Ukraina päevikud

UKRAINA PÄEVIK

25. jaanuar – 8. veebruar 2022

neID eI OLe SIIn?

anDreI OSaLeS 2014. aasta lahingutes. Langes oma üksusega vangi. Vabanes vangide vahetuse käigus. Oleme Dnipros. Filmin seda väga suurt meest selja tagant. Umbes viiekümneaastane Andrei jõudis mõne aasta eest armeest pensionile jääda, kuid kutsuti suure sõja puhkemise ohus teenistusse tagasi.

21. augustil 2014 tõi Venemaa oma regulaarväed separatistide käes olevale Ukraina territooriumile, räägib Andrei. Neli pataljoni, neist üks tankipataljon. Umbes kaks tuhat meest. Ukraina poolel oli vastu panna tuhatkond võitlejat. Peamiselt vabatahtlikud, kes alles õpivad sõdima.

Kaitselahingud Ilovaiski linna pärast. See on raudteesõlm. 23. augustil jääb Ukraina üksus n-ö kotti. Venelased sulgevad piiramisrõnga ja jäävad ootama allaandmist. Kümme Vene dessantväelast võetakse kinni. Algavad läbirääkimised: loovutame kümme vangi, kui lasete meid piiramisrõngast välja. 29. augustil venelased nõustuvad. Siis lisavad esialgsele leppele uue tingimuse: ukrainlased peavad lahkuma relvadeta. Selle tingimusega ei saa nõustuda. Ukraina üksus lubatakse liikuma. Vene dessantväelased avavad tule. Novokaterinovka küla juures on ukrainlased uuesti lõksus. Kohaliku separatistiga saadavad venelased sõnumi – andke alla. Pooled umbes kuuekümnest mehest on haavatud, mõned väga raskelt.

Alla andsime Vene vägedele, rõhutab Andrei. Paluvad venelastelt raskesti haavatutele abi, et nad viidaks Starobeševe haiglasse. Seda ei tehta. Hommikuks on surnuid. Jalad kaotanud võitleja on verest tühjaks jooksnud. Miks te ei aidanud haavatuid? Sest meid ei ole siin, vastavad venelased.

30. augustil annavad venelased haavatud sõdurid üle Punasele Ristile. Kõik elus olevad ohvitserid antakse üle separatistidele. Need on nn Doni kasakad, kelle pealikuks Donetskis viibiv ataman. Ataman, keda ka batjaks kutsutakse, on Afganistanis sõdinud mees.

Andrei hinnangul on separatistide seas umbes kaks kolmandikku Venemaalt tulnud palgasõdureid, kolmandik kohalikke. Kasakate kohta on Andreil ka tunnustavaid sõnu öelda. Paari sadisti kõrval leidus autunde säilitanud mehi. Üks neist annab Andreile salaja telefoni ja ta saab oma naisele teatada, et on elus.

Vangid viiakse Donetskisse, atamani staabi all olevasse keldrisse. Kokku on vange siin üle kahekümne. Kümmekond päeva keldris. Söögiks päts leiba päevas kõigi peale. Vett on piisavalt. Vahel visatakse vangidele ka kasakate söögi ülejäägid.

Batja sugulane on ukrainlaste kätte vangi langenud. Kakskümmend vangi lubatakse vahetada batja sugulase vastu. Vangide vahetus eikellegimaal. Mõlema poole läbirääkijate kohtumine, mis kestab pool tundi. Ärevus, ootus. Lõpuks vabanemine. Kramatorskisse. Andrei näeb siin lennuväljal tuttavat inimest ja talle jõuab kohale, et ta on elus, ta on vaba. Seda öeldes tekib mehe sujuvasse jutustusse pikk paus. Pisaraid ma ei näe, filmin ju selga ja kukalt. Koju. Kaks nädalat magamata. Kohtumine terapeudiga, kes teeb imet. Andrei vabaneb teda jälitanud mälupiltidest, saab eluga edasi minna.

Kas sõda tuleb? Seda teab ainult üks inimene, vastab Andrei. Te teate, keda ma mõtlen. Loogikat tema valikutes ei ole.

Inna, kes intervjuu ajal Andrei vastas istub, hakkab nutma. Temas, Caritases psühholoogina töötavas naises, on Andrei kuulamine valusad tunded üles tõstnud. Ta on sõjapõgenik Luhanskist – samast ajast, kui Andrei vangi võeti. Inna lahkus oma kodulinnast abikaasa ja kahe väikese lapsega 2014. aasta suvel. Ta tunneb end siiani kodutuna. Dnipro ei ole teda ega paljusid teisi põgenikke lõpuni omaks võtnud.

vaHur LaIaPea. uKraIna PÄevIKuD

HIrM vaIKuSe eeS

nIKOPOL, Saja TuHanDe elanikuga kaevanduslinn 100 km kaugusel Dniprost. Meid oodatakse muuseumis. Selle muuseumi eksponaadid on väga noored. See on Ukrainas 2014. aastal alanud ja siiani jätkunud kaitsesõja muuseum. Selle on rajanud lesed, naised, kes kaotanud sõjas oma mehed. Eksponaatide hulgas on ka nende tapetud meestelt pärit esemeid.

Leina on Ukrainas väga palju. Nägin seda palju juba 2015. aastal. Tookord kohtusin organisatsiooni Must Tulp esindajatega, kes olid võtnud südameasjaks lahingupaikadest ära tuua sõdurite surnukehad. Enamasti tükid, fragmendid. Ka separatistide omad, mis nad ohu kiuste teisele poole rindejoont viisid ja üle andsid. Ma ei ole veel seekord jõudnud Dnipro langenud sõdurite surnuaiale. 2015. aasta kevadel oli haudade rida seal väga pikk, aga uued hauad olid juba kopaga valmis kaevatud. Küllap on need nüüdseks juba oma langenud leidnud.

Nikopoli muuseum. Kohtume Oksanaga, muuseumi rajajaga. Tema mees oli invaliidsusgrupiga kodus, kui sõda 2014. aastal algas. Tahtis rindele, ei võetud alguses. Vabatahtlikuna siiski pääses sinna. Mees oli öelnud: ma olen juba nelikümmend, olen vana ja elu näinud. Ma ei taha, et kaheksateistaastased sõtta lähevad ja surma saavad. Nemad peavad veel elama. Mees tapeti 2017. aastal. Oksana hakkab nutma. Muuseum on tema leinatöö.

Teine lesk, Sveta. Noor naine, kes nutab enne ja pärast intervjuud ja intervjuu ajal. Ta kaotas oma mehe alles eelmisel aastal. Tema lein on väga värske. Nii tema kui ka teised naised räägivad, et kui mehed helistasid, rääkisid nad alati, et kõik on hästi, ohtu ei ole.

Kuni ühel päeval enam telefon ei vastanud ja naised said teate nende surma kohta.

Nadja on kahekümne viiene. Viie aasta eest tegi ta läbi kolmekuulised kursused ja läks rindele meedikutele appi haavatuid siduma. Kord toodi lahingust käed ja jalad kaotanud mees. Nadja hangus, kangestus. Siis võttis end kuidagi kokku ja hakkas žgutte paigaldama. Üks vanem kolleeg õpetas teda – sellistel juhtudel kujuta ette, et see ei ole inimene, vaid nukk, mannekeen. Siis suudad teda kiiremini aidata.

Kohtun meestega, endiste ja praeguste võitlejatega. Endistelt küsin, kas olete valmis uuesti sõtta minema. Aga muidugi, vastavad nad. Ka viiekümne üheksane Anatoli. Kas sõda tuleb? Anatoli ütleb, et ta isegi ootab seda, et lõppeks ja laheneks see juba seitse aastat hangunud olukord.

Sergei, umbes kolmekümne viiene karismaatiline noor mees. Ta räägib, et nende üksuses ei jäetud mitte kunagi langenuid maha, haavatutest rääkimata. Kellelgi nende üksuses oli telefonis Ukraina hümn. Igal hommikul ühendati see kõlari külge ja mehed seisid ja kuulasid hümni. See aitas ennast päevaks kokku võtta. Sõjapäevaks. Veel aitas must huumor. Kui sa täna surma saad, võtan pärast su automaadi endale – sellised olid sõjanaljad. Kas olete valmis vajadusel uuesti minema? Muidugi. Seljakott on pakitud ja ootel, ütleb Sergei. Veel ütleb ta, et tajus suuremat mõistmist, üksmeelt, sõprade tuge sõjas. Sealt tulles häiris teda väga inimeste hoolimatus.

Anatoli on kaitseriietuses, ta on tegevväelane. Filmin teda selja tagant. Hukkunud kaaslased on mul siin, näitab ta. Südame juures, ütleb Inna mulle hiljem, sest mina teda eestpoolt ei näe. Veel ütleb Anatoli, et sõjas olles kartis ta kõige rohkem vaikust.