13 minute read
Maarja-Liisa Kapaun (Kesküla), Eve-Merike Sooväli
KLIINILISE ÕDE-SPETSIALISTI ROLL JA PÄDEVUSED
Advertisement
Maarja-Liisa Kapaun (Kesküla), Eve-Merike Sooväli
Abstract
The competencies of Estonian clinical nurse specialists have not yet been determined. The determination would help to improve the quality and availability of Estonian healthcare services. It would also help to make sure these services are up to date, safe for patients and meet the needs of patients and their families. The aim of this study was to describe the role and competencies of different clinical nurse specialists in Europe. This study is a literature review that is based on research articles, frameworks and guidelines written in different European countries.
Based on the gathered data it was possible to bring out the main objectives of the role of the clinical nurse specialist with the competencies needed to fulfil the tasks. According to the literature, clinical nurse specialists have the skills to evaluate and monitor the health condition of patients both in the hospital environment and during follow-up visits. They may take full responsibility for their caseload and make individual decisions within the limits of local legislation. The importance of their role as a member of a multidisciplinary team and also as a provider of patient-safety and patient-centred care was pointed out. They also have the competence to teach patients, colleague nurses and other multidisciplinary team members, if needed. By taking the leader’s position and carrying out research clinical nurse specialists help to increase the quality of healthcare.
Keywords: clinical nurse specialist, role, competencies.
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID Sissejuhatus
Kvaliteetne ja kättesaadav tervishoiuteenus on rahvatervise alustala, selle võimaldamiseks on vajalik pidev süsteemne areng ja uute lahenduste loomine kõikides tervishoiuvaldkondades. See on üleilmne suund, mida järgitakse ka Eesti tervishoius. Uute lahenduste loomise ja erialaspetsialistide vajaduse on tinginud ennekõike elanikkonna vananemine ja kroonilisi haigusi põdevate inimeste arvu suurenemine. Eestis on tervishoiuteenuse kättesaadavuse parendamiseks laiendatud õendusabi osutamist eriõdede ehk õde-spetsialistide ametikohtade loomise ja iseseisva teenuse osutamisega.
Õde-spetsialistidele seatakse kõrged nõudmised teadmiste ja oskuste osas, nende erialade väljaarendamise ja rakendamisega tegeldakse pidevalt, kirjeldatakse ning kinnitatakse erinevatele erialadele spetsialiseeruvate õdede kompetentse e pädevusi. Paraku on enamikus OECD maades, kuhu kuulub ka Eesti, õde-spetsialistide erialade väljaarendamine ja rakendamine alles algstaadiumis. 2015. aastal koostas Euroopa Spetsialiseerunud Õdede Organisatsioon (European Specialist Nurses Organisations) kliiniliste õde-spetsialistide pädevuste raamistiku, et luua ühtne kliinilise õde-spetsialisti profiil nii üleeuropalisse kui ka üksikute liikmesriikide tervishoiusüsteemi. Ühtne pädevuste kirjeldamine kindlustab tervishoiuteenuse kvaliteedi ja tagab Euroopa Liidus tööjõu vaba liikumise (ESNO 2015).
„Õendusala arengukava 2002–2015“ on olnud aluseks, mille põhjal on Eestis koolitatud õde-spetsialiste neljal erialal juba kümme aastat, kuid puuduvad täpselt sõnastatud pädevused, mis peavad toetama õpet ning olema aluseks õendusabi osutamisel. Sõnastatud pädevuste olemasolu on vajalik tervishoiuteenuse kvaliteedi, patsientide turvalisuse, õendusabi kättesaadavuse ning ajakohasuse tagamiseks. Asjakohased ja üldkehtivad pädevused tagavad eriõenduse atraktiivsuse ning jätkusuutlikkuse Eesti õenduses. Kuna Eesti õenduses pole õde-spetsialistide pädevusi sõnastatud, oli vajadus uurida kirjandust, et saada ülevaade, mis antud
valdkonnas on muudes Euroopa riikides tehtud. Uurimistöö eesmärk oli koostada kirjanduse ülevaade, kirjeldada teaduspõhistele temaatilistele allikatele tuginedes Euroopa riikide kliinilise õde-spetsialist rolli ja pädevusi. Allikatena kasutati õendusalaseid teaduspõhiseid artikleid, ülevaateartikleid, eeskirju ja juhendeid, mis olid ilmunud ajavahemikus 2006–2016, ning teemat käsitlevaid avalike usaldusväärsete organisatsioonide kodulehekülgi. Ühtekokku analüüsiti 25 allikat, millest 17 olid õendusalased teadusartiklid.
Tulemused ja arutelu Kliinilise õde-spetsialisti roll
Kliinilise õde-spetsialisti (edaspidi KÕS) roll on multidimensionaalne (Leary jt 2008a), nad teevad mitmeid erinevaid pädevusi nõudvaid tegevusi korraga (Oddsdottir ja Sveisdottir 2011, Wickham 2013). Analüüsitud allikates olid KÕS-i tegevused rühmitatud järgmiselt: kliinilised tegevused; koolitamine ja õpetamine; teadustöö; juhiülesanded (Delamaire ja Lafortune 2010) Suurbritannias lisandus konsulteerimine (Leary jt 2008a, Leary jt 2008b) ja Iirimaal ka auditeerimine (NCNM 2008, Delamaire ja Lafortune 2010). Leary jt (2008a) ning Delamaire ja Lafortune (2010) kinnitasid, et KÕS-id töötavad enamasti haiglakeskkonnas, kuid nende roll ei pruugi olla haiglakeskkonnaga piiratud. Sõnastus võib olla tingitud asjaolust, et tegevused on patsiendiga seotud nii akuutravi kui ka järelkontrolli perioodil. Nõustamis- ja ennetustegevus hõlmab näiteks patsientidele ning nende perekondadele helistamist, võimaldades pidevat jälgimist ja parandades teenuse kättesaadavust ning kvaliteeti.
Suurima osa tööajast (68%) tegelevad KÕS-id otseselt patsientidega seotud erinevate kliiniliste tegevustega (Leary jt 2008a). Kliiniliste tegevuste osakaal KÕS-ide tööajast on erinevates allikates varieeruv: 62,2% (Norton jt 2012), 65% (Leary jt 2008b), 90% (Barrie 2014). Kliinilistele tegevustele järgnevad tööajas osakaalult teisena juhtimis- ja administratiivtegevused (24%), seejärel õpetamine ja koolitamine (3%), konsulteerimine (3%) ja teadustöö (2%) (Leary jt 2008a). On väga tähtis, et KÕS-ide osa teatud
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
erialal kasutades lähtutaks sellest, kuidas KÕS-id saaksid oma pädevustega tervishoiuteenuse kvaliteeti kõige enam parandada. Tööaja planeerimisel ei tohiks sisse arvata liialt administratiivtegevusi, millega saaksid hakkama ka näiteks sekretärid, kuivõrd KÕS-ide kasutegur on suurim patsientide terviseseisundi jälgimise, nõustamise ja õenduspersonali koolitamise osas. Administratiivtegevuste liig võib viia muude tegevuste tagaplaanile jäämiseni ja mõjutada teenuse kvaliteeti halvemuse suunas, nagu kirjeldavad Leary ja Baxter (2014) kopsuvähi KÕS-ide uuringu tulemustes.
Enamasti rakendatakse KÕS-e krooniliste haigustega (diabeet, astma, vähk, krooniline neerupuudulikkus, insuldi järelkontroll) ning Iirimaal ka ägedate terviseprobleemidega patsientidega tegelemisel (Delamaire ja Lafortune 2010). Spetsialiseerumise (õppe kestuse ja sisu) ning staatuse osas esinevad Euroopa riikides erinevused (ESNO 2015). Näiteks Delamaire ja Lafortune (2010) tõid välja, et 2010. aasta seisuga oli KÕS-ide eriala arendamine Poolas ja Prantsusmaal algstaadiumis ning nõutav haridus ei olnud kindlaks määratud. Belgias, Küprosel ja Iirimaal nõuti KÕS-idel bakalaureuse kraadi koos vastava riigi spetsialiseerumise õppe läbimisega. Suurbritannias nimetati soovitatavana magistrikraadi, kuid nõuti bakalaureusekraadi koos erialal töötamise kogemusega. Eestis saab eriõde ehk spetsialisti õpinguid jätkata pärast õe põhiõppe läbimist ja töökogemuse omandamist.
Kliinilise õde-spetsialisti pädevused Patsiendikesksuse tagamine
KÕS-id oskavad käsitleda patsiente ning nende perekondi holistlikult ja selgitada välja nende personaalsed vajadused. Nad arvestavad õendusabi vajavate isikute kultuurilise autonoomia ja usuliste tõekspidamistega, riigisiseste seaduslike aspektide ning inimõigustega. Nad tagavad patsientide ja nende perekondadega suhtlemisel konfidentsiaalsuse, on koostööaltid ning empaatilised (ESNO 2015). KÕS-id oskavad kaasata patsiente ja perekondi otsuste langetamisse, lähtudes nende vajadustest
(NCNM 2008), ning esindada nende vajadusi ja huve multidistsiplinaarses (Voigt jt 2011) ja/või interdistsiplinaarses meeskonnas (NCNM 2008). KÕS on patsientide otsene toetaja (Voigt jt 2011). Nad aitavad kaasa patsiendirühmade ja organisatsioonide tegevusele ja toetavad neid kaudselt (Wickham 2013). Tähtis on seegi, et KÕS oskab olla eeskujuks teistele tervishoiutöötajatele patsiendikesksuse tagamisel (Elliot ja Adams 2011).
Juhi roll patsiendiohutuse tagamisel
Willams ja Reid (2009) tõid välja, et õendusjuhtidel on keskne koht patsientidega toimuvate kahjulike sündmuste arvu vähendamisel. KÕS-id oskavad kliinilises praktikas juhikohta võttes olla kolleegidele eeskujuks (NCNM 2008, Elliot ja Adams 2011, Wickham 2013). Patsiendiohutuse tagamiseks oskavad nad märgata nii üksikuid lünki ja kitsaskohti (Wickham 2013) kui ka süsteemseid (psühhosotsiaalseid ja majanduslikke) probleeme osutatavas tervishoiuteenuses ning juhtida neile tähelepanu. Neil on oskus leida uusi lahendusi või töötada välja meetodeid uute lahenduste leidmiseks (ESNO 2015). Viimane on tähtis just seetõttu, et KÕS-id näevad tervishoiuteenust pakkudes patsiente sageli kõige rohkem. Ilma KÕS-i sekkumiseta võiksid need probleemid teistele meeskonnaliikmetele märkamatuks jääda. KÕS-ide panus taoliste meetodite väljatöötamisel ja nende tulemuslikkuse hindamisel koostöös teiste multidistsiplinaarse meeskonna liikmetega on samuti tähtis (NCNM 2008).
Kliinilised õde-spetsialistid oskavad arvestada kohalikke vajadusi, näha tekkinud kitsaskohti probleemide lahendamisel ning osalevad lahenduste otsimiseks tõenduspõhiste juhendite väljatöötamises (NCNM 2008, Elliot ja Adams 2011, TREND-UK 2011, Norton jt 2012, Wickham 2013), riiklike standardite kehtestamises (Wickham 2013), õendusabi kvaliteedi auditeerimises (NCNM 2008, Norton jt 2011). Nad oskavad auditeerimise tulemuste põhjal õendusabi planeerida ja selles vajalikke kvaliteeti parendavaid muudatusi läbi viia (NCNM 2008).
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID Koolitaja roll patsiendiohutuse tagamisel
Teine tähtis tegevus patsiendiohutuse tagamisel on kolleegidest õdede (NCNM 2008, Elliot ja Adams 2011, TREND-UK 2011, Wickham 2013, ESNO 2015) ja õendusüliõpilaste koolitamine (NCNM 2008, Wickham 2013) ning teistele multidistsiplinaarse meeskonna liikmetele vajaduse korral mentoriks olemine (NCNM 2008, ESNO 2015) – seda nii ette planeerimata (NCNM 2008) kui ka organiseeritult töötubade või praktiseerimisprogrammide koordineerimise näol (Wickham 2013). Koolitustegevuste hulka kuulub kindlasti ka erinevate haridusmaterjalide ja juhendite koostamine, nende eesmärgipärane rakendamine ning kriitiline hindamine, milleks KÕS-il on vajalikud oskused olemas (Wickham 2013).
Wickhami (2013) hinnangul osalevad KÕS-id kõige enam õenduspersonali koolitamisel. Õendusüliõpilaste koolitamisel osales pea poole vähem KÕS-e kui õenduspersonali koolitamisel. See võib olla tingitud KÕS-ide tööaja jaotusest, milles ideaalsel juhul on esikohale seatud kliinilised tegevused ning patsientide heaolu tagamine. Sellisel juhul on õenduspersonali koolitamine vajalikum, sest avaldab kohest positiivset mõju. Lisaks on KÕS-idel kindlasti hõlpsam töökeskkonnas kolleege koolitada kui ülikoolis õendusüliõpilasi, sest see nõuab niigi tihedas töögraafikus suuremat planeerimist.
Kliinilised pädevused patsiendiohutuse tagamisel
KÕS-id lähtuvad kliinilistes tegevustes kohalikust seadusandlusest, milles on sätestatud nende pädevuse piirid (NCNM 2008, ESNO 2015). Kõige tähtsam patsiendiohutuse tagamisel on oskus analüüsida oma arenguvajadusi ja nendega vastavalt tegeleda (NCNM 2008, Norton jt 2012). Allikate analüüsi põhjal saab tuua välja erinevaid oskusi, mida kliiniliselt õde-spetsialistilt eeldatakse. KÕS-id oskavad patsienti läbi vaadata (Elliot ja Adams 2011, Norton jt 2012, Barrie 2014), hinnata patsientide füsioloogilist (Delamaire ja Lafortune 2010, ESNO 2015) ja psühholoogilist seisundit (Delamaire ja Lafortune 2010, TREND-UK 2011, ESNO 2015) ning vajaduse korral tellida täpsustavaid lisauuringuid (TREND-UK 2011,
Norton jt 2012). Iseseisva diagnostiliste uuringute vastuste tõlgendamise (Delamaire ja Lafortune 2010, TREND-UK 2011) ning patsientide terviseseisundi jälgimise (Delamaire ja Lafortune 2010, Norton jt 2011, ESNO 2015) tulemusena oskavad KÕS-id diagnoosida spetsialiseeritud erialaga seonduvaid terviseprobleeme (NCNM 2008, TREND-UK 2011, Elliot ja Adams 2011, Norton jt 2012, ESNO 2015). Tundes erinevaid raviviise (TREND-UK 2011, Voigt 2011), oskavad KÕS-id terviseseisundi alaseid sekkumisi planeerida (NCNM 2008, Delamaire ja Lafortune 2010, Barrie 2014, ESNO 2015), vajaduse korral sekkuda (Delamaire ja Lafortune 2010, Norton jt 2012) ja sekkumise tulemusi hinnata (Delamaire ja Lafortune 2010). Kliinilist õde-spetsialisti nähakse ravijuhtumite haldajana (Leary jt 2008b, Norton jt 2012, Leary ja Baxter 2014) ja raviprotsessi koordineerijana (Pollard jt 2010), kes suunab vajaduse korral patsiendi haiglaravile (ESNO 2015), planeerib (Norton jt 2012) ja koordineerib haiglast väljakirjutamist (Wickham 2013) ning teeb järelkontrolli (Leary jt 2008b, Hardie ja Leary 2010).
Kirjeldatud kliinilise õde-spetsialisti tegevused pärinevad erinevatest allikatest ja seepärast on nende pädevuste kirjeldused laiapõhjalised, sest kliinilisi erialasid on palju. Väga spetsiifilised oskused omandatakse juba lähtuvalt töökoha ja patsiendirühma spetsiifikast. Kliinilisel õde-spetsialistil on suur osatähtsus just õendusabi osutamisel kroonilisi haigusi põdevatele patsientidele, sest nad vajavad oma terviseseisundiga toimetulekuks regulaarset spetsialisti toetust. Kuivõrd arstide ressurss on nii Euroopas kui ka Eestis üsna piiratud, siis saavad kvaliteetse tervishoiuteenuse kättesaadavusse panustada õde-spetsialistid. Eestis osutavad õde-spetsialistid mitmetel erialadel iseseisvat õendusabi teenust koostöös teiste tervishoiutöötajatega. Tänu sellele saavad patsiendid kiiremini vajalikku abi.
Ravimialased pädevused patsiendiohutuse tagamisel
KÕS-ide ravimiretseptide väljakirjutamise osas ei ole Euroopas ühest lähenemisviisi ning lähtutakse kohalikust seadusandlusest (TREND-UK
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
2011, Norton jt 2012, ESNO 2015). Olenemata sellest, kas KÕS-il on ravimiretseptide väljakirjutamise õigus, vajavad KÕS-id patsiendiohutuse tagamiseks ja eesmärgipäraseks tööks erinevaid ravimite alaseid teadmisi ja oskusi. Vajalik on spetsialiseeritud erialal kasutatavate ravimite (TREND-UK 2011, ESNO 2015) ning nende koos- ja kõrvaltoimete äratundmine (TREND-UK 2011, Voigt 2011). Need teadmised võimaldavad neil vaadata asjatundlikult üle patsiendi farmakoteraapia (TREND-UK 2011, Norton jt 2012, Wickham 2013, Barrie 2014) ja hinnata manustatavate ravimite mõju terviseseisundile (Wickham 2013), samuti reguleerida ravimikoguseid ettekirjutuse kohaselt (Wickham 2013, ESNO 2015). Head teadmised võimaldavad vajaduse korral nõustada ravimite osas ka teisi tervishoiutöötajaid (Elliot ja Adams 2011).
Patsientide õpetamine ja nõustamine (konsulteerimine)
KÕS-i roll vajalike teadmiste edasiandmisel patsientidele ja nende perekondadele on väga tähtis. Pollard jt (2010) ning Leeuw jt (2011) viitavad asjaolule, et sageli on just KÕS-id need, kelle käest patsiendid vajalikku ja olulist teavet saavad, et oma seisundiga paremini toime tulla. Heade tulemuste saavutamiseks patsientide õpetamisel orienteeruvad ja kasutavad KÕS-id erinevaid õpetamistehnikaid (Voigt 2011), oskavad rakendada vajalikke tehnikaid hirmude maandamiseks, neil on teadmised käitumismuutuste teooriatest ning haridusfilosoofiast (TREND-UK 2011). Kliiniline õde-spetsialist seab koos patsientidega eneseravi eesmärke (TREND-UK 2011, Barrie 2014), annab tervisealaseid (Delamaire ja Lafortune 2010, Elliot ja Adams 2011, Voigt jt 2011, Norton jt 2012, Barrie 2014) ja eneseraviks vajalikke teadmisi edasi (TREND-UK 2011, Barrie 2014, ESNO 2015) ning õpetab neile vajaminevaid oskusi (näiteks elustiilivalikute tegemine, kliiniliste näitajate mõõtmine) (TREND-UK 2011). Kui KÕS-id tuvastavad eneseravi võtete õppimisel või rakendamisel erinevaid tegureid, mis võivad patsientidel eneseravi teostamisel takistuseks saada (psühhosotsiaalsed, füsioloogilised), siis suunavad nad patsiendid vastava spetsialisti juurde, et takistused minimeerida (TREND-UK 2011). Nad oskavad ka ise patsiente eneseraviga tegelema võimestada (Wickham 2013).
Meeskonnatöö ja juhtimine
KÕS ei paku tervishoiuteenust isoleeritult, vaid multidistsiplinaarse meeskonna liikmena. Ta tuvastab probleeme, millega tegelemiseks tal endal pädevus puudub, suunab patsiendid vastava spetsialisti juurde (ESNO 2015), näiteks dietoloogi, sotsiaaltöötaja, psühhoterapeudi juurde (Wickham 2013), või kaasab neid spetsialiste raviplaani (TREND-UK 2011, Wickham 2013, Barrie 2014). Koostöö on mõlemapoolne ja vajaduse korral annavad nad teistele spetsialistidele ka omapoolseid soovitusi (TREND-UK 2011, Elliot ja Adams 2011).
Terviseedendus
Kliinilisel õde-spetsialistil on oskus teha kindlaks spetsialiseeritud erialal esinevaid terviseedenduse prioriteete (NCNM 2008) ja jälgida populatsiooni tervist ning heaolu, pidades muuhulgas silmas võimalikke sotsiaalseid mõjureid (ESNO 2015). Igapäevaste tööülesannetena ennetavad nad I, II ja III tasandil haigusi (ESNO 2015) ja tegelevad terviseedendamisega (Barrie 2014, ESNO 2015). Nad on teadlikud rahvatervise arengusuundadest ja rakendavad nende suundadega kooskõlas vajalikke terviseedendamise strateegiaid (NCNM 2008). Samuti võtavad KÕS-id osa ennetusprogrammidest ja suunavad riskirühmas olevaid inimesi nende programmideni (TREND-UK 2011). Spetsiifiliste oskustena toodi välja vaktsineerimine ja sõeluuringute tegemine, mis on erinevates riikides kohaliku seadusandlusega sätestatud (ESNO 2015).
Kutseala arendamine
KÕS-id arendavad kutseala teadustööd tehes. Nad viivad ise läbi uurimusi ning on võimelised olema selles juhendajaks ka teistele tervishoiutöötajatele ja üliõpilastele (Wickham 2013). See eeldab oskust saada aru uurimistööde tulemusest, osata neid õigesti tõlgendada ja integreerida (ESNO 2015). Kutseala arendamiseks ja tõenduspõhisuse tagamiseks levitavad ning rakendavad nad uurimistöödega saadud tulemusi praktikasse. Panustamaks õendusalasesse teaduskirjandusse, levitavad nad oma uurimistulemusi ka erinevate esitluste ja publikatsioonidena. Nad
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
osalevad teadustöö komitee(de) tegevuses, kus arendavad välja ettepanekuid teadustöö rahastamiseks (Wickham 2013).
Järeldused
KÕS-i osa põhiline eesmärk on: patsiendikesksus, patsiendiohutus, patsientide võimestamine eneseraviga tegelemisel, õendusabi kvaliteedi ja tervishoiuteenuse tõhususe parandamine, kutseala arendamine, terviseedendus. KÕS-id oskavad anda patsientidele edasi teaduspõhist teavet ja olla samas vajalikuks toetusallikaks. Samuti on nende roll teiste multidistsiplinaarse meeskonna liikmete teadmistega kindlustamine (enda valdkonna põhiselt).
KÕS-idel on pädevusi erinevates valdkondades: kliinilised tegevused, konsulteerimine, õpetamine, juhtimine, teadustöö. Nad on võimelised võtma üksikvastutust ja langetama kohaliku seadusandluse ning enda pädevuse piires iseseisvaid tööalaseid otsuseid. KÕS-i erialal töötavate pädevate õdede rakendamine krooniliste haigustega patsiendirühmadega tegelemisse aitab parandada tervishoiuteenuse kvaliteeti, hoida kokku kulutustelt, tagada parem ligipääsetavus ning arendada õenduse kutseala.
Allikaloend
Barrie, J. (2014). The clinical nurse specialist role in chronic pain management services.
British Journal of Healthcare Management, 20(12): 558–561. Delamaire, M., Lafortune, G. (2010), “Nurses in Advanced Roles: A Description and
Evaluation of Experiences in 12 Developed Countries”, OECD Health Working
Papers, No. 54. Elliot, R., Adams, J. (2011). The Creation of a Dementia Nurse Specialist Role in an Acute General Hospital. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 18: 648–652. European Specialist Nurses Organisations (ESNO) (2015). Competences of the Clinical
Nurse Specialist (CNS): Common plinth of competencew for the Common Training
Framework of each speciality. Hardie, H., Leary, A. (2010). Value to patients of a breast cancer clinical nurse specialist.
Nursing Standard, 24(34): 42–47.
Leary, A., Crouch, H., Lezard, A., Rawcliffe, C., Boden, L., Richardson, A. (2008a).
Dimensions of clinical nurse specialist work in the UK. Nursing Standard, 23(15–17): 40–44. Leary, A., Bell, N., Darlison, L., Guerin, M. (2008b). An analysis of lung cancer clinical nurse specialist workload and value. Cancer Nursing Practice, 70(10): 29–33. Leary, A., Baxter, J. (2014). Impact of lung cancer clinical nurse specialists on emergency admissions. British Journal of Nursing, 23(17): 935–938. Leeuw, J., Prins, J.B., Merkx, M.A.W., Marres, H.A.M., van Achterberg, T. (2011).
Discharge advice in cancer patients: post treatment patients report. Cancer Nursing, 34(1): 58–66. Norton, C., Sigsworth, J., Heywood, S., Oke, S. (2012). An investigation into the activities of the clinical nurse specialist. Nursing Standard, 26: 30, 42–50. Oddsdottir, E.J., Sveinsdottir, H. (2011). The content of the work of clinical nurse specialists described by use of daily activity diaries. Journal of Clinical Nursing, 20: 1393–1404. Pollard, C.A., Garcea, G., Pattenden, C.J., Curran, R., Neal, C.P., Berry, D.P., Dennison,
A.R. (2010). Justifying the expence of the cancer clinical nurse specialist. Euopean
Journal of Cancer Nursing, 19: 72–79. Training, Research and Education for Nurses in Diabetes-UK (TREND-UK) (2011).
An integrated career and competency framework for diabetes nursing. 3rd edition.
London: SB Communications Group. Voigt, B., Grimm, A., Loßack, M., Klose, P., Schneider, A., Richter-Ehrenstein, C. (2011).
The breast care nurse: the care specialist in breast centres. International Nursing
Review, 58: 450–453. Wickham, S. (2013). What are the roles of clinical nurses and midwife specialists?
British Journal of Nursing, 22(15): 867–875. Williams, M., Reid, J. (2009). Patient safety: leading improvement. Nursing Management,16(1): 30–34. Õendusala arengukava 2002–2015. Eesti tervishoiuprojekt. Sotsiaalministeerium
