EAKAD PÄÄSTAVAD MAJANDUSE

Noored on edukamad ja nutikamad tehnoloogiliste lahenduste väljamõtlemisel ja uute tehniliste vidinate kasutamisel, kuid vanad suudavad rohkem näha inimestevahelisi seoseid.

Kõik statistikanumbrid nii Eestis kui ka mujal arenenud maailmas näitavad, et elanikkond vananeb. Inimesi, kes teeksid tööd ja kelle maksudest saaks riiki ülal pidada, jääb aina vähemaks. Kus on väljapääs?

TEKST: JANA RAND FOTO: SHUTTERSTOCK Ü ks lahendus on eakate kaasamine ning nende tööle võtmine. Vanemaealise tööjõu märkimiseks on loodud termin generatsioon U (ingl generation unretired) ehk pensionilt naasnute põlvkond. Näiteks USA tööjõus on üle 65-aastased kõige kiiremini kasvav vanusegrupp ning veel mõni aasta tagasi andis see põlvkond 93 protsenti sealse tööturu kasvust. Eakad võivad osutuda päästerõngaks, kes aitavad majanduslangust edasi lükata.

Sotsiaalministeeriumi tellimusel tehti mõned aastad tagasi tööandjate seas uuring, mis uurib nende suhtumist vanemaealistesse töötajatesse. Esimene murekoht on see, et ettevõtted ei taju rahvastiku vananemist probleemina. Kuigi kindlasti paljud firmajuhid saavad aru, et vananev rahvastik on üleilmne mure, siis enda rolli sellega tegelemisel ei nähta. 2015. aastal Praxise tehtud uuringus antakse nõu, kuidas riik saab eakate tööturule naasmist lihtsamaks muuta. Selgub, et riik on vähe pööranud tähelepanu sellele, kuidas mõjutada töösuhte osapooli vanemaealistele sobivas töös kokku leppima, võimaldamaks paindlikke töötingimusi. Lisaks soovitab Praxise uuring riiki aktiivsemalt teavitama töösuhte osapooli vananemisega kaasnevatest erivajadustest, ka peaksid tööandjad olema valmis looma vanematele töötajatele sobivaid töötingimusi. Kuna eakad on tundlikumad koormuse suhtes, peaksid tööandjad olema valmis paindlikumaks koormuse jagamiseks.

Olukord tööturul näitab, et Eestis ei väärtustata aastatega kogutud kogemusi ja tarkust. Vanemaealistesse ei suhtuta meil kui efektiivsetesse ja võrdväärsetesse ühiskonna liikmetesse, mis on väga suur viga. Vanemaealistele jäävad kohad, mida noorem tööjõud ei soovi. Üldjuhul on need madalat kvalifikatsiooni nõudvad ja alarahastatud.

MÕTTEMALLE PEAB MURDMA Selle eesmärgi nimel, et ühiskonnas toimuks mõtteviisi muutus ja senise nooruse kultuse asemel märgataks ka keskealisi ja vanemaid inimesi väärtusliku ning asendamatu tööjõuna, töötab MTÜ Kuldliiga. See loodi 2012. aastal ealistel põhjustel diskrimineeritud kvalifitseeritud spetsialistide ja endiste tippjuhtide esindamiseks. Aastate jooksul on aga teemadering laienenud kogu tööturu toimimisele, kus eelarvamused ja institutsioonide oskamatus tõrjuvad tööturult üle 50-aastaseid.

Kaheksa aasta jooksul on MTÜ Kuldliiga vahendanud vanemaealistele tippjuhtidele tööpakkumisi, korraldanud koolitusi, mõttetalguid, seminare ja konverentse tööandjatele ja poliitikutele, et ostida lahendusi tööturu kriisi ületamiseks ja majanduse tootlikkuse tõstmiseks.

MTÜ Kuldliiga asutaja ja juht Aimar Altosaar märgib, et ühiskonna mõtteviis on küll muutumas, kuid muutub väga aeglaselt: "Väga palju pole olukord vanemaealiste palkamisel paremaks läinud. Eriti olen seda märganud just riigiasutustes, mis peaksid vastupidiselt olema just muutuste esirinnas. Just seal on olnud juhuseid, kus avalikus sektoris saab mingi osakonna juhiks noor, kes uue meeskonna loomist ettekäändeks tuues püüab eakamatest töötajatest vabaneda."

Ka märgib Altosaar, et hea hariduse ja kogemustepagasiga vanematele inimestele pakutakse reeglina tööd, mis ei vasta nende kvalifikatsioonile. Ta tõdeb, et Eestis valitseb ilmselt odavat ja lihtsat tööd tegevate inimeste puudus.

NÄHTAMATUKS MUUTUMINE Eakatest rääkides keskendutakse enamasti meditsiini-, sotsiaalhoolekande- ja pensioniteemadele. Räägitakse eakapõlve kindlustatusest, eneseteostusest, tervisest ja muutustega kohanemisest. Nende teemade hulgas pole aga peamist: kuidas hoida väärikust ja tagada võrdne kohtlemine. Teatud vanusest alates on inimeste kõige suuremaks probleemiks, et nad muutuvad sotsiaalselt nähtamatuks – kõigepealt tööturul, kuid vananedes ka kõigis teistes sfäärides.

See on ühiskonnas laiem teema, et me tegelikult ei märka inimest, vaid ametlikult tasandil käsitletakse standardiseeritud omadustega inimühikuid.

Soome tööfüsioloog ja eakate poliitika ekspert Juhani Ilmarinen on öelnud, et meie töökohad on standardiseeritud 35–45-aastastele inimestele.

FOTO: SHUTTERSTOCK

Meie näeme aga, et selleski kategoorias sorditakse inimesi eelkõige formaalsete tunnuste alusel, hoolimata isiksuse eripäradest, võimetest ja sotsiaalsetest oskustest. Sest tööandjad, veel vähem aga nende soove vahendavad personaliotsingufirmad, lähtuvad ikka 20. sajandi kujutlusest, millised olid siis tavalised töökohad, kuhu otsiti tööjõudu: töötaja peab olema füüsiliselt terve, võimalikult lastetu, isetu ning raha- ja karjäärihimuline.

Aga me elame juba ammu 21. sajandil ning uued reeglid ja väljakutsed võtavad võimust. Siia sajandisse kuulub paindlikkus, tehnoloogiate ja turgude kiire muutumine, töökeskkonna mitmekülgsus, loovus ja isiksuslike eripäradega arvestamine.

See tähendab ka noorte ja vanade kaasamist võrdsel alusel tööturule, sest kõik omadused ja oskused on tänapäeval vajalikud. Eriti on puudu sidustusoskustest, empaatiavõimest, kannatlikkusest ja lihtsast elukogemusest, mida saavad

Vanemaealistele jääb sageli lihtsam töö, mida noorem tööjõud teha ei soovi.

Kui inimene tunneb ennast tervena, tahab täiega osaleda ühiskonnaelus ning on töötegemiseks hakkamist täis, siis ta on ka loov ja ettevõtlik.

pakkuda vaid eakamad inimesed.

Meie ettevõtjad ja enamik tööandjaid võiksid lõpetada igale töökohale täiusliku, soovitavalt 35–45 aasta vanuse, kõrgelt haritud, viit võõrkeelt valdava ja IT-spetsialisti kvalifikatsiooniga supertöötajate otsimise ning analüüsida, milliseid inimesi neil on meeskonda tegelikult vaja. Ehk on seal kohta nii 65- kui ka 20-aastasel, kes hea meelega jagavad omavahel ideid ja kogemusi?

KESKEA PIIR ON NIHKUNUD Arvamus, et noored on loovamad ja ettevõtlikumad kui vanad, on ajast, mil raske füüsiline töö ruineeris inimesed juba 40-ndateks eluaastateks. Tänapäeval on arenenud maades keskea piir nihkunud juba kaugelt üle 60 eluaasta, sest rahvas elab kauem ja püsib terve ning töövõimelisena. Kui inimene tunneb ennast tervena, tahab täiega osaleda ühiskonnaelus ning on töötegemiseks hakkamist täis, siis ta on ka loov ja ettevõtlik.

Ka turundus ja tarbijatega suhtlemine muutub täpsemaks, sihtrühmi arvestavamaks ja isikupärasemaks. Vanemale keskeale ehk neile, kes on üle 55 aasta vanad ega kavatsegi veel töötamist lõpetada, on kõik muutused majanduskeskkonnas väga teretulnud, sest nüüd on võimalik rakendada võimeid ja oskusi, mis saab välja areneda vaid pika elu- ja töökogemuse põhjal.

Noored on edukamad ja nutikamad tehnoloogiliste lahenduste väljamõtlemisel ja uute tehniliste vidinate kasutamisel, kuid vanad suudavad rohkem näha inimestevahelisi seoseid, võivad olla leidlikud uute tehniliste innovatsioonide levitamisel ja uute kasutusalade leidmisel. Vanadel on kogemustepõhiselt võime näha kaugemale lühiajalistest põhjuse-tagajärje seostest ning kannatlikkust tegeleda inimestega, kes on alati kogu ärilise tegevuse lõpptarbija ja sihtmärk.

Sellepärast on ka Eestis oodata uut start-up’ide lainet, kuid seekord vanema keskea aktiviseerimise tulemusena. Meie arenenumates naaberriikides on see juba toimunud ning ega meiegi pea enam kaua ootama, sest vanema generatsiooni osakaal ei jää alla naabrite numbritele.

Näiteks Taanis kasvas perioodil 2004–2012 60–64 aasta vanuste asutatud start-up’ide arv 33%. 65–69 aasta vanuste grupis aga koguni 67%! Loomulikult on sealgi põhjuseks see, et üle 60-aastaste võimalused on tööjõuturul jäänud ahtamaks, kuid seda enam tuleb olla julgem ja loovam, et võimalusi ära kasutada.

Vanade panus ühiskonda ja majandusse võibki olla just see osa ühiskondliku rikkuse kasvust, mis võib meid viia võrreldavale tasemele Põhjamaadega.

On viimane aeg tõsisteks ümberkorraldusteks ja vanemaealiste keskse tööturupoliitika väljatöötamiseks. 2040. aastaks on Eestis, aga ka mujal Euroopas peaaegu pool rahvastikust ja ka pool tööealistest üle 50-aastased.