Margus Viigima

PROJEKT: MITTEPROFESSIONAALSETE MEESMARATOONARITE (≥ 45 A) TERVISESEISUND, KEHALINE AKTIIVSUS, KEHAKOOSTIS, TOITUMINE JA TAASTUMINE

Project: Health condition, physical activity, body composition, eating habits and recovery after marathon in non-professional male marathoners’ (≥45 yr.)

Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm, Andras Laugamets, Margus viigimaa

Abstact – see the Conference Abstracts

Sissejuhatus

Regulaarne kehaline aktiivsus on soovitatuim elustiili osa südame-veresoonkonna tugevdamiseks (Parto jt 2016, vuori 2013). Kuigi Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab vähemalt 150 minutit keskmise intensiivsusega või 75 minutit tugeva intensiivsusega kehalist aktiivsust nädalas, ei ulatu sellele tasemele üle poole USA ega ka Eesti elanikkonnast (vuori 2013, Parm 2014). Teisalt tegeleb liigse koormusega vastupidavustreeninguga (sh maratoniga) < 8% USA elanikkonnast ja nende osakaal on 1976. aastast pidevalt kasvanud (Parto jt 2016). Nii nagu mujal maailmas on ka Eestis maratonid (nii jooksu-, ratta- kui ka suusamaratonid jm) pidevalt populaarsust kogunud ja nendest osavõtjate arv on märkimisväärne. Aina rohkem suurendab ürituste tuntust kuulsate inimeste osalemine (näitlejad, lauljad, president) harrastajatena ehk n-ö tervisesportlastena. Tervise- ehk mitteprofessionaalseks sportlaseks loetakse inimest (tavaliselt ≥ 35 aastast), kes tegeleb spordiga regulaarselt või ebaregulaarselt, osaleb erinevatel spordiüritustel, ei treeni süstemaatiliselt ega püüdle tipptaseme poole (Chugh ja Weiss 2015).

Maraton on aga spordiala, millel on tõsine mõju südamele ja kogu organismile (O›Keefe jt, bekos 2016, Parto jt 2016) ning ülipikk maraton

võib olla ohtlik ka kogenud jooksjale (Jastrzębski jt 2015). Siiski tekivad südame- ja muud kahjustused ning äkksurmad sagedamini inaktiivsematel ja halvema ettevalmistusega maratonist osavõtjatel (Chugh ja Weiss 2015). Kui regulaarse kehalise aktiivsuse tähtsustamine on suurendanud maratonidest osavõtjate arvu, siis teisalt on seetõttu kasvanud ka äkksurmade arv. Näib, et mõne elu kaotamine maratoni käigus on „normaalne kadu“ ning neid juhte arvestatakse 100 000 osaleja või finišeerija kohta (Mathewa jt 2012, Chugh ja Weiss 2015, Shirakawa jt 2017, Nilson ja borjesson 2018). Kuigi Waite’i jt (2016) ülevaateartikli järgi tuvastati surmajuhud keskmiselt 37–48 aasta vanuses, peetakse riskirühmaks kesk- ja vanemat iga (Chugh ja Weiss 2015) ning meessugu (Webner jt 2012, Roberts jt 2013, gerardin jt 2016, Waite jt 2016, Yaman jt 2017).

Maratoni edukaks läbimiseks on vajalik spetsiaalne ettevalmistus, mis koosneb treeningust (Taylor ja Thompson 2014, Swain jt 2019), optimaalsest toitumisest ja vedelikutarbimisest (Zourdos jt 2015, Swain jt 2019). See omakorda oleneb distantsi pikkusest, keskkonnatingimustest ja maratoni liigist (jooksu-, ratta-, suusamaraton vm). varasema kogemuseta jooksjatel peaks treeningprogramm enne esimest maratoni kestma 6–12 kuud minimaalselt 24–32 km nädalas (Pete Pfitzinger… 2012). Selle eesmärk on maksimeerida vabade rasvhapete kasutamist energiaallikana, säästes lihastes olevaid süsivesikute (glükogeeni) varusid. Samuti on vaja parandada oma alajäsemete tugevust ja väsimustaluvust (nii vaimset kui ka füüsilist). Sportlastel on selleks treener ja nõustavad spetsialistid, kuid pole kindel, milliste graafikute alusel treenivad meie nn asjaarmastajad ning millised on nende toitumistõekspidamised.

Kui professionaalsetel sportlastel on treener, füsioterapeut jne ja nad saavad treenimise ning võistlustel osalemise eest ka tasu (Harolle ja Klay 2019), siis mitteprofessionaalidel need eelised üldjuhul puuduvad. Meil ei ole ülevaadet, milline on meie mitteprofessionaalsete maratonidest osavõtjate ettevalmistus, üldine terviseseisund, kui adekvaatne on nende

toitumine ja vedelikutarbimine. On tähtis, et maratonist osavõtt ei kahjustaks osavõtja tervist.

Projekti eesmärk oli selgitada Tartu maratoni kuubiku üritustel osalejate (≥ 45 a) tervisega seonduvaid aspekte (toitumine, vedelikutarbimine, ravimite kasutamine, krooniliste haiguste esinemine jm), maratoniks ettevalmistust ning selle järel vahetult pulsi ja vererõhu taastumist. Eesmärgist lähtuvalt olid ülesanneteks selgitada maratoonarite:

1) kehalist ettevalmistust maratoniks (vt. artikkel Parm jt); 2) kehakoostist (vt. artikkel dobrjanski jt); 3) üldist terviseseisundit (krooniliste haiguste esinemine, ravimite tarbimine), tervisega seonduvaid riskitegureid (suitsetamine, alkoholitarbimine, uni, töö iseloom) ja tervisehäirete teket maratoni vältel (vt. artikkel Treier jt); 4) pulsi ja vererõhu taastumist pärast maratonist osavõttu (vt. artikkel Kaldaru jt); 5) söömistavasid ja vedelikutarbimist tavaliselt ning maratoni eel ja ajal (vt. artikkel Leppik jt).

Töö tulemuste põhjal peaks saama hinnata, kas maraton on tervislik sportlik eneseväljendus nn mitteprofessionaalsetele > 45-aastastele maratonist osavõtjatele või peaks neile pigem soovitama mitte nii suurt pingutust nõudvaid sportlikke tegevusi. Samuti loodame anda nõu maratoni paremaks ja tervist säästvamaks (kui selgub vajadus) läbimiseks tulevikus.

Metoodika

Uuringusse kaasati kõik ≥ 45-aastased mitteprofessionaalsed Tartu maratoni kuubiku etappidele registreerunud mehed. Kaks nädalat enne etappi saadeti uuringuks sobiva mehe meiliaadressile teade uuringus osalemise võimalusest ja selle eesmärkidest. Kuna 2017. aastal oli vastavas vanuserühmas kokku 213 meest, kes osalesid vähemalt neljal etapil,

siis plaaniti uuringusse kaasata (sünniaeg 1957–1972) 150–200 mittesportlast, kuid aktiivselt spordiga tegelevat meest. Eeldati nõusolekut uuringus osalemiseks ja osalemist vähemalt ühel etapil kolmest: Tartu maraton (17.02.2019), Tartu rattaralli (26.05.2019) ja Tartu linnamaraton (05.10.2019). Uuringusse kaasamine ja väljaarvamine on esitatud joonisel 1.

Joonis 1. Uuringusse kaasamise ja väljaarvamise kriteeriumid. vererõhu (RR) ja pulsi taastumise töös osales kuus uuritavat rohkem kui tavaliselt (olid ülejäänud uuringutest eemaldatud andmete puudumise tõttu, enamasti seotud kehakoostisega)

Uuringus osalemise nõusoleku korral registreeruti doodle’i vahendusel kehakoostise määramiseks ja ankeedi täitmiseks. Need menetlused viidi läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ja enne suusamaratoni ka Tartu Lõunakeskuses selleks otstarbeks püstitatud telgis. Seega viidi suusamaratoni jaoks uuringud läbi 06.02.19, 11.02.19, 15.02.19, 16.02.19, rattamara-toni jaoks 24.05.19, 25.05.19, 26.05.19 ja jooksumaratoni jaoks 03.10.19, 04.10.19, 05.10.19. Uuringule saabunu allkirjastas esmalt

uuringus osalemise nõusoleku lehe ja sai uurijatelt (Ülle Parm või AnnaLiisa Tamm) koodi, mida kasutati edaspidi nime asemel. Seejärel toimus kehakoostise määramine, rahuoleku vererõhu (RR) ja pulsi väärtuse mõõtmine ning ankeedi täitmine (igal pool kasutati nime asemel koodi). Kehakoostise määramiseks kasutati Seca mbCA 525 aparaati (valideeritud n-ö kuldstandardiga, https://bit.ly/2Zit775), mis võimaldab määrata rasvamassi, vee- ja lihasmassi lamavas asendis. Kuna maratoonarid võisid osaleda kuubiku mitmel etapil ja uuringu eesmärgi kohaselt on tähtis ettevalmistus igaks maratoniks, siis võisid nad osaleda uuringus mitu korda. Korduval osalemisel täideti ankeedi lühendatud versioon.

Pärast suusamaratoni lõppu ootasid uuringu korraldajad osalejaid finiši läheduses olevas kõrgkooli märgistustega telgis (asus meeste riietumiseks mõeldud suuremas telgis), rattamaratoni järel finiši kõrval asuvas vomaxi koormustestide laboris (Turu 8) ning jooksumaratoni järel finišist umbes 200 m eemal olevas Zalongi seminari- ja peoruumis (Ülikooli 5). Uuritavatel paluti sinna tulla tempot maha võtmata. Uuringus osalejaid oli kohast enne teavitatud, kuid kahjuks muutusid ilmaolud enne suusamaratoni iga päev ja seega ei osatud alati uurijaid leida, mistõttu esines uuritavate arvus mõningane kaotus. Pärast kontrollpunkti jõudmist fikseeriti osaleja RR ja pulss kohe (ligikaudu 5 minutit pärast finišeerimist) ja 10–15 minutit pärast uuringupunkti jõudmist. vahepealse aja jooksul uuritav lõõgastus ja vastas 5–10 minuti jooksul mõnele rajal toimunuga seotud küsimusele (toimetulek rajal, vedelikutarbimine, tekkinud kaebused/ vigastused). Ka siin käsitleti isikut koodi alusel.

Andmete analüüsimiseks kasutatud statistikameetodid on erinevad lähtuvalt uurimisülesandest. Statistikat kirjeldatakse 5-s järgnevas projekti tulemusi kajatavas artiklis (Parm jt.; dobrjanski jt.; Treier jt.; Kaldaru jt.; Leppik jt.)

Allikaloend

bekos, C., Zimmermann, M., Unger, L., Janik, S., Hacker, P., Mitterbauer, A., jt. (2016).

Non-professional marathon running: RAgE axis and ST2 family changes in relation to open-window effect, inflammation and renal function. Sci Rep, 6: 32315. Chugh, S.S., Weiss, J.b. (2015). Sudden cardiac death in the older athlete. J Am Coll

Cardiol, 65(5): 493–502. gerardin, b., Collet, J.P., Mustafic, H., bellemain-Appaix, A., benamer, H., Monsegu, J., jt. (2016). Registry on acute cardiovascular events during endurance running races: the prospective RACE Paris registry. Eur Heart J, 37(32): 2531–2541. Harolle, M.g., Klay, M. (2019). Understanding the Role of Motivation in Professional

Athletes. Journal of Applied Sport Management, 11(1): 36–44. Jastrzębski, Z., Żychowska, M., Jastrzębska, M., Prusik, K., Prusik, K., Kortas, J., jt. (2015). Changes in blood morphology and chosen biochemical parameters in ultra-marathon runners during a 100-km run in relation to the age and speed of runners. Int J Occup Med Environ Health, 29(5): 801–814. Mathews, S.C., Narotsky, d.L., bernholt, d.L., vogt, M., Hsieh, Y.H., Pronovost, P.J., jt. (2012). Mortality among marathon runners in the United States, 2000-2009.

Am J Sports Med, 40(7): 1495–500. Nilson, f., borjesson, M. (2018). Mortality in long-distance running races in Sweden - 2007-2016. PLoS One, 13(4): e0195626. O’Keefe, J.H., Patil, H.R., Lavie, C.J., Magalski, A., vogel, R.A., McCullough, P.A. (2012).

Potential adverse cardiovascular effects from excessive endurance exercise. Mayo

Clin Proc, 87(6): 587–595. Parm, Ü., Parm, A.-L., Kärk, K. (2014). Eestlaste kahe põlvkonna vaba aja füüsiline aktiivsus, seda mõjutavad tegurid ja seos krooniliste haigustega. Eesti Arst, 93(4): 199–206. Parto, P., O’Keefe, J.H., Lavie, C.J. (2016). The Exercise Rehabilitation Paradox: Less

May be More? Ochsner J, 16(3): 297–303. Pete Pfitzinger Talks Marathon Training. (2012). Running & FitNews, 30(2), 3–6. http:// search.ebscohost.com/login.aspx?direct=true&db=hxh&AN=76147367&site=eho st-live (1.04.2020). Roberts, W.O., Roberts, d.M., Lunos, S. (2013). Marathon related cardiac arrest risk differences in men and women. Br J Sports Med, 47(3): 168–171.

Shirakawa, T., Tanaka, H., Kinoshi, T., Tanaka, S., Takyu, H. (2017). Analysis of Sudden

Cardiac Arrest during Marathon Races in Japan. International Journal of Clinical

Medicine, 8: 472–480. Swain, P., biggins, J., gordon, d. (2019). Marathon Pacing Ability: Training Characteristics and Previous Experience. European Journal of Sport Science, doi: 10.1080/17461391.2019.1688396. Taylor, b.A., Zourdos, M. C., Sanchez-gonzalez, M. A., Mahoney, S. E. (2015). A brief

Review: The implications of iron supplementation for marathon runners on health and performance. Journal of Strength and Conditioning Research, 29(2): 559–565. Thompson, P.d. (2014). How to Train for a Marathon. Circulation, 130: e98–e99.