Rainer Priimäe, Margit Lenk-Adusoo

AGRESSIOONIRISKI HINDAMISE VAHENDID STATSIONAARSES PSÜHHIAATRILISES ABIS

The Aggression Risk Assessment Instruments in Psychiatric Inpatient Care

Rainer Priimäe, Margit Lenk-Adusoo

Abstract

The article is based on the undergraduate thesis and is a theoretical literature review. The total volume of the thesis was 29 pages, 50 literary sources had been used. The aim of the thesis was to describe the aggression risk assessment instruments and the different aggression prevention strategies in psychiatric inpatient care. The article provides an overview of the aggression risk assessment instruments.

The results reveal that using the aggression risk assessment instruments provides more precise results than the subjective clinical evaluation by the medical staff, and the use of those instruments decreases the restraint time of the patient as well as the usage of different restraint methods. The article describes three risk evaluation instruments: the Historical Clinical Risk Management-20 (HCR-20), the Brøset Violence Checklist (BVC) and the Dynamic Appraisal of Situational Aggression (DASA) as they are the most documented ones in the scientific literature. Nevertheless, DASA and BVC have been created to evaluate the dynamic risk of aggression and are therefore, probably the most convenient techniques to be used in everyday practice.

Keywords: aggression, violence, risk assessment, psychiatric inpatient

Sissejuhatus

Patsientide agressiivne käitumine on levinud nähtus kõikides tervishoiuvaldkondades, kuid statsionaarses psühhiaatrilises abis on see suur probleem, et tagada nii patsientide kui ka töötajate ohutus (Kealeboga

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

2009). Uurimustest avaldub, et just õed on kõige enam ohustatud patsiendiagressioonist ja vägivaldsest käitumisest (Jonker jt 2008, Kealeboga 2009, vojt jt 2010, bilgin ja Tulek 2011). Patsientide agressioon on ka üks peamisi põhjuseid, miks õed töölt lahkuvad (bilgin ja Tulek 2011).

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA 2018) defineerib agressiooni kui käitumist, mille eesmärk on teisele füüsiliselt või psühholoogiliselt liiga teha. Üldiselt suhtuvad õed agressiooni negatiivselt (Jonker jt 2008, Kealeboga 2009, James jt 2011) ja eelistavad traditsioonilisi agressiooni juhtimise viise (Kealeboga 2009). Traditsioonilisteks agressiooni juhtimise viisideks peetakse erinevaid ohjeldusmeetmeid, sh füüsilist (kinnihoidmine või spetsiaalsete füüsiliste jõuvõtete kasutamine), keemilist (patsiendi käitumist muutvate ravimite kasutamine) ja keskkondlikku (eraldamine) ohjeldamist (Kynoch jt 2011, Tohvre 2012). Samas on teada, et ohjeldamine ei kõrvalda agressiooni põhjusi ja riivab patsientide põhiõigusi (Psühhiaatrilise abi seadus 1997, Amos 2007, Kaunomäki 2017). veel on leitud, et ennekõike tuleb agressiooni vallandumist ennetada (Kealeboga 2009, Kaunomäki 2017).

Agressiooniriski hindamine on üks tähtis samm agressiooni ennetamisel (Kaunomäki 2017) ja mitu rahvusvahelist organisatsiooni on rõhutanud agressiooniriski hindamise olulisust psühhiaatrilises abis (NICE 2015, Silverman, 2016). Tähtis on, et õdedel oleksid ühtsed arusaamad agressioonist ja ühtsed agressiooniriski hindamise vahendid (Jonker jt 2008, Kealeboga 2009). Agressiooniriski hindamise vahendid on struktureeritud standardsed vahendid, mille abil hinnata agressiooni vallandumise võimalikku riski. Need aitavad tervishoiutöötajatel hinnata riske ühiste põhimõtete alusel, minimeerivad valesti tõlgendamise ohtu ning tarbetut ohjeldamist (NIOSH 2013, Hartley jt 2015). õigeaegne agressiooniriski hindamine annab võimaluse kasutada ennetavaid sekkumisi, mis on patsiendisõbralikumad (griffit jt 2013) ja võimaldavad kasutada vähem ohjeldusmeetodeid (Hvidhjelm jt 2014).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada agressiooniriski hindamise vahendeid statsionaarses psühhiaatrilises abis.

Kirjandusülevaate meetodil koostatud uurimistöös analüüsiti 50 kirjandusallikat, millest 35 põhinesid empiirilistel uurimistöödel. Kasutatud allikad olid välja antud alates 2012. aastast.

võtmesõnad: agressioon, vägivald, riskihindamisvahendid, psühhiaatriline patsient

Tulemused ja arutelu

Töö autoritele teadaolevalt puudub Eestis ühtne vahend agressiooniriski hindamiseks statsionaarses psühhiaatrilises abis. Rahvusvahelistest uurimustest selgub, et õed on avaldanud soovi agressiooni ennetamise alaste koolituste korraldamiseks (James jt 2011, Lantta jt 2015, Raveesh 2016, Kaunomäki jt 2017). Teema on aktuaalne, sest õed on kõige enam ohustatud patsiendi verbaalsest ja füüsilisest agressioonist (Jonker jt 2008, Kealeboga 2009, vojt jt 2010, bilgin ja Tulek 2011). 2017. aastal Inglismaal läbi viidud uurimuse andmetel on kõikidest psühhiaatrilise abi õdedest 33% kogenud patsientide füüsilist agressiooni (RCN 2018).

Uurimustega on tõestatud, et agressiooniriski hindamise vahendite kasutamine on täpsem kui töötajate subjektiivne kliiniline hinnang, mis põhineb suures osas töötaja intuitsioonil (Lantta jt 2016). Kui agressiooniriski hindamisel kasutatakse struktureeritud vahendit, siis keskendutakse teadlikumalt agressiooni vallandumise riskiteguritele. Seda tõestab ka fakt, et agressiooniriski hindamisvahendite kasutamine lühendab patsiendi ohjeldamises viibitud aega (Sande jt 2011) ja vähendab ohjeldamismeetodite kasutamist (Abderhalden jt 2006, Abderhalden jt 2008), sest agressiooniriski vähenemist märgatakse kiiremini kui töötaja subjektiivse kliinilise riskihindamise korral. Agressiooniriski hindamise vahendi täitmisel pööravad õed ka rohkem tähelepanu ilmsetele

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

agressiooniriski teguritele. See omakorda võib viia kiirema sekkumiseni ja ennetada agressiooni vallandumist (Lavelle jt 2016). Niisiis on tähtis, et statsionaarses psühhiaatrilises abis oleksid agressiooniriski hindamiseks kasutusel struktureeritud tõenduspõhised vahendid, mitte ei tehtaks seda subjektiivse kliinilise hindamise abil.

Agressiooniriski hindamise vahendid The Historical Clinical Risk Management-20 (HCR-20), brøset violence Checklist (bvC) ja dynamic Appraisal of Situational Aggression (dASA) on sobilikud lühiajalise agressiooniriski hindamiseks st vahendid annavad agressiooniriski hinnangu vaid järgnevaks 24 tunniks. valituks osutusid need kolm riskihindamisvahendit, sest nende kohta leidus andmebaasides kõige enam tõenduspõhist kirjandust. Siiski on dASA ja bvC töötatud välja just agressiooniriski lühiajaliseks hindamiseks ning on tõenäoliselt seetõttu igapäevapraktikas kasutamiseks mugavamad. Samuti soovitab kahte viimast kasutada rahvusvaheline ravijuhend (NICE 2015). HCR-20v3 ennustab agressiooniriski pikemalt ja lühiajaliseks agressiooniriski hindamiseks on võimalik kasutada vaid selle alaskaalat (Cskaala: kliinilised riskitegurid) (Chu jt 2013). Peale selle on HCR-20v3 esmakordsel täitmisel vaja hinnata 20 aspekti võrreldes dASA seitsme ja bvC kuue aspektiga. Seetõttu on autorite arvates mõistlikum kasutada igapäevapraktikas pigem kahte viimast hindamisvahendit.

bvC ja dASA hindamisvahendi täitmine ei eelda intervjuud patsiendiga, kõik aspektid on vaadeldavad ja vahendi täitmine võtab aega vaid 5 minutit (Abderhalden jt 2006, Ogloff ja daffern 2006, Abderhalden jt 2008, Lantta jt 2016). See lihtsustab patsiendi agressiooniriski hindamist ja võimaldab seda teha iga päev. Samuti on mõlemad vahendid kergesti kohaldatavad osakonna päevarežiimiga, sest neid on odav rakendada (näiteks ei eelda dASA vahendi täitmine pikka koolitust ega kogemusi) (Abderhalden jt 2006, Abderhalden jt 2008, Lantta jt 2015). Ka on mõlema vahendi kasutamisel välja toodud positiivsed mõjud: ohjeldamises viibitud aja ja agressiooni intsidentide arvu vähenemine ning enamate

psühhosotsiaalsete sekkumiste kasutamine (Abderhalden jt 2006, Abderhalden jt 2008, Sande jt 2011, griffit jt 2013). Artikli autorite arvates on riskihindamisvahendi valikul tähtis, et see oleks hõlpsasti kasutatav ja toetaks agressiooniriski määramist võimalikult kiiresti – tihtipeale ei ole praktikas aega pikaajalisemaks vaatluseks.

võrreldes bvC ja HCR-20v3-ga on dASA kõige valiidsem ja suurema tundlikkusega (Chu jt 2013). Kuid arvestada tuleb, et dASA valiidust on hinnatud sundravi- ja vanglapsühhiaatrias (Chu jt 2012, Chu jt 2013, Nqwaku jt 2018) ning raskete psüühikahäirete korral (Lantta jt 2016). Seega ei saa olla kindel, et vahendit saab kasutada ka statsionaarse psühhiaatrilise abi igapäevapraktikas (Lantta jt 2016). Samuti ei õnnestunud autoritel leida arvandmeid dASA reliaabluse kohta. Seevastu on tõestatud bvC valiidsus (AUC = 0,69–0,82) ja reliaablus (0,48–1,00) (Chu jt 2013) agressiooniriski ennustamiseks 24 h jooksul (Hvidhjelm jt 2014).

Järeldused

Statsionaarses psühhiaatrilises abis tuleb eelistada agressiooniriski hindamiseks struktureeritud tõenduspõhiseid vahendeid, sest need on täpsemad kui töötajate subjektiivne kliiniline hinnang. Agressiooniriski hindamise vahendid toetavad agressiooni vallandumise ennetamist ning aitavad vähendada ohjeldamiste arvu ja ohjeldamises viibitud aega.

Igapäevapraktikas kasutamiseks on sobilikud vahendid dynamic Appraisal of Situational Aggression ja brøset violence Checklist, sest võrreldes teiste vahenditega võtab nende täitmine vähem aega, neil on suur usaldusväärsus, need on kergesti kohaldatavad osakonna päevarežiimiga ja neid on odav rakendada. Ka on mõlema vahendi kasutamisel välja toodud positiivsed mõjud: ohjeldamises viibitud aja ja agressioonijuhtude arvu vähenemine ja enamate psühhosotsiaalsete sekkumiste kasutamine.

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest Allikaloend

Abderhalden, C., Needham, I., dassen, T., Halfens, R., Haug, H. J., fischer, J. (2006).

Predicting inpatient violence using an extended version of the brøset-violence-

Checklist: instrument development and clinical application. BMC Psychiatry, 6: 17. Abderhalden, C., Needham, I., dassen, T., Halfens, R., Haug, H. J., fischer, J. E. (2008).

Structured risk assessment and violence in acute psychiactric wards: randomised controlled trial. The British Journal of Psychiatry, 193: 44–50. Amos, M. (2007). Isikute põhiõiguste riive lubatavus ning ulatus tahtest olenematu ravi läbiviimisel. Eesti Arst, 86(12): 903–916. APA dictionary of Psychology. (2018). American Psychological Association. bilgin, H., Tulek, Z. (2011). Psychometric properties of the Turkish version of the

Perception of Aggression Scale. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 18(10): 878–83. Chu, C., daffern, M., Ogloff, J. (2013). Predicting aggression in acute inpatient psychiatric setting using bvC, dASA, and HCR-20 Clinical scale. The Journal of Forensic

Psychiatry & Psychology, 24(2): 269–285. Chu, C., Thomas, S., daffern, M., Ogloff, J. (2012). Should clinicians use average or peak scores on a dynamic risk-assessment measure to most accurately predict inpatient aggression? International Journal of Mental Health Nursing, 22(6): 493–499. griffit, J., daffern, M., godberg, T. (2013). Examination of the predicticive validity of the dynamic Appraisal of Situational Aggression in two mental health units.

International Journal of Mental Health Nursing, 22: 485–492. Hartley, d., Ridenour, M., Craine, J., Morrillb, A. (2015). Workplace violence prevention for nurses on-line course: Program development. Work, 51(1): 79–89. Hvidhjelm, J., Sestoft, d., Skovgaard, L. T., bjorner, J. b. (2014). Sensitivity and specificity of the brøset violence Checklist as predictor of violence in forensic psychiatry.

Nord J Psychiatry, 68: 536–542. James, b., Isa, E., Oud, N. (2011). Patient aggression in psychiatric services: the experience of a sample of nurses at two psychiatric facilities in Nigeria. African Journal of Psychiatry, 14: 130–133. Jonker, E. J., goossens, J. J., Steenhuis, I. H., Oud, N. E. (2008). Patient aggression in clinical psychiatry: perceptions of mental health nurses. Journal of Psychiatric and

Mental Health Nursing, 15: 492–499.

Kaunomäki, J., Jokela, M., Kontio, R., Laiho, T., Sailas, E., Lindberg, N. (2017). Interventions following a high violence risk assessment score: a naturalistic study on a finnish psychiatric admission ward. BMC Health Services Research, 26. Kealeboga, K. M. (2009). An exploration of the nurses perception on causes of and management of in-patient aggression in a psychiatric institution in botswana.

University of KwaZulu-Natal. Kynoch, K., Chiung-Jung, W., Chang, A. (2011). Interventions for Preventing and

Managing Aggressive Patients Admitted to an Acute Hospital Setting: A Systematic

Review. Worldviews Evidence Based Nursing, 8(2): 76–86. Lantta, T., daffern, M., Kontio, R., välimäki, M. (2015). Implementing the dynamic

Appraisal of Situational Aggression in Mental Health Units. Clinical Nurse Specialist, 29 (4): 230–43. Lantta, T., Kontio, R., daffern, M., Adams, C., välimäki, M. (2016). Using the dynamic

Appraisal of Situational Aggression with mental health inpatients: a feasibility study.

Patient Preference and Adherence, 10: 691–701. Lavelle, M., Stewart, d., James, K., Richardson, M., Renwick, L., brennan, g., bowers, L. (2016). Predictors of effective de‐escalation in acute inpatient psychiatric settings.

Journal of Clinical Nursing, 25(15-16): 2180–2188. NICE. (2015). violence and aggression: short-term management in mental health, health and community settings. National Institute for Health and Care Excellence. National Institute for Occupational Safety and Health (NIOSH), division of Safety

Research. (2013). Centers for disease Control and Prevention. Workplace Violence

Prevention for Nurses. Nqwaku, M., draycott, S., Aldridge-Waddon, L., bush, E., Tsirimokou, A., Jones, d.,

Puzzo, I. (2018). Predictive power of the dASA-Iv: variations in rating method and timescales. International Journal of Mental Health Nursing, 27(6): 1661–1672. Ogloff, J., daffern, M. (2006). The dynamic Appraisal of Situational Aggression: An

Instrument to Assess Risk for Imminent Aggression in Psychiatric Inpatients.

Behavioral Sciences & the Law, 24: 799–813. Psühhiaatrilise abi seadus. (vastu võetud 12.02.1997, viimati jõustunud 16.03.1997).

Elektrooniline Riigi Teataja.

Artiklid lõputöödest

Raveesh, b., Pathare, S., Noorthoorn, E., gowda, g., Lepping, P., bundersAelen, J. (2016). Staff and caregiver attitude to coercion in India. Indian Journal of Psychiatry, 58: 221–229. RCN. (2018). violence and aggression in the NHS. London: Royal College of Nursing. Sande, R., Nijman, H. L., Noorthoorn, E. O., Wierdsma, A. I., Hellendoorn, E., Staak,

C., & Mulder, C. L. (2011). Aggression and seclusion on acute pshychiatric wards: effect of short-term risk assessment. The British Journal of Psychiatry, 199: 473–478. Silverman, J. (2016). APA Practice guidelines for the Psychiatric Evaluation of Adults,

Third Edition. Arlington: American Psychiatric Association. Tohvre, R. (2012). Patsientide ohjeldamine ja selle vältimise abinõud tervishoiu- ja hooldusasutustes: integreeriv kirjanduse ülevaade. Tartu Ülikool, õendusteadus.

Tartu: Magistritöö. vojt, g., Marshall, L., Thomson, L. (2010). The assessment of imminent inpatient aggression: a validation study of the dASA-Iv in Scotland. The Journal of Forensic

Psychiatry & Psychology, 12: 54.