Eve-Merike Sooväli, Liina Animägi

ERIÕDEDE JA ÕDEDE HINNANG OMA PÄDEVUSTELE NING NENDE TÖÖALANE RAKENDUS

Advanced practitioner nurses’ and general nurses’ assessment and professional use of their competencies

Eve-Merike Sooväli, Liina Animägi

Abstract

To improve the efficiency of medical personnel as a resource, the roles and responsibilities of nurses are distributed and in addition to traditional nursing care independent nursing services have been developed in specialized and primary care. Competence demonstrates the ability of the nurse to act in nursing situations and it is an essential quality indicator. Competence assessment should be carried out with certain regularity and using an appropriate assessment method. Assessment results provide an overview of professional development and help to predict the need for further education. To date competencies of the graduates of specialized nursing curricula have not been studied in Estonia. They have not assessed their competencies and the frequency of use in their working environment.

The aim of the study was to explain and compare advanced practitioner nurses’ and general nurses’ assessment of their competence and the frequency of competence use, to identify associations between the assessment and the specialty of nursing.

Subjects of the study involved graduates of the specialised nursing curriculum (N=541) at health care colleges; the control group was formed of nurses from one general hospital (N=390). The questionnaire was responded by 80 advanced practitioner nurses and by 25 general nurses from the control group.

Data collection was conducted from November 2017 to March 2018 using the Nurse Competence Scale. Using a scale ranging from 0 to 10, eight nursing competence domains were assessed, including 78 competence items. Analysis of variance was used to compare assessments of competence. Statistical differences between the groups were analysed pair-wise using the LSD post hoc tests. The overall mean score of all eight nursing competence domains was 7. The highest assessment scores were provided to the competencies in the domains of medication and patient safety of medication, high scores were also provided in the domains of patient support and situation management. The lowest assessment score was provided to the competencies in the domain of quality assurance and caring intervention. Specialised nurses compared to the control group nurses provided higher assessment scores to the following competence items: developing guidelines for new nurses in the department; promoting flexible teamwork in rapidly changing situations; if needed, coordinating the performance of the whole team; developing nursing care in multidisciplinary teams.

Average assessments of eight domains among all nurses (n=125) ranged from 6.03 to 8.16. Among advanced practitioner nurses average assessments ranged from 6.31 to 8.22 and among general nurses from 5.35 to 7.95. Advanced practitioner nurses and general nurses assessed the highest the competencies regarding medication and patient safety related to medication. All nurses gave high assessments of competencies related to supporting the patient, managing situations and working environment. All nurses gave lower assessments to competencies related to therapeutic intervention and ensuring quality.

Keywords: nursing domain, competence assessment, advanced practitioner nurse.

Sissejuhatus

Eriõed on süvendatud erialase ettevalmistusega tervishoiutöötajad, kes võtavad iseseisvalt patsiente vastu või töötavad multidistsiplinaarse meeskonna liikmetena. Süvendatud erialaste teadmiste ja oskustega eri-

õdede rakendamine iseseisva teenuse osutamisel parandab õendusabi kvaliteeti ja tervishoiuteenuse kättesaadavust (Kaheksa sammu… 2011). Eestis on eriõdesid alates 2006. aastast koolitatud neljas valdkonnas – kliiniline õendus, terviseõendus, intensiivõendus ja vaimse tervise õendus. Meditsiinipersonali ressursi tõhusamaks kasutamiseks on õe roll erinevates tegutsemis- ja vastutusvaldkondades muutunud ning traditsioonilise õendusabi kõrval on välja kujunenud õdede iseseisev õendusabiteenus nii eriarstiabis kui ka esmatasandil. Pädevus näitab õe võimekust tegutseda õendussituatsioonides ja on tähtis kvaliteedi indikaator. Eriõe pädevus peab olema laialdane, hõlmates teadmisi nii tervest kui ka haigest inimesest, terviseedendusest, pedagoogikast, seadusandlusest, kvaliteedijuhtimisest jne. õe pädevuse hindamine on keeruline ja selleks on mitu hindamismeetodit. Pädevuse hindamine peaks toimuma teatava regulaarsusega ja sobiva hindamismeetodi abil. Meretoja jt on välja töötanud õe pädevuse enesehindamise skaala (Nurse Competence Scale, NcS) (Meretoja jt 2004a), mille on oma magistritöö raames Eesti jaoks 2012. aastal kohandanud j. freimann (freimann 2012). vajadus antud uurimistöö järele oli ajendatud asjaolust, et senini ei olnud Eestis erialakoolituse lõpetanute pädevust uuritud ning puudus ülevaade, kuidas nad ise hindavad omandatud oskusi ja nende kasutamissagedust töökeskkonnas.

Uuringu eesmärk oli selgitada ja võrrelda eriõdede ning kontrollrühma õdede hinnangut oma pädevusele ja pädevuste kasutamissagedusele, selgitada välja seosed hinnangute ja töövaldkondade vahel.

võtmesõnad: õe tegevusvaldkonnad, pädevuse hindamine, eriõde, pädevuse kasutamissagedus.

Metoodika

Uuritavad olid tervishoiukõrgkoolide vilistlased, kes olid läbinud eriõe õppekava (N = 541), ja kontrollrühma moodustasid ühe üldhaigla õed (N = 390). Osales 80 eriõde (vastamismäär 14,8%) ja valdkonniti jagu-

nesid uuritavad järgmiselt: kliiniline õendus (n = 20), intensiivõendus (n = 25), terviseõendus (n = 22), vaimse tervise õendus (n = 13) ja 25 õde kontrollrühmast (vastamismäär 6,4%). Uuringus osalemine oli vabatahtlik ja uuritavatele tagati anonüümsus, sest andmed koguti elektroonselt ja uuritavaid ei olnud võimalik isikustada. Andmeid koguti 2017. novembrist 2018. aasta märtsini õe pädevuse enesehindamise skaala abil (Meretoja 2004a, freimann 2012). Originaalküsimustikule lisati juurde viis üksikpädevust ravimite manustamisest ning patsiendi ohutuse tagamisest ravimite manustamisel. Skaalal 0–10 hinnati kaheksat õe tegevusvaldkonda, mis omakorda jagunesid 78 üksikpädevuseks. Pädevushinnangute võrdlemiseks eriõdede valdkondade ja üldõdede vahel kasutati dispersioonanalüüsi (ANOvA). Statistilisi erinevusi rühmade vahel hinnati paariviisiliselt LSd post hoc testi abil (usaldusnivoo 95%). Pädevuste kasutamissagedust hinnati järgmiselt: „kasutan sageli”, „kasutan mõnikord” ja „kasutan harva” või „ei kasuta”. Statistilises analüüsis vaadati seoseid pädevuse kasutamissageduse ja valdkonna vahel ning nende analüüsimiseks kasutati cramer v.

Tulemused Patsiendi toetamine

Patsiendi toetamise tegevusvaldkonna seitsmest üksikpädevusest hindasid eriõed kõige kõrgemalt pädevust „Otsuste langetamisel lähtun õe eetilistest väärtustest”. Kõrgeimalt hindasid seda pädevust terviseõed (M 9,41; Sd 0,67) ja kliinilised õed (M 9,15; Sd 1,23). Kõige madalamalt hindasid selles kogumis intensiivraviõed pädevust „õendusplaani kohandamine vastavalt patsiendi individuaalsetele vajadustele”, kelle hinnang oli (M 4,92; Sd 3,81), eriõed andsid hinnangu (M 6,71; Sd 3,16). Pädevusele „Rakendan õendusalaseid uurimistulemusi professionaalses suhtes patsiendiga” andsid intensiivraviõed hinnangu (M 5,52; Sd 2,95) ja eriõed hinnangu (M 6,86; Sd 2,60). õendusplaani kohandamise osas erineb intensiivraviõdede keskmine hinnang statistiliselt kliiniliste õdede (p = 0,011), terviseõdede (p = 0,014) ja vaimse tervise õdede (p = 0,002) keskmisest hinnangust. Hinnati ka üksikpädevuste kasutamissagedust.

Intensiivraviõdede seas oli kõige suurem osakaal õdedel, kes ei kasuta / kasutan harva üsksikpädevusi „õendusplaani kohandamine vastavalt patsiendi vajadusele“ (48%) ja „Rakendan õendusalaseid uurimistulemusi professionaalses suhtes patsiendiga“ (44%). Kontrollrühma uuritavad hindasid kõige madalamalt pädevust „õendusplaani kohandamine vastavalt patsiendi individuaalsetele vajadustele (M 6,36; Sd 3,68).

Joonis 1. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) patsiendi toetamise tegevusvaldkonnas.

Õpetamine ja juhendamine

õpetamise ja juhendamise tegevusvaldkonna kogumis hinnati 15 üksikpädevust, mis keskendusid patsiendi õpetamisele, arendamisele ja koordineerimisele ning üliõpilaste juhendamisele praktikakeskkonnas. Kõige kõrgeimalt hindasid üksikpädevust „Patsiendiõpetuses lähtun patsiendi individuaalsetest vajadustest” tervise õed (M 9,23; Sd 0,81), kõikide eriõdede hinnang (M 8,54; Sd 1,72). Kontrollrühma õed hindasid kõige kõrgemalt selle kogumi üksikpädevustest „Säilitan ja arendan aktiivselt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi” (M 8,84; Sd 1,18), eriõdede hinnang oli (M 8,88; Sd 1,50). Ligi poolte selle tegevusvaldkonna üksikpädevuste keskmine hinnang oli intensiivraviõdedel madalam võrreldes teiste eriõdede hinnanguga. Intensiivraviõed olid kõrgelt

hinnanud üksikpädevusi „õendusüliõpilaste juhendamisel arvestan nende teadmiste ja oskuste taset” (M 8,72; Sd 1,31) ning „Toetan õendusüliõpilasi nende õpieesmärkide saavutamisel” (M 8,96; Sd 0,98). Intensiivraviõdede hinnangud erinevad statistiliselt kontrollrühma õdede hinnangutest. Kontrollrühma õdede keskmine hinnang üksikpädevustele „õendusüliõpilaste juhendamisel arvestan nende teadmiste ja oskuste taset” oli (M 6,12; Sd 3,56) (p = 0,003) ja „Toetan õendusüliõpilasi nende õpieesmärkide saavutamisel” oli (M 6,6; Sd 3,69) (p = 0,002). Intensiivraviõdede seas on kõige suurem osakaal õdedel, kes kasutavad sageli järgmisi üksikpädevusi: „õendusüliõpilaste õppepraktika juhendamisel arvestan nende teadmiste ja oskustega” (80%), „Toetan õendusüliõpilasi nende õpieesmärkide saavutamise osas” (88%).

Joonis 2. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) patsiendi õpetamise ning juhendamise tegevusvaldkonnas.

Patsiendi seisundi jälgimine

Patsiendi seisundi jälgimise tegevusvaldkonnas hinnati seitset üksikpädevust, mis keskendusid patsiendi seisundile, selle jälgimisele, patsiendi ja tema lähedaste vajaduste hindamisele ning õendusabi dokumenteerimisele. Eriõdede keskmine hinnang kogu kogumile oli (M 7,22; Sd 2,06), eriõdedest kõige kõrgemini hindasid terviseõed üksikpädevust „vajaduse korral organiseerin patsiendile teiste spetsialistide abi” (M 9,18; Sd 0,96). Eriõdedest hindasid üksikpädevust „Selgitan välja patsiendi lähedaste vajadused emotsionaalse toetuse järele” kõige madalamalt intensiivraviõed (M 5,20; Sd 3,07). Kontrollrühma kõige kõrgem keskmine hinnang (M 8,72; Sd 1,46) oli üksikpädevusele „Hindan patsiendi terviseseisundit terviklikult” ja kõige madalam hinnang (M 4,44; Sd 3,16) anti üksikpädevusele „Arendan õendusabi dokumenteerimist”. Üksikpädevuse „vajaduse korral organiseerin patsientidele teiste spetsialistide abi” osas on terviseõdede keskmine hinnang statistiliselt erinev kõikide teiste erialade õdede ja kontrollrühma õdede keskmistest hinnangutest (kliiniliste õdede p = 0,038, intensiivraviõdede p = 0,000 ja kontrollrühma õdede p = 0,001). Üksikpädevuse „Selgitan välja patsiendi lähedaste vajadused emotsionaalse toetuse järele” sageli kasutajate osakaal on kõige suurem terviseõdede seas (45,5%). võrreldes teiste uuringurühmadega oli antud pädevuse harva kasutajaid enim intensiivraviõdede (52%) ja kontrollrühma õdede (56%) seas. Üksikpädevuse „vajaduse korral organiseerin patsiendile teiste spetsialistide abi” sageli kasutajate suurem osakaal oli terviseõdede (63,6%) ja kliiniliste õdede (60%) hulgas. Antud pädevuse harva või mittekasutajate osakaal oli võrreldes teiste rühmadega kõige suurem intensiivraviõdede rühmas (48,0%). Statistiline erinevus keskmistes hinnangutes eriõdede ja kontrollrühma õdede vahel oli üksikpädevuse „Arendan õendusabi dokumenteerimist” osas (eriõed M 6,91, Sd 3,28; kontrollrühm M 4,44, Sd 3,16, p = 0,001).

Joonis 3. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) patsiendi seisundi jälgimise tegevusvaldkonnas.

Situatsioonide juhtimine

Situatsiooni juhtimise kogumi seitsme üksikpädevusega hinnati patsiendi eluohtliku terviseseisundi äratundmist, vajaliku õendusabi osutamist ja meeskonnatööd muutuvas situatsioonis. Intensiivraviõed olid hinnanud kõige kõrgemalt üksikpädevusi „Tegutsen asjakohaselt patsiendi eluohtliku seisundi korral” (M 9,40; Sd 0,71), „järjestan paindlikult oma tegevusi vastavalt muutunud situatsioonile (M 9,04; Sd 1,21) ja „Tunnen varakult ära patsientide eluohtliku seisundi” (M 9,0; Sd 1,19). Terviseõed hindasid kõrgelt üksikpädevust „Hoian õendusabi osutamiseks vajalikud töövahendid heas seisukorras” (M 9,36; Sd 0,95). Madalaimalt hindasid selle kogumi üksikpädevust „juhendan teisi meeskonnaliikmeid, kuidas kiiresti muutuvate situatsioonidega toime tulla” kliinilised õed (M 4,75; Sd 3,63). Kontrollrühma õed hindasid antud kogumi üksikpädevustest kõige kõrgemalt „järjestan paindlikult oma tegevusi vastavalt muutunud situatsioonile” (M 8,04; Sd 2,23) ja „Tegutsen asjakohaselt patsiendi eluohtliku seisundi korral” (M 8,04; Sd 2,81). Madalalt hinnati nende poolt üksikpädevust „vajadusel organiseerin tervishoiumeeskonnale juhtumite arutelusid” (M 4,52; Sd 3,86). Üksikpädevuse „Tunnen varakult ära patsiendi eluohtliku seisundi” kõige sagedamini kasutajate osakaal

oli suurim intensiivraviõdede seas (92,0%). võrreldes teiste valdkondade õdedega oli vaimse tervise õdede seas kõige suurem osakaal neil, kes kasutasid seda pädevust harva või üldse mitte (38,5%). Intensiivraviõdede keskmised hinnangud erinesid kontrollrühma õdede järgmiste üksipädevuste hinnangutest: „Tunnen varakult ära patsientide eluohtliku seisundi” (p = 0,019), „järjestan paindlikult oma tegevusi vastavalt muutunud situatsioonile” (p = 0,022), „Tegutsen asjakohaselt patsiendi eluohtliku seisundi korral” (p = 0,025). Üksikpädevuse „Tunnen varakult ära patsientide eluohtliku seisundi” osas erineb intensiivraviõdede hinnang ka kõikide teiste rühmade õdede hinnangutest (kliinilised õed p = 0,036, terviseõed p = 0,043, vaimse tervise õed p = 0,026). Üksikpädevuse „Planeerin õendusabi lähtuvalt oma osakonna ressurssidest” osas on kõige kõrgemad keskmised hinnangud terviseõdedel (M 7,96; Sd 2,36) ja intensiivraviõdedel (M 7,44; Sd 2,74). Terviseõdede (p = 0,009) ja intensiivraviõdede (p = 0,033) keskmised hinnangud erinevad statistiliselt kõige madalama keskmise hinnangu andnud kontrollrühma õdede hinnangutest. Üksikpädevuse „Edendan paindlikku meeskonnatööd kiiresti muutuvates situatsioonides” kõige madalam keskmine hinnang on kontrollrühma õdedel (M 6,2; Sd 3,37) ning nende keskmine hinnang erineb statistiliselt nii terviseõdede (p = 0,004), vaimse tervise õdede (p = 0,024) kui ka intensiivraviõdede (p = 0,041) keskmistest hinnangutest. Üksikpädevuse „Tunnen varakult ära patsientide eluohtliku seisundi” osas on intensiivraviõdede seas kõige suurem osakaal neil, kes kasutavad pädevust sageli (92,0%). Üksikpädevuse „Tegutsen asjakohaselt patsiendi eluohtliku seisundi korral” kasutamissagedus on statistiliselt seotud valdkonnaga (p = 0,013), võrreldes teiste rühmadega on sageli kasutajate osakaal kõige suurem intensiivraviõdede hulgas (96,0%). vaimse tervise õdede seas on võrreldes teiste valdkondade õdedega kõige suurem osakaal nende hulgas, kes kasutavad seda pädevust harva või ei kasuta üldse (38,5%).

Joonis 4. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) situatsioonide juhtimise tegevusvaldkonnas.

Hoolitsev sekkumine

Kümne üksikpädevusega hinnati õendusabi planeerimist, õendusabi koordineerimist ja õendusabi arendamist. Intensiivraviõed hindasid kõige kõrgemalt üksikpädevust „Planeerin oma tegevusi paindlikult vastavalt situatsioonile” (M 9,12; Sd 1,01). Selle kogumi üksikpädevustest hindasid terviseõed kõrgelt „õendusabi puudutavate otsuste tegemisel lähtun konkreetsest situatsioonist” (M 9,09; Sd 0,97). Üksikpädevust „Osalen erialadevaheliste ravijuhendite väljatöötamisel ja arendamisel” hindasid madalalt nii intensiivravivõed (M 3,00; Sd 3,01) kui ka terviseõed (M 3,14; Sd 3,88). Kontrollrühma õed hindasid kõige kõrgemalt üksikpädevust „õendusabi puudutavate otsuste tegemisel lähtun konkreetsest situatsioonist” (M 8,84; Sd 1,25) ja kõige madalamalt „Osalen erialadevaheliste ravijuhendite väljatöötamisel ja arendamisel” (M 1,84; Sd 2,58). Eriõdede ja kontrollrühma õdede hinnangud erinesid järgmiste üksikpädevuste osas: „Uuendan õendusabi tegevusjuhendeid” eriõdedel (M 4,88; Sd 3,72), kontrollrühmal (M 2,68; Sd 2,86) (p = 0,003), „Rakendan õendustegevuses uurimistulemusi” eriõdedel (M 6,13; Sd 3,28), kontrollrühmal (M 3,72; Sd 3,46) (p = 0,002), „Osalen erialadevaheliste

ravijuhendite väljatöötamisel ja arendamisel eriõdedel (M 3,69; Sd 3,68) ning kontrollrühmal (M 1,84; Sd 2,58) (p = 0,007).

Joonis 5. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) hooliva sekkumise tegevusvaldkonnas.

Kvaliteedi tagamine

Kuue üksikpädevusega hinnati kvaliteedi tagamist õendusabi osutamisel. Eriõdedest hindasid intensiivraviõed kõige kõrgemalt üksikpädevust „järgin patsiendi ravi ja hoolduse põhimõtteid oma organisatsioonis” (M 8,16; Sd 1,99). Eriõdedest intensiivraviõed hindasid kõige madalamalt üksikpädevust „Teen ettepanekuid arendustegevusteks ja uurimisteemadeks” (M 4,72; Sd 3,54). Kontrollrühma kõige kõrgem hinnang anti üksikpädevusele „järgin patsiendi ravi ja hoolduse põhimõtteid organisatsioonis” (M 7,48; Sd 2,74) ja madalaim hinnang üksikpädevusele „Teen ettepanekuid arendustegevusteks ja uurimisteemadeks” (M 3,40; Sd 3,39). Üksikpädevusele „Hindan õendusabi tulemuslikkust patsientide tagasiside kaudu” andsid madalaima keskmise hinnangu intensiivraviõed

(M 4,76; Sd 3,62). Intensiivraviõdede keskmine hinnang erineb statistiliselt terviseõdede (M 7,36; Sd 2,98) (p = 0,009), vaimse tervise õdede (M 7,62; Sd 3,25) (p = 0,013) ja kontrollrühma õdede hinnangutest (M 6,64; Sd 3,26) (p = 0,048). Kontrollrühma õdede madalaim keskmine hinnang anti üksipädevusele „Rakendan uurimistulemusi õendusabi arendamiseks” (M 3,68; Sd 3,61), nende keskmine hinnang erineb statistiliselt terviseõdede hinnangust (M 6,09; Sd 3,65) (p = 0,021).

Joonis 6. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) kvaliteedi tagamise tegevusvaldkonnas.

Töökeskkonna kujundamine

Üheksateistkümne üksikpädevusega hinnati kaastöötajate toetamist, kutsealast tegevust, õe identiteeti, organisatsiooni kultuuri, kolleegide ja õppepraktika juhendamist, iseseisvat tegutsemist, töö korraldamist, tagasiside andmist kolleegidele, valdkonna arendamist. Eriõdedest terviseõed hindasid kõige kõrgemalt üksipädevust „Tegutsen iseseisvalt” (M 9,32; Sd 0,95). Madalaimalt hindasid üksikpädevust „Arendan õendusabi valdkonda erialadevahelises koostöös” intensiivraviõed (M 5,16; Sd 3,80). Kontrollrühma õed andsid kõrgeima keskmise hinnangu üksikpädevusele

„Tean oma organisatsiooni töökorralduse põhimõtteid” (M 8,56; Sd 2,29) ning madalaima keskmise hinnangu üksikpädevusele „Arendan õendusabi valdkonda erialadevahelises koostöös” (M 2,96; Sd 3,21). Kontrollrühma õdede keskmine hinnang erines statistiliselt eriõdede keskmisest hinnangust. Üksikpädevusel „juhendan algajaid õdesid” on statistiliselt oluline seos töövaldkonna ja pädevuse kasutamissageduse vahel. võrreldes teiste rühmadega kasutab kõige suurem osa intensiivraviõdedest pädevust sageli. Terviseõdede ja kontrollrühma õdede seas on kõige väiksem nende osakaal, kes kasutavad seda pädevust sageli. Kõige suurem osakaal mittekasutajate ja harva kasutajate seas on kontrollrühmas (p = 0,015) (Tabel 1).

Tabel 1. Eriõdede ja kontrollrühma õdede hinnangud üksikpädevustele ja nende kasutamissagedus töökeskkonna kujundamise tegevusvaldkonnas, keskmiste hinnangute erinevuste p-väärtused

Üksikpädevus Eriõdede keskmine (M) Eriõdede kasutamissagedus (%) Kontrollrühma õdede keskmine (M) Kontrollrühma õdede kasutamissage dus (%) p-väärtus

55. Tunnen ära kaastöötajate vajaduse toetuse ja abi järele 56. Tunnen ära oma jõuvarude piirid 57. õe kutseidentiteet mõjutab positiivselt minu kutsealast tegevust 58. Olen materiaalsete ressursside kasutamisel vastutustundlik ja ökonoomne 7,69 46,3 7,36 40,0 0,469

7,74 48,8 7,12 40,0 0,213

7,84 55,0 7,44 40,0 0,448

8,44 55,0 7,44 60,0 0,339

59. Tean oma organisatsiooni töökorralduse põhimõtteid 8,99 77,5 8,56 72,0 0,384

Üksikpädevus Eriõdede keskmine (M) Eriõdede kasutamissagedus (%) Kontrollrühma õdede keskmine (M) Kontrollrühma õdede kasutamissage dus (%) p-väärtus

60. Koordineerin õendusüliõpilaste õppepraktika juhendamist osakonnas 61. juhendan algajaid õdesid 5,45 30,0 4,00 28,0 0,110

7,35 43,8 4,72 32,0 0,007

62. Tegutsen tervishoiumeeskonnas oma kutseala spetsialistina 7,99 71,3 6,12 56,0 0,035

63. Tegutsen iseseisvalt 8,96 83,8 7,44 80,0 0,030 64. jagan kaastöötajatele tööülesandeid, mis vastavad nende pädevusele 7,73 57,5 5,2 32,0 0,005 65. Hangin aktiivselt uusi teadmisi õendusabi parendamiseks 8,06 52,5 6,8 52,0 0,075 66. Tagan õendusabi sujuvuse, delegeerides tööülesandeid 7,0 36,3 5,44 24,0 0,024 67. Hoolitsen oma vaimse ja füüsilise tervise säilimise eest 8,11 53,8 8,04 60,0 0,869 68. Rakendan oma töös infotehnoloogiat 8,66 82,5 7,72 80,0 0,167 69. Koordineerin patsiendi terviklikku õendusabi 6,51 35,0 4,92 32,0 0,036 70. vajaduse korral koordineerin kogu meeskonna tegevust 7,35 38,8 4,32 16,0 0,000 71. Annan kolleegidele konstruktiivset (lahendusi pakkuvat) tagasisidet 7,73 45,0 6,44 24,0 0,038

Üksikpädevus Eriõdede keskmine (M) Eriõdede kasutamissagedus (%) Kontrollrühma õdede keskmine (M) Kontrollrühma õdede kasutamissage dus (%) p-väärtus

72 Arendan õendusabi valdkonda erialadevahelises koostöös 5,51 22,5 2,96 8,0 0,002

73. Arendan töökeskkonda 6,79 36,3 4,8 16,0 0,006

Joonis 7. Hinnangud üksikpädevustele ja kasutamissagedus (%) ravimite manustamisel ning patsiendi ohutuse tagamine ravimite manustamisel.

Ravimite manustamine ja patsiendi ohutuse tagamine ravimite manustamisel

viie üksikpädevusega hinnati ravimite manustamist ja patsiendi ohutuse tagamist ravimite manustamisel. Eriõdedest intensiivraviõed hindasid kõrgemalt üksikpädevust „Tunnen kasutatavaid ravimeid spetsialiseeritud erialal” (M 9,04; Sd 1,14). Eriõdedest hindasid terviseõed madalaimalt üksikpädevust „Tunnen ära ravimite koos- ja kõrvaltoimeid” (M 6,86; Sd 2,08). Kontrollrühma õed hindasid kõrgeimalt üksikpädevust „Tunnen

kasutatavaid ravimeid spetsialiseerutud erialal” (M 8,28; Sd 2,69) ja madalaimalt üksikpädevust „Oskan nõustada teisi tervishoiutöötajaid ravimite osas vastavalt ettekirjutustele” (M 7,44; Sd 2,66). Eriõdede ja kontrollrühma õdede keskmised hinnangud ei erinenud üksteisest statistiliselt.

Arutelu

Uuringu eesmärk oli kirjeldada ja võrrelda eri- ning üldõdede enesehinnangut kaheksa tegevusvaldkonna üksikpädevustele ja selgitada, kui sageli õed hinnatud pädevusi oma igapäevatöös kasutavad. Hindamine võimaldab aru saada, milline on pädevuste tase õdede endi hinnangul, enesehinnang toob välja erialased tugevused ja arenguvajaduse (Meretoja jt 2004b). Samuti aitab see kaasa õppekavade väljatöötamisele, arendamisele ja täiendusõppe programmide koostamisele. Uuringus osalejad (n = 105) hindasid NcS-i mõõdikuga kaheksat õe tegevusvaldkonda ja keskmine hinnang skaalal 0–10 oli 7. Sarnane uuring viidi läbi 2012. aastal ka Tartu Ülikooli Kliinikumi üldõdede (n = 269) seas. Uuringu käigus hinnati seitset õe tegevusvaldkonda ja enesehinnangu keskmine skoor oli 6 (freimann 2012). Numminen kaasuurijatega viis läbi uuringu viies Soome ülikoolihaiglas (n = 2699), kus õed hindasid sama NcS-i mõõdikuga oma üksikpädevuste taset. Hindamiseks kasutati 100-punktilist vAS-i ja kõigi tegevusvaldkondade keskmine skoor oli 66,0 (Numminen jt 2013). Käesoleva uuringu tulemustest selgus, et kõik uuringus osalenud õed andsid kõrgeima keskmise hinnangu ravimite manustamise ning patsiendi ohutuse tagamisele ravimite manustamisel (M 8,16) üksikpädevuste kogumile. See on mõistetav, sest õed tegelevad iga päev ravimite manustamisega, mis nõuab suurt täpsust ja häid farmakoloogilisi teadmisi. Kõik uuringus osalejad hindasid kõrgelt ka patsiendi toetamise tegevusvaldkonda (M 7,79), eriõdede keskmine hinnang (M 7,91) oli mõnevõrra kõrgem üldõdede (M 7,43) omast. varasemate uuringute tulemused olid küllalt sarnased, TÜK uuringu tulemused 10 punkti skaalal 7,2 (freimann 2012) ja Soomes korraldatud uuringu tulemused 100 punkti skaalal 71,9 (Numminen jt 2013). dellai jt (2009) viisid Itaalia ühe haigla õdede seas läbi uuringu, mille tulemustes oli eraldi välja toodud

algajate ja kogemustega õdede hinnang oma pädevustele. Mõlemad rühmad olid kõige kõrgemalt hinnanud patsiendi toetamise tegevusvaldkonna pädevusi, 100-punktisel vAS-il oli algajate õdede keskmine 78,6 ja kogemustega õdedel M 83,2. Küllalt head tulemused näitavad, et õed peavad oma töös väga tähtsaks patsiendikesksust ja on selles valdkonnas kompetentsed.

Käesolevas uuringus osalenud õed hindasid madalalt kvaliteedi tagamisega seotud tegevusvaldkonda (M 6,08). Ka varasemates uuringutes on enesehinnangu tulemused kvaliteedi tagamise üksikpädevuste kogumis olnud suhteliselt kesised. Soome uuringus oli keskmine 59,7 (Numminen jt 2013), TÜK uuringus osalenud õdede keskmine oli 5,1 (freimann 2012), dellai jt (2009) Itaalias uuritud algajate õdede keskmine hinnang oli 100-punktisel vAS-il 64,3 ja kogenenud õdedel 75,3. Enesehinnangu väike keskmine võib olla põhjustatud sellest, et kõiki osakonnas töötavaid õdesid pole arendustegevustesse kaasatud, mille käigus arutatakse uurimistööde vajaduse või patsientide tagasiside üle, mis on üks kvaliteedi indikaator. Tulemustest selgus, et terviseõdede keskmised hinnangud olid märkimisväärselt kõrgemad pädevustele, mis on seotud õe iseseisva vastuvõtuga. Nad hindasid kõrgemalt eetiliste aspektide järgimist, patsiendi toetamise, patsiendi jälgimise, õpetamise ja juhendamisega seotud üksikpädevusi. Intensiivõenduse valdkonna õdede keskmised hinnangud olid kõrgemad üksikpädevustele, mis on seotud situatsioonide juhtimisega ning patsiendi eluohtlike seisundite äratundmise ja oma tegevuste paindliku järjestamisega olenevalt muutunud olukorrast patsiendi seisundis.

Kõik kõrgelt hinnatud pädevused on tugevalt seotud õe töös iseseisvuse ja suure vastutusvaldkonnaga. Pädevusi, mis enesehindamisel olid saanud suure skoori, kasutati sageli ka igapäevases õendustegevuses. freimanni (2012) uuringutulemustest selgus, et üksikpädevustest hindasid TÜK õed kõrgelt vajalike töövahendite töökorras hoidmist, organisatsiooni töökorralduse põhimõtete teadmist, eetiliste aspektide arvestamist otsuste langetamisel. Soomlaste uuringus hinnati üksikpädevustest kõrgelt eetiliste aspektide järgimist, lähtumist konkreetsetest situatsioonidest,

patsiendiõpetuses peeti tähtsaks lähtumist patsiendi individuaalsetest vajadustest. (Numminen jt 2013).

Üksikpädevustest hindasid intensiivõenduse õed madalamalt õendusplaani kohandamist patsiendi vajadustele, erialadevahelist õendustegevuse koordineerimist ja tegevusjuhendite uuendamist. See on võib-olla tingitud sellest, et patsiendid on raskes seisundis ja üldjuhul keskendutakse arsti määratud raviplaani järgimisele ning teostamisele. Saadud tulemused näitavad, et erinevates valdkondades töötavad eriõed hindavad oma pädevusi erinevalt ja ka nende kasutamissagedus on erinev. On mõistetav, et terviseõdede enesehinnangu keskmised hinnangud olid kõrgemad ning sagedamini kasutati pädevusi, mis seonduvad patsientide toetamise, õpetamise ja juhendamisega. Intensiivõenduse õdede enesehinnangutes eristusid suure ja keskmise kasutamissagedusega pädevused, mis seonduvad eluohtliku seisundi äratundmisega ning tegevuste paindliku järjestamisega sõltuvalt patsiendi seisundist. Kõik uuringus osalenud õed hindasid kõrgelt eetika ja väärtushinnangutega seotud pädevusi.

Uuringu tulemusi ei saa üle kanda kõikidele eriõdedele, sest uuringus osalejate hulk oli suhteliselt väike. vaatamata sellele andsid tulemused olukorrast ülevaate ja nendele tuginedes saab arendada õppekava või planeerida täienduskoolituse teemasid. Enesehindamine on üks võimalus pädevuse taseme hindamiseks, kuid tulemusi võib suuresti mõjutada subjektiivne kriitiline hoiak oma teadmiste ja oskuste suhtes.

Järeldused

Kõik uuringus osalenud õed (n = 125) hindasid kaheksat õe tegevusvaldkonda enesehinnangu mõõdikuga 10punktilisel skaalal ja keskmised tulemused olid vahemikus 6,03–8,16. Eriõdede (n = 80) enesehinnangu keskmised jäid vahemikku 6,31–8,22 ja kontrollrühma õdedel (n = 25) vahemikku 5,35–7,95. Nii eriõdede kui ka kontrollrühma õdede kõrgem keskmine hinnang oli antud ravimite manustamise ja patsiendi ohutusega seotud pädevustele. Kõrgemalt hinnati ka patsiendi toetamise, situatsioonide juhtimise ja töökeskkonna kujundamise valdkonnaga seotud

üksikpädevusi. Keskmine hinnang oli madalam hoolitseva sekkumise ja kvaliteedi tagamise tegevusvaldkonna üksikpädevuste osas.

Üksikpädevuste kasutamissagedus oli valdkonniti erinev. Eriõdede enesehinnangu keskmised olid kõrgemad õe eetiliste aspektide ja väärtushinnangute, õenduse arendamise, patsientide õpetamise, patsientide seisundi hindamise ja iseseisva otsustamise osas võrreldes kontrollrühmaga. Kõrgelt hinnatud pädevusi ka kasutati sagedamini.

võrreldes keskmise hinnanguga hinnati madalamalt valdkondadevahelist õendustegevuse koordineerimist ja koostööd, osalemist ravijuhendite väljatöötamisel ja arendamisel, ettepanekute tegemist arendustegevuseks ja uurimisteemadeks. Suur osa vastajatest kasutas neid pädevusi oma igapäevatöös harva või ei kasutanud üldse. Kontrollrühma õdede enesehinnang üksikpädevuste hindamisel oli sarnane eriõdede omaga, kuid nende keskmised olid madalamad ja pädevuste kasutamissagedus harvem võrreldes eriõdede näitajatega. Käesoleva uuringu tulemustele tuginedes selgus, et eriõed hindavad oma pädevuste taset kõrgemaks ja kasutavad oma pädevusi igapäevatöös sagedamini.

Allikaloend

dellai, M., Mortari, L. Meretoja, R. (2009). Self-assessment of nursing competencies – validation of the finnish NcS instrument with Italian nurses. Scand J Caring Sci, 23: 783–791. Estonian Nursing and Midwifery development Strategy 2011–2020. freimann, j. (2012) õdede hinnangud oma pädevusele Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Magistritöö. Meretoja, R., Isoaho, H., Leino-Kilpi, H. (2004a). Nurse competence Scale: development and psychometric testing. Journal of Advanced Nursing, 47: 124–133. Meretoja, R., Leino-Kilpi, H., Kaira A.-M. (2004b). comparison of nurse competence in different hospital work environments. Journal of Nursing Management, 12: 329–336. Numminen, O. Meretoja, R., Isoaho, H., Leino-Kilpi, H. (2013) Professional competence of practising nurses. Journal of Clinical Nursing, 22: 1411–1423.