Nele-Liis Vaiksoo – võisteldes iseendaga

Persoon Nele-Liis Vaiksoo – võisteldes iseendaga

TEKST: Teele Teder FOTOD: Kristiin Kõosalu Artistide jaoks ei ole viimased aastad olnud just meelakkumine. Aga pidevat kodus istumist saab ka väga edukalt enda kasuks tööle panna. Näiteks nii, nagu on teinud Nele-Liis Vaiksoo (37).

"Kodus olemise aega on olnud tõesti palju, aga see on andnud võimaluse mõelda, kes ma ise olen, mitte artistina, vaid eelkõige just inimesena," ütleb Nele-Liis ja lisab, et on saanud endale hoopis uutmoodi enesekindluse. "Teadsin ju ka varem, mida teha tahan, aga tihti jääme passiivselt ootama mingit müstilist telefonikõnet. Et tuleks keegi ja pakuks meile midagi sellist, nagu salamisi unistanud oleme. Aga telefon töötab ju mõlematpidi. Ma võin ka ise hakata helistama ja teistele oma ideest rääkima." Nele-Liis mainib, et oli varem väga tagasihoidlik ja mõtles ikka, et kas tema ideed üldse on teiste jaoks piisavalt motiveerivad või kellele need üldse meeldida võiks. Aga juba esimesed julged telefonikõned tasusid end kuhjaga ära, sest praeguseks on ilmavalgust näinud tema uus plaat "Valguses ja varjus". "Need inimesed, kellele plaaditegemise ettepanekuga helistasin, käivitusid ideest samamoodi nagu mina," ütleb ta. "Meil tekkis omavahel lausa sõnulseletamatu sünergia."

Uus väljakutse

Nüüd, kus plaadiesitluskontserdid on seljataga, ütleb Nele-Liis, et oleks vaja võtta aega iseenda jaoks. Aga mitte aega maha võttes. Seda on juba piisavalt tehtud. Nele-Liis on hoopis otsustanud täita ühe oma suurtest unistustest, mis on tal kümme aastat mõttes mõlkunud. "Kavatsen osaleda Ironmani võistlusel," ütleb ta enesekindlalt. Selline mõte tuli Nele-Liisil pähe, kui ta kümme aastat tagasi Otepääl "Lauluga maale" saate salvestusel osales. "Olime Reet Linnaga stardis ja elasime inimestele kaasa, kui nad parasjagu vette jooksid. Samal ajal kui need inimesed ületasid ennast, kõigutasime meie kohvikus jalga. Kui nad lõpuks finišeerisid, siis nägin nende rõõmu. Jäin mõtlema sellele, kui erinevalt on võimalik

oma aega veeta. Tundsin, et tahan ka sellist väljakutset," meenutab ta. Nele-Liis ütleb, et talle väga meeldivad eneseületusmomendid. "Sead endale uued piirid, mingil hetkel on kohutavalt raske ja siis lõpuks ikkagi ületad need. Rahulolutunne iseenda sees, mis siis saabub, on mulle alati meeldinud. See on mugavustsoonist väljatulek." Nele-Liis on küll palju spordiga tegelenud, kuid Ironmanil osalemiseks ta veel füüsiliselt valmis pole. Seega tõotab kevad tulla väga trennitihe. "Ma oskan ujuda, aga mitte päris nii, oskan ka rattaga sõita, aga ma pole kunagi läbinud nii pikka distantsi, ja jooksmine mulle põhimõtteliselt ei meeldi." Kõige enam väljakutseid täis spordiala tundub talle hetkel ujumine ja seda ka mitte füüsiliselt, vaid pigem psühholoogiliselt. "Muidugi mulle meeldib basseinis sulistada ja järves supelda, aga Ironmanil on vaja reaalne distants läbida." Lisaks on Nele-Liisi korra snorgeldades tabanud ka tõeline veehirm. "Lihtsalt hakkasin vees olles mõtlema, kuidas minu all on ligi kümme meetrit tühjust ja mind tabas selline paanika."

Nele-Liis ütleb, et eesmärk ei olegi muud, kui proovida Ironman läbida. "Kui ma tõesti enam ei jaksa, siis saan ju alati lõpetada," ütleb ta, mõtleb natuke ja lisab: "Samas natuke nagu ei saa ka. See on sisemine võitlus iseendaga. Muidugi tuleb lõpetada, kui keha enam ei jaksa, kuid mulle väga meeldib väike vaimuvõitlus iseendaga."

Ma arvan, et meil elus võivad ju ka ikkagi mingid rõõmud jääda.

Toidukaalujat temast ei saa

Suur osa Ironmani võistluseks ettevalmistamisest on muidugi trenn, kuid ära ei saa unustada ka toitumist. Siiski ei näe Nele-Liis ennast lähitulevikus toitu kaaluva food prep’ijana. "Eks me kõik teame,

Rõivad: Lindex ja erakogu Stilist: Merit Boeijkens Fotograaf: Kristiin Kõosalu Meik ja juuksed: Liis Hindriks

kuidas võiks toituda, ja ma usun, et ka minul on need teadmised olemas. Siiani on toitumine käinud mul rohkem niimoodi käigu pealt ja kiiresti. Pigem olen mõelnud, et kuidas võimalikult väikese ajaga võimalikult maitsev ja toitev söök teha, mis sobiks nii mulle kui ka kogu mu perele," ütleb ta, pidades silmas oma 18-aastast poega Ron Jonathani, peatselt kaheaastast tütart Loore-Mariat ning

elukaaslast Mihklit. "Kui ma mõtleksin ainult iseenda menüü peale, siis loomulikult oleks see natuke erinev sellest, mida ma praegu kodus valmistan," tunnistab ta. Üldiselt on aga Nele-Liis seda usku, et süüa võib kõike, peaasi et selle ka hiljem ära kulutada jõuad. "Ma arvan, et meil elus võivad ju ka ikkagi mingid rõõmud jääda. Aeg-ajalt võib ju endale üht-teist lubada. Ma tõesti ei kujuta ette, et kaalun oma toitu elu lõpuni," ütleb ta. Isusid võib tulla aga nii soolast laadi kui ka magusamapoolseid. Nele-Liis pidas ennast varem pigem soolasearmastajaks, kuid paar aastat tagasi meelitas üks sõber ta armastama ka magusat. "Käisin temaga

Hakkasin mõtlema, et miks ma nii teen praegu. See on ju nii vale!

proovide vahel kogu aeg kohvikutes. Ta tellis alati koogitüki, võtsin siis ka ja nii ta harjumuseks saigi. Täitsa hull värk. Eks vanast peast löövadki veidrused välja," naerab ta.

Elukogemused on parem kui noorus

Intervjuu tegemise hetkel on Nele-Liisi 38. sünnipäevani jäänud napp kuu aega. "Sünnipäev ei tekita minus mingeid erilisi tundeid. Olen nii vana, kui olen, see ei häiri mind üldse. Minu arust on tore, et me vananeme, sest sellega kaasneb ka elukogemus. Ma ei ole see, kes mõtleb, et tahaks aega tagasi keerata ja uuesti noor olla. Mul on praegu nii hea elu: sõbrad, kelle kohta saan öelda, et tean neid peaaegu terve elu, mul on suurepärane pere ja ma juba tean, kes ma inimesena olen. Mul pole ka kunagi olnud sellist ebarealistlikku eesmärki, et peaksin näiteks kaheksakümneselt välja nägema nagu kahekümneaastane."

Õppetunnid lastelt

Siiski on tal pisut kummaline mõelda, et tema vanem laps Ron on juba 18-aastane. "Ta on olnud nii hea laps, hea on isegi vähe öeldud. Olen saanud temaga juba väga varajasest east peale asju arutada nagu suure inimesega." Ka Nele-Liis usub seda, et lapsed tulevad eelkõige vanemaid õpetama, ja nii on ka tema nii pojalt kui ka tütar Loorelt saanud palju õppetunde. "Tütre sünd on mind just naisena muutnud. Tunnen, et tahan talle olla naisena eeskujuks. Võib-olla sellepärast, et ta ise on ka väga tütarlapselik. Talle meeldivad igasugused klambrikesed ja ehtekesed."

Pole enam maailma naba

Eelkõige on ta emaks olemise ajal õppinud aga kannatlikkust ja seda, et maailm ei keerle ainult tema ümber. "Mida kiiremini sa selle selgeks saad, seda lihtsam sul endal on – sina ei ole maailmas number üks. Loomulikult pead üritama ennast kuidagi säilitada, et sa ei kaotaks ennast oma lastesse ära, aga see, mis tuju sul endal on või mis sul parasjagu elus käimas on, see muutub natuke nagu ebaolulisemaks, kui sa tead, et sul on laps, kes vajab süüa ja juua, hellust ning hoolt. Sul võib laps haigeks jääda ja sul võib endal olla mingisugune tähtis päev, aga kui su laps on haigestunud, siis sa pead tegelema sellega. Sa ei ole enam maailma naba, mida me tavaliselt ju iseendast mõtleme," ütleb ta.

Vabandamise kunst

Nele-Liis ütleb ka, et vahel tahaks ikka ka närvi minna selle peale, kui üks väike inimene teda üldse ei mõista. "Noorena olin hästi emotsionaalne inimene, tunded käisid seinast seina ja valasin neid ka lapse peale välja, aga siis mingil hetkel tekkis õnneks analüüsivõime. Hakkasin mõtlema, et miks ma praegu nii teen. See on ju nii vale!" Lapsed on õpetanud ka ausust ja avatust. "Kui Ron näiteks väiksena ütles, et tahab sõbra külla kutsuda ja ma olin tavaliselt lubanud, aga sellel korral ei tahtnud, siis ma mitte lihtsalt ei öelnud "ei", vaid selgitasin talle, miks ma ei taha. Ütlesingi, et mul oli nii raske nädal ja ma olen nii väsinud. Kui selgitad lapsele oma vastuse tagamaid, siis ta ka mõistab sind." Nele-Liis ütleb, et on tihti kuulnud, et osa vanemaid ei vabanda näiteks oma laste ees, kui nad on valesti käitunud. "Ma ei ole sellega üldse nõus. Me kõik eksime ja teeme vigu ja peame olema võimelised ka oma laste ees vabandama. Kui sa oled lapsevanem, siis see ei anna sulle õigustust, et võid ükskõik mida teha. Mis õppetunni see lapsele annab – et kui kasvad suureks, siis võid teha mis tahad, ilma selle eest vastutust kandmata." Nele-Liis ütleb, et

Eks vanast peast löövadki veidrused välja.

ka oma murede avameelne jagamine lapsega muudab omavahelise suhte palju usalduslikumaks. "Enda muresid tuleb lastega jagada. Olengi teinekord öelnud, et olen õnnetu, sest mul oli selline eesmärk ja see läks luhta. Ron on siis mulle vastanud, et ära muretse, homme on parem päev, ja tavaliselt ongi nii läinud. See annab ka lapsele julgust oma isiklikke teemasid avameelselt sinuga arutada."

Kõike ei peagi teadma

Ka koosveedetud aeg pereliikmetega on Nele-Liisi jaoks kuldaväärt kvaliteetaeg. Samuti sõpradega. Paljud ei tea seda, et Nele-Liis on tegelikult ka väga hea võõrustaja. Talle meeldib, kui külalised tulevad, ja tahab neile alati pakkuda parimat maitseelamust. "Mulle meeldib mõelda juba varakult menüü peale ja loomulikult ka sellele, kuidas kõiki neid toite visuaalselt ilusti presenteerida. Tihti lappan inspiratsiooni saamiseks kokaraamatuid." Enda oskuste täiendamiseks on ta käinud ka koos poja Roniga mitmel toidukoolitusel. Näiteks õppisid nad koos pastat ja makroone tegema. Tema tuhanded sotsiaalmeedia follower’id seda aga ei tea, sest tema kontolt toidupilte väga ei leia. "Kas kõik peavad kõike teadma?" küsib ta selle peale. "Võib-olla ongi tore, kui midagi jääb ka üllatuseks. Mulle meeldib, kui midagi jääb saladuseks. Tekib mingi salapära," ütleb ta ja lisab, et tänapäeva ühiskonnas on liiga palju infot. See on pannud teda mõtlema, et kas neil, kes sotsiaalmeedias kõike jagavad, jääb üle aega ka päriselt seda hetke nautida. "Mõnikord mõtlen, et jagaks ka midagi põnevat, aga siis tavaliselt saab see hetk mööda nii, et mu telefon on terve aja olnud lihtsalt tagataskus, ja võib-olla ongi niimoodi parem."