10 minute read
Marit Reier, Reet Urban
Artiklid lõputöödest EETILISED PROBLEEMID JA MORAALNE DÜSTRESS PSÜHHIAATRIAÕDEDE TÖÖS
Advertisement
Marit Reier, Reet Urban
Abstract
Psychiatric nurses encounter unique ethical problems while providing care to mentally ill patients. Unresolved ethical problems can lead to nurses’ moral distress. The aim of the study was to describe moral distress experienced by psychiatric nurses and to describe ethical problems leading to moral distress in psychiatric nursing.
This study is a theoretical literature review based on 15 peer-reviewed articles, two master theses, one doctoral thesis and one diploma paper. Additionally, one web-based dictionary and materials from approved organisations were used.
Psychiatric nurses experience moral distress at different levels and frequencies, depending on their working environments and culture in the wards. Nurses’ personal ideals and moral sensitivity play also an important role in developing moral distress. Psychiatric nurses experience moral distress through negative emotions, which may lead to depression and burnout syndrome. Nurses who experience moral distress are less satisfied with their work and may decide to leave their specialty. The main ethical problems that lead to moral distress in psychiatric nurses are related to practices of restricting patient autonomy and usage of restraints as well as concerns about stigmatization and discrimination of patients. Additionally, some ethical problems are related to difficulties in maintaining patients’ safety due to constraints deriving from nurses’ working
environments. Moral distress experiences have a negative impact on psychiatric nurses’ mental health, job satisfaction and the quality of nursing care.
Keywords: ethical problems, moral distress, psychiatric nurses
Sissejuhatus
Eesti keele seletav sõnaraamat (Langemets jt 2009) defineerib eetikat kui „teadust moraalist, kõlblusõpetust”, moraali aga kui „väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteemi, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse”. õe kutsetöö põhineb rahvusvaheliselt kokku lepitud eetikanormidel, mis on koondatud õe eetikakoodeksisse (Rahvusvahelise õdede ... 2006: 1). Praktikas puutuvad õed paratamatult kokku eetiliste probleemidega, kui neil tuleb langetada raskeid otsuseid, mille puhul pole ühest selget eetiliselt õiget lahendust (Aydin Er ja Esoy 2017). õdedel võib olla raske langetada moraalselt õiget otsust ka kaastöötajate või asutuse üldiste kokku lepitud normide tõttu (butters 2008, deady ja Mccarthy 2010, Musto ja Schreiber 2012). Lahendamata eetilised probleemid võivad tekitada pingeid ja negatiivseid emotsioone (Aydin Er ja Esoy 2017, Peet ja Tatrik 2018), mida nimetatakse moraalseks düstressiks (Peet ja Tatrik 2018).
Psühhiaatriaõdede töö erineb mõnevõrra teistes õendusvaldkondades töötavate õdede tööst, mistõttu võivad ka moraalset düstressi esile kutsuvad eetilised probleemid olla erinevad. Patsientide vaimse tervise probleemide tõttu on psühhiaatriaõdede töö aluseks terapeutilise suhte loomine ja efektiivne suhtlemine. Psühhiaatriaõdedel on vaja osutada suuremat tähelepanu turvalise keskkonna tagamisele, sest psüühikahäirega patsiendid võivad olla ohtlikud nii endale kui ka ümbritsevatele inimestele. Kuna psühhiaatriaõed täidavad erilist rolli vaimselt haavatavas seisundis patsientide eest hoolitsemisel ja nende õiguste tagamisel, võib psühhiaatriaõendust pidada eetiliste probleemide ning moraalse düstressi suhtes üheks tundlikumaks õendusvaldkonnaks. Eetiliste probleemidega
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
tegelemine on hakanud tänapäevases tervishoius üha enam päevakorda kerkima. TÜ õendusteaduse magister gerli Usberg kaitses 2019. aasta kevadel magistritöö õdede eetilistest konfliktidest Eestis. Samas ei ole spetsiaalselt psühhiaatriaõdedel esinevat moraalset düstressi ja seda esilekutsuvaid eetilisi probleeme Eestis varem uuritud. Teema esialgne teaduskirjandusel põhinev käsitlus aitaks psühhiaatriaõdedel teadvustada töös esinevate eetiliste probleemide ja moraalse düstressi võimalikkust.
Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada psühhiaatriaõdede töös esinevat moraalset düstressi ja seda esilekutsuvaid eetilisi probleeme. Eesmärgist lähtuvalt olid uurimisülesanded järgmised.
1) Kirjeldada moraalse düstressi esinemist psühhiaatriaõdedel. 2) Kirjeldada moraalset düstressi esilekutsuvaid eetilisi probleeme psühhiaatriaõdede töös.
Uurimistöö tegemiseks kasutati kirjandusülevaate meetodit. Töö koostamiseks kasutati aastatel 2009–2018 avaldatud 15 teadusartiklit, millest 12 olid kirjutatud empiiriliste ja kolm teoreetiliste uurimuste põhjal. veel kasutati nelja teemakohast lõputööd.
Tulemused ja arutelu
Psühhiaatriaõdede moraalse düstressi tase ja moraalse düstressi esinemissagedus võivad olla väga erinevad. Seda mõjutavad riigiti erinevad psühhiaatrilise abi osutamist reguleerivad seadused ja tervishoiusüsteemid ning õdede erinevad töökeskkonnad. Ohnishi jt (2010) ja Lambour (2016) tõid oma uuringutes välja, et moraalse düstressi tekkimist mõjutavad õdede isiklikud ideaalid ning moraalne tundlikkus. õdedel, kes kogesid moraalset düstressi esilekutsuvaid olukordi sageli, oli võrdlemisi madal moraalse düstressi tase (Ohnishi jt 2010), samas kui moraalset düstressi esilekutsuvate olukordadega harva kokku puutuvad õed kogesid moraalset düstressi intensiivselt (christodolou-fella jt 2017). Seda võib seletada õdede hoiakute muutumisega eetiliselt tundlike olukordade
suhtes. Oma igapäevatööga toimetulekuks lepivad õed moraalset düstressi esilekutsuvate olukordadega, kohanevad nendega, lähevad kujunenud normidega kaasa või püüavad olukordi mõistusega võtta. deady ja Mccarthy (2010) rõhutavad, et pikaaegse moraalse düstressi kogemine võib soodustada depressiooni või läbipõlemissündroomi teket.
Moraalse düstressi sagedad tunnused on eneses kahtlemine, süütunne, frustratsioon ja viha. Samuti kogetakse jõuetust ja pettumust tervishoiusüsteemis (deady ja Mccarthy 2010, Musto ja Schreiber 2012). Mitmest uuringust selgub, et moraalne düstress mõjub negatiivselt õendusabi kvaliteedile (deady ja Mccarthy 2010, Lambour 2016, christodolou-fella jt 2017). Moraalset düstressi kogevad õed on oma tööga vähem rahul (deady ja Mccarthy 2010, Ando ja Kawano 2016). Eetiliste probleemide lahendamise ja moraalse düstressiga kaasnev koorem on psühhiaatriaõdedele väsitav, mistõttu võivad õed otsustada töölt lahkuda (deady ja Mccarthy 2010, Musto ja Schreiber 2012, Kertchok 2015, Molewijk jt 2015).
Psühhiaatriaõdedes moraalset düstressi esilekutsuvad eetilised probleemid tulenevad nende töö eripärast. Peamiselt on need seotud patsientide iseseisvuse piiramise, autonoomsusega mitte arvestamise, nendelt informeetitud nõusoleku saamise, ohjeldusmeetmete rakendamise, patsientide stigmatiseerimise ja diskrimineerimisega. Psühhiaatrilise abi osutamise korral on tervishoiutöötajatel oht muutuda paternalistlikuks olukorras, kus patsiendi psüühikahäire piirab tema võimet võtta vastu iseseisvaid otsuseid (Ogino 2018). Patsiendikeskne lähenemine õendusabis peab tagama patsiendi enesemääramisõiguse. Seda on võimalik tagada patsiendi kaasamisega raviprotsessi. jansen ja Hanssen (2017) leidsid, et õdedel on sageli raske kaasata vaimse tervise häirega patsiente raviprotsessi, sest puudub ühtne arusaam patsientide kaasamise olemuse kohta ja mõnikord takistab arstide ravistrateegia patsientide kaasamist. Psühhiaatriaõed võivad tunda moraalset düstressi olukordades, kus neil tuleb assisteerida arsti uuringute tegemisel või ravi käigus patsiendi informeeritud nõusolekuta (Ohnishi jt 2010, Ando ja Kawano 2016, Lambour
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
2016, christodolou-fella jt 2017). Näiteks võidakse patsientidele jagada nende seisundi ja ravi kohta ebapiisavalt teavet (Eren 2013, Aydin Er ja Ersoy 2017) või hospitaliseerida patsiente ning ravida neid patsiendilt informeeritud nõusolekut saamata (Su jt 2012, Eren 2013, Ando ja Kawano 2016, Aydin Er ja Ersoy 2017, christodolou-fella jt 2017). Moraalset düstressi võivad põhjustada ka eutanaasiat puudutavad lahkarvamused multidistsiplinaarses meeskonnas (deady ja Mccarthy 2010). de Herti jt (2015) uuringus osalenud belgia õed tõid välja, et kuigi belgias on patsiendile väga raskete ja talumatute vaimsete kannatuste tõttu eutanaasia legaalne, puuduvad õdedel vastavad teadmised ning oskused patsientide eutanaasiasoovi adekvaatseks käsitlemiseks.
Ohjeldusmeetmete rakendamine on vastuoluline praktika, mida kasutatakse viimase abinõuna olukorras, kus teised meetodid turvalisuse tagamiseks ei toimi. Samas on ohjeldusmeetmete rakendamist nõudvad olukorrad ootamatud ja vajavad kiiret otsustamist, mistõttu võivad õed hiljem oma otsuses kahelda (Kontio jt 2010). deady ja Mccarthy (2010) uuringus osalenud õed kogesid moraalset düstressi, kui ohjeldusmeetmete rakendamist oleks nende hinnangul saanud õigeaegse ja sobiva ravi määramisega vältida või kui ohjeldusmeetmeid kasutati mittemeditsiinilistel põhjustel. Mitme uuringu tulemustest selgus, et õed olid kogenud olukordi, kus otsused patsiendi ohjeldamiseks võeti vastu liiga kergekäeliselt, arvestamata patsientide tegelikke vajadusi, või vahel ka n-ö patsiendi „karistamiseks“ tema halva käitumise pärast (buttersi 2008, Aydin Er ja Ersoy 2017, jarrini 2013). butters (2008) põhjendab selliseid olukordi tööjõupuuduse ja ületöötamisega, mistõttu õed ei jõua patsientide vajadustega tegelda.
Mitmes uuringus on järeldatud, et alati ei ole patsientide õigused ja väärikus tagatud (Eren 2013, Ando ja Kawano 2016, christodolou-fella jt 2017) ning psühhiaatriaõed võivad kokku puutuda olukordadega, kus patsiente koheldakse diskrimineerivalt (Ross 2009, Eren 2013, Aydin Er ja Ersoy 2017). õed võivad kogeda moraalset düstressi, kui nende
hinnangul on patsientidele määratud tarbetud uuringud ja ravi (Ando ja Kawano 2016, christodolou-fella jt 2017) või on patsientidele seatud sobimatud vabadusepiirangud (deady ja Mccarthy 2010). diskrimineerivat käitumist võib esile kutsuda näiteks patsiendi etniline kuuluvus või madalam sotsiaalne staatus (butters 2008, deady ja Mccarthy 2010). Psüühikahäirete ja psühhiaatrilise raviga kaasneb sageli ka üldine stigmatiseeritus (butters 2008, Ross 2009, deady ja Mccarthy 2010, Eren 2013), mis võib õdede seas väljenduda negatiivse suhtumisena teatud diagnoosidega patsiendirühmadesse (Ross 2009). Samas võivad psühhiaatriaõdesid endid stigmatiseerida teiste erialade õed (Ross 2009) ja ülejäänud ühiskond (butters 2008, Ross 2009, deady ja Mccarthy 2010).
Eetiliste probleemide teket mõjutab töökeskkond, mis psühhiaatriaõdesid ümbritseb. Mitmes uuringus osalenud õed peavad põhilisteks eetiliste probleemide tekkepõhjusteks suurt töökoormust ja ebapiisavat töötajate arvu ühes vahetuses (butters 2008, Ohnishi jt 2010, Eren 2013, Ando ja Kawano 2016, Lambour 2016, christodolou-fella jt 2017). Töötajate puuduse korral tunnevad õed moraalset düstressi, sest neil on keeruline tagada osakonnas turvalist olustikku (Ohnishi jt 2010, Lambour 2016, Ando ja Kawano 2016, christodolou-fella jt 2017). õdedel ei ole piisavalt aega patsientidega suhtlemiseks ega terapeutilise suhte loomiseks (Lambour 2016). Moraalset pinget võivad esile kutsuda olukorrad, milles õdedel on raske tagada patsientide turvalisust kaastöötajate tõekspidamiste või asutuse eeskirjade ja reeglitega seotud vastuolude tõttu. Näiteks võivad õed kogeda moraalset düstressi, kui neil tuleb töötada õe või arstiga, kes nende hinnangul ei ole pädev ja teeb seetõttu otsuseid, mis ei vasta patsiendi vajadustele (deady ja Mccarthy 2010, christodolou-fella jt 2017). õed tunnevad vajadust hoida töökaaslastega häid suhteid, mistõttu on töökaaslaste ebaeetilisele käitumisele vahelesegamine keeruline (butters 2008, deady ja Mccarthy 2010, Eren 2013, christodolou-fella jt 2017). Eriti keeruline on see siis, kui ebaeetiline töömeetod on osakonnas laialdaselt kasutusel ja üldine töökultuur soodustab ebaeetilist käitumist (butters 2008, deady ja Mccarthy 2010, jarrin 2013). Samuti
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
võivad õed leida end olukorrast, kus asutuses kehtivad reeglid patsientide privaatsuse säilitamiseks ei võimalda neil tagada patsientide turvalisust (Musto ja Schreiber 2012). deady ja Mccarthy (2010) uuringus osalenud õdede hinnangul süvendas nende moraalset düstressi asjaolu, et neil ei olnud piisavalt võimalusi töö käigus tekkinud eetiliste probleemide arutamiseks interdistsiplinaarses meeskonnas, mistõttu jäid need olukorrad õdede jaoks lahenduseta. Sarnases olukorras olid ka Musto ja Schreiberi (2012) uuringus osalenud õed. Uuringus osalejad teatasid, et neil on küll võimalik taolisi probleeme kaastöötajatega arutada, kuid samas ei ole arutelud efektiivsed ning eetiliselt probleemsete juhtumite kordumine on üks moraalse düstressi põhjusi.
Järeldused
Psühhiaatriaõdede moraalse düstressi tase ja esinemissagedus varieeruvad sõltuvalt töökeskkonnast ja -kultuurist, õdede isiklikest ideaalidest ning moraalsest tundlikkusest. õed tajuvad negatiivseid tundeid, nagu viha, süütunne, jõuetus ja pettumus, mis võivad ajapikku kujuneda depressiooniks ning läbipõlemissündroomiks. Moraalset düstressi kogevad õed on oma tööga vähem rahul ja see mõjutab tervikuna negatiivselt õendusabi kvaliteeti.
Psühhiaatriaõdedes moraalset düstressi esile kutsuvad eetilised probleemid on eelkõige seotud patsiendikesksusega, hõlmates iseseisvuse piiramist, autonoomsusega mitte arvestamist, ohjeldusmeetmete rakendamist, patsientide stigmatiseerimist ja diskrimineerimist. Lisanduvad töökeskkonnast tulenevad probleemid, mis on seotud patsientide turvalisuse tagamist takistavate teguritega.
Allikaloend
Ando, M., Kawano, M. (2016). Association between moral distress and job satisfaction of japanese psychiatric nurses. Asian/Pacific Island Nursing Journal, 1(2): 55–60. Aydin Er, R., Ersoy, N. (2017). Ethical problems experienced by nurses who work in psychiatry clinics in Turkey. Journal of Psychiatric Nursing, 8(2): 77–85.
butters, K. j. (2008). A qualitative study of the ethical practice of newly graduated nurses working in mental health. Massey Ülikool. Magistritöö. christodoulou-fella, M., Middleton, N., Papathanassoglou, E. d. E., Karanikola, M.
N. K. (2017). Exploration of the association between nurses’ moral distress and secondary traumatic stress syndrome: implications for patient safety in mental health services. BioMed Research International, 1-19. deady, R., Mccarthy, j. (2010). A study of the situations, features, and coping mechanisms experienced by Irish psychiatric nurses experiencing moral distress. Perspectives in Psychiatric Care, 46(3): 209–220. de Hert, M., van bos, L., Sweers, M., Wampers, M., de Lepeleire, j., correll, c. U.
Attitudes of psychiatric nurses about the request for euthanasia on the basis of unbearable mental suffering. PLoS One, 10(12): 1–13. Eren, N. (2013). Nurses’ attitudes toward ethical issues in psychiatric inpatient settings.
Nursing Ethics, 21(3): 359–373. jansen, T-L., Hanssen, I. (2017). Patient participation: causing moral stress in psychiatric nursing? Scandinavian Journal of Caring Sciences, 31: 388v394. jarrin, I. (2013). The place of ethics in mental health nurses’ clinical judgement in the use of seclusion. Manitoba Ülikool. Magistritöö. Kertchok, R. (2015). Ethical issues and moral distress in psychiatric and mental health nursing: a literature review. Journal of Health Research 29(3): 227–234. Kontio, R., välimäki, M., Putkonen, H., Kuosmanen, L., Scott, A., joffe, g. (2010).
Patient restrictions: are there ethical alternatives to seclusion and restraint? Nursing Ethics, 17(1): 65–76. Lambour, S. (2016). The experience of moral distress in psychiatric nurses. virginia
Ülikool. doktoritöö. Langemets, M., Tiits, M., valdre, T., veskis, L., viks, Ü., voll, P. (toim.) (2009). Eesti keele seletav sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Molewijk, b., Hem, M. H., Pedersen, R. (2015). dealing with ethical challenges: a focus group study with professionals in mental health care. BMC Medical Ethics, 16: 4. Musto, L., Schreiber, R. S. (2012). doing the best I can do: moral distress in adolescent mental health nursing. Issues in Mental Health Nursing, 33(3): 137–44. Ogino, M. (2018). Ethical issues of psychiatric nursing in japan: A literature review.
Nursing & Healthcare International Journal, 2(5): 000158.
Artiklid lõputöödest
Ohnishi, K., Ohgushi, y., Nakano, M., fujii, H., Tanaka, H., Kitaoka, K., Nakahara, j., Narita, y. (2010). Moral distress experienced by psychiatric nurses in japan.
Nursing Ethics, 17(6): 726–740. Peet, K., Tatrik, L. (2018). õdede moraalne düstress. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Lõputöö. Rahvusvahelise õdede Nõukogu eetikakoodeks õdedele. (2006). Rahvusvaheline õdede Nõukogu. genf, Šveits. Ross, c. A., goldner, E. M., (2009). Stigma, negative attitudes and discrimination towards mental illness within the nursing profession: a review of literature. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 16(6): 558–67. Su, L., Huang, j., yang, W., Li, H., Shen, y., Xu, y. (2012). Ethics, patient rights and staff attitudes in Shanghai’s psychiatric hospitals. BMC Medical Ethics, 13: 1–8.
