15 minute read
Marit Salus, Mihkel Kurvits
KÕRGE INTENSIIVSUSEGA INTERVALLTREENING, MÕÕDUKA INTENSIIVSUSEGA KESTVUSTREENING JA NENDE OMAVAHELINE VÕRDLUS KEHAKOOSTISE MUUTUMISEL
Advertisement
Marit Salus, Mihkel Kurvits
Abstract
High-intensity interval training (HIIT) is a type of exercise which is comprised of alternating high-intensity work with periods of low-intensity work or rest. Different protocols implement different exercises, which vary in the intensities and the durations of the intervals. Moderate- intensity continuous training (MICT) is a type of exercise which is performed in the same state throughout the activity at a moderate intensity for a longer period of time. For years MICT has been considered the best method for weight loss and for altering changes in body composition. The protocols of MICT are well tolerated but high in volume.
The aim of this theoretical literature review was to provide an overview of the differences between high-intensity interval training and moderate-intensity continuous training and their effect on the body composition.
Results of the thesis show that the main advantage of HIIT over MICT is the much lower time requirement in case of similar changes in the body composition. HIIT protocols are carried out with almost a half of the amount of time of moderate-intensity continuous training protocols. MICT requires about 4 to 5 hours of exercise per week to elicit changes in the body composition, HIIT requires about 1.5 hours of exercise. Given that most people nowadays have a fast-paced lifestyle, a HIIT programme can therefore emerge as a more
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
time-efficient strategy for altering changes in the body composition, mainly by changing the ratios of fat mass and fat-free mass.
Keywords: high-intensity interval training, HIIT; moderate-intensity continuous training, MICT, obesity and overweight, body composition, fat mass, fat-free mass.
Sissejuhatus
füüsiline aktiivsus parandab nii kehalist kui vaimset tervist, mille tulemusel paraneb inimese elukvaliteet (Ouerghi jt 2017). Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on täiskasvanud inimestel soovitatud nädalas teha 150 minutit kestvat mõõduka intensiivsusega aeroobset treeningut (Physical activity ... i.a.). American College of Sports Medicine (edaspidi ACSM) soovitab täiskasvanutel nädalas treenida 150–250 minutit mõõdukal intensiivsusel, et langetada kehakaalu ning ennetada liigse kehakaalu teket rasvamassi arvelt (donnelly jt 2009). Kahjuks näitavad uuringud (gibala jt 2012, Sallis jt 2016), et suurem osa täiskasvanud elanikkonnast ei täida soovitatavaid kehalise aktiivsuse juhiseid. Peamise põhjusena tuuakse välja ajapuudus (gibala jt 2012). viimase tõttu on tänapäeva kiires ühiskonnas väga tähtis ajaliselt tõhusate treeningprotokollide loomine, mis aitaks vähendada ülekaalulisuse ja rasvumisega kaasnevaid terviseriske (Keating jt 2017, Wewege jt 2017, Liu jt 2019).
Traditsiooniliselt on soovitatud kehakaalu langetamiseks rasvamassi vähenemise arvelt mõõduka intensiivsusega kestvustreeningut (moderateintensity continuous training, edaspidi MICT) (boutcher 2011). MICT-i treeningud kestavad väga kaua aega ja ajalise kulu tõttu katkestatakse need sageli enne eesmärgini jõudmist. Suure intensiivsusega intervalltreening (high-intensity interval training, edaspidi HIIT) on hiljuti populaarsust kogunud kui ajaliselt tõhus treeningmeetod rasvumise vähendamisel ja kaalu langetamisel ning seda erinevate rahvastikurühmade seas (Ouerghi jt 2017, vella jt 2017, Zhang jt 2017).
Artikkel on teaduskirjanduse põhjal koostatud teoreetilise lõputöö lühikokkuvõte, mille eesmärk oli ülevaate andmine HIIT-i ja MICT-i treeningmeetoditest ning nende tõhususest kehakoostise muutumisel. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgmised ülesanded.
1. HIIT-i ja MICT-i omavaheliste erinevuste selgitamine. 2. HIIT-i ja MICT-i mõju analüüsimine kehakoostisele.
Lõputöö koostamiseks kasutati 60 teaduspublikatsiooni ja ingliskeelseid erialaspetsiifilisi raamatuid, mis on ilmunud pärast 2000. aastat.
võtmesõnad: suure intensiivsusega intervalltreening, mõõduka intensiivsusega kestvustreening, kehakoostis, rasvamass ja rasvavaba mass, ülekaal ning rasvumine.
Tulemused ja arutelu
HIIT-i defineeritakse kui jõulist treeningut, mis toimub lühikese aja jooksul suurel intensiivsusel vaheldumisi taastumisintervallidega, mis koosnevad väikese kuni mõõduka intensiivsusega harjutustest, millele järgnevad aktiivsed puhkuseintervallid või täielik puhkus (Kessler jt 2012). HIIT-i protokoll hõlmab endas manipulatsiooni treeningu sageduse, intensiivsuse ning treening- ja taastumisintervallidega. Treeningintervallide intensiivsus jääb tavaliselt 80–100% maksimaalse südamelöögisageduse (SLSmax) (Keating jt 2017) või ≥ 85% maksimaalse hapnikutarbimise (vO2 max) piiridesse (Norton jt 2010). Peamiselt kasutatavad HIIT-i protokollid hõlmavad jooksulindil jooksmist või jalgrattasõitu veloergomeetril (Kessler jt 2012). Erinevate pikkustega HIIT-i protokollid moodustavad treeningsessiooni kestusega 5–40 minutit (buchheit ja Laursen 2013). Ouerghi jt (2017) koostasid kaheksanädalase HIIT-i protokolli, mis koosnes kahest seeriast ning kaheksast kuni kümnest treeningintervalli kordusest. Treeningintervalli intensiivsus 1.–4. nädalal oli 100% vO2 maxist. Taastumisintervallid olid kogu protokolli vältel intensiivsusel
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
50% vO2 max-ist. Nii treening- kui ka taastumisintervallide kestus oli 30 sekundit. Seeriate vahel tehti viieminutiline paus. Alates kolmandast treeningnädalast suurendati treeningintervalli korduste arvu ja viiendast treeningnädalast treeningintervalli intensiivsust. HIIT-i treeningud toimusid kolm korda nädalas.
MICT toimub katkematult muutumatul intensiivsusel, ajalise kestusega enamasti 30–60 minutit. Treeningu intensiivsus on vahemikus 64–77% SLS max -i või 40–60% vO2 max-i (Pescatello jt 2013). vastavad MICT-i treeningu näited on rattasõit, tantsimine, matkamine, sörkjooks, ujumine ja kõndimine (Patel jt 2017). Praegused juhendid soovitavad MICT-i treeningut peamiselt sellepärast, et treeningu intensiivsust suudetakse ajaliselt kauem ühtlasel tasemel hoida (donnely jt 2009), mis soodustab rasvade mobiliseerimist ning oksüdatsiooni (Lazzer jt 2016). Näiteks kasutasid Keating jt (2014) 12-nädalases MICT-i uuringus veloergomeetrit, kus uuritavad alustasid oma treeningut intensiivsusel 50% vO2 max-i kestusega 30 minutit. Nädalas osaleti kokku kolmes treeningus. Treeningute intensiivsus progresseerus 65% vO2 max-i tasemele ja kestus 45-minutilisteks. Koos soojenduse ja treeningute lõpus oleva lõdvestusosaga kestis üks treening 36–48 minutit. Joonis 1 kirjeldab tüüpilist MICT-i ja HIIT-i ühekordset treeningprotokolli ülesehitust (Lunt jt 2014).
Joonis 1. Näited HIIT-i ja MICT-i treeningprotokollidest, kus WALK = MICT ja AIT = HIIT. WALK – mõõduka intensiivsusega kestev kõnnitreening; AIT – suure intensiivsusega lühiajalised intervalljooksud (Lunt jt 2014).
HIIT-i protokollid (treeningintervallide intensiivsus, treeningintervallide ajaline kestus, taastumisintervalli intensiivsus, taastumisintervalli ajaline kestus) on väga varieeruvad ja seetõttu on uuringute võrdlemine MICT-i treeningutega omajagu keeruline (Keating jt 2014). HIIT-i treeningu peamine eelis võrreldes MICT-i treeninguga on väiksem ajaline maht vaatamata samaväärsele kasule, mida saavutatakse mõlema treeningprotokolliga. Arvestades, et ajapuudus on üks sagedamini mainitud takistusi regulaarsel treeningul osalemiseks, võivad HIIT-i protokollid kui vähem ajakulu nõudvad treeningmeetodid kujuneda rahvasportlaste eelistuseks (Hussain jt 2016). Näiteks oli Kongi jt (2016) uuringus kasutatud HIIT-i protokolli ajaline kestus vaid 20 minutit võrreldes MICT-i 40-minutilise protokolliga. HIIT-i protokollis osalejad sõitsid veloergomeetril kaheksasekundiliste treeningintervallidega intensiivsusega 90% vO2 max -i vaheldumisi 12 sekundit kestva täieliku puhkepausiga. MICT-i protokollis osalejad sõitsid veloergomeetril intensiivsusel 65% vO2 max-i. Martins jt (2016) kasutasid oma HIIT-i protokollis samuti kaheksasekundilisi treeningintervalle veloergomeetril vaheldumisi 12-sekundiliste passiivsete taastumisintervallidega. MICT-i protokollis osalejad sõitsid veloergomeetril 70% SLSmax-i intensiivsusel. Mõlema protokolli eesmärk oli saavutada 250 kcal väärtuses energiakulu – HIIT-i protokolli läbijatel kulus selleks keskmiselt 20 minutit ja MICT-i protokolli läbijatel keskmiselt 32 minutit.
Teine väga tähtis HIIT-i eelis MICT-i ees on selle nauditavus. Kongi jt (2016) uuringus toodi välja, et HIIT-i protokoll on nauditavam kui MICT-i protokoll. Ülekaaluliste ja rasvunud inimeste nauditavuse näitajad olid kõrged kogu HIIT-i protokolli ulatuses (vella jt 2017). MICT-i protokollis osalejad (Tjønna jt 2008) tõid välja, et pikemat aega ja järjepidevalt ühtlases tempos jooksmine oli nende jaoks „igav“. Uuritavad leidsid, et HIIT-i treeningute mitmekesisus oli motiveeriv tegur treeningutel osalemiseks. Sellised osalejate kommentaarid toetavad arvamust, et HIIT-i treening võrreldes MICT-i treeninguga on põnevam ja nauditavam, ehkki seda tuleks täiendavalt uurida. HIIT-i treeningute lühiajaline kestus ja treeningute variatiivsus teevad HIIT-i treeningutest osavõtu nauditavaks
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
(Kong jt 2016). Siin on siiski mõned miinused, mille üle tuleb samuti arutleda. Sageli peavad keskealised ja vanemad inimesed HIIT-i treeningut kehaliselt talumatuks. vastupidi neile puudub noorematel inimestel aga huvi pikemaajaliste MICT-i protokollide vastu. Ehkki HIIT on nauditavam kui MICT, on siiski leitud, et vastav treeningmeetod ei ole sobilik inimestele, kellel esineb kontrollimatu II tüüpi diabeet, kontrollimatu kõrgvererõhktõbi või mõni muu diagnoosimata haiguslik muutus kardiovaskulaarsüsteemis (Weston jt 2013). Sel puhul tuleb alternatiivmeetodina kasutada MICT-i protokolli, kuid sedagi tervishoiuspetsialisti järelevalve all (Quindry jt 2019). vaatamata sellele, et HIIT on aega säästvam treening kui MICT, võib HIIT põhjustada ebamugavalt tugevat hingeldust, jalavalu ning üleüldist väsimust treeningu järel.
Nimetatud tegurid võivad kujundada HIIT-i treeningu vähem talutavaks teatud rahvastikurühmades, näiteks reumaatiliste või ortopeediliste vaevustega inimeste seas (Thum jt 2017). Ortopeedilise stressi vältimiseks soovitab ACSM HIIT-i treeningut alles pärast esmast kahe kuni kolme kuu pikkust MICT-i ettevalmistust (Pescatello jt 2013). vastupidi HIIT-i treeningutele ei vaja MICT treeningueelset süvendatud tervisekontrolli, sest see on kehaliselt vähemnõudlikum ja ohutum treeningvorm (Colberg jt 2016).
Regulaarne treening soodustab keha rasvamassi (sh vistseraalse rasva) vähenemist isegi siis, kui kehamass ise ei muutu (Keating jt 2014, Wewege jt 2017). Enamik treeningprotokolle, mille eesmärk oli keha rasvamassi vähendamine, on kasutanud MICT-i treeninguid (boutcher 2011). Kindlad tõendid näitavad, et ajaliselt suuremahulised (≥ 45 minutit kestvad) MICT-i treeningud vähendavad kõhupiirkonna vistseraalset rasva, täiustavad muutusi kehakoostises ja kardiovaskulaarses funktsioonis (Ross 2000, Hong jt 2014, Miyamoto-Mikami jt 2015), kuid Maillardi jt (2017) metaanalüüsis leiti, et HIIT-i protokollid (eelkõige jooksupõhised) on veelgi tõhusamad kõhupiirkonna ning vistseraalse rasva depoode vähendamises. Näiteks Zhang jt (2015) leidsid 12-nädalases uuringus, et nii
HIIT-i kui ka MICT-i protokollid, mille järgi olid energiakulud võrdväärsed, andsid sarnaseid tulemusi rasvamassi vähenemisel ja keharasva protsendi muutustes ülekaalulistel ning rasvumiseelsetel naistel. Siiski ilmnesid muutused subkutaanses ja vistseraalses rasvkoes suuremad HIIT-i rühmas osalejatel (joonis 2). Trapp jt (2008) viisid läbi 15-nädalase uuringu, kus hinnati mõlema treeningtüübi tõhusust noorte naiste kehakoostise muutumisel. Tulemustes täheldati märkimisväärset keha rasvamassi vähenemist ainult HIIT-i rühmas (p < 0,05), nimelt 2,5 ±0,83 kg võrra. MICT-i rühmas täheldati osalejatel keha rasvamassi suurenemist 0,44 ±0,88 kg võrra. HIIT-i rühmas osalejatel vähenes rasvamass kehatüve piirkonnas 1,40 ±0,17 kg võrra, kuid MICT-i rühmas osalejatel suurenes vastav näitaja 0,11 ±0,51 kg võrra.
Joonis 2. HIIT-i, MICT-i ja kontrollrühma (CON) vistseraalrasva (A) ning subkutaanse rasva (b) muutused. Must joon näitab rühma keskmist väärtust (Zhang jt 2017).
Kuigi mõlemad protokollid on keha rasvamassi vähendamisel tõhusad, peab treeningute intensiivsuse määramine olema siiski individuaalne. Näiteks enamik rasvunud inimesi ei tunne ennast suurema intensiivsusega pingutuse korral mugavalt ja seetõttu võiks neile esialgse lahendusena pakkuda pigem MICT-i kõnnitreeningut (Hong jt 2014, Piana jt 2013).
Trappi jt (2008) uuringus hinnati HIIT-i ja MICT-i treeningutest põhjustatud muutusi rasvavaba massis. HIIT-i rühmas täheldati 0,11 ±0,14 kg
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
(13,1 ±0,5 kg enne ning 13,2 ±0,5 kg pärast) muutust alajäsemete piirkonna rasvavaba massis. vastupidi HIIT-ile vähenesid MICTi rühmas osalejate rasvavaba massi näitaja 0,92 ±0,18 kg (13,2 ±0,6 kg enne ning 13,1 ±0,6 kg pärast) võrra. HIIT-i rühmas suurenes samuti rasvavaba mass kõhupiirkonnas 0,5 kg (18,3 ±0,8 kg enne ning 18,8 ± 0,8 kg pärast) võrra. Uuringu tulemused viitavad sellele, et HIIT tagab suurema koormuse kehatüve- ja jalalihastele võrreldes MICT-i treeninguga. See omadus võib kujuneda tähtsaks kaalulangetuse protokollides, sest toitumispiirangutega kaasneb ka lihasmassi vähenemine, mis omakorda põhjustab baasainevahetuse halvenemist. blue jt (2018) järeldasid kolmenädalases uuringus, et HIIT-i treening võib olla tõhus meetod ülekaaluliste ja rasvunud isikute lihasmassi suurendamiseks. Enamikus HIIT-i protokollides kasutatakse veloergomeetrit, mis koormab peamiselt jalalihaseid. Eelnimetatud uuringus suurenes kolmenädalase veloergomeetril sooritatud treeningperioodi järel külgmise pakslihase ristiläbilõige HIIT-i rühmas 14% võrra.
HIIT-i ja/või MICT-i protokolli tõhusus kehakoostise muutumisel sõltub treeningu intensiivsusest ja ajalisest kestusest. Eelkõige HIIT-i puhul tuleks täiendavalt hinnata vastava treeningu sobivust ülekaaluliste ning rasvunute ja/või teiste riskirühma kuuluvate inimeste puhul. Ehkki mitmed uuringud kinnitavad HIIT-i efektiivsust rasvamassi ning vööümbermõõdu vähendamisel (Wewege jt 2017) MICT-i treeningu ees, on mõlemal treeningul kehakoostise muutumisel siiski omad plussid ja miinused (de feo 2013).
Järeldused
HIIT koosneb vahelduvatest suure intensiivsusega treeningintervallidest ja aktiivsetest taastumisintervallidest, samas MICT-i sooritatakse mõõduka intensiivsusega ühtlases tempos pikema aja jooksul. HIIT-i ja MICT-i treeningprotokollid erinevad peamiselt treeningu intensiivsuse ja kestuse poolest. HIIT-i treeningutega saavutatakse samaväärne energiakulu kui MICT-i treeninguga, kuid MICT-i protokollid on võrreldes
HIIT-i protokollidega ajaliselt mahukamad. HIIT-i treening on olemuselt anaeroobne, MICT-i treening aeroobne. Teatud rahvastikurühmade seas on HIIT nauditavam treeningmeetod kui MICT, kuid teatud tervisehäiretega inimeste puhul on MICT siiski ohutum treening.
Nii HIIT kui ka MICT tagavad samaväärseid muutusi kehakoostises, eelkõige rasvamassi osas. HIIT-i treeningutest saadakse suuremad muutused rasvavabas massis võrreldes MICT-i treeningutega.
Allikaloend
blue, M. N. M., Smith-Ryan, A. E., Trexler, E. T., Hirsch, K. R. (2018). The effects of high intensity interval training on muscle size and quality in overweight and obese adults. Journal of Science and Medicine in Sport, 21(2): 207–212. boutcher, S. H. (2011). High-Intensity Intermittent Exercise and fat Loss. Journal of
Obesity, 2011: 1–10. buchheit, M., Laursen, P. b. (2013). High-Intensity Interval Training, Solutions to the
Programming Puzzle. Sports Medicine, 43(10): 927–954. Colberg, S. R., Sigal, R. J., Yardley, J. E., Riddell, M. C., dunstan, d. W., dempsey, P.
C., Horton, E. S., Castorino, K., Tate, d. f. (2016). Physical Activity/Exercise and diabetes: A Position Statement of the American diabetes Association. Diabetes
Care, 39(11): 2065–2079. de feo, P. (2013). Is high-intensity exercise better than moderate-intensity exercise for weight loss? Nutrition, Metabolism and Cardiovascular Diseases, 23(11): 1037–1042. donnelly, J. E., blair, S. N., Jakicic, J. M., Manore, M. M., Rankin, J. W., Smith, b. K. (2009). Appropriate Physical Activity Intervention Strategies for Weight Loss and
Prevention of Weight Regain for Adults. Medicine & Science in Sports & Exercise, 41(2): 459–471. gibala, M. J., Little, J. P., Macdonald, M. J., Hawley, J. A. (2012). Physiological adaptations to low-volume, high-intensity interval training in health and disease. The
Journal of Physiology, 590(5): 1077–1084. Hong, H. R., Jeong, J. O., Kong, J. Y., Lee, S. H., Yang, S. H., Ha, C. d., Kang, H. S. (2014).
Effect of walking exercise on abdominal fat, insulin resistance and serum cytokines in obese women. Journal of Exercise Nutrition and Biochemistry, 18(3): 277–285.
Artiklid lõputöödest
Hussain, S. R., Macaluso, A., Pearson, S. J. (2016). High-Intensity Interval Training versus Moderate-Intensity Continuous Training in the Prevention/Management of Cardiovascular disease. Cardiology in Review, 24(6): 273–281. Keating, S. E., Johnson, N. A., Mielke, g. I., Coombes, J. S. (2017). A systematic review and meta-analysis of interval training versus moderate-intensity continuous training on body adiposity. Obesity Reviews, 18(8): 943–964. Keating, S. E., Machan, E. A., O’Connor, H. T., gerofi, J. A., Sainsbury, A., Caterson, I. d., Johnson, N. A. (2014). Continuous Exercise but Not High Intensity Interval Training Improves fat distribution in Overweight Adults. Journal of Obesity, 2014: 1–12. Kessler, H. S., Sisson, S. b., Short, K. R. (2012). The Potential for High-Intensity
Interval Training to Reduce Cardiometabolic disease Risk. Sports Medicine, 42(6): 489–509. Kong, Z., fan, X., Sun, S., Song, L., Shi, Q., Nie, J. (2016). Comparison of High-Intensity
Interval Training and Moderate-to-vigorous Continuous Training for Cardiometabolic Health and Exercise Enjoyment in Obese Young Women: A Randomized
Controlled Trial. PLOS ONE, 11(7): e0158589. Lazzer, S., Tringali, g., Caccavale, M., de Micheli, R., Abbruzzese, L., Sartorio, A. (2016). Effects of high-intensity interval training on physical capacities and substrate oxidation rate in obese adolescents. Journal of Endocrinological Investigation, 40(2): 217–226. Liu, J. X., Zhu, L., deng, J. M. (2019). The effects of high-intensity interval training versus moderate-intensity continuous training on fat loss and cardiometabolic health in pediatric obesity. Medicine, 98(10): e14751. Lunt, H., draper, N., Marshall, H. C., Logan, f. J., Hamlin, M. J., Shearman, J. P., Cotter,
J. d., Kimber, N. E., blackwell, g., frampton, C. M. A. (2014). High Intensity Interval Training in a Real World Setting: A Randomized Controlled feasibility Study in
Overweight Inactive Adults, Measuring Change in Maximal Oxygen Uptake. PLOS
ONE, 9(1): e83256. Maillard, f., Pereira, b., boisseau, N. (2017). Effect of High-Intensity Interval Training on Total, Abdominal and visceral fat Mass: A Meta-Analysis. Sports Medicine, 48(2): 269–288. Martins, C., Kazakova, I., Ludviksen, M., Mehus, I., Wisloff, U., Kulseng, b., Morgan, L.,
King, N. (2016). High-Intensity Interval Training and Isocaloric Moderate-Intensity
Continuous Training Result in Similar Improvements in body Composition and fitness in Obese Individuals. International Journal of Sport Nutrition and Exercise
Metabolism, 26(3): 197–204. Miyamoto-Mikami, E., Sato, K., Kurihara, T., Hasegawa, N., fujie, S., fujita, S., Sanada, K., Hamaoka, T., Tabata, I., Lemitsu, M. (2015). Endurance Training-Induced
Increase in Circulating Irisin Levels Is Associated with Reduction of Abdominal visceral fat in Middle- Aged and Older Adults. PLOS ONE, 10(3): e0120354. Norton, K., Norton, L., Sadgrove, d. (2010). Position statement on physical activity and exercise intensity terminology. Journal of Science and Medicine in Sport, 13(5): 496–502. Ouerghi, N., fradj, M. K. b., bezrati, I., Khammassi, M., feki, M., Kaabachi, N., bouassida, A. (2017). Effects of high-intensity interval training on body composition, aerobic and anaerobic performance and plasma lipids in overweight/obese and normal-weight young men. Biology of Sport, 34(4): 385–392. Patel, H., Alkhawam, H., Madanieh, R., Shah, N., Kosmas, C. E., vittorio, T. J. (2017).
Aerobic vs anaerobic exercise training effects on the cardiovascular system. World
Journal of Cardiology, 9(2): 134. Pescatello, L. S., Arena, R., Riebe, d., Thompson, P. d. (toim). (2013). ACSM’s guidelines for Exercise Testing and Prescription Ninth Edition. Philadelphia. Physical Activity and Adults. WHO. https://www.who.int/dietphysicalactivity/factsheet_adults/en/ (20.04.2020). Piana, N., battistini, d., Urbani, L., Romani, g., fatone, C., Pazzagli, C., Laghezza, L.,
Mazzeschi, C., de feo, P. (2013). Multidisciplinary lifestyle intervention in the obese: Its impact on patients’ perception of the disease, food and physical exercise.
Nutrition, Metabolism and Cardiovascular Diseases, 23(4): 337–343. Quindry, J. C., franklin, b. A., Chapman, M., Humphrey, R., Mathis, S. (2019). benefits and Risks of High-Intensity Interval Training in Patients With Coronary Artery disease. The American Journal of Cardiology, 123(8): 1370–1377. Ross, R. (2000). Reduction in Obesity and Related Comorbid Conditions after diet-
Induced Weight Loss or Exercise-Induced Weight Loss in Men. Annals of Internal
Medicine, 133(2): 92.
Artiklid lõputöödest
Sallis, J. f., bull, f., guthold, R., Heath, g. W., Inoue, S., Kelly, P., Oyeyemi, A. L., Perez,
L. g., Richards, J., Hallal, P. C. (2016). Progress in physical activity over the Olympic quadrennium. The Lancet, 388(10051): 1325–1336. Thum, J. S., Parsons, g., Whittle, T., Astorino, T. A. (2017). High-Intensity Interval
Training Elicits Higher Enjoyment than Moderate Intensity Continuous Exercise.
PLOS ONE, 12(1): e0166299. Tjønna, A. E., Lee, S. J., Rognmo, Ø., Stølen, T. O., bye, A., Haram, P. M., Loennechen,
J. P., Al-Share, Q. Y., Skogvoll, E., Slørdahl, S. A., Kemi, O. J., Najjar, S. M., Wisløff,
U. (2008). Aerobic Interval Training versus Continuous Moderate Exercise as a
Treatment for the Metabolic Syndrome: A Pilot Study. Circulation, 118(4): 346–354. Trapp, E. g., Chisholm, d. J., freund, J., boutcher, S. H. (2008). The effects of highintensity intermittent exercise training on fat loss and fasting insulin levels of young women. International Journal of Obesity, 32(4): 684–691. vella, C. A., Taylor, K., drummer, d. (2017). High-intensity interval and moderateintensity continuous training elicit similar enjoyment and adherence levels in overweight and obese adults. European Journal of Sport Science, 17(9): 1203–1211. Weston, K. S., Wisløff, U., Coombes, J. S. (2013). High-intensity interval training in patients with lifestyle-induced cardiometabolic disease: a systematic review and meta-analysis. British Journal of Sports Medicine, 48(16): 1227–1234. Wewege, M., van den berg, R., Ward, R. E., Keech, A. (2017). The effects of highintensity interval training vs. moderate-intensity continuous training on body composition in overweight and obese adults: a systematic review and meta-analysis.
Obesity Reviews, 18(6): 635–646. Zhang, H., Tong, T. K., Qiu, W., Zhang, X., Zhou, S., Liu, Y., He, Y. (2017). Comparable
Effects of High-Intensity Interval Training and Prolonged Continuous Exercise
Training on Abdominal visceral fat Reduction in Obese Young Women. Journal of
Diabetes Research, 2017: 1–9.
