Uurimistööde artiklid ja konverentside teesid XIII by Tartu Tervishoiu Kõrgkool

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID JA KONVERENTSIDE TEESID RESEARCH ARTICLES AND CONFERENCE ABSTRACTS XIII

Tartu 2019

Toimetaja / Editior

Reet Urban

Toimetuskolleegium / Editorial board Mare Remm Ülle Parm Tiina Kukkes Reet Linkberg Eve-Merike Sooväli Keeletoimetajad / Language editors Urve Ansip Tiina Kukkes

Hea lugeja! Uurimistööde tegemise järjekordne aastaring on lõppenud ja tähelepanuväärsemad tulemused kogumiku kaante vahel avaldatud. Uurimistööde teemad peegeldavad selgelt meie ühiskonna tervisega seotud valupunkte, olgu nendeks noorte sõltuvushäired, vanemaealiste tervis, meie inimeste järjest enam tähelepanu vääriv vaimne tervis või terviseprobleemidest mõjutatud igapäevaeluga toimetulek. Tunneme järjepidevalt huvi töö- ja elukeskkonna ning õppeprotsessi paremaks muutmise vastu. See tõendab uurijate, üliõpilaste ja õppejõudude, kõrget tundlikkust ühiskonna probleemsete valdkondade tajumisel ning tahet panustada meie pädevuses olevate protsesside arendamisse. Kogumikust saame lugeda juba traditsiooniks kujunenud rahvusvahelise üliõpilaskonverentsi ettekannete kokkuvõtteid. See on suurepärane võimalus olla rahvusvahelises jagatud teadmiste ruumis, tajuda meie multikultuurse ühiskonna sarnasusi ja erinevusi ning õppida ja saada inspiratsiooni edaspidiseks. Head lugemist ja uusi avastusi! Toimetuse nimel Reet Urban

SISUKORD / CONTENTS Artiklid rakendusuuringutest / Articles on Applied Research Studies Eve-Merike Sooväli, Liina Animägi.................................................. 7

Eriõdede ja õdede hinnang oma pädevustele ning nende tööalane rakendus Advanced Practitioner Nurses and General Nurses’ Assessment and Professional Use of their Competencies

Reet Urban, Tiina Kukkes, Anne Vahtramäe, Marge Mahla.....26

Üliõpilaste hinnang oma õppimisele õppepraktikal Student Evaluation of their Own Learning During Practical Training

Kristi Vahur, Inga Ploomipuu, Ott Remmer................................43

Pudelivee keemiline koostis Chemical Quality of Bottled Water

Artiklid lõputöödest / Articles on Student Final Paper Margus Bunder, Ireen Bruus...........................................................54

Siiratud kopsuga täiskasvanud inimese füüsilised ja psühhosotsiaalsed terviseprobleemid Physical and Psychosocial Health Problems in Adults after Lung Transplantation

Kertu Hernits, Ivi Vaher..................................................................66

Regulaarselt treenivate vanemaealiste naiste keha koostis ja kehaline võimekus Body Composition and Physical Ability of Trained Elderly Women

Edward Juhkam, Ivi Vaher...............................................................74

Füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline võimekus Physical Fitness of Physiotherapy Students

Elina Kaldarova, Kristi Kaeramaa, Merle Varik......................... 81

Eakate sarkopeenia ja geriaatriline õendusabi Sarcopenia in the Elderly and Geriatric Nursing 4

Ave Kutman, Eliis Pääsik.................................................................. 92 Töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid Valga valla lasteaedades ja nende mõju õpetajate psühholoogilisele heaolule Psychosocial Risk Factors at Work in Kindergartens in Valga Parish and Influence on Teachers’ Psychological Wellbeing

Raile Laja, Merle Varik...................................................................102

Alzheimeri tõvega lähedase hooldamise mõju omastehooldaja heaolule Impact of Caring for a Person with Alzheimer´s Disease on Caregiver Wellbeing

Dagmar-Christel Mähar, Liina Oherjus, Margit Lenk-Adusoo.......................................................................112

Vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigma seos elukvaliteediga ja enesestigmale suunatud terapeutilised tehnikad The Relationship Between Self-stigma and Quality of Life of Adults with Mental Illness and the Therapeutic Techniques Focusing on Reducing Self-stigma

Olga Ontin, Merle Varik.................................................................124

Vanaea hapruse sündroom ja geriaatriline õendusabi Frailty Syndrome among the Elderly and Geriatric Nursing Care

Aivar Orav, Johanna Oras..............................................................136 Verifitseerimine laborimeditsiinis triglütseriidide, kolesterooli, hdl-kolesterooli ja ldlkolesterooli näitel cobas c111 analüsaatoril Method Verification Example for Triglycerides, Cholesterol, HDL-cholesterol, LDL-cholesterol in Laboratory Medicine

Ülle Parm, Eke Tominga, Anna-Liisa Tamm...............................143

Sõltuvust tekitavate ainete kättesaadavus Tartu 9. klassi õpilaste seas Availability of Addictive Substances Among 9th Grade Students of Tartu

Inga Ploomipuu, Anneli Tuisk.......................................................159

Kanepi raviotstarbeline kasutamine Therapeutic Use of Cannabis

Marit Reier, Reet Urban.................................................................176

Eetilised probleemid ja moraalne düstress psühhiaatriaõdede töös Ethical Problems and Moral Distress in Psychiatric Nursing

Marit Salus, Dmitri Kurganov, Triin Kont.................................185

Terapeutiliste harjutuste mõju lülisamba funktsionaalsele seisundile ja alaseljavalule Effectiveness of Therapeutic Exercises on Lower Back Pain and Functional Status of the Spine

Merili Tilgar, Tiina Kukkes...........................................................193

Radioloogiatehniku õppekava üliõpilaste arusaamad simulatsioonõppe mõjust Perceptions of Simulation Training Impact Amongst Radiography Students

Artikkel doktoritööst / Article on Staff Doctoral Theses Olga Jagintseva................................................................................202

Glyok – a Jug or a Musical Instrument? Glyok – kas savipott või muusikariist?

Autorite loend / List of Authors.....................................................212 Abstracts of the 2ND INTERNATIONAL STUDENT CONFERENCE IN HEALTH SCIENCES “HEALTH IN OUR HANDS”.............................................................215

Artiklid rakendusuuringutest

ERIÕDEDE JA ÕDEDE HINNANG OMA PÄDEVUSTELE NING NENDE TÖÖALANE RAKENDUS Advanced practitioner nurses’ and general nurses’ assessment and professional use of their competencies Eve-Merike Sooväli, Liina Animägi

Abstract To improve the efficiency of medical personnel as a resource, the roles and responsibilities of nurses are distributed and in addition to traditional nursing care independent nursing services have been developed in specialized and primary care. Competence demonstrates the ability of the nurse to act in nursing situations and it is an essential quality indicator. Competence assessment should be carried out with certain regularity and using an appropriate assessment method. Assessment results provide an overview of professional development and help to predict the need for further education. To date competencies of the graduates of specialized nursing curricula have not been studied in Estonia. They have not assessed their competencies and the frequency of use in their working environment. The aim of the study was to explain and compare advanced practitioner nurses’ and general nurses’ assessment of their competence and the frequency of competence use, to identify associations between the assessment and the specialty of nursing. Subjects of the study involved graduates of the specialised nursing curriculum (N=541) at health care colleges; the control group was formed of nurses from one general hospital (N=390). The questionnaire was responded by 80 advanced practitioner nurses and by 25 general nurses from the control group. 7

Artiklid rakendusuuringutest

Data collection was conducted from November 2017 to March 2018 using the Nurse Competence Scale. Using a scale ranging from 0 to 10, eight nursing competence domains were assessed, including 78 competence items. Analysis of variance was used to compare assessments of competence. Statistical differences between the groups were analysed pair-wise using the LSD post hoc tests. The overall mean score of all eight nursing competence domains was 7. The highest assessment scores were provided to the competencies in the domains of medication and patient safety of medication, high scores were also provided in the domains of patient support and situation management. The lowest assessment score was provided to the competencies in the domain of quality assurance and caring intervention. Specialised nurses compared to the control group nurses provided higher assessment scores to the following competence items: developing guidelines for new nurses in the department; promoting flexible teamwork in rapidly changing situations; if needed, coordinating the performance of the whole team; developing nursing care in multidisciplinary teams. Average assessments of eight domains among all nurses (n=125) ranged from 6.03 to 8.16. Among advanced practitioner nurses average assessments ranged from 6.31 to 8.22 and among general nurses from 5.35 to 7.95. Advanced practitioner nurses and general nurses assessed the highest the competencies regarding medication and patient safety related to medication. All nurses gave high assessments of competencies related to supporting the patient, managing situations and working environment. All nurses gave lower assessments to competencies related to therapeutic intervention and ensuring quality. Keywords: nursing domain, competence assessment, advanced practitioner nurse. Sissejuhatus Eriõed on süvendatud erialase ettevalmistusega tervishoiutöötajad, kes võtavad iseseisvalt patsiente vastu või töötavad multidistsiplinaarse meeskonna liikmetena. Süvendatud erialaste teadmiste ja oskustega eri8

Uuringu eesmärk oli selgitada ja võrrelda eriõdede ning kontrollrühma õdede hinnangut oma pädevusele ja pädevuste kasutamissagedusele, selgitada välja seosed hinnangute ja töövaldkondade vahel. Võtmesõnad: õe tegevusvaldkonnad, pädevuse hindamine, eriõde, pädevuse kasutamissagedus. Metoodika Uuritavad olid tervishoiukõrgkoolide vilistlased, kes olid läbinud eriõe õppekava (N = 541), ja kontrollrühma moodustasid ühe üldhaigla õed (N = 390). Osales 80 eriõde (vastamismäär 14,8%) ja valdkonniti jagu9

Artiklid rakendusuuringutest

õdede rakendamine iseseisva teenuse osutamisel parandab õendusabi kvaliteeti ja tervishoiuteenuse kättesaadavust (Kaheksa sammu… 2011). Eestis on eriõdesid alates 2006. aastast koolitatud neljas valdkonnas – kliiniline õendus, terviseõendus, intensiivõendus ja vaimse tervise õendus. Meditsiinipersonali ressursi tõhusamaks kasutamiseks on õe roll erinevates tegutsemis- ja vastutusvaldkondades muutunud ning traditsioonilise õendusabi kõrval on välja kujunenud õdede iseseisev õendusabiteenus nii eriarstiabis kui ka esmatasandil. Pädevus näitab õe võimekust tegutseda õendussituatsioonides ja on tähtis kvaliteedi indikaator. Eriõe pädevus peab olema laialdane, hõlmates teadmisi nii tervest kui ka haigest inimesest, terviseedendusest, pedagoogikast, seadusandlusest, kvaliteedijuhtimisest jne. Õe pädevuse hindamine on keeruline ja selleks on mitu hindamismeetodit. Pädevuse hindamine peaks toimuma teatava regulaarsusega ja sobiva hindamismeetodi abil. Meretoja jt on välja töötanud õe pädevuse enesehindamise skaala (Nurse Competence Scale, NCS) (Meretoja jt 2004a), mille on oma magistritöö raames Eesti jaoks 2012. aastal kohandanud J. Freimann (Freimann 2012). Vajadus antud uurimistöö järele oli ajendatud asjaolust, et senini ei olnud Eestis erialakoolituse lõpetanute pädevust uuritud ning puudus ülevaade, kuidas nad ise hindavad omandatud oskusi ja nende kasutamissagedust töökeskkonnas.

Artiklid rakendusuuringutest

nesid uuritavad järgmiselt: kliiniline õendus (n = 20), intensiivõendus (n = 25), terviseõendus (n = 22), vaimse tervise õendus (n = 13) ja 25 õde kontrollrühmast (vastamismäär 6,4%). Uuringus osalemine oli vabatahtlik ja uuritavatele tagati anonüümsus, sest andmed koguti elektroonselt ja uuritavaid ei olnud võimalik isikustada. Andmeid koguti 2017. novembrist 2018. aasta märtsini õe pädevuse enesehindamise skaala abil (Meretoja 2004a, Freimann 2012). Originaalküsimustikule lisati juurde viis üksikpädevust ravimite manustamisest ning patsiendi ohutuse tagamisest ravimite manustamisel. Skaalal 0–10 hinnati kaheksat õe tegevusvaldkonda, mis omakorda jagunesid 78 üksikpädevuseks. Pädevushinnangute võrdlemiseks eriõdede valdkondade ja üldõdede vahel kasutati dispersioonanalüüsi (ANOVA). Statistilisi erinevusi rühmade vahel hinnati paariviisiliselt LSD post hoc testi abil (usaldusnivoo 95%). Pädevuste kasutamissagedust hinnati järgmiselt: „kasutan sageli”, „kasutan mõnikord” ja „kasutan harva” või „ei kasuta”. Statistilises analüüsis vaadati seoseid pädevuse kasutamissageduse ja valdkonna vahel ning nende analüüsimiseks kasutati Cramer V. Tulemused Patsiendi toetamine Patsiendi toetamise tegevusvaldkonna seitsmest üksikpädevusest hindasid eriõed kõige kõrgemalt pädevust „Otsuste langetamisel lähtun õe eetilistest väärtustest”. Kõrgeimalt hindasid seda pädevust terviseõed (M 9,41; SD 0,67) ja kliinilised õed (M 9,15; SD 1,23). Kõige madalamalt hindasid selles kogumis intensiivraviõed pädevust „Õendusplaani kohandamine vastavalt patsiendi individuaalsetele vajadustele”, kelle hinnang oli (M 4,92; SD 3,81), eriõed andsid hinnangu (M 6,71; SD 3,16). Pädevusele „Rakendan õendusalaseid uurimistulemusi professionaalses suhtes patsiendiga” andsid intensiivraviõed hinnangu (M 5,52; SD 2,95) ja eriõed hinnangu (M 6,86; SD 2,60). Õendusplaani kohandamise osas erineb intensiivraviõdede keskmine hinnang statistiliselt kliiniliste õdede (p = 0,011), terviseõdede (p = 0,014) ja vaimse tervise õdede (p = 0,002) keskmisest hinnangust. Hinnati ka üksikpädevuste kasutamissagedust. 10

Joonis 1. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) patsiendi toetamise tegevusvaldkonnas.

Õpetamine ja juhendamine Õpetamise ja juhendamise tegevusvaldkonna kogumis hinnati 15 üksikpädevust, mis keskendusid patsiendi õpetamisele, arendamisele ja koordineerimisele ning üliõpilaste juhendamisele praktikakeskkonnas. Kõige kõrgeimalt hindasid üksikpädevust „Patsiendiõpetuses lähtun patsiendi individuaalsetest vajadustest” tervise õed (M 9,23; SD 0,81), kõikide eriõdede hinnang (M 8,54; SD 1,72). Kontrollrühma õed hindasid kõige kõrgemalt selle kogumi üksikpädevustest „Säilitan ja arendan aktiivselt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi” (M 8,84; SD 1,18), eriõdede hinnang oli (M 8,88; SD 1,50). Ligi poolte selle tegevusvaldkonna üksikpädevuste keskmine hinnang oli intensiivraviõdedel madalam võrreldes teiste eriõdede hinnanguga. Intensiivraviõed olid kõrgelt 11

Artiklid rakendusuuringutest

Intensiivraviõdede seas oli kõige suurem osakaal õdedel, kes ei kasuta / kasutan harva üsksikpädevusi „Õendusplaani kohandamine vastavalt patsiendi vajadusele“ (48%) ja „Rakendan õendusalaseid uurimistulemusi professionaalses suhtes patsiendiga“ (44%). Kontrollrühma uuritavad hindasid kõige madalamalt pädevust „Õendusplaani kohandamine vastavalt patsiendi individuaalsetele vajadustele (M 6,36; SD 3,68).

Artiklid rakendusuuringutest

hinnanud üksikpädevusi „Õendusüliõpilaste juhendamisel arvestan nende teadmiste ja oskuste taset” (M 8,72; SD 1,31) ning „Toetan õendusüliõpilasi nende õpieesmärkide saavutamisel” (M 8,96; SD 0,98). Intensiivraviõdede hinnangud erinevad statistiliselt kontrollrühma õdede hinnangutest. Kontrollrühma õdede keskmine hinnang üksikpädevustele „Õendusüliõpilaste juhendamisel arvestan nende teadmiste ja oskuste taset” oli (M 6,12; SD 3,56) (p = 0,003) ja „Toetan õendusüliõpilasi nende õpieesmärkide saavutamisel” oli (M 6,6; SD 3,69) (p = 0,002). Intensiivraviõdede seas on kõige suurem osakaal õdedel, kes kasutavad sageli järgmisi üksikpädevusi: „Õendusüliõpilaste õppepraktika juhendamisel arvestan nende teadmiste ja oskustega” (80%), „Toetan õendusüliõpilasi nende õpieesmärkide saavutamise osas” (88%).

Joonis 2. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) patsiendi õpetamise ning juhendamise tegevusvaldkonnas.

Artiklid rakendusuuringutest

Patsiendi seisundi jälgimine Patsiendi seisundi jälgimise tegevusvaldkonnas hinnati seitset üksikpädevust, mis keskendusid patsiendi seisundile, selle jälgimisele, patsiendi ja tema lähedaste vajaduste hindamisele ning õendusabi dokumenteerimisele. Eriõdede keskmine hinnang kogu kogumile oli (M 7,22; SD 2,06), eriõdedest kõige kõrgemini hindasid terviseõed üksikpädevust „Vajaduse korral organiseerin patsiendile teiste spetsialistide abi” (M 9,18; SD 0,96). Eriõdedest hindasid üksikpädevust „Selgitan välja patsiendi lähedaste vajadused emotsionaalse toetuse järele” kõige madalamalt intensiivraviõed (M 5,20; SD 3,07). Kontrollrühma kõige kõrgem keskmine hinnang (M 8,72; SD 1,46) oli üksikpädevusele „Hindan patsiendi terviseseisundit terviklikult” ja kõige madalam hinnang (M 4,44; SD 3,16) anti üksikpädevusele „Arendan õendusabi dokumenteerimist”. Üksikpädevuse „Vajaduse korral organiseerin patsientidele teiste spetsialistide abi” osas on terviseõdede keskmine hinnang statistiliselt erinev kõikide teiste erialade õdede ja kontrollrühma õdede keskmistest hinnangutest (kliiniliste õdede p = 0,038, intensiivraviõdede p = 0,000 ja kontrollrühma õdede p = 0,001). Üksikpädevuse „Selgitan välja patsiendi lähedaste vajadused emotsionaalse toetuse järele” sageli kasutajate osakaal on kõige suurem terviseõdede seas (45,5%). Võrreldes teiste uuringurühmadega oli antud pädevuse harva kasutajaid enim intensiivraviõdede (52%) ja kontrollrühma õdede (56%) seas. Üksikpädevuse „Vajaduse korral organiseerin patsiendile teiste spetsialistide abi” sageli kasutajate suurem osakaal oli terviseõdede (63,6%) ja kliiniliste õdede (60%) hulgas. Antud pädevuse harva või mittekasutajate osakaal oli võrreldes teiste rühmadega kõige suurem intensiivraviõdede rühmas (48,0%). Statistiline erinevus keskmistes hinnangutes eriõdede ja kontrollrühma õdede vahel oli üksikpädevuse „Arendan õendusabi dokumenteerimist” osas (eriõed M 6,91, SD 3,28; kontrollrühm M 4,44, SD 3,16, p = 0,001).

Artiklid rakendusuuringutest

Joonis 3. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) patsiendi seisundi jälgimise tegevusvaldkonnas.

Situatsioonide juhtimine Situatsiooni juhtimise kogumi seitsme üksikpädevusega hinnati patsiendi eluohtliku terviseseisundi äratundmist, vajaliku õendusabi osutamist ja meeskonnatööd muutuvas situatsioonis. Intensiivraviõed olid hinnanud kõige kõrgemalt üksikpädevusi „Tegutsen asjakohaselt patsiendi eluohtliku seisundi korral” (M 9,40; SD 0,71), „Järjestan paindlikult oma tegevusi vastavalt muutunud situatsioonile (M 9,04; SD 1,21) ja „Tunnen varakult ära patsientide eluohtliku seisundi” (M 9,0; SD 1,19). Terviseõed hindasid kõrgelt üksikpädevust „Hoian õendusabi osutamiseks vajalikud töövahendid heas seisukorras” (M 9,36; SD 0,95). Madalaimalt hindasid selle kogumi üksikpädevust „Juhendan teisi meeskonnaliikmeid, kuidas kiiresti muutuvate situatsioonidega toime tulla” kliinilised õed (M 4,75; SD 3,63). Kontrollrühma õed hindasid antud kogumi üksikpädevustest kõige kõrgemalt „Järjestan paindlikult oma tegevusi vastavalt muutunud situatsioonile” (M 8,04; SD 2,23) ja „Tegutsen asjakohaselt patsiendi eluohtliku seisundi korral” (M 8,04; SD 2,81). Madalalt hinnati nende poolt üksikpädevust „Vajadusel organiseerin tervishoiumeeskonnale juhtumite arutelusid” (M 4,52; SD 3,86). Üksikpädevuse „Tunnen varakult ära patsiendi eluohtliku seisundi” kõige sagedamini kasutajate osakaal 14

Artiklid rakendusuuringutest

oli suurim intensiivraviõdede seas (92,0%). Võrreldes teiste valdkondade õdedega oli vaimse tervise õdede seas kõige suurem osakaal neil, kes kasutasid seda pädevust harva või üldse mitte (38,5%). Intensiivraviõdede keskmised hinnangud erinesid kontrollrühma õdede järgmiste üksipädevuste hinnangutest: „Tunnen varakult ära patsientide eluohtliku seisundi” (p = 0,019), „Järjestan paindlikult oma tegevusi vastavalt muutunud situatsioonile” (p = 0,022), „Tegutsen asjakohaselt patsiendi eluohtliku seisundi korral” (p = 0,025). Üksikpädevuse „Tunnen varakult ära patsientide eluohtliku seisundi” osas erineb intensiivraviõdede hinnang ka kõikide teiste rühmade õdede hinnangutest (kliinilised õed p = 0,036, terviseõed p = 0,043, vaimse tervise õed p = 0,026). Üksikpädevuse „Planeerin õendusabi lähtuvalt oma osakonna ressurssidest” osas on kõige kõrgemad keskmised hinnangud terviseõdedel (M 7,96; SD 2,36) ja intensiivraviõdedel (M 7,44; SD 2,74). Terviseõdede (p = 0,009) ja intensiivraviõdede (p = 0,033) keskmised hinnangud erinevad statistiliselt kõige madalama keskmise hinnangu andnud kontrollrühma õdede hinnangutest. Üksikpädevuse „Edendan paindlikku meeskonnatööd kiiresti muutuvates situatsioonides” kõige madalam keskmine hinnang on kontrollrühma õdedel (M 6,2; SD 3,37) ning nende keskmine hinnang erineb statistiliselt nii terviseõdede (p = 0,004), vaimse tervise õdede (p = 0,024) kui ka intensiivraviõdede (p = 0,041) keskmistest hinnangutest. Üksikpädevuse „Tunnen varakult ära patsientide eluohtliku seisundi” osas on intensiivraviõdede seas kõige suurem osakaal neil, kes kasutavad pädevust sageli (92,0%). Üksikpädevuse „Tegutsen asjakohaselt patsiendi eluohtliku seisundi korral” kasutamissagedus on statistiliselt seotud valdkonnaga (p = 0,013), võrreldes teiste rühmadega on sageli kasutajate osakaal kõige suurem intensiivraviõdede hulgas (96,0%). Vaimse tervise õdede seas on võrreldes teiste valdkondade õdedega kõige suurem osakaal nende hulgas, kes kasutavad seda pädevust harva või ei kasuta üldse (38,5%).

Artiklid rakendusuuringutest

Joonis 4. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) situatsioonide juhtimise tegevusvaldkonnas.

Hoolitsev sekkumine Kümne üksikpädevusega hinnati õendusabi planeerimist, õendusabi koordineerimist ja õendusabi arendamist. Intensiivraviõed hindasid kõige kõrgemalt üksikpädevust „Planeerin oma tegevusi paindlikult vastavalt situatsioonile” (M 9,12; SD 1,01). Selle kogumi üksikpädevustest hindasid terviseõed kõrgelt „Õendusabi puudutavate otsuste tegemisel lähtun konkreetsest situatsioonist” (M 9,09; SD 0,97). Üksikpädevust „Osalen erialadevaheliste ravijuhendite väljatöötamisel ja arendamisel” hindasid madalalt nii intensiivravivõed (M 3,00; SD 3,01) kui ka terviseõed (M 3,14; SD 3,88). Kontrollrühma õed hindasid kõige kõrgemalt üksikpädevust „Õendusabi puudutavate otsuste tegemisel lähtun konkreetsest situatsioonist” (M 8,84; SD 1,25) ja kõige madalamalt „Osalen erialadevaheliste ravijuhendite väljatöötamisel ja arendamisel” (M 1,84; SD 2,58). Eriõdede ja kontrollrühma õdede hinnangud erinesid järgmiste üksikpädevuste osas: „Uuendan õendusabi tegevusjuhendeid” eriõdedel (M 4,88; SD 3,72), kontrollrühmal (M 2,68; SD 2,86) (p = 0,003), „Rakendan õendustegevuses uurimistulemusi” eriõdedel (M 6,13; SD 3,28), kontrollrühmal (M 3,72; SD 3,46) (p = 0,002), „Osalen erialadevaheliste 16

Joonis 5. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) hooliva sekkumise tegevusvaldkonnas.

Kvaliteedi tagamine Kuue üksikpädevusega hinnati kvaliteedi tagamist õendusabi osutamisel. Eriõdedest hindasid intensiivraviõed kõige kõrgemalt üksikpädevust „Järgin patsiendi ravi ja hoolduse põhimõtteid oma organisatsioonis” (M 8,16; SD 1,99). Eriõdedest intensiivraviõed hindasid kõige madalamalt üksikpädevust „Teen ettepanekuid arendustegevusteks ja uurimisteemadeks” (M 4,72; SD 3,54). Kontrollrühma kõige kõrgem hinnang anti üksikpädevusele „Järgin patsiendi ravi ja hoolduse põhimõtteid organisatsioonis” (M 7,48; SD 2,74) ja madalaim hinnang üksikpädevusele „Teen ettepanekuid arendustegevusteks ja uurimisteemadeks” (M 3,40; SD 3,39). Üksikpädevusele „Hindan õendusabi tulemuslikkust patsientide tagasiside kaudu” andsid madalaima keskmise hinnangu intensiivraviõed 17

Artiklid rakendusuuringutest

ravijuhendite väljatöötamisel ja arendamisel eriõdedel (M 3,69; SD 3,68) ning kontrollrühmal (M 1,84; SD 2,58) (p = 0,007).

Artiklid rakendusuuringutest

(M 4,76; SD 3,62). Intensiivraviõdede keskmine hinnang erineb statistiliselt terviseõdede (M 7,36; SD 2,98) (p = 0,009), vaimse tervise õdede (M 7,62; SD 3,25) (p = 0,013) ja kontrollrühma õdede hinnangutest (M 6,64; SD 3,26) (p = 0,048). Kontrollrühma õdede madalaim keskmine hinnang anti üksipädevusele „Rakendan uurimistulemusi õendusabi arendamiseks” (M 3,68; SD 3,61), nende keskmine hinnang erineb statistiliselt terviseõdede hinnangust (M 6,09; SD 3,65) (p = 0,021).

Joonis 6. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) kvaliteedi tagamise tegevusvaldkonnas.

Töökeskkonna kujundamine Üheksateistkümne üksikpädevusega hinnati kaastöötajate toetamist, kutsealast tegevust, õe identiteeti, organisatsiooni kultuuri, kolleegide ja õppepraktika juhendamist, iseseisvat tegutsemist, töö korraldamist, tagasiside andmist kolleegidele, valdkonna arendamist. Eriõdedest terviseõed hindasid kõige kõrgemalt üksipädevust „Tegutsen iseseisvalt” (M 9,32; SD 0,95). Madalaimalt hindasid üksikpädevust „Arendan õendusabi valdkonda erialadevahelises koostöös” intensiivraviõed (M 5,16; SD 3,80). Kontrollrühma õed andsid kõrgeima keskmise hinnangu üksikpädevusele 18

Tabel 1. Eriõdede ja kontrollrühma õdede hinnangud üksikpädevustele ja nende kasutamissagedus töökeskkonna kujundamise tegevusvaldkonnas, keskmiste hinnangute erinevuste p-väärtused Üksikpädevus

Eriõdede keskmine

Eriõdede kasutamissagedus (%)

(M) 55. Tunnen ära kaastöötajate vajaduse toetuse ja abi järele 56. Tunnen ära oma jõuvarude piirid 57. Õe kutseidentiteet mõjutab positiivselt minu kutsealast tegevust 58. Olen materiaalsete ressursside kasutamisel vastutustundlik ja ökonoomne 59. Tean oma organisatsiooni töökorralduse põhimõtteid

Kontrollrühma õdede keskmine

7,69

46,3

(M) 7,36

7,74

48,8

7,84

Kontrollrühma õdede kasutamissage dus (%)

p-väärtus

40,0

0,469

7,12

40,0

0,213

55,0

7,44

40,0

0,448

8,44

55,0

7,44

60,0

0,339

8,99

77,5

8,56

72,0

0,384

Artiklid rakendusuuringutest

„Tean oma organisatsiooni töökorralduse põhimõtteid” (M 8,56; SD 2,29) ning madalaima keskmise hinnangu üksikpädevusele „Arendan õendusabi valdkonda erialadevahelises koostöös” (M 2,96; SD 3,21). Kontrollrühma õdede keskmine hinnang erines statistiliselt eriõdede keskmisest hinnangust. Üksikpädevusel „Juhendan algajaid õdesid” on statistiliselt oluline seos töövaldkonna ja pädevuse kasutamissageduse vahel. Võrreldes teiste rühmadega kasutab kõige suurem osa intensiivraviõdedest pädevust sageli. Terviseõdede ja kontrollrühma õdede seas on kõige väiksem nende osakaal, kes kasutavad seda pädevust sageli. Kõige suurem osakaal mittekasutajate ja harva kasutajate seas on kontrollrühmas (p = 0,015) (Tabel 1).

Artiklid rakendusuuringutest

Üksikpädevus

Eriõdede keskmine

Eriõdede kasutamissagedus (%)

(M) 60. Koordineerin õendusüliõpilaste õppepraktika juhendamist osakonnas 61. Juhendan algajaid õdesid 62. Tegutsen tervishoiumeeskonnas oma kutseala spetsialistina 63. Tegutsen iseseisvalt 64. Jagan kaastöötajatele tööülesandeid, mis vastavad nende pädevusele 65. Hangin aktiivselt uusi teadmisi õendusabi parendamiseks 66. Tagan õendusabi sujuvuse, delegeerides tööülesandeid 67. Hoolitsen oma vaimse ja füüsilise tervise säilimise eest 68. Rakendan oma töös infotehnoloogiat 69. Koordineerin patsiendi terviklikku õendusabi 70. Vajaduse korral koordineerin kogu meeskonna tegevust 71. Annan kolleegidele konstruktiivset (lahendusi pakkuvat) tagasisidet 20

Kontrollrühma õdede keskmine

5,45

30,0

(M) 4,00

7,35

43,8

7,99

Kontrollrühma õdede kasutamissage dus (%)

p-väärtus

28,0

0,110

4,72

32,0

0,007

71,3

6,12

56,0

0,035

8,96 7,73

83,8 57,5

7,44 5,2

80,0 32,0

0,030 0,005

8,06

52,5

6,8

52,0

0,075

7,0

36,3

5,44

24,0

0,024

8,11

53,8

8,04

60,0

0,869

8,66

82,5

7,72

80,0

0,167

6,51

35,0

4,92

32,0

0,036

7,35

38,8

4,32

16,0

0,000

7,73

45,0

6,44

24,0

0,038

Eriõdede keskmine

Eriõdede kasutamissagedus (%)

(M) 72 Arendan õendusabi valdkonda erialadevahelises koostöös 73. Arendan töökeskkonda

Kontrollrühma õdede keskmine

5,51

22,5

(M) 2,96

6,79

36,3

4,8

Kontrollrühma õdede kasutamissage dus (%)

p-väärtus

8,0

0,002

16,0

0,006

Joonis 7. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) ravimite manustamisel ning patsiendi ohutuse tagamine ravimite manustamisel.

Ravimite manustamine ja patsiendi ohutuse tagamine ravimite manustamisel Viie üksikpädevusega hinnati ravimite manustamist ja patsiendi ohutuse tagamist ravimite manustamisel. Eriõdedest intensiivraviõed hindasid kõrgemalt üksikpädevust „Tunnen kasutatavaid ravimeid spetsialiseeritud erialal” (M 9,04; SD 1,14). Eriõdedest hindasid terviseõed madalaimalt üksikpädevust „Tunnen ära ravimite koos- ja kõrvaltoimeid” (M 6,86; SD 2,08). Kontrollrühma õed hindasid kõrgeimalt üksikpädevust „Tunnen 21

Artiklid rakendusuuringutest

Üksikpädevus

Artiklid rakendusuuringutest

kasutatavaid ravimeid spetsialiseerutud erialal” (M 8,28; SD 2,69) ja madalaimalt üksikpädevust „Oskan nõustada teisi tervishoiutöötajaid ravimite osas vastavalt ettekirjutustele” (M 7,44; SD 2,66). Eriõdede ja kontrollrühma õdede keskmised hinnangud ei erinenud üksteisest statistiliselt. Arutelu Uuringu eesmärk oli kirjeldada ja võrrelda eri- ning üldõdede enesehinnangut kaheksa tegevusvaldkonna üksikpädevustele ja selgitada, kui sageli õed hinnatud pädevusi oma igapäevatöös kasutavad. Hindamine võimaldab aru saada, milline on pädevuste tase õdede endi hinnangul, enesehinnang toob välja erialased tugevused ja arenguvajaduse (Meretoja jt 2004b). Samuti aitab see kaasa õppekavade väljatöötamisele, arendamisele ja täiendusõppe programmide koostamisele. Uuringus osalejad (n = 105) hindasid NCS-i mõõdikuga kaheksat õe tegevusvaldkonda ja keskmine hinnang skaalal 0–10 oli 7. Sarnane uuring viidi läbi 2012. aastal ka Tartu Ülikooli Kliinikumi üldõdede (n = 269) seas. Uuringu käigus hinnati seitset õe tegevusvaldkonda ja enesehinnangu keskmine skoor oli 6 (Freimann 2012). Numminen kaasuurijatega viis läbi uuringu viies Soome ülikoolihaiglas (n = 2699), kus õed hindasid sama NCS-i mõõdikuga oma üksikpädevuste taset. Hindamiseks kasutati 100-punktilist VAS-i ja kõigi tegevusvaldkondade keskmine skoor oli 66,0 (Numminen jt 2013). Käesoleva uuringu tulemustest selgus, et kõik uuringus osalenud õed andsid kõrgeima keskmise hinnangu ravimite manustamise ning patsiendi ohutuse tagamisele ravimite manustamisel (M 8,16) üksikpädevuste kogumile. See on mõistetav, sest õed tegelevad iga päev ravimite manustamisega, mis nõuab suurt täpsust ja häid farmakoloogilisi teadmisi. Kõik uuringus osalejad hindasid kõrgelt ka patsiendi toetamise tegevusvaldkonda (M 7,79), eriõdede keskmine hinnang (M 7,91) oli mõnevõrra kõrgem üldõdede (M 7,43) omast. Varasemate uuringute tulemused olid küllalt sarnased, TÜK uuringu tulemused 10 punkti skaalal 7,2 (Freimann 2012) ja Soomes korraldatud uuringu tulemused 100 punkti skaalal 71,9 (Numminen jt 2013). Dellai jt (2009) viisid Itaalia ühe haigla õdede seas läbi uuringu, mille tulemustes oli eraldi välja toodud 22

Käesolevas uuringus osalenud õed hindasid madalalt kvaliteedi tagamisega seotud tegevusvaldkonda (M 6,08). Ka varasemates uuringutes on enesehinnangu tulemused kvaliteedi tagamise üksikpädevuste kogumis olnud suhteliselt kesised. Soome uuringus oli keskmine 59,7 (Numminen jt 2013), TÜK uuringus osalenud õdede keskmine oli 5,1 (Freimann 2012), Dellai jt (2009) Itaalias uuritud algajate õdede keskmine hinnang oli 100-punktisel VAS-il 64,3 ja kogenenud õdedel 75,3. Enesehinnangu väike keskmine võib olla põhjustatud sellest, et kõiki osakonnas töötavaid õdesid pole arendustegevustesse kaasatud, mille käigus arutatakse uurimistööde vajaduse või patsientide tagasiside üle, mis on üks kvaliteedi indikaator. Tulemustest selgus, et terviseõdede keskmised hinnangud olid märkimisväärselt kõrgemad pädevustele, mis on seotud õe iseseisva vastuvõtuga. Nad hindasid kõrgemalt eetiliste aspektide järgimist, patsiendi toetamise, patsiendi jälgimise, õpetamise ja juhendamisega seotud üksikpädevusi. Intensiivõenduse valdkonna õdede keskmised hinnangud olid kõrgemad üksikpädevustele, mis on seotud situatsioonide juhtimisega ning patsiendi eluohtlike seisundite äratundmise ja oma tegevuste paindliku järjestamisega olenevalt muutunud olukorrast patsiendi seisundis. Kõik kõrgelt hinnatud pädevused on tugevalt seotud õe töös iseseisvuse ja suure vastutusvaldkonnaga. Pädevusi, mis enesehindamisel olid saanud suure skoori, kasutati sageli ka igapäevases õendustegevuses. Freimanni (2012) uuringutulemustest selgus, et üksikpädevustest hindasid TÜK õed kõrgelt vajalike töövahendite töökorras hoidmist, organisatsiooni töökorralduse põhimõtete teadmist, eetiliste aspektide arvestamist otsuste langetamisel. Soomlaste uuringus hinnati üksikpädevustest kõrgelt eetiliste aspektide järgimist, lähtumist konkreetsetest situatsioonidest, 23

Artiklid rakendusuuringutest

algajate ja kogemustega õdede hinnang oma pädevustele. Mõlemad rühmad olid kõige kõrgemalt hinnanud patsiendi toetamise tegevusvaldkonna pädevusi, 100-punktisel VAS-il oli algajate õdede keskmine 78,6 ja kogemustega õdedel M 83,2. Küllalt head tulemused näitavad, et õed peavad oma töös väga tähtsaks patsiendikesksust ja on selles valdkonnas kompetentsed.

Artiklid rakendusuuringutest

patsiendiõpetuses peeti tähtsaks lähtumist patsiendi individuaalsetest vajadustest. (Numminen jt 2013). Üksikpädevustest hindasid intensiivõenduse õed madalamalt õendusplaani kohandamist patsiendi vajadustele, erialadevahelist õendustegevuse koordineerimist ja tegevusjuhendite uuendamist. See on võib-olla tingitud sellest, et patsiendid on raskes seisundis ja üldjuhul keskendutakse arsti määratud raviplaani järgimisele ning teostamisele. Saadud tulemused näitavad, et erinevates valdkondades töötavad eriõed hindavad oma pädevusi erinevalt ja ka nende kasutamissagedus on erinev. On mõistetav, et terviseõdede enesehinnangu keskmised hinnangud olid kõrgemad ning sagedamini kasutati pädevusi, mis seonduvad patsientide toetamise, õpetamise ja juhendamisega. Intensiivõenduse õdede enesehinnangutes eristusid suure ja keskmise kasutamissagedusega pädevused, mis seonduvad eluohtliku seisundi äratundmisega ning tegevuste paindliku järjestamisega sõltuvalt patsiendi seisundist. Kõik uuringus osalenud õed hindasid kõrgelt eetika ja väärtushinnangutega seotud pädevusi. Uuringu tulemusi ei saa üle kanda kõikidele eriõdedele, sest uuringus osalejate hulk oli suhteliselt väike. Vaatamata sellele andsid tulemused olukorrast ülevaate ja nendele tuginedes saab arendada õppekava või planeerida täienduskoolituse teemasid. Enesehindamine on üks võimalus pädevuse taseme hindamiseks, kuid tulemusi võib suuresti mõjutada subjektiivne kriitiline hoiak oma teadmiste ja oskuste suhtes. Järeldused Kõik uuringus osalenud õed (n = 125) hindasid kaheksat õe tegevusvaldkonda enesehinnangu mõõdikuga 10punktilisel skaalal ja keskmised tulemused olid vahemikus 6,03–8,16. Eriõdede (n = 80) enesehinnangu keskmised jäid vahemikku 6,31–8,22 ja kontrollrühma õdedel (n = 25) vahemikku 5,35–7,95. Nii eriõdede kui ka kontrollrühma õdede kõrgem keskmine hinnang oli antud ravimite manustamise ja patsiendi ohutusega seotud pädevustele. Kõrgemalt hinnati ka patsiendi toetamise, situatsioonide juhtimise ja töökeskkonna kujundamise valdkonnaga seotud 24

Üksikpädevuste kasutamissagedus oli valdkonniti erinev. Eriõdede enesehinnangu keskmised olid kõrgemad õe eetiliste aspektide ja väärtushinnangute, õenduse arendamise, patsientide õpetamise, patsientide seisundi hindamise ja iseseisva otsustamise osas võrreldes kontrollrühmaga. Kõrgelt hinnatud pädevusi ka kasutati sagedamini. Võrreldes keskmise hinnanguga hinnati madalamalt valdkondadevahelist õendustegevuse koordineerimist ja koostööd, osalemist ravijuhendite väljatöötamisel ja arendamisel, ettepanekute tegemist arendustegevuseks ja uurimisteemadeks. Suur osa vastajatest kasutas neid pädevusi oma igapäevatöös harva või ei kasutanud üldse. Kontrollrühma õdede enesehinnang üksikpädevuste hindamisel oli sarnane eriõdede omaga, kuid nende keskmised olid madalamad ja pädevuste kasutamissagedus harvem võrreldes eriõdede näitajatega. Käesoleva uuringu tulemustele tuginedes selgus, et eriõed hindavad oma pädevuste taset kõrgemaks ja kasutavad oma pädevusi igapäevatöös sagedamini. Allikaloend Dellai, M., Mortari, L. Meretoja, R. (2009). Self-assessment of nursing competencies – validation of the Finnish NCS instrument with Italian nurses. Scand J Caring Sci, 23: 783–791. Estonian Nursing and Midwifery Development Strategy 2011–2020. Freimann, J. (2012) Õdede hinnangud oma pädevusele Tartu Ülikooli Kliinikumis. Magistritöö. Meretoja, R., Isoaho, H., Leino-Kilpi, H. (2004a). Nurse Competence Scale: development and psychometric testing. Journal of Advanced Nursing, 47: 124–133. Meretoja, R., Leino-Kilpi, H., Kaira A.-M. (2004b). Comparison of nurse competence in different hospital work environments. Journal of Nursing Management, 12: 329–336. Numminen, O. Meretoja, R., Isoaho, H., Leino-Kilpi, H. (2013) Professional competence of practising nurses. Journal of Clinical Nursing, 22: 1411–1423. 25

Artiklid rakendusuuringutest

üksikpädevusi. Keskmine hinnang oli madalam hoolitseva sekkumise ja kvaliteedi tagamise tegevusvaldkonna üksikpädevuste osas.

Artiklid rakendusuuringutest

ÜLIÕPILASTE HINNANG OMA ÕPPIMISELE ÕPPEPRAKTIKAL Student evaluation of their own learning during practical training Reet Urban, Tiina Kukkes, Anne Vahtramäe, Marge Mahla

Abstract Practical training conducted outside the college forms a considerable part of the total study volume of health care students. Within the last decade, numerous studies have been carried out on the conditions and supervision of practical training in practice institutions as well as student feedback on supervision, but less attention has been paid to student learning in the practice environment. High expectations related to the achievement of learning outcomes of practical training coupled with a decreasing interaction of supervising teachers from the college with students during their practical training has resulted in a need for a comprehensive overview about student evaluation of their own learning during practical training. The purpose of the study was to explore health care students learning and the factors influencing their learning during practical training. The article is based on preliminary results of the study, providing an overview of student evaluation of their own learning during practical training in three areas: integration of theory with practice, acquisition of practical skills, development of professional attitudes, and general evaluation of one’s development within practical training. Quantitative data were collected by an electronic self-evaluation questionnaire from May 2018 to September 2019. The self-evaluation questionnaire included 26

Results show that students evaluate themselves as self-directed learners while planning their learning during practical training; they are motivated to learn new skills even more than set by learning outcomes; development of general competences is given high evaluation scores. Nevertheless, the evaluation results of students from different years revealed some indicators that direct further analysis and development of learning and teaching methods and show a need to pay more attention to purposeful supervision of practical training. Keywords: practical training, learning, health care student Sissejuhatus Töökeskkonnas toimuv praktikaõpe ei ole vaid formaalne õppekavaga ettenähtud oskuste õppimine vaid ka mitteformaalne isiksuse arenemist, kutseidentiteedi kujunemist ja üldiste pädevuste arendamist toetav õppimine (Billett 2001, Kilminster 2007). Õppimist praktikakeskkonnas mõjutavad ühest küljest praktikakeskkonna poolt pakutavad võimalused ning teisest küljest õppija enda sotsiaalne suhestumine pakutavatesse võimalustesse ja õppimisse (Billett 2001). Kuigi enamikes praktikaõppe tulemuslikkuse mõjutegureid kajastavates uurimistöödes rõhutatakse praktika juhendamise tähtsust, väidab Billett (2016), et töökeskkonnas praktikal olles toimub õppimine sõltumata sellest, kas seda teadlikult juhendatakse või mitte. Siit kerkib küsimus, mida ja kuidas õppija õpib? Kui auditoorses õppes on nii sügavat kui ka pindmist õpistiili kasutavatel õppijatel võimalik saavutada võrdsed õpitulemused (Urban jt 2011, Gürlen jt 2013), siis praktikaõppes, kus eesmärk on teooria ja praktika omavaheline seostamine ning üldpädevuste arendamine, on paremate õpitulemuste saavutamise eelduseks sügav õppimisstiil (Cunningham jt 2015). Samas võib õppija sügavat õppimisstiili mõjutada juhendamise 27

Artiklid rakendusuuringutest

mostly statements that were responded on the basis of a 4-point Likert scale. Subjects comprised students from six higher education curricula; the questionnaire was responded by 269 students.

Artiklid rakendusuuringutest

stiil. Näiteks Liljedahli (2016) uurimuses kirjeldasid üliõpilased õppimist raskendava asjaoluna olukorda, kus õppija ootused ja eesmärgid ei ühti juhendaja eesmärkidega. Varasemalt on uuritud praktikaõppe efektiivsust ja seda mõjutavaid tegureid tuginedes peamiselt üliõpilaste hinnangutele õppimiskeskkonnale ja juhendamisele (Saarikoski jt 2005, Jokelainen jt 2011). Teada on, et praktika efektiivsust mõjutavad lisaks praktika vahetule juhendamisele ning juhendaja ja õppija vahelisele heale koostöösuhtele (Kilminster 2007) mitmed muud tegurid, nagu praktika organiseerimine ja korraldus (Courtney-Pratt jt 2012, Cunningham jt 2015), juhtimis- ja töökultuur praktikakeskkonnas (Saarikoski jt 2005, Cunningham jt 2015, Laksov jt 2015), praktika ajaline kestvus (LevettJones jt 2008, Liljedahl 2016), praktikajuhendajate ettevalmistus (Leners jt 2006, Ambrosetti 2012). Lisaks praktikabaasipoolsele juhendajale on üliõpilasel ka kõrgkoolipoolne juhendaja, kelle vastutusel on õppepraktikal omandatud pädevuste lõpphindamine. Saarikoski jt (2013) uurisid 17-s Euroopa kõrgkoolis kõrgkoolipoolse juhendaja rolli õdede kliinilise praktika juhendamisel ja järeldasid, et kõrgkoolipoolsete juhendajate roll praktika juhendamisel on märkimisväärselt vähenenud, üliõpilased sageli ei kohtugi juhendajaga või kohtuvad vaid e-keskkonnas. Kogemuslikult võime kinnitada, et aastatega on kõrgkoolipoolse praktikajuhendaja roll taandunud vaid kontaktisikuks üliõpilase ja praktikabaasipoolse juhendaja vahel. Üliõpilase õppepraktikal õppimist mõjutab lisaks juhendamisele ja õpikeskkonnale tema enda õppimise motivatsioon, aktiivsus ja eesmärgipärasus. Õppimine töökeskkonnas eeldab kriitilist mõtlemist ja aktiivset osalemist praktikakeskkonna igapäevastes tegevustes. Üliõpilase osalemisaktiivsuse määravad ära tema huvid ja eesmärgid, need omakorda mõjutavad üliõpilase mõtlemist, tegutsemist ja valmisolekut õppimiseks (Billett 2016). Nüüdisaegne õppija ja õppimisekeskne lähenemine kõrghariduses on jõuliselt arenenud auditoorses õppes, kuid tunduvalt vähem on tähelepanu pööratud õppimisele õppepraktikal. Kõrged ootused praktika tulemuslikkusele õpiväljundite saavutamisel ja kõrgkoolipoolsete 28

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõudude poolt ajavahemikul 2018-2020 tehtava uurimistöö eesmärk on selgitada tervishoiu kõrgkooli üliõpilaste õppimist ja seda mõjutavaid tegureid õppepraktikal. Artiklis antakse esmastele uurimistulemustele tuginedes ülevaade üliõpilaste hinnangutest oma õppimise planeerimisele praktika sissejuhatavas etapis ja oma üldisele arengule praktikaõppes ning õppimisele teooria-praktika seostamisel, praktiliste oskuste õppimisel ja kutsealaste hoiakute arendamisel. Lisaks selgitatakse praktika pikkuse ja üliõpilaste töökogemuse mõju õppimisele. Metoodika Kvantitatiivsed andmed koguti uurimisrühma liikmete poolt koostatud enesehindamise küsimustikuga. Enamik praktikal õppimist iseloomustavaid küsimusi sõnastati väidetena, millele uuritavad vastasid 4-astmelisel Likert-tüüpi skaalal (1- ei ole üldse nõus, 2- ei ole nõus, 3- olen nõus, 4- olen täiesti nõus). Väited grupeeriti seitsmesse alagruppi: praktika sissejuhatus, teooria ja praktika seostamine, praktiliste oskuste õppimine, kutsealaste hoiakute kujundamine, tagasisidestamine, praktika lõpetamine ja üldpädevuste omandamine. Andmed koguti ajavahemikul mai 2018 kuni september 2019. Andmete kogumise perioodil saadeti pärast iga õppepraktika lõppu ÕISi kaudu kõikidele kõrghariduse õppekaval aktiivselt õppivatele üliõpilastele elektroonse küsimustiku link küsitluskeskkonnas Connect.ee. Eesmärk oli saada andmebaas, mis hõlmaks kõikide kursuste üliõpilaste hinnanguid oma õppimisele kõikidel õppepraktikatel. Andmete esmase analüüsi tulemustest on artiklis kirjeldatud küsimustiku Likerti skaala vastused „nõus“ ja „täiesti nõus“, mis on summeeritud kursuste kaupa. Lisaks analüüsiti t-testiga õppimist iseloomustavate väidete erinevusi arvestades üliõpilaste töökogemust ja praktika pikkust. Statistiliselt olulise erinevuse nivooks on p<0,05.

Artiklid rakendusuuringutest

praktikajuhendajate järjest vähenev kontakt üliõpilastega õppepraktika jooksul tingib vajaduse põhjalikumaks arusaamiseks üliõpilaste õppimisest praktikal.

Artiklid rakendusuuringutest

Tulemused ja arutelu Uurimuses osales kokku 269 üliõpilast kuue kõrghariduse õppekava erinevatelt kursustelt (tabel 1). Tabel 1. Uuritavate profiil õppekava

kokku uuritavaid

õde

kursus I

III

109 (40%)

ämmaemand

61 (23%)

füsioterapeut

45 (17%)

radioloogiatehnik

35 (13%)

tervisekaitse spetsialist

11 (4%)

bioanalüütik

8 (3%)

269

96 (35%)

67 (25%)

69 (26%)

37 (14%)

Kokku

Praktikakoha valikul oli kõrgkoolipoolselt arvestatud 87% üliõpilaste (n=235) sooviga ja vastanutest 94% (n=253) olid neile määratud praktikakohaga rahul. See tulemus annab alust üldistada, et üliõpilased on oma praktikakohaga rahul, mis on hea eeldus efektiivseks õppimiseks. Üliõpilastel olid praktikal olles kas ainult põhijuhendaja või nii põhi- kui ka kaasjuhendaja(d), vaid üks üliõpilane vastas, et tal ei olnud üldse juhendajat. Praktikal õppimise võimalike mõjuteguritena küsiti uuritavatelt teavet praktika pikkuse ja töökogemuse kohta ning huvi tundi ka praktikale saatmise seminaril osalemise kohta (tabel 2). Praktikale saatmise seminare ei toimunud või neist ei võtnud osa silmatorkavalt kõrge protsent üliõpilasi eriti III kursusel. Tulemust võis mõjutada asjaolu, et seminar toimus üks kord enne mitut järjestikust praktikat ja üliõpilased ei teadvustanud, et seminar pidanuks hõlmama kõiki järgnevaid praktikaid. Tähelepanu väärib, et praktikale saatmise 30

Tabel 2. Praktikal õppimise võimalikud mõjutegurid kursus

Muutuja

III

kokku

Lühiaegne praktika, 2–3 nädalat

100

(* % kõikidest vastanutest) Praktikale saatmise seminaril ei osalenud või seda ei toimunudki

(28%*) 4

(4,5%*) 13

(4,1%*) 28

(0,7%*) 7

(37%) 52

(19,4%*) (40,6%*) (19%*) 17 33 26

(19%) 93

(* % vastava kursuse vastanutest) (4,2%*) Töökogemus õpitavas valdkonnas 17

(* % vastava kursuse vastanutest) (17,7%*) (25,4%*) (47,8%*) (70,3%*) (35%)

Tabelis 3 toodud väiteid analüüsiti väiksemate gruppidena: praktikakeskkonnas õppimise planeerimine, praktika ja teooria omavaheline seostamine ning teoreetiliste teadmiste piisavus ja lisamaterjali otsimine. Märkimist väärib, et selles teemavaldkonnas töökogemusega ja töökogemuseta uuritavatate vastustes statistiliselt olulist erinevust ei leitud. Tabel 3. Praktikal õppimise planeerimine ja teooria seostamine praktikaga Väited

I (%)

II (%)

III (%)

IV (%)

Planeerisin iseseisvalt oma õppimist mõeldes läbi praktika õpiväljundid

86,5

86,6

81,2

78,4

89,6

84,1

89,2

Koos juhendaja(te)ga selgitasime välja, mida ma peaksin veel õppima

59,4

76,1

75,7

Enne iga tegevust mõtlesin läbi, kuidas seda käsitleti teooriaõppes

77,1

79,1

66,7

70,3

Sain aru tegevuste vajalikkusest ja oskasin neid ise planeerida

94,8

98,6

97,3

Rääkisime juhendaja(te)ga minu eelnevalt omandatud teadmistest ja oskustest

Artiklid rakendusuuringutest

seminaril osalenud üliõpilastest väitsid 31% (n=66), et seminarist ei olnud neile kasu. Järelikult tuleb praktikale saatmise seminaride sisu ja eesmärgipärasust edaspidi põhjalikult analüüsida.

Artiklid rakendusuuringutest

Väited

I (%)

II (%)

III (%)

IV (%)

Esitasin küsimusi tegevuste läbiviimise kohta enne nende teostamist

89,6

95,5

85,5

89,2

86,6

73,9

81,1

Praktika keskkonnas õppimiseks piisas olemasolevatest teoreetilistest teadmistest

65,6

68,7

68,1

59,5

Otsisin iseseisvalt küsimustele vastuseid teooriaõppe materjalidest

61,2

64,2

64,9

Arutlesime juhendaja(te)ga erinevate situatsioonide põhjus-tagajärg seoste üle

77,1

85,1

78,3

78,4

Minu jaoks piisab, kui oskan tegutseda nõuetekohaselt, ilma teoreetilise seletuseta

15,6

13,4

17,4

16,2

Kogesin, et teoorias õpitu erines praktikast

56,3

68,7

51,4

Esitasin küsimusi tegevustega kaasnevate võimalike riskide ja tagajärgede kohta

Praktikakeskkonnas on enamik üliõpilastest olnud ennastjuhtivad õppijad planeerides oma õppimist ise. Võiks eeldada, et vanemate kursuste üliõpilased on teadlikumad oma õppimisvajadusest ja sellest tulenevalt planeerivad teadlikumalt ka praktikaõpet, kuid tulemustest ilmneb, et I ja II kursuse üliõpilased hindasid oma iseseisvust õpiväljunditest tuleneva õppimise planeerimisel kõrgemalt. Samas võib vanemate kursuste üliõpilaste madalam enesehinnang olla tingitud asjaolust, et nende teadmiste ja oskuste üldine tase on kõrgem ja mõneski osas võib neile tunduda, et kõik vajalik on juba õpitud. Kuid kuna vanemate kursuste praktikale saatmise seminaride kasutegur on samuti madal, siis tuleks edaspidi analüüsida vanemate kursuste praktikate õpiväljundite taset ja pöörata tähelepanu väljundite sisulisemale teadvustamine. Uuritavate arvates tunnevad juhendajad huvi üliõpilase varasemalt omandatud oskuste ja teadmiste vastu ning arutavad seda koos üliõpilastega. Mõnevõrra vähem selgitavad juhendajad üliõpilastega koos nende õppimisvajadusi. Võrreldes vanemate kursuste üliõpilastega kogevad I kursuse üliõpilased juhendajaga arutelusid oluliselt vähem. Selle põhjenduseks võib olla eeldus, et algajatel õppijatel ei ole veel kuigi palju eelnevaid 32

Kirjeldades teoreetilise teadmiste kasutamist praktilistes tegevustes on enamik uuritavaid väitnud, et nad said aru tegevuste vajalikkusest ja oskasid tegevusi ise planeerida. Kuid märgatavalt vähem mõeldi läbi tegevuste teoreetiline käsitlus enne nende praktilist teostust. III kursuse üliõpilaste vastustest järeldub, et nemad mõtlevad enne praktiliste tegevuste tegema asumist teoreetilisele taustale kõige vähem (66,7%). Üle 85% vastanutest esitas küll enne tegevuste alustamist küsimusi teostamise kohta, kuid tegevuste riskide ja tagajärgede kohta esitati küsimusi tunduvalt harvem. II kursuse vastanud on väidetega teoreetiliste küsimuste esitamise kohta tervikuna rohkem nõus ja võib arvata, et II kursusel ongi veel palju küsida. Ent kas III kursuse üliõpilaste vähene küsimine on tingitud liigsest enesekindlusest või sellest, et paljud olukorrad ongi juba tuttavad, pole selle küsitluse põhjal võimalik öelda. Võttes arvesse õppekava loogikat, kus III kursustel minnakse õppima järjest keerukamaid juhtumeid, peaks teoreetilise tausta üle arutelu olema samavõrd oluline. Üle poole vastanutest leidsid, et praktikakeskkonnas piisas olemasolevatest teoreetilistest teadmistest ja küsimustele otsiti ka iseseisvalt vastuseid. Iseseisvalt otsitakse küsimustele vastuseid sagedamini pikemaajalisel praktikal olles (p=0,002). Kuid siiski väärib edasist süvitsi uurimist asjaolu, et rohkem kui 30% üliõpilastest tundsid, et teoreetilistest teadmistest jäi praktikal olles vajaka. Teooriaõppes õpitud materjalidest vastuste 33

Artiklid rakendusuuringutest

oskusi ja teadmisi, millele saaks praktikal toetuda. See on teema, mis vajaks arutamist nii üliõpilastega kui ka juhendajatega, kuna paljud üliõpilased on juba enne kõrgkooli õppima tulekut tervishoiuvaldkonnaga kokku puutunud ja õpivajadustest rääkimine annaks parema võimaluse õppimisel olulisele keskenduda. Üliõpilased kogesid praktika planeerimisega seotud arutelusid juhendajaga lühiajaliste praktikate korral vähem kui pikemaajaliste praktikate korral (p=0,001). Kuna lühiajalisi praktikaid oli esimese kursuse vastanute seas võrreldes vanemate kursustega rohkem, siis see võib olla põhjuseks, miks I kursusel kogetakse juhendajatega arutelusid vähem.

Artiklid rakendusuuringutest

otsimine oli sagedasem III kursuse üliõpilaste seas (71%). See selgitab ehk ka vähesemat küsimist juhendajalt ning valmidust ja oskust pigem ise küsimustele vastuseid otsida. Praktikas ettetulevate erinevate situatsioonide põhjus-tagajärg seoste üle arutles juhendajaga vaid veidi üle kolme neljandiku vastanutest. Selgitamist vajab, kas selle põhjuseks on ajanappus juhendamisel, üliõpilase huvi puudumine või midagi muud. Heameel on tõdeda, et vaid vähem kui 20% vastanutest rahulduks pelgalt tegutsemisega, ilma tegevuste teoreetilist tausta mõistmata. Üllatavana tundub, et kõige rohkem oleksid valmis mehaaniliselt, tegevuse olemust mõistmata, tegutsema kolmanda kursuse üliõpilased. Omaette küsimus on koolisõpitu ja praktikakeskkonnas tehtava erinevus, mida koges üle poole vastanutest. See on ka varasemates teadustöödes sageli välja toodud probleem. Edaspidi vajaks väljaselgitamist, milles erinevus seisneb ja kas see on sisuline või vaid „käekirjaline“ erinevus. Mõtlemisainest pakub seegi, et lõpukursuse üliõpilased tajusid erinevusi kõige vähem, mis võib olla seotud nende parema oskusega teooria ja praktika vahelisi seoseid luua. Samas viitab see seoste loomise oskuse arendamise vajadusele noorematel kursustel. Tabelis 4 kirjeldatakse tulemusi, mis on seotud praktiliste oskuste õppimise ja sellega seonduvate hoiakutega. Valdav osa üliõpilasi palub tegevusi/ tehnikaid juhendajal ette näidata, soovib tagasisidet oma praktilistele sooritustele ja harjutab teadlikult oskusi, milles tunneb end ebakindlalt. Võrreldes III ja IV kursuse üliõpilastega soovisid I ja II kursuse üliõpilased rohkem tegevuste/tehnikate ettenäitamist ja tagasisidet oma sooritusele. Silma torkab II kursuse üliõpilaste suurem soov nii tegevuste ettenäitamise (88,1%) kui ka tagasiside (88,1%) osas, mis ületab esmakursuslaste vastavad soovid. Võrreldes vanemate kursustega, harjutasid esmakursuslased mõnevõrra vähem oskusi, milles tundsid end ebakindlalt. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid: vähene oskus oma õppimist planeerida, õppija liigne enesekindlus, praktikakeskkonnas sobilike võimaluste puudumine aga ka praktika pikkus. Lühiajaliste praktikate korral harjutati vähem neid 34

Tabel 4. Praktiliste oskuste õppimine Väited

I (%)

II (%)

III (%)

IV (%)

Palusin tegevusi/tehnikaid juhendajal demonstreerida

80,2

88,1

75,4

72,8

Palusin juhendajalt tagasisidet oma praktilistele sooritustele

86,5

88,1

78,3

78,4

85,5

89,2

Avaldasin soovi õppida uusi oskuseid

91,7

98,6

100

Olin alati valmis õppima ja harjutama uusi tegevusi/ oskuseid

98,6

98,5

98,6

100

Õppisin praktika jooksul uusi praktilisi oskuseid

92,7

95,5

88,4

86,5

Praktika läbimiseks piisas täielikult varasemalt õpitud praktilistest oskustest

63,5

59,7

53,6

43,2

Praktilised tegevused tundusid mulle tüütud ja igavad

3,1

4,5

5,8

5,4

21,9

40,3

27,5

35,1

Harjutasin teadlikult neid oskusi, mille puhul olin ebakindel

Tundsin ennast praktikal pigem abitööjõuna, mitte õppijana

Uuritavate hulk, kes avaldasid soovi ja olid alati valmis uusi oskusi õppima ning harjutama, oli suur, väitega mittenõustujate hulk jäi alla 10%. Lühiajalist praktikat tegevad üliõpilased olid väitega vähem nõus kui pikaajalist praktikat tegevad üliõpilased (p=0,01), mis viitab tõenäosusele, et lühiajalised praktikad ei võimalda üliõpilastel keskenduda uute oskuste omandamisele. Esmakursuslased olid valmis uute tegevuste õppimiseks ja harjutamiseks, kuid mõnevõrra vähem avaldasid selleks ise soovi. See võib olla tingitud algajate ebakindlusest ja tagasihoidlikkusest. Ootuspäraselt õppisid uusi praktilisi oskusi enam nooremate kursuste üliõpilased kui vanemate kursuste üliõpilased. Igati loogiline on ka erinevus, mis ilmnes seoses töökogemusega. Töökogemusega üliõpilased hindasid madalamalt 35

Artiklid rakendusuuringutest

oskusi, mille puhul tunti ebakindlust (p=0,003). Varasem töökogemus selle väite puhul statistiliselt olulist mõju ei avaldanud.

Artiklid rakendusuuringutest

uute praktiliste oskuste õppimist võrreldes töökogemust mitteomavate üliõpilastega (p=0,007). Mida nooremal kursusel oldi, seda enam leiti, et õppepraktika läbimiseks piisas täielikult juba varasemalt õpitud oskustest. Vanematel kursustel oldi selles suhtes kriitilisemad. Niisugune tendents võib olla tingitud üliõpilaste kriitilise mõtlemise arenemisest ja oma oskuste adekvaatsemast hindamisest õpingute edenemisel. Kuid ka siin võib põhjus olla praktika pikkuses, kuna lühiajalist praktikat tegevad üliõpilased olid selle väitega rohkem nõus (p=0,003) ja esimesel kursusel on lühajaliste praktikate osakaal suurem. Vastanute seas oli vähe neid, kelle jaoks praktilised tegevused tundusid tüütud ja igavad, kuid märkimisväärselt suur osa vastanutest tundis ennast praktikal olles abitööjõuna. Kõige enam väljendus see II kursuse üliõpilaste hinnangutes (40,3%), mõnevõrra madalama hinnangu andsid III kursuse (27,5%) ja IV kursuse (35,1%) üliõpilased. Kõige vähem kogesid end abitööjõuna esmakursuslased (21,9%). Tähelepanu väärib olukord, et eelkõige II kursuse üliõpilased, kes tundsid ennast ebakindlana, vajasid tegevuste teadlikku harjutamist ja väitsid, et praktika läbimiseks ei piisa täielikult varasemalt õpitud praktilistest oskustest, tundsid end praktikal olles pigem abitööjõuna, mitte õppijana. Ka siin esines statitiliselt oluline erinevus töökogemusega üliõpilaste vastustes, kes tunnevad end rohkem abitööjõuna kui töökogemust mitteomavad üliõpilased (p=0,011). Kutse-eetika ja hoiakute õppimine ja õpetamine jääb teadmise ja oskuste omandamise käigus sageli tagaplaanile ning õppekavas varjatuks. Eetilise pädevuse omandamisel on valikmeetoditeks teemakohased arutelud ja rollimudeli järgimine. Üliõpilaste hinnanguid eetika ja kutsealaste hoiakute arendamisele praktikal kajastab tabel 5.

Väited

I (%)

II (%)

III (%)

IV (%)

Kutse-eetika põhimõtted on minu jaoks iseenesest mõistetavad, nende üle pole vaja arutleda

85,4

80,6

82,6

67,6

Esitasin küsimusi kutsetöö eetiliste probleemide kohta

45,8

47,8

39,1

56,8

Arutlesime juhendaja(te)ga kutsetöös esilekerkivate eetiliste probleemide üle

63,5

55,2

52,2

70,3

Arutlesime juhendaja(te)ga kutseala olulisuse ja väärtuste üleüldiselt

66,7

61,2

53,6

62,2

Algatasin ise arutelu omandatava kutse väärtuste ja olulisuse üle

81,3

62,7

68,1

75,7

Juhendaja(d) oli mulle eeskujuks

88,5

89,9

86,5

Osakonna töötajad olid mulle eeskujuks

88,5

86,6

78,4

Tundsin ennast praktikabaasis tulevase kolleegina

70,8

79,1

81,2

70,3

Järgisin osakonnas kehtivaid tegutsemisreegleid ka siis, kui need erinesid teoorias õpitust

83,3

89,6

85,5

75,7

Esimese kolme kursuse vastajatest peaaegu 20% pidas kutse-eetika põhimõtteid iseenesestmõistetavateks ja ei näinud vajadust nende üle arutleda. Märkimisväärne on, et IV kursuse üliõpilaste hulgas oli selle väitega nõustunud vastajate hulk märgatavalt madalam, mis võimaldab oletada, et selleks ajaks on üliõpilaste teadlikkus kutse-eetika olulisusest kasvanud. Sarnane tendents on kutse-eetiliste probleemide üle arutamise osas koos juhendajaga, selle väitega nõustujaid oli IV kursuse vastanute seas märgatavalt rohkem võrreldes nooremate kursustega. Selgelt ilmneb, et valmidus eetiliste probleemide arutelu algatamiseks on enam väljendunud I ja IV kursusel, mis võib olla seletatav asjaoluga, et II ja III kursusel on õppijate tähelepanu keskendunud rohkem praktiliste tegevuste õppimisele. Selle teemavaldkonna väidetele antud vastuseid töökogemus või selle puudumine statistiliselt oluliselt ei mõjutanud. Küll aga arutlevad

Artiklid rakendusuuringutest

Tabel 5. Eetika ja kutsealaste hoiakute õppimine

Artiklid rakendusuuringutest

üliõpilased koos juhendajaga eetiliste probleemide üle lühiajalistel praktikatel vähem kui seda tehakse pikemaajalistel praktikatel (p=0,032). Üld- ehk ülekantavad pädevused on kõrghariduses üheks määravaks haridustaseme indikaatoriks. Seetõttu peeti oluliseks selgitada, kuidas üliõpilased hindavad meeskonnatöö-, analüüsi- ja tegevuste planeerimise oskust ning arusaamist patsiendikesksusest. Lisaks üldpädevustele andsid üliõpilased üldise hinnangu praktikal õppimisele ja tagasiside saamisele (tabel 6). Tabel 6. Üldpädevuste arendamine ja üldine hinnang praktikal õppimisele Väited

I (%)

II (%)

III (%)

IV (%)

Praktika arendas minu analüüsioskust

89,6

94,6

Praktika arendas minu meeskonnatööoskust

91,7

95,5

91,3

89,2

Praktika arendas minu tegevuste planeerimisoskust

86,5

91,3

94,6

Praktikal sain aru, milles väljendub patsiendikesksus

80,2

95,5

83,8

Õppepraktika ajal sain koolis õpitut rakendada

97,9

95,7

94,6

Õppepraktika ajal õppisin rohkem, kui väljundid eeldasid

69,8

76,1

81,2

83,8

Õppepraktika ajal kordasin varem õpitut, kuid uut teadmist ei lisandunud

16,7

10,4

19,4

8,1

Praktikakoht oli suhteliselt igav, kus eriti midagi õppida ei olnud

4,2

10,4

7,2

2,7

Iseseisva töö koostamine toetas praktika üldväljundite saavutamist

77,1

85,1

76,8

59,5

Sain kõrgkoolipoolselt juhendajalt sisulist tagasisidet iseseisva töö kohta

61,5

71,6

75,4

59,5

Arutlesin juhendaja(te)ga enda toimetuleku ja arengu üle

71,9

79,1

72,5

59,5

Arutlesime kõrgkoolipoolse juhendajaga praktika väljundite saavutamist

45,9

49,2

39,1

43,2

Üliõpilase said kasutada praktikal õppimiseks kõiki teooriaõppes saadud teadmisi, vaid keskmiselt 5% vastanutest ei olnud selle väitega nõus. Märkimisväärne osa üliõpilastest koges, et nad õppisid praktikal olles rohkem kui väljundid eeldasid, kuigi väitega nõustusid tunduvalt vähem lühiajalist praktikat tegevad üliõpilased (p=0,001). See on huvitav fakt, mis vajaks edasist uurimist, et täpsustada milles rohkem õppimine väljendus, kas see oli otstarbekas, ja millele tuginedes üliõpilased nii kõrge hinnangu enda õppimisele andsid. Samavõrd vajaks põhjalikumat sisulist analüüsi, miks 19% III kursuse ja ligi 17% I kursuse vastanutest väitsid, et õppepraktika ajal kordasid nad varem õpitut ning uut teadmist ei lisandunud, kusjuures sellele väitele antud vastused ei erinenud sõltuvalt praktika pikkusest ja töökogemusest. Üle 20% I ja III kursuse ning ligi 40 % IV kursuse vastanutest hindasid, et praktika iseseisev töö ei toetanud väljundite saavutamist. Samaaegselt ei saanud keskmiselt üle 30% uuringus osalenud üliõpilastest koolipoolselt juhendajalt tagasisidet praktikal tehtud iseseisvatele töödele,

Artiklid rakendusuuringutest

Üliõpilased ise hindavad oma üldpädevuste arendamist praktikal olles üsna kõrgelt. Erinevate kursuste võrdluses hindasid II kursuse üliõpilased mõnevõrra kõrgemalt kõikide üldpädevuste arengut. See tendents on tõenäoliselt seletatav asjaoluga, et II kursusel õpitakse intensiivselt erialaaineid, praktikate maht on suur ning teisele kursusele jõudnud üliõpilaste on oluliselt arenenud oskus teadlikult õppida. Üldpädevusi tuleks arendada järjepidevalt tõusvas joones ja sama intensiivsusega ka vanematel kursustel. Tähelepanu väärib mõnevõrra madalam hinnang patsiendikesksusest arusaamisele. Siin väljendus ka erinevus töökogemusega üliõpilaste vastustes, kes märkisid arusaamise patsiendikeskusest madalamaks võrreldes töökogemust mitteomavate üliõpilastega (p=0,027). Igati mõistetav on I kursusel antud madalam hinnang, kuid selgitamist vajaks, mis põhjusel langeb patsiendikesksusest arusaamine III ja IV kursusel ja seda just töökogemust omavate üliõpilaste hulgas.

Artiklid rakendusuuringutest

mis tõenäoliselt võimendab veelgi arusaama, et praktika jooksul tehtav iseseisev töö ei toeta praktika väljundite saavutamist. Tervishoiuvaldkonna erialade praktilise õppe põhieesmärk on kindlustada õppijatele võimalus saavutada õppekava jooksul kõik vajalikud pädevused selleks, et pärast õppekava läbimist asuda iseseisvalt tööle. Kinnituse erinevatel kursustel saavutatud pädevuste tasemele annab juhendaja poolt õppijale antud tagasiside. Kuid tulemustest ilmnes, et üle 20% I-III kursuse ja 40% IV kursuse vastanutest ei kogenud enda arengut puudutavaid arutelusid juhendajaga ja vähem kui pooled uuritavatets kogesid oma arengut puudutavaid arutelusid koolipoolse juhendajaga. Olukord, kus üliõpilaste enesehinnang õppimisele ja väljundite saavutamisele on üsna kõrge, kuid samaaegselt arvestatav osa üliõpilasi ei saa oma arengule juhendajate poolselt sisulist tagasisidet, peaks andma suuna tagasisidestamise protsessi tõhustamisele, et tagada adekvaatne hinnang õppija õppimisele ja väljundite saavutamisele. Järeldused Üliõpilased hindavad ennast praktikal õppimist planeerides ennastjuhtivateks. Praktikal esinevate olukordade lahendamisel ollakse valmis esitama küsimusi, kuid rohkem tähelepanu tuleks pöörata teooria ja praktika vaheliste seoste leidmisele, võimalike riskide hindamisele ja vajadusele analüüsida igas olukorras seost teoorias õpituga. Praktiliste oskuste õppimisel hindavad üliõpilased endid motiveeritud sihipärasteks õppijateks, millest annavad tunnistust kõrge valmidus õppida uusi oskusi ja harjutada teadlikult tegevusi, milles ollakse ebakindlad. Õpingute käigus muutuvad üliõpilaste hinnangud oma oskuste omandamisele adekvaatsemaks, mõistetakse paremini praktiliste tegevuste olulisust kutsetegevuses. Mitmetele õppimist iseloomustavatele väidetele antud hinnagud III kursusel langevad, mis viitab vajadusele analüüsida õppekava väljundeid. Samuti vajab kriitilist analüüsi lühiajaliste praktikate otstarbekus ja eesmärk, kuna mitmed õppimist iseloomustavad näitajad olid lühiajalistel praktikatel oluliselt madalamad võrreldes pikemaajaliste praktikatega. 40

Allikaloend Ambrosetti, A. (2012). The impact of preparing mentor teachers for mentoring. Australian Association for Research in Education. Joint AARE APERA International Conference, Sydney. http://www.aare.edu.au/data/publications/2012/Ambrosetti12.pdf Billett, S. (2001). Learning through work: workplace affordances and individual engagement. Journal of Workplace Learning, 13(5): 209–214. Billett, S. (2016). Learning through health care work: premises, contributions and practices. Medical Education, 50: 124–131. Courtney-Pratt, H., FitzGerald, M., Ford, K.,Marsden, K., Marlow, A. (2012). Quality clinical placements for undergraduate nursing students: a cross-sectional survey of undergraduates and supervising nurses. Journal of Advanced Nursing, 68(6): 1380–1390. Cunningham, J., Wright, C., Baird, M. (2015). Managing Clinical Education Through Understanding Key Principles. Radiologic Technology, 86(3): 257–273. Gürlen, E., Turan, S., Senemoglu, N. (2013) The relationship between learning approaches of prospective teachers and their academic achievement. Educational Research and Reviews, 8(5): 171−178. Jokelainen, M., Turunen, H., Tossavainen, K., Jamookeeah, D., Coco, K. (2011). A systematic review of mentoring nursing students in clinical placements. Journal of Clinical Nursing, 20: 2854–2867. Kilminster, S., Cottrell, D., Grant, J., Jolly,B. (2007). AMEE Guide No. 27: Effective educational and clinical supervision. Medical Teacher, 29: 2–19. Leners D., Sitzman K. Hessler K.L. (2006) Perceptions of nursing student clinical placement experiences. International Journal of Nursing Education Scholarship, 3(1): 1–19. 41

Artiklid rakendusuuringutest

Üliõpilase hindavad oma arengut pädevuste omandamisel kõrgelt ning väärtustavad koolis õpitu rakendamise võimalusi, kuid nad vajavad pädevuste omandamise kinnituseks tagasisidet nii praktiakbaasi kui ka kõrgkoolipoolselt juhendajal. Tähelepanu väärib eetikaalase pädevuse arendamine ja selle hindamine. Tervishoiuvaldkonnas on eetika kogu õppeprotsessi aluseks ja kuigi juhendajad on üliõpilastele hoiakute kujunemisel rollimudeliks, ei pea osa üliõpilasi eetilistel teemadel arutelusid vajalikeks.

Artiklid rakendusuuringutest

Levett-Jones T., Lathlean J., Higgins I. & McMillan M. (2008) The duration of clinical placements: a key influence on nursing students’ experience of belongingness. Australian Journal of Advanced Nursing, 26(2): 8–16. Liljedahl, M. (2016). On learning in the clinical environment. Thesis for Doctoral Degree. The Department of Learning, Informatics, Management and Ethics, Karolinska Institutet, Stockholm, Sweden. Saarikoski, M., Isoaho, H., Leino-Kilpi, H., Warne, T. (2005). Validation of the clinical learning environment and supervision scale. International Journal of Nursing Education Scholarship: 2(1). Saarikoski, M., Kaila, P., Lambrinou; E., Pérez Cañaveras, R.M., Tichelaar, E., Tomietto, M., Warne, T. (2013). Students’ experiences of cooperation with nurse teacher during their clinical placements: An empirical study in a Western European context. Nurse Education in Practice, 13(2): 78–82. Tynjälä, P. (2008). Perspectives into learning at the workplace. Review. Educational Research, 3: 130–154. Urban, R., Kukkes, T., Solom, K. (2011). Õppimist mõjutavad tegurid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli näitel. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uurimistööde kogumik V.

Chemical quality of bottled water Kristi Vahur, Inga Ploomipuu, Ott Remmer

Abstract Several studies have shown that worldwide consumption of bottled water is increasing. The water used for human consumption must meet the quality requirements. Bottled water that does not follow the regulations can cause various health problems. High quality drinking water, either tap water, water from private wells or bottled water is essential for the well-being of all people. The study of the chemical quality of bottled water is part of an applied research project “Drinking water consumption habits of Estonian residents”. The aim of the research study was to determine the compliance of bottled water sold in Estonia with the quality requirements established by Regulation No. 82 and No. 83 of the Minister of Social Affairs. Laboratory analysis of 24 bottles of water (12 different products, 2 test bottles from each product), out of which 10 were natural mineral waters and 14 bottled drinking waters (4 flavoured waters and 10 non-flavoured waters) was carried out. As a result of the study, it can be said that 42% (25% of the foreign origin) of the bottled water samples did not meet the standards. The quality parameters that were exceeding the limits were manganese, sulphates, chlorides, fluorides, lead and nickel in some cases. The type of bottled water (bottled drinking water or natural mineral water) and carbon dioxide content had no effect on water quality.

Artiklid rakendusuuringutest

PUDELIVEE KEEMILINE KOOSTIS

Artiklid rakendusuuringutest

The information on the packaging differed from the laboratory measurements in many cases, but since most of the measurement results were within the limits set by the regulation and the exceeding parameters were very slightly over the limit (therefore might fall within the measurement error), it can be concluded that the bottled drinking water and natural mineral waters in the sample are safe for health. Keywords: bottled water, chemical quality indicators, indicator indicators Sissejuhatus Vesi on eluks vajalik makrotoitaine, milleta me ei suuda elada. Inimorganism vajab vett erinevateks biokeemilisteks protsessideks. Organismi veevajaduse rahuldamiseks on mitu võimalust: joogivesi ja muud joogid, toit ning endogeenne vesi. Joogivett saadakse ühisveevärgist n-ö kraanivee näol, tarbides erakaevude vett või siis juues pudelivett. Pudelivesi võib olla looduslik mineraalvesi, allikavesi või pudelisse villitud joogivesi. Lähtuvalt sotsiaalministri määrusest nr 82 kehtivad joogiveele kvaliteedinõuded, sh pudeliveele. Pudelivee tarbimine suureneb aastast aastasse kogu maailmas. Suurimad pudelivee tarbijad maailmas on Hiina, USA ja Mehhiko arvutatuna ühe elaniku kohta, nendele järgnevad Tai ja Itaalia (John ja Rodwan 2018). Euroopa pudelivee liidu (European Federation Of Bottled Waters, EFBW) andmete kohaselt moodustas pakendatud vesi ehk pudelivesi 48% 2017. aastal müüdud mittealkohoolsetest karastusjookidest, sellest 82% moodustas looduslik mineraalvesi, 15% allikavesi ja kõigest 3% pudelisse villitud joogivesi. EFBW andmetel tarbiti 2017. aastal Eestis 45,8 miljonit liitrit pudelivett, mis teeb ühe elaniku kohta 31,7 liitrit (Bottled water key statistics 2019). Pudelivee tarbimise pideva suurenemise tõttu on peale pudelivee mineraalainete sisalduse tähtis määrata ka võimalike saasteainete sisaldus. Villitud vee kvaliteet sõltub selle algsest koostisest, villimisprotsessist ning lõpliku toote ladustamis- ja transporditingimustest. Üks probleeme on näiteks sekundaarne saastatus, mis tuleneb sobimatutest tingimustest 44

Uurimistöö eesmärk oli selgitada Eestis müüdavate pudelivete vastavust sotsiaalministri määrustes nr 82 ja nr 83 kehtestatud keemilistele kvaliteedinäitajatele ning indikaatornäitajatele. Uurimisülesanded 1. Selgitada keemiliste ja indikaatornäitajate sisaldust pudelivees ning nende vastavust sotsiaalministri määrustes nr 82 ja nr 83 kehtestatud nõuetele. 2. Võrrelda pakendil olevat teavet keemiliste ja indikaatornäitajate osas laboratoorsete mõõtmistulemustega. 3. Selgitada lisandite (süsihappegaasi) mõju pudelivee keemilisele koostisele (nii keemilistele kvaliteedinäitajatele kui ka indikaatornäitajatele). Võtmesõnad: pudelivesi, pakendatud joogivesi, keemilised kvaliteedinäitajad, indikaatornäitajad, pudelivee kvaliteet. Metoodika Uurimus on üks osa Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringust „Eesti elanike joogivee tarbimisharjumused“, mille raames on varem valminud lõputööd „Eesti elanike joogivee tarbimisharjumused ning arvamus pudelivee võimalike tervisemõjude kohta (Pastak 2017), „Eesti elanike sportimisharjumused ning vedeliku tarbimisharjumused treeningul“ (Neeme 2018) ning lõputöö pudelivee mikrobioloogilisest kvaliteedist (Keir 2018). Antud uuringus keskenduti pudelivee keemiliste ja indikaatornäitajate hindamisele pudelivee keemilise analüüsi teel. Saadud andmete töötluseks 45

Artiklid rakendusuuringutest

töötlemisel, ladustamisel või transportimisel (päikesevalgus, kõrgem temperatuur jne). Kõik see võib vee kvaliteeti märkimisväärselt muuta, mis omakorda on risk tarbijate tervisele (Diduch jt 2018). Seetõttu on rahvatervise huvides tähtis analüüsida joogivee keemilisi ja füüsikalisi omadusi (Alam jt 2017).

Artiklid rakendusuuringutest

ja statistiliseks analüüsiks kasutati andmetöötlusprogrammi Microsoft Excel 2016 ning internetikeskkonnas olevat hiiruut(χ2)testi. Uurimisobjektid olid antud ajahetkel Eestis Prisma kaupluseketis müügil olevad kuni 0,5liitrised pudeliveed (sh pudelisse villitud joogivesi ja mineraalvesi). Uuringusse haaratud 12 erineva pudelivee hulgas olid gaasiga ja gaasita Aura vesi, Aura gaseeritud pohlamaitseline vesi, Saaremaa vesi, Saaremaa nõrgalt gaseeritud vesi, Saaremaa sidrunimaitseline nõrgalt gaseeritud vesi, Vichy classique still, gaseeritud looduslik mineraalvesi Vytautas, looduslik mineraalvesi Vittel, gaseeritud looduslik mineraalvesi Borjomi ja looduslik mineraalvesi Evian. Valitud pudelivee hulk lähtus soovist määrata igast tootemargist vähemalt kaks paralleelproovi ning määramiskomplektide arvust. Analüüsitud 24 pudeliveest (12 erinevat, igast sordist kaks pudelit) 10 olid looduslikud mineraalveed ja 14 pudelisse villitud joogiveed (4 maitsestatud vett ja 10 maitsestamata vett); 10 olid välismaist päritolu ja 14 kodumaist päritolu; pooled olid karboniseeritud ja pooled karboniseerimata. Pudelivete keemiline analüüs viidi läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli laboris ajavahemikul jaanuar-veebruar 2019. Selleks kasutati spektrofotomeetrit LANGE DR 6000 (firma HACH), lainepikkuste vahemik oli 190–1100 nm täpsusega ±1 nm (vahemik 200–900 nm), fotomeetrilise mõõtmise ulatus ±3 Abs (vahemik 200–900 nm), fotomeetriline täpsus 5 mAbs 0,0–0,5 Abs juures, < 1% 0,50–2,0 Abs juures lainepikkusel 546 nm ja sellele sobilikke määramiskomplekte iga uuritava parameetri määramiseks (Zn LCK 360, Cd LCK 308, Mg LCK 326, Ni LCK 337, Cu LCK 329, Pb LCK 306, SO4 LCK 353, F LCK 323, Al LCK 301, Fe LCK 320, Mn LCW 032, B LCK 307, NO2 LCK 341, NH4 LCK 304, Cl LCK 311). Igast veepudeli tootemargist määrati järgmised parameetrid: NO2–, NH4+, Mn, Fe2+, Fe3+, Feüld, SO42–, Cl–, F–, Pb2+, Zn2+, Mg2+, Ni2+, Cd2+, Cu2+ ja pH. Uuritavate parameetrite valimisel arvestati varasemaid sarnaseid uuringuid ja neis välja toodud parameetreid. Enne erinevate parameetrite 46

Tulemused Uuritud pudelivetest ei vastanud normidele 42% uuritud vett, 25% oli välismaist päritolu. Villitud joogivetest ei vastanud normidele 4 vett (29%) ja looduslikest mineraalvetest 6 vett (60%) (tabel 1). Vee kvaliteedile ei avaldanud mõju see, kas tegemist oli pudelisse villitud joogivee või loodusliku mineraalveega ega gaseerimine (p > 0,05). Tabel 1. Uuritud pudeliveed ja nende vastavus sotsiaalministri määruses nr 82 kehtestatud normidele. Kokku (n)

Normis (n)

Üle normi (n)

Pudelisse villitud joogivesi

Looduslik mineraalvesi

Kokku

G – gaseeritud, GM – gaseerimata

Normi ületamist leiti mangaani (n = 2), sulfaatide (n = 2), kloriidide (n = 2), fluoriidide (n = 4), plii (n = 8) ja nikli (n = 7) osas. Mangaani, sulfaatide 47

Artiklid rakendusuuringutest

laboratoorset analüüsi nummerdati kõik uuritavad pudeliveed, tähistades ühe tootemargi pudeliveed erinevalt (näiteks 1A ja 1B). Enne iga parameetri määramist valiti spektrofotomeetril vastav programm ja järgiti määramiskomplekti juurde kuuluvat juhendit. Parameetrite määramise järjekord valiti tulenevalt ooteajast, etappide arvust ja määratava parameetri iseloomust, näiteks määrati uuritavatest pudelitest need kvaliteedinäitajad esimesena, mis olid tundlikud õhuhapniku juurdepääsu suhtes ja võisid seetõttu seistes muutuda (raud, ammoonium, nitrit ja mangaan). Saadud andmeid võrreldi sotsiaalministri määruses nr 82 kehtestatud piirväärtustega ja pudelite siltidel oleva teabega. Kuivõrd valimis olevatel pudelivetel olid aga andmed siltidel kohati puudulikud või kesised, siis ei saanud kõiki laboratoorsel analüüsil saadud tulemusi nendega võrrelda.

Artiklid rakendusuuringutest

ja kloriidi puhul esines normi ületamist ainult looduslike mineraalvete puhul, kui neid võrrelda tavalisele joogiveele kehtestatud piirnormidega. Ülejäänud näitajate osas esines normi ületamist nii looduslike mineraalvete (kui käsitleda neid pudelisse villitud joogiveena) kui ka pudelisse villitud joogivete puhul. Võrreldes uuritavate pudelivete siltidel olevaid andmeid mõõtmistulemustega, leiti, et kahel uuritaval pudelisse villitud joogivee tootemargil puudus pakendil teave keemilise koostise kohta, mistõttu neid pudelivesi ei olnud laboratoorsete mõõtmistulemuste alusel võimalik võrrelda. Sellisel juhul võrreldi neid sotsiaalministri määruses nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ ja määruses nr 83 „Tervisekaitsenõuded mineraalveele“ välja toodud piirsisalduste ning kriteeriumitega. Mineraalvete puhul ei ole mõningate parameetrite osas piirsisaldust määratud (v.a tervisele ohtlikud komponendid), vaid määratud on kriteeriumid, kui suur peab olema näitaja minimaalne sisaldus, et tuua vee sildil selle sisalduse kohta väide (nt sisaldab kloriide, sellisel juhul kloriidide sisaldus suurem kui 200 mg/l). Pudelisse villitud joogivees määratud fluoriidide sisaldus ja pakendil toodud andmed langesid kokku, erinevused olid aga sulfaatide sisalduse osas, kus kahe uuritud joogivee puhul erines sulfaatide mõõtmistulemus ~ 50 mg/l (vähem või rohkem) pakendil esitatust. Samuti esines mõningaid erinevusi kloriidide ja magneesiumi osas. Mineraalvete puhul esines erinevusi peaaegu kõikide võrreldud parameetrite osas (tabel 2). Tabel 2. Pakendil toodud teave ja mõõtmistulemused Vesi

Lubatud Mõõtmistulpiirsisaldus (mg/l) emused (mg/l)

1A/1B (pudelisse Cl– 250 villitud gaseerimata SO42– 250 F– 1,5 joogivesi) Mg2+ pv puudub Pb 0,01 2+

Info pudelil (mg/l)

Cl– 8–8,8 SO42– 12–23 F– 1,3–1,38

Cl– 12–18 SO42– 75–76 F– 1,2–1,4

Mg2+ 33–37

Mg2+ 39

Pb 0,008–0,013

Pb2+ teave puudub

Lubatud Mõõtmistulpiirsisaldus (mg/l) emused (mg/l)

2A/2B (pudelisse villitud gaseeritud joogivesi)

Cl– 250 SO42– 250 F– 1,5

Cl– 12–18 SO42– 12–23 F– 1,35

Cl– 12–18 SO42– 13–23 F– 1,2–1,4

Mg2+ pv puudub

Mg2+ 34,5

Mg2+ 33–37

Pb2+ 0,01

Pb2+ 0,01–0,013

Pb2+ teave puudub

Cl 250 SO42– 250

Cl 9,3 SO42– 73–75 F– 1,55

Cl– 12–18 SO42– 12–23 F– 1,2–1,4

Mg2+ 31–32,3

Mg2+ 33–37

Pb2+ 0,01

Pb 0,022–0,035

Pb2+ teave puudub

Fe3+ pv puudub

Fe3+ 0 Mn2+ –0,015 F– >3,5 Cl– 10–11 SO42– 75 pH 7

Fe3+ 0,05 Mn2+ ˂ 0,01 F– 3,96 Cl– 2,84 SO42– 17,28 pH 9,4

Pb2+ 0,055–0,064

Pb2+ teave puudub

6A/6B (pudelisse villitud gaseeritud joogivesi)

–

F– 1,5 Mg2+ pv puudub

8A/8B (looduslik gaseerimata mineraalvesi)

Mn 0,5 (max) F– 5 (max) Cl– > 200 SO42– > 200 2+

pH pv puudub Pb2+ 0,010

–

Info pudelil (mg/l)

9A/9B (looduslik gaseeritud mineraalvesi)

Mg2+ > 50 Cl– > 200 SO42– > 200

Mg2+ 211–217

Mg2+ 240

Cl– > 3500

Cl– 3480

SO4 959–969

SO42– 989

10A/10B (looduslik gaseerimata mineraalvesi)

Mg2+ > 50 SO42– > 200

Mg2+ 22,1▪ SO42– 141–145 pH 7

Mg2+ 20 SO42– 120

11A/11B (looduslik Mg2+ > 50 Cl– > 200 gaseeritud mineraalvesi) Pb2+ 0,010

Mg2+ 35▪ Cl– 238–239

Mg2+ 35–55 Cl– 260–380

Pb2+ 0,003–0,021

Pb2+ teave puudub

12A/12B (looduslik F– 5 (max) Mg2+ > 50 gaseerimata Cl– > 200 mineraalvesi) SO42– > 200

F– 0,13–0,17 Mg2+ 48,6▪ Cl– 10,4–11 SO42– 75,4–75,7 pH 7

F– 0,06 Mg2+ 26 Cl– 10 SO42– 14 pH 7,2

pH pv puudub

pH norm puudub

2–

Artiklid rakendusuuringutest

Vesi

pH 7,8

▪ Mg määrati ainult ühest pudeliveest pv – piirväärtus

Artiklid rakendusuuringutest

Arutelu Uuringu tulemused näitavad, et pudelisse villitud joogivete puhul vastasid mõõtmistulemused enamikus sotsiaalministri määruses nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ toodud nõuetele, kuid mõningate näitajate (fluoriidid, plii, nikkel) osas ületati piirsisaldust. Kuna normiületused olid minimaalsed ja arvestama peab ka mõõtemääramatusega, siis sellest võib järeldada, et valimis olevad pudelisse villitud joogiveed on tõenäoliselt tervisele ohutud. Edasise hinnangu andmiseks tuleks uuringut korrata suurema valimiga ja akrediteeritud laboris Mineraalvete puhul tuli välja nii piirsisalduse ületamist kui ka loodusliku mineraalvee märgistusel lubatud tõestatud väidete vastuolu, mis on välja toodud sotsiaalministeeriumi määruses nr 83 „Tervisekaitsenõuded mineraalveele“. Analüüsitulemuste võrdlusel pakendil esitatud andmetega selgus, et pudelisse villitud joogivee ja mineraalvee mõõtmistulemused erinevad märkimisväärselt esitatud teabest. Valimis olnud 12 pudeliveest seitsme puhul erines vähemalt ühe keemilise kvaliteedinäitaja või indikaatornäitaja sisaldus sildil esitatud teabest. Kõige enam erinesid magneesiumi, kloriidide ja sulfaatide mõõtmistulemused. Erinevused võisid tulla mõõtevigade tõttu, füüsikalistest ja keemilistest protsessidest tulenevate vee kvaliteedi muutuste tõttu või näiteks sellest, et teave pudelite siltidel on esitatud varasemate analüüside tulemuste põhjal. Vähem tõenäoline on see, et andmeid on vee tegeliku koostise varjamiseks tahtlikult muudetud. Sarnaseid tulemusi on leitud ka mitmes varasemas uuringus, näiteks Malawis, Türgis, Iraanis, Itaalias, Kanadas ja Egiptuses läbi viidud uuringutes, kus pudelivee keemilise koostise mõõtmistulemused ei vastanud pakendil olevatele andmetele (Chidya jt 2019, Somasundaram jt 2015, Pip 2000, Abd jt 2008). Kuna mineraalvetel on lisaks piirsisaldusele ka mõningate keemiliste kvaliteedinäitajate ja indikaatornäitajate minimaalse sisalduse suhtes 50

Valimis olnud pudelivete keemiliste ja indikaatornäitajate sisalduse puhul esines piirsisalduse ületust mangaani, nikli, fluoriidide ja plii osas, kuid enamik mõõdetud tulemustest vastas sotsiaalministri määrustes nr 82 ja nr 83 kehtestatud nõuetele. Analoogsete tulemusteni jõuti ka 2012. aastal Malaisias läbi viidud uuringus ning sellest järeldati, et pudelisse villitud joogi- ja mineraalvete puhul on tähtis keemiliste kvaliteedi- ning indikaatornäitajate regulaarne määramine (Azlan jt 2012). Määratud näitajatest on eriti ohtlik plii, sest sellel puudub organismis bioloogiliselt tunnustatud funktsioon ja organismi sattumisel põhjustab see tõsiseid tervisekahjustusi, mis võivad olla püsivad ning lõppeda surmaga (Agency for... 2012). Indias läbi viidud uuringust, mille käigus ületas plii pudelivees samuti piirsisalduse, selgus, et juba väga väike pliikontsentratsioon (0,015 mg/l) võib põhjustada suurt terviseriski (Mahajan jt 2016). Käesoleva uuringu tulemustest oli suurim mõõdetud pliisisaldus 0,06 mg/l, mis on tunduvalt suurem ka piirsisaldusest (0,01 mg/l). Andmete statistilisel analüüsil selgus, et gaseeritud ja gaseerimata pudelivete puhul ei esinenud piirsisalduse ületamisel olulist erinevust ja süsihappegaas ei mõjuta märkimisväärselt pudelivee keemilist koostist. Sama võib öelda ka mineraalvete ja pudelisse villitud pudelivete kohta. Varasematest uuringutest on selgunud, et gaseeritud veel on negatiivne mõju hambaemailile (Ryu jt 2017).

Artiklid rakendusuuringutest

oma kriteeriumid, siis selgus mõõtmistulemustest, et valimis ei olnud ühtegi mineraalvett, mis oleks vastanud kõikidele kriteeriumitele. Näitena võib välja tuua mineraalvee 8 A/B kloriidide sisalduse. Määruses sätestatakse, et kui sildil väidetakse, et tegemist on kloriide sisaldava mineraalveega, siis peab kloriidisisaldus olema suurem kui 200 mg liitri kohta. Pakendil märgitud teabe põhjal on kloriidisisaldus 2,8 mg/l ja mõõtmistulemuste kohaselt 10–11 mg/l. Nagu käesolevas uuringus, ei vastanud ka Etioopias tehtud uuringus mineraalveed fluoriidide, kloriidide ja sulfaatide sisalduse osas kriteeriumitele (Seda jt 2013).

Artiklid rakendusuuringutest

Uurimistöö piiranguks on see, et vahendite puudumise tõttu ei olnud võimalik teha kordusmääramisi ebaõnnestunud määramiste korral ja kahtlusi tekitanud tulemuste kontrollimiseks. Näiteks plii- ja niklisisalduse määramisel oleks vaja lisaanalüüse. Piirväärtusi ületanud parameetrite puhul peaks tegema kordusmõõtmisi suurema paralleelproovide arvuga akrediteeritud laboris. Teine piirang oli valimis olnud pudelite puudulik või minimaalne teave siltidel, seetõttu ei saanud kõiki mõõtmistulemusi sildil tooduga võrrelda. Järeldused 1. Suurem osa mõõdetud keemilistest kvaliteedi- ja indikaatornäitajatest vastas sotsiaalministri määrustes nr 82 ja nr 83 kehtestatud nõuetele. 2. Pakendil olevad andmed erinesid mineraalvete mõõtmistulemustest pea kõikide võrreldud parameetrite osas, kui lähtuda määruse nr 83 lisas 3 olevatest väidetest. Pudelisse villitud joogivete mõõtmistulemused langesid suuremas osas kokku pakendil olevate andmetega. 3. Süsihappegaas ei mõjuta märkimisväärselt pudelivee keemilist koostist. Allikaloend Abd M.E.-S., El-Ghitany E., Kassem M. (2008). Quality of bottled water brands in Egypt part I: Physico-chemical analyses. J. Egypt. Public Health Assoc, 83: 369–388. Agency for Toxic Substances and Disease Registry. (2012). Toxicological profile for manganese. Atlanta, GA, United States Department of Health and Human Services, Public Health Service. Alam, M. F., Dafader, N. C., Sultana, S., Rahman, N., Taheri, T. (2017). Physico-Chemical Analysis of the Bottled Drinking Water available in the Dhaka City of Bangladesh. Journal of Materials and Environmental Sciences, ISSN: 2028–2508. Azlan, A., Eng Khoo, H., Aizat Idris, M., Ismail, A ., Rizal Razman, M. (2012). Evaluation of Minerals Content of Drinking Water in Malaysia. Scientific World Journal, 403574.

https://www.efbw.org/index.php?id = 90. Chidya, R., Singano, L., Chitedze, I., Mourad, K. (2019). Standards Compliance and Health Implications of Bottled Water in Malawi. Int J Environ Res Public Health, 16(6): 951. Diduch, M., Polkowska, Z., Namiesnik, J. (2018). Factors affecting the quality of bottled water. J Expo Sci Environ Epidemiol. 23(2): 111–9. John, G., Rodwan, Jr. (2018). Bottled water 2017 staying strong. https://www.bottledwater.org/public/BMC2017_BWR_StatsArticle.pdf. Keir, K. (2018). Pudelivee mikrobioloogiline kvaliteet. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, tervisekaitse spetsialisti õppekava. Tartu. Lõputöö. Mahajan, R K., Walia, T. P. S., Larki, B. S., Sumanjit. (2006). Analysis of physical and chemical parameters of bottled drinking water. International Journal of Environmental Health Research, 16(2): 89–98. Neeme, Nele. (2018). Eesti elanike sportimisharjumused ning vedeliku tarbimisharjumused treeningul. Tartu Tervishoiu Kõrgkool füsioterapeudi õppekava. Tartu. Lõputöö. Pastak, E. (2017). Eesti elanike joogivee tarbimisharjumused ning arvamus pudelivee võimalike tervisemõjude kohta. Tartu Tervishoiu Kõrgkool tervisekaitse spetsialisti õppekava. Tartu. Lõputöö. Pip, E. (2000). Survey of bottled drinking water available in Manitoba, Canada. Environ. Health Perspect, 108(9): 863–866. Seda, T., Assefa, M., Chandravanshi, B., Redi, M. (2013). Leveles of common ions in bottled mineral waters consumed in Addis Ababa, Ethiopia, Ethiop. J. Sci, 36(1): 27–40. Ryu, H-k., Kim, Y-d., Heo, S-s., Kim, S-c. (2017). Effect of carbonated water manufactured by a soda carbonator on etched or sealed enamel. Korean J Orthod, 48(1): 48–56. Somasundaram, S., Ravi, K., Rajapandian, K., Gurunathan, D. (2015). Fluoride Content of Bottled Drinking Water in Chennai, Tamilnadu. J Clin Diagn Res, 9(10): ZC32–ZC34. World Health Organization. (2005). Nickel in Drinking-water. Background document for development of WHO Guidelines for Drinking-water Quality https://www.who.int/water_sanitation_health/gdwqrevision/nickel2005.pdf 53

Artiklid rakendusuuringutest

Bottled water key statistics 2017. (2019). European Federation of Bottled Waters.

Artiklid lõputöödest

SIIRATUD KOPSUGA TÄISKASVANUD INIMESE FÜÜSILISED JA PSÜHHOSOTSIAALSED TERVISEPROBLEEMID Physical and psychosocial health problems in adults after lung transplantation Margus Bunder, Ireen Bruus

Abstract Lung transplantation is an operation that gives people with end-stage lung disease the opportunity to live longer than their presumed life expectancy was before surgery, however there are several health problems following the transplantation. Therefore, the aim of this study was to describe the physical and psychosocial health problems that occur after lung transplantation in adults. The study was a theoretical review of science-based literature. The physical health problems following lung transplantation are primary graft dysfunction, hyperacute, acute and chronic rejection, various infections, druginduced side effects and pain. Psychosocial health problems following lung transplantation are difficulty adjusting to life changes after lung transplantation, mood disorders, sexual problems and medication induced psychosocial health problems. The results of this study also revealed that several health problems are related to each other. The incidence of bronchiolitis obliterans syndrome is increased by primary graft dysfunction, graft rejections and recurrent infections. Bronchiolitis obliterans syndrome, which is the main obstacle to the longevity of life to people with lung transplants, is also a factor that contributes to anxiety and depression. Rejections of the graft must be prevented by taking immunosuppressive drugs, but these in turn increase the risk of

Keywords: lung transplantation, physical health problems, psychosocial health problems. Sissejuhatus Kopsusiirdamine on laialdaselt kasutatav ravivõimalus erineva etioloogiaga lõppstaadiumis kopsuhaigustega patsientide abistamiseks. Selle tulemusel pikeneb patsientide elumus, suureneb teovõime ja paraneb tervisega seotud elukvaliteet (Santana jt 2009, Copeland jt 2013, Kugler jt 2013, Singer jt 2013a, Thabut ja Mal 2017). Tänu arenenud kirurgilisele tehnikale ning operatsioonijärgsele ravile ja hooldusele on täiskasvanud kopsusiirdepatsientide siirdamisjärgne eluiga pikenenud. Kuid vaatamata sellele on pärast kopsusiirdamist pikka aega elavate inimeste arv tunduvalt väiksem kui teiste elundite siirdega patsientide oma (Yusen 2011, Kugler jt 2013, Smith jt 2014). Rahvusvahelise südame- ja kopsutransplantatsiooni ühingu (The International Society for Heart and Lung Transplantation) kõige uuemate andmete järgi oli 2017. aasta 30. juuniks siiratud maailmas kokku 67 260 kopsu (The International Society … 2018). Eestis siirati esimene kops 2010. aastal SA Tartu Ülikooli Kliinikumis (Sinisalu 2010). 2010.–2018. aastatel siirati Eestis kokku 28 kopsu (Eesti Kudede ja … i.a). Olgugi, et kopsusiirdamine pikendab inimeste ellujäämist ja parandab tervisega seotud elukvaliteeti võrreldes siirdamisele eelnenud ajaga, jääb elukvaliteet pärast siirdamist ikkagi üldpopulatsiooni omast kehvemaks (Copeland jt 2013, Kugler jt 2013, Singer jt 2013a, Hartert jt 2014). Tüsistusteta operatsiooni puhul paraneb kopsufunktsioon kiiresti, kuid pärast siirdamist võib tekkida palju uusi terviseprobleeme (Avery ja Michaels 2013, Diamond jt 2013, Dew jt 2015, Singer jt 2015, Seiler jt 2016, Alrawashdeh jt 2017, Costa jt 2017, Forsberg jt 2017, Parizi jt 2018), mis

Artiklid lõputöödest

infections as well as cause side effects that cause distress and are causes of rehospitalisation.

Artiklid lõputöödest

omakorda halvendavad elukvaliteeti (Copeland jt 2013, Kugler jt 2013, Singer jt 2013a, Hartert jt 2014) ning võivad ühtlasi suurendada siirdamisjärgset suremust (Rashtak jt 2015, Gauthier jt 2016, Royer jt 2016, Yusen jt 2016, Berastegui jt 2017, Costa jt 2017, Herck jt 2017, Magruder jt 2017, Thabut ja Mal 2017). Uurimistöö eesmärk oli teaduskirjandusele tuginedes kirjeldada siiratud kopsuga täiskasvanud inimeste füüsilisi ja psühhosotsiaalseid terviseprobleeme. Uurimistöö tehti kirjandusülevaate meetodil. Töö kirjutamiseks kasutati 30-l originaaluurimusel põhinevat teadusartiklit ja 18 ülevaateartiklit, mis olid avaldatud ajavahemikul 2008–2018. Võtmesõnad: kopsusiirdamine, füüsilised terviseprobleemid, psühhosotsiaalsed terviseprobleemid. Tulemused ja arutelu Eestis ei ole kopsusiirdamise järel tekkivate füüsiliste ja psühhosotsiaalsete terviseprobleemide kohta varem uurimistöid avaldatud. Eestikeelseid allikaid seoses kopsusiirdamisega on vähe: Laisaar ja Savisaar „Kopsutransplantatsioon“ (2009), Sinisalu „Esimene kopsusiirdamine Eestis“ (2010), elundidoonorluse leht ja SA TÜK veebilehel olevad kopsusiirdamise juhendid. Kõik need allikad keskenduvad kopsusiirdamise ülevaatele. Teema on aktuaalne, sest maailmas siiratakse kopse järjest rohkem (Yusen jt 2016). Kopsusiirdamine on operatsioon, mis annab lõppstaadiumis kopsuhaigustega inimestele võimaluse elada kauem, kui oli nende operatsioonieelne eeldatav eluiga (Gerbase jt 2008, Goetzmann jt 2008, Santana jt 2009, Copeland jt 2013, Kugler jt 2013, Singer jt 2013a, Thabut ja Mal 2017). Seega saab kopsusiirdamist lugeda elupäästvaks operatsiooniks. Vaatamata sellele tekib siiratud kopsuga inimesel palju terviseprobleeme, millega ta peab toime tulema. 56

Varajases postoperatiivses perioodis on PGD peamine surma põhjustav tüsistus. See võib tekkida 72 tunni jooksul pärast kopsusiirdamise operatsiooni (Lee ja Christie 2009, Suzuki jt 2013, Altun jt 2015). PGD-l puudub otsene ravi ja seda saab leevendada vaid sümptomaatiliselt (Suzuki jt 2013, Altun jt 2015). Vaatamata sellele, et PGD järel halveneb siiratud kopsu funktsioon taastumatult (Suzuki jt 2013, Altun jt 2015), leidsid Armstrong jt (2016) New Yorgis tehtud uurimuses (n = 211), et PGD läbinud inimestel püsib 1–1,5 aastat pärast siirdamist sama füüsiline võimekus nagu nendel, kellel PGD-d ei tekkinud. Füüsilist võimekust mõõdeti selleks ette nähtud „6 minuti kõnnitestiga”. Samas toodi uurimuse kitsaskohana välja, et uurimusest langes osalejaid välja, sest nad surid. Veelgi enam, inimesed, kes on põdenud PGD-d, peavad elama teadmisega, et neil on suurenenud risk BOS-i tekkeks (Thomas ja Hachem 2016, Herck jt 2017). BOS on krooniline äratõukereaktsioon, mille korral on tekkinud bronhioolide obstruktsioon ja kahjustus (Lee ja Christie 2009, Orens ja Garrity 2009, Yusen jt 2011, Gauthier 2016, Royer jt 2016). Mitmes uurimistöös selgus, et mida kauem inimesed pärast kopsusiirdamist elavad, seda suurem on oht, et neil tekib BOS. Näiteks Kugleri jt (2009) uurimustööst (n = 226) Saksamaal ning Santana jt (2012) uurimistööst (n = 214) Kanadas selgus, et BOS esines kahe aasta jooksul 57

Artiklid lõputöödest

Teadusinfoallikate analüüsist selgus, et peamised füüsilised terviseprobleemid pärast kopsusiirdamist on primaarne siiriku düsfunktsioon (PGD), äratõukereaktsioonid, sh oblitereeriva bronhioliidi sündroom (BOS), infektsioonid, ravimite kõrvaltoimed ja valu (Krueger jt 2011, Santana jt 2012, Avery ja Michaels 2013, Diamond jt 2013, Seiler jt 2016, Alrawashdeh jt 2017, Costa jt 2017, Forsberg jt 2017, Parizi jt 2018). Psühhosotsiaalsed terviseprobleemid on meeleoluhäired, seksuaalsuse probleemid ja elumuutustega kohanemise raskused pärast kopsusiirdamist, lisaks ka ravimitest tingitud psühhosotsiaalsed terviseprobleemid (Evon jt 2010, Goetzmann jt 2010a, Goetzmann jt 2010b, Dew jt 2012, Lanuza jt 2012, Smith jt 2014, Dew jt 2015, Singer jt 2015, Seiler jt 2016, Smith jt 2016).

Artiklid lõputöödest

pärast siirdamist vastavalt 31,9% ja 30% uuritavatest. Šveitsis korraldatud uurimusest (n = 58) ilmnes, et kolm aastat pärast kopsusiirdamist esines BOS 34,5% inimestest (Gerbade jt 2008). Rahvusvahelise südameja kopsutransplantatsiooni ühingu 2016. aasta aruandes toodi välja, et 1994.–2014. aastal tekkis üle maailma BOS viis aastat pärast siirdamist ligikaudu 50% inimesest (n = 20171), kümme aastat pärast siirdamist aga 76% inimesest (Yusen jt 2016). Gerbase jt (2008) ning Santana jt (2012) uurimustest selgus, et BOS halvendab inimeste füüsilist ja psühhosotsiaalset toimetulekut ehk tervisega seotud elukvaliteeti. Samuti suurendab see siiratud kopsuga inimeste suremust (Orens ja Garrity 2009, Yusen jt 2011, Santana jt 2012). Üks kõige suuremaid tüsistuste ja suremuse põhjustajaid pärast kopsusiirdamist on infektsioonid (Hartet jt 2014, Yusen jt 2016). Peale selle, et pärast kopsusiirdamist manustavad inimesed immuunsust nõrgendavaid ravimeid, puutuvad kopsud võrreldes teiste organitega pidevalt õhu kaudu kokku väliskeskkonnaga, suurendades seega infektsioonide tekkimise riski (Krueger jt 2011, Hartet jt 2014). Samuti on kopsudes pärast siirdamist vähenenud rögaeritus ja lümfidrenaaž. Ühtlasi on oht, et tekivad tüsistused anastomoosikohas või saastub siirik infektsioonitekitajaga doonori- või allesjäänud kopsult (Remund jt 2009, Hartet jt 2014). Infektsioonide vältimises on väga suur osa siiratud kopsuga inimesel endal. Jaini jt (2015) Kanada ning Avery ja Michaelsi (2013) Ameerika Ühendriikide uurimistöös on välja toodud regulaarse kätepesu tähtsus ning on rõhutatud vajadust kanda maski, kui ollakse rahvarohkes kohas ja puututakse kokku inimesega, kellel on ülemiste hingamisteede nakkus. Lisaks väidetakse mõlemas allikas, et vältima peab pastöriseerimata piimatooteid, tooreid mune ja väheküpsetatud liha sisaldavaid toite. Reisima minnes peab hoiduma toidust ja kraaniveest, mille puhtuses ei saa kindel olla. Mõlemad artiklid soovitavad lemmiklooma omanikel vältida kokkupuuteid väljaheidetega ja pesta pärast lemmikloomaga tegelemist käsi. Avery ja Michaelsi (2013) uurimuses toodi veel välja tähtsus kanda aiatööde ajal maski ja nõuanded turvaliseks seksuaaleluks, nagu latekskondoomi kasutamine. 58

Mitmest uurimistööst selgus, et pärast kopsusiirdamist esineb hulk ravimite kõrvaltoimeid ja need mõjutavad inimesi nii füüsiliselt kui ka psühhosotsiaalselt. Mitu Ameerika Ühendriikides tehtud uurimust näitas, et immuunsust nõrgendavad ravimid põhjustavad siiratud kopsudega inimestel seedetraktihäireid, millest enim esineb iiveldust ja kõhulahtisust (Lanuza jt 2012, Singer jt 2015, Alrawashdeh jt 2017). Sama selgus ka Rootsis Lundmarki jt (2018) ning Taanis Thomseni ja Jenseni (2009) uurimistöödest. Kõigist viiest uurimusest ilmnes ka see, et kopsusiirdamise järel tekkis inimestel käte värin. Thomsen ja Jensen (2009) ning Lundmark jt (2018) leidsid veel, et käte värin põhjustab psühholoogilist düstressi. Singer jt (2015), Thomsen ja Jensen (2009) ning Lundmark jt (2018) tõid oma uurimustes välja, et naised olid võrreldes meestega tundlikumad immuunsupressiivsete ravimite põhjustatud kõrvalmõjude suhtes. Naisi häiris peamiselt kaalutõus, liigne karvakasv ja kehakuju muutused. Seksuaalsuse probleeme esines nii naiste kui ka meeste seas, kuid Singer jt (2015) tõid oma uurimuses välja, et just naiste seksuaalelu üks häirivaid tegureid oli ravimite kõrvaltoimete tõttu muutunud välimus. Siiratud kopsuga inimestel on raske kohaneda uute reeglite ja kohustustega ning nendest tingitud elumuutustega. Hulk kvalitatiivseid, kogemusi kirjeldavaid uurimusi kinnitab, et kohaneda tuleb iga päev kindlatel kellaaegadel ravimite manustamisega, inhalatsioonide tegemisega, eluliste näitajate ja veresuhkrusisalduse mõõtmisega, treenimise ja hingamisharjutustega ning regulaarse tervishoiutöötajate juures käimisega (Thomson ja Jensen 2009, Xu jt 2012 Lundmark jt 2016, Seiler jt 2016). 59

Artiklid lõputöödest

Pärast kopsusiirdamist võib esineda valu, mis segab füüsilist ja psühhosotsiaalset toimetulekut ning seega inimeste igapäevaelu (Wildgaard jt 2010, Fosberg jt (2017). Forsbergi jt (2017) uurimistööst (n = 113) selgus, et valu häiris siiratud kopsuga inimeste und ja igapäevatoiminguid. Wildgaardi jt (2010) uurimusest (n = 66) ilmnes, et enim esines valu raskete kottide kandmisel, autoga sõitmisel, toidu valmistamisel ja istumisel kauem kui 30 minutit.

Artiklid lõputöödest

Xu jt (2012) uurimusest Ameerika Ühendriikides selgus, et ärkvel oldud ajast peavad inimesed kulutama ligi kolmandiku oma vabast ajast uutele kohustustele. Seileri jt (2016) uurimistööst selgus, et inimestel tekivad haiglast lahkudes hirmud, neil on raske ennast organiseerida ning nad tunnevad düstressi ja kurnatust toimingute tegemisel, mis enne tundusid kerged. Kõik eelnimetatud neli uurimust annavad hea ülevaate sellest, mis tunded võivad inimestel pärast kopsusiirdamist tekkida. Lisaks peavad siiratud kopsuga inimesed toime tulema siinses artiklis eelpool mainitud infektsioonide vältimise, äratõukereaktsioonide või ravimitest tingitud kõrvaltoimetega. Copelandi jt (2013) Ameerika Ühendriikides tehtud uurimusest selgus, et pärast kopsusiirdamist paraneb küll inimeste füüsiline ja sotsiaalne funktsionaalsus, kuid ei parane psühholoogiline toimetulek, sest esineb rohkesti ärevuse ning depressiooni sümptomeid. Zürichis Goetzmanni jt (2010b) uurimistööst selgus, et koguni 89% inimesest esineb pärast kopsusiirdamist aleksitüümia sümptomeid. Samuti toodi uurimistöös välja, et depressiooni või ärevust esineb rohkem inimestel, kellel tekkisid korduvad infektsioonid või BOS. Ameerika Ühendriikides tehtud uurimusest (n = 584) selgus, et kopsusiirdamise järel esines 15% inimestest posttraumaatiline stressihäire, 4% üldine ärevushäire ning 30% inimestest depressioon. Ameerika Ühendriikides toodi Evoni jt (2010) uurimistöös välja, et nende uuritud siiratud kopsudega inimeste seas esines depressiooni sümptomeid koguni 50% inimestest. Samas ei selgunud uurimistööst, kui paljudel diagnoositi depressioon reaalselt (Dew jt 2012). Dew’ jt (2015) ning Smithi jt (2016) uurimustest ilmnes, et depressioon pärast kopsusiirdamist suurendab suremust. Samas ei olnud kummaski uurimuses selgelt välja toodud, miks depressiooni suremust suurendab. Järeldused Siiratud kopsuga täiskasvanud inimestel võivad esineda sellised füüsilised terviseprobleemid nagu primaarne siiriku düsfunktsioon, üliäge, äge ja krooniline äratõukereaktsioon, erinevad infektsioonid, ravimite kõrvaltoimed ning valu. 60

Tihti on siiratud kopsudega inimeste terviseprobleemid omavahel seotud. BOS-i tekkimise tõenäosust suurendab PGD, äratõukereaktsioonid ja korduvate infektsioonide teke. BOS, mis on siiratud kopsudega inimeste pika eluea peamine takistaja, soodustab ärevuse ja depressiooni tekkimist. Äratõukereaktsioone peab ennetama immuunsupressiivsete ravimite võtmisega, kuid need omakorda suurendavad infektsioonide riski ja tekitavad lisaks siiratud kopsudega inimestele kõrvaltoimeid, mis põhjustavad psühholoogilist düstressi ning on korduva haiglaravi põhjuseks. Allikaloend Alrawashdeh, M., Zomak, R., Dew, M. A., Sereika, S., Song, M. K., Pilewski, J. M., DeVito Dabbs, A. (2017). Pattern and predictors of hospital readmission during the first year after lung transplantation. American Journal of Transplantation, 17(5): 13251333. Altun, G. T., Arslantaş, M. K., & Cinel, İ. (2015). Primary graft dysfunction after lung transplantation. Turkish Journal of Anaesthesiology and Reanimation, 43(6): 418–423. Armstrong, H. F., Lederer, D. J., Bacchetta, M., Bartels, M. N. (2016). Primary graft dysfunction: Long-term physical function outcomes among lung transplant recipients. Heart & Lung: The Journal of Acute and Critical Care, 45(6): 544–549. Avery, R. K., Michaels, M. G. (2013). Strategies for safe living after solid organ transplantation. American journal of transplantation, 13(4): 304–310. Berastegui, C., LaPorta, R., López-Meseguer, M., Romero, L., Gómez-Ollés, S., Riera, J., Monforte, V., Saez, B., Bravo, C., Roman, A., Ussetti, P. (2017). Epidemiology and Risk Factors for Cancer After Lung Transplantation. Transplantation Proceedings, 49(10): 2285–2291.

Artiklid lõputöödest

Siiratud kopsuga täiskasvanud inimestel võivad esineda sellised psühhosotsiaalsed terviseprobleemid nagu elumuutustega kohanemise raskused, meeleoluhäired, seksuaalsuse probleemid ja ravimitest tingitud psühhosotsiaalsed probleemid.

Artiklid lõputöödest

Copeland, C. A. F., Vock, D. M., Pieper, K., Mark, D. B., Palmer, S. M. (2013). Impact of lung transplantation on recipient quality of life: a serial, prospective, multicenter analysis through the first posttransplant year. Chest, 143(3): 744–750. Costa, J., Benvenuto, L. J., Sonett, J. R. (2017). Long-term outcomes and management of lung transplant recipients. Best Practice & Research Clinical Anaesthesiology, 31(2): 285–297. Dew, M. A., DiMartini, A. F., Dabbs, A. J. D., Fox, K. R., Myaskovsky, L., Posluszny, D. M., Switzer, G. E., Zomak, R. A., Kormos, R. L., Toyoda, Y. (2012). Onset and risk factors for anxiety and depression during the first 2 years after lung transplantation. General Hospital Psychiatry, 34(2): 127–138. Dew, M. A., Rosenberger, E. M., Myaskovsky, L., DiMartini, A. F., Dabbs, A. J. D., Posluszny, D. M., Steel, J., Switzer, G. E., Shellmer, D. A., Greenhouse, J. B. (2015). Depression and anxiety as risk factors for morbidity and mortality after organ transplantation: a systematic review and meta-analysis. Transplantation, 100(5): 988–1003. Diamond, J. M., Lee, J. C., Kawut, S. M., Shah, R. J., Localio, A. R., Bellamy, S. L., Lederer, D. J., Cantu, E., Kohl, B. A., Lama, V. A., Bhorade, S. M. Crespo, M., Demissie, E., Sonett, J., Willie, K., Orens, J., Shah, A. S., Weinacker, A., Arcasoy, S., Shah, P. D., Wilkes, D. S., Ware, L. B., Palmer, S. M., Christie, J. D. (2013). Clinical risk factors for primary graft dysfunction after lung transplantation. American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine, 187(5): 527–534. Eesti Kudede ja Organite Transplantatsiooni Ühing. (i.a). Elundite siirdamised. Evon, D. M., Burker, E. J., Galanko, J. A., Dedert, E., Egan, T. M. (2010). Depressive symptoms and mortality in lung transplant. Clinical transplantation, 24(5): E201– E206. Forsberg, A., Claëson, M., Dahlman, G. B., Lennerling, A. (2017). Pain, fatigue and well‐being one to five years after lung transplantation–a nationwide cross‐sectional study. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 32(2): 971–978. Gauthier, J. M., Hachem, R. R., Kreisel, D. (2016). Update on chronic lung allograft dysfunction. Current Transplantation Reports, 3(3): 185–191. Gerbase, M. W., Soccal, P. M., Spiliopoulos, A., Nicod, L. P., Rochat, T. (2008). Longterm health-related quality of life and walking capacity of lung recipients with and

plantation, 27(8): 898–904. Goetzmann, L., Irani, S., Schwegler, K., Stamm, M., Bricman, R., Buddeberg, C., Schmid, C., Benden, C., Klaghofer, R., Boehler, A. (2010b). Distress and alexithymia in lung recipients - psychosocial strains and associations with chronic allograft dysfunction. Swiss Medical Weekly, 140(25–26): 382–387. Goetzmann, L., Irani, S., Schwegler, K., Stamm, M., Spindler, A., Bricman, R., Buddeberg, C., Schmid, C., Boehler, A., Klaghofer, R. (2010a). Lung function, sociodemographic characteristics, and psychological reaction to transplant associated with chronic stress among lung recipients. Anxiety, Stress, & Coping, 23(2): 213–223. Goetzmann, L., Ruegg, L., Stamm, M., Ambühl, P., Boehler, A., Halter, J., Muellhaupt, B., Noll, G., Schanz, U., Wagner-Huber, R., Spindler, A., Buddeberg, C., Klaghofer, R. (2008). Psychosocial profiles after transplantation: a 24-month follow-up of heart, lung, liver, kidney and allogeneic bone-marrow patients. Transplantation, 86(5): 662–668. Hartert, M., Senbaklavaci, Ö., Gohrbandt, B., Fischer, B. M., Buhl, R., Vahl, C. F. (2014). Lung transplantation: a treatment option in end-stage lung disease. Deutsches Ärzteblatt International, 111(7): 107–116. Herck, A., Verleden, S. E., Vanaudenaerde, B. M., Verleden, G. M., Vos, R. (2017). Prevention of chronic rejection after lung transplantation. Journal of Thoracic Disease, 9(12): 5472–5488. Jain, A., Humar, A., Lien, D., Weinkauf, J., Kumar, D. (2015). Strategies for safe living among lung transplant recipients: a single‐center survey. Transplant Infectious Disease, 17(2): 185–191. Krueger, T., Berutto, C., Aubert, J. D. (2011). Challenges in lung transplantation. Swiss Medical Weekly, 141. Kugler, C., Gottlieb, J., Warnecke, G., Schwarz, A., Weissenborn, K., Barg-Hock, H., Bara, C., Einhorn, I., Haverich, A., Haller, H. (2013). Health-related quality of life after solid organ transplantation: a prospective, multiorgan cohort study. Transplantation, 96(3): 316–323. Lanuza, D. M., Lefaiver, C. A., Brown, R., Muehrer, R., Murray, M., Yelle, M., Bhorade, S. (2012). A longitudinal study of patients’ symptoms before and during the first year after lung transplantation. Clinical Transplantation, 26(6): E576–E589. 63

Artiklid lõputöödest

without bronchiolitis obliterans syndrome. The Journal of Heart and Lung Trans-

Artiklid lõputöödest

Lee, J. C., Christie, J. D. (2009). Primary graft dysfunction. Proceedings of the American Thoracic Society, 6(1): 39–46. Lundmark, M., Erlandsson, L. K., Lennerling, A., Almgren, M., Forsberg, A. (2016). Health transition after lung transplantation – a grounded theory study. Journal of Clinical Nursing, 25(15–16): 2285–2294. Lundmark, M., Lennerling, A., Almgren, M., Forsberg, A. (2018). Recovery, symptoms, and well‐being one to five years after lung transplantation – A multi‐centre study. Scandinavian Journal of Caring Sciences. 33 (1): 176–184. Magruder, J. T., Crawford, T. C., Grimm, J. C., Kim, B., Shah, A. S., Bush, E. L., Higgins, R., Merlo, C. A. (2017). Risk factors for de novo malignancy following lung transplantation. American Journal of Transplantation, 17(1): 2272–38. Orens, J. B., Garrity Jr, E. R. (2009). General overview of lung transplantation and review of organ allocation. Proceedings of the American Thoracic Society, 6(1): 13–19. Parizi, S., A., Krabbe, P. F. M., Verschuuren, E. A. M., Hoek, R. A. S., Kwakkel‐van Erp, J. M., Erasmus, M. E., van der BiJ, W., Vermeulen, K. M. (2018). Patient‐reported health outcomes in long‐term lung transplantation survivors: A prospective cohort study. American Journal of Transplantation, 18(3): 684–695. Rashtak, S., Dierkhising, R. A., Kremers, W. K., Peters, S. G., Cassivi, S. D., Otley, C. C. (2015). Incidence and risk factors for skin cancer following lung transplantation. Journal of the American Academy of Dermatology, 72(1): 92–98. Remund, K. F., Best, M., Egan, J. J. (2009). Infections relevant to lung transplantation. Proceedings of the American Thoracic Society, 6(1): 94–100. Royer, P. J., Olivera-Botello, G., Koutsokera, A., Aubert, J. D., Bernasconi, E., Tissot, A., Pison, C., Nicod, L., Boissel, J. P., Magnan, A. (2016). Chronic lung allograft dysfunction: a systematic review of mechanisms. Transplantation, 100(9): 1803–1814. Santana, M. J., Feeny, D., Ghosh, S., Lien, D. C. (2012). Patient-reported outcome 2 years after lung transplantation: does the underlying diagnosis matter? Patient Related Outcome Measures, 3: 79–84. Santana, M. J., Feeny, D., Jackson, K., Weinkauf, J., Lien, D. (2009). Improvement in health-related quality of life after lung transplantation. Canadian Respiratory Journal, 16(5): 153–158. Seiler, A., Klaghofer, R., Drabe, N., Martin-Soelch, C., Hinderling-Baertschi, V., Goetzmann, L., Boehler, A., Buechi, S., Jenewein, J. (2016). Patients’ early post-operative 64

Singer, J. P., Chen, J., Katz, P. P., Blanc, P. D., Kagawa-Singer, M., Stewart, A. L. (2015). Defining novel health-related quality of life domains in lung transplantation: a qualitative analysis. Quality of Life Research, 24(6): 1521–1533. Singer, J. P., Singer, L. G. (2013a). Quality of life in lung transplantation. Seminars in Respiratory and Critical Care Medicine, 34(3): 421–430. Sinisalu, V. (2010). Esimene kopsusiirdamine Eestis. Eesti Arst, 89(12): 7767–77. Smith, P. J., Blumenthal, J. A., Carney, R. M., Freedland, K. E., O’hayer, C. V. F., Trulock, E. P., Martinu, T., Schwarts, T. A., Hoffman, B. M., Koch, G. G., Palmer, S. M., Davis, R. D. (2014). Neurobehavioral functioning and survival following lung transplantation. Chest, 145(3): 604–611. Smith, P. J., Blumenthal, J. A., Trulock, E. P., Freedland, K. E., Carney, R. M., Davis, R. D., Hoffman, B. M., Palmer, S. M. (2016). Psychosocial predictors of mortality following lung transplantation. American Journal of Transplantation, 16(1): 271–277. Suzuki, Y., Cantu, E., Christie, J. D. (2013). Primary graft dysfunction. In Seminars in Respiratory and Critical Care Medicine, 34(3): 305–319. Thabut, G., Mal, H. (2017). Outcomes after lung transplantation. Journal of Throacic Disease, 9(8): 2684–2691. The International Society For Heart And Lung Transplantation. (2018). International Thoracic Organ Transplant TTX Registry Data Slides. Thomas, L., Hachem, R. (2016). Bronchiolitis Obliterans Syndrome (BOS) Following Lung Transplant. American Journal Respiratory Critical Care Medicine, 193: 19–20. Thomsen, D., Jensen, B. Ø. (2009). Patients’ experiences of everyday life after lung transplantation. Journal of Clinical Nursing, 18(24): 3472–3479. Wildgaard, K., Iversen, M., Kehlet, H. (2010). Chronic pain after lung transplantation: a nationwide study. The Clinical Journal of Pain, 26(3): 217–222. Xu, J., Adeboyejo, O., Wagley, E., Aubrecht, J., Song, M. K., Thiry, L., Dabbs, A. D. (2012). Daily burdens of recipients and family caregivers after lung transplant. Progress in Transplantation, 22(1): 41–48. Yusen, R. D. (2011). Survival and quality of life of patients undergoing lung transplant. Clinics in Chest Medicine, 32(2): 253–264.

Artiklid lõputöödest

experiences with lung transplantation: A longitudinal qualitative study. The Patient: Patient-Centered Outcomes Research, 9(6): 547–557.

Artiklid lõputöödest

Yusen, R. D., Edwards, L. B., Dipchand, A. I., Goldfarb, S. B., Kucheryavaya, A. Y., Levvery, B. J., Lund, L. H., Meiser, B., Rossano, J. W., Stehlik, J. (2016). Registry of the International Society for Heart and Lung Transplantation: 33rd Adult Lung and Heart-Lung Transplant Report—2016; Focus Theme: Primary diagnostic indications for transplant, Journal of Heart and Lung Transplantation, 35(10): 1170–1184.

Artiklid lõputöödest

REGULAARSELT TREENIVATE VANEMAEALISTE NAISTE KEHA KOOSTIS JA KEHALINE VÕIMEKUS Body composition and physical ability of trained elderly women Kertu Hernits, Ivi Vaher

Abstract Body composition and physical ability affect the life quality and health condition of elderly people. The aim of this study was to evaluate the body composition and physical ability of regularly trained elderly women. Participants were 12 elderly women in the average age of 73.6 years who had regular physical activity sessions twice a week. Anthropometric parameters (body weight, body height, blood pressure, waisthip ratio) were measured and the body composition (total body water, fat mass, fat-free mass, muscle mass) was evaluated with a SECA 525 analyser. A hand grip strength test, the timed up and go test, the five times sit to stand test were also performed by the participants. Based on the results of the study, the following conclusions were made: regularly training women had normal BMI and systolic blood pressure. Regularly training women had normal body fat mass, fat-free mass, muscle mass and total body water. Although the hand grip strength was extremely low, the performed five times sit to stand test and timed up and go test results were excellent. Keywords: elderly, body composition, physical activity 67

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Prognostiliselt on 2050. aastaks Eesti rahvastikus kõige suurem osakaal 55–69-aastastel ja üle 65-aastaseid on 25,4%. Seetõttu on üha olulisem pöörata tähelepanu selle eagrupi elukvaliteedile ja tervislikule seisundile (Leetmaa jt 2004). Eaka tervislikku seisundit mõjutab paljude teiste tegurite kõrval ka tema keha koostis. Soost olenemata väheneb vananedes rasvavaba mass luu- ja lihasmassi arvelt ning suureneb rasvamass (Kyle jt 2006). Lihasmassi kahanemise tõttu nõrgeneb lihasfunktsioon, sealhulgas vähenevad lihasjõud ja -vastupidavus. Alates 50. eluaastast väheneb lihasmass 1–2% aastas ja lihasjõud 2–3% aastas (Abellan Van Kan 2009). Keha koostises toimuvate muutuste tõttu jäävad eakad tihti kehaliselt väheaktiivseks ja seeläbi suureneb risk haigestuda kroonilistesse haigustesse, nagu südame- ja veresoonkonnahaigused ning II tüüpi diabeet (McPhee jt 2016). Uuringud (Craig jt 2009, Bennett ja Winters-Stone 2011) kinnitavad, et vaid vähesed eakad tegelevad mõõduka teadliku treeninguga vähemalt 30 minutit viiel või enamal päeval nädalas. Lisaks on leitud, et vanemaealiste inimeste kehaline aktiivsus tuleb eelkõige päevasest kõndimisest ja vaid 10% eakatest tegeleb veel kaks või enam korda nädalas jõutreeninguga (Bennett ja Winters-Stone 2011). Uuringu eesmärk oli hinnata regulaarselt treenivate vanemaealiste naiste keha koostist ja kehalist võimekust. Metoodika Uuringus (TÜ inimuuringute eetika komitee 282/T-6, 15.06.2018) osalesid vanemaealised naised vanuses 65–85 eluaastat (tabel 1). Uuritavate rühma moodustasid naised, kes olid regulaarse treeninguga tegelenud 4–5 aastat ja osalesid võimlemisringis kaks korda nädalas 60 minutit kord. Antropomeetrilised mõõtmised, keha koostise ja teiste tervisenäitajate (talje-puusa suhe ja vererõhk (RR)) mõõtmine ning kehalise võimekuse kontroll tehti samal päeval ennelõunasel ajal. Päev enne kehalise võimekuse hindamist paluti vaatlusalustel treeningut mitte teha. Keha koostise mõõtmiseks kasutati bioelektrilise takistuse meetodil töötavat SECA 525 68

Uuringuandmeid analüüsiti andmetöötlusprogrammi SPSS 23 abil. Kõigi näitajate puhul leiti aritmeetiline keskmine (X) ja standardhälve (±SD). Tulemused Uuritavate KMI ning süstoolse ja diastoolse vererõhu väärtused jäid kehtiva normi piiresse, samas oli talje-puusa suhe kehtivast normmäärast veidi suurem (tabel 1). Keha veesisaldus, rasvamass, rasvavaba mass ning lihasmass jäid lubatud ealiste normide piiresse (tabel 2). Parema kämbla haardejõu tugevus oli veidi suurem vasaku kämbla haardejõust (tabel 2). Tõuse ja kõnni katse ning jalalihaste katse keskmised tulemused sooritati ealiste normide piires. Tabel 1. Uuritavate antropomeetrilised ja vererõhu näitajad (X ±SD). Uuritavad (n = 12) Vanus (a)

73,67 ±4,87

Kehapikkus (cm)

162,80 ±6,31

Kehamass (kg)

67,13 ±9,88

KMI (kg/m2)

25,32 ±3,37

Talje-puusa ümbermõõtude suhe

0,84 ±0,06

RR süstoolne (mmHg)

122,21 ±6,90

RR diastoolne (mmHg)

81,63 ±7,31

Artiklid lõputöödest

analüsaatorit, mis põhineb keha mahu ja keha takistuse vahelisel seosel. Käe haardejõu tugevuse hindamiseks tehti kämbla dünamomeetriline katse (Hand-Grip Strength Test), milleks kasutati hüdraulilist käedünamomeetrit Jamar (mudel J00105). Eakate kehalise võimekuse hindamiseks kasutati tõuse ja kõnni katset (Timed Up and Go Test), alajäsemete lihasjõu hindamiseks jalalihaste dünaamilist katset (Five Times Sit to Stand Test).

Artiklid lõputöödest

Tabel 2. Uuritavate keha koostise ja kehalise võimekuse katsete tulemused (X ±SD) Uuritavad (n = 12) Keha veesisaldus (%)

48,01 ±3,32

Keha rasvamass (%)

35,39 ±4,42

Keha rasvavaba mass (%)

64,44 ±4,59

Keha lihasmass (%)

28,77 ±2,06

Käe haardejõud – parem käsi (kg)

10,69 ±1,75

Käe haardejõud – vasak käsi (kg)

9,19 ±2,40

Tõuse ja kõnni katse (s)

6,62 ±0,48

Jalalihaste katse (s)

8,49 ±1,77

Arutelu Regulaarselt treenivate vanemaealiste naiste KMI jäi normväärtuste piiresse, mis varasemate uuringute (Douketis jt 2005, Bahat jt 2012) kohaselt on 24–29 kg/m2. Suur KMI (üle 29 kg/m2), mis väljendab ülekaalulisust, suurendab märkimisväärselt riski haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning on ka üks varajase suremuse põhjuseid (Dey jt 2001, Bahat jt 2012). Südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegur on lisaks suurele KMI-le ka kõrge vererõhk ning suurenenud talje-puusa ümbermõõtude suhe. Käesolevas uuringus osalenute vererõhu väärtused jäid normväärtuste vahemikku, mis kirjanduse andmetel oli 1960.−80. aastate lõpul 121/83–151/93 mmHg (Narain jt 2016). Talje-puusa ümbermõõtude suhet kasutatakse abdominaalse rasvumise väljendamiseks ja naiste puhul loetakse riskiteguriks suhet > 0,8 (Fauziana jt 2016). Käesolevas uuringus ületas rühma keskmine talje-puusa suhte tulemus piirväärtuse. Mida suurem on vanemaealiste naiste taljepuusa ümbermõõtude suhe, seda suurem on risk haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse ning seeläbi surra (Price jt 2006). Samas on

Regulaarselt treenivatel vanemaealiste naistel oli lihasmassi ja rasvavaba massi keskmised väärtused ning rasvamassi väärtus eakohane. Üle 65-aastaste naiste rasvamassi osakaal võiks jääda vahemikku 34–44% ning tervislikuks lihasmassi väärtuseks peetakse vahemikku 27–30% (Janssen jt 2000, Dolan jt 2007). Käesoleva uuringu eakate rühma tulemus oli normväärtuste alampiiri lähedane. Dolan jt (2007) on leidnud, et liialt madal rasvaprotsent võib negatiivselt mõjutada eakate tervislikku seisundit ning põhjustada varajast suremust. Samas on leitud, et regulaarselt aeroobse treeninguga tegelenud naistel on terve elu vältel madalam rasvaprotsent kui neil, kes pole regulaarse treeninguga tegelenud (Tanaka jt 1997). Lisaks kinnitavad uuringud, et eakate hea vormi ja tervisliku seisundi säilitamisel on tähtis osa ka regulaarsel lihastreeningul, mis tagab vajaliku lihasmassi ja -jõu ning vähendab kukkumiste riski (McPhee jt 2016, Yang jt 2018). Regulaarselt treenivate vanemaealiste naiste lihasmassi väärtus jäi normi piiresse, mida võib pidada regulaarse treeningu tulemuseks. Keha veesisaldus sõltub inimese vanusest ning 60–89-aastastel naistel peetakse keha veesisalduse normväärtuseks vahemikku 44–52% (Watson jt 1980). Meie uuritavatel oli vastav näitaja 48%, mida võib pidada regulaarse treeningu tulemuseks. Sageli on kõrgema rasvaprotsendiga inimeste veesisaldus väiksem ja väikse rasvaprotsendiga inimeste veesisalduse väärtus vastupidi suurem (Rosen jt 1993, Shah ja Bilal 2009). Vananemisprotsessi käigus toimuvad muutused keha koostises mõjutavad märkimisväärselt eakate kehalist võimekust. Kämbla haardejõu tulemust alla 20 kg loetakse sarkopeenia diagnoosimise piirmääraks (Cruz-Jentoft jt 2010). Käesoleva uuringu eakate kämbla pigistusjõud jäi oluliselt alla 20 kg ja võib oletada, et hoolimata regulaarsest treeningust

Artiklid lõputöödest

uuringu korraldajad välja toonud, et riski piirmäärad sõltuvad oluliselt vanusest ja soost ning naistel on kriitiline suhe > 0,9 (Price jt 2006).

Artiklid lõputöödest

on osalenud naiste lihasmass vähenenud. Samas oli uuritavate kehaline võimekus tõuse ja kõnni katse põhjal väga hea ja kukkumiste risk minimaalne. Kirjanduse andmetel peaksid 60−89-aastased naised läbima tõuse ja kõnni katse 8,1–13,6 sekundiga. Tulemus üle 13,6 sekundi on suurenenud kukkumisriski tegur (Lusardi jt 2003). Uuringurühma jalalihaste jõudu peegeldava katse tulemus jäi piirväärtuste vahemikku. Tulemust loetakse heaks, kui see jääb vahemikku 8–14 sekundit (Bohannon 2006). Järeldused 1. Regulaarselt treenivate vanemaealiste naiste KMI ning süstoolse ja diastoolse vererõhu väärtused jäid ealiste normide piiresse nagu ka keha rasvamass, rasvavaba mass, lihasmass ning veesisaldus. 2. Regulaarselt treenivate vanemaealiste naiste talje-puusa suhe oli normi ülemisel piiril. 3. Regulaarselt treenivate vanemaealiste naiste kämbla haardejõud oli vähenenud ega mahtunud normi piiresse. 4. Regulaarselt treenivad vanemaealised naised sooritasid jalalihaste dünaamilise katse ning tõuse ja kõnni katse väga heale tulemusele. Allikaloend Abellan Van Kan, G. (2009). Epidemiology and consequences of sarcopenia. The Journal of Nutrition Health and Aging, 13(8): 708–712. Bahat, G., Tufan, F., Saka, B., Akin, S., Ozkaya, H., Yucel, N., Erten, N., Karan, M. A. (2012). Which body mass index (BMI) is better in the elderly for functional status? Archives of Gerontology and Geriatrics, 54(1): 78–81. Bohannon, R. W. (2006). Reference values for the five-repetition sit-to-stand test: a descriptive meta-analysis of data from elders. Perceptual and Motor Skills, 103(1): 215–222. Bennett, J. A., Winters-Stone, K. (2011). Motivating older adults to exercise: what works? Age and Ageing, 40: 148–149. Craig, R., Mindell, J., Hirani, V. (2009). Health Survey for England 2008: Physical activity and fitness. Health and Social Care Information Centre, 2–20. 72

Martin, F. C., Michel, J. P., Rolland, Y., Schneider, S. M., Topinkova, E., Vandewoude, M., Zamboni, M. (2010). Sarcopenia: European consensus on definition and diagnosis. Report of the European Working Group on Sarcopenia in Older People. Age and Ageing, 39: 412–423. Dey, D. K., Rothenberg, E., Sundh, V., Bosaeus, I., Steen, B. (2001). Body mass index, weight change and morality in the elderly. A 15 y longitudinal population study of 70 y olds. European Journal of Clinical Nutrition, 55: 482–492. Dolan, C. M., Kraemer, H., Browner, W., Ensrud, K., Kelsey, J. L. (2007). Associations between body composition, anthropometry, and mortality in women aged 65 years and older. American Journal of Public Health, 97(5): 913–918. Douketis, J. D., Paradis, G., Keller, H., Martineau, C. (2005). Canadian guidelines for body weight classification in adults: application in clinical practice to screen for overweight and obesity and to assess disease risk. Canadian Medical Association Journal, 172(8): 995–998. Fauziana, R., Jeyagurunathan, A., Abdin, E., Vaingankar, J., Sagayadevan, V., Shafie, S., Sambasivam, R., Chong, S. A., Subramaniam, M. (2016). Body mass index, waisthip ratio and risk of chronic medical condition in the elderly population: results from the Well-being of the Singapore Elderly (WiSE) Study. BMC Geriatrics, 16: 125. Janssen, I., Heymsfield, S. B., Wang, Z. M., Ross, R. (2000). Skeletal muscle mass and distribution in 468 men and women aged 18-88 yr. Journal of Applied Physiology, 89(1): 81–88. Kyle, U. G., Melzer, K., Kayser, B., Picard-Kossovsky, M., Gremion, G., Pichard, C. (2006). Eight-year longitudinal changes in body composition in healthy Swiss adults. Journal of the American College of Nutrition, 25(6): 493–501. Leetmaa, R., Võrk, A., Kallaste, E. (2004). Vanemaealine tööjõud tööturul ja tööelus. Poliitikauuringute Keskuse Praxis toimetised, 19/2004. http://www.praxis.ee/ fileadmin/tarmo/Projektid/Too-ja_Sotsiaalpoliitika/Vanemaealine_toojoud/Eakad_Toimetiste_formaadis.pdf (03.02.2018). Lusardi, M. M., Pellecchia, G. L., Schulman, M. (2003). Functional performance in community living older adults. Journal of Geriatric Physical Therapy, 26(3): 14–22. McPhee, J. S., French, D. P., Jackson, D., Nazroo, J., Pendleton, N., Degens, H. (2016). Physical activity in older age: perspectives for healthy ageing and frailty. Biogerontology, 17: 567–580. 73

Artiklid lõputöödest

Cruz-Jentoft, A. J., Baeyens, J. P., Bauer, J. M., Boirie, Y., Cederholm, T., Landi, F.,

Artiklid lõputöödest

Price, G. M., Uauy, R., Breeze, E., Bulpitt, C. J., Fletcher, A. E. (2006). Weight, shape, and mortality risk in older persons: elevates waist-hip ratio, not high body mass index, is associated with a greater risk of death. The American Journal of Clinical Nutrition, 84: 449–460. Rosen, T., Bosaeus, I., Tölli, J., Lindstedt, G., Bengtsson, B. A. (1993). Increased body fat mass and decreased extracellular fluid volume in adults with growth hormone deficiency. Clinical Endocrinology, 38(1): 63–71. Narain, R., Saxena, S., Goyal, A. K. (2016). Cardiovascular risk prediction: a comparative study of Framingham and quantum neural network based approach. Patient Preference and Adherence, 10: 1259–1270. Shah, A. H., Bilal, R. (2009). Body composition, its significance and models for assessment. Pakistan Journal of Nutrition, 8(2): 198–202. Tanaka, H., Desouza, C. A., Jones, P. P., Stevenson, E. T., Davy, K. P., Seals, D. R. (1997). Greater rate of decline in maximal aerobic capacity with age in physically active vs. sedentary healthy women. Journal of Applied Physiology, 83(6): 1947–1953. Watson, P. E., Watson, I. D., Batt, R. D. (1980). Total body water volumes for adult males and females estimates from simple anthropometric measurements. The American Journal of Clinical Nutrition, 33(1): 27–39. Yang, N. P., Hsu, N. W., Lin, C. H., Chen, H. C., Tsao, H. M., Lo, S. S., Chou, P. (2018). Relatsionship between muscle strength and fall episodes among the elderly: the Yilan study, Taiwan. BMC Geriatrics, 18(1): 90.

Artiklid lõputöödest

FÜSIOTERAPEUDI ÕPPEKAVA ÜLIÕPILASTE KEHALINE VÕIMEKUS Physical fitness of physiotherapy students Edward Juhkam, Ivi Vaher

Abstract One of the inevitable and crucial elements of a physiotherapist’s work, in addition to professional competence, is physical fitness. The aim of the study was to evaluate the level of health and physical fitness of the first-year physiotherapy curriculum students at Tartu Health Care Collage. The subjects were 20 physiotherapy students whose physical fitness was assessed by the following tests: a handgrip test, the stork test, the ACSM push-up test, the Biering-Sorensen test, the ACSM curl-up test, the YMCA sit and reach test, and the Harvard step test. The physical fitness level of physiotherapy students was average and below average in different categories. Only the endurance of the abdominal muscle of male students was “excellent”. However the health indicators (BMI and hip waist ratio) of both gender remained within the normal range. In conclusion, the fitness level of first-year physiotherapy students is not satisfactory that may affect their health and coping with work in future. Keywords: physical fitness, physiotherapy students Sissejuhatus Füsioterapeudil, kes on tervist edendav spetsialist, on tervislike eluviiside edendamisel võtmeroll. Lisaks võimaldab füsioterapeudi hea kehaline võimekus igapäevaste töökohustuste ja tegevustega toime tulla (Black jt 2012, Multani jt 2013). Seetõttu võiks füsioteraapiat õppiv üliõpilane olla 75

Artiklid lõputöödest

teadlik oma tervisenäitajatest ja kehalisest võimekusest ning harrastada aktiivset eluviisi, mis tagab edu õpingutes ja tulevases füsioterapeudi töös. Uuringu eesmärk oli välja selgitada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli (TTHKK) füsioterapeudi õppekava esimese aasta üliõpilaste tervisenäitajad ja kehalise võimekuse tase. Võtmesõnad: kehaline võimekus, füsioteraapia üliõpilased, keha koostis Metoodika Empiirilise uurimistöö uuritavad olid TTHKK füsioterapeudi õppekava 2017./2018. õppeaasta esimese aasta üliõpilased, kes nõustusid vabatahtlikult uuringus osalema. Uuritavate antropomeetriliste näitajate põhjal arvutati kehamassiindeksi (KMI) ja talje-puusa suhe, mis kaudselt peegeldab keha koostist. Kehaliste võimete hindamiseks kasutati kämbla dünamomeetriat, toonekure katset (Stork test), ülakeha lihasvastupidavuse katset (ACSM’s push up test), seljalihaste staatilise vastupidavuse katset (Briering-Sorensen test), ülakeha tõsteid selililamangust (ACSM’s curl up test), ettepainutuse katset (YMCA sit-and-reach test) ning Harvardi step-testi. Andmeanalüüs tehti statistikaprogrammiga SPSS 23. Kõikide tunnuste osas leiti rühma aritmeetiline keskmine tulemus ja standardhälve ( ±SD). Tulemused 28-st TTHKK üliõpilasest 22 (6 meest ja 16 naist) andsid oma nõusoleku uuringus osalemiseks. Uuritavate keskmine vanus ja antropomeetrilised näitajad on esitatud tabelis 1. Kehalise võimekuse katsete tulemused on esitatud tabelis 2.

Artiklid lõputöödest

Tabel 1. Uuritavate vanus ja antropomeetrilised näitajad ( ±SD). Mehed (n = 6)

Naised (n = 16)

21,2 ±3,3

20,9 ±3,8

Pikkus (cm)

185,67 ±5,65

166,50 ±7,16

Kaal (kg)

83,68 ±14,95

59,42 ±8,22

KMI (kg/m2)

24,22 ±3,36

21,57 ±2,75

Talje-puusa suhe

0,80 ±0,04

0,71 ±0,17

Vanus (a)

Tabel 2. Uuritavate kehalise võimekuse katsete tulemused ( ±SD). Mehed (n = 6)

Naised (n = 16)

Domineeriva käe dünamomeetria (kg)

42,00 ±15,75

17,94 ±6,01

Mittedomineeriva käe dünamomeetria (kg)

40,33 ±12,24

17,56 ±7,33

Toonekure katse paremal jalal (sek)

21,83 ±18,15

14,29 ±14,28

Toonekure katse vasakul jalal (sek)

16,80 ±15.80

13,47 ±11,05

Kätekõverdused eestoeng-lamangus (kordused)

24,50 ±4,18

17,00 ±10,11

Seljasirglihaste staatiline vastupidavuse test (sek)

158,17 ±30,48

177,06 ±51,03

Ülakehatõsted selililamangust (kordused)

75,00 ±0,00

44,06 ±23,56

Ettepainduvuse katse (cm)

52,50 ±7,09

52,38 ±12,74

Harvardi step-test (skoor)

84,83 ±15,33

46,75 ±25,53

Arutelu Toetudes Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO 2019) toodud normatiividele, loetakse inimese kehamassi tema pikkuse puhul normaalseks, kui kehamassiindeks on vahemikus 19–25 kg/m2. Meessoost ja naissoost uuritavate keskmised KMI näitajad jäid normi piiridesse analoogselt 77

Artiklid lõputöödest

Ääremaa (2009) uuringus osalevate füsioterapeudi õppekava kolmanda aasta üliõpilaste näitajatega. Talje-puusa suhte tulemused jäid samuti mõlema soo uuritavatel soovitatava normi piiridesse. Mitme uuringu (Savva jt 2000, World Health Organization 2008) tulemused näitavad, et võrreldes KMIga annab talje-puusa suhe täpsema ettekujutuse kõhupiirkonna rasvumise kohta, suurenenud näitajad viitavad kõhupiirkonna suurenenud rasvumisele, mis omakorda suurendab riski metaboolse sündroomi, veresoonkonnahaiguste (Paniagua jt 2008) ja 2. tüüpi diabeedi tekkimise riskile (Kuk jt 2006). Kämbla isomeetriline pigistusjõud on üks tähtsamaid kehalise võimekuse komponente, mis näitab ülajäseme ja kaudselt ka kogu keha jõudu (Adedoyin jt 2009). Vanuserühma normatiividest lähtudes (Wiggins-James jt 2005) võib domineeriva ja mittedomineeriva kämbla isomeetrilist pigistusjõudu meessoost uuritavatel hinnata rahuldavaks, samas naissoost uuritavate kämbla pigistusjõudu puudulikuks. Sarnaseid kehvemapoolseid ülajäsemete pigistusjõu tulemusi said ka Sobush ja Fehring (1983), kelle uuring oli esimene, kus hinnati füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehalist võimekust. Tuleb märkida, et kämbla haardejõu hindamine on oma sooritustehnika poolest üsna keerukas ja tulemus sõltub suuresti tehtud katsete arvust. Olemasolevate normatiivide järgi (Wiggins-James jt 2005) hinnati toonekure katse tulemused mõlemast soost uuritavatel nii paremal kui ka vasakul jalal puudulikuks. Toonekure katset pole varem füsioterapeutide ega üliõpilaste hindamisel kasutatud, küll aga flamingo katset, mille tulemused osutusid samuti kesisteks (Cieśla 2009, Wieczorek jt 2010). Tõenäoliselt peitub puudulike tulemuste taga olematu lihastunnetus ja vähene tasakaalutreening. Toetudes Henriquesi jt (2015) pakutud ealistele normidele ülakeha lihasvastupidavuse hindamiseks, selgus, et meessoost uuritavate ülakeha lihasvastupidavust võib pidada rahuldavaks, samas naissoost uuritavate 78

Toetudes Adedoyin jt (2011) uuringus välja toodud normatiividele, võib meessoost uuritavate seljasirutajalihaste staatilist vastupidavust hinnata rahuldavaks ja naissoost uuritavatel heaks. Kahjuks pole ei füsioteraapia õppekava ega ka teiste erialade üliõpilaste seljalihaste vastupidavust varasemates uuringutes hinnatud. Kõhusirglihase vastupidavuse hindamisel on meesoost uuritavate tulemus suurepärane, naissoost uuritavate tulemus aga hea (Baechle ja Earle 2008). Varem (Cieśla 2009) on kõhu sirglihase vastupidavust sarnastel inimestel hinnatud EUROFIT-i paketis oleva ülakeha tõstmise 30 katsega, mille tulemused näitasid, et füsioteraapiat õppivate meessoost uuritavate kõhusirglihase vastupidavus oli hea ning naissoost uuritavatel vastas see tulemus keskmisele tasemele. Väljatöötatud normatiivide kohaselt (Haff ja Dumke 2012) oli nii meeskui ka naissoost uuritavate ettepainduvus hea. Bello jt (2016) uuringus täheldati füsioteraapiat õppivate üliõpilaste ettepainduvust kui keskmisest halvemat, samas Boraczyński jt (2009) tulemused näitasid füsioteraapia üliõpilaste suurepärast ettepainduvuse taset. Toetudes Brouha (1943) uuringus välja toodud normatiividele, võib meessoost uuritavate kardiorespiratoorset võimekust hinnata heaks, naissoost uuritavate keskmine skoor aga vastas puudulikule hinnangule, mis viitab nende väga kehvale kardiorespiratoorse võimekusele. Uuringutes (Parmar ja Modh 2013, Parmar ja Vaghela 2015), mille käigus hinnati 17–23-aastaste füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kardiorespiratoorset võimekust modifitseeritud Harvardi step-testi protokolli põhjal, täheldati samuti uuritavate mitterahuldavaid tulemusi. Nagu eelmiste katsete puhul, võib ka nüüd oletada, et uuritavate kardiorespiratoorse võimekuse erinevuse 79

Artiklid lõputöödest

tulemus oli puudulik. Võttes arvesse saadud tulemusi, peaksid uuritavad pöörama suuremat tähelepanu vastupidavuse arendamisele, sest ülakeha vastupidavus võimaldab paremini toime tulla füsioterapeudi igapäevase tööga. Ka varasemates töödes (Multani jt 2013) on registreeritud ülakeha lihasvastupidavuse keskmisest kehvemaid tulemusi.

Artiklid lõputöödest

võimalikud põhjused võivad olla nii uuritavate väike kehaline aktiivsus kui ka aeroobse treeninguga tegelemise nappus. Järeldused 1. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli naissoost uuritavate ettepainduvuse, seljasirutajalihaste staatilise vastupidavuse ning kõhusirglihaste vastupidavuse tase oli hea. Tasakaalu, kämbla isomeetrilise pigistusjõu, ülakeha lihasvastupidavuse ja kardiorespiratoorse võimekuse tulemused said aga halva hinnangu. KMI ja talje-puusa suhe olid normi piires. 2. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli meessoost uuritavate kõhusirglihaste vastupidavus oli suurepärane. Ettepainduvuse ja kardiorespiratoorse võimekuse näitajad said hea hinnangu. Ülakeha lihasvastupidavust, kämbla isomeetrilist pigistusjõudu ja seljasirutajalihaste staatilist vastupidavust hinnati rahuldavaks. Hinnang tasakaalu säilitamise võimele nii paremal kui ka vasakul jalal oli halb. KMI ja talje-puusa suhe olid normi piires. Allikaloend Adedoyin, R.A., Mbada, C.E., Farotimi, A.O., Johnson, O.E. ja Emechete, A.A.I. (2011). Endurance of low back musculature: Normative data for adults. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 24: 101–109. Bello, A.I., Bonney, E., Opoku, B. (2015). Physical fitness of Ghanaian physiotherapists and its correlation with age and exercise engagement: a pilot study. Archives of Physiotherapy, 3(6). Baechle, R.T., Earle, W.R. (2008). Essentials of Strength Training and Conditioning.3rd edition. USA: Human Kinetics. Boraczyński, T., Boraczyńska, L.B., Urniaż, J. (2009). The Influence of Physical Activity on Body Composition and the Level of Student’s Flexibility. Med Sport, 13(1): 13–16. Cieśla, E. (2009). Developing the level of physical development and motor efficiency versus physical acitivy of the physiotherapy students of the faculcty of health sciences and their selected pro-health behavior. Studia Medyczne, 16: 21–28.

Kinetics. Kuk, J.L., Katzmarzyk, P.T., Nichaman, M.Z., Church, T.S., Blair, S.N., Ross, R. (2006). Visceral fat is an independent predictor of all-cause mortality in men. Obesity, 14: 336–341. Multani, N.K., Singh, B., Singh, A. (2013). Level of Physical Fitness among Physiotherapy Students a Study of Punjab and Haryana. World Applied Sciences Journal, 21(8): 1136–1140. Paniagua, L., Lohsoonthorn, V., Lertmaharit, S., Jiamjarasrangsi, W., Williams, M.A. (2008). Comparison of Waist Circumference, Body Mass Index, Percent Body Fat and Other Measure of Adiposity in Identifying Cardiovascular Disease Risks among Thai Adults. Obes Res Clin Pract, 2(3): 215–223. Savva, S.C., Tornaritis, M., Savva, M.E. (2000). Waist circumference and waist to-height ratio are better predictors of cardiovascular disease risk factors in children than body mass index. Int J Obes Relat Metab Disord, 24, 1453–58. WHO (World Health Organization). (2008). Waist Circumference and Waist-Hip Ratio. Report of WHO Expert Consultation. Geneva: World Health Organization. WHO (World Health Organization). (2010). Global Status Report on Noncommunicable Diseases 2010. Geneva: World Health Organization. WHO (World Health Organization). (2014). Global Status Report on Noncommunicable Diseases 2014. Geneva: World Health Organization. WHO (World Health Organization). (2019). Body mass index - BMI. Wieczorek, A., Wawrzyniak, G., Adrian, J., Wieczorek, J. (2010). Physical activity and fitness of young men in aspect of biological maturity described by electroforetic motility of nuclei method (EMN). Biol. Sport, 27: 71–73. Wiggins-James, N., James, R., Thompson, G. (2005). AS PQ for AQA. USA: Harcout Education Ltd. Ääremaa, K. (2009). Füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline aktiivsus ja kehaline töövõime.

Artiklid lõputöödest

Haff, G., Dumke, C. (2012). Laboratory manual for exercise physiology. USA: Human

Artiklid lõputöödest

EAKATE SARKOPEENIA JA GERIAATRILINE ÕENDUSABI Sarcopenia in the elderly and geriatric nursing Elina Kaldarova, Kristi Kaeramaa, Merle Varik

Abstract Sarcopenia is a common geriatric syndrome in the elderly, manifested by a decrease in skeletal muscle mass and strength, causing difficulties for the older people in performing daily activities. Various evaluation methods, such as muscle mass measurement and physical fitness assessment, are performed to identify sarcopenia. It is important to use predetermined evaluation methods, otherwise the results may vary greatly. Different scientific databases were used to search for thematic scientific sources which were published in 2008-2018 and 29 sources were used in the study. As a result of the research, the problems associated with sarcopenia have been a decrease in physical capacity, a decrease in muscle mass, a decrease in muscle strength, and that the finding of sarcopenia should be part of the evaluation of geriatric nursing. Sarcopenia can be prevented by proper nutrition, adequate physical activity and a healthy lifestyle. It is important that nurses are aware of sarcopenia and its prevention, and that this information reaches as many older people as possible and their loved ones. Keywords: sarcopenia, older people, geriatric nursing, geriatric syndrome

Teadaolevalt ei ole Eestis sarkopeenia kui geriaatrilise sündroomi ja geriaatrilise õendusabi alaseid uurimistöid varem tehtud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on kaitstud kaks lõputööd, milles Kirsanova (2015) uuris tervisliku eluviisi mõju sarkopeeniaga patsientide funktsionaalsele seisundile ning Lõhmus (2016) uuris treeningu ja toitumise efektiivsust tervete eakate lihasmassi ning -jõu kao vähendamisele. Tartu Ülikoolis kaitsti bakalaureusetöö, milles käsitleti kehalise aktiivsuse mõju sarkopeeniaga kaasnevatele muutustele (Grünberg 2013). Landi jt (2012) rõhutavad, et sarkopeenia väljaselgitamine peab olema geriaatrilise õendusabi hindamise üks osa. Tervishoiutöötajatel on sarkopeenia diagnoosimisel, ravis ja ennetamisel tähtis osa ning sellega tegelemine vajab interdistsiplinaarset lähenemist. Geriaatrilise õendusabi osutamisel peab muuhulgas tähelepanu pöörama eaka elustiilile, toitumisele ja kehalise aktiivsusele (Reijnierse jt 2017). Väga tähtis on õdede teadlikkus ja oskus seda geriaatrilist sündroomi märgata ning ebapiisavalt kajastatud teemavaldkonna tõttu on vajalik suurendada Eesti õdede teadmisi sarkopeeniast.

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Sarkopeenia on üks geriaatrilistest sündroomidest, mille puhul väheneb skeletilihaste mass ja jõud, suurendades kukkumiste ning luumurdude tekkimise riske (Xiaoming jt 2018, Ibrahim jt 2018, Liguori jt 2018, Dionyssiotis jt 2017, Yoo jt 2017, Cooper jt 2016, Asli jt 2016, Lauretani jt 2014, Bijlsma jt 2013, Cruz-Jentoft 2010, Baeyens jt 2010, Roberts jt 2014), seeläbi halveneb aga elukvaliteet (Mesquita jt 2017, Browns 2014, Beaudart jt 2014). Sarkopeenia esinemissagedus kasvab koos vanusega. Sarkopeenia levimus 60–70-aastaste seas on 5−13%, kusjuures 80-aastastel ja vanematel tõuseb see 50%-le (Mesquita jt 2017). Sarkopeenia tekkepõhjused võivad olla vähene aktiivsus, alatoitumus, haigused, oksüdatiivne stress, suitsetamine ja geneetilised tegurid (Yu jt 2016, Roberts jt 2014).

Artiklid lõputöödest

Uurimistöö eesmärk on kirjeldada eakatel esineva sarkopeenia olemust ja sellega seonduvat geriaatrilist õendusabi. Uurimistöö ülesanded on: 1) kirjeldada eakate sarkopeenia olemust; 2) kirjeldada sarkopeeniaga seonduvat geriaatrilist õendusabi. Uurimistöö on tehtud kirjandusülevaate meetodil. Töös kasutati 29 teadusartiklit, mis on avaldatud ajavahemikul 2008–2018. Võtmesõnad: eakad, sarkopeenia, geriaatriline sündroom, geriaatriline õendusabi Tulemused ja arutelu Eakatel on sarkopeenia seotud mitme kaasuva haiguse, teiste geriaatriliste sündroomide (Beaudart jt 2014, Brown 2014), kahheksia (Dionyssiotis jt 2017, Cruz-Jentoft jt 2010), vanaea hapruse (Dodds, Sayer 2016, Cruz-Jentoft jt 2010) ja alatoitumusega (Nakahara jt 2018, Mesquita jt 2017), samuti alkoholi liigtarbimise ning suitsetamisega (Yoo jt 2017, Rom jt 2012). Sarkopeeniaga seoses on kasutusel mõisted presarkopeenia ehk eelsarkopeenia, mis viitab ainult vähenenud lihasmassile, sarkopeenia ja raske sarkopeenia. Sarkopeenia hõlmab peale vähenenud lihasmassi ka vähenenud lihasjõudlust, raske sarkopeenia korral on tegu vähese lihasmassi ja -tugevusega. Praktikute seas on arutlusel ettepanek, et primaarseks sarkopeeniaks nimetataks sarkopeeniat, mis on tingitud ainult vanusest, ning sekundaarseks sarkopeeniaks sarkopeeniat, kui on veel teisi sarkopeeniat põhjustavaid tegureid (Amaral jt 2017). Sarkopeenia esinemisel täheldatakse lihasmassi vähenemist, lihasjõu kahanemist, füüsilise võimekuse langust (Nascimenti jt 2018, Yoo jt 2017, Martinez jt 2015, Cerri jt 2015, Landi jt 2012). Lihasmassi muutus on tugevasti seotud lihasjõu muutustega. Lisaks lihase tugevusele ja jõule 84

Sarkopeenia diagnoosimisel võetakse arvesse lihasmassi ja -funktsiooni vähenemist ning hinnatakse ka lihasmassi jõudu ja füüsilist võimekust (Mesquita jt 2017, Roberts jt 2014). Euroopa eakate sarkopeenia töörühm (European Working Group on Sarcopenia in Older People) soovitab kasutada geriaatrilises õendusabis seisundi hindamise erinevaid meetodeid, nt mõõta kõnnikiirust ning käehaarde jõu tugevust (Mesquita jt 2017, Ibrahim jt 2018, Beaudart jt 2014). Rõhutatakse, et sarkopeenia hindamiseks ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud ühtset määratlust. Samas toonitati, et vajalik on välja töötada standarditud protokoll (Amaral jt 2017). Seetõttu soovitatakse alustada nii lihasfunktsioonide tugevust või jõudlust kui ka vähest lihasmassi tuvastava kõnnikiiruse testiga, kus mõõdetakse tavapärast kõndimiskiirust nelja meetri pikkusel lõigul. Kiirus alla 0,8 m/s tähendab füüsilise võimekuse vähenemist ja viitab sarkopeenia riskile (Landi jt 2012, Lauretani jt 2014). Eakatel, kellel on aeglasem kõndimiskiirus, on samuti suurenenud kukkumisrisk (Dodds ja Sayer 2016). Lihtne ja odav viis sarkopeenia tuvastamiseks on teha antropomeetrilisi mõõtmisi (Martinez jt 2015), mõõta keha rasvaprotsenti (Mesquita jt 2017) ning painutada ja sirutada põlve lihasjõudluse mõõtmiseks (Cruz-Jentoft jt 2010). Sarkopeeniaga seotud füüsilise võimekuse halvenemist saab hinnata tooli abil ehk mõõdetakse aega, mille jooksul inimene viis korda tooli peal istudes püsti tõuseb ja uuesti istub (Liguori jt 2018). Tasakaalu hindamiseks on staatilise ja dünaamilise tasakaalu hindamise test, mille käigus patsient istub toolil, tõuseb, kõnnib kolm meetrit, pöörab ringi, kõnnib tagasi toolini ning istub uuesti. See test hindab ainult põhilisi igapäevaseid liigutusi, nagu tõusmine, kõndimine, pööramine, istumine (Dionyssiotis jt 2017). Sarkopeenia üks diagnoosimise võimalusi on käe haardejõu tugevuse mõõtmine (Halil jt 2014), mille abil on võimalik 85

Artiklid lõputöödest

on lihaskoel tähtis ülesanne keha valgureservi ning energia talletamisel, mida saab kasutada ekstreemsetes stressitingimustes ja alatoitumuse puhul. Samas esineb ka sarkopeenilist rasvumist, mille puhul rasvkoe osakaalu suurenemine on toimunud lihasmassi kadumise arvelt (Halil jt 2014, Roberts jt 2014, Cruz-Jentoft jt 2010).

Artiklid lõputöödest

tuvastada toitumisalaseid muutusi varem kui antropomeetriliste mõõtmistega. Samas võivad tulemusi mõjutada ka randme ja küünarliigese erinevad asendid ning seetõttu on tähtis mõõta käe haardejõu tugevust istudes, küünarliiges 90° nurga all (Amaral jt 2017). Arvestades sarkopeenia kahjulikku mõju tervisele ja funktsionaalsele võimekusele ning heaolule, on tähtis, et õed oskaksid märgata ja patsiente nõustada (Yu jt 2016). Reijnierse jt (2017) uuringus hinnati Hollandi õdede (n = 223) teadlikkust sarkopeenia mõistest, diagnoosimisest ja ravist ning korraldati sekkumine, kus koolitati õdesid. Pärast koolitust täheldasid õed, et nad hakkasid määrama käe haardejõu tugevust, kõnnikiirust ja lihasmassi. Sarkopeenia riskitegur on sageli alatoitumus (Cerri jt 2015, Mesquita jt 2017, Nakahara jt 2018). Alatoitumus väljendub nii lihasmassi kui ka rasva kaos, esineb ka luumassi hävinemist ja lihasjõu vähenemist (Nakahara jt 2018). Mesquita jt (2017) tõdesid oma uuringutulemustes, et sarkopeenia esinemissagedus oli suur pigem väikese kehamassiindeksiga eakate seas. Täheldati, et hoolimata ülekaalulisusest kui kaasuvate haiguste riskitegurist eakatel, ülekaal pigem kaitseb sarkopeenia tekkimise või edasiarenemise eest (Mesquita jt 2017). Uuringutest on selgunud, et eakate alatoitumuse esinemissagedus oli kõige suurem hooldusasutustes, nt haiglas, hooldekodus, õendushooldekodus (Nakahara jt 2018, Cereda jt 2016, Marshall jt 2014). Seoses toitumisega on uuritud piimatoodete mõju eakate lihasmassile. Uuringus osalesid üle 60-aastased mittesarkopeenilised naised ja mehed ning selgus, et igapäevane lisapiimatoodete tarbimine parandas skeletilihaste massi ning jõu- ja tasakaalutestide tulemusi. Sarnane piimatoodete tarbimise uuring viidi läbi sarkopeeniliste eakatega, kusjuures nende skeletilihaste mass ja jõud ei paranenud, mistõttu järeldati, et piimatooted on kasulikumad eelkõige enne sarkopeenia tekkimist (Cooper jt 2016).

Tähtis on, et geriaatriline hindamine sisaldaks ka eakate toitumise hindamist, et kindlaks teha alatoitumusega eakad ja need, kellel on risk alatoitumuse tekkeks. Kuna uuringute tulemuste põhjal selgub, et alatoitumust ja vähenenud aktiivsust seostatakse sarkopeenia riskiga, tuleb tähelepanu pöörata kehalisele aktiivsusele ning toitumisalasele sekkumisele (Landi jt 2012). Tervisele kahjulikest tarbimisharjumustest ei ole alkoholi tarbimine teadaolevalt sarkopeenia otsene tekkepõhjus. Samas rõhutavad uuringud, et alkoholil on kahjulik mõju skeletilihastele ning krooniline alkoholi tarbimine võib vanemas eas soodustada lihasmassi ja -jõu kadu. Alkoholi kuritarvitajatel esineb sageli lihasnõrkust, lihasvalu, raskusi kõndimisel ja kukkumisi, samuti on neil väiksem lihasmassi protsent. Sarkopeenia riskitegurina on seostatud ka suitsetamist Suitsetamine on harjumus, mis soodustab lihaste katabolismi ja kiirendab sarkopeenia progresseerumist. Selle mõju skeletilihaste struktuurile ja ainevahetusele on näidatud kliinilistes uuringutes. Suitsetamine võib suurendada riski sarkopeenia tekkeks, kahjustades lihaste valgusünteesi (Rom jt 2012). Landi jt (2012) rõhutavad, et geriaatrilise hindamise üks osa peaks olema sarkopeenia väljaselgitamine. Kuna mitmest uuringust on selgunud, et sarkopeeniat esineb sagedamini eakatel, kes on sattunud haiglaravile või vajavad pikemaaegset hooldust (Xiaoming jt 2018, Ibrahim jt 87

Artiklid lõputöödest

Spetsiifiline toitumisalane nõustamine on õendusabis tähtis sarkopeenia ennetamises ja ravis. Eakatele tuleb soovitada tarbida valguallikaid, mis sisaldavad palju aminohappeid, sest need mõjutavad lihasvalkude ainevahetust (Liguori jt 2018). On uuritud toitumise ja treenimise vastastikust mõju, kõige põhjalikumalt seoses valkude ning aminohapete menüüsse lisamisega. Suure valgusisaldusega eine söömine on näidanud eakatel inimestel lihasvalkude sünteesi suurenemist 50% võrra. Kombineerides sellise toidukorra treeninguga, suurendab see sünteesi ligi 100% (Robinson jt 2012).

Artiklid lõputöödest

2018, Roberts jt 2014), peaks sarkopeeniat hindama kõikidel eakatel, kes viibivad haiglaravil, kuivõrd see ei võta palju aega ja on lihtne. Samuti saaks sellisel juhul juba varakult tuvastada sarkopeenia esinemist või võtta meetmeid, kui sarkopeenia tõepoolest tuvastatakse. Kuna sekundaarset sarkopeeniat on võimalik ennetada, on tähtis inimeste teadlikkus sarkopeeniast kui geriaatrilisest sündroomist ning selgitustöö õigete valikute tegemisel, nagu toitumine, füüsiline aktiivsus, kahjulikud harjumused. Kuivõrd paljudel juhtudel on sarkopeenia tekkepõhjuseks just haiglakeskkond, saavad õed palju ära teha patsientidele sarkopeeniast rääkimisel ning juhendamisel, õpetades, kuidas eakas saaks ise sarkopeeniat ennetada, näiteks teha iga päev lihtsamaid harjutusi. Mitu autorit on välja toonud, et sarkopeenia ravil ja ennetamisel on kõige tõhusam treenimismeetod jõutreening, sest sellel on märkimisväärne mõju lihasmassi suurenemisel ja lihasjõu tugevnemisel (Liguori jt 2018, Gunduz jt 2017). Aeroobne treening aitab kaasa lihasvalkude sünteesile ja hüpertroofiale (Gunduz jt 2017). Kehaline aktiivsus väheneb vanusega, sest eakatel inimestel on tihtipeale istuv eluviis, mis on seotud lihasmassi ja skeletilihaste töö vähenemisega (Roberts jt 2014). Sellega võib kaasneda ka lihasnõrkus, mis võib füüsilist aktiivsust veelgi vähendada (Landi jt 2012). Eakatel on tähtis vältida istuvat eluviisi ja olla füüsiliselt nii aktiivne kui võimalik. Treenimise korral on tähtis jälgida, et ei pingutaks üle ning et raskused ja intensiivsus oleks sobivad. Oluline on teha eakatele selgeks, et igasugune füüsiline aktiivsus aitab sarkopeeniat ennetada ja ravida, kas või näiteks jalutamine ning kodused toimingud. Uuringutest on selgunud, et mida eakam on inimene, seda väiksem on tema lihasmass ning nendel inimestel esineb ka sarkopeeniat. Seega võib öelda, et väike KMI on sarkopeenia riskitegur. Landi jt (2012) ning Halil jt (2014) uurisid sarkopeenia esinemissagedust hooldekodudes, kus selgus, et hooldekodus viibivatel eakatel esines sarkopeeniat sageli.

Järeldused Sarkopeenia on progresseeruv ja levinud geriaatriline sündroom, mis on tingitud east ning muudest vanusest ja keskkonnast tingitud põhjuste koosmõjust. Skeletilihasmassi ja jõu vähenemine suurendab luumurdude tekkimise ning kukkumise riski ja põhjustab elukvaliteedi halvenemist ning suurenenud suremust. Vanusega väheneb eakate füüsiline aktiivsus, mis on seotud lihasmassi kadumisega. Samuti kahaneb vanusega ka toidu tarbimine, mis on üks sarkopeenia tekkimise riskiteguritest. Valed eluviisid võivad tekitada enneaegset sarkopeeniat, seega on tähtis õdede teadlikkus sarkopeeniast ja selle ennetamisest. Sarkopeenia diagnoosimiseks on mitu erinevat võimalust, kuid lihtsam ja täpsem on käehaarde jõu ja kõnnikiiruse mõõtmine. Geriaatrilise õendusabi osutamisel on kõige tähtsam füüsilise aktiivsuse ja toitumisalane nõustamine, sest seeläbi saab ennetada või aeglustada sarkopeenia tekkimist. Kui sarkopeenia on juba diagnoositud, on eriti tähtis pöörata tähelepanu õigele toitumisele, harjutuste tegemisele ja liikumisele. Teadlikkus sarkopeenia olemuse ja hindamise kohta on tagasihoidlik, seega on tähtis korraldada koolitusi, et parandada tervishoiutöötajate teadlikkust sarkopeeniast. Sarkopeenia hindamine, ennetamine ja nõustamine on geriaatrilise õendusabi üks osa, mida tuleb haiglates teha regulaarselt,

Artiklid lõputöödest

Vajalik oleks ka Eestis läbi viia sarkopeenia nn sõeluuringuid, selle asemel et hiljem tagajärgedega tegelda. Abiks oleks näiteks geriaatriaõde, keda erinevad asutused saaksid palgata eksperdinõustamiseks. Samuti on tähtis, et haiglates töötaksid geriaatriaõed geriaatrilise hindamise tegemiseks, sh sarkopeenia väljaselgitamiseks ja sarkopeenia progresseerumise ennetamiseks, vähendades seeläbi patsiendi võimalikku haiglaravil viibimise pikkust. Samuti on oluline erialadevaheline koostöö teiste spetsialistidega, sh geriaatri ja füsioterapeudiga. Autorite arvates võiks empiiriliselt edasi uurida Eesti õdede teadlikkust sarkopeeniast ning kas ja kui palju haiglates sarkopeeniat diagnoositakse.

Artiklid lõputöödest

et vältida sarkopeenia teket ning ennetada seeläbi eakate elukvaliteedi halvenemist. Allikaloend Asli, T.,Gulistan, B., Hilal, O., Didem, T., Fatih, T., Bülent, S., Sibel, A., Mehmet, A. (2016). Low skeletal muscle mass index is associated with function and nutritional status in residents in a Turkish nursing home. The Aging Male: The Official Journal Of The International Society For The Study Of The Aging Male, 19(3): 182–186. Beaudart, C., Rizzoli, R., Bruyere, O., Reginster, J-Y., Biver, E. (2014). Sarcopenia: burden and challenges for public health. Archives of Public Health, 72: 45. Bijlsma, A.Y., Meskers, C.G.M., Ling, C.H.Y., Narici, M., Kurrle S.E., Cameron, I.D., Westendorp, R.G.J., Maier, A.B. (2013). Defining sarcopenia: the impact of different diagnostic criteria on the prevalence of sarcopenia in a large middle aged cohort. Official Journal of the American Aging Association, 35: 871–881. Cerri, A. P., Bellelli, G., Mazzone, A., Pittella, F., Landi, F., Zambon, A., & Annoni, G. (2015). Sarcopenia and malnutrition in acutely ill hospitalized elderly: Prevalence and outcomes. Clinical Nutrition, 34(4): 745–751. Cooper, L. A., Brown, S. L., Hocking, E., Mullen, A. C. (2016). The role of exercise, milk, dairy foods and constituent proteins on the prevention and management of sarcopenia. International Journal of Dairy Technology, 69(1): 13–21. Cruz- Jentoft, A.J., Baeyens, J. P., Bauer, J.M., Boirie, Y., Cederhold, T., Landi, F., Martin, F.C., Michel, J.P., Rolland, Y., Schneider, S. M., Topinkova, E., Vandewoude, M., Zamboni, M. (2010). Sarcopenia: European consensus on definition and diagnosis. Age and Ageing, 39(4): 412–423. Dionyssiotis, Y., Kapsokoulou, A., Samlidi, E., Angoules, A. G., Papathanasiou, J., Chronopoulos, E., Kostoglou-Anthanassiou, I., Trovas, G. (2017). Sarcopenia: From definition to treatment. Hormones, 4: 429–439. Dodds, R., Sayer, A. A. (2016). Sarcopenia and frailty: new challenges for clinical practice. Clinical Medicine, 16(5): 455–458. Gunduz, H. D., Yildirim, T., Ersoy, Y. (2017). Sarcopenia and clinical presentation. Journal of Turgut Ozal Medical Center, 24: 121–126.

B., Yesil, Y., Tufan, F., Cankurtaran, M., Saka, B., Sahin, S., Curgunlu, A., Tekin, N., Akcicek, F., Karan, M. A., Atli, T., Beger, T., Erdincler, D. S., Ariogul, S. (2014). Sarcopenia assessment project in the nursing homes in Turkey. European Journal of Clinical Nutrition, 68: 690–694. Ibrahim, K., May, C. R., Patel, H. P., Baxter, M., Sayer, A.A., Roberts, H.C. (2018). Implementation of grip strength measurement in medicine for older people wards as part of routine admission assessment: identifying facilitators and barriers using a theory-led intervention. BMC Geriatrics, 18(79): 1–14. Landi, F., Liperoti, R., Fusco, D., Mastropaolo, S., Quattrociocchi, D., Proia, A., Russo, A., Bernabei, R., Ondfer, G. (2012). Prevalence and Risk Factors of Sarcopenia Among Nursing Home Older Residents. The Journals of Gerontology. Series A, 67A(1): 48–55. Lauretani, F., Bautmans, I., De vita, F., Nardelli, A., Ceda., G. P., Maggio, M. (2014). Identification and treatment of older persons with sarcopenia. Aging Male, 17(4): 199–204. Liguori, I., Russo, G, Aran, L., Bulli, G., Curcio, F., Della-Morte, D., Gargiulo, G., Testa, G., Cacciatore, F., Bonaduce, D., Abete, P. (2018). Sarcopenia: assessment of disease burden and strategies to improve outcomes. Clinical Interventions in Aging, 13: 913–927. Martinez, B.P., Santos Batista, A.K.M., Barboza Gomes, I., Olivieri, F.M., Rosa Camelier, F.W., Camelier, A.A. (2015). Frequency of sarcopenia and associated factors among hospitalized elderly patients. BMC Musculoskeletal Disorders, 16(108). Mesquita AF, Silva ECD, Eickemberg M, Roriz AKC, Barreto-Medeiros JM, Ramos LB. (2017). Factors associated with sarcopenia in institutionalized elderly. Nutricion Hospitalaria, 34(2): 345–351 Nakahara, S., Wakabayashi, H., Maeda, K., Nishioka, S., Kokura, Y. (2018). Sarcopenia and cachexia evaluation in different healthcare settings: a questionnaire survey of health professionals. Asia Pacific Journal Of Clinical Nutrition, 27(1): 167–175. Reijnierse, E. M., De van der Schueren, M. A. E., Trappernburg, M. C., Doves, M., Meskers, C. G. M., Maier, A. B. (2017). Lack of knowledge and availability of diagnostic equipment could hinder the diagnosis of sarcopenia and its management. PLoS ONE, 12: 1–10.

Artiklid lõputöödest

Halil, M., Ulger, Z., Varli, M., Döventas, A., Oztürk, G. B., Kuyumcu, M. E., Yazuz, B.

Artiklid lõputöödest

Roberts, Helen; Lowry, Andrew; Sayer, Avan. (2014). Assessment and management of older people with sarcopenia. Nursing Older People, 26(5): 18–22. Xiaoming, Z., Wenwu Z., Conghua W., Wuyuan T., Qingli D., Yunzhi Y. (2018). Sarcopenia as a predictor of hospitalization among older people: a systematic review and meta-analysis. BMC Geriatrics. Yoo, J., Ha, Y-C., Lee, Y-K., Choi, H., Yoo, M-J., Koo, K-H. (2017). High prevalence of sarcopenia among binge drinking elderly women: a nationwide population-based study. BMC Geriatrics, 17(114).

Artiklid lõputöödest

TÖÖKESKKONNA PSÜHHOSOTSIAALSED OHUTEGURID VALGA VALLA LASTEAEDADES JA NENDE MÕJU ÕPETAJATE PSÜHHOLOOGILISELE HEAOLULE Psychosocial risk factors at work in kindergartens in Valga parish and influence on teachers’ psychological well-being Ave Kutman, Eliis Pääsik

Abstract The aim of this study was to determine the psychosocial hazards at workplace and emotional well-being of kindergarten teachers in Valga county, Estonia. In 2019, a paper-based questionnaire was carried out to collect the data in all (amount of ten) kindergartens in Valga county about the psychosocial factors at teachers’ workplaces, The Copenhagen Psychosocial Questionnaire (COPSOQII) was used. Emotional well-being (depression and anxiety) of kindergarten teachers was measured by using the Emotional State Questionnaire (EST-Q). The survey was voluntary and there was a guaranteed anonymity of respondents. Participants had one week (questionnaires were carried out between 26.03.2019-02.04.2019) to respond. It took about 15 minutes to respond. The sample consisted of 82 teachers, out of whom 44 completed the questionnaire, which is almost half of the study population. Results revealed that the most common psychosocial hazards were workload, high emotional requirements, a lack of trust between workers and the employer and a lack of support by the employer. Results of the Emotional State Questionnaire showed that 68.8% of Valga county kindergarten teachers suffer equally from asthenia and sleeping 93

Artiklid lõputöödest

disorders, 18.8% have anxiety and 12.5% have symptoms of depression and sociophobia. The high percentage of asthenia and sleeping disorders can be linked to high emotional requirements, because working with children involves a lot of responsibility and the communication with parents can be stressful. Kindergarten teachers have different psychosocial factors at their workplace which lead to asthenia, sleeping disorders, anxiety and depression. Keywords: psychosocial work environment, psychosocial risk factors, emotional exhaustion, kindergarten, nursery school, stress, burnout, teacher Sissejuhatus Igapäevane töökeskkond võib avaldada töötaja psühholoogilisele heaolule nii positiivset kui ka negatiivset mõju. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (1999) § 13 lg 1 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud tegema töökeskkonna riskianalüüsi ning hindama riske töötaja tervisele ja ohutusele. Tööinspektsiooni (2018) järelevalve käigus tuvastatud rikkumiste põhjal on selgunud, et töökeskkonnale suunatud tööohutusalane tegevus on asutustes sageli juhuslik, sest igal neljandal kontrollobjektil puudus riskianalüüs täielikult või ei vastanud olemasolev tegelikkusele. Kuna psühhosotsiaalse töökeskkonna seisund kuulub riskianalüüsi ühe osana tööandja vastutusalasse ja selle töökorralduslike aspektide tervislikul rakendamisel on ilmnenud aktuaalseid probleeme, uuritakse ohutegureid enamasti ametipõhiselt. Olemuselt üha keerulisemaks muutuvaid ja kuhjuvaid psühhosotsiaalseid ohutegureid koolieelsetes lasteasutustes on ühe lasteaia näitel varem uurinud Osmin (2018) ja lasteaiaõpetajate tööstressi taset Taavet (2010). Seppo jt (2010) on selgitanud, et tööandjaid motiveerib töökeskkonda parendama eelkõige tagasiside töötajatelt. Uurimistöö eesmärk oli selgitada psühholoogiliste, sealhulgas psühhosotsiaalsete ohutegurite esinemist Valga valla lasteaiaõpetajate seas.

Metoodika Uuringu valimi moodustasid kümme Valga valla lasteaeda, kus töötas kokku 82 õpetajat. Uuringuks kasutati ankeetküsimustikku, mis koostati kolme valideeritud ankeedi põhjal: Kopenhaageni psühhosotsiaalse küsimustiku teise väljaande keskmise pikkusega versioon (COPSOQ-II), emotsionaalse enesetunde küsimustik (EEK-2) ja Suurbritannia töötervishoiu ja tööohutuse ameti (HSE) välja töötatud tööstressi kaardistaja (HSE Management Standards Indicator Tool). Ankeetküsimustik koosnes neljast osast, milleks olid üldandmed, COPSOQII, EEK-2 ja tööstressi käsitlev osa (sh töölt lahkumise kavatsused). Kasutati nii eesti- kui ka venekeelset versiooni. Ankeedile vastamine oli vabatahtlik ja anonüümne. Ankeedid toimetati uuritavatele paberkandjal ning tagastati uuringu läbiviijale suletud ümbrikus 2019. aasta märtsis ja aprillis. Kogutud andmeid analüüsiti tabelarvutusprogrammiga Microsoft Office Excel 2010, kasutades protsente, aritmeetilisi keskmisi ja korrelatsioonanalüüsi. Uuringu läbiviimiseks saadi luba Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt (kooskõlastuse protokolli nr 288/T18). Tulemused Uuritavate sotsiaal-demograafilised andmed Uuringus osales kümnest lasteaiast seitse, kus töötas kokku 49 õpetajat. Täidetud ankeete saadi tagasi 44 (vastamismäär osalenud lasteaedadest 98%), millest kolm olid venekeelsed. Uuringus osalenud õpetajatest töötas linnas 72,7% ja maakohas 27,3% ning töötati peamiselt täistööajaga (tabel 1). Uuritavad olid valdavalt kõrgvõi keskeriharidusega. Rohkem oli 50−59-aastaseid õpetajaid, vähem kuni 30-aastaseid õpetajaid. Osalejad olid enamasti abielus ja neil oli kaks või enam last. Ligi kolmveerandil õpetajatest oli üle 10-aastane tööstaaž. 95

Artiklid lõputöödest

Võtmesõnad: psühhosotsiaalne töökeskkond, psühhosotsiaalsed ohutegurid, emotsionaalne väsimus, lasteaed, stress, läbipõlemine, õpetaja

Artiklid lõputöödest

Tabel 1. Lasteaiaõpetajate sotsiaal-demograafiliste andmed Sotsiaal- demograafilised tunnused

Vastusevariandid

Vastuste arv (abs)

Vastajaid kokku (n) Sugu n = 44

Vastajate osakaal tunnuste lõikes (%)

Naine

100

Mees

Vanus (a)

…–30

9,1

n = 44

30–39

15,9

40–49

27,3

50–59

29,5

60–69

18,2

70–…

Vallaline

2,3

Suhtes

2,3

Abielus

53,5

Vabaabielus

20,9

Lahutatud

4,7

Lesk

16,3

11,4

6,8

2–…

81,8

Linnas

72,7

Maakohas

27,3

Perekonnaseis n = 43

Lapsed n = 44

Töökoha asukoht n = 44

Vastusevariandid

Vastuste arv (abs)

Vastajaid kokku (n) Tööstaaž praegusel ametikohal (a) n = 43

Artiklid lõputöödest

Sotsiaal- demograafilised tunnused

Vastajate osakaal tunnuste lõikes (%)

0–1

1–5

6–10

11,6

11–…

74,4

Haridus

Keskharidus

2,3

n = 44

Keskeriharidus

31,8

Kutseharidus

Eriharidus

4,5

Kõrgharidus

56,8

Teaduskraad

4,5

Nädalane töökoormus

Täistööaeg

95,3

n = 43

Lühendatud täistööaeg

2,3

Osaline tööaeg

2,3

Töökeskkonna psühhosotsiaalsed ohutegurid Töökeskkonna psühhosotsiaalsete ohutegurite hindamiseks oli 21 tegurit, mida hinnati skaalal 1−100. Näitajate arvkarakteristikud on esitatud tabelis 2. Enamikke tegurite keskväärtuseid analüüsiti skaalal, kus skoor 0 tähistas halba ja 100 head olukorda. Tulemustest selgus (tabel 2), et suurimad psühhosotsiaalsed ohutegurid lasteaiaõpetajate seas olid kõrged emotsionaalsed nõudmised, sõnaõiguse puudumine tööl, vähene informeeritus ja tunnustus, rolli ebaselgus, ülemuste toe puudumine, rahulolematus tööga ning usalduse puudumine juhtkonna vastu.

Artiklid lõputöödest

Tabel 2. Töökeskkonna psühhosotsiaalsete tegurite keskmised väärtused, n = 44. Tegur (küsimuste arv)

Tegur on ohutegur/ ei ole ohutegur

Töökoormus* (4)*12

ohutegur

24,00

20,91

Töötempo* (3)

ohutegur

56,00

38,83

Emotsionaalsed nõudmised* (4)

ohutegur

42,00

50,11

Sõnaõigus tööl (4)

ei ole

40,00

35,08

Arenguvõimalused (4)

ei ole

67,00

77,84

Töö mõttekus (3)

ei ole

78,00

87,42

Seotus töökohaga (4)*31

ei ole

63,00

67,81

Informeeritus (2)

ei ole

71,00

65,63

Tunnustus (3)

ei ole

74,00

64,87

Rolli selgus (3)

ei ole

87,00

85,42

Rollikonfliktid* (4)

ohutegur

33,00

29,72

Juhtimise kvaliteet (4)

ei ole

67,00

63,17

Tugi kolleegidelt (3)

ei ole

65,00

67,24

Tugi ülemuselt (3)

ei ole

71,00

61,86

Kogukond tööl (3)

ei ole

85,00

73,26

Rahulolu tööga (4)

ei ole

75,00

71,04

ohutegur

36,00

29,28

Kolleegide vaheline usaldus* (3)

ohutegur

75,00

34,18

Juhtkonna ja töötajate vaheline usaldus (4)*74

ei ole

72,00

52,99

Õiglus ja austus organisatsioonis (4) ei ole

65,00

60,69

Enesehinnang terviseseisundile (1)

49,00

57,39

Töö- ja eraelu konflikt* (4) *71

Eesti keskmine

ei ole

Valga valla lasteaedade keskmine

* – kogu teguri skaala on pööratud (0 = hea; 100 = ohutegur) *nr

– tegurisiseselt on pööratud küsimuse skaalat, mille number on * kõrval

Tabel 3. Emotsionaalse enesetunde teemaploki tulemuste tõlgendamine (Aluoja jt 1999). Liidetavad küsimused

Ohuteguri skaala

81–88

> 11

…depressiooni või muu meeleoluhäire tekkeks

89–94

> 11

…üldise ärevushäire tekkeks

95–99

100–101

102–105

…paanikahäire (tugevad hirmu- ja ebamugavushood, millega kaasneb mitu kehalist ja psüühilist sümptomit) ja agorafoobia ehk lagedakartuse tekkeks (hirm avatud suurte ruumide või väljakute ja rahvarohkete kohtade ees) …sotsiaalfoobia tekkeks (tugev püsiv kartus olukordade ees, kus tuleb tegutseda teiste inimeste juuresolekul või viibida tähelepanu keskpunktis) …asteenia ehk vaimse kurnatuse tekkeks

106–108

Soodumus…

…depressiooni ja ärevusega kaasuvate võimalike unehäirete tekkeks

Selgus, et 68,8% lasteaiaõpetajatest täheldas unehäireid, vaimset kurnatust ja asteeniat. Teine sagedamini esinenud probleem oli ärevushäirete esinemine ning sellele järgnesid võrdselt nii depressioon kui ka sotsiaalfoobia (joonis 1). Depressiooni sümptomitena uuriti õpetajate kurvameelsuse, huvi kadumise, alaväärsustunde, enesesüüdistuste, korduvate surma- või enesetapumõtete ja üksildustunde esinemissagedust. Küsiti, kas esineb ka lootusetust tuleviku suhtes ja võimetust rõõmu tunda, ja seetõttu on tulemused tõlgendatavad pigem soodumusena depressiooniks kui diagnoosina.

Artiklid lõputöödest

Lasteaiaõpetajate emotsionaalne seisund Emotsionaalse seisundi hindamise aluseks olnud küsimustikku EEK-2 kasutati sihtotstarbeliselt – keskenduti indiviidile, kelle tulemused hinnangu tulemused liideti kolleegide hinnangute tulemustega, et saada üldistatud teavet depressiooni ja ärevuse sümptomite esinemisest lasteaiaõpetajate seas (tabel 3).

Artiklid lõputöödest

Joonis 1. Emotsionaalse enesetunde hindamise tulemused lasteaedades kokku, n = 43.

Arutelu Uuringu eesmärk oli välja selgitada Valga valla lasteaiaõpetajate psühhosotsiaalsed ohutegurid. Selgus, et nendeks osutusid juhtkonna ja töötajate vahelise usalduse puudumine ning ülemuse toe ja emotsionaalsete nõudmistega seonduvad põhjused. Antud näitajad on võrreldes Eesti keskmisega halvemad, mida saab seostada sellega, et Seppo (2010) uuring ei olnud ametipõhine. Edaspidi võib probleemseks kujuneda ka motivatsioon, sest see on suurel määral seotud vähese tunnustamisega. Märgatav erinevus ilmnes ka linna- ja maalasteaedade juhtimiskvaliteedis, mida võib seostada ka personali pädevusega – maakohtades ei ole sageli juhtivale positsioonile tööle võtta vastava väljaõppe ja erialaga inimesi. Analoogselt varasemate uuringutega (Maslach ja Leiter 2001, Sottimano jt 2018) esines pooltel lasteaiaõpetajatest vaimset kurnatust ja unehäireid. Tõenäoliselt mõjutavad lasteaiaõpetajaid nende töös peamiselt suured emotsionaalsed nõuded, sest õpetajad märkisid, et ametiga kaasnev on nende jaoks emotsionaalselt pingeline. Õpetajate stressi soodustavaks teguriks on peetud emotsionaalset väsimust (Hisashige 1993, Maslach jt 100

Valga valla õpetajad ei pidanud oma töökoormust ega töötempot nii suureks ohuteguriks kui enamik Eesti tööealisest elanikkonnast. Eesti keskmist tulemust edestasid märkimisväärselt ka töö organiseerimist ja sisu kirjeldavad tegurid, milleks olid arenguvõimalused, töö mõttekus ning seotus töökohaga. Omaalgatuslikkust nimetasid väga suurel määral tööl tähtsaks 68,2% õpetajaist. Psühhosotsiaalsete ohutegurite hindamine sõltub alati konkreetsest töökeskkonnast. Töötajate stressitundlikkus on väga varieeruv ja seepärast pole uurimistöös välja toodud andmete käsitlemine kõigi võimalike lasteaiakeskkondade puhul sobilik. Samas võimaldavad uurimuse andmed aimu saada sellise sotsiaalse töökeskkonna võimalikest ohukohtadest. Järeldus Valgamaal töötavate lasteaiaõpetajate peamised psühhosotsiaalsed ohutegurid on suured emotsionaalsed nõudmised, sõnaõiguse puudumine tööl, alainformeeritus, vähene tunnustus, rolli ebaselgus, puudulik tugi ülemuselt, juhtkonna ja töötajate vahelise usalduse puudumine ning õigluse ja austuse küsimus organisatsioonis. Õpetajate emotsionaalne seisund viitab vaimsele kurnatusele ja depressiooni sümptomitele, mis on töökeskkonna psühhosotsiaalsetest ohuteguritest seostatavad eelkõige töö suurte emotsionaalsete nõudmiste, juhipoolse toetuse puudumise ja kesiste tööalaste suhetega.

101

Artiklid lõputöödest

2001). Ka uuringust selgus analoogselt varasemaga (Kawamata jt 2018), et kahel kolmandikul õpetajaist esines vaimse kurnatuse sümptomeid, millega kaasnesid unehäired.

Artiklid lõputöödest

Allikaloend Aluoja, A., Shlik, J., Vasar, V., Luuk, K., Leinsalu, M. (1999). Emotsionaalse enesetunde küsimustiku EEK-2 tulemuste tõlgendamine. Tartu Ülikooli Kliinikum. https://www.ammaemand.org.ee/wp-content/uploads/2013/09/Emotsionaalseenesetunde-hindamise-küsimustik-2-tulemuste-tolgendamine.pdf (04.12.2018) Hisashige, A. (1993). Occupational Influences Relative to the Burnout Phenomenon Among Japanese Nursery School Teachers. Environmental Research, 63(2): 219–228. Kawamata, M., Takeuchi, H., Kimura, N., Kawada, T. (2018). Relationship between burnout and circadian typology and sleep habits in Japanese nursery school and kindergarten teachers. Biological Rhythm Research, 1–11. https://www.tandfonline. com/doi/full/10.1080/09291016.2018.1512300 (06.05.2019 Maslach, C., Schaufeli, W. B., Leiter, M. P. (2001). Job burnout. Annual Review of Psychology, 52: 397–422. Osmin, I. (2018). Töökeskkonna psühhosotsiaalse profiili kaardistamine ja võimalike tööstressi riskide leevendamine Tallinna Lasteaed Karikakar õpetajate ja õpetaja assistentide näitel. Tallinn. Lõputöö. Sottimano, I., Guidetti, G., Converso, D., Viotti, S. (2018). We cannot be “forever young,” but our children are: A multilevel intervention to sustain nursery school teachers’ resources and well-being during their long work life cycle. Plos One, 1: 1–17. Seppo, I., Järve, J., Kallaste, E., Kraut, L., Voitka, M. (2010). Psühhosotsiaalsete riskide levik Eestis. http://www.centar.ee/uus/wp-content/uploads/2010/03/CENTAR_l6pparuanne.pdf (23.04.2019) Taavet, T. (2010). Lasteaiaõpetajate tööstress, tervis ja töövõime. Tartu Ülikool, Tervishoiu instituut. Magistritöö rahvatervishoius. Tööinspektsioon. (2018). Töökeskkond 2018. https://www.ti.ee/fileadmin/user_upload/dokumendid/Meedia_ja_statistika/Toeoekeskkonna_uelevaated/2013/Tookeskkonna_ulevaade_2019_V6_web.pdf (06.05.2018)

102

Artiklid lõputöödest

ALZHEIMERI TÕVEGA LÄHEDASE HOOLDAMISE MÕJU OMASTEHOOLDAJA HEAOLULE Impact of caring for a person with Alzheimer´s disease on caregiver wellbeing Raile Laja, Merle Varik

Abstract The aim of the study was to describe the aspects and impact of caring on wellbeing of caregivers to a family member with Alzheimer´s disease. The literatute review based study based on 53 sources, published between 2008 to 2018. Out of the 53 sources, 28 were scientific articles, in addition to final theses and reports of generally recognized and relevant organizations. The results of this thesis show that the effects of being a family caregiver are generally negative and caring for a person with Alzheimer´s disease has an impact on caregivers’ emotional, physical, social and financial wellbeing. Caregivers of persons with Alzheimer’s disease face a number of aspects, such as different services and stigmatization, changes in close relationships, personal health, leisure time and work situation. Due to lack of infomation, family caregivers experience difficulties in using services, stigmatization and changes in relationships. The deterioration of health and the changes in personal life are mainly due to stress and increased burden. In addition, at some point, there is little time for yourself and caregivers have to deal with physical and mental overload. Positive aspects also appeared, which emerged from the interaction between the caregiver and the family member with Alzheimer´s disease. Keywords: Alzheimer´s disease, informal care, wellbeing of family caregiver

103

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Maailmas oli 2015. aastal 46 miljonit dementsussündroomiga inimest, mis moodustab 5,2% vanemaealiste populatsioonist, ning 2050. aastaks prognoositaks nende arvu kolmekordset suurenemist (Prince jt 2015). Dementsussündroomi põhjuseks on ligikaudu 70% juhtudest Alzheimeri tõbi, mis on progresseeruv degeneratiivne ajuhaigus. Seni teadaolevalt puudub tervendav ravi ja olemas on vaid ravimid, mis aeglustavad haiguse süvenemist (Alzheimer’s Association 2018). Ei ole teada, kui palju on Eestis tegelikult Alzheimeri tõvega inimesi, sest haigus on aladiagnoositud ning epidemioloogilisi uuringuid ei ole läbi viidud (Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi 2017). Eeldada võib, et Eestis elab ligikaudu 22 000 dementsusega (Alzheimer Europe 2012) ning 13 000 Alzheimeri tõvega inimest (Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi 2017). Paraku on ka hoolduskoormus ja lähedaste inimeste hooldusvastutus seoses eakate osakaalu suurenemisega tõusuteel. Viimaste aastate jooksul räägitakse nii Eestis kui ka mujal maailmas hoolduskoormusest aina enam ja seonduvad murekohad on küllaltki sarnased, sõltumata sellest, millises riigis elatakse. Alzheimeri tõvega lähedase omastehooldaja osa kogetakse sageli koormavana, sest hooldamine toob peale lähedase igapäevase toimetuleku toetamise kaasa ka psühhoemotsionaalse pinge (Black jt 2010, Mausbach jt 2013, Alzheimer’s Association 2018). See omakorda mõjutab omastehooldaja elukvaliteeti. Maailma Terviseorganisatsioon (2015) rõhutab, et omastehooldajate muredele ei pöörata piisavalt tähelepanu ja nad tunnevad end üksijäetuna. Kuna Eestis on perekonnaliikmel kohustus oma lähedase eest hoolt kanda, soovitatakse Maailmapanga uuringutulemustes suunata tähelepanu muuhulgas omastehooldajate toetamisele (Reducing the Burden of Care in Estonia 2017), et parandada omastehooldajate heaolu ja vähendada hoolduskoormust (Black jt 2010). Eestis on omastehooldajate kogemusi hooldajaks olemisest ja professionaalse abi saamisest magistritöödes varem kirjeldanud Toivari (2012) ja Karabelnik (2015). Tervishoiukõrgkoolides on kaitstud lõputöid, mis 104

Käesolev uurimistöö võimaldab parendada ühiskonna, sealhulgas tervishoiutöötajate ja omastehooldajate teadlikkust. Peale selle aitab uurimistöö tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatel Alzheimeri tõvega lähedaste omastehooldajaid paremini mõista ning neid võimestada. Uurimistöö on tehtud kirjandusülevaate meetodil, kus kasutati kokku 53 teaduspõhist kirjandusallikat. Uurimistöö eesmärk on kirjeldada Alzheimeri tõvega lähedase hooldamisega seonduvaid aspekte ning selle mõju omastehooldaja heaolule. Eesmärgist lähtuvalt on uurimisülesanded järgmised: 1. Kirjeldada Alzheimeri tõvega lähedase hooldamisega seotud aspekte, millega omastehooldaja kokku puutub. 2. Kirjeldada Alzheimeri tõvega lähedase hooldamise mõju omastehooldaja heaolule. Võtmesõnad: Alzheimeri tõbi, omastehooldus, omastehooldajate heaolu Tulemused ja arutelu: Alzheimeri tõvega omastehooldajatel lasub suur hooldusvastutus ning lähedase hooldamine mõjutab omastehooldajate heaolu emotsionaalselt, füüsiliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult (Black jt 2010; Alzheimer’s Association 2018). Omastehooldajatel puudub ülevaatlik teave nii sotsiaal- kui ka tervishoiuteenuste olemasolust ja kättesaadavusest ning teenuste tutvustamisega seonduv teave on ebapiisav (Ducharme jt 2014). 105

Artiklid lõputöödest

kirjeldavad perekonna probleeme dementsusega patsiendi hooldamisel ja pere nõustamist (Finajeva ja Raudsepp 2013), dementsusega eakate mitteametlike hooldajate toimetulekut mõjutavaid tegureid kodus (Themas ja Vislapu 2013) ning pereliikmete toimetulekut dementsusega inimese hooldamisel kodustes tingimustes (Rehelem ja Savtsova 2016). Samas ei ole eelpool nimetatud töödes käsitletud Alzheimeri tõvega lähedase omastehooldajate heaoluga seonduvaid aspekte.

Artiklid lõputöödest

Maailmapanga uuring rõhutab, et Eesti elanikkond vananeb kiiresti, mis toob kaasa suureneva nõudluse kodus osutatava pikaajalise hooldusteenuste järele. Teenuste piiratus ja vähene kättesaadavus põhjustavad omastehooldajale aga suurema hoolduskoormuse. Samuti võib esineda olukordi, kus hooldust toetavate tasuliste teenuste pikaajalisema tarbimise tõttu vajab omastehooldaja majanduslikku tuge. Võrreldes Eestit teiste riikidega, selgus, et nii riik kui ka kohalikud omavalitsused rahastavad pikaajalist hooldust tunduvalt vähem kui teised riigid, mis tähendab, et inimestel tuleb teenuse eest osaliselt või siis täies ulatuses ise tasuda. Kuna teenuste hinnad on kõrged, püütakse nii kaua kui võimalik ise hakkama saada (Reducing the Burden of Care in Estonia 2017), mis omakorda toob kaasa omastehooldaja suurenenud hoolduskoormuse. Asjaolu, et teenusepakkujate arv ning kättesaadavus erineb piirkonniti (Home Care Across Europe 2012), võib olla seotud sellega, et omastehooldajatele mõeldud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste struktuuris on integreeritud koostööks veel piisavalt arenguvõimalusi, spetsiifilisi teenuseid on vähe või ei ole neid veel välja arendatud, koostöö erinevate sektorite ja spetsialistide vahel on pealiskaudne või alatähtsustatakse omastehooldajate võimestamise vajadust. Veel ilmneb, et omastehooldajate soovid ja vajadused teenuste osas on erinevad (Eesti omastehoolduse arengukava… 2012, Ducharme jt 2014, Dimakopoulou jt 2015, De Cola jt 2017) ning sõltuvad sellest, missugune on kohaliku omavalitsuse võimekus ja teenusepakkujate kättesaadavus. Eestis on dementsusega inimese hooldamise toetamiseks kodus välja töötatud erinevaid tugisüsteeme, nagu koduhooldusteenus, tugiisikuteenus, õendusabiteenus või intervallhooldus. Samas on eelnevate teenuste kasutamisvõimalused piiratud ja teenuseid suhtarvult vähe, mistõttu on hooldekodude vajadus ning omastehooldajate koormus suurem. Kirjandusallikatele tuginedes on hea näide intervallhoolduse pakkumine kodus ja ka palliatiivne hooldus koduses keskkonnas. Hind on üks asjaolu,

106

Mingil hetkel tekib vajadus paigutada Alzheimeri tõvega lähedane hooldekodusse, sest haigus progresseerub ja hoolduskoormus kasvab. Samas võib tõdeda, et hooldekodusse paigutamisega hoolduskoormus küll leeveneb, ent pinge jääb alles. Võrreldes teiste riikidega rahastab Eesti riik pikaajalist hooldust tunduvalt vähem, mistõttu on hooldekodude hinnad kallid (Reducing the Burden of Care in Estonia 2017) ja ootejärjekorrad pikad (Ducharme jt 2014). Omastehooldajad kombineerivad erinevaid rolle ning töö, kodu ja hoolduse aspektid püütakse ühildada. Uurimistöös selgub, et enam kui pooled omastehooldajatest töötavad täistööajaga ja omastehooldaja roll võib mõjutada töösuhteid (Black jt 2010; Hunt jt 2017). Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, kui omastehooldaja on tööealine ja samas ainuhooldaja. Ühelt poolt peab ta käima tööl ja täitma vajalikke ülesandeid, teisalt peab ta leidma aega selleks, et abistada Alzheimeri tõvega lähedast. Ülekoormus ja kurnatus on hooldajate seas sage probleem (Oliveira jt 2017, Kimura jt 2015, Black jt 2010), mis võib kaasa tuua nende endi halvenenud tervise (Goren jt 2016). Sagedamini on täheldatud stressi, depressiooni, unehäireid ja valuga seotud kaebusi (Mausbach jt 2013, Black jt 2010, Alqahtani jt 2018). Sellest võib järeldada, et tasakaalu säilitamine hooldamise, töö- ja eraelu vahel on raske, mistõttu on häiritud ka hooldaja isiklik elu ning enda vajadused ja soovid jäetakse tagaplaanile (Ribeiro jt 2016). Seetõttu on tähtis, et oleks olemas tugi, kuid rõhutatud on, et tervishoiusüsteemis ei pöörata perekonnale kui tervikule piisavalt tähelepanu (De Cola jt 2017). Hooldusprotsessis võib esile kerkida ka rollikonflikt hooldaja ja hooldatava vahel, mis on üldjuhul seotud hoolduskohustuste ja seeläbi ka autonoomia ülevõtmisega ning võib tekitada hooldatavas pahameelt. Haiguse progresseeruva iseloomu tõttu häirub ka verbaalne suhtlus, mis 107

Artiklid lõputöödest

mis mängib teenuse kasutamise puhul märkimisväärset osa (Home Care across Europe 2012, Ducharme jt 2014).

Artiklid lõputöödest

võib põhjustada hooldaja ja hooldatava omavahelisi tülisid. Tülide põhjuseks võivad olla ka puudulikud teadmised (Boots jt 2015), mistõttu omastehooldaja ei pruugi hooldatava käitumist mõista (Wang jt 2015). Konfliktid võivad tekkida ka omastehoolduse rollis olijate ja teiste pereliikmete vahel, sest teised ei soovi hooldamise kohustust enam enda peale võtta või ei soovita seda ise enam jagada (Araújo jt 2017). Samas võib hooldaja ja hooldatava omavaheline side muutuda hooldusprotsessis tugevamaks ja paneb omastehooldaja tundma positiivseid emotsioone, näiteks tänulikkust. Alzheimeri tõbi on läbi aegade tänapäevani seotud stigmaga. Rõhutatakse, et jätkuva stigmatiseerimise taga on eelkõige autoriteedid ja arvamusliidrid, kes mängivad haiguspõhiste stereotüüpide tekkimisel oma osa. Seetõttu on mõjutatud avalik ruum ja elanikkond, kes omistavad harjumuspärased arvamused endale, mis paneb nad käituma diskrimineerivalt, kõrvalejätvalt või üleolevalt (Werner jt 2012). Omastehooldajad kogevad lähedasega seonduvaid häbimärgistamise negatiivseid tagajärgi, nagu hirm, ärevus, süü ja häbitunne (Ashworth 2017). Olukorra lahendamiseks on loodud dementsussõbralikud kogukonnad, mis võimestavad ja toetavad dementsusega inimesi ning nende lähedasi ja liidavad neid ühiskonnaga. Kogukonnaks võib olla küla, linn, maakond, regioon või riik. Maailmas kogub hoogu teavituskampaania „Dementia Friends“, mille raames toimuvad teavitused dementsuse olemusest kõigile huvilistele ning mille eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust ja arusaama dementsusest. Käesolevaks ajaks on sellega liitunud juba üle 17 miljoni inimese 45 riigist. (Global Dementia Friends Network). Tuleb tõdeda, et Eestis on olnud teavitustöö haiguse olemuse kohta ebapiisav ning see võib olla üheks põhjuseks, miks meil esineb aladiagnoosimist. Väga tähtsal kohal on ka professionaalidele ja alles õppivatele (üli)õpilastele suunatud koolituste olemasolu, nõndasamuti stigmatiseerimisest vaba keelekasutus ja hoiakud. Räägime siis ka ise eelkõige dementsusega inimesest kui indiviidist, mitte aga lihtsalt kui dementsest patsiendist. 108

Alzheimeri tõvega lähedase hooldamine on aja -ja ressursikulukas ning põhitöö võib jääda tagaplaanile. Kuivõrd omastehooldajatele mõeldud summad on väikesed, võib nende endi tulevik jääda kindlustamata. Tekivad konfliktid nii hooldatava kui ka teiste perekonnaliikmetega, mis on enamasti seotud teadmatusega. Aega iseendale jääb vähe, sest tegeldakse peamiselt vaid patsiendiga, mis eriti paistab silma siis, kui ollakse ainuhooldaja. Kuna endale, oma perekonnale ja sõpradele mõeldud aeg on napp, võib see viia sotsiaalse isoleerituseni. Vaimne ja füüsiline ülekoormus viib üldise tervise halvenemiseni ning sageli esineb ka stressi ja depressiooni. Kuid lisaks eelnevatele mõjutustele muudab hooldamine omastehooldaja ja hooldatava omavahelise sideme tugevamaks, tekitab omastehooldajas tänulikkustunnet ning suurendab haigusteadlikkust, mis parandab hoolduskvaliteeti. Allikaloend Alzheimer Europe. (2012). Dementia in Europe Yearbook 2013. Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi, RJ-G/23.1-2017 (2017). Ravijuhendite nõukoda. Ashworth, R. (2017). Perceptions of stigma among people affected by early- and lateonset Alzheimer’s disease. Journal of Health Psychology, 0(0). 109

Artiklid lõputöödest

Järeldused Omastehooldajatel puudub ülevaatlik teave teenuste olemasolu ja kättesaadavuse kohta, mis aitaks neil hooldajarolliga paremini toime tulla. Teenuste arv erineb piirkonniti ja on tihtipeale kättesaadav vaid teatud sihtrühmale, kusjuures omastel tuleb need teenused teinekord ise üles leida. Teenuste kasutamata jätmine võib olla tingitud teabe puudumisest, kaasnevatest lisakuludest, pikkadest ootejärjekordadest, bürokraatiast, transpordiprobleemidest või hooldatava keeldumisest. Praeguses süsteemis ei pöörata perekonnale kui tervikule piisavalt tähelepanu ja neid toetatakse vähe. Ebapiisav on selgitustöö hoolduskoormuse ja haigusega toimetuleku osas. Teadmiste puudus loob soodsad tingimused avalikuks stigmatiseerimiseks, mis omakorda suurendab hoolduskoormust. Seetõttu on teabe jagamine tähtis nii omastehooldajatele kui ka laiemale üldsusele.

Artiklid lõputöödest

Black, S., Gauthier, S., Dalziel, W., Keren, R., Correia, J., Hew, H., Binder, C. (2010). Canadian Alzheimer´s disease caregiver survey: baby-boomer caregivers and burden of care. International Journal of Geriatric Psychiatry, 25(8): 807–813. Boots, L. M. M., Wolfs, C. A. G., Verhey, F. R. J., Kempen, G. I. J. M., Vugt, M. E. (2015). Qualitative study on needs and wishes of early-stage dementia caregivers: the paradox between needing and accepting help. International Psychogeriatrics, 27 (6): 927–936. De Cola, M. C., Lo Buono, V., Mento, A., Foti, M., Marino, S., Bramanti, P., Manuli, A., Calabro, R. S. (2017). Unmet Needs for Family Caregivers of Elderly People With Dementia Living in Italy: What Do We Know So Far and What Should We Do Next? Inquiry: The Journal of Health Care Organization, Provision, and Financing, 54: 1–8. Dimakopoulou, E., Sakka, P., Efthymiou, A., Karpathiou, N., Karydaki, M. (2015). Evaluating the Needs of Dementia Patients’ Caregivers in Greece: A Questionnaire Survey. International Journal of Caring Sciences, 8(2): 274–280. Ducharme, F., Kergoat, M. J., Coulombe, R., Lévesque, L., Antoine, P., Pasquier, F. (2014). Unmet support needs of early-onset dementia family caregivers: a mixeddesign study. BMC Nursing, 13:49. Eesti omastehoolduse arengukava 2013- 2020 (2012). Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu SA. Tallinn Finajeva, I., Raudsepp, I. (2013). Dementsusega patsiendi perekonna nõustamine hooldamisel kodus. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, õenduse õppetool. Lõputöö. Goren, A., Montogomery, W., Kahle-Wrobleski, K., Nakamura, T., Ueda, K. (2016). Impact of caring for persons with Alzheimer’s disease or dementia on caregivers’ health outcomes: findings from a community based survey in Japan. BMC Geriatrics, 16:122. Global Global Dementia Friends Network. https://www.alzheimers.org.uk/about-us/ policy-and-influencing/global-dementia-friends-network Hunt, G. G., Whiting, C. G., Baumgart, M., Weber-Raley, L., Panek, M. (2017). Dementia Caregiving in the U.S. National Alliance for Caregiving, in partnership with the Alzheimer’s Association. Research Report. Karabelnik, K. (2015). Mitteformaalsete hooldajate narratiivid dementsusega eaka pereliikme hooldamise kogemusest: tütarde ja abikaasade vaatenurk. Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond, sotsiaaltöö- ja sotsiaalpoliitika õppekava. Magistritöö. 110

N. (2015). Psychosocial impact of early onset dementia among caregivers. Trends Psychiatry Psychother, 37(4): 213–219. Mausbach, B. T., Chattillion, E. A., Roepke, S. K., Patterson, T., Grant, I. (2013). A Comparison of Psychosocial Outcomes in Elderly Alzheimer’s Caregivers and NonCaregiver. The American Journal of Geriatric Psychiatry, 21(1). Oliveira, T. I. de., Maziero, B. R., Ilha, S., Pacheco, L. S., Oliveira, F. S. de. (2017). Daily Family Members/Caregiver with Alzheimer: Support Group Contributions. Journal of Nursing UFPE On Line, 11(2): 506–14. Prince, M., Anders, W., Guerchet, M., Ali, G., Wu, Y., Prina, M. (2015). The Global Impact of Dementia. Alzheimer’s Disease International. World Alzheimer Report 2015. Rehelem, E., Savtsova, M. (2016). Perekonna probleemid dementsusega pereliikme hooldamisel kodustes tingimustes ja õendustegevus pere abistamisel. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Lõputöö. Ribeiro, B. S. S., Rezende, L. K., Sa, S. P. C., Machado, W. C. A. (2016). The Impact of Alzheimer’s Disease on the Life of Family Caregivers: A Phenomenological View. Open Journal of Nursing, 6: 333–341. Somanathan, A., Sinnott, E., Thiebaud, A., Kuddo, A., Finkel, E., Mozhaeva, I., Yang, J. (Eds.). (2017). Reducing the Burden of Care in Estonia. World Bank Group. Supporting Informal Caregivers of People Living with Dementia. (2015). World Health Organization. Themas, S., Vislapu, O. (2013). Dementsete eakate mitteametlike hooldajate toimetulekut mõjutavad tegurid koduses hoolduses. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, lühendatud õppeajaga õe õppekava. Lõputöö. Toivari, T. (2012). Dementsusega inimeste omashooldajate kogemused hooldajaks olemisest ja professionaalse abi saamisest: parim praktika, probleemid ja ettepanekud tulevikuks. Tartu Ülikool, arstiteaduskond, õendusteaduse osakond. Magistritöö. Wang, C. J., Pai, M. C., Hsiao, H. S., Wang, J. J. (2015). The investigation and comparison of the underlying needs of common disruptive behaviours in patients with Alzheimer’s disease. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 29: 769–775. Werner, P., Mittelman, M.S., Goldstein, D., Heinik, J. (2012). Family Stigma and Caregiver Burden in Alzheimer’s Disease. The Gerontologist, 52(1): 89–97.

111

Artiklid lõputöödest

Kimura, N. R. S., Maffioletti, V. L. R., Santos, R. L., Baptista, M. A. T., Dourado, M. C.

Artiklid lõputöödest

VAIMSE TERVISE HÄIREGA TÄISKASVANUTE ENESESTIGMA SEOS ELUKVALITEEDIGA JA ENESESTIGMALE SUUNATUD TERAPEUTILISED TEHNIKAD The relationship between self-stigma and quality of life of adults with mental illness and the therapeutic techniques focusing on reducing self-stigma Dagmar-Christel Mähar, Liina Oherjus, Margit Lenk-Adusoo

Abstract This thesis is a theoretical overview of evidence-based literature. The aim of the research was to describe the relationship between self-stigma and quality of life of adults with mental illness and the therapeutic techniques focusing on reducing self-stigma of adults with mental illness. In the present study topic-related literature in English and Estonian from 2004 to 2018 was used. In total 39 original research articles were selected and used according to the research objectives. Self-stigma has a significant negative effect on quality of life. The higher the self-stigma, the lower the quality of life. The sociodemographic indicators expanded upon in the thesis may but do not necessarily have to be connected with self-stigma and thereby affect quality of life. The higher the self-stigma, the poorer the treatment adherence. The higher the self-stigma, the higher the hopelessness and the lower the quality of life. It can be said, that there is a correlation between self-esteem and self-stigma – the lower the self-esteem, the higher the self-stigma. Thereby the quality of life is lower.

112

Keywords: self-stigma, quality of life, therapeutic technique, mental illness Sissejuhatus Negatiivsed eelarvamused vaimse tervise häiretega inimeste suhtes ja eelarvamuste põhjal sildistamine ehk stigmatiseerimine on levinud probleem üle maailma. Ühiskondlike stigmade mõju vaimse tervise häirega patsientide ravisoostumusele ja elukvaliteedile on uuritud üle poole sajandi. Stigma mõjust identiteedile kui eraldiseisvast probleemist hakati kirjutama millenniumi keskel (Rössler 2016). Kasutusele võeti mõisted „enesestigma“ ja „sisemine stigma“ (self-stigma, internalized stigma), mida kirjanduses kasutatakse sünonüümidena (Drapalski jt 2013). „Enesestigma“ mõiste kirjeldab protsessi, mille käigus vaimse tervise häirega inimene loobub järk-järgult oma varasemast identiteedist ja võtab omaks ühiskonnas haiguse kohta levinud eelarvamused (Yanos jt 2008). Enesestigma kujuneb välja pika aja jooksul. Ühelt poolt mõjutavad seda ühiskonnas levinud sotsiaalsed stigmad, teisalt aga vaimse tervise häirega patsiendi enda kogemused diskrimineerimisest ning selle pinnalt tekkinud eeldatavad negatiivsed hoiakud (Quinn ja Chaudoir 2009, Quinn jt 2015). Uskumused, et vaimse tervise häirega inimesed on ohtlikud, ettearvamatud, ei suuda pikaajalisi suhteid ega töökohti hoida, saavad osaks inimese minapildist. Sellest tulenevalt kujuneb madal enesehinnang, lootusetus, 113

Artiklid lõputöödest

Ending Self-stigma (ESS), Narrative Enhancement and Cognitive Therapy (NECT) and Coming Out Proud (COP) are the most researched therapeutic techniques that focus on reducing the self-stigma of adults with mental illness. Most research has been written on NECT and least on ESS. The aim of all three described therapeutic techniques is to create a more positive self-image through different methods, for instance psychoeducation, the principles of cognitive-behavioral therapy, creating new narratives of self-image, active listening and discussing the pros and cons of coming out into public with one’s mental illness. All three above-mentioned therapeutic techniques are focusing on reducing self-stigma in adults with mental illness. The long-term effect of the therapeutic techniques has not yet been studied.

Artiklid lõputöödest

soovimatus iseseisvalt hakkama saada ning halb elukvaliteet (Corrigan ja Rao 2012, Mittal jt 2012). Uurimistöö eesmärk on kirjeldada tõenduspõhistele allikatele tuginedes vaimse tervise häiretega inimeste enesestigma seost elukvaliteediga ja enesestigmale suunatud terapeutilisi tehnikad. Artikli aluseks olev lõputöö oli tõenduspõhistele kirjandusallikatele toetuv kirjanduse ülevaade. Lõputöös kasutati kokku 45 kirjandusallikat, millest 39 olid teadusartiklid. Allikad on avaldatud aastatel 2004–2018. Võtmesõnad: enesestigma, elukvaliteet, terapeutilised tehnikad, vaimse tervise haigus Tulemused ja arutelu Uurimusi vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigma seosest elukvaliteediga on läbi viidud peamiselt USA-s, Euroopas ja Aasias ning töö autoritele kättesaadavate artiklite põhjal võib väita, et enesestigmal on märkimisväärne negatiivne mõju elukvaliteedile (Tang ja Wu 2012, Park jt 2013, Picco jt 2016, Oliveira jt 2016, Holubova jt 2016b, Huang jt 2018). Teadusartiklite põhjal võib öelda, et uuritud on seost enesestigma, elukvaliteedi ja järgmiste näitajate vahel: haridustase, perekonnaseis, tööstaatus, vanus, haiguse avaldumise aeg, hospitaliseerimiste arv, lootus, enesehinnang, ravisoostumus. Enamasti leitakse, et enesestigma ja ülalmainitud näitajate vahel on seos. Kirjanduses tuuakse välja enesestigmale suunatud terapeutiliste tehnikate vajalikkus ning rõhutatakse, et tegelemine patsiendi enesehinnangu tõstmise, psühhoedukatsiooni ja minapildi positiivsemaks muutmisega võib vähendada enesestigmat ning parandada seeläbi elukvaliteeti (Tsang jt 2010, Maschiach-Eizenberg jt 2013, Kamaradova jt 2016, Oliviera jt 2016, Picco jt 2016, Lien jt 2017, Fox jt 2018, Post jt 2018).

114

Näiteks enesestigma ja haridustaseme vahelisi seoseid kajastab neli uurimust, millest kolm leiavad, et haridustase ei ole enesestigma ning seeläbi elukvaliteediga seotud (Livingston ja Boyd 2010, Holubova jt 2016a, Lien jt 2018). Vaid üks uurimus leiab, et haridustaseme ja enesestigma vahel on märkimisväärne seos – mida kõrgem on haridustase, seda kergekujulisem on enesestigma ning seda paremad on elukvaliteedi näitajad (Kamaradova 2016). Kamaradova jt (2016) lähevad ainsana teiste uurimustega vastuollu ka perekonnaseisu ja hospitaliseerimiste arvu seose osas enesestigmaga. Nad leiavad, et mida rohkem on hospitaliseerimisi, seda tugevam on enesestigma ja üksikutel patsientidel on võrreldes paarisuhtes olevate patsientidega raskekujulisem enesestigma. Uurimistöö autorite arvates ei saa erinevused tulemuste osas tuleneda erinevate küsimustike kasutamisest, sest võrreldes teiste uurimustega on kasutatud samu küsimustikke („The Internalized Stigma of Mental Illness Scale ja Clinical Global Expression“). Ka ei tohiks erinevused tuleneda kultuuriruumi mõjudest, sest erinevate tulemusteni jõudnud uurimusi (Livingston ja Boyd 2010, Holubova jt 2016a, Holubova jt 2016b, Lien jt 2018, Vrbova jt 2018) on välja antud nii Euroopas, USA-s kui ka Aasias. Vastuolu teiste autorite uurimustega võib Kamaradova jt (2016) arvates tuleneda sellest, et patsiendid vastasid küsimustele iseseisvalt, mistõttu võivad vastused olla mõjutatud hetke emotsioonist. Samuti toovad nad välja, et mõned patsiendid täitsid vaid küsimustike kindlaid osi.

115

Artiklid lõputöödest

Analüüsides uurimistöös välja toodud vaimse tervise häirega täiskasvanute demograafiliste ja kliiniliste näitajate seost enesestigma ning elukvaliteediga, võib öelda, et Livingston ja Boyd (2010) ning Drapalski jt (2013) on ainukesed autorid, kes leiavad, et töötus ei seostu enesestigmaga. Enamasti nõustutakse, et töötus tugevdab enesestigmat ja viib seeläbi kehvema elukvaliteedini (Holubova jt 2016b, Lin jt 2016, Picco jt 2016, Vrbova jt 2016). Teiste tegurite puhul, nagu haridustase, perekonnaseis, vanus, haiguse avaldumise aeg, haiguse kestus, hospitaliseerimiste arv ja ravimite tarvitamine, jõuavad autorid erinevate järeldusteni.

Artiklid lõputöödest

Analüüsides vaimse tervise häirega täiskasvanute enesehinnangu ja enesestigma seost elukvaliteediga, võib läbitöötatud artiklite põhjal väita, et mida madalam on enesehinnang, seda tugevam on enesestigma ning seeläbi halvem elukvaliteet (Maschiach-Eizenberg jt 2013, Oliviera jt 2016, Picco jt 2016, Huang jt 2016, Switaj jt 2017). Enamik läbitöötatud artiklitest kirjutavad, et raskekujulisema enesestigmaga lootusetusetunne tugevneb ja elukvaliteet seeläbi halveneb (Hasson-Ohayon jt 2008, Livingston ja Boyd 2010, Maschiach-Eizenberg jt 2013, Schrank jt 2013, Vrbova jt 2017). Picco jt (2016) toovad aga välja, et lootuse olemasolu või puudumist ei saa märkimisväärselt enesestigmaga seostada. Picco jt (2016) arvavad, et selline erinevus võib tuleneda kultuurilistest mõjutustest ja uskumustest, sest enamik uurimusi, mis on analüüsinud lootuse seost enesestigmaga, on läbi viidud Euroopas, kuid nende uurimus on läbi viidud Aasias. Materjali läbitöötamise tulemusena leiavad uurimistöö autorid, et vaimse tervise häirega täiskasvanutel on olemas negatiivne seos enesestigma ja elukvaliteedi ning enesestigma ja ravisoostumuse vahel. Mida tugevam on enesestigma, seda kehvem on ravisoostumus (Fung jt 2008, Livingston ja Boyd 2010, Tsang jt 2010, Hajda jt 2015, Sedlackova jt 2015, Kamaradova jt 2016, Lien jt 2018). Lien jt (2018) lisavad, et puudulik arusaam oma terviseseisundist tugevdab enesestigmat ja vähendab ravivajaduse mõistmist. See toob kaasa ravimite ebaregulaarse tarvitamise, mis võib omakorda viia kehvema elukvaliteedini. Kättesaadavate teadusartiklite läbitöötamise tulemusena on uurimistöö autoritel välja kujunenud arvamus, et lisaks eelmainitud teguritele sõltub enesestigma tekkimine ka vaimse tervise häirega täiskasvanu iseloomujoontest, sotsiaal-majanduslikust taustast, kultuuriruumist ning sellest, kui tugevalt ühiskond hetkel vaimse tervise häireid stigmatiseerib. Enesestigma tekkimise jaoks on vaja erinevate sotsiaal-demograafiliste ja kliiniliste näitajate, iseloomujoonte ning ühiskonnas valitsevate suhtumiste koosmõju. Kindlalt võib väita, et tugev enesestigma viib halvema elukvaliteedini.

116

Analüüsides terapeutiliste tehnikate tõhususele keskenduvaid uurimusi, võib öelda, et enamiku autorite järeldusel vähendavad kõik kolm kirjeldatud terapeutilist tehnikat enesestigmat (Roe jt 2010, Lucksted jt 2011, Corrigan jt 2015, Hansson ja Yanos 2016, Lucksted jt 2017, Hansson jt 2017, Mulfinger jt 2018). Erineva tulemuseni jõuavad Yanos jt (2012), kes leiavad, et NECT ei vähenda märkimisväärselt enesestigmat. Samuti järeldavad Rüsch jt (2014), et COP-i terapeutilise tehnika kasutamisel ei vähene enesestigma arvestatavalt. Terapeutiliste tehnikate mõju elukvaliteedile vaadeldi neljas uurimuses. Kaks NECT-i ja üks HOP-i uurimus leidsid, et terapeutilise tehnika läbimisel paranes osalejate elukvaliteet (Roe jt 2014, Hansson ja Yanos 2016, Mulfinger jt 2018). Siiski toovad Hansson jt 2017. aastal Rootsis läbi viidud uurimuses välja, et võrreldes kontrollrühmaga ei paranenud osalejate elukvaliteet märkimisväärselt.

117

Artiklid lõputöödest

Käesolevas uurimisöös on kirjeldatud kolme enimuuritud vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigmale suunatud terapeutilist tehnikat. Need on enesestigma lõpetamise terapeutiline tehnika (Ending Self-stigma, ESS), minapildi täiustamine ja kognitiivse teraapia terapeutiline tehnika (Narrative Enhancement and Cocnitive Therapy, NECT) ning vaimse tervise häire avalikustamise terapeutiline tehnika (Coming Out Proud, COP). COP-i terapeutiline tehnika nimetati hiljem ümber HOP-iks (Honest, Open, Proud). Kõigi kirjeldatud tehnikate eesmärk on negatiivse minapildi muutmine positiivsemaks erinevate meetodite kaudu, nagu psühhoedukatsioon, kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtted, minapildi ümberjutustamine, aktiivne kuulamine ning arutlemine haiguse avalikustamise kasude ja kahjude üle. Minapildi positiivses suunas muutumise tulemusena peaks enesestigma nõrgenema ja elukvaliteet seeläbi paranema. Kirjeldatud terapeutilised tehnikad erinevad omavahel seansside arvu ja kestuse, läbiviija ning minapildi muutmise meetodite poolest. Rühma optimaalne suurus on 5–10 inimest ja kõigi kolme terapeutilise tehnika puhul peetakse tähtsaks oma kogemuste jagamist seoses enesestigmaga.

Artiklid lõputöödest

Üks ESS-i ja kaks NECT-i uurimust toovad välja, et terapeutilise tehnika läbimise järel paranes osalejate enesehinnang (Lucksted jt 2017, Hansson ja Yanos 2016, Hansson jt 2017). Samas leiavad Yanos jt (2012), et NECT-i programmis osalenud ei näidanud enesehinnangu paranemise märke. Positiivse lootuse teket tuleviku suhtes on uurinud vaid NECT-i analüüsinud autorid. Roe jt (2010) ning Hansson ja Yanos (2016) toovad välja, et osalejate lootus tuleviku suhtes paranes märkimisväärselt. Samas kirjutavad Yanos jt (2012), et osalejate lootus tuleviku suhtes paranes väga vähesel määral. Uurimistöö autoritele kättesaadavate allikate põhjal võib öelda, et enim on enesestigmale suunatud terapeutilistest tehnikatest uuritud NECT-i. Kuna ESS-i ja COP-i on uuritud tunduvalt vähem, siis on raske tehnikate tõhusust omavahel võrrelda. Samuti on tehnikaid keeruline võrrelda, sest seansside arv erineb suuresti. Näiteks NECT-i puhul käiakse koos 20 korda ning COP-i puhul vaid kolm korda. Terapeutiliste tehnikate mõju enesestigmale on uuritud maksimaalselt kuus kuud pärast kursuse läbimist. Mitu autorit toob välja, et vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigma vähendamisele suunatud terapeutiliste tehnikate mõju on lühiajaline ja kestva mõju saavutamiseks oleks vaja kursust korduvalt läbida (Rüsch jt 2014, Corrigan jt 2015, Lucksted jt 2017). Kõik kolm uurimistöös kirjeldatud vaimse tervise häirega täiskasvanutele suunatud terapeutilist tehnikat kinnistavad positiivsemat minapilti, vähendavad enesestigmat ja parandavad seeläbi elukvaliteeti. Siiski ei ole uurimistöö autorite arvates selgemate tulemuste saamiseks läbi viidud piisavalt uurimusi. Uurimuste valimid on pigem tagasihoidlikud ja kirjeldatud kolme vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigmale suunatud terapeutilise tehnika pikaajalist mõju enesestigma vähendamisele ei ole uuritud. Käesolevas uurimistöös kasutatud artiklid on läbilõikeuurimused, mis kajastavad nii ajaliselt kui ka üldkogumi poolest kitsast vahemikku. Autoritele teadaolevalt ei ole enesestigma ja elukvaliteedi seostele keskenduvaid

118

Järeldused Enesestigmal on elukvaliteedile märkimisväärne negatiivne mõju. Mida tugevam on enesestigma, seda halvem on elukvaliteet. Uurimustöös käsitletud sotsiaal-demograafilised näitajad (töötus, haridustase, perekonnaseis, vanus, millal haigus avaldus, haiguse kestus, hospitaliseerimiste arv ja ravimite tarvitamine) võivad, aga ei pruugi olla seotud enesestigmaga ja mõjutada seeläbi elukvaliteeti. Mida tugevam on enesestigma, seda kehvem on ravisoostumus. Samuti võib öelda, et on olemas seos enesehinnangu ja enesestigma vahel – mida madalam on enesehinnang, seda raskekujulisem on enesestigma ja seeläbi halvem elukvaliteet. Mida tugevam on enesestigma, seda suurem on lootusetus ja kehvem elukvaliteet. Vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigmale suunatud terapeutilistest tehnikatest on enim uurimusi tehtud enesestigma lõpetamise terapeutilisest tehnikast (Ending Self-stigma, ESS), minapildi täiustamise ja kognitiivse teraapia tehnikast (Narrative Enhancement and Cognitive Therapy, NECT) ning vaimse tervise häire avalikustamise terapeutilisest tehnikast (Coming Out Proud, COP). Nendest kolmest enim on uuritud NECT-i ja vähim ESS-i. Kõigi kirjeldatud tehnikate eesmärk on negatiivse minapildi muutmine positiivsemaks erinevate meetodite kaudu, nagu psühhoedukatsioon, kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtted, minapildi ümberjutustamine, aktiivne kuulamine ning arutlemine haiguse avalikustamise kasude ja kahjude üle. Kõik kolm vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigma vähendamisele suunatud tehnikat nõrgendavad enesestigmat, kuid nende pikaajalist mõju enesestigma vähendamisele ei ole uuritud.

119

Artiklid lõputöödest

pikaajalisi uurimusi tehtud. Usaldusväärsemate ja põhjalikumate tulemuste saamiseks oleks vaja läbi viia longituuduurimusi.

Artiklid lõputöödest

Allikaloend Corrigan, P.W., Larson, J.E., Michaels, P.J., Buchholz, B.A., Ros, R., Fontecchio, M.J., Castro, D., Gause, M., Krzyzanowski, R., Rüsch, N. (2015). Diminishing Self-Stigma of Mental Illness by Coming Out Proud. Psychiatry Research, 229(1-2): 148–154. Corrigan, P.W., Rao, D. (2012). On the self-stigma of mental illness: stages, disclosure, and strategies for change. The Canadian Journal of Psychiatry, 57(8): 464–469. Drapalski, A.L., Lucksted A., Perrin, P.B., Aakre, J.M., Brown, C.H., DeForge, B.R., Boyd, J.E. (2013). Model of Internalized Stigma and Its Effects on People with Mental Illness. Psychiatric Services, 64(3): 264–269. Fox, A.B., Smith, B.N., Vogt, D. (2018). How and when does mental illness stigma impact treatment seeking? Longitudinal examination of relationships between anticipated and internalized stigma, symptom severity, and mental health service use. Psychiatry Research, 268: 15–20. Fung, K. M. T., Tsang, H. W. H., Corrigan, P. W. (2008). Self-Stigma of People with Schizophrenia as Predictor of Their Adherence to Psychosocial treatment. Psychiatric Rehablitation Journal, 32: 95–104. Hajda, M., Kamaradova, D., Latalova, K., Prasko, J., Ociskova, M., Mainerova, B., Cinculova, A., Vrbova, K., Kubinek, R., Tichackova, A. (2015). Self-stigma, treatment, adherence, and medication discontinuation in patients with bipolar disorders in remission- a cross sectional study. Activitas Nervosa Superior Rediviva, 57: 6–11. Hansson, L., Lexen, A., Holmen, J. (2017). The Effectiveness of Narrative Enhancement and Cognitive Therapy: A Randomized Controlled Study of a Self-Stigma Intervention. Social Psychiatry and Psychiatric Epidemiology, 52: 1415–1423. Hansson, L., Yanos, P.T. (2016). Narrative Enhancement and Cognitive Therapy: A Pilot Study of Outcomes of a Self-Stigma Intervention in a Swedish Clinical Context. Stigma and Health, 1(4): 280–286. Hasson-Ohayon, I. Kravetz, S., Meir, T., Rozencwaig, S. (2008). Insight into severe mental illness, hope and quality of life of persons with schizophrenia and schizoaffective disorders. Psychiatry Research, 167(3): 231–238. Holubova, M., Prasko, J., Latalova, K., Ociskova, M., Kamaradova, D., Vrbova, K., Hruby, R. (2016a). Are Self-Stigma, Quality of Life, and Clinical Data Interrelated in Schizophrenia Spectrum Patients? A Cross-Sectional Outpatient Study. Patient Preference and Adherence, 2016(10): 265–274. 120

(2016b). Self-Stigma and Quality of Life in patients With Depressive Disorder: A Cross-Sectional Study. Neuropsychiatric Disease and Treatment, 12: 2677–2687. Huang, W.Y., Chen, S., Pakpour, A.H., Lin, C. (2018). The Mediation Role of Self-Esteem for Self-Stigma on Quality of Life for People with Schizophrenia: A Retrospectively Longitudinal Study. Journal of Pacific Rim Psychology, 12(10): 1–7. Kamaradova, D., Latalova, K., Prasko, J., Kubinek, R., Vrbova, K., Mainerova, B., Cinculova, A., Ociskova, M., Holubova, M., Smoldasova, J., Tichackova, A. (2016). Connection between self-stigma, adherence to treatment, and discontinuation of medication. Patient Preference and Adherence, 10: 1289–1298. Lin, C-Y., Chang, C-C., Wu, T-H., Wang, J-D. (2016). Dynamic Changes of Self-Stigma, Quality of Life, Somatic Complaints and Depression Among People With schizophrenia: A Pilot Study Applying Kernel Smoothers. American Psychological Association, 1(1): 29–43. Lien, Y-J., Chang, H.-A., Kao, Y.-C., Tzeng, N.-S., Lu, C.-W., Loh, C.-H. (2018). The impact of cognitive insight, self- stigma, and medication compliance on the quality of life in patients with schizophrenia. European Archives of Psychiatry and Clinical Neuroscience, 268: 27–38. Livingston, J. D., Boyd, J. E. Correlates and consequences of internalized stigma for people living with mental illness: A systematic review and meta-analysis. Social Science & Medicine, 71: 2150–2161. Lucksted, A., Boyd, J., Deforge, B. (2011). Ending Self-Stigma: Pilot Evaluation of a New Intervention to Reduce Internalized Stigma Among People With Mental Illnesses. Psychiatric Rehabilitation Journal, 35(1): 51–54. Lucksted, A., Drapalski A.L., Brown, C.H., Wilson, C., Charlotte, M., Mullane, A., Fang, L.J., (2017). Outcomes of Psychoeducational Intervention to Reduce Internalized Stigma Among Psychosocial Rehabilitation Clients. Psychiatric Services, 68(4): 360–367. Maschiach-Eizenberg, M., Hasson-Ohayon, I., Yanos, P.T., Lysaker, P.H. (2013). Internalized Stigma and Quality of Life Among Persons with Severe mental Illness: The Mediating Roles of Self-esteem and Hope. Psychiatry Research, 208: 15–20. Mittal, D., Sullivan, G., Chekuri, L., Allee, E., Corrigan, P.W. (2012). Empirical Studies of Self-Stigma Reduction Strategies: A Critical Review of the Literature. Psychiatric Services, 16(10): 974–981. 121

Artiklid lõputöödest

Holubova, M., Prasko, J., Ociskova, M., Marackova, M., Grambal, A., Slepecky, M.

Artiklid lõputöödest

Mulfinger, N., Müller, S., Böge, I., Sakar, V., Corrigan, P.W., Evans-Lacko, S., Nehf, L., Djamali, J., Samarelli, A., Kempter, M., Ruckes, C., Libard, G., Oexle, N., Noterdaeme, M., Rüsch, N. (2018). Honest, Open, Proud for Adolescents with Mental Illness: Pilot Randomized Controlled Trial. The Journal of Child Psychology and Psychiatry, 59(6): 684–691. Oliveira, S. E. H., Carvalho, H., Esteves, F. (2016). Internalized Stigma and Quality of Life Domains Among People with Mental Illness: The Mediating Role of Self-Esteem. Journal of Mental Health, 25(1): 55–61. Park, S.G., Bennett, M.E., Couture, S.M., Blanchard, J.J. (2013). Internalized Stigma in Schizophrenia: Relations with Dysfunctional Attitudes, Symptoms, and Quality of Life. Psychiatry Research, 205: 43–47. Picco, L., Pang, S., Lau, Y.W., Jeyagurunathan, A., Satghare, P., Abdin, E., Vaingankar, J.A., Lim, S., Poh, C.L., Chong, S.A., Subramaniam, M. (2016). Internalized Stigma Among Psychiatric Outpatients: Associations with Quality of Life, Functioning, Hope and Self-esteem. Psychiatry Research, 246: 500–506. Post, F., Pardeller, S., Frajo-Apor, B., Kemmler, G., Sondermann, C., Hausmann, A., Fleishhacker, W., W., Mizuno, Y., Uchida, H., Hofer, A. (2018). Quality of life in stabilized outpatients with bipolar I disorder: Associations with resilience, internalized stigma, and residual symptoms. Journal of Affective Disorders, 238: 399–404. Quinn, D.M., Williams M.K., Weisz, B.M. (2015). From Discrimination to Internalized Mental Illness Stigma: The Mediating Roles of Anticipated Discrimination and Anticipated Stigma. Psychiatric Rehabilitaton Journal, 38(2): 103–108. Quinn, D. M., Chaudoir, S.R. (2009). Living with a Concealable Stigmatized Identity: The Impact of Anticipated Stigma, Centrality, Salience, and Cultural Stigma on Psychological Distress and Health. Journal of Personality and Social Psychology, 97(4): 634–651. Roe, D., Hasson-Ohayon, I., Derhi, O., Yanos, P.T., Lysaker, P.H. (2010). Talking About Life and Finding Solutions to Different Hardships: A Qualitative Study on the Impact of Narrative Enhancement and Cognitive Therapy on Persons with Serious Mental Illness. The Journal of Nervous and Mental Disease, 198(11): 807–812. Roe, D., Hasson-Ohayon, I., Mashiach-Eizenberg, M., Derhy, O., Lysaker, P.H., Yanos, P.T. (2014). Narrative Enhancement and Cognitive Therapy (NECT) Effectiveness: A Quasi-Experimental Study. Journal of Clinical Psychology, 70(4): 303–312. 122

Rüsch, N., Abbruzzese, E., Hagedorn, E., Hartenhauer, D., Kaufmann, I., Curschellas, J., Vetling, S., Zuaboni, G., Bridler, R., Olschewski, M., Kawohl, W., Rössler, W., Kleim, B., Corrigan, P.W. (2014). Efficacy of Coming Out Proud to Reduce Stigma’s Impact Among People with Mental Illness: Pilot Randomised Controlled Trial. The British Journal of Psychiatry, 204(5): 391–397. Schrank, B., Amering, M., Hay, A. G., Weber, M., Sibitz, I. (2014). Insight, positive and negative symptoms, hope, depression and self-stigma: a comprehensive model of mutual influences in schizophrenia spectrum disorders. Epidemology and Psychiatric Sciences, 23: 271–279. Sedlackova, Z., Kamaradova, D., Prasko, J., Latalova, K., Ociskova, M., Cinculova, A., Kubinek, R., Mainerova, B., Tichackova, A., Vrbova, K. (2015). Treatment adherence and self-stigma in patients with depressive disorder in remission: A cross-sectional study. Neuroendocrinology Letters, 36: 171–177. Switaj, P., Grygiel, P., Chrostek, A., Nowak, I., Wciorka, J., Anczewska, M. (2017). The Relationship Between Internalized Stigma and Quality of Life Among People with Mental Illness: Are Self-esteem and Sense of Coherence Sequential Mediators? Quality of Life Research, 26(9): 2471-2478 Tang, I. C., Wu, H.C. (2012). Quality of Life and Self-Stigma in individuals with Schizophrenia. Prychiatric Quarterly, 83: 497–507. Tsang, H. W., Fung, K. M., Chung, R. C. (2010). Self-stigma and stages of change as predictors of treatment adherence of individuals with schizophrenia. Psychiatry Research, 180: 10–15. Vrbova, K., Prasko, J., Ociskova, M., Kamaradova, D., Holubova, M., Grambal, A., Slepecky, M., Latalova, K. (2017). Quality of Life, Self-stigma, and Hope in Schizophrenia Spectrum Disorders: A Cross-sectional Study. Neuropsychiatric Disease and Treatment, 13: 567–576. Yanos, P.T., Roe, D., Markus, K., Lysaker, P.H. (2008). Pathways Between Internalized Stigma and Outcomes Related to Recovery in Schizophrenia Spectrum Disorders. Psychiatric Services, 59(12): 1437–1442. Yanos, P.T., Roe, D., West, M.L., Smith, S.M., Lysaker, P.H. (2012). Group-Based Treatment for Internalized Stigma Among Persons with Severe Mental Illness: Findings from a Randomized Controlled Trial. Psychological Services, 9(3): 248–258. 123

Artiklid lõputöödest

Rössler, W. (2016). The stigma of mental disorders. EMBO Reports 17(9): 1250–1253.

Artiklid lõputöödest

VANAEA HAPRUSE SÜNDROOM JA GERIAATRILINE ÕENDUSABI Frailty syndrome among the elderly and geriatric nursing care Olga Ontin, Merle Varik

Abstract Frailty is not an illness, but a syndrome that combines the effects of natural aging with the decline of functional capacity. Chronic inflammations, changes in the skeletal, muscular, immune and endocrine systems contribute to the onset of frailty. Older adults with frailty experience fatigue, they have less energy, unintentional weight loss and decrease of hand and leg strength. All this slows their recovery processes and increases the mortality rate. They often need acute and prolonged medical services, which increases their risk of being hospitalized or placed in nursing homes. The purpose of this study is to describe frailty syndrome among the elderly and appropriate nursing interventions. 41 scientific articles were used to compose this paper. All sources were published between 2008 to 2018. It is important that nurses use correct assessment tools to identify frailty in an early stage. Identifying frailty in an early stage and using purposeful and scientifically approved nursing interventions can decrease the rate of frailty. Nursing interventions have to focus on nutrition, mobility, independent living and preservation of quality of life. Keywords: frailty, frail elderly, nursing, assessment, prevention, exercise, nutrition 124

Hapruse sündroomi tuvastamine geriaatrilises õendusabis on tähtis, et tuvastada muutusi eaka füüsilises, kognitiivses ja psühhosotsiaalses seisundis. Õdede ülesanne on eakatel regulaarselt hinnata hapruse sümptomite esinemist, tema tervise ja toimetuleku ressursse ning riske, kasutades selleks erinevaid hindamismõõdikuid (Fit for Frailty 2014, Uchmanowicz jt 2018). Samas on välja toodud, et tervishoiutöötajate teadmiste puudumine on üks takistusi hapruse tuvastamisel ja õendusabi osutamisel. Erinevad autorid rõhutavad teadlikkuse parandamise ja koolituste vajadust, et õed oskaksid võimalikult vara pöörata tähelepanu eakate hapruse ilmingutele, võtta kasutusele erinevaid hindamismeetodeid hapruse sündroomi tuvastamiseks ning sekkuksid õigel ajal tõenduspõhiselt hapruse sündroomi vähendamiseks või ennetamiseks (Gustafsson jt 2014, Wallington 2016). Teadaolevalt ei ole Eestis vanaea hapruse kui geriaatrilise sündroomi ja geriaatrilise õendusabi alaseid uurimistöid varem tehtud. Teemaga seonduvalt on Tisler (2010) magistritöös uurinud hapra eaka haiglast väljakirjutamisega seonduvaid tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate tajutud eetilisi konflikte ning Tarasova (2015) käsitles teemat koduõendusteenust kasutavate Tartumaa eakate seisundi kirjeldamisel. Tervishoiukõrgkoolides on kirjutatud lõputöid, mis keskenduvad eakate terviseprobleemidele, kuid vanaea haprust ei ole nendes vaadeldud. 125

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Vanaea haprus (frailty) on kliiniline sündroom, mis põhjustab eakatel nõrkust, väsimust, energiapuudust, psühhomotoorset aeglust, kehalise aktiivsuse vähenemist ja kehakaalu langust (Morley jt 2013, Gale jt 2015, Guyonnet jt 2015). Vanaea haprusega võivad kaasneda deliirium, kukkumised, depressioon, haiglaravi vajadus, elukvaliteedi halvenemine, sõltuvus kõrvalabist (De Vries jt 2013, Morley jt 2013, Gale jt 2015, McGuigan jt 2017) ning seetõttu on suurenenud tarve tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuste järele (Posthauer jt 2013, Chen jt 2014, Buckinx jt 2015, Gale jt 2015, Uchmanowicz jt 2018).

Artiklid lõputöödest

Käesoleva lõputöö teema aitab kaasa õdede teadlikkuse parandamisele vanaea hapruse olemuse ja seda soodustavate tegurite ning õendusabi planeerimiseks ja osutamiseks vajalike aspektide osas. Uurimistöö on tehtud kirjandusülevaate meetodil. Töös kasutati 41 teadusallikat, mis on avaldatud ajavahemikul 2008–2018. Uurimistöö eesmärk on kirjeldada vanaea hapruse sündroomi, seda soodustavaid tegureid ning hapruse sündroomiga seonduvat geriaatrilist õendusabi. Uurimistöö ülesanded on (1) kirjeldada vanaea hapruse sündroomi ja seda soodustavaid tegureid, (2) kirjeldada vanaea hapruse sündroomiga seonduvat geriaatrilist õendusabi. Võtmesõnad: vanaea haprus, hapruse sündroom, geriaatriline õendusabi. Tulemused ja arutelu Vanaea hapruse sündroom sageneb märkimisväärselt vanuse kasvades (Rockwood ja Mitnitski 2011, De Vries jt 2013, Chen jt 2014, Gale jt 2015, Uchmanowicz jt 2018). Täheldatud on, et vanaea hapruse sündroomiga eakatel esineb tihti mitu komplitseeritud terviseprobleemi, nagu südamepuudulikkus, pahaloomulised kasvajad, diabeet, aneemia (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, Chen jt 2014), osteopeenia, osteoporoos (Chen jt 2014, McGuigan jt 2017), hüpertensioon, insult, neerupuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, depressioon (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, Gale jt 2015, McGuigan jt 2017), inkontinentsus (Wallace jt 2012), Parkinsoni tõbi, Alzheimeri tõbi (Posthauer jt 2013) ning sarkopeenia (Morley jt 2013, McGuigan jt 2017). Samuti võib habrastel eakatel esineda kukkumisi ja deliiriumi ning kroonilist valu (Morley jt 2013, Chen jt 2014, McGuigan jt 2017). Täheldatud on, et vanaea haprusega on samuti seotud suuõõne halb tervis. Castrejón-Pérez jt (2017) uurisid 70-aastaseid ja vanemaid eakaid ning leidsid, et suuõõne halb hügieen süvendab eakatel parodontiiti ja hammaste lagunemist, mis omakorda põhjustab kroonilist põletikku. Kuivõrd habrastel eakatel on tavaliselt mitu samal ajal esinevat haigust ja nad tarvitavad mitut ravimit korraga, 126

Vanaea hapruse sündroomi üks soodustegureid on füüsilise aktiivsuse vähenemine. Lihasmassi kahanemine ja lihasfunktsiooni nõrgenemine tingib olukorra, kus välditakse pingutust nõudvaid harjutusi ning tegevusi (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, McGuigan jt 2017). Uurijad väidavad, et sarkopeenia võib olla hapruse sündroomi üks osa, sest väheneb lihasmass, lihasjõud ja füüsiline võimekus, mis omakorda soodustab haprust (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, Lorenzo-López jt 2017, McGuigan jt 2017). Hubbard jt (2010) uurisid üle 65-aastaseid (n = 3055) ning selgus, et nii väga väikse kui ka väga suure kehamassiindeksiga eakatel on suur hapruse risk ning neil oli raskusi füüsiliste tegevuste sooritamisel. Lisaks on suurenenud kukkumise risk (Morley jt 2013, McGuigan jt 2017). Jansen jt (2015) uurisid habraste (n = 10) ja mittehabraste (n = 74) eakate füüsilist aktiivsust seitsme päeva jooksul ning selgus, et haprad eakad veetsid päeva jooksul kõige rohkem aega istudes ning nende füüsiline aktiivsus oli väga väike. Füüsiline aktiivsus aitab habrastel eakatel suurendada lihasmassi ja lihasjõudlust ning tugevdada luude ja lihaste funktsiooni (Morley jt 2013, McGuigan 2017, Uchmanowicz jt 2018). Theou jt (2011) tõdesid uuringus, et 45–60-minutiline füüsiline aktiivsus kolm korda nädalas kolme kuu jooksul parandab habrastel eakatel funktsionaalseid võimeid, näiteks kõndimiskiirust, toolilt püstitõusmist ja treppidel liikumist. Neil paranes tasakaaluvõime ja vähenes kukkumishirm. Füüsilised treeningud rühmas koos teiste eakatega suurendavad eakate sotsiaalset aktiivsust ja parandavad või hoiavad ära kognitiivsete funktsioonide halvenemise. Hapruse sündroomiga eaka julgustamine füüsiliseks aktiivsuseks on üks kõige edukamaid sekkumisi hapruse vähendamiseks (Rockwood ja Mitnitski 2011, Theou jt 2011, Chen jt 2014). Õdede üks ülesandeid on selgitada 127

Artiklid lõputöödest

peetakse sellist asjaolu üheks võimalikuks hapruse patogeneesi tekitajaks. Patsientidel tekivad ravimite kõrval- ja koostoimeid, mis on seotud suurenenud kukkumisohu ja funktsionaalse võime vähenemisega (Morley jt 2013, Fit for Frailty 2014).

Artiklid lõputöödest

habrastele eakatele liikumise tähtsust ning igati motiveerida ja toetada eakaid eesmärkide saavutamisel. Hapruse sündroomi esinemine on seotud kehakaalu langusega – haprad eakad on tavaliselt kõhnad, nõrgad ja alatoitunud ning vastuvõtlikud infektsioonidele (Posthauer jt 2013, Guyonnet jt 2015, McGuigan 2017). Rõhutatakse, et hapruse sündroomi vähendamisel ja ennetamisel on tähtis tervislik toitumine (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, Guyonnet jt 2015, Uchmanowicz jt 2018). Kobayashi jt (2013) viisid Jaapanis läbi uurimuse (n = 2108), mille eesmärk oli hinnata valkude ja aminohapete tarbimise ning hapruse sündroomi seost eakatel. Selgus, et 22,8% uuritavatest esines vanaea haprus. Uurimuse tulemusena ilmnes, et haprust esines vähem neil, kes tarbisid valke suuremas koguses sõltumata valguallikast. Autorid väidavad, et eakatel, kes selles uuringus tarbisid valke ligikaudu ≥ 70 g päevas, esines tunduvalt väiksem hapruse risk. Samuti on hapruse sündroomiga seotud väike vitamiinide (A, B6, B12, D, C ja E) ja mineraalainete (kaltsium, tsink ja seleen) sisaldus vereseerumis. Vitamiin D puudus on habrastel eakatel sealjuures kõige levinum mikrotoitainete vaegus. Eakate toitumine peaks sisaldama 25–30 g valku ühe söögikorra kohta või 1–1,2 g/kg päevas. Selline kogus koos aminohappe regulaarse lisamisega stimuleerib vanematel inimestel maksimaalselt lihaste valgusünteesi (Lorenzo-López jt 2017), suurendab lihasmassi ja kehakaalu, vähendab komplikatsioone, parandab haardetugevust ning aitab kompenseerida põletikulisi ja kataboolseid seisundeid, mis on seotud krooniliste ning ägedate haigustega. Lähtuvalt energiatarbimise vajadusest on kasulik pakkuda habrastele eakatele valku toidukordade vahel, eriti siis, kui neil on füüsiline treeningprogramm (Posthauer jt 2013). Morley jt (2013) soovitavad uurida hapruse suhtes kõiki üle 70-aastaseid või neid, kes kaotavad kroonilise haiguse tõttu kaalu üle 5%, ja Posthauer jt (2013) rõhutavad eakate toitumise sõelumisprogrammide kasutamise tähtsust raviasutustes. Toitumise hindamise küsimustik (Mini Nutritional Assessment) hõlbustab eakatel hapruse sündroomi diagnoosimist 128

Vanaea hapruse kirjeldamisel rõhutatakse, et haprus on dünaamiline seisund, mis võib aja jooksul paraneda või halveneda (Rockwood ja Mitnitski 2011, Morley jt 2013, Chen jt 2014, Fit for Frailty 2014). Hapruse sündroomi tuvastamisel tuleb koostada habrastele eakatele individuaalne sekkumiskava, mis on suunatud hapruse sündroomi raskusastme ja kahjulike tagajärgede ennetamisele või vähendamisele (Morley jt 2013, Fit for Frailty 2014). Õdedel peavad olema teadmised ja oskused geriaatriliste sündroomide hindamiseks ning ravimiseks, seetõttu on neil tähtis täiendada kutseoskusi ning osaleda elukestvas õppes (Posthauer jt 2013, Gustafsson jt 2014 ja Wallington 2016). Habraste eakate terviseseisundit ja toimetulekut peab regulaarselt hindama, eriti pärast haigestumist ja traumat. Sõltuvalt hindamistulemustest on tähtis eesmärgipärane sekkumine nii haiglas, hooldusasutuses, perearstikeskuses kui ka koduses keskkonnas (Hubbard jt 2015, Wallington 2016, McGuigan jt 2017, Uchmanowicz jt 2018). Hapruse sündroomi väljaselgitamiseks soovitatakse arstidel, õdedel ja sotsiaaltöötajatel kasutada peamiselt kolme hindamisvahendit. Enamlevinum on küsimustik PRISMA (Program of Research on Integration of Services for the Maintenance of Autonomy), mis koosneb seitsmest küsimusest vanuse, soo, terviseprobleemide esinemise ja toimetuleku kohta. Kõnnikiiruse katse abil on võimalik hinnata eakate kõnnikiirust, kus viie sekundi jooksul tuleb kõndida neli meetrit. Eaka liikuvust võib kontrollida tõuse ja kõnni katse abil, kus kümne sekundi jooksul on vaja tõusta toolilt üles, jalutada kolm meetrit, keerata ümber, kõndida veel kolm meetrit tagasi ja istuda (Fit for Frailty 2014). Malmstrom ja Morley (2013) soovitavad hapruse väljaselgitamiseks kasutada hapruse sõelumisküsimustikku FRAIL (The Simple FRAIL Questionnaire Screening Tool), mis sisaldab viit küsimust väsimuse, vastupidavuse, aeroobse suutlikkuse, haiguste ja kehakaalu kaotamise 129

Artiklid lõputöödest

(Posthauer jt 2013, Uchmanowicz jt 2018). Kui patsient kaalub vähe või ei söö piisavalt, soovitatakse kontrollida päeva jooksul tarbitud kalorite arvu.

Artiklid lõputöödest

kohta. Psühhosotsiaalse hapruse tuvastamiseks on võimalik kasutada testi Screening Test for Psychosocial Frailty. Testis on kuus küsimust, mille abil on võimalik välja selgitada, kas eakatel esineb kurbust, aktiivsust väljaspool kodu, kognitiivse võimekuse häiret, ebapiisavat sissetulekut ja kaasatust naabruskonnaga. Hapruse sündroomi kindlakstegemiseks kasutatakse Tilbury haprusindeksi küsimustikku (Tilburg Frailty Index), mis sisaldab 25 küsimust, sh terviseprobleemide esinemise, ravimite kasutamise, toitumise ja toimetuleku kohta. Lisaks soovitatakse kasutada küsimustikku Groningen Frailty Indicator, mis sisaldab 15 küsimust liikumise, psühhosotsiaalsete probleemide esinemise, toitumise, ravimite kasutamise, toimetuleku ning patsiendi füüsilise aktiivsuse hindamise kohta (Fit for Frailty 2014, Buckinx jt 2015). Lihtne küsimustik, SHARE Frailty Instrument, mis on veebis kättesaadav, sisaldab viit küsimust kurnatuse, kaalukaotuse, käe pigistusjõu, kõndimise ja vähese kehalise aktiivsuse kohta (Romero-Ortuno jt 2010, Morley jt 2013, Chen jt 2014, Buckinx jt 2015). Briti Geriaatrite Selts on soovitanud korraldada sõeluuring hapruse väljaselgitamiseks eakate seas, kellel esinevad piiratud liikumisvõime, inkontinents, kukkumised, kognitiivsed häired või ravimitest tingitud kõrvaltoimed (Fit for Frailty 2014). Hapruse hindamine on samuti vajalik nende eakate seas, kellel on näiteks veresoonkonnahaigused, vähk (Morley jt 2013, Chen jt 2014), kognitiivse võimekuse halvenemine (Uchmanowicz jt 2018) ning kes saavad kiiritusravi, keemiaravi või kellele on tehtud operatsioone (Morley jt 2013). Autorid rõhutavad, et hapral eakal on hädavajalik hinnata valu tugevust, lamatiste ja kukkumise tekkeriski, jälgida elulisi näitajad ning inkontinentsuse esinemist (Wallace jt 2012, Posthauer jt 2013, Fit for Frailty 2014, McGuigan jt 2017). De Vries jt (2013) viisid Amsterdamis läbi uurimuse, mille eesmärk oli uurida eakate (n = 1509) hapruse sündroomi seost kukkumiste ja luumurdudega. Ilmnes, et hapruse sündroomiga eakatel on suurem risk kogeda 130

Füüsilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid halvendavad eaka terviseseisundit ning soodustavad hapruse sündroomi arengut (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, Chen jt 2014). Andreasen jt (2015) intervjueerisid hapraid eakaid (n = 14) üks nädal pärast haiglast väljakirjutamist. Uurimise käigus selgus, et haprad eakad muretsevad oma füüsilise tervise pärast, kurdavad leinaga seonduvaid aspekte (nt abikaasa surm) ja üksindust. Haigestumise ja kõrvalabist sõltumise tõttu tekib neil sugulaste ees süütunne. Kurdeti samuti tervishoiusüsteemi ja riigi toetuse puudujääkide üle. Uurijad rõhutavad, et mida rohkem oli habrastel eakatel psühholoogilisi, sotsiaalseid ja füüsilisi probleeme, seda raskem oli neil säilitada positiivset ellusuhtumist ning seda kiiremini arenes haprus. Täheldati, et habrastel eakatel suureneb risk sattuda korduvalt haiglasse ja pikaajalisele hooldusele. Vanaea hapruse sündroomi tuvastamisel on vaja koos eaka ja interdistsiplinaarse meeskonnaga koostada patsiendile individuaalne plaan, mis keskendub eaka füüsiliste, kognitiivsete ja/või psühhosotsiaalsete probleemide lahendamisele (Chen jt 2014, Fit for Frailty 2014, Uchmanowicz jt 2018). Tähtis on, et õed pööraksid nii vara kui võimalik tähelepanu hapruse ilmingutele ja rakendaksid tõenduspõhist sekkumist. Õdede ülesanne on anda nii patsiendile kui ka nende lähedastele piisavalt infot hapruse kohta ning selgitada ja teavitada sekkumiskavadest. Valu esinemisel tuleb õpetada valujuhtimist (Wallace jt 2012, Uchmanowicz 131

Artiklid lõputöödest

korduvaid kukkumisi ja luumurdude tekkimist. McGuigan jt (2017) toonitavad, et puusaluumurru operatsiooni järgne taastumine habrastel eakatel on eriti raske ja võib lõppeda surmaga. Eaka funktsionaalse seisundi ja iseseisva toimetuleku säilitamiseks peavad õed õpetama haprale eakale sobivaid võimalusi ohutuks liikumiseks. Tähtis on tagada turvaline keskkond: piisav ja asjakohane valgustus trepikodades ja vannitubades, tõstukid, dušitoolid, käsipuude kasutamise võimalus. Samuti tuleb kõrvaldada kõik tarbetud vaibad ja kaablid, mis võivad hapra eaka liikumist takistada (Fit for Frailty 2014, Uchmanowicz jt 2018).

Artiklid lõputöödest

jt 2018), samuti anda juhiseid ravimite õigeks manustamiseks ja teha võimalikult arusaadavaks ravimite annustamine. Vajaduse korral tuleb kõrvaltoimete vähendamiseks kohandada raviskeemi (Morley jt 2013). Raviskeemi muutmisel on tähtis anda patsiendile uued juhised kirjalikult. Eakatega, kellel on kognitiivsed funktsioonid halvenenud, on tähtis teha mälu stimuleerivaid harjutusi ning õpetada neid kasutama abivahendeid, näiteks märkmeid, kalendreid (Uchmanowicz jt 2018). Erilist tähelepanu, abi ja toetust vajavad palliatiivravi saavad ning üksi elavad eakad (Gale jt 2015, Wallington 2016). Uurimistööst selgus, et tervishoiutöötajate teadlikkus hapruse sündroomist on vähene, mis omakorda takistab hapruse hindamist ja õendusabi osutamist. Õdedele on vaja korraldada spetsiaalseid koolitusi, kus nad saaksid täiendada oma teadmisi hapruse sündroomi kohta ja arendada oskusi hapruse tuvastamiseks. Samuti tuleb välja töötada tegevusjuhised ja koguda tõenduspõhist teabematerjali. Eesti tervishoiusüsteem liigub selles suunas, kus õdede iseseisvus teenuse osutamisel on suurenemas ning see toob kaasa ka kohustuse ja vajaduse teadmiste täiendamise järele. Uurimisteema edasiarendamisel soovitame uurida ja kirjeldada hapruse sündroomiga eakate probleeme ja vajadusi ning Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi pakutavat tuge. Samuti võiks uurida, mil määral on rahuldatud habraste eakate vajadused ja tagatud neile tervishoiuteenuste kättesaadavus. Järeldused Vanaea haprus on kliiniline sündroom, mis väljendub halvenenud füsioloogilises funktsioonis, lihaste kahanenud jõudluses ja üleüldise vastupidavuse vähenemises. Haprus esineb 65-aastastel ja vanematel eakatel. Põletikud, ägedad ja kroonilised haigused, alatoitumus, füüsilise aktiivsuse vähenemine ning psühhosotsiaalsed probleemid võivad soodustada hapruse sündroomi tekkimist kõrges vanuses.

132

Allikaloend Andreasen, J., Lund, H., Aadahl, M., Sørensen, E., E.. (2015). The experience of daily life of acutely admitted frail elderly patients one week after discharge from the hospital. International Journal of Qualitative Studies on Health and Well-being, 10: 27370. Castrejón - Pérez, R., C., Jiménez - Corona, A., Bernabé, E., Villa - Romero, A., R., Arrivé, E., Dartigues, J.-F.. (2017). Oral Disease and 3-Year Incidence of Frailty in Mexican Older Adults. The Journals of Gerontology, 72: 951–957. Chen, X., Mao, G., Leng, S., X.. (2014). Frailty syndrome: an overview. Clinical Interventions in Aging, 9: 433–441. De Vries, O., J., Peeters, G., M., E., E., Lips, P., Deeg, D., J., H.. (2013). Does frailty predict increased risk of falls and fractures? A prospective population-based study. Osteoporosis International, 24: 2397–2403. Fit for Frailty Part 1: Consensus best practice guidance for the care of older people living in community and outpatient settings. (2014). ISBN No. 978-0-9929663-1-7. Gale, C., Cooper, C., Sayer, A., A. (2015). Prevalence of frailty and disability: findings from the English Longitudinal Study of Ageing. Age Ageing, 44(1): 162–165. Gustafsson, L.-K., Mattsson, K., Dubbelman, K., Snoljung, A.. (2014). Aspects of nursing with evidence-base when nursing frail older adults: a phenomenographic analysis of interviews with nurses in municipal care. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 28: 793–801.

133

Artiklid lõputöödest

Geriaatrilise õendusabi eesmärk on vanaea haprusega kaasneva eakate funktsionaalse seisundi, elukvaliteedi ja iseseisva toimetuleku parandamine. Õendustegevus on suunatud eakate hapruse sündroomi tuvastamisele, ennetamisele ja vähendamisele. Kasutades spetsiaalseid hindamisvahendeid, on tähtis eakal hapruse sündroom võimalikult vara tuvastada. See aitab tagada habrastele eakatele õigeaegse õendusabi. Sõltuvalt eaka seisundist on hädavajalik koostada igale haprale eakale individuaalne sekkumiskava. Hapruse sündroomi aitab ennetada või vähendada regulaarne füüsiline aktiivsus, tervislik toit, mis sisaldab piisavalt kaloreid, valke ja vitamiin D-d, suuhooldus, valu vähendamine, ravimite kõrval- ja koostoime jälgimine ning kukkumiste ennetamine.

Artiklid lõputöödest

Guyonnet, S., Secher, M., Vellas, B.. (2015). Nutrition, Frailty, Cognitive Frailty and Prevention of Disabilities with Aging. European Journal of Clinical Nutrition, 82: 143–152. Hubbard, R., E., Lang, l., A., Llewellyn, D., J., Rockwood, K.. (2010). Frailty, Body Mass Index, and Abdominal Obesity in Older People. The Journals of Gerontology, 4: 377–381. Hubbard, R., E., Peel, N., M., Samanta, M., Gray, L., C., Fries, B., E., Mitnitski, A., Rockwood, K.. (2015). Derivation of a frailty index from the interRAI acute care instrument. BMC Geriatrics Journal, 15: 27. Jansen, F., M., Prins, R., G., Etman, A., van der Ploeg, H.P, De Vries, S., I., van Lenthe, F., J., Pierik, F.H.. (2015). Physical Activity in Non-Frail and Frail Older Adults. The Public Library of Science One, 10(4): e0123168. Kobayashi, S., Asakura, K., Suga, H., Sasak, S.. (2013). High protein intake is associated with low prevalence of frailty among old Japanese women: a multicenter crosssectional study. Nutrition Journal, 12: 164. Lorenzo-López, L., Maseda, A., de Labra, C., Regueiro-Folgueira, L., Rodríguez-Villamil, J., R., Millán-Calenti, J., C.. (2017). Nutritional determinants of frailty in older adults: A systematic review. BMC Geriatrics Journal, 17: 108. Malmstrom, T., K., Morley, J., E.. (2013). Frailty and cognition: linking two common syndromes in older persons. The Journal of Nutrition Health and Aging, 17(9): 723–5. McGuigan, F., E., Bartosch, P., Åkesson, K., A.. (2017). Musculoskeletal health and frailty. Best Practice and Research Clinical Rheumatology, 31(2): 145–159. Morley, E., Vellas, B., van Kan, G., A., Anker, S., Bauer, J., M, Bernabei, R. et al (2013). Frailty Consensus: A Call to Action. Journal of the American Medical Directors Association, 14: 392–397. Posthauer, M., E., Collins, N., Dorner, B., Sloan, C.. (2013). Nutritional Strategies for Frail Older Adults. The Journal for Prevention and Healing, 3: 128–140. Romero-Ortuno, R., Walsh, C., D., Lawlor, B., A., Kenny, R., A.. (2010). A Frailty Instrument for primary care: findings from the Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe (SHARE). BMC Geriatrics Journal, 10: 57. Rockwood, K., Mitnitski, A. (2011). Frailty defined by deficit accumulation and geriatric medicine defined by frailty. Clinics in Geriatric Medicine, 27: 17–26.

134

InteRAI metoodika alusel, Tartu Ülikool, Arstiteaduskond. Tartu. Magistritöö. Theou, O., Stathokostas, L., Roland, K., P., Jakob, J., M., Patterson, C., Vandervoor A., A., Jones, G., R.. (2011). The effectiveness of exercise interventions for the management of frailty: A systematic review. Journal of Aging Researh, 2011: 569194. Tisler, M. (2010). Hapra eaka haiglast väljakirjutamine: tervishoiusotsiaaltöötajate poolt tajutud eetilised konfliktid edaspidiste ravi-ja hooldusotsuste tegemisel. Tartu Ülikool, Sotsiaal ja haridusteaduskond. Tartu. Magistritöö. Uchmanowicz, I., Jankowska-Polanska,B., Wleklik, M., Lisiak, M., Gobbens, R.. (2018). Frailty Syndrome: Nursing Interventions. SAGE Open Nursing, 4: 1–11. Wallace, C., Chandler, L., Rogers, A., Crosby, K., Joshi, N., Spriggs, T., Hill, C. (2012). Caring for frail patients: best practice. Nursing Standard, 26: 50–56. Wallington, S., L.. (2016). Frailty: a term with many meanings and a growing priority for community nurses. British Journal of Community Nursing, 21(8): 385–9.

135

Artiklid lõputöödest

Tarasova, K.. (2015). Koduõendusteenust saavate Tartumaa eakate seisundi kirjeldus

Artiklid lõputöödest

VERIFITSEERIMINE LABORIMEDITSIINIS TRIGLÜTSERIIDIDE, KOLESTEROOLI, HDL-KOLESTEROOLI JA LDL-KOLESTEROOLI NÄITEL COBAS C111 ANALÜSAATORIL Method verification example for triglycerides, cholesterol, HDL-cholesterol, LDL-cholesterol in laboratory medicine Aivar Orav, Johanna Oras

Abstract This article is an overview of Johanna Oras’s thesis and describes it as an example of laboratory method verification. We verified cholesterol, HDL-cholesterol, LDL-cholesterol and triglycerides methods. Verification consists of experimental procedures that are used together for checking that a method or devices meet requirements and specifications. There are minimum requirements for the trueness and precision that a laboratory must check experimentally. Our verification included additional tests for triglycerides: linearity and the lower detection limit. We conclude that the verified tests meet the quality requirements. Sissejuhatus Meditsiinilaboritele kehtivad standardi ISO15189:2012 kohaselt kvaliteedi ja kompetentsuse nõuded, mis näevad muuhulgas ette metoodikate verifitseerimist enne nende kasutusele lubamist (ISO 15189:2012). Standard ei selgita paraku täpselt, kuidas verifitseerida ja see on osutunud Eesti meditsiinilaborite jaoks seni kõvaks pähkliks. 2018. aastal lepiti Eesti laborimeditsiini kvaliteeditöörühma tegevuse tulemusena siiski kokku verifitseerimise põhimõtetes ja metoodikas ning need avaldati juhises „Analüütide verifitseerimine meditsiinilaborites“. 136

Verifitseerimine on protsess, mille käigus kontrollitakse eksperimentaalselt tootja esitatud meetodi kvaliteeti näitavaid statistilisi parameetreid. Minimaalselt nähakse ette, et kontrollida tuleb kordustäpsust (precision) ja tõesust (trueness). Artikli aluseks olevas lõputöös lisati triglütseriidide verifitseerimise programmi ka lineaarsuse ja avastamispiiri määramine, sest triglütseriidide määramismeetodis ei olnud neid piisavalt kirjeldatud. Verifitseerimist on küll erinevates juhistes kirjeldatud, kuid iga verifitseerimine nõuab alati kirjanduse analüüsi ja põhjalikku planeerimist. Mõnikord tuleb verifitseerimist laiendada. Väga keeruline on hinnata tõesust. Tõesus näitab mõõtetulemuse lähedust tegelikule väärtusele, kuid paraku ei ole alati võimalik saada võrdlusmaterjali „tõelise väärtusega“. Käesolevas lõputöös kasutati selleks laboritevahelisest võrdluskatsest saadavaid kontrollmaterjale. Tõesus ja kordustäpsus Tõesus ja kordustäpsus verifitseeriti J. Orase lõputöös juhendi „EP15–A3 User verification of precision and estimation of bias“ põhjal. Uuritavate materjalidena kasutati kontrollmaterjale Precinorm U ja Precipath U (Roche diagnostics), millega tehti viie päeva jooksul iga päev viis kordusmõõtmist. Kordustäpsuse mõõtmistulemused sisestati ACB (The Association for Clinical Biochemistry and Laboratory Medicine) välja töötatud ANOVA programmi „Imprecision by analysis of variance components“ (ANOVA) 137

Artiklid lõputöödest

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on verifitseerimise teemaga tegeldud juba mitu aastat. Tähelepanu väärivad eeskätt lõputööde raames läbi viidud verifitseerimised või ka metoodikate arendamised, mida on tehtud nii Tartu Tervishoiu Kõrgkooli labori kui ka mõne haigla labori jaoks. 2019. aastal kaitses oma lõputööd bioanalüütika õppekava üliõpilane Johanna Oras, kes verifitseeris oma lõputöö raames Cobas C111 (tootja: Roche dignostics) ja BS 120 Mindray analüsaatoritel määratavaid lipiidide ainevahetuse uuringus kasutatavaid laborimarkereid: HDL-kolesterool, LDL-kolesterool, kolesterool (Cobas C111), triglütseriidid (BS120, reagent Giesse Diagnostics).

Artiklid lõputöödest

(versioon 8.4, 02.03.18) ning arvutati kontrollmaterjalide korduvus (lühiajaline kordustäpsus) ja korratavus (pikema perioodi kordustäpsus). Tulemusi võrreldi tootja andmetega. Kordustäpsuse tulemuste hindamisel lähtuti tootja andmetest ja kvaliteedieesmärkidest. Kordustäpsuse puhul on väga levinud, et tootjad annavad sageli tunduvalt paremad kordustäpsuse tulemused, kui toote kasutajad tegelikult saavad, mis ilmnes ka käesolevas töös (tabel 1). Muidugi on jäetud ka siia mänguruumi, sest tootja viib verifitseerimise läbi uuel analüsaatoril ja sel ajal analüsaatoril teisi analüüse ei teostata (ei esine ülekande vigu). Kasutaja aga viib eksperimendi läbi, tehes mitu erinimelist analüüsi korraga. Seetõttu on kasutajad võtnud verifitseerimisel abiks bioloogilisest variatsioonist tulenevad kvaliteedieesmärgid, mis arvestavad inimorganismi füsioloogiat (meetod ei pea olema ülitäpne, kui organismi füsioloogiline variatsioon on konkreetse analüüdi puhul suur!). Tabelis 1 on esitatud kordustäpsuse hinnangud tootjapoolsete kordustäpsuse (SD ja CV) ja bioloogilisest kvaliteedikriteeriumist tulenevate kvaliteedieesmärkide suhtes. Tõesuse määramisel kasutati proovimaterjalina võrdlusmaterjali, milleks olid RfB (Reference Institute for Bioanalytics, Saksamaa) saadetud välise kvaliteedikontrolli materjalid – materjal A (Survey: LP4/17) ja materjal B (Survey: LP4/17). Mõlemast materjalist määrati kahes paralleelis viis korda kolesterool, HDL-kolesterool, LDL-kolesterool ja triglütseriidid. Tõesuse mõõtetulemused sisestati ACB välja töötatud programmi „Bias from reference material“ (versioon 14.1, 21.07.2018), mida kasutati andmete analüüsimiseks. Programmi abil arvutati mõõtetulemuste keskväärtused, standardhälbed ja nihked ning võrreldi saadud tulemusi võrdlusväärtustega. Peale vastavuse võrdlusväärtusele hinnati ka vastavust bioloogilisest variatsioonist lähtuvatele kvaliteedieesmärkidele.

138

märkidele. Kontrollmaterjalid

Korduvus

Korratavus

Tootja

Bioloogiline variatsioon

Tootja

Bioloogiline variatsioon

Precinorm U

Ei vasta

Optimaalne

Ei vasta

Optimaalne

Precipath U

Ei vasta

Optimaalne

Ei vasta

Soovituslik

Precinorm U

Ei vasta

Optimaalne

Ei vasta

Optimaalne

Precipath U

Vastab

Optimaalne

Vastab

Soovituslik

Precinorm U

Vastab

Optimaalne

Vastab

Optimaalne

Precipath U

Ei vasta

Optimaalne

Vastab

Soovituslik

Precinorm U

Vastab

Optimaalne

Vastab

Optimaalne

Precipath U

Vastab

Optimaalne

Vastab

Optimaalne

Kolesterool

HDL-kolesterool

LDL-kolesterool

Triglütseriidid

Tõesuse eksperimendi tulemuste võrdlusest võrdlusmaterjalide väärtustega selgus, et kõigi meetodite tõesus on aktsepteeritav. Kõik tulemused jäid verifitseerimispiiridesse. Bioloogilisest variatsioonist lähtuvaid kvaliteedieesmärke arvestades vastavad peaaegu kõik meetodid vähemalt soovitatavale kvaliteedieesmärgile, välja arvatud LDL-kolesterooli materjali B tulemus, mis vastab minimaalsele eesmärgile.

139

Artiklid lõputöödest

Tabel 1. Kolesterooli, HDL-kolesterooli, LDL-kolesterooli ja triglütseriidide meetodite vastavus tootja andmetele ning bioloogilisest variatsioonist lähtuvatele kvaliteediees-

Artiklid lõputöödest

Tabel 2. Materjali A ja materjali B mõõtetulemused, hinnangud võrdlusväärtustele ning bioloogilistest variatsioonidest lähtuvatele kvaliteedieesmärkidele. x

SEM

Nihe

Nihe (%)

REF-i hinnang

BIO hinnang

Kolesterool

5,40

0,07

0,02 –0,09

1,64

Vastab

Optimaalne

HDLkolesterool

2,28

0,02

0,01

0,10

4,59

Vastab

Soovituslik

LDLkolesterool

2,77

0,04

0,01

0,13

4,92

Vastab

Soovituslik

Triglütseriidid

1,32

0,01

0,00

0,02

1,54

Vastab

Optimaalne

Kolesterool

3,29

0,04

0,01 –0,10

2,95

Vastab

Soovituslik

HDLkolesterool

0,91

0,02

0,01

1,22

Vastab

Optimaalne

LDLkolesterool

2,17

0,03

0,01

0,12

5,85

Vastab

Minimaalne

Triglütseriidid

2,73

0,01

0,00

0,13

5,0

Vastab

Soovituslik

Meetod Materjal A

Materjal B

– mõõtetulemuste keskväärtus, SD – mõõtetulemuste standardhälve, SEM – keskväärtuse standardviga, Nihe – erinevus võrdlusväärtusest, REF-i hinnang –võrdlusväärtuse hinnang, BIO hinnang –bioloogilistest variatsioonist lähtuvate kvaliteedieesmärkide hinnang.

Lineaarsus Triglütseriidide lineaarsuse määramise eksperiment viidi läbi juhise „EP06–A Evaluation of the Linearity of Quantitative Measurement Procedures: A Statistical Approach” järgi, mille metoodikat lihtsustati oluliselt. Lineaarsuse määramiseks kasutati proovimaterjalina glütserooli (suure sisaldusega proov), mida lahjendati deioniseeritud veega, sest inimpäritolu materjali kasutamine ei ole siin tehniliselt võimalik (lipoproteiinide heterogeensus!). Hiljem määrati lahjendatud proovide kontsentratsioon ning hinnati lahjendusastme ja kontsentratsiooni vahelist seost regressioonianalüüsi põhjal. Lineaarsust kontrolliti kontsentratsioonil 0,1–11,28 mmol/l.

140

Joonis 1. Triglütseriidide lineaarsuseksperiment: analüüsitud ja arvutatud triglütseriidide (mmol/l) väärtuste vahelise korrelatsiooni graafik. Tabel 3. Arvutatud tulemuste ja analüüsitud tulemuste vahelised erinevused. Punkt

Erinevus (%)

Punkt

Erinevus (%)

0,00

5,04

–4,84

5,83

1,55

9,54

5,88

9,22

4,22

141

Artiklid lõputöödest

Lineaarsuseksperimendi tulemusena selgitati, et korrelatsioonigraafik on visuaalselt lineaarne (joonis 1). Seda illustreerib Microsoft Excel 2010 andmetöötlusprogrammi funktsiooni trendijoon. Arvutatud tulemuste ja analüüsitud tulemuste vahelised erinevused ei ületanud ±15% kõigi analüüsitud punktide puhul (tabel 3). Mõõtetulemuste põhjal on triglütseriidide meetod vahemikus 0,1–10,24 mmol/l lineaarne.

Artiklid lõputöödest

Madalaim avastamispiir Madalaima avastamispiiri tuvastamiseks määrati tühiproovi 20 korda. Tühiprooviks kasutati deioniseeritud vett. Kordusmõõtmiste tulemusena arvutati madalaim avastamispiir, kasutades Microsoft Excel 2010 andmetöötlusprogrammi. Arvutati alljärgneva valemi järgi (Armbruster ja Pry 2008): LoB = mean blank + 1,645 (SD blank) mean blank – tühiproovide keskväärtus SD blank – standard deviation ehk tühiproovide kordusmõõtmiste standardhälve

Triglütseriidide madalaimaks avastamispiiriks saadi 0,02 mmol/l. Tootja andmete põhjal on triglütseriidide meetodi madalaim avastamispiir 0,03 mmol/l. Mõõtetulemuste põhjal arvutatud madalaim avastamispiir vastab tootja andmetele. Järeldused Meditsiinilaborites on nõutud verifitseerimist (vähemalt kordustäpsuse ja tõesuse eksperiment) enne uue meetodi kasutuselevõtmist. Verifitseerimine on keeruline ja aeganõudev eksperimendist koosnev protsess, mis nõuab planeerimist ning kriitilist mõtlemist. Tootja esitatud kvaliteediandmed võivad olla tegelikust paremad ja laboris saadud tulemused väljuvad neist piiridest. Meetod loetakse kriteeriumitele vastavaks, kui laboris saadud tulemused vastavad bioloogilisest variatsioonist tulenevatele kvaliteedieesmärkidele. Allikaloend Armbruster, D., A., Pry, T. (2008). Limit of Blank, Limit of Detection and Limit of Quantitation. The Clinical Biochemist Reviews, 29(1): 49–52. ISO 15189:2012 Medical laboratories – Requirements for quality and competence. 142

Artiklid lõputöödest

SÕLTUVUST TEKITAVATE AINETE KÄTTESAADAVUS TARTU 9. KLASSI ÕPILASTE SEAS Availability of Addictive Substances Among 9th Grade Students of Tartu Ülle Parm, Eke Tominga, Anna-Liisa Tamm

Abstract As the autonomy of decisions increases during the adolescence period, the 15-year-olds have willingness to experiment and take high-risk decisions influencing their health. The aim of the study was to establish the availability and consumption habits of addictive substances (alcohol, tobacco products, and illegal narcotics) among the 9th grade students of Tartu. Anonymous questionnaire was conducted among 394 students from eight schools (80.1% of the total sample size). Descriptive statistics and the Pearson correlation coefficient to identify associations between alcohol, tobacco, and illicit drug use were applied. Comparisons between groups for numerical values were made with the t-test or the Mann-Whitney test, non-numerical data were analysed using the χ2 test; p value < 0.05 was considered as significant. Alcohol, tobacco and narcotics had been tried by 76.4%, 3.1% and 15.2% of participants respectively. Other soft alcohol drinks were consumed more than wine (p<0.001) and strong alcohol (p = 0.046), and strong alcohol was consumed more than beer (p = 0.002). As the median amount of alcohol and quartiles were zero, we can conclude that less than one quarter of the students consumed alcohol. Alcohol is mostly obtained from parents and friends; tobacco products from friends and acquaintances and illegal drugs from friends. The reasons for alcohol and narcotics consumption are curiosity and having fun; tobacco was mostly used at parties. The use of tobacco correlates with the 143

Artiklid lõputöödest

consumption of alcohol (r = 0.43; p<0.001) as well as with the use of narcotic substances (r = 0.4; p<0.001). The use of narcotics also correlates with the alcohol consumption (r = 0.24; p<0.001). The availability of alcohol is considered easy by 63.9% of students, the availability of tobacco and narcotic drugs 51.5% and 27.7%, respectively. 24.9%, 26.9% and 26.6% of students, respectively, noted that if the availability of these substances would become more difficult, the consumption would decrease. Though several students have experienced the usage of illegal addictive substances the consumption is not frequent. Keywords: adolescence, alcohol, tobacco, illegal narcotics. Sissejuhatus Noorte tervist, üldist ja sotsiaalset arengut silmas pidades on tähtis, et nad ei tarbiks alkoholi, tubakatooteid ega illegaalseid narkootilisi aineid (Aarons jt 1999). Tervisekulutuste vähendamiseks ja ühiskondliku heaolu suurendamiseks on vajalik tõhus ennetustöö, mille eesmärk on vältida noortel sõltuvust tekitavate ainete kasutamist ja piirata kättesaadavust (Hawkins jt 1992). Selle tagamiseks on tähtis teada noorte sõltuvust tekitavate ainete kättesaamise allikaid ja nende proovimise/tarbimise põhjusi. Siiani on uuringute eesmärgiks olnud peamiselt noorte tarbimisharjumustega seonduv, näiteks Tervise Arengu Instituudi korraldatud ESPAD uuringud (1991–2015). Kättesaamise allikaid on uuritud Pärnumaal (Maripuu 2013) ja Hiiumaal (Roosimaa 2017), kus kaasati vastavalt 3412 õpilast 7.−12. klassist ja 812 õpilast 6.–12. klassist, kuid viimasel viiel aastal pole Tartu linna noori uuritud. Seega oli eesmärgiks selgitada Tartu linna 9. klasside õpilastel sõltuvust tekitavate ainete (alkohol, tubakatooted, illegaalsed narkootilised ained) kättesaadavust ja tarbimisharjumusi. Metoodika Uuring viidi läbi kvantitatiivse uurimusena (TÜ inimuuringute eetika komitee protokolli number 283/T-15, 18.06.2018) Tartu linna koolide 9. klassi õpilaste hulgas ning see baseerus uurimistöö autorite koostatud ankeetküsimustikul. Uuringusse kaasati järgmised koolid: Miina Härma 144

Statistiline töötlus tehti tarkvaraprogrammi Sigma Plot for Windows versiooniga 11.0 (GmbH Formation, Germany). Töös kasutati kirjeldavat statistikat (aritmeetiline keskmine ja standardhälve, mediaanid ning kvartiilid), rühmade võrdlemiseks arvuliste väärtuste korral vastavalt tvõi Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2 testi. Alkoholi, tubaka ja illegaalsete narkootiliste ainete tarbimise seoste hindamiseks kasutati Pearsoni korrelatsiooni. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p < 0,05. Tulemused Uuritavate üldandmed ja sõltuvust tekitavate ainete tarbimine Küsitlusele vastas 394 noort (♂ = 171; ♀ = 223), mis moodustab vastavate koolide üheksandate klasside õpilaste üldarvust 80,1% (https:// bit.ly/2LPvwSJ). Uuritavate üldandmed on esitatud tabelis 1. Umbes pool uuritavatest ei tarbi alkoholi. Alkoholi esimest korda proovinute keskmine vanus oli 11,4 ja mediaanvanus 12 aastat ning esmasel proovimisel ei erinenud poiste ja tüdrukute vanus statistiliselt (p = 0,41). Ligi viiendikule alkoholi tarbinuist meeldib joobes olla, kusjuures ühes koolis vastas niimoodi suisa kolmandik. Eelistatuim alkohoolne jook on nn muu lahja alkohol, mida tarbitakse kuus keskmiselt ligikaudu 200 ml, järgneb kange alkohol (124 ml). Kui mitte arvestada alkoholi kangust, vaid tarbitud hulka milliliitrites, siis eelistatakse muud lahjat alkoholi veinile (p < 0,001) ja kangele alkoholile (p = 0,046) ning kanget alkoholi õllele (p = 0,002). Kuna kuus tarbitava alkoholi mediaankogus ja kvartiilid on 0, siis järelikult on tarbijaid vähem kui neljandik õpilastest. 145

Artiklid lõputöödest

Gümnaasium, Tartu Forseliuse Kool, Tartu Hansa Kool, Tartu Descartes’i Kool, Tartu Mart Reiniku Kool, Tartu Kesklinna Kool, Tartu Tamme Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus. Koolid kodeeriti tähtedega juhuslikkuse alusel (A, B, C jne) ja tulemusi ei kajastata koolide nimedega. Ankeet ei sisaldanud isikut tuvastada võimaldavaid küsimusi ja anketeerimisel jälgiti, et õpilase privaatsus oleks tagatud. Õpilased tagastasid täidetud ankeedi otse uuringu korraldajatele. Uuringusse kaasati vaid need, kes viibisid uuringupäeval õppetööl, st kasutati juhuvalimit.

146 394

Uuritavaid (n = )

2,8 3,6

Välismaa

Muu

2,3

79,5

2,3 75,0

0,1; 16

Min, max

Vastajaid n =

Tarbitud alkoholi kogus kuus (ml) 303

18,8

12; 10–14

Mediaan, kvartiilid

Meeldib joobes olla (%)

11,4; 3,1

Keskmine, ±SD 11,5; 3,4

11,8; 2,6

11,0; 3,9

81,6

2,6

0,0

7,9

2,6

94,7

34,2

22,9

31,8

3; 15

5; 15

13,8

6; 16

10,5

0,5; 16

13; 12–14 12; 10–14 12; 11–14 12; 9–14

12,3; 2,3

77,6

0,0

1,7

8,3 6,3

0,0

20,7

82,8

63,8

8,3

22,9

2,3 2,3

83,3

43,8

95,5

72,7

Alkoholi esmase proovimise vanus aastates / vastas kokku 292

76,4

3,0

13,2

Kutsekool

Töö

88,3

Gümnaasium

56,6

Kõik

Kooli ID

On alkoholi proovinud (%)

Plaanid edasiseks

Tüdrukuid (%)

Kooli ID

Tabel 1. Uuritavate üldandmed, sh sõltuvust tekitavate ainete tarbimine.

9,5

3; 15

12; 6–13

9,7; 3,8

78,6

4,8

2,4

0,0

9,5

85,7

52,4

10,0

8; 16

12,5; 11–14

11,0;3,7

86,1

5,6

0,0

30,6

72,2

61,1

26,1

5; 15

16,7

0,1; 15

13; 10–14 12,5; 8–14

11,8; 2,6

75,0

60,0

12,2; 2,3

4,5

3,4

2,5

12,5

92,0

97,5 2,5

60,2

57,5

Artiklid lõputöödest

147

39,1

0; 10000

Min, max

123,6; 654,7

Keskmine, ±SD 0; 0–0

0; 10000

Min, max

Mediaan, kvartiilid

0; 0–0

199,1; 763

Keskmine, ±SD

Mediaan, kvartiilid

0; 3000

Min, max

63,3; 280,5

Keskmine, ±SD 0; 0–0

0; 12000

Min, max

Mediaan, kvartiilid

0; 0–0

94,7; 729,9

Kõik

Mediaan, kvartiilid

Keskmine, ±SD

Kooli ID

Olen tubakatooteid proovinud

Kange alkohol

Muu lahja alkohol

Vein

Õlu

Kooli ID

43,2

0; 200

0; 0–200

176,7; 431,1

0; 10000

35,4

0; 3000

0; 0–0

221,5; 631,9

0; 5000

0; 0–2

355,9; 972,4

583,7; 1809,8 0; 9–500

0; 3000

39,7

0; 2000

0; 0–0

69,1; 280,1

0; 2000

0; 0–0

96,4; 311,3

0; 2000

0; 0–0

69,7; 278,6

160,1; 603,0 0; 0–0

0; 3000

0; 0–0

65,3; 401,5

0; 1000

0; 0–0

102,9; 291,5

0; 10000

0; 0–0

83,7; 213,4

0; 10000

0; 0–0

83,7; 213,4

36,8

0; 10000

35,7

0; 300

0; 0–0

12,2; 51,9

323,2; 1714,6 0; 0–0

0; 1000

0; 0–0

64,9; 191,8

0; 300

0; 0–0

8,9; 49,4

0; 1200

0; 0–0

48,9; 207,6

0; 800

0; 0–0

75,3; 195,4

0; 600

0; 0–0

21,2; 103,7

0; 1000

0; 0–0

58,8; 238,8

50,0

12,5

47,2

0; 250

0; 0–0

21,8; 61,9

0; 1000

0; 0–0

93,0; 252,1

0; 1000

0; 0–0

83,5; 244,2

0; 500

Artiklid lõputöödest

0; 2000

0; 0–150

150,2; 328,8

0; 4000

0; 0–275

322,8; 717,7

0; 1500

0; 0–0

57,0; 223,3

0; 12000

0; 0–0

39,4; 112,0

265,5; 1503,3 0; 0–0

0; 0

0; 0–0

0; 0

0; 0–0

0; 0

0; 0–0

0; 0

0; 500

0; 0–0

26,3; 14,7

148

Kooli ID

Kõik

13; 11–14 1; 16

Mediaan, kvartiilid

Min, max

1,0

Rahuldust pakkuv

Uimastavaid aineid kasutanud (%)

10,4

6,3

Meeldiv

Mul on positiivne kogemus

16,8

Neutraalne

15,2

21,3

Ebameeldiv

Olen uimasteid proovinud

33,8

Eemaletõukav

Arvamus suitsetamiskogemusest (%)

13,3; 2,8

Keskmine, ±SD

Tubakatoote esmane proovimine (aastates)

22,9 18,8

20,5 20,5

2,1

4,2

13,6 0,0

18,8

31,3

5; 15

13; 11–15

12,2; 3,1

13,6

18,2

31,8

6; 15

14; 10,3–14,8

12,2; 3,1

15,5

13,8

1,7

5,2

17,2

25,9

34,5

7; 15

12,5; 10–14

12,1; 2,4

15,8

23,7

0,0

7,9

0,0

5,0

4,8 0,0

2,5

2,5 0,0

2,4

5,0

26,2

13,2

10,0

28,6

31,6

40,0

12; 14

13; 12–13

12,8; 0,8

21,4

4; 15

12; 10–14

11,4; 3,2

50,0

12; 16

14; 14–15

14,2; 0,9

6,8

11,4

1,1

8,0

18,2

19,3

31,8

10; 15

13; 12–14

12,9; 1,6

5,6

25,0

0,0

5,6

19,4

33,3

1; 16

13; 9–14

10,9; 4,6

Artiklid lõputöödest

149

0,8 1,8

Popper (%)

Muu (%)

6,3

0,8

Koka (%)

0,0

1,3

Kummiliim (%)

2,1

1,3

Heroiin (%)

0,0

4,2

0,0

1,3

Crack (%)

2,1

4,2

0,0

1,5

Amfet (%)

0,0

3,4

4,2

2,3

1,5

4,2

1,7 1,7

6,3 4,2

2,3 0,0

1,8

Seened

GHB (%)

0,0

5,2

6,3

9,1

3,3

Ecstasy

1,7

3,4

6,3

8,6

15,5

9,1

LSD

16,7

3,6

7,6

Rahusti

20,5

10,4

13,7

Kanep

15,9

Kõik

Kooli ID

5,3

2,6

0,0

2,6

0,0

2,6

5,3

18,4

5,0

2,4

0,0

2,5

0,0

5,0

0,0

A–H: uuringusse kaasatud koolid; LSD: lüsergiinhappe dietüülamiid; GHB: gammahüdroksübutüraat Tabelis esinevad koole iseloomustavad väiksemad ja suuremad arvud on esitatud paksus kirjas.

Kooli ID

0,0

2,8

0,0

2,8

0,0

13,9

22,2

Artiklid lõputöödest

0,0

1,1

0,0

1,1

2,3

1,1

3,4

12,5

Artiklid lõputöödest

Tubakatooteid on proovinud 42,7% poistest ja 32,7% tütarlastest ning esimest korda peamiselt 13. eluaastal (nii keskmine kui ka mediaanvanus). Kolmandikule on tubakas eemaletõukav ja viiendikule ebameeldiv, vaid 1% õpilastest peab seda rahuldust pakkuvaks. Alkoholitarbimise ja suitsetamise vahel esineb positiivne korrelatsioon (r = 0,43; p < 0,001). 15% uuritavatest on kasutanud narkootilisi aineid ja ligi kümnendik on saanud nende kasutamisest positiivse kogemuse. Selgub, et vähemalt kahte erinevat on proovinud viis, kolme kuus, kuut kaks ja kõiki nimetatud 11-t kaks õpilast. Uimastite kasutamine erineb kooliti, kuid populaarseim aine on kanep (13,7%), millele järgnevad mitte arsti määratud, st retseptita rahustid (7,6%). Narkootiliste ainete kasutamine korreleerub suitsetamise (r = 0,4; p < 0,001) ja ka alkoholitarbimisega (r = 0,24; p < 0,001). Sõltuvust tekitavate ainete tarbimise põhjused Peamised alkoholi tarbimise põhjused on lõbu, uudishimu ja enesetunne. Ligi kümnendikul on tarbimise põhjuseks stress või sõbrad. 2,5% uuritavatest (n = 10) tarbib aga alkoholi juba harjumusest. Kolmveerand uuritavatest ei suitseta, üle kümnendiku suitsetab pidudel ja ligi 6% on põhjuseks nende endi hinnangul stress. Need põhjused on küllaltki sarnased. Kui iga päev suitsetab 2,5% uuritavatest (n = 10), siis koolis A on selliseid üheksanda klassi õpilasi ligi kümnendik. Illegaalseid narkootilisi aineid tarbib ligi kümnendik lõbu või uudishimu pärast, mis on eriti tugev ajend koolis A. Samas koolis on enim väljendunud ka harjumuse teke, mis avaldub muidu keskmiselt 1% õpilastest. Sõltuvust tekitavate ainete kättesaadavus Kõigi sõltuvust tekitavate ainete hankimise peamiseks allikaks on sõbrad (joonis 1). Alkoholi saadakse sageli vanematelt, kuid tubakatooteid ja narkootikume hangitakse vanematelt üliharva. Mõne muu tuttava või võõra inimese käest saavad kõiki sõltuvust tekitavaid aineid üldiselt harvemini, ise ostetakse alkoholi või tubakatooteid harva.

150

Artiklid lõputöödest Joonis 1. Sõltuvust tekitavate ainete hankimise allikad (protsentides) 151

Artiklid lõputöödest

152

Joonis 2. Kogu uuringurühma hinnang seosele uimastavate ainete kättesaadavuse ja tarbimise vahel

153

Artiklid lõputöödest

Alkohoolsete jookide kättesaadavust hindas 94% õpilastest ja seda pidas väga lihtsaks viiendik ning pigem lihtsaks ligi pool vastanutest. Pigem keeruline on see kolmandikule. Tubakatoodete kättesaadavust hindas 88% uuritavatest ja seda pidas väga lihtsaks viiendik ning pigem lihtsaks vähem kui pool õpilastest. Narkootiliste ainete kättesaadavust hindas 84% uuritavatest ja seda pidas väga lihtsalt kättesaadavaks kümnendik ja pigem lihtsaks neljandik vastajatest. Ligikaudu pool uuritavatest leidis, et narkootiliste ainete hankimine on mõõdukalt keeruline. Väga keeruliseks pidas seda neljandik vastajatest. Vastavalt 24,9%, 26,9% ja 26,6% uuritavatest arvas, et alkoholi, tubaka ja narkootiliste ainete kättesaadavuse tõkestamiseks kasutatavate rangemate meetmete korral väheneks ka tarbimine, kuid enamik ei oska omapoolset hinnangut anda. Kogu uuringurühma arvamused on illustreerivalt esitatud joonisel 2.

Artiklid lõputöödest

Arutelu Seitse aastat tagasi oli Tervise Arengu Instituudi korraldatud üleriigilise küsitluse põhjal Eesti 15–16-aastastest noortest proovinud alkoholi ligikaudu 95% ja tubakatooteid ligikaudu 60% (Kobin jt 2012). Käesoleva uuringu põhjal võime öelda, et nii alkoholi kui ka tubakatoodete proovimine samaealistel Tartu koolinoortel on võrreldes eelmainitud uuringutulemustega väiksem (vastavalt 76% ja 40%). Siiski on arvud võrreldes mujal läbiviidud uuringutega suured. Nimelt on vastavad arvud samaealiste hulgas näiteks Hispaanias 68% ja 31% (Golpe jt 2017), Brasiilias 50% ja 18% (Elicker jt 2015), Poolas 36% ja 37% (Nowak jt 2018) ning Sri Lankal 2% ja 2,5% (Senanayke jt 2018). Siiski ei ole uuringud omavahel täiesti võrreldavad, sest tegemist on erineva kultuuriruumiga, kasutatud on erinevaid küsitlusi, kaasatud ka teisi vanuserühmi ja näiteks Sri Lanka uuring kajastab juba pidevaid tarbijaid. Mitmes riigis on täheldatud noorte alkoholitarbimise langustrendi (Arnarsson ja Kristofersson 2017, Pape jt 2018, Andersen jt 2013). Kui arvestada antud uuringu põhjal tarbitava alkoholi koguseid, siis ei ole need suured ja tarbijaid on alla neljandiku uuringus osalenutest. Huvitav on tõdeda, et koguseliselt juuakse enam muud lahjat alkoholi (nt siider), millele järgneb kange alkohol, vähem populaarsed on õlu ja vein. Tarbimise üldise vähenemise ja eelistuste põhjuseks Eestis võib olla alkoholi ja tubakatoodete aktsiiside tõstmine (Bhattacharya 2016, Pape jt 2018). Siiski on mõtlemapanev, et ligi viiendikule meeldib joobes olla ja 2,5% tarbib alkoholi juba harjumusest. Seega oleks vaja leida meetmeid, mis vähendaksid just teismeliste tarbimist. Uuringud on näidanud, et alkoholitarbimise vähendamist võivad mõjutada digitaalvahendid, kuid siin on tulemused erinevad. Näiteks on nii uuringuid, mille kohaselt rohkem videomänge mängivad noored tarbivad vähem alkoholi (Bhattacharya 2016), kui ka selliseid, kus netisõltuvuses olevate noorte alkoholi- ja narkootikumide tarbimine on suurem (Golpe jt 2017). Ka on näidatud sotsiaalmeedia mõju noorte suuremale 154

Kui varasemate uuringute põhjal saavad Eesti noored kõige sagedamini alkoholi oma sõprade kaudu (Kobin jt 2012, Valo 2013), siis käesolev uuring näitas, et peamine allikas on noore enda vanemad. Põhjuseks võib olla lapsevanemate soov, et lapse esimene kokkupuude alkoholiga oleks turvalises keskkonnas nende järelevalve all. Loodetavalt vähendab see noore alkoholiga seotud riske ja võimalik tekkiv riskikäitumine on turvatud (Wilson jt 2018). On näidatud, et vanematelt alkoholi saavad noored tarbivad seda väiksemas koguses, kuid sagedamini kui need, kes ei tee seda vanemate silma all (Mattick jt 2016). Sellist kontrollitud alkoholi proovimist võib pigem soosida, sest keelatud vili on teadagi magus ja keelamine võib kaasa tuua vastupidise käitumise. Käesolevast uuringust selguv suhteliselt väike suitsetajate tase võib olla seotud üldise langustrendiga meie riigis, kuigi kümnendikul uuritavatest kaasnes suitsetamisega positiivne kogemus. Kahjuks ei käsitlenud antud töö e-sigarettide tarvitamist, mida ei klassifitseerita tubakatoodeteks, kuid mida noored võivad olla tarvitanud. E-sigarettide kasutamine laieneb (Arrazola jt 2015), kuid pikema ajaperioodi vältel läbi viidud uuringud nende mõjust tervisele puuduvad (Dinakar ja Connor 2016). Kui varem ostsid noored poest ise sigarette (Maripuu 2013, Roosimaa 2017), siis nüüd kasutatakse nende kättesaamiseks vanemaid sõpru või tuttavaid. Põhjuseks võib olla viimastel aastatel sagenenud dokumendikontroll alkoholi ja tubakatoodete ostmisel. Austraalia kogemused näitavad, et tugevam järelevalve müügikohtades vähendab noorte hulgas 155

Artiklid lõputöödest

alkoholitarbimisele (Epstein 2011). Kahjuks ei kajasta meie uuring seda teemat. Muude võimalustena alkoholitarbimise vähendamisel on kaalutud noorte käitumishinnangute muutust, see tähendab, et noored taunivad rohkem alkoholi liigtarbijaid. Kui vanemate negatiivne suhtumine alkoholi ja alkoholi negatiivsete mõjude käsitlemine koolis on noorte tarbimisharjumuste vähenemise põhjuseks (Pape jt 2018), siis vanemate sõltuvust tekitavate ainete kasutamine soodustab seda ka lastel (Elicker jt 2015).

Artiklid lõputöödest

tubakatoodete tarvitamist (Tutt jt 2009). Kindlasti tuleb tõhustada kontrolli ka e-sigarettide üle. Kui 2015. aastal korraldatud uuringu põhjal oli 38% 15–16-aastastest noortest tarvitanud illegaalseid narkootikume (Vorobjov 2016), siis meie uuringus oli selliseid 15%. Siiski kasutavad noored narkootilisi aineid üleliia sageli ja kümnendikul on selles osas positiivne kogemus. Siiski on kasutajate arv suurem näiteks Hispaanias, kus vaid kanepit tarbib üle viiendiku noortest (Golpe jt 2017). Võrdlevalt on Brasiilias narkootiliste ainetega kokku puutunud 5,3% (Elicker jt 2015), Poolas 10,8% (Nowak jt 2018) ja Sri Lankal 2,4% (Senanayke jt 2018). Nii meie kui ka varasemad uuringud näitavad, et alkoholi (Elicker jt 2015, Barry jt 2015) tarbijad kasutavad ka rohkem tubakatooteid ja narkootilisi aineid. Kanepi suitsetamist on seostatud varasema tubakasuitsetamisega, sest mõlemat ainet tarvitatakse enamasti suitsetamise teel (Singh jt 2014). Seega peaks ennetustöö olema kompleksne, kuid tulemusi arvestades suunatud eeskätt alkoholitarbimise vähendamisele. Töö tugevuseks on, et uuringusse kaasati neli viiendikku Tartu kaheksa kooli 9. klasside õpilastest, mis peaks kajastama olukorda terves linnas. Loodetavasti vastati ausalt, sest igas koolis jälgiti ankeedi täitmise privaatsust ja vastati tekkinud küsimustele. Siiski võinuks teemat käsitleda ka laialdasemalt: jälgida rohkem soodustavaid tegureid, vanemate tarbimisharjumusi jne. Järeldused Kõiki sõltuvust tekitavaid aineid võib pidada kättesaadavaks ja nende hankimise peamiseks allikaks on sõbrad, alkoholi korral ka vanemad. Noored ei oska suures osas hinnata muutust tarbimises, kui nende kättesaadavus oleks keerulisem, kuid enamasti oodatakse vähenemist. Nii alkoholi kui ka narkootilisi aineid proovitakse ja tarvitatakse peamiselt uudishimust ning lõbutsemise eesmärgil, suitsetatakse pigem pidudel. Tarbitav hulk ei ole suur, kuid võib täheldada üksikuid, kellel ilmselt esineb sõltuvus. 156

Aarons, G.A., Brown, S.A., Coe, M.T., Myers, M.G., Garland, A.F., Ezzet-Lofstram, R., Hazen, A.L., Hough, R.L. (1999). Adolescent alcohol and drug abuse and health. Journal of Adolescent Health, 24(6): 412–421. Andersen, A., Rasmussen, M., Bendtsen, P., Due, P., Holstein, B. (2013). Secular Trends in Alcohol Drinking Among Danish 15-Year-Olds: Comparable Representative Samples From 1988 to 2010. Journal of Research on Adolescence, 24(4): 748–756. Arnarsson, A., Kristofersson, G.K. (2017). Adolescent alcohol and cannabis use in Iceland 1995-2015. Drug and Alcohol Review, 37: 49–57. Barry, A.E., King, J., Sears, C., Harville, C., Bondoc, I., Joseph, K. (2015). Prioritizing Alcohol Prevention: Establishing Alcohol as the Gateway Drug and Linking Age of First Drink With Illicit Drug Use. Journal of School Health, 86(1): 31–38. Bhattacharya, A. (2016). Youthful abandon. In: Why are youg people drinkingless? London, Institute of Alcohol Studies. http://www.ias.org.uk/uploads/pdf/IAS%20 reports/rp22072016.pdf (21.05.2019) Dinakar, C., O’Connor, G.T. (2016). The Health Effects of Electronic Cigarettes. The New England Journal of Medicine, 375: 1372–1381. Elicker, E., dos Santos Palazzo, L., de Castro Aerts, D.R.G., Alves, G.G., Câmara, S. (2015). Use of alcohol, tobacco and other drugs by adolescent students from Porto Velho-RO, Brazil. Epidemiol. Serv. Saúde. 24:3. 12 pages. Epstein, J.A. (2011). Adolescent computer use and alcohol use: what are the role of quantity and content of computer use? Addictive Behaviors, 36(5): 520–522. Golpe, S., Gómez, P., Braña, T., Varela, J., Relación, A. (2017). The Relationship between Consumption of Alcohol and Other Drugs and Problematic Internet Use among Adolescents. ADICCIONES. 29: 4. 268–277. Hawkins, J.D., Catalano, R.F., Miller, J.Y. (1992). Risk and protective factors for alcohol and other drug problems in adolescence and early adulthood: Implications for substance abuse prevention. Psychological Bulletin, 112(1): 64–105. Kobin, M., Allaste, A.-A., Sooniste, T., Derman, N., Vainu, V., Reiska, E., Kaha, K., Araste, L., Saat, H., Vorobjov, S., Saar, U. (2012). 15-16 aastaste õpilaste legaalsete ja illegaalsete narkootikumide kasutamine Eestis. Tervise Arengu Instituut. https://intra.tai.ee/images/prints/documents/133846612537_Uimastite%20tarvitamine%20koolinoorte%20seas_raport.pdf (09.11.2018) 157

Artiklid lõputöödest

Allikaloend

Artiklid lõputöödest

Maripuu, L. (2013). Mõnuainete tarbimise harjumused Pärnu koolinoorte seas aastatel 2000-2011. Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, sotsiaaltöö osakond. Pärnu. Lõputöö. Mattick, R.P., Wadolowski, M., Aiken, A., Clare, P.J., Hutchinson, D., Najman, J., Slade, T., Bruno, R., McBride, N., Degehardt, L., Kypri, K. (2016). Parental supply of alcohol and alcohol consumption in adolescence: prospective cohort study. Psychological Medicine, 47(2): 267–278. Nowak, M., Papiernik, M., Mikulska, A., Czarkowska-Paczek, B. (2018). Smoking, alcohol consumption, and illicit substances use among adolescents in Poland. Substance Abuse Treatment, Prevention, and Policy.13: 42. 8 pages. Pape, H., Rossow, I., Brunborg, G.S. (2018). Adolescents drink less: How, who and why? A review of the recent research literature. Drug and Alcohol Review, 37: 98-114. Roosimaa, M. (2017). Koolinoorte sõltuvusainete tarbimine Hiiumaa näitel. Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, sotsiaaltöö osakond. Pärnu. Lõputöö. Senanayake, S., Gunawardena, S., Kumbukage, M., Wickramasnghe, C., Gunawardena, N., Lokubalasooriya, A., Peiris, R. (2018). Smoking, Alcohol Consumption, and Illegal Substance Abuse among Adolescents in Sri Lanka: Results from Sri Lankan Global School-Based Health Survey 2016. Advances in Public Health. 7 pages. Singh, T., Kennedy, S.M., Sharapova, S.S., Schauer, G.L., Rolle, I.V. (2016). Modes of ever marijuana use among adult tobacco users and non-tobacco users-Styles 2014. Journal of Substance Use, 21(6): 631–635. Tutt, D., Bauer, L., DiFranza, J. (2009). Restricting the retail supply of tobacco to minors. Journal of Public Health Policy, 30(1): 68–82. Valo, K. (2014). Noorte alkoholi tarbimise põhjused, harjumused ja teadlikkus selle kahjulikkusest. Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, Sotsiaaltöö korralduse ja rehabilitatsiooni osakond. Pärnu. Lõputöö. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43739/ valo_katrin.pdf (04.03.2018) Vorobjov, S. (2016). Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: 15-16 aastaste õpilaste legaalsete ja illegaalsete narkootikumide kasutamine Eestis. Tervise Arengu Instituut. https://intra.tai.ee/images/prints/documents/147436247968_Uimastite_tarvitamine_koolinoorte_seas_uuringu_raport_2016.pdf (04.03.2018). Wilson, M.N., Langille, D.B., Ogilvie, R., Asbridge, M. (2018). When parents supply alcohol to their children: Exploring associations with drinking frequency, alcoholrelated harms, and the role of parental monitoring. Drug and Alocohol Dependence, 183: 141–149.. 158

Artiklid lõputöödest

KANEPI RAVIOTSTARBELINE KASUTAMINE Therapeutic use of cannabis Inga Ploomipuu, Anneli Tuisk

Abstract Despite of the known adverse effects of cannabis use, there is an increasing amount of evidence to support the therapeutic potential of medical cannabinoids. Cannabis is being studied as a potential treatment for medical conditions, such as chronic pain, neuropathic pain, cancer pain, chemotherapy-induced nausea and vomiting, epilepsy, sleep disorders, as an appetite stimulator in cancer treatment etc. The aim of this literature review was to determine the therapeutic and adverse effects of medical cannabinoids. The literature sources were found from different databases (PubMed, EBSCO, Google) and analysed according to their compliance with the aim of this review. It was found that there are beneficial effects of cannabinoids in reducing spasticity, neuropathic pain, chronic pain and chemotherapy-induced nausea and vomiting. There was also some evidence with insufficient quality that cannabinoids reduced depression and spasms as well as improved quality of sleep. Adverse effects were very common, but most of them were estimated as reasonably well tolerated. Serious adverse effects occurred very rarely. However, due to a small number of participants it was often not possible to detect statistically significant differences between treatment groups and placebo groups in most of the studies. Therefore, further studies are needed to assess the efficacy and safety of cannabis products in clinical trials with prolonged treatment periods. Keywords: cannabis, cannabinoids, THC, CBD, medical marijuana 159

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Kanep on maailmas levinuim illegaalne uimasti, mida kasutab ligi 180 miljonit inimest (UNODC 2012). Varaseim arheoloogiline tõendusmaterjal kanepi raviotstarbelisest kasutamisest pärineb Hiina Hani dünastialt, kelle ajal kasutati seda kõhukinnisuse, reumaatilise valu, malaaria ja naiste suguelundite häirete puhul (Dariš jt 2019). Lääne meditsiinis võeti kanep kasutusele 1840. aastatel, sest leiti, et kanepil on hea valuvaigistav, põletiku- ja krambivastane toime (Wilkie jt 2016). Kanepit kuritarvitatakse selle psühhoaktiivse mõju (lõõgastus, kõrgendatud meeleolu) tõttu (Tai ja Fantegrossi 2014). Kanepi ohtlikkuse/ohutuse, tõhususe ja terapeutilise potentsiaali kohta on ilmunud üle 60 süstemaatilise ülevaate, kuid need ei jõua oma järeldustes üksmeelele, mis tuleneb uuringute metoodika ja kvaliteedi erinevusest (Sachs jt 2015). Kanep ja selle saadused kuuluvad Eestis narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja (Ravimiamet 2017). Kuna kanepi meditsiinilise kasutamise ja legaliseerimise otsused avaldavad suurt mõju rahvatervisele, on kanepi kasulike ning kahjulike mõjude uurimine väga tähtis. Uurimistöö eesmärk oli anda ülevaade kanepi raviotstarbelisest kasutamisest ja kannabinoidravimite kõrvaltoimetest. Metoodika Artikli aluseks olev lõputöö oli kvalitatiivne uurimus, mis põhines kirjandusallikate analüüsil. Töö hõlmas 57 artiklit. Teaduspõhiste uuringute kogumiseks kasutati PubMedi ja EBSCO CINAHL-i andmebaase ning Google’i otsingumootorit. Töösse kaasatud artiklid pidid vastama vähemalt ühele uurimisküsimusele. Kasutatud teemakohane kirjandus on ilmunud aastatel 1999–2019. Tulemused ja arutelu Kanep kui taim Kanepitaime botaaniline nimetus on Cannabis sativa L. ja see on enim teaduslikult uuritud taim, mille kohta on avaldatud üle 10 000 uuringu. 160

Kannabinoidid jagunevad fütokannabinoidideks ehk taimseteks kannabinoidideks, organismis loomulikult leiduvateks endokannabinoidideks ja sünteetilisteks kannabinoidideks (Suryadevara jt 2017). Enim uuritud kannabinoidid on tetrahüdrokannabinool (THC) ning kannabidiool (CBD) (Kalvet ja Siimut 2016). On leitud, et THC manustamine koos CBD-ga aitab vähendada THC põhjustatud psühhotroopseid sümptomeid, nagu ärevus ja tahhükardia (Boggs jt 2016), olles samal ajal valuvaigistava, antiemeetilise (oksendamisvastase) ning antikantserogeense (vähivastase) toimega (Wilsey jt 2008). ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (United Nations Office on Drugs and Crime, UNODC) liigitab hariliku kanepi kolmeks kemotüübiks: uimasti tüüpi (THC > CBD), kiu tüüpi (THC < CBD) ja segatüüpi (THC ≈ CBD) (Kalvet ja Siimut 2016). Kuivatatud kanepitaime lehti ja õisi kutsutakse marihuaanaks (UNODC 2009), mille THC kontsentratsioon on 1–20% (Oiseth 1999) ja mille peamine tarvitamisviis on suitsetamine (Tervise Arengu Instituut 2017). Emastaimede õisikute ja seemniste töötlemisel saadud kleepuvat pruuni või musta vaiku nimetatakse hašišiks ehk kanepivaiguks (UNODC 2009), mille THC sisaldus võib olla 5–25% (Oiseth 1999). Selle peamine manustamisviis on suitsetamine, harvem massi närimine või pulbrina toidule lisamine (Karolin 2017). Hašišiõli ehk kanepiekstrakt on kanepitaime 161

Artiklid lõputöödest

Selle alamliigid ehk kanepisordid on Cannabis sativa ehk harilik kanep, Cannabis indica ehk india kanep ja Cannabis ruderalis ehk metsik kanep, mida peetakse väga väikese THC sisalduse tõttu pigem umbrohuks (Kalvet ja Siimut 2016). Kanep (harilik kanep ja india kanep) sisaldab üle 750 erineva ühendi, mille hulgas on üle 100 erineva (füto)kannabinoidi (Hartsel jt 2016, Gonçalves jt 2019). Kannabinoidide sisaldus taimes sõltub keskkonnateguritest (temperatuurist, valgusest, niiskusest, pinnasetüübist) ja geneetilistest teguritest (Sachs jt 2015). Veel sisaldab kanep terpenoide, terpeene, flavonoide ja teisi ühendeid (Gonçalves jt 2019). Ravikanepi termini all mõeldakse meditsiinis kasutatavaid kanepipreparaate (Karolin 2017).

Artiklid lõputöödest

õisikute või lehtede lahustitega ekstraheerimisel saadud kontsentreeritud pastalaadne kanepitoode (Kalvet ja Siimut 2016), mille THC sisaldus on 10−60%. Seda tilgutatakse marihuaana- või tavalisele sigaretile (Karolin 2017), kuid uimastiturul esineb seda toodet harva (Oiseth 1999). Kõige kiirem viis kanepi toimeainete ajju jõudmiseks ongi selle suitsetamine või sissehingamine (UNODC 2012, Sachs jt 2015), kuid seejuures esineb kannabinoididest tingitud mürgistust kõige sagedamini (Kelly ja Nappe 2018). Teine levinud manustamisviis on suukaudne manustamine kapslite kujul või toidule ja joogile lisatuna. Selle eelis on suitsetamisel tekkivate kahjulike ühendite puudumine. Terapeutilistel eesmärkidel kasutatakse peamiselt sublingvaalset (keele alla) ja oromukosaalset (suuõõnde) manustamisviisi (Gonçalves jt 2019). Kanepi toime inimesele Kanepi toime on tingitud endokannabinoidsüsteemist (EKS) (Boggs jt 2016), mis on kõikide selgroogsete peaajus asuv lipiidide signalisatsioonisüsteem (Health Canada 2018). See koosneb kannabinoidretseptoritest (CB1 ja CB2), endokannabinoididest ning nende sünteesi- ja laguensüümidest (Kalvet ja Siimut 2016). EKS on seotud paljude tähtsate funktsioonidega organismis, nagu närvisüsteemi areng, immuunfunktsioon, põletikulised protsessid, söögiisu regulatsioon, ainevahetuslikud protsessid, homeostaasi säilitamine, seedimine, luude areng ja tihedus, valu, paljunemine, mälu, ärkveloleku- ja unetsüklid (Health Canada 2018). EKS reguleerib ka stressi- ja ärevusseisundit (Lutz jt 2015) ning iiveldust ja oksendamist (Sharkey jt 2014). Sõltuvalt annuse suurusest, taime sordist, droogi ettevalmistus- ja manustamisviisist, kasutaja isiksuseomadustest ning sotsiaalsest ja kultuuritaustast võib kanepi mõju inimese organismile olla väga varieeruv (Altmets 2007). Võib esineda nii depressiooni (Serpell jt 2014) kui ka eufooriat, lõõgastustunnet, valu vähenemist (Hadland jt 2015), aga ka tahhükardiat (Suryadevara jt 2017), paranoiat, ärevust (Hadland jt 2015) jne. Suurte an162

Tabel 1. Kanepi võimalikud farmakoloogilised mõjud. Elundkond

Mõju

Närvisüsteem (Karst jt 2003, Zajicek jt 2003, Notcutt jt 2004, Wade jt 2004, Nurmikko jt 2007, Collin jt 2010, Duran jt 2010, Novotna jt 2011, Corey-Bloom jt 2012, Langford jt 2012, Portenoy jt 2012, Lynch jt 2014, Serpell jt 2014, Schimrigk jt 2017, Health Canada 2018, Poli jt 2018,)

Depersonalisatsioon, psühhoosi süvenemine, skisofreenia, bipolaarne häire, enesetapumõtted/-katsed (eriti meeste seas), amotivatsioon, posttraumaatiline stressihäire, ataksia, sõltuvus, viha, ärrituvus, taju- ja kontsentratsioonihäired söögiisu suurenemine/vähenemine, düsfooria, uimasus, hallutsinatsioonid, tähelepanuhäired, ruumi- ja ajamoonutused, nõrkus, unehäired, eufooria, peavalu, väsimus, unisus, peapööritus, ärevus, pearinglus, depressioon, unekvaliteedi paranemine Vereringeelundkond (Duran jt 2010, Kodade virvendus südames, süHealth Canada 2018, Poli jt 2018) damerütmihäired, vasodilatatsioon, konjunktiivide punetus, hüpertensioon, hüpotensioon, aju verevoolu kiiruse suurenemine, suurem müokardiinfarkti ja insuldi risk, tahhükardia Seedetrakti motoorika vähenemine, Seedeelundkond (Wade jt 2004, Nurmikko jt 2007, Collin jt 2010, Johnson jt sekretsiooni vähenemine, steatoosi ja 2010, Novotna jt 2011, Corey-Bloom jt maksafibroosi risk (eriti Chepatiidiga 2012, Langford jt 2012, Portenoy jt 2012, haigetel), ägeda pankreatiidi oht, kõhuLynch jt 2014, Serpell jt 2014, Schimrigk valu, iiveldus, kõhulahtisus, oksendamine, käärsoole ja mao tühjenemise vähenjt 2017, Health Canada 2018) emine

163

Artiklid lõputöödest

nuste tarbimise puhul võib esineda nägemis- ja kuulmishallutsinatsioone, kõrgendatud meeleolu, erutust ja õnnetunnet, aga ka ajutist toksilist psühhoosi (Altmets 2007). Kanepi võimalike farmakoloogilisi mõjusid on kirjeldatud tabelis 1. Kanepi tarvitamine võib südamehaigetele olla eriti ohtlik, sest südametöö kiireneb 10–40 löögi võrra minutis (Altmets 2007). Kanepi pikaajalisel tarbimisel võib välja kujuneda tolerantsus ja sõltuvus. Kanepisõltuvus on alkoholi- ja tubakasõltuvuse järel maailmas kolmandal kohal. Kanepi tarbimise lõpetamisel on võõrutusnähtudeks ärrituvus, ärevus, unetus, söögiisuhäired ja depressioon (UNODC 2012).

Artiklid lõputöödest

Elundkond

Mõju

Hingamiselundkond (Health Canada 2018)

Histopatoloogilised muutused kopsudes, võib süvendada astma sümptomeid, suurenenud rögatootmine, köha, dilatatsioon, kroonilisel suitsetamisel kopsufunktsiooni halvenemine Tugi- ja liikumiselundkond (Karst Kroonilise valu võimalik vähenemine jt 2003, Notcutt jt 2004, Nurmikko jt neuropaatilise valu vähenemine; võib negatiivselt mõjuda luude paranemisele, 2007, Wilsey jt 2008, Langford jt 2012, Portenoy jt 2012, Lynch jt 2014, Serpell jt spastilisuse vähenemine, spastilisuse 2014, Schimrigk jt 2017, Health Canada suurenemine, seljavalu, valu jäsemetes, spasmide vähenemine. 2018, Poli jt 2018) Immuunsüsteem (Health Canada 2018) Ülitundlikkus / allergilised reaktsioonid Suguelundkond (Health Canada 2018) Meestel võib vähendada/suurendada testosteroonisisaldust, spermatosoidide kontsentratsiooni ja spermatosoidide arvu vähenemine (kroonilisel kanepi suitsetamisel), spermide liikuvuse vähenemine. Naistel hormonaalsed muutused, menstruaaltsükli häired, võimalik viljakuse vähenemise risk

2012. aastal läbi viidud perspektiivuuring Uus-Meremaal näitas, et regulaarne kanepitarbimine noorukieas vähendab märkimisväärselt tarbijate IQ-d ja kognitiivseid võimeid täiskasvanueas, mis ei taastu ka kanepi tarbimise lõpetamisel (Meier jt 2012). Need tulemused on kooskõlas võimalusega, et kanep häirib noorukieas aju normaalset arengut ning selle regulaarne kasutamine võib põhjustada püsivaid ja pöördumatuid neurokognitiivseid muutusi (Hadland jt 2015). Enamik kanepi uuringuid on läbi viidud noorte täiskasvanutega ning seetõttu on vähe andmeid selle kohta, kuidas mõjutab kanep teisi vanuserühmi, ometi oleks tähtis mõista kanepitarbimise akuutseid ja pikaajalisi mõjusid igas vanuserühmas.

164

Antud ülevaates keskendutakse erinevate kannabinoidravimite kasulikkuse ja kõrvaltoimete hindamisele spastilisuse, valu (neuropaatiline, krooniline ja vähivalu) ning iivelduse ja oksendamise (kemoteraapia osana) ravis. Ülevaatesse kaasati viimase 20 aasta jooksul tehtud uuringud. Kanepi kasutamine hulgiskleroosiga seotud spastilisuse ravis Hulgiskleroos ehk sclerosis multiplex (SM) on kõige sagedam noortel täiskasvanutel puuet põhjustav neuroloogiline haigus ning spastilisus (lihastoonuse tõus) esineb enam kui 60%-l SM-i põdevatest haigetest. Praegu spastilisuse leevendamiseks kasutatavate ravimite toime on suhteliselt nõrk, mistõttu on selge vajadus uute ravivõimaluste järele (Novotna jt 2011). Mitu kliinilist uuringut on tõestanud kannabinoidide tõhusust SMiga seotud spastilisuse ja valu leevendamisel (Collin jt 2010, Suryadevara jt 2017). Seejuures on tähtis, et kõik uuringud ei hinda kanepi kahjulikku füüsilist ja kognitiivset mõju (Sachs jt 2015). Kuue empiirilise (Zajicek jt 2003, Wade jt 2004, Collin jt 2010, Novotna jt 2011, CoreyBloom jt 2012, Zajicek jt 2012; n = 37–630, 6–19 nädalat, kõik platseebokontrollitud randomiseeritud) ja kolme kokkuvõtteuuringu (Whiting jt 2015, Noel 2017, Allan jt 2018; n = 5–11 uuringut, 2000– 2014) analüüsi põhjal võib väita, et kannabinoidid võivad vähendada SMiga seotud spastilisust ja valu, kuid enamikus uuringutes ei saavutanud see statistilist olulisust võrreldes platseeboga. Tõsiseid kõrvaltoimeid esines väga harva, kõige sagedamad kõrvaltoimed olid pearinglus, peavalu,

165

Artiklid lõputöödest

Kanepi kasutamine meditsiinis „Meditsiiniline kanep” tähendab kannabinoidide kasutamist ravimina valu, spastilisuse, iivelduse ja oksendamise, ärevuse, unehäirete, anoreksia, depressiooni, treemori, epilepsia, glaukoomi, migreeni ja paljude muude haiguste/sümptomite raviks või leevendamiseks ning söögiisu stimuleerimiseks (Health Canada 2018). Sageli kasutatakse THC ja CBD kombinatsiooni.

Artiklid lõputöödest

väsimus, iiveldus, kuseteede infektsioon ning kognitiivsed häired. Et paremini mõista kanepi akuutseid ja pikaajalisi mõjusid spastilisuse ravis, on vaja läbi viia rohkem uuringuid, kus uuritavate arv oleks suur ning uuritavate monitooring kestaks ka pärast raviprotseduure. Marihuaanasigarettide puhul oleks täiendavalt vaja uurida erinevate annuste mõju ja leida õige annus, millel oleks maksimaalne ravitoime ning minimaalne kognitiivsete häirete esinemissagedus. Kanepi raviotstarbeline kasutamine neuropaatilise valu ravis Neuropaatiline valu tekib närvisüsteemi kahjustuse tagajärjel, mis mõjutab 17–52% hulgiskleroosiga patsientidest (Langford jt 2012). Neuropaatilist valu ennetavaid meetmeid ei ole võimalik rakendada (Karst jt 2003) ning seda ravitakse peamiselt antidepressantide, epilepsiavastaste ravimite, opioidide ja lokaalanesteetikumidega (Nurmikko jt 2007). Vajadus on tõhusama valuvaigisti järele, millel oleksid vastuvõetavad kõrvaltoimed (Karst jt 2003, Nurmikko jt 2007). Seitsme empiirilise (Karst jt 2003, Nurmikko jt 2007, Wilsey jt 2008, Langford jt 2012, Serpell jt 2014, Turcotte jt 2015, Schimrigk jt 2017; n = 15–339, 5–119 nädalat, kõik uuringud randomiseeritud, platseebokontrollitud, topeltpimedad) ja kolme ülevaateuuringu (Whiting jt 2017, Noel 2017, Allan jt 2018; n = 3–28 uuringut, 1975–2016) põhjal leidus tõendeid, et dronabinool ja nabiksimool võivad olla tõhusad neuropaatilise valu leevendamisel ning unekvaliteedi parandamisel. Marihuaanasigarettide suitsetamine ei vähendanud märkimisväärselt neuropaatilist valu, samas on (suuremate annuste puhul) suur tõenäosus kognitiivsete funktsioonihäirete tekkeks. Nabiloon näitas ühes uuringus väga häid tulemusi gabapentiini lisandina, mistõttu oleks vaja täiendavalt uurida antud ravimite koostoimet ja raviefekti. Kõrvaltoimetena olid väga levinud pearinglus, väsimus, iiveldus, uimasus ja suukuivus.

166

Kahe randomiseeritud platseebokontrollitud topeltpimeda ristuvuuringu (Notcutt jt 2004, Donk jt 2018; n = 20–34, 6–12 nädalat), ühe mitterandomiseeritud uuringu (Poli jt 2008, n = 338, 12 kuud), kahe retrospektiivuuringu (Berlach jt 2006, Fanelli jt 2017; n = 20–614, kestus varieerub 12 kuud, 1999–2016) ja kahe ülevaateuuringu (Busse jt 2018, Häuser jt 2018; n = 10–96 uuringut, 1998–2017) põhjal võib öelda, et kroonilise valu kliinilisi uuringuid on viimase 20 aasta jooksul läbi viidud väga vähe ning enamikus uuringutes osaleb väga vähe uuritavaid, mistõttu on raske saada adekvaatseid ja statistiliselt olulisi tulemusi. Kroonilise valu vähendamisel on kannabinoidide tõhususe kohta väheseid kuni mõõdukaid tõendeid. Peamised kõrvaltoimed olid unisus, eufooria ja suukuivus, samas ei ole olemasolevad uuringud piisavad, et teha kannabinoidide tõhususe kohta kroonilise valu ravimisel selgeid järeldusi. Kanepi raviotstarbeline kasutamine vähiravis Kolmekümne aasta jooksul pärast kannabinoidretseptorite avastamist on intensiivselt uuritud kannabinoide ja endokannabinoidsüsteemi. Arvatakse, et endokannabinoidsüsteem inhibeerib oksendamist, aktiveerides CB1 ja CB2 retseptorid, ning eksogeensete kannabinoidide manustamine tekitab sarnase aktivatsiooni. Hoolimata antiemeetiliste ravimite arendamise edusammudest kannatavad paljud patsiendid endiselt keemiaravist põhjustatud iivelduse ja oksendamise all (Duran jt 2010), samas on mitmes uuringus leitud tõendeid, et kannabinoididel on seda leevendav toime (Allan jt 2018). 167

Artiklid lõputöödest

Kanepi raviotstarbeline kasutamine kroonilise valu ravis Krooniline valu on kompleksne valusündroom, mis halvendab elukvaliteeti, hõlmates füüsilisi, psühholoogilisi ja psühhosotsiaalseid tegureid (Berlach jt 2006). Hoolimata kasvavast huvist kanepisaaduste kasutamise kohta kroonilise valu ravimisel on väheseid tõendeid nende tõhususe ja ohutuse kohta (Fanelli jt 2017). Küll aga on kanep sellel otstarbel muutunud üha populaarsemaks ja üha enam riike on selle meditsiinilistel eesmärkidel legaliseerinud või kavatsevad legaliseerida (Donk jt 2018).

Artiklid lõputöödest

Uuringud näitavad, et 70–90%-l kaugelearenenud vähiga haigetel esineb mõõdukas kuni raske krooniline valu, mille leevendamine on palliatiivse ravi strateegias tähtsal kohal (Johnson jt 2010, Portenoy jt 2012). Kemoteraapiast põhjustatud neuropaatiline valu on praegu kättesaadavate ravimeetodite suhtes resistentne, mistõttu viidi 2014. aastal läbi platseebokontrollitud pilootuuring, kus uuriti kannabinoide (nabiksimooli) sisaldava preparaadi Sativex toimet valu leevendamisel. Uuringust selgus, et viiel inimesel 18-st vähenes valu märkimisväärselt, mis tõestab et nabiksimool võib olla kasulik kemoteraapiast tingitud valu leevendamisel (Lynch jt 2014). Loomkatsete põhjal on leitud, et erinevate kannabinoidide kombineeritud manustamine võib tugevdada mõningaid THC terapeutilisi toimeid, see võib olla põhjus, miks mõned patsiendid on kliinilistes uuringutes eelistanud sünteetilistele kannabinoididele marihuaanat (Duran jt 2010). Kuue randomiseeritud ja platseebokontrollitud uuringu (Johnson jt 2010, Duran jt 2010, Portenoy jt 2012, Lynch jt 2014, Levin jt 2017, Lichtman jt 2018; n = 16–397, üks annus – 5 nädalat) ning kahe ülevaateuuringu (Tramer jt 2001, Allan jt 2018; n = 5–30 uuringut, 1975−2016) põhjal leidub tõendeid, et kannabinoidid on kemoteraapias tõhusad iiveldus- ja oksendamisvastased ravimid. Väiksemad THC ja CBD annused olid tõhusamad kui suured annused ning kõrvaltoimeid esines vähe. Peamised kõrvaltoimed olid unisus, pearinglus, iiveldus ja väsimus. Vähesed tõendusmaterjalid kannabinoidide kasulikkusest vähiravis on tingitud kindlasti nii metoodiliste rangete uuringute vähesusest kui ka pikaajaliste tulemuste puudumisest ning uuringus osalenud patsientide väiksest arvust, kuid kannabinoidide kasutamist kemoteraapias tasub kindlasti edasi uurida. Levinumad kannabinoidravimid Kanepi manustamismeetod (suukaudne, suitsetamine jne) ja tarbimisviis (hašiš, ekstrakt jne) võivad mõjutada nii biosaadavust kui ka ravivastust (Sachs jt 2015). Tuntumad kannabinoide sisaldavad preparaadid on nabiksimool, dronabinool ja nabiloon (Gloss 2015). Nabiksimool on 168

Šveitsi teadlaste hiljutisest uuringust selgub, et kanepil võib olla alternatiiv samblas leiduva keemilise ühendi perrottetinene (ingl k, eestikeelne vaste pole autoritele teada) näol, mis võib nagu THC leevendada valu ja põletikku. Siiani on teada, et perrottetinene’i sisaldab Jaapanis, UusMeremaal, Tasmaanias ja Costa Ricas kasvav Radula perekonda kuuluv sammal. Uuringud hiirte ja inimeste ajurakkudega on näidanud, et perrottetinene kinnitub samuti aju kannabinoidretseptoritele, summutades valusignaale. Uuringute tulemustes leiti, et sammal on võrreldes THC-ga vähem psühhoaktiivne ja sellel on vähem kõrvaltoimeid (Leman 2018). Järeldused Mitu uuringut on näidanud, et kannabinoidravimid võivad olla tõhusad spastilisuse, neuropaatilise ja kroonilise valu ning iivelduse ja oksendamise (kemoteraapias) vähendamisel. Kõrvaltoimed on levinud, kuid raskeid kõrvaltoimeid esineb väga harva, mis näitab et kannabinoidide kasutamine tasub uurimist. Enamasti esineb suukuivust, pearinglust, peavalu, uimasust, unisust, kognitiivseid häireid, eufooriat, hallutsinatsioone, ärevust ja iiveldust. Väheseid tõendeid on kannabinoidide tõhususe kohta spasmide, depressiooni, glaukoomi ja unekvaliteedi ravis. 169

Artiklid lõputöödest

THC ja CBD kombineeritud preparaat, mida kasutatakse peamiselt kaubandusliku nime Sativex all suuõõnespreina Euroopas ja Kanadas (Hadland jt 2015). Dronabinool on seesamiõlis lahustatud sünteetiline THC, mida manustatakse suukaudse kapslina (Boggs jt 2016). Nabiloon on sünteetiline THC, mida turustatakse suukaudse kapsli kujul Kanadas, USA-s, Inglismaal ning Mehhikos nimetuse all Cesamet ning Austrias nimetuse all Canemes. Eestis on seni teadaolevalt vaid üks patsient saanud vähivalude leevendamiseks kannabinoidravimit (nabiksimooli Sativex) (MTÜ Ravikanep). Enamasti imendub ravim sprei abil organismi kiiremini kui neelatava kapsli korral. Ravimi toime algusaeg varieerub 5 minutist 90 minutini ning toime kestab kuni 4 tundi. Peamiselt kasutatakse kannabinoidravimeid spastilisuse, valu ja unehäirete ravis ning kemoteraapias. Levinumad kõrvaltoimed on iiveldus, pearinglus, väsimus, uimasus, suukuivus, ärevus ja peavalu.

Artiklid lõputöödest

Allikaloend Allan, G.M., Finley, C.R., Ton, J., Perry, D., Ramji, J., Crawford, K., Lindblad, A.J., Korownyk, C., Kolber, M.R. (2018). Systematic review of systematic reviews for medical cannabinoids: Pain, nausea and vomiting, spasticity, and harms. Canadian Family Physician, 64(2): 78–94. Altmets, A. (2006). Harilik kanep kui ravimtaim. Euroakadeemia, keskkonnakaitse spetsialisti õppekava. Tallinn. Bakalaureusetöö. Berlach, D.M., Shir, Y., Ware, M,A. (2006). Experience with the synthetic cannabinoid nabilone in chronic noncancer pain. Pain Medicine, 7(1): 25–29. Boggs, D. L., Peckham, A., Boggs, A. A., Ranganathan, M. (2016). Delta-9-tetrahydrocannabinol and cannabidiol: Separating the chemicals from the “weed,” a pharmacodynamic discussion. The mental health clinician, 6(6): 277–284. Busse, J.W., Wang, L., Kamaleldin, M., Craigie, S., Riva, J.J., Montoya, L., Mulla, S.M., Lopes, L.C., Vogel, N., Chen, E., Kirmayr, K., De Oliveira, K., Olivieri, L., Kaushal, A., Chaparro, L.E., Oyberman, I., Agarwal, A., Couban, R., Tsoi, L., Lam, T., Vandvik, P.O., Hsu, S., Bala, M.M., Schandelmaier, S., Scheidecker, A., Ebrahim, S., Ashoorion, V., Rehman, Y., Hong, P.J., Ross, S., Johnston, B.C., Kunz, R., Sun, X., Buckley, N., Sessler, D.I., Guyatt, G.H. (2018). Opioids for Chronic Noncancer Pain: A Systematic Review and Meta-analysis. JAMA, 320(23): 2448–2460. Collin, C., Ehler, E., Waberzinek, G., Alsindi, Z., Davies, P., Powell, K., Notcutt, W., O’Leary, C., Ratcliffe, S., Novakova, I., Zapletalova, O., Pikova, J., Ambler, Z. (2010). A double-blind, randomized, placebo-controlled, parallel-group study of Sativex, in subjects with symptoms of spasticity due to multiple sclerosis. Neurological Research, 32(5): 451–459. Corey-Bloom, J., Wolfson, T., Gamst, A., Jin, S., Marcotte, T.D., Bentley, H., Gouaux, B. (2012). Smoked cannabis for spasticity in multiple sclerosis: a randomized, placebocontrolled trial. Canadian Medical Association Journal, 184(10): 1143–1150. Dariš, B., Tancer Verboten, M., Knez, Ž., Ferk, P. (2019). Cannabinoids in cancer treatment: Therapeutic potential and legislation. Bosnian Journal of Basic Medical Sciences, 19(1): 14–23. Donk, van de, T., Niesters, M., Kowal, M., Olofsen, E., Dahan, A., van Velzen, M. (2018). An experimental randomized study on the analgesic effects of pharmaceutical-grade cannabis in chronic pain patients with fibromyalgia. Pain, 160(4): 860–869. 170

M., Pastor, A., Farré, M,, Rams, N., Laporte, J,R,, Capellà, D. (2010). Preliminary efficacy and safety of an oromucosal standardized cannabis extract in chemotherapy-induced nausea and vomiting. British Journal of Clinical Pharmacology, 70(5): 656–663. Fanelli, G., De Carolis, G., Leonardi, C., Longobardi, A., Sarli, E., Allegri, M., Schatman, M.E. (2017). Cannabis and intractable chronic pain: an explorative retrospective analysis of Italian cohort of 614 patients. Journal of Pain Research, 10: 1217–1224. Gloss, D. (2015). An Overview of Products and Bias in Research. Neurotherapeutics, 12(4): 731-734. Gonçalves J., Rosado T., Soares S., Simão A.Y., Caramelo D., Luís Â., Fernández N., Barroso M., Gallardo E., Duarte AP. (2019). Cannabis and Its Secondary Metabolites: Their Use as Therapeutic Drugs, Toxicological Aspects, and Analytical Determination. Medicines, 6(1): 31. Hadland, S.E., Knight, J.R., Harris, S.K. (2015). Medical Marijuana: Review of the Science and Implications for Developmental Behavioral Pediatric Practice. Journal of Developmental and Behavioral Pediatrics, 36(2): 115–123. Hartsel J.A., Eades J., Hickory, B., Makriyannis, A. (2016). Cannabis sativa and hemp. Nutraceuticals: Efficacy, Safety and Toxicity, 53(1): 735–760. Health Canada. (2018). Information for health care professionals: Cannabis (marihuana, marijuana) and the cannabinoids. Government of Canada. https://www. canada.ca/content/dam/hc-sc/documents/services/drugs-medication/cannabis/ information-medical-practitioners/information-health-care-professionals-cannabis-cannabinoids-eng.pdf Häuser, W., Petzke, F., Fitzcharles, M.A. (2018). Efficacy, tolerability and safety of cannabis-based medicines for chronic pain management - An overview of systematic reviews. European Journal of Pain, 22(3): 455–470. Johnson, J.R., Burnell-Nugent, M., Lossignol, D., Ganae-Motan, E.D., Potts, R., Fallon, M.T. (2010). Multicenter, double-blind, randomized, placebo-controlled, parallelgroup study of the efficacy, safety, and tolerability of THC:CBD extract and THC extract in patients with intractable cancer-related pain. Journal of Pain and Symptom Management, 39(2): 167–179.

171

Artiklid lõputöödest

Duran, M., Pérez, E., Abanades, S., Vidal, X., Saura, C., Majem, M., Arriola, E., Rabanal,

Artiklid lõputöödest

Kalvet, M., Siimut, S.E. (2016). Ravikanepiraport 2016. MTÜ Ravikanep. https:// ravikanep.ee/wp-content/uploads/Ravikanepiraport_2016.pdf (29.04.2019) Karolin, T. (2017). Kanepitarbimise ja oma tarbeks omamise keelunormi materiaalne põhiseaduspärasus läbi kolmeastmelise proportsionaalsustesti. Tartu Ülikool õigusteaduskond. Tartu. Magistritöö. Karst, M., Salim, K., Burstein, S., Conrad, I., Hoy, L., Schneider, U. (2003). Analgesic effect of the synthetic cannabinoid CT-3 on chronic neuropathic pain: a randomized controlled trial. JAMA, 290(13): 1757–1762. Kelly, B.F., Nappe, T.M. (2018). Cannabinoid Toxicity. StatPearls. https://www.ncbi. nlm.nih.gov/books/NBK482175/#!po = 81.2500 Langford, R.M., Mares, J., Novotna, A., Vachova, M., Novakova, I., Notcutt, W., Ratcliffe, S. (2012). A double-blind, randomized, placebo-controlled, parallel-group study of THC/CBD oromucosal spray in combination with the existing treatment regimen, in the relief of central neuropathic pain in patients with multiple sclerosis. Journal of Neurology, 260(4): 984–997. Leman, J. (2018). Liverwort plants contain a painkiller similar to the one in marijuana. Science News, 194(10): 16 Levin, D.N., Dulberg, Z., Chan, A.W., Hare, G.M., Mazer, C.D., Hong, A. (2017). A randomized-controlled trial of nabilone for the prevention of acute postoperative nausea and vomiting in elective surgery. Canadian Journal of Anesthesia, 64(4): 385–395. Lichtman, A.H., Lux, E.A., McQuade, R., Rossetti, S., Sanchez, R., Sun, W., Wright, S., Kornyeyeva, E., Fallon, M.T. (2018). Results of a Double-Blind, Randomized, Placebo-Controlled Study of Nabiximols Oromucosal Spray as an Adjunctive Therapy in Advanced Cancer Patients with Chronic Uncontrolled Pain. Journal of Pain and Symptom Management, 55(2): 179–188.e1. Lutz, B., Marsicano, G., Maldonado, R., Hillard, C.J. (2015). The endocannabinoid system in guarding against fear, anxiety and stress. Nature Reviews Neuroscience, 16(12): 705–718. Lynch, M.E., Cesar-Rittenberg, P., Hohmann, A.G. (2014). A double-blind, placebocontrolled, crossover pilot trial with extension using an oral mucosal cannabinoid extract for treatment of chemotherapy-induced neuropathic pain. Journal of Pain and Symptom Management, 47(1): 166–173. 172

K., Ward, A., Poulton, R., Moffitt, T.E. (2012). Persistent cannabis users show neuropsychological decline from childhood to midlife. PNAS, 109(40): 2657–2664. MTÜ Ravikanep. (2018). Ravikanepi taotlemine. https://ravikanep.ee/ravikanepitaotlemine/ (29.05.2019) Noel, C. (2017). Evidence for the use of ‘‘medical marijuana’’ in psychiatric and neurologic disorders. The Mental Health Clinician, 7(1): 29–38. Notcutt, W., Price, M., Miller, R., Newport, S., Phillips, C., Simmons, S., Sansom, C. (2004). Initial experiences with medicinal extracts of cannabis for chronic pain: results from 34 ‘N of 1’ studies. Anaesthesia, 59(5): 440–452. Novotna, A., Mares, J., Ratcliffe, S., Novakova, I., Vachova, M., Zapletalova, O., Gasperini, C., Pozzilli, C., Cefaro, L., Comi, G., Rossi, P., Ambler, Z., Stelmasiak, Z., Erdmann, A., Montalban, X., Klimek, A., Davies, P. (2011). A randomized, double-blind, placebo-controlled, parallel-group, enriched-design study of nabiximols (Sativex), as add-on therapy, in subjects with refractory spasticity caused by multiple sclerosis. European Journal of Neurology, 18(9): 1122–1131. Nurmikko, T.J., Serpell, M.G., Hoggart, B., Toomey, P.J., Morlion, B.J., Haines, D. (2007). Sativex successfully treats neuropathic pain characterised by allodynia: a randomised, double-blind, placebo-controlled clinical trial. Pain, 133(1-3): 210–220. Oiseth, O.V. (1999). Narkootikumid ning doping- ja muud tervistkahjustavad ained. Eesti Politseiamet. http://raulpage.org/koolitus/narko/narko.zip (29.04.2019) Poli, P., Crestani, F., Salvadori, C., Valenti, I., Sannino, C. (2018). Medical Cannabis in Patients with Chronic Pain: Effect on Pain Relief, Pain Disability, and Psychological aspects. A Prospective Non randomized Single Arm Clinical Trial. La Clinica Terapeutica, 169(3): 102–107. Portenoy, R.K., Ganae-Motan, E.D., Allende, S., Yanagihara, R., Shaiova, L., Weinstein, S., McQuade, R., Wright, S., Fallon, M.T. (2012). Nabiximols for opioid-treated cancer patients with poorly-controlled chronic pain: a randomized, placebo-controlled, graded-dose trial. The Journal of Pain, 13(5): 438–449. Ravimiamet. (2017). Narkootilised ja psühhotroopsed ained ning neid sisaldavad ravimid. http://ravimiamet.ee/narkootilised-ja-psuhhotroopsed-ained-ning-neidsisaldavad-ravimid?group = 7

173

Artiklid lõputöödest

Meier, M.H., Caspi, A., Ambler, A., Harrington H., Houts, R., Keefe R.S.E., McDonald

Artiklid lõputöödest

Sachs, J., McGlade, E., Yurgelun-Todd, D. (2015). Safety and Toxicology of Cannabinoids, Neurotherapeutics, 12(4): 735–746. Schimrigk, S., Marziniak, M., Neubauer, C., Kugler, E,M., Werner, G., Abramov-Sommariva, D. (2017). Dronabinol Is a Safe Long-Term Treatment Option for Neuropathic Pain Patients. European Neurology, 78(5-6): 320–329. Serpell, M., Ratcliffe, S., Hovorka, J., Schofield, M., Taylor, L., Lauder, H., Ehler, E. (2014). A double-blind, randomized, placebo-controlled, parallel group study of THC/CBD spray in peripheral neuropathic pain treatment. European Journal of Pain, 18(7): 999–1012. Sharkey, K.A., Darmani, N.A., Parker, L.A. (2014). Regulation of nausea and vomiting by cannabinoids and the endocannabinoid system. European Journal of Pharmacology, 722: 134–146. Suryadevara, U., Bruijnzeel, D.M., Nuthi, M., Jagnarine, D.A., Tandon, R., Bruijnzeel, A.W. (2017). Pros and Cons of Medical Cannabis use by People with Chronic Brain Disorders. Current Neuropharmacology, 15(6): 800–814. Tramèr, M.R., Carroll, D., Campbell, F.A., Reynolds, D.J., Moore, R.A., McQuay, H.J. (2001). Cannabinoids for control of chemotherapy induced nausea and vomiting: quantitative systematic review. The BMJ, 323(7303): 16–21. Turcotte, D., Doupe, M., Torabi, M., Gomori, A., Ethans, K., Esfahani, F., Galloway, K,, Namaka, M. (2015). Nabilone as an adjunctive to gabapentin for multiple sclerosis-induced neuropathic pain: a randomized controlled trial. Pain Medicine, 16(1): 149–59. Zajicek, J., Fox, P., Sanders, H., Wrigh,t D., Vickery, J., Nunn, A., Thompson, A. (2003). Cannabinoids for treatment of spasticity and other symptoms related to multiple sclerosis (CAMS study): multicentre randomised placebo-controlled trial. THE LANCET, 362(9395): 1517-1526. Zajicek, J.P, Hobart, J.C., Slade, A., Barnes, D., Mattison, P.G. (2012). Multiple sclerosis and extract of cannabis: results of the MUSEC trial. Journal of Neurology, Neurosurgery, and Psychiatry, 83(11): 1125–1132. Tai, S., Fantegrossi, W.E. (2014). Synthetic Cannabinoids: Pharmacology, Behavioral Effects, and Abuse Potential. Current Addiction Reports, 1(2): 129–136. Tervise Arengu Instituut. Kanep, hašiš. https://www.narko.ee/ained/kanep_marihuaana_hasis/ 174

hods for the identification and analysis of cannabis and cannabis products. United Nations Publication. https://www.unodc.org/documents/scientific/ST-NAR-40Ebook_1.pdf United Nations Office on Drugs and Crime, UNODC. (2012). Cannabis A short review. United Nations Publication. https://www.unodc.org/documents/drug-preventionand-treatment/cannabis_review.pdf Wade, D.T., Makela, P., Robson, P., House, H., Bateman, C. (2004). Do cannabis-based medicinal extracts have general or specific effects on symptoms in multiple sclerosis? A double-blind, randomized, placebo-controlled study on 160 patients. Multiple Sclerosis Journal, 10(4): 434–441. Whiting, P.F., Wolff, R.F., Deshpande, S., Di Nisio, M., Duffy, S., Hernandez, A.V., Keurentjes, J.C., Lang, S., Misso, K., Ryder, S., Schmidlkofer, S., Westwood, M., Kleijnen, J. (2015). Cannabinoids for Medical Use A Systematic Review and Meta-analysis. JAMA, 313(24): 2456–2473. Wilkie, G., Sakr, B., Rizack, T. (2016). Medical Marijuana Use in Oncology: A Review. JAMA Oncology, 2(5): 670–675. Wilsey, B., Marcotte, T., Tsodikov, A., Millman, J., Bentley, H., Gouaux, B., Fishman, S. (2008). A Randomized, Placebo-Controlled, Crossover Trial of Cannabis Cigarettes in Neuropathic Pain. The Journal of Pain, 9(6): 506–521.

175

Artiklid lõputöödest

United Nations Office on Drugs and Crime, UNODC (2009). Recommended met-

Artiklid lõputöödest

EETILISED PROBLEEMID JA MORAALNE DÜSTRESS PSÜHHIAATRIAÕDEDE TÖÖS Ethical problems and moral distress in psychiatric nursing Marit Reier, Reet Urban

Abstract Psychiatric nurses encounter unique ethical problems while providing care to mentally ill patients. Unresolved ethical problems can lead to nurses’ moral distress. The aim of the study was to describe moral distress experienced by psychiatric nurses and to describe ethical problems leading to moral distress in psychiatric nursing. This study is a theoretical literature review based on 15 peer-reviewed articles, two master theses, one doctoral thesis and one diploma paper. Additionally, one web-based dictionary and materials from approved organisations were used. Psychiatric nurses experience moral distress at different levels and frequencies, depending on their working environments and culture in the wards. Nurses’ personal ideals and moral sensitivity play also an important role in developing moral distress. Psychiatric nurses experience moral distress through negative emotions, which may lead to depression and burnout syndrome. Nurses who experience moral distress are less satisfied with their work and may decide to leave their specialty. The main ethical problems that lead to moral distress in psychiatric nurses are related to practices of restricting patient autonomy and usage of restraints as well as concerns about stigmatization and discrimination of patients. Additionally, some ethical problems are related to difficulties in maintaining patients’ safety due to constraints deriving from nurses’ working

176

Keywords: ethical problems, moral distress, psychiatric nurses Sissejuhatus Eesti keele seletav sõnaraamat (Langemets jt 2009) defineerib eetikat kui „teadust moraalist, kõlblusõpetust”, moraali aga kui „väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteemi, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse”. Õe kutsetöö põhineb rahvusvaheliselt kokku lepitud eetikanormidel, mis on koondatud õe eetikakoodeksisse (Rahvusvahelise Õdede ... 2006: 1). Praktikas puutuvad õed paratamatult kokku eetiliste probleemidega, kui neil tuleb langetada raskeid otsuseid, mille puhul pole ühest selget eetiliselt õiget lahendust (Aydin Er ja Esoy 2017). Õdedel võib olla raske langetada moraalselt õiget otsust ka kaastöötajate või asutuse üldiste kokku lepitud normide tõttu (Butters 2008, Deady ja McCarthy 2010, Musto ja Schreiber 2012). Lahendamata eetilised probleemid võivad tekitada pingeid ja negatiivseid emotsioone (Aydin Er ja Esoy 2017, Peet ja Tatrik 2018), mida nimetatakse moraalseks düstressiks (Peet ja Tatrik 2018). Psühhiaatriaõdede töö erineb mõnevõrra teistes õendusvaldkondades töötavate õdede tööst, mistõttu võivad ka moraalset düstressi esile kutsuvad eetilised probleemid olla erinevad. Patsientide vaimse tervise probleemide tõttu on psühhiaatriaõdede töö aluseks terapeutilise suhte loomine ja efektiivne suhtlemine. Psühhiaatriaõdedel on vaja osutada suuremat tähelepanu turvalise keskkonna tagamisele, sest psüühikahäirega patsiendid võivad olla ohtlikud nii endale kui ka ümbritsevatele inimestele. Kuna psühhiaatriaõed täidavad erilist rolli vaimselt haavatavas seisundis patsientide eest hoolitsemisel ja nende õiguste tagamisel, võib psühhiaatriaõendust pidada eetiliste probleemide ning moraalse düstressi suhtes üheks tundlikumaks õendusvaldkonnaks. Eetiliste probleemidega

177

Artiklid lõputöödest

environments. Moral distress experiences have a negative impact on psychiatric nurses’ mental health, job satisfaction and the quality of nursing care.

Artiklid lõputöödest

tegelemine on hakanud tänapäevases tervishoius üha enam päevakorda kerkima. TÜ õendusteaduse magister Gerli Usberg kaitses 2019. aasta kevadel magistritöö õdede eetilistest konfliktidest Eestis. Samas ei ole spetsiaalselt psühhiaatriaõdedel esinevat moraalset düstressi ja seda esilekutsuvaid eetilisi probleeme Eestis varem uuritud. Teema esialgne teaduskirjandusel põhinev käsitlus aitaks psühhiaatriaõdedel teadvustada töös esinevate eetiliste probleemide ja moraalse düstressi võimalikkust. Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada psühhiaatriaõdede töös esinevat moraalset düstressi ja seda esilekutsuvaid eetilisi probleeme. Eesmärgist lähtuvalt olid uurimisülesanded järgmised. 1) Kirjeldada moraalse düstressi esinemist psühhiaatriaõdedel. 2) Kirjeldada moraalset düstressi esilekutsuvaid eetilisi probleeme psühhiaatriaõdede töös. Uurimistöö tegemiseks kasutati kirjandusülevaate meetodit. Töö koostamiseks kasutati aastatel 2009–2018 avaldatud 15 teadusartiklit, millest 12 olid kirjutatud empiiriliste ja kolm teoreetiliste uurimuste põhjal. Veel kasutati nelja teemakohast lõputööd. Tulemused ja arutelu Psühhiaatriaõdede moraalse düstressi tase ja moraalse düstressi esinemissagedus võivad olla väga erinevad. Seda mõjutavad riigiti erinevad psühhiaatrilise abi osutamist reguleerivad seadused ja tervishoiusüsteemid ning õdede erinevad töökeskkonnad. Ohnishi jt (2010) ja Lambour (2016) tõid oma uuringutes välja, et moraalse düstressi tekkimist mõjutavad õdede isiklikud ideaalid ning moraalne tundlikkus. Õdedel, kes kogesid moraalset düstressi esilekutsuvaid olukordi sageli, oli võrdlemisi madal moraalse düstressi tase (Ohnishi jt 2010), samas kui moraalset düstressi esilekutsuvate olukordadega harva kokku puutuvad õed kogesid moraalset düstressi intensiivselt (Christodolou-Fella jt 2017). Seda võib seletada õdede hoiakute muutumisega eetiliselt tundlike olukordade 178

Moraalse düstressi sagedad tunnused on eneses kahtlemine, süütunne, frustratsioon ja viha. Samuti kogetakse jõuetust ja pettumust tervishoiusüsteemis (Deady ja McCarthy 2010, Musto ja Schreiber 2012). Mitmest uuringust selgub, et moraalne düstress mõjub negatiivselt õendusabi kvaliteedile (Deady ja McCarthy 2010, Lambour 2016, Christodolou-Fella jt 2017). Moraalset düstressi kogevad õed on oma tööga vähem rahul (Deady ja McCarthy 2010, Ando ja Kawano 2016). Eetiliste probleemide lahendamise ja moraalse düstressiga kaasnev koorem on psühhiaatriaõdedele väsitav, mistõttu võivad õed otsustada töölt lahkuda (Deady ja McCarthy 2010, Musto ja Schreiber 2012, Kertchok 2015, Molewijk jt 2015). Psühhiaatriaõdedes moraalset düstressi esilekutsuvad eetilised probleemid tulenevad nende töö eripärast. Peamiselt on need seotud patsientide iseseisvuse piiramise, autonoomsusega mitte arvestamise, nendelt informeetitud nõusoleku saamise, ohjeldusmeetmete rakendamise, patsientide stigmatiseerimise ja diskrimineerimisega. Psühhiaatrilise abi osutamise korral on tervishoiutöötajatel oht muutuda paternalistlikuks olukorras, kus patsiendi psüühikahäire piirab tema võimet võtta vastu iseseisvaid otsuseid (Ogino 2018). Patsiendikeskne lähenemine õendusabis peab tagama patsiendi enesemääramisõiguse. Seda on võimalik tagada patsiendi kaasamisega raviprotsessi. Jansen ja Hanssen (2017) leidsid, et õdedel on sageli raske kaasata vaimse tervise häirega patsiente raviprotsessi, sest puudub ühtne arusaam patsientide kaasamise olemuse kohta ja mõnikord takistab arstide ravistrateegia patsientide kaasamist. Psühhiaatriaõed võivad tunda moraalset düstressi olukordades, kus neil tuleb assisteerida arsti uuringute tegemisel või ravi käigus patsiendi informeeritud nõusolekuta (Ohnishi jt 2010, Ando ja Kawano 2016, Lambour 179

Artiklid lõputöödest

suhtes. Oma igapäevatööga toimetulekuks lepivad õed moraalset düstressi esilekutsuvate olukordadega, kohanevad nendega, lähevad kujunenud normidega kaasa või püüavad olukordi mõistusega võtta. Deady ja McCarthy (2010) rõhutavad, et pikaaegse moraalse düstressi kogemine võib soodustada depressiooni või läbipõlemissündroomi teket.

Artiklid lõputöödest

2016, Christodolou-Fella jt 2017). Näiteks võidakse patsientidele jagada nende seisundi ja ravi kohta ebapiisavalt teavet (Eren 2013, Aydin Er ja Ersoy 2017) või hospitaliseerida patsiente ning ravida neid patsiendilt informeeritud nõusolekut saamata (Su jt 2012, Eren 2013, Ando ja Kawano 2016, Aydin Er ja Ersoy 2017, Christodolou-Fella jt 2017). Moraalset düstressi võivad põhjustada ka eutanaasiat puudutavad lahkarvamused multidistsiplinaarses meeskonnas (Deady ja McCarthy 2010). De Herti jt (2015) uuringus osalenud Belgia õed tõid välja, et kuigi Belgias on patsiendile väga raskete ja talumatute vaimsete kannatuste tõttu eutanaasia legaalne, puuduvad õdedel vastavad teadmised ning oskused patsientide eutanaasiasoovi adekvaatseks käsitlemiseks. Ohjeldusmeetmete rakendamine on vastuoluline praktika, mida kasutatakse viimase abinõuna olukorras, kus teised meetodid turvalisuse tagamiseks ei toimi. Samas on ohjeldusmeetmete rakendamist nõudvad olukorrad ootamatud ja vajavad kiiret otsustamist, mistõttu võivad õed hiljem oma otsuses kahelda (Kontio jt 2010). Deady ja McCarthy (2010) uuringus osalenud õed kogesid moraalset düstressi, kui ohjeldusmeetmete rakendamist oleks nende hinnangul saanud õigeaegse ja sobiva ravi määramisega vältida või kui ohjeldusmeetmeid kasutati mittemeditsiinilistel põhjustel. Mitme uuringu tulemustest selgus, et õed olid kogenud olukordi, kus otsused patsiendi ohjeldamiseks võeti vastu liiga kergekäeliselt, arvestamata patsientide tegelikke vajadusi, või vahel ka n-ö patsiendi „karistamiseks“ tema halva käitumise pärast (Buttersi 2008, Aydin Er ja Ersoy 2017, Jarrini 2013). Butters (2008) põhjendab selliseid olukordi tööjõupuuduse ja ületöötamisega, mistõttu õed ei jõua patsientide vajadustega tegelda. Mitmes uuringus on järeldatud, et alati ei ole patsientide õigused ja väärikus tagatud (Eren 2013, Ando ja Kawano 2016, Christodolou-Fella jt 2017) ning psühhiaatriaõed võivad kokku puutuda olukordadega, kus patsiente koheldakse diskrimineerivalt (Ross 2009, Eren 2013, Aydin Er ja Ersoy 2017). Õed võivad kogeda moraalset düstressi, kui nende 180

Eetiliste probleemide teket mõjutab töökeskkond, mis psühhiaatriaõdesid ümbritseb. Mitmes uuringus osalenud õed peavad põhilisteks eetiliste probleemide tekkepõhjusteks suurt töökoormust ja ebapiisavat töötajate arvu ühes vahetuses (Butters 2008, Ohnishi jt 2010, Eren 2013, Ando ja Kawano 2016, Lambour 2016, Christodolou-Fella jt 2017). Töötajate puuduse korral tunnevad õed moraalset düstressi, sest neil on keeruline tagada osakonnas turvalist olustikku (Ohnishi jt 2010, Lambour 2016, Ando ja Kawano 2016, Christodolou-Fella jt 2017). Õdedel ei ole piisavalt aega patsientidega suhtlemiseks ega terapeutilise suhte loomiseks (Lambour 2016). Moraalset pinget võivad esile kutsuda olukorrad, milles õdedel on raske tagada patsientide turvalisust kaastöötajate tõekspidamiste või asutuse eeskirjade ja reeglitega seotud vastuolude tõttu. Näiteks võivad õed kogeda moraalset düstressi, kui neil tuleb töötada õe või arstiga, kes nende hinnangul ei ole pädev ja teeb seetõttu otsuseid, mis ei vasta patsiendi vajadustele (Deady ja McCarthy 2010, Christodolou-Fella jt 2017). Õed tunnevad vajadust hoida töökaaslastega häid suhteid, mistõttu on töökaaslaste ebaeetilisele käitumisele vahelesegamine keeruline (Butters 2008, Deady ja McCarthy 2010, Eren 2013, Christodolou-Fella jt 2017). Eriti keeruline on see siis, kui ebaeetiline töömeetod on osakonnas laialdaselt kasutusel ja üldine töökultuur soodustab ebaeetilist käitumist (Butters 2008, Deady ja McCarthy 2010, Jarrin 2013). Samuti 181

Artiklid lõputöödest

hinnangul on patsientidele määratud tarbetud uuringud ja ravi (Ando ja Kawano 2016, Christodolou-Fella jt 2017) või on patsientidele seatud sobimatud vabadusepiirangud (Deady ja McCarthy 2010). Diskrimineerivat käitumist võib esile kutsuda näiteks patsiendi etniline kuuluvus või madalam sotsiaalne staatus (Butters 2008, Deady ja McCarthy 2010). Psüühikahäirete ja psühhiaatrilise raviga kaasneb sageli ka üldine stigmatiseeritus (Butters 2008, Ross 2009, Deady ja McCarthy 2010, Eren 2013), mis võib õdede seas väljenduda negatiivse suhtumisena teatud diagnoosidega patsiendirühmadesse (Ross 2009). Samas võivad psühhiaatriaõdesid endid stigmatiseerida teiste erialade õed (Ross 2009) ja ülejäänud ühiskond (Butters 2008, Ross 2009, Deady ja McCarthy 2010).

Artiklid lõputöödest

võivad õed leida end olukorrast, kus asutuses kehtivad reeglid patsientide privaatsuse säilitamiseks ei võimalda neil tagada patsientide turvalisust (Musto ja Schreiber 2012). Deady ja McCarthy (2010) uuringus osalenud õdede hinnangul süvendas nende moraalset düstressi asjaolu, et neil ei olnud piisavalt võimalusi töö käigus tekkinud eetiliste probleemide arutamiseks interdistsiplinaarses meeskonnas, mistõttu jäid need olukorrad õdede jaoks lahenduseta. Sarnases olukorras olid ka Musto ja Schreiberi (2012) uuringus osalenud õed. Uuringus osalejad teatasid, et neil on küll võimalik taolisi probleeme kaastöötajatega arutada, kuid samas ei ole arutelud efektiivsed ning eetiliselt probleemsete juhtumite kordumine on üks moraalse düstressi põhjusi. Järeldused Psühhiaatriaõdede moraalse düstressi tase ja esinemissagedus varieeruvad sõltuvalt töökeskkonnast ja -kultuurist, õdede isiklikest ideaalidest ning moraalsest tundlikkusest. Õed tajuvad negatiivseid tundeid, nagu viha, süütunne, jõuetus ja pettumus, mis võivad ajapikku kujuneda depressiooniks ning läbipõlemissündroomiks. Moraalset düstressi kogevad õed on oma tööga vähem rahul ja see mõjutab tervikuna negatiivselt õendusabi kvaliteeti. Psühhiaatriaõdedes moraalset düstressi esile kutsuvad eetilised probleemid on eelkõige seotud patsiendikesksusega, hõlmates iseseisvuse piiramist, autonoomsusega mitte arvestamist, ohjeldusmeetmete rakendamist, patsientide stigmatiseerimist ja diskrimineerimist. Lisanduvad töökeskkonnast tulenevad probleemid, mis on seotud patsientide turvalisuse tagamist takistavate teguritega. Allikaloend Ando, M., Kawano, M. (2016). Association between moral distress and job satisfaction of Japanese psychiatric nurses. Asian/Pacific Island Nursing Journal, 1(2): 55–60. Aydin Er, R., Ersoy, N. (2017). Ethical problems experienced by nurses who work in psychiatry clinics in Turkey. Journal of Psychiatric Nursing, 8(2): 77–85. 182

nurses working in mental health. Massey Ülikool. Magistritöö. Christodoulou-Fella, M., Middleton, N., Papathanassoglou, E. D. E., Karanikola, M. N. K. (2017). Exploration of the association between nurses’ moral distress and secondary traumatic stress syndrome: implications for patient safety in mental health services. BioMed Research International, 1-19. Deady, R., McCarthy, J. (2010). A study of the situations, features, and coping mechanisms experienced by Irish psychiatric nurses experiencing moral distress. Perspectives in Psychiatric Care, 46(3): 209–220. De Hert, M., Van Bos, L., Sweers, M., Wampers, M., De Lepeleire, J., Correll, C. U. Attitudes of psychiatric nurses about the request for euthanasia on the basis of unbearable mental suffering. PLoS One, 10(12): 1–13. Eren, N. (2013). Nurses’ attitudes toward ethical issues in psychiatric inpatient settings. Nursing Ethics, 21(3): 359–373. Jansen, T-L., Hanssen, I. (2017). Patient participation: causing moral stress in psychiatric nursing? Scandinavian Journal of Caring Sciences, 31: 388v394. Jarrin, I. (2013). The place of ethics in mental health nurses’ clinical judgement in the use of seclusion. Manitoba Ülikool. Magistritöö. Kertchok, R. (2015). Ethical issues and moral distress in psychiatric and mental health nursing: a literature review. Journal of Health Research 29(3): 227–234. Kontio, R., Välimäki, M., Putkonen, H., Kuosmanen, L., Scott, A., Joffe, G. (2010). Patient restrictions: are there ethical alternatives to seclusion and restraint? Nursing Ethics, 17(1): 65–76. Lambour, S. (2016). The experience of moral distress in psychiatric nurses. Virginia Ülikool. Doktoritöö. Langemets, M., Tiits, M., Valdre, T., Veskis, L., Viks, Ü., Voll, P. (toim.) (2009). Eesti keele seletav sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Molewijk, B., Hem, M. H., Pedersen, R. (2015). Dealing with ethical challenges: a focus group study with professionals in mental health care. BMC Medical Ethics, 16: 4. Musto, L., Schreiber, R. S. (2012). Doing the best I can do: moral distress in adolescent mental health nursing. Issues in Mental Health Nursing, 33(3): 137–44. Ogino, M. (2018). Ethical issues of psychiatric nursing in Japan: A literature review. Nursing & Healthcare International Journal, 2(5): 000158. 183

Artiklid lõputöödest

Butters, K. J. (2008). A qualitative study of the ethical practice of newly graduated

Artiklid lõputöödest

Ohnishi, K., Ohgushi, Y., Nakano, M., Fujii, H., Tanaka, H., Kitaoka, K., Nakahara, J., Narita, Y. (2010). Moral distress experienced by psychiatric nurses in Japan. Nursing Ethics, 17(6): 726–740. Peet, K., Tatrik, L. (2018). Õdede moraalne düstress. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö. Rahvusvahelise Õdede Nõukogu eetikakoodeks õdedele. (2006). Rahvusvaheline Õdede Nõukogu. Genf, Šveits. Ross, C. A., Goldner, E. M., (2009). Stigma, negative attitudes and discrimination towards mental illness within the nursing profession: a review of literature. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 16(6): 558–67. Su, L., Huang, J., Yang, W., Li, H., Shen, Y., Xu, Y. (2012). Ethics, patient rights and staff attitudes in Shanghai’s psychiatric hospitals. BMC Medical Ethics, 13: 1–8.

184

Effectiveness of therapeutic exercises on lower back pain and functional status of the spine Marit Salus, Dmitri Kurganov, Triin Kont

Abstract Lower back pain (LBP) is one of the fastest-spreading musculoskeletal diseases in Europe and all around the world. It is estimated that 80% of people experience it once in their lifetime and 7-10% of the cases become chronic. It is most common among people of working age and its emergence affects work ability, personal well-being and quality of life. If left untreated, it can worsen functional status of the spine (FS). The aim of the intervention was to evaluate the effectiveness of 4-week period therapeutic exercises on relieving pain and improving FS of the lower back. Empirical study was carried out in which 5 people (4 females, 1 male; mean age 43.7±8.7 years; ranging from 32 to 49 years) participated in a therapeutic exercise program (2 training sessions per week; 60 minutes per session), focusing on spinal mobility, core strengthening and stabilization exercises. Subjects were assessed using the Visual Analog Scale (VAS) for LBP severity and Spinal Mouse for FS of the spine one week before and immediately after the last therapeutic exercise session. Results showed improvement in the average VAS value before and after the therapeutic exercise program (4.6±0.72, 1.4±0.8, respectively) and also a better average FS value in flexion (96.6°±12.32; 104.1°±7.52, respectively) 185

Artiklid lõputöödest

TERAPEUTILISTE HARJUTUSTE MÕJU LÜLISAMBA FUNKTSIONAALSELE SEISUNDILE JA ALASELJAVALULE

Artiklid lõputöödest

and in extension (25.6°±7.36; 27.6°±9.12, respectively) of the spine after the therapeutic exercise program. In conclusion, a 4-week exercise program, consisting of targeted therapeutic exercises, alleviates LBP and improves FS of the spine. Limitations of this study were a small number of subjects and also a lack of a follow-up period. Even though, based on individual analysis, this study shows that a short-time period of therapeutic exercises can lead to improvements in LBP and in FS of the spine. Keywords: therapeutic exercises, non-specific low back pain, lower-back pain treatment Sissejuhatus Alaseljavalu on 20. sajandi keskosast saadik muutunud lääneriikide tervishoiusüsteemis valitsevaks haigusseisundiks ja selle aktiivne levik jätkub tänapäeval üle terve maailma (Louw jt 2007, El-Sayed jt 2010, Hartvigsen jt 2018). Tänapäeva ühiskonnas kogeb alaseljavalu vähemalt korra eluea jooksul umbes 80% inimestest ja 7–10% juhtudest muutub valu krooniliseks (Cho jt 2014). Alaseljavalu esineb kõige enam tööealiste inimeste seas ja leiti, et Euroopas on see üks peamisi põhjusi, miks inimesed töölt lahkuvad ning varakult pensionile jäävad (Hartvigsen jt 2018). Alaseljavalu on mitmeteguriline skeleti-lihassüsteemi probleem (Kroll jt 2000) ja kirjanduse põhjal jääb ligikaudu 85–90% alaseljavalu juhtumitest selle täpne tekkepõhjus teadmata (Allegri jt 2016, Hartvigsen jt 2018, Mousavi jt 2018). Sellistel juhtudel on tegemist mittespetsiifilise alaseljavaluga, mida defineeritakse kui valu, mis ei vasta ühelegi konkreetsele patoloogiale ehk see ei ole seotud kasvaja, osteoporoosi, lumbaalosa lülimurru, strukturaalse deformatsiooni, põletikuliste haiguste ega radikulaarse sündroomiga jne (Van Tulder jt 2006). Viimastel aastakümnetel on alaseljavalu raviks kasutatud väga jõudsalt erinevaid treeninguid (Rainville jt 2004). Uuringud on näidanud, et erinevat tüüpi kehalised harjutused on ohutud ja neil on positiivne toime alaseljavalu vähenemisele ning lülisamba funktsionaalsuse paranemisele, mistõttu aitavad need kroonilise 186

Uurimistöö eesmärk oli selgitada terapeutiliste harjutuste tõhusust lülisamba funktsionaalsele seisundile ja alaseljavalule. Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded. 1. Hinnata lülisamba funktsionaalset seisundit enne ja pärast terapeutiliste harjutuste treeningprogrammi. 2. Hinnata esinenud alaseljavalu tugevust enne ja pärast terapeutiliste harjutuste treeningprogrammi. Võtmeõnad: terapeutilised harjutused, mittespetsiifiline alaseljavalu, alaseljavalu ravikäsitlus. Metoodika Uuring viidi läbi märtsist aprillini 2019. aastal, mille jooksul toimus uuritavate värbamine, nende eel- ja kordushindamine ning hindamiste vahele jääv 4-nädalane terapeutiliste harjutuste programm. Kõik hindamised ning terapeutiliste harjutuste programm viidi läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õpperuumis. Lülisamba funktsionaalse seisundi hindamiseks kasutati seadet SpinalMouse ehk MediMouse ehk Idiag M360 (Idiag AG, Voletswil, Šveits). Seadmega hinnati lülisamba funktsionaalset seisundit kolmes seisuasendis (lülisamba anatoomiline asend, lülisamba fleksioonja ekstensioonsuunaline liikuvus). Alaseljavalu hindamiseks kasutati valu visuaalanaloogskaalat (Visual Analogue Scale, VAS), kus 0 tähendab valu puudumist ja 10 puhul on tegemist väljakannatamatu valuga. Neljanädalane terapeutilistest harjutustest koosnev treeningprogramm viidi läbi kaks korda nädalas kestusega 60 minutit üks treening. Treeningtund koosnes kolmest osast: soojendusosa (~ 10 minutit) eesmärk oli kogu keha ettevalmistamine põhiosaks. Põhiosa (~ 40 minutit) keskendus lülisamba funktsionaalset seisundit parandavatele harjutustele (lülisamba liikuvust parandavad harjutused, kehatüve ja vaagnat ümbritsevate lihasjõu 187

Artiklid lõputöödest

alaseljavaluga inimestel pöörduda tagasi oma igapäevatoimingute ja töö juurde (Rainville jt 2004, Gordon ja Bloxham 2016).

Artiklid lõputöödest

stabilisatsiooni harjutused) ning lõpuosas (~ 10 minutit) sooritati lõdvestus- ja venitusharjutusi. Uuringus osalesid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ning Politsei- ja Piirivalveameti töötajad. Uuringusse kaasamise kriteeriumid olid lülisamba funktsionaalse seisundi muutused ja viimase 12 kuu jooksul esinenud alaseljavalu, mis on kestnud vähemalt 24 tundi. Uuringust välistamise kriteeriumid olid hiljuti diagnoositud raskemad seljavigastused või -haigused, näiteks polüskleroos, ankolüseeriv spondüliit, lülisamba lüli murd, lülidevahelise diski prolaps või äge alaseljavalu. Andmete töötlusel kasutati kirjeldavat statistikat, kus üldiste arvuliste tunnuste puhul arvutati aritmeetiline keskmine ja standardhälve (±SD). Selja liikuvuse mõõtmise järel töötles saadud andmeid seadme SpinalMouse tootja loodud tarkvaraprogramm. Arvutitesse salvestatud tulemused olid kohe numbrite ja lülisamba 3D mudelina loetavad. Saadud andmed seostati antropomeetriliste näitajate ja keha mõõtmetega, seejärel selgitati kompleksseid algoritme kasutades välja lülikehade vahelised nurgad. Uuringu korraldamiseks oli Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee luba (loa protokolli number 282T-16, 21. mai 2018). Tulemused Uuringu valimisse kvalifitseerus viis uuritavat, kellest neli olid naised ja üks mees (keskmine vanus 43,7 ±8,7 aastat). Individuaalanalüüsi põhjal selgus, et 4-nädalase terapeutiliste harjutuste treeningprogrammi järel paranes lülisamba liikuvus nii fleksioonil (välja arvatud uuritaval nr 4, kellel lülisamba liikuvus fleksioonil vähenes 13° võrra) kui ka ekstensioonil (välja arvatud uuritavatel nr 3 ja nr 5, kellel lülisamba liikuvus ekstensioonil vähenes vastavalt 10° ja 12° võrra) ning pärast 4-nädalast terapeutiliste harjutuste treeningperioodi vähenes kõigil viiel uuritaval alaseljavalu VAS-i skaalal vähemalt ühe palli võrra (tabel 1). 188

hindamise tulemused ning valu visuaalanaloogskaala (VAS) väärtused enne ja pärast 4-nädalast terapeutiliste harjutuste treeningprogrammi. Uuritava number

Fleksioon (°)

Ekstensioon (°)

VAS

enne pärast muu- enne pärast muu- enne pärast muutus tus tus

116

135

+19

+25

108

+23

+10

–10

108

–13

108

+19

–12

Arutelu Antud uuringu eesmärk oli välja selgitada terapeutilistest harjutustest koosneva treeningprogrammi mõju lülisamba funktsionaalsele seisundile ning alaseljavalule. Rainville jt (2004) on öelnud, et regulaarne treeningutes osalemine või kehaliste harjutuste sooritamine aitab kaasa üldisele tervise paranemisele ning võib vähendada uute alaseljavalu episoodide tekkimist. Varasemad uuringud (Gordon ja Bloxham 2016, Lima jt 2018, Salas jt 2018) kinnitavad, et terapeutilistest harjutustest koosnev võimlemisteraapia on tõhus ravimeetod mittespetsiifilise alaseljavaluga inimeste jaoks. Salas jt (2018) toovad välja, et harjutuste või treeningute puhul tuleks jälgida mitmekesisust, sest nii üldkehalised kui ka spetsiifilised kehatüve jõudu parandavad harjutused leevendavad võrdselt alaseljavalu ja parandavad igapäevast toimetulekut. Sellest lähtudes oli käesoleva lõputöö treeningprogrammi võetud harjutused, mis keskendusid lülisamba liikuvuse parandamisele, kehatüve lihaste jõu suurendamisele, süvalihaste stabiilsuse parandamisele ning alaseljavalu vähendamisele.

189

Artiklid lõputöödest

Tabel 1. Uuritavate (n = 5) lülisamba funktsionaalse seisundi (fleksioon ja ekstensioon)

Artiklid lõputöödest

Nagu käesoleva uuringu tulemused, näitasid ka Masharawi ja Nadafi (2013) ning Cho jt (2014) uuringute tulemused, et lülisamba liikuvusele ja kehatüve lihastele suunatud 4-nädalase treeningprogrammiga väheneb VAS-i skaala järgi alaseljavalu ning paraneb lülisamba fleksioonja ekstensioonsuunaline liikuvus. Kõige eelneva põhjal võib väita, et kroonilise mittespetsiifilise alaseljavalu korral on eesmärgipärastest harjutustest koosnev treeningprogramm kasulik, sest tänu sellele väheneb alaseljavalu ning paraneb igapäevane funktsionaalne võimekus, mis omakorda aitab kaasa tervislikuma eluviisi edendamisele ja parema elukvaliteedi tagamisele (Rainville jt 2004, Cho jt 2014). Lisaks kinnitavad käesoleva uuringu tulemused, et positiivse tulemuse saamiseks piisab 4-nädalasest treeningprogrammist. Sellist ajaperioodi ja treeningumeetodeid kasutasid Stankovic jt (2011), Gatti jt (2013) ning Masharawi ja Nadaf (2013), kelle tulemused samastuvad vastavas uuringus saadud tulemustega. Uurimistöö puudujäägid on uuritavate väike arv ja kontrollrühma puudumine. Seetõttu ei saa teha üldstatistilisi järeldusi ja uuringu tulemuste põhjal ei saa otseselt väita, et tekkinud positiivsed muutused on seotud 4-nädalase terapeutiliste harjutuste treeningprogrammiga. Edaspidised uuringud võiksid kaasata rohkem uuritavaid ning kontrollrühma, nagu oli Stankovici jt (2011), Gatti jt (2013) ning Masharawi ja Nadafi (2013) uuringutes. Samuti võiks hinnata treeningprogrammi pikaajalist mõju, nagu seda tegid Goldby jt (2006), Masharawi ja Nadaf (2013) ning Areeudomwong jt (2016), sest see parandaks märkimisväärselt uuringu kvaliteeti ja suurendaks usaldusväärsust. Samas peavad uuringu autorid väga tähtsaks uuringu korraldamisest saadud kogemust ja rõhuvad siiski uuringu ajal toimunud positiivsetele muutustele lülisamba funktsionaalses seisundis ning alaseljavalu leevenemisele, mis tekkisid 4nädalase terapeutiliste harjutuste treeningprogrammi järel.

190

4-nädalase terapeutiliste harjutuste treeningprogrammi järel vähenes alaseljavalu kõigil viiel uuritaval võrreldes treeningprogrammi eelse ajaga. Allikaloend Allegri, M., Montella, S., Salici, F., Valente, A., Marchesini, M., Compagnone, C., Fanelli, G. (2016). Mechanisms of Low Back Pain: a Guide for Diagnosis and Therapy. F1000research, 5, 1530. Areeudomwong, P., Wongrat, W., Neammesri, N.,Thongsakul, T. (2016). A randomized controlled trial on the long-term effects of proprioceptive neuromuscular facilitation training, on pain-related outcomes and back muscle activity, in patients with chronic low back pain. Musculoskeletal Care, 15(3): 218–229. Cho, H. Y., Kim, E. H., & Kim, J. (2014). Effects of the CORE Exercise Program on Pain and Active Range of Motion in Patients with Chronic Low Back Pain. Journal of physical therapy science, 26(8): 1237–1240. El-Sayed, A. M., Hadley, C., Tessema, F., Tegegn, A., Cowan, J. A., Galea, S. (2010). Back and Neck Pain and Psychopathology in Rural Sub-saharan Africa. Spine, 35(6): 684–689. Gatti, R., Faccendini, S., Tettamanti, A., Barbero, M., Balestri, A., Calori, G. (2013). Efficacy of Trunk Balance Exercises for Individuals With Chronic Low Back Pain: A Randomized Clinical Trial. Journal of Orthopaedic & Sports Physical Therapy, 41(8): 542–552. Goldby, L. J., Moore, A. P., Doust, J., Trew, M. E. (2006). A Randomized Controlled Trial Investigating the Efficiency of Musculoskeletal Physiotherapy on Chronic Low Back Disorder. SPINE, 31(10): 1083–1093. Gordon, R., Bloxham, S. (2016). A Systematic Review of the Effects of Exercise and Physical Activity on Non-specific Chronic Low Back Pain. Healthcare, 4(2): 22. Hartvigsen, J., Hancock, M. J., Kongsted, A., Louw, Q., Ferreira, M. L., Genevay, S., Hoy, D., Karppinen, J., Pransky, G., Siper, J, Smeets, R. J., Underwood, M. (2018). 191

Artiklid lõputöödest

Järeldused 4-nädalase terapeutiliste harjutuste treeningprogrammi järel paranes lülisamba funktsionaalne seisund kõigil viiel uuritaval võrreldes treeningprogrammi eelse ajaga.

Artiklid lõputöödest

What low back pain is and why we need to pay attention. The Lancet, 391(10137): 2356–2367. Kroll, P. G., Machado, L., Happy, C., Leong, S., Chen, B. (2000). The relationship between five measures of trunk strength. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 14(3): 89–97. Lima, V. P., Nunes, R. de A. M., da Silva, J. B., Paz, G. A., Jesus, M., de Castro, J. B. P., Dantas, E. H. M., de Souza Vale, R. G. (2018). Pain preception and low back pain functional disability after a 10-week core and mobility training program: A pilot study. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 31(4): 637–643. Louw, Q. A., Morris, L. D., Grimmer-Somers, K. (2007). The Prevalence of Low Back Pain in Africa: a Systematic Review. BMC Musculoskeletal Disorders, 8: 105. Masharawi, Y., Nadaf, N. (2013). The effect of non-weight bearing group-exercising on females with non-specific chronic low back pain: A randomized single blind controlled pilot study. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 26: 353–359. Mousavi, S. J., van Dieën, J. H., Anderson, D. E. (2018). Low back pain: Moving toward mechanism-based management. Clinical Biomechanics. Rainville, J., Hartigan, C., Martinez, E., Limke, J., Jouve, C., Finno, M. (2004). Exercise as a treatment for chronic low back pain. The Spine Journal, 4: 106–115. Salas, E., Hulla, R., Vanzzini, N., Trowbridge, C., Brotto, M., Keller, D., Gatchel, R. J. (2018). The relative efficacy of two exercise methods for older adults with chronic low back pain: A preliminary randomized control study. Journal of Applied Biobehavioral Research, 24(1): e12132. Stankovic, A., Lazovic, M., Kocic, M. jt. (2011). Lumbar stabilization exercises in addition to strengthening and stretching exercises reduce pain and increase function on patiens with Chronic Low Back pain: Randomized Clinical open-label study. Turkish Journal of Physical Medicine and Rehabilitation, 58: 177–183. Van Tulder, M., Becker A., Breen, A., Gil Del Real, M. T., Hutchinson, A., Koes, B., Laerum, E., Malmivaara, A. (2006). Chapter 3: European Guidelines for the Management of Acute Nonspecific Low Back Pain in Primary Care. European Spine Journal, 15 (suppl. 2): S169–s191.

192

Artiklid lõputöödest

RADIOLOOGIATEHNIKU ÕPPEKAVA ÜLIÕPILASTE ARUSAAMAD SIMULATSIOONÕPPE MÕJUST Perceptions of simulation training impact amongst radiography students Merili Tilgar, Tiina Kukkes

Abstract The aim of this empirical study was to describe how the students of radiography curriculum perceive the impact of simulation education on learning new skills and achieving confidence. Present article brings out the main results of students perceptions of using actors, models, phantoms and the anatomage table. The study was conducted in Tartu Health Care College and participants were students from the academic year 2017/2018. Total of 58 students participated and data was collected by handed out paper questionnaires. Statements in the questionnaire were evaluated with a 4-point Likert scale and data were analysed by descriptive statistics. The results showed that using actors helped students to acquire their communication and instructive skills with patients. It also had a significant role in learning the ergonomic techniques, however, students’ confidence in this learning process stayed lower and one of the reasons might be that the actor was helping them out. The results showed, that the case, where students learned the skill but confidence didn’t increase, was noted in relation to several statements. Overall, students felt that using actors prepared them for communication with real patients in their clinical practice. Keywords: simulation, simulation education, radiographer, confidence, skills. 193

Artiklid lõputöödest

Sissejuhatus Radioloogiatehniku õppekava raames on viimastel aastatel aina enam rakendatud simulatsioonõpet ja kasutusel on erinevad meetodid üliõpilaste kutseoskuste arendamiseks. Röntgeniklassis on kasutusel mannekeenid, probleemilahendusoskuste arendamiseks viiakse kaasüliõpilaste ja näitlejatega läbi rollimänge, mis imiteerivad reaalseid olukordi, eksamitel mängivad patsiendi osa näitlejad. Simulatsioonõpe on meetod, millega saab arendada üliõpilaste oskusi, teadmisi ja hoiakuid, vältides seejuures patsientide tarbetuid terviseriske (Lateef 2010). Seni ei ole aga tervishoiu kõrgkoolis uuritud üliõpilaste arusaamasid simulatsioonõppe kohta, kuidas nad hindavad olemasolevaid simulatsioonõppe vahendeid ja milline on üldine tagasiside. Seetõttu viidi läbi empiiriline uurimus radioloogiatehnikuks õppivate üliõpilaste seas. Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada, radioloogiatehniku õppekava üliõpilaste arusaamu simulatsioonõppe mõjust oskuste omandamisele ja kindlustunde saavutamisele. Võtmesõnad: simulatsioon, simulatsioonõpe, radioloogiatehnik, kindlustunne, oskused. Metoodika Uuritavateks olid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava I, II, III ja IV kursuse üliõpilased õppeaastal 2017/2018 (kokku 58 vastajat). Uuringu läbiviimiseks kasutati paberkandjal küsimustikku, mis sisaldas väiteid kolme teemabloki kohta, millele anti neljaastmeline hinnang Likerti skaalal: „olen täiesti nõus“, „olen nõus“, „ei ole nõus“, „ei ole üldse nõus“. Küsitlus viidi läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ajavahemikul veebruar–juuni 2018. Küsimustik koosnes kolmest teemablokist ja kokku oli 32 väidet: 1. näitleja kasutamine õppetöös; 2. mulaažide ja mannekeenide kasutamine õppetöös; 3. anatoomialaua kasutamine õppetöös. Iga teemabloki juures oli võimalik lisada omapoolseid kommentaare, lisatud kommentaarid rühmitati sarnase sisu põhjal teemadeks ja esitati 194

Tulemused Kõigi kolme teemabloki puhul hinnati, kuidas oskus omandati ja kuidas suurenes seejuures enesekindlus. Üliõpilaste õppetöös moodustavad praktiliste oskuste omandamisel märkimisväärse osa mulaažid ja mannekeenid. Radiograafilisi projektsioone õpitakse röntgeniklassis erinevate kehaosade mulaažide (nt jalalaba, käsi, kolju) abil, mis koosnevad tugevast tehismaterjalist ja millega saab teha röntgeniülesvõtteid luustruktuuridest. Kasutatakse elusuuruses mannekeeni, mis imiteerib inimkeha ja mille abil saab teha ülesvõtteid peaaegu kõikidest luudest. Mannekeene kasutatakse lisaks veel patsiendi hooldustoimingutes. Olemas on käemulaažid veenikanüüli paigaldamise õppimiseks. Mulaažide ja mannekeenide kasutamine õppetöös aitas enam-vähem kõikide üliõpilaste arvates omandada oskusi röntgeniaparatuuri käsitsemisel, patsiendi positsioneerimisel, röntgeniülesvõtete tegemisel ja kvaliteedi hindamisel ning seejuures saavutati ka kindlustunne. Anatoomialaua kasutamine aitas paremini aru saada anatoomilistest struktuuridest ja elundite ruumilisest paiknemisest, kuid välja toodi laua vähene kasutusvõimalus. Kõige tähelepanuväärsemad tulemused avaldusid üliõpilaste arusaamadest näitlejate kasutamise kohta. Hinnati, kuidas omandati oskusi suhtlemisel, patsiendi informeerimisel, probleemide lahendamisel ja ergonoomiliste töövõtete selgeks saamisel. Samuti hinnati, kuidas suurenes üliõpilaste enesekindlus tegevuste käigus, millist mõju avaldas näitleja kasutamine eksamiolukorras ja kas antud simulatsioonõppe meetod valmistas üliõpilasi ette kliinilisele praktikale suundumisel. Joonisel ei kajastata esmakursuslaste tulemusi, sest nende küsimustik oli õppekava läbimise tõttu küsitluse läbiviimise ajal teistest erinev. 92,5% II–IV kursuse vastanuist oli nõus väitega, et näitleja kasutamine õppetöös aitas neil omandada patsiendi informeerimise ja juhendamise 195

Artiklid lõputöödest

üldistatult tulemustes. Kvantitatiivsete andmete analüüsimisel kasutati kirjeldavat statistikat.

Artiklid lõputöödest

ning ergonoomiliste töövõtete kasutamise oskusi. Väitega, et näitleja kasutamine aitas neil omandada probleemilahendusoskusi, ei nõustunud 25% vastanuist. 20% vastanuist ei olnud nõus väitega, et näitleja aitas omandada suhtlemisoskusi (joonis 1.)

Joonis 1. Näitleja kasutamise mõju oskuste omandamisele (II–IV kursus).

I kursuse vastanute seas ei olnud 35,5% nõus väitega, et näitleja kasutamine aitas neil omandada ergonoomiliste töövõtete kasutamise oskusi. Väitega, et näitleja kasutamine aitas kaasa suhtlemisoskuse kujunemisele, nõustus 100% II kursuse ning 61% III kursuse vastanuist. IV kursuse vastused sarnaseid koondtulemustega. Väitega, et näitleja kasutamise abil suurenes enesekindlus suhtlemisel, ei olnud nõus 22,5% vastanuist. 25% vastanuist ei olnud nõus, et tänu näitleja kasutamisele suurenes nende enesekindlus patsiendi informeerimisel. Ergonoomiliste töövõtete kasutamisel suurenes kindlustunne 75% vastanuist. Väitega, et näitleja kasutamine eksamiolukorras avaldas negatiivset mõju, ei olnud nõus 62,5% vastanuist (joonis 2).

196

Artiklid lõputöödest Joonis 2. Näitleja kasutamise mõju kindlustunde saavutamisele (II–IV kursus).

II kursuse vastanutest oli 91% nõus väitega, et näitleja kasutamine suurendas nende enesekindlust ergonoomiliste töövõtete kasutamisel. Väitega, et näitleja kasutamine valmistas neid ette kliinilisel praktikal patsiendiga suhtlemiseks, nõustus 100% vastanuist. III kursusel ei olnud 54% vastanuist nõus, et näitleja kasutamine suurendas nende enesekindlust suhtlemisel, ning 62% ei nõustunud, et suurenes nende enesekindlus patsiendi informeerimisel. 38% vastanuist ei nõustunud väitega, et suurenes nende enesekindlus ergonoomiliste töövõtete kasutamisel. Väitega, et näitleja kasutamine valmistas neid ette kliinilisel praktikal patsiendiga suhtlemiseks, ei olnud nõus 38% vastanuist. Väitega, et näitleja kasutamine eksamiolukorras avaldas nende sooritusele negatiivset mõju, nõustus 9% II kursuse üliõpilastest ning 62% III kursuse üliõpilastest. I ja IV kursuse vastused sarnanesid koondtulemustega. Kokkuvõtvalt näitavad tulemused, et näitleja kasutamise abil omandatakse oskused, kuid enesekindluse kasv jääb seejuures väiksemaks. Lisatud kommentaaridest tuleb välja, et tänu näitlejale (võrdluseks toodud õppetöös kasutatav mannekeen) arendati suhtlemisoskust ja see valmistas üliõpilasi kliinilisel praktikal patsiendiga suhtlemiseks hästi ette.

197

Artiklid lõputöödest

Arutelu Küsitluse tulemustest selgusid üliõpilaste arusaamad simulatsioonõppe kasulikkusest oskuste omandamisel ja enesekindluse suurenemisel. Nii mitmeski teemakäsitluses esines vastandlikke arvamusi ja peamiselt puudutas see kindlustunde tugevnemist. Oli märgata tendentsi, kus oskusi omandati hästi, kuid kindlustunde kasv jäi seejuures väiksemaks. Näitena võib tuua, et 92,5% II–IV kursuse vastanuist oli nõus, et näitleja kasutamine aitas omandada ergonoomiliste töövõtete kasutamise oskust, kuid kindlustunde suurenemisega ergonoomiliste töövõtete kasutamisel nõustus vaid 75% vastanuist. Samad tulemused ilmnesid ka patsiendi informeerimise ja juhendamise kohta. Bowling (2011) toob enda doktoritöös välja 2011. aastal Ameerika Ühendriikides Midwesterni Ülikooli õe õppekava raames läbi viidud uuringu, milles küsiti keskmise ja vähese tõetruudusega simulaatoreid kasutanud üliõpilastelt, kui suurt mõju avaldab simulatsioon nende teadmistele, kindlustundele ja oskuste esitlemisele. Tulemused kinnitavad simulaatorite kasulikkust, kuid autor toob praktilises tegevuses võimaliku ohuallikana välja olukorra, kus üliõpilase kindlustunne on suurem kui võime teadmisi rakendada ja oskusi esitleda. Seda seetõttu, et ollakse oma tegevuses üleliia enesekindlad. Seega, kui simulatsioonõppe mõjutusel on kindlustunne väiksem, on see positiivne nähtus, sest üliõpilane on oma tegevuses ettevaatlikum (Bowling 2011). Üliõpilaste kommentaarid toovad esile võimalikud põhjused, miks taolised erinevused tekkisid. Põhjus, miks ergonoomiliste töövõtete kasutamisel ei saavutatud täit kindlustunnet, seisnes osaliselt selles, et näitleja aitas ise kaasa, kuigi oleks pidanud mängima liikumisvõimetut patsienti. Praktikumides on patsiendi osas kaasüliõpilane, kus autori isikliku kogemuse põhjal võib välja tuua, et antud rollimängus keskendutakse peamiselt õigete töövõtete harjutamisele ning suhtlemine ja juhendamine on teisejärguline. See avaldub hiljem kehvemas kindlustundes. Näitleja kasutamise positiivse mõjuna toodi kommentaarides välja, et temaga suhtlemine aitas kaasa sooritusele nii eksamiolukorras kui ka tavaõppetöös, 198

Teoreetilised lähtepunktid kinnitavad näitlejate suurt mõju õppetööle ja nende kasutamist hindamisprotsessis. Näiteks OSCE-l (objektiivne struktureeritud kliiniline eksam) kasutatakse standarditud patsiente, kelle osa mängivad isikud, kes jäljendavad erinevaid kliinilisi sümptomeid. Nende kaudu hinnatakse üliõpilaste tegutsemist (Zayyan 2011). Antud töö tulemustest ilmnes märkimisväärne kursustevaheline erinevus, kus 62% III kursuse üliõpilastest nõustus väitega, et näitleja kasutamine eksamiolukorras avaldas negatiivset mõju, kuid II kursuse üliõpilaste seast nõustus antud väitega vaid 9%. Autori arvamuse ja kogemuse põhjal võib taoline tulemus seisneda näiteks selles, et kõnealused kursused olid olemuselt erinevad. Üks kursus oli n-ö kokkuhoidvam ja aktiivsem ning ilmselt mängiti omavahel ka rohkem rollimänge läbi, tänu millele oli päris näitlejaga suhtlemine eksamiolukorras pigem toetav. Teise kursuse üliõpilased keskendusid peamiselt tehnika omandamisele ning rollimäng suhtlemises jäi tagaplaanile – seetõttu võis ka eksamil rollimängu etendamine mõjuda sooritusele näiliselt negatiivselt. Samas on üliõpilaste õppemeetodid unikaalsed ja kõigile ei pruugigi olemasolevad õpetamismeetodid sobida, mistõttu leidub paratamatult ka rahulolematuid üliõpilasi. Tänu simulaatoritele saab aga järjepidevalt luua kõikidele õppijatele samasuguseid probleemilahenduse olukordi ja selline olukorra reprodutseeritavus on eriti tähtis eksamite puhul, millest sõltub näiteks diplomi väljaandmine (Scalese jt 2008). Antud uurimistöö tulemused kinnitasid simulatsioonõppe suurt mõju radioloogiatehnikute koolitamisele ning tulemused andsid kõrgkoolile 199

Artiklid lõputöödest

sest mannekeeniga suhtlemise imiteerimine ei ole loomupärane. Samuti leiti, et näitlejaga suhtlemine aitab ette valmistuda reaalseteks haiglaolukordadeks, sest näitleja väljendab erinevaid emotsioone ning kehastab erinevaid haigusseisundeid. Ka kirjandus toob välja, et simulatsiooni abil muudetakse tervishoiukultuur turvalisemaks selle kaudu, et mängitakse läbi reaalsed olukorrad, harjutatakse õigeid võtteid ning simulatsioon on lisavõimalus kliinilise praktika kõrval (Gaba 2004).

Artiklid lõputöödest

tagasisidet selle kohta, kuidas radiograafia üliõpilased mõistavad simulatsioonõppe efekti – kas simulatsioonõppe vahendid aitavad omandada oskusi ja kuidas suureneb üliõpilaste enesekindlus. Olenevalt üliõpilaste tagasisidest on kõrgkoolil võimalik teha muudatusi õppekava selles osas, mis käsitleb simulatsioonõpet. Pikemas perspektiivis aitavad võimalikud muudatused õppetöö arendamises tõhusamalt ära kasutada simulatsioonõppe vahendeid ning seeläbi välja koolitada veelgi oskuslikumaid ja enesekindlamaid tulevasi radioloogiatehnikuid. Järeldused Näitleja kasutamine õppetöös aitas kaasa suhtlemisoskuste kujunemisele, kuid sageli tundsid üliõpilased, et sealjuures ei suurenenud enesekindlus. Näitlejaga suhtlemine aitas üliõpilastel arendada oskust patsienti informeerida ja juhendada ning seeläbi tunti tegevuse käigus ka kindlustunde suurenemist. Ergonoomiliste töövõtete kasutamise oskused omandati hästi, kuid enesekindlus jäi kehvaks, mille ühe põhjusena toodi välja näitlejapoolne abistamine. Näitleja kasutamine eksamiolukorras mõjus pigem positiivselt ja üldiselt valmistas suhtlemine õppetöö jooksul ette ka suhtlemiseks patsiendiga kliinilise praktika ajal. Mulaažide ja mannekeenide kasutamine õppetöös aitas pea kõikide üliõpilaste arvates omandada peamisi oskusi röntgeniaparaadi ettevalmistamisel uuringuks, patsiendi positsioneerimisel, röntgeniülesvõtete tegemisel ja pani rohkem tähelepanu pöörama ülesvõtte kvaliteedi hindamisele. Üldjuhul suurenes nende oskuste omandamise käigus ka kindlustunne, kuid vähem tunti enesekindlust patsiendi positsioneerimisel ning ülesvõtte kvaliteedi hindamisel. Veenikanüüli paigaldamisel saadi selgeks kanüüli paigaldamise järjekord, kuid et tegemist on tehiskäega, siis ei oldud nii enesekindlad. Harjutamas käidi väljaspool tunniplaani peamiselt enne eksamit ja vähe oli neid üliõpilasi, kes üldse harjutamas ei käinud.

200

Allikaloend Bowling, A., M. (2011). The effect of simulation on knowledge, self-confidence, and skill performance. Case Western Reserve University, õe õppekava. Ameerika Ühendriigid. Doktoritöö. Gaba, D.M. (2004). The future vision of simulation in health care. Quality and Safety in Health Care. 2004:13 (Supll 1). https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/ PMC1765792/ (31.10.2017) Lateef, F. (2010). Simulation-based learning: Just like te real thing. Journal of Emergencies, Trauma, and Shock. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/ PMC2966567/ (04.09.2018) Scalese, R.J., Obeso, V. T., Issenberg, S. B. (2008). Simulation Technology for Skills Training and Competency Assessment in Medical Education. Journal of General Internal Medicine, 23 (Suppl 1), 46–49. http://doi.org/10.1007/s11606-007-0283-4 (05.09.2018) Zayyan, M. (2011). Objective Structured Clinical Examination: The Assessment of Choice. Oman Medical Journal, 26(4): 219–222.

201

Artiklid lõputöödest

Anatoomialaua kasutamine õppetöös aitas üliõpilastel paremini aru saada anatoomilistest struktuuridest ja elundite ruumilisest paiknemisest ning ristlõigetest. Puudustena toodi välja vähene kasutusvõimalus, mida võib parandada, kui õppejõud teevad lisakoolitusi laua käsitsemiseks ning viivad väikeste rühmadega läbi praktikume, sest korraga saab lauda kasutada üks üliõpilane.

Artikkel doktoritööst

GLYOK — A JUG OR A MUSICAL INSTRUMENT? Glyok — kas savipott või muusikariist? Olga Jagintseva

Kokkuvõte Artikli teema on seotud mitme teadusvaldkonnaga, mistõttu on teoreetiliselt võimalikud selle erinevad käsitlused. Ühe käsitlusviisi kohaselt võib kaasata keelefakte rahvakultuuri rekonstrueerimiseks, teine käsitlusviis lähtuks kulturuloogilistest faktidest varasemate keele olekute fikseerimiseks. Eesmärk on leida lekseemi „глёк“ päritolu ning selle tõestamiseks on kasutatud foneetilist, semantilist, morfoloogilist ja sõnamoodustuseanalüüsi. On ilmne, et keelematerjali uurimisele etümoloogilises aspektis aitavad kaasa etnograafia, folkloori ja ajaloo andmed. Artikis on materjali analüüsimisel kasutatud eelkõige võrdlev-ajaloolist meetodit ja etümoloogilise analüüsi metoodikat. Lisaks sellele on aktuaalne H. Schuchardti välja töötatud uurimissuund „Wörter und Sachen“, mis on üles ehitatud vormist lähtuval ja tähendusele ning funktsioonile viival seletusel. Nimetatud uurimissuuna teine eelis seisneb selles, et sõna vaadeldakse lahutamatus seoses selle abil tähistatud esemega. Kolmas antud uurimuse seisukohalt tähtis metodoloogiline koostisosa seisneb slaavi etnolingvistilise traditsiooni järgimises. Erinevaid etümoloogiameetodeid rakendades selgitati välja, et uuritav lekseem on motiveeritud verbiga гудеть. Slaavi etnolingvistilise traditsiooni järgimine aitas selgitada, et mõnesid kodutarbeid kasutati heli tekitamiseks. Võib julgesti oletada, et ka kannu oli kasutatud samas sekundaarfunktsioonis ja nimisõna глёк tähendas ‘mingit muusikapilli’. Nimisõna егол sisevorm on hästi seletatav

202

Võtmesõnad: glyok, savipott, kööginõud, etümoloogia, muusikariist, etnolingvistika, dialektoloogia. Introduction A historical analysis of the lexemes presupposes a well-coordinated research in the fields of both ethnolinguistics and etymology. Ethnolinguists study the relationship between language and culture. Ethnolinguists study the way perception and conceptualization influences language, and show how this is linked to different cultures and societies. The etymology uses different facts which are recieved with a help of ethnolinguistics. These two fields cannot be divided. A study of the kitchenware usage helps to discover that some pottery items were used to produce sounds. This article aims to study the noun glyok, a characteristic of the dialects of the southern and western regions of Russia, which means ‘an earthenware jug’ (a narrow long large pot) (Dal 2003 I, 583). This lexeme does not have a certain etymology. It is widely represented in the dialects of Voronezh; gilyok, glyok ‘an earthenware washstand’ — in dialects of Kursk, Smolensk, Pskov (ESRJ I, 92). In the dialects of the region of Tver has been discovered the word glyochik with the meaning ‘ladle for the water with the handle’ (TSGTO 2004 3, 60). Ukrainian glyok, glyochik ‘pot, jug’, Bulgarian glyok, glyak, glyachek ‘round pot with a short neck’ — is characteristic for the southwestern eastern Slavic dialecticism (Trubachyov 1966, 217). In the dictionaries of contemporary Literary Russian neither of these forms is represented. Methodics A historical analysis of the lexemes presupposes a well-coordinated research in the fields of both ethnolinguistics and ethymology. A study of the kitchenware usage helps to discover that some pottery items were 203

Artikkel doktoritööst

sõna глёк kaudu. Vanasti võis nimisõnal „глёк“ olla tähendus ‘kodutarbeese / muusikapill (löökpill)’.

Artikkel doktoritööst

used to produce sounds. One can assume that the clay jug could perform such secondary function, and the inner form of the noun glyok could mean ‘a musical instrument.’ The reconstructed semantic and wordforming relationships have a very archaic character, which explains the fact that the lexeme glyok lost its word-forming productivity. Based on the ethimological analysis, comparativ-historical method and a study of some ethnographical facts, this article argues for a relationship between the noun glyok ‘a clay jug’ and the verb gudet’ ‘to drone.’ Results The article makes an attempt to reconstruct the original internal form of the “non-transparent” dialectal word and glyok ‘a clay jug’, found in some Russian dialects, on the basis of etymological analysis and with a support on the ethnographical facts. In Vasmer’s etymological dictionary, this word is marked as «not clear». The reconstructed proto-form of glyok is *gǔd - l - ĭk -ŭs. One can assume that the clay jug could perform such secondary function, and the inner form of the noun glyok ‘a clay jug’ could mean ‘a musical instrument.’ The reconstructed semantic and word-forming relationships have a very archaic character, which explains the fact that the lexeme glyok lost its word-forming productivity. The author proposes a new explanation of the etymology of the noun glyok ‘a clay jug’, arguing for a connection between this noun and the following group of words: lit. gaudžiù, gaũsti ‘to sound, to drone,’ gaudonẽ ‘a gadfly,’ lith. gáudas ‘weeping, a complaint.’ Discussion E. Berneker proposed to compare glyok to glej ‘earthenware’ (Berneker 1908–1913 I, 310). However M. Vasmer writes that the forms glyok, gol’k make these kind of rapprochement complicated (Vasmer 1986–1987 I, 412). On the other hand E. Gavlova draws attention to the fact that the 204

In the dictionary of I. Sreznevsky there is represented the Old Russian form g”l’k” (Sreznevsky 1989 I, 519, 612). A. Preobrazhensky as well as E. Berneker thought that the stem for the derivation is the noun glej ’sticky, wet earthenware’ the suffix –k” has joined to its stem. If one reconstructs the proto-form *gloi-ko-, it is possible to assume that the original word looked like this glhk”. However this kind of proto-form evidently contradicts to the Old Russian data. This fact was recognized by A. Preobrazhensky himself and it was pointed out also by M. Vasmer (Vasmer 1986–1987 I, 412). Doubts of A. Preobrazhensky and critics of M. Vasmer had no influence on the opinion of N. Shansky who continued to relate the analyzed lexeme to the noun glej ’earthenware, glue’ that ascends to the Indo-European form *gloi- (ESRJ I, 92). O. Trubachyov claimed in the book “Remeslennaya terminologia” (Craft Terminology) that “in front of us we have old, Proto-Slavic form *gl’k” the nomination of the limited distribution that is related to the (*gl’-k”) <…> Proto-Slavic *gl’j’, also the nomination of the limited distribution: Ukrainian glej ‘viscous, earthenware soil’, Bulgarian glej ‘mud’” (Trubachyov 1966, 218). The logic of O. Trubachyov who in this case is following E. Berneker and J. Rudnicki is understandable, but this kind of approximation makes one wonder: since in Slavic languages there are in general unknown any of nominations of pottery items that would be derivated from the more active version of the stem *glin-. This is the reason why the current etymology seems hypothetical. However the turning point is that Old Russian forms cannot be phonetically explained with 205

Artikkel doktoritööst

proto-form *gl’j’ could not be combined to the Russian gol’k, Old Russian g”l’k” (Gavlova 1968, 98). In reality there are no proofs to the fact that in the stem *gl’- between *g and *l stood a vowel in Indo-European language. She explains the current misunderstanding with the circumstance that “Berneker knows and gives only Ukrainian glyok that is in his opinion identical to the Russian dialect form glyok ‘slime, ichor, pus’”. In reality these different words have different phonetics and etymology.

Artikkel doktoritööst

glej. That fact was acknowledged by O. Trubachyov in ESSJ (Etymological Dictionary of Slavic Languages 7, 192) where he represented the main form in this way: *g”l’k”. The interpretation of A. Brükner is very uncertain. Brükner relates g”l’k” to Polish word gleń ‘slice of bread’ and derivates both words from the stem *gŭl-, it is possible that it is related to the Lithuanian word gulti ‘lie’, but more likely German Knäuel (< Kläuel) ‘ball’, Kugel (< Klugel) ‘ball’, Klotz ‘pack, block’, Greek γλντος ‘something round’ (Brückner 1957, 141, 172). I. Nosovich and F. Slawski compared our word to the verb gl”tati ‘swallow’, but as E. Gavlova writes fairly from the point of view of semasiology the forms *gl”t- and g”l’k” cannot be related and in the phonetic relation current reconstruction is as weak as the comparison to the glej (Gavlova 1968, 97). A better chance has the etymology that was proposed by E. Gavlova. Similarly to the Lithuanian scientist K. Būga, she compares analyzed word to the Greek word γαυλός ‘jug, round vessel for water or milk; round beehive’, γαλλας ‘type of bowl’, Old Indian golah ‘round vessel for water’, Classical Hebrew gullā ‘round vessel for milk’, Akkadian gullatu ‘type of vessel’, Aramaic gulletā, ‘jug for wine’, Arabic. qulla ‘jug’, Georgian (it is possible that the word was borrowed from Arabic) kula ‘narrow-necked jug for wine, from wood or dried pumpkin’. Gavlova refers to J. Pokornyj who represents these words as derivatives from Indo-European stem *geu- ‘to bend, to round’. The mentioned Greek word, more often with a secondary accent, stands as well for the round Phoenician cargoship and is related to Old Icelandic kjóll, Icelandic kjóll, kjöll, Old English cēol, Old Saxon and Old High German kiol, Old High German kēl ‘ship’. E. Gavlova explains it with the fact that names of vessels were often used for naming ships, compare for example Russian sudno ‘vessel’ and ‘ship’. However if professor Būga considered these words primordially related, then the conclusion of Gavlova consists in the fact that in this case we have cultural term of the East Mediterranean area, that extended to the north 206

The author of current article will not agree with the opinion of E. Gavlova, since this kind of ancient separate borrowing seems unreal (has place in East Slavic languages but missing in West and South Slavic languages). In addition to that the comparison with Akkadian gullatu ‘type of vessel’ should be rejected as well from point of view of the cultural history because of a very big chronological gap. On the contrary the opinion about the lexeme glyok being very ancient (this idea arises from comparisons of K. Būga (Būga 1959, 295)) makes it difficult to understand why the word is not presented in West and the South Slavic languages. This fact indicates to quite late appearance of this noun (later than VI century, i.e. after separation of South and East Slavs). One can see that there exist many different versions relating the etymology of the word, but none of those is completely convincing. All the mentioned circumstances give reasons to carry on analyzing and propose the alternative version of origin for the word glyok by relating it to the lexeme gusli. One is motivated to talk about it because of the role of music in the life of Ancient Slavs. The art of singing in the ancient times was very developed. The songs had a very special part in human’s life, since they accompanied all the activities from the birth till the death. The celebrations, work, events of personal life – every time songs were presented, music filled times of work and leisure covering different emotional spheres. The singing is also interesting because it stores in itself traces of the ancient vision of the world. The culture of music of Slavs was not limited only to singing. The melodies were spread as well, played on stringed and the wind instruments. In Ancient Russia there are existed two primary concepts: music and singing. The playing on the string musical instruments was called as gudenije (buzz), on the wind instruments — sopenije (puffing). Without any doubt as in every ancient culture in Russian music was also the component of percussion (see below), however the special term for 207

Artikkel doktoritööst

to Slavs and Germen and to the east to Indians (Gavlova 1968, 98–99). Also it is possible that the word has a Semitic origin.

Artikkel doktoritööst

this kind of playing is unknown. One of the most spread instruments in Ancient Russia was gusli. The name comes form Proto-Slavic *gọd - sl - i, related to the gudet’ (to drone) (Vasmer 1986–1987 I, 477). It is possible to search for the ancient connections between this verb and the word glyok. In other words the author is trying to see in the stem of analyzed word the ancient function of the object the word stands for. In the historical period the glyok is the receptacle for many things. However this will not exclude the possibility that in the earlier times this object was used as the musical (percussion) instrument. It is very natural to choose the motivated character by the function for the material object. I.e. we connect the noun glyok to the verb gudet’. In this case the proto form *g”l – ‘k – “is not primary. The earlier form one can reconstruct this way: *gǔd - l - ĭk -ŭs. It is well known that in Russian, Ukrainian and Belarusian the combination *dl is presented in simplified way unlike in the West Slavic languages that had conserved this group of the consonants. The current fact is related to the wide-spread opinion that the Polish forms that are related to the analyzed word are borrowed from the East Slavic language. In general the analyzed words looks like the innovation of East Slavic on bases of the primordial morphemic units. At the same time “ < ǔ one can see as the zero level of the ablaut without a nasal infix, similar to the Lithuanian gaudžiù, gaũsti ‘to sound, to hoot’, gaudonẽ ‘gadfly’, Latvian gáudas ‘crying, the complaint’ (Vasmer 1986–1987 I, 440). The indirect testimony of the possibility that glyok belongs to this lexical group are gul, razgul, guljat’. The alliance of these words has been recognized by E. Berneker, A. Brükner, F. Slawski, P. J. Chernyh (ESRJ I 4, 196; Chernyh I, 226). The last of them had different interpretations in the literature (see Vasmer 1986–1987 I, 473–474) those as a whole is unsatisfactory. In modern time the popular explanation is the derivation from *gọd-, that was proposed by R. O. Jakobson (ESSJ 7, 173). In spite of the remarks made by O. N. Trubachyov it is more convincing. Compare to the 208

From the point of view of the ablaut the word guljat’ as a link relating Russian glyok and Lithuanian gaudžiù is not strong enough, because there is the full grade in the word guljat’ as well as in Lithuanian lexeme. It is justified to reconstruct the combination *dl for the words in that group that have the East Slavic characteristics (the majority of scientists consider that similar the Polish, Czech, Slovak and Bulgarian words were borrowed from Russian) (ESRJ I 4, 196; Chernyh I, 226). Reconstructed suffix *-l- in the stem of a verb is of course seen as the suffix of the past participle. The comparisons that have been made in this article let one as well to assure the initial suffixal character of *-l-. As the suffix -l- is seen by N. M. Shansky (ESRJ I 4, 195). There are only a few special drumming instruments in the Old Russian musical culture. In their place were very often used items from the household. For example: drums were replaced by the pots. The same thing can be said about the plates, spoons, horns of the domestic animals (those were used as vessels and as well as musical instruments). Using the following material objects in the place of percussion instruments had been marked: 1. rubel ‘the instrument for washing the home-made cloths’, it was as well used as a musical instrument: with one hand the instrument was held by the handle and with the other hand was held the spoon or a wooden stick that was quickly drawn on the ridge side of the object; 209

Artikkel doktoritööst

noun gul: “Proto-Slavic form could have been *gudl”, with the stem (*gud-), standing for not nasalized version of Common Slavic *gọd- (compare Polish gędzić; Russian gudet’)“ (Chernyh I, 226). The primary meaning of sound-making in the verb guljat’ can be compared to the modern jargon word gudet’, it means ‘to party, to drink very much alcohol’.

Artikkel doktoritööst

2. uhvat ‘the tool that was used for putting in and pulling out the pots and the cast-iron pots from the Russian stove’. The rhythms for dancing were produced by knocking with the ends of uhvat’, 3. rogach ‘the tool for drying the kitchen ware, is used in the villages of Orlovshina as a musical instrument’, 4. scythe ‘one can play on it when it has been removed from the staff. With one hand a scythe is held so that the blade would be downwards, with the other hand a big nail is held and a person knocks different rhythms with it on the scythe’. All of these items had two functions. Conclusions One can summarize the result of research. During the linguistic analysis with an emphasis on the ethnographic facts author has discovered the connection between the noun glyok and the verb gudet’. Considering various ways of using the ware we find out that some items of household were used in the process of making different sounds. It is possible to assume that the jug was used in that function as well and the noun glyok in its inner form it had the meaning of ‘some kind of musical instrument’. References Berneker,E. (1908–1913). Slavisches etymologisches Wörterbuch. Heidelberg. Brückner, A. (1957). Słownik języka polskiego. Warszawa. Buga, K. (1959). Rinktiniai raštai. Vilnius. Gavlova, E. (1968). Slav. G”l’k” ‘kuvshin’. (Slavic g”l’k” ‘jug’) Etimologija. Moscow. 97–99. Dal, V. I. (2003). Tolkovyj slovar’ zhivogo velikorusskogo jazyka (Explanatory Dictionary of the Living Great Russian Language). Moscow. Sreznevsky, I. I. (1989). Slovar’ drevnerusskogo jazyka (Dictionary of Old Russian Language). Moscow. Trubachyov, O. N. (1966). Remeslennaja terminologia v slavjanskih jazykov (Craft Terminology in Slavic Languages). Moscow. TSGTO (2004). Tematicheskij slovar’ govorov Tverskoj oblasti (Thematic Dictionary of the dialects of the region Tver). Tver’. 210

Dictionary of Russian Language). Moscow. Chernyh, P.J. (1993). Istoriko-etimologicheskij slovar’ russkogo jazyka (HistoricoEtymological Dictionary of Russian Language). Moscow. ESRJ (1965–). Etimologicheskij slovar’ russkogo jazyka (Etymological Dictionary of Russian Language). Ed. N. Shansky. Moscow. ESSJ (1974–). Etimologicheskij slovar’ slavjanskih jazykov (Etymological Dictionary of Slavic Languages). Moscow.

211

Artikkel doktoritööst

Vasmer, M. (1986–1987). Etimologicheskij slovar’ russkogo jazyka (Etymological

AUTORITE LOEND Animägi, Liina, MPH Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-assistent Bruus, Ireen, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Bunder, Margus Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Hernits, Kertu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Jagintseva, Olga, PhD Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-assistent Juhkam, Edward Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Kaldarova, Elina Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kaeramaa, Kristi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kont, Triin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Kukkes, Tiina, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Kurganov, Dmitri Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Kutman, Ave, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-assistent Laja, Raile Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Lenk-Adusoo, Margit, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Mahla, Marge, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor 212

Mähar, Dagmar-Christel Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Oherjus, Liina Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Ontik, Olga Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Oras, Johanna Tartu Tervishoiu Kõrgkooli bioanalüütiku õppekava vilistlane Orav, Aivar, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor Parm, Ülle, PhD Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Ploomipuu, Inga, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor Pääsik, Eliis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Reier, Marit Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Remmer, Ott Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Salus, Marit, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud Sooväli, Eve-Merike, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Tamm, Anna-Liisa, PhD Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent, füsioteraapia ja tervisekaitse osakonna juhataja Tilgar, Merili Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava vilistlane Tominga, Eke Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Tuisk, Anneli Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane 213

Urban, Reet, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Vaher, Ivi, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Vahtramäe, Anne, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Vahur, Kristi, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Varik, Merle, MSW Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor

214

Teaduskonverentsi teesid

2ND INTERNATIONAL STUDENT CONFERENCE IN HEALTH SCIENCES

“HEALTH IN OUR HANDS” CONFERENCE ABSTRACTS ORGANISING COMMITTEE Anna-Liisa Tamm Jaanika Niinepuu Lembi Kaasik Stella Tiit Erik Landõr Sander Reigo

Ermo Kruuse Anne Rosenberg Merlis Karja-Kännaste Ave Kutman Inga Ploomipuu Kristi Vahur

SCIENTIFIC COMMITTEE/ Abstract Review Committee: Ülle Parm, PhD Tartu Health Care College, Estonia Eeva Liikanen, PhD Tampere University of Applied Sciences, Finland Davide Ticchi, PhD stud. Tallinn University, Estonia Anna Stecka, MSc College of Rehabilitation in Warsaw, Poland Nadine Alice Higgins, MSc RGN Nightingale House / Whiston Hospital, United Kingdom

215

Teaduskonverentsi teesid

Jury Committee for Oral Presentations: Saima Hinno, PhD Tartu Health Care College, Estonia Merle Varik, PhD stud. Tartu Health Care College, Estonia Eerik Jõgi, PhD stud. Tartu Health Care College, Estonia Jelena Sokk, PhD University of Tartu, Estonia Kerstin Plessl, PhD FH Campus Wien, Austria Ellen van Korven Fontys University of Applied Science, Netherlands Steven Onkelinx, PhD Fontys University of Applied Science, Netherlands Françoise Ineichen, MSc High School of Health Vaud, Switzerland Robert Neil Higgins, PhD University of Salford, School of Health and Society, UK Jan Homma Netherlands Food and Consumer products safety authority (NVWA)

Jury Committee for Poster Presentations: Merle Talvik, PhD Tallinn Health Care College, Estonia Katarina Sadovnik, MSc FT Campus Wien, Austria Katrin Lang, PhD University of Tartu, Estonia Evanthia Sakellari, PhD Technological Educational Institute of Athens, Greece Joseph Grannum, PhD stud. University of Technology, Jamaica/University of Tartu, Estonia

216

Teaduskonverentsi teesid

CONSEQUENCES OF SOCIAL NETWORKING ADDICTION IN ADOLESCENTS Author: Marcos Lacombe Guerrero Scientific research supervisor: Antonia Pades Jiménez Department of Nursery and Physiotherapy, Balearic Islands University, Palma, Spain

Background: Social networking addiction is defined as physical, social and emotional dependence on the use of social networks. In many cases it implies an abnormal use in the usage frequency. That addiction is as recent as social networking development and massive usage. Most recent data indicates that 11% of people are not able to stop using their social networking for shorts periods of time (some hours). In case of people under 25 years old, this data increases until 18%. And 2% of them have a several/critical addiction. All of this indicates that this phenomena is social relevant and it exists and special interest in its study. Aim: We can find a main aim and two secondary aims. Main aim: have knowledge about consequences of social networking addiction. Secondary aims: • Identify social networking addiction´s tools. • Describe relation between tools and the addiction.

217

Teaduskonverentsi teesid

Methods: We have done a systemic research in different data base (APA, DIALNET, PubMed, EBSCOhost & ERIC), using keywords and inclusion criteria of: time (ten years), language (Spanish, English & German) and adolescent fellows. Results: The results obtained have determined a relationship between addiction to social networks and negative impacts on adolescents, with special emphasis on the correlation between addiction to social networks and other addictions such as: internet use, smoking or alcoholism. We also highlight the role of the personality in the likelihood of developing an addiction to social networks. Conclusion(s): With all this we can determine that social networks are a remarkable tool in the people´s life and the abuse of this has a negative impact on all areas of the individual highlighting the academic, social, emotional, psychological and physical areas. Keywords: addiction, adolescent, social networking.

218

Teaduskonverentsi teesid

THE HYGIENE AND SAFETY OF ESTONIAN PLAYROOMS AS ASSESSED BY PARENTS Author: Egle Silluta Scientific research supervisor: Kristi Vahur Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Playrooms have been gaining popularity amongst parents in recent years, both as places of leisure for children and for throwing birthday parties. Unlike nursery schools and daycare centers, health protection regulations do not apply to playrooms. Aim: The aim of this thesis is to determine the hygiene and safety conditions of Estonian playrooms as assessed by parents. Methods: A questionnaire was used for data collection and distributed via Google.doc, childcare-themed Facebook groups and other social media networks. The questionnaire was completed by 169 people around Estonia. Results: The study concluded that parents tend to be satisfied with playrooms (72.2%). 40% of respondents have noted problems with hygiene and safety. The main safety hazards are broken toys and attractions. Hygiene problems include dirty carpet and toys. 80.5% of the respondents claim that they were not made aware of the rules upon entering the playroom, but that these were displayed in a visible place on the wall. 36.1% associated going to playrooms with health problems. The illnesses associated with playrooms are mainly upper respiratory tract infections. 219

Teaduskonverentsi teesid

26% of the respondents’ children have been injured in playrooms. Most were caused by the child falling over or running into another child. Conclusions: The majority of respondents claim that they were not made aware of the rules upon entering the playroom, but that these were displayed in a visible place on the wall. Just under half of the respondents have heard an employee verbally refer to the rules or noticed them helping a child resolve a problem. Less than half of the respondents have noted problems with hygiene and safety and associate health problems with playrooms. One third of the respondents’ children have been injured in playrooms. Keywords: children’s safety, hygiene conditions, playrooms.

220

Teaduskonverentsi teesid

STATE OF KNOWLEDGE AND THE PREVALNECE OF ACNE (ACNE VULGARIS) AMONG YOUNG PEOPLE IN KLAIPEDA (LITHUANIA) Authors: Aistė Gudžiūnaitė, Agnė Červonikovaitė, Samanta Sokolovaitė Scientific research supervisor: Gražina Šniepienė Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania

Aim: To analyze young people’s state knowledge about acne, their skin condition and skin care habits. Methods: A quantitative survey was carried out, a validated questionnaire was used and the data collection method was applied - a written survey. The study was conducted among 264 young people in Klaipeda, aged 18 to 25 years. The data was processed using the SPSS software data package. The results of the statistical analysis are presented in charts using the Microsoft Excel program. Results: 50.6% of the respondents had mixed facial skin, 11.5 % - oily, 14.9 % - dry, 9.2% - normal, 8.8% - sensitive, and 5% could not determine. For most of the respondents, face skin is prone to excessive sebum secretion, redness and dryness. 42.2% of the respondents are trying to reduce acne symptoms at home. 30.5% – believes that the sun obviously improves skin condition, 23.4% feels that it worsens the condition of the skin, and 25.3% feels that there is no significant effect. Respondents think that fast food, chocolate, saturated fat and spicy food provoke their acne.

221

Teaduskonverentsi teesid

Conclusion: The study showed that acne occurred in 50.2% of young people, mainly in the face, back and decollete areas. Most respondents are solving their acne problems at home. Also, most respondents never used medicinal products for the treatment of acne damaged skin. According to the study, young people learn about acne, skin care and treatment from the internet. They lack professional knowledge of the factors causing acne and skin worsening factors. Keywords: acne, young people, knowledge

222

Teaduskonverentsi teesid

COMMUNITY HEALTH PREVENTION IN THE FIELD BY NURSING STUDENTS Authors: Joycia Piquet, Téa Leresche Scientific research supervisor: Françoise Ineichen Health High School in Canton of Vaud (HESAV), Lausanne, Switzerland

Background/Aim: Our area has vineyards classified as World Heritage Sites. Once per generation, since 1797, we celebrate and reward the best winemaker. It is an important traditional event for the area called: Fête des Vignerons. They welcomed 20 000 people per show in an arena during four weeks. Our Nursing school had been mandated as the “health partner”. Therefore, we had to build and apply a health promotion project to prevent some risks linked with the population. Methods: We applied the Green & Kreuter method to construct our project. The particularity is that we used the method in its full form from needs identification to application and evaluation. We worked with three different populations: elderly and people with reduced mobility in and out the arena, actors- volunteers of the show and young people to carry out drowning prevention. During three months, 60 students worked on the first phase: the project development. By groups of four students, we studied characteristics of our target population: epidemiology facts, physical environment, political, administrative and financial constraints. Among 16 projects, mandataries selected three. Then, we had two weeks before the event to finalize the implementation. Finally, we launched and applied the three selected projects. We, 60 students and five teachers, 223

Teaduskonverentsi teesid

worked each day of show so 21 days on four weeks and covered the event from 8:00 am to 2:00 am. Results: The mandataries as well as the three-target populations of the projects were satisfied with the health promotion projects. Even if our projects seemed to be very well prepared and that we felt confident, when we confronted the project with reality, we realized that the gap between theory and reality was huge and that reality constraints had to be taken into account. Conclusion: This experience had a dual impact, pedagogical and community. Nursing students have become aware of their roles in the community. They can transfer them to any situation. To go further, it would be interesting to transfer this model to another event to see if it suitable to such cultural events. Keywords: cultural event, Green & Kreuter method, health promotion, nursing bachelor.

224

Teaduskonverentsi teesid

STRENCO INTENSIVE PROGRAM: STUDENTS’ EXPERIENCES IN COLLABORATION AND COPRODUCTION IN MENTAL HEALTH Authors: Foteini Dimitrakopoulou, Kalliroi Dragomanovits, Eleni Petratou Scientific research supervisor: Evanthia Sakellari Department of Public and Community Health, University of West Attica, Greece

Background: STRENCO Project is a 3 year Erasmus+ funded project which is based on coproduction and collaboration in mental health among students, academics, service users and practitioners. The project is a partnership between Trinity College Dublin (Ireland): coordinating institution, Tampere University of Applied Sciences (Finland), Jyväskylä University of Applied Sciences (Finland), University of Salford (UK), VIVES University of Applied Sciences (Belgium) and University of West Attica (Greece). Aim: The aim of this presentation is to share students’ experiences about the first STRENCO Intensive Program (IP). Methods: STRENCO Project focuses on the development of learning materials and digital resources that will be open source for professionals and the wider community. Part of STRENCO is to organize three Intensive Programs. The first IP took place at University of Salford in Manchester between 16–22 May 2018. The theme was about collaborative work and co-production in mental health. Students and academics from 5 HEIs mentioned above, alongside with service users and practitioners, 225

Teaduskonverentsi teesid

came together in order to strengthen knowledge and working practices in mental health. During the IP methods such as brainstorming exercises, presentations and gamification were used as a way of learning about mental health and developing new ideas around it in a co-productive way. Results: As participant students of the first STRENCO IP, we were able to understand the significance of co-production and collaboration in mental health between countries through new learning methods. In personal level, we gained theoretical knowledge about how mental health systems work, as well as study the system’s differences between Greece and the other European countries leading us to the conclusion that Greece has already integrated the collaboration of health service workers in health processes. Conclusion(s): STRENCO is a program that helps students, academics, service users and practitioners from different countries to develop a coproductive way of working in mental health. More information about STRENCO can be found at www.strenco.eu. Keywords: collaboration, co-production, Erasmus+, mental health.

226

Teaduskonverentsi teesid

THE POSSIBILITIES OF USING METAPHORICAL ASSOCIATIVE CARDS (MAC) AND CARDS FOR FAIRY TALE IN PSYCHOLOGICAL WORK WITH CHILDREN AND TEENAGERS Author: Lebedev M.A., Galkina G.D Scientific research supervisor: Butorin V.V. Psychology and pedagogics department of Moscow State Academy of Physical Education (MSAPE), Russia

Annotation: the article describes a tool called metaphorical associative cards (MAC), in the context of the use in psychological work with children and teenagers. This tool can be used both in the diagnostic and in the therapeutic field. First, we would like to note a reduction in the time of formation of rapport with a client, as well as reliance on a visual image and a plot that facilitates the process of counseling. MAC and cards for fairy tale-making can be used both in individual and in group work. Key words: MAC, metaphorical associative cards, cards for fairy tale-making, fairy tale-making, fairy tale therapy, art therapy, visualization, diagnostics of emotional states, rapport, psychology of childhood, adolescents. Nowadays there is a wide choice of various techniques and the incentive of the materials, which are intended for expansion of an arsenal of the opportunities of the psychologist as standardized and projective. Such methods as pictural tests (“My family”, “The house, a tree, the person”, “A fantasy animal” and so forth), color tests (Lyusher and so forth) are

227

Teaduskonverentsi teesid

received great popularity among projective methods, while is known less about the MACK method in Russia though its popularity grows. [4] There are more and more courses in work with MAC. The increasing number of experts in the field of consultation estimate using of this incentive material. Even the conferences are held which are completely devoted to use of MAC. [5] Metaphorical associative cards are the tool which can be used in work with adults and with children too (the choice of a concrete pack, method and questions is of great importance), both in group, and in individual work. The first pack of MAC is appeared in 1975, and was published in 1985 in Germany. [3] Despite it, there are bases to see and other roots of MAC, for example, the symbolical systems are developing since Renaissance. [2] Firstly, Lyubov Moshinskaya has begun to be engaged in promoting of the MAC method in Russia. She offered application of this method when rendering psychological assistance to people who suffered from the tragedy in Beslan in 2004. MAC can be different types, for example with subject images, with abstract images, with photos, there can be signatures and symbols at them. The psychologist and the head of Institute of practical psychology of Ayr Olga Garkavets offered classification of packs of MAC by three types, which are subject, portrait and abstract. [6] Work can be conducted both in opened (when the client chooses those cards which approach under the task given by the psychologist by himself), and in closed. It is possible to carry out work with one card or several. The MAC is given the chance of an accurate and fast round of resistance of the client, without resorting to rigid, traumatic for mentality methods. Important observation of authors can be considered subconscious color elections which are often shown by both children and adult clients. 228

Examples of techniques for working with MAC: • • •

•

The client is asked to choose a card that matches his emotional state, self-awareness; The client is asked to make a picture of his life path (his past), using a sequence of maps and talking about it; The client is asked to choose a card that resembles the person who has influenced in his current situation (possibly who has caused a traumatic experience, or important to him); During working with a group, it is possible that everyone takes a card for himself or herself, which is close to mood, and then tells the others about the story he has seen. At the same time, other members of the group can comment on how these plots can be related to each other. An attentive psychologist gets the opportunity to create a picture of intragroup relations, without resorting, for example, to sociometry, which some psychologists consider as an unethical method.

A psychologist who uses an MAC has an advantage in therapeutic work. For example, he may not ask the question “What do you think can be done to change the situation?” But say differently: “Choose a card that matches the problem situation”. Now select and draw a card, which depicts what can help you. This technique makes it easier for the client to understand the internal possibilities for action in life and can be used both in work with adults and for children. When working with children, cards can be used for fairy tale-making, when identification with a magic character or object is performed to enhance this state. According to our observations, this approach can also be relevant when working with students, including 229

Teaduskonverentsi teesid

Despite the task directed to the choice of certain plots, many clients subconsciously also choose cards in certain color scale that gives to the psychologist additional opportunities for the analysis of current emotional state.

Teaduskonverentsi teesid

involved in sports, which has been tested when working with the MAC “Greek Myths” (author – E. Morozovskaya, a psychologist and the MACconsultant) and maps for fairy tale-making. When working with children, one more component of work with the MAC appears. This is a diagnosis of not only emotional states and typological properties of the personality, but also the possibility of diagnosing the type of thinking, the development of imagination and intelligence. For example, at the request of students of lower grades to take a few cards and tell them a made-up story, you can track the peculiarities of thinking and the stage of its development. For example, pupils of the first and second grades of elementary school often describe the plots of each individual map, which does not have a logical connection. However, by the end of the elementary school, children are already creating clear logical sequences of a fictional tale. However, if it does not happen, a psychologist may give additional attention to a particular child. The described technique is not always suitable for MAC, but it is well suited for cards for fairy tale-making (as an example of such cards is the Stash of the Good Wizard, released by Rech Publishing House in 2014. Thanks to the colorful illustrations, children create and tell stories with great pleasure. The same technique was successfully tested on university students). The author of maps for fairy tale-making is T. Zinkevich-Evstigneeva, the founder of the Integrated Fairy Tale Therapy Method and the International Institute for Integrated Fairy Tale Therapy. Another way to work with children is to use MAKs and cards for fairy tale-making in training activities, both with children and adults (teachers or parents). [1] For example, an emerging children’s team is given a task: everyone chooses a card, then they create and tell a story together, and it is necessary to keep within the allotted time. As variations, it may be suggested to choose several cards, choose a storyteller from the group or tell stories in turn, etc. The intervention of the psychologist is minimal. He tells the children the rules, makes sure that they do not fight and do not 230

Working with cards, the psychologist significantly reduces rapport time, which is especially important in a limited period or in a situation where it is not known how many sessions will be able to hold. Visualization of images, visibility, client fantasy, guided by questions of a psychologist, allow you to create a model of the situation. [3] A huge number of possibilities of using metaphorical associative cards and maps for fairy tale-making makes these tool a worthy choice of a psychologist looking for non-standardized, projective and at the same time effective ways of working in various situations. Some decks and techniques are great for working with children. Sources: Zanina L.V. Technology support the viability of teachers /L.V. Zanin, MB Ingerleib // Scientific support of the system of staff development. 2017. №3 (32). URL: https://cyberleninka.ru/article/n/tehnologiya-podderzhki-zhiznestoykosti-pedagogov (reference date: 03.12.2018). Kazantseva, E.V. Metaphorical associative cards as “Magical” psychotherapeutic practice // Concept. 2017. №1. URL: https://cyberleninka. ru/article/n/metaforicheskie-assotsiativnye-karty-kak-magicheskayapsihoterapevticheskaya-praktika (appeal date: 03.12.2018). Rasskazova, E.V. Metaphorical associative cards as a tool in the work of a practical psychologist (article) / URL: https://www.b17.ru/article/15482/

231

Teaduskonverentsi teesid

create serious conflicts, and listens to the story. It is possible to identify children with leadership qualities, as well as to organize team building with such kind of work. In most cases, children who have a time-limited task, even in an unformed team, learn to negotiate with each other. This method especially interesting when working with sports teams.

Teaduskonverentsi teesid

Education program of Moscow institute of psychoanalises (Non-state private educational foundation of higher education) “Metaphorical associative maps in the work of a psychologist. Author’s classes” URL: http://inpsycho.ru/edu_all/lektorij/mak_v_rabote_psixologa._avtorskie_master-klassyi The 5th international conference of the publishing house “Genesis” “Metaphorical maps in the work of a psychologist. Closing the circle “URL: http://www.knigi-psychologia.com/tsentr-obucheniya/konferentsiya-ifestival/konferentsiya-metaforicheskie-karty-v-rabote-psikhologazamykaya-krug/ MAC for professionals: Olga Garkavets coaching course // URL: http:// garkavets.com/makprofi Date of contact: 13/05/2019

232

Teaduskonverentsi teesid

ETHICAL PROBLEMS AND MORAL DISTRESS IN PSYCHIATRIC NURSING Author: Marit Reier Scientific research supervisor: Reet Urban Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Psychiatric nurses encounter unique ethical problems while providing care to mentally ill patients. Unresolved ethical problems can lead to nurses’ moral distress. There is a limited amount of available scientific information about psychiatric nurses’ experiences on moral distress and moral distress inducing ethical problems in psychiatric nursing. A better understanding of the topic would help psychiatric nurses to be aware of ethical problems and the impact of moral distress. Aim: To describe moral distress experienced by psychiatric nurses and to describe ethical problems leading to moral distress in psychiatric nursing. Methods: Theoretical literature review based on 15 peer-reviewed articles, two master’s thesis, one doctoral thesis and one diploma paper. Additionally, one web-based dictionary and materials from approved organizations were used. Results: Psychiatric nurses experience moral distress in different levels and frequencies, depending on their working environments and culture in the wards. Nurses’ personal ideals and moral sensitivity play also an important role in developing moral distress. Psychiatric nurses experience 233

Teaduskonverentsi teesid

moral distress through negative emotions, which may lead to depression and burnout syndrome. Nurses who experience moral distress are less satisfied with their work and may decide to leave their specialty. The main ethical problems that lead to moral distress in psychiatric nurses are related to practices of restricting patient autonomy and usage of restraints as well as concerns about stigmatization and discrimination against patients. Additionally, some ethical problems are related to difficulties in maintaining patients’ safety due to constraints deriving from nurses’ working environments. Conclusion(s): Psychiatric nurses’ levels of moral distress and the frequency of experiencing moral distress situations vary among nurses. Moral distress inducing ethical problems derive from peculiarities of psychiatric nursing profession as well as from their general working environment. Moral distress experiences have a negative impact on psychiatric nurses’ mental health, job satisfaction and the quality of nursing care. Keywords: ethical problems, moral distress, psychiatric nurses.

234

Teaduskonverentsi teesid

GAIT RECOVERY IN PATIENTS WITH SUBACUTE STROKE APPLYING KINISIFORO SYSTEM Author: Svetlana Kravcoviene Scientific research supervisor: Vaida Piekuvienė Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania Palanga Rehabilitation Hospital, Lithuania

Background: Walking dysfunction occurs in more than 80 percent of stroke survivors. After applying different techniques of physiotherapy most of the patients are able to recover their walking ability, though this recovery is partial and remaining walking dysfunction causes difficulties in performing daily activities. In order to restore gait function robotassisted gait training is being used increasingly. However, according to some authors, the effects of robot-based therapy are comparable to those of regular gait training exercises with no clear advantages. Aim: To evaluate the effects of different physiotherapy techniques on gait recovery in patients after stroke. Methods: The subjects of the study were 12 stroke patients who underwent rehabilitation at Palanga Rehabilitation Hospital in 2019. The criteria for participation were: first stroke, subacute period, age 55-70 years, a score of 21 or higher of Mini-Mental State Examination, muscles strength of affected leg, grade ≥ 2–3. Patients were randomly assigned into two groups. First group received gait training with KinisiForo System; second group – manual therapist-assisted gait training (over ground gait training exercises). Duration of research was 3 weeks. 235

Teaduskonverentsi teesid

Measurements: Manual muscle testing, Postural Assessment Scale for Stroke Patients (PASS), 10 meter walk test (walking speed, gait asymmetry, stride length, step width), Timed “Up and go” test, Berg balance Scale, Wisconsin Gait Scale for assessment of hemiplegic gait. Results: The results showed that both gait training methods improved gait and balance. There was more change in trunk control and muscle strength in group I than in group II. After applying KinisiForo System strength of plantar flexor muscles of the impact leg almost reach norm. Walking speed, stride length and gait symmetry in group I improved twofold compared to group II. Conclusion(s): Results have shown that after gait training with KinisiForo patients experienced a bigger improvement in gait. End-effector type robot-assisted gait training systems strongly influence changes in propulsion generation during gate cycle. The principle of elliptical motion insures better trunk control and influences change in gait symmetry. The above mentioned factor strongly influences change in walking speed. Keywords: KinisiForo System, over ground gait training, PT, stroke.

236

Teaduskonverentsi teesid

HIGH INTENSITY AEROBIC EXERCISE AND MOTOR MEMORY Authors: Aiste Samsonaite, Amanda Rasiulyte Scientific research supervisors: Rasa Baceviciene, Laura Kyguoliene University of Applied Sciences Panevezys, Lithuania

Background: The benefits of physical activity on brain function, brain health and cognition are well been demonstrated that an acute bout of exercise can positively affect cognition and declarative memory. The relationship between exercise and memory has been summarized in a literature and assertion that acute exercise having positive effects on long-term memory. New studies have reported that an acute bout of high intensity aerobic exercise can also improve motor skill learning. High intensity aerobic exercise amplifies offline gains in procedural memory acquired during motor practice. Aim: The aim of this was to investigate the role of intensity exercise on motor skill learning. Methods: Fifteen healthy males and females 19,93 ±1,71 (SD) years old were recruited in the study. We investigated the effects of high intensity exercise (200 squats) effect on the retention of a visuomotor accuracy tracking task. The subjects played a video game “Ball sorting” on the GAMMA dynamographic platform. Errors and operating times of the tasks were recorded and monitored.

237

Teaduskonverentsi teesid

Results: Based on the results of GAMMA dynamographic platform we found that high-intensity exercise significantly (p<0,05) reduced the number of task errors from 21,7±10,0 to 9,9±7,6 and shortened the task execution time. Conclusion: High intensity aerobic physical exercise improves motor memory. Keywords: exercise, motor memory, video games.

238

Authors: Gedas Sakalauskas, Amanda Rasiulyte Scientific research supervisors: Rasa Baceviciene, Laura Kyguoliene University of Applied Sciences Panevezys, Lithuania

Background: Studies show that physical activity due to accelerated metabolism, oxygen and blood flow, encourages changes in the human brain. It has been found that after a single physical load, processes in the brain cortex becomes more active and improves motor skills, motion learning, enhance memory, improves cognitive processes. Exercise increases attention and performance on cognitive task. Aim: to determine the impact of physical activity on cognitive and psychomotor functions of young people. Methods: The study involved health 15 young males and females aged 19.93 ±1.71 year. Participant’s cognitive and psychomotor functions were measured with Short Time Memory Test and Schedule tables with numbers test. Speed of visual searches was measured before and after high intensity (200 squats) physical exercise. Results: Independent sample t-test and two – factor repeated measures ANOWA revealed that the high intensity aerobic exercise is impairing visual memory, but the response time is shortened, improves focus stability, change visual scanning and reduces task execution time.

239

Teaduskonverentsi teesid

COGNITIVE AND PSYCHOMOTOR FUNCTION OF YOUNG PEOPLE AFTER HIGH INTENSITY PHYSICAL EXERCISE

Teaduskonverentsi teesid

Conclusion: High intensity aerobic physical exercise decreases visual memory but has no significant effect on cognitive functions. Keywords: cognitive and psychomotor function, exercise, memory.

240

Teaduskonverentsi teesid

PAIN NEUROSCIENCE EDUCATION AS A PART OF PHYSIOTHERAPY Author: Geitrin Jansen1, 2 Scientific research supervisor: Eeva-Liisa Sibul3 Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia 2 The North Estonia Medical Centre, Tallinn, Estonia 3 Tartu University Hospital, Estonia 1

Background: Chronic pain is a widespread condition, which affects approximately 20% of the population. Today, physiotherapist is one of the health care specialists who needs to have a good understanding of chronic pain and its management. Pain neuroscience education might offer a new way in approaching chronic pain patients. Aim: To give an overview about pain neuroscience education, its conduct, its affecting factors and it’s efficiency. Methods: A theoretical overview of relevant scientific articles. Results/Conclusion(s): The modern treatment of chronic pain is based on a biopsychosocial model that takes into account the biological, psychological and social factors affecting the patient. There are three main mechanisms for explaining chronic pain: nociceptive, neuropathic, nociplastic. It is also important to know that one patient may have multiple pain mechanisms at the same time. 241

Teaduskonverentsi teesid

There are still no clear and widely used guidelines for PNE. However, the following three points can be of guidance. First, to identify patients’ misconceptions about pain and redesign them. Second, make a person familiar with the biology of pain. Third, check out what was memorized earlier and how the patient understood it and set goals. The amount of time it takes for PNE may vary for each individual, depending on his previous knowledge of chronic pain and emotional state. PNE is influenced by a number of placebo and nocebo factors including the beliefs of patients and physiotherapists, and the competence of the physiotherapist in communicating with the patient. PNE has been found to have a long-lasting effect on catastrophizing and kinesiophobia, PNE has no significant effect on pain and disability. Keywords: biopsychosocial, chronic pain, nocebo, pain neuroscience education, placebo.

242

Teaduskonverentsi teesid

THE INCREASE OF OBESITY IN THE ISLANDS OF PACIFIC OCEAN Authors: Aurélie Chavanne, Valentine Portmann Scientific research supervisor: Françoise Ineichen Health High School in Canton of Vaud (HESAV), Lausanne, Switzerland

Background: Obesity is a major health worldwide issue. In recent years, the increase in obesity rates among developed countries has been particularly significant, especially in Pacific Islands populations. Many causes have been identified and are helping to understand the rising incidence of obesity. These include the fast changes dues to the development of technology and industry, and the import of processed food. There is a rise of non-communicable diseases and comorbidities related to obesity. Methods: In order to better understand this phenomenon, we chose to use it as the main issue of our end-ofstudy work (Bachelor in Nursing). We learned about it by researching and analyzing various scientific articles. We also had the opportunity to do a nursing traineeship in the Pacific Ocean. We lived in Wallis and Futuna for two months, where we worked in the area of prevention and in a dispensary. Results: This traineeship enabled us to observe a significant lack of knowledge about health and a lack of compliance in a majority of the inhabitants. Nutrition is indeed a major problem, directly related to the rise in obesity rates. Moreover, the sedentary behavior rate has increased considerably since the arrival of new technologies. These observations are 243

Teaduskonverentsi teesid

consistent with the research we have done before. Some articles point the existence of a “thrifty gene” that could explain part of obesity. We have also noted the usefulness of multidisciplinary support. Good collaboration and good communication improve care and allow a direct impact on the patient’s health. We particularly noticed that the involvement of each health professional enables interventions to be carried out. Conclusion: Obesity is a major problem in the Pacific Ocean islands, mainly because of the recent and rapid changes in their lifestyles. Thanks to interdisciplinarity, the various health promotion and prevention interventions are more numerous and demonstrate a growing impact on the health of the people of the Pacific Ocean islands. Collaboration is essential when working on a public health issue, such as obesity. Keywords: collaboration, obesity, comorbidities, health promotion and prevention, Pacific Islands.

244

Teaduskonverentsi teesid

FETAL MACROSOMIA'S EFFECT ON DELIVERY COMPLICATIONS Authors: Ilze Dupuža, Kristīne Buķe Scientific research supervisor: Natālija Vedmedovska Department of Obstetrics and Gynaecology, Riga Stradiņš University, Latvia

Background: Fetal macrosomia is defined as birth weight above 4000g. This condition can only be confirmed after delivery, but it has an important relation with delivery complications. Aim: The purpose of this study is to analyze how fetal macrosomia compared to normal fetal weight affects delivery complications and neonatal health. Methods: A total of 1051 medical history cases of pregnant women and neonates who were delivered between January 2016 and December 2016 in Maternity Hospital of Riga were included in this study. SPSS version 23.0 was used for statistical analyses. Neonates were divided into 2 groups – with and without macrosomia. Neonates without macrosomia were taken for control group to compare delivery complications. Results: In the study correlation was found with maternal risk factors associated with macrosomia - mean gestational age at delivery (P < 0.001), prolonged pregnancy (>42weeks) (P = 0.002), mean maternal weight at the beginning of pregnancy (P < 0.001), gestational weight gain (P < 0.001) and maternal gestational diabetes (P = 0.002). Also significant 245

Teaduskonverentsi teesid

correlation compared to the control group was found between fetal macrosomia and polyhydramnion (P < 0.001), cefalopelvic disproportion (P = 0.005), uterine dysfunction (P < 0.001), need for episiotomy (P = 0.057) and intervention after vaginal delivery (P = 0.029). The study revealed that macrosomia affects the method of delivery (P = 0,001). Macrosomia correlated with greater blood loss during vaginal delivery (P < 0.001) and Caesarean section (P = 0.022) compared with normal neonate weight group. Also fetal macrosomia correlated with neonatal health - low Apgar score at first minute (P = 0.026). Conclusion(s): There is statistically significant correlation between fetal macrosomia and delivery complications after comparing with control group. It is important to preclude macrosomia’s risk factors. By carefully following the mother’s weight, controlling gestational diabetes and duration of pregnancy it is possible to avoid major macrosomia’s risk factors and it can improve the outcome of childbirth. Keywords: delivery complications, fetal macrosomia, neonatal health.

246

Teaduskonverentsi teesid

COMPARISON OF TWO TESTING SYSTEMS FOR HPV GENOYTYPING AND EVALUATION OF CYTOLOGICAL CORRELATIONS Author: Fabian König Scientific research supervisors: Romana Michenthaler, Karin Gstinig FH Campus Wien and Wilhelminenspital, General Hospital, Austria

Background: The Human Papillomaviruses (HPV) are responsible for over 99% of cervical cancer cases, one of the most common types of cancer in women. Especially the high-risk (HR) genotypes 16 and 18, which are associated with 70% of these tumor diseases, hold high oncogenic potential. The screening of HPV displays an essential diagnostic tool for prevention of cervical cancer and linked precursor lesions. Considering that HPV infections are usually transient and 10% of cervical cancer cases show HPV negative results, co-testing via PAP smears remains just as crucial. Aim: The aim of the study is to compare the cobas®4800 HPV Test to the AmpliSens® HPV HCR genotype-titre-FRT PCR Test and evaluate their respective results to which degree they yield a similar outcome. Furthermore, another objective is to estimate to which degree cytological findings correlate to the respective HPV result. Methods: Both methods are real-time PCR assays that work via hybridization of fluorescent labelled probes. The cobas assay is able to identify HPV 16 and 18 and detect twelve other HR-HPV genotypes (31, 33, 35, 39, 247

Teaduskonverentsi teesid

45, 51, 52, 56, 58, 59, 66 and 68), pooled as OTHER HPV. On the other hand, the AmpliSens test is able to identify all of these HPV genotypes. Results: In 118 of 127 cases both testing systems showed compliant results; these findings are considered significant with a p-value of 0.3 using a binomial test. HPV 16 and other HR-genotypes displayed clear correlations to precancerous lesions while HPV 18 was underrepresented. HPV 16, 51, 31, 56 and 66 represented the highest prevalence in this order. Conclusion(s): After statistical analysis, both the cobas and the AmpliSens test showed similar enough results to be considered representative in diagnosing HVP physical status. Cytological correlations to common high-risk genotypes emphasize the importance of co-testing and not solely relying on HPV testing. Furthermore, a distribution of HPV-HR genotypes in Vienna has been rendered with HPV 16, 51, 31, 56 and 66 being the most common types. Keywords: cervical cancer, genotyping, HPV, precancerous lesions.

248

Teaduskonverentsi teesid

POSSIBLE REASONS RELATED TO NON-PARTICIPATION DURING BREAST CANCER SCREENING AMONG ESTONIAN WOMEN Author: Marilyn Koor1 Scientific research supervisors: Kadi Lubi1, Taisi Kõiv2 Health Education Center, Tallinn Health Care College, Estonia Public Relations and Health Promotion Department, Health Insurance Fund, Estonia 1

Background: Breast cancer is the most commonly occurring cancer in women and the second most common cancer overall. Mammography is the best way to detect breast cancer in its early stages. In 2014 around 26 million European women were invited to population-based breast cancer screening in Europe and only around 16 million women were screened. Aim: the aim of the research is to give an overview about the reasons for not participating in breast cancer screening on the example of health insured Estonian women aged 50-69 years. Methods: This research is empirical research in which five semi-structured interviews were conducted and transcribed verbatim. Interviewees were selected according to the following criteria: women gender, age 50-69 years, Estonian- speaking, health insured, has received an invitation for breast cancer screening and has not participated in breast cancer screening for the past 3 years. The interviewees were found using both the convenience sampling and the snowball sampling methods. The

249

Teaduskonverentsi teesid

interviews were coded and based on the results, a thematic text analysis was performed. Results: The interviewees’ responses showed that despite their unhealthy habits, their self-assessment to their health status is positive and it has an effect and role for non-participation during breast cancer screening. Their habits to visit a doctor are affected by their childhood experiences and are associated with having certain symptoms. Interviewees’ knowledge about breast cancer risk factors is vague, which, together with practical barriers such as logistical problems and lack of time, has also affected their decision to participate in breast cancer screening. Conclusion(s): In addition to the information above, it can be concluded that the concept of disease prevention through a regular health check without any specific complaints is still unfamiliar to the interviewees. Keywords: breast cancer, knowledge, participation, risk factors, screening.

250

Teaduskonverentsi teesid

THE SPECIFIC EFFECT OF STAT3 ISOFORMS ON ACUTE MYELOID LEUKEMIA CELLS AND THEIR INTERACTION WITH MURINE ENDOTHELIAL CELLS Author: Carmen Marita Schweicker1, 2 Scientific research supervisors: Dagmar Stoiber-Sakaguchi 2,3,4, Petra Aigner3, Martina Stöckl1 University of Applied Sciences, FH Campus Vienna, Austria Institute of Pharmacology, Center for Physiology and Pharmacology, Medical University of Vienna, Austria 3 Ludwig Boltzmann Institute for Cancer Research, Vienna, Austria 4 Department Pharmacology, Physiology and Microbiology, Division of Pharmacology, Karl Landsteiner University of Health Sciences, Krems, Austria 1

Acute myeloid leukemia (AML) is one of the most common and aggressive leukemia in adulthood affecting annually around 3.7 people per 100,000 inhabitants throughout Europe. Despite intensive treatment, the survival rate of AML patients over 70 years of age is only around 10% within five years after diagnosis. Signal transducer and activator of transcription 3 (STAT3) is an essential transcription factor and thus of fundamental importance for the development, survival, proliferation and migration of cells. An increased STAT3 expression has been observed in AML patients and has been associated with both the development and adverse course of the disease. Although STAT3 is mainly known for its oncogenic effect due to continuous activation of the isoform STAT3α, recent research has shown its ability to function as a tumor suppressor in various cancer types. The C-terminal 251

Teaduskonverentsi teesid

shortened version STAT3β acts as tumor suppressor and fulfills various transcriptional mechanisms in a STAT3α-independent manner. Fetal liver stem cells from STAT3 wild type, STAT3β transgenic, homozygous STAT3β knock-out (Δβ/Δβ) and heterozygous STAT3α (Δα/+) C57BL/6J mice were transformed in a previous project with the well-described AML oncoprotein MLL-AF9 and utilized in this study for various in vitro assays. In order for AML cells to enter the bloodstream and the surrounding organs in vivo, cells must migrate through multiple endothelial cell layers. To investigate whether AML cells change their proliferation and receptor expression upon contact with endothelial cells, the AML cells were kept in co-culture with murine endothelial cells. A significantly reduced proliferative behavior of STAT3 Δα/+ AML cells was confirmed by growth curves via flow cytometry, fluorescence-dye based proliferation assays and cell cycle analysis via 7-AAD viability staining. After co-culture, significantly more AML cells were in active proliferation phase and the expression of L-selectin necessary for cell migration was upregulated in all STAT3 cell lines. The expression of the stem cell receptor CXCR4 was comparable in all cell lines and CXCR4 mRNA expression was significantly down-regulated after co-cultivation. Slightly increased migration, analyzed via transwell assays, and proliferation was detected in STAT3 Δβ/Δβ AML cells, indicating a tumor suppressive effect of STAT3β. Keywords: acute myeloid leukemia, STAT3, MLL-AF9, tumor suppressor.

252

Teaduskonverentsi teesid

IDENTIFICATION OF CAF (CANCER ASSOCIATED FIBROBLASTS) – DERIVED FACTORS LEADING TO MAPK ACTIVATION IN COLON CANCER CELLS Author: Lena Hohl Scientific research supervisor: Helmut Dolznig Institute of Medical Genetics, Medical University of Vienna, Austria

Background: Colorectal cancer (CRC) is the third most frequent malignancy in men and women and one of the leading causes of tumor-related deaths. In the past, experimental evidence has shown that progression of cancer does not depend exclusively on individual characteristics of the tumor cells but is also strongly affected by the tumor microenvironment (TME). Cancer associated fibroblasts (CAFs) are major contributors to the cellular TME and promote oncogenesis by providing cancer cells with numerous growth factors, which in turn activate several pro-survival and other pro-tumorigenic signaling pathways. MAPK signaling represents a crucial pathway in regard to cancer. However, it has not been established yet how CAFs are activating MAPK in CRC cells. Aim: Conclusively, the aim of this study was to identify signaling pathways induced by CAFs or paracrine factors produced by CAFs that lead to MAPK activation in CRC cells. Methods: A medium throughput cellular screen via an In-Cell Western assay (ICW) was conducted. A kinase inhibitor library targeting 378 kinases was utilized. Phosphorylation of ERK was examined as a representation of the activated signaling cascade. 253

Teaduskonverentsi teesid

Results: Indeed, we were able to show ERK activation in CRC cells induced by CAFs. More interestingly, we detected several kinases and identified potential upstream growth factors, which might be responsible for ERK activation in CRC cells, the most promising being Aurora kinase B, c- Met, VEGFR, PI3K, mTOR and Chk 1. Conclusion(s): Although the ICW was validated as a highly applicable assay for our approach, further investigation of the detected candidates conducting different assays is recommended. Nevertheless, the results presented in this thesis could reveal novel targets for colorectal cancer therapy in the near future. Keywords: colorectal cancer, In-Cell Western assay, kinase inhibitor library, MAPK signaling, tumor-stroma crosstalk.

254

Teaduskonverentsi teesid

DETERMINATION OF HIGH SENSITIVE C-REACTIVE PROTEIN IN PATIENTS WITH JUVENILE IDIOPATHIC ARTHRITIS AND IT'S SENSITIVITY TO IRON STORAGE PROTEIN – FERRITIN Author: Heneli Ristisaar1 Scientific research supervisors: Chris Pruunsild2, Mai Treial1, 2 Radiography and Biomedical Laboratory Science Department, Tartu Health Care College, Estonia 2 Tartu University Hospital Children’s Clinic, Estonia 1

Background: In recent years, according to the data of the Tartu University Hospital’s Children’s Clinic and the Tallinn Children’s Hospital, an average of 250‒270 new juvenile idiopathic arthritis (JIA) cases have been diagnosed annually. JIA is the most common chronic rheumatic disease in childhood, which may cause incapacity for work at a later age, which is why diagnosis and treatment should be as fast and accurate as possible. Various inflammatory markers are used to monitor JIA activity. Aim: The aim of the thesis was to examine whether there is a difference between the JIA subtypes in the mean value of the high sensitive C-reactive protein (CRP-hs) and/or ferritin, and their possible predictive role in the progression of the disease. Methods: A total of 150 JIA patients who visited pediatric rheumatologist at the Tartu University Hospital’s Children’s Clinic from January 8th to May 31th, 2018, were included in the research and their blood sample was collected. CRP-hs was measured by photometric method and ferritin 255

Teaduskonverentsi teesid

by electrochemiluminescence-immune method. The biomarkers in three different subtypes were statistically analyzed with Welch Anova test and correlation between two markers with Spearman rho test. A p value of < 0.05 was considered statistically significant. Results: Of the seven JIA subtypes oligoarthritis (persistent, extended) and seronegative polyarthritis were the most frequent ones. In 3‒15-yearold age group statistically different CRP-hs mean values were determined between persistent and extended oligoarthritis (p=0,047). The mean CRP-hs values for extended oligoarthritis and seronegative polyarthritis were higher in 3‒15 and 16‒19-year age groups compared with persistent oligoarthritis. There was no statistically significant difference in the values of ferritin, but higher mean values were observed in patients with seronegative polyarthritis and extended oligoarthritis. These subtypes are considered to be clinically alike and more aggressive at the onset of the disease. No significant correlation was found between the two biomarkers. Conclusion(s): Persistent and extended oligoarthritis present differently clinically and by mean CRP-hs values as well. Determination of ferritin gives more information of disease activity in aggressive JIA subtypes seronegative polyarthritis and extended oligoarthritis. Keywords: ferritin, high sensitive C-reactive protein, juvenile idiopathic arthritis.

256

Teaduskonverentsi teesid

EXPERIENCE OF PATIENTS LIVING WITH HIV/ AIDS OF NURSING CARE THEY RECEIVE Author: Rael Helminen Scientific research supervisor: Marjo Palovaara JAMK University of Applied Sciences, Finland

Human Immunodeficiency Virus (HIV) is a global pandemic. In 2017 36.9 million people were living with HIV and 1.8 million people became newly infected globally according to the World Health Organization (WHO). In this thesis an investigation on HIV patient’s experiences was conducted through literature review. The aim of the study was to inform the nurses about their care that possibly influences the experiences of HIV patients. The scope of the study was limited to Finland, and guided by research questions from the experiences of HIV patients with nursing care givers. In Finland, 4,000 people live with HIV and 200 new infections are reported annually. Finland has the lowest number of HIV patients compared to the rest of the world. In general, HIV-related deaths decreased by 38% between 2000-2017 globally, in large part because more people globally have access to antiretroviral therapy (ART). About 20.9 million patients had received ART by mid-2017. It was found out that HIV/AIDS patients faces stigmatization, not only from the society, but also from the nursing care professionals. The study therefore recommends generic guides for treatment and management of patients living with HIV/AIDS. It also reiterates the role of nurses and other care givers to ensure that they not only cover medication, but also assist in providing counseling and other acts of compassion to both infected and affected patients and their families. Keywords: HIV/AIDS, nursing care, patient experience, stigmazation. 257

Teaduskonverentsi teesid

THE EFFECT OF DIFFERENT PHYSIOTHERAPY METHODS ON PAIN, DAILY PHYSICAL ACTIVITY AND SEDENTARY LIFESTYLE ASSOCIATIONS WITH INFERTILITY TREATMENT AND PREGNANCY OUTCOMES AMONG COUPLES ENTERING ASSISTED REPRODUCTIVE PROCEDURES Authors: Siret Läänelaid1,2, Theodora Kunovac Kallak3, Salih Joelsson, L.3., Jonatan R. Ruiz4,5, Edward J. Davey, E3., Julus Hreinsson3, Kjell Wånggren3, Anneli Stavreus Evers3, Ruth Kalda1, Andres Salumets6,7,8, Francisco B. Ortega4,5, Signe Altmäe7,9 Scientific research supervisors: Ruth Kalda1, Andres Salumets 6,7,8, Signe Altmäe 9 University of Tartu, Institute of Family Medicine and Public Health, Estonia 2 Tartu Health Care College, Estonia 3 Uppsala University, Department of Women’s and Children’s Health, Sweden 4 University of Granada, Department of Physical Education and Sports, Spain 5 Karolinska Institutet, Department of Biosciences and Nutrition, Huddinge, Sweden 6 Tartu University Hospital, Women’s Clinic, Estonia 7 Competence Centre on Health Technologies, not applicable, Tartu, Estonia 8 University of Helsinki and Helsinki University Hospital, Department of Obstetrics and Gynecology, Finland 9 University of Granada, Department of Biochemistry and Molecular Biology, Spain 1

258

Aim: To describe who physical activity (PA) and sedentary lifestyle influence infertility treatment and pregnancy outcomes among couples entering assisted reproductive procedures? Methods: This study was carried out among 128 individuals, 64 women and 64 men, entering for the first-time infertility clinic for ART procedures. The data were collected from the Centre for Reproduction at Uppsala University Hospital, Sweden between February 2011 and January 2014. Baseline PA and sedentary time (before entering any treatment) were assessed using an objective method - accelerometry for seven consecutive days and additionally by self- reported questionnaires. For every couple the infertility treatment and pregnancy outcomes were recorded. The sedentary time and PA were compared with the general Swedish population group (n=1172 individuals) data. Pearson’s correlation and logistic regression models were used for data analyses. Results: In general, the couples, entering infertility treatment were more active (moderate or high intensity PA in women was 47,0 ± 16,8 min/day and men 48,0 ± 16,8 min/day) compared to the general Swedish population (women 36 ± 3 min/day and men 41,0 ± 4 min/day respectively). 259

Teaduskonverentsi teesid

Background: Several factors affecting ART success, such as age and individual’s genetic background are non-modifiable, while there is emerging evidence that different modifiable factors including nutrition, PA, sedentary lifestyle can influence ART outcomes. PA has been associated with reproductive outcomes in men and women, however it is not clear to what extent PA could help or harm infertility treatment outcomes. Further, previous studies have focused on assessing PA using self-reported questionnaires, which have several limitations and there is a need to assess PA and sedentarism with objective tools in order to clarify the impact of PA on infertility and its treatment.

Teaduskonverentsi teesid

However, they had recorded more sedentary time (women 683,5 ± 80,8 min/day and men 709,1 ± 65,0 min/day) than the general Swedish population (women 486 ± 11 min/day and men 497 ± 13 min/day respectively). Among our couples undergoing infertility treatment, the mean sedentary time of women was lower than that of men, while moderate or high-intensity PA was higher in men. When comparing the couples, these couples who underwent ART procedures (IVF, ICSI, or IUI) were physically less active (less high-intensity PA) and were more sedentary (watched more TV) than these couples who did not need ART (after revisions became spontaneously pregnant or mild ovarian stimulation was performed) (p<0,05). Nevertheless, in the present study we did not detect any significant impact of couple’s PA and sedentary time on infertility treatment and pregnancy outcomes. Conclusion(s): Couples undergoing ART are likely to be less physically active and more sedentary. Nevertheless, our study results do not show any effect of PA and sedentary time on infertility treatment and pregnancy outcomes indicating that there is no need to change couple’s activity habits before entering ART procedures. Keywords: assisted reproductive technology (ART), infertility, physical activity, pregnancy outcome, sedentary time.

260

Teaduskonverentsi teesid

EFFECT OF HIGH-INTENSIVE INTERVAL TRAINING ON CHANGES OF BODY COMPOSITION, CARDIORESPIRATORY FITNESS, ENDOTHELIAL FUNCTION AND BLOOD BIOCHEMICAL MARKERS IN OBESE BOYS Author: Marit Salus1,2 Scientific research supervisors: Jaak Jürimäe1, Vallo Tillmann3 University of Tartu, Faculty of Medicine, Exercise and Sport Sciences, Estonia 2 Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia 3 University of Tartu, Department of Pediatrics, Estonia 1

Background: Obesity is a common health problem in childhood and is the risk factor for cardiovascular diseases (CVD) later in life. For example, being overweight and obese is inversely associated with physical activity and fitness. Lower cardiorespiratory fitness (CRF) has been associated with higher levels of inflammation markers and endothelial function is characterized by maximal oxygen consumption in men. The use of time effective high-intensive interval training (HIIT) to reduce the risk factor for CVD and body weight, improve cardiorespiratory fitness, endothelial function and improve health parameters has become popular during last years in overweight and obese adults. However, there are no short-term intervention studies performed in obese boys which have investigated these short-term associations.

261

Teaduskonverentsi teesid

Aim: To investigate the effect of HIIT on body composition, cardiorespiratory fitness, endothelial function and blood biochemical parameters in boys with obesity. As this study is still in the beginning phase, the aim of this abstract is to give a brief overview of the study- methods for estimating causal effects and potential outcomes. Methods: Boys with obesity (12-16 years old) will randomized into a 12-week intervention as follows: (1) HIIT [6 x 30-seconds bouts at ‘all out’ sprints, interspersed with 4 min of active recovery, 3 times/week]; (2) control group. CRV is quantified through a maximal exercise test (VO2peak) while body composition is assessed using dual-energy X-ray absorptiometry (DXA). Blood samples will be analyzed for serum fasting lipids, insulin sensitivity and biomarkers of inflammation. Endothelial function of the brachial artery will be measured via vascular function using high-resolution vascular ultrasound. Results: For the year or 2022 we hope to get results that will show the efficacy of HIIT on increasing CRF, reducing adiposity, having a positive effect on inflammation markers and to endothelial function in boys with obesity. Conclusion(s): From the results we hope to conclude that short-term intervention leads to improvements in various markers of cardiometabolic health. Keywords: body composition, high cardiorespiratory fitness, intensive interval training, obese and overweight boys.

262

Teaduskonverentsi teesid

RECONSIDERING THE MEANING OF HEALTH LITERACY Author: Inga Ploomipuu1 Scientific research supervisors: Jack Holbrook2, Miia Rannikmäe2 Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia 2 Science Education Centre, University of Tartu, Estonia 1

Background: Keeping pace with many new health-related challenges and developments nowadays becomes important for everyone. Frenk et al. (2010), concerned with the fragmented, outdated and static health care curricula, suggest that a thorough re-examination of health education is needed. They suggest that the current competences of health care professionals do not cope with 21st century challenges. Enhancing health literacy (HL) for all, as the goal for health education, is seen as a potential answer (WHO, 2013), through promoting health education at all educational levels (Hansen et al., 2015). Aim: To redefine HL with respect to this becoming the goal for health education as scientific literacy is seen as the goal for science education. Methods: Critical review of the literature over last 30 years (>200 papers, 70 journals, 19 books/documents), until concept saturation (33 sources) for developing a model of HL. The literature was chosen on the basis of its contribution to the concept (influence, citations) and originality.

263

Teaduskonverentsi teesid

Results: Literature definitions of HL range from knowledge and skills to more value-orientated components, focusing on the general public rather than professionals. HL and health education are meaningfully interrelated in a similar manner to the way scientific literacy can be seen as encompassing science education. The proposed model shows that HL is the target for health education just as scientific literacy is the target for science education. Being largely based on and subsumed within scientific literacy, HL has a meaningful component independent of science education conceptualisation and scientific literacy with respect to attitudes, values, mind-set and specific skills as described in the revised definition. Conclusion(s): A revised definition of HL is suggested as: Health literacy is a person’s knowledge, motivation and competences to access, comprehend, appraise and apply health information in order to make judgements and socially responsible health decisions, possessing positive attitudes, values, mind-set and skills, plus an overall capability to cope and thrive in contemporary health-related issues in everyday life, as well as professional settings, considering ethical, social, psychological, philosophical and cultural aspects of one’s actions. Keywords: health education, health literacy, science education, scientific literacy.

264

Author: Kersti Undrits Scientific research supervisor: Eva-Maria Riso Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia

Aim: The aim of the Master’s thesis is to objectively evaluate the activity of children, body composition and sleep time, and to find the connections between them in the 6–8 year-old children of Tartu during the transition from kindergarten to 1st grade. Methods: This Master’s thesis is part of the study “Objectively measured physical activity and capacity of Tartu´s 6–8 years old children”. Data was collected from 147 children, 75 of whom were boys and 72 were girls. Children aged 6 to 8 years were enrolled in this study. Children were assessed for physical activity with an accelerometer, sleep time and exercise activity was measured on the basis of a movement diary, physical ability with various tests, anthropometric indicators, and four skin fold thicknesses. The analysis of the data focused mainly on sleep patterns and its changes based on different characteristics. Results: During the transition period from kindergarten to school, the average hours of sleepers and non-sleeper did not change statistically. Children who slept normal hours (≥10 hours) were 52 in kindergarten and 265

Teaduskonverentsi teesid

PHYSICAL ACTIVITY, BODY COMPOSITION AND SLEEPING DURATION AND ASSOCIATIONS BETWEEN THEM IN 6–8 YEARS OLD CHILDREN FROM TARTU IN TRANSITION FROM KINDERGARTEN TO SCHOOL

Teaduskonverentsi teesid

55 children in first grade. There was no statistically significant difference in the average sleep time during the transition from kindergarten to firstclass children, but the average workday sleep time was different. While in the first grade, the children slept more on weekdays than at the kindergarten. In the kindergarten the sleeping time was on average 575±41 minutes on weekdays and 614±58 minutes in the first grade. There was no statistically significant difference in body weight between kindergarten and first grade normal hour sleepers (≥10 hours) and children who slept under normal hours (<10 hours). In the kindergarten, those who did not fulfill the MVPA norms slept on average longer than the ones that fulfilled the norm. No such difference was measured in the first grade. Conclusion(s): The results of this Master’s thesis show contradictory results in previous studies. For example, there are statistically significant changes in sleep time when children go to school. First graders were having more sleep time than in kindergarten. Keywords: children, physical activity, sleep duration, transition to school.

266

Teaduskonverentsi teesid

TARTU JAAN POSKA GYMNASIUM`S 11TH GRADE STUDENTS`AMBULATORY ACTIVITY LEVELS, SLEEP DURATION AND SCREEN TIME ANS ASSOCIATIONS BETWEEN THEM Author: Märt Riso1, Scientific research supervisors: Triinu Palo1 and Eva-Maria Riso2 Tartu Jaan Poska Gymnasium, Estonia Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia 1

Aim: The aim of this study was to assess the physical activity of the 11th grade students of Tartu Jaan Poska Gymnasium using pedometers and evaluate the sleep duration and screen time using self-reported data and to examine the associations between these parameters. Methods: Seventy nine students from 11th grade (39 boys and 40girls) agreed to participate in this study. Seventy five students provided valid pedometer data. The average number of steps and active minutes of all measured days, schooldays and weekend days were registered by using pedometers. The participants of study filled the log diary of physical activity (Appendix 1). The mean values of measured variables were found. The group means were compared using Student’s t-test for independent groups. Pearson bivariate correlation analysis was used to examine associations between measured variables. Chi-square statistics was used to compare categorical values.

267

Teaduskonverentsi teesid

Results: The average step number during week, on schooldays and on weekend days was accordingly 7955±2351, 8560±2359 and 6420±3537 steps daily. The number of active minutes during week, on schooldays and weekend days was accordingly 39±22, 40±21 and 30±29 minutes daily. The number of steps on schooldays and on weekend days did not differ significantly. Twenty two percent of study participants met the recommendations of 10000 steps daily. Average sleep duration during schooldays was about 7.5 hours and screen time was about 4 hours daily. Positive correlation was found between step number and number of active minutes. Screen time on schooldays and weekend days correlated positively also. Conclusions: The physical activity of the 11.grade students of Jaan Poska Gymnasium is rather low. Sleep duration on schooldays was too low for evaluated age group. The pursuits of screen time have to be checked among gymnasium students. Key words: gymnasium students, number of active minutes, number of steps, physical activity, screen time, sleep duration.

268

Teaduskonverentsi teesid

PHYSICAL ACTIVITY IN ESTONIAN SCHOOLCHILDREN OF DIFFERENT AGE Author: Grete Udras Scientific research supervisor: Eva-Maria Riso Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia

Aim: The aim of the work was to compare physical activity in Estonian I, II and III school level schoolchildren and investigate whether there a relationship between physical activity and body mass index (BMI) in normal and overweight schoolchildren. Methods: 500 schoolchildren from I, II and III school level were recruited from 13 randomly selected schools in Estonia: 287 from I school level (1.-3. grade; 142 boys, 136 girls), 211 from II school level (4.-6. grade; 96 boys, 115 girls); 54 from III school level (7.-9. grade; 22 boys, 32 girls). In addition to anthropometrical measures (body height, body mass and BMI) in each student physical activity was determined over 7 continuous days using an accelerometer. Students physical activity was registered as time spent in different intensity zones: sedentary time (SED), light physical activity (LPA) and moderate to vigorous physical activity (MVPA). Furthermore, the percentage of students reaching the MVPA standard of WHO was determined for each school level. Results: The MVPA standard was reached by 60% of the I school level students, 36% of the II school level students and 32% of the III school level students. The percentage of overweight schoolchildren was 31% 269

Teaduskonverentsi teesid

in the I school level, 26% in the II school level and 25% in the III school level. Boys were more active in the MVPA zone than girls irrespective of the school level. Girls and boys showed no differences in LPA zone in the I and II school level, whereas in the III school level boys were more active than girls. There were no differences between boys and girls in time spent in the SED zone, irrespective of the school level. SED time was negatively associated with MVPA in I and III school level. No significant associations were found between BMI and physical activity indices in any school level. Conclusions: With an increasing age physical activity decreases and time spent in the SED zone increases in children and youth, which leads to a higher percentage of overweight students. As obesity may cause various diseases, the current findings suggest that physical activity in Estonian children and youth is not sufficient in order to assure good health and normal body weight. It could be shown that overweight children and youth may not be always less active than their normal weight counterparts. Keywords: BMI, normal weight children, overweight children, physical activity, schoolchildren.

270

Teaduskonverentsi teesid

THE EFFECT OF ALCOHOL TRADE FROM LATVIA TO BUYING HABITS AND CONSUMPTION PATTERN OF ESTONIANS Author: Tuuli Muistna1 Scientific research supervisor(s): Anna-Liisa Tamm1, Ülle Parm1, Aivar Voog2 Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia 2 Kantar Emor, Estonia 1

Background: Consumption of alcohol in Estonia has decreased probably due to excised taxes during last years. This has lead Estonians to buy more alcohol from the neighboring country Latvia. Aim: The aim of this study was to examine how the cross border trading impacts Estonians’ buying and drinking habits. Methods: Study was conducted in collaboration with Kantar Emor Research Company. Web-based questionnaire was carried out 5 times in 2016-2017 among Estonian inhabitants (n=33000; 18-74y). The study group involved subjects reflecting Estonian population according to gender, ethnical, age groups and living regions. Differences in proportions were compared using Chi-square test. Results: 5519 participants (♀=52%; Estonians=68%) were enrolled (first to the fifth 495, 802, 1715, 1440, 1067, respectively). 16% of the study group did not buy or use any alcohol and this number did not change during study period. In December 2017 compared to December 2016, the 271

Teaduskonverentsi teesid

number of alcohol buyers from Latvia increased more than 100% (from 16% to 41%). South Estonians (92%) were the most frequent buyers in December 2017 and North-East Estonians (26%; p≥0.01) were rare buyers. Purchases were not associated with sex, age or income. Most frequently alcohol buyers were enterprisers (75% of them) in comparing with all other professions (p≥0.01) and retired people (p=0.04). Results of this study showed that buying is not associated with consuming, because for example frequent buyers (people from Tartu) consume less alcohol than others – probably they resell or store it for future events. Conclusion(s): Excised tax or accessibility of a low-priced alcohol from neighboring country does not affect Estonian’s alcohol purchase. Final conclusions about changes in consumption habits cannot be made due to a short study period. Keywords: alcohol policy, border trade, public health.

272

Teaduskonverentsi teesid

WORKAHOLISM IN THE WORK OF A MASSAGE THERAPIST – A PILOT STUDY Authors: Marta Dupkevica, Liene Krauze-Luste Scientific research supervisors: Sandra Seimane1,2, Evija Levensteina1,2 1 2

Riga Medical College of Latvian University, Latvia Riga Eastern Hospital Clinic Gailezers, Latvia

Background: Workaholism was ﬁrst conceptualized in the early 1970s as a behavioral addiction, featuring compulsive use and inter-personal conﬂict (Quinones & Griffiths, 2015). It is one of the most common forms of modern dependencies in many Western countries, with especially high risk for workers of Health care (Molino, Cortese, & Ghislieri, 2018). It is determined by possibility to work more hours, intensive communication with clients and by continuous physical effort (Gillet, Morin, Cougot, Gagne, 2017). Aim: To explore the tendency of workaholism between the massage therapists. Methods: A prospective study was conducted collecting data from massage therapists working in medical services – health centers, rehabilitation centers, Spa centers and massage salons. They all filled out online The Bergen Work Addiction Scale, 2012. It consists of 7 Likert type questions, scored from 1 to 5 (never to always). Score 4 (Often) or 5 (Always) on 4 or more of these 7 statements may suggest about workaholism. There were included demographic data, and questions about employment and work experience as well. 273

Teaduskonverentsi teesid

Results: This quantitative study was based on a self-assessment questionnaire. Data were collected from 93 massage therapists – 86% (n= 80) women, 14% (n=13) men. The mean age of participants was 36.7, with youngest 21 and oldest 66. The mean working experience was 6,6 years, with range from 1 to 48 years. 2/3 of total massage therapists (61.3%) choose to select their own working hours. 12% of surveyed massage therapists are with workaholic tendencies, with cut-off scores on at least 4 of 7 symptoms of work addiction. All work addicted are women. Results revealed that 43% of all participants spent more time working as initially intended, workaholics deprioritized hobbies, leisure activities and exercise because of work. Conclusion(s): Due to the shortcomings of the sample the results of the study cannot be generalized yet. Woman should be more attended, as they are more prevalent in this profession in Latvia. Relatively high amount of massage specialists work too much hours. Keywords: massage therapist, workaholic, work addicted.

274

Author: Kintija Ivanova1 Scientific research supervisors: Evija Levensteina1,2, Sandra Seimane1,2 1 2

Riga Medical College of Latvian University, Latvia Riga Eastern Hospital Clinic Gailezers, Latvia

Background: Back pain is a common health problem in the workplace and most workers are expected to experience symptoms during their working life. Pain can lead to limitations in major life domains - work, social and recreational activities. Emergency medical service (EMS) workers are in very high risk in developing back pain as the job includes both – long sitting hours and physically hard work. Aim: To determine the prevalence of back pain in EMS and its relation to working conditions. Methods: A prospective study was conducted collecting data from State Emergency Medical Service in Latvia including doctors, paramedics and medical assistants with working experience at least 2 years. They all filled out the questionnaire with 15 questions. SPSS 22 was used for data processing, level of significance < 0.05. Results: In the study 148 respondents took a part, 68% (n=100) were women and 32% (n=48) men. The mean age of participants was 37.52 (SD±10,165) with range 21 - 60 years. The mean working experience was 9.91 (SD±5.8918) years and 76% (n=112) are working as full time 275

Teaduskonverentsi teesid

BACK PAIN PREVALENCE AND ELATION WITH WORK AT STATE EMERGENCY MEDICAL SERVICE IN LATVIA

Teaduskonverentsi teesid

job. Back pain fell 85% (n=125) respondents, 85% (n=106) connecting it with work conditions. Intensity of pain variants from mild in 10% (n=13), medium in 67% (n=84) and moderate in 22% (n=28) respondents. With statistically significant correlations (p=0.00) those who have pain are older (mean age is 39.2 (SD±10.1)) comparing to those who don`t (mean age 28.2 (SD±3.06)) and with larger working experience (mean 10.89 (SD±5.75) years), and 4.65 (SD±3.35) respectively. 28% (n=72) noted that back pain at work is provoked by wearing heavy bags, other 28% (n=72) by transporting patients with stretchers and 29% (n=74) believing that back pain at work is provoked by prolonged sitting. Conclusion(s): Study showed that the vast majority of EMS workers suffer from back pain and it is provoked by working conditions. Pain appears early - mostly after the fifth year of work. There is need to find ways to reduce physical strain and preventive measures, otherwise the health of already understaffed EMS workers are damaged. Keywords: back pain, EMS, pain.

276

Teaduskonverentsi teesid

THE IMPACT OF PHYSIOTHERAPY ON MOBILITY AND TRUNK CONTROL IN PATIENTS WITH THORACIC TRAUMA Author: Aurelija Grinevičienė Scientific research supervisor: Jurgita Boltutiene Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background: In case of thoracic trauma, people often experience paraplegia – diminish lower limb control and complete loss of trunk control. For these reasons people starts using a wheelchair and they need to learn how to use this compensatory technique and become mobile in order to integrate into the community. The tasks of the entire rehabilitation team are to solve these problems, however, the physiotherapist must perform the main task – strengthen the patient‘s muscles, restore trunk control, teach how to use wheelchair to make the person self-sufficient in all situations. Aim: To determine physiotherapy impact to mobility and trunk control for people who experienced thoracic trauma. Methods: Scientific literature analysis, testing – experiment, mathematic analysis. Results: Due to trunk control was improved person’s mobility also changed - after physiotherapy patient became independent, self-sufficient, able to self-serve, move and transfer.

277

Teaduskonverentsi teesid

Conclusion(s): 1. Independent mobility is defined as autonomous movement without compensatory measures. 2. Results of the trunk control test show that physiotherapy has a significant impact on the restoration of trunk control. After 6 weeks of physiotherapy patient had developed trunk control. Also, according to the results of Wheelchair Skills Test Questionnaire, it was shown that after physiotherapy person had mastered. 3. The wheelchair (this is result of restoration of trunk control) changes in the condition of the person due to PT are also obvious – improved posture. 4. According to the results of the functional independence test, patient was dependent on the people around them, before physiotherapy and after physiotherapy patient became independent, self-sufficient, able to self-serve, move and transfer. Keywords: mobility, physiotherapy, thoracic trauma, trunk control.

278

Teaduskonverentsi teesid

EFFECTIVENESS OF THERAPEUTIC EXERCISES ON LOWER BACK PAIN AND TO FUNCTIONAL STATUS OF SPINE Authors: Dmitri Kurganov, Triin Kont Scientific research supervisor: Marit Salus Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Lower back pain (LBP) is one of the fastest-spreading musculoskeletal diseases in Europe and all around the world. It is estimated that 80% of people experience it once in their lifetime, and 7-10% cases of them become chronic. It is most common among people of working age and its emergence affects work ability, personal well-being and quality of life. If left untreated, it can worsen spine functional status (FS). Scientific background of LBP treatment suggests mostly therapeutic exercise program for longer time periods: at the mean for 6-8 weeks. The effectiveness of shorter training period than 6 weeks is still in doubt. Aim: The aim of the intervention was to evaluate the effectiveness of 4-week period therapeutic exercises on relieving pain and improving FS of lower back. Methods: Empirical study was carried out in which 5 people (4 females, 1 male; mean age 43.7±8.7 years; range 32 to 49 years) received therapeutic exercise program (2 training sessions per week; 60 minutes one training session) focusing on spinal mobility, core strengthening and stabilization exercises. Subjects were assessed using the Visual Analog Scale 279

Teaduskonverentsi teesid

(VAS) for LBP severity and SpinalMouse for FS of spine. Assessments were performed one week before and immediately after last therapeutic exercise session. Results: Results showed improvement in average VAS value (4.6±0.72, 1.4±0.8, respectively) and also better average FS value in flexion (96.6°±12.32; 104.1°±7.52, respectively) and in extension (25.6°±7.36; 27.6°±9.12, respectively ) of spine after exercise program. Conclusion(s): Based on the obtained results, it can be concluded that a 4-week exercise program consisting of targeted therapeutic exercises alleviate LBP, increase mobility and improve FS of spine. The limitations of this study was the minority of subjects and also the lack of follow-up period. Even though, based on individual analyzes, this study shows that short-time period of therapeutic exercises can lead to improvements in LBP and in FS of spine. Keywords: lower-back pain treatment, non-specific low back pain, therapeutic exercises.

280

Author: Kamile Skruibyte Scientific research supervisor: Jurgita Boltutiene Department of Rehabilitation, Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background: Neck pain episodes are healed by the special treatment, but about 50% of individuals still feel the pain which turns into chronic. In this fast moving world, more and more people are spending their time in sitting position, which means more than 50% of muscles are working in isometric position, which can lead to long lasting musculoskeletal disorder. Special exercises can improve pain intensity and functions of the neck, using active physiotherapy for individuals who suffer from chronic neck pain. It is one of the most leading causes why people lived with disability most of the years and this reason emphasizes the significance of researches, to determine effective treatment strategies based on the mechanisms of neck pain. Aim: This research was carried out to evaluate stabilization and dynamic exercise programs impact on pain intensity and functional capacity for individuals with chronic neck pain. Methods: Ten individuals with chronic neck pain participated in this research. They were included or excluded into research following criteria. Individuals, with chronic neck pain, VAS <6, NDI score >14 were included. 281

Teaduskonverentsi teesid

THE IMPACT OF STABILIZATION AND DYNAMIC EXERCISES ON PAIN INTENSITY AND FUNCTIONAL CAPACITY FOR INDIVIDUALS WITH CHRONIC NECK PAIN

Teaduskonverentsi teesid

Surgical intervention, pregnancy, history of neck injury, deformations in the neck, high blood pressure and VAS score >6 were exclusion criteria. Participants were randomly assigned into one of two intervention groups: neck stabilization exercise group (n= 5), dynamic exercise group (n= 5). Treatment was administered every other day for two weeks: five times in a hospital and five exercise days at home. Variables were assessed at baseline and at the end of second week. Pain intensity rates were assessed using Visual Analogue Scale (VAS), disability caused by neck pain was assessed using Neck Disability Index (NDI), active range of motion was assessed using goniometer and deep cervical flexors endurance was assessed using Stabilizer Pressure Biofeedback. Data were analysed using mathematical analysis. Results: There was no big difference in participants’ scores on pain intensity, Neck Disability Index, cervical range of motion and deep cervical flexors endurance at baseline. At the end of the second week, scores for pain intensity were less, neck disability index also showed improvement in neck function. Also research showed that neck active range of motion increased in both groups, but more in stabilization exercise group. Deep cervical flexors endurance increased more in stabilization exercise group. Conclusions: This research demonstrates that both, neck stabilization and dynamic exercise programs are effective in management of chronic neck pain in term of all indicators analyzed. Therefore a neck stabilization exercise is more effective for neck disability, pain intensity, cervical range of motion and deep cervical flexors endurance. Keywords: chronic neck pain, functional capacity, stabilization and dynamic exercises impact, pain intensity.

282

Authors: Rimantė Urbonaitė, Aurelija Ciparytė Scientific research supervisor: Daiva Lenčiauskienė Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background: Low back pain is the most common medical condition and the cause of disability, which imposes a huge personal, social and economic burden on the Western world. It effects from 80% to 90% of the general population. Degenerative lumbar spine lesions are the most common cause of low back pain. They occur due to overload of the spine and joints and are age related. Lumbar spinal stenosis causes pain in lumbar spine, neurogenic claudication, numbness and weakness in the muscles of the lower limbs. The symptoms are provoked by standing and walking, and relieved – by sitting and the position of leaning forward. Problems can be solved by physiotherapy methods to eliminate biomechanical changes. Aim: To assess the effect of different physiotherapy methods on pain, daily activity and strength endurance of the core muscles in lumbar spinal stenosis. Methods: Scientific literature analysis, testing-experiment, mathematical analysis.Testing was performed before and after physiotherapy. Visual analogue pain scale (VAS) was used to assess pain. Influence of lumbar spine pain on patients functional condition in daily activities was evaluated by modified Oswestry Disability Index questionnaire. Trunk flexors, extensors and lateral flexors muscle endurance was assessed by 283

Teaduskonverentsi teesid

ACTIVITY AND STRENGTH ENDURANCE OF THE CORE MUSCLES IN LUMBAR SPINAL STENOSIS

Teaduskonverentsi teesid

McGill trunk muscle endurance tests.The study included 12 patients randomized to two groups. One group performed core stability exercise program and the other William‘s flexion exercise program. The exercise programs lasted for 8 weeks with a frequency of 3 times per week. Results: Low bak pain intensity and Oswestry Disability Index assesment results revealed that both physiotherapy methods were similarly effective in reducing low back pain, therefore, they both can be recommended for lumbar spinal stenosis pain relief and functional status improvement. Core muscle strength endurance improvement was observed in both exercise groups subjects however, the core stability exercises significantly more effectively increasesd core muscles strength endurance. Conclusion(s): The Core stability exercise program was more effective because it influenced all parameters a little bit more and had a much greater effect on trunk muscle endurance, especially it significantly influenced trunk flexion endurance. Keywords: core stability exercises, lumbar spinal stenosis, physiotherapy methods, William‘s flexion exercises.

284

Teaduskonverentsi teesid

THE EFFECT OF MASSAGE ON REDUCING THE FOREHEAD AND GLABELLAR LINES Authors: Greta Gudauskaite, Emilija Gečaitė Scientific research supervisor: Kristina Letkauskaitė Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background: The forehead and glabellar lines are formed by the constant contraction of the forehead muscles. As a result, the ability of the muscle to return to its original position is weakened, muscle elasticity decreases and the muscle shortens. The purpose of the massage is to improve the elasticity of the muscles and reduce wrinkles/lines. Aim: To analyze the effect of massage on reducing the forehead and glabellar lines. Methods: Four women (50-55 years of age) with visible the forehead and glabellar lines were enrolled in the study. Ten minute forehead massage was performed 3 times a week. Two women undertook a course of eight massages and the other two – a course of sixteen massages. Comparative photographs were taken to determine change of the forehead and glabellar lines in dynamics and at rest using the Merz Aesthetics scale. The depth of lines is assessed on a scale of 0 to 4. Also, Mimic meter device was used to measure movements of the skin (changes in facial expression, mm/s) due to the contractions of forehead muscles (10 repetitions). Measurements were taken before and after 1st massage, before and after 8th massage and before and after 16th massage.

285

Teaduskonverentsi teesid

Results: All participants showed a reduction of at least one Merz Aesthetics scale point after eight massages. The two participants who continued with additional eight massages did not show any significant changes in the depth of the forehead and glabellar lines. Study data collected with Mimic meter device after eight massages showed improvement in the function of muscle relaxation, increase in contraction and relaxation amplitude. After additional eight massages the results were further improved. Conclusion(s): Massage is effective in reducing the forehead and glabellar lines and improving the elasticity of the muscles. Keywords: glabellar lines, forehead lines, massage, wrinkles.

286

Teaduskonverentsi teesid

VACUUM EXTRACTION'S EFFECT ON DELIVERY OUTCOMES Authors: Kristīne Buķe, Ilze Dupuža Scientific research supervisor: Natālija Vedmedovska Department of Obstetrics and Gynecology, Rīga Stradiņš University, Latvia

Background: A vacuum extraction is one of the main types of assisted delivery methods used in a modern medicine. It is an instrument of choice when the shortening of second stage labour is required. However, this method is associated with various complications for the new-born, such as cefalohematoma, scalp bruising, caput succedaneum, retinal hemorrhage, and more severe complications like subgaleal hemorrhage and intracranial hemorrhage. Besides that, the mother may be affected by an increased risk of vaginal rupture and likeliness of episiotomy, therefore it is a must to review the indications for each individual case. Aim: The purpose of this study is to analyse how vacuum-assisted delivery affects delivery outcomes. Methods: A total number of 931 medical history records of pregnant women and neonates were included in this study. A comprehensive collection of research data was carried out between January 2016 and December 2016 in the Maternity Hospital of Riga. All women listed in this study were split into two groups based on the delivery methods, i.e. normal and vacuum-assisted delivery. The analysis of this research was done by using the SPSS statistical program. 287

Teaduskonverentsi teesid

Results: There were significant delivery outcome differences for vacuum– assisted delivery in comparison to normal deliveries in Apgar score in the first minute (P < 0.001) and after 5 minutes (P < 0.001), acute and progressive fetal distress (P < 0.001), neonatal clavicle fracture during delivery (P = 0.002) and cephalohematoma (P < 0.001). A correlation was found between maternal complications – profound vaginal rupture (P < 0.001) and need for episiotomy (P < 0.001). In addition, this study revealed that labia minora, majora and perineum rupture was less common in vacuum extraction than in normal delivery (P < 0.001). Conclusion(s): There is a statistically significant correlation between vacuum-assisted delivery and maternal and neonatal complications during childbirth. The vacuum extraction is an operative vaginal delivery and it is necessary to be used only in the case when the indications are present. Keywords: delivery complications, neonatal complications, vacuumassisted delivery.

288

Teaduskonverentsi teesid

PAROXYSMAL ATRIAL FIBRILLATION AND COGNITIVE FUNCTIONS Author: Liga Katrina Linde1 Scientific research supervisors: Sandra Seimane1,2, Evija Levensteina1,2 1 2

Riga Medical College of Latvian University, Latvia Riga Eastern Hospital Clinic Gailezers, Latvia

Background: More than 16 million people in the United States are living with cognitive impairment. It is previously noted that atrial fibrillation (AF) is associated with a high risk of cognitive decline, which is independent of stroke. Cognitive impairment can cause problems with a person’s thinking, communication, understanding or memory. Aim: To investigate the association between paroxysmal atrial fibrillation and cognitive impairment. Methods: Cross-section study was performed in two biggest hospitals of Riga. Patients with paroxysmal atrial fibrillation, 18-80 years were enrolled in the study. They were screened by Montreal Cognitive Assessment test (MoCA), with cutoff <26 for cognitive impairment. Sociodaemographic data included information about gender, age, level of education, family status. The statistical processing of the data was performed using SPSS Statistics 22 program. Results: There were included 250 atrial fibrillation patients. Data were collected from 53.2% (n= 133) women, 46.8% (n=117) men. The mean age of participants was 65.54 ±10.77, with youngest 18 and oldest 80. 289

Teaduskonverentsi teesid

There were 54% Latvians (n=135), 42% Russians (n=105). 58% were with secondary education. The mean value of MoCA scale was 24.86 ± 2.59 points. 59.20% (n=148) of patients had light cognitive impairment, p<0.01. Participants with cognitive impairment were older (M=68.78 years) than those without it (M=60.84 years). Conclusion(s): There is an association between atrial fibrillation and cognitive impairment, considering that about two thirds of AF patients had light cognitive impairment. Patients with atrial fibrillation, especially older, need more attention in communication and care. Keywords: atrial fibrillation, cognitive functions, cognitive impairment.

290

Teaduskonverentsi teesid

THE RELATIONSHIP BETWEEN SELF-STIGMA AND QUALITY OF LIFE OF ADULTS WITH MENTAL ILLNESS AND THE THERAPEUTIC TECHNIQUES FOCUSING ON REDUCING SELF-STIGMA OF ADULTS WITH MENTAL ILLNESS Authors: Dagmar-Christel Mähar, Liina Oherjus Scientific research supervisor: Margit Lenk-Adusoo Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Adolescents with mental illness often experience stigma and discrimination which can have severe impact on long-term clinical, social and vocational functioning. Aim: The aim of research is to describe the relationship between self-stigma and quality of life of adults with mental illness and the therapeutic techniques focusing on reducing self-stigma of adults with mental illness. Methods: In the present study topic-related literature in English and Estonian from 2004-2018 was used. In total 39 original peer-reviewed articles were selected and used according to the research tasks. Results: From the sociodemographic indicators expanded upon in the thesis (level of education, employment, marital status, the age when mental illness manifested, the duration of the mental illness, the number of hospitalizations and use of drugs) unemployment is the only indicator that affects self-stigma and thereby quality of life negatively. The higher 291

Teaduskonverentsi teesid

the self-stigma, the poorer the treatment adherence. The higher the self-stigma, the higher the hopelessness and the lower the quality of life. It can be said, that there is a correlation between self-esteem and selfstigma – the lower the self-esteem, the higher the self-stigma. Thereby the quality of life is lower. The aim of three described therapeutic techniques (Ending Self-stigma (ESS), Narrative Enhancement and Cognitive Therapy (NECT) and Coming Out Proud (COP), is to create a more positive self-image through different methods, for instance psych education, the principles of cognitive-behavioral therapy, creating new narratives of self-image, active listening and discussing the pros and cons of coming out into public with one’s mental illness. Conclusion(s): Self-stigma has a significant negative effect on quality of life. The higher the self-stigma, the lower the quality of life. Ending Selfstigma (ESS), Narrative Enhancement and Cognitive Therapy (NECT) and Coming out Proud (COP) are the most researched therapeutic techniques that focus on reducing the self-stigma of adults with mental illness. All three above-mentioned therapeutic techniques reduce self-stigma. Keywords: mental illness, quality of life, self-stigma, therapeutic technique.

292

Teaduskonverentsi teesid

COMPARISON OF STRESS FOR MEDICAL STUDENTS IN LATVIA AND LITHUANIA Author: Eliza Kuzmicka1 Scientific research supervisors: Evija Levensteina1,2, Sandra Seimane 1 2

Riga Medical College of Latvian University, Latvia Riga Eastern Hospital Clinic Gailezers, Latvia

Background: Medicine studies are percieved as being stressful. Stress response can help to cope with and manage demanding periods such as exams and coursework deadlines, so a little stress is beneficial, but if experienced frequent and in high levels, it can give negative effect on cognitive functions which affects studies in medical school and life outside it. Aim: To comparise stress among medical students in Latvia and Lithuania. Methods: A prospective study was conducted collecting data from medical students (doctors, physician assistants, nurses, masseurs, biomedical laboratories, radiologist assistants, podologists, social carers, social rehabilitators, cosmetologists, oral hygiene specialists, health services managers) in Latvia and Lithuania. They all filled out the medical student stressor questionnaire (MSSQ). Stress levels was measured in six divisions - academic related stressors (ARS), intrapersonal and interpersonal related stressors (IRS), teaching and learning related stressors (TLRS), social relates stressors (SRS), dive and desire related stressors (DRS), group activities related stressors (GARS).

293

Teaduskonverentsi teesid

Results: In a study participated 158 respondents, 84% (n=134) from Latvia and 16% (n=24) from Lithuania, 93% (n=147) were women and 7% (n=11) men. The mean age of participants was 25.5 and the mean study course 2.5. Overall results came out similar for both - Latvians and Lithuanians. For ARS high level showed in 49.3% (n=66) Latvians and 45.8% (n=11) Lithuanians, and moderate in 32.8% (n=44) Latvians, 37.5% (n=9) Lithuanians. For DRS mild in 73.9% (n=99) Latvians and 62.5% (n=15) Lithuanians). TLRS levels were moderate in 50% (n=67) Latvians and 45.8% (n=11) Lithuanians. However, there were some differences too- at IRS Lithuanians have more severe stress 20.8% (n=5), than Latvians 6.8% (n=9). Conclusion(s): Results are similar for Latvian and Lithuanian students in all categories except TLRS and SRS dominated high and moderate stress. This study should be continued by increasing the number of respondents. It would also be interested in engaging the students from Estonia. Keywords: MSSQ, medicine students, stress.

294

Teaduskonverentsi teesid

PERCEPTIONS OF SIMULATION TRAINING IMPACT AMONGST RADIOGRAPHY STUDENTS Author: Merili Tilgar Scientific research supervisor: Tiina Kukkes Radiography and Biomedical Laboratory Science Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Simulation training is a method used to expand students’ knowledge, skills and attitudes while avoiding unnecessary health risks to real patients. In recent years, to enhance professional skills among radiography students, the use of simulation training has increased. To ensure optimum use and development of simulation training in radiography education the exploration of student perceptions was required. Aim: To describe radiography students’ perceptions of the impact of simulation training on learning skills and achieving performance confidence. Methods: Subjects of the study comprised I, II, III and IV year radiography students (in total 68 students) in the academic year 2017/2018. Data was collected with a questionnaire filled in by students. The questionnaire included 32 statements regarding the impact of simulation training on skills acquisition and confidence development with the help of actors, phantoms and models, and the anatomage table. A 4-point Likert scale, involving options “totally agree”, “agree”, “disagree” and “strongly disagree”, was used for evaluation. Comments could be added to all statement categories. Quantitative data was analyzed by descriptive statistics, student comments were analyzed by thematic analysis. 295

Teaduskonverentsi teesid

Results: The questionnaire was responded by 58 students (response rate 85%) as follows: year 1 – 18, year 2 – 11, year 3 – 13, and year 4 – 16, including 17 male and 41 female respondents. Almost all students agreed that using phantoms and models helped them to obtain skills to handle the x-ray machine (92.5%), position the patient (92.5%), take xray images (100%) and analyze image quality (92.5%). 92.5% of students agreed that the use of actors helped them to obtain patient informing skills and ergonomic techniques, but they disagreed that actors increased their confidence in communication (22.5%) or in patient informing (25%). Conclusion(s): Simulation training is supporting the acquisition of practical radiographic and patient care skills by students, although it is somewhat less effective in the development of student confidence levels. High quality simulation equipment and adequate teacher preparation are essential for effective simulation training. Keywords: confidence, simulation, simulation education, radiographer, skills.

296

Author: Anete Rätto Scientific research supervisor: Ljudmila Linnik Department of medicine, Tallinn Health Care College, Estonia

Aim of this study is to describe students knowledge about venous ulcer. In the research we used descriptive, empirical and quantitative methods. Data was collected between 10.10.2018 - 06.12.2018 with questionnaire named “Venous ulcer knowledge test”, which was used before at Finland Health Care College as a test to finish the course. Method. Of the 100 respondents I got 96 answes. 86.5% of them were female and 13.5% male. Data were statistically analyzed using descriptive statistics. Results. Second course nursing students knowledge about venous ulcer is above average (71.7% correct answers). 37.5% of respondents have had been in contact with a patient who whas venous ulcer, but only 17.7% have had training about venous ulcers. All respondents knew about necrotic, granulation and fibrin tissue. They didn’t know about compression therapy sockings and how to take care of venous ulcer. Our students knowledge was lower than Finland students (84%) and higher than Hungary students (51.2)%.

297

Teaduskonverentsi teesid

THE RESULTS OF „VENOUS ULCER KNOWLEDGE TEST“ IN TALLINN HEALTH CARE COLLEGE, ANSWERED BY NURSING STUDENTS FROM SECOND COURSE

Teaduskonverentsi teesid

Conclusion. The results gave a first impression of students knowledge about venous ulcer. The results will be used to develop e-learning and simulation tasks during the ERASMUS + international project. From the rest of the world we can also see that the knowledge is quite low. A study from Rabeh, Soraia Assad Nasbine which was held in Sao Paolo nursing school, showed that students knowledge was 50%. They also made a virtual learing environment, which improved students knowledge. Keywords: knowledge, nurse, simulation, students, venous ulcer.

298

Teaduskonverentsi teesid

TALLINN HEALTH CARE COLLEGE’S SECOND COURSE NURSING STUDENTS KNOWLEDGE ABOUT PRESSURE ULCERS USING “PIEPER’S PRESSURE ULCER KNOWLEDGE TEST” RESULTS Authors: Janika Loog, Kristina Lillemets Scientific research supervisor: Ljudmila Linnik Department of medicine, Tallinn Health Care College, Estonia

Background: Pressure ulcer is a serious health issue and it occurs daily. Hospital acquired pressure ulcers cause patient harm including pain, expensive treatments, prolonged hospital stay and premature death. In USA more than 2.5 million people get pressure ulcers in acute care and 60 000 of them die because of the complications. Aim: The purpose the study is to assess the nursing students’ knowledge about preventing pressure ulcers, describing different stages of pressure ulcers and taking care of the already existing pressure ulcer. Methods: Descriptive, empirical and quantitative method was used. The data was collected in the time span of two months 10.10.2018-06.12.2018 using “Pieper’s pressure ulcer knowledge test”. The second course students were chosen to fill in the questionnaire. Of the 100 students 88 filled in the questionnaire. 89.8% were women and 10.2% were men. The data was analyzed statistically. The questionnaire had 47 questions that had three main topics: preventing, staging and wound care. The students had to decide whether the statement was correct, incorrect or “I don’t know”.

299

Teaduskonverentsi teesid

Results: Based on the result it was found that the second course nursing students’ knowledge about pressure ulcers was average (61.8% correct answers). Students knew the least about “Persons who can be taught should shift their weight every 30 minutes while sitting in a chair” - 85.2% answered incorrectly. They also didn’t know about “A person who cannot move him or herself should be repositioned every 2 hours while sitting in a chair” and ”Persons confined to bed should be repositioned every 3 hours” - 80.7% answered not correctly. The students knew really well that ”All care given to prevent or treat pressure ulcers must be documented” 97.7% answered correctly. Conclusion(s): In conclusion it could be said that the students’ knowledge about pressure ulcers could be a lot better. The same knowledge test was used to conduct a study in two nursing colleges in Iran, where the overall percentage of correct answers was 67%. The same test was also used to assess orthopedic nurses’ knowledge about pressure ulcers and they answered 65% correctly. Pressure ulcer incidents are high, but with good knowledge about prevention, staging and wound care there would be less pressure ulcer incidents. Schools need a better learning program for pressure ulcers. Keywords: Pressure ulcer, students, knowledge, nurse, simulation

300

Uurimistööde artiklid ja konverentside teesid XIII

Articles inside

“HEALTH IN OUR HANDS”

Autorite loend / List of Authors

Olga Jagintseva

Marit Salus, Dmitri Kurganov, Triin Kont

Inga Ploomipuu, Anneli Tuisk

Merili Tilgar, Tiina Kukkes

Marit Reier, Reet Urban

Olga Ontin, Merle Varik

Margit Lenk-Adusoo

Elina Kaldarova, Kristi Kaeramaa, Merle Varik

Raile Laja, Merle Varik

Reet Urban, Tiina Kukkes, Anne Vahtramäe, Marge Mahla

Margus Bunder, Ireen Bruus

Kristi Vahur, Inga Ploomipuu, Ott Remmer

Eve-Merike Sooväli, Liina Animägi

Edward Juhkam, Ivi Vaher