Maarja-Liis Ilus. Kaks jalga maas süda õige koha peal

KUDUM Second Female, WAB MAIKASÄRK Malene Birger, Maarja erakogu PÜKSID Weekend, Max Mara JALANÕUD Max Mara SÕRMUS TiSento, Glanz & Glamuur

Maarja-Liis on sirgunud pisikesest plikatirtsust üheks Eesti armastatuimaks naislauljaks sisuliselt kõigi meie silme ees. Kuigi kodumaal saatnud suur edu lennutas ta omal ajal ka justkui komeedina suurde muusikataevasse, on ta suutnud hoida seejuures alati kaks jalga kindlalt maas. Kõndisimegi temaga nii mineviku radadel kui piilusime praegusesse argiellu ja mõttemaailma.

TEKST: RIINA PALMISTE FOTOGRAAF: LAURA NESTOR STILIST: BRITT SAMOSON MEIK-SOENG: MAMMU (MARIA TAMMEORG)

Küllap ei ole mälupildid minu lapsepõlvekodu seinte vahel toimunud fänlusest midagi, mis juhtus eranditult ainult meie peres. Andunud fännist õde oli tapeetinud toaseinad Maarja-Liisi postritega. Teinekord tuli vanematel päevauudiseid sirvida hekseldatud ajalehtedest, sest värskete häälekandjate saabudes kibelesid käärid õe käes laulja kohta käivaid artikleid või uudisnupukesi endale mälestuseks välja lõikama. Autogrammipaberid – need olid tõenäoliselt meie maja kõige hoolsamini ära peidetud aare, sest hoidku selle eest, kui oleksin õe hinnalistele väärtpaberitele näpud taha saanud ja need kortsutanud. Kui ema juhtus poodi minema, anti talle kaasa selgesõnaline korraldus: palun Maarja-Liisi jogurtit! Seda jogurtit, mida ei tellitud mitte niivõrd maitse pärast, vaid ikka ainult seetõttu, et pakendil ilutses iidoli pilt.

Kui neid mälestusi ühel novembrikuisel reede hommikul Maarja-Liisile kohvitassi taga meenutan, loen tema näolt siirast liigutatust, aga mõnevõrra üllatustki. "Mul tuleb pisar silma, kui sellele mõtlen," õhkab ta, et jogurt, millest juttu teen, oli tal juba praeguseks täielikult mälust pühitud. Mõistan ruttu, et minu vastas istuv naine, keda imetlesime toona suurtel lavadel ja jogurtipakil, aga kellele vaatame alt üles praegugi, on täpselt samasugune, nagu olin alati ette kujutanud. Tasakaalukas, aus ja õilsa hingega.

Ta laulis end meie südametesse juba tibatillukese "Õnneseenena". 15-aastasena usaldasime ta pikemalt mõtlemata vanameistri Ivo Linna kõrval suurele eurolavale. Sealt edasi leping kuulsa plaadifirma Universal Musicuga, mis päädis sellega, et tema "First in Line" oli esimene Eesti laulja video, mis pääses MTV muusikakanalile. Järgnesid pikad tuuritamised Lõuna-Ameerikas ja Aasias, kuhu nooruke Maarja-Liis lennutati kohale alati esimeses klassis tähtsate ärimeeste vahel. Lennujaamades olid vastas limusiinid. Ööbiti viietärnihotellides. Kui tõstaksime selle kõik tänapäeva ümber, ei tundukski see ehk enam midagi nii ebatavalist, aga tollel ajal oli see siiski ülim luksus, mida said endale lubada väga vähesed. Liiatigi siis 16-aastased neiud.

"Kindlasti oleks ma võinud hakata elu põletama, aga mul on hea meel, et suutsin säilitada kainet meelt."

Üksikuna laias maailmas

Kuigi Maarja-Liis koges oma rahvusvahelises karjääris palju – Aasias ja Lõuna-Ameerikas käidi läbi pea kõik riigid –, õppis ta nende aastate käigus enim hindama hoopis seda, mis

MANTEL Pohjanheimo KÕRVAEHTED COS, Maarja erakogu Eestis olemas. "Ma tundsin ennast ikkagi üksikuna. Kontsertidele olid küll ägedad Rootsi pillimehed kaasa võetud, aga tundsin alati, et keegi mu perest võiks kaasas olla, kellega seda kõike jagada ja sellest rääkida," avaldab Maarja-Liis. Eks ka aeg oli hoopis teine, mis nüüd. Ei olnud nutitelefone, mille kaudu koduseid oma tegemistega jooksvalt kursis hoida. Isegi mitte digifotokaameraid. Ainult seebikarp, millega tehtud ülesvõtteid sai jagada alles siis, kui jalg lõpuks taas kodumaa pinda puutus ja film ilmutusest tagasi saabus. "Aga neid jagamata emotsioone oli nii palju. Helistasin palju ja tundsin suurt koduigatsust. Igatsust just oma inimeste järele."

Sellist ühest riigist teise reisimist oli Maarja-Liisi karjääris kaks-kolm aastat. "Teatati nädal aega ette, et nii, nüüd lähme Jaapanisse, nüüd Lõuna-Ameerikasse. Järgmisel hetkel võis tulla aga juba teade, et oi, lugu langes edetabelis allapoole, praegu ei olegi vaja minna," meenutab lauljanna heitlikke reisiplaane.

Maarja-Liisi silm läheb eriliselt särama, kui meenutab üht Lõuna-Ameerikas antud kontserti, kui esitas klaveril oma toonast singlit "First in Line" ja rahvast pungil täis saal laulis loo temaga otsast lõpuni kaasa. See on midagi, mida ei ole õnnestunud tal tagantjärele isegi Eestis kogeda. "Siis oli mul küll hetkeks selline tunne, et vau! Täiesti ootamatu! Ma ei teadnud seda üldse oodata." Ilusatest mälestustest hoolimata tunnistab Maarja-Liis, et pidev tuuritamine oli ikkagi parasjagu väsitav. "Laulda sain võib-olla üks-kaks lugu, aga hommikust õhtuni tuli anda intervjuusid. Nemad ju ei teadnud minust midagi ehk tuli anda väga algeline tutvustus, kes sa oled ja kust sa tuled," meenutab ta, et tundis ennast ise tihti justnagu katkine grammofon. Hoopis soojema sõnaga meenutab Maarja-Liis sellele järgnenud Stockholmi aastaid, mis möödusid plaaditegemise tähe all. Siiani kangastuvad talle pildid õhtusest kuningliku pealinna tänavamelust, mille keskmes oli vaba restoranilauda leida omaette proovikivi. Miski, mida tol ajal siinkandis sedasi ei kohanud. "Kõik kohad olid paksult rahvast täis. Mäletan, et mõtlesin, et huvitav, kas tuleb kunagi ka Tallinnas see aeg, kus sa tõesti ei saagi restoranikohta ja pead reedeseks külastuseks juba esmaspäeval laua kinni panema."

Peab olema ka plaan B

Kuigi kuulsus ei ole ometi kerge taak, mida juba nii noorena endaga kaasas kanda, paistab, et tasakaalukas olek oli Maarja-Liisile omane juba toona. "Kindlasti oleks ma võinud hakata elu põletama, aga mul on hea meel, et suutsin säilitada kainet meelt. Ei tekkinud seda tunnet, et laristaks kõik raha ära. Ka ei arvanud ma kunagi, et need ongi mu elu tipphetked ja tulebki mingi tohutu maailmakuulsus." Maarja-Liis usub, et selles on suur osa perekonnal ja sealt kaasa tulnud väärtushinnangutel, aga mingil määral lihtsalt ka tema loomusel.

Paralleelselt rahvusvahelise lauljakarjääriga suutis

JAKK Pohjanheimo KÕRVAEHTED Eliise Maar, Maarja erakogu

Maarja-Liis lõpetada keskkooli ja sinna otsa ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Võib arvata, et nende ühitamine ei olnud just kergete killast. Lauljannale meenubki üks õhtusöök Universali plaadifirma toonase juhiga. "Istusime seal ja siis ta ütles, et ma peaksin keskkooli pooleli jätma. See ei olnud tema arvates võimalik, et ma karjääri ja kooliga samal ajal tegelen." Maarja-Liis mäletab, kuidas tema lõug selle jutu peale aina rohkem värisema hakkas ja silmad vägisi pisaraist kalkvele tõmbusid. Õnneks kardetud stsenaariumi siiski ei järgnenud. "Muidugi oli vahepeal raske ka, aga midagi pooleli jätta ei ole olnud minu jaoks kunagi variant. Kui olen juba millessegi aega panustanud, siis tundub loobumine allaandmisena." "Alati peab olema mingi plaan B. Ma olen õnnelik selle üle, et mu vanematelt on tulnud selline suhtumine, et lauljaamet on rohkem nagu hobi. Ma ei plaaninud kunagi kindlalt, et minust peab igal juhul laulja saama," nendib ta. Teadmine, kuidas lauljakarjäär võib igal hetkel lõppeda, on lauljannal niisiis tegelikult alati kuklas olemas olnud – ammu enne pandeemia-aastaid.

Rääkides lõppudest, siis kui Maarja-Liisi tiim ühel päeval Universalis lagunes, lõppes ka tema rahvusvaheline karjäär. Sellest peale on ta pühendanud end Eesti lavalaudadele. On ta vahel mõelnud sellelegi, mis oleks kui ...? "Üldse ei mõtle. Kui ma muidu olen pigem põdeja, siis selle koha pealt kindlasti mitte," vastab lauljanna veendunult. Ehkki ta tunneb suurt rõõmu, et välismaa etapp omal ajal läbitud sai ja mõtleb sellele tagasi suure heldimusega, siis kohvri otsas elamist Maarja-Liis taga igatseda ei oska. "Ma arvan, et paljud noored unistavad suure plaadifirma diilist ja arvavad, et sellega kaasneb palju reisimist ja muud huvitavat, aga ei ole see kõik üldse nii lihtne, nagu paistab. See on väga väsitav. Sa loobud ikkagi suurest osast oma ajast ja ei saa perega olla."

Perekond number üks

Perekond on Maarja-Liisi jaoks silmanähtavalt üks olulisemaid väärtusi. Peale selle, et pärast ise emaks saamist on ta lavalauad mõneks ajaks tagaplaanile jätnud ja pühendanud end jäägitult pisiperele (Maarja-Liisi ja elukaaslase Fred Kriegeri peres kasvab kaks last – Iris ja Raul – toim), hindab ta väga kõrgelt suhet vanematega. "See, kui kellelgi kaob "Kui olen juba millessegi kontakt vanematega, aega panustanud, siis on minu jaoks kõige kurvem. Eriti kui sa tead tundub loobumine seda vanemaarmastust ja hoolt ning seda, kui allaandmisena." palju nad ohverdavad. Samamoodi on peredevahelised tülid minu jaoks alati nii tülgastavad. Kuidas ei suudeta asju lahendada? Või kuidas ei suudeta päranduse teemal omavahel kokkuleppele jõuda? Ma lihtsalt ei saa sellest aru."

Maarja-Liis nendib, et arusaamine sellest, mida emad on meie nimel ohverdanud, võimendus tal eriti just ise emaks saades. "Meie emad läksid üsna ruttu tööle tagasi. Ei olnud pooleteiseaastast emapuhkust. Pesumasinat ei olnud, riideid tuli pesta käsitsi. Rääkimata mähkmetest," loetleb Maarja-Liis. Olgugi et praegu on kõik asjad justkui

"Olen mõelnud, et kui üldse võistelda, siis pigem sportlasena. Spordis on võimalik objektiivselt hinnata, kes on parim."

KUDUM Malene Birger, Maarja erakogu PÜKSID Adolfo Dominguez, Maarja erakogu KÄEEHTED Salvatore Plata ja TiSento, Glanz & Glamuur olemas – mugavatest pakitoitudest mähkmeteni –, on tal aeg-ajalt ikka tunne, et aega ja energiat üldse pole. "Siis mõtlengi meie emade peale ainult austusega. Kõige kurvem on see, kui laps kasvab üles ja on tänamatu. Näiteks ootab ainult aega, et saaks 18 ja kodust ära kolida. Ma ei tea, kuidas ma selle üle elaks, kui annan endast kõik, aga laps ei hinda seda. Üritame sisendada teadmist, et kodus saab asjadest rääkida. Nii palju on perekondi, kus ei pühendata lastele aega ja nad peavad liiga kiiresti täiskasvanuks saama. Ma loodan, et meie lapsed saavad kodust piisavalt turvatunnet ja hellust, et neil ei teki tahtmist võimalikult kiiresti kodust ära kolida."

Kooselu ilma saladuste ja filtriteta

Selleks ajaks, kui elukaaslase Frediga lapsevanemateks saadi, oldi ühist teed käidud juba peaaegu 14 aastat. Maarja-Liis tunneb praegu, et see oli ainult hea, et enne pesapunumist teineteist nii hästi tundma õpiti. "Lapsed panevad kohutavalt palju inimesi ja inimsuhteid proovile. Kannatus kipub kiiremini katkema, kui ei saa nii palju magada, nagu tahaksid. Need asjad mõjutavad," on MaarjaLiis praeguseks näinud. "Kui ka on mingid halvad momendid, siis on oluline, kui saad muresid kellegagi jagada."

Mis on niivõrd pika suhte saladus? Maarja-Liis teatab naerulsui, et ega temalgi mingit retsepti tagataskus ole. Küll on tema hinnangul oluline, et inimesed klapiksid mitmel tasandil. "Jällegi on perekondlik taust ja väärtushinnangud kõige olulisemad. Samuti on minu jaoks väga oluline see, et räägitakse asjadest nii, nagu need on. Valetamine ja varjamine – need on mulle vastumeelt. Või inimesed, kes elavad kaksikelu. Kunagi ei tea, mis elu toob, aga siiani oleme ikkagi tundnud, et koos on parem kui eraldi. See ongi võib-olla päeva lõpuks oluline."

Maarja-Liis hindab kõrgelt sedagi, et saab olla Frediga täielikult – ilma ühegi filtrita – tema ise. "Vahel rõõmustan, vahel kurvastan. Ma ei pea olema keegi teine. Mul on küll neid tuttavaid, kes peavad mehe pärast liigselt pingutama, käivad imeprotseduure tegemas. Mina tean, et ma ei pea selles osas vaeva nägema. Kui olengi väsinud või öö läbi nutnud, silmad paistes, siis Fred armastab mind ikka sellisena, nagu ma olen." Maarja-Liis jääb mõttesse, et kuigi tal justkui ei ole ühtegi pika suhte retsepti, siis selle õpetuse võiks kõrva taha panna küll. "Et leida enda kõrvale inimene, kes võtab sind just sellisena, nagu sa oled. Kui keegi tahab sind muuta või tahab, et oleksid rohkem tema moodi, siis see kindlasti ei toimi. Inimeste muutmisse ma ei usu."

Maarja-Liis teab, et hoopis keerulisem on lugu siis, kui kasvatatakse juba ühiseid lapsi ja alles siis avastatakse, et kaaslane ei ole päris see, kes tahaksid. "Mis valikud neil inimestel üldse on? See elumuutus, kui jätta laps ühe vanemata või kui lapsed peavad hakkama kahes erinevas kohas elama, on ikka väga keeruline. On tohutu oskus

suuta sellest rahulikult ja võitjatena välja tulla nii, et lastel eluaegset traumat ei jää."

Kuigi lauljanna ei poolda ainult laste pärast koosolemist, peaksid lapsed olema tema hinnangul siiski suur motivaator pingutada ja proovida oma egoprobleemidest üle olla. Lapsed on seda neile endale tema hinnangul väga palju õpetanud. "Eriti kui on väikese vanusevahega lapsed, siis ei olegi nii palju energiat enam tülitseda ja vaielda. Enne võisin vaielda kas või varaste hommikutundideni välja. Jaurata lõpuni välja, et minu õigus ja kõik. Seda jaksu enam füüsiliselt nii palju ei ole. Pigem mõtled väsinult, et ah, vaatame ... proovime homme päevale parema alguse saada."

Võistlusjanu muusikas ei teki

Kuigi Maarja-Liis on oma elus palju võistelnud – esindas ju Eestit eurolavalgi lausa kaks aastat järjest –, siis mingit suurt võistlusjanu ta oma lauljakarjäärist ei mäleta. Üldse peab ta muusikas võistlemist ebaõiglaseks. "Sealsed tulemused ei ole lõpuni mõõdetavad. Olen mõelnud, et kui üldse võistelda, siis pigem sportlasena. Spordis on võimalik objektiivselt hinnata, kes on parim. Ma tunnen, et muusikas võisteldes on palju ebaõiglust. Eriti kui mõelda Eurovisionile, kuna seal mängivad hoopis muud faktorid. Kui me Ivo Linnaga Eurovisionil olime, siis oli palju kära selle ümber, et duetti laulavad vanem mees ja noor tüdruk. Veidi skandaalimaiku oli seal küljes. Samas eks skandaal müübki Eurovisioni puhul ja aitab natuke tolmu üles keerutada," pakub Maarja-Liis. Ka superstaarisaate peale mõeldes on Maarjal sarnased emotsioonid. "Minule poleks see formaat absoluutselt sobinud. Ma arvan, et oleksin juba alguses kohtunike ees kokku kukkunud," muigab Maarja-Liis. Tema hinnangul on sealsest saatest väga huvitav näha, kui palju oleneb lõpuks ikkagi inimesest endast – tihtipeale ei olegi kõige edukamad mitte võitjad, vaid need, kes suudavad enda karjääri üles ehitada. "Loeb see, kui hästi sa suudad kontakte luua ja kui töökas ja kohusetundlik sa oled."

Kohusetundest rääkides avaldab Maarja-Liis, et talle on jäänud mulje, et sageli artistid ei pinguta piisavalt ega oska enda võimalusi lõpuni hinnata. "Eestis antakse see ehk isegi kergemini andeks kui mujal maailmas. Ma arvan, et mujal ei andestata niisama lihtsalt, kui sa kogu aeg kuskile hiljaks jääd või oma lubadustest kinni ei pea." Maarja-Liis toob välja ka napsuse peaga lavale minemise, mida ta kohe kuidagi tolereerida ei oska. "Miks ei võiks olla tänulik selle võimaluse eest? Tunda vastutust, et saad olla laval ja teistele eeskujuks. Kui sa vähegi tahad ja pingutad, siis on Eestis üheöökuulsust üsna lihtne saavutada. Palju keerulisem on tuntust hoida ja pikaajaline karjäär üles ehitada. See on juba oskus omaette." KLEIT Marella, Maarja erakogu JALANÕUD Max Mara SÕRMUS TiSento, Glanz & Glamuur

Artistielu on suur vastutus

Maarja-Liis tunnistab, et tema postkasti potsatab fännikirju seinast seina. Noodi või fonogrammi palumistest lihtsalt ilusate tunnustavate sõnadeni. "Sotsiaalmeedia soosib seda, et paljud inimesed saavad artistidele otse kirjutada. Tajun nüüd paremini, kui palju on tegelikult neid inimesi, kellele on korda läinud see, mida ma olen teinud. Mõned fännid ütlevad, et käisid minu kontsertidel 15 aastat tagasi ja käivad siiani. Nad on kasvanud koos minuga." Samamoodi on inimesed märksa julgemad tänaval ligi astuma. "Üldiselt on see tore, aga vahel muidugi võib olla, et olen halvas tujus ja ei taha kellegagi "Kui sa vähegi tahad ja suhelda. Siis ikkagi pean ennast kokku võtma. pingutad, siis on Eestis Selles mõttes on artistielu suur vastutus ja üheöökuulsust üsna halba tuju ei saa lavale lihtne saavutada. Palju kaasa võtta. On oluline, et artist jätaks oma keerulisem on tuntust koduteemad ja -mured vähemalt mingiks hetkeks tagaplaanile." hoida ja pikaajaline karjäär üles ehitada."

Kuigi Maarja-Liis peab fännidega suhtlemist oluliseks, tunnistab ta, et kõigile sotsiaalmeedia päringutele ta siiski vastata ei jõua. Lauljanna nendib, et ei ole tegelikult kuigi aktiivne sotsiaalmeedias suhtleja. Tõele au andes võttis ta nutitelefoni kasutusele alles hiljaaegu. "Nii umbes pool aastat tagasi. Sinnamaani olin nuppudega telefoniga. Veidi selline kiviajas elaja. Vahel käisin iPadiga Instagramis. Sõbrannad ikka naersid, et olin ainuke inimene, kes iPadiga Instagrami vaatab. Või kui oma nuppudega Nokia lauale panin, siis ikka küsiti, et mis mu enda telefoniga juhtu-

"Vanemad on ka küsinud, miks ma tegelen sellise asjaga väikeste laste kõrvalt, aga see on just see, mis mu vaimu toidab."

PULLOVER

Max Mara PÜKSID Weekend, Max Mara

KÕRVAEHTED

COS, Maarja erakogu SÕRMUS Banana Republic, Maarja erakogu nud on ja miks mul asendustelefon on," naerab Maarja-Liis. Nuppudega telefoni ajastu aitas tema jaoks lõpetada pisipoeg Raul, kes selle viimaks katki viskas.

Kruvikeeraja käekotis

On näha, et niisama pühendunud, nagu on Maarja-Liis olnud alati oma muusikalistes tegemistes, on ta ka pereelus. Kuidas leiab ta aega puhkamiseks ja akude laadimiseks? Lauljanna tunnistab, et ega ta seda endale ülemäära palju lubagi, aga kui saab tunnike-paar enda aega, läheb ta tõenäoliselt kas poodlema või massaaži. Selgub, et alati hea stiili- ja maitsetunnetusega silma paistnud Maarja-Liisi jaoks on ilusad riided täielik nõrkus. Eriti õnnestunuks võib poodlemise lugeda siis, kui skooris midagi väärtuslikku võimalikult soodsa hinnaga. "Sõbranna Hanna-Liina ütleb, et see on täiesti mõttetu ja ei ole vaja kuhjata neid asju, aga minu jaoks ei ole see nii lihtne."

Praegu on Maarja-Liisi suur hobi ja kirg ka korterite kujundamine, mis sai alguse juba Universali aegadest, kui soetas omale päris esimese enda kodu. Aastate jooksul on ta ostnud endale veel nii mõnegi nukras seisus korteri, või nagu Maarja-Liis ise neid hellitavalt kutsub – pommiaugu –, kuhu oma hoolitseva käe läbi uus elu sisse puhuda. Kuigi mingites töödes on olnud vaja appi võtta ka töömehed, on suurele osale töödest Maarja-Liis ka ise käe külge pannud. Olgu selleks siis ahju lammutamine või seinte ülevõõpamine. "Käin ringi, kruvikeeraja käekotis, ja vaatan, mida teha annab," naerab ta.

Enim naudibki lauljanna just ise kättpidi tegevuste sees olemist ja tulemusteni jõudmist – kui mõni sein saab just seda õiget värvi või pilt seinal leiab oma õige koha. "Naudin seda, kui saan tulemust käega katsuda. Muusikas on küll publiku tagasiside, aga nii konkreetset tulemust ei ole. Olen isegi mõelnud, et äge oleks teha mingit projekti mõne suure ehitusfirmaga koos." Maarja-Liis tunnistab, et tihti veedabki ta aega lihtsalt City24-s kuulutusi sirvides. "Ja vahel vaatan näiteks, et nii kole suur laelamp, nagu prožektor. Ei ole üldse hubane." Sellistele müügikuulutustele peale sattudes hakkab lauljannal kohe mõte tööle, kuidas ja mida saaks teistmoodi teha.

Tema ülihead silma ja maitsemeelt kinnitab ka senine üüriajalugu. "Kui olen lõpuks korteri valmis saanud ja kuulutuse üles pannud, siis pea alati olen mõne päevaga sobiva üürilise leidnud. Kui tuleb huviline ja ütleb, et on juba palju kortereid vaatamas käinud ja üheski ei teki sellist tunnet nagu siin, läheb kohe meel rõõmsaks. See on minu jaoks täielik kaif. Vanemad on ka küsinud, miks ma tegelen sellise asjaga väikeste laste kõrvalt, aga see on just see, mis mu vaimu toidab." Nagu Maarja-Liis ise tunnistab – kui mingil hetkel peaks tekkima tunne, et ei taha enam muusikaga nii palju tegeleda või hääl veab alt, võiks just remondi- ja sisustusmaailm olla valdkond, millesse veel rohkem sisse sukelduda.