionaalne maratoonar, kehakoostis, vererõhk, toitumine

295

Teaduskonverentsi teesid

76,4% järgis toitumise igapäevast regulaarsust, eelistati süsivesikuterikast menüüd. Vaatamata kehalisele aktiivsusele olid 35% ülekaalulised ja 7% rasvunud. Maratoonarite üldine organismi vedeliku tase oli normile vastav ja sarnane. Maratoni eelselt täheldati vedeliku ületarbimist, kuid maratoni ajal vastas see soovitatule. Varem maratonidel osalemine (arv, läbitud km-d) ja maratoniks ettevalmistus (korrad, läbitud km-d) ei korreleerunud keha koostise ja vedeliku sisalduse parameetritega. Pulsi ja vererõhu taastumine peale maratoni ei olnud alati normikohane ja see ei olnud seotud maratoniks ettevalmistumisega. Jooksmine mõjutas enam pulssi ja rattasõit vererõhku. Esines positiivne korrelatsioon pulsi taastumise ja varem läbitud maratonide arvu (r = 0,193; p = 0,024) ning negatiivne korrelatsioon vererõhu taastumise ja vanuse (r = -0,197; p = 0,02) vahel.

Teaduskonverentsi teesid

HEALTH OF NON-PROFESSIONAL MALE MARATHONERS (≥45 YR) Ülle Parm1, Margus Viigimaa2, Andras Laugamets3, Taimi Taimalu4, Maire Aruots4, Anna-Liisa Tamm1 Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College 2 Cardiologogy Centre, North Estonia Medical Centre 3 Foundation of Tartu Ambulance 4 Vocational Education Department, Tartu Health Care College 1

Introduction. Physical activity has positive impact on health and the participation in marathons has increased in popularity. Moreover, this kind of sport requires extreme endurance, which can cause different health problems, even death. Participants without sufficient preparation and ≥45-year-old men belong to the risk group.

Aim. The aim was to assess the health of non-professional ≥45-year-old male marathoners.

Methods. Altogether 136 ≥45 yr. non-professional male subjects were recruited among the participants of Tartu Marathon Cube. A questionnaire; measure of body composition (BC); blood pressure (BP) and heart rate results before and after finishing were used. Descriptive data, the t-test, the Mann-Whitney or the χ2 test and the Pearson’s correlation were applied.

Results. The median of participants (skiing n = 81, cycling n = 29, running n = 26; mean age 51.7 ±7.1y) who had previously attended marathons was 35 (IQR 17.5 – 66) with transited km 2111.5 (IQR 920 – 4565). Prior to the marathon they trained 4.8 ±4.2 times and 7.2 ±7.8 hours per week.

36% of participants suffered from chronic diseases. All marathoners were 296

Conclusions. The preparation for the marathon was mainly sufficient, but recovery after the marathon was worrisome. So, the marathon is not the place for ≥45-year-old males to overcome themselves. Chronic diseases did not influence the participation in the marathon.

Keywords: non-professional marathoner, body composition, blood pressure, nutrition

297

Teaduskonverentsi teesid

omnivores and 76.4% monitored their daily eating regularity. Carbohydrate-rich diet was preferred, and 35% were overweight and 7% obese. The total body water content (TBWC) was similar in all the participants. Premarathon fluid over-consumption emerged, but during the marathon it was reasonable. There was no correlation between the number and km-s transited in previous marathons or the preparation (time, km) for the marathon regarding the BC parameters and TBWC. The pulse and RR recovery after finishing was insufficient and was not associated with the marathon preparation. Running was the most burdensome to pulse, and cycling to BP. A positive correlation between the pulse recovery and previously transited marathons (r = 0.193; p = 0.024) and a negative correlation between the RR recovery and age (r = -0.197; p = 0.02) were found.

Teaduskonverentsi teesid

FÜSIOTERAPEUDI ÕPPEKAVA ÜLIÕPILASTE KEHALINE VÕIMEKUS Edward Juhkam1, Ivi Vaher1 1

Füsioteraapia ja tervisekaitse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus. Füsioterapeudi hea kehaline võimekus on lahutamatult seotud füsioterapeudi igapäevase tööga ning see peaks motiveerima ka patsiente.

Eesmärk oli selgitada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTKK) füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste tervisenäitajad ja kehalise võimekuse taset ning võrrelda tulemusi Kauno Kolegija of Applied Scienses (KKAS) füsioteraapiat õppivate esimese aasta üliõpilaste tervisenäitajate ja kehalise võimekuse tasemega.

Meetodid. Uuringus osales 22 TTKK ja 29 KKAS füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilast, kes alustasid õpinguid 2017 aasta sügisel. Üliõpilaste kehalist võimekust hinnati järgmiste testidega: kämbla dünamomeetria, toonekure test (Stork test), kätekõverdused eestoenglamangus (ACSM’s push up test), seljalihaste staatilise vastupidavuse test (Briering-Sorensen test), ülakeha tõsted selililamangus (ACSM’s curl up test), ettepainutus test (YMCA sit-and-teach test) ning Harvardi step-test.

Tulemused. TTKK uuritavate kehaline võimekus oli keskmisel ja keskmisest madalamal tasemel. Naissoost üliõpilaste ettepainduvus, selja sirutajate staatiline vastupidavus ning kõhu sirglihaste vastupidavus olid heal tasemel. Tasakaalu, kämbla isomeetrilise pigistusjõu, ülakeha lihasvastupidavuse ja kardiorespiratoorse võimekuse tulemused said hinnangu „halb“. Meessoost üliõpilaste kõhu sirglihase vastupidavus oli suurepärane. Ettepainduvus ja kardiorespiratoorne võimekus oli heal tasemel. Ülakeha lihasvastupidavus, kämbla isomeetriline pigistusjõud ja 298

Järeldused. 2017 aasta sügisel õpinguid alustanud TTKK esimese aasta füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline võimekus oli madal, mis võib mõjutada tulevikus nende tervist ja tööga toimetulekut.

Võtmesõnad: füsioteraapia üliõpilane, kehaline võimekus, tervis

299

Teaduskonverentsi teesid

selja sirutajate staatiline vastupidavus said hinnangu „rahuldav“. Tasakaal oli halb. Mõlema soo tervisenäitajad jäid normi piiridesse. KKAS mõlema soo üliõpilaste seljalihaste staatiline vastupidavus ja kardiorespiratoorne võimekus oli suurepärane. Ülejäänud kehalised võimed vastasid tasemele „hea“. Kauno Kolegija mõlema soo üliõpilaste kehaline võimekus oli TTKK mõlema soo üliõpilaste omast kõrgem. KKAS üliõpilaste KMI oli normi piires ning ei erinenud TTKK üliõpilaste omast, küll aga nende talje-puusa suhe oli TTKK üliõpilaste omast suurem ning ületas normi piiri, mis viitab suurenenud rasvumisele ja terviseriskile.

Teaduskonverentsi teesid

PHYSICAL FITNESS OF PHYSIOTHERAPY STUDENTS Edward Juhkam1, Ivi Vaher1 Physiotherapy and Environmental Health Depüartment, Tartu Health Care College 1

Introduction. One of the inevitable and crucial elements of a physiotherapist’s work, in addition to professional competence, is physical fitness.

Aim. The aim of the study was to evaluate and compare the levels of health and physical fitness of the first year physiotherapy programme students in Tartu Health Care College (THCC) and Kaunas College of Applied Sciences (KCAS).

Methods. The subjects were 20 and 29 physiotherapy students, who started their studies in the autumn of 2017, respectively. The students’ physical fitness has been assessed by the following tests: the hand grip test, the Stork test, the ACSM’s push up test, the Biering–Sorensen test, the ACSM’s curl up test, the YMCA sit– and– reach test, and the Harvard step–test.

Results. The physical fitness levels of THCC students were average and below the average in different categories. Only the endurance of the abdominal muscle of THCC male students was “excellent”. However, the health indicators (BMI and the waist-hip ratio) of both gender of THCC students remained within the normal range. In most tests, both male and female students from KCAS received a good grade and their average fitness level was better than in students from THCC. Despite the fact that BMI results of KCAS students remained within the normal range and did not differ from the THCC students’ result, their waist–hip ratio was higher. This may indicate an increased abdominal obesity and thereby a health risk.

300

Keywords: physiotherapy students, physical fitness, health

301

Teaduskonverentsi teesid

Conclusions. The fitness level of the first-year physiotherapy students of THCC, who started their studies in the autumn 2017 was not satisfactory that can negatively affect their future health and coping with future work.

Teaduskonverentsi teesid

PATSIENTIDE VÄGIVALDSE KÄITUMISEGA SEOTUD HOIAKUD EESTI PSÜHHIAATRIAKLIINIKUTE ÕENDUSPERSONALI HULGAS Margit Lenk-Adusoo1,2, Liina Haring2 Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool Kliinilise meditsiini instituut, Meditsiiniteaduste valdkond, Tartu Ülikool 1

2

Sissejuhatus. Statsionaarses psühhiaatrilises abis on üheks keerulisemaks väljakutseks toimetulek patsientide vägivaldse käitumisega. Rahvusvahelistest uurimustest avaldub, et võrreldes teiste psühhiaatriavaldkonna töötajatega kogeb just õenduspersonal enim patsiendi vägivalda.

Vägivalla vallandumine tekitab alati stressoorse olukorra nii töötajate, kaaspatsientide kui ka vägivaldselt käituva patsiendi enese jaoks. Patsiendi vägivallaga toimetuleku tõhustamiseks on oluline teada õenduspersonali hoiakuid vägivaldse käitumise vallandumisest ja juhtimise meetoditest. Leitud on, et õenduspersonali hoiakud patsiendi vägivalla suhtes mõjutavad otseselt ka sellele reageerimist ehk sekkumiste valikut, mida rakendatakse vägivallaga toimetulekuks.

Eesmärk oli kirjeldada ja analüüsida Eesti psühhiaatriakliinikutes töötavate õdede ja hooldajate hoiakuid seoses patsientide vägivaldse käitumise vallandumise, ennetamise ja juhtimisega.

Meetodid. Küsitlusuuringu valimi moodustasid Eesti suurimate psühhiaatriakliinikute õed ja hooldajad. Hoiakute hindamine toimus eesti keelde tõlgitud The Management of Aggression and Violence Attitude skaala abil (sept 2019 – okt 2019). Andmete analüüs toimus kirjeldava statistika abil ning kuna vastused ei olnud normaaljaotusega, kasutati rühmade võrdlemiseks mitteparameetrilist testi.

302

Järeldused. Enamik Eesti neljas suurimas psühhiaatriakliinikus töötavatest õdedest ja hooldajatest on kogenud patsiendi poolset vägivalda.

Nii õed kui hooldajad omavad grupitasandil pigem hoiakut, et patsiendi vägivalla põhjuseks on psüühiline haigus. Hoiakutest tulenevalt peavad õed ja hooldajad nii ravimite manustamist kui ka patsiendi eraldamist tõhusateks vägivalla vähendamise meetmeteks.

Võtmesõnad: psühhiaatria, õde, hooldaja, vägivald, hoiak

303

Teaduskonverentsi teesid

Tulemused. Küsitluses osales 391 õde ja hooldajat ehk 63.0% Eesti nelja suurima psühhiaatriakliiniku õenduspersonalist. Uurimuses osalenud õdedest 99.0% ja hooldajatest 96.9% olid psühhiaatriakliinikus töötamise jooksul kogenud patsiendi poolset vägivalda. Grupitasandil kogesid õed võrreldes hooldajatega sagedamini patsientide verbaalset (p = .002) vägivalda ja destruktiivset (p = .003) käitumist. Võrreldes õdedega omasid hooldajad grupitasandil pigem hoiakut, et patsiendid käituvad vägivaldselt haiguse tõttu (p < .0001), samas mõlemad grupid olid antud väite sisuga pigem nõus. Õed ja hooldajad olid gruppidetasandil pigem nõus ka väitega, et ravimite kasutamine omab suurt tõhusust vägivaldse käitumise ravis. Pigem nõustuti väitega, et vägivaldselt käituva patsiendi eraldamine on tõhusaim meetod olukorra lahendamiseks ning võrreldes hooldajatega omasid õed väite tasandil tugevamat hoiakut (p < .0001).

Teaduskonverentsi teesid

ATTITUDES TO THE VIOLENT BEHAVIOUR OF PATIENTS AMONG THE NURSING STAFF AT PSYCHIATRIC CLINICS IN ESTONIA Margit Lenk-Adusoo1,2, Supervisor: Liina Haring2 1 2

Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College Institute of Clinical Medicine, Faculty of Medicine, University of Tartu

Introduction. The management of patient violence is one of the most difficult challenges in in-patient psychiatric care. International body of research shows that the nursing staff is most exposed to patient violence compared to others involved in psychiatric care. An outbreak of violence always causes a stressful situation for the employees, other patients, and the violently behaving patient. In order to manage patient violence more effectively, it is important to know the attitudes of nursing staff towards outbreaks and management methods of violent behaviour. It has been found that the attitudes of the nursing staff to patient violence directly influence their reaction, i.e., their choice of intervention to manage violence.

Aim. The aim was to describe and analyse the attitudes of the nursing and care staff who work at psychiatric clinics in Estonia towards patients’ outbreaks of violent behaviour, prevention, and management thereof.

Methods. The sample of the survey consisted of the nurses and care staff of the largest psychiatric clinics in Estonia. Their attitudes were assessed (Sept 2019 – Oct 2019) using the scale ‘The Management of Aggression and Violence Attitude’ translated into the Estonian language. The data were analysed using descriptive statistics methods and, as the responses did not have normal distribution, the groups were compared using a nonparametric test.

304

Results. The majority of the nurses and care staff who work in the four largest psychiatric clinics in Estonia have experienced patient violence.

On the group level, both the nurses and the care staff are more inclined to have the attitude that the reason for patient violence is a psychic disease. Based on their attitudes, the nurses and the care staff consider administration of medicines and patient isolation the most effective violence management methods.

Keywords: psychiatry, nurse, caregiver, violence, attitude

305

Teaduskonverentsi teesid

Results. In the survey, 391 nurses and care staff participated, which accounts for 63.0% of the nursing staff of the four largest psychiatric clinics in Estonia. Of the nurses 99.0% and of the care staff 96.9% have experienced patient violence during the time they have been working in the psychiatric clinic. Compared to the care staff, the nurses experience verbal (p = .002) violence and destructive (p = .003) behaviour of patients more frequently. On the group level, the more prevailing attitude among the care staff compared to the nurses is that the patients act violently because of their disease (p < .0001); however, on the level of groups, both the nurses and the care staff agree more with this statement than not. On the level of groups, the nurses and the care staff also agreed more with the statement that using medicines is very effective in the treatment of violent behaviour. On the level of groups, the nurses and the care staff agreed more with the statement that isolating a violently behaving patient is a more effective method to resolve the situation; however, the nurses have a stronger attitude about this statement compared to the care staff (p < .0001).

Teaduskonverentsi teesid

VASTSÜNDINUTE PROTSEDUURI VALU HINDAMINE JA MITTE-FARMAOLOOGILINE VALUTUSTAMINE EESTI HAIGLATES – ÕDEDE VAATEKOHT Airin Treiman-Kiveste1,2, Tarja Pölkki3, Ruth Kalda4, Mari Kangasniemi4,5 Meditsiiniteaduste valdkond, Arstiteaduskond, Tartu Ülikool Õenduse ja ämmaemanduse osakond, Tartu Tartu Tervishoiu Kõrgkool 3 Sünnituskeskus, laste ja naiste osakond, Oulu Ülikoolihaigla 4 Peremeditsiini ja Rahvatervishoiu Instituut, Tartu Ülikool 5 Õendusteaduse osakond, Turu Ülikool 1

2

Sissejuhatus. Vastsündinud puutuvad haiglas kokku valulike protseduuridega. Uuringud on näidanud, et pediaatriliste patsientide valu ei hinnata ning ei ravita alati optimaalselt ning valu põhjustab stressi nii lapsele kui lapse vanematele ning mõjutab lapse tervistumist. Valu hindamise muudab komplitseerituks see, et ei ole olemas ühte valu skaalat, millega oleks võimalik mõõta erinevas vanuses ja arenguetapis patsientide valu.

Seega tuleb valu tugevuse hindamisel arvestada lapse iga ja kognitiivset võimekust. Vastsündinute protseduuri valu leevendamiseks sobivad erinevad mittefarmakoloogilised sensoorsed, kognitiivsed ja kognitiivkäitumuslikud valutustamise meetodid ning ravikeskkonna muutmine.

Probleemiks võivad osutuda personali ebapiisavad teadmised valu hindamisest ja valutustamisest ning soov õpetada ja julgustada vanemaid osalema vastsündinute valu leevendamises.

Eesmärk oli kirjeldada õdede arusaama vastsündinute protseduuri valu hindamisest ja leevendamisest mittefarmakoloogiliste valutustamise meetoditega, vastsündinute ja vastsündinute intensiivravi osakondades

306

Tulemused. Rohkem kui pooled õdedest nõustusid, et vastsündinute valu hindamine mõjutab valuga juhtimist ja valu hindamine ning süstemaatiline dokumenteerimine on igapäevases ravis ja hoolduses vajalik. Õed tõdesid, et enamik valu hindamiseks mõeldud skaaladest on neile võõrad ning nad ei kasuta neid igapäevases praktikas. Kõige enam õdede poolt kasutatavad mittefarmakoloogilised valu leevendamise meetodid olid vastsündinu puudutamine ja positsioneerimine. Harva kasutasid õed mittefarmakoloogilise valutustamise meetodina muusikat, samuti ei julgustnud nad emasid rinnaga imetama ning teostama känguruhooldust. Õdede vanus ja töökogemus olid seotud vanemate nõustamisega.

Järeldused. Õdede teadlikkust valu hindamise skaaladest on vaja tõsta ning tuleb pakkuda koolitusi vastsündinute valuravist ja valu juhtimise võimalustest. Õdedele suunatud koolituste abil saab mõjutada õdede hoiakuid ja harjumusi vanemate kaasamisest vastsündinute valu leevendamisse. Lisaks vajavad õed oma igapäeva töös tõenduspõhiseid valuravi juhiseid.

Võtmesõnad: vastsündinu, õendus, NICU, valujuhtimine, mittefarmakoloogiline valutustamine

307

Teaduskonverentsi teesid

Meetodid. Kirjeldav läbilõikeline uuring viidi läbi nelja Eesti haigla vastsündinute ja imikute ning NICU osakondade kõikide õdede (N = 149) seas (mai 2019 – juuni 2019). Andmeid analüüsiti statistiliselt ja üldistati.

Teaduskonverentsi teesid

NURSES´ PERCEPTIONS OF NEONATES’ PROCEDURAL PAIN ASSESSMENT AND ALLEVIATION WITH NON-PHARMACOLOGICAL METHODS IN ESTONIAN HOSPITALS Airin Treiman-Kiveste1,2, Tarja Pölkki3, Ruth Kalda4, Mari Kangasniemi4,5 Faculty of Medicine, University of Tartu Department of Nursing and Midwifery, Tartu Health Care College 3 Unit of Children and Women, Oulu University Hospital; 4 Institute of Family Medicine and Public Health, University of Tartu; 5 Department of Nursing Science, University of Turku

1

2

Introduction. Painful procedures on neonates are often identified as the most distressing components of medical care for them and their parents.

Procedural pain in neonates can be controlled by non-pharmacological methods, including the short impact methods like the change of treatment environments or psychological, cognitive and behavioral strategies of pain relief. The weakness in neonates pain care is that nurses have limited initiatives to teach and encourage parents to be involved in the pain care.

Aim. The aim of the study was to describe neonates’ procedural pain assessment and management with non-pharmacological pain alleviation methods based on nurses’ perceptions in neonatal and neonatal intensive care units Method. A descriptive cross-sectional survey study was conducted (May 2019 – Juny 2019) among all nurses (N = 149) who are working in the neonatal and infant medicine or NICUs in the four Estonian hospitals.

The data were analysed by statistical methods.

308

Conclusions. There is a need to increase awareness of the pain assessment scales and offer pain education to nurses who are caring for the neonates. In addition, nurses need evidence-based pain management guidelines for everyday work. The focus has to be set on nurses’ attitudes and habits in engaging parents in non-pharmacological pain alleviation.

Therefore, educational interventions for nurses are needed in order to improve pain management practice.

Keywords: neonates, nursing, NICU, pain management, non-pharmacological

309

Teaduskonverentsi teesid

Results. More than half of the nurses agreed that pain assessment in neonates affects pain management and that the systematic documentation of pain assessment is necessary in nursing care. Nurses also reported that most of the pain scales were unfamiliar for them and were not routinely used in everyday practice. The most useful non-pharmacological pain alleviation methods were behavioural changes such as touching and positioning infants, and the rarely used methods were the use of music, encouraging mothers for breastfeeding and parents for kangaroo care.

The nurses’ age and work experience was greatly related to the counselling of parents.

Teaduskonverentsi teesid

SUPLUSVEE KVALITEEDI HINDAMINE ESCHERICHIA COLI IMMUUNOSENSORIGA Eerik Jõgi1,2, Ingrid Väling2, Toonika Rinken 2 1 2

Radiograafia ja bioanalüütika osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool Keemiainstituut, Tartu Ülikool

Sissejuhatus. Escherichia coli on anaeroobne, Gram-negatiivne, pulgakujuline kolivormsete hulka kuuluv bakter, mida laialdaselt kasutatakse indikaatorliigina vee kvaliteedi hindamiseks. Endiselt on E. coli (ja teiste patogeensete bakterite) tuvastamise standardiks klassikaline mikrobioloogiline külv. Mikrobiloogiliste testid on reeglina väga töökindlad ja robustsed elusate patogeenide testimiseks, kuid tulemuste saamiseks võib kuluda päevi. Alternatiivina E. coli tuvastamiseks, lisaks geneetilistele meetoditele (qPCR) võib sobida immunobiosensor, mis võimaldab proovist E. coli tuvastada juba 20 min jooksul, võimaldades kiiremat vee mikrobioloogilise kvaliteedi hindamist. Kuigi biosensor võimaldab kiireid mõõtetulemusi, siis kuna meetodi tööpõhimõte on teistest E. coli tuvastamise metoodikatest erinev, võimaldab biosensor tuvastada ka surnud ja fragmenteerunud rakke.

Meetodid. Kasutati kolme erinevat E. coli arvukuse tuvastamise meetodit – mikrobioloogiline külv, kvantitatiivne PCR ja märgistatud antikehal baseeruv immunobiosensor. Tulemuste hindamiseks analüüsiti reaalseid veeproove Anne kanalist, Tartu populaarsest supluskohast.

Tulemused. Biosensori mõõtetulemuste mediaanväärtused olid 40 korda kõrgemad, kui mikrobioloogilise külvi tulemused, ning 4 korda kõrgemad, kui kvantitatiivse PCR resultaadid. Arvestades suplusvee kvaliteedile kehtivaid mikrobioloogilisi nõudeid, võib immunobiosensori

310

Võtmesõnad: Escherichia coli, immunobiosensor, bioloogiline ohutus, suplusvesi

311

Teaduskonverentsi teesid

mõõtetulemuste turvaliseks künniseks pakkuda vahemikku 4 x 103 – 4 x 104 E. coli rakku/100 ml.

Teaduskonverentsi teesid

ASSESSMENT OF BATHING WATER QUALITY WITH AN ESCHERICHIA COLI IMMUNOSENSOR Eerik Jõgi1,2, Ingrid Väling2, Toonika Rinken 2 Radiography and Biomedical Laboratory Science Department, Tartu Health Care College 2 Institute of Chemistry, University of Tartu 1

Introduction. Escherichia coli is a Gram-negative, facultative, anaerobic, rod-shaped coliform bacterium which is widely used as an indicator of biological safety of water. Currently, the gold standard for the detection of E. coli (and other pathogens) is the microbiological culture-based test.

The microbiological tests are very robust for the detection of live pathogens; however it can take several days to get the results. A prospective alternative for the detection of E. coli in recreational waters, in addition to the genetic PCR analysis, can be an immunobiosensor, allowing to detect E. coli in 20 min and to issue timely warnings of the safety of water. Although the biosensor results can be obtained quickly, the basic principles of detection with different methods are different and in addition to live cells biosensors also detect intact and broken dead cells.

Methods. Three methods – microbiological culturing, quantitative PCR analysis and the antibody-based immunobiosensor were used for the analysis of bathing water samples from a popular urban beach Anne Canal, Estonia, to evaluate the results obtained with different methods.

Results. It was found, that the median value of biosensor results was 40 times and 4 times higher than the results of microbiological cultivation and qPCR, respectively. Considering the current requirements for the biological safety of bathing water, we propose that the indicative safety

312

Keywords: Escherichia coli, immunobiosensor, biological safety, bathing water

313

Teaduskonverentsi teesid

threshold for bathing water using immunosensor analysis is in the range of 4 x 103 – 4 x 104 E. coli cells/100 ml.

Teaduskonverentsi teesid

HAJUKIIRTEVÕRE KASUTAMISE PÕHJENDATUSEST LASTERADIOGRAAFIAS Kalle Kepler1, Raul Mastik1, Taavi Taivere1 1

Radiograafia ja bioanalüütika osakond, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Sissejuhatus. Hajukiirtevõre kasutamise vajalikkus ja põhjendatus laste tavaradiograafias ei ole olnud seni väga üheselt määratletud. Imikute ülesvõtetel, mille puhul hajukiirgust tekib väga vähe, on võre mittekasutamine kahtlemata põhjendatud. Lapse mingis vanuses võre kasutamise vajadus siiski tekib. Kirjanduse allikate järgi on selleks antud väga erinevaid kriteeriume. Füüsikaliselt on selge, et võre lisamisel patsiendi kiirgusdoos kasvab. Küsimus on selles, millisest lapse suurusest (vanus, kaal, läbimõõt vmt) alates võiks võrel olla pildikvaliteedile nii suur mõju, et sellest oleks nähtavat diagnostilist kasu, kaaludes üles suuremast patsiendidoosist tulenevad riskid.

Eesmärk oli leida patsiendi rindkere AP-läbimõõdule ekvivalentne PMMA-fantoomi paksus, millest alates on hajukiirtevõre kasutamine laste rindkere ülesvõtetel põhjendatud, hinnates pildi kvaliteeti madalkontrastse pildikvaliteedi fantoomiga ja mõõtes patsiendidoosi.

Meetodid. Katsed tehti tavaradiograafil Siemens Ysio olemasoleva hajukiirtevõrega (võreparameetritega R15, N80 ja F115) ja ilma hajukiirtevõreta. Pildikvaliteeti hinnati fantoomi CDRAD (koos PMMA-plaatidega) kujutiste põhjal, patsiendidoosi mõõdeti dosimeetriga Keithley 35050A. Tulemused. Esinevad patsiendi sisenddoosi ning kontrast-detail-kõvera sõltuvused fantoomi paksusest erinevatel torupingetel.

314

Võtmesõnad: lasteradiograafia, hajukiirtevõre, pildikvaliteet, testfantoom CDRAD, sisenddoos

315

Teaduskonverentsi teesid

Järeldused. Hajukiirtevõre kasutamine on kindlasti põhjendatud alates 11 cm paksusest PMMA-fantoomist, mis vastab 16 cm patsiendi rindkere AP-läbimõõdule. Sõltuvalt konkreetsest patsiendist ja olemasolevast võrest võiks võre kasutamine kõne tulla ka 8,5 cm paksuse fantoomi (ekvivalentne 13-sentimeetrise läbimõõduga patsiendile) korral. Hajukiirtevõre kasutamise põhjendatust tuleks hinnata iga konkreetsete parameetritega võre jaoks eraldi.

Teaduskonverentsi teesid

ON JUSTIFICATION FOR USE OF ANTI-SCATTER GRID IN PAEDIATRIC RADIOGRAPHY Kalle Kepler1, Raul Mastik1, Taavi Taivere1, Department of Radiography and Biomedical Laboratory Science, Tartu Health Care College 1

Introduction. Necessity and justification for the use of anti-scatter grid in paediatric radiography has not been very well defined up to now.

In taking X-ray pictures of infants, when very little scatter radiation is generated, not applying the grid is certainly justified. Yet, at certain age of children the necessity of using the grid becomes relevant. According to the literature data there are different criteria for this usage. Physically it is clear that when adding the grid, the patient entrance dose will grow.

The question is from which size (age, weight, diameter etc.) of children the grid would have such effect to the image quality that its apparent diagnostic benefit would weigh up the possible higher risks from the increasing radiation dose.

Aim. The aim was to determine the thickness of PMMA phantom, equivalent to an AP-diameter of chest, when the use of anti-scatter grid in paediatric chest radiography is justified, by estimating the image quality by a low-contrast phantom and measuring the patient entrance dose.

Methods. Tests were carried out on the conventional radiographic equipment Siemens Ysio with an anti-scatter grid (grid parameters: R15, N80 and F115), and without the grid. Image quality was assessed by the images of CDRAD phantom (with PMMA plates). Entrance dose was measured by a dosimeter 35050A with an ion chamber.

316

Conclusions. Use of the anti-scatter grid is certainly justified at thicknesses of the PMMA phantom starting from 11 cm, which corresponds to the patient chest AP diameter of 16 cm. Depending on the individual patient and available anti-scatter grid the usage of the grid could be eligible also at thicknesses of 8.5 cm of PMMA (equivalent to 13 cm patient diameter). In each case justification of individual grid usage should be evaluated separately.

Keywords: paediatric radiography, anti-scatter grid, image quality, test phantom CDRAD, entrance dose

317

Teaduskonverentsi teesid

Results. Dependencies of entrance doses and detail-contrast curves on phantom thicknesses at different tube potentials were obtained.