Eesti abi liigub Ukrainasse nii veokite kui ka maasturitega

Eesti panust Ukraina aitamiseks võib mõõta tuhandete kilomeetrite, loendamatute tonnide ja avatud südametega.

Kosel elav ettevõtja ja rännumees Arno Pavel on hingelt automatkaja ja kultuurivahendaja, kelle rännakud on viinud ta väga erinevatesse paikadesse. Maanteid on mõõdetud tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite kaupa, pikim reis viis Arno 2014. aastal Kaug-Itta. Ajaloo- ja kultuurihuviline mees on seiklustelt kaasa toonud loendamatuid uusi muljeid ja teadmisi.

Kui Venemaa Ukrainas sõda alustas, keskendus Pavel humanitaarabile. Esmalt kokku kogujana – tema koju moodustus staap ja ladu, kuhu on toodud tonnide kaupa kõike vajalikku, millega sõja tõttu kannatajaid aidata.

Ukraina teed on väga erinevad.

On suurepäraseid maanteid ja on väga lagunenuid.

Pavel tunnustab kõiki, kes on aidanud riideid ja muud eluks vajalikku koguda – valdavas enamuses on temani jõudnud heas korras esemed.

„Meil on koostöö mitmete sõbralike MTÜ-dega, kes kogutud asjad peale võtavad. Samas otsime ka ise kogu aeg vabatahtlikke, kes on nõus sõidu või mõne tegema,“ ütleb Pavel ja annab lahkesti loa enesega Facebookis ühendust võtta.

Ka ta ise on Ukrainasse humanitaarabi viinud ja kinnitab, et väga raske reis see pole.

„Baltimaad ja Poola on tuttav piirkond. Ukraina piiril on topeltkontroll, nii Poola kui ka Ukraina piiril. Minnes sain tunniga mõlemast läbi, tagasi tulles olin kuus tundi järjekorras.

Ukraina teed on väga erinevad. On suurepäraseid maanteid ja on väga lagunenuid,“ meenutab Pavel, kes tagasi tulles korra õigelt teelt eksis ning selle tõttu ka päris hullud teed ära nägi.

Ehkki ta käis Lvivi oblastis LääneUkrainas, mis on suhteliselt rahulik, oli sõja mõju ka seal tunda. Kuulda oli õhuhäiret, asulates on kohalikud rajanud laskepesad.

Näljas on nii inimesed kui ka loomad

Järgmine laadung läheb taas teele Harkivi oblastisse. Pavel jagab infot ka selle kohta, mis kogutud humanitaarabist edasi saab.

„Tänu meie annetustele on Jelena Slivtsenko, Harkivi Eesti Seltsi esinaine, saanud natukenegi leevendada mõnede inimeste rasket olukorda Harkivis, Izjumis, rindelähedastes külades. Aidatud on ka Ukraina õigeusu kiriku Svjatogorski Lavra mungakloostrit, kus peale munkade peatub praegu ümberkaudsetest küladest põgenenud umbes 300 meest-naist ja 30 last, kes kõik tunnevad teravat puudust toidust ja hügieenitarvetest.

Lisaks veel 30 kassi ja 20 koera ning kõik nad on külmas, alatoidetud ja vajavad abi.

Oleme saanud aidata põhiliselt soojade rõivastega, kuid ka pisut toiduga – Alavere soolapekk läks sinna, konserve, kassi-koeratoitu.

Jelena loetleb, millest on puudus: toit, hügieenivahendid – tua - lett- ja majapidamisseep, hambapasta ja -harjad, voodipesu, tualettpaber. Tegelikult on tarvis kõike, mida üks inimene elus püsimiseks vajab. Ja loomadel on samuti kõht tühi,“ vahendab Pavel.

Eestlased saatsid Ukrainasse juba teise rindesauna

Hiljuti naasis Ukrainast reservkapten ja MTÜ Slava Ukraini nõukogu liige Ilmar Raag, kes saatis eestlaste annetatud rindesauna teekonda ja üleandmist.

See on juba teine eestlaste annetatud liikuv saun, mis võimaldab

Veokijuhi ja võitleja Vitali lugu

„Teist saunakompleksi Ukrainasse vedava reka rooli keeras Vitali, kes on COVID­i läbi põdenud endine professionaalne kaitseväelane ja veokijuht.

2021. aasta septembris tuli ta Euroopast, tee peal hakkas pea valutama ja koju jõudes oli ta juba poolsurnud. Järgnesid viis nädalat intensiivravis hingamisaparaatide all. Diagnoosiks COVID. See oli depressiivne aeg, sest iga päev viidi samast intensiivist inimesi välja, lina näo peale tõmmatud. Nii ta arstile ütleski: „Anna mulle midagi, et ma ei peaks neid laipu nägema.“ Arst vist andiski. Kaks kuud hiljem võeti talt esimest korda hapnikumask näolt. Ta suutis ise püsti tõusta vaid napilt paariks sekundiks. Kõik lihased olid kärbunud. Umbes samal ajal hakkasid lääne luuretalitused ütlema, et kohe algab sõda. Vitali juures käis aga masseerija iga päev. Kaks kuud järjest. Kui algas sõda, suutis Vitali juba sada meetrit iseseisvalt kõndida. Siis mobiliseeriti masseerija ja Vitali sai invaliiditunnistuse. Teda sõtta ei võeta. Arstid soovitasid tal lihtsalt metsas jalutada.

Aga Vitali tahab väga midagi Ukraina heaks teha. Tema invaliidsus tähendab, et ta ei kuulu mobiliseeritavate meeste nimekirja. Mis omakorda tähendab, et tal on seaduse järgi antud võimalus Ukrainast välja minna. Seepärast saadeti just tema Eesti saunakompleksi autojuhiks. Ta leiabki, et vigased ja haavatud peaksid kõik tagalas midagi tegema,“ jutustab Ilmar Raag.

võitlejatel vahepeal end pesta ja sooja saada, samuti ka riideid pesta. Kes on pidanud külmas ja kehvades tingimustes pingutama, saab aru selle panuse erilisest vajalikkusest.

Raag jagab kogemust: „Saunakompleks nr 2 jõudis Ukraina piiri ligidale 19. märtsil. Seekord oli kontseptsiooni uuendatud, sest krimmitatarlased soovisid tsiviilvärvides masinat. Põhjus on linnakeskkonnas. Enamik sõdureid pole lahingute vahel majutatud metsa muldonnidesse, vaid mahajäetud majadesse tühjades linnades. Iga masin, mis selles linnas on roheline, on ühtlasi ka selgelt märgistatud militaarne sihtmärk. Kõik tsiviilvärvides autod võivad olla aga ka humanitaarmasinad või lihtsalt mahajäetud romud. Neid on seal omajagu. Seega, meie kompleks ei näe välja sugugi nagu Ukraina armeele antav sõjamasin,“ kirjeldab ta.

Esimesena Ukrainas sai Eestist sellise kompleksi vabatahtlike pataljon Karpatska Sitš, kes on rindel olnud juba märtsikuust saadik.

Sauna ja pesumaja kompleks peab nädalas teenindama vähemalt 400 võitlejat. See koosneb kolmest merekonteinerist, mida transpordivad militaarsed veoautod. Ühes konteineris on saun, teises pesumaja viie pesumasina ja kuivatusmasinaga ning kolmandal konteineril on tugifunktsioon, see kannab veemahuteid ja elektrigeneraatoreid. „Lähtusime lahendustest, mida Eesti kaitsevägi on kasutanud oma missioonidel ja õppustel,“ selgitab Raag.