22 minute read
Siiri Põllumaa, Kadri Niin, Triinu Trossmann
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Advertisement
Siiri Põllumaa, Kadri Niin, Triinu Trossmann
Abstract
This research study is a part of an applied research “The attitudes, experiences and practice concerning normal childbirth in Estonian labour ward midwives” conducted by Tartu Health Care College and the Estonian Midwives Association.
International core documents describe midwives as the advocates of normal birth. Estonian maternity care is described by low maternal and neonatal mortality and a good ratio between vaginal birth and caesarean section. The purpose of this study is to describe the attitudes and experiences concerning normal childbirth among Estonian labour ward midwives.
This is a quantitative study that was carried out via connect.ee. Consent for this research study was acquired from the head midwives in Estonian labour wards and from the Research Ethics Committee of the University of Tartu. A total sample of 90 midwives answered the questionnaire (45% of all midwives working in labour wards). SPSS version 23 and MS Excel were used for all analyses. The results are shown using a frequency distribution table and a high score table. An original measurement tool was created based on the ICM (International Confederation of Midwives) document “Essential Competencies for Basic Midwifery Practice” and “Clinical guidelines on care in
normal childbirth” developed in 2014 in Estonia. The tool consists of VI blocks of themes containing 248 questions. Block I includes general data; block II gives the definition of normal birth; blocks III to VI consist of different statements that describe how midwives perceive their role as supporters of normal birth, attitudes, habits and practices during labour.
The results show that most of the midwives are familiar with the clinical guidelines on care in normal childbirth and in their opinion the guidelines endorse normal childbirth. The attitudes of midwives towards normal birth are positive, they feel competent (different birthing positions, non-medical pain-relief) and empowered to support normal birth and use technology when indicated. Midwives reported to be less competent in water birth.
Midwives value the birthing environment, the role of supporters, non-medical self-aid strategies in coping with labour. Most participants are worried about the decreasing rate of normal birth and relate medical pain management with an increased number of interventions performed during labour. Midwives reported that women lack the preparation for normal birth and coping strategies. The attitudes and experiences of midwives value normal birth and it is one of the determinants that define the good quality of Estonian midwifery care during labour.
Keywords: normal birth, clinical guidelines, midwife, attitude, experience.
Sissejuhatus
Ema ja lapse psühholoogilist ning füsioloogilist heaolu silmas pidades on tähtis, et sünnitus toimuks võimalikult väikeste sekkumistega (Care in ... 1996). Normaalselt kulgenud sünnitus toob tervishoiusüsteemile võrreldes näiteks keisrilõikega kaasa oluliselt väiksemad finants- ja tööjõukulutused (Gibbons jt 2010, Niino 2011). Sünnitusabialased näitajad ja trendid varieeruvad küll maailma eri paigus, ent muret keisrilõigete kasvu ning sekkumiste arvu suurenemise pärast tuntakse aina enam (Blaaka ja Schauer Eri 2008, Gunnervik jt 2010, McNiven jt 2011, Niino 2011,
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Wiklund jt 2012). Normaalse sünnituse mõiste ei ole tänapäeval üheselt mõistetav, nagu on selgunud erinevate sünnitusalaste juhendite, konsensusdokumentide ja ühisdeklaratsioonide näitel (Werkmeister jt 2008, Darra 2009, Lyerly 2012, Powell Kennedy jt 2015). Täielikult sekkumisteta käsitlustest ei saa siiski rääkida. Valdavalt nõustuvad spetsialistid, et teatud protseduurid või toimingud aitavad protsessi normaalsena hoida ning on lubatud sünnituse turvaliseks jälgimiseks ja riskide vähendamiseks nii emale kui ka lapsele. Eestis kehtiv sünnituse juhtimise juhend (2014) toonitab, et abi erinevate jälgimis- ja sekkumisvõtete näol peab olema põhjendatud ning kõikide spetsialistide poolt üheselt mõistetud. Abistamisvõtete kasutamisel normaalse sünnituse puhul tuleb jälgida nii palju kui võimalik sünnituse füsioloogilist kulgu ning sekkumiste eesmärk peaks olema võimalike sünnitusega kaasneda võivate riskide maandamine.
Hoiakud, kogemused ja töövõtted on omavahel tihedas seoses. Ämmaemandate hoiakud on normaalset sünnitust soosivad (Reime jt 2004, Klein jt 2009, McNiven jt 2011, Zinsser jt 2016), veelgi enam – sünnitust peetakse normaalseks füsioloogiliseks protsessiks ning sellesse sekkumine peab olema põhjendatud. Rahvusvaheliselt on tunnustatud ja tõenduspõhiselt on määratletud, et ämmaemandad on kõige sobilikumad spetsialistid naisega tegelemiseks normaalse raseduse, sünnituse ning sünnitusjärgsel ajal (Core Document ... 2014). Ämmaemandushoolduse korral on teenuse tarbijateks valdavalt väikse riskiga rasedad (Sandall jt 2009). Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakuid ja kogemusi ei ole varem uuritud. Eesti sünnitusabi tulemused on Euroopa mastaabis väga head — vaginaalsete sünnituste ja keisrilõigete soodne suhtarv (75,7% versus 18,7%) ning väike perinataalne suremus (5,0/1000) (European Perinatal… 2013, Tervise Arengu Instituut 2016) annavad põhjust küsida, kuidas on sellised tulemused saavutatud ning milline on ämmaemandate osa nende tulemuste saavutamisel. Sandin-Bojö ja Kvisti (2008) järgi on ämmaemandate töövõtted oluliselt mõjutatud nende isiklikest hoiakutest. Ämmaemanduskeskse sünnitusabiteenuse
ning normaalse sünnituse toetamiseks on tähtis mõista ämmaemandate hoiakuid ja kogemusi, et sellele tuginedes planeerida ämmaemandusabi ja -hariduse edasist arengut, parandada teenuse kvaliteeti.
Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada Eesti haiglate sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakuid ja kogemusi seoses normaalse sünnitusega.
Töö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised ülesanded. 1. Kirjeldada Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakuid seoses Eestis kehtiva normaalse sünnituse määratlusega. 2. Kirjeldada Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakuid seoses normaalse sünnitusega. 3. Kirjeldada Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate kogemusi seoses normaalse sünnitusega.
Võtmesõnad: normaalne sünnitus, kliinilised juhendid, ämmaemand, hoiak, kogemus.
Metoodika
Uurimistöö andmed koguti ja analüüsiti kvantitatiivselt. Andmed koguti küsimustikuga. Eestis osutas sünnitusabiteenust 2016. a neliteist asutust, sünnitusosakondade ämmaemandusjuhtide hinnangul töötab sünnitusosakondades kokku ligi 200 ämmaemandat. Uurimuse eesmärk oli hõlmata kõiki Eesti sünnitusosakondades töötavaid ämmaemandaid, seega planeeriti kõikne valim. Küsimustik saadeti elektroonilise küsitluskeskkonna connect.ee lingina kokku 200 ämmaemandale, vastamismääraks kujunes 45% (n = 90).
Toetudes teaduspõhistele allikatele ning arvestades Eesti sünnitus- ja ämmaemandusabi spetsiifikat, töötati andmete kogumiseks välja eestikeelne originaalmõõdik, mille sisuliseks aluseks on ICMi 2010. a dokument „Ämmaemanduspraktika baaskompetentsid“ ja ENS-i ning EÄÜ poolt 2014. a välja töötatud „Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks“.
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Mõõdiku koostamisel arvestati sünnitusprotsessi sisemist loogikat ja abistajate tegevusega seotud erinevaid asjaolusid. Teemavaldkondade sisu katmiseks esitati küsimusterühmade siseselt asjakohaseid ja võimalikult mitmekesiseid küsimusi. Mõõdiku vormilise eeskujuna kasutati Reime jt (2004) uurimistööd, kus võrreldi arstide ja ämmaemandate hoiakuid ning uskumusi sünnituse erinevate aspektide osas, kasutades viieastmelist Likerti skaalat. Mõõdik koosnes kuuest sisulisest küsimuste rühmast: I rühmas küsiti uuritavate taustaandmeid; II rühmas paluti uuritavate seisukohta Eesti 2014. a juhendi „Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks“ osas; III–VI rühm koosnesid väidetest, mis peaksid kajastama ämmaemandate hoiakuid ja kogemusi normaalse sünnituse ja sellega seonduvate asjaolude suhtes ning kasutatavaid töövõtteid sünnituse erinevates perioodides.
Usaldusväärsuse suurendamiseks konrolliti mõõdikut üheteistkümne erineva vanuse, kogemuse ja tööstaažiga ämmaemanda hulgas. Andmed koguti maist septembrini 2016. a. Andmete analüüsimiseks kasutati kirjeldavat statistikat. Statistiliselt olulisteks loeti erinevused, mille pväärtus oli alla 0,05. Andmed analüüsiti andmetöötluspaketi SPSS versiooni 23 ja MS Exceli abil.
Uurimistöö läbiviimiseks küsiti nõusolekut Eesti haiglate/sünnitusosakondade ämmaemandusjuhtidelt ning TÜ inimuuringute eetika komiteelt.
Tulemused
Uurimistöös osales kokku 90 ämmaemandat, esialgsest planeeritud kõiksest valimist moodustas see 45%. Tabel 1 annab ülevaate osalejate taustaandmetest.
Tabel 1. Uurimistöös osalenud ämmaemandate üldandmete koondtabel
Üldandmed Kategooriad
1. Vanus Kuni 29 aastat 30–39 aastat 40–49 aastat 50 ja enam aastat 2. Haridus Bakalaureus ja kutsekõrgharidus Kutseharidus Magistrikraad Muu
3. Rahvus Eestlane Mitte-eestlane
4. Lõpetamise aasta 2001 ja varem 2002 ja hiljem
5. Lõpetatud õppeasutus Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Tallinna Meditsiinikool Tartu Tervishoiu Kõrgkool / Tartu Meditsiinikool
6. Töökoht Kõrgema etapi haigla (üle 1000 sünnituse aastas) Haigla üle 300 sünnitusega aastas Haigla alla 300 sünnitusega aastas 7. Tööstaaž Kuni 10 aastat 10–20 aastat 21–30 aastat Üle 30 aasta
8. Töökoormus Alla täiskoormuse Täiskoormus ja enam
n ( %)
10 (11,1) 24 (26,7) 29 (32,2) 27 (30) 68 (75,6) 11 (12,2) 6 (6,7) 5 (5,6) 85 (94,4) 5 (5,6) 41 (46,1) 48 (53,9) 52 (58,4) 37 (41,6)
55 (61,1) 18 (20) 14 (18,9)
27 (30) 18 (20) 29 (32,2) 16 (17,8) 20 (23,5) 65 (76,5)
Uurimistulemustest selgus, et 79 (87,8%) uuritavat olid tutvunud ENS-i ja EÄÜ 2014. a juhendiga „Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks“, ainult üks vastaja ei olnud juhendit lugenud ning kümme olid juhendiga tutvunud osaliselt.
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Ämmaemandad nõustuvad üldjoontes juhendis väljatoodud normaalse sünnituse definitsiooniga (skoori keskmine skaalal 0–1 oli 0,95). Statistiliselt oluline erinevus (p = 0,025) ilmnes taustamuutuja „töökoormus“ suhtes, osalise koormusega töötavate ämmaemandate seisukohad ühtisid enam juhendis tooduga. Tabel 2 kajastab näiteid mõõdikus esitatud väidetest (kokku 248) ja neile antud vastustest.
Tabel 2. Näited väidetest ja neile antud vastustest
Väide
Tunnen ennast pädevalt KTG teostamisel ja tulemuste tõlgendamisel Tunnen ennast pädevalt vaginaalse läbivaatuse tegemise ja tulemuste tõlgendamise osas Eelistan naise ja lapse turvalisuse huvides kasutada väljutusperioodis pidevat KTGd Minu kogemuse põhjal eelistavad Eesti naised eneseabi võtteid medikamentoossele valutustamisele
Tunnen ennast vettesünnituse vastuvõtmise osas kindlalt
Tunnen ennast kindlalt sünnituse vastuvõtmisel erinevates asendites Nõustun täielikult Pigem nõustun Ei oska öelda Pigem ei nõustu
Üldse ei nõustu n (%) n (%) n (%) n (%) n (%)
40 (44,4) 46 (51,1) 1 (1,1) 3 (3,3) –
50 (55,6) 39 (43,3) – – 1 (1,1)
13 (14,4) 36 (40) 7 (7,8) 29 (32,2) 5 (5,6)
7 (7,8) 43 (47,8) 16 (17,8) 22 (24,4) 2 (2,2)
20 (22,2) 34 (37,8) 12 (13,3) 17 (18,9) 7 (7,8)
36 (40) 43 (47,8) 4 (4,4) 7 (7,8) –
Väide
Kasutan platsentaarperioodi juhtimisel reeglina äraootavat taktikat
Tunnen ennast pädevalt sünnitusteede taastamisel sünnituse järel Nõustun täielikult Pigem nõustun Ei oska öelda Pigem ei nõustu
Üldse ei nõustu n (%) n (%) n (%) n (%) n (%)
38 (42,2) 44 (48,9) 1 (1,1) 6 (6,7) 1 (1,1)
32 (35,6) 48 (53,3) 6 (6,7) 4 (4,4) –
Arutelu
Nii Euroopas kui ka mujal maailmas ollakse mures normaalse sünnituse säilimise pärast ülemedikaliseeritud sünnitusabi keskkonnas (Blaaka ja Schauer Eri 2008, Gunnervik jt 2010, McNiven jt 2011, Niino 2011, Wiklund jt 2012). Kuna ka käesolevas uurimuses osalenud ämmaemandad tunnevad normaalsete sünnituste arvu vähenemise üle muret, on edasine teemakäsitlus põhjendatud.
Kirjandusallikate põhjal näib, et juhendite osa kliinilises keskkonnas võib olla erinev (Hunter ja Segrott 2010, Sandin-Bojo ja Kvist 2008). Uurimuses osalenutest hindasid juhendiga tutvunud vastajad oma hoiakuid seoses normaalse sünnitusega kõrgemalt võrreldes nendega, kes ei olnud juhendiga tuttavad. Põhjus võis olla selles, et neil oli tänu juhendiga tutvumisele selle sisust ja normaalse sünnituse definitsioonist selgem ettekujutus. Vastupidi oodatule selgus, et oma kogemusi normaalse sünnituse toetamisel hindasid kõrgemalt pigem lühemat aega töötanud vastajad. Samas on kauem töötanud ämmaemandad saanud hariduse enne 2001. a ning sel ajal õppinud vastajad hindasid koolist saadud ettevalmistust kehvemaks. Uuritavad väärtustavad oma isiklikku panust, vaid viiendik vastanutest arvab, et ei suuda sünnitusse suhtumist Eestis ise mõjutada. Suuremat enesekindlust väljendasid kõrgema haridustaseme, uuema õppekava järgi õppinud, kõrgema etapi haiglas töötavad ning
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
väiksema koormusega töötavad ämmaemandad. Juhendiga tutvunud ämmaemandad vastasid enam, et suudavad oma positsioonilt suunata üldist ühiskondlikku suhtumist sünnitusse.
Ämmaemandad hindasid oma hoiakuid, teadmisi ja kogemusi normaalset sünnitust toetavaks, millele lisandub arvestatav valmisolek autonoomseks töötamiseks. Enamik osalenud ämmaemandaid vastas, et saab sünnituse juhtimisega kaasas käiva vastutusega hakkama. Sarnast suunda võib leida ka muu maailma tulemustest: kui ämmaemandate iseseisvus on piiratud ning hierarhilises kindlate reeglitega tööjaotuses domineerivad arstid, jättes ämmaemandatele assisteeriva osa, raskendab see nende hinnangul normaalse sünnituse toetamist (Corbally jt 2007, Hadjigeorgiou ja Coxon 2014) ning vähendab üldist tööga rahulolu (Larsson jt 2009). Mõneti vastuoluliselt leidis enamik vastanutest, et normaalne sünnitus on ämmaemandate jälgida ja arsti kaasata ei ole tähtis, siiski suurendab arsti viibimine sünnitusel 40% vastanute arvates nende kindlustunnet.
Varasematest mujal maailmas tehtud uurimustest järeldub, et normaalse sünnituse suhtes on positiivsemad hoiakud väikestes sünnitusüksustes või väikse riskiga sünnitajatele orienteeritud osakondades (Wiklund jt 2012). Meie uurimistöö põhjal võib öelda, et Eesti tendents on vastupidine, kõrgema etapi haiglas töötavad ämmaemandad hindavad oma hoiakuid ja kogemusi seoses normaalse sünnitusega kõrgemalt. Samuti on mitmetes varasemates uurimistöödes võrreldud erinevate sünnitusabi spetsialistide vaateid normaalsele sünnitusele (Reime jt 2004, Klein jt 2009, McNiven jt 2011). Seda oleks tulevikus tähtis võrrelda ka Eestis, et leida erinevused ja luua ühine platvorm, millelt edasist koostööd parandada ning normaalse sünnituse säilimist toetada. Mõistetavatel põhjustel on ämmaemandate ja arstide lähenemine sünnitusele erinev, ent selles ei tuleks näha vastuolu, vaid vajadust ja võimalust dialoogiks.
Kirjandusest nähtub, et sünnituskeskkonna teema on keerukas ning kompleksne, kaasates lisaks füüsilisele ruumile ka psühholoogilise, sotsiaalse
ja vaimse sfääri. Võib öelda, et keskkonnal on tinglikult kaks tasandit või mõjuvälja, mis on omavahelises vastastikmõjus: esiteks ümbrus, milles töötavad ämmaemandad, ja teiseks olustik, milles sünnitavad naised. Mitmest varasemast uurimistööst on selgunud, et oluliselt mõjutab ämmaemandate võimet toetada normaalse sünnituse kulgu nende vahetu töökeskkond (Corbally jt 2007, Homer jt 2009, Larsson jt 2009, O’Connell ja Downe 2009, Hadjigeorgiou ja Coxon 2014, Carolan-Olah jt 2015). Meie uurimusest ilmnes, et kolleegide vahelised suhted mõjutavad vastanute arvates töökeskkonda ja seeläbi ka sünnitaja turvalisust. Ent olustikku kujundavaid mõjutegureid on veel. Kirjanduse põhjal on teada, et kolleegide vahelisi suhteid mõjutab töökoormuse kasv. Keerulisemates olukordades ei ole võimalik üksteisele toetuda ning pigem kutsutakse sünnituse juurde arst kui kogenum ämmaemand (Larsson jt 2009). Ämmaemandad ise seevastu väärtustavad erineva staaži ja kogemustega kolleegide vahel kogemuste jagamist (Earl 2004, Zinsser jt 2016). Siiski on olemas ka teine tahk: kolleegide suhtumine võib olla domineeriv ja minna vastuollu ämmaemanda isiklike vaadetega (O’Connell ja Downe 2009, Fenwick jt 2012). Seega oleks tähtis uurida ämmaemandate töökoormuse ja -stressi ning kovisiooni ja supervisiooniga seonduvaid teemasid. Tegutseda tuleks ka dokumentatsiooni lihtsustamise nimel, et optimeerida töökoormust.
Kirjanduse põhjal võib öelda, et ämmaemandad peavad sünnituskeskkonda tähtsaks. Nende hinnangul tuleks sünnitajale pakkuda võimalust tema soovide järgi muuta sünnitustoa keskkonda, kasutades kindlustunnet pakkuvaid vahendeid (Vargens jt 2013). Ämmaemandate seisukohast on välisel ümbrusel suur mõju nende endi enesetundele ning soovile ja võimalusele sünnitajat toetada (Hammond jt 2014). Kui ümbrus ei ole toetav, mõjub see stressirohkelt ja takistab ämmaemandal oma osa täitmist normaalse sünnituse soodustamiseks (Hammond jt 2013). Samamoodi nagu mujal tehtud uurimustes väärtustasid käesolevas töös osalejad sünnituse keskkonda ning ilmutasid valmidust seda vajaduse järgi toetavamaks kohandada. Enamik arvas, et mööbli ja abivahendite kasutamisega saab sünnitaja aktiivust mõjutada ning soodustada sünnituse
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
normaalset kulgu. Üksmeelselt leiti, et sünnituskeskkond mõjutab naise turvatunde tekkimist ja sünnituse käiku.
Kõrgtehnoloogilises keskkonnas töötamine paneb ämmaemandad pidevalt proovile, siin kohtub nende intuitiivne teadmine kindlate väliste raamidega (Blaaka ja Schauer Eri 2008). Kuigi peaaegu kõik antud uurimistöös osalenud on kindlad, et suudavad tehnoloogia teaduspõhise kasutamise abil parandada naistele pakutava sünnitusabi kvaliteeti, näeb abiandmisel tehnoloogia kasutamist segava või pigem segava tegurina neljandik ämmaemandatest. Võib oletada, et tehnoloogia rakendamisega seotud küsimused tekitavad vastajates suuremat ebakindlust, sest siin esines tunduvalt rohkem „ei oska öelda“ vastuseid. Samas, aparatuuri kasutamisel tunneb ennast pädevalt enamik vastanutest. Võrreldes kirjanduses esitatuga ilmnes siin märkimisväärne erinevus: kui näiteks Crozier jt (2007) leidsid, et äsja kooli lõpetanud noored ämmaemandad ei tule tehnoloogia käsitsemisega hästi toime, siis käesolevast uurimusest selgus, et noored (kuni 29-aastased) ämmaemandad tundsid ennast aparatuuri kasutamisel kindlalt. Selles võib näha tunnustust Eesti baasõppe kvaliteedile. Sarnaselt kirjanduses leiduvale teabele nägi ligikaudu kolmandik (38,9%) vastajatest tehnoloogia järjest sagenevas kasutamises ohtu ämmaemandate käelistele oskustele, intuitsioonile ja kogemustele. Seega on kutseteadmiste ja käeliste oskuste säilimise nimel tähtis ämmaemandaid vastavalt koolitada ja nende oskuste kasutamist kliinilises keskkonnas jätkuvalt toetada.
Käesoleva töö autorid leidsid kirjanduse põhjal, et ämmaemandate vaated toetavad vee kasutamist kui head meetodit valude leevendamisel ning seda võiks rohkem propageerida. Samas toodi esile, et suure tõenäosusega pakuksid ämmaemandad naistele märgatavalt rohkem võimalust sünnitada vannis, kui seda oleks mugavam kasutada (Hammond jt 2014). Vee kasutamine sünnitusel aitab ämmaemandate arvates naisel paremini lõõgastuda ka Vargensi jt (2013) järgi. Sooja vee lõõgastavasse toimesse usuvad kõik uurimuses osalenud. Arvestatav vettesünnituse vastuvõtu
kogemus on enda hinnangul vaid pooltel, 38,9% ei hinda oma kogemust piisavaks. Olukorras, kus ämmaemandate hoiakud on vee kasutamist soosivad, ent pädevust vettesünnituse vastuvõtmise osas hinnatakse madalalt, oleks vajalik baas- ja täiendõppes vesi- ning vettesünnituse teemasid enam käsitleda. Samuti oleks tähtis teada, kui suurel määral takistavad või toetavad vee kasutamist sünnitusel erinevates sünnitusosakondades kehtivad sisemised mehhanismid töökeskkonna ja regulatsioonide näol, sest tulemustest selgus, et alla pooled ämmaemandatest pakuvad naistele ise aktiivselt vettesünnituse võimalust.
Pooled osalenutest eelistavad eneseabivõtteid medikamentoossele valutustamisele, ent viiendik näeb, et naised ei kasuta sünnitusel eneseabivõtteid piisavalt. Seega on tähtis pakkuda naistele eneseabivõtete osas piisavat ettevalmistust. Vaid 30% vastajatest arvab, et epiduraalanalgeesia sobib kõigile sünnitajatele ja see peaks olema paremini kättesaadav. Ligikaudu viiendik anketeeritavatest tunneb, et nende osakonnas survestatakse naisi medikamentoosset valutustamist kasutama. Enamik on veendunud, et valutustamiseks kasutatavad ravimid mõjutavad sünnituse kulgu, ning 64,4% näevad, et need mõjutavad ka vastsündinu kohanemist. Sekkumiste sageduse suurenemist medikamentoossete valuvaigistite kasutamise tõttu peab probleemiks 2/3 vastajatest. Wiklundi jt (2012) järgi tähtsustavad ämmaemandad psühholoogilist toetust valuvaigistava ja sünnitustegevust toetava tegurina. Nad pakuvad enam erinevaid mittemedikamentoosseid valutustamismeetodeid ja farmakoloogilised valuvaigistid peaksid nende sõnul olema naise valik, mitte abistajate peale surutud. Esmalt tuleks pakkuda alati leebemaid meetmeid, et vältida sekkumiste kaskaadi. Reime jt (2004) kohaselt pooldavad ämmaemandad samuti alternatiivseid valutustamise meetodeid ning pakuvad neid ka naistele. Carolah-Olah jt (2015) leidsid, et ämmaemandate kogemuse kohaselt on naistele vajalik juba antenataalsete visiitide ajal selgitada sünnituse normaalset kulgu ja selle kasulikkust, sest aluspind normaalseks sünnituseks luuakse juba raseduse ajal.
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Vargens jt (2013) on leidnud, et ämmaemandate hinnangul aitab erinevate asendite proovimine ja vee kasutamine sünnitajal paremini oma keha tajuda ning leida sobivaim asend. Uurimuses osalenute arvates aitab olukorra üle kontrolli omamine naisel paremini sünnitusvaludega toime tulla. Selle saavutamiseks proovivad ämmaemandad anda naisele vabaduse teha tema keha puudutavad otsused. Peaaegu kõik käesolevas töös osalenud uuritavad (98,9%) tunnevad ennast naistele erinevate sünnitusasendite selgitamises ja pakkumises pädevalt. Sünnituse lõpptulemit mõjutavaks peab püstiseid asendeid 90% vastanutest. Samas vaid ligi veerand osalenutest tunnistab oma kogemusest, et kui naisel lasta valida sünnituse asend, siis ta valib püstise asendi. Siit tekib küsimus, kuivõrd aktiivselt püstiseid asendeid siiski pakutakse või kuivõrd on naised ise nende kasulikkusest teadlikud.
Peaaegu kõik uurimistöös osalenud usuvad, et tugiisikul on sünnituse kulule positiivne mõju, ning on kogenud, et tugiisik mõjutab sünnitaja rahulolu sünnitusega. Ka kirjanduses on toonitatud, et tugiisiku võimestamise kaudu on ämmaemandal võimalik toetada normaalse sünnituse kulgu. Vargens kaasuurijatega (2013) leidis, et ämmaemandad näevad tugiisiku kohalolu sünnitusel positiivsena. Ämmaemandad on kogenud, et tänu tugiisikule langeb naise stressitase ja väheneb ärevus. Klompi jt (2016) uurimuses väitsid ämmaemandad, et tugiisikul on sünnituse kulu juures tähtis osa. Uurimistöö andmete analüüsist järeldus, et sünnitusabiosakondades on 64,4% juhtudest mingit laadi piirangud tugiisikute arvule. Hodnetti jt (2013) süstemaatilisest ülevaatest selgus seevastu, et pidev sünnitusaegne toetus peaks olema igapäevapraktika, naisel peab olema võimalus valida sünnitustuppa endale meelepärased toetajad ning haigla sisekorraeeskirjad peaksid seda ka võimaldama. Seda peaks normaalse sünnituse toetamise seisukohast arvesse võtma ja osakondades võimaldama.
Vaid kolmandik vastajatest arvab, et naised on üldiselt sünnituseks hästi valmistunud. Van Kelst jt (2013) on samuti leidnud, et ämmaemandate
kogemuse kohaselt on naiste usk iseenda võimesse sünnitada oluliselt vähenenud ja kogu usaldus asetatakse endast väljapoole. Tehnoloogiaga täidetud ruumis ei leia ämmaemandad endale naise kõrval kohta ja tunnevad ennast sünnitustoas viibides ebamugavalt (Hammond jt 2014). Ka käesolevas uurimistöös osalenute hulgas oli neid, kelle jaoks ei olnud lähedane füüsiline kontakt sünnitajaga loomulik ega lihtne. Sandalli jt (2009) järgi kaasnes ämmaemandateenuse puhul teabe jagamise, sünnituspaiga ja sünnituseks ettevalmistusega suurem rahulolu. Naised olid enam rahul ka valutustamise meetodite valikuga ning teenusepakkuja hoiakute ja käitumisega. Antud uurimistöös osalenud ämmaemandad märkisid samuti, et peavad tähtsaks iga sünnitajaga tema sünnitus läbi arutada ja küsimustele vastata.
Osalenud ämmaemandad leidsid, et põhikoolitus andis neile hea ettevalmistuse normaalse sünnituse toetamiseks, samuti peeti täiendõpet igapäevatööd toetavaks. Ootuspäraselt oli rahulolu oma ämmaemandaharidusega väiksem kõige vanemate vastajate hulgas: ilmselt ei keskendutud toonases baasõppes piisavalt naise- ja perekesksele ämmaemandusabile. Mujal maailmas on viidatud hariduse, sealjuures täiendkoolituste ja elukestva õppe tähtsusele ämmaemandusfilosoofia keskse emadushoolduse rakendamise seisukohast (Corbally jt 2007, Larsson jt 2009, Hadjigeorgiou ja Coxon 2014, Hodnett jt 2013, Van kelst jt 2013). Käesolev uurimistöö ei keskendunud küsimusele teooria ja igapäevapraktika vahelistest lahknevustest, ent kirjanduse põhjal esineb sellele selgeid viited (Fenwick 2012). Tegemist on probleemiga, millega oleks asjakohane edaspidi tegeleda.
Üllatavalt pidas valdav enamik käesolevas töös osalenutest ühiskonna üldist hoiakut normaalset sünnitust toetavaks, ent meedias kajastatava sünnituse kuvandi suhtes sarnane optimism puudus. Klomp jt (2016) on kirjeldanud ämmaemandate muret seoses meedia tekitatud väärpildiga sünnituse valutustamisest. Meedia osa normaalse sünnituse kuvandi kujundajana oleks asjakohane tulevikus lähemalt käsitleda.
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Lähtuvalt uurimistöös osalenute arvust ja lõppvalimi määrast ei ole võimalik teha üldistusi kõikide Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakute ja kogemuste kohta normaalse sünnituse osas. Taustatunnuste osas selgunud statistiliselt oluliste seoste puhul saavad uurijad järelduste osas olla ettevaatlikud ja rääkida üksnes tendentsidest.
Järeldused
1. Ämmaemandad on valdavalt tutvunud Eestis kehtiva normaalse sünnituse juhtimise juhendiga ja nõustusid üldjoontes seal esitatud normaalse sünnituse määratlusega. 2. Ämmaemandate hoiakud seoses normaalse sünnitusega on positiivsed. Ämmaemandate arvates on normaalse sünnituse toetamine üks nende töö põhieesmärke. Siiski avaldati muret normaalsete sünnituste arvu vähenemise üle ja suur osa leidis, et medikamentoossed valutustamisvahendid toovad kaasa sagedasema sekkumisvajaduse. 3. Ämmaemandate kogemused seoses normaalse sünnituse toetamisega on valdavalt positiivsed. Ämmaemandad tunnevad end normaalse sünnituse toetamisel pädevatena (erinevad sünnitusasendid, tehnoloogia kasutamine, mittemedikamentoosne valutustamine), suuremat ebakindlust väljendati vettesünnitust puudutavate küsimuste osas. Avaldati, et sünnitavate naiste ettevalmistuses eneseabivõtete ja sünnitusega toimetuleku osas on paranemisruumi. 4. Juhendiga tutvunud ämmaemandad hindavad oma hoiakuid ja kogemusi normaalse sünnituse toetamisel kõrgemalt. Suuremates haiglates (üle 1000 sünnituse aastas) töötavate ämmaemandate vaated on normaalset sünnitust soosivamad. Töö autorid leiavad, et ämmaemandate normaalset sünnitust toetavad hoiakud ja kogemused on üks sünnitusabi kvaliteedi aluseid.
Allikaloend
Blaaka, G., Schauer Eri, T. (2008). Doing midwifery between different belief systems.
Midwifery, 24: 344–352. Care in normal birth: a practical guide. (1996). World Health Organisation. Genf. Carolan-Olah, M., Kruger, G., Garvey-Graham, A. (2015). Midwives’ experiences of the factors that facilitate normal birth among low risk women at a public hospital in Australia. Midwifery, 31(1): 112–121. Corbally, M. A., Scott, P. A., Matthews A Gabhann, L. M., Murphy, C. (2007). Irish nurses’ and midwives’ understanding and experiences of empowerment. Journal
Of Nursing Management, 15(2): 169–179. Core Document: Philosophy and Model of Midwifery Care. (2014). International
Confederation of Midwives. Haag. Crozier, K., Sinclair, M., Kernohan, W. G., Porter, S. (2006). Birth technology competence: a concept analysis. Evidence Based Midwifery, 4(3): 96–100. Darra, S. (2009). ‘Normal’, ‘natural’, ‘good’ or ‘goodenough’ birth: examining the concepts. Nursing Inquiry, 16(4): 297–305. Earl, D. J. (2004). Keeping Birth Normal: Midwives’ experiences in a secondary care setting. Auckland University of Technology Auckland, Midwifery department. New
Zealand. MHS. Essential competencies for basic midwifery practice. (2010). International Confederation of Midwives. European Perinatal Health Report. Health and Care of Pregnant Women and Babies in Europe in 2010. (2013). The Euro-Peristat Project. Fenwick, J., Hammond, A., Raymond, J., Smith, R., Gray, J., Foureur, M., Homer, C.,
Symon, A. (2012). Surviving, not thriving: a qualitative study of newly qualified midwives’ experience of their transition to practice. Journal of Clinical Nursing, 21(13–14): 2054–2063. Gibbons, L., Belizán, J. M., Lauer, J. A., Betrán, A. P., Merialdi, M., Althabe, F. (2010).
The Global Numbers and Costs of Additionally Needed and Unnecessary Caesarean
Sections Performed per Year: Overuse as a Barrier to Universal Coverage. World
Health Organisation. Gunnervik, C., Josefsson, A., Sydsjö, A., Sydsjö, G. (2010). Attitudes towards mode of birth among Swedish midwives. Midwifery, 26 (1): 38–44.
Hadjigeorgiou, E., Coxon, K. (2014). In Cyprus, ‘midwifery is dying…’. A qualitative exploration of midwives’ perceptions of their role as advocates for normal childbirth.
Midwifery, 30: 983–990. Hammond, A., Foureur, M., Homer, C. S. E. (2014). The hardware and software implications of hospital birth room design: A midwifery perspective. Midwifery, 30(7): 825–830. Hammond, A., Foureur, M., Homer, C., Davis, D. (2013). Space, place and the midwife: Exploring the relationship between the birth environment, neurobiology and midwifery practice. Women and Birth, 26: 277–281. Hodnett, E. D, Gates S., Hofmeyr, G. J, Sakala, C. (2013). Continuous support for women during childbirth. The Cochrane Collaboration. JohnWiley & Sons, Ltd. Homer, C. S. E., Passant, L., Brodie, P. M., Kildea, S., Leap, N., Pincombe, J., Thorogood,
C. (2009). The role of the midwife in Australia: views of women and midwives.
Midwifery, 25: 637–681. Hunter, B., Segrott, J. (2010). Using a Clinical Pathway to Support Normal Birth:
Impact on Practitioner Roles and Working Practices. BIRTH: Issues in perinatal care, 37(3): 227–236. Klein, M. C., Kaczorowski, J., Hall, W. A., Fraser, W., Liston, R. M., Eftekhary, S., Brant,
R., Mâsse, L. C. Rosinski, J., Mehrabadi, A., Baradaran, N., Tomkinson, J., Dore,
S., McNiven, P. C., Saxell, L., Lindstrom, K., Grant, J., Chamberlaine, A. J. (2009).
The Attitudes of Canadian Maternity Care Practitioners Towards Labour and Birth:
Many Differences but Important Similarities. J Obstet Gynaecol Can, 31(9): 827–840. Klomp, T., de Jongel, A., Hutton, E. K., Hers, S., Lagro-Janssen, A. L. M. (2016).
Perceptions of labour pain management of Dutch primary care midwives: a focus group study. BMC Pregnancy and childbirth, 16(16): 1–9. Larsson, M., Aldegarmann, U., Aarts, C. (2009). Professional role and identity in a changing society: Three paradoxes in Swedish midwives’ experiences. Midwifery, 25: 373–381. Lyerly, D. A. (2012). Ethics and „Normal Birth“. BIRTH, 39(4): 315–317. McNiven, P., Klein, M. C, Baradaran, N., Tomkinson, J., Stephen J. C., Hearps, S. J.
C., Saxell, L.(2011). Midwives’ Belief in Normal Birth: The Canadian Survey of
Maternity Care Providers’ Attitudes Toward Labour and Birth. Canadian Journal of Midwifery Research and Practice,10(2): 11–21.
Niino, Y. (2011). The increasing cesarean rate globally and what we can do about it.
BioScience Trends, 5(4): 139–150. O’Connell, R., Downe, S. (2009). A metasynthesis of midwives’ experience of hospital practice in publicly funded settings: compliance, resistance and authenticity. Health:
An Interdisciplinary Journal for the Social Study of Health, Illness and Medicine, 3(6): 589–609. Powell Kennedy, H., Cheyney, M., Lawlor, M., Myers, S., Schuiling, K., Tanner, T. (2015). The Development of a Consensus Statement on Normal Physiologic Birth:
A Modified Delphi Study. Midwifery Womens Health, 60: 140–145. Reime, B., Klein, M. C., Kelly, A., Duxbury, N., Saxell, L., Liston, R., Prompers, F. J. P.
M., Entjes, R. S. W. E., Wong., V. (2004). Do maternity care provider groups have different attitudes towards birth? BJOG: an International Journal of Obstetrics and
Gynaecolog, 111: 1388–1393. Sandall, J., Hatem, M., Devane, D., Soltani, H., Gates, S. (2009). Discussions of findings from a Cochrane review of midwife-led versus other models of care for childbearing women: continuity, normality and safety. Midwifery, 25: 8–13. Sandin-Bojö, A.-K., Kvist, L. J. (2008). Care in Labor: A Swedish Survey Using the
Bologna Score. BIRTH, 35(4): 321-328. Zinsser, L. A., Stoll, K., Gross, M. M. (2016). Midwives’ attitudes towards supporting normal labour and birth – A cross-sectional study in South Germany. Midwifery, 39: 98–102. Tervise Arengu Instituut. (2016). Vaas, P., Karro, H., Zupping, E.K., Frolova, K., Klementsov, J. Tammemäe, L., Szirko,
R., Ploom, K., Kirss, F., Kärema, A., Teesalu, P. (2014). Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks. Eesti Naistearstide Selts. Eesti Ämmaemandate Ühing. Eesti
Perinatoloogia Selts. Van kelst, L., Spitz, B., Sermeus, W., Thomson, A. M. (2013). A hermeneutic phenomenological study of Belgian midwives’ views on ideal and actual maternity care.
Midwifery, 29: e9–e17. Vargens, O. M. C., Silva, A. C. V., Progianti, J. M. (2013). Non-invasive nursing technologies for pain relief during childbirth—The Brazilian nurse midwives’ view.
Midwifery, 29(11): e99–e106.
Werkmeister, G., Jokinen, M., Mahmood, T., Newburn, M. (2008). Making normal labour and birth a reality–developing a multi disciplinary consensus. Midwifery, 24: 256–259. Wiklund, I., Wallin, J., Vikström, M., Ransjö-Arvidson, A.-B. (2012). Swedish midwives’ rating of risks during labour progress and their attitudes toward performing intrapartum interventions: a web-based survey. Midwifery, 28: 516–520.
