Tõnis Milling: elurutiinis surra oleks ju ka igav

Eesti üks armastatumaid õhtujuhte ja pulmaisasid Tõnis Milling võttis möödunud aasta maikuus ette hullumeelse seikluse – eesmärgiga teha tervele maakerale ring peale. Mitte lennuki või meresõidukiga, vaid jalgrattasadulas. Ja seda kõike väga keeruliste aegade kiuste, kus riigid avavad ja sulgevad end teatavasti, nagu jumal juhatab.

TEKST: RIINA PALMISTE FOTOD: ERAKOGU

Helistan Tõnisele esimest korda 18. augusti ennelõunal. Teisel pool telefoni vastab reibas hääl. Kui selgub, et võtsin just kõne Hispaaniasse, 40-kraadisesse suvekuumusesse, kus Tõnis parasjagu lõunast siesta’t naudib, ei pane see muidugi ka väga imestama. Nali naljaks. 50 kilogrammi kaaluva jalgratta otsas rändava ratturi jaoks on selline leitsak siiski kõike muud kui puhkus. Pigem nagu põrgukuumus, mille eest on täpselt paras paariks tunniks varju pugeda, et telefoni otsas oma seniseid reisimuljeid jagada. Pärast paari esimest mõttevahetust selgub muidugi, et ilm on tõenäoliselt ainult üks väike osa kõigist neist väljakutsetest, millega Tõnisel on tulnud oma reisi vältel juba silmitsi seista. Alustades või ainuüksi sellest, et Hispaania ei ole

"Üks minu põhimoto on olnud, et ma elan ühe korra elus. Ja kui mu elu pakub ja võimaldab teha selliseid asju, siis miks ka mitte."

tegelikult üldse see koht, kus ta oma esialgse marsruudi järgi parasjagu olema peaks.

Tõepoolest. Kui Tõnis 3. mail oma rännakut alustas – eesmärgiga läbida 365 päevaga ligikaudu 34 000 kilomeetrit ja 35 riiki –, oli plaan sootuks teine. "Liikusin otse alla lõunasse läbi Poola, Slovakkia, Ungari, Bulgaaria, Türgi ja sealt keerasin Gruusia peale. Kui lõpuks jaanipäevaks Thbilisisse välja jõudsin, tuli blokk ette," meenutab rattur esimest tõrget. Selgus, et nii Aserbaidžaan, Kasahstan, Kõrgõzstan kui ka Iraan olid ennast kõik vahepeal Covidi pärast kinni pannud. Tee oli justkui hoobilt katki lõigatud ning Tõnisel ei jäänud suurt muud üle kui lihtsalt käsi laiutada. Kuna mees pole aga allaandja tüüpi, tuli lauale tõsta muud alternatiivid. "Nii ma otsustasingi, et lendan USA-sse." Juhuslikult sai idee ellu viidud päris tähenduslikul kuupäeval – 4. juulil, Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeval. Meie rändur võeti niisiis sealkandis vastu suurejooneliselt, tulede ja viledega ...

Nagu öeldakse – kus on, sinna tuleb juurde. USA-s õnnestus Tõnisel läbida ligikaudu 3000 kilomeetrit, kui ees ootas juba uus takistus. "Lääne-Ameerikas olid nimelt suured metsapõlengud ja suits, nii et ma ei saanud sealt enam edasi." Sealtpeale sai Tõnis aru, et ega valikute ring on ikka üpris ahtakeseks jäänud. Värav Aasiasse jäi teatavasti suletuks. Ameerikast tuli jalga lasta. Austraalia oli algusest peale välistatud. Sisuliselt ainus, kuhu põles veel roheline tuli, oli Euroopa. Niisiis lendaski mees Portugali, kust väntas edasi Hispaaniasse. "Hetkel liigun vaikselt PõhjaEuroopa poole," jõuab Tõnis pärast väikese kronoloogia esitamist tagasi tänapäeva.

"See ongi minu jaoks kõige erutavam reisi mõttes, et sa ei tea kunagi päris täpselt, mis sind ees ootab."

Plaanist tegudeni

Ainus, mis ma selle peale kosta oskan: miks siis just nüüd? Selle kõige keerulisema aja kiuste? Tõnis ütleb, et hakkas oma reisi planeerima tegelikult juba kolm aastat tagasi. "Siis ei olnud Covidist haisugi mitte. Eelmine aasta lükkasingi juba ainuüksi sellepärast edasi, et olukord oli selline, nagu ta oli." Sisimas lootis ta, et ehk on sel aastal olukord parem. Praeguseks on ta aru saanud, et maailm on vahepeal tahes-tahtmata muutunud ning mingit õiget aega ootama jääda oleks üpris narr. "Seda, kuidas ja millal üldse saab täiesti vabalt ringi liikuda – ilma et Covid ei segaks –, ei oska vist praegu keegi öelda." Tõsi, kohesele minekule utsitas Tõnist ka tema töö, mis ei oleks lubanud plaani enam tulevatesse aastatesse lükata. Noorpaarid panevad teatavasti oma plaanid juba paar aastat ette paika, mis tähendab, et ka Tõnise graafik on enamasti aasta-kaks ette paigas.

Teine küsimus: miks just jalgratas? Ei ole see ju kuigi harilik vahend maailma avastamiseks. Minu küsimuse peale läheb Tõnis kõigepealt tagasi aastasse 2000, mil ta reisis samamoodi poolteist aastat seljakotiga mööda maailma ringi. Toona peamiselt jalgsi ja hääletades liikunud rännumehe ees jäid aga suletuks nii USA, Austraalia kui ka Uus-Meremaa. "Ameerika ütles too aeg, et ma olen young man from East Europe (noor mees Ida-Euroopast – toim), et kindlasti ma tahan sinna elama ja tööle minna. Nemad ei anna mulle viisat," meenutab Tõnis naerulsui. Küll kohtas ta juba siis oma teel samasuguseid rattarändureid. Nii juhtuski, et piisas veel vaadata üht dokumentaali ja sattuda juhuslikult peale samal moel maailmale tiiru peale teinud Raimo Laosmale ning asi oligi otsustatud. Tuleb minna! "Pisiasjadest saabki see lõpuks lükke," avaldab Tõnis. "Üks minu põhimoto on olnud, et ma elan ühe korra elus. Ja kui mu elu pakub ja võimaldab teha selliseid asju, siis miks ka mitte. Elurutiinis surra oleks ju ka tegelikult igav."

Ootamatuste võlu ja valu

Rutiinist välja viib niisugune reisimisviis muidugi küll. Ja kuidas veel! "Ongi nii, et sa võid küll panna endale plaani paika, et vot sellise marsruudi teen läbi, aga tegelikkus on ikkagi midagi muud. Kui vaatan siin ka teiste maailmarändurite plaane, siis nad vahepeal sõidavad rongiga, vahepeal lendavad lennukiga. Mingisugused takistused ikkagi tulevad ette." Tõnis tunnistab, et temalgi tuli vahepeal kiirema sõiduvahendi kasuks otsustada. "Olin

jah sunnitud Hispaanias 200 km rongiga sõitma. Mul tekkis meeletu hambavalu ja kuna siin igas külas hambaarsti ei ole, pidin kiiresti ühte linna sõitma."

Liigset etteplaneerimist sellisel reisil niisiis harrastada ei saagi. Kas või juba pelgalt seetõttu, et ööbida tuleb valdavalt metsikult. "Telgin igal pool, kus ette juhtub, ja sõidan nii kaua, kui sõidan ehk mul ei ole sellist klassikalist ettevalmistust ära tehtud. Tean enam-vähem suunda, aga kuidas ma sõidan, kaua ma sõidan, mis teed pidi sõidan ... seda ei tea ma kunagi," jagab jalgrattarändur. "Aga see ongi minu jaoks kõige erutavam reisi mõttes, et sa ei tea kunagi päris täpselt, mis sind ees ootab." Küsin seepeale, et kas isegi mitte seda, kus järgmisel ööl magatakse. "Jumala eest! Pole õrna aimugi."

Ekstreemseimast ööbimispaigast ja vaimu proovilepanekust

Tekib kohe huvi – mis on kõige ekstreemsem ööbimiskoht, kus Tõnis pikali visanud? Küsimuse peale eksleb mees oma mõtetes tagasi Rumeeniasse. "Seal oli lausvihm ja lausvihmas telgi püstitamine on teatavasti päris keeruline. Õnneks leidsin ühe vana raudteedepoo ja loomavaguni. Kuigi seal olid valvekoerad, nihverdasin end kuidagi vähe kaugemast punktist sisse. Tõstsin oma kodinad kõik sinna vanasse loomavagunisse ja magasin seal. Kuigi oli päris räpane, siis mis seal ikka. Magada on ju ometi vaja." Küll tõdeb rändur, et sellise lausvihma puhul ei häbene ta tegelikult ka minna inimeste uste taha, et paluda luba, kas ta võib ehk mõne nende varjualuse all külili visata. "Väga tihti juhtub, et kui küsid, kas võib varikatuse all magada, kutsuvad nad sind sisse. Ütlevad, et misasja sa seal väljas magad, segane oled peast või."

Inimeste lahkust on Tõnis märganud maailmarännakul päris mitmel sammul. Erilise üllatuse valmistas talle muuseas just Ameerika. "Seal söödeti-joodeti sind ja kutsuti ikka sisse. Nad on küll arad mõne koha pealt, aga ikkagi abivalmid. Muidugi seal me saime mõlemad keeltest aru. Siin Hispaanias – kui sa hispaania keelt ei räägi – võib maapiirkonnas ikka väga raske olla." Õnneks on tal siis abiks kõikvõimas Google Translate.

Pikalt maanteerattatrenni teinuna ei ole Tõnise jaoks jalgrattasõit ise eriline katsumus. Küll saab korraliku kooli vaim. "Rattaga oskab ju tegelikult sõita igaüks ma ei tea mitmendast eluaastast. Küsimus on pigem selles, kuidas inimene saab hakkama. Kuidas saab hakkama maantee peal, looduses, üksi olles, ekstreemoludes. Minu taktika Euroopas on see, et umbes kuue või poole seitsme paiku hakkan vaatama lahtiste silmadega, kuhu võiksin telgi panna. Enne seda ma ei mõtle selle peale." Ka söögiga arvestamine on mehe sõnul omaette oskus. "Kui mingist külast mööda sõidad, pead ikka mõtlema, kas tuleks õhtuks juba söök valmis võtta. Kui jätad söömata, siis see annab järgmisel päeval kohe tunda." Just seepärast on Tõnisel alati kotis ka mõned hädaolukorrasöögid – juhuks kui õnnestu enam sel päeval kuskilt midagi hamba alla leida.

"Ega rattasõidus olegi küsimus. Küsimus on pigem selles, kuidas inimene saab hakkama."

Elu esimesest tõsisest janust ja võhivõõraste usalduse võitmisest

Teekonnal ette tulnud suurematest katsumustest nimetab Tõnis kõigepealt sedasama varem mainitud kuumust. "Gruusias oli samamoodi päeval 42 kraadi. Mul sai vahepeal vesi otsa, aga ümberringi oli ainult tühjus. Kogesin siis elus esimest korda tõsist janu. Vahepeal küsisin ühe tee ääres peatunud veoautojuhi käest, ega temal pole mulle vett anda. Ei olnud," meenutab Tõnis üht elu valusaimat ei-sõna. "See oli ilmselt kõige kriitilisem hetk mu reisi jooksul."

Teiseks suureks katsumuseks peab Tõnis liiklust. "Suured küljekotid teevad jalgratta gabariidilt hoopis suuremaks. Kui siis reka sõidab 20 cm kõrvalt mööda ja tunned seda korralikku vuhinat, võtab ikka korraks kõhedaks küll." Omamoodi kangelaslikkust kasvatasid ka sekeldused koertega. "Kõige hullemad olid Rumeenia külades kohatud karjakoerad. Kui ikkagi kaks kaukaaslast jooksevad lambakarja seast sinu poole, siis ega see kõige meeldivam hetk siin elus just pole."

Meeldejäävamad seiklused seevastu on seotud ennekõike inimestega. Tõnis jutustab mulle kõigepealt loo äpist Warm Showers (see vahva nimega äpp ühendab rattureid omavahel – üks rattur saab teise ratturi juures tasuta ööbida – toim) leitud USA perekonnast, kelle juurde sai end sisse seatud kohe terveks nädalaks ja kelle usalduse võitis ta ainult tänu ühistele hobidele. "Nad on ise ka hästi suured rattamatkajad ja nad ütlesid mulle, et peaksin nüüd aja maha võtma ja puhkama. Käisime koos kala püüdmas ja nii edasi. Kusjuures nad käisid vahepeal oma tööasju ajamas ja olin üksinda maja peal. Küsisin neilt ka, et miks nad mind usaldavad, ma olen ju tegelikult täiesti võhivõõras. Nad ütlesid seepeale, et sa oled ju jalgrattur, sa oled usaldusväärne."

Järgmisena pajatab Tõnis veel ühest seigast, kus ta parasjagu poeparkla äärekivil jogurtit rüüpas. "Korraga tuli üks abielupaar minu juurde ja küsis, kust ma pärit olen. Rääkisime seal siis üks kümme minutit juttu ja lõpuks andis mees mulle 60 dollarit. Ütles, et ostku ma endale süüa." Tõnis naerab, et oli just sel päeval mõelnud minna habet ajama ja juuksurisse. "Mõtlesin, kas ma tõesti näen juba nii kodutu ja nälginud välja."

Oleksite-poleksite mees pole

Kui uurin kõne lõpetuseks Tõnise edasiste plaanide kohta, jääb ta oma unistustes võrdlemisi tagasihoidlikuks. Põhjusega. "Ega mul ei ole enam väga kuskile minna," tõdeb selleks hetkeks 10 000 kilomeetrit läbinud rattur. Suund on võetud tagasi PõhjaEuroopa poole.

Nii juhtubki, et selleks ajaks, kui lugu hakkab kuju võtma ja paberile saama, on Tõnis jõudnud väikese Skandinaavia põikega tagasi kodumaale. Rännak kujunes hoopis lühemaks ja teistsuguseks "Nad ütlesid kui esialgu planeeritud, aga ruumi kahetsustele seepeale, et sa oled ja oleksitele-poleksitele Tõnises ei ole. "Mida ma ju jalgrattur. Sa oled ikka kahetsen? Minu usaldusväärne." eesmärk oligi minna vaatama, kas maailm on nii hull või ilus, nagu ta on, ja lihtsalt seiklema. Plaanide muutused on üks seikluse osa," tõdeb Tõnis talle omasel optimistlikul toonil. Kahetsemine ja muretsemine ei ole tema rida. Vähemasti kui niimoodi jalgrattal seiklema minna, võiks need kaks tüütut tegelast koorma otsast koju jätta. 50-kilose jalgratta selga oleksid olnud need juba selgelt liiga palju!

Alkoholivaba õlu Prantsuse moodi.