lifestyle and living conditions

I TÜÜPI DIABEEDI GENEETILISE RISKIGA IMIKUTE RINNAGA TOITMISE SEOS EMA JA PEREDE TAUSTAANDMETE, ELUVIISI JA ELAMISTINGIMUSTEGA

Relationship between breastfeeding of infants with genetic risk for Type 1 diabetes and background data of mother and families, lifestyle and living conditions

Ene Täht*, Reet Urban*, Anne Ormisson** *Tartu Tervishoiu Kõrgkool, **Tartu Ülikool

Abstract

The aim of this quantitative study was to fi nd out whether and how much duration of breastfeeding of infants with genetic risk for Type 1 Diabetes (T1D) during the fi rst year of life depends on mother´s age, education, lifestyle and living conditions of families. This study was accomplished within the framework of the research project DIABIMMUNE using project database. Questions connected with breastfeeding, mothers´s and family´s background, lifestyle and living conditions were selected from DIABIMMUNE family questionnaire. The results of the study showed that duration of breastfeeding of infants with genetic risk for T1D depends on some factors of mothers´s and family´s background, family´s lifestyle and living conditions. Knowing factors which may infl uence the duration of breastfeeding of these children helps to plan and develope nursing counselling work, and to direct special attention to families who have factors which could affect breastfeeding duration. The results of the study are aimed at nurses and other medical personnel who are dealing with breastfeeding councelling.

Key words: child with genetic risk for Type 1 Diabetes, breastfeeding, lifestyle, environmental factors.

Sissejuhatus

Üks laste tervist mõjutavatest teguritest on rinnapiim, kusjuures on leitud, et eriti tähtis on last rinnapiimaga toita I tüüpi diabeedi (T1D) geneetilise riskiga peredes. T1D geneetilise riskiga lastele on soovitatud anda rinnapiima vähemalt kuue esimese elukuu jooksul (Knip jt 2010). Teadaolevalt puuduvad Eestis uuringud, mis käsitlevad T1D geneetilise riskiga imikute rinnaga toitmise kestuse ja seda mõjutavate tegurite seost.

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli selgitada T1D geneetilise riskiga imikute rinnaga toitmise kestust esimese eluaasta jooksul seoses ema vanuse ja haridustaseme, pere elatustaseme, laste sünnijärjekorra, pereliikmete arvu, pere elukeskkonna, ema ja pereliikmete suitsetamise ning lapse kolme esimese elupäeva toiduga.

Uurimistöö koostati rahvusvahelise teadusuuringu DIABIMMUNE raames ja töös on kasutatud DIABIMMUNE uuringu andmebaasi.

Märksõnad: T1D geneetilise riskiga laps, rinnaga toitmine, eluviis, keskkonnategurid.

Metoodika

Käesolev uurimistöö oli kvantitatiivne empiiriline kirjeldav uurimus. Andmete kogumiseks kasutati ühte osa DIABIMMUNE uuringu ankeetküsimustikust (Diabimmune Study 2008), mis oli seotud imiku rinnaga toitmise, ema ja pere taustaandmete, eluviisi ning elamistingimustega. Uurimistöö raames analüüsiti kokku 17 ankeedis olevat küsimust.

Valimi moodustasid 108 DIABIMMUNE uuringus osalevat SA TÜK naistekliinikus septembrist 2008. a kuni maini 2010. a sündinud vastsündinut, kelle nabaväädiverest määrati T1D geneetiline risk (HLA spetsiifi liste alleelide olemasolu), ning nende pered.

DIABIMMUNE uuringu andmete kogumiseks võtsid uuringu läbiviimises osalevad ämmaemandad ühendust uuringus osalevate peredega sünnitusmajas, kus peredele tutvustati teadusuuringu DIABIMMUNE eesmärki, informeeriti uuritavate laste perekondi ning saadi kirjalik nõusolek uuringus osalemiseks. Andm ete kogumise esimeses etapis vastasid uuritavad

ämmaemandate küsimustele individuaalselt eraldi visiidi ajal. Koos täideti küsimused pere sotsiaal-majandusliku olukorra ning vastsündinu esimese kolme elupäeva toidu kohta. Seejärel anti emadele kaasa küsimustikud lapse toitmisest esimesel eluaastal. Andmed kanti uuringu DIABIMMUNE andmebaasi lapse 3., 6. ja 12. kuu visiidil.

Uurimistöös analüüsiti kõigi DIABIMMUNE uuringus osaleva 108 pere ankeeti, seega vastamismääraks kujunes 100% (n = 108) üldkogumist. Andmete statistiline analüüs teostati tarkvarapaketiga SAS 9.1 (SAS Institute Inc. 2002-2003). Andmete analüüsimeetoditena kasutati kirjeldavat statistikat ning pidevate tunnuste võrdlemiseks mitteparameetrilist Wilcoxon-Manni Whitney´i testi. Normaaljaotuse kontrollimiseks kasutati Kolmogorov-Smirnovi testi. Uuritavate tunnuste erinevuste selgitamiseks kasutati kvalitatiivsete andmete puhul Hii-ruut testi või Fisher´i täpset testi (kui oodatavad sagedused olid <5% ja seoseid kirjeldati šansside suhte (OR) abil, kus olulisuse nivooks valiti 0,05.

Tulemused

Kõik uuringus osalevad imikud said rinnapiima, kuid rinnapiimaga toitmise kestus oli erinev. 1-kuuselt sairinnapiima 98,1% (n = 106), 3-kuuselt 82,4% (n = 89), 6-kuuselt 66,7% (n = 72) ja 12-kuuselt 30,6% (n = 33) imikutest. Kolmel esimesel elupäeval oli uuritavatest lastest ainult rinnapiimatoidul 38%, (n = 41), imikupiimasegu või imikupiimasegu ja rinnapiima sai 62% (n = 67) lastest.

Uuritavate emade keskmine vanus oli 29,9 aastat (19–41 aastat). Lapse sünni ajal oli alla 20 aasta vanuseid emasid 1,9%, 20- kuni 25-aastaseid 18,5% (n = 20), 26- kuni 30-aastaseid 37,9% (n = 41) ja üle 30 eluaasta 41,7% (n = 45).

Uuritavatest emadest oli algharidusega 12,0% (n = 13), keskharidusega 30,6% (n = 33), kesk-eriharidusega 12,0% (n = 13) ja kõrgharidusega 45,4% (n = 49).

Perede sissetulek oli jagatud 4 gruppi (alla 60000, kuni 120000, kuni 180000 ja üle 180000 krooni aastas). Sissetulekut alla 60000 krooni aastas uuritavatel peredel ei esinenud. Sissetulek kuni 120000 krooni oli 11,1%

(n = 13) peredest, kuni 180000 krooni 30,6% (n = 33) ja üle 180000 krooni oli 58,3% (n = 63) peredest.

Sünnijärjekorra alusel olid uuritavad imikud jagatud kahte gruppi: pere esimene laps 30,6% (n = 33) ning teine või järgmine laps 69,4% (n = 75). Kolmeliikmelised pered moodustasid uuritavatest peredest 27,8% (n = 30) ja suuremaarvulised pered (4 ja rohkem inimest) 72,2% (n = 78).

Uuritavatest peredest elas linnas 71,3% (n = 77) ja maal 28,7% (n = 31). Koduks oli eramu 31,5% (n = 34) peredest, korteris, ridaelamus või korrusmajas elas 68,5% (n = 74). Kodus oli keskküte või elektriküte 60,2% (n = 65) peredest ja puuküte (ahi, kamin) 39,8% (n = 43). Joogiveeks kasutas 75% (n = 81) peredest kraanivett ja 25% (n = 27) oma kaevu vett. Lapsele andis keedetud vett joogiks 87% (n = 94) ja keetmata vett 13% (n = 14) peredest. Majapidamisjääke komposteeris 29,6% (n = 32) peredest. Kuivkäimlat kasutas 7,4% (n = 8) peredest, majasisene WC oli 92,6% (n = 100) peredest.

Uuritavatest peredest 39,8% (n = 43) suitsetas keegi pereliikmetest kodus. Emadest suitsetas kodus 6,5% (n = 7). Elutoas ei suitsetanud keegi. Uuritavatest imikutest oli kokkupuude loomadega (lemmik- ja/või koduloomad) 85,2% (n = 92).

Seoste uurimiseks imikute rinnapiimaga toitmise kestuse ja taustategurite, eluviisi ja elukeskkonna vahel jaotati kõik uuringus osalevad imikud (n = 108) kaheks grupiks: I grupi moodustasid need, kes said rinnapiima soovitatust vähem, alla kuue elukuu (n = 36) ja II grupi need, kes said rinnapiima vähemalt kuus kuud või enam, kuni 12 kuud (n = 72).

Ema keskmine vanus oli lapse sünnihetkel I grupis 31,8 aastat ja II grupis 29 aastat. Nooremad emad toitsid lapsi ajaliselt kauem (p = 0,02).

Emade haridustaseme võrdlemiseks jaotati emad kahte gruppi. I gruppi kuulusid emad, kellel oli alg-, kesk- ja kesk-eriharidus ning II gruppi kuulusid kõrgharidusega emad. Antud uuringu põhjal emade haridustase ei mõjutanud rinnapiimaga toitmise kestust (p = 0,34), samuti ei mõjutanud seda pere sissetulek (p = 0,46).

Pere esimestest lastest said rinnapiima 6–12 kuud enamus (27/33), pere järgnevatest lastest alla poole (30/75) (p = 0,03). Pere esimesel lapsel oli kolm korda suurem võimalus saada rinnapiima üle kuue elukuu võrreldes pere järgmiste lastega (OR = 3; 95%UI = 1,106-8,138). Pereliikmete arv (3 vs 4 ja enam) ei mõjutanud imikute rinnapiimaga toitmise kestust (p = 0,07).

Linnas elavatest lastest (n = 77) sai rinnapiima 6–12 kuud valdav enamus lapsi (78%) võrreldes maal elavate lastega (22%) (p = 0,03). Linnas elavatel lastel oli kolm korda suurem võimalus saada rinnapiima 6–12 kuud (OR = 3; 95%UI = 0,987–7,610).

Kodu tüüp (korter versus eramaja) ei omanud tähtsust rinnapiimaga toitmise kestuses (p = 0,11). Samuti ei leitud seost rinnapiimaga toitmise kestuse ja küttesüsteemi vahel (p = 0,09), joogivee (kaevuvesi vs tsentraalvesi) vahel (p = 0,58), keedetud joogivesi vs keetmata joogivesi vahel (p = 0,38) ning komposti tegemise (p = 0,29) ja kuivkäimla kasutamise (p = 0,44) ning lapse loomadega kokkupuute vahel (p = 0,7).

Kuigi suitsetavaid emasid oli suhteliselt vähe (n = 7), mõjutas ema suitsetamine lapse rinnapiimaga toitmist negatiivselt. Enamuse suitsetavate emade lapsed said rinnapiima alla kuue elukuu (p = 0,04). Selgus, et suitsetavatel emadel esines 5,6 korda suurem risk toita last rinnapiimaga alla kuue elukuu võrreldes mittesuitsetavate emadega (OR = 5,6; 95% UI = 1,038–30,7) (tabel 1).

Tabel 1. Rinnapiimaga toitmist mõjutavad tegurid toitmise erineva kestuse korral.

Rinnapiimaga toitmise kestust mõjutavad tegurid Rinnapiimaga toitmise kestus 0......5 kuud

(n=36)

Rinnapiimaga toitmise kestus 6......12 kuud (n=72) P OR 95% UI

Ema vanus (aastat) 31,8 29,0 0,02 Ema haridus ( I vs II) 14 (39%) 35 (49%) 0,34 Pere sissetulek 0,46 Mitmes laps peres – 1. 2. ja järgmine 6 (17%) 30 (83%) 27 (38%) 45 (63%) 0,03 3 1,106–8,138 Elukoht 1-linn 2-maa 21 (58%) 15 (42%) 56 (78%) 16 (22%) 0,03 3 0,987–7,610 Kodu: oma maja vs korter 0,11 Inimeste arv peres – 3 4 ja enam 6 30 24 48 0,07 Peamine küttesüsteem 0,09 Joogivesi (kaevuvesi vs tsentraalvesi) 0,58 Keedetud joogivesi 33 (92%) 61 (85%) 0,38 Kompost majapidamisjääkidest 13 (36%) 19 (26%) 0,29 Kuivkäimla kasutamine 4 (11%) 4 (6%) 0,44 Suitsetamine kodus 19 (53%) 24 (33%) 0,05 Ema suitsetamine 5 (14%) 2 (3%) 0,04 5,6 1,038–30,7 Lapse kokkupuude loomadega 30 (83%) 62 (86%) 0,70

Lapse kolme esimese elupäeva toidu mõjurinnapiimaga toitmise kestusele võrreldi nende hulgas, kes said rinnapiima väga lühikest aega, 0–2 kuud,

ning suhteliselt kaua, 9–12 kuud. Võrreldes kolmel esimesel elupäeval ainult rinnapiima ning täielikult või osaliselt kunstlikku toitu saanud laste rinnaga toitmise kestust, selgus, et ainult rinnapiima saanud lastel on 3,9 korda suurem võimalus saada rinnapiima pikemat aega Kolmel esimesel elupäeval ainult rinnapiimaga toidetud lastest sai ainult väga väike osa (n = 3; 7%) rinnapiima 0–2 kuud, seejuures kunstlikku toitu saanud lastest 24% (p = 0,04; OR = 3,9; 95%UI = 1,0–15,3) (tabel 2).

Tabel 2. Rinnapiimaga toitmise kestuse seos lapse kolme esimese elupäeva toiduga.

Toit esimesel kolmel elupäeval Rinnapiimaga toitmine 0.....2 kuud Rinnapiimaga toitmine 9......12 kuud p OR 95% UI

Rinnapiim n = 41 Osaline või täielik kunstlik toit n = 67 3 (7%) 19 (46%) 0,04 3,9 1,0–15,3

16 (24%) 26 (38%)

Arutelu

Käesoleva uurimuse tulemustest selgus, et rinnapiimaga toitmise kestuse näitajad uuringusse kuuluvatel imikutel olid suhteliselt head: ühekuuselt oli rinnapiimaga toidetavaid imikuid 98,1%, kolmekuuselt 82,4%, kuuekuuselt 66,7% ja kaheteistkuuselt 30,6%. Tervise Arengu Instituudi andmetel sai 2010. a Eesti lastest kolmekuuselt rinnapiima 72,2% ja kuuekuuselt 54,8% (Tervise Arengu Instituut 2011). Seega oli uuritud grupis nii kolme- kui kuuekuuselt rinnapiimaga toidetud lapsi enam kui Eestis keskmiselt.

Uuringust ilmnes, et kolmel esimesel elupäeval rinnapiimaga toidetud lastest ainult 7% said rinnapiima väga lühikest aega, 0–2 kuud, ning 46% 9–12 kuud, samas sega- või kunstlikku toitu saanud lapsi vastavalt 24% ja 38%. Lapse rinnapiimaga toitmise kestust mõjutab olulisel määral lapse rinnapiimaga toitmine esimestel elupäevadel, kusjuures rinnaga toitmise alustamine kohe pärast sündi on üks kõige tugevamatest teguritest rinnapiimaga toitmise pikaajalisel kestusel (Yleistä TRIGR-tutkimuksesta 2002, Tiilikainen 2003, Gross 2008, Riihonen 2009, Knip jt 2010, Sorkio jt 2010).

Üle kuue kuu rinnaga toidetud laste emade keskmine vanus (29 aastat) oli väiksem kui alla kuue kuu rinnapiima saanud lastel (31,8 aastat). Nooremad emad toitsid lapsi rinnapiimaga ajaliselt kauem kui vanemad emad. Seos ilmnes ka rinnapiimaga toitmise kestuse ja lapse sünni järjekorra vahel. Pere esimestest lastest said rinnapiima 6–12 kuud enamus (27/33), pere järgnevatest lastest alla poole (30/75). Uuringu andmetel on kolm korda suurem võimalus pere esimest last toita rinnapiimaga enam kui kuus elukuud võrreldes pere järgmiste lastega. Seda võib seletada asjaoluga, et pere esimeste laste vanemad on nooremad, kes on saanud paremaid teadmisi rinnapiimaga toitmisest ja teavad rohkem selle kasulikkusest lapsele. Samuti võib ühe lapsega peredes olla rohkem aega lapsega tegelda kui mitme lapsega peredes.

Antud uuringutulemused ei ühti kirjanduse nende andmetega, kus on selgunud, et kauem toidetakse rinnapiimaga pere järgmisi lapsi (tütarlapsi), kelle emade vanus on lapse sünnil üle 30 eluaasta (Erkkola jt 2006, Kyttälä jt 2008). Hannula (2003) väidab, et järgmiste laste rinnapiimaga toitmise kestust mõjutab varasem positiivne rinnapiimaga toitmise kogemus, mille ema sai nooremas eas esimest last rinnaga toites. Erinevus käesoleva uuringu tulemustega võrreldes võib tuleneda sellest, et meie tänapäevases ühiskonnas on ealt nooremad emad saanud rohkem teavet rinnapiimaga toitmise kasulikkusest.

Antud uuringus ei ilmnenud seost rinnapiimaga toitmise ja ema hariduse vahel. Seda võib seletada asjaoluga, et käesolevasse uuringusse kuuluvatel emadel oli hea haridustase, algharidusega oli ainult 12% emadest.

Varasematest uuringutest ilmneb, et kõige rohkem mõjutavad rinnapiimaga toitmist ema vanus, haridus, ema töölkäimine ja pere sissetulek, ema tervis ja suitsetamine (Hannula 2003, Erkkola jt 2006, Kyttälä 2008). See ilmnes ka käesolevas uuringus, kus ema suitsetamine rinnapiimaga toitmise ajal mõjutas negatiivselt rinnapiimaga toitmise kestust. Kuigi käesolevas uuringus oli suitsetavaid emasid suhteliselt vähe (n = 7), esines nendel 5,6 korda suurem risk toita last rinnapiimaga alla kuue kuu võrreldes mittesuitsetavate emadega.

Käesolevast uuringust seost rinnapiimaga toitmise kestuseja pere sissetuleku vahel ei ilmnenud. Seda võib põhjendada asjaoluga, et üle 90% uuritud peredest oli aasta keskmine sissetulek üle 120000 krooni, mis Eestis on küll mõõdukas, kuid ületab vaesuspiiri.

Käesoleva uuringu tulemustele tuginedes toideti linnas elavaid lapsi rinnapiimaga kauem kui maal elavaid lapsi. Linnas elavatest lastest sai rinnapiima 6–12 kuud valdav enamus lapsi (78%) võrreldes maal elavate lastega (22%). Linnas elavatel lastel oli kolm korda suurem võimalus saada rinnapiima 6–12 kuud. Seda seost kinnitavad samuti varasemate uuringute andmed. On leitud, et maal elavad lapsed saavad rinnapiima lühemat aega ning nendele antakse varem lisatoitu (Liuha 2007, Leipälä jt 2008, Imetyksen edistäminen... 2009).

Antud uuringusse tehti valik küttesüsteemi, joogivee liiki, komposti tegemise ja kuivkäimla kasutamist puudutavatest küsimustest, kuna uuringu autori arvates need olmetingimused võivad nõuda emalt ja perelt suuremat aja- ja jõukulu, mis omakorda võib mõjutada lapse rinnaga toitmise kestust, kuid oodatavat seost rinnapiimaga toitmise ja lapse loomadega kokkupuute, kodu küttesüsteemi, joogivee liigi, komposti tegemise ja kuivkäimla kasutamise vahel ei ilmnenud.

Arvestades rinnapiima kaitsvat mõju lapsele I tüüpi diabeedi ennetamiseks T1D geneetilise riskiga lastel on äärmiselt oluline õendusnõustamine rinnaga toitmise ajal, saavutamaks vähemalt kuuekuuline rinnapiimaga toitmise kestus. Teades, missugustes I tüüpi diabeedi riskiga peredes toidetakse imikuid rinnaga lühemat aega, saab kavandada riskilaste õendusnõustamise rinnaga toitmise ajal. Selleks on vajalik emadele selgitada rinnapiima olulisust lapse tervise ja mitmesuguste haiguste (I tüüpi diabeet, allergia, autoimmuunhaigused, suur kehakaalu tõus) ennetamise seisukohast ning vajadusel praktiliselt aidata emasid rinnaga toitmisel ja anda nõuandeid.

Vastavalt uurimistöö tulemustele on võimalik planeerida õendusnõustamise strateegia T1D geneetilise riskiga peredes laste rinnaga toitmisel.

Järeldused

1. Rinnapiimaga toitmise kestuse näitajad uuringusse kuuluvatel lastel olid suhteliselt head. 2. Ema vanus mõjutas laste rinnapiimaga toitmist — nooremad emad toitsid lapsi rinnapiimaga ajaliselt kauem kui vanemad emad. 3. I tüüpi diabeedi geneetilise riskiga pere esimesel lapsel on kolm korda suurem võimalus saada rinnapiima üle kuue elukuu võrreldes pere järgmiste lastega. 4. Seost ei ilmnenud rinnapiimaga toitmise kestuse, emade haridustaseme ning pere sissetuleku vahel. Samuti ei mõjutanud pereliikmete arv (3 vs 4 ja enam) imikute rinnapiimaga toitmise kestust. 5. Suitsetavatel emadel oli 5,6 korda suurem risk toita last rinnapiimaga alla kuue kuu võrreldes mittesuitsetavate emadega. 6. Linnas elavad lapsed said rinnapiimakauem kui maal elavad lapsed. 7. Pere elamu tüüp (korter versus eramaja) ning küttesüsteem ei omanud tähtsust rinnapiimaga toitmise kestuses. Samuti ei ilmnenud seost joogivee liigi, komposti tegemise ja kuivkäimla kasutamise ning lapse loomadega kokkupuute vahel. 8. T1D geneetilise riskiga laste rinnapiimaga toitmise kestust mõjutas oluliselt lapse kolme esimese elupäeva toit. Ainult rinnapiima saanud lapsi toideti rinnapiimaga kauem võrreldes lastega, kes said kunstlikku või segatoitu.

Allikaloend

Erkkola, M., Pigg, H. M, Virta-Autio, P., Hyppönen, E., Knip, M., Virtanen, S. M. (2005).

Infant feeding patterns in the Finnish type I diabetes prediction and prevention study cohort. European Journal of Clinical Nutrition, 59: 107-113. Gross, E. (2008). Rasedusaegselt ja sünnijärgselt toimivate tegurite seos lapse üsasisese ja esimese elupoolaasta kasvuga. Tartu Ülikool, tervishoiu instituut. Tartu.

Magistritöö. Hannula, L. (2003). Imetysnäkemykset ja imetyksen toteutuminen. Suomalaisten synnyttäijen seurantatutkimus. Turun Yliopisto, Hoitotieteen laitos. Helsinki: Yliopistopaino OY. Väitekiri. Imetyksen edistäminen Suomessa. Toimintaohjelma 2009–2012. Luonnos. (2009). Terveyden ja hyvinvoinnin laitos (THL). Kansallinen imetyksen edistämisen asiantuntijäryhmä. Helsinki: Yliopistopaino.

Knip, M., Virtanen, M. S., Ǻkerblom, H. (2010). Infant feeding and the risk of type 1 diabetes. The American Journal of Clinical Nutrition, 91: 1560S-1513S. Kyttälä, P., Ovaskainen, M., Kronber-Kippilä, C., Erkkola, M., Tapanainen, H., Tuokkola, J., Veijola, R., Simell, O., Knip, M., Virtanen, S. M. (2008). Lapsen ruokavalio ennen kouluikää. Kansanterveyslaitos. Terveyden edistämisen ja kroonisten tautien ehkäisyn osasto. Tamperen yliopisto. Helsinki: Yliopistopaino. Leipälä, J., Saalasti-Koskinen, U., Blom, M., Autti-Rämo, I., Gissler, M., Hämäläinen,

E., Paganus, A., Isojärvi, J., Kääriäinen, H., Renlund, M., Mäkelä, M. (2008). Fenylketonurian seulonta Suomessa. Terveydenhuollon menetelmien arviointiyksikön

Finohtan julkaisuja, nopea katsaus 1/2008. Helsinki: Finohta. Liuha, T. (2007). Tyypin 1 diabetes lisäntyy yhä – Auttaako pitempi imetys? http:// www.ktl.fi /portal/suomi/julkaisut/kansanterveyslehti/lehdet_2007/nro_1_diabetes_lisaantyy_yha_-_auttaako_pitempi_imetys (10.11.2011). Riihonen, R. (Toim.) (2009). Pullonpyörittäjien opas. Tietoa äidinmaidonkorvikkeista, osittaisimetyksestä ja äidinmaidon pumppamisesta vauvaperheille. Väestöliittö. Sorkio, S., Cuthbertson, D., Bärlund, S., Reunanen, A., Nucci, A. M., Berseth, C. L.,

Koski, K., Ormisson, A., Savilahti, E., Uusitalo, U., Ludvigsson, J., Becker, D. J.,

Dupre, J., Krisher, J. P., Knip, M., Ǻkerblom, H. K. Virtanen, S. M. (2010). TRIGR

Study Group. Breastfeeding patterns of mothers with type 1 diabetes: results from an feeding trial. Diabetes Metab Res Rev, 26: 206-211. Tervise Arengu Instituut. (2011). SR: Imikute rinnapiimaga toitmine vanuse ja maakonna järgi. http://pxweb.tai.ee/esf/pxweb2008/Dialog/Saveshow.asp (14.09.2012). Tiilikainen, M. (2003). Arjen islam. Somalinaisten elämää Suomessa. Tampere, Osuuskunta Vastapaino. Vantaa: Dark OY. Yleistä TRIGR-tutkumuksesta. (2002). http://www.trigr.helsinki.fi /suomi_tutkimus. html (11.09.2011).