Jana Meier, Marge Mahla

PERINATAALSE VAIMSE TERVISE INTEGREERITUD TEENUSE MUDELI VÄLJATÖÖTAMINE JA RAKENDAMINE LÕUNA-EESTIS

Development and Implementation of an Integrated Perinatal Mental Health Service Model in South-Estonia

Autor: Jana Meier1 Juhendaja: Marge Mahla

1Tartu Tervishoiu Kõrgkool, SA Tartu Ülikooli Kliinikum, projektijuht jaanameier@nooruse.ee

Abstract

A mental health problem during pregnancy is a serious complication, it couses difficulties to cope with everyday life, lowering the quality of life, affecting the growth, development and well-being of the child indirectly. Mental health and coping problems disrupt the functioning of a positive and supportive family model. Psychological distress experienced during pregnancy affects motherhood negatively.

Mental well-being is the most affected by satisfaction with the support received, not by the actual amount of support. Women who receive ongoing support for mental health problems are less likely to develop postpartum depression compared to those who do not have access to pregnancy support. Intervention during pregnancy is considered to be the most effective. Routine antenatal and postnatal appointments give midwives the unique opportunity to talk about emotional health and identify potential mental health and coping issues. The ability to notice and pay attention to a woman’s mood and behaviour is important for the implementation of the integrated care model presented. The most appropriate self-assessment tool is the Edinburgh Postpartum Depression Scale. According to recommendations women’s mental health should be assessed at least once during the perinatal period.

A gistritöödest kokkuvõtted m Artiklid j A

The evaluation process must be multi-step, the information gathered in the first step provides input and directions for the next step. Regular assessments help to identify women who need early intervention and more in-depth psychiatric assessment. In order to plan an intervention, it is necessary to define the depth of the problem.

Patient referrals between health care providers must be fast and smooth. The condition of a woman with a mental health problem must be assessed and interventions planned to ensure that symptoms do not worsen. Psychiatrists must give priority to pregnant women and women in the first year after delivery.

Keywords: perinatal period, midwife, mental health, depression, integrated care.

Sissejuhatus

vaimse tervise probleemidel perinataalsel perioodil on kaugeleulatuv mõju emade tervisetulemitele ja toimetulekule ning laste sotsiaalsele, kognitiivsele ja emotsionaalsele arengule. vaimse tervise probleemid ilmnevad sageli olukordades, kui naise rasedus katkeb, tekib soovimatu rasedus, kogetakse lapse kaotust või sünnib arenguhäirega vastsündinu (WHO Maternal... 2015). Lapseootusaja vaimse tervise probleem on tõsine rasedusaegne tüsistus, põhjustades naisele toimetulekuprobleeme ja halvendades elukvaliteeti, mõjutades kaudselt tulevase lapse kasvu ja arengut ning tema tervist ja heaolu. vaimse tervise ja toimetuleku probleemid häirivad positiivse ning toetava peremudeli toimimist (Lewis jt 2015). Raseduse ajal kogetud psühholoogiline düstress mõjutab negatiivselt emaks kasvamist. Naised on rahulolematud sünnituskogemuse ja enese toimetulekuga sünnitusjärgsel perioodil, mis soodustab madala enesehinnangu kujunemist ja sotsiaalsete suhete vähenemist ning mõjutab negatiivselt paari- ja peresuhet. Sotsiaalse toetuse puudumisel halveneb vaimne tervis veelgi, sümptomid süvenevad ja väheneb naise võimekus abi otsida. Siinkohal peetakse adekvaatse abi saamise ja varase märkamise aspektist tähtsaks just ämmaemandaid ja teisi naistega

tegelevaid tervishoiutöötajaid (Staneva jt 2015). vaimset heaolu mõjutab enim rahulolu saadava toetusega, mitte reaalne toetuse maht (Uriko ja Liik 2020). Ema ja loote füüsilist tervist jälgitakse tänapäevase tehnoloogia abil suhteliselt hästi, kuid puuduvad konkreetsed juhised ning võimalused naise ja ema psühholoogilise kohanemise toetamiseks või on pakutav toetus juhuslik (Evagorou jt 2016). vaimse tervise probleemide korral järjepidevat toetust saavatel naistel kujuneb väiksema tõenäosusega välja sünnitusjärgne depressioon võrreldes nendega, kellele rasedusaegne toetus jääb kättesaamatuks. Kõige tõhusamaks peetakse sekkumist raseduse ajal (Howard jt 2014).

vajadus ohjeldada vaimse tervise probleeme, sh depressiooni, suureneb kogu maailmas. depressioonikoormus on naistel võrreldes meestega 50% suurem ja see on naiste peamine haiguskoormuse põhjus, lisaks on sünnitusjärgne depressioon imikute kasvuhäirete üks riskitegur (Rahman jt 2008). Sünnitusjärgset depressiooni kogeb 10–15% naistest, mis süveneb kolme kuu jooksul pärast lapse sündi. Rõhutatakse, et vaimse tervise probleemide esinemine võib raseduse ajal olla sagedam võrreldes sünnitusjärgse ajaga, kuid see jääb suure tõenäosusega tervishoiutöötajal märkamata või seda alahinnatakse (Howard jt 2014). Ekslikult võidakse depressioonile viitavaid sümptomeid pidada antud eluetapil (lapseootus või sünnitusjärgne aeg/kohanemine) tavapärasteks ja mööduvateks, mistõttu võib haigus jääda diagnoosimata (Uriko ja Liik 2020). vaimse tervise probleemid ei kujune vaid raseduse ajal, naisel võivad need olla juba enne rasestumist ning jätkuvad rasedusest tingitud füsioloogiliste muutuste tõttu perinataalsel perioodil, kandudes 50% tõenäosusega edasi sünnitusjärgsesse perioodi (Lewis jt 2015).

Sünnitusjärgne periood, eriti esimesed nädalad ja kuud on naise toimetuleku ning vaimse tervise toetamisel kriitilise tähtsusega. Eestis puudub süsteem, mis tagaks naise asjakohase toetuse, puudub universaalne sünnitusjärgne koduvisiit, mille käigus jälgitaks nii ema kui ka lapse terviseseisundit, kohanemist ja toimetulekut, teenuseid osutatakse killustatult,

A gistritöödest kokkuvõtted m Artiklid j A

patsient on sageli oma murega üksi, teenuste kättesaadavust ega kvaliteeti ei ole hinnatud. Probleemiks on patsientide analüüsimata ja kaootiline liikumine vaimset tervist toetavas süsteemis. Esmatasandi töökorralduse kohaselt toimub viiendal sünnitusjärgsel päeval vastsündinule suunatud pereõe 30-minutiline (kodu)visiit. Teenust ei osutata süsteemselt ja see ei ole kättesaadav kõikidele emadele. Lapse jälgimine jätkub ühe kuu vanuselt lapse tervisekontrolli 30-minutilise visiidiga ja jätkub samamoodi iga järgneva elukuu täitumisel. Naise seisundi hindamisele keskendub ämmaemanda tehtav sünnitusjärgne kontroll alles 6–8 nädalat pärast sünnitust ja see kestab 30 minutit (Põllumaa 2008). Naised on sünnitusjärgselt ebavõrdses olukorras võrreldes teiste patsiendirühmadega ning süsteem ei võimalda õigeaegset probleemide ja riskide märkamist.

Teaduspõhised lahendused

Rutiinsed antenataalsed ja sünnitusjärgsed kohtumised annavad ämmaemandale võimaluse vestelda naisega tema emotsionaalsest tervisest ning tuvastada võimalikke vaimse tervise ja toimetuleku probleeme. See omakorda loob aluse, et rääkida avatult võimalikest muredest, näiteks hirmust raseduse katkemise või sünnituse ees, või arutleda varasemate kogemuste üle (lapse kaotus või traumaatiline sünnitus) (Antenatal and... 2016). Toetusvajaduse teadvustamine võimaldab kujundada tõhusaid strateegiaid ning suunata ressurss sekkumist vajava sihtrühma määratlemiseks ja toetamiseks. Integreeritud teenuse mudeli rakendumiseks on tähtsad märkamisoskus ning tähelepanu pööramine naise meeleolule ja käitumisele (bayrampour jt 2015).

Lapse sünniga kaasnevat vaimse tervise riski arvestades on peetud vajalikuks sõeluurimist depressiooni varasel diagnoosimisel. Naiste sõelumine depressiooni osas on üks ämmaemandusabi kvaliteedi indikaatoreid (Lomonaco-Haycraft jt 2018). Mitmed süstemaatilised kirjandusülevaated on käsitlenud sünnitusjärgse depressiooni hindamist eeskätt esmatasandi tervishoius. Kõige sagedam enesehindamisel põhinev sõeltest on Edinburghi sünnitusjärgse depressiooni skaala (Edinburgh Postnatal Depression

Scale, EPdS) (Edinburgh Postnatal... i.a.). Mõõdiku kasutamist peetakse ajatõhususe ja spetsiifilisuse poolest sobilikuks vahendiks, mille abil soovitatakse naise vaimset tervist perinataalses perioodis hinnata vähemalt üks kord (gibson jt 2009, Hewitt jt 2009, Lavender jt 2013, Molyneau jt 2014, Tsivos jt 2015, van der Zee jt 2016, Yonemoto jt 2017). EPdS-i tulemusnäitajate osas on välja toodud, et mõõdik võimaldab tagada lapse arengut toetava keskkonna ja vanemliku hoolitsuse hea kvaliteedi, soodustada lapse ning ema kiindumussuhte kujunemist ja vähendada somaatilisi kaebusi (Tsivos jt 2015). Naise vaimse tervise hindamine on järjepidev protsess, mille käigus kogutakse ja tõlgendatakse teavet, et teha otsuseid inimese psüühilise ning sotsiaalse toimetuleku kohta. Hindamisprotsess peab olema mitmeastmeline, esimesel astmel kogutud teave annab lähteandmed ja suuna edasiseks tegevuseks. Regulaarne hindamine aitab välja selgitada naised, kes vajavad varast sekkumist ja põhjalikumat psühhiaatrilist hindamist (Hewitt jt 2009). Rutiinsed hindamised tervishoiuteenuse osana vähendavad vaimse tervisega seonduvat stigmatiseerimist perinataalsel perioodil (Lomonaco-Haycraft jt 2018).

EPdS-i soovitatakse kasutada kaks korda raseduse jooksul: esmasel visiidil ja 24.–28. rasedusnädalal koos gestatsioonidiabeedi sõeltestimisega. Kümne väitega enesehindamise küsimustiku täitmisel ja tulemuste hindamisel võetakse arvesse depressiooni sümptomite ilmnemist viimase seitsme päeva jooksul ja selleks kasutatakse 4-punktilist Likerti tüüpi skaalat. Tähtis on ämmaemandapoolne nõustamine ja jälgimine, et üldine skoor ei ületaks piirnormi ja/või teatud väidetele (enesevigastamine) on vastatud „mõnikord“ või „jah, sageli“ – sel juhul loetakse sõeltesti tulemus positiivseks, mis viitab vajadusele suunata naine kohe samal visiidil integreeritud meeskonna spetsialisti juurde, et teha põhjalik hindamine, selgitada välja sümptomid ja planeerida vajaduse korral ravi (LomonacoHaycraft jt 2018).

Perinataalset vaimset tervist soovitatakse hinnata teisel sünnitusjärgsel nädalal olukordades, kui esineb varasem positiivne hindamistulemus,

A gistritöödest kokkuvõtted m Artiklid j A

ägedad sümptomid tekivad vahetult pärast sünnitust või ilmnevad riskikäitumine ja riskitegurid (meelemürkide kuritarvitamine, sotsiaalsed stressorid). Kuuendal kuni kaheksandal sünnitusjärgsel nädalal hindab ämmaemand kõikide naiste perinataalset vaimset tervist. Perearstid ja pereõed kaasatakse hindamisse imiku visiitide raames (4. kuu ja 6. kuu). Soovitus seostub asjaoluga, et lapse pärast käiakse tervishoiuasutustes sagedamini kui naise enda tervise või vajaduste tõttu. Korduv küsimustikule vastamine annab naisele tagasisidet, et tegemist on rutiinse ja tavapärase sekkumisega, ega loo naisest pilti kui potentsiaalselt vaimse tervise probleemiga inimesest (Regional Perinatal... 2017).

Esmane abi ja kriisinõustamine erakorralises olukorras peab algama nelja tunni jooksul, mõõduka probleemi puhul samal päeval või kahe päeva jooksul. Kergemakujulised probleemid ei nõua kiiret sekkumist, kuid naine peab saama abi kahe nädala jooksul. Edasi jätkub interdistsiplinaarne koostöö kõigi nende spetsialistide vahel, kellega naine on kokku puutunud – alates ämmaemandast kuni vaimse tervise meeskonna teiste liikmeteni (Widgington ja House 2019). Meeskonnatöö eesmärk on naise heaolu tagamine, seisundi halvenemise ennetamine ja vaimse tervise probleemide taastekke vältimine (Perinatal Mental... 2017).

Patsiendi raviteekond teenuseosutajate vahel peab olema kiire ja sujuv. vaimse tervise probleemidega naise seisundit peab hindama ja sekkumised peavad olema planeeritud, et tagada sümptomite süvenemise vältimine (Antenatal and... 2016). Psühhiaatrilise teenuse pakkujad peavad seadma rasedad ja naised esimesel sünnitusjärgsel aastal esikohale (green jt 2015).

Eesti ämmaemandate Ühingu juhatuse hinnangul vajati organisatsiooni visioonist ja missioonist lähtuvalt perinataalperioodi vaimse tervise integreeritud teenuse mudeli väljatöötamist.

Arendusprojekti eesmärk on integreeritud teenuse mudel, mis on kasutatav interdistsiplinaarses meeskonnas, toetab perinataalses perioodis oleva patsiendi vaimse tervise hindamist, vajaduspõhise sekkumise planeerimist ja elluviimist ning liikumist spetsialistide vahel.

võtmesõnad: perinataalne periood, vaimne tervis, depressioon, integreeritud teenus, ämmaemand.

Arendusprojekti tegevused ja tulemused

Sekkumise planeerimiseks on kõigepealt vajalik määratleda probleemi erakorralisus, selle järgi selgub erinevate sekkumiste ajastus prenataalses perioodis (joonis 1), antenataalses perioodis (joonis 2) ja postnataalses perioodis (joonis 3).

Joonis 1. Prenataalne periood

A gistritöödest kokkuvõtted m Artiklid j A

Joonis 2. Antenataalne periood

Joonis 3. Postnataalne periood

Arendusprojekti tegevused on jaotatud viide põhikategooriasse: juhtimine, mudeli loomine, mudeli elluviimine, hindamine ja teavitustöö, mida juhib projekti kolmeliikmeline meeskond.

Seoses integreeritud teenuse mudeli valmimisega konsulteeriti 2019. aasta oktoobris esmalt mudelisse kaasatavate erinevate erialaekspertidega (ämmaemandad, raseduskriisi nõustajad, psühhiaatrid, psühholoogid, Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna vaimse tervise valdkonna

projektijuht, lastekaitsetöötajad, Eesti õdede Liidu ja alaseltsingute esindajad, vaimse tervise õed, TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ülemõde), et määratleda nõrgad kohad, ootused ja võimalused. vastavasisuliste kohtumiste järel täiendati teooria põhjal valminud mudelit, arvestades erialaekspertide tagasisidet, mis soodustas eksperdimeeskonna sisulise töö jätkumist. Mudelisse integreeriti EPdS, mille olid Eestis kasutamiseks kohandanud Tallinna Ülikooli lektorid. Arendusprojekti raames toimuvad mõõdiku kasutamise ja tulemuste tõlgendamise koolitused, mis on esmajärjekorras suunatud esmatasandi ämmaemandatele. Eksperdimeeskonna kohtumiste järel on täiendatud mudeli tööversiooni, praegu töötatakse patsiendi suunamise ja abi kättesaadavuse planeerimisega.

Integreeritud teenuse mudeli rakendamise algus Tartu Tervisekeskuses ja Lõuna-Eesti esmatasandi tervishoiuasutustes on kavandatud 2021. aasta veebruarikuusse. Mudeli rakendamise perioodil veebruar 2021 – veebruar 2023 viiakse rakendatavuse hindamiseks läbi fookusrühma intervjuu rakenduskeskkonna spetsialistidega. Samal ajal on planeeritud alustada rakendusuuringuga sihtrühma vaimse tervise ja toetusega seotud vajaduste rahuldamise hindamiseks koostöös Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga. Rakendusuuringu tulemuste analüüs ja kokkuvõte on kavandatud 2023. aasta lõppu.

Teavitustöö moodustab suure osa projekti tegevustest, seda eeskätt lähtuvalt vaimse tervise teema esiplaanile tõstmise, teemale tähelepanu juhtimise ja teadvustamise aspektidest. Muudetakse harjumuspärast lähenemist, see omakorda vajab aga piisavat selgitustööd ja teaduslike seisukohtade kirjeldamist. ämmaemandusabi on integreeritud teenus, mis põhjendab asjaolu, et projekti lähtekohti tutvustatakse laiemale ringkonnale, mitte ainult ämmaemandatele. Projekti on tutvustatud SA TÜK naistekliiniku nõukogule, ämmaemandatele, regulaarselt toimuvad aruandluskohtumised Eesti ämmaemandate Ühingu juhatusega. Ettekandena esitletakse täiendatud projekti oktoobris Eesti ämmaemandate Ühingu (EäÜ) aastakonverentsil ja Eesti õdede Liidu vaimse tervise alasel

A gistritöödest kokkuvõtted m Artiklid j A

koolituspäeval. Patsientide teavitamiseks loodavatest tugiteenustest ja võimalustest on välja kasvanud vastavasisulised teabekuvad ja -kuvastikud, voldikud ning infomaterjalid. EäÜ kodulehe, fb lehe ja veebikogukonna perekool.ee vahendusel teavitatakse sihtrühma projekti eesmärkidest ning edenemisest.

Integreeritud teenuse mudel vaimse tervise toetamiseks perinataalsel perioodil on vajalik naiste ja perede toimetulekuvõime parandamiseks raseduse planeerimisel, lapseootuse ajal ning sünnitusjärgsel perioodil. Teenuse mudel kujundab patsiendi raviteekonna tervishoiu eri tasandite ja teenuste vahel inimkeskseks, nähtavaks, sujuvaks, läbimõelduks, patsiendi jaoks turvaliseks ja on naist toetavale spetsialistile abistavaks töövahendiks.

Projekti mõju ja riskid

Integreeritud vaimse tervise teenuse mudel rakendatuna perinataalsel perioodil võimaldab tegutseda proaktiivselt ja soodustab varast märkamist ning esmast sekkumist emade vaimse tervise probleemide ennetamiseks ja laste kognitiivse arengu, perekonna sisekliima ning edasise toimetuleku toetamiseks. Naiste ja emade vaimse tervise toetamine vähendab hirmu raseduse tekke ja katkemise, sünnituse ja lapsevanema rolliga kohanemise ning toimetuleku ees. väheneb risk enneaegseteks sünnitusteks ja lapse emotsionaalse, kognitiivse ning füüsilise arengu mahajäämuseks, sest ema on emotsionaalselt ja füüsiliselt lapsele kättesaadav. väheneb käitumuslike ja emotsionaalsete probleemide avaldumine lapse hilisemas elus.

Perinataalse vaimse tervise integreeritud teenuse mudeli raames on peamiseks sihtrühmaks naised ja pered raseduse planeerimise, raseduse ning sünnitusjärgse perioodi jooksul (kuni üks aasta pärast sünnitust). Positiivseid seoseid on leitud rutiinse universaalse sünnitusjärgse depressiooni küsimustiku abil sõelumise ja toetavate tervishoiuteenuste pakkujate (vaimse tervise õde, kliiniline psühholoog, kriisinõustaja)

integreerimisel esmatasandile, mille abil paraneb riigi tasandil perinataalne hooldus (järjepidevus, patsiendi teadlik liikumine) ja perinataalse vaimse tervise tulemid (rasedusaegsed vaimse tervise probleemid, sünnitusjärgne depressioon).

Integreeritud vaimse tervise hindamine soodustab varast märkamist – depressiooni sümptomeid, sellega kaasnevat passiivsust, anhedooniat ja näomiimika kadumist, millel on tähtis osa lapsega suhtlemisel ning eakohase arengu toetamisel. Eelmainitut arvestades on oluline hinnata nii vanemlikku depressiooni kui ka stressitaset, sest imikueas veedab laps oma vajadustest lähtuvalt suurema osas ajast emaga. Sümptomite kinnitumisel või riskitegurite ilmnemisel on võimalik suunata naine täiendavatele uuringutele ja vajaduse korral ravile (Akkermann 2014).

Projektis osalevatele patsientidele pakutakse perinataalse vaimse tervise toetamise jätkupidevat teenust. vaimse tervise probleemide ilmnemise kuvand ei ole ühiskonnas positiivne ja sageli esineb kogukonnas hinnangute andmist. On võimalik, et universaalne vaimse tervise hindamine võib patsientide jaoks tunduda hirmutav või ollakse selle suhtes negatiivselt häälestatud. Seega on tervishoiutöötaja tegevuse eesmärk eelarvamusi vähendada ja osalemist julgustada. Projekti läbiviimisel lähtutakse Eesti vabariigi seadustest, sh tervishoiuteenuse osutamise seadusest, andmekaitseseadusest ja psühhiaatrilise abi seadusest.

Projekt võimaldab investeerida teenustesse, mis pikaajalises perspektiivis vähendavad kulutusi emadushoolduse ja lapsega seotud tervishoiuteenustele, sest ennetamine ning patsiendi nõustamine on kordi kulutõhusam kui ravi.

Allikaloend

Akkermann, K. (2014). Lapse heaolu ja vaimse tervise hindamisvahendite kaardistamine. Rakenduskava standardiseeritud hindamisvahendite kohandamiseks Eesti praktikale. Lõppraport.

A gistritöödest kokkuvõtted m Artiklid j A

Antenatal and postnatal mental health. Quality standard. (2016). NICE. https://www. nice.org.uk/guidance/qs115 bayrampour, H., Mcdonald, S., Tough, S., Scholar, H. (2015). Risk factors of transient and persistent anxiety during pregnancy. Midwifery, 31: 582–589. Edinburgh Postnatal depression Scale (EPdS). (n.d.). http://www.perinatalservicesbc. ca/health-professionals/professional-resources/health-promo/edinburgh-postnatal-depression-scale-(epds) Evagorou, O., Arvaniti, A., & Samakouri, M. (2016). Cross-Cultural Approach of Postpartum depression: Manifestation, Practices Applied, Risk factors and Therapeutic

Interventions. Psychiatric Quarterly, 87(1): 129–154. green, L., Miele, M., & Protti, O. (2015). Perinatal mental health care pathways. Pan

London perinatal mental health network. http://www.londonscn.nhs.uk/wp-content/uploads/2015/10/mh-care-pathway-231015.pdf Hewitt, C. E., gilbody, S. M., brealey. (2009). Methods to identify postnatal depression in primary care: An integrated evidence synthesis and value of information analysis.

Health Technology Assessment, 13. Howard, L. M., Molyneaux, E., dennis. (2014). Non-psychotic mental disorders in the perinatal period. The Lancet, 384: 1775–1788. Lavender, T., Richens, Y., Milan, S. J., Smyth, R. M. d., dowswell, T. (2013). Telephone support for women during pregnancy and the first six weeks postpartum. Cochrane

Database of Systematic Reviews. https://doi.org/10.1002/14651858.Cd009338. pub2 Lewis, A. J., Austin, E., Knapp, R., vaiano, T., & galbally, M. (2015). Perinatal Maternal Mental Health, fetal Programming and Child development. Healthcare, 3: 1212–1227. Lomonaco-Haycraft, K. C., Hyer, J., Tibbits, b., grote, J., Stainback-Tracy, K., Ulrickson,

C. Hoffman, M. C. (2018). Integrated perinatal mental health care: a national model of perinatal primary care in vulnerable populations. Primary Health Care Research and Development, 1–8. Perinatal Mental Health Service in Partnership with North London Partners Specialist

Perinatal Mental Health Service. (2017). https://www.uclh.nhs.uk/OurServices/

ServiceA-/WH/PMHS/Pages/Home.aspx

Põllumaa, S. (2008). ämmaemandusabi mudelid ja nende kulutõhusus. http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/846/1/P%C3%b5llumaa2008.pdf Rahman, A., Malik, A., Sikander, S., Roberts, C., & Creed, f. (2008). Cognitive behaviour therapy-based intervention by community health workers for mothers with depression and their infants in rural Pakistan: a cluster-randomised controlled trial.

The Lancet, 372(9642): 902–909. Regional Perinatal Mental Health Care Pathway. (2017). https://www.rcpsych.ac.uk/ docs/default-source/improving-care/nccmh/perinatal/nccmh-the-perinatal-mental-health-care-pathways-short-guide.pdf?sfvrsn=4f52dbb3–2 Staneva, A. A., bogossian, f., & Wittkowski, A. (2015). The experience of psychological distress, depression, and anxiety during pregnancy: A meta-synthesis of qualitative research. Midwifery, 31: 563–573. Tsivos, Z.-L., Calam, R., Sanders, M. R., & Wittkowski, A. (2015). Interventions for postnatal depression assessing the mother-infant relationship and child developmental outcomes: a systematic review. International Journal of Women’s Health, 7–429. Uriko,K., Liik,K. (2020) Sünnitusjärgse depressiooni skaala EPdS ja sünnitusjärgse sotsiaalse toetuse küsimustiku PSSQ eestikeelsete versioonide kasutamine naiste depressiivsuse, ärevuse ja tajutud partneripoolse sotsiaalse toetuse hindamisel.

Eesti Arst 99(2): 74–82 van der Zee-van den berg, A. I., boere-boonekamp, M. M., Maarten, Ijzerman, J., Riet,

Haasnoot-Smallegange, M. E., Reijneveld, A. (2016). Screening for Postpartum depression in Well-baby Care Settings: A Systematic Review. Maternal and Child

Health Journal, 21. WHO Maternal mental health. (2015). WHO. https://www.who.int/mental_health/ maternal-child/maternal_mental_health/en/#.XeqRa24-fuY.mendeley Widgington, N., & House, R. (2019). Perinatal Mental Health. England. http://tvscn. nhs.uk/wp-content/uploads/2019/03/3.-Nicola-Widgington.pdf Yonemoto N, M. R. (2017). Cochrane database of Systematic Reviews Schedules for home visits in the early postpartum period. https://doi.org/10.1002/14651858.

Cd009326.pub3

A gistritöödest kokkuvõtted m Artiklid j A