14 minute read
Johanna Treier, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm
Advertisement
Johanna Treier, Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm
Abstract
Benefits of physical activity are well-known, but excessive exercising over a long time period could result in different health disorders and injuries. Finishing a marathon could be considered as an excessive workout and men over the age of 45 are in the risk group. Therefore, it is essential to be aware of non-professional marathoners’ physical condition, medicine usage and the frequency of medical check-ups. The purpose of this study was to assess the health aspects of non-professional male marathoners (≥45yr). The results are based on the questionnaire. Data describes all the study groups (n=136) and compares skiers, cyclists, and runners. Descriptive statistics was used for data analysis, for comparing the groups the t-test or the χ2 test was done. Statistically significant difference was considered at p<0.05.
36% of marathoners were diagnosed with some chronic disease. The most common ones were cardiovascular diseases (11.8%) and sport traumas (8.8%). 27% of participants had the blood pressure value ≥140mmHg at relaxation time. 52.9% had used medication within last year (<10 days to >180 days), most commonly to control blood pressure and other cardiovascular issues. 42.6% of the respondents used irregularly painkillers, including before or during the marathon (6%). 76% assessed the sleep quality as good. Only 27.9% have regular annual health check-ups; 45.6% of the respondents within the last year. In conclusion, more than one third had chronic diseases but it does not influence their participation in marathons. The usage of medication is rather common. Nevertheless, the non-regular health check-ups within the given risk group is worrisome.
Keywords: marathon, non-professional male marathoner, chronic disease, analgesics, health check-up.
Sissejuhatus
Optimaalne treenimine ja kehaline aktiivsus on vajalikud komponendid südame tervise parandamiseks (Andersen jt 2013), aidates vältida mitme kroonilise haiguse (sh diabeet) teket ja skeleti-lihassüsteemi probleeme (McNabb jt 2011, O’Keefe jt 2012) ning parandades elukvaliteeti (Kim jt 2015). Treenimine koos tervisliku toitumisega on kasulik vererõhule (RR), lipiidiprofiilile, glükoosi metabolismile ning kehakaalule (Parto jt 2016). Samas võib ülemäärane koormus, sh liigne treenimine ja võistlemine, kasu asemel kahju tuua. Lisaks võimalikele vigastustele on oht ka äkksurmade tekkeks (eriti ≥ 45 a meestel), sest maraton nõuab väga suurt pingutust (Chugh ja Weiss 2015, Waite jt 2016, Shirakawa jt 2017). Seega on maratoonaril tähtis käia regulaarselt tervisekontrollis (Oblikas 2018).
Ka ravimite kasutamine enne maratoni ja selle ajal on levinud, sagedamad neist on valuvaigistid (Küster jt 2013, bumgardner 2020). Ravimeid vajatakse krooniliste haiguste korral, kuid küllalt levinud on nende kasutamine võimalike tüsistuste ennetamiseks, arvestamata nende kõrvaltoimetega (Robertson jt 1987, Kaminska ja Pawlak 2015), nt maratonieelne aspiriini kasutamine tromboosi vältimiseks (grosser jt 2013, Siegel 2015). Maratonid on eestlaste seas populaarsed, kuid puudub ülevaade n-ö tervisesportlastel esinevatest kroonilistest haigustest, ravimite kasutamisest, tervisekontrollis käimise sagedusest ja une kvaliteedist.
Uurimistöö eesmärk oli selgitada ≥ 45-aastaste mitteprofessionaalsete meesmaratoonarite tervisega seotud aspekte (krooniliste haiguste ja traumade esinemist ning tervisekaebusi maratoni ajal, igapäevast ja maratoniaegset ravimite kasutamist, une kvaliteet ning tervisekontrollis käimise sagedust). Töös võrreldi erinevatel maratoni etappidel osalejaid (täispikk, poolpikk; suusa-, jooksu- ja rattamaraton).
võtmesõnad: maraton, mitteprofessionaalne meesmaratoonar, krooniline haigus, valuvaigistid, tervisekontroll
Andmeanalüüsi metoodika
Statistiliseks töötluseks kasutati andmetöötlusprogrammi Sigma Plot for Windows versiooni 11.0 (gmbH formation, germany), andmete esitlemiseks kirjeldavat statistikat (protsent), rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral olenevalt normaaljaotuse olemasolust t-testi või MannWhitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05.
Tulemused
valimisse kaasati kõik ≥ 45-aastased mitteprofessionaalsed Tartu maratoni kuubiku kolmele etapile (suusamaraton, rattaralli, jooksumaraton) registreerinud mehed, kes olid nõus uuringus osalema (n = 136). vt eestpoolt. Uuritavatest kolm osalesid nii suusa- kui ka rattamaratonil, kaks nii ratta- kui ka jooksumaratonil ning üks kõigil kolmel etapil.
Krooniliste haiguste ja traumade esinemine
Joonisel 1 on esitatud krooniliste haiguste esinemine kõigil uuritavatel, sest statistiliselt rühmad ei erine. 36% uuritavatest esines üks või enam kroonilist haigust, suusatajatel vastavalt 30,9%, ratturitel 51,7%, jooksjatel 30,8%; täispikal maratonil osalejatest 31% ja poolpikal maratonil osalejatest 50%. Ühel suusatajal esines kolm ja ühel ratturil viis erinevat kroonilist haigust.
Joonis 1. Krooniliste haiguste esinemine (esitatud haigused, mitte haigustega inimesed – st ühel võis olla mitu haigust).
Uuringurühmas oli 16 meest, kellel oli diagnoositud mõni krooniline südame- ja veresoonkonnahaigus (k/v). Rahuolekus oli vasemalt käelt vererõhu (RR) süstoolne näit 37 mehel (27%) ≥ 140 mmHg, ka neil, kellel puudus k/v diagnoos. Kõrgeim näit ühel uuritaval oli 190 mmHg. Mõnel uuritaval oli RR näit väga kõrge (süstoolne > 200 mmHg) ja esines ka rütmihäireid (pulsi järgi otsustades), seega soovitasid uurijad neil maratonil mitte osaleda.
Maratoni ajal koges mingit tervisekaebust 41,9% maratoonaritest, krambitunnet 9,4%, kukkumisel saadud vigastusi 8,4% (suusatajatel), valu ja pingetunnet jalgades 13,7%. Üks rattur vajas arstiabi valude tõttu vasakus põlves ja selja ülaosas.
Ravimite kasutamine
Ravimeid kasutas vähemalt teatud aja jooksul (< 10 p kuni > 180 p aastas, vt joonis 2) 52,9% uuritavatest, suusatajatest vastavalt 52,1%, ratturitest 51,7%, jooksjatest 53,8%; täispikal maratonil 52% ja poolpikal maratonil
osalejatest 55,6%. Regulaarselt kasutas ravimeid 12,5% osalejatest: suusatajatest 14,8%, ratturitest 6,9%, jooksjatest 11,5%; 10% pool- ja 19,4% täispika maratoni läbijatest. Kõige rohkem tarvitati ravimitest valuvaigisteid, kuid seda vähem kui kümnel päeval aastas või ka 10–59 päeval aastas. Mingi aja jooksul (sagedamini 10–59 päeva aastas) kasutasid neid 49% (24 49-st) maratoonaritest, kellel oli diagnoositud mõni krooniline haigus (sagedamini k/v, n = 6, või trauma, n = 3). Jooniselt 2 on näha, et unerohtu ja rahusteid kasutatakse enam rattamaratoonarite (17,2%) kui suusatajate (4,9%) ning jooksjate (0%) seas.
Joonis 2. Uuringus osalejate ravimite kasutamine erineva aja jooksul aastas
Une kvaliteet ja päevane väsimus
Enamik maratoonaritest hindab olenemata maratoni liigist oma une kvaliteeti heaks või üsna heaks (87,5%) ja keegi ei pea seda täiesti halvaks. Hinnang oma une kvaliteedile on erinevates uuringurühmades sarnane. Päeval tunneb iga päev ennast väsinuna vaid 1,5%, korra nädalas 41,9% ja kahel päeval nädalas 28,7%. Kunagi ei ole väsinud 8,1% uuritavatest. Kuigi arvuliselt tundsid jooksjad (53,8%) ennast korra nädalas sagedamini väsinuna kui suusatajad (37%), siis statistilist erinevust ei esinenud.
Maratoonarite tervisekontrollid
Ligi pool uuritavatest on käinud viimasel aastal tervisekontrollis, kuid kümnendik pole seda kunagi teinud (tabel 1). Samas käib tervisekontrollis regulaarselt kord aastas kolmandik uuringus osalejatest. Nii käituvad sagedamini poolmaratonidel osalejad võrreldes täismaratonil osalejatega. Harvem kui kolme aasta tagant teevad seda sagedamini jooksjad võrreldes ratturitega. Ligi pool teeb koormustesti korra kümne aasta jooksul ja viiendik pole seda kunagi teinud.
Tabel 1. Maratoonarite tervisekontrolli sagedus
Kõik Suusatamine Rattasõit Jooksmine Pikk Pool
Viimane tervisekontroll (%)
1–5 a tagasi > 6 a tagasi Ei mäleta Mitte kunagi Sel aastal 45,6 42,0 55,2 46,2 42 55,6
33,1 33,3 24,1 42,3 35 27,8
3,7 3,7 6,9 0,0 3 5,6
7,4 8,6 6,9 3,8 8 5,6
9,6 11,1 6,9 7,7 11 5,6
Tervisekontrolli sagedus (%)
Kord 2–3 a jooksul Harvem Ei käi Kord aastas 27,9 24,7 37,9 26,9 22a 44,4a
28,7 29,6 10,3b 46,2b 32 19,4
19,9 25,9 13,8 7,7 26c 2,8c
19,1 18,5 20,7 19,2 17 25,0
Koormustesti tegemine (%)
10 a jooksul > 10 a tagasi Ei mäleta Mitte kunagi Sel aastal 17,6 19,8 6,9 23,1 19 13,9
46,3 46,9 41,4 50,0 47 44,4
11,0 13,6 13,8 0,0 11 11,1
5,9 6,2 6,9 3,8 6 5,6
19,1 13,6 31,0 23,1 17 25,0
Statistilised erinevused: a – p = 0,018; b – p = 0,013; c – p = 0,006
Nendest 37 maratoonarist, kelle rahuoleku RR oli ≥ 140 mmHg, olid 20 viimati tervisekontrollis käinud sel aastal ja 11 1–5 aastat tagasi. Kuus nendest ei mäleta viimast tervisekontrolli või pole seal kunagi käinud. Kolmteist nendest on siiski kord aastas tervisekontrollis käinud ja sama palju harva või mitte kunagi. Peamiselt käivad sagedamini tervisekontrollis need, kellel on diagnoositud mingi kardiovaskulaarne haigus (9 37-st). Kuna vaid üks neist ei kasutanud vererõhuravimit, siis võib eeldada, et ülejäänud kaheksal oli hüpertoonia. Need üheksa olid käinud tervisekontrollis sel aastal või 1–5 aastat tagasi. Kõigile neile on mingil ajal tehtud ka koormustest.
Arutelu
varasemast on teada, et krooniliste haiguste esinemine võib mõjutada maratonidel osalemist (Exercise-induced... 2018) või olla selle tagajärg (Kim jt 2017). Antud uuringust selgus, et üle kolmandikul uuringus osalejatest esines mõni krooniline haigus, sagedamini kardiovaskulaarne. Sagedad olid ka traumad. Kuigi diagnoositud kardiovaskulaarset haigust esines ligikaudu kümnendikul, siis rahuoleku RR ≥ 140 mmHg esines üle veerandi uuritavatest. Ühest küljest näitab see, et kroonilised haigused ei takista maratonide läbimist, kuid teisest küljest viitab see ka mõningasele teadmatusele või hirmu puudumisele maratonil osalemise ees vaatamata haiguse olemasolule. Nii mõnelegi oli kõrge vererõhk ka üllatuseks või vabandati seda „valge kitli fenomeniga“. Kuna uuringust selgus, et uuringurühm esindas tegelikult küllalt staažikaid ja paljudel maratonidel osalenud maratoonareid, siis võib oletada, et siin on tegemist siiski varem kirjeldatud treeningust tingitud hüpertensiooniga (Kim jt 2017).
vlachopoulos jt (2010) on näidanud, et professionaalsete maratoonarite vererõhu väärtused on võrreldes mitteprofessionaalsete omadega rahuolekus kõrgemad (p < 0,001). Ka Kimi jt (2017) uuringu põhjal oli 571-st 40–60-aastastest mitteprofessionaalsest maratoonarist 214-l kõrgenenud vererõhk ja arvati, et see võib olla hüpertooniatõve tekke aluseks. Samas oli 2014. aasta Eesti terviseuuringu põhjal kõrgem vererõhk ligi
pooltel üle 55-aastastest meestest, seega võib maratonil osalejate vererõhku pidada küllalt heaks näitajaks.
Kõigi parameetrite sarnast jaotust kolmel erineval etapil võib seletada asjaoluga, et kuigi enim osales uuringus suusamaratonil osalejaid ja see oli ka uuritavate seas populaarseim maratoni liik, käis sama seltskond ka teistel maratonidel. Siiski esines protsentuaalselt kõige enam kroonilisi haigusi rattamaratoonaritel. Rannama (2007) järgi on jalgrattaspordis suur osakaal ülekoormusvigastustel, mis kulgevad krooniliselt. Kõige levinumad murekohad on seotud alajäsemetega – kõõluste, lihaste, sidemete ja luudega. Seega võib suurem krooniliste haiguste esinemine ratturitel tuleneda sellest, et rattamaratoni valimine on alternatiiv maratoni läbimiseks tervisele mugaval ja turvalisel viisil. Uuringust selgub, et teiste haigusrühmadega võrreldes on traumade osakaal suur. Käesolevas töös küll ei küsitud traumade täpsemat paiknemist, kuid Edouardi jt (2019) järgi on enamik maratonidega seotud vigastustest seotud alajäsemete lihastega. Samuti pole teada, kas uuringus osalejatel esines osteoartriiti, mille tekke põhjuseks võib olla nii ala- kui ka ületreenitus (McNabb jt 2011). Ka Michaelssoni jt (2011) korraldatud uuring näitas põlve ja puusa osteoartriidi riski suurenemist tiheda treening- ning võistlusgraafiku tõttu, mis oli omane ka meie uuringus osalejatele.
Pool osalejatest kasutas viimasel aastal ravimeid vähemalt mingi aja jooksul, regulaarselt kasutas neid ligi kümnendik uuritavatest, mis on küllalt selgelt seotud krooniliste haiguste esinemisega. Kõik kardiovaskulaarse haiguse diagnoosiga isikud kasutavad pidevalt vererõhu- või muid südameravimeid. Kuna teisi ravimeid kasutatakse regulaarselt vähem, võib järeldada, et kroonilised haigused on sellised, mis ei vaja pidevat ravi. Lisaks krooniliste haiguste ravimitele kasutati enim valuvaigisteid, kuid seda ebaregulaarselt. Uuringud näitavad, et maratoonarid kasutavad neid vahetult enne maratoni ja selle ajal, et ennetada võistluse ajal tekkida võivat valu (bumgardner 2020). Käesolevast uuringust selgus, et vaid
kaheksa isikut kasutasid neid maratoni eel või ajal, millest võib järeldada, et uuritavad ei enneta maratonil tekkivat valutunnet, vaid tarvitavad neid siiski vaid vajaduse korral.
Enamik uuritavatest peab oma une kvaliteeti üsna heaks, samas kui keegi ei pea seda täiesti halvaks. Seda võib seletada asjaoluga, et kehalisel aktiivsusel on une kvaliteedile positiivne mõju (Watson 2017). Enamikul uuritavatel esineb päevast väsimust 1–2 korda nädalas. Päevast väsimust võivad tekitada pinged tööl, treeningud, kuid ka magamatus eelneva(te)l öö(de)l. Kuna une kvaliteeti hinnati heaks, siis võib arvata, et väsimuse tekke põhjuseks võivadki olla töö kõrvalt tehtavad treeningud ja maratonidel osalemine. Siiski ei saa sellist väsimuse astet pidada ohtlikuks (Watson 2017).
Oblika (2018) järgi võiks võistlev harrastussportlane käia perearsti juures tervisekontrollis vähemalt korra kahe aasta tagant. Käesolevast uuringust selgus, et kord aastas käivad tervisekontrollis sagedamini poolpika maratoni läbijad. Küll aga on neil ka rohkem kroonilisi haigusi, millest võib järeldada, et poolmaratoonarid käivad tervisekontrollides eelkõige oma krooniliste haiguste tõttu. Samuti oli enamik kõrgema vererõhuga maratoonareid tervisekontrollis käinud viimase aasta jooksul. Kümnendik valimist ei olnud tervisekontrollis käinud kordagi, millest võib järeldada, et neil kas ei ole terviseprobleeme või kui on, siis ei peeta seda piisavaks põhjuseks tervisekontrolli minekuks.
Kuna uuringus osalejad kuuluvad soo ja vanuse tõttu riskirühma, peaksid nad jälgima koormusel oma vererõhku, hingeldust ja valu rindkeres (Chugh ja Weiss 2015, Yaman jt 2017). Südame- ja veresoonkonnahaiguste esinemise kohta võib anda teavet koormustest (Jalak 2008). Koormustesti võiks võistlev harrastussportlane läbida aastas korra (Oblikas 2018). Kuna selgus, et viiendik on teinud koormustesti sel aastal ja sama palju ei ole seda kunagi teinud, võib järeldada, et pigem käivad koormustestil
krooniliste haigustega inimesed. Need, kes ennast halvasti ei tunne, ei näe vajadust seda ka teha.
Uuringul oli nii positiivseid kui ka negatiivseid jooni. Uuringu plussiks võib pidada seda, et Eestis ei ole varem maratoonarite seas analoogset uuringut läbi viidud ja vähemalt ülevaatlikud andmed on olemas, mis annavad kogemusi edasiste uuringute korraldamiseks. Raja ääres teatud parameetrite taastumist on jälgitud vaid Tais (Taksaudom 2017) ja LõunaKoreas (Kim jt 2015) läbi viidud uuringute raames. Seda on põhjamaises kliimas keeruline teha, mida tõestas ka meie uuring. Kuivõrd ilm muutus enne suusamaratoni iga päev, muutus iga päev ka finiši asukoht. Seega selgus õige teave uurijate asukohast alles päev enne maratoni, mistõttu osa suusamaratonil osalejaid ei leidnud uurijaid üles ja nii kaotati küllalt suur hulk uuritavatest. Uuringu miinuseks võib pidada ka seda, et uuringule ilmus mitteootuspärane kontingent. Andmete analüüsimisel selgus, et tegemist oli meestega (v.a kaks), kellest enamiku jaoks on maraton elustiiliks ning kes olid läbinud suure hulga maratone ja kilomeetreid. See on põhjuseks, miks ei saa uuringutulemusi üle kanda kõikidele maratonil osalejatele. Uuriti siiski küllalt väikest osa maratonidel osalejatest (arvestades 2017. aastat, oli prognoos märksa tagasihoislikum), kuid siiski rohkem, kui oli plaanitud. Ühekülgset valimit ei osatud ette näha, aga vaevalt on kõik maratoonarid nii suure varasema maratonikogemusega.
Järeldused
Uuringust võib järeldada, et maratoonaritel esineb kroonilisi haigusi ja traumasid küllalt sageli, peamiselt on haaratud kardiovaskulaarsüsteem ning esinevad ka allergiad. Ligi pooltel esines maratoni ajal kaebusi (krambitunne, valud erinevates kehapiirkondades). Ravimeid kasutatakse peamiselt krooniliste haiguste esinemisel ning vaid üksikud kasutavad ravimeid maratoni eel ja ajal. Maratoniga kaasnev kehaline aktiivsus võib olla alus heale une kvaliteedile. Tervisekontrolli tegemise sagedus on mitteprofessionaalsetel maratoonaritel erinev ja seoses uuritavate n-ö riskirühma kuulumisega ka murettekitav. Neljandik uuritavatest pole
kunagi koormustestil käinud või ei mäleta, et oleks seda teinud, ja ligi pool käib seda tegemas kord kümne aasta jooksul.
Allikaloend
Andersen, K., farahmand, b., Ahlbom, A., Held, C., Ljunghall, S., Michaelsson, K.,
Sundström, J. (2013). Risk of arrhythmias in 52 755 long-distance cross-country skiers: a cohort study. European Heart Journal, 34(47): 3624−3631. bumgardner, W. (2020). Taking Pain Medication before and during a Marathon. verywellfit. https://www.verywellfit.com/should-i-take-pain-meds-before-or-during-a-marathon-3435713 (24.04.2020). Chugh, S. S., Weiss, J. b. (2015). Sudden Cardiac death in the Older Athlete. Journal of the American College of Cardiology, 65(5): 493−502. Edouard, P., Navarro, L., branco, P., gremeaux, v., Timpka, T., Junge, A. (2019). Injury frequency and characteristics (location, type, cause and severity) differed significantly among athletics (track and field) disciplines during 14 international championships (2007-2018): implications for medical service planning. British
Journal of Sports Medicine, 54(3): 159−167. Exercise-induced asthma. (2018). Mayo Clinic. https://www.mayoclinic.org/ diseases-conditions/exercise-induced-asthma/symptoms-causes/syc-20372300 (30.04.2020). grosser, T., fries, S., Lawson. J. A., Kapoor, S. C., grant, g. R., fitzgerald, g. A. (2013). drug resistance and pseudoresistance: an unintended consequence of enteric coating aspirin. Circulation. 127(3): 377−385. Jalak, R. (2008). Spordimeditsiiniline terviseuuring spordis. Spordi üldained – I tase.
Tallinn: Sunprint Invest. 42−43. Kaminska, J., Pawlak, M. (2015). Consumption of Analgesics Among Runners of the
Poznan Marathon. Trends in Sport Sciences, 1(22): 33−37. Kim, Y.-J., Ahn, J. K., Shin, K.-A., Kim, C.-H., Lee, Y.-H., Park, K.-M. (2015). Correlation of Cardiac Markers and biomarkers With blood Pressure of Middle-Aged Marathon
Runners. The Journal of Clinical Hypertension, 17(11): 868−873. Kim, Y.-J., Park, Y., Kang, d.-H., Kim, C.-H. (2017). Excessive Exercise Habits in Marathoners as Novel Indicators of Masked Hypertension. BioMed Research International, 2017: 1−7.
Küster, M., Renner, b., Oppel, b., Niederweis, U., brune, K. (2013). Consumption of
Analgesics a marathon and the incidence of cardiovascular, gastrointestinal and renal problems: a cohort study. BMJ Journals. BMJ Open, 3(4): e002090. McNabb, J. W., Cianflocco, A. J., brander, v. (2011). Osteoarthritis as a Chronic disease: Maximizing Management in Primary Care. The Journal of Family Practice, 60(11): 33−50. Michaelsson, K., byberg, L., Ahlbom, A., Melhus, H., farahmand, b. Y. (2011). Risk of
Severe Knee and Hip Osteoarthritis in Relation to Level of Physical Exercise: A Prospective Cohort Study of Long-distance Skiers in Sweden. Plos One, 6(3):s e18339. Oblikas, J. (2018). Miks on tervisekontroll võistleva harrastussportlase jaoks oluline?
Marathon 100. https://marathon100.com/uudised/vaata/miks-on-tervisekontrollvoistleva-harrastussportlase-jaoks-oluline?fbclid=IwAR0dr3ZkRAuKPdq0Zm78g rhYI5SAjmNPYl8vjRgKQpX8HYtdpknRWNvTtWw (22.04.2020). O’Keefe, J. H., Patil, H. R., Lavie jne (2012). Potential Adverse Cardiovascular Effects from Excessive Endurance Exercise. Mayo Clinics Proceedings, 87(6): 587−595. Parto, P., O’Keefe, J. H., Lavie, C. J. (2016). The Exercise Paradox: Less May be More?
The Ochsner Journal, 16(3): 297−303. Rannama, I. (2007). Jalgrattasport. Treenerite tasemekoolitus. Tallinn: Sunprint
Invest. 81−82. Robertson, J. d., Maughan, R. J., davidson, R. J. (1987). faecal blood loss in response to exercise. BMJ, 295(6593): 303−305. Shirakawa, T., Tanaka, H., Kinoshi, T., Tanaka, S., Takyu, H. (2017). Analysis of Sudden
Cardiac Arrest during Marathon Races in Japan. International Journal of Clinical
Medicine. 8: 472−480. Siegel, A. J. (2015). Prerace aspirin to protect susceptible runners from cardiac arrest during marathons: is opportunity knocking? Open Heart, 2(1): e000102. Taksaudom, N., Tongsiri, N., Potikul, A., Leampriboon, C., Tantraworasin, A., Chaiyasri,
A. (2017). Race predictors and hemodynamic alteration after an ultra-trail marathon race. Open Access J Sports Med, 8: 181−187. vlachopoulus, C., Kardana, d., Anastasakis, A., baou, K., Terentes-Printzios, d., Tousoulis, d., Stefanadis, C. (2010). Arterial Stiffness and Wave reflections in Marathon Runners. American Journal of Hypertension, 23(9): 974−979.
Waite, O., Smith, A., Madge, L., Spring, H., Noret, N. (2016). Sudden cardiac death in marathons: a systematic review. The Physician and Sportsmedicine, 44(1): 79−84. Watson, A. M. (2017). Sleep and Athletic Performance. American College of Sports
Medicine, 16(6): 413−418. Yaman, H., Akçay, İ., günay, g. (2017). Sudden Cardiac death in Athletes: Tips for
Prevention. Cyprus Journal of Medical Sciences, 2: 67−71.
