13 minute read
Katre Kliiman, Reet Urban
Advertisement
Katre Kliiman, Reet Urban
Abstract
Quality of life of residents living in long-term care facilities is greatly impressionable due to the social environment where opportunities are limited and therefore promote resident-to-resident conflicts. Residents living in long-term care facilities are very vulnerable and unprotected to mistreatment which leads to the need to raise staff knowledge of recognising mistreatment events and preventing mistreatment. The aim of the study was to describe resident-to-resident mistreatment and prevention opportunities in long-term care facilities. Based on the aim the following research tasks were set up: to describe types, triggers, risk factors and prevention of resident-to-resident mistreatment; and to describe intervention opportunities of resident-to-resident mistreatment in long-term care facilities. The study was based on a theoretical literature review, including 20 research articles.
Resident-to-resident mistreatment is a negative physical, sexual or psychological interaction between long-term care residents. Resident-to-resident mistreatment triggers may result from long-term care residents or from the long-term care environment. There are several resident-to-resident mistreatment prevention opportunities, implying the knowledge of mistreatment risk factors and interventions.
Keywords: long-term care, care home, nursing home, resident-to-resident mistreatment.
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID Sissejuhatus
Pikaajalist asutushooldust (long term care) ehk hooldekodu (nursing home) teenust vajavate inimeste arv suureneb koos elanikkonna vananemisega. Tavaliselt on hooldekoduelanike kognitiivsed funktsioonid halvenenud, millega kaasneb enamasti ka käitumismustri muutus. Sagedasemad käitumismuutused väljenduvad näiteks sihitus ekslemises ja füüsilises või verbaalses agressiivsuses. Kognitiivsetest häiretest tingitud käitumismuutused omakorda soodustavad väärkohtlemise ohvriks või väärkohtlejaks kujunemist (Lachs jt 2007). Nii nagu väärkohtlemine üldiselt, põhjustab see ka hooldekoduelanikele füüsilist ja/või psühholoogilist kahju (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011, Ramirez jt 2013, Teresi jt 2013, Lachs jt 2016), halvendab elanike elukvaliteeti (Gastle 2012) ning võib viia kuni ühe osalise surmani (Ibrahim jt 2015).
Varem on nii Eestis kui ka mujal maailmas rohkem uuritud hooldekoduelanike väärkohtlemist personali poolt ja vähem on uuritud elanike omavahelist väärkohtlemist. Kuid ka tänu vähestele uurimustele on leidnud tõestust, et hooldekoduelanike omavaheline väärkohtlemine on sage nähtus, millele tuleb teadlikumalt tähelepanu pöörata (Shinoda-Tagawa jt 2004, Lachs jt 2007, Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013).
Artikkel põhineb kirjanduse ülevaatena koostatud lõputööl, mille eesmärk oli kirjeldada pikaajalisel asutushooldusel olevate elanike omavahelist väärkohtlemist ja sellega seonduvaid sekkumisvõimalusi. Uurimistöö eesmärgist tulenevalt püstitati uurimisülesanneteks kirjeldada: 1) hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise liike; 2) väärkohtlemist vallandavaid tegureid ja väärkohtlemise riskitegureid hooldekodudes ning 3) hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise ennetamis- ja sekkumisvõimalusi.
Uurimistöö koostati kirjanduse ülevaatena. Töös analüüsiti ajavahemikul 2004–2016 avaldatud 20 teadusartiklit ja ühte 2008. aastal kaitstud diplomitööd.
Võtmesõnad: asutushooldus, hooldekodu, õenduskodu, elanike omavaheline väärkohtlemine.
Tulemused ja arutelu Hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise liigid
Erinevate autorite seisukohtade analüüsi ja sünteesi tulemusena võib hooldekoduelanike omavahelist väärkohtlemist liigitada kolmeks: psühholoogiline, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine.
Psühholoogiline väärkohtlemine on kaaselanikule verbaalselt või mitteverbaalselt emotsionaalse valu tahtlik tekitamine (Gastle 2012). Verbaalset väärkohtlemist võib pidada kõige sagedasemaks hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise liigiks (Rosen jt 2008, Gastle 2012, Lachs jt 2016). Verbaalse väärkohtlemise kõrge esinemissagedus, mis on leidnud tõestuse uurimistöödes, tingib tõenäoliselt ka asjaolu, et seda tüüpi väärkohtlemine on hooldeasutuse personalile kõige kergemini tajutav ja märgatav. Mitteverbaalset psühholoogilist väärkohtlemist on keerulisem märgata, sest see toimub hääletult ning füüsiliste tagajärgedeta. Erinevates uurimistöödes nimetatakse elanike omavahelise verbaalse väärkohtlemise väljendusena hirmutamist, arvustamist, kritiseerimist (Gastle 2012), karjumist (Rosen jt 2008, Gastle 2012, Lachs jt 2016), ropendamist (Rosen jt 2008, Gastle 2012), ähvardamist (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011, Gastle 2012, Lachs jt 2016), alandamist, mõnitamist, teise üle nalja tegemist, solvamist (Pillemer jt 2011, Gastle 2012), rassistlikke solvanguid (Rosen jt 2008), vaidlemist (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011), käskiva või sundiva tooniga rääkimist (Pillemer jt 2011) ja süüdistamist (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011).
Füüsiline väärkohtlemine on kaaselanikule tahtlik valu või vigastuste tekitamine. Füüsilisest väärkohtlemisest annavad tõendeid punetavad alad kehal, luumurrud, hematoomid, rebendid ja nihestused. Erinevates uurimistöödes on füüsilist väärkohtlemist kogetud väga erinevates vormides, nagu löömine ja tõukamine (Rosen jt 2008, Gastle 2012, Lachs
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
jt 2016), juustest sikutamine, haaramine, näpistamine (Rosen jt 2008, Gastle 2012), sülitamine, kaklemine, vedelikuga üle kallamine, füüsiliselt ähvardamine, mingi esemega löömine, söögi pärast kaklemine, laksu andmine, ratastooliga otsa sõitmine, võõrasse tuppa sisenemine, tee blokeerimine, elaniku voodist välja vedamine, padjaga lämmatamine, kratsimine, sõrmede ukse vahele jätmine, käe väänamine ja painutamine ning kaklemine riiete pärast (Rosen jt 2008). Füüsilise väärkohtlemise alla kuulub ka varastamine (Gastle 2012, Lachs jt 2016) ja isiklike asjade lõhkumine või puutumine (Lachs jt 2016).
Seksuaalse väärkohtlemise all mõeldakse seksuaalse alatooniga nii füüsilist kui ka psühholoogilist kontakti kahe elaniku vahel, mis on soovimatu ühe osalise jaoks (Rosen jt 2010, Gastle 2012). Seksuaalne väärkohtlemine ei tähenda tingimata ainult soovimatut vahekorda (Rosen jt 2010, Gastle 2012), vaid peale selle kvalifitseeruvad seksuaalseks väärkohtlemiseks privaatsete kehaosade avalik paljastamine (Rosen jt 2010, Pillemer jt 2011, Gastle 2012, Teaster jt 2015), soovimatud puudutused (Rosen jt 2008, Rosen jt 2010, Pillemer jt 2011, Gastle 2012, Teaster jt 2015), teise elaniku pildistamine (Rosen jt 2010, Teaster jt 2015), teise osalise tahtevastane suudlemine (Teaster jt 2015), sundimine alasti olema (Rosen jt 2010, Teaster jt 2015) või pornograafiat vaatama (Rosen jt 2010). Seksuaalne väärkohtlemine võib olla tekitatud ka verbaalselt, tehes kaaselaniku suunas seksuaalse alatooniga kohatuid nalju ja solvanguid (Rosen jt 2008, Rosen jt 2010, Gastle 2012, Teaster jt 2015) või ähvardades seksuaalse rünnakuga (Rosen jt 2008, Rosen jt 2010, Pillemer jt 2011). Suure tõenäosusega on hooldekoduelanike omavaheline seksuaalne väärkohtlemine üks kõige vähem registreeritud ja avastatud väärkohtlemise liik. Põhjuseks võib olla personali hoolimatu suhtumine antud väärkohtlemise liiki. Iverseni jt (2015) uurimuse tulemustes selgus, et asutushoolduse personal peab seksuaalset väärkohtlemist elanike vahel tabuteemaks ning võimatuks. Selline suhtumine ning teadmiste vähesus muudavad personali veelgi tähelepanematumaks antud probleemi märkamiseks ning lahendamiseks.
Hooldekoduelanike väärkohtlemise riskitegurid ja väärkohtlemist vallandavad tegurid
Hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise riskitegurid ja väärkohtlemist vallandavad tegurid võib jagada kaheks – hooldekoduelanikust tingitud ja hooldekodu keskkonnast tulenevad tegurid. Enamikus väärkohtlemist kajastavates empiirilistes uurimustes järeldatakse, et kaaselanike väärkohtlemise ohvriks on suurem tõenäosus sattuda elanikul, kellel on kahjustunud kognitiivsed funktsioonid (Shinoda-Tagawa jt 2004, Lachs jt 2007, Rosen jt 2008). Väärkohtlemise ohvritele on veel iseloomulik ekslemine ja hooldusasutuses sihitult ringi kõndimine (Shinoda-Tagawa jt 2004, Lachs jt 2007, Rosen jt 2008, Sifford-Snellgrove jt 2012, Snellgrove jt 2013), verbaalselt kohatu käitumine (Shinoda-Tagawa jt 2004, Sifford-Snellgrove jt 2012) ning kõrge ADL-i (Activities of Daily Living) skaala tase (Shinoda-Tagawa jt 2004, Lachs jt 2007). Vastupidisele tulemusele on jõudnud Lachs jt (2016), kelle uurimuses hooldusasutuse elanikega (n = 2011) selgus, et elanike omavahelise väärkohtlemise all kannatavad sagedamini just kognitiivselt terved või kergete kognitiivsete häiretega elanikud. Antud järeldust ei saa üldistada, sest tulemused saadi elanike ja hooldustöötajate intervjuude põhjal. Kui küsitleda kognitiivselt terveid elanikke, mäletavad nad toimunud väärkohtlemise juhtumeid ning suudavad ja oskavad neid kirjeldada. Kuid mõõduka, raske või väga raske kognitiivse kahjustusega elaniku küsitluse vastused ei pruugi olla täies ulatuses tõesed. Näiteks mõtlemise, arusaamise või kõne tajumise häirumise tõttu ei pruugi elanik mõista, et on sattunud väärkohtlemise ohvriks, ning mälu käepärasuse halvenemine võib olla põhjuseks, miks ei pruugita juhtumeid mäletada. Hooldustöötaja arvamust elanikust ei saa pidada aga täies mahus tõeks, sest ööpäev läbi elaniku kõrval viibimine pole mõeldav ning seega ei suudeta märgata kõiki väärkohtlemise juhtumeid.
Väärkohtlemise algatajatele on omased sellised käitumismustrid nagu kannatamatus (Lachs jt 2007, Rosen jt 2008, Sifford-Snellgrove jt 2012), kiired tujumuutused (Rosen jt 2008), sallimatus füüsiliselt sõltuvate
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
ja halvenenud kognitiivsete funktsioonidega elanike suhtes (Rosen jt 2008), kadedus ning konkurents ja võistlemine (Lachs jt 2007, Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013). Vägivald kaaselaniku vastu võib vallanduda ka mõne ravimi kõrvaltoimest, valust, infektsioonist, elektrolüütide tasakaaluhäirest või tunnetest, nagu hirm, pettumus või mure (Patchell Bonifas 2015). Elaniku kolimisel hooldusasutusse ning uue elukeskkonnaga harjumine võib samuti vallandada väärkohtlemise (Rosen jt 2008). Roseni jt (2008) uurimuses on kirjeldatud, et samamoodi nagu ohvrid, võivad väärkohtlejad ka ise olla halvenenud kognitiivsete funktsioonidega. Hooldekoduelanikud võivad oma kaaslasi enese teadmata ning tahtmatult väärkohelda, soovides tegelikult neid aidata.
Hooldeasutuse keskkonnast tingitud väärkohtlemist vallandavaks teguriks loetakse näiteks seda, kui isik siseneb teise elaniku isiklikku ruumi (Snellgrove jt 2013). Sageli tekivad elanike omavahelised tülid just toakaaslaste vahel, kus vägivalla vallandamise põhjuseks on ühises toas kehtestatud reeglid. Tüli põhjused on näiteks raadio või televiisori heli tugevus, akende avatus või valgus, jahutus- ja küttesüsteem või magamamineku kellaaeg (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011, Snellgrove jt 2013). Väärkohtlemine võib vallanduda, viibides rahvarohketes kohtades (Shinoda-Tagawa jt 2004, Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011), puutudes kokku erinevatest kultuuridest elanikega (Rosen jt 2008) ning nähes pealt või kogedes ise väärkohtlemist (Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013). Lisaks soodustab väärkohtlemist elanike igavus ja tegevusetus (Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013).
Hooldekodu keskkonnast tingitud väärkohtlemist soodustavaks teguriks võib pidada ka Lachsi jt (2016) uurimuse tulemusi, milles järeldati, et hooldustöötajate töökoormus ning elanike ja hooldustöötajate arvuline vahekord mõjutavad oluliselt väärkohtlemise esinemissagedust. Mida vähem elanikke on ühe hooldustöötaja kohta, seda väiksem on ka väärkohtlemise esinemissagedus. Snellgrove jt (2013) käsitlesid oma uurimuses elanike omavahelist väärkohtlemist vallandava tegurina elanike
rahuldamata vajadusi. Kui hooldustöötajatelt küsiti, kas elanike rahuldamata vajadused võiksid olla üheks väärkohtlemist vallandavaks teguriks, vastati sellele üksmeelselt eitavalt, aga kui vaadata uurimuse tulemusi, siis paljud väärkohtlemise esinemise juhtumid võisid olla otseselt seotud elanike rahuldamata vajadustega. Näiteks isiklikku ruumi tungimine teise elaniku poolt võib olla märk sellest, et elanikel on puudus oma isiklikust ruumist, varguse ja vägivalla juhtumid võivad tuleneda sellest, et hooldajatel ei ole kontrolli elanike isiklike asjade ja elanike turvalisuse üle. Tõsiasi, et hooldustöötajad ei seosta elanike rahuldamata vajadusi väärkohtlemist vallandava tegurina, võib olla tingitud sellest, et hooldustöötajad ei suuda ise tunnistada oma töös ebaõnnestumist ja suutmatust tagada elanikele piisavalt head hooldust ning turvalisust.
Hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise ennetamine
Elanike omavahelise väärkohtlemise ennetustegevusena peavad hooldustöötajad enda sõnul tähtsaks oma hoolealuste põhjalikku tundmaõppimist, mis hõlmab endas nii nende mineviku, käitumise, iseloomu kui ka meeldivate ning ebameeldivate tegevuste tundmist (Kontos jt 2009, Sifford-Snellgrove jt 2012, Snellgrove jt 2015, Patchell Bonifas 2015). Kuna elanike omavahelised tülid tekivad enamasti just toanaabrite vahel, on inimeste põhjalik tundmaõppimine ja sellega arvestamine elanike tubadesse jaotamisel üks lihtsamaid võtmetegevusi väärkohtlemise ennetamiseks (Patchell Bonifas 2015).
Ühe tähtsa väärkohtlemist soodustava tegurina on välja toodud igavus. Hooldustöötajate sõnul muutuvad elanikud agressiivseks ka seetõttu, et nad ei saa nii palju tähelepanu, kui nad vajaksid (Snellgrove jt 2015). Väärkohtlemist aitab ennetada elanikega kvaliteetaja veetmine. Seega kasutatakse elanike omavahelise väärkohtlemise ennetustegevusena järjepidevate erinevate tegevuste organiseerimist (Shinoda-Tagawa jt 2004, Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013, Snellgrove jt 2015).
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Sagedased elanike omavaheliste tülide põhjused on hooldeasutuse ülerahvastatus (Shinoda-Tagawa jt 2004, Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011) ja sellest tulenevad konfliktid üldkasutatavate esemete ja nende kättesaadavuse pärast (Rosen jt 2008). Inimese elama asumisel hooldusasutusse on personali esmaseks sammuks suurendada uue elaniku teadlikkust kooselamisest ja teistega arvestamisest. Sealhulgas on tähtis selgitada, et kõik toolid, ruumid ja muud vahendid on kõigile võrdselt kasutatavad (Rosen jt 2008, Rosen jt 2016). Pillemer jt (2011) rõhutavad oma uurimuses, et elanike ärritumist ja seetõttu väärkohtlemise tekkimist saab ära hoida, kui vähendada ülerahvastatust üldkasutatavates ruumides, näiteks söögisaalis ja tegevustoas. Et ennetada elanike tahtmatut sattumist võõrastesse ruumidesse või kaaselanike tubadesse, on kasulik paigutada uste peale keelavaid silte (Shinoda-Tagawa jt 2004, Pillemer jt 2011). Samuti soovitatakse paigutada kognitiivsete häirete tõttu ekslejate toad kaugemale teiste elanike tubadest (Snellgrove jt 2013). Suurte kognitiivsete häiretega elanike puhul on tähtis väärkohtlemise ennetusmeetod rutiini loomine (Rosen jt 2008, Rosen jt 2016). Shinoda-Tagawa jt (2004) soovitavad oma uurimuses kasutada dementsete elanike puhul väärkohtlemise ennetusmeetodina muusikateraapiat, mis parandab käitumuslikke probleeme, nagu ekslemine või sõnade korrutamine. Dementsete elanikega sihipärane tegelemine ennetab nende elanike võimalust sattuda väärkohtlemise ohvriks.
Elanike omavahelisele väärkohtlemisele suunatud ennetustöö ja sekkumine sisaldab lisaks keskkondlike muutuste tegemise ka personali koolitamist (Shinoda-Tagawa jt 2004). Väärkohtlemise ennetustöö algab väärkohtlemise riskitegurite tundmisest (Sifford-Snellgrove jt 2012). Hoolealuste omavahelist väärkohtlemist märgates tuleks esmase tegevusena kogu personali sellest teavitada. Üks viisidest, kuidas ära hoida sõneluse või muu kergema väärkohtlemise kujunemist ohtlikuks väärkohtlemiseks, on rääkida elanikuga rahulikult ning proovida leida kompromiss (Rosen jt 2008, Rosen jt 2016). Sageli tuleb personalil kasutada ka füüsilist sekkumist ning elanikud üksteisest lihtsalt füüsiliselt eraldada
ja püüda juhtida ärritunud elaniku tähelepanu mujale (Rosen jt 2008, Patchell Bonifas 2015, Snellgrove jt 2015, Rosen jt 2016).
Järeldused
1. Hooldekoduelanike omavaheline väärkohtlemine on ühe osalise poolne soovimatu suhe, mis võib avalduda eraldi kas psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse väärkohtlemisena või omavahel kombineeritud liigina. Kõige sagedamini esineb nii verbaalset kui ka mitteverbaalset psühholoogilist väärkohtlemist. Füüsiline väärkohtlemine on kaaselanikule tahtlik valu või vigastuste tekitamine. Kõige vähem teadvustatakse seksuaalset väärkohtlemist. 2. Hooldekoduelanike omavahelist väärkohtlemist vallandavad tegurid ja riskitegurid võivad tuleneda nii elaniku isiksusest ja tema kognitiivsest seisundist kui ka hooldusasutuse keskkonnast. Hooldusasutuse enda riskitegurid tulenevad nii füüsilisest kui ka psühhosotsiaalsest keskkonnast. 3. Hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise ennetustegevustena on tähtis elanike põhjalik tundmaõppimine ja nendega kvaliteetaja veetmine, ülerahvastatuse vältimine, halbade kognitiivsete võimetega elanikele rutiini loomine. Elanike omavahelise väärkohtlemise sekkumisvõimalustest on esmaseks meetodiks alati rahulik rääkimine ja selgitamine ning kompromisside leidmine.
Allikaloend
Gastle, N., G. (2012). Resident-to-Resident Abuse in Nursing Homes as Reported by
Nurse Aides. Journal of Elder Abuse & Neglect, 24(4): 340–356. Iversen, M., H., Kilvik, A., Malmedal, W. (2015). Sexual Abuse of Older Residents in
Nursing Homes: A Focus Group Interview of Nursing Home Staff. Nursing Research and Practice. Kontos, P., C., Miller, K-L., Mitchell, G., J. (2009). Neglecting the Importance of the
Decision Making and Care Regimes of Personal Support Workers: A Critique of
Standardization of Care Planning Through the RAI/MDS. The Gerontologist, 50(3): 352–362.
Lachs, M., Bachman, R., Williams, C., S., O’Leary, J., R. (2007). Resident-to-Resident
Elder Mistreatment and Police Contract in Nursing Homes: Findings from a Population-Based Cohort. Journal of the American Geriatrics Society, 55(6): 840–845. Lachs, S., M., Teresi, A., J., Ramirez, M., van Haitsma, K., Silver, S., Eimicke, J., P.,
Boratgis, G., Sukha, G., Kong, J., Besas, A., B., Reyes Luna, M., Pillemer, K., A. (2016). The Prevalence of Resident-to-Resident Elder Mistreatment in Nursing
Homes. Annals of Internal Medicine, 165(4): 229–236. Patchell Bonifas, R. (2015). Resident-to-Resident Aggression in Nursing Homes: Social
Worker Involvement and Collaboration with Nursing Colleagues. Health & Social
Work, 40(3): e101–109. Pillemer, K., Chen, E., K., van Haitsma, K., S., Teresi, J., Ramirez, M., Silver, S., Sukha,
G., Lachs, M., S. (2011). Resident-to-Resident Aggression in Nursing Homes: Results from a Qualitative Event Reconstruction Study. The Gerontologist, 52(1): 24–33. Ramirez, M., Watkins, B., Teresi, J. A., Silver, S., Sukha, G., Bortagis, G., van Haitsma,
K., Lachs, M. S., Pillemer, K. (2013). Using Qualitative Methods to Develop a
Measure of Resident-to-Resident Elder Mistreatment in Nursing Homes. International Psychogeriatrics, 25(8): 1245–1256). Rosen, T., Lachs, M., S., Bharucha, A., J., Stevens, S., M., Teresi, J., A., Nebres, F., Pillemer, K. (2008). Resident-to-Resident Aggression in Long-Term Care Facilities:
Insights from Focus Groups of Nursing Home Residents and Staff. Journal of the
American Geriatrics Society, 56(8): 1398–1408. Rosen, T., Lachs, M., S., Pillemer, K. (2010). Sexual Aggression between Residents in
Nursing Homes: Literature Synthesis for an Underrecognized Issue. Journal of the
American Geriatrics Society, 58(10): 1970–1979. Rosen, T., Lachs, M., S., Teresi, J., Eimicke, J., van Haitsma, K., Pillemer, K. (2016).
Staff-Reported Strategies for Prevention and Management of Resident-to-Resident
Elder Mistreatment in Long-Term Care Facilities. Journal of Elder Abuse & Neglect, 28(1): 1–13. Shinoda-Tagawa, T., Leonard, R., Pontikas, J., McDonough, J., E., Allen, D., Dreyer, P.,
I. (2004). Resident-to-resident Violence Incidents in Nursing Homes. The Journal of the American Medical Association, 291(5): 591–598. Sifford-Snellgrove, K., S., Beck, C., Green, A., McSweeney, J., C. (2012). Victim or
Initiator? Certified Nursing Assistants’ Perceptions of Resident Characteristics
that Contribute to Resident-to-Resident Violence in Nursing Homes. Research in
Gerontological Nursing, 5(1): 55–63. Snellgrove, S., Beck, C., Green, A., McSweeney, J., C. (2013). Resident-to-Resident
Violence Triggers in Nursing Homes. Clinical Nursing Research, 22(4): 461–474. Snellgrove, S., Beck, C., Green, A., McSweeney, J., C. (2015). Putting Residents First:
Strategies Developed by CNA-s to Prevent and Manage Resident-to-Resident
Violence in Nursing Homes. The Gerontologist, 55(1): S99–S107. Teaster, P., B., Ramsey-Klawsnik, H., Abner, E., L., Kim, S. (2015). Investigations of the
Sexual Victimization of Older Women Living in Nursing Homes. Journal of Elder
Abuse & Neglect, 274-5): 392–409. Teresi, J. A., Ramirez, M., Ellis, J., Silver, S., Boratgis, G., Kong, J., Eimicke, J. P., Pillemer, A. K., Lachs, S. M. (2013). A staff intervention targeting resident-to-resident elder mistreatment (R-REM) in long-term care increased staff knowledge, recognition and reporting: Results from a cluster randomized trial. International Journal of Nursing Studies, 50(5): 644–656.
