Raili Luig, Ivi Vaher

NEGLEKT EHK IGNOREERIMISSÜNDROOM PÄRAST INSULTI JA SELLE KÄSITLUS TAASTUSRAVIS

Neglect Syndrome after Stroke and its Management in Rehabilitation

Raili Luig, Ivi vaher

Abstract

Neglect is a common post-stroke neurological syndrome that is associated with poorer clinical outcomes and it affects negatively patients’ functional independence. Despite its negative impact, it is often overlooked in rehabilitation.

The purpose of this article is to explain the nature of the neglect syndrome and find out the methods used for its assessment and rehabilitation. The theoretical review that the article is based on is an analysis of 58 relevant literature sources.

The central problem of neglect is the attentional bias towards the side of space ipsilateral to the lesion, which causes patients not to pay attention to one side of their body and/or space. Neglect may manifest in various modalities and ranges of space and the symptoms are exacerbated by the patients’ impaired awareness of illness and attentional problems. Various paper-and-pencil instruments are suitable for screening purposes. Given the heterogeneity of neglect and the possibility that it manifests only in dynamic everyday situations, functional assessment is also important. The Catherine Bergego Scale is the only functional assessment battery that assesses the presence of neglect in all ranges of space and in more than one modality. Methods used in neglect rehabilitation aim to retrain or compensate impaired functions. Despite showing promising results, their effectiveness cannot be supported or refuted. Future directions of neglect rehabilitation are various technology-based methods.

Keywords: neglect, stroke, rehabilitation

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest Sissejuhatus

Neglekt on sage insuldijärgne neuroloogiline sündroom, mis esineb umbes pooltel parema ajupoolkera insuldiga patsientidel ja ligi viiendikul patsientidel pärast vasaku ajupoolkera insulti (buxbaum jt 2004, Ringman jt 2004). Tervise Arengu Instituudi andmetel haigestub Eestis igal aastal insulti umbes 4000 inimest, mistõttu on tegemist küllaltki arvuka patsiendirühmaga ka meie taastusravisüsteemis (Tervisestatistika... i.a.).

Neglekti seostatakse insuldi halvema taastumisprognoosiga. Seega on neglekt taastusravisüsteemis katsumus kõigile spetsialistidele. Neglektiga patsiendid vajavad pikemat haiglaravi ja isegi taastusravi järel on neil suurem vajadus kõrvalabi järele. Neglekti olemasolu pärsib insuldipatsientidel motoorsete funktsioonide paranemist, mis seetõttu taastuvad aeglasemalt ja väiksemas mahus. Rohkem abi vajavad neglektiga patsiendid igapäevategevustes ning neil on teiste insuldipatsientidega võrreldes raskendatud siirdumine ja liikumine. Palju suurem on ka nende kukkumisrisk (Chen jt 2015, bosma jt 2019, doron ja Rand 2019). Seetõttu tuleb insuldi järel pöörata neglekti diagnoosimisele ja taastusravile sama suurt tähelepanu kui tekkinud motoorsetele häiretele, et tagada patsientide taastumispotentsiaali ulatus. vaatamata neglekti negatiivsele mõjule insuldist taastumisele jääb see kliinilises praktikas sageli tähelepanuta. Uuringud on näidanud, et füsioterapeutide teadmised neglektist, selle hindamisel kasutatavatest testidest ja ravist on vähesed (Plummer jt 2013). Praktikas on raske tugineda ka insuldi ravijuhendile, sest mitmes juhendis on neglekti käsitletud pinnapealselt või on neis toodud soovitused vastukäivad.

Uurimistöö eesmärk oli anda ülevaade neglekti sündroomist, selle olemusest ja hindamisvõimalustest ning taastusravis kasutatavatest meetoditest.

Kirjandusülevaate meetodil koostatud uurimistööks kasutati 58 tõenduspõhist kirjandusallikat.

võtmesõnad: neglekt, ignoreerimissündroom, insult, taastusravi

Tulemused ja arutelu

Neglekt ehk ignoreerimissündroom on kompleksne neuroloogiline sündroom, mille korral on häiritud ajukahjustusele kontralateraalselt kehapoolelt ja/või ruumi (sh kujuteldava ruumi) poolelt tulevate stiimulite vastuvõtmine ning neile reageerimine. Samuti võib see väljenduda võimetuses liigutada ajukahjustusele kontralateraalse kehapoole jäsemeid, kuigi motoorsed funktsioonid on kahjustamata (Lunven ja bartolomeo 2017). Neglekti seostatakse peamiselt mittedominantse, enamasti parema ajupoolkera temporaal- ja parietaalsagara kahjustustega. Parema ajupoolkera insult põhjustab vasakpoolset neglekti, mis on harilikult raskekujulisem ja halvema taastumisprognoosiga kui parempoolne neglekt vasaku ajupoolkera kahjustuse järel. On leitud, et neglekti esinemissagedus on suurim vahetult pärast insulti, selle ägedas staadiumis ning enamasti vähenevad sümptomid spontaanselt esimeste nädalate ja kuudega, saavutades platoo umbes kolme kuu pärast (buxbaum jt 2004, Ringman jt 2004, Umarova jt 2016).

Sensoorse neglekti (input neglect, inattention, attentional neglect, perceptual neglect) puhul on häiritud kahjustuskoldele kontralateraalse ruumi poolt tulevate stiimulite vastuvõtmine, mille põhjuseks ei ole primaarne sensoorne kahjustus. Olenevalt modaalsusest (visuaalne, taktiilne, auditoorne), milles sensoorne neglekt avaldub, saab seda jaotada eri tüüpideks. Kõige äratuntavamaid sümptomeid põhjustab visuaalne neglekt, mille korral patsient eirab ühte poolt vaateväljast, viimata pilku või pööramata pead eiratava ruumi suunas. Somatosensoorse neglektiga patsiendil võivad olla häiritud kõik tundlikkuse liigid. Auditoorse neglekti korral on häiritud eiratava ruumi poolelt tulevate helide tajumine (Rode jt 2017, Thomas ja barett 2019). Peale sensoorse neglekti eristatakse motoorset neglekti (output neglect, intentional neglect). Selle puhul on vähenenud või puuduvad spontaansed liigutused kahjustuskoldele kontralateraalsel kehapoolel, mis ei ole seletatav primaarse motoorse kahjustusega (parees),

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

sest motiveerimisel võib patsient olla suuteline liigutusi tegema (Punt ja Riddoch 2006). veel tuntakse kujuteldavat neglekti (representational neglect), mille korral patsient eirab kahjustuskoldele kontralateraalset ruumi oma kujutlustes (Rode jt 2017). Enamasti seostatakse neglekti aga ainult selle visuaalse alavormiga ja nii uuringutes kui ka kliinilises praktikas jäävad teised alavormid sageli tähelepanuta.

Eelnevalt kirjeldatud neglekti alavorme saab klassifitseerida ka ruumis avaldumise järgi. Neglekti võib jaotada personaalseks (kehakeskne), peripersonaalseks (ruum käe haardeulatuses) ja ekstrapersonaalseks (kehast kaugem ruum). Esimene avaldub ilmekalt näiteks igapäevatoimingutes, kui patsient riietab ainult ühe kehapoole. Peripersonaalses ruumis avaldub neglekt söömisel ja lugemisel, kui patsient sööb toitu ainult poolelt taldrikult ega märka lugedes ühte poolt tekstist või sõnadest. Ekstrapersonaalses ruumis avalduva neglekti puhul ei näe patsient näiteks ruumis liikudes ühele poole jäävaid takistusi (Zebhauser jt 2019).

Neglekti avaldumine võib olla indiviiditi erinev. Kliinilises praktikas on patsientidel enamasti korraga mitmele neglekti alavormile iseloomulikud sümptomid, mis võivad lisaks avalduda ruumi erinevates osades (buxbaum jt 2004, Spaccavento jt 2017). Seetõttu on tähtis olla teadlik erinevate neglekti alavormide olemasolust, sest see aitab paremini mõista patsientide käitumist ja seletada neil esineda võivaid probleeme. Neglektiga patsientide puhul tuleb arvestada ka sagedaste kaasuvate häiretega, nagu vähene haigusteadvus (anosognoosia), vähenenud erksus (arousal) ning keskendumisraskused, mis võimendavad tähelepanu kallutatust ja süvendavad neglekti sümptomeid (Adair ja barrett 2010).

Neglektiga patsientidele iseloomulik käitumine võimaldab raskekujulist neglekti tuvastada visuaalselt, kuid mitte nii silmapaistvate sümptomitega neglekt võib jääda vaatlusel märkamata. Seetõttu on vajalik täpsemate hindamismeetodite kasutamine. Neglekti hindamises puudub aga kuldstandard. Kliinilises praktikas võib hindamismeetodite valimine osutuda

keeruliseks, sest teste neglekti hindamiseks on palju, kuid ravijuhendite soovitused testide osas ei kattu või puuduvad. Eri riikide insuldi ravijuhendites soovitatakse insuldi järel visuaal-ruumiliste häirete (sh neglekti) hindamist ja rõhutatakse meeskondliku lähenemise tähtsust. Mainitakse ka üksikuid konkreetseid teste neglekti puhul kasutamiseks, kuid Inglismaa insuldi ravijuhend on ainuke, mis juhib tähelepanu rohkem kui ühe testi kasutamise vajadusele ning soovitab lisaks funktsionaalset hindamist (Rehabilitation of visual... i.a., Winstein jt 2016, bowen jt 2016, Neglect 2017).

Traditsiooniliselt on neglekti hindamisel kasutatud erinevaid paberi ja pliiatsiga tehtavaid teste, nagu tühistamisülesanded (cancellation test), joonte poolitamise testid (line bisection test), kujundite kopeerimine ning mälu järgi joonistamine. Nimetatud testid on populaarsed, sest neid on lihtne läbi viia, need ei vaja spetsiaalseid vahendeid ja need ei ole ajamahukad (Ting jt 2011). võrreldes funktsionaalsete testidega on selliste testide miinuseks väiksem tundlikkus neglekti tuvastamisel, sest need hindavad üksnes visuaalse neglekti esinemist peripersonaalses ruumis. Samuti on leitud, et patsientide hea sooritus paberi-pliiatsi testides ei pruugi tähendada veel neglektist tingitud probleemide puudumist, sest neglekt võib avalduda alles keerulisemates tegevustes ja dünaamilistes tavaelu olukordades (bonato ja deouell 2013, Azouvi 2017). Seega sobivad antud testid eraldiseisvana kasutamiseks eelkõige neglekti sõeltestimiseks ja valdavalt insuldi ägedas staadiumis. Neglekti riskirühmana tuleb käsitleda kõiki parema ajupoolkera insuldiga patsiente (Menon ja Korner-bitensky 2004).

Arvestades neglekti spontaanse paranemisega on soovitatav seda põhjalikumalt hinnata mõni nädal pärast insulti, sest siis avalduv neglekt on tõenäoliselt püsiv ja ka sekkumist vajav (Appelros jt 2004, Hamiltoni jt 2008). Üksnes paberi-pliiatsi testidega on oht neglekti aladiagnoosida. Seetõttu tuleks neglekti tuvastamisel kasutada ka funktsionaalseid teste, mis hindavad patsiendi toimetulekut keerukamates tegevustes. Üksikute

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

testide asemel soovitatakse kasutada testide kogumikke, sest need on tundlikumad ning arvestavad rohkemate neglekti alavormide ja nende avaldumisega ruumi eri osades (Azouvi 2017).

Kaks tuntumat testide kogumikku on Behavioral Inattention Test (bIT) ja The Catherine Bergego Scale (CbS). bIT koosneb kahest osast ja hindab visuaalse neglekti olemasolu peri- ja ekstrapersonaalses ruumis. Testi esimene osa koosneb kuuest paberi-pliiatsi testist ja teine osa hindab patsiendi toimetulekut üheksas erinevas tegevuses, mida sooritatakse laua taga istudes. CbS hindab patsiendi käitumist ja toimetulekut elulistes situatsioonides. Hinnang põhineb kümnel igapäevatoimingul ja patsiendi spontaansel reageerimisel kahjustuskoldele kontralateraalsest ruumist tulevatele stiimulitele. CbS on praegu ainuke testide kogumik, mis hindab neglekti esinemist kõigis kolmes ruumi osas ning arvestab peale visuaalse neglekti ka teiste sensoorse neglekti alavormidega. CbS-i juurde kuulub veel küsimustik haigusteadvuse hindamiseks. Nii bIT-i kui ka CbS-i peetakse neglekti tuvastamisel tundlikuks ja nende tulemused korreleeruvad teiste funktsionaalset toimetulekut hindavate mõõdikutega, nagu funktsionaalse iseseisvuse mõõdik (Functional Independence Measure, fIM) ja bartheli indeks (Barthel Index, bI; Azouvi 2017). Eestis ei kasutata artikli autoritle teadaolevalt kumbagi testide kogumikku. Neid ei ole eesti keelde tõlgitud ega meie oludele kohandatud.

Neglekti hindamises ja teraapias uuritakse ka erinevatel tehnoloogiatel põhinevaid lahendusi. Tehnoloogiapõhised meetodid võivad olla tundlikud kerge ja kroonilise neglekti diagnoosimisel, mis klassikaliste testidega jääksid tuvastamata. Arvutipõhiste ja virtuaalreaalsusel põhinevate testide eelis on võimalus neid vajaduse järgi keerulisemaks muuta (nt konkureerivad stiimulid, mitu ülesannet korraga, jne), tehes testisituatsiooni tavaeluga sarnasemaks. Patsiendi testikäitumise jälgimine on sel moel lihtsam ja objektiivsem ning see aitab tuvastada isegi väikseid kõrvalekaldeid tähelepanu jaotuses. virtuaalreaalsus võimaldab lisaks luua dünaamilise, tavaelu imiteeriva keskkonna, kus saab turvaliselt hinnata

patsiendi toimetulekut erinevate ülesannetega (nt tänava ületamine). Olgugi et nimetatud hindamismeetodid on tundlikud, on neid kirjeldatud kui lisavõimalusi neglekti hindamiseks ja need ei asenda klassikalisi teste. Selgitamist vajab antud meetodite praktilisus, kulutõhusus ja kasutusmugavus väljaspool kliinilisi uuringuid (bonato ja deouell 2013, Pedroli jt 2015, Ogourtsova jt 2017).

Neglekti kognitiivset taastusravi käsitlevas uusimas Cochrane’i analüüsis (bowen jt 2013) ei leidnud kognitiivse taastusravi meetodite tõhusus ja mõju patsientide toimetulekule tugevat tõestust. Azouvi jt (2017) järeldasid samuti, et ühegi meetodi tõhusust ei ole võimalik hetketeadmiste juures kinnitada või ümber lükata. Peamised probleemid, mis takistavad üldistuse tegemist, on autorite hinnangul uuringute väike valim, metodoloogilised vead ning kvaliteetsete uuringute vähesus. Probleemiks on ka pikaajaliste uuringute puudus ja uuringutes ainult visuaalsele neglektile keskendumine.

Neglekti taastusravis kasutatavaid meetodeid on palju ja neid saab lähenemise alusel jaotada häiritud funktsioone taastavateks ning kompenseerivateks. Taastavad meetodid keskenduvad kõrgemate kognitiivsete funktsioonide stimuleerimisele ja eeldavad patsiendi aktiivset osalust. Kompensatoorsete meetodite puhul kasutatakse tähelepanu suunamiseks väliseid abivahendeid ja patsiendi teadlikkus neglektist ega aktiivne osavõtt ei ole esmatähtsad (Zebhauser jt 2020). Eri riikide insuldi ravijuhendites kirjeldatakse nii taastavaid kui ka kompensatoorseid meetodeid, kuid neis tuginetakse erinevatele allikatele, mistõttu soovitused juhendites ei kattu ja on kohati vastukäivad (Rehabilitation of visual ... i.a., Winstein jt 2016, bowen jt 2016, Neglect 2017). Kuna ühtsed juhised puuduvad, siis kliinilises praktikas valitakse meetodeid tavaliselt võimaluste järgi ja asutustes väljakujunenud tavade kohaselt.

Neglekti heterogeensuse ja indiviiditi erineva avaldumise tõttu ei saa eeldada, et kõikidele patsientidele sobiks taastusravis sama lähenemine ning

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

et kõigil saavutatakse samade meetoditega positiivne tulemus. Seetõttu soovitatakse kliinilises praktikas ainult ühe meetodi asemel kasutada mitut ja kombineerida neid teiste insuldi taastusravi meetoditega, võttes arvesse nii neglekti võimalikku sensoorset kui ka motoorset avaldumist, patsiendi kognitiivset võimekust ning haigusteadvust (Riestra ja barrett 2013, Azouvi jt 2017).

Neglekti taastusravis on kõige tuntum meetod visuaalne seiramine (visual scanning; Cicerone jt 2019). Oma lihtsuse ja kättesaadavuse tõttu on see praktikas kõige enam kasutatav meetod. Teraapia eesmärk on tegevustes suunata patsiendi tähelepanu eiratava ruumi poole, kasutades selleks multimodaalseid vihjeid (cues). Näiteks lugemisel markeeritakse lehe serv värvilise ribaga, mille patsient peab enne järgmise rea lugemist üles otsima. Antud meetod aitab vähendada ainult visuaalset neglekti. On leitud, et visuaalse seiramisega saavutatud tulemused ei kandu üle teistele tegevustele ja teraapia positiivne efekt avaldub ainult sama tüüpi ülesannetes, mida teraapias harjutatakse (Thomas ja barrett 2019). Samas võib staatiliste sihtmärkide otsimisega võrreldes olla võimalik saavutada paremaid tulemusi arvutiekraanil liikuvate sihtmärkide (horisontaalsed jooned, kujundid) jälgimisega, mis suunavad sujuvalt patsiendi pilgu eiratava ruumi poole. Liu jt (2018) leidsid, et neglekti puhul on tõhusad meetodid optokineetiline stimulatsioon (optokinetic stimulation) ja suunatud silmadega jälgimise treening (smooth pursuit eye movement training). Mõlema meetodiga saavutati neglekti testide ja funktsionaalset toimetulekut hinnatavate mõõdikute tulemustes mõõdukas paranemine. On tõendeid, et optokineetiline stimulatsioon vähendab peale visuaalse neglekti ka auditoorset neglekti (Kerkhoff ja Schenk 2012).

Insuldi taastusravis on üks laialdasemalt kasutatavaid meetodeid kahjustuskoldele kontralateraalsete jäsemete aktiveerimine (limb activation training), milleks on olenevalt patsiendi motoorse defitsiidi ulatusest erinevaid võimalusi (verbaalne või manuaalne suunamine, funktsionaalne elektristimulatsioon, piirang-ajendatud liikumisravi jne). Neglekti

taastusravis soovitatakse antud meetodit kasutada, sest see on kättesaadav ega vaja spetsiaalseid vahendeid või väljaõpet (Riestra ja barrett 2013, Cicerone jt 2019, Thomas ja barrett 2019). Enamasti kasutatakse seda eesmärgiga taastada patsientide motoorseid funktsioone ja mitte üksnes neglekti vähendamiseks. Ainult neglekti vähendamise seisukohast on selle tõhususe hindamiseks liiga vähe kvaliteetseid ja piisavalt suure valimiga uuringuid (Klinke jt 2015).

Paljulubavaid tulemusi on saavutatud neglekti taastusravis prismaprillide kasutamisega ja selle meetodi potentsiaali on esile tõstnud mitmed autorid (Ting jt 2011, Yang jt 2013, barrett ja Houston 2019). Teraapia seisneb tegevuste läbiviimises, kandes spetsiaalsete läätsedega prille, mille abil nihutatakse patsiendi vaatevälja kunstlikult eiratava ruumi poole ja tuuakse see tähelepanu keskmesse. Champod jt (2016) leidsid oma prismaprillide tõhusust uurivas ülevaateartiklis mõningase tõestuse neglektiga patsientide igapäevase toimetuleku paranemisele teraapia järel. Antud meetod võib tõhusamalt aidata vähendada motoorset neglekti võrreldes visuaalse neglektiga (Kerkhoff ja Schenk 2012).

Neglekti on võimalik lühiajaliselt vähendada erinevaid reflekse stimuleerides. Kaelalihaste vibreeriva seadeldisega (ka TENS) stimuleerimine vasakul mõjutab proprioretseptoreid ja põhjustab sensoorse illusiooni, justkui patsiendi pea liiguks paremale, mida patsient kompenseerib enda orienteerimisega enam vasakule. Kalooriline vestibulaarne stimulatsioon (caloric vestibular stimulation) kujutab endast külma vee viimist sügavale patsiendi kõrva, stimuleerides vestibulaarsüsteemi ja kutsudes esile reflektoorse nüstagmi stimuleeritud poolele. Mõlema meetodiga on saavutatud visuaalse ja sensomotoorse neglekti vähenemine. Kaelalihaste vibratsioon on parandanud ka patsientide posturaalkontrolli ja igapäevatoimingute sooritust. Efekt on aga lühiajaline, kestes kaloorilise vestibulaarse stimulatsiooni korral 10–15 minutit ja kaelalihaste stimuleerimisel mõne tunni (Kerkhoff ja Schenk 2012).

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

Neglekti taastusravis kasutatakse ka osalist vaatevälja piiramist, kuid selle tõhusust neglekti vähendamisel ei ole praeguste uuringute põhjal võimalik kinnitada ega ümber lükata. Poole vaatevälja katmine (half-field eye patching) mõlemal silmal on andnud paremaid tulemusi kui vaatevälja katmine ühel silmal (Smania jt 2013). Neglekti vähendamise seisukohast ei ole tõestust leidnud ka peegelteraapia (Thieme jt 2018, gandhi jt 2020).

Neglekti taastusravi tulevikusuunad on erinevad mitteinvasiivsel ajustimulatsioonil põhinevad meetodid, nagu transkraniaalne magnetstimulatsioon (transcranial magnetic stimulation) ja transkraniaalne alalisvoolu stimulatsioon (transcranial direct current stimulation). Mõlema meetodiga on saavutatud paljulubavaid tulemusi, kuid vajalik on optimaalsete sekkumisprotokollide väljatöötamine ja nende tõhususe kontrollimine suurema valimiga uuringutes (Salazar jt 2018, Zebhauser jt 2019).

Järeldused

Neglekt on insuldijärgne neuroloogiline sündroom, mis põhjustab patsientidel iseloomulikku ühe ruumi- ja/või kehapoole tähelepanuta jätmist. Neglekti seostatakse peamiselt parema ajupoolkera kahjustusega, mis põhjustab vasakpoolset neglekti. Neglekt võib avalduda erinevates modaalsustes ja ruumi osades, mille põhjal eristatakse neglekti alavorme. Enamasti esinevad patsientidel mitmele neglekti alavormile iseloomulikud sümptomid, mis põhjustavad erisuguseid probleeme ja mida võivad võimendada kaasuvad häired, nagu vähene haigusteadvus ja keskendumisraskused.

Paberi-pliiatsi testid sobivad neglekti sõeltestimiseks. Arvestades neglekti heterogeensust ja võimalust selle avaldumiseks alles dünaamilistes tavaelu situatsioonides, on vajalik ka funktsionaalne hindamine. Hindamiseks soovitatakse kasutada funktsionaalsete testide komplekte. Nendest on praegu CbS (The Catherine Bergego Scale) ainuke, mis hindab neglekti olemasolu kõikides ruumi osades ja rohkem kui ühes modaalsuses.

Tulevikus võivad neglekti hindamist hõlbustada erinevatel tehnoloogiatel põhinevad meetodid, nagu virtuaalreaalsus ja arvutipõhised meetodid.

Neglekti taastusravis kasutatakse nii funktsioone taastavaid kui ka kompenseerivaid lähenemisi. vaatamata mitme meetodiga saavutatud paljulubavatele tulemustele ei ole nende tõhusus neglekti puhul kindlat tõendust leidnud ja ühtegi meetodit ei ole võimalik soovitada ega mitte soovitada. vajalikud on suurema valimiga ja parema kvaliteediga uuringud. Arvestades neglekti heterogeensuse ja indiviiditi erineva avaldumisega on soovitatav kombineerida kliinilises praktikas mitut erinevat meetodit.

Allikaloend

Adair, J.C., barrett, A.M. (2010). Spatial Neglect: Clinical and Neuroscience Review: A

Wealth of Information on the Poverty of Spatial Attention. Ann N Y Acad Sci, 1142: 21-43.Azouvi, P. (2017). The Ecological Assessment of Unilateral Neglect. Ann Phys

Rehabil Med, 60(3): 186–190. Appelros, P., Nydevik, I., Karlsson, g.M., Thorwalls, A., Seiger, A. (2004). Recovery from Unilateral Neglect After Right-Hemisphere Stroke. Disabil Rehabil, 26(8): 471–7 Azouvi, P., Jacquin-Courtois, S., Luauté, J. (2017). Rehabilitation of Unilateral Neglect:

Evidence-based Medicine. Ann Phys Rehabil Med, 60(3): 191–197. barrett, A.M., Houston, K.E. (2019). Update on the Clinical Approach to Spatial Neglect. Curr Neurol Neurosci Rep, 19(5): 25. bonato, M., deouell, L.Y. (2013). Hemispatial Neglect: Computer-based Testing Allows

More Sensitive Quantification of Attentional disorders and Recovery and Might

Lead to better Evaluation of Rehabilitation. Front Hum Neurosci, 7: 162. bosma, M.S., Nijboer, T.C.W., Caljouw, M.A.A., Achterberga, W.P. (2019). Impact of visuospatial neglect post-stroke on daily activities, participation and informal caregiver burden: A systematic review. Ann Phys Rehabil Med. bowen, A., Hazelton, C., Pollock, A., Lincoln, N.b. (2013). Cognitive Rehabilitation for

Spatial Neglect following Stroke. Cochrane Database Syst Rev, 2013(7): Cd003586. bowen, A., James, M., Young, g. (Ed.). (2016). National Clinical guideline for Stroke fifth Edition 2016. London: Royal College of Physicians. 63–64.

Artiklid lõputöödest

buxbaum, L.J., ferraro, M.K., veramonti, T., farne, A., Whyte, J., Ladavas, E., frassinetti, f., Coslett, H.b. (2004). Hemispatial neglect: Subtypes, neuroanatomy, and disability. Neurology, 62(5): 749–56. Champod A. S., frank, R. C., Taylor, K., Eskes, K. A. (2016). The Effects of Prism Adaptation on daily Life Activities in Patients With visuospatial Neglect: A Systematic

Review. Neuropsychological Rehabilitation, 28(4): 491–514. Chen, P., Hreha, K., Kong, Y., barrett, A.M. (2015). Impact of Spatial Neglect on Stroke

Rehabilitation: Evidence from the Setting of an Inpatient Rehabilitation facility.

Arch Phys Med Rehabil, 96(8): 1458–66. Cicerone, K.d., goldin, Y., ganci, K., Rosenbaum, A., Wethe, J.W., Langenbahn, d. M.,

Malec, J.f., bergquist, T.f., Kingsley, K., Nagele, d., Trexler, L., fraas, M., bogdanova, Y., Harley, J.P. (2019). Evidence-based Cognitive Rehabilitation: Systematic

Review of the Literature from 2009 Through 2014. Arch Phys Med Rehabil, 100(8): 1515–1533. doron, N., Rand, d. (2019). Is Unilateral Spatial Neglect Associated With Motor Recovery of the Affected Upper Extremity Poststroke? A Systematic Review. Neurorehabil

Neural Repair, 33(3): 179–187. gandhi, d.b., Sterba, A., Khatter, H., Pandian, J.d. (2020). Mirror Therapy in Stroke

Rehabilitation: Current Perspectives. Ther Clin Risk Manag, 16: 75–85. Hamilton, R.H., Coslett, H.b., buxbaum, L.J., Whyte, J., ferraro, M.K. (2008). Inconsistency of Performance on Neglect Subtype Tests following Acute Right Hemisphere

Stroke. J Int Neuropsychol Soc, 14(1): 23–32. Kerkhoff, g., Schenk, T. (2012). Rehabilitation of Neglect: An Update. Neuropsychologia, 50(6): 1072–9. Liu, K.P.Y., Hanly, J., fahey, P., fong, S.S.M., bye, R. (2019). A Systematic Review and

Meta-Analysis of Rehabilitative Interventions for Unilateral Spatial Neglect and

Hemianopia Poststroke from 2006 Through 2016. Arch Phys Med Rehabil, 100(5): 956–979. Lunven, M., bartolomeo, P. (2017). Attention and Spatial Cognition: Neural and Anatomical Substrates of visual Neglect. Ann Phys Rehabil Med, 60(3): 124-129. Menon, A., Korner-bitensky, N. (2004). Evaluating Unilateral Spatial Neglect Post

Stroke: Working Your Way Through the Maze of Assessment Choices. Top Stroke

Rehabil, 11(3): 41–66.

Neglect. Clinical guidelines for Stroke Management 2017 - Chapter 5 of 8: Rehabilitation. (2017). Australia: Stroke foundation. 191–234. Ogourtsova, T., Silva, W.S., Archambault, P.S., Lamontagne, A. (2017). virtual Reality

Treatment and Assessments for Post-Stroke Unilateral Spatial Neglect: A Systematic Literature Review. Neuropsychol Rehabil, 27(3): 409–454. Pedroli, E., Serino, S., Cipresso, P., Pallavicini, f., Riva1, g. (2015). Assessment and rehabilitation of neglect using virtual reality: a systematic review. Front Behav

Neurosci, 9: 226. Plummer, P., Morris, M.E., Hurworth, R.E., dunai, J. (2006). Characterisation of

Unilateral Neglect by Physiotherapists. Disabil Rehabil, 28(9): 571–7. Punt, T.d., Riddoch, M.J. (2006). Motor Neglect: Implications for Movement and

Rehabilitation following Stroke. disabil Rehabil, 28(13-14): 857–64. Rehabilitation of visual and Perceptual deficits. The Canadian Stroke best Practice. Riestra, A.R., barrett, A.M. (2013). Rehabilitation of Spatial Neglect. Handb Clin

Neurol, 110: 347–55. Ringman, J.M., Saver, J.L., Woolson, R.f., Clarke, W.R., Adams, H.P. (2004). frequency,

Risk factors, Anatomy, and Course of Unilateral Neglect in an Acute Stroke Cohort.

Neurology, 63(3): 468–74. Rode, g., Pagliari, C., Huchon, L., Rossetti, Y., Pisella L. (2017). Semiology of Neglect:

An Update. Ann Phys Rehabil Med, 60(3): 177–185. Smania, N., fonte, C., Picelli, A., gandolfi, M., varalta, v. (2013). Effect of Eye Patching in Rehabilitation of Hemispatial Neglect. Front Hum Neurosci, 7: 527. Spaccavento, S., Cellamare, f., falcone, R., Loverre, A., Nardulli, R. (2017). Effect of

Subtypes of Neglect on functional Outcome in Stroke Patients. Ann Phys Rehabil

Med, 60(6): 376–381. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Tervise Arengu Instituut. Thomas, J.O., barrett, A.M. (2019). Right brain Stroke Syndromes. In book: Wilson,

R., Raghavan, P. Stroke Rehabilitation. Elsevier Inc. St. Louis, Missouri. 74–89. Thieme, H., Morkisch, N., Mehrholz, J., Pohl, M., behrens, J., borgetto, b., dohle,

C. (2018). Mirror Therapy for Improving Motor function After Stroke. Cochrane

Database Syst Rev, 7(7): Cd008449.

Artiklid lõputöödest

Umarova, R.M., Nitschke, K., Kaller, C.P., Klöppel, S., beume, L., Mader I., Martin, M.,

Hennig, J., Weiller C. (2016). Predictors and Signatures of Recovery from Neglect in Acute Stroke. Ann Neurol, 79(4): 673–86. Ting, d.S.J., Pollock, A., dutton, g.N., doubal, f.N., Ting, d.S.W., Thompson,

M., dhillon, b. (2011). visual Neglect following Stroke: Current Concepts and future focus. Surv Ophthalmol, 56(2): 114–34. Winstein, C.J., Stein, J., Arena, R., bates, b., Cherney, L.R., Cramer, S.C., deruyter, f.,

Eng, J.J, fisher, b., Harvey, R.L., Lang, C.E., MacKay-Lyons, M., Ottenbacher, K.J.,

Pugh, S., Reeves, M.J., Richards, L.g, Stiers, W., Zorowitz, R.d. (2016). A guideline for Healthcare Professionals from the American Heart Association/American

Stroke Association. Stroke, 47(6): 98–169. Yang, N.Y.H., Zhou, d., Chung, R.C.K., Li-Tsang, C.W.P., fong, K.N.K. (2013). Rehabilitation Interventions for Unilateral Neglect After Stroke: A Systematic Review from 1997 Through 2012. Front Hum Neurosci, 7: 187. Zebhauser, P.T, vernet, M., Unterburger, E., brem, A.K. (2019). visuospatial Neglect - A

Theory-Informed Overview of Current and Emerging Strategies and a Systematic

Review on the Therapeutic Use of Non-invasive brain Stimulation. Neuropsychol

Rev, 29(4): 397–420.