Oh aegu, oh apteekreid

Kas teadsid, et keskajal tuli segada palderjani ihaldusväärse vastassoo esindaja veini sisse, et tutvuse sobitamine paremini sujuks? Miks aga soovitati vaimuhaigele jänesesüdant ja kõhuvalu korral klaasipuru?

TEKST: Raeapteegi juhataja

TRIINU ENTSIK-GRÜNBERG

FOTOD: TRIIN MAASIK, TIIT AUNASTE

Kuigi paljud ravivõtted, mida kasutati aastasadu tagasi, tunduvad tänapäeval ketsakad ja kohati ka ohtlikud, võib siiski väita, et ravitsemise põhialused on püsinud sajandite vältel suures joones samad. Nagu vanadel hallidel aegadel pärinesid toimivad ravimid loodusest, otsib ka tänane ravimiteadus lahendusi tervisemuredele loodusest, proovides lahti mõtestada meid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid protsesse ja reaktsioone.

Tallinna rae esimeses apteegimääruses Taxas 1695. aastal on üles täheldatud paljud ravimid, mida kasutatakse edukalt ka tänapäeval, näiteks kamper, kadakamarjad, sennalehed, aaloe, oopium, pärnaõied, mitmesugused tinktuurid ja ekstraktid. Lisaks on teada, et laialdaselt kasutati raudrohtu, takjat, võilille, kummelit, kibuvitsa, vereurmarohtu, piparmünti, pune, aaskannikest jt. Paljud vanasti apteegiriiulil seisnud ained on tänapäeval võtnud koha sisse aga köögis – kohv, tee, herned, manna, loorberilehed, vürtsid ja maiustused.

Tänaseks on uurimuste põhjal teada, et keskajal kasutuses olnud

Tänavu täitub Raeapteegil 600 aastat esmamainimisest, mis teeb sellest maailma vanima samades ruumides tegutseva apteegi ja vanima tervishoiuasutuse Eestis.

umbes 80 ravimtaimest on tänapäeval endiselt kasutuses 60. Tõsi küll, kasutusviisid ja näidustused on tihtipeale sootuks teistsugused. Toon siinkohal mõne näite.

Kortsleht

… oli keskajal hinnatud ennekõike oma lehtedele kogunevate pärlendavate kastetilkade pärast. Alkeemikud uskusid sellest abi olevat nii tarkade kivi leidmisel kui ka kulla valmistamisel. Usuti ka, et oma müstilise väe tõttu aitab kortslehele kogunenud kaste vananemise vastu.

Tänapäeval teame, et kortslehe lehtedel on tugev põletikuvastane, aga ka nahka pinguldav toime. Seega polnud keskaegne viide omamoodi nooruse säilitamise ravimile väär.

Alteed

… kasvatati juba sajandeid tagasi kloostriaedades. Nii nagu tänapäeval, kasutati seda ka antiikajal röga lahtistava ja põletikku alandava preparaadina.

Raeapteegi juhataja Triinu EntsikGrünberg keskaegsetes apteegivaldustes.

Kikkaputke

… ehk ladinakeelse nimetusega Angelica archangelica’t kutsuti rahvapäraselt inglitaimeks, kuna legendi järgi olla kord ingel end ilmutanud ja teatanud, et selle taimega saab ravida katku. Tõhusat katkuravi on sellest raske oodata, aga tänapäevase rahvameditsiini kohaselt leiab hariliku kikkaputke seemnetest ja juurtest valmistatud preparaatidest abi seedimismurede korral.

Koirohu

…suhtes meie ammused apteekritest ametivennad ei eksinud, kui ütlesid: kui ei ole surmatõbi, siis saab koirohust ikka abi. Koirohu õitest ja lehtedest valmistatud preparaadid on tõhus ravim seedehäirete, kõhugaaside, kõhulahtisuse ja -kinnisuse, sooleparasiitide, külmetuse, valuliku menstruatsiooni ning kõhukrampide korral. Koirohu toime vägevusest annavad aimu lihaskrambid ja peavalu, mis võivad ilmneda, kui selle ravimtaimega liialdada.

Punast päevakübarat

… ehk siilikübarat kasutati ravimtaimena juba keskajal antiseptilise vahendina ja kõikvõimalike valude ja maohammustuse korral, kuid tänapäeval on see tuntud oma antiseptilise ja organismi immuunsust toetava toime poolest.

Naistepuna

.. millel tänapäeval teatakse olevat rahustav, seedimist ja sapieritust soodustav toime, kasutati keskajal sootuks teisiti. Usuti, et selle abil on võimalik tulevikku ennustada. Kui taim eritas punast mahla, tähendas see helget tulevikku, kui aga värvitut, ei toonud see endaga midagi head. Selles peituva maagia tõttu pandi naistepuna ka lahingusse minejale jalanõu sisse, kuna usuti, et see aitab väsimuse vastu ja suudab surma eemal hoida.

Iisopit

…nimetas keskaegne ravitseja püha Hildegard suure jõuga kuiva loomuga taimeks. See pidi kõige enam aitama neeru- ja sapikivitõve korral, aga ka kurvastusest tekkinud maksahaiguste vastu. Ka tänaste teadmiste järgi on sel taimel suur jõud. Iisopil on ergutav toime, mistõttu seda soovitatakse isegi hommikuse kohvi asemel tarbida. See on väga hea palavikualandaja, aitab kurgu- ja häälepaeltepõletiku korral, lahtistab röga, ravib köha, bronhiiti, leevendab astmat ning hävitab herpesviirust. Samuti on sellest abi kuumahoogude ja higistamise vastu üleminekueas.

  Klaretti saab Raeapteegist ka

tänapäeval, muumiatükke näeb aga muuseumiruumis.

Meliss

… oli keskajal ravimtaimena laialdaselt kasutusel. Sellega raviti haavu ja marutõbise looma hammustusi, leevendati hambavalu ning rasedusaegset iiveldust. Lisaks usuti, et melissilehtedega täidetud amulett toob õnne ja armastust. Tänapäeval teatakse melissi laialdast rahustavat toimet.

Basiilik

… seostub meile valdavalt kokandusega, kuid keskajal loodeti sellest abi katku vastu. 17. sajandil kasutati basiiliku värskeid lehti oimukohale ja laubale hõõrudes peavalu korral. Lisaks omistati basiilikule võimet vähendada nukrameelsust ja väsimust ning selle oksi kingiti kallimale armastuse märgiks. Meie laiuskraadidel ei ole basiilik ajalooliselt ravimtaimena kasutusel olnud, aga selle loomulikus levialas on seda rahvameditsiinis kasutatud mitmesugustel näidustustel.

Aedmajoraani

… ehk vorstirohtu lisati vanadel aegadel armujõu suurendamiseks nii veini kui ka õlle sisse. Lisaks kasutati seda keskajal astma, kõhuvalu, köha, peavalu, rahutuse, unetuse ja naistehädade raviks. Meil tuntakse praegu vorstirohtu taas rohkem kulinaarsete omaduste poolest, ent selle eeterlike õlide kombinatsioonile on omistatud nii toniseerivat, valuvaigistavat kui ka antiseptilist toimet. Lisaks aitab see organismist väljutada liigset vedelikku,

Nr.1

parandada seedimist ja mõjub rahustavalt nii vaimsete pingete kui ka ärritunud seedeelundite korral.

Nurmenukk

… oli keskaegse ravitseja püha Hildegardi varamus kurbuse eemaletõrjumise lill. Täna tuntakse nurmenukku kui rikkalikku C-vitamiini ja askorbiinhappe allikat. See aitab alandada kolesterooli taset, leevendada migreeni ja peavalu.

Salveid

…peetakse maailma vanimaks ravimtaimeks ja keskaegsed apteekrid määrasid seda siis, kui keha vajas ergutamist, mälu parandamist ning mure leevendamist. Kuna ka praegu omistatakse salveile paljusid psüühilisi vaevusi vähendavat toimet, ei saa eelnevale vastu vaielda. Salvei kohta öeldakse, et sellega võiks ravida sadat haigust.

Aed-liivateed

… tunti juba Vana-Kreekas, kus see oli jõudu ja julgust andva taimena pühendatud armastuse ja -ilujumalannale Aphroditele. Lisaks sümboliseeris see energiat ja tegutsemistahet ning seda kasutati puhastusriitustes pärast surmaga kokkupuutumist. Keskaegsetes kloostriaedades kohtas seda nii vürtsi- kui ravimtaimena ja seda lisati taimekimbukestesse, millelt oodati abi nakkushaiguste eemale peletamisel. Tänaste teadmiste kohaselt on sel seedimist soodustav, antiseptiline ja rahustav toime.

Palderjan

… on paljudele tuntud kui looduslik rahusti, kuid keskajal leidis see kasutust sootuks teistel eesmärkidel. Nimelt tuli seda segada ihaldusväärse vastassoo esindaja veini sisse, et tutvuse sobitamine paremini sujuks. Tänapäeval ei peeta paraku kohtingul kaaslase uimastamist mistahes eesmärgil heaks tooniks. Lisaks usuti omal ajal, et palderjan peletab ka nõidu ja kurje vaime.

Timukad varustajateks

Lisaks taimede väele otsiti tervendavat toimet ka loomsetest saadustest. Loomset päritolu tooraine hankimisel ravimite valmistamiseks tuli ülima hoolsusega kontrollida, et see oleks värske. Raeapteegi nimekirjas olid põletatatud mesilased, kuivatatud kärnkonnad, rästikurasv, kõrvetatud siilid, vihmaussiõli, loomade suguorganid, valgeks pleekinud koerakaka, keldrikakandi leotis, täku kabjad ja muumiaessents. Osa neist on esindatud tänapäeval ka Raeapteegi muuseumiruumis.

Keskaegsete arstide parimate arusaamade kohaselt tuli sobilik ravim määrata sarnasuse põhimõttel. Nii oli igati ootuspärane, et peavalu korral soovitati koljupulbrit, kõhuvalu korral hundisoolt ja vaimuhaigele jänesesüdant. Seesmiste teravate valude korral soovitati süüa klaasipuru, kollatõve vastu pidi aitama kollaste õite ja oranži mahlaga vereurmarohi, katkumuhkude vastu pidi astuma sinise safiiriga ning joomatõve vastu olid tõhusaimad ravimid lillad ametüstid.

Inimeste ravitsemisel kasutatati ka surnud inimeste organeid. Need pidid pärinema noorelt, tugevalt ja äkksurma surnud inimeselt. Seega oli timukatel oma kindel koht keskaegse apteegi varustajatena.

Omaaegseks vaieldamatuks imeravimiks sajanditel, mil valitses üleüldiselt suur tõenäosus saada mürgitatud, oli mitridaat ehk vastumürk. See tolleaegne teaduse tippsaavutus koosnes 54 koostisosast ja selle oli aastatepikkuste katsetuste tulemusel välja töötanud Pontose sõjakas ja andekas kuningas Mithridates VI Eupator, kes ise kartis koledal kombel mürgitamist. Kardetavasti langesid paljudki tema lähikondsed seejuures nii-öelda tootearenduse ohvriks.

Ravimtaimed on endiselt aus.

Nii kaugele, kui farmaatsia ajalugu võimaldab tagasi vaadata, on apteeker kogukonnas alati hõivanud kindla, lugupeetud ja väärtustatud koha.

Usk, kõige kangem rohi

Nii kaugele, kui farmaatsia ajalugu võimaldab tagasi vaadata, on apteeker kogukonnas alati hõivanud kindla, lugupeetud ja väärtustatud koha. Keskaegses linnas oli apteeker üks vähestest intelligentsi esindajatest, kellel oli otsekontakt kõikide ühiskonnakihtide ja seisustega.

Jätteski kõrvale ravimid ja füüsilised toimeained, on üks oluline komponent, mis oli Raeapteegi alustamise ajal sama tähtis kui nüüd – selleks on patsiendi ja apteekri vaheline suhtlus ning usaldus. Nagu ütles ka apteekrihärra Oskar Lutsu raamatulehtedel: kõige kangema rohu ehk usu ravimisse toovad abiotsijad enesega apteeki tulles ise ühes.

Raeapteek oli juba sajandeid tagasi koht, kuhu tuldi apteekriga usalduslikult juttu puhuma, uudiseid vahetama ja ka oma tervisemuredele abi saama. Sageli leiti apteegikülastuse käigus leevendust ka hingehädadele. Keskajal oli apteekri arsenalis patsiendi keelepaelte valla päästmiseks apteegi vürtsvein klarett, mis aitas kergemini oma mured ja pitsitavad saladused hingelt ära rääkida. Tänased raeapteekrid oma igapäevases töös küll klaretti ei paku, aga endiselt kuulame maailma eri paigust meid külastama tulnud kliendid ja tervisemuredega apteeki pöördunud patsiendid ära ning püüame üheskoos leida neile parima lahenduse ja ravimi.

* Artiklis on kasutatud materjale Ain Raali, Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste raamatust “Eesti ravimtaimed” ning Heino Gustavsoni raamatust “Tallinna vanadest apteekidest kuni 1917. a”