9 minute read
Merili Tilgar, Tiina Kukkes
Perceptions of simulation training impact amongst radiography students
Advertisement
Merili Tilgar, Tiina Kukkes
Abstract
The aim of this empirical study was to describe how the students of radiography curriculum perceive the impact of simulation education on learning new skills and achieving confidence. Present article brings out the main results of students perceptions of using actors, models, phantoms and the anatomage table.
The study was conducted in Tartu Health Care College and participants were students from the academic year 2017/2018. Total of 58 students participated and data was collected by handed out paper questionnaires. Statements in the questionnaire were evaluated with a 4-point Likert scale and data were analysed by descriptive statistics.
The results showed that using actors helped students to acquire their communication and instructive skills with patients. It also had a significant role in learning the ergonomic techniques, however, students’ confidence in this learning process stayed lower and one of the reasons might be that the actor was helping them out. The results showed, that the case, where students learned the skill but confidence didn’t increase, was noted in relation to several statements. Overall, students felt that using actors prepared them for communication with real patients in their clinical practice.
Keywords: simulation, simulation education, radiographer, confidence, skills.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest Sissejuhatus
Radioloogiatehniku õppekava raames on viimastel aastatel aina enam rakendatud simulatsioonõpet ja kasutusel on erinevad meetodid üliõpilaste kutseoskuste arendamiseks. Röntgeniklassis on kasutusel mannekeenid, probleemilahendusoskuste arendamiseks viiakse kaasüliõpilaste ja näitlejatega läbi rollimänge, mis imiteerivad reaalseid olukordi, eksamitel mängivad patsiendi osa näitlejad. Simulatsioonõpe on meetod, millega saab arendada üliõpilaste oskusi, teadmisi ja hoiakuid, vältides seejuures patsientide tarbetuid terviseriske (Lateef 2010). Seni ei ole aga tervishoiu kõrgkoolis uuritud üliõpilaste arusaamasid simulatsioonõppe kohta, kuidas nad hindavad olemasolevaid simulatsioonõppe vahendeid ja milline on üldine tagasiside. Seetõttu viidi läbi empiiriline uurimus radioloogiatehnikuks õppivate üliõpilaste seas.
Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada, radioloogiatehniku õppekava üliõpilaste arusaamu simulatsioonõppe mõjust oskuste omandamisele ja kindlustunde saavutamisele.
võtmesõnad: simulatsioon, simulatsioonõpe, radioloogiatehnik, kindlustunne, oskused.
Metoodika
Uuritavateks olid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava I, II, III ja Iv kursuse üliõpilased õppeaastal 2017/2018 (kokku 58 vastajat). Uuringu läbiviimiseks kasutati paberkandjal küsimustikku, mis sisaldas väiteid kolme teemabloki kohta, millele anti neljaastmeline hinnang Likerti skaalal: „olen täiesti nõus“, „olen nõus“, „ei ole nõus“, „ei ole üldse nõus“. Küsitlus viidi läbi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ajavahemikul veebruar–juuni 2018. Küsimustik koosnes kolmest teemablokist ja kokku oli 32 väidet: 1. näitleja kasutamine õppetöös; 2. mulaažide ja mannekeenide kasutamine õppetöös; 3. anatoomialaua kasutamine õppetöös. Iga teemabloki juures oli võimalik lisada omapoolseid kommentaare, lisatud kommentaarid rühmitati sarnase sisu põhjal teemadeks ja esitati
üldistatult tulemustes. Kvantitatiivsete andmete analüüsimisel kasutati kirjeldavat statistikat.
Tulemused
Kõigi kolme teemabloki puhul hinnati, kuidas oskus omandati ja kuidas suurenes seejuures enesekindlus. Üliõpilaste õppetöös moodustavad praktiliste oskuste omandamisel märkimisväärse osa mulaažid ja mannekeenid. Radiograafilisi projektsioone õpitakse röntgeniklassis erinevate kehaosade mulaažide (nt jalalaba, käsi, kolju) abil, mis koosnevad tugevast tehismaterjalist ja millega saab teha röntgeniülesvõtteid luustruktuuridest. Kasutatakse elusuuruses mannekeeni, mis imiteerib inimkeha ja mille abil saab teha ülesvõtteid peaaegu kõikidest luudest. Mannekeene kasutatakse lisaks veel patsiendi hooldustoimingutes. Olemas on käemulaažid veenikanüüli paigaldamise õppimiseks. Mulaažide ja mannekeenide kasutamine õppetöös aitas enam-vähem kõikide üliõpilaste arvates omandada oskusi röntgeniaparatuuri käsitsemisel, patsiendi positsioneerimisel, röntgeniülesvõtete tegemisel ja kvaliteedi hindamisel ning seejuures saavutati ka kindlustunne. Anatoomialaua kasutamine aitas paremini aru saada anatoomilistest struktuuridest ja elundite ruumilisest paiknemisest, kuid välja toodi laua vähene kasutusvõimalus.
Kõige tähelepanuväärsemad tulemused avaldusid üliõpilaste arusaamadest näitlejate kasutamise kohta. Hinnati, kuidas omandati oskusi suhtlemisel, patsiendi informeerimisel, probleemide lahendamisel ja ergonoomiliste töövõtete selgeks saamisel. Samuti hinnati, kuidas suurenes üliõpilaste enesekindlus tegevuste käigus, millist mõju avaldas näitleja kasutamine eksamiolukorras ja kas antud simulatsioonõppe meetod valmistas üliõpilasi ette kliinilisele praktikale suundumisel.
joonisel ei kajastata esmakursuslaste tulemusi, sest nende küsimustik oli õppekava läbimise tõttu küsitluse läbiviimise ajal teistest erinev. 92,5% II–Iv kursuse vastanuist oli nõus väitega, et näitleja kasutamine õppetöös aitas neil omandada patsiendi informeerimise ja juhendamise
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
ning ergonoomiliste töövõtete kasutamise oskusi. väitega, et näitleja kasutamine aitas neil omandada probleemilahendusoskusi, ei nõustunud 25% vastanuist. 20% vastanuist ei olnud nõus väitega, et näitleja aitas omandada suhtlemisoskusi (joonis 1.)
Joonis 1. Näitleja kasutamise mõju oskuste omandamisele (II–Iv kursus).
I kursuse vastanute seas ei olnud 35,5% nõus väitega, et näitleja kasutamine aitas neil omandada ergonoomiliste töövõtete kasutamise oskusi. väitega, et näitleja kasutamine aitas kaasa suhtlemisoskuse kujunemisele, nõustus 100% II kursuse ning 61% III kursuse vastanuist. Iv kursuse vastused sarnaseid koondtulemustega.
väitega, et näitleja kasutamise abil suurenes enesekindlus suhtlemisel, ei olnud nõus 22,5% vastanuist. 25% vastanuist ei olnud nõus, et tänu näitleja kasutamisele suurenes nende enesekindlus patsiendi informeerimisel. Ergonoomiliste töövõtete kasutamisel suurenes kindlustunne 75% vastanuist. väitega, et näitleja kasutamine eksamiolukorras avaldas negatiivset mõju, ei olnud nõus 62,5% vastanuist (joonis 2).
Joonis 2. Näitleja kasutamise mõju kindlustunde saavutamisele (II–Iv kursus).
II kursuse vastanutest oli 91% nõus väitega, et näitleja kasutamine suurendas nende enesekindlust ergonoomiliste töövõtete kasutamisel. väitega, et näitleja kasutamine valmistas neid ette kliinilisel praktikal patsiendiga suhtlemiseks, nõustus 100% vastanuist. III kursusel ei olnud 54% vastanuist nõus, et näitleja kasutamine suurendas nende enesekindlust suhtlemisel, ning 62% ei nõustunud, et suurenes nende enesekindlus patsiendi informeerimisel. 38% vastanuist ei nõustunud väitega, et suurenes nende enesekindlus ergonoomiliste töövõtete kasutamisel. väitega, et näitleja kasutamine valmistas neid ette kliinilisel praktikal patsiendiga suhtlemiseks, ei olnud nõus 38% vastanuist. väitega, et näitleja kasutamine eksamiolukorras avaldas nende sooritusele negatiivset mõju, nõustus 9% II kursuse üliõpilastest ning 62% III kursuse üliõpilastest. I ja Iv kursuse vastused sarnanesid koondtulemustega.
Kokkuvõtvalt näitavad tulemused, et näitleja kasutamise abil omandatakse oskused, kuid enesekindluse kasv jääb seejuures väiksemaks. Lisatud kommentaaridest tuleb välja, et tänu näitlejale (võrdluseks toodud õppetöös kasutatav mannekeen) arendati suhtlemisoskust ja see valmistas üliõpilasi kliinilisel praktikal patsiendiga suhtlemiseks hästi ette.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest Arutelu
Küsitluse tulemustest selgusid üliõpilaste arusaamad simulatsioonõppe kasulikkusest oskuste omandamisel ja enesekindluse suurenemisel. Nii mitmeski teemakäsitluses esines vastandlikke arvamusi ja peamiselt puudutas see kindlustunde tugevnemist. Oli märgata tendentsi, kus oskusi omandati hästi, kuid kindlustunde kasv jäi seejuures väiksemaks. Näitena võib tuua, et 92,5% II–Iv kursuse vastanuist oli nõus, et näitleja kasutamine aitas omandada ergonoomiliste töövõtete kasutamise oskust, kuid kindlustunde suurenemisega ergonoomiliste töövõtete kasutamisel nõustus vaid 75% vastanuist. Samad tulemused ilmnesid ka patsiendi informeerimise ja juhendamise kohta. bowling (2011) toob enda doktoritöös välja 2011. aastal Ameerika Ühendriikides Midwesterni Ülikooli õe õppekava raames läbi viidud uuringu, milles küsiti keskmise ja vähese tõetruudusega simulaatoreid kasutanud üliõpilastelt, kui suurt mõju avaldab simulatsioon nende teadmistele, kindlustundele ja oskuste esitlemisele. Tulemused kinnitavad simulaatorite kasulikkust, kuid autor toob praktilises tegevuses võimaliku ohuallikana välja olukorra, kus üliõpilase kindlustunne on suurem kui võime teadmisi rakendada ja oskusi esitleda. Seda seetõttu, et ollakse oma tegevuses üleliia enesekindlad. Seega, kui simulatsioonõppe mõjutusel on kindlustunne väiksem, on see positiivne nähtus, sest üliõpilane on oma tegevuses ettevaatlikum (bowling 2011).
Üliõpilaste kommentaarid toovad esile võimalikud põhjused, miks taolised erinevused tekkisid. Põhjus, miks ergonoomiliste töövõtete kasutamisel ei saavutatud täit kindlustunnet, seisnes osaliselt selles, et näitleja aitas ise kaasa, kuigi oleks pidanud mängima liikumisvõimetut patsienti. Praktikumides on patsiendi osas kaasüliõpilane, kus autori isikliku kogemuse põhjal võib välja tuua, et antud rollimängus keskendutakse peamiselt õigete töövõtete harjutamisele ning suhtlemine ja juhendamine on teisejärguline. See avaldub hiljem kehvemas kindlustundes. Näitleja kasutamise positiivse mõjuna toodi kommentaarides välja, et temaga suhtlemine aitas kaasa sooritusele nii eksamiolukorras kui ka tavaõppetöös,
sest mannekeeniga suhtlemise imiteerimine ei ole loomupärane. Samuti leiti, et näitlejaga suhtlemine aitab ette valmistuda reaalseteks haiglaolukordadeks, sest näitleja väljendab erinevaid emotsioone ning kehastab erinevaid haigusseisundeid. Ka kirjandus toob välja, et simulatsiooni abil muudetakse tervishoiukultuur turvalisemaks selle kaudu, et mängitakse läbi reaalsed olukorrad, harjutatakse õigeid võtteid ning simulatsioon on lisavõimalus kliinilise praktika kõrval (gaba 2004).
Teoreetilised lähtepunktid kinnitavad näitlejate suurt mõju õppetööle ja nende kasutamist hindamisprotsessis. Näiteks OScE-l (objektiivne struktureeritud kliiniline eksam) kasutatakse standarditud patsiente, kelle osa mängivad isikud, kes jäljendavad erinevaid kliinilisi sümptomeid. Nende kaudu hinnatakse üliõpilaste tegutsemist (zayyan 2011). Antud töö tulemustest ilmnes märkimisväärne kursustevaheline erinevus, kus 62% III kursuse üliõpilastest nõustus väitega, et näitleja kasutamine eksamiolukorras avaldas negatiivset mõju, kuid II kursuse üliõpilaste seast nõustus antud väitega vaid 9%. Autori arvamuse ja kogemuse põhjal võib taoline tulemus seisneda näiteks selles, et kõnealused kursused olid olemuselt erinevad. Üks kursus oli n-ö kokkuhoidvam ja aktiivsem ning ilmselt mängiti omavahel ka rohkem rollimänge läbi, tänu millele oli päris näitlejaga suhtlemine eksamiolukorras pigem toetav. Teise kursuse üliõpilased keskendusid peamiselt tehnika omandamisele ning rollimäng suhtlemises jäi tagaplaanile – seetõttu võis ka eksamil rollimängu etendamine mõjuda sooritusele näiliselt negatiivselt. Samas on üliõpilaste õppemeetodid unikaalsed ja kõigile ei pruugigi olemasolevad õpetamismeetodid sobida, mistõttu leidub paratamatult ka rahulolematuid üliõpilasi. Tänu simulaatoritele saab aga järjepidevalt luua kõikidele õppijatele samasuguseid probleemilahenduse olukordi ja selline olukorra reprodutseeritavus on eriti tähtis eksamite puhul, millest sõltub näiteks diplomi väljaandmine (Scalese jt 2008).
Antud uurimistöö tulemused kinnitasid simulatsioonõppe suurt mõju radioloogiatehnikute koolitamisele ning tulemused andsid kõrgkoolile
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
tagasisidet selle kohta, kuidas radiograafia üliõpilased mõistavad simulatsioonõppe efekti – kas simulatsioonõppe vahendid aitavad omandada oskusi ja kuidas suureneb üliõpilaste enesekindlus. Olenevalt üliõpilaste tagasisidest on kõrgkoolil võimalik teha muudatusi õppekava selles osas, mis käsitleb simulatsioonõpet. Pikemas perspektiivis aitavad võimalikud muudatused õppetöö arendamises tõhusamalt ära kasutada simulatsioonõppe vahendeid ning seeläbi välja koolitada veelgi oskuslikumaid ja enesekindlamaid tulevasi radioloogiatehnikuid.
Järeldused
Näitleja kasutamine õppetöös aitas kaasa suhtlemisoskuste kujunemisele, kuid sageli tundsid üliõpilased, et sealjuures ei suurenenud enesekindlus. Näitlejaga suhtlemine aitas üliõpilastel arendada oskust patsienti informeerida ja juhendada ning seeläbi tunti tegevuse käigus ka kindlustunde suurenemist. Ergonoomiliste töövõtete kasutamise oskused omandati hästi, kuid enesekindlus jäi kehvaks, mille ühe põhjusena toodi välja näitlejapoolne abistamine. Näitleja kasutamine eksamiolukorras mõjus pigem positiivselt ja üldiselt valmistas suhtlemine õppetöö jooksul ette ka suhtlemiseks patsiendiga kliinilise praktika ajal.
Mulaažide ja mannekeenide kasutamine õppetöös aitas pea kõikide üliõpilaste arvates omandada peamisi oskusi röntgeniaparaadi ettevalmistamisel uuringuks, patsiendi positsioneerimisel, röntgeniülesvõtete tegemisel ja pani rohkem tähelepanu pöörama ülesvõtte kvaliteedi hindamisele. Üldjuhul suurenes nende oskuste omandamise käigus ka kindlustunne, kuid vähem tunti enesekindlust patsiendi positsioneerimisel ning ülesvõtte kvaliteedi hindamisel. veenikanüüli paigaldamisel saadi selgeks kanüüli paigaldamise järjekord, kuid et tegemist on tehiskäega, siis ei oldud nii enesekindlad. Harjutamas käidi väljaspool tunniplaani peamiselt enne eksamit ja vähe oli neid üliõpilasi, kes üldse harjutamas ei käinud.
Anatoomialaua kasutamine õppetöös aitas üliõpilastel paremini aru saada anatoomilistest struktuuridest ja elundite ruumilisest paiknemisest ning ristlõigetest. Puudustena toodi välja vähene kasutusvõimalus, mida võib parandada, kui õppejõud teevad lisakoolitusi laua käsitsemiseks ning viivad väikeste rühmadega läbi praktikume, sest korraga saab lauda kasutada üks üliõpilane.
Allikaloend
bowling, A., M. (2011). The effect of simulation on knowledge, self-confidence, and skill performance. case Western Reserve University, õe õppekava. Ameerika Ühendriigid. doktoritöö. gaba, d.M. (2004). The future vision of simulation in health care. Quality and Safety in Health Care. 2004:13 (Supll 1). https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/
PMc1765792/ (31.10.2017) Lateef, f. (2010). Simulation-based learning: just like te real thing. Journal of
Emergencies, Trauma, and Shock. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/
PMc2966567/ (04.09.2018) Scalese, R.j., Obeso, v. T., Issenberg, S. b. (2008). Simulation Technology for Skills
Training and competency Assessment in Medical Education. Journal of General
Internal Medicine, 23 (Suppl 1), 46–49. http://doi.org/10.1007/s11606-007-0283-4 (05.09.2018) zayyan, M. (2011). Objective Structured clinical Examination: The Assessment of choice. Oman Medical Journal, 26(4): 219–222.
