Anna-Liisa Tamm

MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE (≥ 4 5A) VERERÕHU JA PULSI TAASTUMINE PÄRAST MARATONI LÄBIMIST

Blood pressure and pulse recovery after marathon in non-professional male marathoners (≥45yr)

Ege-Elizabeth Kaldaru, Ülle Parm, Taimi Taimalu, Maire Aruots, Anna-Liisa Tamm

Abstract

Physical activity has a positive impact on health and participation in marathons has increased in popularity. However, this kind of sport requires extreme endurance, which can cause different health problems, as well as death, even among experienced marathoners. Participants without sufficient preparation and men over 45 yr belong to a risk group. The number of studies investigating participants’ preparation, as well as pulse and blood pressure recovery (BPR) after a marathon is very limited. The aim of this study was to assess nonprofessional male marathoners’ pulse and BPR after the marathon reckoning with marathon preparation.

The sample consisted of non-professional male marathoners (≥45 yr) who had registered to Tartu Marathon Cube (skiing, cycling, running) and agreed to participate in the study (n=212). A questionnaire, the blood pressure and heart rate results were used (measured in rest, right after the marathon and ten minutes after recovery). Descriptive data, the t-test, the Mann-Whitney or the χ2 test and the Pearson’s correlation were used.

Participants (skiing n=84, cycling n=32, running n=26; mean age 51.7 ±7.2 yr) had previously taken part in lots of marathons (median 34, IQR 17-65), mostly skiing (88.7%), cycling (75.4%) and running (68.3%). Three months before the certain stage, marathoners in mean spent 4.4 ±4.4 hours a week for preparation, and at the same time they passed 3015.8 ±3814.7 km. Even among

the most experienced marathoners, the pulse rate and especially BPR was not sufficient. Preparation before the marathon was not associated with the pulse and BPR. Running was the most burdensome to pulse, and cycling to blood pressure. There was a positive correlation between pulse recovery and the number of previously passed marathons (r=0.193; p=0.024) and a negative correlation between BPR and age (r=-0.197; p=0.02). We can conclude that recovery after the marathon was not sufficient, especially among the more experienced marathoners. Marathon is not the place for >45-year-old males to overcome themselves.

Keywords: marathon, non-professional, male marathoner, physical activity, pulse, blood pressure, recovery.

Sissejuhatus

Regulaarne kehaline aktiivsus aitab ära hoida paljude krooniliste haiguste teket (Lepers ja Cattagni 2011, Kim jt 2017), kuid ülemäärane treening võib soodustada südame- ja veresoonkonnahaiguste väljakujunemist, mis omakorda võib viia müokardiinfarkti või äkksurmani (Kim jt 2017). Need ilmnevad sagedamini inaktiivsetel ning ebapiisava ettevalmistusega maratonist osavõtjatel, suuremas ohus on ≥ 45-aastased mehed (Kim jt 2017). Seega on tähtis teada maratoonarite kehalist ettevalmistust maratoniks ja nende taastumist (näiteks pulsi ja vererõhu taastumist pärast maratoni läbimist).

Uurimistöö eesmärk oli hinnata ≥ 45-aastaste mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite pulsi ja vererõhu (RR) taastumist pärast maratoni seoses varasema kehalise ettevalmistusega, st arvestades läbitud maratoni liiki (suusa-, ratta-, jooksumaraton), maratonile eelneva kolme kuu kehalist ettevalmistust ja vanust.

võtmesõnad: maraton, mitteprofessionaalne meesmaratoonar, füüsiline aktiivsus, pulss, vererõhk, taastumine.

Andmeanalüüsi metoodika

valimi moodustasid kõik ≥ 45-aastased mitteprofessionaalsed Tartu maratoni kuubiku kolmele etapile registreerinud mehed. Kuna poolmaratonides osalejaid oli vähe, siis antud töös neid eraldi ei vaadeldud. vererõhku mõõdeti osalejatel käsitsi, kasutades stetoskoopi ja kummimansetti. Parema ja vasema käe rahuoleku vererõhu süstoolne väärtus statistiliselt ei erinenud. Kuivõrd esimestel uuritavatel määrati see pärast maratoni paremalt käelt (lihtsam, sest vasakul olevad pulsikellad raskendasid kiiret juurdepääsu), siis otsustatigi võrdsuse mõttes kasutada kõigil seda kätt. Andmete statistiliseks võrdlemiseks kasutati vajaduse järgi ttesti, MannWhitney või χ2 testi; korrelatsiooni arvutamiseks Pearsoni korrelatsioonikordajat.

Tulemused Taustandmed

Lõppvalimi moodustasid 142 (kuus meest rohkem kui ülejäänud maratoni käsitlevates artiklites) ≥ 45aastast mitteprofessionaalset meesmaratoonarit, kellest 84 osalesid suusa-, 32 ratta- ja 26 jooksumaratonil. Kaasatutest kolm osalesid nii suusa- kui ka rattamaratonil, kaks nii ratta- kui ka jooksumaratonil ja üks kõigil kolmel etapil. Kõikidest maratonidel osalenud inimestest oli enamik abielus (65,5%), kõrgharidusega (63,4%) ja nende töö iseloom oli vaimne (46,5%). Maratoonarite keskmine vanus oli 51,7 (±7,2) aastat, pikkus 179,9 (±6) cm ja kehamass 81,6 (±9,4) kg. Suusatajate (82,9 kg) ja ratturite (81,5 kg) kehamass oli suurem kui jooksjatel (77,2 kg; p vastavalt 0,012 ja 0,042).

Varasem maratonidel osalemine ja maratoniks ettevalmistus kolm kuud enne maratoni

Tulemused näitasid, et 97,9% uuritavatest olid varem erinevatel maratonidel osalenud, kõige rohkem suusa-, ratta- ja jooksumaratonil. veel on käidud rulluisu- (23,2%) ja uisumaratonil (15,5%). Antud uuringus osales kuus uuritavat nii suusa- kui ka rattamaratonil ja üks neist kõigil kolmel

etapil. vaid üks igast maratonirühmast osales üldse maratonil esimest korda. Nagu on näha tabelist 1, liitusid uuringurühmaga vägagi staažikad maratoonarid, kes harrastavad erinevaid maratoni liike, sagedamini siiski suusa-, ratta- ja jooksumaratone.

Tabel 1. Uuritavate varasem maratonidel osalemine

Maraton Varem osalenud (%)

Kõik kokku 97,9

Jooksmine 68,3

Suusatamine 88,7

Uisutamine 15,5

Rattasõit 75,4

Rulluisutamine 23,2

Muu 19,7

Varasemad korrad

Mediaan, kvartiilid Varem maratonidel läbitud kilomeetrid

Mediaan, kvartiilid

34, 17–65 2000, 863–3890

5, 0–10 100, 0–300

10, 4–25 600, 180–1260

0, 0–0 0, 0–0

9,5; 1–18 590, 42–1640

0, 0–0 0, 0–0

0, 0–0 0, 0–0

Uuringus osalenutest 11 ei kulutanud kolm kuud enne maratoni ettevalmistuseks ühtegi tundi ega läbinud ühtegi kilomeetrit. Treeningute arv on keskmiselt 4,4 ±4,4, mediaan 4, kvartiilid 2–7, minimaalselt 0 ja maksimaalselt 23 korda. Nende jooksul läbitakse keskmiselt 7,3 ±8,0, mediaan 6, kvartiilid 3–9, minimaalselt 0 ja maksimaalselt 66 km.

Vererõhu ja pulsi rahuoleku väärtused ning taastumine pärast maratoni

Parema käe rahuoleku vererõhu (RR) väärtus oli 50 osalejal ≥ 140 mmHg (nendest üheksal rattamaratonil ja seitsmel jooksumaratonil osalejal), kusjuures suurim väärtus oli 210. Kõigi kolme maratoni etapi peale kokku oli 17 osalejal pärast taastumist pulss aeglasem kui rahuolekus, viiel saavutas täpselt sama taseme. Pulss jäi pärast taastumist 40–45 lööki

kiiremaks viiel osalejal. Üheteistkümnel oli pulss pärast lõõgastumist ≥ 6 lööki aeglasem kui rahuolekus, 18-l ei erinenud see ±5 löögi võrra ja 112-l (ühel polnud rahuoleku andmeid) jäi see ≥ 6 lööki kiiremaks (kiirem rahuolekust keskmiselt 21,3; Sd 9,1; mediaan 20, kvartiilid 14–62, min 6, max 45).

Parema käe süstoolne RR jäi ≥ 6 mmHg aeglasemaks rahuolekust 65-l, ei erinenud üle ±5 mmHg 38-l ja kiirenes ≥ 6 mmHg 38 osalejal. Pärast lõõgastumist langes süstoolne RR võrreldes rahuolekuga 91 osalejal (keskmine –18,5; Sd 9,3; mediaan –17, kvartiilid –20 – –12, min –7, max –45), ei erinenud üle ±5 mmHg 43-l ja jäi tõusnuks 10–15 mmHg seitsmel osalejal, mida võib pidada ka taastumiseks. Siiski oli 19 osalejal pärast taastumist RR võrreldes rahuolekuga > 25 mmHg madalam (maksimaalselt –65 mmHg). Tabelis 2 on esitatud pulsi ja RR andmed rahuolekus ning 5 (kuni jõudis mõõtjani) ja 15 minutit pärast finišeerimist. Selle 5–15 minuti vahel pidi toimuma lõõgastumine. võib öelda, et pulss kiirenes statistiliselt erinevale tasemele pärast koormamist, kuid eriti rattasõidu ajal ei toimunud 5–15 minuti vahelisel ajal taastumist. Pärast lõõgastumist (15 min) mõõdetud pulsi ja rahuoleku pulsi võrdlus näitab, et selle aja jooksul ei toimunud pulsi taastumist rahuoleku tasemele, kuivõrd see jääb statistiliselt erinevaks.

Pärast finišeerimist suusatajatel vererõhk statistiliselt langeb (individuaalselt osal tõuseb, osal langeb) võrreldes rahuolekuga. Taastumisperioodis suusatajatel statistilist vererõhu muutust ei toimu ja arvud näitavad, et see langeb veelgi ning jääb pärast lõõgastumist rahuoleku omast statistiliselt erinevaks (vahe rahuolekuga võrreldes veel suurem). Ratta- ja jooksumaratoni korral ei erine RR distantsi lõppemisel statistiliselt rahuoleku omast (arvud näitavad siiski RR tõusu), kuid taastumise jooksul langeb rõhk alla rahuoleku väärtust ja jääb sellest statistiliselt erinema.

Et selgitada, mis võis mõjutada RR langust pärast lõõgastumist, võrreldi kahe rühma (RR rahuolekust ≥ 6 mmHg madalam vs. muutus mitte suurem kui ±5 mmHg ja need, kellel säilib vähene tõus) vanust, kolm kuud enne maratoni ettevalmistuseks kulutatud kehalise aktiivsuse tunde ja kordi, varasemat maratonidest osavõttu (korrad) ning seal läbitud kilometraaži. Selgus, et kahe rühma statistiline erinevus ilmnes vaid maratonidel läbitud kilomeetrite arvus. Paremini taastujad olid läbinud vähem kilomeetreid (keskmine 2483,8; Sd 3047,2; mediaan 1695, kvartiilid 749–3310,75; min 0, max 22 460) võrreldes suurema kilometraažiga (keskmine 3957,3; Sd 4832,5; mediaan 2499,5; kvartiilid 1013–4680, min 0, max 30 084) maratoonaritega (p = 0,024).

Tabel 2. Pulsi ja vererõhu andmed rahuolekus, pärast finišeerimist ning taastumist

Maraton Pulsi väärtus (keskmine, SD) p =

Rahuolek 5 min 15 min Rahu vs. 5 min 5 min vs. 15 min Rahu vs. 15 min

Kõik 61,5; 8,7

Suusatamine 60,9; 8,9

Rattasõit 60,0; 9,5 85,4; 15,7 84,3; 13,3 85,0; 16,3 77,7; 12,9 < 0,001 < 0,001 < 0,001 76,5; 11,0 < 0,001 < 0,001 < 0,001 80,0; 11,7 < 0,001 0,172 < 0,001

Jooksmine 61,1; 6,5 90,5; 20,8

79,6; 18,9 < 0,001 0,053 < 0,001

Süstoolse RR väärtus (keskmine; SD)

Kõik 132,8; 13,9 128,4; 17,3 121,0; 11,0 0,002 < 0,001 < 0,001

Suusatamine

Rattasõit 134,2; 12,9 130,6; 15,6 122,7; 13,0 138,3; 19,6 121,0; 10,8 < 0,001 0,402 < 0,001 121,5; 12,5 0,125 < 0,001 0,005

Jooksmine 131,5; 14,8 134,8; 19,6 119,9; 10,1 0,672 0,002 < 0,001

Vererõhu taastumist mõjutavad tegurid

Kuna pulsi ja vererõhu näidud 15 minutit pärast lõpetamist võrreldes rahuolekuga näitavad taastumist, siis jälgiti nende kahe näidu aritmeetilise vahe korreleerumist erinevate mõjuritega (vt tabel 3). Selgub, et pulss taastub halvemini rohkem maratone läbinutel ja vererõhk paremini eakamatel inimestel.

Tabel 3. Pulsi ja vererõhu taastumise ning ettevalmistuse korrelatsioon erinevate parameetritega

Pearson r = p =

Pulss 15 min miinus rahuolek ettevalmistus kordi –0,24 0,771 ettevalmistus km-d 0,003 0,967

läbitud maratone 0,193 0,024

maratonidel läbitud km 0,146 0,086

vanus 0,087 0,308 RR 15 min miinus rahuolek ettevalmistus kordi 0,035 0,681

ettevalmistus km-d 0,052 0,544

läbitud maratone 0 0,992

maratonidel läbitud km –0,02 0,819

vanus –0,197 0,02 Ettevalmistus kordi läbitud maratone 0,01 0,865

vanus 0,065 0,442 Ettevalmistus km-d maratonidel läbitud km 0,047 0,58

vanus –0,078 0,357

Arutelu

Uuringusse kaasatud maratoonarid olid varem osalenud mitmel maratonil (mediaan 34), millest sagedamad olid suusa-, ratta- ja jooksumaratonid. Enne vastava maratoni etappi kulutati ettevalmistuseks eelneva kolme kuu jooksul 4,4 ±4,4 tundi nädalas, mida võib lugeda heaks. Üldiselt

võib ka maratoonarite pulsi ja eriti vererõhu taastumist pärast maratoni pidada heaks, kuid vaatamata uuringus osalejate küllalt aukartustäratavale varasemale maratonikogemusele ei jäänud see alati päris normi piiresse. Mitteootuspäraselt on probleemsemaks kontingendiks varem rohkematel maratonidel osalenud ja suurema arvu kilomeetreid läbinud maratoonarid. Pulss taastus paremini neil, kes olid läbinud rohkem maratone, ja vererõhk (ealiselt) eakamatel maratoonaritel. Samas ei toimunud pärast maratoni piisavat taastumist (eluohtlikke olukordi ei esinenud). Paremini taastusid need, kellel oli varasematel maratonidel läbitud kilomeetrite arv väiksem.

varasemad uuringud on näidanud (Jeukendrup 2011), et maratoni eduka läbimise eelduseks on korralik ettevalmistus, mis võiks kesta minimaalselt 5–6 kuud. Antud töös jälgiti küll kolme kuud, kuid suures osas oli tegemist pidevalt maratonidel osalejatega, kelle jaoks maraton on elustiiliks. vaid 11 osalejat ei kulutanud enne maratoni ettevalmistuseks ühtegi tundi ega läbinud ühtegi kilomeetrit. Üldiselt parandatakse ettevalmistuse käigus alajäsemete tugevust, maksimeeritakse rasvade põletamist ning suurendatakse nii vaimset kui ka füüsilist võimekust (Jeukendrup 2011, Tiller jt 2019, Waskiewicz jt 2019). Ettevalmistusest sõltub maratoonari vastupidavus ja sooritus ning ebapiisava ettevalmistuse korral võib toimuda südame ülekoormamine. Riskirühmaks peetakse kesk- ja vanemat iga, eriti > 45-aastaseid mehi (Chugh ja Weiss 2015, Nilson ja börjesson 2018), st ealiselt antud uuringus osalejaid. vaatamata heale ettevalmistusele ei korreleerunud maratoniks ettevalmistus pulsi ega vererõhu taastumisega pärast maratoni, seega tuleb neid pidada riskirühmaks. Kuna nii mõnelegi oli paljudel maratonidel osalemine ettevalmistus järgnevateks etappideks, siis pole selline käitumine ilmselt ettevalmistuseks piisav. Puudu võib jääda ka vajalikust taastumisest.

Maratonieelsel mõõtmisel oli uuringurühma (n = 86) rahuoleku süstoolse vererõhu keskmine näitaja üle 130 mmHg (arvestades parema käe väärtust) ja 50-l ületas see 140 mmHg. Suurema väärtuse põhjuseks

pidasid mitmed uuritavad ise nn „valge kitli efekti“, kuigi enamik ei mäletanud, millal ja kas nad üldse olid varem lasknud endal vererõhku mõõta. Samuti võib arvata, et kõrgema vererõhu rahuolekus on põhjustanud just uuritavate maratonidel osalemise pikk staaž. varem on professionaalsetel maratoonaritel leitud arteriaalset jäikust ning kõrgemat vererõhku rahuolekus, mida tõlgendatakse kui liigsest treeningust tekkinud hüpertensiooni (vlachopoulos jt 2010). Seetõttu on tähtis, et maratoni harrastavad isikud laseksid aeg-ajalt vererõhku mõõta ja osaleksid terviseuuringutel (Yaman jt 2017).

Maratoonarite rahuoleku pulsi kiirus oli keskmiselt 61,5 korda minutis, mida võib pidada heaks tervisesportlase pulsiks. Pärast maratonijooksu oli pulss kiirenenud keskmiselt 29,4 lööki ja jäi kordusmõõtmisel pärast taastumist kiiremaks kui rahuolekus, kuid näitas ikka taastumistendentsi ning taastus paremini kui vererõhk. Siiski ei taastunud 10 minuti möödudes pulss täielikult kõigil. Aeglaselt taastuval pulsil on leitud seos arterite jäikuse suurenemisega (Yang jt 2019), mis võib olla tingitud ebapiisavast ettevalmistusest.

Pulssi koormab kõige rohkem jooksmine, vererõhku aga rattasõit, sest vastavad väärtused muutusid vastava koormuse korral kõige rohkem. Kuna pulss taastus paremini neil, kes olid osalenud vähemal arvul maratonidel, siis võib arvata, et probleemiks on ikka vähene maratonidevaheline lõõgastumine. Kui uuringute järgi peaks korralik eeltreening üldiselt kardiorespiratoorset funktsiooni parandama (du jt 2005), siis ei ole päris selge, kas uuringus osalenud maratoonarite enamasti iseseisvalt läbiviidud treening oli piisav ja spetsiifiline, et tagada südame-veresoonkonna vastupidavus nii suurele koormusele, nagu seda on maraton. Ilmselt ei arvestata ka oma hetkeolukorraga ning minnakse maratonile ennast ja sõpru ületama.

Tulemused näitasid, et erinevad maratoni liigid mõjuvad taastumisele erinevalt, aga taastumine on ka individuaalne. Kui üldiselt taastub vere-

rõhk kehalise aktiivsuse lõppedes 10 minuti jooksul (fletcher jt 2013, Yang jt 2019), siis antud uuringus oli osalejate vererõhk üldjuhul pärast jooksu- ja rattamaratoni finišit kõrgem, kuid suusamaratoni järel madalam kui rahuolekus. Üldiselt on tegemist normaalse reaktsiooniga, aga mõnel maratoonaril oli langus liiga suur (–65 mmHg) ja see võib tekitada kollapsi. On näidatud (vlachopoulus jt 2010), et vererõhk võib pärast jooksumaratoni järsult langeda, mida seostatakse vedelikupeetuse või perifeersete veresoonte laienemisega. Uuringu käigus küll uuringukohta saabujatest keegi ei kollabeerunud, samas oli nii mõnegi enesetunne üsna halb. Jooksumaratonil langes maratoonarite vererõhk võrreldes esmase maratoni järgse mõõtmisega keskmiselt 14,9 ühiku võrra.

Kuigi varem on leitud (Uchechukwu ja Ugwu 2019, Yang jt 2019), et maratoonari kõrgema vanuse (sõltumata soost ja treeningu intensiivsusest) korral taastub vererõhk aeglasemalt, siis antud uuring näitas vastupidist tendentsi. võib oletada, et eakamad maratoonarid läbisid maratoni n-ö mõistlikumalt ja teadsid juba oma vastupidavuse/treenituse taset.

Uuringu pluss oli see, et teadaolevalt ei ole varem sellist uuringut nn otse raja kõrval tehtud, v.a analoogne uuring Lõuna-Koreas (Kim jt 2015), kus uuritavate arv oli 40. Uuriti vaid jooksjaid, kuid määrati ka biomarkereid. Teine analoogne uuring viidi läbi Tais (66 km jooks; n = 30), kus vastavate parameetrite määramiseks kasutati kaasaskantavaid monitore (Taksaudom jt 2017). Uuringu miinuseks võib pidada seda, et pulsi ja vererõhu mõõtmine vahetult pärast finišeerimist ei olnud võimalik, sest ümbrus oli manuaalseks mõõtmiseks kärarikas. vaiksemad kohad finiši läheduses (ligikaudu 200 m finišipaigast eemal) tingisid ligi 5-minutilise viivituse. Osalejatelt paluti, et nad säilitaksid kuni uurijate juurde jõudmiseni maratoniga analoogse tempo. Ka seal oli vahel joogipausi vajadus ja kindlasti kulus aega lahtiriietumiseks.

Järeldused

Kuigi maratoonarid olid suure maratonikogemusega, ei taastunud kõigil pärast maratoni pulss ja vererõhk piisavalt. Taastumine sõltus varasemast maratonikogemusest. Ootamatult taastus pulss halvemini neil, kellel oli pikem maratonidel osalemise staaž. Ilmselt jäetakse siiski enesele taastumiseks liiga vähe aega. võimalik, et sellised mehed tegelevad ka pideva eneseületamisega. Kuna vererõhk taastus paremini eakamatel, läbisid nad etapi ilmselt pigem osalemisrõõmust. Maratoniks ettevalmistus taastumist ei mõjutanud, seda ilmselt tingituna peamisest uuringu kontingendist. Nimelt oli tegemist meestega, kelle elus on maraton olulisel kohal. Siiski ei ole maraton koht eneseületamiseks > 45-aastastele.

Allikaloend

Chugh, S. S., Weiss, J. b. (2015). Sudden Cardiac death in the Older Athlete. Journal of the American College of Cardioligy, 65(5): 493−502. du, N., bai, S., Oguri, K., Kato, Y., Matsumoto, I., Kawase, H., Matsuoka, T. (2005).

Heart Rate Recovery After Exercise and Neural Regulation of Heart Rate variability in 30-40 Year Old female Marathon Runners. Journal of Sports Science & Medicine, 4(1): 9-−7. Jeukendrup, A. (2011). Nutrition for endurance sports: Marathon, triathlon, and road cycling. Journal of Sports Sciences, 29(S1): S91−S99. Nilson, f., börjesson, M. (2018). Mortality in long-distance running races in Sweden – 2007-2016. Plos One, 13(4): e0195626. Kim, Y. J., Ahn, J. K., Shin, K-A., Kim, C-H., Lee, Y-H., Park, K.-M. (2015). Correlation of Cardiac Markers and biomarkers With blood Pressure of Middle-Aged Marathon

Runners. The Journal of Hypertension, 17(11): 868−873. Taksaudom, N., Tongsiri, N., Potikul, A., Leampriboon, C., Tantraworasin, A., Chaiyasri,

A. (2017). Race predictors and hemodynamic alteration after an ultra-trail marathon race. Open Access J Sports Med, 8: 181−187. Tiller, N. b., Roberts, J. d., beasley, L., Chapman, S., Pinto, J. M., Smith, L., Wiffin,

M., Russel, M., Spraks, S. A., duckworth, L., O’Hara, J., Sutton, L., Antonio, J.,

Willoughby, d. S., Tarpey, M. d., Smith-Ryan, A. E., Ormsbee, M. J., Astorino, T.

A., Kreider, R. b., Mcginnis, g. R., Stout, J. R., Smith, J. E., Arent, S. M., Campell,

b. I., bannock, L. (2019). International Society of Sports Nutrition Position Stand: nutritional considerations for single-stage ultra-marathon training and racing.

Jouranl of the International Society of Sports Nutrition, 16: 50. Uchechukwu, d., Ugwu, A. C. (2009). determination of Systolic blood Pressure Recuvery Time arter Exercise in Apparently Healty, Normotensive, Nonathletic Adults and the Effects of Age, gender and Exercise Intensity. International Journal of

Exercise Science, 2(2): 115−130. vlachopoulos, C., Kardara, d., Anastasakis, A., baou, K., Terentes-Printzios, d., Tousoulis, d., Stefanadis, C. (2010). Arterial Stiffness and Wave Reflections in Marathon

Runners. American Journal of Hypertension, 23(9): 974−979. Waskiewicz, Z., Nikoladis, P. T., gerasimuk, d., borysiuk, Z., Rosemann, T., Knechtle, b. (2019). What Motivates Successful Marathon Runners? The Role of Sex, Age, Education, and Training Experience in Polish Runners. Frontiers in Psychology, 10: 1671. Yaman, H., Akcay, I., günay, g. (2017). Sudden Cardiac death in Athletes: Tips for

Prevention. Cyprus Journal of Medical Sciences, 2017(2): 67−71. Yang, I.-H., Hwang, H.-J., Jeon, H. K., Sohn, I. S., Park, C.-b., Jin, E.-S., Cho, J.-M.,

Kim, C.-J., Lee, T.-g. (2019). Slow Heart Rate Recovery Is Associated with Increased Exercise-induced Arterial Stiffness in Normotensive Patients without Overt

Atherosclerosis. Journal of Cardiovascular Imaging, 27(3): 214−223. Kim, Y.-J., Park, Y., Kang, d.-H., Kim, C.-H. (2017). Excessive Exercise Habits in Marathoners as Novel Indicators of Masked Hypertension. BioMed Research International, 2017: 1−7.