Aleksandra Moskalenko, Liina Vähi, Reet Urban

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID EELKOOLIEALISTE LASTE KODUSED TAHTMATUD VIGASTUSED JA NENDE ENNETAMINE

Unintentional home injuries and their prevention among pre-school children

Aleksandra Moskalenko, Liina Vähi, Reet Urban

Abstract

The main leading cause of death among children and adolescents in all European Union countries is unintentional injury. The death rate of injuries is higher than all other death causes combined. Children in ages 0 - 4 are the most threatened age group to sustain injury at home. The aims of the literature review were to describe unintentional injuries that happen with preschool aged children at home, to describe the risk factors that can lead to unintentional injuries and to describe methods that can be used to raise parents’ awareness about injury prevention.

Unintentional injuries that happen to toddlers at home are mostly due to their physical and cognitive development. Most common injuries are falls, collisions, drowning, suffocation, burns and poisonings. Parents play a crucial part in injury prevention. Healthcare workers can contribute as well by advising, teaching the use of safety equipment and by performing home visits. Results of the study can be used by a spectre of healthcare workers who work directly with children and their parents. Findings help to understand the types of unintentional injuries and their correlation with risk factors can help to provide parents with needed information. Different methods of informing and teaching that can be used by healthcare workers are provided.

Keywords: child, unintentional injuries, home, prevention, teaching

Sissejuhatus

Tahtmatud vigastused on laste ja noorukite üks juhtivaid surmapõhjusi kõikides Euroopa riikides sellele vaatamata, et vigastuste arv ning ohutu elukeskkond on viimase 20–30 aastaga märgatavalt paranenud. European Childhood Safety Alliance avaldas kümme aastat tagasi aruande, kus märgiti, et kuni 19-aastaste isikute surmajuhtumitest on ligikaudu 21% põhjustatud tahtmatutest vigastustest (MacKay ja Vincenten 2007). Eestis registreeriti 2015. aastal kuni 14-aastastel lastel 39 816 välispõhjustest tingitud vigastust (Tervise Arengu Instituut 2016). See arv ei ole suur mitte ainult arvudes, vaid on äärmiselt kulukas ka Eesti ravikindlustussüsteemi jaoks (Poliitikauuringute Keskus 2008). Võib oletada, et vigastuste suur arv on osaliselt tingitud nii vanemate teadmatusest kui ka nende hooletusest ning arvamusest, et kõiki õnnetusi ei ole võimalik ennetada.

Laste vigastuste tekke põhiline ohuallikas on liiklus ja seal toimuvad õnnetused, samuti koduses keskkonnas saadavad vigastused. Koduste vigastuste ärahoidmisel on suurim osa lastevanematel. 2005. aastal avaldatud uurimistöös, mille käigus küsitleti Euroopa 14 riigi kuni 5-aastaste laste vanemaid (n = 2088), selgus, et 95% lastevanemaid teadvustavad ja võtavad kasutusele vigastuste ennetamiseks vajalikke abinõusid, kuid samas tunnistavad, et neil on ebapiisavalt teadmisi õnnetuste põhjustest ning seetõttu võivad ka ennetavad abinõud olla puudulikud. Lastevanemad soovisid rohkem teavet, kuidas õnnetusi ära hoida, milliseid ettevaatusabinõusid nad saaksid ise kasutusele võtta ning milliseid ühiskond tervikuna rakendab. Lapsevanemad tahaksid, et riik panustaks rohkem lastega toimuvate õnnetuste ärahoidmisse (Vincenten jt 2005).

Eestis varem tehtud uurimustest selgub, et õdedepoolne juhendamine vigastuste ennetamisel on vähene või puudub kohati isegi täiesti (Orasmaa 2007, Allas 2015, Ottep 2015). Eesti pereõe tegevusjuhendis on rõhutatud, et seoses laste suure traumade arvuga on eriti vajalik lastevanemate nõustamine kodustes tingimustes toimuvate õnnetuste vältimiseks

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

(Ingerainen jt 2008). Ka tervishoiutöötajad ise on huvitatud oma panuse andmisest ning erinevate meetodite integreerimisest oma töösse, et muuta väikelaste kodud turvalisemaks (Watson jt 2007).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada kodustes tingimustes esinevaid tahtmatuid vigastusi lastel ja vigastuste tekkimist soodustavaid tegureid ning kirjeldada erinevaid võimalusi lastevanemate teadmiste parandamiseks vigastuste ennetamiseks. Eesmärgist lähtuvalt püstitati kolm uurimisülesannet: 1) kirjeldada põhilisi kodustes tingimustes lastega juhtuvaid tahtmatuid vigastusi; 2) kirjeldada koduste tahtmatute vigastuste riskitegureid lastel; 3) kirjeldada vigastuste ennetusvõimalusi ja lastevanemate teadmiste parandamise erinevaid võimalusi.

Uurimistöö tehti kirjanduse ülevaatena. Töös kasutati ajavahemikus 2005–2016 publitseeritud allikaid, millest 25 olid originaaluurimusel põhinevad artiklid, neli diplomitööd ja kuus muud teadusallikat, nagu tegevusjuhendid, käsiraamatud ja statistilised kogumikud.

Võtmesõnad: laps, tahtmatud vigastused, kodu, ennetamine, õpetamine

Tulemused ja arutelu

Kodudes juhtuvad õnnetused kõige enam kuni nelja aasta vanuste väikelastega. See on eaperiood, mil lapse kognitiivse arenguga kaasneb kasvav huvi ümbritseva maailma vastu ja ta muutub järjest aktiivsemaks, sest õpib roomama, kõndima ning jooksma. Lastevanemate ülesanne on tagada lastele ohutu kasvukeskkond. Vigastuse ennetamise üks põhivajadusi on enimlevinud vigastuste tundmine, mis aitab ette aimata ohtusid, millesse lapsed võivad kodus sattuda. Põhilised koduses keskkonnas tekkivad vigastused on kukkumine ja mehaanilise jõu toimel tekkinud vigastus, nagu muljumine, kokkupõrked teise objektiga ja loomahammustus, lisaks põletus, juhuslik mürgistus, uppumine ja lämbumine (Borse jt 2008, Sengoelge jt 2008, Jonkheijmi jt 2013, Chiam jt 2014, Vigastuste ja … 2014). Hoikka jt (2013) ja Nurme (2009) uurimistööde tulemustest

selgus, et enim mürgistusi on põhjustatud ravimitest. Gibbsi jt (2005) uurimus näitas, et siinkohal on põhjuseks lastevanemate hooletus ja mugavus hoida ravimeid ning iga päev kasutatavat olmekeemiat käepärast.

Põhilised riskitegurid, mis viivad vigastuste tekkimiseni, on lastevanemate puudulikud teadmised lapse arenguetappidest, riskide alahindamine ning enda tehtava ennetustegevuse ülehindamine. Lisaks märgitakse riskiteguritena veel vanemate hoiakuid, eelnevaid kogemusi, puudulikku teavet ja halba sotsiaal-majanduslikku olukorda. Uuringute tulemused tõendavad ka, et üksikvanemaga pered on koduste vigastuste suhtes suurema riskiga (Richardson jt 2005, Morrongiello jt 2008b, Tsoumakas jt 2009, Simpson jt 2013, Ablewhite jt 2015b, Ablewhite jt 2015c).

Aktiivsed ja elamusi otsivad lapsed suudavad ennast vigastada ka vanemate valvsa pilgu all (Sengoelge jt 2008, Morrongiello jt 2008a, Jonkheijm jt 2013). Väikelastega kodus juhtuvate õnnetuste ennetamiseks ei piisa vaid vanemate järelevalvest (Vincenten jt 2005, Ablewhite jt 2015b, Ablewhit jt 2015c). Erinevate ennetusmeetodite omavaheline kombineerimine annab paremaid tulemusi kui nende ühekaupa rakendamine. Seni kõige tõhusamaks strateegiaks peetakse kolme põhimeetodi kombineerimist. Nendeks on ohuallikate eemaldamine käeulatusest, adekvaatne järelevalve ja turvavarustuse kasutamine (Ablewhite jt 2015b, Stewart jt 2016). Ka laste enda õpetamine ohtusid vältima on vanemate poolt laialt kasutusel olev meetod, kuid mitmed uurijad on leidnud, et see ei ole tõhus, sest vanemad ei pruugi adekvaatselt hinnata lapse võimet võtta vastu ja aru saada talle antavast ohutusteabest (Gibbs jt 2005, Tsoumakas jt 2009, Simpson jt 2013, Ablewhite jt 2015c). Veel tunnistavad lapsevanemad, et neil on raskusi otsustada, millal ja milliseid meetmeid oleks kõige parem rakendada, ning mainivad, et neil on raskusi kõige õigema valiku leidmisega, mis tagaks ühelt poolt lapse ohutuse, teiselt poolt ei piiraks tema arengut (Ablewhite 2015b).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Mitmed eksperdid on ühel arvamusel, et ennetusmeetmete õpetamine peab olema personaalne, võttes arvesse iga lapse, lapsevanema ning kodu erisusi ja iseärasusi. Õpetamine peaks toimuma üks ühele, õpetus peab olema lihtsalt arusaadav ning teema- ja eakohane, arvestades nii hetkeolukorda kui ka lapse kiiret arengut. Teadmiste kinnistamiseks sobivad lastevanematele jagatavad lisamaterjalid nii brošüüride näol kui ka abivahendid, mis aitavad muuta kodu turvalisemaks. Eriti tähtis on abivahendite kättesaadavaks tegemine majanduslikult keerulises seisus peredele (Sznajder jt 2003, Morrongiello jt 2008b, Khano jt 2013, Ablewhite jt 2015b). Internet ja sotsiaalmeedia on järjest levinumad teabeallikad, samas ei saa alati kindel olla nende allikate usaldusväärsuses. Teaduspõhise teabe jagamine meedia kaudu on üks võimalustest, kuidas teha usaldusväärne teave kättesaadavaks võimalikult paljudele lastevanematele (Khanom jt 2013, Ottep 2015). Heaks ja tõhusaks teabe levitamiseks peetakse ka parimate praktikate ja lapsevanemate kogemuste omavahelist jagamist. Reaalselt toimunud õnnetusjuhtum on parim õpetus edaspidiseks vigastuste vältimiseks (Gibbs jt 2005 ja 2010, Khanom jt 2013, Albewhite jt 2015a).

Varajase sekkumise nüüdisaegne käsitus põhineb tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna paindlikul koostööl, liikudes meditsiiniliselt mudelilt enam sotsiaalse mudeli poole, mida saab tõlgendada kui vajadust teha teave võimalikult lihtsalt, arusaadavalt ning laialdaselt kättesaadavaks kõikidele lastevanematele, olenemata nende elukohast, majanduslikust olukorrast, haridustasemest või leibkonna suurusest. Lapsi sünnib järjest vähem ning meil on vaja hoolt kanda selle eest, et nendest kasvaksid terved ja elujõulised täiskasvanud. Tahtmatud vigastused, mis juhtuvad lastega kodudes, on Eesti tervishoius tõsine probleem.

Järeldused

1. Põhilised väikelastega kodus tekkivad vigastused on kukkumised ja mehaanilise jõu toimel tekkinud vigastused, põletused, uppumised, lämbumised ja juhuslikud mürgistused. Vigastuste põhjuseks

on väikelapse füüsiline ja kognitiivne kiire areng, millega kaasneb uudishimu ja vajadus seda rahuldada. 2. Peamine riskitegur vigastuste tekkimisel on lastevanemate vähene teadlikkus lapse arenguetappidest. Vanemad ei oska hinnata õiget hetke ohutusmeetmete rakendamiseks ja jäävad nendega hiljaks. Riskiteguriteks on ka lastevanemate hoiakud, nagu uskumus, et see on saatus, ning arvamus, et õnnetused on hea koht, kust õppida. Halb sotsiaal-majanduslik seisund võib viia olukorrani, kus teave ei jõua vanemateni, ning neil ei ole majanduslikult võimalik kõiki turvavahendeid soetada. 3. Kõige tõhusam strateegia vigastuste ennetamiseks on ohuallikate eemaldamine lapse käeulatusest, laste adekvaatne järelevalve ning asjakohase turvavarustuste kasutamine. Turvavarustuste tõhusaks kasutamiseks on tähtis lastevanemate nõustamine nende kasutamise osas. Tähtis on lapsevanematele teadvustada lapse erinevatel eaperioodidel esinevaid iseloomulikke riske. Lapsevanemate õpetamiseks saab kasutada erinevaid viise ja allikaid, näiteks teaduspõhiste internetiallikate jagamist ja sotsiaalmeedia vahendusel teabe jagamist, rühmavestluste korraldamist ja meeldetuletavate sõnumite saatmist. Vanematele ennetuse õpetamisel tuleb kasutada individuaalset lähenemist, arvestades lapse arengu iseärasusi, vanemate hoiakuid. Teave peab olema lihtsalt arusaadav ja teemakohane, et säilitada vanemate tähelepanu ning võimaldada selle õiget mõistmist ja rakendamist.

Allikaloend

Ablewhite, J., Kendrick, D., Watson, M., Shaw, I. (2015a). The other side of the story – maternal perceptions of safety advice and information: a qualitative approach.

Child: Care, Health & Development, 41(6): 1106–1113. Ablewhite, J., McDaid, L., Hawkins, A., Peel, I., Goodenough, T., Deave, T., Stewart,

J., Watson, M., Kendrick, D. (2015b). Approaches used by parents to keep their children safe at home: a qualitative study to explore the perspectives of parents with children aged under five years. BMC Public Health, 15: 983.

Ablewhite, J., Peel, I., McDaid, L., Hawkins, A., Goodenough, T., Deave, T., Stewart, J.,

Kendrick, D. (2015c). Parental perceptions of barriers and facilitators to preventing child unintentional injuries within the home: a qualitative study. BMC Public

Health, 15: 280. Allas, A. (2015). Pereõe sünnitusjärgne koduvisiit. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Õe õppekava. Tartu. Lõputöö. Borse, N. N., Gilchrist, J., Dellinger, A. M., Rudd, R. A., Ballesteros, M. F., Sleet, D. A. (2008). CDC Childhood Injury Report: Patterns of Unintentional Injuries among 0-19 Year Olds in the United States, 2000–2006. Atlanta: National Center for Injury

Prevention and Control, Centers for Disease Control and Prevention. Chiam, S. C., Solanki, N. S., Lodge, M., Higgins, M., Sparnon, A. L. (2014). Retrospective review of dog bite injuries in children presenting to a South Australian tertiary children’s hospital emergency department. Journal of Paediatrics & Child

Health, 50(10): 791–794. Gibbs, L., Waters, E., Sherrard, J., Ozanne-Smith, J., Robinson, J., Young, S., Hutchinson, A. (2005). Understanding parental motivators and barriers to uptake of child poison safety strategies: a qualitative study. Injury prevention, 11: 373–377. Gibbs, L., Waters, E., Robinson, J., Young, S., Hutchinson, A. (2010). Assessing the feasibility of distributing child poisonsafety messages through three existing parentinformation pathways. Injury Prevention, 15: 418–420. Hoikka, M. H., Liisanantti, J. H., Dunder, T. (2013). Acute poisoning in children under the age of six: a two-decade study of hospital admissions and trends. Acta

Paediatrica, 102(7): 329–33. Ingerainen, D., Sammul, S., Kuldmäe, I., Kosula, K., Tohus, I., Leppik, A., Tähepõld, H. (2008). Pereõe tegevusjuhend. Tallinna Perearstide Seltsi töörühm. Jonkheijm, A., Zuidgeest J. J. H., van Dijk, M., van Asl, A. B. (2013) Childhood unintentional injuries: Supervision and first aid provided. African Journal of Paediatric

Surgery, 10(4): 339–344. Khanom, A., Hill, R. A., Brophy, S., Morgan, K., Rapport, F., Lyons, R. (2013). Mothers’ perspectives on the delivery of childhood injury messages: a qualitative study from the growing up in Wales, environments for healthy living study (EHL). BMC Public

Health, 13: 806.

MacKay, M., Vincenten, J. (2007). Child Safety Summary Report Card for 18 Countries – 2007. Amsterdam: European Child Safety Alliance. Morrongiello, B. A., Corbett, M. R. (2008a). Elaborating a conceptual model of young children’s risk of unintentional injury and implications for prevention strategies.

Health Psychology Review, 2(2): 191–205. Morrongiello, B. A., Klemencic, N., Corbett, M. (2008b). Interactions Between Child

Behavior Patterns and Parent Supervision:Implications for Children’s Risk of Unintentional Injury. Child Development, 79(3): 627–638. Nurm, H. (2009). Ägedad mürgistused lastel Tallinna lastehaigla andmetel. Eesti Arst, 88 (Lisa 4): 53–56. Orasmaa, M. (2007). Kooli- ja lasteaiaõdede tegevus vigastuste ennetamiseks lastel ja ennetustegevust mõjutavad tegurid Eestis. Tartu Ülikool. Arstiteaduskond. Õendusteaduse osakond. Tartu. Magistritöö. Ottep, K. (2015). Tartu linna lapsevanemate teadlikkus laste vigastuste ennetamisest koduses keskkonnas. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Tervisekaitse spetsialisti õppekava.

Tartu. Lõputöö. Poliitikauuringute Keskus PRAXIS (2008). Eesti vigastuste ennetamise strateegia alusdokument. Tallinn. Richardson, N., Higgins, D. J., Bromfield, L. M., Tooley, G., Stokes, M. (2005). The Relationship Between Childhood Injuries and Family Type. Family Matters, 72: 44–49. Sengoelge, M., Bauer, R., Laflamme, L. (2008). Unintentional child home injury incidence and patterns in six countries in Europe. International Journal of Injury Control and Safety Promotion, 15(3): 129–139. Simpson, J., Fougere, G., McGee, R. (2013). A Wicked Problem: Early Childhood Safety in the Dynamic, Interactive Environment of Home. International Journal of

Environmental Research and Public Health, 10: 1647–1664. Stewart, T. C., Clark, A., Gilliland, J., Miller, M. R., Edwards, J., Haidar, T., Batey,

B., Vogt, K. N., Parry, N. G., Fraser, D. D., Merrit, N. (2016). Home safe home:

Evaluation of a childhood home safety program. Journal of Trauma and Acute Care

Surgery, 81(3): 533–540. Sznajder, M., Leduc, S., Janvrin, M. P., Bonnin, M. H., Aegerter, P., Baudier, F., Chevallier, B. (2003). Home delivery of an injury prevention kit for children in four French cities: a controlled randomized trial. Injury Prevention, 9: 261–265.

Tervise Arengu Instituut (2016). Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas.

Registreeritud esmahaigestumus. Tsoumakas, K., Dousis, E., Mavridi, F., Gremou, A., Matziou, V. (2009). Parent’s adherence to children’s home-accident preventive measures. International Nursing

Review, 56(3): 369–374. Vigastuste ja vigastussurmade ennetamise poliitika koordineerimise rakkerühm. (2014) Riigikantselei. Vincenten, J. A., Sector, M. J., Rogmans, W., Bouter, L. (2005) Parents’ perceptions, attitudes and behaviours towards child safety: a study in 14 European countries.

International Journal of Injury Control and Safety Promotion, 12(3): 183–189. Watson, M., Kendrick, D., Coupland, C., Futers D. (2007). Childhood injury prevention:

The views of health visitors and nursery nurses working in deprived areas. International Journal of Health Promotion and Education, 45(1): 4–10.