disorders in three psychiatric clinics in Estonia

KEHALISE AKTIIVSUSE JA MASSAAŽI KASUTAMINE MEELEOLU- JA ÄREVUSHÄIRETE RAVIS KOLME EESTI PSÜHHIAATRIAKLIINIKU NÄITEL

Physical activity and massage in the treatment of mood and anxiety disorders in three psychiatric clinics in Estonia

Minna Sild, Anna-Liisa Parm Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Abstract

The aim was to organize a pilot study to fi nd out if physical activity and massage are used in treatment of mood and anxiety disorders in psychiatric clinics in Estonia. The questionnaire was compiled for the psychiatric clinics’ personnel and studied if the questionnaire is suitable for this kind of study. The current sample consisted of three psychiatric clinics and 15 employees. The main results of the study indicated that physical activity is used and massage is not used in all three clinics in the treatment of mood and anxiety disorders. Guided breathing and relaxation techniques and walking outdoors are used in all clinics. Two of the clinics have exercise devices which the patients can use by themselves. Two of the clinics use guided exercise by physiotherapist. The clinic where there is no physiotherapist but an activity specialist does not use guided exercise. One of the clinics uses vibroacoustic sound therapy. Physical activity is added to the treatment plan according to the individual necessities of the patients. Some of the physical activity is regular but most of it depends on the needs of the patient. In addition to physiotherapists, nurses and pshychologists also guide patients in their physical activity. All of the respondents see the necessity of physical activity in the treatment of mood and anxiety disorders and 94% of the respondents think there is a need for physiotherapists who are specialised in psychiatric patients. The compiled questionnaire needs some specifi cations and minor changes in order to make it more effi cient. The necessary specifi cations are pointed out in the discussion chapter. In order to draw conclusions about physical

activity usage in treatment of mood and anxiety disorders in Estonia it is necessary to use the questionnaire on a larger sample consisting of more different psychiatric clinics and a larger number of employees.

Key words: mood disorder, anxiety disorder, physical activity, massage, psychiatric physiotherapy.

Sissejuhatus

Nüüdisajal on avaldatud palju teaduslikke artikleid kehalise aktiivsuse ja massaaži positiivsetest mõjudest vaimse häirega patsientidele ning teemakohaseid uurimistöid tuleb aina juurde. Kliinilisse praktikasse juurduvad need tõed aga äärmiselt aeglaselt, kuigi hinnanguliselt tervelt veerand kogu maailma populatsioonist kannatab mõne vaimse häire all (Probst jt 2010).

Töö autorile teadaolevalt puudub avalikult kättesaadav info selle kohta, kui palju füsioterapeute Eestis psühhiaatria valdkonnas töötab ning kas ja millisel määral on kehaline aktiivsus kaasatud psühhiaatriliste häiretega patsientide ravisse. Lisaks ei ole teada, milline on psühhiaatriakliinikute vajadus füsioterapeutide järele, kes omaksid teadmisi psühhiaatrilistest häiretest ja nende puhul kasutatavatest kehalise aktiivsuse vormidest. Vastava info väljaselgitamine oleks oluline nii psühhiaatriakliinikutele kui ka kõrgkoolidele. Psühhiaatriakliinikud saaksid infot selle kohta, milliseid kehalise aktiivsuse vorme Eestis psüühikahäirete ravis üldiselt kasutatakse ning väljendada vajadust psühhiaatriaalaste teadmistega füsioterapeutide järgi. Kõrgkoolid saaksid olulist infot selle kohta, kas psühhiaatriakliinikutes on vajadus füsioterapeutide järgi, kes omavad teadmisi psühhiaatrilistest häiretest. Kuna hetkel puuduvad füsioteraapia bakalaureusetaseme õppekavades valdavalt psühhiaatriat käsitlevad ained, saaks kaaluda nende lülitamist füsioteraapia õppekavadesse.

Siit tulenevalt otsustas töö autor koostada küsimustiku ja viia läbi nn pilootuurimuse, et välja selgitada kehalise aktiivsuse kasutamine meeleolu- ja ärevushäirete ravis kolmes Eesti psühhiaatriakliinikus.

Selleks, et uurimisvaldkonda selgemini piiritleda, otsustati kirjandusallikate rohkusest tulenevalt keskenduda meeleolu- ja ärevushäirete all kannatavate patsientide ravis kasutatavale kehalisele aktiivsusele. Meeleolu- ja

ärevushäireid põdevad patsiendid on suure tõenäosusega väheaktiivse eluviisiga, kannatavad sagedamini erinevate haiguste käes ja nende elukvaliteet on tervete inimestega võrreldes tunduvalt kehvem (Oeland jt 2010). Alanenud psüühilise ja sotsiaalse teovõime tõttu kannatab nende füüsiline vorm, mistõttu on antud patsiendid sageli haiguslehel ja pikka aega töövõimetud (Nupponen 2007).

Uurimistöö eesmärk oli koostada küsimustik ja viia läbi empiiriline pilootuurimus selgitamaks, kas ja mil määral kasutatakse Eesti psühhiaatriakliinikutes meeleolu- ja ärevushäirete ravis kehalist aktiivsust ja massaaži. Tulenevalt töö eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded: 1. Töötada välja ankeetküsimustik personali jaoks, mis annaks ülevaate kehalise aktiivsuse kasutamisest Eesti psühhiaatriakliinikutes meeleolu- ja ärevushäirete ravis ning testida pilootuurimuse käigus küsimustiku sobivust antud teema uurimiseks. 2. Selgitada küsimustiku abil, mil määral on kehaline aktiivsus ja massaaž kaasatud depressiooni, bipolaarset häiret, foobset ärevushäiret, paanikahäiret ja generaliseerunud ärevushäiret põdevate patsientide ravisse Eesti psühhiaatriakliinikutes. 3. Selgitada, millise eriala esindajad antud kliinikutes juhendavad patsientide kehalist aktiivsust. 4. Selgitada, milline on psühhiaatriakliinikute arstide, õdede, psühholoogide ja tegevus- või füsioterapeutide suhtumine kehalise aktiivsuse vajadusse meeleolu- ja ärevushäirete ravis ning nende hinnanguline vajadus spetsiaalselt psühhiaatrilisele valdkonnale spetsialiseerunud füsioterapeutide järele.

Märksõnad:meeleoluhäire, ärevushäire, kehaline aktiivsus, massaaž, psühhiaatriline füsioteraapia.

Metoodika

Kuna teaduskirjanduse ja internetiallikate läbitöötamisel ei leitud ühtegi sobivat olemasolevat ankeeti, mida lõputöö eesmärgi saavutamiseks kasutada, töötati küsimustik välja töö autori poolt. Otsustamaks, milliseid kehalise aktiivsuse vorme ankeeti kaasata, võeti aluseks Walker ja Shepherd (2001) uurimuses kasutatud ankeet. Antud ankeedis oli füsioterapeutiliste sekkumisvõtetena välja toodud ravivõimlemine, hingamistehnikad,

lõdvestustehnikad ja massaaž. Käesoleva töö ankeeti otsustati veel lisada värskes õhus jalutamine ja võimalus iseseisvalt kehaliselt aktiivne olla (kui kliinikus on olemas näiteks jõusaal või trenažöörid). Seda põhjusel, et kui eelnevalt nimetatud kehalise aktiivsuse vormid eeldavad spetsiaalselt koolitatud kehalise aktiivsuse spetsialisti olemasolu, siis värskes õhus jalutamiseks ja iseseisvalt kehalise aktiivsusega tegelemiseks pole see tingimata vajalik ning töö autor ei eeldanud, et kliinikus töötab tingimata füsioterapeut. Seetõttu lisati küsimustikku ka küsimus selle kohta, kes patsiente kehalisel aktiivsusel juhendab.

Ankeetküsimustik koosnes sissejuhatusest, 18 küsimusest ja ühest lisaküsimusest kommentaaride jaoks. Kaks küsimust olid avatud vastustega ning 16 valikvastustega, kusjuures kõigi küsimuste juures oli võimalik vajadusel lisada „muu“ vastusevariant või oma vastust täpsustada. Lisaks otsustati küsimustike täitmise käigus läbi viia intervjuud personaliliikmetega, et välja selgitada antud teemaga seotud olulist infot, mida küsimustikus ei kajastatud.

Valimisse kuulus kolme psühhiaatriakliiniku 15 töötajat. Tegemist oli mugavusvalimiga, mille moodustumisel osutus määravaks asjaolu, kas uurimuse läbiviimiseks oli kliiniku poolt nõutav Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee luba. Valimisse kuuluvates psühhiaatrikliinikutes eetikakomitee luba ei nõutud. Valimisse kuulusid Ambromed Grupp OÜ erakliinik, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik ja SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik. Ambromed Grupp OÜ erakliinik pakub meeleolu- ja ärevushäiretega patsientidele ambulatoorset raviteenust ning Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus ja SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus viidi küsitlus läbi statsionaarsetes osakondades.

Kokku küsitleti 15 töötajat: 3 psühhiaatrit, 4 psühholoogi, 5 õde (kellest 1 töötab usaldusõena ja 1 ülemõena), 1 psühholoog-füsioterapeut, 1 füsioterapeut ja 1 tegelusjuhendaja. Ambromed Grupp OÜ erakliinikust täitis küsimustiku 4 töötajat, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust 5 töötajat ja SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikust 6 töötajat. Iga psühhiaatriakliiniku vastajate seas olid esindatud vähemalt üks psühhiaater ja psühholoog, õe ametikoha olemasolul vähemalt üks õde ning lisaks kas psühholoog-füsioterapeut, füsioterapeut või tegelusjuhendaja.

Küsitlused viidi läbi ajavahemikus 25. aprill–7. mai 2012. a. Küsitluse läbiviimiseks viis töö autor ankeedid paberkandjal isiklikult kõiki kolme haiglasse ja oli küsimustiku täitmise juures, et vastata tekkida võivatele küsimustele ning kindlustada küsimustiku korrektne ja mõjutustevaba täitmine. Küsimustiku täitmine oli vabatahtlik. Küsimustiku täitmise protsessi käigus vestles autor töötajatega, kes täpsustasid vastuseid suuliselt ning lisasid omapoolseid kommentaare, mille kajastamiseks lõputöös palus autor eraldi suulise loa. Pärast täitmist kogus autor kõik ankeedid enda kätte ning hoiustas neid suletud kaustas. Hindamaks sama kliiniku töötajate vastuste koherentsust, hoidis autor iga kliiniku ankeete tulemuste kirjapanekuni ühtse komplektina.

Saadud andmed töödeldi statistikaprogrammiga Excel, kasutades kirjeldava statistika meetodeid. Avatud küsimuste vastustest ning täitmise käigus täpsustatud info kohta tehti analüüsiv kokkuvõte. Kolme kliiniku tulemused toodi lõputöös välja eraldi, kuid anonüümselt, avaldamata, millise kliinikuga on tegu.

Tulemused

Kolmest küsitletud psühhiaatriakliinikust töötab füsioterapeut kahes (kliinikus 1 ja kliinikus 2). Kliinikus 3 töötab tegelusterapeut, kelle ülesanne on patsientide ravi toetamine läbi nende aktiviseerimise. Kõigis kolmes kliinikus vastas 100% (n=15) küsitletutest, et depressiooni, bipolaarse häire, foobiate, paanikahäire ja generaliseerunud ärevushäire ravivõteteks on farmakoloogiline ravi, psühhoteraapia ja kehaline aktiivsus.

Kolme kliiniku küsitletute vastused depressiooni, bipolaarse häire, foobiate, paanikahäire ja generaliseerunud ärevushäire ravis kasutatavate kehalise aktiivsuse vormide kohta on kokkuvõtlikult kajastatud joonisel 1. Joonisel on iga kliiniku kohta eraldi välja toodud mitu protsenti küsitlejatest selle liigi kasutamist nimetatud häirete ravis ära märkis.

Joonis 1. Depressiooni, bipolaarse häire, foobiate, paanikahäire ja generaliseerunud ärevushäire ravis kasutatavad kehalise aktiivsuse vormid kliinikute töötajate arvamuse kohaselt.

Kliinikus 1 märkis 75% küsitletutest, et kehalise aktiivsuse juhendaja on füsioterapeut ja psühholoog, ülejäänud 25% märkis juhendajana füsioterapeudi. Kliinikus 2 märkis 100% küsitletutest kehalise aktiivsuse juhendajana füsioterapeuti ning, et patsiendid tegelevad haiglas oleku ajal kehalise aktiivsusega iseseisvalt. 77% kliiniku 2 küsitletutest märkis juhendajana ära õe ja tegevusterapeudi ning 33% küsitletutest psühholoogi. Sealhulgas on oluline ära mainida, et õed ja psühholoog olid nimetanud iseennast. Kliinikus 3 nimetas 100% küsitletutest kehalise aktiivsuse juhendajana variandi „muu“ all tegelusterapeuti ning 100% märkis ära variandi, et patsiendid tegelevad haiglas oleku ajal kehalise aktiivsusega iseseisvalt. 80% küsitletutest märkis ära psühholoogi, 40% õe ja 20% hooldaja. Sealhulgas on oluline ära mainida, et õed ja psühholoog olid nimetanud iseennast.

Kliinikus 1 vastas 100% küsitletutest, et kehalise aktiivsuse vorm, sagedus ja kestvus sõltuvad patsiendi individuaalsetest vajadustest. 25% küsitletutest tõi välja, et rakendatakse individuaalset lähenemist ning harrastamise sagedus sõltub rahalistest vahenditest. Kliinikus 2 vastas küsimusele kehalise aktiivsuse sageduse ja kestvuse kohta 50% küsitletutest (psühhiaater,

vanemõde, füsioterapeut). Ülejäänud 50% (õe ja psühholoogi ametite esindajad) põhjendasid vastamata jätmist sellega, et oma töös rakendavad nad kehalist aktiivsust vastavalt patsiendi individuaalsetele vajadustele ning teiste töö kohta ei osata täpset infot anda. Kõik küsimusele vastanud tõid välja, et kehalist aktiivsust vajavad patsiendid saavad 5 korda nädalas 30 minutit korraga füsioterapeudi poolt juhendatud aktiivsust, mille vorm kohandatakse vastavalt vajadusele. Lisaks märkisid kõik vastanud, et värskes õhus jalutatakse võimalusel iga päev ja vähemalt tund aega päevas. Selleks, et patsiendid õue jalutama läheksid, teeb personal pidevat motiveerimistööd, kuid siiski on õue minek vabatahtlik ja õues veedetud aega ei fi kseerita. Kliinikus 3 vastasid sageduse ja kestvuse küsimusele kõik küsitletud. 20% küsitletutest vastas, et kehaline aktiivsus ei toimu regulaarselt, vaid seda reguleeritakse vastavalt vajadusele. 60% küsitletutest vastas, et juhendatud hingamis- ja lõdvestusharjutusi tehakse 2–3 korda nädalas 30 minutit. 60% küsitletutest vastas, et jõusaali ja trenažööride kasutamine ning jalutamine toimuvad vastavalt patsiendi soovile. 40% vastanutest tõi välja, et vibroakustiline teraapia toimub vastavalt patsiendi individuaalsele raviplaanile kuni 4 korda nädalas. 20% vastanutest tõi välja, et võimalus on teha ka individuaalset ravivõimlemist, kuid seda võimalust kasutatakse vähe.

100% kõigi kolme kliiniku küsitletutest vastas, et kehalise aktiivsuse kasutamine on meeleolu- ja ärevushäirete ravis oluline. Kuigi kõigis kliinikutes kasutatakse ravis kehalist aktiivsust, soovisid mõned küsitletavad välja tuua kehalise aktiivsuse kasutamise piirangud. Kliinikus 1 toodi välja, et füsioteraapiat küll kasutatakse meeleolu- ja ärevushäirete ravis, kuid vahel on see rahastusest lähtuvate piirangute tõttu vähene. Kliinikus 2 toodi kehalise aktiivsuse kasutamise piirangutena välja, et ei ole piisavalt spetsialiste ning osad töötajatest ei näe kehalise aktiivsuse vajadust. Kliinikus 3 mainiti kehalise aktiivsuse kasutamise piirangutena ruumipuudust, fi nantstoetuse puudumist ning vastavate spetsialistide vähesust. Vestluses töötajatega ilmnes, et nähakse vajadust individuaalse juhendamise järgi. Kõigist küsitletutest näeb enamik vajadust psüühikahäiretele spetsialiseerunud kehalise aktiivsuse spetsialistide (füsioterapeutide) järele, vaid üks vastanutest seda vajadust ei näe.

Arutelu

Kolme psühhiaatriakliiniku lähenemine kehalise aktiivsuse määramisele on sarnane. Ilmnes, et lähtutakse patsiendi individuaalsetest vajadustest, mitte diagnoosist. Intervjuude käigus tõid küsitletavad välja, et kehalise aktiivsuse määramine sõltub patsiendi iseseisvast aktiivsusest ja kaasuvatest haigustest. Milliste kriteeriumide alusel täpselt otsustatakse, milline patsient vajab ravi osana kehalist aktiivsust ja milline mitte, ei olnud käesolevas töös vaatluse all.

Kõigis kolmes kliinikus kasutatavateks kehalise aktiivsuse vormideks osutusid juhendatud hingamistehnikad, juhendatud lõdvestustehnikad ja värskes õhus jalutamine. Hingamistehnikate positiivset mõju paanikahäirele on kirjeldanud Meuret jt (2008) ning lõdvestustehnikate efektiivsust generaliseerunud ärevushäire ravis Pluess jt (2009). Värskes õhus sooritatavate tegevuste (k.a jalutamine) depressiooni alandavat mõju kirjeldasid oma uurimuses Harris jt (2006), kõndimise positiivset mõju foobiatele Merom jt (2008). Koostatud küsimustikus puudus täpsustus, kas värskes õhus jalutamise all peeti silmas regulaarset, kliiniku personali poolt kontrollitud ja vajadusel eskorditud jalutamist. Seega pole kindel, kas küsitletud pidasid silmas patsientide võimalust iseseisvalt värskes õhus jalutada või seda, et tegevus toimub personali poolt fi kseeritult ja regulaarselt.

Kliinikus 1 ja kliinikus 2 kasutatakse ühe kehalise aktiivsuse liigina ka ravivõimlemist, mida kinnitasid mõlema kliiniku füsioterapeudid. Ravivõimlemise kasutamine on seotud füsioterapeudi olemasoluga kliinikus, kuna kliinikus 3, kus ei tööta füsioterapeut, vaid tegelusjuhendaja, ei viida läbi ka ravivõimlemist. Patsientidel on võimalus iseseisvalt kehaliselt aktiivne olla kliinikus 2 ja kliinikus 3, kus on olemas trenažöörid. Nii ravivõimlemine kui iseseisev trenažööridel treenimine on eeldatavalt aeroobsed tegevused, mille kasulikkust meeleoluhäiretele on uurimustes kinnitanud Craft (2003), Harris (2006), Foley jt (2008) ning ärevushäiretele Ströhle jt (2009), Oeland jt (2010), Herring jt (2011).

Nii ravivõimlemise, hingamis- ja lõdvestustehnikate kasutamise puhul on kliinikutes tegemist juhendatud tegevusega, mis on Oeland jt (2010) uurimuse kohaselt väga oluline, kuna iseseisvalt harrastamise aktiivsus on depressiooni ja ärevushäiretega patsientidel madal.

Kliinikus 3 toodi muu kehalise aktiivsuse liigina kõigi häirete puhul välja vibroakustilise teraapia/vibravoodi kasutamine. Vibroakustiline teraapia kasutab kuuldavaid ja füüsiliselt tuntavaid helivibratsioone taktiilsete stiimulitena. Kõlarid paigutatakse pehme mööbli sisse, mis kannab vibratsioonisagedused inimkehani. Vibroakustiline teraapia vähendab kesknärvisüsteemi aktivatsiooni kaudu stressi ja valu, kutsub esile lõõgastust ning teraapial võib olla positiivne toime depressioonile ja ärevusele (Boyd-Brewer ja McCaffrey 2004). Eelnevast lähtudes võib vibroakustiline teraapia olla sobiv kehalise aktiivsuse vorm meeleolu- ja ärevushäiretega patsientide jaoks. Otsustamaks, kas vibroakustilise teraapia peaks lisama ankeetküsitlusse eraldi kehalise aktiivsuse liigina, oleks vaja täpsemalt uurida erinevat teaduskirjandust selle mõjude kohta meeleolu- ja ärevushäiretele.

Massaaži ei kasutata meeleolu- ja ärevushäirete ravi osana mitte üheski küsitletud kliinikutest. Kirjandusallikates on kirjeldatud massaaži positiivset mõju meeleolu- ja ärevushäiretele (Edge 2003, Moyer jt 2004, Okamoto jt 2005, Billhult ja Määttä 2009), kuid allikaid on oluliselt vähem kui kehalise aktiivsuse kohta, seega on kehalise aktiivsuse kasutamine ka teaduslikult enam põhjendatud.

Kliiniku 1 ja kliiniku 2 töötajate vastused kehalise aktiivsuse vormide kasutamise osas pole kõigis aspektides koherentsed. Erinevused ilmnevad ravivõimlemise, värskes õhus jalutamise puhul ning hingamis- ja lõdvestustehnikate kasutamise osas, kus enamus nimetas nende meetodite kasutamist, kuid mitte kõik vastanud. Erinevused võivad olla tingitud asjaolust, et konkreetsete kehalise aktiivsuse vormide kasutamine pole töötajate vahel kooskõlastatud ja teatakse vähe selle kohta, milliseid meetodeid kolleeg kasutab. Vastuste erinevus võib olla tingitud ka meetodite nimetuste erinevast tõlgendamisest, kuna meetodeid ei olnud küsimustikus pikemalt lahti seletatud. Tulemuste tõlgendamisel on oluline meeles pidada, et kuna kliinikute valimid olid väikesed, siis andis vaid ühe inimese teistest erinev vastus protsentuaalselt suure erinevuse. Siiski ei olnud antud töö eesmärgiks välja selgitada erinevusi töötajate vastustes, vaid kliinikutes kasutatav kehaline aktiivsus. Kliiniku 3 töötajate vastused olid kõigi kehalise aktiivsuse vormide osas koherentsed, mis annab alust arvata, et töötajad on teiste töötajate tegevusega kursis.

Lisaks füsioterapeutidele ja tegelusterapeutidele juhendavad kehalist aktiivsust ka psühholoogid, õed, tegevusterapeut ja hooldajad. Tegevusterapeuti ja hooldajaid käesolevas töös ei küsitletud, kuid tulevikus võiks kaaluda ka nende ametite esindajate kaasamist küsitlusse, et täpsustada, milliseid kehalise aktiivsuse vorme nemad juhendavad. Kehalise aktiivsuse juhendaja küsimuse vastustest ilmnes, et kõik töötajad ei tea, et kehalist aktiivsust juhendavad ka psühholoogid ja õed, kuigi nende ametite esindajad kinnitasid ise, et nad seda teevad. Nagu ka eelmises lõigus välja toodud, võib ebakõla olla tingitud asjaolust, et kliinikute siseselt ollakse vähesel määral kursis töökaaslaste tööga.

Küsimus kehalise aktiivsuse sageduse ja kestvuse kohta lisati küsimustiku selleks, et teada saada, kas kehalise aktiivsuse kasutamine on regulaarne. Kehalise aktiivsuse regulaarsuse olulisust vaimsete häirete ravis on välja toonud Martinsen (2008), depressiooni ravis Pechter ja Maaroos (2008) ja paanikahäirete puhul Ströhle jt (2009). Kliinikutes 2 ja 3 toodi välja mõned regulaarselt toimuvad tegevused, kuid kõigis kolmes kliinikus rõhutati, et kehalise aktiivsuse sagedus ja kestvus valitakse lähtuvalt patsiendi vajadustest. Seega võib kehalist aktiivsust pidada osaliselt regulaarseks.

Kehalise aktiivsuse kasutamist meeleolu- ja ärevushäirete ravis pidas oluliseks 100% küsitletutest. See, et erinevate ametite esindajad, kes igapäevatöös patsientidega lähedalt kokku puutuvad, peavad kehalist aktiivsust oluliseks ravi osaks, loob eeldatavalt hea keskkonna, et aina rohkem patsiente ravil olles kehalise aktiivsusega tegeleksid. Seda kinnitab ka asjaolu, et kõigis kliinikutes peeti oluliseks nimetada piiranguid, mis kehalise aktiivsuse rohkemat kasutamist takistavad. Ühe piiranguna oli välja toodud, et mõned töötajad ei näe vajadust kehalise aktiivsuse järele meeleolu- ja ärevushäirete ravis. Käesoleva töö küsitletutest näeb 100% selleks vajadust, kuid tegemist on vaid vähese osaga kliinikute personalidest ning võib olla, et küsimustikule olid nõus vastama töötajad, kes suhtuvad kehalise aktiivsuse temaatikasse positiivselt ja on avatud selle valdkonna arendamisele. Seetõttu on oluline kehalise aktiivsuse teemalisi küsitlusi läbi viia suurema hulga töötajate seas, mis annaks võimaluse teha üldisemaid järeldusi suhtumise kohta.

Kõigist küsitletutest näeb 94% vajadust psüühikahäiretele spetsialiseerunud kehalise aktiivsuse spetsialistide/füsioterapeutide järele. Kuigi tegemist oli võrdlemisi väikese valimiga, võiks juba see tulemus anda mõtteainet füsioteraapia eriala õpetavate kõrgkoolide õppekava koostajatele, et kaaluda õppekavadesse ka psühhiaatrilistest haigustest ülevaadet andva aine lisamist. Lisaks tõid töötajad intervjuude käigus välja vajaduse kehalise aktiivsuse alaste koolituste järele, mis võiks samuti kõrgkoolide õppejõududele huvi pakkuda.

Käesoleva töö üheks eesmärgiks oli töötada välja küsitlusankeet haiglapersonali küsitlemiseks ning kolmes kliinikus läbi viidud küsitluste põhjal selgitada välja ankeedi sobivus antud teema uurimiseks. Selgus, et kasutatavate kehalise aktiivsuse vormide küsimine diagnooside kaupa ei ole küsimustikus põhjendatud, kuna neid ei määrata diagnoosipõhiselt. Käesoleva töö tulemustest lähtuvalt oleks oluline lisada küsimus, milliste kriteeriumite alusel patsientidele kehalist aktiivsust määratakse. Ankeeti kaasatud kehalise aktiivsuse vormide valik osutus enamjaolt põhjendatuks, kuna kõik meetodid (v.a massaaž) olid psühhiaatriakliinikutes kasutusel. Kuigi käesoleva töö raames uuritud kliinikutes ei kasutata massaaži meeleolu- ja ärevushäirete puhul ravivõttena, tasuks uurida, kas massaaži kasutatakse teistes Eesti psühhiaatriakliinikutes. Tulemustest selgus, et ühe ravimeetodina kasutatakse ka vibroakustilist teraapiat. Juhul, kui teaduskirjandus selle meetodi kasutamise meeleolu- ja ärevushäirete ravis toetab, võiks tulevastes töödes kaaluda kehalise aktiivsuse vormide jaotamist passiivseteks (need, mille käigus patsient ise aktiivselt kehalise aktiivsusega ei tegele) ning aktiivseteks (ravivõimlemine, jalutamine, trenažööridel treenimine, hingamis- ja lõdvestustehnikad). Ankeeti oleks vajalik lisada kehalise aktiivsuse vormide lühikirjeldused, kindlustamaks, et kõik vastajad mõistavad samamoodi, mida on konkreetse meetodi all mõeldud on.

Kuna käesolevas töös loobusid osad küsitletud kehalise aktiivsuse vormide sageduse ja kestvuse küsimusele vastamast, põhjendades seda väheste teadmistega kolleegide töö kohta, võiks uurida iga küsitletava käest, milliseid kehalise aktiivsuse vorme tema oma töös kasutab. See annaks selgema ülevaate, milline on kehalise aktiivsuse vormide sagedus ja kestus ning saaks võrrelda, kas sama elukutse esindajad kasutavad ühesuguseid võtteid.

Kliinikutes toodi välja vajadus koolituste järele, mis käsitleksid kehalist aktiivsust psühhiaatria valdkonnas. Sellest lähtuvalt võiks küsimustik sisaldada küsimust ka selle kohta, kus kehalise aktiivsuse juhendaja (eeldatavalt füsioterapeut) oma erialased teadmised on saanud ning millistel teemadel vajab personal lisakoolitusi.

Küsitlusi läbi viies ilmnes, et käesoleva töö jaoks koostatud küsimustiku üheks plussiks on selle pikkus. Kõigist kolmest kliinikust saadi tagasisidet, et küsimustik on optimaalse pikkusega, mille täitmiseks leitakse tööajal võimalus. Lisaks nähti positiivsena ka enamiku küsimuste puhul esinenud valikvastuste olemasolu.

Olles küsitlusankeedis läbi viinud vajalikud muudatused, oleks edaspidi oluline kasutada suuremat valimit, et saaks teha üldistavaid järeldusi selle kohta, kui palju Eestis meeleolu- ja ärevushäirete ravis kehalist aktiivsust kasutatakse. Valimisse tuleks kaasata võimalikult palju psühhiaatriakliinikuid ning ühe kliiniku kohta suuremal hulgal töötajaid vähendamaks võimalust, et küsitlusele on esmajärjekorras nõus vastama need töötajad, kes antud teemasse positiivselt suhtuvad.

Käesolevale uurimusele püstitatud eesmärk ja ülesanded said täidetud. Kolme psühhiaatriakliiniku töötajate vastuste põhjal kujunes esmane pilt Eesti psühhiaatriakliinikutes meeleolu- ja ärevushäirete ravis kasutatavast kehalisest aktiivsusest. Kuna haiglatepoolne huvi antud teema vastu oli suur, siis on loota, et eetikakomiteelt küsitlusteks loa taotlemisel on uurimuses nõus osalema rohkem psühhiaatriakliinikuid ning käesoleva ja tulevaste uuringute abil õnnestub luua selge arusaam psühhiaatriakliinikutes kasutatavast kehalisest aktiivsusest ja füsioteraapiast, et vajadusel koolitada füsioterapeute ka psühhiaatrilise füsioteraapia valdkonnas.

Järeldused

1. Ambromed Grupp OÜ erakliinik, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik ja SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinik kasutavad meeleolu- ja ärevushäiretega patsientide ravis kehalist aktiivsust, kuid mitte massaaži. Kehalise aktiivsuse harrastamine on kahes kliinikus osaliselt regulaarne. Kasutatavateks kehalise aktiivsuse vormideks kolme haigla peale kokku on juhendatud

ravivõimlemine, juhendatud hingamis- ja lõdvestustehnikad, värskes õhus jalutamine, patsientide võimalus iseseisvalt kehalist aktiivsust harrastada (trenažöörid). Ühes kliinikus kasutatakse ka vibroakustilist teraapiat. 2. Kehalise aktiivsuse vajadus ja selle vorm määratakse meeleolu- ja ärevushäiretega patsientidele nende individuaalsetest vajadustest, mitte diagnoosist lähtuvalt. 3. Kahes kliinikus on tööl füsioterapeut ning ühes kliinikus tegelusjuhendaja. Lisaks vastas enamus küsitletutest, et kehalist aktiivsust juhendavad ka psühholoogid, õed ja tegevusterapeut ning patsiendid iseseisvalt. 4. Kõik küsitletud psühhiaatriakliinikute arstid, õed, psühholoogid ja füsioterapeudid peavad kehalist aktiivsust meeleolu- ja ärevushäirete ravis oluliseks ning valdav enamus (94%) näeb vajadust psüühikahäiretele spetsialiseerunud spetsialistide (füsioterapeutide) järele. 5. Uurimusest selgus, et välja töötatud ankeetküsitlus on teema uurimiseks sobiv, kuid vajab täiendusi ja täpsustusi, et tulevikus suurema valimiga antud teemal täpsemaid vastuseid ja konkreetsemaid järeldusi teha.

Allikaloend

Billhult, A., Määttä, S. (2009). Light pressure massage for patients with severe anxiety.

Complementary Therapies in Clinical Practice, 15: 96–101. Boyd-Brewer, C., McCaffrey, R. (2004). Vibroacoustic sound therapy improves pain management and more. Holistic Nursing Practice, 18: 111–118. Craft, L. L. (2005). Exercise and clinical depression: examining two psychological mechanisms. Psychology of Sport and Exercise, 6: 151–171. Edge, J. (2003). A pilot study addressing the effect of aromatherapy massage on mood, anxiety and relaxation in adult mental health. Complementary Therapies in Nursing and Midwifery, 9: 90–97. Foley, L. S., Prapavessis, H., Osuch, E. A., De Pace, J. A., Murphy, B. A., Podolinsky,

N. J. (2008). An examination of potential mechanisms for exercise as a treatment for depression: a pilot study. Mental Health and Physical Activity, 1: 69–73. Harris, A. H. S., Cronkite, R., Moos, R. (2006). Physical activity, exercise coping, and depression in a 10-year cohort study of depressed patients. Journal of Affective

Disorders, 93: 79–85.

Herring, M. P., Jacob, M. L., Suveg, C., O’Connor, P. J. (2011). Effects of short-term exercise training on signs and symptoms of generalized anxiety disorder. Mental

Health and Physical Activity, 4: 71–77. Martinsen, E. W. (2008). Physical activity in the prevention and treatment of anxiety and depression. Nordic Journal of Psychiatry, 62(s47): 25–29. Merom, D., Phongsavan, P., Wagner, R., Chey, T., Marnane, C., Steel, Z., Silove, D.,

Bauman, A. (2008). Promoting walking as an adjunct intervention to group cognitive behavioral therapy for anxiety disorders – A pilot group randomized trial. Journal of Anxiety Disorders, 22: 959–968. Meuret, A. E., Wilhelm, F. H., Ritz, T., Roth, W. T. (2008). Feedback of end-tidal pCO2 as a therapeutic approach for panic disorder. Journal of Psychiatric Research, 42: 560–568. Moyer, C. A., Rounds, J., Hannum, J. W. (2004). A Meta-analysis of massage therapy research. Psychological Bulletin, 130: 3–18. Murray, C. J. L., Lopez, A. D. (1997). Alternative projections of mortality and disability by cause. The Lancet, 349: 1498–1504. Nupponen, R. (2007). Depressioon ja ärevus. Raamatus: Maaroos, J. (eritoim.). Tervislik liikumine. Tallinn: AS Medicina. Oeland, A. M., Laessoe, U., Olesen, A. V., Munk-Jørgesen, P. (2010). Impact of exercise on patients with depression and anxiety. Nordic Journal of Psychiatry, 64: 210–217. Okamoto, A., Kuriyama, H., Watanabe, S. (2005). The effect of aromatherapy massage on mild depression: a pilot study. Psychiatry and Clinical Neurosciences, 59: 363. Pechter, Ü., Maaroos, J. (2008). Depressioon ja liikumine. Eesti Arst, 87: 27−30. Pluess, M., Conrad, A., Wilhelm, F. H. (2009). Muscle tension in generalized anxiety disorder: a critical review of the literature. Journal of Anxiety Disorders, 23: 1–11. Probst, M., Knapen, J., Poot, G., Vancampfort, D. (2010). Psychomotor therapy and psychiatry: what’s in a name? The Open Complementary Medicine Journal, 2: 105–113. Ströhle, A. (2009). Physical activity, exercise, depression and anxiety disorders. Journal of Neural Transmission, 116: 777–784. Ströhle, A., Graetz, B., Scheel, M., Wittmann, A., Feller, C., Heinz, A., Dimeo, F. (2009). The acute antipanic and anxiolytic activity of aerobic exercise in patients with panic disorder and healthy control subjects. Journal of Psychiatric Research, 43: 1013–1017. Walker, J., Shepherd, W. (2001). Anxiety disorders: a nation-wide survey of treatment approaches used by physiotherapists. Physiotherapy, 87: 536–548.