Alar Lokk, Elina Osi, Margit Lenk-Adusoo

PSÜHHIAATRIAÕDEDE VASTU SUUNATUD PATSIENTIDE VÄGIVALDNE KÄITUMINE NING ÕDEDE HOIAKUD SEOSES VÄGIVALDSE KÄITUMISE VALLANDUMISE JA JUHTIMISEGA

Violent Behaviour of Patients against Psychiatric Nurses and Attitudes of Nurses to the Onset and Management of Violent Behaviour

Alar Lokk, Elina Osi, Margit Lenk-Adusoo

Abstract

Patients’ violent behaviour is a growing problem in all wards of psychiatric clinics. Based on literary sources, this article describes factors that contribute to or prevent the psychiatric nurses’ falling a victim to patients’ violent behaviour and the attitudes of nurses towards the occurrence and management of this behaviour.

The results indicate that a number of organizational and personal factors contribute to the psychiatric nurses’ becoming victims of violence. Factors that prevent nurses from becoming victims include the existence of support systems, counselling programs, integrated guidelines and action plans. Training and in-department meetings also play an important role in preventing and managing patient violence.

In general, psychiatric nurses believe that the onset of patients’ violent behaviour is mostly related to internal/personal factors and the patient’s psychiatric disorders. The attitudes that psychiatric nurses have towards the onset of patient violence are influenced by their prior experiences, the level of perceived risk and the patient’s history. Psychiatric nurses believe that, both psychosocial and controlling strategies, including segregation and restraint, are needed to manage the patients’ violent behaviour. According to nurses, it would be necessary to improve the clinical environment and management of patients’ violent

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

behaviour. Management should provide additional professional education and training for employees and establish more effective guidelines and reporting systems. Nurses would also want support from the administration. After falling a victim to violent behaviour nurses should be able to report the incident and receive appropriate support and counselling. Creating a safe environment for the staff and patients should be a priority for all healthcare institutions.

The article is based on a graduation thesis and is a theoretical literature review with the literary sources as the research material. The total volume of the thesis was 30 pages, 53 literary sources had been used.

Keywords: psychiatrics, nursing, patient, violence, attitude

Sissejuhatus

Patsientide vägivaldne käitumine on psühhiaatrilises abis terav probleem (grassi jt 2006, foster jt 2007, Iozzino jt 2015, Stevenson jt 2015, d’Ettorre ja Pellicani 2017). National Institute for Health and Care Excellence (NICE) defineerib vägivalda kui tahtlikku või tahtmatut käitumis- või teguviisi, mis põhjustab teisele inimesele kahju, valu või vigastusi (NICE 2015). vägivald võib olla suunatud keskkonna, kaasinimeste või enese vastu ning olla nii verbaalne kui ka füüsiline (Oud 2000). võrreldes teiste tervishoiuvaldkonna spetsialistidega puutub psühhiaatrilises abis töötav õenduspersonal ehk psühhiaatriaõed patsientide vägivaldse käitumisega sagedamini kokku (Niu jt 2019). National Health Service’i (NHS) andmetel koges 12 kuu jooksul 80,6% Suurbritannia psühhiaatriaõdedest verbaalset ning 41,3% füüsilist vägivalda (Royal College of Nursing 2018). Patsiendivägivalla kogemisel on aga tugev negatiivne mõju edasise abi kvaliteedile (Stevenson jt 2015, Lantta jt 2016). Peale selle mõjub see negatiivselt töötaja füüsilisele ja vaimsele tervisele (Camuccio jt 2012, Stevenson jt 2015, flannery jt 2018), ent võib viia ka raskete tervisekahjustusteni (flannery jt 2018). vaatamata sellele on vägivallajuhud alaraporteeritud (foster jt 2007, Ridenour jt 2015, AlAzzam jt 2017, Ramezani 2017) ning psühhiaatriaõed suhtuvad sageli

patsientide vägivaldsesse käitumisse kui igapäevatöö juurde kuuluvasse paratamatusesse (Jonker jt 2008, Stevenson jt 2015). NHS-i andmetel teatatakse psühhiaatrilises abis kõigist verbaalse vägivalla juhtumitest 57,9% ning füüsilise vägivalla juhtumitest 85,6% (Royal College of Nursing 2018). Uurimusest avaldub, et psühhiaatriaõdede hoiakud ja arusaamad vägivaldse käitumise vallandumise põhjustest mõjutavad suuresti sekkumiste valikuid, mida rakendatakse vägivalla vallandumise ennetamisel ning juhtimisel (duxbury ja Whittington 2005, Jansen jt 2005, Chambers jt 2010, Pulsford jt 2013, McCann jt 2014, Stevenson jt 2015, Tomagová jt 2016). Suutmatusest patsientide käitumist mõista ning uskumusest, et patsientide vägivaldne käitumine on ennekõike seotud patsiendi seesmiste ehk isiksuslike teguritega (sugu, vanu, diagnoos jms) (duxbury ja Whittington 2005, Jansen jt 2005, Pulsford jt 2013), rakendavad õed vägivalla vallandumisel patsiendi käitumise kontrolli alla saamiseks kehtestavaid ning direktiivseid võtteid, sh ohjeldamist ja eraldamist (duxbury 2002, foster jt 2007, Pulsford jt 2013, Stevenson jt 2015). Ohjeldamine peaks aga olema viimane meede vägivaldselt käituva patsiendiga toimetulekuks (Jonker jt 2008, Power jt 2020), sest riivab patsientide põhiõigusi (Täiskasvanutele... 2017). Samuti süvendab ohjeldamise rakendamine ärevust ja pinget osakonnas, mis omakorda võib viia patsientide vägivaldse käitumise sagenemiseni (duxbury ja Whittington 2005, Pulsford jt 2013). õed peavad olema teadlikud patsientide vägivalla ohvriks langemise soodustavatest ja takistavatest teguritest, et ennetada nn „nõiaringi“ teket, kus patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langevad samad õed (baby jt 2014). Iga tervishoiutöötaja kohustus on tekkinud olukordade professionaalne lahendamine ja võimalike ohtude ennetamine. õed peavad tegevustes lähtuma nii enda kui ka patsiendi heaolust ja otsima parimaid võimalikke tõenduspõhiseid lahendusviise.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada psühhiaatriaõdede vastu suunatud patsiendivägivalla ohvriks langemise tegureid ning õdede hoiakuid seoses vägivaldse käitumise vallandumise ja juhtimisega.

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

Artikkel põhineb kirjandusülevaate meetodil tehtud uurimistööl. Töö koostamiseks analüüsiti ajavahemikus 2000–2020 avaldatud teemakohaseid tõenduspõhiseid allikaid.

võtmesõnad: psühhiaatria, õendus, patsient, vägivald, hoiak

Arutelu ja tulemused

Psühhiaatriaõed on avatud mitmetele riskiteguritele, mis suurendavad nende võimalust langeda patsiendivägivalla ohvriks (Iozzino jt 2015, flannery jt 2018, Royal College of Nursing 2018). Patsientide vägivalla ohvriks langemisel on uurimuste põhjal mitu individuaalset riskitegurit. Need võivad olla nii psühhiaatriaõe vanus, sugu kui ka vähene töökogemus (gillespie jt 2010, Cornaggia jt 2011, Zeng jt 2013, Stevenson jt 2015, Al-Azzam jt 2017, flannery jt 2018, Konttila jt 2018, Muir-Cochrane jt 2018, Najafi jt 2018). õdede personaalsed tegurid soodustavad suuremal või vähemal määral patsiendivägivalla ohvriks langemist ning mõjuvad negatiivselt õdede tervisele (baby jt 2014).

Uurimustest selgub, et patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langemisel on tähtis osa psühhiaatriaõe vanusel ja tema töökogemusel. Zeng jt (2013) ning Konttila jt (2018) leidsid, et patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langevad kõige sagedamini alla 30aastased psühhiaatriaõed ja vähim üle 40-aastased. Sarnasele tulemusele jõudsid ka gillespie jt (2010), leides, et üle 60-aastastel õdedel on väikseim ja alla 40-aastastel suurim tõenäosus sattuda patsientide vägivaldse käitumise ohvriks. Uurijad järeldasid, et vanemaealised töötajad on kohanemisvõimelisemad, kannatlikumad ja empaatilisemad ning patsientidega suheldes rahulikumad ja kogevad seetõttu ka vähem vägivaldset käitumist kui nooremad õed. Samas leidsid flannery jt (2018), et mida kogenum on õde, seda suurem on tal risk sattuda patsiendi vägivaldse käitumise ohvriks. Uurijad põhjendasid leidu asjaoluga, et vanemad ja pikema töökogemusega õed tegelevad tavaliselt keerulisemate patsientide juhtumitega. Ka Ridenour jt (2015) leidsid, et üle aastase töökogemusega töötajad langevad

patsientide vägivaldse käitumise ohvriks sagedamini. Seevastu tõid Konttila jt (2018) välja, et patsiendivägivalla ohvriks langevad sagedamini õed, kes on vägivaldselt käituvate patsientidega vähem kokku puutunud, sest neil õdedel napib patsiendivägivalla eesmärgipäraseks ennetamiseks ja juhtimiseks kogemusi.

Uurimustes on leitud seoseid õe soo ja patsientide vägivalla ohvriks langemise vahel. Konttila jt (2018) ning flannery jt (2018) leidsid, et patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langevad sagedamini just naissoost psühhiaatriaõed. Uurimuse autorid põhjendasid tulemust asjaoluga, et enamasti peetakse naissoost õdesid füüsiliselt nõrgemateks ja arvatakse, et neid on kergem manipuleerida. Seevastu leidsid gillespie jt (2010), et patsientide vägivaldset käitumist kogevad sagedamini hoopiski meessoost õed. Cornaggia jt (2011) aga täheldasid, et patsientide vägivaldne käitumine on sagedamini suunatud patsiendiga samast soost õe vastu. Samas jõudsid flannery jt (2018) järeldusele, et meessoost õed kogevad enamasti samast soost patsientide vägivalda, kuid naissoost õed kogevad võrdselt mõlema soo vägivaldset käitumist. Samuti tõendati, et kuna meessoost patsiendid kasutavad sagedamini füüsilist vägivalda ja naissoost verbaalset, siis on meessoost õed suurema tõenäosusega füüsilise ning naissoost õed verbaalse vägivalla ohvrid.

veel soodustavad psühhiaatriaõdede patsiendivägivalla ohvriks langemist mitmed töökorralduslikud tegurid. Näiteks on uurimustes leitud korrelatsioon psühhiaatriaosakondade patsientide vägivaldse käitumise ja kellaaja (grassi jt 2001, bowers jt 2011, Al-Azzam jt 2017) ning õdede vahetustes töötamise vahel (Zeng jt 2013, Al-Azzam jt 2017, Niu jt 2019). Uurimustest selgub, et psühhiaatriaõdedel on suurem oht sattuda patsiendivägivalla ohvriks päevasel ajal (grassi jt 2001, bowers jt 2011, Al-Azzam jt 2017) ning patsiendi osakonnas viibimise esimesel nädalal (grassi jt 2001). Tulemused võivad olla tingitud osakonnas kehtivast süsteemist – uued patsiendid võetakse tavaliselt vastu hommikupoolikul. Zeng jt (2013) leidsid Hiinas korraldatud uurimuses, et neil

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

õdedel, kes töötavad vahetustega nii päeval kui ka öösel, on võrreldes fikseeritud päevase tööajaga (8.00–17.00) õdedega suurem tõenäosus kogeda patsientide vägivaldset käitumist. Uurijad tõid põhjusena välja patsiendivägivalla sagedase esinemise õdede öises vahetuses. Ka autorite arvates on patsientide vägivaldne käitumine pigem seotud osakondades kehtiva päevaplaani ning üldise korraga – päeval on osakondades rohkem tegevust ja ka personali koosseis on suurem. öine vägivalla esinemine on tõenäoliselt väiksem, sest sel ajal patsiendid tavaliselt magavad ja paljudele patsientidele antakse parema une soodustamiseks ravimeid.

Patsientide vägivaldse käitumise ohvriks langemise riski suurendab ka õdede kõrge töökoormus (Aiken jt 2010, Al-Azzam jt 2017, Konttila jt 2018) ning ebaproportsionaalne õdede ja patsientide suhtarv (bowers jt 2011). Uurimuste põhjal on psühhiaatriaosakondades ühe õe kohta patsiente enamasti rohkem kui ette nähtud (bowers jt 2011). Ebapiisav õdede arv takistab aga kvaliteetse õendusabi pakkumist ja tingib õdede tööalaste probleemide kasvu ning emotsionaalset stressi, mis omakorda suurendab vägivalla ohvriks langemise tõenäosust (Konttila jt 2018). Ameerika õdede liit on loonud mudeli, mille kohaselt on õdede suhtarv erinevates osakondades muutuv. See võimaldab õdedele nii paindlikuma tööaja kui ka tagab vajaduse korral valmisoleku olukordadeks, kus on tekkinud tarvidus lisatööjõule. California osariigi psühhiaatriaosakondades on mudeli kohaselt fikseeritud õe-patsiendi suhe 1 : 6 (Aiken jt 2010). Autorite arvates on patsientide vägivaldse käitumise ennetamisel tähtis õdede töökoormuse vähendamine ja sealhulgas ka optimaalse õepatsiendi suhtarvu tagamine.

Patsiendi vägivaldse käitumise vallandumise varajaste märkide tuvastamisel ja vägivalla ennetamisel ning juhtimisel on tähtis roll ka koolitustel, osakonnasisestel koosolekutel ja töötajatevahelisel heal läbisaamisel ning usaldusel (Camuccio jt 2012, björkdahl jt 2013, Chambers jt 2015, AlAzzam jt 2017). Autorite arvates oleks vajalik veel ka patsientide vägivaldsest käitumisest teatamise lihtsustamine. Aeganõudvate aruannete

esitamise asemel oleks ohvriks langenud õdedele vajalik hoopiski nõustamine ja juhtumi osakonnasisene süüdistavate hinnangute vaba analüüsimine.

õdede hoiakud, arvamused, uskumused ja vaated seoses patsientide vägivaldse käitumise vallandumisega mõjutavad seda, kuidas nad sellele reageerivad (duxbury ja Whittington 2005, Jansen jt 2005, Jansen jt 2006, björkman jt 2008, Jonker jt 2008, dickens jt 2013, Pulsford jt 2013, McCann jt 2014, Stevenson jt 2015). Üldiselt on psühhiaatriahaiglate töötajad hoiakul, et patsientide vägivaldse käitumise vallandumisel on erinevad põhjused (Pulsford jt 2013). Enim seostavad psühhiaatriaõed käitumisviisi aga patsiendi seesmiste ehk isiksuslike teguritega (duxbury ja Whittington 2005, Jansen jt 2006, Pulsford jt 2013). Uurimuste põhjal on psühhiaatriaõed hoiakul, et patsientide vägivalla vallandumise peamiseks põhjuseks on patsientide psühhiaatrilised häireid – skisofreenia, depressioon, dementsus (duxbury ja Whittington 2005, McCann jt 2014) ja isiksushäired (dickens jt 2013). Samuti on psühhiaatriaõed hoiakul, et patsiendivägivalla vallandumise riskitegurid on näiteks noor iga, meessugu ja madal sotsiaalne staatus (grassi jt 2006). Psühhiaatriaõed peavad selliseid patsiente ohtlikeks ja ettearvamatuteks ning usuvad, et nendega on raske suhelda (björkman jt 2008). See-eest leidis viies Euroopa riigis (Soomes, Leedus, Iirimaal, Itaalias ja Portugalis) korraldatud uurimus, et õdedel on psühhiaatriliste haigustega patsientide suhtes pigem positiivne hoiak ning nad ei näe neis ohtu (Chambers jt 2010).

Uurimuste põhjal on kõige levinumad personali kasutatavad patsientide vägivaldse käitumise juhtimise strateegiad deeskalatsioon ja ravimite manustamine (duxbury 2002, dickens jt 2013). Psühhiaatriaõdede hoiakul on õige anda patsiendile võimalus olukorrast ise eemalduda ja kasutada esmalt vähem piiravaid sekkumisi (Lantta jt 2016). Autorite arvates ei tohi aga patsiendivägivalla põhjustena alahinnata ka ravimite võimalikke kõrvaltoimeid. Näiteks võivad psühhootiliste häirete ravis kasutatavad neuroleptikumid põhjustada kõrvaltoimetena hoopiski akatiisiat ehk

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

seesmist rahutust ja ärevust. Samuti on deeskalatsiooni tehnikate kasutamisel väga tähtsad õe oskused ning hääletooni, kehahoiaku ja vestluse sisu jälgimine, sest need võivad olukorda hoopiski eskaleerida.

õed on seisukohal, et patsientide vägivaldse käitumise juhtimisel on oluline roll juhtkonna tegevusel. Ennekõike ootavad õed, et juhtkond tagaks osakonnas turvalise keskkonna (Chambers jt 2015, Stevenson jt 2015), näiteks turvaruumi ja üksikpalatite olemasolu (vermeulen jt 2019). Samuti on õdede arvates olulised osakonna kõigi töötajate jaoks ühtsed ja arusaadavad juhendid, mis aitaksid luua osakonnas olukorra, kus igal personali liikmel on kindel roll ning töötajad tegutseksid ühtse meeskonnana (duxbury 2002, Chambers jt 2015, Stevenson jt 2015). Autorite arvates on vajalik muutuste tegemine, alternatiivide ja ennetavate lähenemisviiside otsimine ning väljatöötamine. Ebakõlade lahendamiseks juhendite ja tegeliku olukorra vahel peab juhtkond välja töötama paremad tegevusjuhised ning direktiivid. Tähtsal kohal on ka juhised, mis annaksid töötajatele teadmisi, kuidas juhtida patsientide vägivaldset käitumist tõhusalt ühtse meeskonnana.

Järeldused

Psühhiaatriaõdede patsiendivägivalla ohvriks langemist soodustavad tegurid on uurimuste põhjal vanus alla 40. eluaasta, vähene töökogemus ja naissugu. Lisaks sellele veel õdede vähene väljaõpe, personali ebapiisav koosseis ning osakonnasiseste ressursside ja ühtsete käitumisjuhiste puudumine. Patsientide vägivalda takistavad ja õdede ohvriks langemist ennetavad tegurid on tugisüsteemide, nõustamisprogrammide ning ühtsete juhiste ja tegevuskavade olemasolu, samuti koolitused ja osakonnasisesed koosolekud.

Psühhiaatriaõed on hoiakul, et patsientide vägivaldse käitumise vallandumine on enim seotud seesmiste ehk isiksuslike teguritega (noor iga, meessugu, madal sotsiaalne staatus) ning patsientide psühhiaatriliste häiretega (skisofreenia, depressioon, luululisus, dementsus).

õdede hoiakud on põhjustatud juba kogetust, tajutava ohu tasemest ning patsiendi anamneesis olemasolevast juhtumist. Psühhiaatriaõed, kellel on patsientide vägivaldse käitumisega seoses negatiivsed hoiakud ning kes usuvad patsiendi vägivaldset käitumist võimendavate sisemiste tegurite tähtsusse, kasutavad olukordade juhtimisel rohkem ka kontrollivaid strateegiaid ehk eraldamist ja ohjeldamist.

Allikaloend

Aiken, L. H., Sloane, d. M., Cimiotti, J. P., Clarke, S. P., flynn, L., Seago, J. A., Spetz,

J., Smith, H. L. (2010). Implications of the California nurse staffing mandate for other states. Health Services Research, 45(4): 904–921. Al-Azzam, M., Yahya, A., Sagarat, A., Tawalbeh, L., Poedel, R. (2017). Mental health nurses’ perspective of workplace violence in Jordanian mental health hospitals.

Perspectives in Psychiatric Care, 54(4): 477–487. baby, M., glue, P., Carlyle, d. L. (2014). ‘violence is not part of our job’: a thematic analysis of psychiatric mental health nurses’ experiences of patient assaults from a New Zealand perspective. Issues in Mental Health Nursing, 35(9): 647–55. björkdahl, A., Hansebo, g., Palmstierna, T. (2013). The influence of staff training on the violence prevention and management climate in psychiatric inpatient units.

Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 20(5): 396–404. björkman, T., Angelman, T., Jönsson, M. (2008). Attitudes towards people with mental illness: a cross‐sectional study among nursing staff in psychiatric and somatic care.

Scandinavian Journal of Caring Sciences, 22(2): 170–177. bowers, L., Stewart, d., Papadopoulos, C., dack, C., Ross, J., Khanom, H., Jeffery, d. (2011). Inpatient violence and Aggression: A Literature Review. Report from the

Conflict and Containment Reduction Research Programme. London: Institute of

Psychiatry. Camuccio, C. A., Chambers, M., välimäki, M., farro, d., Zanotti, R. (2012). Managing distressed and disturbed patients: the thoughts and feelings experienced by Italian nurses. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 19(9): 807–815. Chambers, M., Kantaris, X., guise, v., välimäki, M. (2015). Managing and caring for service users: the thoughts and feelings experienced by a sample of English mental health nurses. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 22(5): 289–297.

Artiklid lõputöödest

Chambers, M., veslemøy, g., välimäki, M., botelho, M.A., Scott, A., Staniuliené, v.,

Zanotti, R. (2010). Nurses’ attitudes to mental illness: A comparison of a sample of nurses from five European countries. International Journal of Nursing Studies, 47(3): 350–62. Cornaggia, C. M., begh, M., Pavone, f., barale, f. (2011). Aggression in psychiatry wards: A systematic review. Psychiatry Research, 189(1): 10–20. d’Ettorre g., Pellicani v. (2017) Workplace violence toward mental healthcare workers employed in psychiatric wards. Safety and Health in Work, Review Article, 8(4): 337–342. dickens, g., Piccirillo, M. Alderman, N. (2013). Causes and management of aggression and violence in a forensic mental health service. International Journal of Mental

Health Nursing, 22(6): 532–544. duxbury, J. (2002). An evaluation of staff and patient views of and strategies employed to manage inpatient aggression and violence on one mental health unit: a pluralistic design. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 9(3): 325–337. duxbury, J., Whittington, R. (2005). Causes and management of patient aggression and violence: staff and patient perspectives. Journal of Advanced Nursing, 50(5): 469–478. flannery, R. b., Wyshak, g., flannery, g. J. (2018). Characteristics of International Staff victims of Psychiatric Patient Assaults: Review of Published findings, 2013–2017. Psychiatric Quarterly, 89(2): 1–8. foster, C., bowers, L., Nijman, H. (2007). Aggressive behaviour on acute psychiatric wards: prevalence, severity and management. Journal of Advanced Nursing, 58(2): 140–149. gillespie, g. L., gates, d. M., Miller, M., Howard, P. K. (2010). Workplace violence in healthcare settings: risk factors and protective strategies. Rehabilitation Nursing: the Official Journal of the Association of Rehabilitation Nurses, 35(5): 177–184. grassi, L., biancosino, b., Marmai, L., Kotrotsiou, v., Zanchi, P., Peron, L., Marangoni,

C., vanni, A., barbui, C. (2006). violence in psychiatric units: a 7-year Italian study of persistently assaultive patients. Social Psychiatry and Psychiatric Epidemiology, 41(9): 698–703.

grassi, L., Peron, L., Marangoni, C., Zanchi, P., vanni, A. (2001). Characteristics of violent behaviour in acute psychiatric in‐patients: a 5‐year Italian study. Acta Psychiatrica Scandinavica, 104(4): 273–279. Iozzino, L., ferrari, C., Large, M., Nielssen, O., de girolamo, g. (2015). Prevalence and

Risk factors of violence by Psychiatric Acute Inpatients: A Systematic Review and

Meta-Analysis. PLOS ONE, 10(6): e0128536. Jansen, g. A., dassen, T. W., Jebbink, g. g. (2005). Staff attitudes towards aggression in health care: a review of the literature. Journal of Psychiatric and Mental Health

Nursing, 12(1): 3–13. Jansen, g. J., Middel, b., dassen, T. W. N., Reijneveld, M. S. A. (2006). Cross-cultural differences in psychiatric nurses’ attitudes to inpatient aggression. Archives of

Psychiatric Nursing, 20(2): 82–93. Jonker, E. J., goossens, P. J., Steenhuis, I. H., Oud, N. E. (2008). Patient aggression in clinical psychiatry: perceptions of mental health nurses. Journal of Psychiatric and

Mental Health Nursing, 15(6): 492–499. Kelly, E. L., fenwick, K. M., brekke, J. S., Novaco, R. W. (2019). Sources of Social

Support After Patient Assault as Related to Staff Well-being. Journal of Interpersonal Violence, 1–26. Konttila, J., Pesonen, H., Kyngäs, H. (2018). violence committed against nursing staff by patients in psychiatric outpatient settings. International Journal of Mental Health

Nursing, 27 (6): 1592–1605. Lantta, T., Anttila, M., Kontio, R., Adams, C. E., välimäki, M. (2016). violent events, ward climate and ideas for violence prevention among nurses in psychiatric wards: a focus group study. International Journal of Mental Health Systems, 10(27): 1–10. McCann, T. v., baird, J., Muir-Cochrane, E. (2014). Attitudes of clinical staff toward the causes and management of aggression in acute old age psychiatry inpatient units. BMC Psychiatry, 14(80): 1–9. National Collaborating Centre for Mental Health. (2015). violence and aggression: short-term management in mental health, health and community settings. (NICE guideline Ng10). Updated edition. Leicester, United Kingdom: british Psychological Society. Niu, S. f., Kuo, S. f., Tsai, H. T., Kao, C. C., Traynor, v., Chou, K. R. (2019). Prevalence of workplace violent episodes experienced by nurses in acute psychiatric settings.

PLOS ONE, 14(1): 1–13.

Artiklid lõputöödest

Oud, N. (2000). The Perception of Prevalence of Aggression Scale (POPAS) Questionnaire. Amsterdam. Netherlands: Connecting. Power, T., baker, A. and Jackson, d. (2020). ‘Only ever as a last resort’: Mental health nurses’ experiences of restrictive practices. International Journal of Mental Health

Nursing, 1–11. Pulsford, d., Crumpton, A., baker, A., Wilkins, T., Wright, K., duxbury, J. (2013). Aggression in a high secure hospital: staff and patient attitudes. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 20(4): 296–304. Ramezani, T., gholamzadeh, S., Torabizadeh, C., Sharif, f., Ahmadzadeh, L. (2017).

Challenges of Nurses’ Empowerment in the Management of Patient Aggression:

A Qualitative Study. Iranian Journal Of Nursing And Midwifery Research, 22(6), 442–448. Ridenour, M., Lanza, M., Hendricks, S., Hartley, d., Rierdan, J., Robert Zeiss, R., Amandus, H. (2015). Incidence and risk factors of workplace violence on psychiatric staff.

Work, 51(1): 19–28. Royal College of Nursing. (2018). violence and aggression in the NHS Estimating the size and the impact of the problem. London: Royal College of Nursing. Sarv, T. (2005). Patsiendilt hoobi saanud hooldaja suri. Sakala. Stevenson, K. N., Jack, S. M., O’Mara, L., Legris, J. (2015). Registered nurses’ experiences of patient violence on acute care psychiatric inpatient units: an interpretive descriptive study. BMC Nursing, 14, 35. Zeng, J. Y., An, f. R., Xiang, Y. T., Qi, Y. K., Ungvari, g. S., Newhouse, R., Yu, d. S., Lai,

K. Y., Yu, L. Y., ding, Y. M., Tang, W. K., Wu, P. P., Hou, Z. J., Chiu, H. f. (2013). frequency and risk factors of workplace violence on psychiatric nurses and its impact on their quality of life in China. Psychiatry Research, 210(2): 510–514. Tomagová, M., bóriková, I., Lepiešová, M., Čáp, J. (2016). Nurses’ experience and attitudes towards inpatient aggression on psychiatric wards. Central European

Journal of Nursing and Midwifery, 7(3): 462–469. vermeulen, J. M., doedens, P., boyette, L., Spek, b., Latour, C., de Haan, L. (2019). “but

I did not touch nobody!”- Patients’ and nurses’ perspectives and recommendations after aggression on psychiatric wards – A qualitative study. Journal of Advanced

Nursing, 75(11): 2845–2854.