15 minute read
Olga Ontin, Merle Varik
Artiklid lõputöödest VANAEA HAPRUSE SÜNDROOM JA GERIAATRILINE ÕENDUSABI
Advertisement
Olga Ontin, Merle varik
Abstract
Frailty is not an illness, but a syndrome that combines the effects of natural aging with the decline of functional capacity. Chronic inflammations, changes in the skeletal, muscular, immune and endocrine systems contribute to the onset of frailty. Older adults with frailty experience fatigue, they have less energy, unintentional weight loss and decrease of hand and leg strength. All this slows their recovery processes and increases the mortality rate. They often need acute and prolonged medical services, which increases their risk of being hospitalized or placed in nursing homes.
The purpose of this study is to describe frailty syndrome among the elderly and appropriate nursing interventions. 41 scientific articles were used to compose this paper. All sources were published between 2008 to 2018.
It is important that nurses use correct assessment tools to identify frailty in an early stage. Identifying frailty in an early stage and using purposeful and scientifically approved nursing interventions can decrease the rate of frailty. Nursing interventions have to focus on nutrition, mobility, independent living and preservation of quality of life.
Keywords: frailty, frail elderly, nursing, assessment, prevention, exercise, nutrition
Sissejuhatus
vanaea haprus (frailty) on kliiniline sündroom, mis põhjustab eakatel nõrkust, väsimust, energiapuudust, psühhomotoorset aeglust, kehalise aktiivsuse vähenemist ja kehakaalu langust (Morley jt 2013, gale jt 2015, guyonnet jt 2015). vanaea haprusega võivad kaasneda deliirium, kukkumised, depressioon, haiglaravi vajadus, elukvaliteedi halvenemine, sõltuvus kõrvalabist (de vries jt 2013, Morley jt 2013, gale jt 2015, Mcguigan jt 2017) ning seetõttu on suurenenud tarve tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuste järele (Posthauer jt 2013, chen jt 2014, buckinx jt 2015, gale jt 2015, Uchmanowicz jt 2018).
Hapruse sündroomi tuvastamine geriaatrilises õendusabis on tähtis, et tuvastada muutusi eaka füüsilises, kognitiivses ja psühhosotsiaalses seisundis. õdede ülesanne on eakatel regulaarselt hinnata hapruse sümptomite esinemist, tema tervise ja toimetuleku ressursse ning riske, kasutades selleks erinevaid hindamismõõdikuid (fit for frailty 2014, Uchmanowicz jt 2018). Samas on välja toodud, et tervishoiutöötajate teadmiste puudumine on üks takistusi hapruse tuvastamisel ja õendusabi osutamisel. Erinevad autorid rõhutavad teadlikkuse parandamise ja koolituste vajadust, et õed oskaksid võimalikult vara pöörata tähelepanu eakate hapruse ilmingutele, võtta kasutusele erinevaid hindamismeetodeid hapruse sündroomi tuvastamiseks ning sekkuksid õigel ajal tõenduspõhiselt hapruse sündroomi vähendamiseks või ennetamiseks (gustafsson jt 2014, Wallington 2016).
Teadaolevalt ei ole Eestis vanaea hapruse kui geriaatrilise sündroomi ja geriaatrilise õendusabi alaseid uurimistöid varem tehtud. Teemaga seonduvalt on Tisler (2010) magistritöös uurinud hapra eaka haiglast väljakirjutamisega seonduvaid tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate tajutud eetilisi konflikte ning Tarasova (2015) käsitles teemat koduõendusteenust kasutavate Tartumaa eakate seisundi kirjeldamisel. Tervishoiukõrgkoolides on kirjutatud lõputöid, mis keskenduvad eakate terviseprobleemidele, kuid vanaea haprust ei ole nendes vaadeldud.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
Käesoleva lõputöö teema aitab kaasa õdede teadlikkuse parandamisele vanaea hapruse olemuse ja seda soodustavate tegurite ning õendusabi planeerimiseks ja osutamiseks vajalike aspektide osas. Uurimistöö on tehtud kirjandusülevaate meetodil. Töös kasutati 41 teadusallikat, mis on avaldatud ajavahemikul 2008–2018.
Uurimistöö eesmärk on kirjeldada vanaea hapruse sündroomi, seda soodustavaid tegureid ning hapruse sündroomiga seonduvat geriaatrilist õendusabi. Uurimistöö ülesanded on (1) kirjeldada vanaea hapruse sündroomi ja seda soodustavaid tegureid, (2) kirjeldada vanaea hapruse sündroomiga seonduvat geriaatrilist õendusabi.
võtmesõnad: vanaea haprus, hapruse sündroom, geriaatriline õendusabi.
Tulemused ja arutelu
vanaea hapruse sündroom sageneb märkimisväärselt vanuse kasvades (Rockwood ja Mitnitski 2011, de vries jt 2013, chen jt 2014, gale jt 2015, Uchmanowicz jt 2018). Täheldatud on, et vanaea hapruse sündroomiga eakatel esineb tihti mitu komplitseeritud terviseprobleemi, nagu südamepuudulikkus, pahaloomulised kasvajad, diabeet, aneemia (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, chen jt 2014), osteopeenia, osteoporoos (chen jt 2014, Mcguigan jt 2017), hüpertensioon, insult, neerupuudulikkus, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, depressioon (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, gale jt 2015, Mcguigan jt 2017), inkontinentsus (Wallace jt 2012), Parkinsoni tõbi, Alzheimeri tõbi (Posthauer jt 2013) ning sarkopeenia (Morley jt 2013, Mcguigan jt 2017). Samuti võib habrastel eakatel esineda kukkumisi ja deliiriumi ning kroonilist valu (Morley jt 2013, chen jt 2014, Mcguigan jt 2017). Täheldatud on, et vanaea haprusega on samuti seotud suuõõne halb tervis. castrejón-Pérez jt (2017) uurisid 70-aastaseid ja vanemaid eakaid ning leidsid, et suuõõne halb hügieen süvendab eakatel parodontiiti ja hammaste lagunemist, mis omakorda põhjustab kroonilist põletikku. Kuivõrd habrastel eakatel on tavaliselt mitu samal ajal esinevat haigust ja nad tarvitavad mitut ravimit korraga,
peetakse sellist asjaolu üheks võimalikuks hapruse patogeneesi tekitajaks. Patsientidel tekivad ravimite kõrval- ja koostoimeid, mis on seotud suurenenud kukkumisohu ja funktsionaalse võime vähenemisega (Morley jt 2013, fit for frailty 2014).
vanaea hapruse sündroomi üks soodustegureid on füüsilise aktiivsuse vähenemine. Lihasmassi kahanemine ja lihasfunktsiooni nõrgenemine tingib olukorra, kus välditakse pingutust nõudvaid harjutusi ning tegevusi (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, Mcguigan jt 2017). Uurijad väidavad, et sarkopeenia võib olla hapruse sündroomi üks osa, sest väheneb lihasmass, lihasjõud ja füüsiline võimekus, mis omakorda soodustab haprust (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, Lorenzo-López jt 2017, Mcguigan jt 2017). Hubbard jt (2010) uurisid üle 65-aastaseid (n = 3055) ning selgus, et nii väga väikse kui ka väga suure kehamassiindeksiga eakatel on suur hapruse risk ning neil oli raskusi füüsiliste tegevuste sooritamisel. Lisaks on suurenenud kukkumise risk (Morley jt 2013, Mcguigan jt 2017). jansen jt (2015) uurisid habraste (n = 10) ja mittehabraste (n = 74) eakate füüsilist aktiivsust seitsme päeva jooksul ning selgus, et haprad eakad veetsid päeva jooksul kõige rohkem aega istudes ning nende füüsiline aktiivsus oli väga väike.
füüsiline aktiivsus aitab habrastel eakatel suurendada lihasmassi ja lihasjõudlust ning tugevdada luude ja lihaste funktsiooni (Morley jt 2013, Mcguigan 2017, Uchmanowicz jt 2018). Theou jt (2011) tõdesid uuringus, et 45–60-minutiline füüsiline aktiivsus kolm korda nädalas kolme kuu jooksul parandab habrastel eakatel funktsionaalseid võimeid, näiteks kõndimiskiirust, toolilt püstitõusmist ja treppidel liikumist. Neil paranes tasakaaluvõime ja vähenes kukkumishirm. füüsilised treeningud rühmas koos teiste eakatega suurendavad eakate sotsiaalset aktiivsust ja parandavad või hoiavad ära kognitiivsete funktsioonide halvenemise. Hapruse sündroomiga eaka julgustamine füüsiliseks aktiivsuseks on üks kõige edukamaid sekkumisi hapruse vähendamiseks (Rockwood ja Mitnitski 2011, Theou jt 2011, chen jt 2014). õdede üks ülesandeid on selgitada
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
habrastele eakatele liikumise tähtsust ning igati motiveerida ja toetada eakaid eesmärkide saavutamisel.
Hapruse sündroomi esinemine on seotud kehakaalu langusega – haprad eakad on tavaliselt kõhnad, nõrgad ja alatoitunud ning vastuvõtlikud infektsioonidele (Posthauer jt 2013, guyonnet jt 2015, Mcguigan 2017). Rõhutatakse, et hapruse sündroomi vähendamisel ja ennetamisel on tähtis tervislik toitumine (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, guyonnet jt 2015, Uchmanowicz jt 2018). Kobayashi jt (2013) viisid jaapanis läbi uurimuse (n = 2108), mille eesmärk oli hinnata valkude ja aminohapete tarbimise ning hapruse sündroomi seost eakatel. Selgus, et 22,8% uuritavatest esines vanaea haprus. Uurimuse tulemusena ilmnes, et haprust esines vähem neil, kes tarbisid valke suuremas koguses sõltumata valguallikast. Autorid väidavad, et eakatel, kes selles uuringus tarbisid valke ligikaudu ≥ 70 g päevas, esines tunduvalt väiksem hapruse risk. Samuti on hapruse sündroomiga seotud väike vitamiinide (A, b6, b12, d, c ja E) ja mineraalainete (kaltsium, tsink ja seleen) sisaldus vereseerumis. vitamiin d puudus on habrastel eakatel sealjuures kõige levinum mikrotoitainete vaegus. Eakate toitumine peaks sisaldama 25–30 g valku ühe söögikorra kohta või 1–1,2 g/kg päevas. Selline kogus koos aminohappe regulaarse lisamisega stimuleerib vanematel inimestel maksimaalselt lihaste valgusünteesi (Lorenzo-López jt 2017), suurendab lihasmassi ja kehakaalu, vähendab komplikatsioone, parandab haardetugevust ning aitab kompenseerida põletikulisi ja kataboolseid seisundeid, mis on seotud krooniliste ning ägedate haigustega. Lähtuvalt energiatarbimise vajadusest on kasulik pakkuda habrastele eakatele valku toidukordade vahel, eriti siis, kui neil on füüsiline treeningprogramm (Posthauer jt 2013).
Morley jt (2013) soovitavad uurida hapruse suhtes kõiki üle 70-aastaseid või neid, kes kaotavad kroonilise haiguse tõttu kaalu üle 5%, ja Posthauer jt (2013) rõhutavad eakate toitumise sõelumisprogrammide kasutamise tähtsust raviasutustes. Toitumise hindamise küsimustik (Mini Nutritional Assessment) hõlbustab eakatel hapruse sündroomi diagnoosimist
(Posthauer jt 2013, Uchmanowicz jt 2018). Kui patsient kaalub vähe või ei söö piisavalt, soovitatakse kontrollida päeva jooksul tarbitud kalorite arvu.
vanaea hapruse kirjeldamisel rõhutatakse, et haprus on dünaamiline seisund, mis võib aja jooksul paraneda või halveneda (Rockwood ja Mitnitski 2011, Morley jt 2013, chen jt 2014, fit for frailty 2014). Hapruse sündroomi tuvastamisel tuleb koostada habrastele eakatele individuaalne sekkumiskava, mis on suunatud hapruse sündroomi raskusastme ja kahjulike tagajärgede ennetamisele või vähendamisele (Morley jt 2013, fit for frailty 2014). õdedel peavad olema teadmised ja oskused geriaatriliste sündroomide hindamiseks ning ravimiseks, seetõttu on neil tähtis täiendada kutseoskusi ning osaleda elukestvas õppes (Posthauer jt 2013, gustafsson jt 2014 ja Wallington 2016).
Habraste eakate terviseseisundit ja toimetulekut peab regulaarselt hindama, eriti pärast haigestumist ja traumat. Sõltuvalt hindamistulemustest on tähtis eesmärgipärane sekkumine nii haiglas, hooldusasutuses, perearstikeskuses kui ka koduses keskkonnas (Hubbard jt 2015, Wallington 2016, Mcguigan jt 2017, Uchmanowicz jt 2018). Hapruse sündroomi väljaselgitamiseks soovitatakse arstidel, õdedel ja sotsiaaltöötajatel kasutada peamiselt kolme hindamisvahendit. Enamlevinum on küsimustik PRISMA (Program of Research on Integration of Services for the Maintenance of Autonomy), mis koosneb seitsmest küsimusest vanuse, soo, terviseprobleemide esinemise ja toimetuleku kohta. Kõnnikiiruse katse abil on võimalik hinnata eakate kõnnikiirust, kus viie sekundi jooksul tuleb kõndida neli meetrit. Eaka liikuvust võib kontrollida tõuse ja kõnni katse abil, kus kümne sekundi jooksul on vaja tõusta toolilt üles, jalutada kolm meetrit, keerata ümber, kõndida veel kolm meetrit tagasi ja istuda (fit for frailty 2014). Malmstrom ja Morley (2013) soovitavad hapruse väljaselgitamiseks kasutada hapruse sõelumisküsimustikku fRAIL (The Simple FRAIL Questionnaire Screening Tool), mis sisaldab viit küsimust väsimuse, vastupidavuse, aeroobse suutlikkuse, haiguste ja kehakaalu kaotamise
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
kohta. Psühhosotsiaalse hapruse tuvastamiseks on võimalik kasutada testi Screening Test for Psychosocial Frailty. Testis on kuus küsimust, mille abil on võimalik välja selgitada, kas eakatel esineb kurbust, aktiivsust väljaspool kodu, kognitiivse võimekuse häiret, ebapiisavat sissetulekut ja kaasatust naabruskonnaga.
Hapruse sündroomi kindlakstegemiseks kasutatakse Tilbury haprusindeksi küsimustikku (Tilburg Frailty Index), mis sisaldab 25 küsimust, sh terviseprobleemide esinemise, ravimite kasutamise, toitumise ja toimetuleku kohta. Lisaks soovitatakse kasutada küsimustikku Groningen Frailty Indicator, mis sisaldab 15 küsimust liikumise, psühhosotsiaalsete probleemide esinemise, toitumise, ravimite kasutamise, toimetuleku ning patsiendi füüsilise aktiivsuse hindamise kohta (fit for frailty 2014, buckinx jt 2015). Lihtne küsimustik, SHARE Frailty Instrument, mis on veebis kättesaadav, sisaldab viit küsimust kurnatuse, kaalukaotuse, käe pigistusjõu, kõndimise ja vähese kehalise aktiivsuse kohta (Romero-Ortuno jt 2010, Morley jt 2013, chen jt 2014, buckinx jt 2015).
briti geriaatrite Selts on soovitanud korraldada sõeluuring hapruse väljaselgitamiseks eakate seas, kellel esinevad piiratud liikumisvõime, inkontinents, kukkumised, kognitiivsed häired või ravimitest tingitud kõrvaltoimed (fit for frailty 2014). Hapruse hindamine on samuti vajalik nende eakate seas, kellel on näiteks veresoonkonnahaigused, vähk (Morley jt 2013, chen jt 2014), kognitiivse võimekuse halvenemine (Uchmanowicz jt 2018) ning kes saavad kiiritusravi, keemiaravi või kellele on tehtud operatsioone (Morley jt 2013). Autorid rõhutavad, et hapral eakal on hädavajalik hinnata valu tugevust, lamatiste ja kukkumise tekkeriski, jälgida elulisi näitajad ning inkontinentsuse esinemist (Wallace jt 2012, Posthauer jt 2013, fit for frailty 2014, Mcguigan jt 2017).
de vries jt (2013) viisid Amsterdamis läbi uurimuse, mille eesmärk oli uurida eakate (n = 1509) hapruse sündroomi seost kukkumiste ja luumurdudega. Ilmnes, et hapruse sündroomiga eakatel on suurem risk kogeda
korduvaid kukkumisi ja luumurdude tekkimist. Mcguigan jt (2017) toonitavad, et puusaluumurru operatsiooni järgne taastumine habrastel eakatel on eriti raske ja võib lõppeda surmaga. Eaka funktsionaalse seisundi ja iseseisva toimetuleku säilitamiseks peavad õed õpetama haprale eakale sobivaid võimalusi ohutuks liikumiseks. Tähtis on tagada turvaline keskkond: piisav ja asjakohane valgustus trepikodades ja vannitubades, tõstukid, dušitoolid, käsipuude kasutamise võimalus. Samuti tuleb kõrvaldada kõik tarbetud vaibad ja kaablid, mis võivad hapra eaka liikumist takistada (fit for frailty 2014, Uchmanowicz jt 2018).
füüsilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid halvendavad eaka terviseseisundit ning soodustavad hapruse sündroomi arengut (Morley jt 2013, Posthauer jt 2013, chen jt 2014). Andreasen jt (2015) intervjueerisid hapraid eakaid (n = 14) üks nädal pärast haiglast väljakirjutamist. Uurimise käigus selgus, et haprad eakad muretsevad oma füüsilise tervise pärast, kurdavad leinaga seonduvaid aspekte (nt abikaasa surm) ja üksindust. Haigestumise ja kõrvalabist sõltumise tõttu tekib neil sugulaste ees süütunne. Kurdeti samuti tervishoiusüsteemi ja riigi toetuse puudujääkide üle. Uurijad rõhutavad, et mida rohkem oli habrastel eakatel psühholoogilisi, sotsiaalseid ja füüsilisi probleeme, seda raskem oli neil säilitada positiivset ellusuhtumist ning seda kiiremini arenes haprus. Täheldati, et habrastel eakatel suureneb risk sattuda korduvalt haiglasse ja pikaajalisele hooldusele.
vanaea hapruse sündroomi tuvastamisel on vaja koos eaka ja interdistsiplinaarse meeskonnaga koostada patsiendile individuaalne plaan, mis keskendub eaka füüsiliste, kognitiivsete ja/või psühhosotsiaalsete probleemide lahendamisele (chen jt 2014, fit for frailty 2014, Uchmanowicz jt 2018). Tähtis on, et õed pööraksid nii vara kui võimalik tähelepanu hapruse ilmingutele ja rakendaksid tõenduspõhist sekkumist. õdede ülesanne on anda nii patsiendile kui ka nende lähedastele piisavalt infot hapruse kohta ning selgitada ja teavitada sekkumiskavadest. valu esinemisel tuleb õpetada valujuhtimist (Wallace jt 2012, Uchmanowicz
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
jt 2018), samuti anda juhiseid ravimite õigeks manustamiseks ja teha võimalikult arusaadavaks ravimite annustamine. vajaduse korral tuleb kõrvaltoimete vähendamiseks kohandada raviskeemi (Morley jt 2013). Raviskeemi muutmisel on tähtis anda patsiendile uued juhised kirjalikult. Eakatega, kellel on kognitiivsed funktsioonid halvenenud, on tähtis teha mälu stimuleerivaid harjutusi ning õpetada neid kasutama abivahendeid, näiteks märkmeid, kalendreid (Uchmanowicz jt 2018). Erilist tähelepanu, abi ja toetust vajavad palliatiivravi saavad ning üksi elavad eakad (gale jt 2015, Wallington 2016).
Uurimistööst selgus, et tervishoiutöötajate teadlikkus hapruse sündroomist on vähene, mis omakorda takistab hapruse hindamist ja õendusabi osutamist. õdedele on vaja korraldada spetsiaalseid koolitusi, kus nad saaksid täiendada oma teadmisi hapruse sündroomi kohta ja arendada oskusi hapruse tuvastamiseks. Samuti tuleb välja töötada tegevusjuhised ja koguda tõenduspõhist teabematerjali. Eesti tervishoiusüsteem liigub selles suunas, kus õdede iseseisvus teenuse osutamisel on suurenemas ning see toob kaasa ka kohustuse ja vajaduse teadmiste täiendamise järele.
Uurimisteema edasiarendamisel soovitame uurida ja kirjeldada hapruse sündroomiga eakate probleeme ja vajadusi ning Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi pakutavat tuge. Samuti võiks uurida, mil määral on rahuldatud habraste eakate vajadused ja tagatud neile tervishoiuteenuste kättesaadavus.
Järeldused
vanaea haprus on kliiniline sündroom, mis väljendub halvenenud füsioloogilises funktsioonis, lihaste kahanenud jõudluses ja üleüldise vastupidavuse vähenemises. Haprus esineb 65-aastastel ja vanematel eakatel. Põletikud, ägedad ja kroonilised haigused, alatoitumus, füüsilise aktiivsuse vähenemine ning psühhosotsiaalsed probleemid võivad soodustada hapruse sündroomi tekkimist kõrges vanuses.
geriaatrilise õendusabi eesmärk on vanaea haprusega kaasneva eakate funktsionaalse seisundi, elukvaliteedi ja iseseisva toimetuleku parandamine. õendustegevus on suunatud eakate hapruse sündroomi tuvastamisele, ennetamisele ja vähendamisele. Kasutades spetsiaalseid hindamisvahendeid, on tähtis eakal hapruse sündroom võimalikult vara tuvastada. See aitab tagada habrastele eakatele õigeaegse õendusabi. Sõltuvalt eaka seisundist on hädavajalik koostada igale haprale eakale individuaalne sekkumiskava. Hapruse sündroomi aitab ennetada või vähendada regulaarne füüsiline aktiivsus, tervislik toit, mis sisaldab piisavalt kaloreid, valke ja vitamiin d-d, suuhooldus, valu vähendamine, ravimite kõrval- ja koostoime jälgimine ning kukkumiste ennetamine.
Allikaloend
Andreasen, j., Lund, H., Aadahl, M., Sørensen, E., E.. (2015). The experience of daily life of acutely admitted frail elderly patients one week after discharge from the hospital. International Journal of Qualitative Studies on Health and Well-being, 10: 27370. castrejón - Pérez, R., c., jiménez - corona, A., bernabé, E., villa - Romero, A., R.,
Arrivé, E., dartigues, j.-f.. (2017). Oral disease and 3-year Incidence of frailty in
Mexican Older Adults. The Journals of Gerontology, 72: 951–957. chen, X., Mao, g., Leng, S., X.. (2014). frailty syndrome: an overview. Clinical Interventions in Aging, 9: 433–441. de vries, O., j., Peeters, g., M., E., E., Lips, P., deeg, d., j., H.. (2013). does frailty predict increased risk of falls and fractures? A prospective population-based study.
Osteoporosis International, 24: 2397–2403. fit for frailty Part 1: consensus best practice guidance for the care of older people living in community and outpatient settings. (2014). ISbN No. 978-0-9929663-1-7. gale, c., cooper, c., Sayer, A., A. (2015). Prevalence of frailty and disability: findings from the English Longitudinal Study of Ageing. Age Ageing, 44(1): 162–165. gustafsson, L.-K., Mattsson, K., dubbelman, K., Snoljung, A.. (2014). Aspects of nursing with evidence-base when nursing frail older adults: a phenomenographic analysis of interviews with nurses in municipal care. Scandinavian Journal of Caring
Sciences, 28: 793–801.
Artiklid lõputöödest
guyonnet, S., Secher, M., vellas, b.. (2015). Nutrition, frailty, cognitive frailty and
Prevention of disabilities with Aging. European Journal of Clinical Nutrition, 82: 143–152. Hubbard, R., E., Lang, l., A., Llewellyn, d., j., Rockwood, K.. (2010). frailty, body
Mass Index, and Abdominal Obesity in Older People. The Journals of Gerontology, 4: 377–381. Hubbard, R., E., Peel, N., M., Samanta, M., gray, L., c., fries, b., E., Mitnitski, A.,
Rockwood, K.. (2015). derivation of a frailty index from the interRAI acute care instrument. BMC Geriatrics Journal, 15: 27. jansen, f., M., Prins, R., g., Etman, A., van der Ploeg, H.P, de vries, S., I., van Lenthe, f., j., Pierik, f.H.. (2015). Physical Activity in Non-frail and frail Older Adults. The
Public Library of Science One, 10(4): e0123168. Kobayashi, S., Asakura, K., Suga, H., Sasak, S.. (2013). High protein intake is associated with low prevalence of frailty among old japanese women: a multicenter crosssectional study. Nutrition Journal, 12: 164. Lorenzo-López, L., Maseda, A., de Labra, c., Regueiro-folgueira, L., Rodríguez-villamil, j., R., Millán-calenti, j., c.. (2017). Nutritional determinants of frailty in older adults: A systematic review. BMC Geriatrics Journal, 17: 108. Malmstrom, T., K., Morley, j., E.. (2013). frailty and cognition: linking two common syndromes in older persons. The Journal of Nutrition Health and Aging, 17(9): 723–5. Mcguigan, f., E., bartosch, P., Åkesson, K., A.. (2017). Musculoskeletal health and frailty. Best Practice and Research Clinical Rheumatology, 31(2): 145–159. Morley, E., vellas, b., van Kan, g., A., Anker, S., bauer, j., M, bernabei, R. et al (2013). frailty consensus: A call to Action. Journal of the American Medical Directors Association, 14: 392–397. Posthauer, M., E., collins, N., dorner, b., Sloan, c.. (2013). Nutritional Strategies for frail Older Adults. The Journal for Prevention and Healing, 3: 128–140. Romero-Ortuno, R., Walsh, c., d., Lawlor, b., A., Kenny, R., A.. (2010). A frailty Instrument for primary care: findings from the Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe (SHARE). BMC Geriatrics Journal, 10: 57. Rockwood, K., Mitnitski, A. (2011). frailty defined by deficit accumulation and geriatric medicine defined by frailty. Clinics in Geriatric Medicine, 27: 17–26.
Tarasova, K.. (2015). Koduõendusteenust saavate Tartumaa eakate seisundi kirjeldus
InteRAI metoodika alusel, Tartu Ülikool, Arstiteaduskond. Tartu. Magistritöö. Theou, O., Stathokostas, L., Roland, K., P., jakob, j., M., Patterson, c., vandervoor A.,
A., jones, g., R.. (2011). The effectiveness of exercise interventions for the management of frailty: A systematic review. Journal of Aging Researh, 2011: 569194. Tisler, M. (2010). Hapra eaka haiglast väljakirjutamine: tervishoiusotsiaaltöötajate poolt tajutud eetilised konfliktid edaspidiste ravi-ja hooldusotsuste tegemisel. Tartu
Ülikool, Sotsiaal ja haridusteaduskond. Tartu. Magistritöö. Uchmanowicz, I., jankowska-Polanska,b., Wleklik, M., Lisiak, M., gobbens, R.. (2018). frailty Syndrome: Nursing Interventions. SAGE Open Nursing, 4: 1–11. Wallace, c., chandler, L., Rogers, A., crosby, K., joshi, N., Spriggs, T., Hill, c. (2012). caring for frail patients: best practice. Nursing Standard, 26: 50–56. Wallington, S., L.. (2016). frailty: a term with many meanings and a growing priority for community nurses. British Journal of Community Nursing, 21(8): 385–9.
