9 minute read
Tiina Tammearu, Margit Lenk-Adusoo
Advertisement
Tiina Tammearu, Margit Lenk-Adusoo
Abstract
The article is a theoretical review of literature. In total 38 sources were used. The aim of this article is to describe the classes of the healthcare simulationbased learning, the conduction and effectiveness of simulation-based learning within patient safety in the basic and continuing nursing education.
Simulation-based learning can be divided into the high-tech dummies that emulate different functions of the human body and low-quality dummies without technological input. Computer-based simulations and standardized patients have also been used. Conduction of simulation-based learning is a complicated process which requires a thorough advanced planning. While planning, different stages are carried out to achieve the utmost effectiveness of simulation-based learning. Before starting with simulation, an information briefing is organised where participants are prepared for simulation. Simulation is followed by debriefing between its participants where major situations and problems are talked over, thus ensuring an opportunity to learn from mistakes.
Simulation-based learning can make patient safety more effective both for students of nursing speciality and working nurses. Students improve their knowledge and skills in practical activity, administration of medication and clinical discussions. Simulation-based learning helps students to get ready for real clinical practice. Nursing students and nurses improve abilities of working
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
in team and communication skills. Following simulation-based learning, nurses can better prevent infections.
Keywords: healthcare simulation-based learning, simulation, patient safety, classes of simulation-based learning, conduction of simulation-based learning, effectiveness.
Sissejuhatus
Eesmärgiga suurendada patsientide ohutust ja parandada pakutavat hooldust on Maailma Terviseorganisatsioon välja töötanud mitmetele tervishoiuerialadele patsiendi ohutuse alase koolitusjuhendi (World Health Organization 2011, Euroopa Komisjon 2014). Selle tulemusena on järjest enam Euroopas ja ka mujal maailmas hakatud nii õe põhi- kui ka täiendõppes rakendama simulatsioonõpet, mis võimaldab imiteerida kliinilisi situatsioone ning omandada oskusi läbi kaalutletud harjutamise (Cant ja Cooper 2009, Abdulmohsen 2010).
Uurimustest (Gerolemou jt 2014, Harris jt 2014) järeldub, et simulatsioonõppe abil on patsiendi ohutuse alast haridus võimalik parandada mitmeti. Simulatsioonõpe võimaldab analüüsida ja parandada tööprotsesse ning seeläbi minimeerida inimliku eksituse riski. Simulatsioonõppe käigus paraneb ka arusaamine kliinilisest situatsioonidest ning seeläbi osatakse paremini hinnata patsiendi vajadusi (World Health Organization 2011, Euroopa Komisjon 2014).
Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada tervishoiualaseid simulatsioonõppe liike, simulatsioonõppe läbiviimist ja tõhusust patsiendi ohutuse alases hariduses õe põhi- ja täiendõppes. Eesmärgist lähtuvalt on püstitatud järgmised uurimisülesanded.
1. Kirjeldada tervishoiualaseid simulatsioonõppe liike ja simulatsioonõppe läbiviimist.
2. Kirjeldada tervishoiualase simulatsioonõppe efektiivsust patsiendi ohutuse alases hariduses õe põhi- ja täiendõppes.
Võtmesõnad: tervishoiualane simulatsioonõpe, simulatsioon, patsiendi ohutus, simulatsioonõppe liigid, simulatsioonõppe läbiviimine, efektiivsus.
Artikli aluseks olev lõputöö põhinedes kirjanduse ülevaatel. Lõputöös on kasutatud 38 allikat, millest 27 on teadusartiklid (24 empiirilist ja 3 teoreetilist uurimust).
Tulemused ja arutelu
Simulatsioonõppes on kasutusel erinevad simulaatorid. Kasutatakse nii kõrgtehnoloogilisi mannekeene, mis jäljendavad erinevaid inimkeha funktsioone ning reageerivad manipulatsioonidele, kui ka lihtsaid, halvakvaliteedilisi mulaaže, mis on ilma tehnoloogilise sisendita. Simulatsioonõppes saab simulaatorina kasutada ka arvutiprogramme, mis võimaldavad virtuaalses keskkonnas lahendada kliinilisi situatsioone. Samas võib simulatsioonõppes kasutada standarditud patsienti, keda etendab koolitatud isik (Passiment jt 2011, Fay-Hillier jt 2012, Uys ja Treadwell 2014, Kelly jt 2016). Simulaatori valik sõltub simulatsioonõppe eesmärkidest, ent Sarabia-Cobo jt (2016) uurimusest avaldus, et parima tulemuse annab mitme erineva simulaatori kombineeritud kasutamine simulatsioonõppes. Mannekeenid, mulaažid ja virtuaalsed simulatsioonid toetavad pigem kliiniliste teadmiste ning käeliste oskuste arengut (Harris jt 2014, Sanko jt 2015). Standarditud patsient on ennekõike abiks suhtlemisoskuste õppimiseks (Clochesy jt 2015, Sarabia-Cobo jt 2016).
Simulatsioonõppe läbiviimisele peab eelnema põhjalik planeerimine. Esmalt tuleb hinnata simulatsioonõppe vajadust ning püstitama selged ja mõõdetavad eesmärgid, mida simulatsioonõppega saavutada soovitakse. Seejärel tuleb valida simulaator ja koostada stsenaarium. Tagamaks võimalikult efektiivse simulatsiooni läbiviimist, on tähtis, et simulat-
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
sioonõppes osalejaid oleks varem simulatsiooniks ettevalmistatud. Enne simulatsiooni peaks olema teabetund (briefing), mille käigus saavad osalejad avaldada oma ootusi ning lepitakse kokku tähtsamates põhimõtetes ja reeglites. Simulatsioonis osalejad peavad olema kursis ka simulatsiooni eesmärgiga, simulaatoriga, patsiendi olukorraga ja rollijaotusega. (Lioce jt 2015). Selles, millal simulatsioonile eelnev teabetund peaks toimuma, on uurimuste autorid erineval seisukohal. Ballangrudi jt (2014a) uurimusest avaldub, et simulatsioonil osalejaid peaks teavitama vahetult enne simulatsiooni toimumist, samas Durham ja Alden (2008) leiavad, et osalejatele peaks andma võimaluse simulatsiooni stsenaariumiga jms tutvuda vähemalt kaks nädalat enne simulatsiooni toimumist.
Lisaks simulatsioonile eelnevale teabetunnile rõhutatakse mitmetes uurimustes (Durham ja Alden 2008, Dieckmann jt 2009, Klipfel jt 2014, Venkatasalu jt 2015) simulatsioonijärgset järelarutelu (debriefing) tähtsust. Seal arutletakse läbi simulatsiooni stsenaarium ning simulatsioonil toimunu, sh esilekerkinud probleemid või puudujäägid osalejate tegevuses. Järelarutelu võimaldab osalejatel õppida simulatsiooni käigus tekkinud vigadest (Durham ja Alden 2008, Dieckmann jt 2009, Klipfel jt 2014, Venkatasalu jt 2015). Järelarutelul kasutatakse sageli salvestusi simulatsioonist (Dunbar-Reid jt 2011, Pinar ja Dogan 2013, Klipfel jt 2014, ALFozan jt 2015, New jt 2015, Sarabia-Cobo jt 2016). Simulatsioonõppe kvaliteedi edendamiseks tuleb järelarutelu osalejatelt küsida ka tagasisidet nii simulatsiooni juhendajatele kui ka valitud simulaatorile ning simulatsiooni stsenaariumile (Lioce jt 2015).
Uurimustest avaldub, et simulatsioon on võrreldes didaktilise õppega efektiivsem õppevahend toetamaks õendustudengite suhtlemise (Gough jt 2013, Clochesy jt 2015, Sarabia-Cobo jt 2016), kriitilise mõtlemise (Broussard 2008, Cant ja Cooper 2009, Robert ja Petersen 2013, ALFozan jt 2015, Hall 2015, Ji Young ja Eun Jung 2015, Raurell-Torredà jt 2015) ja meeskonnatöö (Berndt jt 2015) oskuse arengut. Märgatavalt paranevad ka tudengite ravimialased teadmised (Harris jt 2014, Raurell-Torredà jt
2015, Sanko jt 2015). Seega võib väita, et simulatsioonõppel tähtis osa õe põhiõppes patsiendi ohutuse alases hariduses.
Mitmetes uurimustes on simulatsioonõppe efektiivsust kirjeldatud ka õe täiendõppes. Kirjeldatud on meeskonnatöö oskuste paranemist (Ballangrud jt 2014a, Ballangrud jt 2014b), kusjuures meeskonnaliikmete vahelist koostööd aitab märgatavalt parandada töökeskkonnas kohapeal (in situ simulation) läbiviidav simulatsioon (Klipfel jt 2014). Lisaks avaldub Gerolemou’ jt (2008) uurimusest, et pärast intensiivravi osakonnas kohapeal läbiviidud simulatsioonõpet paranesid töötavate õdede steriilsustehnikad märgatavalt, näiteks kusepõiekateetriga seotud infektsioonid vähenesid 85%. Töö autorid leiavad, et õe täiendõppes peaks simulatsioonõpet rakendama ka ravimialaste teadmiste täiendamiseks, et ennetada ravimvigu. Raurell-Torredà jt (2015) uurimusest avaldub, et töötavad õed teevad võrreldes simulatsioonõppe läbinud põhiõppe õendustudengitega tunduvalt rohkem ravimi manustamise alaseid vigu. Kõige sagedamini jätsid töötavad õed patsiendi identifitseerimata ja allergiate olemasolu tuvastamata.
Järeldused
1. Tervishoiualases simulatsioonõppes on kasutusel erinevad simulaatorid. Kasutatakse nii kõrgtehnoloogilisi mannekeene kui ka halvakvaliteedilisi mulaaže ning ekraanipõhist virtuaalset simulatsiooni. Simulatsioonõppes kasutatakse ka standarditud patsienti. Mannekeene, mulaaže ja virtuaalseid simulatsioone kasutatakse peamiselt teadmiste ning praktiliste oskuste õpetamiseks. Standarditud patsient on abiks suhtlemisoskuste õpetamiseks ja õppimiseks. Simulatsioonõppe läbiviimise protsess on keeruline ning nõuab planeerimist. Planeerimise käigus on tähtis valida sobiv simulaator ning koostada stsenaarium. Enne simulatsiooni läbiviimist on äärmiselt tähtis jagada osalejatele teavet simulatsioonisituatsioonist ning pärast simulatsiooni peab toimuma simulatsioonijärgne arutelu. Simulatsioonijärgses
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
arutelus on efektiivne kasutada simulatsiooni käigus salvestatud videoid, mille põhjal saab analüüsida tegevusi ja sündmused läbi arutada. 2. Tervishoiualane simulatsioonõpe on efektiivne vahend patsiendi ohutuse alases hariduses õe põhi- ja täiendõppes. Simulatsiooni tulemusena paranevad õendustudengite suhtlus ja meeskonnatöö ning kriitilise mõtlemise oskused. Lisaks paranevad ka praktilised käelised oskused. Simulatsioonipõhine õpe aitab tudengitel valmistuda kliiniliseks praktikaks, simulatsiooni läbinuna ollakse praktikaks paremini valmistunud ja osatakse teadmisi ning oskusi praktikasse rakendada. Õe täiendõppes toetab simulatsioonõpe meeskonnatöö oskuste paranemist ja seda just juhtudel, mil simulatsiooni viiakse läbi töökeskkonnas. Simulatsioonõpe toetab ka haiglainfektsioonide leviku vähenemist.
Allikaloend
Abdulmohsen, H. Al-Elq. (2010). Simulation-based medical teaching and learning.
Journal of Family & Community Medicine, 17(1): 35–40. ALFozan, H., Sayed, Y. E., Habib, F. (2015). Designing, Implementing and Evaluating
Preclinical Simulation Lab for Maternity Nursing Course. Journal of Education and
Practice, 6(12): 152–161. Ballangrud, R., Hall-Lord, M. L., Hedelin, B., Persenius, M. (2014a). Intensive care unit nurses’ evaluation of simulation used for team training. Nursing in Critical
Care, 19(4): 175–184. Ballangrud, R., Hall-Lord, M. L., Hedelin, B., Persenius, M. (2014b). Intensive care nurses’ perceptions of simulation-based team training for building patient safety in intensive care: A descriptive qualitative study. Intensive and Critical Care Nursing, 30(4): 179–187. Berndt, J., Dinndorf-Hogenson, G., Herheim, R., Hoover, C., Lang, N., Neuwirth,J.,
Tollefson, B. (2015). Collaborative Classroom Simulation (CCS): An Innovative
Pedagogy Using Simulation in Nursing Education. Nursing Education Perspectives, 36(6): 401–2. Broussard, L. (2008). Simulation-Based Learning: How Simulators Help Nurses Improve
Clinical Skills and Preserve Patient Safety. Nursing for Women’s Health, 12(6): 521–524.
Cant, R. P., Cooper, S. J. (2009). Simulation-based learning in nurse education: systematic review. Journal of Advanced Nursing, 66(1): 3–15. Clochesy, J. M., Dolansky, M. A., Hickman Jr., R. L., Gittner, L. S. (2015). Enhancing
Communication Between Patients and Healthcare Providers: SBAR3. Journal of
Health & Human Services Administration, 38(2): 237–252. Dunbar-Reid, K., Sinclair, P. M., Hudson, D. (2011). The Incorporation of High Fidelity
Simulation Training into Hemodialysis Nursing Education: An Australian Unit’s
Experience. Nephrology Nursing Journal, 38(6): 463–472. Durham, C. F., Alden, K. R. (2008). Enhancing Patient Safety in Nursing Education
Through Patient Simulation. Raamatus: Hughes, R. G. (toim.). Patient Safety and
Quality: An EvidenceBased Handbook for Nurses. Rockville, MD: Agency for Healthcare Research and Quality. Euroopa Komisjon. (2014). Peamised tähelepanekud ja soovitused patsiendiohutuse alase hariduse ja koolituse kohta Euroopas. Fay-Hillier, T. M., Regan, R. V., Gordon, M. G. (2012). Communication and Patient
Safety in Simulation for Mental Health Nursing Education. Issues in Mental Health
Nursing, 33(11): 718–726. Gerolemou, L., Fidellaga, A., Rose, K., Cooper, S., Venturanza, M., Aqeel, A., Han, Q.,
Jones, J., Shapiro, J., Khouli H. (2014). Simulation-Based Training for Nurses in
Sterile Techniques During Central Vein Catheterization. American Journal of Critical
Care, 23(1): 40–48. Gough, S., Jones, N., Hellaby, M. (2013). Innovations in interprofessional learning and teaching: providing opportunities to embed patient safety within the preregistration physiotherapy curriculum. A Pilot Study. Physical Therapy Reviews, 18(6): 416–430. Hall, S. W. (2015). High-Fidelity Simulation for Senior Maternity Nursing Students.
Nursing Education Perspectives, 36(2): 124–126. Harris, M. A., Pittiglio, L., Newton, S. E., Moore, G. (2014). Using Simulation to Improve the Medication Administration Skills of Undergraduate Nursing Students.
Nursing Education Perspectives, 35(1): 26–29. Ji Young, K., Eun Jung, K. (2015). Effects of Simulation on Nursing Students’ Knowledge, Clinical Reasoning, and Self-confidence: A Quasi-experimental Study. Korean
Journal of Adult Nursing, 27(3): 604–611.
Kelly, M. A., Berragan, E., Husebø, S. E., Orr, F. (2016). Simulation in Nursing Education - International Perspectives and Contemporary Scope of Practice. Journal of
Nursing Scholarship, 48(3): 312–321. Klipfel, J. M., Carolan, B. J., Brytowski, N., Mitchell, C. A., Gettman, M. T., Jacobson,
T. M. (2014). Patient Safety Improvement Through In Situ Simulation Interdisciplinary Team Training. Urologic Nursing, 34(1): 39–46. Lioce, L., Meakim, C. H., Fey, M. K., Chmil, J. V., Mariani, B., Alinier, G. (2015). Standards of Best Practice: Simulation Standard IX: Simulation Design. Clinical Simulation in Nursing, 11(6), 309–315. Passiment, M., Sacks, H., Huang, G. (2011). Medical Simulation in Medical Education:
Results of an AAMC Survey. Pinar, G., Dogan, N. (2013). Improving Perinatal Patient Safety Among Turkish Nursing Students Using Simulation Training. Procedia - Social and Behavioral Sciences, 83: 88-93. Raurell-Torredà, M., Olivet-Pujol, J., Romero-Collado, À., Malagon-Aguilera, M. C.,
PatiñoMasó, J., Baltasar-Bagué, A. (2015). Case-Based Learning and Simulation:
Useful Tools to Enhance Nurses’ Education? Nonrandomized Controlled Trial.
Journal of Nursing Scholarship, 47(1): 34–42. Robert, R. R., Petersen, S. (2013). Critical Thinking at the Bedside: Providing Safe
Passage to Patients. MEDSURG Nursing, 22(2): 85–118. Sanko, J. S., Mckay, M., De Santis, J. P., Solle, N. S. (2015). Learning From Simulation-
Based Medication Event Reporting: A Mixed Methods Analysis. Clinical Simulation in Nursing, 11(6): 300–308. Sarabia-Cobo, C. M., Alconero-Camarero, A. R., Lavín-Alconero, L., Ibáñez-Rementería,
I. (2016). Assessment of a learning intervention in palliative care based on clinical simulations for nursing students. Nurse Education Today, 45: 219–224. Uys, Y., Treadwell, I. (2014). Using a simulated patient to transfer patient-centred skills from simulated practice to real patients in practice. Curationis, 37(1): 1184. Venkatasalu, M. R., Kelleher, M., Shao, C. H. (2015). Reported clinical outcomes of high-fidelity simulation versus classroom-based end-of-life care education. International Journal of Palliative Nursing, 21(4): 179–186. World Health Organization. (2011). Patient Safety Curriculum Guide: Multi-professional Edition.
