13 minute read
Susanna Koger, Triinu Tarto, Siret Läänelaid
TARTU PÕHIKOOLIDE 2. KLASSI KLASSIJUHATAJATE ARVAMUS ÕPILASTE KÄTEPESU SOODUSTAVATEST JA TAKISTAVATEST TEGURITEST
Advertisement
Susanna Koger, Triinu Tarto, Siret Läänelaid
Abstract
Contagious diseases in childhood are a serious problem in Estonia and in the rest of the world. For school children, infectious diseases also cause absence from school. It is known that the most effective way to avoid contagious diseases is proper hand hygiene. There have been a lot of studies about the importance of handwashing interventions and their effect on preventing diseases, but few of them have researched the influencing factors of handwashing.
The purpose of the thesis was to describe Tartu basic schools’ second-grade teachers’ opinion on the beneficial and non-beneficial factors of elementary school pupils’ hand hygiene. During the study, 12 class teachers were interviewed using semi-structured questionnaires. Interviews were analysed using the inductive content analysis method.
The results showed that the beneficial factors for proper hand hygiene were the following: availability of resources and facilities; time; positive influence; the pupils’ positive habits; the guidance by the teachers and hand washing interventions. The non-beneficial factors were: lack of facilities, resources (warm water, soap, paper towels), time and positive influences; the height of facilities and the pupils’ own priorities.
Keywords: hand washing, hand hygiene, beneficial factors, non-beneficial factors.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest Sissejuhatus
On kindlaks tehtud, et üks lihtsamaid ja tõhusamaid meetmeid nakkushaiguste ennetamiseks on õige kätehügieen (WHO 2009). Kuni 14-aastaste laste seas on pooled visiidid üldarsti juurde ja 12% hospitaliseerimistest tingitud erinevatest nakkushaigustest, peamiselt seede- ning hingamisteede infektsioonidest (HPA 2005). Nakkushaigused on probleemiks ka Eestis. Näiteks 2018. aastal haigestus ülemiste hingamisteede ägedatesse nakkustesse 100 000 elaniku kohta üle 12 000 inimese. Samuti esines erinevaid soolenakkusi, millest paljusid oleks õige kätehügieeniga tõenäoliselt ennetada saanud (Terviseamet 2018). Koolilaste seas on nakkushaigused sage koolist puudumise põhjus (Neuzil jt 2002, Nandrup-bus 2009). Selle tagajärjel aga kannatavad sageli nii lapsed ise, sest jäävad õppetöös oma kaaslastest maha (gottfried 2010), kui ka laste pereliikmed, kes peavad töölt puuduma, et haige lapse eest hoolitseda (Neuzil jt 2002).
Maailmas on läbi viidud palju uurimistöid, mis käsitlevad kätepesu õpetamise vajalikkust ja mõju nakkushaiguste ennetamisele (Curtis ja Cairncross 2003, Rabie ja Curtis 2006, Tousman jt 2007, Nandrup-bus 2009). vähem uuringuid on tehtud aga käte pesemist mõjutavate tegurite kohta (Chittleborough jt 2012, bonnesen jt 2015). välja on toodud, et lapsed ei järgi sageli õigeid kätehügieeni reegleid ning käte pesemise harjumus võib olla seotud mitme erineva teguriga, näiteks ajapuuduse, vahendite puuduse, unustamise, huvipuuduse ja teadmiste vähesusega (Lopez-Quintero jt 2009, Chittleborough jt 2012). Mitmes Euroopa riigis on koolides riiklikud kätepesu õpetamise programmid eesmärgiga kujundada lastel kätepesu harjumusi (Tousman jt 2007, Willmott jt 2016).
Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada Tartu linna munitsipaalkoolide 2. klassi klassijuhatajate arvamust käte pesemist soodustavatest ja takistavatest teguritest õpilastel. Lähtuvalt sellest on püstitatud järgmised uurimisküsimused.
1. Millised on klassijuhatajate arvates õpilaste kätepesu soodustavad tegurid? 2. Millised on klassijuhatajate arvates õpilaste kätepesu takistavad tegurid?
võtmesõnad: käte pesemine, kätehügieen, soodustavad tegurid, takistavad tegurid.
Metoodika
Uurimistöö on läbi viidud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringu „Käte pesemine ja seda mõjutavad tegurid“ raames. Üldpopulatsiooni moodustasid kõik 2018. aasta Tartu linna munitsipaalkoolide (14 kooli, v.a hariduslike erivajadustega õpilaste koolid) 2. klasside klassijuhatajad (n = 50). Lõplik valim moodustus Tartu linna munitsipaalkoolide klassijuhatajatest (n = 25), kelle koolid (n = 6) olid nõus rakendusuuringus osalema ning kellest moodustati juhuvalim. Selleks koostati uurimistöös nõusoleku andnud koolide 2. klassidest nimekiri ja igale klassile anti kood. Lehekülge www.random.org kasutades sattus juhuslikkuse alusel intervjueeritavasse rühma 13 klassijuhatajat. Juhuslikkuse meetodit kasutati selleks, et tagada kõigile õpetajatele võrdne võimalus valituks osutuda. Üks klassijuhataja keeldus vestluses osalemast ja kokku intervjueeriti seega 12 klassijuhatajat. Klassijuhatajaid intervjueeriti ajavahemikul 21.05.–10.06.2018 poolstruktureeritud küsimustiku abil, mille koostamisel tugineti Chittleborough’ jt (2012) ning Johanseni jt (2015) uurimistöödele. Intervjuuks lepiti klassijuhatajatega kokku koht ja aeg. Intervjuud salvestati ning transkribeeriti ja sellest moodustus kirjalik andmestik.
Transkribeeritud andmestiku analüüsimiseks kasutati induktiivset sisuanalüüsi meetodit, mille käigus määratleti transkribeeritud andmetele tuginedes analüüsitavad ühikud ja analüüsikategooriad ning tekst kodeeriti (moodustati substantiivsed koodid). Edasi toimus andmete
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
(kodeeritud ühikute) analüüs ja kategooriatesse jagamine. Tulemused esitati kategooriatena ja sõnasõnaliste transkribeeritud näidetena intervjuudest.
Uurimistöö läbiviimiseks oli olemas luba Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringute nõukogult. Uurimistöö läbiviimisel respekteeritakse uuritavate sõltumatust, kõiki uuritavaid teavitati uuringusse kutsumisel, et uurimistöös osalemine on vabatahtlik ning et neil on igal etapil õigus loobuda. Koolidelt saadi kirjalik nõusolek uurimistöös osalemise kohta e-posti teel ning klassijuhatajad täitsid enne intervjuud informeerimise ja teadva nõusoleku vormi, millega uuritav andis vabatahtliku nõusoleku uuringus osalemiseks.
Joonis 1. Kategooriad ja alakategooriad
Tulemused
Tartu põhikoolide 2. klasside klassijuhatajatega läbi viidud intervjuude analüüsi käigus moodustati kätepesu soodustavatest ja takistavatest teguritest kokku neli alakategooriat: keskkond ja vahendid, aeg, käitumine ning kätepesu õpetamine (joonis 1).
Kõige rohkem mainisid õpetajad keskkonna ja vahenditega seotud tegureid. õpetajad pidasid tähtsaks (sooja) vee ja kraanikausside olemasolu ning korrasolekut, kätepesuvahendite (seep) olemasolu, kätekuivatusvahendite (puhurid, kätekuivatuspaberid) ning võimaluste olemasolu. Intervjuudest selgus, et mõnede õpetajate arvates ei ole need tingimused koolides piisavalt hästi täidetud, kuid teiste arvates on kõik vajalikud vahendid ja võimalused olemas.
Näited andmebaasist:
1. „Selle aasta alguses saime klassi kraanikausi, seetõttu saavad õpilased alati tööõpetuse või kunstitunni ajal käsi pesta. Olemas on ka käterätik, paberkäterätikud, seep.“ 2. „Kohad on olemas (klassis, WC-s, sööklas). Osad lapsed pesevad käsi enne sööma minekut klassis, aga söökla ees on kuus kraanikaussi ja seetõttu seal on parem. Minu meelest on kõik vajalik olemas.“ 3. „Klassis on külm vesi, see on ka põhjus, miks õpilased näiteks peale kunstitundi pesevad käsi mujal, külma veega ei saa käsi puhtaks.“ 4. „Kätepesukohti võiks olla rohkem ja võiks olla paremini varustatud: puhur ei ole hea variant, pigem paber, millega saaks käsi kuivatada, ja seep võiks olemas olla.“
Järgmine õpetajatega vestlustest ilmnev kätepesu mõjutav tegur on seotud ajaga. Selgus, et sageli ei ole õpilastel piisavalt aega, et korralikult käsi pesta. Osad õpetajad annavad seetõttu õpilastele käte pesemiseks tunnist lisaaega. Mõned õpetajad aga leidsid, et kätepesuks on aega piisavalt.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
Näited andmebaasist:
1. „Söögivahetunnis on ka piisavalt aega käte pesemiseks.“ 2. „Algklassides lõpetab enamik õpetajaid tunni enne söögivahetundi mõned minutid varem, et jõuaks käsi pesta.“ 3. „Aega iseenesest on vähe, õpilased teavad kätepesemise olulisust, aga ikkagi on selline tempo kogu aeg taga, et aega võiks olla rohkem selleks.“ 4. „Söögivahetund võiks kätepesu mõttes olla natuke pikem.“
Kolmanda alakategooria moodustasid käitumisega seotud kätepesu mõjutavad tegurid. õpetajate arvates mängivad harjumuste kujunemisel tähtsat osa eeskujud, suunamine ja õpilaste endi kombed. Enamasti püüavad õpetajad ise heaks eeskujuks olla. Samuti toodi välja, et õpilaste koduseid harjumusi on raske muuta. õpetajate arvates ei ole kätepesu õpilaste jaoks sageli esmatähtis, eelistatakse teha muid meelepärasemaid asju.
Näited andmebaasist:
1. „Kui ma lähen koos õpilastega sööma, siis ma seal püüan võimalikult hoolsalt käsi pesta, et ise eeskujuks olla.“ 2. „Päeva jooksul ma suunan neid käsi pesema, sest nad on kogu aeg kättpidi põrandal, mängivad autode ja asjadega – aega on, aga nad ei kasuta seda.“ 3. „Osadest kodudest on kaasa tulnud, et käsi tuleb pesta, aga sealt, kust ei ole kaasa tulnud, on seda väga raske koolis ühe vahetunni ajal selgeks õpetada.“ 4. „Mulle tundub, et kõikidel õpilastel on hullult kiire, et ega sellist kätepesu, nagu teie seal õpetasite, naljalt ei näe. Käed on vaja kiiresti ära pesta, et jõuaks nii ära süüa kui ka vahetunnis olla.“
õpetajad tõid kätepesu positiivselt mõjutava tegurina välja ka kätepesu õpetamise. Leiti, et kätepesu õpetamise programmid on laste jaoks huvitavad ning motiveerivad rohkem käsi pesema.
Näited andmebaasist:
1. „Aitäh koolituse eest, sest peale seda tundi oli väga intensiivne see kraanikausi juures käte pesemine ja täna tuli õpilane ja ütles, et õpetaja, sa pead pöialde juures hästi pesema, sest sealt tavaliselt ei pesta hästi käsi ja näpuotsad ka – neil oli peale koolitust teadmine suurem ja neid koolitusi peaks ikka koolides läbi viima ja seda kord aastas ning õpetama samale seltskonnale jälle – ega see mööda külgi maha jookse.“ 2. „õpilased rääkisid mitu nädalat sellest, kui huvitav oli kätepesemise õpetamise tund: sai masina alla käed panna ja kui huvitav see oli. See motiveeris käsi pesema.“
Arutelu
õpetajad tõid välja, et õpilaste kätepesuharjumusi mõjutab keskkond ning see, kas vajalikud kätepesuvahendid on olemas. Selgus, et osade õpetajate arvates on koolis kätepesuvahendid õpilastele alati saadaval, teised tõid aga esile mitmeid erinevaid puudusi. Kõige sagedamini tõid õpetajad välja sooja vee ja seebi puudumise. Ka Chittleborough’ jt (2012), Reevesi jt (2012) ning bonneseni jt (2015) uurimistööde tulemustest selgus, et mitmes koolis ei ole õpilastele alati tagatud sooja vee ning seebi olemasolu. Külma veega ei ole õpilastel mugav käsi pesta ja seetõttu ei tehta seda pigem üldse. Samuti ei teki õpilastel harjumust käsi seebiga pesta, kui see võimalus puudub.
Erinevates varem läbi viidud uurimustes on välja toodud ka kätekuivatusvahendite puudus koolides (Chittleborough jt 2012, Reeves jt 2012, bonnesen jt 2015). Sama probleemi mainisid ka mitu käesolevas uuringus osalenud õpetajat. Sageli ei saa koolid endale väikese eelarve tõttu vajalikul hulgal kätekuivatuspabereid lubada ja seetõttu kasutavad õpilased vähem hügieenilisi meetodeid, näiteks käterätikuid või kuivatavad käsi rõivastesse.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest
Mõne õpetaja arvates on koolides liiga vähe kraanikausse. Osades klassiruumides ei ole ühtegi kraanikaussi ja õpilased ei kasuta ka muid lähedal asuvaid võimalusi käte pesemiseks. bonnesen jt (2015) leidsid samuti, et kõikides klassides ei ole kraanikausse, kuid õpilased kasutavad siiski käte pesemiseks lähedal asuvaid tualettruume. Samas nähti negatiivsena seda, et käte pesemiseks klassist väljas käimine võtab õpilastel kaua aega. Sarnaselt Chittleborough’ jt (2012) uurimusele leidsid õpetajad ka käesolevas uuringus, et tähtis on vahendite käepärane paigutus – nii kraanikausid kui ka kätekuivatusvahendid (eelkõige puhurid) asetsevad sageli 2. klassi õpilaste jaoks liiga kõrgel. Samuti toodi välja, et õpilaste jaoks on oluline vahendite pilkupüüdev välimus – vanu ja musti vahendeid ei taheta kasutada.
Lisaks keskkonnale ja vahenditele mõjutab õpetajate arvates õpilaste kätepesuharjumusi ka aeg. Nii käesolevas uuringus kui ka Chittleborough’ jt (2012), bonneseni jt (2015) ning Schmidti jt (2009) uurimistöödes toodi välja, et söögivahetund võiks olla pikem, siis jõuaksid kõik lapsed käed korralikult ära pesta. Seetõttu annavad paljud õpetajad nii käesoleva kui ka Chittleborough’ jt (2012) uuringu andmetel enne söögivahetundi lisaaega käte pesemiseks. bonneseni jt (2015) uuringus väitis enamik õpetajaid aga, et nemad lisaaega ei anna. Kuna enamiku õpetajate arvates ei ole söögivahetunnis õpilastel siiski piisavalt aega käsi pesta, siis käesoleva uurimistöö autorite arvates võiksid vahetunnid veidi pikemad olla, et õpilased ei peaks kiirustama või õpetajad ei peaks käte pesemiseks tunnist aega andma. Osa õpetajad väitsid, et õpilastel on aega piisavalt, nad lihtsalt ei kasuta seda käte pesemiseks. Sama selgub ka kirjandusest – osa õpilaste jaoks ei ole käte pesemine esmatähtis, sageli kiirustavad nad tegema muid enda jaoks huvitavamaid asju ning käte pesemine jääb tagaplaanile (Schmidt jt 2009, Chittleborough jt 2012, bonnesen jt 2015). õpetajad ütlesid, et tähtis on ka see, kas kodus on lastele käte pesemise vajalikkusest räägitud. Kui seda ei ole tehtud, on ka õpetajatel koolis raske nende kombeid muuta. Seda kinnitab ka Songi jt (2012) läbi
viidud uurimus, millest selgus, et vanemate osa laste kätepesuharjumuste kujundamisel on väga tähtis.
Peale vanemate mõjutavad laste kätepesuharjumusi ka teised ümbritsevad inimesed, näiteks Chittleborough jt (2012) on välja toonud, et positiivset mõju laste kätepesule avaldab see, kui nähakse täiskasvanuid käsi pesemas. Käesolevas uuringus osalenud mitu õpetajat püüdsid samuti olla õpilastele heaks eeskujuks ja alati hoolikalt käsi pesta. Samas leiti, et vanemate klasside õpilased ei ole heaks eeskujuks, sest nemad pigem käsi ei pese. Tähtis osa on ka suunamisel – päeva jooksul suunavad uuringus osalenud õpetajad õpilasi korduvalt käsi pesema, näiteks pärast WC kasutamist, õuest tulles, pärast kehalise kasvatuse tundi ja enne söömist. Pärast kunsti- ja tööõpetuse tundi tahavad lapsed aga enamasti ka ise käsi pesta, sest käed saavad mustaks. Kätepesule tähelepanu juhtimist ja õpilaste pesema suunamist on peetud tähtsaks ka Schmidti jt (2009) ning Chittleborough’ jt (2012) uuringutes, kuid bonneseni jt (2015) läbi viidud uuringu tulemustest selgus, et enamik õpetajaid ei pea suunamist tähtsaks.
Kirjandusest nagu ka käesolevast uuringust selgub, et paljude õpetajate arvates parandavad õpilaste kätehügieeni koolides läbiviidavad kätepesu õpetamise programmid (Tousman jt 2007, Chittleborough jt 2012, bonnesen jt 2015). Tartu linna munitsipaalkoolide õpetajad väitsid, et õpilaste jaoks oli kätepesu õpetamise programm huvitav: neile meeldis Uv-lambi abil hinnata oma käte puhtust ning see motiveeris neid käsi rohkem ja hoolikamalt pesema.
Käesoleva uuringu tulemustest tehti kokkuvõte Tartu linnavalitsusele, kes andis edasi soovitused Tartu koolidele. Seeläbi on Tartu koolidel võimalik teha vajalikud muudatused, et tagada võimalused ja vahendid, mis soodustaksid õpilaste kätepesuharjumusi.
Artiklid lõputöödest
Artiklid lõputöödest Järeldused
Tartu põhikoolide 2. klasside klassijuhatajate arvates mõjutavad õpilaste kätepesuharjumusi positiivselt soodsa keskkonna ja vajalike vahendite olemasolu. Tähtsaks peeti sooja vee, seebi, kätekuivatusvahendite ja piisaval hulgal kraanikausside olemasolu, samuti seda, et vahendid oleks paigutatud mugavalt. Toodi välja, et korralikuks kätepesuks on vaja piisavalt aega ja mõned õpetajad ka võimaldavad õpilastele selleks tunnist lisaaega. õpilaste kätepesuharjumuste kujunemisele aitab kaasa ka õpetajate positiivne eeskuju, õpilaste suunamine ja õpilaste enda harjumused. õpetajate arvates mõjuvad kätepesu soodustavalt ka kätepesu õpetamise programmid.
Kätepesu takistavate teguritena toodi välja ebasobiv keskkond ja vahendite puudus. Mitmes koolis oli probleeme sooja vee, seebi ja kätekuivatusvahendite olemasoluga. Täheldati, et puhurid ei ole käte kuivatamiseks piisavalt tõhusad. Samuti leidsid mitu klassijuhatajat, et kraanikausse võiks rohkem olla. veel mainiti, et korralikuks kätepesuks on söögivahetunnid liiga lühikesed. õpetajate arvates mõjutab õpilaste kätepesuharjumusi negatiivselt ka eeskujude puudus nii koolis kui ka kodus. Selgus, et sageli ei ole käte pesemine õpilaste jaoks esmatähtis, nad eelistavad teha muid asju.
Allikaloend
bonnesen, C., T., Plauborg, R., denbæk, A., M., due, P., Johansen, A. (2015). Process evaluation of a multi-component intervention to reduce infectious diseases and improve hygiene and well-being among school children: the Hi five study. Health
Education Research, 30(3): 497–512. Chittleborough, C., R., Nicholson, A., L., basker, E., bell, S., Campbell, R. (2012). factors influencing hand washing behaviour in primary schools: process evaluation within a randomized controlled trial. Health Education Research, 27(6): 1055–1068. Curtis, v., Cairncross, S. (2003). Effect of washing hands with soap on diarrhoea risk in the community: a systematic review. The Lancet Infectious Diseases, 3(5): 275–281.
gottfried, M., A. (2010). Evaluating the Relationship between Student Attendance and
Achievement in Urban Elementary and Middle Schools: An Instrumental variables
Approach. American Educational Research Journal, 47(2): 434–465. Health Protection in the 21st Century. Understanding the burden of disease; preparing for the future. (2005). London: Health Protection Agency. Johanesen, A., denbæk, A., M., bonnesen, C., T., due, P. (2015). The Hi five study: design of a school-based randomized trial to reduce infections and improve hygiene and well-being among 6–15 year olds in denmark. BMC Public Health, 15(1). Lau, C., H., Springston, E., E., Sohn, M-W., Mason, I., gadola, E., damitz, M., gupta,
R., S. (2012). Hand hygiene instruction decreases illness-related absenteeism in elementary schools: a prospective cohort study. BMC Pediatrics, 12(52): 1–7. Lopez-Quintero, C., freeman, P., Neumark, Y. (2009). Hand Washing Among School
Children in bogotá, Colombia. American Journal of Public Health, 99(1): 94–101. Krevald, K. (2017). Põhikooli õpilaste kätehügieeni mõjutavad tegurid ja terviseedenduslikud kätepesuprogrammid. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu.
Lõputöö. Nakkushaigustesse haigestumine Eestis 2018, kuude ja maakondade kaupa. (2018).
Terviseamet. Nandrup-bus, I. (2009). Mandatory handwashing in elementary schools reduces absenteeism due to infectious illness among pupils: A pilot intervention study.
American Journal of Infection Control, 37(10): 820–826. Neuzil, K., M., Hohlbein, C., Zhu, Y. (2002). Illness Among Schoolchildren during Influenza Season. Effect on School Absenteeism, Parental Absenteeism from Work, and
Secondary Illness in families. Archives of Pediatrics & Adolescent Medicine, 156(10): 986–991. Reeves, L., M., Priest, P., C., Poore, M., R. (2012). School toilets: facilitating hand hygiene? A review of primary school hygiene facilities in a developed country. Journal of Public Health, 34(4): 483–488. Rabie, T., Curtis, v. (2006). Handwashing and risk of respiratory infections: a quantitative systematic review. Tropical Medicine and International Health, 11(3): 258–267. Schmidt, W.P., Wloch, C., biran, A., Curtis, v., Mangtani, P. (2009). formative research on the feasibility of hygiene interventions for influenza control in UK primary schools. BMC Public Health, 9: 390.
Artiklid lõputöödest
Snow, M., White, g., L., Kim, H., S. (2008). Inexpensive and Time-Efficient Hand
Hygiene Interventions Increase Elementary School Children’s Hand Hygiene Rates.
Journal of School Health, 78(4): 230–233. Song, I., H., Kim, S.-A., Park, W.-S. (2012). family factors associated with children’s handwashing hygiene behavior. Journal of Child Health Care, 17(2): 164–173. Tousman, S., Arnold, d., Helland, W., Roth, R., Heshelman, N., Castaneda, O., fischer,
E., O’Neil, K., bileto, S. (2007). Evaluation of a Hand Washing Program for 2ndgraders. The Journal of School Nursing, 23(6): 342–348. WHO guidelines on Hand hygiene in Health Care: a Summary. (2009). WHO. Willmott, M., Nicholson, A., busse, H., MacArthur, g., J., brookes, S., Campbell, R. (2016). Effectiveness of hand hygiene interventions in reducing illness absence among children in educational settings: a systematic review and meta-analysis.
Archives of Disease in Childhood, 101(1): 42–50.
