16 minute read
Margit Lenk-Adusoo
Artiklid lõputöödest VAIMSE TERVISE HÄIREGA TÄISKASVANUTE ENESESTIGMA SEOS ELUKVALITEEDIGA JA ENESESTIGMALE SUUNATUD TERAPEUTILISED TEHNIKAD
Advertisement
dagmar-christel Mähar, Liina Oherjus, Margit Lenk-Adusoo
Abstract
This thesis is a theoretical overview of evidence-based literature. The aim of the research was to describe the relationship between self-stigma and quality of life of adults with mental illness and the therapeutic techniques focusing on reducing self-stigma of adults with mental illness. In the present study topic-related literature in English and Estonian from 2004 to 2018 was used. In total 39 original research articles were selected and used according to the research objectives.
Self-stigma has a significant negative effect on quality of life. The higher the self-stigma, the lower the quality of life. The sociodemographic indicators expanded upon in the thesis may but do not necessarily have to be connected with self-stigma and thereby affect quality of life. The higher the self-stigma, the poorer the treatment adherence. The higher the self-stigma, the higher the hopelessness and the lower the quality of life. It can be said, that there is a correlation between self-esteem and self-stigma – the lower the self-esteem, the higher the self-stigma. Thereby the quality of life is lower.
Ending Self-stigma (ESS), Narrative Enhancement and Cognitive Therapy (NECT) and Coming Out Proud (COP) are the most researched therapeutic techniques that focus on reducing the self-stigma of adults with mental illness. Most research has been written on NECT and least on ESS. The aim of all three described therapeutic techniques is to create a more positive self-image through different methods, for instance psychoeducation, the principles of cognitive-behavioral therapy, creating new narratives of self-image, active listening and discussing the pros and cons of coming out into public with one’s mental illness. All three above-mentioned therapeutic techniques are focusing on reducing self-stigma in adults with mental illness. The long-term effect of the therapeutic techniques has not yet been studied.
Keywords: self-stigma, quality of life, therapeutic technique, mental illness
Sissejuhatus
Negatiivsed eelarvamused vaimse tervise häiretega inimeste suhtes ja eelarvamuste põhjal sildistamine ehk stigmatiseerimine on levinud probleem üle maailma. Ühiskondlike stigmade mõju vaimse tervise häirega patsientide ravisoostumusele ja elukvaliteedile on uuritud üle poole sajandi. Stigma mõjust identiteedile kui eraldiseisvast probleemist hakati kirjutama millenniumi keskel (Rössler 2016). Kasutusele võeti mõisted „enesestigma“ ja „sisemine stigma“ (self-stigma, internalized stigma), mida kirjanduses kasutatakse sünonüümidena (drapalski jt 2013). „Enesestigma“ mõiste kirjeldab protsessi, mille käigus vaimse tervise häirega inimene loobub järk-järgult oma varasemast identiteedist ja võtab omaks ühiskonnas haiguse kohta levinud eelarvamused (yanos jt 2008). Enesestigma kujuneb välja pika aja jooksul. Ühelt poolt mõjutavad seda ühiskonnas levinud sotsiaalsed stigmad, teisalt aga vaimse tervise häirega patsiendi enda kogemused diskrimineerimisest ning selle pinnalt tekkinud eeldatavad negatiivsed hoiakud (Quinn ja chaudoir 2009, Quinn jt 2015). Uskumused, et vaimse tervise häirega inimesed on ohtlikud, ettearvamatud, ei suuda pikaajalisi suhteid ega töökohti hoida, saavad osaks inimese minapildist. Sellest tulenevalt kujuneb madal enesehinnang, lootusetus,
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
soovimatus iseseisvalt hakkama saada ning halb elukvaliteet (corrigan ja Rao 2012, Mittal jt 2012).
Uurimistöö eesmärk on kirjeldada tõenduspõhistele allikatele tuginedes vaimse tervise häiretega inimeste enesestigma seost elukvaliteediga ja enesestigmale suunatud terapeutilisi tehnikad.
Artikli aluseks olev lõputöö oli tõenduspõhistele kirjandusallikatele toetuv kirjanduse ülevaade. Lõputöös kasutati kokku 45 kirjandusallikat, millest 39 olid teadusartiklid. Allikad on avaldatud aastatel 2004–2018.
võtmesõnad: enesestigma, elukvaliteet, terapeutilised tehnikad, vaimse tervise haigus
Tulemused ja arutelu
Uurimusi vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigma seosest elukvaliteediga on läbi viidud peamiselt USA-s, Euroopas ja Aasias ning töö autoritele kättesaadavate artiklite põhjal võib väita, et enesestigmal on märkimisväärne negatiivne mõju elukvaliteedile (Tang ja Wu 2012, Park jt 2013, Picco jt 2016, Oliveira jt 2016, Holubova jt 2016b, Huang jt 2018). Teadusartiklite põhjal võib öelda, et uuritud on seost enesestigma, elukvaliteedi ja järgmiste näitajate vahel: haridustase, perekonnaseis, tööstaatus, vanus, haiguse avaldumise aeg, hospitaliseerimiste arv, lootus, enesehinnang, ravisoostumus. Enamasti leitakse, et enesestigma ja ülalmainitud näitajate vahel on seos. Kirjanduses tuuakse välja enesestigmale suunatud terapeutiliste tehnikate vajalikkus ning rõhutatakse, et tegelemine patsiendi enesehinnangu tõstmise, psühhoedukatsiooni ja minapildi positiivsemaks muutmisega võib vähendada enesestigmat ning parandada seeläbi elukvaliteeti (Tsang jt 2010, Maschiach-Eizenberg jt 2013, Kamaradova jt 2016, Oliviera jt 2016, Picco jt 2016, Lien jt 2017, fox jt 2018, Post jt 2018).
Analüüsides uurimistöös välja toodud vaimse tervise häirega täiskasvanute demograafiliste ja kliiniliste näitajate seost enesestigma ning elukvaliteediga, võib öelda, et Livingston ja boyd (2010) ning drapalski jt (2013) on ainukesed autorid, kes leiavad, et töötus ei seostu enesestigmaga. Enamasti nõustutakse, et töötus tugevdab enesestigmat ja viib seeläbi kehvema elukvaliteedini (Holubova jt 2016b, Lin jt 2016, Picco jt 2016, vrbova jt 2016). Teiste tegurite puhul, nagu haridustase, perekonnaseis, vanus, haiguse avaldumise aeg, haiguse kestus, hospitaliseerimiste arv ja ravimite tarvitamine, jõuavad autorid erinevate järeldusteni.
Näiteks enesestigma ja haridustaseme vahelisi seoseid kajastab neli uurimust, millest kolm leiavad, et haridustase ei ole enesestigma ning seeläbi elukvaliteediga seotud (Livingston ja boyd 2010, Holubova jt 2016a, Lien jt 2018). vaid üks uurimus leiab, et haridustaseme ja enesestigma vahel on märkimisväärne seos – mida kõrgem on haridustase, seda kergekujulisem on enesestigma ning seda paremad on elukvaliteedi näitajad (Kamaradova 2016). Kamaradova jt (2016) lähevad ainsana teiste uurimustega vastuollu ka perekonnaseisu ja hospitaliseerimiste arvu seose osas enesestigmaga. Nad leiavad, et mida rohkem on hospitaliseerimisi, seda tugevam on enesestigma ja üksikutel patsientidel on võrreldes paarisuhtes olevate patsientidega raskekujulisem enesestigma. Uurimistöö autorite arvates ei saa erinevused tulemuste osas tuleneda erinevate küsimustike kasutamisest, sest võrreldes teiste uurimustega on kasutatud samu küsimustikke („The Internalized Stigma of Mental Illness Scale ja clinical global Expression“). Ka ei tohiks erinevused tuleneda kultuuriruumi mõjudest, sest erinevate tulemusteni jõudnud uurimusi (Livingston ja boyd 2010, Holubova jt 2016a, Holubova jt 2016b, Lien jt 2018, vrbova jt 2018) on välja antud nii Euroopas, USA-s kui ka Aasias. vastuolu teiste autorite uurimustega võib Kamaradova jt (2016) arvates tuleneda sellest, et patsiendid vastasid küsimustele iseseisvalt, mistõttu võivad vastused olla mõjutatud hetke emotsioonist. Samuti toovad nad välja, et mõned patsiendid täitsid vaid küsimustike kindlaid osi.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
Analüüsides vaimse tervise häirega täiskasvanute enesehinnangu ja enesestigma seost elukvaliteediga, võib läbitöötatud artiklite põhjal väita, et mida madalam on enesehinnang, seda tugevam on enesestigma ning seeläbi halvem elukvaliteet (Maschiach-Eizenberg jt 2013, Oliviera jt 2016, Picco jt 2016, Huang jt 2016, Switaj jt 2017). Enamik läbitöötatud artiklitest kirjutavad, et raskekujulisema enesestigmaga lootusetusetunne tugevneb ja elukvaliteet seeläbi halveneb (Hasson-Ohayon jt 2008, Livingston ja boyd 2010, Maschiach-Eizenberg jt 2013, Schrank jt 2013, vrbova jt 2017). Picco jt (2016) toovad aga välja, et lootuse olemasolu või puudumist ei saa märkimisväärselt enesestigmaga seostada. Picco jt (2016) arvavad, et selline erinevus võib tuleneda kultuurilistest mõjutustest ja uskumustest, sest enamik uurimusi, mis on analüüsinud lootuse seost enesestigmaga, on läbi viidud Euroopas, kuid nende uurimus on läbi viidud Aasias.
Materjali läbitöötamise tulemusena leiavad uurimistöö autorid, et vaimse tervise häirega täiskasvanutel on olemas negatiivne seos enesestigma ja elukvaliteedi ning enesestigma ja ravisoostumuse vahel. Mida tugevam on enesestigma, seda kehvem on ravisoostumus (fung jt 2008, Livingston ja boyd 2010, Tsang jt 2010, Hajda jt 2015, Sedlackova jt 2015, Kamaradova jt 2016, Lien jt 2018). Lien jt (2018) lisavad, et puudulik arusaam oma terviseseisundist tugevdab enesestigmat ja vähendab ravivajaduse mõistmist. See toob kaasa ravimite ebaregulaarse tarvitamise, mis võib omakorda viia kehvema elukvaliteedini. Kättesaadavate teadusartiklite läbitöötamise tulemusena on uurimistöö autoritel välja kujunenud arvamus, et lisaks eelmainitud teguritele sõltub enesestigma tekkimine ka vaimse tervise häirega täiskasvanu iseloomujoontest, sotsiaal-majanduslikust taustast, kultuuriruumist ning sellest, kui tugevalt ühiskond hetkel vaimse tervise häireid stigmatiseerib. Enesestigma tekkimise jaoks on vaja erinevate sotsiaal-demograafiliste ja kliiniliste näitajate, iseloomujoonte ning ühiskonnas valitsevate suhtumiste koosmõju. Kindlalt võib väita, et tugev enesestigma viib halvema elukvaliteedini.
Käesolevas uurimisöös on kirjeldatud kolme enimuuritud vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigmale suunatud terapeutilist tehnikat. Need on enesestigma lõpetamise terapeutiline tehnika (Ending Self-stigma, ESS), minapildi täiustamine ja kognitiivse teraapia terapeutiline tehnika (Narrative Enhancement and Cocnitive Therapy, NEcT) ning vaimse tervise häire avalikustamise terapeutiline tehnika (Coming Out Proud, cOP). cOP-i terapeutiline tehnika nimetati hiljem ümber HOP-iks (Honest, Open, Proud). Kõigi kirjeldatud tehnikate eesmärk on negatiivse minapildi muutmine positiivsemaks erinevate meetodite kaudu, nagu psühhoedukatsioon, kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtted, minapildi ümberjutustamine, aktiivne kuulamine ning arutlemine haiguse avalikustamise kasude ja kahjude üle. Minapildi positiivses suunas muutumise tulemusena peaks enesestigma nõrgenema ja elukvaliteet seeläbi paranema. Kirjeldatud terapeutilised tehnikad erinevad omavahel seansside arvu ja kestuse, läbiviija ning minapildi muutmise meetodite poolest. Rühma optimaalne suurus on 5–10 inimest ja kõigi kolme terapeutilise tehnika puhul peetakse tähtsaks oma kogemuste jagamist seoses enesestigmaga.
Analüüsides terapeutiliste tehnikate tõhususele keskenduvaid uurimusi, võib öelda, et enamiku autorite järeldusel vähendavad kõik kolm kirjeldatud terapeutilist tehnikat enesestigmat (Roe jt 2010, Lucksted jt 2011, corrigan jt 2015, Hansson ja yanos 2016, Lucksted jt 2017, Hansson jt 2017, Mulfinger jt 2018). Erineva tulemuseni jõuavad yanos jt (2012), kes leiavad, et NEcT ei vähenda märkimisväärselt enesestigmat. Samuti järeldavad Rüsch jt (2014), et cOP-i terapeutilise tehnika kasutamisel ei vähene enesestigma arvestatavalt. Terapeutiliste tehnikate mõju elukvaliteedile vaadeldi neljas uurimuses. Kaks NEcT-i ja üks HOP-i uurimus leidsid, et terapeutilise tehnika läbimisel paranes osalejate elukvaliteet (Roe jt 2014, Hansson ja yanos 2016, Mulfinger jt 2018). Siiski toovad Hansson jt 2017. aastal Rootsis läbi viidud uurimuses välja, et võrreldes kontrollrühmaga ei paranenud osalejate elukvaliteet märkimisväärselt.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
Üks ESS-i ja kaks NEcT-i uurimust toovad välja, et terapeutilise tehnika läbimise järel paranes osalejate enesehinnang (Lucksted jt 2017, Hansson ja yanos 2016, Hansson jt 2017). Samas leiavad yanos jt (2012), et NEcT-i programmis osalenud ei näidanud enesehinnangu paranemise märke. Positiivse lootuse teket tuleviku suhtes on uurinud vaid NEcT-i analüüsinud autorid. Roe jt (2010) ning Hansson ja yanos (2016) toovad välja, et osalejate lootus tuleviku suhtes paranes märkimisväärselt. Samas kirjutavad yanos jt (2012), et osalejate lootus tuleviku suhtes paranes väga vähesel määral.
Uurimistöö autoritele kättesaadavate allikate põhjal võib öelda, et enim on enesestigmale suunatud terapeutilistest tehnikatest uuritud NEcT-i. Kuna ESS-i ja cOP-i on uuritud tunduvalt vähem, siis on raske tehnikate tõhusust omavahel võrrelda. Samuti on tehnikaid keeruline võrrelda, sest seansside arv erineb suuresti. Näiteks NEcT-i puhul käiakse koos 20 korda ning cOP-i puhul vaid kolm korda. Terapeutiliste tehnikate mõju enesestigmale on uuritud maksimaalselt kuus kuud pärast kursuse läbimist. Mitu autorit toob välja, et vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigma vähendamisele suunatud terapeutiliste tehnikate mõju on lühiajaline ja kestva mõju saavutamiseks oleks vaja kursust korduvalt läbida (Rüsch jt 2014, corrigan jt 2015, Lucksted jt 2017). Kõik kolm uurimistöös kirjeldatud vaimse tervise häirega täiskasvanutele suunatud terapeutilist tehnikat kinnistavad positiivsemat minapilti, vähendavad enesestigmat ja parandavad seeläbi elukvaliteeti. Siiski ei ole uurimistöö autorite arvates selgemate tulemuste saamiseks läbi viidud piisavalt uurimusi. Uurimuste valimid on pigem tagasihoidlikud ja kirjeldatud kolme vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigmale suunatud terapeutilise tehnika pikaajalist mõju enesestigma vähendamisele ei ole uuritud.
Käesolevas uurimistöös kasutatud artiklid on läbilõikeuurimused, mis kajastavad nii ajaliselt kui ka üldkogumi poolest kitsast vahemikku. Autoritele teadaolevalt ei ole enesestigma ja elukvaliteedi seostele keskenduvaid
pikaajalisi uurimusi tehtud. Usaldusväärsemate ja põhjalikumate tulemuste saamiseks oleks vaja läbi viia longituuduurimusi.
Järeldused
Enesestigmal on elukvaliteedile märkimisväärne negatiivne mõju. Mida tugevam on enesestigma, seda halvem on elukvaliteet. Uurimustöös käsitletud sotsiaal-demograafilised näitajad (töötus, haridustase, perekonnaseis, vanus, millal haigus avaldus, haiguse kestus, hospitaliseerimiste arv ja ravimite tarvitamine) võivad, aga ei pruugi olla seotud enesestigmaga ja mõjutada seeläbi elukvaliteeti. Mida tugevam on enesestigma, seda kehvem on ravisoostumus. Samuti võib öelda, et on olemas seos enesehinnangu ja enesestigma vahel – mida madalam on enesehinnang, seda raskekujulisem on enesestigma ja seeläbi halvem elukvaliteet. Mida tugevam on enesestigma, seda suurem on lootusetus ja kehvem elukvaliteet.
vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigmale suunatud terapeutilistest tehnikatest on enim uurimusi tehtud enesestigma lõpetamise terapeutilisest tehnikast (Ending Self-stigma, ESS), minapildi täiustamise ja kognitiivse teraapia tehnikast (Narrative Enhancement and Cognitive Therapy, NEcT) ning vaimse tervise häire avalikustamise terapeutilisest tehnikast (Coming Out Proud, cOP). Nendest kolmest enim on uuritud NEcT-i ja vähim ESS-i. Kõigi kirjeldatud tehnikate eesmärk on negatiivse minapildi muutmine positiivsemaks erinevate meetodite kaudu, nagu psühhoedukatsioon, kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtted, minapildi ümberjutustamine, aktiivne kuulamine ning arutlemine haiguse avalikustamise kasude ja kahjude üle. Kõik kolm vaimse tervise häirega täiskasvanute enesestigma vähendamisele suunatud tehnikat nõrgendavad enesestigmat, kuid nende pikaajalist mõju enesestigma vähendamisele ei ole uuritud.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest Allikaloend
corrigan, P.W., Larson, j.E., Michaels, P.j., buchholz, b.A., Ros, R., fontecchio, M.j., castro, d., gause, M., Krzyzanowski, R., Rüsch, N. (2015). diminishing Self-Stigma of Mental Illness by coming Out Proud. Psychiatry Research, 229(1-2): 148–154. corrigan, P.W., Rao, d. (2012). On the self-stigma of mental illness: stages, disclosure, and strategies for change. The Canadian Journal of Psychiatry, 57(8): 464–469. drapalski, A.L., Lucksted A., Perrin, P.b., Aakre, j.M., brown, c.H., deforge, b.R., boyd, j.E. (2013). Model of Internalized Stigma and Its Effects on People with Mental
Illness. Psychiatric Services, 64(3): 264–269. fox, A.b., Smith, b.N., vogt, d. (2018). How and when does mental illness stigma impact treatment seeking? Longitudinal examination of relationships between anticipated and internalized stigma, symptom severity, and mental health service use. Psychiatry Research, 268: 15–20. fung, K. M. T., Tsang, H. W. H., corrigan, P. W. (2008). Self-Stigma of People with
Schizophrenia as Predictor of Their Adherence to Psychosocial treatment. Psychiatric
Rehablitation Journal, 32: 95–104. Hajda, M., Kamaradova, d., Latalova, K., Prasko, j., Ociskova, M., Mainerova, b., cinculova, A., vrbova, K., Kubinek, R., Tichackova, A. (2015). Self-stigma, treatment, adherence, and medication discontinuation in patients with bipolar disorders in remission- a cross sectional study. Activitas Nervosa Superior Rediviva, 57: 6–11. Hansson, L., Lexen, A., Holmen, j. (2017). The Effectiveness of Narrative Enhancement and cognitive Therapy: A Randomized controlled Study of a Self-Stigma Intervention. Social Psychiatry and Psychiatric Epidemiology, 52: 1415–1423. Hansson, L., yanos, P.T. (2016). Narrative Enhancement and cognitive Therapy: A Pilot
Study of Outcomes of a Self-Stigma Intervention in a Swedish clinical context.
Stigma and Health, 1(4): 280–286. Hasson-Ohayon, I. Kravetz, S., Meir, T., Rozencwaig, S. (2008). Insight into severe mental illness, hope and quality of life of persons with schizophrenia and schizoaffective disorders. Psychiatry Research, 167(3): 231–238. Holubova, M., Prasko, j., Latalova, K., Ociskova, M., Kamaradova, d., vrbova, K.,
Hruby, R. (2016a). Are Self-Stigma, Quality of Life, and clinical data Interrelated in Schizophrenia Spectrum Patients? A cross-Sectional Outpatient Study. Patient
Preference and Adherence, 2016(10): 265–274.
Holubova, M., Prasko, j., Ociskova, M., Marackova, M., grambal, A., Slepecky, M. (2016b). Self-Stigma and Quality of Life in patients With depressive disorder:
A cross-Sectional Study. Neuropsychiatric Disease and Treatment, 12: 2677–2687. Huang, W.y., chen, S., Pakpour, A.H., Lin, c. (2018). The Mediation Role of Self-Esteem for Self-Stigma on Quality of Life for People with Schizophrenia: A Retrospectively
Longitudinal Study. Journal of Pacific Rim Psychology, 12(10): 1–7. Kamaradova, d., Latalova, K., Prasko, j., Kubinek, R., vrbova, K., Mainerova, b., cinculova, A., Ociskova, M., Holubova, M., Smoldasova, j., Tichackova, A. (2016). connection between self-stigma, adherence to treatment, and discontinuation of medication. Patient Preference and Adherence, 10: 1289–1298. Lin, c-y., chang, c-c., Wu, T-H., Wang, j-d. (2016). dynamic changes of Self-Stigma, Quality of Life, Somatic complaints and depression Among People With schizophrenia: A Pilot Study Applying Kernel Smoothers. American Psychological
Association, 1(1): 29–43. Lien, y-j., chang, H.-A., Kao, y.-c., Tzeng, N.-S., Lu, c.-W., Loh, c.-H. (2018). The impact of cognitive insight, self- stigma, and medication compliance on the quality of life in patients with schizophrenia. European Archives of Psychiatry and Clinical
Neuroscience, 268: 27–38. Livingston, j. d., boyd, j. E. correlates and consequences of internalized stigma for people living with mental illness: A systematic review and meta-analysis. Social
Science & Medicine, 71: 2150–2161. Lucksted, A., boyd, j., deforge, b. (2011). Ending Self-Stigma: Pilot Evaluation of a New Intervention to Reduce Internalized Stigma Among People With Mental
Illnesses. Psychiatric Rehabilitation Journal, 35(1): 51–54. Lucksted, A., drapalski A.L., brown, c.H., Wilson, c., charlotte, M., Mullane, A., fang, L.j., (2017). Outcomes of Psychoeducational Intervention to Reduce Internalized Stigma Among Psychosocial Rehabilitation clients. Psychiatric Services, 68(4): 360–367. Maschiach-Eizenberg, M., Hasson-Ohayon, I., yanos, P.T., Lysaker, P.H. (2013). Internalized Stigma and Quality of Life Among Persons with Severe mental Illness: The
Mediating Roles of Self-esteem and Hope. Psychiatry Research, 208: 15–20. Mittal, d., Sullivan, g., chekuri, L., Allee, E., corrigan, P.W. (2012). Empirical Studies of Self-Stigma Reduction Strategies: A critical Review of the Literature. Psychiatric
Services, 16(10): 974–981.
Artiklid lõputöödest
Mulfinger, N., Müller, S., böge, I., Sakar, v., corrigan, P.W., Evans-Lacko, S., Nehf, L., djamali, j., Samarelli, A., Kempter, M., Ruckes, c., Libard, g., Oexle, N., Noterdaeme,
M., Rüsch, N. (2018). Honest, Open, Proud for Adolescents with Mental Illness:
Pilot Randomized controlled Trial. The Journal of Child Psychology and Psychiatry, 59(6): 684–691. Oliveira, S. E. H., carvalho, H., Esteves, f. (2016). Internalized Stigma and Quality of
Life domains Among People with Mental Illness: The Mediating Role of Self-Esteem.
Journal of Mental Health, 25(1): 55–61. Park, S.g., bennett, M.E., couture, S.M., blanchard, j.j. (2013). Internalized Stigma in Schizophrenia: Relations with dysfunctional Attitudes, Symptoms, and Quality of Life. Psychiatry Research, 205: 43–47. Picco, L., Pang, S., Lau, y.W., jeyagurunathan, A., Satghare, P., Abdin, E., vaingankar, j.A., Lim, S., Poh, c.L., chong, S.A., Subramaniam, M. (2016). Internalized Stigma
Among Psychiatric Outpatients: Associations with Quality of Life, functioning,
Hope and Self-esteem. Psychiatry Research, 246: 500–506. Post, f., Pardeller, S., frajo-Apor, b., Kemmler, g., Sondermann, c., Hausmann, A., fleishhacker, W., W., Mizuno, y., Uchida, H., Hofer, A. (2018). Quality of life in stabilized outpatients with bipolar I disorder: Associations with resilience, internalized stigma, and residual symptoms. Journal of Affective Disorders, 238: 399–404. Quinn, d.M., Williams M.K., Weisz, b.M. (2015). from discrimination to Internalized
Mental Illness Stigma: The Mediating Roles of Anticipated discrimination and
Anticipated Stigma. Psychiatric Rehabilitaton Journal, 38(2): 103–108. Quinn, d. M., chaudoir, S.R. (2009). Living with a concealable Stigmatized Identity: The Impact of Anticipated Stigma, centrality, Salience, and cultural Stigma on Psychological distress and Health. Journal of Personality and Social Psychology, 97(4): 634–651. Roe, d., Hasson-Ohayon, I., derhi, O., yanos, P.T., Lysaker, P.H. (2010). Talking About
Life and finding Solutions to different Hardships: A Qualitative Study on the
Impact of Narrative Enhancement and cognitive Therapy on Persons with Serious
Mental Illness. The Journal of Nervous and Mental Disease, 198(11): 807–812. Roe, d., Hasson-Ohayon, I., Mashiach-Eizenberg, M., derhy, O., Lysaker, P.H., yanos,
P.T. (2014). Narrative Enhancement and cognitive Therapy (NEcT) Effectiveness:
A Quasi-Experimental Study. Journal of Clinical Psychology, 70(4): 303–312.
Rössler, W. (2016). The stigma of mental disorders. EMbO Reports 17(9): 1250–1253. Rüsch, N., Abbruzzese, E., Hagedorn, E., Hartenhauer, d., Kaufmann, I., curschellas, j., vetling, S., zuaboni, g., bridler, R., Olschewski, M., Kawohl, W., Rössler, W., Kleim, b., corrigan, P.W. (2014). Efficacy of coming Out Proud to Reduce Stigma’s Impact
Among People with Mental Illness: Pilot Randomised controlled Trial. The British
Journal of Psychiatry, 204(5): 391–397. Schrank, b., Amering, M., Hay, A. g., Weber, M., Sibitz, I. (2014). Insight, positive and negative symptoms, hope, depression and self-stigma: a comprehensive model of mutual influences in schizophrenia spectrum disorders. Epidemology and Psychiatric
Sciences, 23: 271–279. Sedlackova, z., Kamaradova, d., Prasko, j., Latalova, K., Ociskova, M., cinculova, A.,
Kubinek, R., Mainerova, b., Tichackova, A., vrbova, K. (2015). Treatment adherence and self-stigma in patients with depressive disorder in remission: A cross-sectional study. Neuroendocrinology Letters, 36: 171–177. Switaj, P., grygiel, P., chrostek, A., Nowak, I., Wciorka, j., Anczewska, M. (2017). The
Relationship between Internalized Stigma and Quality of Life Among People with
Mental Illness: Are Self-esteem and Sense of coherence Sequential Mediators?
Quality of Life Research, 26(9): 2471-2478 Tang, I. c., Wu, H.c. (2012). Quality of Life and Self-Stigma in individuals with Schizophrenia. Prychiatric Quarterly, 83: 497–507. Tsang, H. W., fung, K. M., chung, R. c. (2010). Self-stigma and stages of change as predictors of treatment adherence of individuals with schizophrenia. Psychiatry
Research, 180: 10–15. vrbova, K., Prasko, j., Ociskova, M., Kamaradova, d., Holubova, M., grambal, A.,
Slepecky, M., Latalova, K. (2017). Quality of Life, Self-stigma, and Hope in Schizophrenia Spectrum disorders: A cross-sectional Study. Neuropsychiatric Disease and
Treatment, 13: 567–576. yanos, P.T., Roe, d., Markus, K., Lysaker, P.H. (2008). Pathways between Internalized
Stigma and Outcomes Related to Recovery in Schizophrenia Spectrum disorders.
Psychiatric Services, 59(12): 1437–1442. yanos, P.T., Roe, d., West, M.L., Smith, S.M., Lysaker, P.H. (2012). group-based Treatment for Internalized Stigma Among Persons with Severe Mental Illness: findings from a Randomized controlled Trial. Psychological Services, 9(3): 248–258.
