Elina Kaldarova, Kristi Kaeramaa, Merle Varik

Haff, g., dumke, c. (2012). Laboratory manual for exercise physiology. USA: Human

Kinetics. Kuk, j.L., Katzmarzyk, P.T., Nichaman, M.z., church, T.S., blair, S.N., Ross, R. (2006). visceral fat is an independent predictor of all-cause mortality in men. Obesity, 14: 336–341. Multani, N.K., Singh, b., Singh, A. (2013). Level of Physical fitness among Physiotherapy Students a Study of Punjab and Haryana. World Applied Sciences Journal, 21(8): 1136–1140. Paniagua, L., Lohsoonthorn, v., Lertmaharit, S., jiamjarasrangsi, W., Williams, M.A. (2008). comparison of Waist circumference, body Mass Index, Percent body fat and Other Measure of Adiposity in Identifying cardiovascular disease Risks among

Thai Adults. Obes Res Clin Pract, 2(3): 215–223. Savva, S.c., Tornaritis, M., Savva, M.E. (2000). Waist circumference and waist to-height ratio are better predictors of cardiovascular disease risk factors in children than body mass index. Int J Obes Relat Metab Disord, 24, 1453–58. WHO (World Health Organization). (2008). Waist circumference and Waist-Hip Ratio.

Report of WHO Expert consultation. geneva: World Health Organization. WHO (World Health Organization). (2010). global Status Report on Noncommunicable diseases 2010. geneva: World Health Organization. WHO (World Health Organization). (2014). global Status Report on Noncommunicable diseases 2014. geneva: World Health Organization. WHO (World Health Organization). (2019). body mass index - bMI. Wieczorek, A., Wawrzyniak, g., Adrian, j., Wieczorek, j. (2010). Physical activity and fitness of young men in aspect of biological maturity described by electroforetic motility of nuclei method (EMN). Biol. Sport, 27: 71–73. Wiggins-james, N., james, R., Thompson, g. (2005). AS PQ for AQA. USA: Harcout

Education Ltd. ääremaa, K. (2009). füsioterapeudi õppekava üliõpilaste kehaline aktiivsus ja kehaline töövõime.

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest EAKATE SARKOPEENIA JA GERIAATRILINE ÕENDUSABI

Sarcopenia in the elderly and geriatric nursing

Elina Kaldarova, Kristi Kaeramaa, Merle varik

Abstract

Sarcopenia is a common geriatric syndrome in the elderly, manifested by a decrease in skeletal muscle mass and strength, causing difficulties for the older people in performing daily activities. Various evaluation methods, such as muscle mass measurement and physical fitness assessment, are performed to identify sarcopenia. It is important to use predetermined evaluation methods, otherwise the results may vary greatly.

Different scientific databases were used to search for thematic scientific sources which were published in 2008-2018 and 29 sources were used in the study.

As a result of the research, the problems associated with sarcopenia have been a decrease in physical capacity, a decrease in muscle mass, a decrease in muscle strength, and that the finding of sarcopenia should be part of the evaluation of geriatric nursing.

Sarcopenia can be prevented by proper nutrition, adequate physical activity and a healthy lifestyle. It is important that nurses are aware of sarcopenia and its prevention, and that this information reaches as many older people as possible and their loved ones.

Keywords: sarcopenia, older people, geriatric nursing, geriatric syndrome

Sissejuhatus

Sarkopeenia on üks geriaatrilistest sündroomidest, mille puhul väheneb skeletilihaste mass ja jõud, suurendades kukkumiste ning luumurdude tekkimise riske (Xiaoming jt 2018, Ibrahim jt 2018, Liguori jt 2018, dionyssiotis jt 2017, yoo jt 2017, cooper jt 2016, Asli jt 2016, Lauretani jt 2014, bijlsma jt 2013, cruz-jentoft 2010, baeyens jt 2010, Roberts jt 2014), seeläbi halveneb aga elukvaliteet (Mesquita jt 2017, browns 2014, beaudart jt 2014). Sarkopeenia esinemissagedus kasvab koos vanusega. Sarkopeenia levimus 60–70-aastaste seas on 5−13%, kusjuures 80-aastastel ja vanematel tõuseb see 50%-le (Mesquita jt 2017). Sarkopeenia tekkepõhjused võivad olla vähene aktiivsus, alatoitumus, haigused, oksüdatiivne stress, suitsetamine ja geneetilised tegurid (yu jt 2016, Roberts jt 2014).

Teadaolevalt ei ole Eestis sarkopeenia kui geriaatrilise sündroomi ja geriaatrilise õendusabi alaseid uurimistöid varem tehtud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on kaitstud kaks lõputööd, milles Kirsanova (2015) uuris tervisliku eluviisi mõju sarkopeeniaga patsientide funktsionaalsele seisundile ning Lõhmus (2016) uuris treeningu ja toitumise efektiivsust tervete eakate lihasmassi ning -jõu kao vähendamisele. Tartu Ülikoolis kaitsti bakalaureusetöö, milles käsitleti kehalise aktiivsuse mõju sarkopeeniaga kaasnevatele muutustele (grünberg 2013).

Landi jt (2012) rõhutavad, et sarkopeenia väljaselgitamine peab olema geriaatrilise õendusabi hindamise üks osa. Tervishoiutöötajatel on sarkopeenia diagnoosimisel, ravis ja ennetamisel tähtis osa ning sellega tegelemine vajab interdistsiplinaarset lähenemist. geriaatrilise õendusabi osutamisel peab muuhulgas tähelepanu pöörama eaka elustiilile, toitumisele ja kehalise aktiivsusele (Reijnierse jt 2017). väga tähtis on õdede teadlikkus ja oskus seda geriaatrilist sündroomi märgata ning ebapiisavalt kajastatud teemavaldkonna tõttu on vajalik suurendada Eesti õdede teadmisi sarkopeeniast.

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

Uurimistöö eesmärk on kirjeldada eakatel esineva sarkopeenia olemust ja sellega seonduvat geriaatrilist õendusabi. Uurimistöö ülesanded on:

1) kirjeldada eakate sarkopeenia olemust; 2) kirjeldada sarkopeeniaga seonduvat geriaatrilist õendusabi.

Uurimistöö on tehtud kirjandusülevaate meetodil. Töös kasutati 29 teadusartiklit, mis on avaldatud ajavahemikul 2008–2018.

võtmesõnad: eakad, sarkopeenia, geriaatriline sündroom, geriaatriline õendusabi

Tulemused ja arutelu

Eakatel on sarkopeenia seotud mitme kaasuva haiguse, teiste geriaatriliste sündroomide (beaudart jt 2014, brown 2014), kahheksia (dionyssiotis jt 2017, cruz-jentoft jt 2010), vanaea hapruse (dodds, Sayer 2016, cruz-jentoft jt 2010) ja alatoitumusega (Nakahara jt 2018, Mesquita jt 2017), samuti alkoholi liigtarbimise ning suitsetamisega (yoo jt 2017, Rom jt 2012).

Sarkopeeniaga seoses on kasutusel mõisted presarkopeenia ehk eelsarkopeenia, mis viitab ainult vähenenud lihasmassile, sarkopeenia ja raske sarkopeenia. Sarkopeenia hõlmab peale vähenenud lihasmassi ka vähenenud lihasjõudlust, raske sarkopeenia korral on tegu vähese lihasmassi ja -tugevusega. Praktikute seas on arutlusel ettepanek, et primaarseks sarkopeeniaks nimetataks sarkopeeniat, mis on tingitud ainult vanusest, ning sekundaarseks sarkopeeniaks sarkopeeniat, kui on veel teisi sarkopeeniat põhjustavaid tegureid (Amaral jt 2017).

Sarkopeenia esinemisel täheldatakse lihasmassi vähenemist, lihasjõu kahanemist, füüsilise võimekuse langust (Nascimenti jt 2018, yoo jt 2017, Martinez jt 2015, cerri jt 2015, Landi jt 2012). Lihasmassi muutus on tugevasti seotud lihasjõu muutustega. Lisaks lihase tugevusele ja jõule

on lihaskoel tähtis ülesanne keha valgureservi ning energia talletamisel, mida saab kasutada ekstreemsetes stressitingimustes ja alatoitumuse puhul. Samas esineb ka sarkopeenilist rasvumist, mille puhul rasvkoe osakaalu suurenemine on toimunud lihasmassi kadumise arvelt (Halil jt 2014, Roberts jt 2014, cruz-jentoft jt 2010).

Sarkopeenia diagnoosimisel võetakse arvesse lihasmassi ja -funktsiooni vähenemist ning hinnatakse ka lihasmassi jõudu ja füüsilist võimekust (Mesquita jt 2017, Roberts jt 2014). Euroopa eakate sarkopeenia töörühm (European Working group on Sarcopenia in Older People) soovitab kasutada geriaatrilises õendusabis seisundi hindamise erinevaid meetodeid, nt mõõta kõnnikiirust ning käehaarde jõu tugevust (Mesquita jt 2017, Ibrahim jt 2018, beaudart jt 2014). Rõhutatakse, et sarkopeenia hindamiseks ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud ühtset määratlust. Samas toonitati, et vajalik on välja töötada standarditud protokoll (Amaral jt 2017). Seetõttu soovitatakse alustada nii lihasfunktsioonide tugevust või jõudlust kui ka vähest lihasmassi tuvastava kõnnikiiruse testiga, kus mõõdetakse tavapärast kõndimiskiirust nelja meetri pikkusel lõigul. Kiirus alla 0,8 m/s tähendab füüsilise võimekuse vähenemist ja viitab sarkopeenia riskile (Landi jt 2012, Lauretani jt 2014). Eakatel, kellel on aeglasem kõndimiskiirus, on samuti suurenenud kukkumisrisk (dodds ja Sayer 2016). Lihtne ja odav viis sarkopeenia tuvastamiseks on teha antropomeetrilisi mõõtmisi (Martinez jt 2015), mõõta keha rasvaprotsenti (Mesquita jt 2017) ning painutada ja sirutada põlve lihasjõudluse mõõtmiseks (cruz-jentoft jt 2010). Sarkopeeniaga seotud füüsilise võimekuse halvenemist saab hinnata tooli abil ehk mõõdetakse aega, mille jooksul inimene viis korda tooli peal istudes püsti tõuseb ja uuesti istub (Liguori jt 2018). Tasakaalu hindamiseks on staatilise ja dünaamilise tasakaalu hindamise test, mille käigus patsient istub toolil, tõuseb, kõnnib kolm meetrit, pöörab ringi, kõnnib tagasi toolini ning istub uuesti. See test hindab ainult põhilisi igapäevaseid liigutusi, nagu tõusmine, kõndimine, pööramine, istumine (dionyssiotis jt 2017). Sarkopeenia üks diagnoosimise võimalusi on käe haardejõu tugevuse mõõtmine (Halil jt 2014), mille abil on võimalik

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

tuvastada toitumisalaseid muutusi varem kui antropomeetriliste mõõtmistega. Samas võivad tulemusi mõjutada ka randme ja küünarliigese erinevad asendid ning seetõttu on tähtis mõõta käe haardejõu tugevust istudes, küünarliiges 90° nurga all (Amaral jt 2017).

Arvestades sarkopeenia kahjulikku mõju tervisele ja funktsionaalsele võimekusele ning heaolule, on tähtis, et õed oskaksid märgata ja patsiente nõustada (yu jt 2016). Reijnierse jt (2017) uuringus hinnati Hollandi õdede (n = 223) teadlikkust sarkopeenia mõistest, diagnoosimisest ja ravist ning korraldati sekkumine, kus koolitati õdesid. Pärast koolitust täheldasid õed, et nad hakkasid määrama käe haardejõu tugevust, kõnnikiirust ja lihasmassi.

Sarkopeenia riskitegur on sageli alatoitumus (cerri jt 2015, Mesquita jt 2017, Nakahara jt 2018). Alatoitumus väljendub nii lihasmassi kui ka rasva kaos, esineb ka luumassi hävinemist ja lihasjõu vähenemist (Nakahara jt 2018). Mesquita jt (2017) tõdesid oma uuringutulemustes, et sarkopeenia esinemissagedus oli suur pigem väikese kehamassiindeksiga eakate seas. Täheldati, et hoolimata ülekaalulisusest kui kaasuvate haiguste riskitegurist eakatel, ülekaal pigem kaitseb sarkopeenia tekkimise või edasiarenemise eest (Mesquita jt 2017). Uuringutest on selgunud, et eakate alatoitumuse esinemissagedus oli kõige suurem hooldusasutustes, nt haiglas, hooldekodus, õendushooldekodus (Nakahara jt 2018, cereda jt 2016, Marshall jt 2014). Seoses toitumisega on uuritud piimatoodete mõju eakate lihasmassile. Uuringus osalesid üle 60-aastased mittesarkopeenilised naised ja mehed ning selgus, et igapäevane lisapiimatoodete tarbimine parandas skeletilihaste massi ning jõu- ja tasakaalutestide tulemusi. Sarnane piimatoodete tarbimise uuring viidi läbi sarkopeeniliste eakatega, kusjuures nende skeletilihaste mass ja jõud ei paranenud, mistõttu järeldati, et piimatooted on kasulikumad eelkõige enne sarkopeenia tekkimist (cooper jt 2016).

Spetsiifiline toitumisalane nõustamine on õendusabis tähtis sarkopeenia ennetamises ja ravis. Eakatele tuleb soovitada tarbida valguallikaid, mis sisaldavad palju aminohappeid, sest need mõjutavad lihasvalkude ainevahetust (Liguori jt 2018). On uuritud toitumise ja treenimise vastastikust mõju, kõige põhjalikumalt seoses valkude ning aminohapete menüüsse lisamisega. Suure valgusisaldusega eine söömine on näidanud eakatel inimestel lihasvalkude sünteesi suurenemist 50% võrra. Kombineerides sellise toidukorra treeninguga, suurendab see sünteesi ligi 100% (Robinson jt 2012).

Tähtis on, et geriaatriline hindamine sisaldaks ka eakate toitumise hindamist, et kindlaks teha alatoitumusega eakad ja need, kellel on risk alatoitumuse tekkeks. Kuna uuringute tulemuste põhjal selgub, et alatoitumust ja vähenenud aktiivsust seostatakse sarkopeenia riskiga, tuleb tähelepanu pöörata kehalisele aktiivsusele ning toitumisalasele sekkumisele (Landi jt 2012).

Tervisele kahjulikest tarbimisharjumustest ei ole alkoholi tarbimine teadaolevalt sarkopeenia otsene tekkepõhjus. Samas rõhutavad uuringud, et alkoholil on kahjulik mõju skeletilihastele ning krooniline alkoholi tarbimine võib vanemas eas soodustada lihasmassi ja -jõu kadu. Alkoholi kuritarvitajatel esineb sageli lihasnõrkust, lihasvalu, raskusi kõndimisel ja kukkumisi, samuti on neil väiksem lihasmassi protsent. Sarkopeenia riskitegurina on seostatud ka suitsetamist Suitsetamine on harjumus, mis soodustab lihaste katabolismi ja kiirendab sarkopeenia progresseerumist. Selle mõju skeletilihaste struktuurile ja ainevahetusele on näidatud kliinilistes uuringutes. Suitsetamine võib suurendada riski sarkopeenia tekkeks, kahjustades lihaste valgusünteesi (Rom jt 2012).

Landi jt (2012) rõhutavad, et geriaatrilise hindamise üks osa peaks olema sarkopeenia väljaselgitamine. Kuna mitmest uuringust on selgunud, et sarkopeeniat esineb sagedamini eakatel, kes on sattunud haiglaravile või vajavad pikemaaegset hooldust (Xiaoming jt 2018, Ibrahim jt

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

2018, Roberts jt 2014), peaks sarkopeeniat hindama kõikidel eakatel, kes viibivad haiglaravil, kuivõrd see ei võta palju aega ja on lihtne. Samuti saaks sellisel juhul juba varakult tuvastada sarkopeenia esinemist või võtta meetmeid, kui sarkopeenia tõepoolest tuvastatakse.

Kuna sekundaarset sarkopeeniat on võimalik ennetada, on tähtis inimeste teadlikkus sarkopeeniast kui geriaatrilisest sündroomist ning selgitustöö õigete valikute tegemisel, nagu toitumine, füüsiline aktiivsus, kahjulikud harjumused. Kuivõrd paljudel juhtudel on sarkopeenia tekkepõhjuseks just haiglakeskkond, saavad õed palju ära teha patsientidele sarkopeeniast rääkimisel ning juhendamisel, õpetades, kuidas eakas saaks ise sarkopeeniat ennetada, näiteks teha iga päev lihtsamaid harjutusi.

Mitu autorit on välja toonud, et sarkopeenia ravil ja ennetamisel on kõige tõhusam treenimismeetod jõutreening, sest sellel on märkimisväärne mõju lihasmassi suurenemisel ja lihasjõu tugevnemisel (Liguori jt 2018, gunduz jt 2017). Aeroobne treening aitab kaasa lihasvalkude sünteesile ja hüpertroofiale (gunduz jt 2017). Kehaline aktiivsus väheneb vanusega, sest eakatel inimestel on tihtipeale istuv eluviis, mis on seotud lihasmassi ja skeletilihaste töö vähenemisega (Roberts jt 2014). Sellega võib kaasneda ka lihasnõrkus, mis võib füüsilist aktiivsust veelgi vähendada (Landi jt 2012). Eakatel on tähtis vältida istuvat eluviisi ja olla füüsiliselt nii aktiivne kui võimalik. Treenimise korral on tähtis jälgida, et ei pingutaks üle ning et raskused ja intensiivsus oleks sobivad. Oluline on teha eakatele selgeks, et igasugune füüsiline aktiivsus aitab sarkopeeniat ennetada ja ravida, kas või näiteks jalutamine ning kodused toimingud.

Uuringutest on selgunud, et mida eakam on inimene, seda väiksem on tema lihasmass ning nendel inimestel esineb ka sarkopeeniat. Seega võib öelda, et väike KMI on sarkopeenia riskitegur. Landi jt (2012) ning Halil jt (2014) uurisid sarkopeenia esinemissagedust hooldekodudes, kus selgus, et hooldekodus viibivatel eakatel esines sarkopeeniat sageli.

vajalik oleks ka Eestis läbi viia sarkopeenia nn sõeluuringuid, selle asemel et hiljem tagajärgedega tegelda. Abiks oleks näiteks geriaatriaõde, keda erinevad asutused saaksid palgata eksperdinõustamiseks. Samuti on tähtis, et haiglates töötaksid geriaatriaõed geriaatrilise hindamise tegemiseks, sh sarkopeenia väljaselgitamiseks ja sarkopeenia progresseerumise ennetamiseks, vähendades seeläbi patsiendi võimalikku haiglaravil viibimise pikkust. Samuti on oluline erialadevaheline koostöö teiste spetsialistidega, sh geriaatri ja füsioterapeudiga. Autorite arvates võiks empiiriliselt edasi uurida Eesti õdede teadlikkust sarkopeeniast ning kas ja kui palju haiglates sarkopeeniat diagnoositakse.

Järeldused

Sarkopeenia on progresseeruv ja levinud geriaatriline sündroom, mis on tingitud east ning muudest vanusest ja keskkonnast tingitud põhjuste koosmõjust. Skeletilihasmassi ja jõu vähenemine suurendab luumurdude tekkimise ning kukkumise riski ja põhjustab elukvaliteedi halvenemist ning suurenenud suremust. vanusega väheneb eakate füüsiline aktiivsus, mis on seotud lihasmassi kadumisega. Samuti kahaneb vanusega ka toidu tarbimine, mis on üks sarkopeenia tekkimise riskiteguritest. valed eluviisid võivad tekitada enneaegset sarkopeeniat, seega on tähtis õdede teadlikkus sarkopeeniast ja selle ennetamisest.

Sarkopeenia diagnoosimiseks on mitu erinevat võimalust, kuid lihtsam ja täpsem on käehaarde jõu ja kõnnikiiruse mõõtmine. geriaatrilise õendusabi osutamisel on kõige tähtsam füüsilise aktiivsuse ja toitumisalane nõustamine, sest seeläbi saab ennetada või aeglustada sarkopeenia tekkimist. Kui sarkopeenia on juba diagnoositud, on eriti tähtis pöörata tähelepanu õigele toitumisele, harjutuste tegemisele ja liikumisele. Teadlikkus sarkopeenia olemuse ja hindamise kohta on tagasihoidlik, seega on tähtis korraldada koolitusi, et parandada tervishoiutöötajate teadlikkust sarkopeeniast. Sarkopeenia hindamine, ennetamine ja nõustamine on geriaatrilise õendusabi üks osa, mida tuleb haiglates teha regulaarselt,

Artiklid lõputöödest

Artiklid lõputöödest

et vältida sarkopeenia teket ning ennetada seeläbi eakate elukvaliteedi halvenemist.

Allikaloend

Asli, T.,gulistan, b., Hilal, O., didem, T., fatih, T., bülent, S., Sibel, A., Mehmet, A. (2016). Low skeletal muscle mass index is associated with function and nutritional status in residents in a Turkish nursing home. The Aging Male: The Official Journal

Of The International Society For The Study Of The Aging Male, 19(3): 182–186. beaudart, c., Rizzoli, R., bruyere, O., Reginster, j-y., biver, E. (2014). Sarcopenia: burden and challenges for public health. Archives of Public Health, 72: 45. bijlsma, A.y., Meskers, c.g.M., Ling, c.H.y., Narici, M., Kurrle S.E., cameron, I.d.,

Westendorp, R.g.j., Maier, A.b. (2013). defining sarcopenia: the impact of different diagnostic criteria on the prevalence of sarcopenia in a large middle aged cohort.

Official Journal of the American Aging Association, 35: 871–881. cerri, A. P., bellelli, g., Mazzone, A., Pittella, f., Landi, f., zambon, A., & Annoni, g. (2015). Sarcopenia and malnutrition in acutely ill hospitalized elderly: Prevalence and outcomes. Clinical Nutrition, 34(4): 745–751. cooper, L. A., brown, S. L., Hocking, E., Mullen, A. c. (2016). The role of exercise, milk, dairy foods and constituent proteins on the prevention and management of sarcopenia. International Journal of Dairy Technology, 69(1): 13–21. cruz- jentoft, A.j., baeyens, j. P., bauer, j.M., boirie, y., cederhold, T., Landi, f., Martin, f.c., Michel, j.P., Rolland, y., Schneider, S. M., Topinkova, E., vandewoude, M., zamboni, M. (2010). Sarcopenia: European consensus on definition and diagnosis.

Age and Ageing, 39(4): 412–423. dionyssiotis, y., Kapsokoulou, A., Samlidi, E., Angoules, A. g., Papathanasiou, j., chronopoulos, E., Kostoglou-Anthanassiou, I., Trovas, g. (2017). Sarcopenia: from definition to treatment. Hormones, 4: 429–439. dodds, R., Sayer, A. A. (2016). Sarcopenia and frailty: new challenges for clinical practice. Clinical Medicine, 16(5): 455–458. gunduz, H. d., yildirim, T., Ersoy, y. (2017). Sarcopenia and clinical presentation.

Journal of Turgut Ozal Medical Center, 24: 121–126.

Halil, M., Ulger, z., varli, M., döventas, A., Oztürk, g. b., Kuyumcu, M. E., yazuz, b. b., yesil, y., Tufan, f., cankurtaran, M., Saka, b., Sahin, S., curgunlu, A., Tekin,

N., Akcicek, f., Karan, M. A., Atli, T., beger, T., Erdincler, d. S., Ariogul, S. (2014).

Sarcopenia assessment project in the nursing homes in Turkey. European Journal of Clinical Nutrition, 68: 690–694. Ibrahim, K., May, c. R., Patel, H. P., baxter, M., Sayer, A.A., Roberts, H.c. (2018). Implementation of grip strength measurement in medicine for older people wards as part of routine admission assessment: identifying facilitators and barriers using a theory-led intervention. BMC Geriatrics, 18(79): 1–14. Landi, f., Liperoti, R., fusco, d., Mastropaolo, S., Quattrociocchi, d., Proia, A., Russo, A., bernabei, R., Ondfer, g. (2012). Prevalence and Risk factors of Sarcopenia Among

Nursing Home Older Residents. The Journals of Gerontology. Series A, 67A(1): 48–55. Lauretani, f., bautmans, I., de vita, f., Nardelli, A., ceda., g. P., Maggio, M. (2014).

Identification and treatment of older persons with sarcopenia. Aging Male, 17(4): 199–204. Liguori, I., Russo, g, Aran, L., bulli, g., curcio, f., della-Morte, d., gargiulo, g., Testa, g., cacciatore, f., bonaduce, d., Abete, P. (2018). Sarcopenia: assessment of disease burden and strategies to improve outcomes. Clinical Interventions in Aging, 13: 913–927. Martinez, b.P., Santos batista, A.K.M., barboza gomes, I., Olivieri, f.M., Rosa camelier, f.W., camelier, A.A. (2015). frequency of sarcopenia and associated factors among hospitalized elderly patients. BMC Musculoskeletal Disorders, 16(108). Mesquita Af, Silva Ecd, Eickemberg M, Roriz AKc, barreto-Medeiros jM, Ramos Lb. (2017). factors associated with sarcopenia in institutionalized elderly. Nutricion

Hospitalaria, 34(2): 345–351 Nakahara, S., Wakabayashi, H., Maeda, K., Nishioka, S., Kokura, y. (2018). Sarcopenia and cachexia evaluation in different healthcare settings: a questionnaire survey of health professionals. Asia Pacific Journal Of Clinical Nutrition, 27(1): 167–175. Reijnierse, E. M., de van der Schueren, M. A. E., Trappernburg, M. c., doves, M.,

Meskers, c. g. M., Maier, A. b. (2017). Lack of knowledge and availability of diagnostic equipment could hinder the diagnosis of sarcopenia and its management.

PLoS ONE, 12: 1–10.

Artiklid lõputöödest