14 minute read
Anna-Liisa Tamm
Body composition of nonprofessional male marathoners (≥45 yr)
Advertisement
Mari-Liis dobrjanski, Ülle Parm, Ivi vaher, Anna-Liisa Tamm
Abstract
Correlation between the different body composition parameters and race performance has been proved by previous studies. However, information about Estonian nonprofessional marathoners is limited. The aim of this study was to determine the body composition (body fat and fat-free mass), total body and extracellular water content in nonprofessional male marathoners (≥45yr). The study included a total of 136 participants who took part in at least one of the following events − Tartu Maraton, Tartu Rattaralli and/or Tartu Linnamaraton. This thesis is part of a larger study conducted by Tartu Health Care College. Participants had to fill out a questionnaire; the body composition was measured with the Seca mBCA 525 device. Descriptive statistics was used for data analysis. The t-test, the Mann-Whitney test or the χ2 test were used to compare the groups and the Pearson correlation coefficient to measure linear dependence between the variables.
Participants (aged 51.7±7.1 yr), although nonprofessional, were with great marathon experience. The mean value of previously completed marathons was 35 (the 25th and 75th quartiles 17.5 and 66, respectively). The results demonstrate that runners, compared to cross-country skiers, had lower body fat (10.8 kg vs 14.3 kg; p=0.01) and fat percentage (13.7% vs 16.8%; p=0.019). Runners also had lower body fat (10.8 kg vs 15.7 kg; p=0.016) and fat percentage (13.7% vs 18.8%; p=0.023) than cyclists. Runners had lower body mass than cyclists (77.2 kg vs 81.7 kg; p=0.042) and a lower body mass index (BMI) than skiers (23.8 kg/m2 vs 25.5 kg/m2; p=0.002). Previously completed marathons or training load three months prior to the marathon
showed no association with the body composition parameters. Similarly, the body composition had no correlation with the performance of cross-country skiing marathon. Total body water content was similar in all subjects regardless of which marathon they participated in. According to BMI and fat percentage, most marathoners´ body composition was healthy.
Keywords: marathon, nonprofessional, male marathoner, body composition.
Sissejuhatus
Maratonil osalevate harrastajate arvu suurenemine tingib vajaduse uurida osalejate võistluseelseid ja -järgseid treeninguid ning maratoni mõju organismile, sh veetasakaalule. Lühiajaline intensiivne kehaline koormus (näiteks võistlus, Cutrufello jt 2016) ja pikaajaline regulaarne treening (Lavie jt 2019) mõjutavad kehakoostist erinevalt. Organismi veesisaldus ja kehakoostis on omavahel tugevasti seotud − lihaskoest moodustab vesi ligikaudu 70%, rasvamassist ligi 10%. Üldine veesisaldus (total body water, TbW) jaguneb erinevate vedelikuruumide vahel rakusiseseks ehk intratsellulaarseks veeks (intracellular fluid, ICf) ja rakuväliseks ehk ekstratsellulaarseks veeks (extracellular fluid, ECf; Sawka jt 2015).
Keha veetasakaalu jälgimine ja säilitamine koormusel on tähtis mitme füsioloogilise protsessi tagamiseks (Rehrer 2001). Kehakoostise parameetrid mõjutavad võistlustulemusi (Silva 2018). Näiteks soodustas maratonijooksjatel paremate võistlustulemuste saavutamist keha madal rasvaprotsent (Zillmann jt 2013) ning väike võistluseelne kehamass ja KMI (Salinero jt 2017). Eesti mitteprofessionaalsete maratoonarite kehaliste eelduste (kehakoostise) kohta puudub ülevaade.
Uurimistöö eesmärk hinnata mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (≥ 45 a) kehakoostist (rasva- ja rasvavaba mass) ning üldise ja sh ekstratsellulaarse vee hulka.
võtmesõnad: maraton, mitteprofessionaalne, meesmaratoonar, kehakoostis
Andmeanalüüsi metoodika
Uuringusse kaasati kõik ≥ 45 a mitteprofessionaalsed Tartu maratoni kuubikule registreerunud mehed. Kehakoostist määrati meditsiinilise kehakoostise analüsaatoriga Seca mbCA 525 (Hans E. Rüth, Hamburg, Saksamaa). bioelektrilise juhtivuse analüüsi käigus arvutati organismi rasvamass, rasvavaba mass (sisaldab luu-, lihas- ja siseelundite massi, kuid eristatav on ainult lihasmass) ja veesisaldus. Mõõdeti selililamangus massaažilaual. Elektroode oli kokku kaheksa − kaks kummalegi käele ja jalale. Elektroodide täpne asetus on toodud joonisel 1.
(d)
Joonis 1. Elektroodide asetus ala- ja ülajäsemetel (Khalil jt 2014)
Andmetöötluseks kasutati programmi MS Excel (Microsoft®, Redmond, USA), statistilise analüüsi jaoks andmetöötlusprogrammi SigmaPlot versiooni 14.0 (Systat Software Inc., San Jose, USA). Andmete esitamiseks kasutati kirjeldavat statistikat (aritmeetiline keskmine ja
standardhälve, mittenormaaljaotuse korral mediaan ning ülemine ja alumine kvartiil), rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral t-testi või Mann-Whitney testi. Korrelatsiooni arvutamiseks kasutati Pearsoni korrelatsioonikordajat. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05.
Tulemused
Uuritavate omavaheliseks võrdlemiseks jagati nad rühmadesse maratoni liikide ja distantside (täispikk, poolpikk) kaupa. Uuritavate keskmine vanus oli 51,7 ±7,1 aastat, kõige eakam osaleja (73-aastane) läbis täispika suusamaratoni. Saja kolmekümne kuuest uuritavast vaid kaks ei olnud varem maratonil osalenud. Kõige väiksema ja suurema kehamassiga maratoonarid osalesid täispikal suusamaratonil, kehamass vastavalt 63 kg ja 105 kg. Üldiselt oli suusatajatel võrreldes jooksjatega suurem KMI, rasvavaba massi indeks, rasvamassi indeks, keha rasvaprotsent, rasvamass ja kerepiirkonna skeletilihasmass. Ka ratturite ja jooksjate kehakoostise parameetrites esines statistilisi erinevusi – vt tabel 1. KMI klassifikatsiooni järgi ei esinenud uuritavatel alakaalu. Normaalne kehakaal oli 78 uuritaval (57,35%), ülekaal 48 uuritaval (35,29%) ning I staadiumi rasvumine kümnel uuritaval (7,35%). Kahekümne kuue uuritava rasvaprotsent jäi alla soovitatava piiri (s.o < 11%), tervislikku vahemikku kuulusid 86 uuritavat. Seitsmeteistkümne uuritava rasvaprotsent näitas ülekaalu ja kuuel uuritaval esines rasvaprotsendi põhjal rasvumine. Kehakoostise erinevad parameetrid (rasva- ja skeletilihasmass) ei korreleerunud maratonieelse kolme kuu treeningkoormuse (tunnid, korrad) ja varem läbitud maratonide arvuga.
Tabel 1. Uuritavate üldandmed ja kehakoostise põhiparameetrid (keskmine (Sd)
Parameetrid (keskmine (SD)) Kõik; n = 136 Suusatamine; n = 81 Rattasõit; n = 29 Jooksmine; n = 26 Täispikk; n = 100 Poolpikk; n = 36
vanus (a) 51,7 (7,1) 52,9 (7,6) 50,7 (7,7) 49,4 (3,5) 51,8 (6,8) 51,5 (8,0)
Kehapikkus (cm) 180,2 (5,7) 180,2 (5,5) 179,8 (6,5) 180,6 (5,3) 180,1 (5,9) 180,3 (5,1)
Kehamass (kg) 81,5 (9,6) KMI (kg/m²) 25,1 (2,6)
82,9 (10,3)a
25,5 (2,6)c 81,7 (8,9)b
25,3 (2,9)
77,2 (6,8)ab
23,8 (1,9)c
80,6 (8,6) 24,9 (2,3) 84,2 (11,8) 25,9 (3,3)
Rasvavaba massi indeks (kg/m²) Rasvamassi indeks (kg/m²) 20,9 (1,6)
21,1 (1,5)d
4,3 (1,9) 4,4
(1,8)f
20,6 (1,8)
4,9 (2,1)e 20,5 (1,4)d
3,3 (1,8)ef
20,8 (1,4)
4,0 (1,8)g
21,0 (1,9)
4,9 (2,3)g
vööümbermõõt (m) 0,9 (0,1) 0,9 (0,1) 0,9 (0,1) 0,9 (0,1) 0,9 (0,1) 0,9 (0,1) Rasvaprotsent 16,6 (6,2)
16,8 (5,6)o 18,8 (6,6)n 13,7 (6,6)no 15,9 (5,8)p 18,5 (6,9)p
Rasvamass (kg) Rasvavaba mass (kg) 13,9 (6,4) 67,7 (6,3)
Skeletilihasmass (kg); sh
33,4 (3,3) kere (kg) 15,2 (1,5)
14,3 (6,2)s
68,6 (6,4) 33,8 (3,4)
15,4 (1,5)u 15,7 (6,5)r
66,5 (6,3) 33,1 (3,5) 14,9 (1,6)
10,8 (5,9)rs
66,4 (5,7) 32,5 (2,9)
14,7 (1,4)u 13,1 (5,8)t
67,6 (5,7) 33,3 (3,0) 15,1 (1,4) 15,3 (1,8)
parem alajäse (kg) 6,9 (0,8) 7,0 (0,8) 6,9 (0,8) 6,7 (0,6) 6,9 (0,7) 7,0 (0,9) vasak alajäse (kg) 7,1 (0,8) 7,1 (0,8) 7,2 (0,9) 7,1 (0,7) 7,1 (0,8) 7,2 (0,9) vasak ülajäse (kg) 2,1 (0,2) 2,1 (0,2) 2,1 (0,2) 2,1 (0,2) 2,1 (0,2) 2,1 (0,3)
16,0 (7,4)t
68,2 (7,8) 33,7 (4,0)
Parameetrid (keskmine (SD)) Kõik; n = 136 Suusatamine; n = 81 Rattasõit; n = 29 Jooksmine; n = 26 Täispikk; n = 100 Poolpikk; n = 36
parem ülajäse (kg) 2,1 (0,2) 2,2 (0,3) 2,0 (0,2) 2,0 (0,2) 2,1 (0,2) 2,1 (0,3) Sd – standarddeviatsioon ehk standardhälve; statistilised erinevused (esitatud ka paksus kirjas): a – p = 0,018; b – p = 0,042; c – p = 0,002; d – p = 0,049; e – p = 0,017; f – p = 0,007; g – p = 0,03; h − p = 0,003; i – p = 0,049; j – p = 0,006; k – p = 0,01; l – p = 0,006; m – p = 0,013; n – p = 0,023; o – p = 0,019; p – p = 0,027; r – p = 0,016; s – p = 0,01; t – p = 0,03; u – p = 0,036.
Uuritavate organismi üldine veesisalduses täispika ja poolpika maratoni võrdluses statistiliselt ei erinenud. Suusatajatel oli võrreldes jooksjatega rakuvälist vett rohkem (tabel 2).
Tabel 2. Meesmaratoonarite organismi veesisaldus (keskmine (Sd))
Parameetrid (keskmine (SD)) Kõik n = 136 Suusatamine n = 81 Rattasõit n = 29 Jooksmine n = 26 Täispikk n = 100 Poolpikk n = 36
vanus (a) 51,7 (7,1) Üldine vesi (l) 49,7 (4,7)
Rakuväline vesi (l) Rakuväline vesi üldveest (%) 20,5 (2,1) 41,3 (1,2) 52,9 (7,6) 50,3 (4,8)
20,8 (2,1)a
41,4 (1,2) 50,7 (7,7) 48,9 (4,8) 20,3 (2,0) 41,6 (1,2) 49,4 (3,5) 48,7 (4,2)
19,7 (1,9)a
40,6 (1,1) 51,8 (6,8) 49,6 (4,3) 20,5 (1,9) 41,4 (1,2)
Sd – standarddeviatsioon ehk standardhälve; a – p = 0,022 51,5 (8,0) 49,9 (5,8) 20,6 (2,5) 41,2 (1,1)
Kehakoostise parameetrite korrelatsioonanalüüs finišiajale tehti vaid täispika suusamaratoni andmeid arvestades, sest teistel etappidel oli uuritavaid vähe. Täispikal suusamaratonil osales 73 uuritavat. Keskmine etapi läbimise aeg oli 4 h 25 min ±47 min. Kõige kiirem uuritav läbis raja 3 h 1 min, kõige aeglasem 6 h 34 min. Tabelis 3 on näha, et kehakoostise parameetrid ei korreleeru etapi läbimise ajaga.
Tabel 3. Täispikal suusamaratonil osalejate lõpuaja ja kehakoostise parameetrite korrelatsioon
Korrelatsioon (Pearson)
Lõpuaeg vs. KMI Lõpuaeg vs. rasvamass (kg) Lõpuaeg vs. skeletilihasmass (kg) Lõpuaeg vs. kogu keha vesi (l) Lõpuaeg vs. rakuväline vesi (l)
MO – statistiliselt mitteoluline erinevus
r = p =
0,144 MO
0,124 MO
0,015 MO
0,009 MO
0,04 MO
Arutelu
Uuringus osalenute kehakoostise näitajad olid head. Üle poole uuritavate kehamass KMI alusel ja ligi 80% uuritavate rasvaprotsent jäi normi piiridesse. Kehakoostise näitajaid võib osaliselt selgitada valimiga, sest uuritavatest moodustasid suurema osa kogenud mitteprofessionaalsed maratoonarid, kelle jaoks maratonidel osalemine ja treening on osa eluviisist. Seda kinnitab varem läbitud maratonide arv, maratoni kilomeetrid ja kolme kuu keskmine treeningkoormus nädalas. Uuringusse oodati osalema eeskätt vähese maratonikogemusega mehi, keda osales ootamatult vähe. Esimest korda läbisid maratoni vaid kaks uuritavat.
Pikaajalist jooksukogemust seostatakse väikese rasvamassi ja -protsendiga (Mitchell jt 2020). See leidis kinnitust ka meie uuringus. Uuritavate keskmine kehamass ja KMI olid kõige suuremad suusamaratonil ning kõige väiksemad jooksumaratonil osalejatel. Jooksjatel olid võrreldes suusatajatega väiksemad KMI, rasva- ja rasvavaba massi indeks, keha rasvaprotsent ning -mass. Jooksjatel olid ka võrreldes ratturitega väiksemad kehamass, rasvamassiindeks, keha rasvaprotsent ja -mass. Eriliiki maratonidel osalejate kehakoostise parameetrite erinevused võivad olla tingitud mitmest asjaolust. Ühelt poolt võib kehakoostis sõltuda spordiala valikust. Nimelt Knechtle jt (2004) on leidnud, et rasva oksüdatsioon on võrdse intensiivsuse korral suurem joostes kui rattaga sõites, mis võib
tingida jooksjate väiksema kehamassi ja KMI. Teiselt poolt võib osalejate kehakoostis sõltuda etappide järjestusest ning pikk võistlusperiood (veebruar-oktoober) võimaldas vähendada kehamassi ja rasvaga seotud parameetreid. Knechtle jt (2012b) järgi on noorematel maratonijooksjatel suurem skeletilihasmass (r = –0,38; p = 0,0002) ning väiksem rasvamass (r = 0,24; p = 0,02). Meie uuringutulemused olid vastupidised – vanematel oli väiksem rasvamass (r = –0,231; p < 0,001) ning skeletilihasmass ei korreleerunud vanusega. Põhjus võis peituda selles, et meie uuringu eakamad osalejad olid kogenud maratoonarid, kelle aastaringne treeningkoormus on pidevalt suur. Uuringurühma vanema kontingendi head ettevalmistust ja mõistlikku maratonidistantsi läbimist näitas ka nende maratonijärgse vererõhu parem taastumine (Kaldaru 2020).
Maratoni läbimiseks on tähtis regulaarne treening, seejuures avaldab mõju sagedus, intensiivsus ja maht (barandun jt 2012). Uuringust selgus, et maratoni ettevalmistuseks kulutatud tunnid ja korrad nädalas ning maratonidel osalemise arv ja seal läbitud kilomeetrid ei korreleeru kehakoostise näitajatega. Sisuliselt tähendab see seda, et rohkem treeninud või suurema maratonikogemusega osalejate kehakoostis ei erinenud vähem treenitute omast. Leid võib olla seotud kehakoostise ühekordse fikseerimisega ainult vahetult enne võistlust, kuid pigem on tegemist sarnase valimiga – uuringus osalesid peamiselt mehed, kes läbivad mitu maratoni aastas.
varasemates uuringutes on tähelepanu all olnud kestvusalade akuutne mõju kehakoostisele. Näiteks on jooksjatel täheldatud võistluse vältel keha- ja rasvamassi (Knechtle jt 2010b), aga ka skeletilihasmassi ning üldise veesisalduse vähenemist (Knechtle jt 2012a). Uuringuid, mis keskenduks kehakoostise ja maratoniks ettevalmistumise seostele, on vähem. Näiteks 35−50aastaste inaktiivsete meeste maratoniks ettevalmistumisel (30nädalane treeningprogramm) on täheldatud nende kehamassi ja rasvaprotsendi vähenemist (findlay jt 1987). Meie uuring baseerus ühekordsele kehakoostise mõõtmisele ja seetõttu ei saa muutusi käsitleda, kuid
uuritavate rasvaprotsenti saab võrrelda earühma referentsväärtustega. gallagheri jt (2000) järgi on vanuserühmas 40−59 tervislik rasvaprotsendi määr 11−22% ning meie uuringus osalejate keskmine väärtus 16,6% jääb tervislikku vahemikku.
vee- ja elektrolüütide tasakaalu jälgimine ning taastamine kehalisel koormusel on tähtis termoregulatsiooni, lihaskontraktiilsuse, vereplasma mahu ja sellega kaasnevana südame löögi- ja väljutusmahu säilitamiseks (Rehrer 2001). Uuringus osalenud maratoonarite vedelikutarbimisega seotud andmeid käsitletakse teises projektiga seotud lõputöös (Leppik ja veesaar 2020). Lorenzo jt (2019) järgi väheneb vananedes organismi üldine veesisaldus, mis on seotud lihasmassi kaoga. Meie uuringus ei korreleerunud vanus organismi üldise veesisaldusega. Kuigi ealised muutused kehakoostises on osaliselt paratamatud, siis uuritavate kehalisest aktiivsusest tingitud lihasmassi parem säilimine võib soodustada ka veesisalduse säilimist. varasemates uuringutes on peamiselt tähelepanu all intensiivse kehalise koormuse akuutne mõju keha veesisaldusele ja vedelikupuuduse võimalikule tekkele (Knechtle jt 2010b; Sawka jt 2015;). Käesolevas lõputöös hinnati osalejate kehakoostist ainult enne maratoni ning maratonieelset ja -järgset perioodi ei saa võrrelda. Siiski sai lõputöös osalejaid omavahel võrrelda ja on võimalik öelda, et maratoni liikide võrdluses ei olnud osalejate keha üldises veesisalduses märkimisväärseid erinevusi.
Kehakoostise parameetrid, millel on leitud seos võistlustulemustega, on organismi veesisaldus, kehamass, rasva- ja rasvavaba mass. Mõju tulemustele sõltub spordialast, kuid üldiselt soodustab kestvusaladel kehalisi võimeid skeletilihasmass ja pärsib rasvamass (Silva 2018). Enim on uuritud kehakoostise seost jooksutulemustega, kuid meie uuringus sai käsitleda vaid suusamaratoni, sest teistes rühmades oli liiga vähe uuritavaid. Maratonijooksjate puhul on leitud, et keha rasvaprotsent on seotud lõpuajaga (r = 0,46; p < 0,0001; Rüst jt 2012a), kuid seost skeletilihasmassiga pole leitud (Knechtle jt 2012b). Lõputöös ei korreleerunud
kehakoostise parameetrid täispika suusamaratoni tulemustega. valimi suurus ei mõjutanud arvatavasti saadud tulemusi. Meie uuringus oli täispikal suusamaratonil 73 uuritavat võrreldes Rüsti jt (2012a) uuringu 126 ning Knechtle jt (2012b) uuringu 91 uuritavaga. Põhjus võib peituda hoopis selles, et varasemates uuringutes käsitletud jooksumaraton on suusamaratonist erinev või on meie uuringus osalejad sarnased – läbinud varem mitu maratoni ja saanud häid tulemusi. Samas võib heade tulemuste saavutamine sõltuda ka muudest parameetritest (nt treeningkoormusest, raja läbimise taktikast, suuskade määrimisest, söömisest distantsil jne).
Uuringu puhul võib välja tuua mitu positiivset ja negatiivset aspekti. Ühelt poolt on tegemist esimese sellelaadse uuringuga Eestis. Mõõtmisi tehti kolmel eri liiki maratonil, mis andis võimaluse võrrelda omavahel erinevate spordialade harrastussportlasi. Eriti tähtis oli suusamaratonil osalejate kehakoostise hindamine, sest Tartu maraton on Tartu rattamaratoni kõrval üks suurema osalejate arvuga etappe. Teiselt poolt oli uuritavate lahtiriietumist eeldavat uuringut külma ilmaga raske korraldada. Erinevatel põhjustel uuringust välja arvatud osalejate arv oli suur (eriti suusamaratonil), sest muutliku ilma tõttu pidi uuringukohta finišialas mitu korda muutma ja kõik uuritavad ei leidnud pärast lõpetamist uurijaid üles.
Kindlasti andis see uuring kogemusi edaspidiseks ja näitas ka nõrku kohti. Näiteks kehakoostist on tähtis hinnata enne ja pärast maratoni, et võrrelda eri liiki maratonide akuutset mõju organismile ja hinnata maratoonarite vedelikutarbimist rajal. vahetult pärast maratonietapi läbimist on mõõtmisi talvistes tingimustes keeruline korraldada, sest arvestada tuleb maratoonarite väsimusastmega. veel eeldavad mõõtmised finišialas soojustatud ruume ja paljude Seca seadmete olemasolu. valimi moodustamisel tuleb seada üheks välistuskriteeriumiks varem läbitud maratonide arv, et kindlustada vähese maratonikogemusega meeste jõudmine valimisse. valimi moodustamine vähese kogemusega maratoonaritest
annab võimaluse nende võrdlemiseks maratonil osalemist elustiilina harrastavate maratoonaritega.
Järeldused
Uuring näitab, et jooksumaratonil osalejad on ootuspäraselt saledad, st nende kehamass, rasvamass, rasvaprotsent ja KMI on väiksemad võrreldes teiste maratonidest osavõtjatega. Samuti on täispikal maratonil osalejad võrreldes poolpikast maratonist osavõtjatega saledamad (nende rasvaprotsent ja rasvamass on väiksemad). Siiski ei mõjutanud varasem maratonidel osalemine ja treenituse tase kehakoostise parameetreid ega veesisaldust – põhjuseks on ilmselt see, et suurem osa on pidevalt kehaliselt aktiivsed.
Allikaloend
barandun, U., Knechtle, b., Knechtle, P., Klipstein, A., Rüst, C.A., Rosemann, T., Lepers,
R. (2012). Running speed during training and percent body fat predict race time in recreational male marathoners. Open Access Journal of Sports Medicine, 3: 51−58. Cutrufello, P.T., dixon, C.b., Zavorsky, g.S. (2016). Hydration assessment among marathoners using urine specific gravity and bioelectrical impedance analysis.
Research in Sports Medicine, 24(3): 219–227. findlay, I.N., Taylor, R.S., dargie, H.J., grant, S., Pettigrew, A.R., Wilson, J.T., Aitchison, T., Cleland, J.g., Elliott, A.T., fisher, b.M. (1987). Cardiovascular effects of training for a marathon run in unfit middle aged men. British Medical Journal (Clinical Research Edition), 295(6597): 521−524. gallagher, d., Heymsfield, S.b., Heo, M., Jebb, S.A., Murgatroyd, P.R., Sakamoto, Y. (2000). Healthy percentage body fat ranges: an approach for developing guidelines based on body mass index. The American Journal of Clinical Nutrition, 72(3): 694−701. Kaldaru, E-E. (2020). Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (>45A) vererõhu ja pulsi taastumine peale maratoni läbimist. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe põhiõppe õppekava. Lõputöö. Khalil, S.f., Mohktar, M.S., Ibrahim, f. (2014). The theory and fundamentals of bioimpedance analysis in clinical status monitoring and diagnosis of diseases. Sensors, 14: 10895−10928.
Knechtle, b., Knechtle, P., Wirth, A., Rüst, C.A., Rosemann, T. (2012a). A faster running speed is associated with a greater body weight loss in 100-km ultra-maratoners.
Journal of Sports Sciences, 30(11): 1131−1140. Knechtle, b., Müller, g., Willmann, f., Kotteck, K., Eser, P., Knecht, H. (2004). fat oxidation in men and women endurance athletes in running and cycling. International
Journal of Sports Medicine, 25(1): 38−44. Knechtle, b., Rüst, C.A., Knechtle, P., Rosemann, T. (2012b). does muscle mass affect running times in male long-distance master runners? Asian Journal of Sports Medicine, 3(4): 247−256. Knechtle, b., Wirth, A., Knechtle, P., Rosemann, T., Senn, O. (2010b). do ultra-runners in a 24-h run really dehydrate? Irish Journal of Medical Science, 180(1): 129–134. Lavie, C.J., Ozemek, C., Carbone, S., Katzmarzyk, P.T., blair, S.N. (2019). Sedentary behavior, exercise, and cardiovascular health. Circulation Research, 124(5): 799–815. Leppik, K., veesaar, H. (2020). Mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite (>45a) toitumistavad maratonidel. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, füsioterapeudi õppekava.
Lõputöö. Lorenzo, I., Serra-Prat, M., Yébenes, J.C. (2019). The role of water homeostasis in muscle function and frailty: a review. Nutrients, 11(8): 1857. Mitchell, U.H., bailey, b., Owen, P.J. (2020). Examining bone, muscle and fat in middle-aged long-term endurance runners: A cross-sectional study. Journal of Clinical
Medicine, 9(2): 522. Rehrer, N.J. (2001). fluid and electrolyte balance in ultra-endurance sport. Sports
Medicine, 31(10): 701–715. Rüst, C.A., Knechtle, b., Knechtle, P., Rosemann, T. (2012a). Comparison of anthropometric and training characteristics between recreational male marathoners and 24-hour ultramarathoners. Open Access Journal of Sports Medicine, 3: 121−129. Salinero, J.J., Soriano, M.L., Lara, b., gallo-Salazar, C., Areces, f., Ruiz-vicente, d.,
Abián-vicén, J., gonzález-Millán, C., Coso, J. (2017). Predicting race time in male amateur marathon runners. The Journal of Sports Medicine and Physical Fitness, 57(9): 1169−1177. Sawka, M.N., Cheuvront, S.N., Kenefick, R.W. (2015). Hypohydration and human performance: impact of environment and physiological mechanisms. Sports Medicine (Auckland, New Zealand), 45(1): 51−60.
Silva, A.M. (2018). Structural and functional body components in athletic health and performance phenotypes. European Journal of Clinical Nutrition. doi:10.1038/ s41430-018-0321-9. Zillmann, T., Knechtle, b., Rüst, C.A., Knechtle, P., Rosemann, T., Lepers, R. (2013).
Comparison of training and anthropometric characteristics between recreational male half-marathoners and marathoners. Chinese Journal of Physiology, 56(3): 138−146.
