Kristin Tattar: VÕTKE HETK JA MÕELGE,

Mida

P Riselt Elult Tahate

Kristin Tattari sportlik vaim ja raskustele mitte alla vandunud tegutsemistahe viisid selleni, et vahvast meelelahutusest kasvas välja tõsine hobi, töö ja elustiil. Nüüd on disc golf talle sama lõbus kui esimest korda ketast lendu lastes, kuid tegu on ka tippspordiga, millele pühendumine tõi 2022. aasta sügisel USA-s maailmameistritiitli. Mis aitas suure eduni jõuda ja milliseid soovitusi jagab ta teistele?

TEKST: Uku Adrian Ilves

FOTOD: Sportland, Iti-Pätrik Järve, Kristjan Järv

RIIDED JA TOSSUD: Sportland (Nike)

STILISTIKA: Merit Boeijkens

MEIK: Liis Hindriks

„Sõbrad lihtsalt kutsusid, et lähme ja proovime. Mul polnud varasemat kokkupuudet ega täpsemat aimust, lihtsalt tundus väga lõbus mäng,“ meenutab juba lapsest saati spordiga tegelenud Kristin Tattar 2013. aastat, kui ta Jõhvis Alutaguse spordikeskuses esimest korda disc golf’is kätt proovis. Ilmselgelt ei mõelnud ta siis, et seesama tabamusest märku andev kettide kõlin toob 30. eluaastaks kätte maailmameistritiitli.

Sportlik ammu enne kettagolfi

Sport täitis Kristini elu mitmel tasandil a enne etta lfi a astamist. a sena tegeles ta nii võrkpalli kui ka suusata- misega ning oli murdmaasuusatamise noortekoondise liige ja kahekordne Eesti meister. Sportlik polnud mitte ainult tema, vaid kogu ta pere, kellega koos kõik MM-id, olümpiamängud ja muud spordivõistlused kodus ära vaadati. „Ema tegeles noorena kergejõustikuga ja oli paadunud spordifänn. Tema tuttava võrkpallitreeneri kaudu hakkasin ka ise võrkpalli mängima. Isa tegeles sõudmisega väga kõrgel tasemel. Vend tegeles jalgrattaspordiga. Kõik me tegime oma asja, aga sport oli võtmesõna. Ma tundsin, et kui teen sporti, suudan end tõestada ja olen tegija. Terve elu oligi väga tihedalt spordiga seotud ning kogu mu identiteet ja olemus olid sellega põimunud. Ma lihtsalt teadsin, et tahan sporti teha ja kuhugi jõuda. Need mõtted olid mul paigas ja väga selged,“ kirjeldab Kristin lapsepõlve, mil unistas suusatajana olümpiamängudel osalemisest. Millega Kristin koolitüdrukuna veel silma paistis? „Seda oleks mul huvitav endalgi teada. (Naerab.) Ju ma ikka selline iseteadlik olin. Väga raske oli head nõu kuulda võtta, väga raske oli seda eristada. Kui mul oli siht silme ees, siis läksin läbi seinte: mina tean, niimoodi teeme!“

Terviseprobleemid kui mängumuutja

Kui elu poleks koos täiskasvanueaga toonud terviseprobleeme, mis vajalikul tasemel treenimist segasid, olekski suurem edu ja tuntus võinud saabuda hoopis suusatamises. Mõistagi oli see Kristini- le valus löök, sest elu ilma spordita ei tundunud lihtsalt mõeldav. „See mõjus mulle väga raskelt, kui mult sport ära võeti. Pea oli laiali otsas ja kõik tundus väga keeruline. Spordil oli kriips peal ja ma olin nagu tuulelipp, kes ei teadnud, mida edasi teha. Oli nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga raske,“ meenutab Kristin. Mis rada oleks elu terviseprobleemideta läinud, sellele Kristin eraldi ei mõtle. Ta eelistab elada praeguses. „Elule tagasi vaadates saan aru, et igasugused sündmused on olnud ikkagi tähendusrikkad, olgu need siis valusad või rõõmsad. Üks asi on teiseni viinud ja võib-olla see toobki kõige paremad tulemused, kui elule mitte vastu töötada. Ma nii väga ei võitle, vaid lihtsalt lasen minna ja aktsepteerin, et okei, nüüd on sedasi, ning vaatan, mis teha annab, ja võtan suuna vastavalt sellele.“

Terviseprobleemidest sai Kristini jaoks mängumuutja nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Tõdedes ja leppides, et organism ei pea tipptasemel treenimisele ja sportlaskarjäärile vastu, astus ta pärast keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. „Mul oli selline arusaamine, et spordis kuhugi jõudmiseks peabki maast madalast sellega tegelema ja minu konkurentsivõime rong on täiskasvanuikka jõudes juba läinud. Otsuses juurat õppima minna oli oma roll ka isa survel, aga seda õppides sain peagi aru, et see ei ole minu jaoks.“

Iga asi on millekski hea

20. eluaastad tõid Kristini ellu uue hingamise nii tütre sünni kui ka disc golf’iga, kus edusammud ei lasknud end kaua oodata. „Tegelikult on iga asi elus millekski hea, olgugi et suusatamise lõpetamine tõi minu ellu ka palju südamevalu,“ tõdeb ta. Kristin sattus esmakordselt ketast loopima tänu ühele tuttavale suusatajale. „Elasime toonase elukaaslasega

Jõhvis ja disc golf jõudis ringiga meieni. Tuttav endine suusataja oli Soomes töötades seda näinud ja pakkus: lähme ja proovime. Seal mulle siis õpetati kõige lihtsamaid asju: kuidas visata jne. Nii see algas ja iga korraga hakkas hasart kasvama, et äkki ma nüüd saan ketta väiksema visete arvuga korvi.“

Kristin ütleb, et kettagolf on teda laiemalt palju õpetanud. Kuna ta polnud ennast tolleks ajaks veel täielikult leidnud, arenes ta isiksusena mitmes mõttes koos valitud spordialaga. Kuigi igasugune sport nõuab distsipliini, on Kristin just sellest õppinud, et ei tasu end ka liiga palju piitsutada, nagu ta oli varem teinud. „Raske on midagi saavutada, kui oled endaga liiga karm. Tuleb aktsepteerida end sellisena, nagu sa oled, ja hakata siis selle põhjal midagi uut ehitama. Ma olen õppinud olema rahulik ja kannatlik ning ootama õiget hetke. Selles mõttes on disc golf suusatamisest täiesti erinev: sa ei pane pärast starti kohe ajama, vaid pead säilitama rahulikkuse ja mõtlema.“

Paljude elementidega spordiala is tee etta lfi ne a s a atraktiivseks? Kristin sõnab, et ilu on küll vaataja silmades, kuid temale on see algusest peale toonud palju rõõmu ja teda võluvad mängu erinevad elemendid, millega tuleb arvestada. Ei ole midagi absoluutset ega kindlat. „See pole vastupidavusala, kus sa lihtsalt uhad, vaid palju komplekssem ja nõuab palju loovust. Sellega on võimalik palju mänguilu pakkuda ja iga olukorra lahendamine oleneb mängijast endast. Tulemus võib olla sama, aga igaühel on erinev tehnika või viskab igaüks erinevat lennujoont.“

Kristini treeningurütm oleneb nii hooajast kui ka kohast, kus ta parajasti on. Eestis olles on suur rõhk üldfüüsilisel ettevalmistusel. Kuigi meie kliima soosib õues ketta loopimist ainult mõnedel kuudel, tuleb Kristini sõnul olla leidlik ja eriti tema kodus Pärnus ei saa tingimuste üle kurta. „Rajad on väga head, seal saab maailma tasemel viskeid harjutada. Üldiselt on piiranguid täpselt nii palju, kui me neid ise loome.“

Erinevalt paljudest teistest spordialadest on disc golf eriline ka selle poolest, et paljudel professionaalidel on kombeks harjutada üsna vabas vormis – mitte konkreetse treeningumeetodi ja treeneriga, vaid pigem intuitsiooni järgi. Kristin aga arvab, et see võib tulevikus muutuda. „Disc golf kasvas välja väikesest pundist huvilistest Ameerikas. Ma ei teagi, kas keegi üldse oskas toona ette näha, et sellest kasvab nii oluline spordiala. Nüüdseks on PDGA-l (Professional Disc Golf Association – toim) veerand miljonit liiget ja liikmeskond kasvab iga päevaga. Ma arvan, et kui praegune professionaalide põlvkond karjääri lõpetab, tulevad nad uuele põlvkonnale oma teadmistega rohkem appi. Seega on tuleviku golfaritel mitmes mõttes kindlasti kergem kui praegustel.“

Kristini visioon disc golf’ist kui põnevast ja omanäolisest spordialast läheb hästi kokku tema veendumusega „mina olen mina“. Elu on talle näidanud, et kedagi jäljendada ei maksa ning püüdlus olla keegi teine paistab alati välja, sestap on kokkuvõttes alati parem jääda endaks. Küll aga tuleb nii igapäevaelus kui ka võistlusrajal kasuks jälgida ja õppida, kuidas teised olukordi lahendavad. „Võistlusrajal kohtab väga erinevaid inimesi. Osa on enda suhtes väga aktsepteerivad, teised aga lasevad ennast kergemini pisiasjadest häirida. See on mind õpetanud, et parem on aktsepteerida olukorda ja üksinda torisemine ei vii kuhugi.“

Treeningjalatsid 199.95 €

Jooksujakk 119.95 €

Retuusid 84.95 €

Bra 64.95 €

Dressipluus 84.95 €

Nokamüts 22.95 €

RIIDED: Sportland

BRÄND: Nike

Suurte eesmärkideni sammsammult

„Eks ma olen ikka omajagu unistanud, aga mul ei olnud disc golf’iga kindlasti kohe mingeid eesmärke. Minu jaoks on kõik hästi sujuvalt läinud, rõõmutunne spordialast on säilinud ja see on olnud üks loomulik kasvamine. Tundsin algusest peale, et see on täiesti minu ala, mis mulle meeldib. Ma olen seda alati tegevuse enda pärast nautinud. Alguses ei osanud ma unistadagi, et see peale kõige muu võiks mu tuleviku kindlustada ja sissetuleku tuua,“ lausub Kristin. Sportlashingena tajus ta küll ketast visates võistlusvaimu, kuid erinevalt suusatamisest ei al stan d ta etta lfi eesm i a medaleid võita. Aktiivset ja eesmärgistatud juurdlemist suurema arengu üle algul polnud, pigem on iga uus hooaeg olnud kui aste, mis viib nii oskusi kui ka ambitsioone üha kõrgemale. „Konkreet- sed unistused ja suured sihid on alles viimaste aastate teema, kui saavutasin teatud taseme ja võimalused hakkasid endast paremini märku andma.“

Esimene võistlus sõprade õhutamisel

Kristini esimesed võistlused, kust tuli ühtlasi esimene võit, olid 2014. aasta Eesti meistrivõistlused. Need toimusid siis, kui esimesest proovimisest polnud veel palju aega möödas. Võistlustele registreerus ta nendesamade sõprade tungival soovitusel, kellega ta koos mängimas käis, kuigi ebakindlus oli suur, samuti polnud tal kõikidest reeglitest veel täit ettekujutust. „Kuidagi õnnestus nii, et mängisime kolme naisega viiki ja siis selle ümbermänguga mina võitsin. Mäletan selgelt, kuidas tundsin, et mul ei ole põlvi, ma olin nii närvis, et vajun kohe maast läbi. (Naerab.) Igatahes andis see võit tõuke just võistlusspordile. Tundsin, et see ei olegi ainult sõpradega trillallaa ja trullallaa, vaid ka midagi enamat. Sain sealt suurema enesekindluse järgmisteks võistlusteks ja enam mul sõprade õhutust vaja ei olnud. Eks oli paras šokk teistelegi, et tuleb tüdruk, kellest keegi midagi kuulnud pole, ja võidab. Disc golf’i seltskond oli toona väike ja kõik teadsid kõiki.“

Pärast oma esimest võistlust ja võitu pidi Kristin paljudele tuttavatele värske spordiala kohta omajagu infot jagama. „Mäletan hästi, kuidas pidin teistele sõpradele selgitama, millega ma tegelen ja millise meistritiitli nüüd sain. Lõõpimist ja naeru oli väga palju. Arvamusi oli igasuguseid, osa jaoks oligi tegu hipsteritega, kes, õllepurk näpus, metsas natuke aega veedavad. Kindlasti on ka selliseid seltskondi ja ma ei heida seda neile ette. Disc golf on kõigile kättesaadav ja inimesed ongi erinevad. Mina pole aga isiklikult kunagi seda nii võtnud, et disc golf olekski olemuslikult selline. Eks siin osal võib ka natuke kibestumust mängus olla. (Muigab.)“

Ihaldusväärne MM-i tiitel Kõige ihaldusväärsema tunnustuse, maailmameistrivõistluste tiitli sai Kristin kätte 2022. aastal USA-s Kansases. Sellega püstitas ta oma uue reitingurekordi ja edastas märkimisväärselt konkurente. htlasi n ta alles teine etta lfi maailmameistritiitli võitnud eurooplane. Võistlus kestis viis päeva ja 305 viset. Ehkki lõpptulemus oli suurepärane, ei alanud võistlus küünarnukivigastuse tõttu sugugi kergelt. „Alguses oli kõik ebakindel. Kuigi võitsin hooaja alguses teisi võistlusi, oli kõik veel lahtine. Polnud kindel, kuidas mu käsi vastu peab. Kindlasti aitas see, et sain enne MM-i puhata ja mänguplaani poolest rohkem lahti mõtestada, kuidas mu käsi vastu peaks. Ma ei läinud sinna eesmärgiga väga erilisi või hulle asju proovida. Ma arvan, et edule aitas kaasa ka see, et kuna olin enne eri raskustega rinda pistnud, polnud pea nii laiali ja suutsin fookust hoida. Läksin peale selle mõttega, et tegu on tavalise nädalavahetusega. Seltskond on sama, lihtsalt võistluse nimi on teine. Ja nii ma tulingi võitjana välja. See oli minu jaoks väga ilus moment ja sain suure koorma õlgadelt maha – nüüd ongi see hetk käes!“

Kristini sõnul oli kahtlemata tegu tema karjääri kõrghetkega ja vajadust ennast kellelegi tõestada tal enam ei ole. Aga MM-i tiitel pole kahandanud isu uute suurte tegude järele. „Väga konkreetseid plaane mul ei ole, küll kõik head ja õiged asjad tulevad omal ajal. Eneseväärtustamine tuleb seestpoolt, ega selleks ei peagi maailmameistriks saama. Eks igal sportlasel on oluline tunda ära see moment, kus sisemine põlemine pole enam nii intensiivne ja oleks aeg lõpetada. Tean, et olen praegu õigel rajal, ja soovin edasi tegutseda. Sellist tunnet küll ei ole, et nüüd on kõik saavutatud ja rohkem pole vaja.“ Suurelt mõtlemine on Kristini sõnul mõneti ka trikiga teema, sest võib vahel hoopis energiat endasse kahmata. „Võtan praegu üks hooaeg korraga ega pane endale nii palju pingeid peale kui vanasti. Mingit viisaastaku plaani mul ei ole, üritan rohkem elu usaldada ja uute uste avanedes ära tunda, kas minna kaasa või mitte.“

Kulda väärt (positiivsele) keskendumine

„Oleneb perioodist, mis parasjagu elus toimub,“ vastab Kristin küsimusele võistlusnärvi ja enese häälestamise kohta.

Vahel tuleb ikka elus toimuv rajale kaasa, ning kui on palju erinevaid mõtteid peas, võib ka väiksem probleem suure katsumusena tunduda. Oluline on ennast sellest võimalikult vähe häirida lasta ja segajaid mitte tähele panna.

„Ma mõtlen seda, et isegi kui ma eksin, siis pole see ju maailma lõpp ja elu läheb edasi. Proovin suhtuda olukorda alati rahulikult, end võimalikult hästi välja puhata ja keskenduda sellele, mis hetkel oluline. Vahel on aga tõesti nii, et ärkan keset ööd üles ja tunnen ärevust. Siis aga katsun end jälle kahe jalaga maa peale tuua ja ütlen endale, et praegu ma ju ei viska, praegu ma magan. (Naerab.)

Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Tund aega enne võistlust on samamoodi – praegu on oluline sooja teha, viskeid harjutada ja muud säärast, see on minu jaoks praktiline ettevalmistus. Ma katsun mõelda, mis on praegu oluline. See, mis tunni aja pärast toimub, ei ole tol hetkel oluline.“

Kristini sõnul on võistlustel tekkiv kerge ebamugavustunne lausa oluline, sest ennast liiga vabalt tundes kaotab mängija olulisi komponente ja vähendab võimalust võiduni jõuda. Ka varasemad võitmiskogemused on abiks – tuleb endale meelde tuletada, et varem on ju sellistest olukordadest läbi tuldud. „Iga võit ja ma ütleksin, et ka iga kaotus on andnud oma panuse, et unistused teoks saaksid.“

Kristin toonitab, et kuigi see ei pruugi olla kõrvalseisjatele nähtav, on ta end varasemate aastate jooksul palju piitsutanud. Pärast iga ebaõnnestumist on dialoog iseendaga olnud esmajoones negatiivne, kuid kui esimesed emotsioonid lahtuvad, siis olukord muutub ja jõudu tuleb juurde. Ebaõnnestumise baasilt on viha ja kurbus viinud lõpuks heade tulemusteni. „Ma ei ole üliinimene ega mõtle, et ma pean nüüd alati võitma. Vahel läheb ühtepidi ja vahel teistpidi, see on elu osa. Kui ma läbi kukun, on see pigem tuleviku väetis.“

Anne või raske töö?

Igal alal on tahtjaid ja harrastajaid palju, kuid tippu jõuavad vähesed. Mis on Kristinile disc golf’is edu toonud? „Eks tahte abil saab ka väga palju asju ära teha ja väga palju omandada. Aga tippklassi puhul on ilmselt tegu nii ande kui ka tahte ja suure töö kombinatsiooniga. Ma arvan, et lõpuks saab iga inimene sisetunde järgi aru, kas mingi ala talle tõeliselt sobib või mitte. Osal inimestel tuleb mingi asi lihtsalt palju loomulikumalt välja, teistel palju raskemalt. Kui inimene tunneb, et ala on tema jaoks õige, siis ilmselt ongi. Samas peab vaatama enda ootusi – kas eeldatakse, et alati tuleb võita, või armastatakse seda lihtsalt harrastaja tasemel olenemata sellest, kas see viib tippu või jätab kaugele tahapoole,“ räägib Kristin. Ta arvab, et ilmselt oleksid paljud ühel alal andekad inimesed andekad mõnes muuski tegevuses, kui nad sellele keskenduksid. „Ma kujutan ette, et näiteks Novak Djokovicis on midagi, mis võimaldab tal palju saavutada ja mitte ainult tennises.“

Aastas neli kuud sõidus Kristin on Eestist eemal umbes neli kuud aastas ning intervjuule järgneval nädalal ootab teda ees kolm Disc Golf Pro Touri Texases, pärast mida järgneb nädal aega pausi. Seejärel ootab ees veel kolm DGPT etapil osalemist ja ka selle aasta esimene major: Champions Cup. „Siis võtan korra hoo maha, et maikuus treenida ja akusid laadida, ning suvest läheb tuur täisvõimsusel käima. Osalen nii suurematel võistlustel Euroopas kui ka USA-s.“

Praegu organiseerib Kristin oma reise ja võistlusasju ise, kuid plaan endale selleks abiline võtta on kaua mõttes olnud. „Ma olen ei tea mitmes intervjuus öeln d et ean endale m ned e i tsima. (Naerab.) Ma arvan, et tuleks kasuks, sest praegu võtab see minult palju väärtuslikku aega ära.“

Karjääri alguses oli toetust puudu

Kristin toob esile, et võistlused ja reisimine tulevad tihti pere ja sõprade arvelt ning vahel on see inimlikust aspektist raske. „Ma ei saa spordile pühendumise tõttu minna igale üritusele, kuhu tahaksin, ma ei näe kõiki sünnipäevi ja muid tähtpäevi.“ Kõige keerulisemad olid tema jaoks aga disc golf’iga alustamise esimesed aastad, kui lähedastelt ei tulnud tema uuele hobile kaugeltki sellist tunnustust, nagu ta lootis. Hoopis vastupidi. „Pidin palju tõestama, et see on minu ala ja miks ma sellega tegelen. Ka väga paljud lähedased vaatasid viltu ja ütlesid, et ma raiskan võistlustel käimisega oma aega ja raha. Tol ajal see muidugi viis rohkem raha välja, kui tõi sisse. Pereliikmete ja lähedaste seas oli vastuseisu mingil perioodil väga palju. Isegi mitte läbi lillede, vaid väga konkreetselt öeldi selliseid asju. Ma lihtsalt tegin oma asja edasi, isegi ei kulutanud eraldi aega enda kaitsmiseks. See oli minu jaoks sel hetkel väga valus, sest ikka tahad ju, et ümbritsevad inimesed sind mõistaksid ja toetaksid. Ma ei vandunud vastuseisust hoolimata alla, miski hoidis mind ikka selle juures,“ lausub Kristin. Ta on tuttavatele öelnud, et poleks enam nõus seda kõike läbi tegema. „Lõpuks loksusid ka selles osas asjad paika. Eelmine hooaeg ei vaja lähemat kommenteerimist. (Naerab.) See läks tõesti üle ootuste hästi.“

Anda eeskuju ja inspireerida Laiemast eeskujust ja eesmärkidest rääkides toob Kristin esile, et iga inimene võiks tema näitel osata leida inspiratsiooni tegelemaks just sellega, mis huvi pakub. „On ju päris palju selliseid inimesi, kes teevad midagi lihtsalt vajadusest, ja mõnda aega on see ka okei. Tuleb võtta hetk ja lihtsalt mõelda, mida oma elult päriselt soovitakse ja millele tasub aega panustada. Kas ma tahangi teha sellist tööd, mis mulle absoluutselt ei meeldi, olla seetõttu pahas tujus ja nagu orav rattas? Tuleb võtta see julgus, et astuda samme oma tegelike unistuste ja vajaduste poole. Nii hakkavad ka konfliktid lahenema ja inimesed on rohkem rahul. Meil ei ole mõtet oma aega raisata kellegi teise nimel. Eneseväärtustamine ja rahulolutunne tuleb seestpoolt, me ei saa seda kuskilt väljast võtta. Usun, et paljudel inimestel on kuklas teadmine, mida nad tegelikult tahavad, aga ikka leitakse ettekäändeid ja vabandusi ega julgeta takistusi ületada.“

Raskematel hetkedel võib kõigil tekkida tahtmine loobuda isegi millestki, mis on väga hingelähedane. Kristini sõnul tuleb aktsepteerida elu polaarsena: ei ole halba ilma heata. „Tõeliselt südamelähedaste asjade puhul tuleks takistusi üritada hasardiga ületada ning lasta heal ajal end ikka ja jälle hellitada. Tuleb vabaneda piiravatest arvamustest, et mulle ei kõlba või sobi midagi enam teha või proovida. Võimalusi on alati rohkem, kui me ette kujutame, eriti praegu, kui individuaalsust aktsepteeritakse palju rohkem. Igaüks tunneb endale õige asja ära. Näiteks kui ka mõni vanem inimene tunneb, et teda kõnetab just disc golf, siis tulgu ometi ja proovigu! n