Mart Mardisalu: "puhkuseköögis" saab igaüks isu täis

Mart Mardisalu:

"puhkuseköögis" saab igaüks kõhu täis

Tunnistan ausalt – ega mul universaalset hea puhkuse retsepti kohe taskust võtta pole. Sellist kõikjal ja kõikidele toimivat, mis ei sõltuks laiuskraadist, tähtede seisust, rahakoti paksusest, vanusest ja millest kõigest veel. Ilmselt napib mul ideaalse puhkuse kokku segamiseks loomupärast talenti.

Napib ositi sellegipärast, et ega kõigile ja igal ajahetkel sobivat unistuste puhkust eksisteerigi. Neid on palju erinevaid, need muutuvad ajas ja tähenduses ning igal neist on oma nägu. Võib olla inimeste nägu, kes sel tähtsal hetkel sinu kõrval ümber päikese kihutavad või siis kes seda ei tee, sest ka nii saab. Võib olla hoopis mõne sündmuse või asja nägu, mis su puhkusele kulissid maalib. Või aja, mis igavesti seierite poolt tõugatuna olnud puhkustele uusi kihte otsa laob ja neid muudab.

Ja nii ongi kuidagi läinud, et kapis on mul neid puhkusesahtleid mitmeid, kohe palju, oma erinevate nimede ja nägudega.

Vutipuhkusel on näiteks sõprade-relvavendade nägu. See on reeglina maskuliinne, paari-kolme tunni, paremal juhul ka paari-kolme päeva pikkune kiirdessant staadionile kas kodus või võõrsil. Nautimaks õllest õhetava näoga oma lemmikala ja lõputult korduvaid arutelusid selle üle, mida see või teine selles või teises mängus õigesti tegi või tegemata jättis.

Ooperipuhkusel jälle on soliidne nägu, pestud, lõhnastatud, kikilipsustatud. See on hea muusika, suurte heliloojate, lauljate ja lavade, viimasel kümmekonnal aastal sõpruskonnaga suvise Saaremaa nägu.

Või kulinaarsed puhkused, mil vojaaži käigus avastad, et Itaaliaski peidavad nad pastakastme alla makarone.

Siis on mul veel raamatupuhkus, millel nagu nimigi ütleb on raamatu nägu ja nimi. Selles mõttes, et kas õnnestub või mitte. Kui saad end kuskil pikemaks perioodiks nii totaalselt välja lülitatud, et mõnusa molutamise, uimaseks lööva päikesevõtu ja ujumiskordade vahele suudad läbi lugeda raamatu või kaks, oled selles õnnestunud. Tavaliselt eelmises lauses kirjeldatud kullavormi muidugi nii täpselt ajastada ei õnnestu. Elu on näidanud, et just molutamise komponendist kipub puudu jääma.

Spaapuhkused, mida on ette tulnud päris palju, kuivavad üksteise otsas eraldi sahtlis. Osa neist on minu ja mu teise poole nägu. Nad meenutavaid egoistlikke õndsaid aegu, mil spaakäike sai ette võtta siis, kui tahtsime, siis, kui vaim ja füüsis "triitmenti" nõudsid, mitte ainult koolivaheaegadel. Täiuslikud oma intensiivses "logelevas mittemidagitegemises".

Kontrastiks eeltoodule on viimaste aastate spaakäigud selgelt meie järeltulija nägu. Talle need asutused lihtsalt tohutult meeldivad ja nendeta meie peres elu sellisena, nagu me seda täna tunneme ja teame, ei eksisteeriks! Tõsi, massaaž, saunad ja hoolitsused peavad oma tõusu tüdruku isiklikus edetabelis veel ootama, kuid see, mis nende poolt täna tegemata jääb, saab vannide ja veeprotseduuride poolt seeeest kuhjaga korvatud.

Ta on vist kõigi peamiste Eesti spaade basseinid läbi ujunud, ta on neis oma veekartusest üle saanud ja ujuma õppinud. Lapsevanemadki on tänu temale veerõõmude juures seni avastamata aspekte leidnud. Kokkusattumus, aga kolmas tund basseinis hakkab minema nende ridade kirjutamise ajalgi ja küüned ligunevad ikka lahti küll. Veidram veel – see kõik tundub nauditav ja tore!

Neid erinevaid sahtleid leiab mu puhkuste kapist veel ja veel. Ühte mahub rohkem mälestusi, teise vähem, kuid kõik on omal kohal nagu kivid Raekoja platsi sillutisel. Minu kivid, minu mustris! Ja pole üldse tähtis, et nad oma teos ja vormis ideaalsed oleksid, tähtis on, et nad just meile sobiksid. Nagu üks hilisõhtune võileib, mille enne südaööd kerge süütundega külmkapi juures valmis triigid ja mis välimuselt pole võib-olla mitte perfektseim, kuid maitseb see-eest jumalikult.

Ning coda. Nagu alguses piinlikkusega üles tunnistasin, pole mul teile anda ideaalse puhkuse retsepti, sest andetu puhkajana mul sellist ei ole. Kurvastada aga ei tasu – puhkus on ka viimase kui detailini läbimõeldud plaanita vägev! See need lõpuks imeliseks teebki, et oodata tasub ka ootamatut ja "puhkuseköögis" saab igaüks kõhu täis! Laduge vaid kokku üks just sel hetkel sobiv võileib!

Toredaid puhkuseid ja vannis näeme!

MART MARDISALU Foto: erakogu