Glamuursest modellist julgeks merekaruks

Glamuursest modellist

julgeks merekaruks

Mia Helena elas Eestis unistuste elu, kuid loobus siis kõigest, et minna püüdma järgmist unistust.

TEKST: TEELE TEDER FOTOD: ERAKOGU

"P aar aastat tagasi sai mu modellikarjäär Eestis tõelise hoo sisse. Muudkui jooksin ühelt võttelt teisele," meenutab Mia Helena ning lisab, et ainukesed teemad, millele mõelda sel hetkel, olid tervislik toitumine, modellindus ja klientidega uute kokkulepete tegemine. Mia Helena elas siis väga mõnusat elu. Ta sai endale lubada kõike, mida soovis. "Elasin Tallinna kesklinnas valgusküllases korteris, õhtusel ajal nautisin Tallinna sotsiaalelu värvikirevat seltskonda. Mulle meeldisid kallid brändiriided ja elu, mida endale lubada sain," ütleb ta ning nimetab seda ajaperioodi oma elus "Gossip Girli" fantaasiaks.

Suurim kannapööre

Just siis, kui karjääril oli kõigi aegade võimsam hoog sees, tahtis Mia Helena proovida midagi täiesti uut. "Tundsin, et tahan muuta oma elu." Kuigi aimdus tuli juba kevadel, pakkis Mia Helena kohvrid alles suve lõpul, 28. augustil ning jättis oma lähedastega hüvasti. "Sel hetkel ei saanud nad veel aru, et see on hüvastijätt, sest käisin pidevalt rändamas ning nad ei mõistnud, et see reis tuleb pikemat sorti." Mia Helena jättis teatud mõttes maha ka oma "Gossip Girli" fantaasia, loobudes kõikidest oma brändiriietest. "Uhkeid kleite, kontsakingi ja saapaid polnud ju troopikas vaja."

Kaasa tuli vaid Mia Helena kallim – üks USA hinnatumaid kaameramehi Ted Erne, kes on filminud nii "Visa hinge" kui ka näiteks "I am Legend" filmi ning olnud ka New York Fashion Weeki režissöör. Suunavalikul said otsustavaks märksõnad odav ja soe ning seepärast valiti sihtpunktiks Mehhiko. Ka Tedil oli sama plaan mis Mia Helenal. Jätta kõik ja tõmmata kuludega kokku. Koos otsustati osta purjepaat ning Tedi asjad New Yorgi korterist hoopis Pennsylvania farmi viia. See on koht, kust Ted on pärit.

Kes otsib, see leiab

Pennsylvania farmis seadis end ajutiselt sisse ka Mia Helena, kes hakkas otsima sobivat purjekat, millega üheskoos Mehhiko poole seilata "Otsisin ja leidsin ka," ütleb Mia Helena

võidurõõmsalt. Nelikümmend üks jalga (12,5 meetrit – toim) suure Mao Ta Navigatori, mille hind käis värsketele maailmaränduritele aga üle jõu. "Selle alghind oli 49 500 dollarit, mis oli allahinnatud 29 500 dollari peale, aga meie jaoks oli hind ikka liiga kõrge. Peale kõnet müüjale hind muutus ja me saime selle 10 000 dollariga. Tuli välja, et eelmine omanik viibis keemiaravil ja talle polnud enam palju antud siin maailmas elada ning kuuldes meie plaanist, oli ta nõus müüma selle raha eest, mis meil maksta oli. Ta ütles, et see teeb ta õnnelikuks."

Purjekale sõideti järele Floridasse, et sealt juba Mehhiko suunas edasi purjetada. "Terve sõidu aja mõtlesin, et kas nüüd tuleb mu elu raskeim osa. Mina ja purjetaja? Kas saan üldse hakkama? Mis siis saab, kui torm tuleb? Mis mu elust üldse saab? Kas meie elust saab seiklus või saadab seda traagiline uppumissurm Mehhiko lahel? Kas olen piisavalt julge? Mis siis, kui laeval on midagi viga?" loetleb Mia Helena erinevaid hirme ja küsimusi, mis tema peas keerlesid. Aga purjekas sai ostetud ja hakkas kandma uut vägagi asjakohast nime – Liberty (Vabadus).

Nüüd ongi Tedi ja Mia Helena koduks seesama purjekas. Aasta purjekal elamist on toonud Mia Helena ellu palju uut. "Esimest korda elus restaureerisin veel ühe väikse paadi, mis sai nimeks Sweet Helen. Oskan nüüd mootoriõli vahetada ja olen paati dokkinud. Kui see pole õigel ajal õiges kohas, siis paat rammib kaisse sisse, eriti kui kapten natuke liiga kiiresti randub," teab Mia Helena rääkida. Nüüd on tal ka üle kolmekümne paari bikiine. "Eestis olles sattusin oma võtete kõrvalt harva randa, kuid nüüd on see üks tavalisemaid rõivaesemeid, mida igapäevaselt kanda."

Austrite õiglane hind

Kuigi purjepaadile kolides loobuti paljust, siis meelelahutusmaailma inimestena ei suutnud kumbki kaameraid maha jätta. Oma igapäevaelu näitavad nad kõigile soovijatele läbi YouTube’i kanalite Sailing Liberty ja Bikini Buccaneer. Kaamerad aitavad ka raha teenida. "Aitame kohalikke merekarusid – teeme reklaame ja aitame neid turundusega," ütleb Mia. Üks meeldejäävamaid projekte oli näiteks austripüüdjatega. "Nad võtsid meid ühel päeval kaasa, et neist lühifilm teha. Saime nii ilusaid kaadreid sellest, kuidas nad päikesetõusul tangidega austreid korjasid ja paadis sorteerisid." Mia

Helena juba teab, et kõik austrid, mis on alla kolme tolli, lähevad vette tagasi, et kasvada suuremaks. "Olin SUP-laual ja ringlesin pidevalt ümber paadi, et filmida vee alt ja saada kunstipäraseid kaameranurki. Ted filmis nii paadis kui ka drooniga. Päeva lõpuks olid minu õlad valusad päev otsa kroolimisest." Lõppkokkuvõttes oli see päev Mia Helena jaoks aga üks meeldejäävamaid. "Sain aru, miks austrid nii kallid on."

Selline reisimine näitab uusi ja põnevaid sihtkohti, kuid kõige enam õpetab hoopis tundma iseennast ja elu. Näiteks on tema senised põhimõtted elust asendunud uutega. "Miski ei lähe nii kiiresti ja täpselt, nagu mina seda tahan – asjad lähevad nii, nagu nad minema peavad, ja see on okei. Teine õppetund on see, et olles võtnud ette sellise söaka ettevõtmise, ei jää ma kunagi hätta. Ikka ja jälle leidub inspireerivaid inimesi, kes vajadusel aitavad."

Torm nii purjekal kui väljaspool seda

Kõik päevad purjekal ei ole ainult päikesepaistelised. "Mehhikos on pärastlõunased äiksetormid normaalsed, kuid ma ei teadnud seda. Üsna alguses nägin eemalt vihmapilve, kuid ei pidanud seda oluliseks. Algas torm ning me purjekas sai pikselöögiga pihta," meenutab Mia Helena. Tagantjärele kirjeldab ta seda kogemust järgnevalt: "Tundus, nagu keegi oleks rusikaga kõhtu virutanud – löögi jõud oli nii tugev. Hüppasin kui kass Tedi külge. Alguses vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa ja ei osanud midagi teha ega kuidagi olla, me olime totaalses šokis." Seejärel tuli kahjud üle vaadata. Nii konditsioneer, raadio, pliit kui ka lambid olid katki. Aga järgmise päeva äikesetormiks olid Mia Helena ja Ted juba paremini valmistunud. Mõnikord kisub tormiseks ka purjekas endas. "Me oleme ju 24/7 koos neljakümne ühe jala suurusel purjekal. Vahepeal ikka tahame omaette ka olla," ütleb Mia Helena.

Mõnikord tuleb Mia Helenal ka koduigatsus peale. "Muidugi igatsen taga oma inimesi, musta leiba ja lund. Igatsen suusatamist Holstre nõlvadel. Oma trenni Krav Maga’d ja Eesti merd, kus ei uju ringi lugematud haid ja krokodillid." Tagasi seilamise plaani ta veel siiski ei pea. "Kui minust saab hulljulge merekaru, siis purjetan ka kodumaa sadamasse. Ja see on lubadus."

Galipette alkoholivabad siidrid on valmistatud 100% õunamahlast.

Spetsiaalsed õunad, mida siidri jaoks kasutatakse, korjatakse käsitsi Prantsusmaalt, Normandia ja Bretagne piirkondadest.