20 minute read
Triinu Rooni, Herje Aibast, Reet Linkberg
JALA FUNKTSIONAALSUS, PATOLOOGIAD JA TREENING
Advertisement
Triinu Rooni, Herje Aibast, Reet Linkberg
Abstract
The present thesis is a theoretical literature review. Its aim was to explain the necessity and essentials of the training for the feet. Based on scientific publications the thesis gives an overview of functional anatomy of the foot, the relationship between foot intrinsic muscles and pathologies, as well as training for the feet.
Impaired function of the feet is associated with many pathologies (e.g. pes planus, lesser toe deformities, plantar fasciitis, posterior tibial tendon dysfunction). Furthermore, the feet are affected by systemic diseases, for example diabetes Charcot-Marie-Tooth disease. Functionality of the foot largely depends on intrinsic muscles which act as stabilizers of the arches of the foot. Their functions during ambulation are to enlarge the base of support and to assist the extrinsic muscles. Proprioceptors located in tendons and muscles are involved when maintaining balance. Decreased strength, imbalances and atrophy of the foot muscles may cause different problems themselves or be a result of other deviations.
Exercises aimed only for intrinsic muscles have been developed to increase the functionality of the foot. Specific training is more effective than toe curl exercises common in clinical practice. Both the short foot exercise and the toesspread-out exercise improve neuromuscular control, strength and endurance
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
of intrinsic muscles and proprioception of the foot. Strength training and ambulation barefoot or with minimalistic footwear are also implemented. Given methods have been more researched in healthy population, but a positive effect has been proven in the case of hallux valgus and pes planus. Together with exercises, orthotic insoles used to correct the alignment of the foot are also more effective. In addition to directly affecting the foot, exercise for the intrinsic muscles improves balance and performance on a range of activities.
Keywords: foot, foot anatomy, intrinsic muscles, pathology, deformity, shortfoot exercise, toes-spread-out exercise.
Sissejuhatus
Jalg on inimkeha vundament, mis läbi kineetilise ahela mõjutab nii staatilisi asendeid kui ka liigutusi (McKeon jt 2014). Jala ning selle võlvide funktsionaalsuse tagavad passiivsete struktuuridena luud ja ligamendid, aktiivsetena nii säärelt algavad kui ka jalalihased (Nurzynska jt 2012). Jala deformatsioonid on sageli seotud erinevate patoloogiatega (diabeet, Charcot-Marie-Toothi tõbi), kuid mitmete probleemide (pes planus, m. tibialis posterior’i ülekoormussündroom, hallux valgus, haamervarbad) riskiteguriks on lihasnõrkus ning lihaste düsbalanss. Jalalihaste düsfunktsioon põhjustab jala ebastabiilsust, mis omakorda viib häirunud asendite ja liigutusmustriteni (Soysa jt 2012, McKeon jt 2014).
Jala treenimisel kasutatakse sageli varvaste painutusharjutusi, mis küll rakendavad jalalihaseid (nt m. abductor hallucis, m. adductor hallucis, m flexor digitorum brevis) töösse, kuid liigutust teostavad peamiselt säärelihased (m. flexor digitorum longus, m. flexor hallucis longus) (McKeon jt 2014). Taoline lähenemine võib põhjustada lihastasakaalu häirumist, mis soodustab erinevate häirete kujunemist (Soysa jt 2012). Vähem tuntud on spetsiaalselt jalalihaste treenimiseks välja töötatud harjutused, mis arendavad jala neuromuskulaarset kontrolli. See on tähtis jala stabiilsuse ning igakülgse funktsiooni parandamiseks. Harjutusi rakendatakse nii
taastusravis, vigastuste ennetusel kui ka sportliku saavutusvõime suurendamisel (Sauer jt 2011, Hashimoto ja Sakuraba 2014).
Uurimistöö teema on aktuaalne, sest jalaga seonduvad probleemid on väga levinud. Nende korral on sage ortopeediliste sisetaldade soovitamine ning toestavate jalanõude propageerimine, kuid aktiivseid sekkumisi rakendatakse vähe. Sellest tulenevalt oli uurimisprobleemiks selgitada, kas ja kuidas on võimalik spetsiifilise treeninguga jala funktsionaalsust parandada.
Uuringu eesmärk oli selgitada jala treeningu vajalikkust ja olemust. Eesmärgist lähtuvalt seati järgmised uurimisülesanded. 1. Anda ülevaade jala funktsionaalsest anatoomiast. 2. Selgitada jala treeningu vajalikkust seoses patoloogiatega.
Uurimistöö koostati teaduskirjanduse ülevaatena.
Tulemused ja arutelu
Inimese jalg on kompleksne struktuur, mille funktsioon on tähtis nii staatilistes keharaskuskandega asendites kui ka liikumisel. McKeon jt (2014) jagavad jala struktuurid kolme rühma: passiivne (luud, ligamendid ja liigesed), aktiivne (lihased ja kõõlused) ning neuraalne süsteem (sensoorsed retseptorid). Aktiivsena toimivad lihased jagunevad jalalihasteks, mis toimivad kui lokaalsed stabilisaatorid, ning säärelihasteks, mis vastutavad liigutusliku funktsiooni eest. Neuraalse süsteemi ülesanne on retseptorite kaudu sensoorset informatsiooni vastu võtta ning edastada kesknärvisüsteemile teavet jala asendi muutuste kohta.
Luulisi piki- ja ristivõlve toestavad plantaarfastsia ja ligamendid, mis annavad passiivse toe. Dünaamilisena teostavad võlvide funktsioone säärelihaste kõõlused ning jalalihased. Jalavõlvid koos neid toestavate struktuuridega võimaldavad kogu keha toefunktsiooni, samuti toimivad kangina, jaotades kõndimisel keharaskust (Nurzynska jt 2012). Mediaalset
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
pikivõlvi peetakse eriti tähtsaks, sest selle funktsioon on summutada liikumisel jalale suunatud löögi energiat ning hajutada jala kaudu kogu kehale mõjuvaid jõude (Fiolkowski jt 2003). Võlvid on elastsed: kannalöögil toimub pikivõlvi lamenemine, täistallakontaktist toefaasi lõpuni võlv tõuseb, võimaldades efektiivset äratõuget (Wong 2007).
Fiolkowski jt (2003) on leidnud, et tähtsaim osa jalavõlvide funktsiooni tagamisel on plantaarfastsial ning säärelihastel, eriti m. tibialis posterior’il. Vähem on rõhutatud jalalihaste tööd (Fiolkowski jt 2003, Wong 2007, Chang jt 2012). Saueri jt (2011) ja McKeoni jt (2014) hinnangul on jalalihased lokaalsed stabilisaatorid. Koostöös säärelihastega tagavad nad jala funktsionaalsuse ning jalavõlvide toestuse nii staatilistes keharaskuskandega asendites kui ka liikumisel. Jalalihaseid käsitlevates uuringutes (Wong 2007, Headlee jt 2008, Jung jt 2011a, Jung jt 2011b, Kim jt 2013, Kelly jt 2014) on sagedamini fookuses plantaarsetest jalalihastest suurima ristlõikepindalaga m. abductor hallucis (ABDH). Võrdluses m. quadratus plantae ja m. flexor digitorum brevis’ega avaldab ABDH mediaalset pikivõlvi moodustavate luuliste struktuuride liikumisele enim mõju, olles olulisemaid võlvi stabiliseerijaid (Kelly jt 2014).
Fiolkowski jt (2003) tõestasid jalalihaste üldist funktsiooni mediaalse pikivõlvi toestajatena, teostades medikamentidega närviblokaadi. ABDH lihasaktiivsus oli n. tibialis’e piirkonda anesteetikumi süstimise järel keskmiselt 26,8% süstieelsest aktiivsusest. Lihase funktsiooni vähenemisega kaasnes navikulaarlanguse suurenemine ehk mediaalse pikivõlvi lamenemine, mis viitab lihase tähtsusele võlvi asendi säilitamises.
Kelly jt (2014) käsitlesid lisaks ABDH-le ka m. flexor digitorum brevis’t ja m. quadratus plantae’d. Mainitud lihastes kutsuti elektrilise stimulatsiooniga esile kontraktsioon. Kui jalale asetatud väline koormus põhjustas mediaalse pikivõlvi pikenemist ja lamenemist, siis stimulatsioon kutsus esile võlvi lühenemist ja kõrgenemist põhjustavaid kandluu ning
metatarsaalluude asendimuutusi. See näitab, et jalalihased kontrollivad võlvile mõjuvate jõudude tekitatud deformatsioonide ulatust.
Vanemad uuringud väidavad, et seismisel on jalalihased passiivsed (Soysa jt 2012). Kelly jt (2014) uurimusest aga selgus, et ABDH on aktiivne täieliku, m. flexor digitorum brevis ja m. quadratus plantae juba 50% keharaskuskande korral. Lihasaktiivsus suureneb veelgi ühel jalal seistes (Kelly jt 2012). Sellest järeldub, et kui rahuolekus toestab võlvi peamiselt plantaarfastsia, siis teatud koormusest alates tagab aktiivne lihastöö täiendava stabiilsuse. Lihastööd mõjutavad ka teiste jalavõlve toestavate struktuuride omadused. Ligamentide lõtvuse ning jalaliigeste hüpermobiilsuse korral võib esineda kompensatoorset lihasaktiivsust (Jam 2006).
Nii seisul kui ka kõnnil mõjutab võlvide asendit plantaarfastsia. Hilises toefaasis fastsia pinge väheneb, kuid pikivõlvi kõrgus tõuseb. See viitab, et äratõukefaasis moodustavad võlvi toestuse jalalihased (Soysa jt 2012). Wong (2007) põhjal kontrollib ABDH kannalöögi järel võlvi lamenemist, toefaasi teises pooles võlvi kõrgenemist. Jalalihaste kontraktsioonid koos passiivsete struktuuridega annavad võlvidele optimaalse jäikuse, mis lisab äratõukel täiendava toetuse hüppeliigese plantaarfleksoritele (Kelly jt 2014).
Patoloogiate seos jalalihastega
Kõrvalekaldeid jala asendis seostatakse suurenenud ülekoormusvigastuste riskiga, muutused jala struktuuris või liikumismustrites võivad mõjutada kogu keha (Fiolkowski jt 2003). Stabiliseerivate lihaste neuraalse kontrolli häirete, vähese lihasvastupidavuse ning lihasatroofia võimalikeks tagajärgedeks on valu ja düsfunktsioon (Jam 2006). Jalalihaste funktsiooni nõrgenemine suurendab jala passiivsete struktuuride koormust, mis võib omakorda erinevaid probleeme põhjustada (Sauer jt 2011).
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Jalalihaste nõrkust ja lihastasakaalu häirumist seostatakse paljude patoloogiliste protsessidega: plantaarfastsiit, kannakõõluse tendinopaatia, sääreluu mediaalne stressisündroom, Charcot-Marie-Toothi tõvega kaasnev pes cavus, erinevad varvaste painutus-sirutus-deformatsioonid, hallux valgus (HV), m. tibialis posterior’i ja m. tibialis anterior’i ülekoormussündroom, patellofemoraalne valusündroom (Jam 2006, Jung jt 2011a, Soysa jt 2012, McKeon jt 2014). Arvatakse, et neuropaatiatest tingitud tundlikkusehäirete korral on haavandite tekke tõenäosus suurem, kui esineb ka jalalihaste paralüüs (Bus jt 2002, Bus jt 2009).
Mitmete sageliesinevate vigastuste etioloogias mainitakse pes planus’t. Jalalihaste düsfunktsioon võib põhjustada mediaalse pikivõlvi lamenemist (Fiolkowski jt 2003, Kelly jt 2014). Pes planus’e korral on jala asendi tõttu lihased pidevalt pikenenud olekus, mis põhjustab omakorda lihasnõrkust ja võib kõrvalekallet süvendada (Jung jt 2011b). Angini jt (2014) hinnangul on pes planus’e korral nii ABDH kui ka m. flexor hallucis brevis’e ristlõikepindala oluliselt väiksem kui neutraalse jalaasendi puhul, m. flexor digitorum longus’e ja m. flexor hallucis longus’e ristlõikepindala aga suurem. See võib viidata jalalihaste ebafunktsionaalsusele ja sellest tingitud säärelihaste kompensatoorsele aktiivsusele.
Pes planus’e korral esineb sagedamini jalalihastega seotud müofastsiaalseid valusid, mis avalduvad nagu plantaarfastsiidi sümptomid. On leitud, et lamenenud mediaalse pikivõlviga jalas on jalalihaste suhteline aktiivsus suurem. See võib tavapärasest suurema koormuse korral põhjustada ülekoormust ja sellest tingitud vaevusi (Jam 2006). Mediaalse pikivõlvi lamenemine võib põhjustada ka proprioretseptsiooni vähenemist, mida seostatakse kukkumisohu ja vigastuste tekkeriski suurenemisega (Yalcin jt 2012). Autorite hinnangul on lampjalgsuse korral sidemed, kõõlused ja lihased pidevalt surve all. See tekitab korduvaid mikrotraumasid ning kahjustab proprioretseptoreid.
Wong (2007) toob välja m. tibialis posterior’i ja jalalihaste sünergistliku lihastöö tähtsuse. Kui jalalihaste funktsioon on häirunud, kasvab märgatavalt m. tibialis posterior’i kui olulise võlvi stabiliseerija koormus. See võib tekitada lihase düsfunktsiooni (posterior tibial tendon dysfunction) ja sellest tulenevalt omandatud lampjalgsust. Jalalihaste funktsiooni vähenemine tingib navikulaarlanguse suurenemist, mis viitab ülepronatsioonile (Fiolkowski jt 2003). See on tähtis tunnus, sest on tõestatud seos alajäsemete ja ka seljaprobleemide ning ülemäärase pronatsiooni vahel (Fiolkowski jt 2003, Jam 2006, Jung jt 2011a, Mulligan ja Cook 2013). Ülepronatsiooni tõttu mõjuvad jala pehmetele kudedele pidevad tõmbejõud, mis tekitavad mikrorebendeid, põletikku, valu (Jam 2006). Jami (2006) hinnangul on patoloogiliste protsesside põhjuseks nõrgenenud pronatsioonikontroll, mis on sageli jalalihaste funktsiooni vähenemise tagajärg. On tõestatud, et jalalihaste väsimus soodustab jala pronatsioonasendi süvenemist (Headlee jt 2008).
Lisaks lihasjõu vähenemisele peetakse üheks deformatsioonide kujunemise riskiteguriks jala- ja säärelihaste vahelise lihastasakaalu häirumist. Tervel jalal on varvaste pikkade ja lühikeste ekstensorite ning fleksorite poolt metatarsofalangeaalliigesele (MTP) mõjuvad jõud tasakaalus. Jalalihaste atroofia korral on ülekaalus sirutust teostavate lihaste jõud. See võib põhjustada MTP- ja interfalangeaal- (IP) liigeseid haaravaid deformatsioone: haamervarbaid ning küünisvarbaid (ingl claw toe) (Soysa jt 2012).
Haamervarvaste kujunemisel peetakse üheks võimalikuks põhjuseks jalalihaste atrofeerumist, kuid ühtne seisukoht antud küsimuses puudub (Soysa jt 2012). Autorite (Bus jt 2002, Bus jt 2009) hinnangul tuleb diabeetikute puhul haamervarvaste kujunemise etioloogias arvestada võimalike plantaarfastsia ning MTP-liigeste patoloogiatega, samuti väliste teguritega. Jalalihaste funktsioon on siiski tähtis ka juhul, kui atroofia ei ole otseselt deformatsioonide põhjustaja: näiteks kui haamervarbad on tingitud sobimatutest jalanõudest, mis avaldavad välist survet, parandavad funktsionaalsed jalalihased MTP- ja IP-liigeste stabiilsust.
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Diabeetikute jala asendihäirete käsitlus on eriti tähtis, sest varvaste painutusasend põhjustab tallaaluse rasvapadjandi nihkumist. Seetõttu suureneb MTP-liigese all nahale langev surve, mis võib neuropaatilise jala korral tekitada haavandeid ja sellest tulenevaid tõsisemaid tüsistusi (Bus jt 2002).
Neuropaatiate korral halveneb plantaarsete lihaste funktsioon, mis tekitab strukturaalseid muutusi ning kõnni biomehaanika häirumist. See võib viia neuropaatilisele artropaatiale iseloomulike luuliste kahjustuste, nihestuste ning deformatsioonideni (Wong 2007). Perifeerne neuropaatia, mis haarab jalalihaseid, on Charcot-Marie-Toothi tõbi. Antud diagnoosi korral esineb jalalihaste atroofia, mis põhjustab pes cavus’e kujunemist. Kuigi selle protsessi täpne etioloogia on teadmata, on mõned autorid seisukohal, et pes cavus’t süvendab düsbalanss jalalihaste ja pikkade varvaste sirutajalihaste vahel. Lihastasakaalu häirumise tõttu tekib hälvet süvendav plantaarfastsia ja võlvi tõstvate lihaste kontraktuur (Soysa jt 2012).
Plantaarfastsia ja jalalihaste seost on kirjeldatud plantaarfastsiidi patogeneesis. Kuigi ühesele arvamusele ei ole jõutud, on mitmed autorid välja toonud, et jalalihaste nõrkus tingib fastsiale langeva koormuse suurenemise (Chang jt 2012, Soysa jt 2012). Chang jt (2012) võrdlesid unilateraalse kroonilise plantaarfastsiidiga patsientide haigusest haaratud ja terve jala lihaseid. Magnetresonantsuuringul ilmnes, et jala eesosa lihasmass oli plantaarfastsiidiga jalal keskmiselt 5,2% võrra väiksem kui tervel jalal. Ei ole teada, kas atroofia on fastsiidi põhjus või tagajärg. Mõlemal juhul on aga jalalihaste käsitlus tähtis, sest lihaste funktsiooni vähenemine vähendab ka mediaalse pikivõlvi stabiilsust. See on haigestumise riskiteguriks ning juba välja kujunenud patoloogia korral pärsib plantaarfastsia taastumist (Soysa jt 2012).
HV on deformatsioon, mida iseloomustab I MTP-liigeses esinev suure varba lateraaldeviatsioon. Kim jt (2013) on HV põhjustena maininud ebasobivaid jalanõusid, seesmiste teguritena jala teljelisuse muutusi,
kannakõõluse kontraktuuri, ligamentide lõtvust, I MTP-liigese hüpermobiilsust ning kõrvalekaldeid lihastasakaalus. Ühe teooriana on välja toodud lihasjõu düsbalanss ABDH-e ja m. adductor hallucis’ e (ADDH) vahel (Incel jt 2003, Soysa jt 2012, Kim jt 2013). Antud deformatsiooniga patsientide ABDH-e biopsiast on leitud histoloogilisi kõrvalekaldeid ning lihaskiudude atrofeerumist. Abduktorite jõu vähenemise tõttu on ülekaalus aduktsioonsuunalised jõud, mis tingivad liigese asendi muutuse (Soysa jt 2012).
Incel jt (2003) analüüsisid I MTP-liigest liigutavate lihaste jõunäitajaid HV-ega patsientidel ning sümptomiteta kontrollrühmal. Elektromüograafiga hinnati ABDH-t, ADDH, m. extensor hallucis longus’t ja m. flexor hallucis brevis’t. Kõigi mainitud lihaste aktiivsus oli kontrollrühmal suurem, suur erinevus esines abduktsioonsuunal. Lihasjõu vähenemist võib tingida luuliste struktuuride asendimuutus, mille tõttu on lihased normipärast kontraktsiooni takistavas venitusasendis.
Jala treening
Käesoleva uuringu autori kogemuse põhjal rakendatakse passiivse süsteemi (jalavõlve moodustavad luud, plantaarfastsia ning ligamendid) probleemide korral sageli ortopeedilisi abivahendeid, mis annavad küll mehaanilise toestuse, kuid ei soodusta lihasaktiivsust kui tähtsat osa jala funktsionaalsuse tagamisel. Tähtis on, et toimiksid nii passiivsed, aktiivsed kui ka neuraalsed struktuurid (Jam 2006). Vajaduspõhine jala treening parandab jala funktsionaalsust, vähendades vigastuste ja vaevuste tekkeriski nii jalas, alajäsemetes kui ka selja piirkonnas (Fiolkowski jt 2003). Organismi reaktsioon treeningule on individuaalne, kuid autorite hinnangul on jalalihaste treeninguga võimalik saavutada olulisi tulemusi 2–8 nädala jooksul (Jam 2006, Mulligan ja Cook 2013, Lynn jt 2012, McKeon jt 2014).
Fiolkowski jt (2003) on rõhutanud jalalihaste treeningu tähtsust ülemäärasest jala pronatsioonasendist tingitud vigastuste ravis. Jalalihaste
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
parem funktsioon tagab suurema mediaalse pikivõlvi toestuse tõttu teljelisema hüppeliigese asendi, pärsib liigset pronatsiooni ning korrigeerib seeläbi ka teiste liigeste asendit ja liigutusmustreid. Jam (2006) leiab, et paljudel juhtudel on mediaalse pikivõlvi lamenemine asümptomaatiline tänu jalalihaste adekvaatsele neuromuskulaarsele kontrollile ja lihasvastupidavusele, mis kompenseerivad passiivsete struktuuride funktsioonihäirest tingitud kõrvalekalde. Treeningu eesmärgiks ei peaks seega olema staatilise jala asendi muutmine ega mediaalse pikivõlvi kõrguse tõstmine, vaid jalalihaste aktiivne mediaalse pikivõlvi ning pronatsiooni kontroll dünaamilistel tegevustel.
Nii kliinilises praktikas kui ka varasemas kirjanduses (Jam 2006, McKeon jt 2014) on levinud varvaste painutusharjutused (toe curl exercise (TCE), nt varvastega rätiku rullimine). Need rakendavad jalalihaseid töösse, kuid liigutust teevad peamiselt säärelihased. Antud harjutused võivad autorite hinnangul olla üldarendavad vigastuse järel jala ja hüppeliigese seisundi parandamiseks, kuid ei ole efektiivsed spetsiifiliselt jalalihaste treenimiseks.
Jala treeningus toob Jam (2006) tähtsaima aspektina välja jalalihaste neuromuskulaarse kontrolli parandamise, võime aktiveerida jalalihaseid isoleeritult säärelihastest. Sellist lähenemist pooldavad ka McKeon jt (2014), rõhutades, et enne lihasjõu arendamist tuleks saavutada kontroll lihaste funktsiooni üle. See kontseptsioon on sarnane kehatüve treenimisel kasutatava abdominal drawing in manoeuvre’ga, mille korral on primaarne stabilisaatorlihaste aktivatsioon, vältides seejuures teiste lihaste kaasamist.
Spetsiaalselt jalalihaste treenimiseks on välja töötatud short foot exercise (SFE) ehk lühikese jala harjutus. Harjutuse sooritamisel lähendatakse jalalihaste kontraktsioonil MTP-liigeseid kandluule, lühendades seeläbi nii piki- kui ristivõlve (joonis 1) (Sauer jt 2011, McKeon jt 2014). Saueri
jt (2011) sõnul on tegu sensomotoorse treeninguga, mis parandab jala proprioretseptsiooni, teljelisust ja stabiilsust.
A B
Joonis 1. Short foot exercise. Jalg rahuolekus (A), metatarsaalluude pead on lähendatud kandluule, lühendades seeläbi jalavõlve (B) (McKeon jt 2014).
McKeoni jt (2014) hinnangul on SFE sooritamisel esialgu primaarne subtalaarliigese neutraalasendi tunnetamine. Kand ja metatarsaalluude pead peaksid olema aluspinnal ning varbad lõõgastunud (vältimaks säärelihaste ülemäärast aktiivsust). Alles seejärel tuleks keskenduda spetsiifilisele jalalihaste treenimisele. Saueri jt (2011) põhjal võib alustada passiivse treeninguga: patsient istub, terapeut fikseerib kanna ning avaldab survet metatarsaalluude peadele, rakendades lihaseid stimuleerivat vibratsiooni ja lühendades seeläbi mediaalset pikivõlvi. Järgmiseks astmeks on aktiivassisteeritud harjutus, mille korral toetab terapeut liigutust kanna tagant ja jalapöia pealt, patsient teostab kontraktsiooni iseseisvalt (surub talda vastu aluspinda ning tõmbab metatarsaalluude peasid kanna suunas, hoides varbad lõõgastunult). Andmaks kogemust SFE õigel sooritusel toimuvast kontraktsioonist, saab kasutada neuromuskulaarset elektrostimulatsiooni (McKeon ja Fourchet 2015). Aktiivset treeningut alustatakse istudes, jätkatakse kahel ning ühel jalal seistes. Jalalihaste teadlikku aktiivset kontraktsiooni võib rakendada kõikide keharaskuskandega tegevuste ajal (Sauer jt 2011, McKeon jt 2014, McKeon ja Fourchet 2015).
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
Toes-spread-out exercise (TSO) ehk varvaste laialisirutamise harjutuse algupärane eesmärk oli läbi ABDH tugevdamise ABDH ja ADDH vahelise lihastasakaalu parandamine. Harjutuse soorituse saab jagada kolmeks osaks: 1) sirutada kõik varbad, jättes seejuures metatarsaalluude pead ja kanna kontakti aluspinnaga; 2) painutada V varvas lateraalsuunas; 3) painutada suur varvas mediaalses suunas (Joonis 2). Arvatakse, et TSO pärsib varases staadiumis HV progresseerumist (Kim jt 2013).
Joonis 2. Toes-spread-out exercise (Kim jt 2013).
Mitmed autorid on võrrelnud SFE, TSO ja TCE, samuti varvaste sirutusharjutuste efektiivsust. Jung jt (2011b) leidsid, et SFE sooritamisel on ABDH aktiivsus palju suurem kui TCE korral, samuti mõjutab SFE suuremal määral mediaalset pikivõlvi. SFE ajal oli mediaalse pikivõlvi nurk istudes keskmiselt 4,2o võrra (p = 0,001) ning ühel jalal seistes keskmiselt 6,4o võrra väiksem (p < 0,001) kui rahuolekus. TCE võlvi nurka ei vähendanud.
Gooding jt (2016) analüüsisid jalalihaste tööd nelja erineva harjutuse ajal. SFE, TSO, varba ekstensiooni ning II–V varba ekstensiooni sooritamisel mõõdeti MRT-ga jalalihaste aktiivsust rahuolekus ning 40 3-sekundilise harjutuskorra järel. Nii SFE, TSO kui varvaste sirutusharjutuste sooritamise järel oli kõikides mõõdetud lihastes aktiivsus võrreldes harjutuseelse rahuolekuga 8,9–35,2% võrra tõusnud. Suuremal määral aktiveerisid lihaseid SFE ja TSO. Antud uuringu põhjal rakendas ABDH-d enim töösse SFE.
Kim jt (2013) leidsid, et ABDH on aktiivseim TSO korral. Tulemused lahknesid ka ADDH osas: Kim jt (2013) uuritavatel oli ADDH SFE ja TSO ajal võrdsel määral kaasatud, Gooding jt (2016) uuritavatel aga TSO ajal palju aktiivsem. Kuigi uuringute lõikes esineb erinevaid tulemusi, tõestab kõikide analüüsitud lihaste aktiivsuse suurenemine, et antud harjutused on jalalihaste aktiveerimiseks ning seeläbi jala funktsionaalsuse parandamiseks sobivad.
Lisaks erinevatele keharaskusega harjutustele kasutatakse jalalihaste treenimiseks vastupanu. Hashimoto ja Sakuraba (2014) hindasid 8-nädalase sekkumise mõju jalalihaste jõule, jalavõlvidele, hüppevõimele ning 50 m jooksu ajale. Kolm korda nädalas tehtud treening sisaldas 200 varvaste IP- ja MTP-liigeste painutust 3 kg vastupanuga. Säärelihaste aktiivsuse vähendamiseks oli harjutuse sooritamisel hüppeliiges maksimaalses plantaarfleksioonis. Kaheksa nädala möödudes oli suurenenud jala painutajalihaste jõud, lühenenud nii piki- kui ka ristivõlvid, paranenud ühel jalal kaugus- ning kahel jalal üleshüppe tulemus, samuti 50 meetri sprindi aeg. Goldmann jt (2013) jõudsid sarnaste tulemusteni, uurides isomeetrilise vastupanuga treeningu mõju varvaste fleksoritele. Treeniti seitsme nädala jooksul neljal korral nädalas Üks treening sisaldas neli 5-korduselist seeriat, kordus koosnes 3-sekundilisest isomeetrilisest pingutusest (vastupanu 90% maksimaalsest tahtelisest isomeetrilisest kontraktsioonist) ja 3-sekundilisest lõdvestusest. Autorite (Hashimoto ja Sakuraba 2014) hinnangul parandab treening jalalihaste neuromuskulaarset kontrolli ja sellest tingituna suurendab lihasjõudu. See suurendab sooritusvõimet liigutustegevustel, sest muudab jalga jäigemaks ja seeläbi äratõukemomenti efektiivsemaks.
Jala funktsionaalsus on tihedalt seotud ka tasakaaluga. On täheldatud, et varvaste deformatsioonidega indiviididel on enam tasakaaluhäireid. Eelkõige I MTP-liigese painutust teostavate lihaste väike jõud on eakate puhul kukkumise riskiteguriks (Mickle jt 2009). Jalalihaste aktiivsus on korrelatsioonis posturaalse kõikumisega: ühel jalal seistes toimub
UURIMISTÖÖDE ARTIKLID
külgsuunas kõikumisel märgatav lihasaktiivsuse tõus. Sellest saab järeldada, et nende lihaste kaudne funktsioon on tasakaalu säilitamine. Lihasnõrkus võib olla üheks tasakaaluhäirete põhjuseks (Kelly jt 2012). Lynn jt (2012) hindasid SFE ja TCE treeningu mõju staatilisele ja dünaamilisele tasakaalule. 4-nädalase treeningprogrammi järel staatilises tasakaalus statistiliselt olulisi muutusi ei toimunud, paranenud oli dünaamilise tasakaalutesti tulemus. Positiivse toimega olid nii SFE kui ka TCE, kuid SFE oli oluliselt efektiivsem. Ka Mulligan ja Cook (2013) täheldasid, et 4-nädalase SFE treeningu mõjul paranes dünaamilist tasakaalu hindava star excursion balance testi tulemus oluliselt (v.a anterioorsuunal).
Järeldused
1. Jalg on keerukas struktuur, mille luud moodustavad piki- ja ristivõlve. Võlvid võimaldavad seismisel ja liikumisel jala kui kogu keha toe funktsiooni. Neid toestavad plantaarfastsia, ligamendid ja lihased. Jala asendi kohta annavad kesknärvisüsteemile teavet fastsias, liigestes, liigessidemetes, kõõlustes ja lihastes paiknevad sensoorsed retseptorid. Võlvide asendi kontrollimisel on väga tähtsad jalalihased. Need stabiliseerivad võlve nii staatilistes asendites kui ka liikumisel, samuti toetavad liigutustel säärelihaste funktsioone ning mõjutavad kõnnimustrit. 2. Paljude patoloogiliste protsesside põhjuseks on jala teljelisuse häired, mille kujunemist jalalihaste funktsionaalsus otseselt mõjutab. Samuti on deformatsioonide etioloogias mainitud lihaste düsbalanssi. Mitmete haiguste korral esineb jalalihaste atroofiat. Lihaste funktsioonihäire võib olla patoloogia põhjustajaks, samas võib lihasnõrkus olla muudest teguritest tingitud kõrvalekalde tagajärg. Kuna jalas paiknevate lihaste seisund on tihedalt seotud nii jala kui ka kaudselt kogu alajäseme ning selja tervisega, on jalalihaste käsitlus tähtis nii patoloogiate ennetamisel kui taastusravis. 3. Jala treenimiseks on välja töötatud spetsiaalsed jalalihaste harjutused: SFE ja TSO. Lihaste funktsioonidest lähtuvalt välditakse
antud harjutuste sooritamisel säärelihaste kaasamist. Kuigi kliinilises praktikas on levinud TCE kasutamine, ei ole see nii efektiivne kui spetsiifiline jalalihaste treening. Rakendatakse ka jõutreeningut. Sekkumise esmaseks eesmärgiks peaks olema lihaste neuromuskulaarse kontrolli parandamine. Treeninguga arendatakse lihasjõudu ja -vastupidavust ning proprioretseptsiooni, mis mõjutavad suurel määral jala funktsionaalsust ning seeläbi paljude erinevate liigutustegevuste sooritust.
Allikaloend
Angin, S., Crofts, G., Mickle, K. J., Nester, C. J. (2014). Ultrasound evaluation of foot muscles and plantar fascia in pes planus. Gait and Posture, 40(1): 48–52. Bus, S. A., Yang, Q. X., Wang, J. H., Smith, M. B., Wunderlich, R., Cavanagh, P. R. (2002). Intrinsic muscle atrophy and toe deformity in the diabetic neuropathic foot. Diabetes Care, 25(8): 1444–1450. Bus, S. A., Maas, M., Michels, R. P., Levi, M. (2009). Role of intrinsic muscle atrophy in the etiology of claw toe deformity in diabetic neuropathy may not be as straightforward as widely believed. Diabetes Care, 32(6): 1063–1067. Chang, R., Kent-Braun, J. A., Hamill, J. (2012). Use of MRI for volume estimation of tibialis posterior and plantar intrinsic foot muscles in healthy and chronic plantar fasciitis limbs. Clinical Biomechanics, 27(5): 500–505. Fiolkowski, P, Brunt, D., Bishop, M., Woo, R., Horodyski, M. (2003). Intrinsic pedal musculature support of the medial longitudinal arch: an electromyography study.
The Journal of Foot and Ankle Surgery, 42(6): 327–333. Goldmann, J. P., Sanno, M., Willwacher, S., Heinrich, K., Brüggemann, G. P. (2013).
The potential of toe flexor muscles to enhance performance. Journal of Sports
Sciences, 31(4): 424–433. Gooding, T. M., Feger, M. A., Hart. J. M., Hertel, J. (2016) Intrinsic foot muscle activation during specific exercises: A T2 time magnetic resonance imaging study. Journal of Athletic Training: 51(8): 644–650. Hashimoto, T., Sakuraba, K. (2014). Strength training for the intrinsic flexor muscles of the foot: effects on muscle strength, the foot arch, and dynamic parameters before and after the training. Journal of Physical Therapy Science, 26(3): 373–376.
Headlee, D. L., Leonard, J. L., Hart, J. M., Ingersoll, C. D., Hertel, J. (2008). Fatigue of the plantar intrinsic foot muscles increases navicular drop. Journal of Electromyography and Kinesiology, 18(3): 420–425. Incel, N. A., Genc, H., Erdem, H. R., Yorgancioglu, Z. R. (2003). Muscle imbalance in hallux valgus: an electromyographic study. American Journal of Physical Medicine and Rehabilitation, 82(5): 345–349. Jam, B. (2006). Evaluation and retraining of the intrinsic foot muscles for pain syndromes related to abnormal control of pronation. Advanced Physical Therapy Education
Institute. Jung, D. Y., Kim, M. H., Koh, E. K., Kwon, O. Y., Cynn, H. S., Lee, W. H. (2011a). A comparison in the muscle activity of the abductor hallucis and the medial longitudinal arch angle during toe curl and short foot exercises. Physical Therapy in
Sport, 12(1): 30–35. Jung, D. Y., Koh, E. K., Kwon, O. Y. (2011b). Effect of foot orthoses and short-foot exercise on the cross-sectional area of the abductor hallucis muscle in subjects with pes planus: A randomized controlled trial. Journal of Back and Musculoskeletal
Rehabilitation, 24(4): 225–231. Kelly, L. A., Kuitunen, S., Racinais, S., Cresswell, A. G. (2012). Recruitment of the plantar intrinsic foot muscles with increasing postural demand. Clinical Biomechanics, 27(1): 46–51. Kelly, L. A., Cresswell, A. G., Racinais, S., Whiteley, R., Lichtwark, G. (2014). Intrinsic foot muscles have the capacity to control deformation of the longitudinal arch.
Journal of The Royal Society Interface, 11(93): 20131188. Kim, M. H., Kwon, O. Y., Kim, S. H., Jung, D. Y. (2013). Comparison of muscle activities of abductor hallucis and adductor hallucis between the short foot and toe-spreadout exercises in subjects with mild hallux valgus. Journal of Back and Musculoskeletal
Rehabilitation, 26(2): 163–168. Lynn, S. K., Padilla, R. A., Tsang, K. K. (2012). Differences in static-and dynamic-balance task performance after 4 weeks of intrinsic-foot-muscle training: the shortfoot exercise versus the towel-curl exercise. Journal of Sport Rehabilitation, 21(4): 327–333.
McKeon, P. O., Hertel, J., Bramble, D., Davis, I. (2014). The foot core system: a new paradigm for understanding intrinsic foot muscle function. British Journal of Sports
Medicine, 49: 290. McKeon, P. O., Fourchet, F. (2015). Freeing the foot: integrating the foot core system into rehabilitation for lower extremity injuries. Clinics in Sports Medicine, 34(2): 347–361. Mulligan, E. P., Cook, P. G. (2013). Effect of plantar intrinsic muscle training on medial longitudinal arch morphology and dynamic function. Manual Therapy, 18(5): 425–430. Nurzynska, D., Di Meglio, F., Castaldo, C., Latino, F. (2012). Flatfoot in children: anatomy of decision making. Italian Journal of Anatomy and Embryology, 117(2): 98–106. Sauer, L. D., Beazell, J., Hertel, J. (2011). Considering the intrinsic foot musculature in evaluation and rehabilitation for lower extremity injuries: a case review. Athletic
Training and Sports Health Care, 3(1): 43–47. Soysa, A., Hiller, C., Refshauge, K., Burns, J. (2012). Importance and challenges of measuring intrinsic foot muscle strength. Journal of Foot and Ankle Research, 5(1): 29 Wong, Y. S. (2007). Influence of the abductor hallucis muscle on medial arch of the foot: a kinematic and anatomical cadaver study. Foot and Ankle International, 28(5): 617–620. Yalcin, E., Kurtaran, A., Selcuk, B., Onder, B., Yildirim, M. O., Akyuz, M. (2012). Isokinetic measurements of ankle strength and proprioception in patients with flatfoot.
Isokinetics and Exercise Science. 20: 167–171.
