Silver Türk, Raul-Allan Kiivet

FÜSIOTERAAPIA ERAKORRALISES MEDITSIINIS

Emergency department physiotherapy

Silver Türk, Raul-Allan Kiivet

Abstract

The United Kingdom, USA and Australia implement emergency medicine department physiotherapy (EMPT). Estonian literature lacks information on EMPT and its utility.

The aim of the thesis is to identify arguments and counterarguments pertinent to possible implementation of EMPT into Estonia: emergency medicine department waiting times, quality of treatment, cost-effectiveness, educational costs, quantity of cases addressable by EMPT and respective treatment expenses. Literature review was used to assess the impact of EMPT on accessibility of emergency medicine, quality of treatment and cost-effectiveness. Due to lack of published data, original research was used to assess educational cost-effectiveness of EMPT training by comparing educational costs. Number of cases and costs pertinent to EMPT were extracted from the data of 431655 cases recorded in the Estonian emergency medicine report of 2016.

Implementation of EMPT into Estonia would probably increase patient satisfaction and accessibility of emergency medicine; quality of treatment would be comparable to orthopaedic physicians. Implementation of EMPT would not improve cost-effectiveness. However, the EMPT programs that support early return to work and apply home-based therapeutic exercise may be cost-beneficial at the societal level. Training of EMPT may save from educational costs at least 22500 € to 29000 € per student, and saves time over medical education. The proportion of cases diagnoses relevant for EMPT in Estonia (34538) that

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

were not associated with hospitalization for more than one day was 8.00% of all emergency medicine cases, the average cost of such a case was 59.32€.

Keywords: emergency department physiotherapy, scope of practice, clinical effectiveness, cost-effectiveness

Sissejuhatus

Erakorralise meditsiini füsioteraapiat (EMO füsioteraapia) kuulub esmatasandi meditsiini hulka. Füsioterapeudid on kaasatud erakorralisse esmatasandi meditsiini Suurbritannias (Kersten jt 2007), USA-s (Lebec ja Jogodka 2009) ja Austraalias (Farrell 2014).

EMO füsioteraapia ei sobitu hästi stereotüübiga, kus patsient jõuab erakorralise meditsiini osakonda (EMO-sse) kiirabiga, arstid kiirustavad raamiga mööda koridore ning tegu on patsiendi elu ja surma küsimusega (Lebec ja Jogodka 2009). Tegelikkuses on enamik EMO patsiente pöördunud väikeste traumade või kiiret sekkumist mittenõudvate probleemidega. EMO füsioterapeudid tegelevad peamiselt skeleti-lihassüsteemi kaebustega patsientidega, kes ei vaja kiiret erakorralist abi või ei vaja erakorralist abi (Farrell 2014). Füsioterapeutide tööülesanded hõlmavad patsientidelt anamneesi võtmist, patsientide hindamist, uuringute tellimist (röntgen), diagnoosi panemist, sobivate sekkumiste rakendamist, edasisele ravile suunamist ja patsientide väljakirjutamist.

Uuringu eesmärk oli analüüsida EMO füsioteraapia juurutamise võimalikke poolt- ja vastuargumente, rõhuasetusega majanduslikele argumentidele.

Uurimisülesannetega selgitatakse järgmist: 1) EMO füsioteraapia mõju patsientide rahulolule ja teenuse kättesaadavusele; 2) EMO füsioteraapia mõju kliinilisele tõhususele; 3) EMO füsioteraapia mõju ravi kulutõhususele;

4) EMO füsioteraapia õpetamise mõju Eesti haridussüsteemi kulutõhususele; 5) EMO füsioteraapia jaoks tähtsate haigusjuhtude ja ravikulude statistika Eestis.

Märksõnad: erakorraline meditsiin, füsioteraapia, kulutõhusus

Metoodika Õppekulude arvutamine

Enamik teavet EMO füsioteraapia ja selle kulutõhususe kohta oli andmete nappusest hoolimata leitav teaduskirjandusest. Siiski, kulutõhususe üks aspekt oli teaduskirjanduses käsitlemata – see oli erialase õppe maksumus. Teaduskirjanduse puudumise tõttu tuli vastavaid andmeid hankida originaaluuringu raames. Füsioteraapia ja arstiõppe õppekava maksumused arvutati ülikooli infosüsteemist (Tartu Ülikool, 2015, Tartu Ülikool 2016, Tartu Ülikool 2017) hangitud ainepunkti maksumuste ja õppekava ainepunktide arvu korrutamise teel. EMO füsioteraapia õppe maksumuse arvutamine lähtus konservatiivsest eeldusest, et vastav õpe on võrreldav magistriõppe maksumusega, samas kui arstiõppe puhul võeti aluseks kuueaastane põhiõppe kava.

Andmed EMO haigusjuhtude kohta

Haigekassa EMO patsientide aruandes on kajastatud 431 655 EMO haigusjuhtu koos andmetega vastuvõtva haigla, diagnoosi, EMO-s käimiste arvu, haigusjuhtude arvu, haiglapäevade arvu ja raviarvete summade kohta (Haigekassa i.a).

Andmed EMO füsioteraapia jaoks tähtsate haigusjuhtude kohta Lähtuvalt töö eesmärkidest oli tähtis hinnata, kui palju oli Eesti EMO-des diagnoose, mille lahendamine võinuks kuuluda hüpoteetilise EMO füsioterapeudi pädevusse. Füsioteraapia valdkonda kuuluvaks loeti järgmised ICD (International Classification of Diseases) diagnoosikoodid (Nuemd, i.a.): M60…M63 (lihaste haigused), M20…M25 (muud liigeshaigused),

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

M15…M19 (artroos), M50…M54 (muud dorsopaatiad), M70…M79 (muud pehme koe haigused), R25…R29 (närvi-lihassüsteemi sümptomid), S80…S89 (põlve ja labajala vigastused), S30…S39 (kõhu, alaselja, nimmeosa, vaagna ja genitaalpiirkonna vigastused), S20…S29 (rindkere vigastused), S10…S19 (kaela vigastused).

EMO patsientide aruandest valiti 79 395 kirje seast füsioteraapia jaoks olulised 8372 kirjet eelpool toodud diagnooside alusel. Lisaks sellele valiti täiendavaks analüüsiks vähem kui kahe haiglapäevaga patsientide andmed ja eraldi ühe haigla, SA TÜK (Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum) andmed. Andmete töötlemiseks kasutati MS Exceli tarkvara (Microsoft, Redmond, Washington, USA): Haigekassa EMO aruandest filtreeriti välja patsiendid esmalt diagnooside alusel, seejärel summeeriti haigusjuhtude arvud, haiglapäevade arvud ja ravikulud ning filtreeriti välja patsiendid, kes olid haiglas 0…1 haiglapäeva.

Tulemused EMO füsioteraapia mõju ravi kättesaadavusele, kvaliteedile ja kulutõhususele teaduskirjanduse ülevaate põhjal

Teaduskirjanduse andmetel EMO füsioteraapia: 1) parandab erakorralise meditsiini teenuse kättesaadavust ja patsientide rahulolu teenusega (McClellan jt 2006, Ball jt 2007, Lau jt 2008, Taylor jt 2011, Farrell 2014, de Gruchy jt 2015); 2) ei halvenda või parandab ravi kvaliteeti (Jibuike jt 2003, Lebec ja Jogodka 2015, Ball jt 2007, Kilner jt 2011, Desmeules jt 2012, Taylor jt 2011, Matchar jt 2017); 3) ei muuda või vähendab kulutõhusust rahastaja perspektiivist, aga võib suurendada kulutõhusust ühiskondlikul tasandil (Richardson jt 2005, McClellan jt 2006, Graves jt 2009, Kilner jt 2011, Desmeules jt 2012, McClellan jt 2012, McClellan jt 2013).

Füsioteraapia õpetamise kulud Eestis

Arstide koolitamise kulusid on otstarbekas võrrelda füsioteraapia spetsialistide koolitamise kuludega, sest ilma õpetuskuludeta ei ole võimalik anda ei arstiabi ega kasutada füsioterapeudi teenuseid. Lähtudes Tartu Ülikooli sisemistest eelarvereeglitest (Tartu Ülikool, 2015), on füsioterapeudi magistriõppe maksumus 13 500 eurot, arstiõppe maksumus on 36 000 eurot. Seega on arsti koolitamine 2,66 korda kallim kui füsioteraapiamagistri koolitamine ehk ühe füsioterapeudi koolitamine annaks 22 500 eurot otsest kokkuhoidu õppekulude arvelt ühe üliõpilase kohta. Kui võtta arvestuseks arstiõppe ja füsioteraapia magistriõppe maksumused, siis saadav sääst hariduskulude arvelt oleks 22 500 kuni 29 600 eurot.

EMO füsioterapeutide koolitamisega kaasneb lisakokkuhoid seoses varasema tööle asumisega. Kui arst asub täiskohaga tööle pärast lõpetamist, siis ta asub tööle seitsmendal aastal; kui füsioterapeut asub tööle pärast magistriõpet, siis ta asub tööle kuuendal aastal. Praktikas töötab osa arstiüliõpilasi juba V ja VI kursusel abiarstidena ning osa füsioteraapia magistrante füsioterapeutidena. EMO füsioterapeutide palkamisega kaasneks tervishoiu rahastajale lisakokkuhoid, sest füsioterapeudi palk on pigem õe kui arsti palga tasemel.

Kergemad skeleti-lihassüsteemi haigusjuhud Eesti erakorralises meditsiinis

Haigekassa EMO aruande (Haigekassa i.a) kohaselt oli Eestis füsioteraapia jaoks tähtsate diagnoosidega (Nuemd i.a) 48 674 haigusjuhtu kogumaksumusega 6,31 miljonit eurot, mis moodustasid kõikidest EMO haigusjuhtudest (431 655) rohkem kui kümnendiku (11,28%) ja raviarvete kogusummast (129 836 567 eurot) 4,86%. Suurema haigla statistika näitena on eraldi välja toodud SA TÜK andmete analüüs. Konkreetsetest füsioterapeutiliselt tähtsatest diagnoosidest oli kõige sagedasem S20.2 ehk rindkere kontusioon (3079 haigusjuhtu).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Kuna EMO füsioteraapia on tõenäoliselt tähtsam kergemate, pikemat haiglaravi mittevajavate patsientide ravis, valiti täpsemaks analüüsiks mitmepäevast hospitaliseerimist (EMO statistikas null või üks haiglapäeva) mittevajanud patsientide andmed (tabel 1). Vastavate haigusjuhtude osakaal kõikidest Eesti haigusjuhtudest oli 8,00%; ravijuhu keskmine maksumus oli 59,32 eurot. Tartu Ülikooli Kliinikumi 41 905 haigusjuhust kokku moodustasid vastavad EMO füsioteraapia jaoks sobivad haigusjuhud 6,40%, ravijuhu keskmine maksumus oli 75,00 eurot.

Tabel 1. Eesti ja SA TÜK haigusjuhud, mille diagnoosikoodid sobivad EMO füsioteraapia profiiliga ja mille puhul hospitaliseerimise kestus oli null kuni üks päeva.

Diagnoosikood Kogu Eesti

Haigusjuhte Raviarvete summa SA TÜK

Haigusjuhte Raviarvete summa

M15…M19 1592 84 695,89 92 6412,82 M20…M25 2277 122 673,35 92 5921,60 M50…M54 6376 352 717,07 320 24 835,63 M60…M63 429 23 049,98 13 1141,01 M70…M79 5592 302 784,49 536 36 535,39 R25…R29 142 12 755,76 15 1763,17

S10…S19

S20…S29 947 75 429,10 111 12 195,29

4467 296 996,70 168 16 345,85

S30…S39 2255 196 677,59 208 18 693,74 S80…S89 10 461 581 146,70 1126 77 238,69 Kokku 34 538 2 048 926,63 2681 201 083,19

Arutelu

Kirjanduse ülevaate (McClellan jt 2006, Ball jt 2007, Lau jt 2008, Taylor jt 2011, Farrell 2014, de Gruchy jt 2015) analüüsi põhjal võib suure kindlusega väita, et EMO füsioterapeutide kasutamine lühendab ooteaegu ning suurendab patsientide rahulolu teenusega, aga suurenenud rahulolu osas võib vaid spekuleerida, kas küsimus on pigem lühenenud ooteaegades, paranenud ravikvaliteedis või milleski muus.

Ravi osas võib samuti küllalt suure kindlusega väita, et EMO füsioteraapia juurutamine tõenäoliselt ei halvenda ravi kvaliteeti, vaid pigem parandab seda: füsioterapeudid on diagnoosimise ja ravi osas võrreldavad pigem valdkonna spetsialistide ehk ortopeedide kui üldarstidega (Jibuike jt 2003, Lebec ja Jogodka 2015, Ball jt 2007, Kilner jt 2011, Desmeules jt 2012, Taylor jt 2011, Matchar jt 2017). Üldiselt näib erakorralise meditsiini füsioteraapia tulem olenevat eelkõige paranemise kiirenemisest.

Erakorralise meditsiini füsioteraapia võib vähendada tervishoiuteenuse kulutõhusust tervishoiuteenuse rahastaja perspektiivist kaudsete kulutuste suurenemise kaudu –füsioterapeutidelt ravi saanud patsientidel oli suurem tõenäosus pöörduda pärast EMO-s käimist esmatasandi meditsiiniasutuste poole (Richardson jt 2005). Oleks huvitav teada, kui paljude kordusvisiitide ajend ja tulem valuvaigistavaid ravimeid saanud füsioteraapia rühma patsientidel (versus EMO arstide patsientidel) oli seotud valuvaigistava ravimi retsepti hankimisega versus vigastuse kordumisega. Implikatsioonid oleks radikaalselt erinevad: esimesel juhul peaksid EMO füsioterapeudid julgemini valuvaigistavaid ravimeid välja kirjutama, teisel juhul oleks vajalik analüüsida ja täpsustada programme, mille eesmärk on ennetada vigastuste taasteket.

Tarbetu röntgenoloogilise diagnostika vähendamine võib parandada tervishoiusüsteemi kulutõhusust otseste kulutuste vähendamise kaudu (Daker-White 1999). Haiglas toimuva kordusvisiidi ajal toimuv füsioteraapia on vaieldava väärtusega, kui ravi (terapeutiline harjutus) kodus

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

või tööl annab sama tulemuse (Hlobil jt 2007). Ebaotstarbekast ravist tingitud liigseid kulutusi saab vältida patsientide stratifitseerimise abil (Bamford jt 2008). Seljavalu ja whiplash-trauma näitel on ühiskondlikul tasandil kulutulusad sellised programmid, mis aitavad patsientidel varem tööle naasta (Hlobil jt 2007, Lamb jt 2012).

Teaduskirjanduse puudumise tõttu tuli hariduskulutuste temaatikat käsitleda originaaluuringuna: arstiõpe kestab Eestis kuus aastat, füsioteraapia õpe koos magistriõppega viis aastat. Arstiõppele tehtavad kulutused ainepunkti või semestri kohta on kallimad kui füsioteraapia puhul. Kergemate skeleti-lihassüsteemi diagnoosidega haigete ravimise spetsialisti saaks EMO füsioteraapia abil välja koolitada odavamalt ja vähema arvu aastatega õppetööl.

Haridussüsteemi kulude aspektist on tähtis koolituse maksumus: haridussüsteemi rahastaja seisukohast on kulutõhusam eelistada soodsamat füsioteraapia õpet, haridusteenuse osutaja jaoks pigem vastupidi. Erinevalt haridusvaldkonna kulutõhususest on varasema töötamise ja palgataseme erinevusega seotud tulukulususe hindamine keerukam: töötaja jaoks on kasulik saada aasta varem tööle, aga samas on kasulik õppida kauem, kui sellega kaasneb kõrgem palk. Tervishoiu rahastaja jaoks on soodsam, kui saab maksta sama töö eest vähem palka.

EMO füsioteraapia Eestis rakendatavuse hindamiseks oli vaja teada, kui palju on Eestis EMO-sse pöördunud kergemate skeleti-lihassüsteemi haigustega patsiente ja mis on nende haigusjuhtudega seotud ravikulud. Teadusuuringute puudumise tõttu tuli teha vastav originaaluuring. Originaaluuringu käigus analüüsiti 2016. aasta Haigekassa EMO patsientide aruannet (Haigekassa i.a) diagnooside kaupa. Selgus, et füsioterapeutiliselt tähtsate diagnoosidega rohkem kui ühepäevast hospitaliseerimist mittevajavate haigusjuhtude osakaal oli suurem kui vastavate kulutuste osakaal Haigekassa kulutustest. See oli ootuspärane, sest kõnealused diagnoosid on suhteliselt kerged. Tartu Ülikooli Kliinikumis oli vastavate

haigusjuhtude ja kulutuste osakaal veel väiksem, sest Tartu Ülikooli Kliinikumi viiakse esimese tasandi haiglatest raskemate haigustega patsiente – see vähendab kergemate diagnoosidega patsientide osakaalu.

Praktikas võimaldaks erakorralise meditsiini füsioteraapia rakendamine kulusid vähendada vaid piiratud ulatuses, sest erakorralise meditsiini füsioterapeudi ametikoht oleks tõenäoliselt otstarbekas ainult suuremates haiglates. Teisalt, mingil määral võib asjassepuutuvate diagnooside arv olla suurem, sest arvutuste aluseks võetud diagnooside nimekiri ei sisaldanud mõningaid diagnoose, mille puhul erakorralise meditsiini füsioterapeudid on võimelised sekkuma, näiteks assisteeritud sekreedi väljutamisega lahendatavad akuutsed respiratoorsed probleemid. Mis puutub õppekava maksumusse, siis võeti eelduseks, et erakorralise meditsiini füsioterapeudi koolitamine on võrreldav kaheaastase magistriõppe maksumusega. Samas, erakorralise meditsiini füsioterapeute koolitatakse Austraalias aastaga (Thompson jt 2013). Vastukaaluks prognoositavale pikaajalisele jooksvale kokkuhoiule tuleb siiski arvestada, et erakorralise meditsiini füsioteraapia juurutamise eeldus on lühiajaline raskesti arvutatav stardikulu.

Järeldused

Erakorralise füsioteraapia rakendamisele Eestis on nii poolt- kui ka vastuargumente. 1. EMO füsioteraapia teenus parandaks patsientide rahulolu ja teenuse kättesaadavust. 2. EMO füsioteraapia juurutamine suurendaksid kliinilist tõhusust. 3. EMO füsioteraapia juurutamine vähendaks kulutõhusust tervishoiuteenuse rahastaja jaoks, aga ühiskondlikul tasandil võib EMO füsioteraapia olla tulukulus. Kasu võib olla programmidest, mis kasutavad patsientide stratifitseerimist, soodustavad patsientide varajast tööleasumist ja eelistavad kodust ravi kordusvisiitidele. 4. EMO füsioterapeutide koolitamine annaks koolitamiskulude osas 22 500…29 600 eurot säästu ühe üliõpilase kohta, elukutse omandamiseks kulub üks aasta vähem.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

5. Eestis erakorralise meditsiini osakondades oli 2016. aastal konservatiivse hinnangu alusel 48 671 haigusjuhtu, mille diagnoos oli erakorralise meditsiini füsioteraapia seisukohast tähtis, vastavate patsientide ravi maksis 6,31 miljonit eurot.

Eestis erakorralise meditsiini füsioteraapia sihipärase rakendamise korral oleks võimalik parandada ravi kvaliteeti ja kulutõhusust.

Allikaloend

Ball, S. T. E., Walton, K., Hawes, S. (2007). Do emergency department physiotherapy

Practitioner’s, emergency nurse practitioners and doctors investigate, treat and refer patients with closed musculoskeletal injuries differently? Emergency Medicine

Journal, 24(3), 149–149. Bamford, A., Nation, A., Durrell, S., Andronis, L., Rule, E., McLeod, H. (2017). Implementing the Keele stratified care model for patients with low back pain: an observational impact study. BMC Musculoskelet Disord, 18(1): 66. Daker-White, G., Carr, A.J., Harvey I., Woolhead, G., Bannister, G., Nelson, I., Kammerling, M. (1999). A randomised controlled trial. Shifting boundaries of doctors and physiotherapists in orthopaedic outpatient departments. J Epidemiol Community

Health. 1999 Oct;53(10): 643–50. de Gruchy, A., Granger, C., Gorelik, A. (2015). Physical Therapists as Primary Practitioners in the Emergency Department: Six-Month Prospective Practice Analysis.

Phys Ther, 95(9): 1207–1216. Desmeules, F., Roy, J.-S., MacDermid, J. C., Champagne, F., Hinse, O., Woodhouse, L.

J. (2012 21). Advanced practice physiotherapy in patients with musculoskeletal disorders: a systematic review. BMC Musculoskelet Disord, 13:107. Farrell, S. (2014). Can physiotherapists contribute to care in the emergency department? Australasian medical journal. Australas Med J, 7(7): 315–317. Graves, N., Courtney, M., Edwards, H., Chang, A., Parker, A., Finlayson, K. (2009).

Cost-Effectiveness of an Intervention to Reduce Emergency Re-Admissions to

Hospital among Older Patients. PLoS One, 4(10): e7455. Haigekassa. (i.a). Eriarstiabi erakorralise meditsiini (EMO) aruanne. https://haigekassa.ee/et/haigekassa/aruanded-eelarved-statistika/tervishoiuteenused

Hlobil, H., Uegaki, K., Staal, J., B., de Bruyne, M., C., Smid, T., van Mechelen, W. (2006).

Substantial sick-leave costs savings due to a graded activity intervention for workers with non-specific sub-acute low back pain. Eur Spine J, 16(7): 919–924. Jibuike, O.O., Paul-Taylor, G., Maulvi, .S, Richmond, P., Fairclough, J. (2003). Management of soft tissue knee injuries in an accident and emergency department: the effect of the introduction of a physiotherapy practitioner. Emerg Med J, 20(1): 37–39 Kersten, P., McPherson, K., Lattimer, V., George, S., Breton, A., Ellis, B. (2007). Physiotherapy extended scope of practice – who is doing what and why? Physiotherapy, 93(4): 235–242. Kilner E. (2011). What evidence is there that a physiotherapy service in the emergency department improves health outcomes? A systematic review. J Health Serv Res

Policy, 16(1): 51–58. Lamb, S., Williams, M., Williamson, E., Gates, S., Withers, E., Mt-Isa, S., … Cooke, M. (2012 ). Managing Injuries of the Neck Trial (MINT): a randomised controlled trial of treatments for whiplash injuries. Health Technol Assess, 16(49), iii-iv: 1–141. Lau, P., M., Chow, D., H., Pope, M., H. (2008). Early physiotherapy intervention in an Accident and Emergency Department reduces pain and improves satisfaction for patients with acute low back pain: a randomised trial. Aust J Physiother, 54(4): 243–249 Lebec, M.,T, Jogodka, C.,E. (2009). The physical therapist as a musculoskeletal specialist in the emergency department. J Orthop Sports Phys Ther, 39(3): 221–229. Matchar, D., B., Duncan, P., W., Lien, C., T., Ong, M., E., H., Lee, M., Gao, F., … Eom,

K. (2017). Randomized Controlled Trial of Screening, Risk Modification, and Physical Therapy to Prevent Falls Among the Elderly Recently Discharged From the

Emergency Department to the Community: The Steps to Avoid Falls in the Elderly

Study. Arch Phys Med Rehabil, 98(6): 1086–1096. McClellan, C., M., Greenwood, R., Benger, J., R. (2006). Effect of an extended scope physiotherapy service on patient satisfaction and the outcome of soft tissue injuries in an adult emergency department. Emerg Med J, 23(5): 384–387. McClellan, C., M., Cramp, F., Powell, J., Benger, J., R. (2012). A randomised trial comparing the clinical effectiveness of different emergency department healthcare professionals in soft tissue injury management. BMJ Open, 8, 2(6).

McClellan, C., M., Cramp, F., Powell, J., Benger, J., R. (2013). A randomised trial comparing the cost effectiveness of different emergency department healthcare professionals in soft tissue injury management. BMJ Open, 3, 3(1). Nuemd. (i.a.). Common ICD-10 Codes for Physical Therapy. http://www.nuemd.com/ icd-10/common-codes/physical-therapy Richardson, B. (2005). Randomised controlled trial and cost consequences study comparing initial physiotherapy assessment and management with routine practice for selected patients in an accident and emergency department of an acute hospital.

Emergency Medicine Journal, 22(2): 87–92. Tartu ülikool. (26.02.2015). Õppetasude kehtestamine 2015/2016 õppeaastaks. https://www.ut.ee/sites/default/files/www_ut/kehtib_alates_26_02_2015_oppetasude_kehtestamine_2015_2016_oppeaastaks.pdf Tartu Ülikool. (11.03.2016). Füsioteraapia õppekava. http://www.ut.ee/et/sisseastumine/bakalaureus/oppekavad/fusioteraapia Tartu Ülikool. (15.03.2017). Arstiteaduse õppekava. http://www.ut.ee/et/sisseastumine/bakalaureus/oppekavad/arstiteadus Taylor, N.. F., Norman, E., Roddy, L., Tang, C., Pagram, A., Hearn, K. (2011 ). Primary contact physiotherapy in emergency departments can reduce length of stay for patients with peripheral musculoskeletal injuries compared with secondary contact physiotherapy: a prospective non-randomised controlled trial. Physiotherapy, 97(2): 107–114. Thompson, C., Quinsey, K., Gordon, R., Williams, K., Tardif, H. and Morris, D. (2013).

Health Workforce Australia Expanded Scopes of Practice Program – Evaluation

Progress Report 2. Centre for Health Service Development, Australian Health

Services Research Institute, University of Wollongong.