factors that are affecting them

ÕENDUSÜLIÕPILASTE JA ÕDEDE KUTSEALASED VÄÄRTUSED JA HOIAKUD NING NEID MÕJUTAVAD TEGURID

Nursing students and nurses professional values and attitudes and factors that are affecting them

Reet Urban, Katrin Parv Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Abstract

The aim of the present study was to describe nursing students’ and nurses’ professional values and attitudes and factors affecting these. Using a descriptive review of professional literature, 32 evidence-based literature sources were chosen, of which 22 are research articles. Also books, the code of ethics, one website and one article from Eesti Õde have been used. Working in hospital and having clinical practice during studies has shown that not all the nurses working adhere to common professional values and nurses have different attitudes towards patients. It has also been noticed that the values and attitudes of nursing students are changing during their education. According to the study, professional nursing core values are caring, human dignity, autonomy, justice, altruism, holism, equivalence. Nurse-students emphasised more than nurses altruism, confi dentiality and the development of nursing professioon. Nursing students’ professional values and attitudes change during education, especially during clinical practice where they perceive the role of a nurse. General changes of attitudes in the society infl uence the changes of professional values also, like altruism and compassion as the emphasis in the society has moved towards individualism and narcissism. Consistent self-refl ection and selfassessment are the most effi cient methods for maintaining and developing professional values for both the nurse-students and the nurses.

Key words: professional values and attitudes, nursing values, nurse-student, nurse

Sissejuhatus

Õdede professionaalsuse aluseks on kutsealal kokkulepitud väärtused ning tegutsemine ja käitumine lähtuvalt väärtuspõhiselt kujundatud hoiakutest. Õe eetikakoodeks määratleb kutsealased väärtused ja õeks õppides on need väärtused ka teoreetiliselt kõigi poolt omaks võetud ja heaks kiidetud. Teooriaõppe käigus ei tekki kellelgi kahtlust, et õe kutse-eetika valdkonnad vajaksid täiendamist või et nendes kajastatu ei oleks praktikakeskkonnas rakendatav ja järgitav. Erinevates riikides on uuritud õdede ja õde-üliõpilaste arvamusi õe kutseväärtustest ja valdavalt on vastused analoogsed rahvusvaheliselt kokkulepitud ja õe kutse-eetika koodeksina väljaantud väärtustega, milleks on hoolivus, inimväärikus, autonoomsus, altruism, vastutus oma tegevuse ja kutsealase arengu eest. Samas ei ole harvad juhud, kus reaalses kliinilises keskkonnas näeme ja kogeme õdede poolt mitte alati kõige eetilisemat käitumist ning inimese väärikust ja autonoomsust mitteaustavat hoiakut. Antud olukorras tekkib küsimus, kas õendust õppides ja hiljem valdkonnas töötades hoiakud muutuvad ning mis mõjutavad professionaalsete hoiakute kujunemist õppimise jooksul ja hoiakute muutumist töökarjääri jooksul.

Tulenevalt eelnevast planeeriti uurimistöö eesmärgiks kirjeldada teaduskirjandusele tuginedes õendusüliõpilaste ja õdede arvamusi kutsealastest väärtustest ning nendel põhinevaid hoiakuid ja hoiakute kujunemist mõjutavaid tegureid.

Märksõnad: väärtused, õendusväärtused, hoiakud, õendusüliõpilased, õde.

Uurimistöö meetod

Uurimistöö on teoreetiline kirjanduse ülevaade. Analüüsitava materjali leidmiseks kasutati teemakohaseid teadusartikleid. Artiklid leiti teadusandmebaasidest EBSCO Sinahl, Academic Search Premier, Medline, Health Source: Nursing/Academic Edition ja otsingumootori Google Scholar kaudu.

Allikate sobivuse kriteeriumiteks seati sisu vastavus uurimistöö eesmärgile, artiklite täistekstide tasuta kättesaadavus, inglis- või eestkeelne artikkel ning allikate väljaandmise aeg ajavahemikul 2002–2012. Töö koostamiseks kasutati kokku 32 teaduskirjanduse allikat.

Artiklite analüüsimisel leiti esmalt uurimistöö eesmärgist lähtuvalt teemat käsitlevad seisukohad ja arvamused. Seejärel grupeeriti uuritavat nähtust iseloomustavad tunnused kolme kategooriasse: arvamused õe kutseväärtustest; õendusüliõpilaste kutseväärtuste kujunemist mõjutavad tegurid; õdede kutseväärtusi mõjutavad tegurid. Saadud teavet analüüsiti, võrreldi erinevate autorite seisukohtade sarnasusi ja erinevusi, sõnastati mõttetervikud, mis koondati sidusaks terviktekstiks.

Tulemused ja arutelu

Inimlike väärtuste olemuse on M. Rockeach (1973) sõnastanud, kui pideva veendumuse või hoiaku teatud tüüpi käitumise suhtes, mis on soovitatav ja eelistatud. Altun (2002) ütleb, et väärtuste põhiliseks koostisosaks on uskumused ja personaalsed väärtused peegelduvad individuaalsetes hoiakutes. Väärtuste muutumise tagajärjeks on hoiakute ning käitumise muutumine. Selleks, et kutseväärtused kinnistuksid ja väljenduksid hoiakutes ja käitumises peab õde juba õppimise ajal kutseväärtusi tajuma ja mõtestama, et üldse mõista õe elukutse terviklikku olemust (Rassin 2008). Kutseväärtuste omaksvõtt ja nendest lähtuv käitumine on osa kutseidentiteedist (Tadd jt 2006). Õe kutsealased väärtused on olnud ajalooliselt kõneaineks juba Florence Nightingale´i aegadest, mil arvati, et õendus ei tohiks põhineda vaid teaduslikel teadmistel ning oskustel, vaid see peab põhinema teatud inimlikel väärtustel (Rassin 2008).

Mitmetele uurimistulemustele tuginedes saab üldistada, et õed ja õendusüliõpilased peavad peamisteks kutsealasteks väärtusteks hoolivust, inimväärikust, võrdväärsust, altruismi, autonoomsust, terviklikkust, privaatsust ja inimlikkust (Itzhaky jt 2004, Rognstad jt 2004, Perry 2005, Rassin 2008, Shaw ja Degazon 2008, Pang jt 2009, Shih jt 2009), Altun (2002) lisab esteetika ning vabadusega seostuvad enesedistsipliini ja iseseisvuse. Altruismi peeti ka peamiseks motiiviks, miks minnakse üldse õeks õppima (Pang jt 2009). Peamised erinevused väärtuste tähtsustamisel õdede ja õendusüliõplaste poolt ilmnevad altruismi, privaatsuse ning õenduse kui kutseala arengu ja uute teadmiste omandamise väärtustamisel. Viimaseid väärtustavad õendusüliõpilased tunduvalt enam kui õed (Rassini 2008). Seega kinnitavad uuringute tulemused, et õenduse kui kutseala põhiväärtustes ei ole viimasel sajandil olulisi muutusi toimunud. Otsida tuleb põhjuseid, miks kutse põhiväärtused ei kajastu alati kutse esindajate

hoiakutes ja sedakaudu nende käitumises ja suhtumises patsientidesse ning õendustöösse tervikuna.

Ühiskonna ja sotsiaalse kultuuri muutumine aja jooksul mõjutab väärtusi pikemas perspektiivis. Väärtuste muutumine ühiskonnas tervikuna mõjutab igat inimest, ka neid, kelle kutsealal on väärtuspõhisus erilise tähelepanu all, nagu seda on tervishoiu valdkond. Rassin (2008) kinnitab oma uurimistöö tulemustega Rognstad jt (2004) järeldust, et altruism, solidaarsus ja kaastunne kui aegade algusest ühed olulisemad õenduse põhiväärtused ei ole enam niivõrd väärtustatud. Põhjuseks tuuaksegi ühiskonna sotsiaalsete väärtuste muutumist. Tänapäevases ühiskonnas on tähtsustunud inimese enesekesksus ja personaalsed saavutused, mis varjutavad teiste kaasinimeste abistamisvajaduse ja kaastunde. Õed on küll teadlikud altruismist kui kutse põhiväärtusest, kuid ei tea alati või ei teadvusta, kuidas seda oma igapäevatöös kasutada või kuidas see nende käitumises väljendub. Kaastunne ja altruism on asendunud tähelepanuga õe eneseväärikusele ja sotsiaalsele staatusele (Rongstad jt 2004). Õenduse kutseväärtuste säilitamisel ja nendest oma igapäevatöös lähtumisel on oluline roll töökeskkonna organisatsioonikultuuril, mida omakorda kujundavad juhtivõed ja liidrid ning pikema töökogemusega töötavad õed (Casida 2008, Aitamaa jt 2010).

Õppeprotsessil ja akadeemilisel õpikeskkonnal on oluline kaal õendusüliõpilaste kutseväärtuste kujundamisel ja arendamisel. Tudengid hakkavad õpingute ajal mõistma õe kutse tähendust ja missiooni ning selle aluseks olevate väärtuste olemust ja osatähtsust. Õppejõu roll on olla oma hoiakute ning käitumisega õpilastele eeskujuks. Õppejõudude püüe pakkuda üliõpilastele õpingute ajal tuge ja kättesaadavust on heaks rollimudeliks seletamaks altruistlikku ja toetavat käitumist (Shaw ja Degazon 2008). SandJecklin ja Schafferi (2006) uuringust järeldub, et tänu haiglapraktikatele suudavad õendusüliõpilased mõista paremini õe rolli haigla keskkonnas. 95% üliõpilastest kinnitasid, et nende arusaam õendusest on muutunud tänu õppe jooksul läbitud kliinilisele praktikale. Lin jt (2010) uuring kinnitab, et kutseväärtuste teadvustumine süveneb õppeaja jooksul võrreldes õppima asujaid viimasele kursusele jõudnutega. Tähelepanuväärne on aga Lemonidou jt (2004) poolt järeldatu, et praktikakogemus haiglas aitas üliõpilastel küll mõista reaalses elus toimuvat, kuid samaaegselt ilmnes ka asjaolu, et praktilises töökeskkonnas ei väljendu kõik nii nagu teoreetiliselt

õpitud ja paljud üliõpilased olid negatiivselt üllatunud, kuidas õed või arstid tegelikult patsientidega käituvad.

Õppeprotsessis on eesmärk suunata üliõpilasi patsiendile õendustegevusi planeerides tegema eetiliselt õigeid otsuseid. Planeerimisele järgneb eetiline tegutsemine, mis omakorda peab väljenduma eetiliselt professionaalses lähenemises patsiendile ehk professionaalses käitumises. Eetiliselt õiget ja hoolivat hoiakut arendavat tegutsemist õpetades on parimaks meetodiks erinevate kaasustega juhtumite lahendamine. Lahendamiskäigus arendatakse kriitilise mõtlemise oskust. Kasutades samaaegselt hindamiseks eneserefl eksiooni, õpivad õppeprotsessis mõlemad osapooled, nii üliõpilased kui nende juhendajad (Vanlaere ja Gastmans 2007). LeDuk ja Kotzer (2009) toovad samuti ühe olulise väärtuste omandamise meetodina välja eneserefl eksiooni, lisades, et rakendades õena igapäevases praktilises õendustöös ja samaaegselt üliõpilaste juhendamises teadlikku enesehindamist ja -refl eksiooni, võimaldab see integreerida kutsealaseid ja organisatsioonisiseseid väärtuseid, mis omakorda aitavad säilitada ja edendada terviklikku väärtustel põhinevat töökeskkonda. Selline lähenemine vähendab lõhet akadeemilise hariduse ja kliinilise praktikakeskkonna vahel ning võimaldab teadvustada kliinilise õppe tähendust üliõpilase professionaalsete ja üldiste põhiväärtuste ühendamisel.

Õenduse põhiolemus on hoolitsus abivajava inimese eest. Hea professionaalse hoolitsuse eelduseks on abiandja hooliv hoiak. Hooliv hoiak põhineb professionaalsetel väärtustel. Eetikaprintsiibid loovad raamistiku väärtustel põhinevaks tegutsemiseks akadeemilises õpikeskkonnas ja praktikakeskkonnas õppimiseks ja töötamiseks (LeDuk ja Kotzer 2009). Väärtuseid ei saa muuta päevapealt, väärtuste kujunemine on ajaliselt pikk ja järjepidev protsess. Ainult teadlik ja juhitud professionaalsete väärtuste prioritiseerimine organisatsioonis kindlustab kutseala põhiväärtustest lähtuva hooliva hoiaku ja käitumise tervishoius.

Järeldused

Õe kutsealasteks põhiväärtusteks on: hoolivus, inimväärikus, autonoomia, terviklikkus, võrdväärsus. Altruism, privaatsus ja vastutus kutseala arengu eest on olulisemad väärtused küll õendusüliõpilaste arvates, kuid väiksema osakaaluga õdede hulgas. Hoiakud põhinevad väärtustel, seetõttu on need

omavahel väga tihedalt seotud. Kutseala väärtustel põhinevad hoiakud on kujunenud olemasolevate personaalsete põhiväärtuste baasil, kuid kujunevad veel nii õeks õppimise kui ka edasise töökarjääri jooksul.

Õendusüliõpilaste väärtusi ning nendel põhinevate hoiakute kujunemist mõjutavad akadeemiline õpikeskkond (õppejõud ja nende rollimudel) ja kliiniline praktika ning selle keskkond. Arusaamist õe rollist ja seega õe hoiakutest kujundab üliõpilastes enam haiglapraktika ning ealt vanemad kutseala esindajad. Ühiskonna kui tervikliku sotsiaalsete hoiakute muutus kujundab väärtusi pikema aja jooksul.

Õdede kutseväärtustele ja hoiakutele avaldab enim mõju töökeskkonna organisatsioonikultuur ja seda kujundavad juhid, liidrid ja vanemad pikema töökogemusega kolleegid. Samamoodi on üheks kutsealaste hoiakute mõjuteguriks ühiskonna väärtushinnangute muutus altruismist individualismi ja nartsisissmi suunas.

Allikaloend

Aitamaa, E., Leino-Kilpi, H., Puukka, P., Suhonen, R.. (2010). Ethical problems in nursing management: The role of code of ethics. Nursing Ethics, 17 (4): 469-482. Altun, I. (2002). Burnout and nurse’s personal and professional values. Nursing Ethics, 9(3): 269–278. Casida, J. (2008). Linking nursing unit´s culture to organizational effectiveness:

A measurement tool. Nursing Economics, 26 (2): 106–110. Elder, R., Price, J., Williams, G. (2003). Differences in ethical attitudes between registed nurses and medical students. Nursing Ethics, 10(2): 149–164. Itzhaky, H., Gerber, P., Dekel, R. (2004). Empowerment, skills and values: a comparative study of nurses and social workers. International Journal of Nurse Students, 41: 447–55. LeDuc, K., Kotzer, A. M. (2009). Bridging the gap: a comparison of the professional nursing values of students, new graduates, and seasoned professionals. Nursing

Education Perspectives, 30(5): 279–284. Lemonidou, C., Papathanassoglou, E., Giannakopoulou, M., Patiraki, E., Papadatou,

D. (2004). Moral professional personhood: ethical refl ections during initial clinical encounters in nursing education. Nursing Ethics, 11(2): 122–237.

Lin, Y. H., Wang, L. S., Yarbrough, S., Alfred, D., Martin, P. (2010). Changes in Taiwanese nursing student values during the educational experience. Nursing Ethics, 17(5): 646–654. Pang, D., Senaratana, W., Kunaviktikul, W., Klunklin, A., McElmurry, B.-J. (2009).

Nursing values in China: the expectations of registered nurses. Nursing and Health

Sciences, 11: 312–317. Parish, C. (2007). Paperwork and targets come before compassion, nurses admit. Nursing Standard, 36(21): 11. Perry, B. (2005). Core nursing values brought to life through stories. Nursing Standard, 20(7): 41–48. Rassin, M. (2008). Nurses´ professional and personal values. Nursing Ethics, 15(5): 614–630. Rognstad, M. K., Nortvedt, P., Rognstad, O. (2004). Helping motives in late modern society: values and attitudes among nursing students. Nursing Ethics, 11(3): 227–239. Rokeach, M. (1973). The Nature of human values. New York: Free Press, p. 28. Sand-Jecklin, K. E., Schaffer, A. J. (2006). Nursing students perceptions of their chosen profession. Nursing Education Perspectives, 27(3): 130–135. Shaw, H. K., Degazon, C. (2008). Integrating the core professional values of nursing: a profession, not just a career. Journal of Cultural Diversity, 15(1): 44–50. Shih, F. J., Lin, Y. S., Smith, M. C., Liou, Y. M., Chiang, H. H., Lee, S. H., Gau, M.

L. (2009). Perpectives on professional values among nurses in Taiwan. Journal of

Clinical Nursing, 18: 1480–1489. Tadd, W., Clarke, A., Lloyd, L. (2006). The value of nurses’ codes: European nurses’ views. Nursing Ethics, 13: 376–93. Vanlaere, L., Gastmans, C. (2007). Ethics in nursing education: learning to refl ect on care practices. Nursing Ethics, 14(6): 758–766.

TALLINNA TERVISHOIU KÕRGKOOLI JA TARTU TERVISHOIU KÕRGKOOLI ÕE ÕPPEKAVADE ÜLIÕPILASTE RELIGIOOSSUS

The religiosity of Tallinn Health Care College and Tartu Health Care College nursing students

Rhoda Vaiksaar, Ave Sinilaht, Priit Pärnapuu Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Abstract

The aim of this quantitative research is to describe the religiosity of Tallinn Health Care College and Tartu Health Care College nursing students. The following research tasks have been set: 1. To compare the nursing students and students on the other curricula who believe themselves to be religious. 2. To compare the nursing students’ and other students’ participation in basic religious rituals (being a church member, praying, reading the Script). 3. To compare the importance of religion in everyday life of nursing and other students. 4. To compare the nursing students’ and other students’ negative attitude towards religion and phenomena connected to it. 5. To compare nursing students’ and other students’ attitudes towards New Age ideas. It appears from this study that nursing students are more religious than the students of other curricula. The differences appear even when compared to other health care curricula. New Age ideas are more popular than traditional organized religions. There occurs generally little negative attitude towards religion amongst the students.

Key words: student, nursing, religiosity, intrinsic and extrinsic religiosity, New Age.

Sissejuhatus

Religioossus on soo, vanuse ja rahvuse kõrval üks klassikaline taustamuutuja sotsioloogilistes uuringutes. Sarnaselt eelpool mainitud tunnustele, mõjutab ka religioossus (usklikuks, mitte-usklikuks olemine või konkreetsemalt kristlaseks, juudiks olemine) mitmesuguseid käitumismustreid ja hoiakuid. See, et tuntakse huvi inimeste religioossuse vastu, on sama loomulik ja põhjendamist mittevajav kui huvi tundmine soo või vanuse vastu (Lippman jt 2005).

Teadlased on läbi viinud sadu laiaspektrilisi uuringuid, mis peegeldavad seda, et usulised tõekspidamised on inimese heaolu, tervise ja ravi koha pealt olulised ja igati asjakohased (McCollough ja Smith 2003). Patsiendi aspektist lähtuvalt näitavad elukvaliteedi uuringud, et patsientide hingelised ja religioossed uskumused mängivad tema elus haigusest paranemisel olulist rolli ning õdede hingelised ja religioossed uskumused soodustavad patsiendi terviklikku hindamist ja hooldamist (Cohen jt 1996, O´Connell ja Skevington 2005, ref. McManus 2006 järgi). Õe õppe keskmeks on holistlik inimesekäsitlus, mis tähendab, et iga inimene on bio-psühhosotsiaalne tervik. Igas inimeses leidub mingil määral hingelisust. Terve õenduse ajaloo vältel on haigete hingeliste vajaduste rahuldamine olnud üks esmatähtsamaid valdkondi (Sessanna jt 2011).

Kui õendusteoreetikute väited religiooni tähtsusest ja hingelise hoolduse vajalikkusest peaksid paika pidama, siis peaks see väljenduma ka näiteks õdede suuremas religioossuses. Käesoleva uurimuse abil soovivad autorid teada saada, kas õendusteoreetikute väited religiooni tähtsusest inimese tervise taastamisel ja edendamisel on ainult teoorias kirjeldatu või lähtutakse neist seisukohtadest ka tegelikkuses. Selle teadmise saamiseks on autorid võrrelnud õe õppekava üliõpilaste religioossust teiste erialade üliõpilaste religioossusega.

Käesoleva uurimistöö eesmärk on kirjeldada Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekavade üliõpilaste religioossust.

Lähtuvalt uurimistöö eesmärgist on püstitatud järgmised uurimisülesanded: 1. Võrrelda enda usklikuks pidamist õe õppekavade üliõpilaste ja muude õppekavagruppide üliõpilaste vahel.

2. Võrrelda osavõttu põhilistest religioossetest tegevustest õe õppekavade üliõpilaste ja muude õppekavagruppide üliõpilaste vahel. 3. Võrrelda religiooni tähtsust elus õe õppekavade üliõpilaste ja muude õppekavagruppide üliõpilaste vahel. 4. Võrrelda õe õppekava üliõpilaste ja muude õppekavagruppide üliõpilaste negatiivseid hoiakuid religiooni ja sellega seotud nähtustesse. 5. Võrrelda õe õppekavade ja muude õppekavagruppide üliõpilaste suhtumist New Age´i ideedesse.

Märksõnad: üliõpilane, õendus, religioossus, sisemine ja välimine religioossus, New Age.

Metoodika

Käesolev uurimistöö on empiiriline ja meetodilt kvantitatiivne. Uurimistöö raames viidi läbi elektrooniline küsitlus küsitluskeskkonnas www.connect. ee. Küsitluses kasutatud küsimustik koostati töö autorite poolt, võttes aluseks varasemaid analoogseid küsimustikke. Lähtuvalt uurimisülesannetest on küsimustik jaotatud erinevateks blokkideks, mis aitaksid mõõta üliõpilaste religioossust viie erineva nurga alt. Autorid püüdsid leida küsimusi, mille abil tuvastada: 1. milline on üliõpilase hinnang oma religioossusele; 2. milline on üliõpilase osavõtt põhilistest religioonidega seotud rituaalidest; 3. milline on religiooni tähtsus üliõpilase elus; 4. millisel määral üliõpilane mõistab hukka religioone ja sellega seotud kaasnähtusi; 5. millisel määral üliõpilane pooldab ebatraditsioonilisi mitteorganiseeritud New Age`i ideid.

Uurimistöösse haarati Haridus- ja Teadusministeeriumile alluvate riiklike ja avalik-õiguslike õppeasutuste rakenduskõrghariduse õppekavade üliõpilased. Selliseid õppeasutusi on 14, õppekavasid 99 ning üliõpilasi orienteeruvalt 13–14 000.

Küsitlus toimus ajavahemikul 23.05.–15.06.2011. Elektronkirja teel võeti ühendust kooliga, küsimaks nõusolekut uuringu läbiviimiseks ning saa-

maks ligipääsu üliõpilasteni. Mõnede õppekavade puhul jõudis saadetud kiri ja link uuringu aadressiga ühisesse kursuse listi või riputati ülesse kooli foorumisse, mitte personaalselt üliõpilase meili peale, mistõttu ei jõudnud küsimustik paljude potentsiaalsete vastajateni. Vabatahtlikkuse alusel toimunud elektroonilise küsitluse teel saadi andmeid 14 erinevast õppeasutusest ja 78 erinevalt rakenduskõrghariduse õppekavalt. Küsitlusele vastas 1073 inimest, kellest 1044 osutusid sobivaks. 29 vastanu huldas olid nii kooli ametnikud, kes olid küsitluse edastamise raames ka ise küsitluse avanud ja vastanud, samuti oli küsitlusele vastanute seas endisi üliõpilasi, kes enam ei õppinud vastaval rakenduskõrghariduse õppekaval, seetõttu arvati need uuringust välja.

Uurimistöö tulemused on küsitluskeskkonnast saadud töötlemata kujul Microsoft Exceli tabelina. Sama programmiga toimus andmete esmane töötlemine. Lisaks nummerdati ja asendati ankeedi vastus “muu“ uue vastusevariandiga, mida oli võimalik ankeedile vastajal ise juurde lisada, kui etteantud valikust ei leitud sobivat. Samuti pöörati esmase andmetöötluse käigus osade küsimuste puhul ümber vastuste numbriskaalad. Andmetöötlus tehti SPSS 16.0 programmi abil. Hindamaks erinevuste statistilist olulisust, kasutati Mann-Whitney U-testi. Nimetatud test valiti, kuna küsimustele antud vastused olid (enamasti) esitatud ordinaalskaalal; ordinaalskaalade puhul on Mann-Whitney U-test võimsam, kui χ2-test.

Uurimistöös osalejad liigendati õppekavagruppideks. Õppekavad jaotati kuueks. Õppekavade jaotamisel õppekavagruppidesse võeti aluseks rahvusvaheline jaotus (United Nations Educational, Scientifi c and Cultural Organization 2006). Rakenduskõrghariduse õppekavade olemasolu Eestis selgitati välja Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri Infolehe põhjal. Õppekavad jaotusid järgnevalt: 1. Õe õppekavad (kokku neli õppekava, vastuseid saadi kõigilt õppekavadelt); 2. Muud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppekavad, v.a õe õppekavad ehk lühidalt edaspidi „muud tervishoiu kõrgkoolide õppekavad“ (kokku 11 õppekava, vastuseid saadi kõigilt õppekavadelt);

3. Muud tervise ja heaolu õppekavad väljaspool tervishoiu kõrgkoole ehk lühidalt edaspidi „muud tervise ja heaolu õppekavad“ (kokku kaheksa õppekava, vastuseid saadi kõigilt õppekavadelt); 4. Teeninduse õppekavad (kokku 12 õppekava, millest vastuseid saadi kümnelt õppekavalt); 5. Tehnika, tootmise ja ehituse õppekavad ehk lühidalt edaspidi „tehnika“ (kokku 23 õppekava, millest vastuseid saadi 15-lt õppekavalt); 6. Kõik ülejäänud õppekavad (haridusteadused, loodus- ja täppisteadused, sotsiaalteadused, ärindus ja õigus, humanitaar ja kunstid, põllumajandus) (kokku 41 õppekava, millest vastused saadi 30-lt õppekavalt).

Tulemused

Antud uurimuse lähtekohaks oli õdede religioossuse kaardistamine tulevaste samasuunaliste uurimuste tarvis. Töö raames selgitati õdede religioossuse iseärasusi. Selgus, et ehkki õed on valmis pidama ennast usklikuks, ei võta nad oluliselt rohkem osa religioossetest rituaalidest, võrreldes muude õppekavade üliõpilastega. Teiseks tuli välja, et New Age’i ideed on populaarsemad kui traditsioonilised organiseeritud religioonid. Kolmandaks selgus, et negatiivset suhtumist religiooni ja sellega seotud nähtustesse esineb üliõpilaste seas vähe.

Uuringu vastustest selgus, et traditsioonilist organiseeritud religioossust esineb nii õe õppekavade üliõpilaste kui ka ülejäänud eriala üliõpilaste seas vähe. Rohkem pooldatakse traditsioonilistele uskumustele lisandunud New Age´i ideid, mis on tunduvalt laiahaardelisem ning mõttelaadilt ja rituaalide koha pealt vabameelsem. Meelsamini tegeletakse just New Age`i ajastule omaste tegevustega. Üliõpilased, kes tunnevad vastumeelsust traditsioonilise organiseeritud religioonide suhtes, on hakanud rohkem huvi tundma Idamaade religioonidega seotud uskumuste vastu. Ei ole ühte kindlat usku, vaid tuntakse huvi mitmete erinevate õpetuste vastu ning niimoodi moodustatakse iseendale sobivaim religioon. See ebatraditsiooniline mitteorganiseeritud religioon on kogunud hulgaliselt poolehoidjaid. Ehk on põhjus selles, et antud usund on vabameelsem. Üliõpilane võib huvituda korraga mitmest erinevast religioonist, pannes niimoodi kokku just omale meelepärase usukombinatsiooni.

Esimeseks uurimisülesandeks oli võrrelda õe õppekava üliõpilaste ja teiste õppekavade üliõpilaste hinnangut oma religioossusele. Selgus, et statistiliselt olulised erinevused on õe õppekavade üliõpilaste ning teeninduse ja tehnika õppekavade üliõpilaste vahel. Õed on valmis ennast rohkem usklikuna määratlema kui teeninduse ja tehnika õppekavade üliõpilased. Ehkki õed võrreldes muude vaadeldavate erialadega peavad ennast usklikuks, ei pea nad ennast usklikumaks kui Eesti elanikud üldiselt.

Teiseks uurimisülesandeks oli võrrelda omavahel õe õppekavade üliõpilaste ja teiste õppekavade üliõpilaste osavõttu religioossetest tegevustest. Selgus, et statistiliselt olulised erinevused esinevad õe õppekavade ning teeninduse ja tehnika õppekavade vahel. Õe õppekavade üliõpilased võtavad rohkem osa rituaalsetest tegevustest kui teeninduse ja tehnika õppekavade üliõpilased. Õe õppekavade üliõpilaste ja ülejäänud võrdlusgruppide vahel statistiliselt olulisi erinevusi ei esinenud. Ilmnes fakt, et kuigi õe õppekavade üliõpilased peavad end religioossemaks, ei tegele nad oluliselt rohkem religioossete rituaalidega kui muude tervise ja heaolu õppekavade ja muude tervishoiu kõrgkoolide õppekavade üliõpilased.

Kolmandaks uurimisülesandeks oli võrrelda religiooni tähtsust elus õe õppekavade üliõpilaste ja muude õppekavagruppide üliõpilaste vahel. Õe õppekavade ning tehnika õppekavade vahel on statistiliselt olulised erinevused. Õe õppekavade üliõpilaste elus on religioon tähtsamal kohal kui tehnika õppekavade üliõpilaste elus. Oluline erinevus ilmnes ka õe õppekava ning muude tervishoiu kõrgkoolide õppekavade vahel. Võib öelda, et õe õppekavade üliõpilaste seas on religioon tähtsamal kohal kui teeninduse ja muude tervishoiu kõrgkoolide õppekavade üliõpilastel. Võrreldes õe õppekavade üliõpilasi muude tervise õppekavade üliõpilastega, mingeid statistiliselt olulisi erinevusi ei ilmnenud.

Neljandaks uurimisülesandeks oli võrrelda õe õppekavade üliõpilaste ja teiste õppekavade üliõpilaste negatiivseid hoiakuid religiooni ja sellega seotud nähtustesse. Selgus, et statistiliselt olulised erinevused esinevad õe õppekavade üliõpilaste ning tehnika ja teeninduse õppekavade üliõpilaste vahel. See tähendab, et õe õppekavade üliõpilaste seas on negatiivset suhtumist religiooni vähem kui tehnika ja teeninduse õppekavade üliõpilaste seas. Õed, sarnaselt teistele, taunivad ukselt-uksele käivaid usukuulutajaid,

vaid muude tervise ja heaolu õppekavade üliõpilaste seas on suhtumine sallivam ukselt-uksele käivatesse usukuulutajatesse.

Viiendaks uurimisülesandeks oli võrrelda õe õppekavade üliõpilaste ja teiste õppekavade üliõpilaste suhtumist New Age´i ideedesse. Selgusid statistiliselt olulised erinevused õe õppekavade üliõpilaste ja tehnika eriala üliõpilaste vahel. Õe õppekavade üliõpilased on rohkem omaks võtnud New Age´i ideed kui tehnika ja teeninduse õppekavade üliõpilased. Õe õppekava üliõpilaste ning muude tervise ja heaolu õppekavade üliõpilaste vahel statistiliselt olulisi erinevusi ei ilmnenud. Vaid kolmes küsimuses (inimhinge eksistents jätkub ka surma järgselt; inimese hing sünnib siia maailma pärast surma uuesti kellegi teisena; osadel inimestel on võime tulevasi sündmusi ette näha) on statistiliselt olulised erinevused õe õppekavade üliõpilaste ja muude tervishoiu kõrgkoolide õppekavade üliõpilaste vahel.

Arutelu

Inimesed üldjuhul ei tea või ei oska seostada religiooni õdede tööga. Meditsiinitöös on hingelisus ning empaatiavõime olulisel kohal, eelkõige turvatunde ja parima ravi tagamiseks patsiendile. Üheks hingelisuse liigiks on ka religioossus. Läbitöötatud kirjandusallikatele toetudes võib väita, et õe töös on religioon tähtis. Õed, kes on religioossemad, suudavad paremini patsientidega suhelda. Nende suurem empaatiavõime aitab paremini mõista patsiente ning aidata neil kergemini toime tulla oma haigusega. Täiendavalt vajaks kirjanduse allikate põhjal uurimist veel see, kuidas New Age’i ideede suur populaarsus on kooskõlas õendusteoreetikute vaadetega.

Muu maailma uuringutest (Flannelly ja Galek 2006) selgub, et leidub suuri erinevusi religioossuses juba ainuüksi meditsiiniga seotud elukutsete ja erialade vahel. Sama selgus ka antud uurimusest – õe üliõpilased on religioossemad kui muude tervishoiu kõrgkoolide õppekavade üliõpilased.

Antud uurimuses ei ole arvesse võtnud soolisi, rahvuslike ja vanuselisi erinevusi õppekavade vahel. Selliseid erinevusi ja nende mõju võiks selgitada tulevaste uuringute abil. Varasematest uurimustest selgub, et naised on usklikumad kui mehed; mitte-eestlased on rohkem usklikud kui eestlased; ning esineb vanuselisi erinevusi. Nendest kahest tegurist võib täiendava

uurimuse korral selguda, et antud uurimuses tuvastatud õdede suurema religioossuse aluseks ei ole mitte õppekavad, vaid soolised, rahvuslikud ja vanuselised erinevused. Autorite arvates on see antud uurimuse kitsaskoht.

Gross ja Simmons`i (2009) läbi viidud uuringust õppejõudude seas näiteks selgus, et võrreldes bioloogide, psühholoogide ja ajaloo eriala spetsialistidega on õenduse õppejõud religioossemad. Samast uuringust selgus ka, et tervishoiu eriala õppejõud on jumala olemasolusse uskumise kohapealt esikohal. Uurimustöös ei ole küll uuritud üliõpilaste suhtumist religiooni, kuid siiski on võimalik tõmmata paralleele, religioossuse osakaalu jaotumises erialade lõikes. Sarnaselt Gross ja Simmons`i (2009) uuringule selgus ka käesolevast uuringust, et tervishoiu erialade esindajad on religioossemad kui teiste erialade esindajad. Selline sarnasus varasemate uuringute tulemustega kinnitab antud uurimuses kasutatud küsimustiku valiidsust.

Antud lõputöös on uuritud rakenduskõrgharidust omandavaid üliõpilasi, kuid uuringu võiks läbi viia ka ülikoolides bakalaureuse -või magistrikraadi õppes olevate üliõpilaste vahel. Uurimus võimaldaks võrrelda õe õppekavade üliõpilaste religioosust ka selliste tervishoiu õppekavade üliõpilastega, mida ei ole võimalik rakenduskõrghariduse raames omandada (näiteks arstid). Huvitav oleks uurida ka töötavate õdede religioossust – sellest võiks selguda, millised erinevused on õena reaalselt tööle asumisel usklike ja mitte-usklike vahel.

Järeldused

Uurimusest selgub, et õe õppekavade üliõpilased on valmis esitama ennast rohkem religioossemana kui teiste õppekavade üliõpilased. Erinevused ilmnevad isegi teiste tervishoiu erialade õppekavadega võrdlemise puhul.  Õe õppekavade üliõpilased tegelevad religioossete tegevustega rohkem kui teeninduse ja tehnika õppekavade üliõpilased.  Õe õppekavade üliõpilaste elus on religioonil suurem roll kui teiste õppekavagruppide üliõpilaste elus (välja arvatud muud tervise ja heaolu õppekavade üliõpilased).  Õe õppekavade üliõpilased on religiooni ja sellega seotud nähtuste suhtes sallivamad kui teeninduse ja tehnika õppekavade üliõpilased.  Õe õppekavade üliõpilased on New Age’i ideid rohkem omaks võtnud kui teeninduse ja tehnika õppekavade üliõpilased.

Allikaloend

Flannelly, K. J., Galek, K. (2006). Discipline and sex differences in religiosity and spirituality among health care professionals. Psychological Reports, 99(3): 803804. http://www.amsciepub.com/doi/abs/10.2466/PR0.99.3.803-804. (12.05.2011). Gross, N., Simmons, S. (2009). The Religiosity of American college and university professors. Sociology of Religion, 70(2):101-129. http://socrel.oxfordjournals.org/ content/early/2009/01/01/socrel.srp026.full.pdf+html. (09.10.2011). Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur. (2010). Infoleht. http://www.rajaleidja.ee/public/Kus_ppida_/Hindamistulemused_Voldik.pdf. (22.03.2011) Lippman, L., Michelsen, E., Roehlekepartain, E. C. (2005). The Measurement of family religiosity and spirituality. Indicators of child, family and community connections,

Contract no. HHS-100-01-0011(05). http://aspe.hhs.gov/hsp/connections-papers04/paper1.htm. (13.03.2011). McCullough, M., Smith, T. (2003). Religion and health: depressive symptoms and mortality as case studies. Kogumikus: Dillon, M. (toim.) Handbook of the sociology of religion. Cambridge: Cambridge Universtity press, p. 190–204. McManus, J. (2006). Spirituality and health. Nursing Management, 13(6): 24-27. http:// web.ebscohost.com/ehost/pdfviewer/pdfviewer?sidö43969c-5417-48f3-ba74-98cf9 2932d8e%40sessionmgr12&vid_&hid_. (13.03.2011). Sessanna, L., Finnell, D. S., Underhill, M., Chang, P. Y., Peng, H. L (2011). Measures assessing spirituality as more than religiosity: a methodological review of nursing and health-related literature. Journal of Advanced Nursing, 00(0): 16. http://onlinelibrary. wiley.com/doi/10.1111/j.1365-2648.2010.05596.x/pdf. (13.03.2011).

HARJUMAA MITTEAMETLIKE RANDADE HELMINTOLOOGILINE OHTLIKKUS

Helminthological hazards in non-offi cial beaches of Harju county, Estonia

Joko Virtmann, Mare Remm Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Abstract

The aim of the study was to detect dog’s faeces and also the presence of parasitic forms in faeces on the beaches of Harju county. Four beaches of Harju county were visited three times to observe and collect dog’s faeces for helmintological studies from July to September 2010. The total number of examined samples was 166. The binocular microscope with magnifi cations of 100 and 400 times and enriched method in some cases were used for identifi cation of helminths. The laboratory examination of samples was carried out from September 2010 to January 2011. Seventy four samples (45%) out of the 166 yielded the fi ndings of helminth eggs or larvae. Tilgu beach (61% of samples contained parasites) was the most contaminated beach, and the cleanest was Vääna-Jõesuu beach (18% of the samples contained parasites). The presence of Stongyloides stercoralis was revealed in about 50% of the samples. This parasite can also occur as free living forms. Also Hymenolepis nana, H. diminuta, Trichuris spp, T. vulpis, Dipylidium caninum, Ascaris spp, and Uncinaria stenocephala eggs were detected in faeces. The study revealed that the examined beaches were helminthologically dangerous.

Key words: North-Estonian beaches, helminth’s eggs, larvae, dog’s feaces, humans parasites, dogs parasites.

Sissejuhatus

Inimesed sidusid ennast kodustatud huntidega umbes 10 000 aastat tagasi, Vana-Roomast alates hakati koera suhtuma kui lemmiklooma (CluttonBrock 1995). Pikaajalise kooselu, ühise elukeskkonna ning suhteliselt sarnase toidu tõttu on inimesel ning koeral hulk ühiseid parasiite. Tänapäeval on enamus koertest lemmikloomad, samas kasutatakse paljusid koeri ka erinevates teenistustes. Rannad on saanud koerajalutajate meelispaigaks, mistõttu puhkajatel on oht koera roojaga kokkupuuteks. Kuna koer ja inimene omavad ühiseid sooleparasiite, siis inimesel on võimalik nakatuda parasitoosidesse koera rooja vahendusel.

Käesolev uuring on seotud ja välja kasvanud rakendusuuringust Kassi- ja koerapidamisega seotud parasitoloogilised ohud, uuringus ja tavastatud inimeste nakatatust, küll aga uuriti, kas meie keskkonnas leidub koerte välaheiteid ja kas nendes esineb inimest ohustavaid või ka teisi parasiitide arengujärke. Eestis esinevatest looma (k.a koera) helmintidest ohustavad otseselt inimest ehk nakatumine toimub geooraalsel teel Echinococcus granulosus (põistang-paeluss) ja E. multilocularis (alveokokk-paeluss), Hymenolepis diminuta (rotipaeluss), H. nana (kääbusviik), Toxocara canis (kutsikasolge), Toxascaris leonina, Strongyloides stercoralis (strongüloid) ja Uncinaria stenocephala (Järvis 2004). Geooraalselt levivate parasiitusside esinemist koertel on uurinud Eestis Talvik jt (2006), kus uuritud 41 proovist oli positiivseid 14,6%. Soomes on leitud, et seedekulgla helmintidega on nakatunud 5,9% koertest (Pullola jt 2006). Nakatumisriski vähendab hü gieenireeglitest (käte pesu, küünte mitte närimine, välisjalanõudega toas mitte käimine) kinni pidamine. Koertega seonduvalt aitab nakatumist ennetada fekaalide korjamine ning prügikasti viskamine mitte ainult tänavalt vaid ka loodusmaastikelt. Randu aitaks kõige paremini puhta na hoida koertega randa mineku vältimine või väljaheidete korralik koristamine koeraomanike poolt ning kindlasti ka koerte dehelmintiseerimine. Eestis pole varem koerarooja ja randadega seonduvat uuringut teostatud, seega probleemi olemasolu on siiani teadmata. Konkreetselt randade uuringuid on ka mujal maailmas vähe kirjeldatud (Scaini jt 2003; Paquet-Durand jt 2007; Silva jt 2009), kuid pinnase, liivakastide, parkide ja muude keskkondade parasitoloogilisi uuringuid on enam ja nende nimekirja on koostanud Paquet-Durand jt (2007).

Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada koerarooja esinemine ja selles sooleparasiitide arengujärkude leidumine Harjumaa mitteametlikes randades. Uurimistöö ülesanneteks oli kirjeldada uuritud randu ning selgitada koera fekaalide leidumine randades ja parasiitide esinemine koera fekaalides.

Märksõnad: Harjumaa rannad, helmintide munad, larvid, koerte fekaalid, inimese parasiidid, koera parasiidid.

Metoodika

Uuringumaterjalide ehk koera rooja kogumine teostati Eesti põhjarannikul asuvas neljas mit te ametlikus supluskohas: Tilgu rannas, Vääna-Jõesuus, Lohusalus ja Laulasmaal (joonis 1).

Joonis 1. Uuringumaterjalide kogumiskohad (Eesti halduskaart.).

Valimi koostamisel võeti aluseks liivaranna olemasolu, ligipääsetavus autoga ning külastatavus. Uurimistöö läbiviimisel kasutatud meetoditeks olid randade vaatlus, proovide võtmine parasitaarsete uuringute tarbeks,

parasiitide tuvastamine mikroskopeerimisel. Uurin gumaterjal koguti proovitopsidesse ning fi kseeriti 4% formaliiniga. Kõiki nelja randa külastati kolmel korral. Proovide korjamise ajavahemik oli 07.07–05.09.2010. Kahe korjamise vahele jäänud aeg varieerus 13 päevast kuni 29 päevani. Materjali otsiti nii liivaribalt kui ka rohukõrte piirilt, paikadest, mida päevitajad enamasti kasutavad. Kokku koguti uuritavaid proove Laulasmaalt 48, Lohusalust 46, Vääna-Jõesuust 39 ja Tilgu rannast 33. Randade võrdlemiseks arvutati proovide esinemine 100 m kohta, kuna rannad olid sarnase laiusega (umbes 30 m). Proove mikroskopeeriti 10kordse suurendusega ning täpsustamiseks 40kordse suurendusega. Parasiitide tuvastamisel kasutati peamiselt kahte abiallikat: “Atlas of Human Parasitology 5th edition” (Ash ja Orihel 2007) ja “Parasitaarsed zoonoosid” (Järvis 2004).

Uurimistulemused

Uuritud randade ümbruses asuvad suvilarajoonid, suurimaks püsiasustusega alaks on Tabasalu. Kogu ümbruskonnas on palju eramaju, kus peetakse ka koeri. Kõik rannad asuvad hästi ligipääsetavas kohas, mistõttu on nad populaarsed jalutuskohad ka koeraomanikele.

Tilgu rand asub Tallinnast umbes 12 km kaugusel (joonis 1) ning on tuntud rohkem kohalike seas. Rand koosneb kahest osast: ühes (Tallinna poolsemas) asub väike paadisadam, päevitajate arv on väiksem võrreldes ranna teise otsaga, lisaks asub seal lõkkeplats, ujuma minnakse muuli pealt. Teises pooles on rohkem liivaranda heinalaadse taimestikuga, merre minek on ujujatele mugavam ning puhkajate arv on suurem, tule tegemine on seal keelatud.

Vääna-Jõesuu asub Tallinnast umbes 18 km kaugusel, rand on populaarne pika rannaribaga puhkekoht, koos võrkpalli väljaku, riietuskabiinide, atraktsioonide ja prügikastidega. Varasematel aastatel on see olnud registreeritud ametliku supluskohana. Ranna lõunapoolses otsas on Vääna jõe suubumiskoht. Rand piirneb männimetsaga, kus metsloomade esinemine on tõenäoline.

Lohusalu asub Tallinnast umbes 36 km kaugusel, rand on samuti suure külastusarvuga laia ja pika rannaribaga supluskoht. Läänepoolses otsas asub jahisadam, kus on avatud lisaks ka restoran. Rand on püsinud looduslikuna,

puuduvad prügikastid, riietuskabiinid jmt. Peamised külastajad on lähiasulatest tulnud inimesed. Rand läheb üle tihedaks männimetsaks, kuhu on rajatud suvilad ja pansionaat.

Laulasmaa asub Tallinnast umbes 32 km kaugusel, rand on pika liivaribaga supluskoht, kus rannaäärne vesi on kivine ning suhteliselt madal, mistõttu ujumiseks ei ole see eelistatud paik. Kuna ranna läheduses asuvad suvilad ning lisaks veel korter- ja eramajad, on rannas enamasti püsikülastajad. Randa on paigaldatud riietuskabiinid, prügikastid, pingid istumiseks. Ranna äärt mööda kulgeb männimets, kuhu on rajatud Laulasmaa Spa.

Ülevaade kogutud proovidest ja valitsenud ilmaoludest on esitatud tabelis 1. Kõige tihedamalt esines rooja Tilgu rannas, kus kolme korjamise järel saadi 11 proovi 100m kohta. Kõige hõredamalt esines rooja Vääna-Jõesuu rannas 2,2 proovi 100m kohta. Kõigist kogutud proo videst oli positiivseid 74 (45%). Enim vastseid ja/või mune sisaldavaid proove saadi Tilgu rannast (60% proovidest) ning puhtaimad proovid koguti Vääna-Jõesuu rannast (17,9%).

Tabel 1. Ülevaade positiivsete proovide osakaalust ja ilmastikuoludest.

Kuupäev (2010 a) Ranna asukoht Proovide arv Positiivsete proovide arv (%) Proovide arv / 100m Ilmastiku olud

07.07. Laulasmaa 16 6 (37,5) 1

08.07. Lohusalu 5 2 (40) 0,3

27.07. V-Jõesuu 7 0 (0) 0,4

28.07. Tilgu 11 6 (54,5) 3,7

eelnes soe (~23º), üks päev enne vihmane eelnevalt soe, üle-eelmine päev vihmane kuumalaine läbi, nädal jahe, hoovihmad vahelduva pilvisusega, jahe, hoovihmad

29.07. Laulasmaa 15 7 (46,7) 0,9 päike vaheldub vihmasabinatega

30.07. Lohusalu 11 4 (36,4) 0,6

11.08. V-Jõesuu 17 4 (23,5) 0,9 päike, ilmad vahelduva vihma ja päiksega ilmad soojad, pilvised, äikselised, tuulised

20.08. Tilgu 14 9 (64,3) 4,7

ilmad püsinud jahedad, vihmased 21.08. Laulasmaa 19 10 (52,6) 1,2 jahe, vihmane 28.08. Lohusalu 30 18 (60) 1,8 jahe, vihmane

04.09. V-Jõesuu 17 3 (17,6) 0,9

05.09. Tilgu 10 5 (50) 3,3 ilmad külmad vihmased, päevitajaid pole külm, vihmane, jalutajad, päevitajaid pole

Umbes pooled Laulasmaalt, Lohusalust ja Tilgust kogutud proovidest sisaldasid Strongyloides stercoralis’e laadseid vastseid ja/või mune (joonis 2, A ja B). S. stercoralis võib looduses esineda ka vabalt elavana, ehk mitteparasiitse vormina. Lisaks sarnanevad vastsed teiste ümarusside eriti kidausside vastsetega, mis samuti takistab identifi tseerimist. Seega ei saa kindlalt väita, et nii suur arv koertest on nakatunud S. stercoralis´ega, kuid kindlasti leidus väljaheites vastseid ja/või mune. Proovidesse, kus esines ainult vastseid, võisid sattuda suurema tõenäosusega vabalt elavad vormid. Ühes Tilgu rannast kogutud proovis leidus Dipylidium caninum (koera paeluss) sarnaseid mune, mida kindlalt ei õnnestunud määrata (joonis 2, C)

A B C

D E F

G H I

J

Joonis 2. Uuringu käigus proovidest leitud vastseid ja mune: A ‒ Strongyloides stercoralis laadne vastne 10×10 suurendusega; ülejäänud on munad suurendusega 10×40; B ‒ S. stercoralis laadne muna, C ‒ oletatav Dipylidium caninum, D ‒ Hymeno-lepis diminuta, E ‒ Hymenolepis nana, F ‒ Trichuris vulpis, G ‒ Trichuris trichiura, H ‒tõenäoliselt Uncinaria stenocephala muna, I ‒ Ascaris spp, J ‒ Fasciola hepatica (autorite fotod).

Laulasmaa proovidest tuvastati lisaks strongüloidilaadsetele (19s proovis) veel tõenäoliselt Uncinaria stenocephala ehk kidaussi mune (3s proovis), Hymenolepis nana ehk kääbuspaelussi mune (2s proovis) ja Ascaris spp mune (1s proovis) (joonis 2). Lohusalu rannast korjatud proovides esines lisaks strongüloidilaadsetele (23s proovis) ka Trichuris vulpis (2s proovis), Opisthorchis spp ehk kassi-tagaraiglane (1s proovis, foto puudub), Fasciola hepatica ehk maksakakssuulase (1s proovis) laadne muna ja Ascaris spp mune (1s proovis). Vääna-Jõesuu proovides esines strongüloidilaadseid (6s proovis), Hymenolepis nana ja H. diminuta (1s proovis mõlemad) ning Ascaris spp (1s proovis).Tilgu rannast kogutud proovides esines strongüloidilaadseid (14s proovis), tõenäoliselt Uncinaria stenocephala (3s proovis), Fasciola hepatica (1s proovis) laadne muna, Trichuris spp (2s proovis).

Joonis 3. Rooja esinemissagedus kolme korjamise vältel.

Üldist tõusutendentsi näitas rooja leidude sagenemine kolme korjamise vältel arvestades kokku kõiki randu. Laulasmaa rannas püsis leidude arv peaaegu stabiilsena, Lohusalu rand omas pidevat tõusu, Vääna-Jõesuu rannas korjati teisel ja kolmandal korral kahekordne kogus võrreldes esimese korraga. Tilgu rand omas pidevalt juhtivat positsiooni, kuid sealgi esines kõikumisi korjamiskordade vahel (joonis 3).

Arutelu

Seni ei olnud Eestis teostatud uuringut, mis oleks seotud randade saastatusega koera roojaga ning selles sisalduvate helmintide arengujärkudega.

Antud tööst tuleb välja, et probleem on olemas ning sellega peab tegelema. Antud uuringu tulemused ei pruugi olla 100% korrektsed, kuna uuringu läbiviija ei olnud parasitoloogia spetsialist. Võis juhtuda, et mõni vastne või muna on teise liigi esindaja kui arvas uurija, kuid kindlasti oli tegu proovist leitud organismiga, tõenäoliselt parasiidiga. Kasutades erialaseid raamatuid ning arvestades juhendaja arvamusega, ilmnes üldine olukord.

Enim tekitab kahtlust nii suurel hulgal Strongyloides stercoralis´e esinemine, neljas rannas ulatus tema esinemine peaaegu 50% kõigist kogutud proovidest. Käesolevate tulemuste toetuseks saab pidada Soomes teostatud uuringut, kus samuti tõestati koertel antud helmintiaasi nakatumine (Dillard jt 2007). Ei tohi unustada, et antud helmint võib esineda ka vabalt elavana, kuid sattudes organismi areneb ta parasiitseks vormiks. Esinedes roojas vabalt elavana kujutab ta inimesele siiski ohtu. Parasiitse vastse nahka tungimisel võib esineda sügelust (Cross 1996), organismi jõudnuna võib esineda limast kõhulahtisust, eosinofi iliat, valu mao piirkonnas (Masso jt 2008).

Kidausside esinemine tuvastati 6 (3,5%) proovis proovide koguarvust. Brasiilias (Scaini jt 2002) ja Itaalias (Tarsitano jt 2010) teostatud uuringud tõestavad Ancylostoma caninum esinemist koertel. Kuid Eestis ei tohiks seda parasiiti esineda, kuna parasiit on levinud troopikas ja subtroopikas (Järvis 2004). Meie tingimustes võiks koertel pigem esineda teist kidaussi: Uncinaria stenocephala, kelle munad on sarnased teiste kidausside munadega. Võrreldes praeguse uuringu tulemustega on Brasiilias esinemissagedus tunduvalt kõrgem (71,3%) ning Itaalias umbes sama, mis siin leitud (3,3%).

Trichuris vulpis on peamiselt rebastel esinev sooleparasiit, kes siiski võib nakatada ka koeri. Muidugi võis rannas esineda ka rebaste väljaheiteid. Rannad, kus positiivsed proovid koguti, piirnevad metsaga, seega ei saa välistada, et antud proov kuulus metsloomale (nt rebasele). Samas on ka varem leitud Trichuris vulpis arengujärke koertelt, näiteks Tarsitano jt uuringus kahe protsendilise sagedusega (2010), mis on peaaegu võrdne meie poolt leituga (2,4%). Kui Trichuris vulpis inimest ei ohusta, siis samuti leitud Trichuris trichiura aga küll. Samuti ohustavad inimesi mõlemad leitud Hymenolepis liigid: H. diminuta ning H nana.

Samamoodi võib kahelda väljaheite kuulumises koerale, kui proovis on tuvastatud inimese solkme (Ascaris lumbricoides) või sea solkme (Ascaris suum) mune, mis võib pärineda metssealt. Ei saa välistada, et inimesed ja metsloomad ei väljuta fekaale randa. Proovidest tuvastati ka maksa-kakssuulane (Fasciola hepatica) ning arvatav kassi tagaraiglase (Opisthorchis spp) muna. Need helmindid ei nakka geooraalselt, mistõttu inimene ei nakatu kokkupuutel saastunud roojaga. Nii Eestis (Talvik jt 2006) kui ka mujal (Tarsitano jt 2010; Seah jt 1975) koerte väljaheidetest leitud Toxocara canis ja Toxascaris leonina jäid sel korral leidmata.

Järeldused ja kokkuvõte

Käesoleva uuringuga tõestati, et Eesti randades käivatel koertel (võimalik ka teistel loomadel) leidub parasiite, kelle arengujärke nad oma väljaheidetega randadesse jätavad. Seetõttu peaksid randades puhkavad inimesed pöörama tähelepanu oma hügieenile ning randades koertega jalutajad koerte väljaheidete koristamisele.

Laulasmaal, Lohusalus ja Vääna-Jõesuus asuvad rannad on pika liivaribaga puhkamiskohad, kus suveperioodil on külastajate arv suur, kuid Tilgu rand on lühem privaatsem ning külastajate arv on väiksem.

Uuringu käigus koguti üle 160 koera (või ka mõne teise looma) väljaheite proovi. Roojaga enim saastatud oli Tilgu rand (60,6% proovidest), kuid seda esines kõikides uuritud randades. Kõige vähem nakatunud proove leiti Vääna-Jõesuu rannast (17,9%). Umbes 50% korjatud proovidest tuvastati parasiitide olemasolu, mis tõestab, et Eestis elavatel koertel esinevad helmindid. Koos koertega jõuavad helmintide arengujärgud ka randadesse, kus need võivad nakatada seal puhkavaid inimesi.

Kõikidest randadest leiti enim Strongyloides stercoralis või ka tema sarnaseid liike. Strongyloides stercoralis võib esineda ka vabalt elava vormina, seetõttu ei saa väita, et antud uuringus tuvastatud helmindid on parasiitsed. Lisaks tuvastati erinevaid Ascaris spp, Hymenolepis spp, Trichuris spp perekonda kuuluvaid helminte, kellest osad võivad nakatada ka inimest. Samuti tehti kindlaks Uncinaria stenocephala esinemine.

Allikaloend

Ash L.R., Orihel T.C. (2007). Atlas of human parasitology. American Society for Clinical Pathology. Clutton-Brock, J. (1995). The domestic dog: its evolution, behavior, and interactions with people. Origins of the dog: domestication and early history. United Kingdom:

Cambridge University Press Cross, J. H. (1996). Medical Microbiology. 4th edition. Chapter 90: Enteric Nematodes of Humans. Galveston: University of Texas Medical Branch at Galveston. Dillard, K. J., Saari, S. A. M. & Anttila, M. (2007). Strongyloides stercoralis infection in a Finnish kennel. Acta Veterinaria Scandinavica, Vol. 49(1) Eesti halduskaart. Maakondade piirid ja linnad (A4). AS Regio. http://www.regio.ee/ static/body/fi les/44.eesti_haldus.pdf Järvis, T. (2004). Parasitaarsed zoonoosid. Tartu: OÜ Halo Kirjastus Masso, R., Saag, A. Masso, M. (2008). Inimese parasitoloogia. Tartu: Tartu Ülikooli

Kirjastus Scaini, C. J., ; de Toledo, R. N., Lovatel, R., Dionello, M. A., Gatti, F. A., Susin, L.,

Signorini, V. R. M. (2003). Environmental contamination by helminth eggs and larvae in dog feces from central area of Cassino beach, Rio Grande do Sul. Sociedade

Brasileira de Medicina Tropical, Vol. 36(5): 617–619 Seah, S. K., Hucal, G., Law, C. (1975). Dogs and intestinal parasites: a public health problem. Canadian Medical Association Journal, Vol. 112(10):1191‒1194 Silva P.F., Cavalcanti I.M., Irmão J.I., Rocha F.J. (2009). Common beach sand contamination due to enteroparasites on the southern coast of Pernambuco State, Brazil.

Rev Inst Med Trop Sao Paulo, 51(4): 217‒8 Paquet-Durand I., Hern´andez J., Dolz G., Romero Zu˜niga J.J, Schnieder T., Epe C. (2007). Prevalence of Toxocara spp., Toxascaris leonina and ancylostomidae in public parks and beaches in different climate zones of Costa Rica. Acta Tropica,

Vol. 104: 30–37 Pullola T., Vierimaa J., Saari S., Virtala A.-M., Nikander S., Sukura A. (2006). Canine intestinal helminths in Finland: Prevalence, risk factors and endoparasite control practices. Veterinary Parasitology, Vol. 140: 321‒326 Talvik, H., Moks, E., Mägi, E., Järvis, T. & Miller, I. (2006). Distribution of Toxocara infection in the environment and in defi nitive and paratenic hosts in Estonia. Acta

Veterinaria Hungarica, Vol. 54(3): 204‒214

Tarsitano, E., Greco, G., Decaro, N., Nicassio, F., Lucente, M. S., Buonavoglia, C. &

Tempesta, M. (2010). Environmental Monitoring and Analysis of Faecal Contamination in an Urban Setting in the City of Bari (Apulia Region, Italy): Health and

Hygiene Implications. International Journal of Environmental Research and Public

Health, Vol. 7 (11): 3972‒86

ÄMMAEMANDA ÕPPEKAVA ÜLIÕPILASTE JA LÕPETANUTE ARVAMUSED UURIMISTÖÖ KASULIKKUSEST, SELLE TEGEMISE JA RAKENDAMISE MÕJURITEST

Midwifery students´ and graduated midwives´ opinion of research usefulness and factors influencing doing research and its implementation.

Karin Eilmann Magistritöö: Tartu Ülikool, arstiteaduskond, õendusteaduse osakond

Juhendaja: Kristi Toode, RN, MSc, Tartu Ülikool

Abstract

The aim of this study was to describe Health Care Colleges’ midwifery students´ and graduated midwives´ opinion of research usefulness and factors infl uencing doing research and its implementation. This study was qualitative, empirical and of descriptive nature. The sample was midwifery students of Tallinn and Tartu Health Care College and midwives who graduated within last two years. Semi-structured interviews which contained seven open ended questions were conducted and later described. Interviews were carried out in the period of February 2010 to February 2011. Data was analyzed according to inductive content analysis. The results show that according to Health Care Colleges’ midwifery students and graduated midwives, the usefulness of the research is midwives’ general personal development, enlargement of midwives professional knowledge and evidence-based database. Research implementation is infl uenced by the clarity of research results, research relevance, midwives’ openness to new knowledge and innovation, their interest in research and initiation to implement new ideas, time to read research and implement new ideas, complementing guidance and presentation of new ideas in meetings and workshops by the management.

Writing research is infl uenced by student motivation, time and fi nancial resources, students’ characteristics and general knowledge, teaching research methodology in the curriculum, supervising and questions related to supervisor, college’ general attitude towards research writing, environment of where the research is being carried out and students’ working environment and support from colleagues.

Key words: Research, research usefulness, research implementation, midwives, students’ opinions.

Sissejuhatus

Üliõpilaste uurimistöö on valdavalt analüüsiva iseloomuga ühe või mitme teemaga seotud probleemi kvalitatiivne või kvantitatiivne käsitlus, mis kirjutatakse juhendaja suunamisel (Aarma 2009). Õe/ämmaemanda üliõpilaste uurimistööde eesmärgiks on hankida Eesti kultuurikontekstile sobivaid teadmisi õenduse/ämmaemanduse eriala arendamiseks ning suurendada erialast teadusandmebaasi (Õendusteadusliku uurimistöö strateegia 2011). Uurimistöö tegemine ja rakendamine eeldab vastavaid teadmisi, kogemusi ja hoiakuid, mida õe/ämmaemanda üliõpilased omandavad koos rakendusliku kõrgharidusega põhiõppes. Koos 2010. aastal jõustunud ämmaemandate õigusega osutada iseseisvat esmatasandi tervishoiuteenust, on muutunud eriti oluliseks suurendada erialast teadusandmebaasi. Lisaks on praktilises õenduses/ämmaemanduses olemas vajadus väikeste, tihti vaid ühte haigla osakonda hõlmavate uurimistööde järele, mille läbiviimine ei ole ressursside kulukuse seisukohast magistritöödena mõttekas, küll aga oleks jõukohane just põhiõppe üliõpilastele.

Tervishoiu kõrgkoolide üliõpilaste koostatud uurimistöödest praktilist rakendust on leidnud vaid vähesed ning koos 2007. aastal loodud võimalusega valida lõpueksami ja uurimistöö koostamise vahel on hakanud vähenema ka põhiõppe üliõpilaste poolt koostatavate uurimistööde arv. Arvestades asjaolu, et magistriõpinguid oma erialal jätkab Eestis igal aastal keskmiselt vaid 10 õde/ämmaemandat (Tartu Ülikooli õendusteaduse osakonna kodulehekülg), võib väita, et enamustel juhtudel jääb põhiõpe õdede/ämmaemandate ainsaks võimaluseks uurimistöö alal ennast täiendada. Mida väiksem on üliõpilasel kokkupuude uurimistööga õpingute ajal,

seda vähem tõenäoline on, et ta seda ka pärast õpinguid oma erialases töös hakkab kasutama (Lundgren ja Halversson 2009).

Kuna osades Euroopa Liidu liikmesmaades saab ämmaemandaks õppida alles peale õe kutse omandamist ning ämmaemanda haridust käsitletakse kirjanduses tihti kui õe jätkuõpet, siis on ämmaemanda põhiõppe üliõpilasi puudutavaid varasemaid uurimistöid vähe. Suurbritannias ja Rootsis on varasemalt uuritud õe üliõpilaste arvamusi uurimistöödest ja uurimismetoodika õpetamisest ning on leitud, et üliõpilased suhtuvad uurimistööde koostamisse üldiselt positiivselt, kuid ei näe peale põhiõpet edasist kokkupuudet uurimistöödega. Samuti vajab parendamist uurimistöö metoodika õpetamine ning uurimistööde juhendamine koolides (Ax ja Kincade 2001, Björkström jt 2003, Irvine jt 2008). Põhja-Iirimaa õdede hulgas tehtud uurimustest on selgunud, et ehkki töötavate õdede hulgas on üldiselt positiivne suhtumine uurimistöödesse, leiab vähene osa neist siiski, et igapäevases töös ei ole uurimistöödel suurt tähtsust (Parahoo 2000, Parahoo jt 2000).

Ka Eestis on autor täheldanud juba töötavate õdede ja ämmaemandate leiget huvi uurimistöödes osalemise, nende koostamise või uurimistulemuste rakendamise vastu. Selleks, et suurendada huvi uurimistööde vastu, on oluline teada, mida arvavad üliõpilased ja hiljuti tervishoiu kõrgkooli lõpetanud ämmaemandad uurimistööde kasulikkusest ning millised tegurid mõjutavad nende arvates uurimistööde koostamist ja tulemuste praktikasse rakendamist. Saadud teave aitab õppejõududel teadlikumalt planeerida oma õppetegevust vastavalt üliõpilaste õpivajadusele ja toetada nende kujunemist eriala spetsialistideks, kes mõistavad uurimistööd ja selle tähtsust erialases praktikas. Kui oleme teada saanud, millised asjaolud kujundavad üliõpilaste suhtumist uurimistöösse juba kooli ajal, saame sellega edasi tegeleda kas õpetamise ja juhendamise kaudu koolis või juhtimise kaudu praktikas, eesmärgiga toetada tulevasi professionaale oma eriala arendamisel.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada tervishoiu kõrgkoolide ämmaemanda õppekava üliõpilaste ja lõpetanute arvamust uurimistöö kasulikkusest ning uurimistöö tegemise ja tulemuste rakendamise mõjuritest.

Eesmärgist lähtusid järgmised uurimisküsimused:  Millised on tervishoiu kõrgkoolide ämmaemanda üliõpilaste ja lõpetanute arvamused uurimistööde kasulikkusest?  Millised tegurid mõjutavad tervishoiu kõrgkoolide ämmaemanda üliõpilaste ja lõpetanute arvates uurimistulemuste rakendamist?  Millised tegurid mõjutavad uurimistöö tegemist tervishoiu kõrgkoolide ämmaemanda üliõpilaste ja lõpetanute arvates?

Märksõnad: uurimistöö, uurimistööde kasulikkus, uurimistööde rakendamine, ämmaemandad, üliõpilaste arvamus.

Metoodika

Uurimistöö oli kvalitatiivne, empiiriline, kirjeldav uurimus. Kvalitatiivne lähenemine on esmase teabe kogumiseks kõige sobivam ning aitab objektiivsemalt kirjeldada uuritavate arvamust (Burns ja Grove 2005). Kuna käesoleva töö autoril oli võimalik uurimistöös tugineda mujal maailmas tehtud varasematele uurimustele, siis kasutati uurimuse läbiviimiseks poolstruktureeritud intervjuud.

Uuritavad leiti Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli IV ja V kursuse ämmaemanda üliõpilaste ning kuni viimase kahe aasta jooksul tervishoiu kõrgkooli ämmaemanda põhiõppe lõpetanute hulgast, kes valisid õpingute lõpetamiseks lõputöö koostamise. Uurimuses osalemine oli vabatahtlik. Seetõttu ei kaasatud uurimusse kõrgkooli lõpetamiseks lõpueksami valinud üliõpilasi/ämmaemandaid, kuna kõik algselt nõusoleku andnud üliõpilased, kes olid otsustanud valida kooli lõpetamiseks lõpueksami, hilisemal kontakteerumisel keeldusid uurimuses osalemast.

Andmed koguti poolstruktureeritud intervjuuga ajavahemikul veebruar 2010 kuni veebruar 2011. Ühe intervjuu läbiviimiseks kulus 10 kuni 45 minutit, keskmiselt 23 minutit. Andmeid analüüsiti induktiivse sisuanalüüsi meetodil.

Tulemused

Uuritavate arvamused uurimistööde kasulikkusest koondusid ülakategooria „Kasu ämmaemanduse arengule“ alla. Kõik uuritavad leidsid, et uurimistöödest on ämmaemandatele kasu. Kahel juhul leiti, et uurimistöödest on

kasu üksnes ämmaemanda igapäevatöös. Väljaspool ämmaemanda igapäevatööd toodi peamiselt välja uurimistööde lugemise ja koostamise läbi saadava kasu ämmaemanda isiklikule arengule, samas leiti, et ka üldised ja otseselt erialaga mitte seotud teadmised võimaldavad arendada ennast just tööalase professionaalina: „Silmaringi laiendamine jällegi laiendab minu oskusi, seega need on omavahel seotud ju.“ (Int3) „Need, kes on diplomitöö teinud, siis mingis valdkonnas on silmaring palju laiem ja seda tööd saabki hästi rakendada.“ (Int9)

Vajadust hetkel kasutusel olevat praktikat kirjeldada ja võrrelda ning selle läbi suurendada tõenduspõhist andmebaasi kirjeldati nii: „Ma leian, et igasugune uurimistöö on hea ka siis, kui ta ei tulegi kõige parem välja. Et oluline asi on võrdlusmoment. /.../ Parem võrrelda midagi kehva tööga, kui et me ei saa seda üldse mitte millegagi võrrelda.“ (Int1)

Uuritavate arvamused uurimistulemuste rakendamise mõjuritest koondusid kahte ülakategooriasse — uurimistööst tulenevad mõjurid ja praktikast tulenevad mõjurid. Esimeses peeti oluliseks uurimistööde tõenduspõhisust, uurimistööde rakendatavuse lihtsust ja nende kasutuskõlblikkust. Teine hõlmas endas ämmaemandate avatust uuele teabele ja uuendustele, nende huvist uurimistööde vastu, samas rõhutati ajapuudust uurimistööde tulemustega tutvumiseks ja uuenduste sisseviimiseks.

Näiteid andmebaasist:

„Ma muidugi mõtlen ka seda, et kõik need diplomitööd, mis tehakse, et tahaks küll minna ja lugeda, aga ega seda aega ei ole niiväga.“ (Int1)

„Meie lemmiksõna, aeg. Et pole aega. /.../ Kui hetkel vaadata praktikal olles, siis tõesti, mõnel no ei olegi aega, siis ongi see, et mis sa siis teed, kui sul ei olegi aega.“ (Int2)

Lisaks oodati ka juhtkonnapoolset tegevusjuhendite koostamist ja uue teabe ning uuenduste tutvustamist koosolekutel ja teabepäevadel: „Haiglal on oma mingid need eeskirjad, kõik õendustegevusjuhendid, et haigla on ise välja andnud need. /.../ Et ma ei ole näinud, et kellegi töö oleks

haiglasiseselt rakendust leidnud. Et kui, siis on pigem avaldatud mingisuguse artiklina see ja siis sinna see jääbki.“ (Int8)

Üliõpilaste ja lõpetanute arvamustest uurimistöö koostamise mõjurite kohta moodustus kolm ülakategooriat: üliõpilasest tulenevad mõjurid, koolist tulenevad mõjurid (vt tabel 1) ja ämmaemanduspraktikast tulenevad mõjurid. Üliõpilastest tulenevate mõjurite all räägiti üliõpilaste valmidusest teha uurimistöid ning üliõpilaste isiksuseomadustest nagu suhtlemisjulgus või võime ennast mobiliseerida. Kirjeldati ka rahaliste vahendite, olemasolevate teadmiste ja oskuste olemasolu. Ajaressursside olulisust uurimistööde koostamisel kirjeldati niimoodi: „Enamus tudengeid ju töötavad ja on väljaspool kooli aktiivselt igasuguste tegevustega seotud, et ma arvan, et üleüldine selline suur koormus. Juba nimetatud töölkäimine. Ja... ja noh, muidugi igasugused muud nö meelelahutuslikud kohustused. /.../ Et ikkagi on sihukesi tegevusi, mida ma tegelt tahan teha ka väljaspool kooli ja väljaspool tööd.“ (Int5)

Tabel 1. Koolist tulenevaid uurimistöö koostamise mõjureid kirjeldavad substantiivsed koodid ja kategooriad.

Substantiivne kood

*Uurimismetoodika õppeaine(te) sisu õppekavas *Uurimismetoodika õpetamismetoodika õppekavas *Uurimismetoodika õppeaine(te) maht õppekavas *Uurimismetoodika õppeaine(te) ja iseseisvate tööde ajastus õppekavas *Uurimistöö tegemiseks eraldatud vaba aeg õppekavas *Juhendaja huvi uurimisteema vastu *Juhendaja leidmine *Juhendaja koormatus *Juhendaja kättesaadavus *Juhendajapoolne tagasiside *Juhendajapoolse tagasiside konstruktiivsus *Juhendajapoolne toetus *Juhendajapoolne suunamine uurimisteema valikul *Kooli õppejõudude poolne suunamine uurimistööga seotud küsimuste/probleemide lahendamisel. *Teave ja juhendid uurimistöö tegemise kohta

*Kooli huvi üliõpilase lõpetamise vastu *Kooli suhtumine üliõpilaste uurimistöö tegemisse *Diplomitööde kaitsmiskomisjoni erapooletus üliõpilaste suhtes *Diplomitööde kaitsmiskomisjoni suhtumine üliõpilasesse *Üliõpilaste ligipääs erialasele kirjandusele *Üliõpilaste ligipääs andmebaasidele *Printimisvõimalused üliõpilastele *Paljundamisvõimalused üliõpilastele *Kooli personali abi üliõpilastele tugiteenuste kasutamisel

Alakategooriad

Uurimismetoodika õpe koolis

Uurimistöö koolipoolne juhendamine

Kooli hoiak üliõpilaste uurimistööde ja kaitsmise suhtes Tugiteenused üliõpilastele

Ülakategooria

Koolist tulenevad mõjurid

Alakategooria uurimismetoodika õpe koolis all kirjeldati uurimismetoodika õppeainete sisu, mahtu ja paigutust õppekavas, lisaks toodi välja ka uurimistöö tegemiseks eraldatud õppetööst vaba aeg. Uurimistöö koolipoolse juhendamise all räägiti palju diplomitöö juhendajaga seotud küsimustest:

„Juhendajatega on tegelikult rasked lood, et neid on nii raske leida seal. Enamus on meie enda õppejõud, aga nad on nii üle koormatud./.../ Ega nende meie oma kooli õppejõududega ongi sageli niimoodi, et neil on endal nii palju tööd, et sa lihtsalt jääd nagu kõrvale.“ (Int7)

„Juhendaja ise oli suhteliselt optimistlik või positiivne selle koha pealt /.../ juhendaja väga hästi oskas suunata hiljem, et mida võiks täiendada, et kuidas ja... Ja siis ma lihtsalt meili teel suhtlesin ja saatsin ja kui ta nagu leidis, et see nüüd sobib ja... siis lõpuks see vormistamine, see... no selle viimase lõpu ta nagu vaatas veel kord üle.“ (Int6)

Oluliseks peeti ka teiste õppejõudude poolset suunamist ja toetust uurimisööde koostamisel ning toodi välja puudulik teave uurimistöö erinevate etappide läbiviimisest: „Mis takistab uurimistöö tegemist on... ikkagi see kuidagi ebapiisav info jagamine selle kohta, kuidas ma seda tegema peaksin.“ (Int3)

Koolist tulenevate mõjurite all rääkisid intervjueeritavad veel kooli poolsest huvist üliõpilaste lõpetamise vastu ning diplomitööde kaitsmiskomisjonist. Toodi välja erialasele kirjandusele ligipääs ning printimis- ja paljundamisvõimalused koolis: „Infoallikad, et need on tehtud kättesaadavaks. Kooli raamatukogus on piisavalt häid raamatuid, mida näiteks ülikooli raamatukogus ei ole teinekord. Just ämmaemandusalaseid.“ (Int3)

Eraldi toodi välja ka mitteakadeemilise personali abi üliõpilastele: „Raamatukogus on väga toredad töötajad, tõesti aitavad, näitavad.“ (Int4)

Ämmaemanduspraktikast tulenevad mõjurid jagunesid kaheks – uurimiskeskkonnast tulenevad mõjurid, mille all peeti oluliseks uuritavate ämmaemandate huvi uurimisteema vastu ja nende aktiivsust uurimuses osaleda ning töökeskkonnast tulenevad mõjurid, mis hõlmas kolleegide toetust uurimistöö tegijale, erialase kirjanduse kättesaadavust töökohas ning kolleegide ja ülemuste vastutulelikkus uurimistöö tegijale.

Arutelu

Alates 2007. aastast on ämmaemanda erialal võimalik lõpetamiseks valida kas lõputöö koostamine või lõpueksami sooritamine. Sellest tulenevalt

võiks oodata, et üliõpilased, kes on valinud lõputöö koostamise, on selleks ka tugevalt motiveeritud ning tunnevad ennast uurimistöö koostamises kindlalt. Käesolevas töös tõdesid uuritavad, et mõnel juhul on diplomitöö koostamine siiski vaid asi, mis on vaja lihtsalt ära teha. Ka kirjandus toob välja sarnast arvamust (Lundgren ja Halvarsson 2009).

Lundgren ja Halvarsson (2009) on välja toonud, et üliõpilaste jaoks on oluline, et nende valitud teema oleks aktuaalne ja uurimustest tõuseks praktilist kasu õendusele. Käesolevas uurimuses osalenud üliõpilased tunnetasid aga, et nende panust oma kutseala arendamisse uurimistööde koostamise näol ei hinnata ning pigem eelistatakse, et juhendeid, infolehti jne koostatakse arstide või vanemämmaemandate poolt. Siinkohal näeb töö autor olulist rolli kooli ja tervishoiuasutuste koostööl, et suunata üliõpilasi uurimistöö teemade valikul just tervishoiuasutuste hetkevajadustele vastavate teemade uurimisele.

Uuritavad leidsid, et uurimistööde lugemine ja koostamine avardavad uurija isiklikku silmaringi ning arendavad üldkasulikke oskusi. Sarnasele tulemusele jõudsid ka Ax ja Kincade oma 2001. aasta uurimuses. Otseselt uurimistöödest saadud teadmiste rakendamine igapäevases elus sõltub uurimuses osalejate arvates väga palju konkreetse uurimuse teemast. Mida erialaspetsiifi lisem on teema, seda vähem selles väljaspool töösituatsiooni kasutegurit nähakse. Ämmaemandate igapäevatöö seisukohast nähti uurimistöödel kasutegurit kõigi uuritavate poolt ning avaldati ka mõningast kahetsust, et edaspidine kokkupuude uurimistöödega jääb tõenäoliselt väga väheseks või puudub üldse. Väljaspool kraadiõpet uurimistööde lugemise või koostamisega tegelemist ei näinud tulevikuperspektiivis ükski uuritav. Kirjandus toob välja, et enamus töötavaid õdesid-ämmaemandaid näevad edasist kokkupuudet uurimistöödega ainult läbi täiendkoolituste (Parahoo jt. 2000, Ax ja Kincade 2001). Ka antud uurimusest selgus, et juhul, kui ämmaemandatel on üldse huvi uurimistööde vastu rohkem kui ainult kooli lõpetamiseks vaja, siis reaalselt ei näe nad muud võimalust nendega tegeleda kui läbi kraadiõppe.

Samal ajal pidasid uuritavad oluliseks erialase teabebaasi suurendamist ja hetkel kasutusel oleva praktika jäädvustamist. Uurimistööde praktikasse rakendamise osas on kirjanduses välja toodud, et õed ootavad muutuste

sisseviimiseks peamiselt juhtkonna poolset toetust ja kolleegide kaasatust (Kajermo jt 2000, Olade 2003, Tsai 2003, Glacken ja Chaney 2004, Eizenberg 2011), kuid käesolevast uurimusest tuli välja, et ennekõike oodatakse juhtkonna poolset algatust.

Ühe peamise kitsaskohana uurimistööde koostamisega seotud küsimustes tõid uuritavad välja uurimistööde juhendamisega seotud probleemid. Seda toetab ka kirjandus, kus on leitud, et väga oluline on otsene suhtlemine juhendajaga ja juhendajapoolne kiire tagasiside (Parahoo 2000, Ax ja Kincade 2001, Lundgren ja Halvarsson 2009), kuid samas ka see, et juhendaja jätab üliõpilasele piisavalt vabad käed oma uurimistöö suuna valimisel (Irvine jt 2008, Rowan jt 2009). Kaks uuritavat üheksast olid oma diplomitöö juhendamisega rahul, kuna oli leitud mõlemale osapoolele sobiv kontakteerumisviis ja tasakaal juhendajapoolse suunamise ja üliõpilase enesejuhitud õppimise vahel. Samas leidsid ka nemad, et juhendajatel on üldjuhul liiga vähe aega kõigi muude kohustuste kõrvalt juhendamistööga tegeleda ning peamiseks probleemiks on juhendajatepoolse tagasiside viibimine või selle vähene informatiivsus. Juba lõpetanud ämmaemandate arvamusest jäi kõlama, et ämmaemandusalaseid uurimistöid juhendavad peamiselt tervishoiu kõrgkoolide õppejõud, kes töötavad ka praktikutena, ning et õppejõude on vähe ja nende töökoormus nii kõrgkoolis kui ka väljaspool seda on väga suur.

Aeg, kui väga oluline ja samas limiteeritud ressurss, toodi välja mitmes kontekstis nii üliõpilaste kui ka juba lõpetanud ämmaemandate poolt. Kirjanduses on välja toodud nii õppetöö suurest koormusest (Ax ja Kincade 2001, Lundgren ja Halvarsson 2009) kui ka kõrgkooli kõrvalt töötamisest tingitud ajapuudus kui uurimistööde tegemist mõjutav tegur (Lundgren ja Halvarsson 2009). Ehkki aeganõudev ja üldist koormust suurendav, leidsid uuritavad, et õpingute kõrvalt töötamisel on ka positiivne mõju uurimistöö koostamisele, seda peamiselt kolleegide toetuse ja infoallikate parema kättesaadavuse näol. Seda seisukohta toetab ka kirjandus (Glacken ja Chaney 2004).

Juba lõpetanud ämmemandad leidsid, et igapäevase töö kõrvalt ei ole neil aega uurimistööde lugemiseks või nendest saadud teadmiste praktikasse rakendamiseks. Sarnased seisukohad on välja toodud ka kirjanduses

(Kajermo jt 2000, Olade 2003, Glacken ja Chaney 2004, Veeramach 2004). Kuid lisaks sellele tõid Glacken ja Chaney oma 2004. aasta uurimuses välja, et ajapuudus võib olla lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritud vabandus neile, kellel puudub huvi uurimistööde vastu või piisavad teadmised uurimistööde tegemisest. Ka käesolevas uurimuses avaldasid üliõpilased sarnast kahtlust, seda küll viidates ämmaemandate soovimatusele uurimustes osaleda uuritavate rollis.

Positiivsest küljest rõhutati tervishoiu kõrgkoolide raamatukogude tähtsust. Sellel võib olla seos kirjanduses välja toodud asjaoluga, et üliõpilased ei tunne ennast piisavalt kindlalt internetist materjalide otsimisel ja nende kriitilisel hindamisel (Glacken ja Chaney 2004). Käesolevas uurimuses osalejad pidasid väga oluliseks just kõrgkoolide raamatukogude head varustatust erialase kirjandusega ning raamatukogude töötajate abi sobivate allikate leidmisel. Lisaks hinnati kõrgelt ka teiste diplomitööga mitte seotud inimeste toetust ja abi uurimistöö koostamisel.

Järeldused

Käesolevas uurimuses selgus, et tervishoiu kõrgkoolide ämmaemanda põhiõppe üliõpilased ja lõpetanud näevad uurimistöödes kasu ämmaemanduse arengule läbi ämmaemanda üldise isikliku arengu ja silmaringi laienemise. Igapäevatöös tõuseb uurimistööde lugemisest ja koostamisest kasu ämmaemanda professionaalsele arengule, suurenevad tema erialased teadmised ning oskus ja tahe uurimistöid leida, lugeda ja nendest saadud teavet praktikasse rakendada. Uurimistööde koostamine suurendab ka erialast teabebaasi ning jäädvustab hetkel kasutusel olevat praktikat.

Uurimistulemuste praktikasse rakendamist mõjutavad uurimistööst tulenevalt selle usaldusväärsus, rakendamise lihtsus ja uurimistöö kasutuskõlblikkus; praktikast tulenevad mõjurid on ämmaemandate ja juhtkonna valmidus uurimistulemusi rakendada ning ajaressurss nii uurimistulemustega tutvumiseks kui ka uuenduste sisseviimiseks.

Uurimistööde koostamist mõjutavad tegurid jagunesid kolmeks peakategooriaks. Üliõpilasega seotud mõjurite juures peetakse oluliseks üliõpilase huvi uurimistöö vastu, tema isiksuseomadusi, teadmisi ja oskusi ning nii ajalisi kui ka rahalisi vahendeid. Kooli poolt on oluline uurimismetoodika

õpe koolis, kooli hoiak uurimistööde koostamise suhtes ning tugiteenuste, näiteks raamatukogu, olemasolu. Üliõpilaste jaoks väga oluline ja kõige probleemsem teema on uurimistöö koolipoolne juhendamine. Kolmandaks mõjutavad uurimistööde koostamist ämmaemanduspraktikast tulenevad tegurid – ühelt poolt uurimuse läbiviimise keskkond ja uuritavate ämmaemandate suhtumine uurimusse ning teiselt poolt töötavate üliõpilaste töökeskkond – kolleegide toetus, vastutulelikkus ja suunamine uurimistöö koostamise juures.

Nii mõnedki antud uurimusest saadud tulemused ja kitsamad teemavaldkonnad vajavad edasist uurimist kvantitatiivsel meetodil. Samuti tuleks edaspidistesse uurimustesse kaasata erinevad osapooled, näiteks uurimistööde juhendamise puhul üliõpilased ja juhendajad või uurimistulemuste rakendamisel nii uurimistööde koostajad, tervishoiuasutuste juhtkonnad kui ka uurimistulemuste otsesed rakendajad ehk ämmaemandad. Uurimusest selgus ka, et uuritavad ei näe edasises tööelus võimalust uurimistöödega tegeleda ning uurimistulemuste rakendamiseks ja uuenduste sisseviimiseks oodatakse algatust ennekõike juhtkonna tasandilt. Sellest tulenevalt on autori arvates edasist uurimist väärivad küsimused: 1. Mida arvavad juhendajad ja üliõpilased diplomitööde juhendamisest ning kas, mida ja kelle poolt tuleks nende arvates muuta, et tõsta üliõpilaste huvi uurimistööde koostamise vastu? 2. Millisena näevad töötavad ämmaemandad enda rolli uurimistööde koostamisel ja praktikasse rakendamisel? 3. Millised tegurid mõjutavad üliõpilaste valikut lõputöö või lõpueksami kasuks otsustamisel? 4. Millised on varasemalt mujal maailmas kasutusele võetud meetodid, et suurendada töötavate õdede/ämmaemandate huvi uurimistöödega tegeleda väljapool täiend- või kraadiõpet ning kuidas suurendada nö reaõdede/ämmaemandate algatust uuenduste sisseviimiseks?

Allikaloend

Aarma, A. (2009). Teadustöö alused. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. Ax, S., Kincade, E. (2001). Nursing students` perceptions of research: usefulness, implementation and training. Issues and Innovations in Nursing Education, 35(2): 161–170. Björkström, M. E., Johansson, I. S., Hamrin, E. K. F., Athlin, E. E. (2003). Swedish nursing students` attitudes to and awareness of research and development within nursing. Issues and Innovations in Nursing Education, 41(4): 393–402. Burns, N., Grove, S. K. (2005). The Practice of nursing research: conduct, critique and utilization. Philadelphia: W.B.S. Eizenberg, M. M. (2011). Implementation of evidence-based nursing practice: nurses’ personal and professional factors? Journal of Advanced Nursing, 67(1): 33–42. Glacken, M., Chaney, D. (2004). Perceived barriers and facilitators to implementing research fi ndings in the Irish practice setting. Journal of Clinical Nursing, 13: 731–740. Irvine, F., Gracey, C., Jones, O. S., Roberts, J. L., Tamsons, R. E., Tranter, S. (2008).

Research awareness: making learning relevant for pre-registration nursing students.

Nurse Education in Practice, 8: 267–275. Kajermo, K. N., Nordström, G., Krusebrant, Å., Björvell, H. (2000). Perceptions of research utilization: comparisons between health care professionals, nursing students and a reference group of nurse clinicians. Journal of Advanced Nursing, 31(1): 99–109. Lundgren, S. M., Halvarsson, M. (2009). Students` expectations, concerns and comprehensions when writing theses as part of their nursing education. Nurse Education

Today, 29(5): 527–532. Olade, R. A. (2003). Attitudes and Factors Affecting Research Utilization. Nursing

Forum, 38(4): 5–15. Parahoo, K. (2000). Barriers to, and facilitators of, research utilization among nurses in Northen Ireland. Journal of Advanced Nursing, 31(1): 89–98. Parahoo, K., Barr, O., McCaughan, E. (2000). Research utilization and attitudes towards research among learning disability nurses in Northen Ireland. Journal of Advanced

Nursing, 31(3): 607–613. Rowan, C., McCourt, C., Beake, S. (2009). Midwives’ refl ections on their educational programme: a traditional or problem-based learning approach? Midwifery, 25: 213–222. Tartu Ülikooli õendusteaduse osakonna kodulehekülg. http://www.med.ut.ee/ode (13.04.2011). Tsai, S. (2003). The effects of a research utilization in-service program on nurses.

International Journal of Nursing Studies, 40: 105–113.

Veeramach, V. (2004). Utilization of research fi ndings by graduate nurses and midwives.

Journal of Advanced Nursing, 47(2): 183–191. Õendusteadusliku uurimistöö strateegia. (2011). Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õendusteaduste osakond. http://www.med.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1168803/%D5 endusteadusliku+uurimist%F6%F6+strateegia.pdf. (17.05.2011).

EESTI MEDITSIINILABORITE INFOSÜSTEEMIDE VALIDEERIMISE JA JUHTIMISE VASTAVUS ISO 15189:2008 NÕUETELE

Compliance of clinical laboratory information systems validation and management in Estonia with the requirements of ISO 15189:2008

Annike Koorts Magistritöö: Tallinna Tehnikaülikool, Matemaatika- loodusteaduskond, Kliinilise Meditsiini Instituut

Juhendaja: Peeter Ross, MD, PhD Tallinna Tehnikaülikool

Abstract

Information has a very important role in health care. Several studies show that about 70% of the information used in the management of patients comes from the clinical laboratories. Since laboratory information has a critical role in patient care, it is imperative that laboratories should have effective information systems for collecting, managing, storing, analyzing, and distributing this data. Clinical laboratories in Estonia are accredited according to EVS-EN 15189:2008. This standard focuses mainly on the laboratory quality system and less on laboratory information system quality. At the moment ISO 15189 is undergoing renewal. Compared to the current version the new standard will focus more on the laboratory information management. This study will give an overview of how many accredited clinical laboratories in Estonia fulfi ll ISO 15189 requirements with managing and validating LIS. A questionnaire with 37 questions was sent to 7 clinical laboratories which have been accredited according to the current standard and use LIS in everyday work. The received answers were compared to ‘ideal’ laboratory answers that follow completely ISO 15189:2008 requirement for LIS management. The survey revealed that laboratories do not meet the comprehensive documentation of the LIS. These laboratories validate their LIS when

necessary but at the same time they do not have a certain validation plan and validation results are poorly documented. In addition, it is diffi cult for respondents to fully understand the questionnaire because the LIS-related terminology is missing. A number of proposals are submitted to the laboratories and their LIS managers concerning what they should consider when they want a lab service improvement. First, they need to agree on unambiguous terminology in LIS, which would be understood by both laboratory medicine and IT professionals alike. Also, LIS documents should be reviewed and if necessary supplemented to make them compatible with the ISO 15189:2008 requirements. It is useful for laboratories to use CLSI guideline AUTO8-A.

Key words: medical laboratory, information system, validation, ISO 15189, data quality

Sissejuhatus

Tervishoius on väga tähtis roll informatsioonil. Selleks, et patsienti ravida, peab patsiendi kohta koguma erinevaid andmeid. Näiteks haigusloos olevad andmed, ravimid, labori tulemused, radioloogia uuringud ja muud haigusega seotud andmed. Mitmed küsitlused näitavad, et umbes 70% kliinilistest otsustest tehakse labori andmete põhjal (Pantanowitz jt 2007). Kuna labori informatsioon omab olulist rolli patsiendi ravis, siis on äärmiselt oluline, et laboritel oleks efektiivne süsteem andmete kogumiseks, haldamiseks, säilitamiseks, analüüsimiseks ja jaotamiseks (Baron ja Dighe 2010). Tänapäeval haldavad labori andmeid ja töövoogu erinevad rakendusprogrammid ja arvutid, mis vahendavad omavahel patsiendi andmeid, tellimuse infot ja labori tulemusi. Olenevalt labori töökorraldusest võib labori infosüsteem (LIS) koosneda ühest või mitmest rakendusprogrammist. Lisaks andmete salvestamisele, edastamisele ja vastuvõtmisele võivad need programmid labori tulemusi muuta ja raviarstile automaatselt edastada (Cowan 2003).

Esimest labori infosüsteemi tarkvara ja lahendust Eesti meditsiinilaborile hakati arendama 1996.–1997. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlaborile (Ühendlabor... 16.12.2011). Sellele järgnesid teised haigla laborid ja üks eralabor, kes arendasid oma LISi või ostsid sisse vastava lahenduse. Kuid alles nüüd hakatakse laborimeditsiini ringkonnas mõtlema LISide

efektiivsuse ja ühtsele sõnumistandardile põhineva infovahetuse peale. Hetkel on koostamisel laborimeditsiini arengukava, kus on esimest korda nimetatud Eestis kasutusel olevad labori infosüsteemid. Varasemad arengukavad piirdusid ainult infosüsteemi kui termini nimetamisega ja sooviga ühendada erinevad laboritarkvarad üleeestilise koostalitlust tegeva lahendusega.

Yu (2012) toob oma artiklis välja, et soovist suurendada labori tootlikkust ja parandada patsientide ravi, peavad laborid ära kasutama kõiki tänapäeva infosüsteemide võimalusi ja nende kombinatsioone. Kuid kasutades rohkem arvuteid võib tekkida ootamatuid vigu, mis võivad kahjustada patsienti. Selle vältimiseks soovitab ta laboritel koostada põhjalik riski haldamise plaan, mis sisaldab protsessi ülevaadet, valideerimist ja koolitust.

Eestis akrediteeritakse meditsiinilaborid EVS-EN ISO 15189:2008 järgi. Antud standard keskendub peamiselt labori kvaliteedisüsteemile ja mitte labori infosüsteemi kvaliteedile. Samas standardi lisas tuuakse välja üldised soovitused LISi kaitsmiseks ja haldamiseks. Need soovitused kirjeldavad minimaalseid nõudeid, mida laboris võiks järgida, hoidmaks oma infosüsteemi kvaliteetse ja turvalisena. Clinical and Laboratory Standards Institute (CLSI) on välja andnud erinevaid põhjalikke juhiseid LISi valideerimise jaoks, mida laborid peaksid kasutama. Juurutades rangeid valideerimise nõudeid, ei hoita ära ainult tarkvara vigu, vaid suurendatakse võimalusi nende vigade varajaseks avastamiseks.

Hetkel on ISO 15189 uuendamisel. Uues versioonis pööratakse lisaks uurimismeetodite ja kvaliteedisüsteemile suuremat tähelepanu ka labori infosüsteemi juhtimisele võrreldes praeguse kehtiva versiooniga. Käesoleva tööga tahabki autor kontrollida hüpoteesi, et meditsiinilaboritel puudub konkreetne poliitika labori infosüsteemi juhtimises.

Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli välja selgitada, kui palju Eesti akrediteeritud meditsiini laborite infosüsteemide valideerimisest ja haldamisest on vastavuses ISO 15189 kirjeldatud nõuetega. Selle saavutamiseks on püstitatud järgmised uurimisülesanded:  selgitada küsitluse kaudu välja Eesti akrediteeritud meditsiini laborite infosüsteemi valideerimise ja haldamise tegevus;

 hinnata Eesti akrediteeritud meditsiini laborite infosüsteemi juhtimise vastavust ISO 15189:2008-le.

Märksõnad:meditsiinilabor, infosüsteem, valideerimine, ISO 15189, andmekvaliteet.

Metoodika

Kontrollimaks püstitatud hüpoteesi, viidi läbi küsitlus akrediteeritud meditsiinilaborite seas. Algne valim moodustus seitsmest meditsiinilaborist, mis on EVS-EN ISO 15189:2008 standardi järgi akrediteeritud, sest see kirjeldab Lisa B soovitusi LISile, ja millel on uue ELMÜ 2012–2020 arengukava andmetel kasutusel LIS.

Koostatud küsimustik saadeti intervjueeritavatele asutustele laiali e-kirja teel. Vastata paluti inimestel, kelle igapäevaseks ülesandeks on hallata labori infosüsteemi. Ankeedis oli nii kinniseid kui ka lahtiseid küsimusi. Osadele etteantud vastusevariandiga küsimustest said vastajad valida ühe sobivama vastusevariandi ning oli ka küsimusi, kus saadi märkida mitmeid vastuseid ühele küsimusele. Iga labori vastuseid võrreldi näidislaboriga, mis on nn ideaalne ISO 15189:2008 nõuete täitja. Ankeedis esitatud iga küsimuse õige vastuse korral anti punkt, v.a küsimused nr 1–3, 5, 16 ja 25, mille vastused annavad ülevaate labori infosüsteemist ja seetõttu neid vastuseid ei hinnatud.

Esitatud küsimuste põhjendus

Selleks, et labor saaks väljastada kõrgekvaliteedilist informatsiooni, on äärmiselt vajalik, et laboritel oleks efektiivne ja kvaliteetne infosüsteem andmete kogumiseks, haldamiseks, säilitamiseks, analüüsimiseks ning jaotamiseks. Et luua teooria ja küsimuste vahele seos, kirjeldatakse alljärgnevalt esitatud küsimuste olemust. Küsimustik koosnes 37 küsimusest, mis oli jaotatud 4 alagruppi – üldinfo, süsteemi turvalisus, valideerimine ja haldamine. Ankeedis esitatud küsimused põhinevad ISO 15189:2008 Lisa B kirjutatud soovitustel ja CLSI AUTO8-A juhises kirjeldatud nõuetel LISile. Kuna küsimusi on palju, siis ei tooda neid siin eraldi välja, vaid nimetatakse numbritena ning põhjendatakse gruppide kaupa.

Üldinfo osas esitatud küsimuste vastused annavad taustainfot laboris kasutusel oleva infosüsteemi kohta. Küsimuse nr 4 aluseks on ISO 15189:2008 Lisa B, kus mitmes punktis nimetatakse „Labori direktor või selle ülesande täitmiseks määratud isik...“ on vastutav LISiga seotud tegevuse eest. Samas küsimusega nr 8 tahetakse teada, milliseid dokumente antud labor LISiga seoses täidab, et siis neid võrrelda standardis mainitud dokumentide ja registritega, mis peaks laboril olemas olema.

Patsiendi andmed on privaatsed ja nende kogumine, töötlemine ning arhiveerimine peaks olema teostatud turvalises süsteemis. Antud küsimuste bloki (küsimused nr 7–17) eesmärk on koguda informatsiooni selle kohta, kas ISO 15189:2008 ja AUTO 8-A kirjeldatud nõuded infosüsteemi turvalisuse tagamiseks on laboris täidetud.

Labori poolt toodetud andmeid ja informatsiooni kasutatakse patsiendi ravi otsuste tegemisel. Seetõttu peavad andmed olema terviklikud, usaldusväärsed ja muutumatud või muudetud kindlate ning kontrollitavate reeglite alusel. Selleks soovitatakse labori infosüsteemi regulaarselt või vastavalt vajadusele valideerida. Küsimused nr 18–25 annavad ülevaate laborite tegevusest nende infosüsteemi valideerimisel.

Viimane küsimuste grupp (küsimused nr 26–37) sisaldab küsimusi seoses LISi haldamisega. Siinsed küsimused näitavad, kuidas laboris on organiseeritud LISiga seotud tegevused, nagu näiteks LISi allsüsteemide ehk programmide toimikute olemasolu ja sisu ning valmisolek infosüsteemi kriisiks. Samuti uuritakse eraldi küsimustena töötajate koolituste (küsimus nr 35) ja probleemide registreerimise (küsimus nr 36) kohta.

Tagasiside laboritelt

Kaaskirjas paluti kõigil osalejatel saata tagasi kiri teatega, et on küsimustiku kätte saanud. Kaks laborit saatsid samal päeval teate ja üks neist täpsustas LISi mõistet. Küsimustiku täitmine pidi toimuma algselt 12.04.–27.04.2012. Selle aja jooksul jõudsid vastata ainult kaks laborit seitsmest, kuid samas sai üks mittevastanud labor küsimustiku teistest nädal hiljem kätte ja seetõttu oli nende ankeedi tagasi saatmise tähtaeg hilisem (04.05.2012). Seoses ajapuudusega pikendati küsimustiku täitmise aega

veel ühe nädala võrra. Antud ajaks jõudis vastata veel neli laborit. Kokku osales uurimuses kuus laborit seitsmest.

Kaaskirjas pakuti intervjueeritavatele laboritele konsulteerimise võimalust juhul, kui nad ei saa mõnest küsimusest või terminist aru. Mitu labori- ja IT-esindajat kasutasid seda võimalust ja täpsustasid mõisteid ’labori infosüsteem’ ja ’rakendusprogramm’. See näitab, et laborites puudub ühtne terminoloogia ja arusaam, mis on LIS.

Küsitluse tulemused ja arutelu

Tulemused näitasid, et uurimuses osalenud laborid täidavad 56—74% ulatuses ISO 15189:2008 soovitusi LISile (tabel 1), ent samas mitte kõiki nõudeid. Kõige parema tulemuse said Labor B ja Labor C, kes mõlemad täidavad 74% LISile esitatavatest nõuetest. Kuuest laborist kõige madalama tulemuse sai aga Labor E 56%.

Tabel 1. ISO 15189:2008 LISi nõuete täitmise osakaal.

Üldinfo Näidislabor Labor A Labor B Labor C Labor D Labor E

Labor F

10 2 3 5 1 2 3

Turvalisus 10 10 10 10 10 10 10

Valideerimine 21 17 18 16 16 14 13

Haldamine 39 18 29 29 20 19 21 Punktid kokku 80 47 60 60 47 45 47 % 100 58 74 74 58 56 58

Üldinfo

Küsitlusest selgus, et vastanud laborite LISi põhifunktsioonid on tellimuse sisestamine, tellimuse saatmine erinevatesse analüsaatoritesse, tulemuste vastuvõtmine erinevatest analüsaatoritest, uuringute lisamine, vastuste muutmine, labori töövoo jälgimine ja tulemuste edastamine välissüsteemi(desse). Neljal laboril oli lisaks põhifunktsioonidele veel kvaliteedikontrolli jälgimine ja kolmel laboril automaatne vastuste ülevaatamine ja kinnitamine. Ainult kahel vastanud laboril toetas LIS proovide arhiveerimist ja ühel delta kontrolli funktsiooni. Teine labor tõi aga ankeedis

välja, et autoverifi tseerimine ja delta kontrolli funktsioon on nende laboris juurutamisel.

Küsimusele „Mitu rakendusprogrammi on teie LISis?“ vastati erinevalt, kuna mõistetest ’rakendusprogramm’ ja ’LIS’ võib aru saada mitut moodi. Seetõttu intervjueeritavad vastasid nii nagu nad mõistetest aru said. Üks labor nimetas rakendusprogrammide koguhulgaks 14, mille hulka pandi ka meditsiiniseadmed, mis toodavad labori andmeid mõõtmise tulemusena. Samuti vastas teine labor, kes nimetas oma LISi programmide koguhulgaks 5. Nad selgitasid, kui rakendusprogramm on eraldi Exceli tabel või jarfailina käivitatav programmiosa, siis on neil neid 5. Ülejäänud vastajad, välja arvatud üks labor, nimetasid LISi põhilisemaid programme, mida oli siis kahes laboris kaks ja ühes ainult üks. See üks labor ei nimetanud LISi rakendusprommide hulka numbriliselt, vaid kirjutas, et neil on kasutusel erinevad infosüsteemid ja rakendused.

Kahes laboris teevad muudatusi LISi labori töötajad (laborispetsialistid või laborijuhataja), samas süsteemi korrasoleku eest vastutavad lepingupartner ja IT-osakond. Samas ühes laboris teevad lisaks labori töötajatele muudatusi süsteemis ka infosüsteemi haldav IT-spetsialist ja korrasolekut jälgivad labori töötajad (laborandid ja laborispetsialistid). Üks vastanuist tõi välja erinevad rollid ja nende vastutusalad – bioanalüütik (tellimused ja tulemused), laboriarst (tulemused), laborispetsialist (seadistused) ja arendaja (suuremad programmi muudatused). Sama labori süsteemi korrasolekut jälgivad nii bioanalüütik kui ka haigla IT ja arendaja. Kahel laboril aga vastutavad süsteemi korrasoleku eest ja teevad muudatusi samad inimesed – ühel programmi administraator ja teisel laboritarkvara spetsialist ning IT-juht. Mitte üheski vastanud laboris ei nimetatud süsteemi korrasoleku jälgijaks laborijuhatajat, kes on ainukesena nimetatud ametinimetusena mitmes ISO 15189 Lisa B punktis kui vastutaja.

Kõige vähem olid laborid teadlikud LISiga seotud dokumentidest. Ühes laboris need kas puudusid või ei osatud neid nimetada. Samas ülejäänud laborites olid kasutusel mõned LISile suunatud dokumendid, nagu näiteks kasutusjuhendid, parandusmeetmete leht kinnitatud vastuste tühistamiseks, protsessi mittevastavuste vorm, PSMi hoolduse ja muudatuste registreerimise vorm, LISi mittevastavuste registreerimise vorm, andmevahetusvigade

logi, LISi arendustööde tellimused ja hoolduslepingud, asutuste vaheliste andmevahetuse nõuetele mittevastavad paketid ja siseauditi aruanne.

Süsteemi turvalisus

Süsteemi turvalisus on küsimustiku põhjal tagatud kõigis vastanud laborites 100 protsendi ulatuses. Kõrge tulemuse põhjuseks võib olla see, et selle eest vastutab eraldi haigla IT-osakond või eraldi töötajad. Kõik vastanud laborid kinnitasid, et nende LISi serveri ruum ei ole kergesti ligipääsetav ja sinna võivad siseneda ainult selleks volitatud isikud. Samuti vastasid kõik, et nende LISi süsteemile puudub juhuslike või volitamata kasutajate ligipääs.

Enamlevinud süsteemi logimise võimalus vastanud laborite seas on kasutajatunnus ja salasõna (kõigis laborites). Sellele järgneb ID-kaart ja PIN (neljas laboris). Üks laboritest nimetas üheks logimise võimaluseks ka salasõnaga seotud ribakoodi ning teine labor töötõendit ja PIN-koodi. Kõik vastanud kinnitasid, et nende salasõna on 8-9-kohaline, kuid ei toodud välja tingimusi salasõna jaoks, nagu suured ja väikesed tähed numbritega segamini.

Lisaks laboris kohapeal süsteemi logimiseks on kõigil vastanud laboritel võimalus süsteemi siseneda kaugligipääsuga, mis on aga rangelt kontrolli all. Kasutajate identifi tseerimiseks kasutatakse ID-kaarti (kahes laboris), antakse personaalne kasutajatunnus ja parool (kahes laboris) või antakse vajadusel VPN-ühendus ehk luuakse kasutaja arvutiga krüpteeritud ühendus üle interneti LISiga (ühes laboris).

Enamuses laborites on töötajatel kohustus regulaarselt oma salasõna muuta ja nad ei saa kasutada vanu salasõnu (vähemalt mitte kohe). Üks vastanud laboritest aga ei nõua perioodilist salasõna vahetamist.

ISO 15189:2008 B.4.2. punkt ütleb, et arvutisüsteemi kasutusõiguse andmiseks tuleb kehtestada range poliitika. Enamus vastanutest vastasid, et neil vaadatakse LISi kasutajate nimekirja vastavalt vajadusele üle ja üks kirjutas, et neil kontrollitakse nimekirja kaks korda aastas.

LISi valideerimine

Kõrgkvaliteetse info saamiseks ja kliendile edastamiseks soovitatakse LISi valideerida. Kuuest laborist viis teostavad LISi valideerimist vastavalt vajadusele. Üks labor vastas küsimusele eitavalt, kuid järgmiste küsimuste vastuste põhjal võib arvata, et süsteemi ikkagi hinnatakse.

Laborid valideerivad LISi kas tervikuna või osaliselt, kuid ei kasuta mõlemat varianti, see tähendab, et vajadusel tervikuna ja/või osaliselt. Samas kinnitasid kõik laborid, et nad valideerivad süsteemi vastavalt vajadusele ja selle käigus kontrollitakse tehtud uuendusi süsteemis.

Kaks laborit kuuest kirjutasid, et neil puuduvad sama sisuga tabelid ja ülejäänud neli võrdlevad nende tabelite sisu vastavalt vajadusele.

Kõigis vastanud laborites on võimalik LISis identifi tseerida isikud, kes on sisestanud patsiendi andmeid, modifi tseerinud patsiendi andmeid, sisestanud või muutnud vastuseid ja tegelenud proovimaterjaliga. Lisaks nendele on üksikutel laborites võimalik veel selgitada välja inimesed, kes on muutnud tellimust (lisanud või kustutanud teste või neid annulleerinud), kinnitanud vastuseid, teinud vastusest väljatrüki või koopia ja vaadanud arhiivist andmeid.

Vastuseid väljapoole laborit edastatakse kõigis intervjueeritavates laborites paberkandjal. Lisaks kasutavad kaks laborit veel elektroonset krüpteeritud sõnumit ja üks neist Mediposti. Samas väljastavad kolm laborit oma vastuseid ka krüpteerimata elektroonse sõnumina, kellest üks labor selgitas, et sõnum sisaldab ainult tellimuse numbrit ja vastuseid ning teine labor lisas, et nii liiguvad labori tulemused LISist HISi.

LISi haldamine

Kaks laborit kinnitasid, et nende LISi kõikidel programmidel on olemas toimikud. Üks labor kirjutas sama, kuid täpsustas, et kõigil põhiprogrammidel on olemas toimikud. Ülejäänud laborid vastasid, et nendel on toimikud osadel LISi programmidel. Need toimikud sisaldavad enamusel vastanud laboritel programmi tehnilisi kirjeldusi ja kasutusjuhendit. Samas üks labor täpsustas, et tehniliste kirjeldustega toimik asub nende arendaja juures.

Kuuest laborist kolm vastasid küsimusele „Kas tootja(te) poolt ettekirjutatud nõuded riistvara keskkonnale on täidetud?“ 100 protsenti. Kaks laborit märkisid 75 protsendi ulatuses ja üks ei vastanud küsimusele.

LISi andmebaasidest tehakse varukoopiaid viiel laboril perioodiliselt kas kord ööpäevas või kord nädalas, nii kuidas on laboris kokku lepitud. Samuti kinnitasid kõik vastanud, et nende LIS on 100 protsenti UPSidega varustatud. Kusjuures kaks laborit täpsustasid, et 100 protsenti LISi serveritest on varustatud ja ülejäänud süsteemi arvutitest ainult kriitilisemad.

Arvutisüsteemi regulaarselt hooldades ennetatakse nii riistvara kui ka tarkvaraga seotud probleeme. Kõik vastanud laborid teostavad LISile või selle mingile osale hooldust vastavalt vajadusele, kusjuures üks labor teostab plaanilist hooldust rakendusserverile kord poolaastas ja teine labor teostab LISi või selle osa hooldust iga 24h järel. Ühes laboris toodi vastuses välja, et nende labori ühele programmile tehakse hooldus kord nädalas ja neli korda aastas.

Need kolm laborit, kes kinnitasid talitluspidevuse plaani olemasolust, kirjutasid, et nad vaatavad seda regulaarselt üle. Välja arvatud üks labor, kelle LISi talitluspidevuse plaan on hetkel ülevaatamisel. Antud labori vastusest ei selgu, kas nad vaatavad 2006. aastal koostatud dokumenti esimest korda pärast selle koostamist või on nad seda teinud regulaarselt ja hetkel on see ülevaatamisel. Kuid mitte ükski neist ei märkinud, et nende talitluspidevuse plaan sisaldab perioodilisi plaani testimise raporteid.

Kõikides vastanud laborites toimuvad LISi koolitused labori töötajatele vastavalt vajadusele. Samas täpsustati mõnes labori vastuses, et koolitusi tehakse versiooni uuendusel ja uue töötaja tööle võtmisel. Samuti registreeritakse kõikides intervjueeritud laborites LISi mittevastavused, kas elektroonselt (neljas laboris) või paberkandjal (kahes laboris).

Viimase küsimuse – kuidas toimub teie LISis uute uuringute lisamine ja programmi seadete muutmine? – vastustest jääb mulje, et vastajad ei lugenud küsimust korralikult läbi või ei saanud küsimuse mõttest aru. Kaks laborit vastasid sellele küsimusele „vastavalt vajadusele“ ja ülejäänud tõid välja, et antud muudatust viib süsteemi selleks volitatud töötaja. Samuti

mainis üks vastanutest, et neil suuremate muudatuste korral testitakse uuendus testkeskkonnas ning vajadusel kaasatakse lepingupartner ja rakendusehaldur.

Järeldused

Akrediteeritud meditsiinilaborite seas läbi viidud küsitlus näitas, et vastanud laborites täidetakse üle poole, kuid mitte 100 protsenti, ISO 15189:2008 LISile kirjeldatud soovitustest. Parima tulemuse said kõik laborid turvalisuse osas. Kuna tegemist oli peamiselt haigla koosseisus olevate laboritega, siis vastutab süsteemi turvalisuse eest haigla IT-osakond. Lisaks süsteemi turvalisusele võib ankeedi vastuste põhjal väita, et kõikides vastanud laborites on IT täitnud kõik vajalikud nõuded, et süsteem töötaks korralikult.

Sama aga ei saa öelda labori tegevuse kohta, sest küsimustikust selgus, et laboritel puudub põhjalik LISi dokumentatsioon. Samas mainitakse ISO 15189:2008 Lisa B mitmes punktis dokumente, mille täimine on küll soovituslik, kuid samas annavad kindlad tõendid LISi kvaliteedi kohta, mis on tervishoius oluline. Näiteks, LISi toimik, mis õige sisu korral aitaks oluliselt labori ja IT töötajaid süsteemist kui tervikust aru saada või süsteemi valideerimise raportid, mis aitaksid avastada tarkvara vigu ja neid ennetada. Samuti puudub laboritel ühtne tegevus uue uuringu lisamisel LISi.

LISi kvaliteedi tagamises on oluline osa selle valideerimine kas tervikuna ja/või osaliselt. Selleks, et süsteemi hindamisest oleks kõige rohkem kasu, siis soovitab AUTO8-A koostada valideerimise plaani, kus oleks ära toodud kõik valideerimise põhjused, läbiviimise kord ja ajagraafi k perioodilistele süsteemi audititele. Samuti peaks valideerimise tulemused olema korrektselt dokumenteeritud.

Nii küsitluse tagasisidest kui ka ankeedi vastustest tuleb välja, et labor ja IT saavad erinevalt aru infotehnoloogia mõistetest, mis on mõistetav, sest tegemist on kahe täiesti erineva erialaga. Selleks aga, et LISi haldamine toimuks paremini ja kiiremini on vajalik kokku leppida ühtne LISi terminoloogia.

Autor soovitab labori juhatustel rakendada põhjalikumat ja rangemat poliitikat seoses LISi haldamisega. Eriti kuna lähiaastatel hakkab kehtima

ISO 15189 uus versioon, kus LISi juhtimise nõuded pole enam soovitused, vaid konkreetne nõue. Lisaks peaks olema LISi valideerimine ja tulemuste korrektne dokumenteerimine kohustuslik, kui hakatakse elektroonselt andmeid vahendama teiste laborite ja Eesti tervishoiu infosüsteemiga.

Allikaloend

Baron, J. M., Dighe, A. S. (2010). Clinical laboratory informatics. In: Meyers,

R. A. (Ed.), Encyclopedia of analytical chemistry. John Wiley & Sons. Cowan, D. F. (2003). Informatics for the clinical laboratory - a practical guide. Springer. ELMÜ arengukava 2012—2020. (30.03.2012). Eesti Laborimeditsiini Ühingu kodulehelt http://www.elmy.ee/public/fi les/Microsoft%20Word%20-%20Laborimeditsiini%20arengukava%20kokku%2030_03_2012_v7%20_elmy_.pdf. (04.04.2012). EVS-EN ISO 15189:2008. Meditsiinilaborid — kvaliteedi ja kompetentsuse erinõuded.

Jõustunud juuni 2008. Laasik, J., Tomberg, K., Jõks, U. (2001). Laboratoorse meditsiini arengukava aastani 2015. Eesti Laborimeditsiini Ühing. Pantanowitz, L., Hendricks, W. H., Beckwith , B. A. (2007). Medical laboratory informatics. Clinics in Laboratory Medicine, 27: 823-843. http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0272271207000893. (28.02.2012). Pearson, S., Balis, U. J., Kowalski, B., Fuller, J., Locke, A. P., Tillman, D., Vantu,

H. Q. (2006). AUTO8-A: Managing and validating laboratory information systems: approved guideline. Kinnitatud Clinical and Laboratory Standards Institute poolt 19.12.2006. Tomberg, K., Laasik, J., Jõks, U. (2004). Laborimeditsiini eriala arengukava täiendamine ja kaasajastamine 2004. Eesti Laborimeditsiini Ühing. Yu, M. (2012). Risks associated with laboratory informatics. Clinical Laboratory News, 38(1): 14. (30.01.2012). Ühendlabor ajas ja ruumis. Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlabori kodulehelt http://www.kliinikum.ee/yhendlabor/ajalugu. (16.12.2011).

STRESSIJUHTIMISPRPGRAMMI TÕHUSUS TÖÖKOHAL

Effectiveness of stress management program at work place

Ewa Roots (Urd) Magistritöö: Tartu Ülikool, Tervishoiu instituut

Juhendaja: Eda Merisalu, MD, PhD

Abstract

The aim of the present study „Effectiveness of stress management program at work place“ was to assess the effect of the stress management program on the subscales of emotional disturbance and variation of stress indices. The fi nal task of the research was to point out that the intervention based training program might have positive infl uence on emotional feeling and stress level of workers. The present stress management program was carried out in Tartu City Library, were 38% of workers took part in it. Test group consisted of the librarians who wanted to get a stress management training. The rate of emotional distress and total stress of librarians stayed in normal limits in both, study and control groups. There were only some higher indices of sub-scale of fatigue in whole study group. In the study group there were more positive changes in all sub-scales of emotional distress. As to compare the changes of emotional disturbance between study and control groups signifi cant differences were observed between sub-scales of total anxiety and powerlessness and between the background and the second measuring, and between the background and the third measuring. Signifi cant difference between study and control groups appeared when summing the sub-scales of emotional disturbance. Signifi cantly lower sub-scales of stress indicators on perceiving of threat and general stress level were recorded in the study group as to compare with control ones when measuring the background levels. Positive changes in general stress level were more stable in control group. This result was infl uenced by the score of lacking positive emotions that decreased in the control group, and

increased in the study group. As to compare with the control group, the decrease of stress scores in the study group was more evident in sub-scales of perceiving oppression and threatening. The results of the research showed that training program has possible positive effect on emotional feelings among workers. So, the stress management program used in this study would be recommended to use in the practice.

Key words: intervention study, stress management program or stress management

Sissejuhatus

Seoses suurte sotsiaal-majanduslike muutustega on viimastel aastatel töö- ja elukeskkonnas toimunud ulatuslik areng, millega kohanemine on inimestel põhjustanud ülemäärast stressi ning mõjunud tervisele ebasoodsalt. Stress ei ole haigus, kuid selle pikaajaline toime võib põhjustada väsimust, vähendada töö efektiivsust ja põhjustada tervisehäireid1

Väga palju on räägitud stressi esinemisest mitmesugustes ametites, olulise tähelepanu alla on sattunud teenindust ehk suhtlemist nõudvad ametid. Põhjalikult on uuritud stressi tekkemehhanisme, stessitegureid ja nende kahjulikkust tervisele, vähem on tegeldud sekkumisprogrammide efektiivsuse väljaselgitamisega.

Stressijuhtimine ja organisatsioonilised muudatused on osa töö kognitiivsest ergonoomiast ja loovad tervisliku töökeskkonna2. Stressijuhtimisviisid võib kõige üldisemalt jagada kaheks – probleemile või emotsionaalsele seisundile suunatud toimetulekusviisiks3. Kõige edukamaks toimetulekustrateegiaks on probleemi lahendamine – stressi peapõhjuse kõrvaldamine. Paraku pole paljudel juhtudel elus võimalik probleemi kohe lahendada või nõuab selle lahendamine teiste kaasabi või mitme põhjusega tegelemist. Seepärast oleks hea, kui tööandjad tunneksid organisatsiooni juhtimise ja suhtlemispsühholoogia aluseid ning nii töötajad kui ka juhid võiksid õppida tressimaandamistehnikaid. See võimaldaks vähendada tööstressi nii individuaalsel kui ka organisatsioonilisel tasandil.

Praktikas on stressi vähendatud stressijuhtimistreeningutega, kus õpetatakse suhtemispsühholoogiat, konfl ikti ja ajajuhtimist, probleemide lahendamist ning tõhusat toimetulekut stressoritega tööl ja kodus4, 5, 6. On kasutatud ka lõõgastusmeetodeid, nagu kehalised harjutused, lihaste lõdvestus, meditatsioon ja joogaharjutused6, 7, 8 .

2002. aastal viidi Tartu Linnaraamatukogus läbi pilootuuring, mille käigus analüüsiti raamatukoguhoidjate stressitegurite, läbipõlemisilmingute ja tervisevaevuste esinemist ning nende seoseid. Kõige rohkem tekitasid raamatukogutöötajatele stressi väike palk, lisatasude vähesus, tunnustuse ja positiivse hinnangu puudumine juhtkonna poolt ning arvutirikked. Häiris suure töökoormuse negatiivne mõju töökvaliteedile ja lugejate soovitud kirjanduse ebapiisav kättesaadavus. Samuti põhjustasid ebameeldivust konfl iktid direktsiooni, kolleegide ja lugejatega. Füüsilise ja ergonoomilise töökeskkonna seisukohalt olid häirivamad paberitolm, silmade ülepinge ja töö ülestõstetud kätega10 .

Töö tulemuste tutvustamisel selgus, et töötajatel oli huvi stressiga toimetuleku oskuste arendamise vastu. See ajendas Tartu Linnaraamatukogus läbi viima sekkumisprogrammi, kus koolituse käigus õpetatakse töötajatele isiklike ja organisatsiooni stressitegurite äratundmist ning seejärel kollektiivseid ja individuaalseid stressijuhtimis- ja maandamistehnikaid.

Uuringu ülesandeks oli tõestada, et koolituspõhisel sekkumisprogrammil on positiivne mõju töötajate emotsionaalsele enesetundele ja stressitasemele. Koolitusprogrammi läbiviimine stressijuhtimisprogrammide rakendamisel oleks julgustavaks näiteks töötervishoiu hea tava elluviimisel.

Märksõnad: interventsiooni uuring, stressijuhtimisprogramm

Sekkumisprogrammi metoodika

Uuritava grupi moodustasid raamatukogutöötajad, kes soovisid saada stressijuhtimiskoolitust. Sekkumisprogrammi lülitus 48 töötajat raamatukogu eri osakondadest.

Lõppvalimisse jäi 35 uuritavat, neist 15 katsegruppi ja 20 kontrollgruppi. Lõppvalimi moodustamise tingimuseks oli küsimustike täitmine kõigil kolmel testimisel. Uuritavate keskmiseks vanuseks oli 43,2 aastat.

Koolitusprogrammi ettevalmistamisel kasutati lähteandmetena 2002. aastal läbi viidud uuringu tulemusi peamiste organisatoorsete ja individuaalsete stressitegurite kohta tööl9,10. Programm koosnes kahest koolituspäevast, koolituspäevade vahele jäi kahenädalane koduste ülesannetega tegelemise aeg. Osalejad said ülevaate stressist, stressiteguritest, stressireaktsiooni mõjutavatest isiksuseomadustest, emotsioonidest, samuti stressi mõjudest, suhtlemisest, suhtlemisbarjääridest ja konfl iktidest. Analüüsiti nimetatud ilmingute ennetamise ja juhtimise võimalusi nii tööl kui ka isiklikus elus. Õpiti enesekehtestamist, probleemide lahendamist, lõõgastumisvõtteid. Märksõnadeks olid usaldus grupiliikmete vahel ja aktiivne osalemine. Kõik programmis osalejad said kaasa trükitud materjalid, milles olid kokkuvõte käsitletud teemadest ja praktilised nõuanded.

Tegemist oli sekundaarse interventsiooniga: koolitusprogramm oli ette valmistatud stressi vähendamiseks töötajate harimise ja treeningu kaudu, eesmärgiga muuta individuaalset vastupanuvõimet stressile.

Sekkumisprogrammi mõju mõõtmiseks kasutati kahte küsimustikku: emotsionaalse enesetunde küsimustikku, mis mõõtis kuue alaskaala näitusid (depressioon, üldärevus, paanika/agorafoobia, sotsiaalärevus, asteenia, insomnia)11 ja stressiküsimustikku, mis mõõtis nelja alaskaala näitusid (surve tunnetamine, positiivsete elamuste puudumine, ähvarduse tunnetamine ja üldine stressitase)12 .

Mõõtmine toimus kolmel korral: foonimõõtmine vahetult enne programmi läbiviimist, II mõõtmine vahetult pärast programmi ja III mõõtmine 6 kuud pärast programmi.

Mõõdeti paralleelselt katse- ja kontrollgruppi (joonis 1).

Joonis 1. Sekkumisprogrammi skeem

Tulemused

Raamatukogu töötajate emotsionaalse häirituse tase püsis kogu sekkumisprogrammi jooksul nii katse- kui kontrollgrupis normi piirides. Normist kõrgemaid näitajaid uuritavate grupis esines vaid asteenia skaalal, mis on depressiooni ja ärevusega kaasneva kurnatuse näitaja.

Kontrollgrupil jäi normist kõrgem tulemus püsima ka kolmandal mõõtmisel. Katsegrupi asteenianäidud aga vähenesid pärast koolitust olulisel määral.

Sekkumisprogramm mõjutas ka üldärevuse näitajaid. Teiste emotsionaalse häirituse näitajate osas katse- ja kontrollgrupi muutuste vahel olulist erinevust ei ilmnenud, küll aga olid katsegrupi positiivsed muutused valdavalt suuremad.

Üldtulemuste muutumise dünaamika paremaks jälgimiseks summeeriti kõigi emotsionaalse häirituse alaskaalade tulemused. Alaskaalade summeerimisel leiti, et katsegrupis oli skooride langus suurem ja ajas püsivam kui kontrollgrupis (joonis 2).

Joonis 2. Emotsionaalse häirituse üldine dünaamika katse ja kontrollgrupil, kus statistiliselt oluline erinevus on *p<0,1

Üldist stressi mõõdeti surve ja ähvarduse tunnetamise ning positiivsete elamuste puudumise skooride summana. Nii üldise stressi kui ka ähvarduse tunnetamise skoorid olid foonimõõtmisel katsegrupil kontrollgrupist oluliselt väiksemad.

Kogu uuringu jooksul jäi kontrollrühma üldine stressitase kõrgemaks kui katsegrupil, kuid üldise stressitaseme lagustendents oli stabiilsem kontrollgrupil (vt joonist 3).

Joonisel 3 esitatud üldise stressitaseme dünaamikat mõjutas eelkõige positiivsete elamuste puudumise skoor, mille näidud kontrollgrupil uuringu jooksul vähenesid, katsegrupil aga tõusid. Surve ja ähvarduse tunnetamise skooride langustendents katsegrupis oli suurem kui kontrollrühmas.

Joonis 3. Üldise stressi skooride dünaamika katse ja kontrollgrupis fooni-, 2. ja 3. mõõtmisel

Seega oli antud stressijuhtimisprogrammi mõju positiivne eelkõige emotsionaalse häirituse näitudele.

Programmi efektiivsus ilmnes koolitusjärgses emotsionaalse häirituse vähenemises, eriti üldärevuse ja asteenia vähenemises.

Kuna katsegrupi stressinäitajad olid küllaltki väikesed juba enne koolitust, siis stressinäitajate osas sekkumisprogrammi efektiivsust tõestada ei õnnestunud.

Uuringu tulemuste põhjal võib järeldada, et koolitusprogramm avaldas positiivset mõju töötajate emotsionaalsele enesetundele.

Stressiprobleemide äratundmine, konfl iktide lahendamise oskuste ja lõõgastumisvõtete regulaarne kasutamine soodustab positiivse psühhosotsiaalse töökeskkonna loomist.

Sekkumisprogrammi tulemusena oskavad töötajad paremini ära tunda indiviidist ja organisatsioonist tulenevaid stressitegureid ning hinnata tööstressi mõju tervisele. Töötajate hea stressiteadlikkus võimaldab tööstressi

varakult avastada ja efektiivsemalt juhtida. Stressijuhtimist saab rakendada ka isiklikus elus.

Allikaloend

1. Leka S, Grif_ ths A, Cox T. Work organisation and stress: systematic problem approaches for employers, managers and trade union representatives. Protecting Workers´ Health (3). Geneva: World Health Organization; 2003. 2. Vink P, Koningsveld EAP, Molenbroek JF. Positive outcomes of participatory ergonomics in terms of greater comfort and higher productivity. Appl Ergon, 2006; 37 (4): 537–46. 3. Burke RJ. Coping Styles. In: Encyclopaedia of Occupational Health and Safety.

Geneve: International Labour Of_ ce; 1998: 46–47. 4. Cooper CL, Liukkonen P, Cartwright S. Stress prevention in the workplace: assessing the costs and bene_ ts to organisations. Dublin: European Foundation for the

Improvement of Living and Working Conditions; 1996. 5. Kohler JM, Munz DC. Combining Individual and Organizational Stress Interventions.

Consulting Psychology Journal: Practice & Research 2006; 58 (1): 1–12. 6. Veach TL, Rahe RH, Tolles Robbyn L et al. Effectiveness of an intensive stress intervention workshop for senior managers. Stress & Health: Journal of the International

Society for the Investigation of Stress 2003; 19 (5): 257–64. 7. Broome JRN, Orme-Johnson DW, Schmidt-Wilk. Worksite stress reduction through the transcendental meditation program. Journal of Social Behavior & Personality; 2005; 17 (1): 235–73. 8. Wiholm C, Arnetz B. Stress management and musculoskeletal disorders in knowledge workers: the possible mediating effects of stress hormones. Advances in Physiotherapy 2006; 8 (1): 5–14. 9. Roots E. Raamatukoguhoidjate tööstress, läbipõlemine ja tervisenäitajad Tartu Linnaraamatukogus. Diplomitöö. Tartu: Audentese Ülikool; 2004. 10. Hea töötervishoiu tava. Juhis tegevuse planeerimiseks ja jälgimiseks. Toimetajd

Antti-Poika M, Taskinen H. Tõlkinud Rein O. Tallinn; 2004: 2–4, 47–48. 11. Aluoja A, Shlik J, Vasar V et al. Development and psychometric properties of the

Emotional State Questionnaire, a self-report questionnaire for depression and anxiety.

Nordic Journal of Psychiatry 1999; 53: 443–49. 12. Apell S. Eestikeelse üldstressi küsimustiku kohandamine ja omadused. Seminaritöö.

Tartu: Tartu Ülikool; 2004.

KM ELEMENT OÜ MOODULMAJADE TOOTMISTSEHHI TÖÖKESKKOND JA TÖÖTAJATE TÖÖVÕIME

The work environment and workers’ working ability of modular homes producing department of KM Element OÜ

Ave Tihane Magistritöö: Eesti Maaülikooli tehnikainstituut, ergonoomika õppekava

Juhendaja emer. prof. Boris Reppo, Eesti Maaülikool

Abstract

The Labour Inspectorate says that processing industry is the most dangerous branch of industries in Estonia. Over 1,000 occupational accidents occured in processing industry in 2010. KM Element OÜ, which produces modular homes, pertains to timber handling. There are many different types of hazards in timber handling enterprises. The main problems of processing industries are occupational noise, high temperature during summer and physically hard work – therefore it is very imporant to provide safe and healthy work environment. It is important to study different work environments, because people spend 1/3 of their day at work. The aim of the paper was to verify hazards which may impact workers of KM Element OÜ through risk assessment and by evaluating their work diffi culty, energetic load, work ability and reliability. The results showed that main hazards of KM Element OÜ were high noise level, high temperature during summer and dry air during winter. Workers’ energetic load and work diffi culty showed that some work operations were not suitable for workers, but mostly physical load was proper. Risk assessment questionnaire revealed that workers have pains in their back and hands, also they are not satisfi ed with their incomes and they complain of stress.

Key words: modular home, work environment, worker, indoor climate, energetic load, work ability, work diffi culty, reliability, noise, risk assessment.

Sissejuhatus

Eesti Vabariigis on tähtsuselt teine töötleva tööstuse haru puidutööstus, puidutöötlemine (Töötlev... 2009). Tööinspektsiooni andmetel on aga töötlev tööstus kõige ohtlikum töövaldkond, kuna 2010. aasta seisuga registreeriti töötlevas tööstuses 1037 tööõnnetust (Valtenberg 2011). Seetõttu muutub iga aastaga aktuaalsemaks töökeskkonna ja selle ohutuse temaatika.

Tartu Ülikooli tervishoiuinstituudi vanemassistent Argo Soon märgib, et enam karmistuvate nõuete tõttu on töökeskkonna ohutute tingimuste saavutamine ja säilitamine tänapäeval väga aktuaalne teema. Asjaolu tõttu, et inimene viibib ligi kolmandiku oma päevast töökeskkonnas, on väga oluline pöörata tähelepanu tingimustele, mis töökeskkonnas esinevad ning on tõenäoline, et seal esinevad ebasoodsad tegurid jätavad oma jälje töötaja tervisele (Soon 2003).

Tööstusettevõtete töötajad on alati allutatud suurematele terviseriskidele võrreldes näiteks kontoritöötajatega. Tööinspektsiooni tööõnnetuste statistika 100 000 töötaja kohta aastatel 2005–2010 märgib, et töötlevas tööstuses, juhtub aastas keskmiselt 1300 tööõnnetust, mis teeb selle ohutegurite suhtes kõige rikkamaks valdkonnaks Eestis (Tööõnnetuste... 2010).

Puidutöötlusettevõttes leidub väga mitmesuguseid ohutegureid. Kuna ettevõttes esineb palju erinevaid ameteid, ohustavad igat töötajat erinevad riskid. Sellest tulenevalt on antud uurimusse võetud kolm erinevat töölüli töötajat. Enamasti on töötlevas tööstuses probleemiks müra, ebasobiv mikrokliima ja füüsiliselt raske töö, seetõttu on oluline, et töökeskkond oleks võimalikult ohutu ja töökoormus töötaja võimetele vastav – seeläbi säilitatakse aga töötaja tervis ja tööviljakus, mis on oluline ka tööandja seisukohast.

Uurimistöö eesmärk ja ülesanded

Uurimistöö eesmärgiks oli riskianalüüsi meetodi alusel välja selgitada tootmistsehhis esinevad ohutegurid, neid hinnata ning määrata töötajate töö raskusaste, energeetiline koormatus, päevane töövõime muutus ja töökindluse põhinäitajad.

Püstitatud eesmärgi saavutamiseks on lahendatud järgmised ülesanded: 1. Teemakohase kirjanduse analüüs. 2. Uurimistöö metoodika koostamine. 3. Riskianalüüsi läbiviimine. 4. Tootmistsehhi sisekliima uurimine mõõdistuste abil. 5. Töötaja töö raskusastme, energeetilise koormatuse ja töövõime päevase muutuse määramine. 6. Töötajate töökindluse näitajate määramine puuseppade töölülis. 7. Järelduste ja soovituste tegemine.

Metoodika

Riskianalüüsi eesmärk oli välja selgitada antud töökeskkonnas esinevad ohutegurid ja nende võimalik mõju töötajate tervisele. Ohtude paremaks välja selgitamiseks kasutati kahte meetodit, milleks olid töökeskkonna vaatlus selle jaoks spetsiaalselt koostatud protokolli alusel ning töötajate poolt vastatud anekeetküsimustiku tulemused.

Ankeetküsimustiku koostamisel kasutati Örebro Ülikoolis 1980-ndatel aastatel välja töötatud küsimustiku (MM-040 NA for workplaces), tööinspektsiooni töökeskkonna ohutegurite (TOK) ja Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi küsimustiku põhjasid. Ankeet sisaldas füüsikalisi, keemilisi, bioloogilisi, füsioloogilisi ja psühholoogilisi ohutegureid puudutavaid küsimusi. Küsimustik sisaldas nii kinniseid kui ka avatud küsimusi. Küsimused olid koondatud erinevatesse plokkidesse teemade kaupa: vastaja üldandmed (vanus, sugu, amet jne), füüsikalised ohutegurid, keemilised ohutegurid, bioloogilised ohutegurid, füsioloogilised ohutegurid ning psühholoogilised ohutegurid. Riskide hindamisel kasutati Suurbritannia töötervishoiu ja tööohutuse juhtimise standardile vastavat tõenäosuse maatriksi meetodit BS 8800.

Tootmistsehhis mõõdeti mikrokliima parameetreid soojal ja külmal aastaajal (edaspidi suvel ja talvel) kolmel korral päevas viie tööpäeva vältel. Mikrokliima parameetrite alla kuulusid õhutemperatuur (˚C), suhteline niiskus (%) ja liikumiskiirus (m/s). Suvised mõõtmised teostati ajavahemikul 15.08.2011–19.08.2011, talvised mõõtmised 23.01.2012–27.01.2012. Samadel perioodidel mõõdeti ka kolm korda päevas viie tööpäeva vältel

süsinikdioksiidi (CO2, ppm) kontsentratsiooni tootmistsehhi õhus. Parameetreid mõõdeti 1,5 m kõrgusel 21 mõõtmiskohas. Kõrgus valiti põhjusel, et töötajate töö toimub tootmistsehhis püstises asendis.

Valgustustihedust (lx) mõõdeti samadel aegadel, mil teostati mikrokliima ja CO2 suvised ja talvised mõõtmised, kuid mitte viiel, vaid ühel tööpäeval. Suvel oli suur osakaal loomulikul valgustusel, seetõttu mõõdeti nii kombineeritud valgustust (kunstlik valgustus koos loomulikuga) kui ka ainult loomulikku valgustust. Talviste mõõtmiste käigus mõõdeti valgustustihedust vahetult enne tööpäeva lõppu (16:15–16:45), kui päike oli loojunud ja loomuliku valgustuse osakaal tööruumides puudus. Valgustihedust mõõdeti soojenenud valgustitel, kuna valgustid peavad olema sisse lülitatud vähemalt 10 minutit enne mõõtmiste algust. Mõõtmisi tehti rõhtpinnal 1,5 m kõrgusel põrandapinnast.

Mürataset mõõdeti talvisel mõõtmisperioodil kolm korda päevas (hommikul, pärast lõunat ja õhtul). Mõõtmisi tehti samades mõõtmiskohtades, kus mõõdeti ka mikrokliima parameetreid, CO2 kontsentratsiooni ja valgustatust. Lisaks sellele mõõdeti müra ka suurima müraallika (kappimissaag) juurest neljas erinevas suunas 4 m raadiusega.

Lisaks eelnimetatule mõõdeti kolmel töötajal ka töö raskusastet ja energeetilist koormatust. Üks töötaja kuulus plaatijate, teine põrandate ja lagede tootmise ning kolmas puuseppade töölülisse. Töötajate töö raskusastme ja energeetilise koormatuse määramine toimus pulsisageduse mõõtmismeetodil kolme tööpäeva vältel.

Töötajate pulsisagedust mõõdeti pulsitestritega. Kõik mõõteseadmed koosnesid andurist ja vastuvõtjast (vastavalt pulsivöö ja pulsikell). Pulsivöö kinnitati uuritava rindkerele, kust edastati info uuritava käe peal olevale pulsitestrile. Mõõtmistulemused salvestati vastuvõtja mällu Polari testrite puhul iga 5 sekundi intervalli keskmisena. Salvestatud tulemused suunati arvutisse, kus andmed töödeldi.

Lisaks energeetilisele koormatusele määrati ka töötajate töövõime päevast muutust. Päevase töövõime muutuse määramiseks mõõdeti viis erinevat parameetrit: pulsisagedus, vererõhk, operatiivne mälumaht, käte lihasjõud

ja reageerimiskiirus. Adekvaatse ülevaate saamiseks töövõime päevasest muutusest, mõõdeti eelnimetatud näitajaid kuuel korral päevas kolme tööpäeva vältel. Töövõime väljaselgitamiseks arvutatakse samanimeliste parameetrite keskmiste väärtuste muutus protsentides, võrreldes hommikuse tööaja alguse tasemega, mida hinnati 100%-ks.

Töökindluse põhinäitajate määramiseks leiti haiguslehtedelt kümne puusepa töötõrked ajavahemikul 1. jaanuar 2010 kuni 31. detsember 2011. Samuti määrati töövõime taastamisajad. Töötajate töötõrgeteks peeti põhjuseid, mille tagajärjel ta pidi oma töö katkestama. Haiguslehtede kaudu leiti töötõrke alguse ja lõpu kuupäev, kestus kalendripäevades ja tundides, kuna inimene taastab oma töövõimet ööpäevaringselt. Töövältused arvestati töötundides (kaheksa tundi ööpäevas). Saadud andmete alusel koostati statistilised read ja arvutati puuseppade töökindluse põhinäitajad: keskmine töövältus tõrke kohta, nende töövõime keskmised taastamisajad, tõrke- ja taastamisvoo parameeter, valmidus- ja taastamistegur, tõrketu töö ning töövõime taastamisaja tõenäosus.

Tulemused ja arutelu

Tootmitsehh asub hoone I korrusel ja on selle suurim osa, kogupindalaga ca 11 000 m2. Tsehhi võib tinglikult jagada ettevalmistusalaks, tootmisalaks ja tasaelemente tootvaks alaks. Viimane on teistest küll suuremõõtmelise uksega eraldatud, ent uks on pidevalt avatud ning kõiki alasid võib käsitleda ühtse tervikuna ehk tootmistsehhina. Tsehhis on ka kaks WC-d (naistele ja meestele) ja suitsuruum.

Tootmistsehh on L-kujuga, kõrgete lagede ja betoonist põrandaga. Seinad on konstrueeritud nn sandwich-paneelidest, mis koosnevad kahest lõplikult viimistletud teraslehest ja nende vahele liimitud isolatsioonikihist. Isolatsioonitäiteks on mineraalvill. Igas seinas on aknad, mis valgel ajal katavad nõutud valgustiheduse vajaduse suures osas. Tsehhis on kunstvalgusallikateks kõrgrõhu elavhõbedalambid. Elektrikatkestuse korral lülitub automaatselt sisse avariivalgustus (luminofoorlambid), mis töötavad generaatori abil. Uksi on tootmistsehhis mitmeid – väiksemõõdulisi inimeste liikumiseks ja suuremõõtmelisi toodangu välja transportimiseks. Ustel on õhkkardinad, mis uste avatud olekus kaitsevad talvel külma ja suvel liigse kuumuse ning tolmu eest. Tsehh on küll avar, ent palju ruumi võtavad

enda alla töölauad ja -vahendid, valmimisjärgus olevad ruumelemendid ja erinevad materjalid (puit, pahtlisegud, keraamilised plaadid, tööriistad, saepingid jm) ja ruumis liiguvad ka pidevalt kahveltõstukid ning talakraana. Hoones on keskküte.

Ankeetküsitluse tulemustest selgus, et füüsikalistest ohuteguritest peeti müra kõige häirivamaks teguriks ning selle taset hinnati tugevaks või keskmiselt tugevaks. Samuti tundsid töötajad, et müra väsitab või kurnab neid tööpäeva vältel. Peamisteks müraallikateks nimetasid kõik uuritavad naelapüstoleid ja kappimissaagi. Vibratsiooni (kätele) tajusid töötajad (v.a plaatija) vaid teatud tööriistade kasutamisel (naela- ja klambripüss, saag). Oma töötamiskoha valgustatusega olid rahul kõik ankeedile vastajad ning hindasid seda tööülesannete täitmiseks sobivaks. Töötajad ei olnud rahul õhutemperatuuriga suvekuudel, kuna siis tõusis temperatuur tootmistsehhis liiga kõrgele. Tuuletõmbuse üle ei kurtnud ükski ankeedile vastanu. Veel märgiti, et õhus on liigselt tolmu ning õhk on talviti häirivalt kuiv. Kõik vastajad olid rahul oma töötamiskoha suurusega, s.t ruumipuuduse ja takistuse esinemise üle ei kurdetud.

Bioloogilisi ohutegureid ei hinnanud ükski töötaja märgatavaks või häirivaks. Töökeskkonnas ei esine närilisi, putukaid, hallitusi ega muud bioloogilist ohtu. Reaalseim bioloogiline oht on haige kolleeg. Puusepp kasutab kemikaalidest PVA liimi, plaatija mörti, hüdroisolatsioonimastiksit jm aineid, kuid ohutuskaartide järgi need ained tervist ei kahjusta.

Oma tööd hindasid füüsiliselt raskeks kõik uuritavad, kuid samas kinnitasid nad, et tööülesanded on vahelduvad ja see vähendab koormust. Samuti oli kõikidel töötajatel võimalus kasutada koormuse vähendamiseks spetsiaalseid vahendeid (käru, kraana jm). Selgus, et töötajad peavad teisaldama tööpäeva vältel raskuseid vahemikus 13–30 kg ning kuni 39 korral päevas.

Kõik ankeedile vastanud täheldasid oma töös pidevaid sundasendeid ning enim koormatud kehaosad olid selg (100%), jalad (66%) ning käed (66%).

Mikrokliima mõõtmistest selgus, et soojal aastaajal oli nädala keskmine õhutemperatuur tootmistsehhis 24 °C ja külmal aastaajal 16,3 °C (normid

vastavalt 18–20 °C ja 15–18 °C), välisõhu puhul olid nädala keskmised väärtused vastavalt 21 °C ja –11,5 °C.

Mõõtmised näitasid ka, et suvel oli tootmistsehhi õhutemperatuur lubatust tunduvalt kõrgem. Kõrgeim soojal aastaajal mõõdetud temperatuur tootmistsehhis oli 27,8 °C, madalaim 21,5 °C. Mõlemad väärtused olid üle soovitusliku normi. Sellistes tingimustes töötamine võib viia organismi vedeliku kaotuse, peavalu, väsimuse ja nõrkuse tekkeni (Töötamine... I.a.). Kõrge õhutemperatuur tootmistsehhis suvel oli tingitud asjaolust, et puudus mehhaaniline ventilatsioon, mis hoiaks sisetemperatuuri optimaalsel tasemel. Talvel seevastu langes temperatuur vaid korra alla normi (madalaim mõõdetud väärtus oli 13,8 °C). Optimaalne õhutemperatuur tagati sellega, et hoonet köeti piisava võimsusega. Samuti olid tootmistsehhi ustel õhkkardinad, mis talvisel ajal lahtiste uste puhul takistavad liigsel külmal õhul tungida ruumidesse. Päeva lõikes ei olnud temperatuuride muutused tootmistsehhis suured. Suurim vahe õhutemperatuuril suvel oli 3,2 °C ja talvel 2,2 °C päevas. Temperatuuri päevased muutused suvel olid seotud päikesevalguse ebaühtlase jaotumisega erinevatesse tsehhi osadesse, talvel aga näiteks soojusallika kaugusest mõõtmiskohast.

Keskmine süsinikdioksiidi (CO2) kontsentratsioon tootmistsehhi õhus oli vahemikus 601–672 ppm. Suviste ja talviste mõõtmiste osas olid erinevused väikesed – CO2 kontsentratsioon oli sõltumata ilmastikust tootmistsehhis stabiilne. Mõõtmiskohtadel ei registreeritud ülenormatiivset (5000 ppm) süsihappegaasi kontsentratsiooni. See oli tingitud asjaolust, et tsehh on avar ja töötajad, kes olid suurimateks CO2 tekkeallikateks, paiknesid hajusalt. Suurim mõõdetud väärtus oli 876 ppm, väikseim 476 ppm.

Õhu suhtelise niiskuse nädala keskmine väärtus suvel oli 55,7%, mis jääb optimaalsesse ja inimesele mugavasse vahemikku (suvel on selleks 30–70 %), kuid talveperioodil oli õhk liialt kuiv – töönädala keskmine väärtus oli 28,9%. Väikseim mõõdetud tulemus tootmistsehhis suvel oli 46,6%, suurim 63,3%. Mõlemad väärtused jäid normide piiresse. Talvel oli väikseim mõõdetud tulemus 27,1% ja suurim 33,5%. Esimene märgitud tulemus oli mittenormatiivne, kuid teine normi piires. Ühe tööpäeva vältel muutus niiskustase nii suvisel kui talvisel mõõtmisperioodil keskmiselt 5–6%, s.t

päevased muutused olid suhteliselt väikesed mõlemil mõõtmisperioodil. Välisõhu madalaimad mõõdetud õhu suhtelise niiskuse väärtused suvel ja talvel olid vastavalt 58% ja 86%, kõrgeimad vastavalt 95% ja 100%. Suvel mõjutas välisõhu suhteline niiskus oluliselt tootmistsehhi sees olevat niiskustaset, kuid talvel ei andnud välisõhu suur suhtelise niiskuse tase tootmistsehhi siseõhule niiskust juurde, kuna küttesüsteem teeb õhu liigselt kuivaks ja uksi ei hoitud nii sageli avatuna kui soojal aastaajal.

Õhu liikumiskiirus tootmistsehhis jäi suvel alla normi (0,1–0,4 m/s), mis tähendab, et õhk oli „paks“ ja tsehh polnud piisavalt ventileeritud. Suvisel mõõtmisperioodil oli nädala keskmine õhu liikumiskiirus 0,07 m/s ning talvisel mõõtmisperioodil 0,11 m/s. Õhu liikumiskiirus oli tootmistsehhis nii suvel kui talvel suhteliselt stabiilne, kuid talvised tulemused jäävad normide piiresse, suvised mitte. Nii suvel kui talvel oli kõige väiksem mõõdetud väärtus 0 m/s, mis tähendab, et õhuliikumist ei toimunud mõnel päeval mõnes mõõtmiskohas üldse. Suurimad õhu liikumiskiirused registreeriti vastavalt suvel 0,5 m/s ja talvel 0,2 m/s. 0,5 m/s klassifi tseerub tuuletõmbuse alla.

Tootmistsehhis mõõdetud keskmine müratase ületas normi esimesel mõõtmispäeval. Teistel päevadel oli keskmine väärtus üle 80 dB, millest alates on soovituslik kasutama hakata isikukaitsevahendeid (kõrvaklapid ja tropid). Peamiseks müraallikaks oli kappimissaag, kuid suurteks müraallikateks võis pidada veel ka pneumaatilisi tööriistu (nt naelapüstolid), haamreid, formaatsaagi jmt. Kappimissae juures, mille tekitatud müra ulatus kuni 101 dB(A)-ni, viidi läbi lisamõõtmisi. Neid tehti sae juurest 1 m tagant neljal erineval suunal (joonis 1).

Joonis 1. Kappimissae mürataseme muutus neljas erinevas suunas: A, B, C, ja D; mõõtmiskohtade kaugus saest vastavalt 1, 2, 3 ja 4 m.

Valgustuse mõõtmistulemustest selgus, et suurimad valgustustiheduse hooldeväärtused olid juhul, kui tsehh on valgustatud korraga loomuliku ja kunstliku valgustusega. Sellisel juhul oli kõikides punktides ka valgustustiheduse hooldeväärtus normidele vastav (vähemalt 300 lx), kuid mõnes punktis (päikesepoolsete akende läheduses) oli näitaja liialt kõrge (üle 1000 lx). Liiga ere valgustatus võib töötaja silmi väsitada ja teda pimestada. Kui tsehh oli valgustatud ainult loomuliku valgustusega, siis jäi enamikes mõõtepunktides valgustustiheduse hooldeväärtus alla normi, kuid see näit ei olnud oluliselt alla 300 lx. Kui kasutusel on ainult kunstvalgustus, on tsehhi erinevates osades valgustustiheduse hooldeväärtus vahemikus 119–547 lx. Madalaim mõõdetud väärtus, 119 lx, asus käigutee piirkonnas, kus tööd ei tehta. Tsehhi keskmine valgustatus kunstvalgustuse korral oli 312 lx, mis on normidele vastav.

Töötajate energeetiline koormatus oli varieeruv – oli ameteid, mille puhul pulss ei tõusnud üle 120 löögi minutis, kuid oli ka tööoperatsioone, mille juures pulss tõusis ligi 170 löögini minutis. Alljärgnevalt on toodud joonisel

2 näitena ühe töötaja pulsisageduste muutus ühe tööpäeva vältel (8h). Jooniselt on ka näha kui kõrge või madala pulsisageduse korral millisesse tööraskusastme kategooriasse üks või teine tööülesanne jäi.

Joonis 2. Põranda- ja laeelementide valmistaja pulsisagedus, energeetiline koormatus ja töö raskusastme muutus tööpäeva vältel (24.01.2012): S – summaarne energeetiline koormatus, W; R – raske töö, KR – keskmiselt raske töö, K – kerge töö.

Töövõime määramisega selgitati välja, kuidas tööülesanded koormavad töötajat tööpäeva lõikes. Põranda- ja laeelementide tootja ühe tööpäeva päevane töövõime muutus on toodud tabelis 1.

Tabel 1. Põranda- ja laeelementide valmistaja päevane töövõime muutus.

Mõõtmise aeg Pulss Reageerimisaeg Vererõhk Jõud kätes Mälumaht Töövõime

Päev

24.01 Kellaaeg lööki min % s % mm Hg % N %tk% %

8:00 95 100 0,341100 145 100451004100 100 10:00 92 97 0,453133 126 87 501113 75 101 12:00 87 92 0,561165 162 1125111311275 151 13:00 88 93 0,339 99 127 88 35 78 6150 101 15:00 94 99 0,224 66 138 95 511138200 115 17:00 95 1000,210 62 141 97 531189225 120 10:00 90 95 0,332 97 133 92 501114100 99 12:00 92 97 0,418123 122 84 501115125 108 13:00 81 85 0,291 85 131 90 461026150 103 15:00 97 1020,253 74 142 98 491097175 112 17:00 94 99 0,221 65 139 96 511138200 115

Üldine trend näitas, et töövõime tõusis lõunaks, hakkas pärast seda langema ja tõusis taaskord õhtupoolikuks. Suurimad muutused leidsid aset operatiivse mälumahu suhtes, kus tulemus kasvas kuni 175%, võrreldes algse (100%) tulemusega. Vererõhk oli suurim hommikul, mida võib seletada asjaoluga, et uuritav närveeris, kuna ei teadnud täpselt, mida temalt oodatakse. Käte lihasjõud jäi vahemikku 45–53 N, pulss 87–97 lööki minutis.

Töökindluse näitajate määramisest selgus, et keskmiselt iga 572,9 töötunni järel tuleb puusepal töö katkestada ning peab olema haiguslehel keskmiselt 191,3 tundi, s.o umbes kaheksa päeva.

Joonis 3. Puusepa tõrketu töö ja töövõime taastamise empiirilised (vastavalt 1 ja 2) ja teoreetilised (3 ja 4) tõenäosused ning usalduspiirid (5 ja 6).

Selgus ka, et 125 töötunni möödumisel on 80% töövõimelisi puuseppasid. See tähendab, et puuseppade tõrketu töövältus on küllaltki lühike. Töövõime suurim taastamisaeg on puuseppadel 600 h. Põhjuseid oli mitmeid – ebasobivad töötingimused, vähene motiveeritus, tööõnnetuste sage esinemine jmt. Töövõime säilitamiseks tuleks rakendada võimlemist tööpauside ajal, erinevaid lõõgastusharjutusi, mis aitavad sundasenditest tingitud lihaspingetest vabaneda.

Järeldused

1. Töötlev tööstus on tööõnnetuste rohkeim valdkond Eestis. 2. Peamised ohutegurid KM Element OÜ tootmistsehhis olid müra, mittenormatiivne temperatuur suvekuudel, kuiv õhk ja sundasendid. 3. Põranda- ja laeelementide valmistaja keskmine pulsisagedus oli 96 lööki minutis. Keskmise pulsisageduse järgi vastab töötajate töökoormus raskusastmele kerge. 4. Töövõime päevase muutuse trend näitas, et töövõime tõusis lõunaks, seejärel oli märgata langust ning tööpäeva lõpus taaskord tõusu. Töövõime tõus päeva lõpus võis viidata asjaolule, et töötajad mõtlesid koju minemisele ja puhkamisele ning see pani neid efektiivsemalt tööle.

5. Suurimad töövõime muutused toimusid operatiivses mälumahus. 6. Puuseppade keskmine töövältus on 572,9 h ning keskmine taastamisaeg tõrke kohta 191,3 h. 7. Selgus ka, et 125 töötunni möödumisel on 80% töövõimelisi puuseppasid ning et maksimalne aeg, mis kulub täielikuks töövõime taastamiseks, oli 600 h.

Allikaloend

Soon, S., Soon, A. (2003). Töötervishoid ettevõttes. Tallinn: AS Printall. Töötlev tööstus. (2009). Entsüklopeedia Eestist. http://www.estonica.org/et/Majandus/Eesti_majandusest_%C3%BCldiselt/T%C3%B6%C3%B6tlev_t%C3%B6%C 3%B6stus/. (13.03.2012). Töötamine kõrge temperatuuri tingimustes (I.a.) Tööinspektsiooni kodulehekülg. http:// www.ti.ee/index.php?page=522& (21.01.2012). Tööõnnetuste statistika. (2010). Tööinspektsiooni kodulehekülg. http://www.ti.ee/index. php?page=764& (20.01.2012). Valtenberg, J. (2011). Töötlev tööstus on ohtlikum kui ehitus. http://inseneeria.eas.ee/ index.php?option=com_content&view=article&id=669%3Atoeoetlev-toeoestus-onohtlikum-kui-ehitus&catid=78%3Ajaanuar2012&Itemid=27. (13.03.2012).

276