Persoon
Nele-Liis Vaiksoo – võisteldes iseendaga
TEKST: Teele Teder FOTOD: Kristiin Kõosalu
Artistide jaoks ei ole viimased aastad olnud just meelakkumine. Aga pidevat kodus istumist saab ka väga edukalt enda kasuks tööle panna. Näiteks nii, nagu on teinud Nele-Liis Vaiksoo (37).
"K
odus olemise aega on olnud tõesti palju, aga see on andnud võimaluse mõelda, kes ma ise olen, mitte artistina, vaid eelkõige just inimesena," ütleb Nele-Liis ja lisab, et on saanud endale hoopis uutmoodi enesekindluse. "Teadsin ju ka varem, mida teha tahan, aga tihti jääme passiivselt ootama mingit müstilist telefonikõnet. Et tuleks keegi ja pakuks meile midagi sellist, nagu salamisi unistanud oleme. Aga telefon töötab ju mõlematpidi. Ma võin ka ise hakata helistama ja teistele oma ideest rääkima." Nele-Liis mainib, et oli varem väga tagasihoidlik ja mõtles ikka, et kas tema ideed üldse on teiste jaoks piisavalt motiveerivad või kellele need üldse meeldida võiks. Aga juba esimesed julged telefonikõned tasusid end kuhjaga ära, sest praeguseks on ilmavalgust näinud tema uus plaat "Valguses ja varjus". "Need inimesed, kellele plaaditegemise ettepanekuga helistasin, käivitusid ideest samamoodi nagu mina," ütleb ta. "Meil tekkis omavahel lausa sõnulseletamatu sünergia."
Uus väljakutse Nüüd, kus plaadiesitluskontserdid on seljataga, ütleb Nele-Liis, et oleks vaja võtta aega iseenda jaoks. Aga mitte aega maha võttes. Seda on juba piisavalt tehtud. Nele-Liis on 8
HETK
hoopis otsustanud täita ühe oma suurtest unistustest, mis on tal kümme aastat mõttes mõlkunud. "Kavatsen osaleda Ironmani võistlusel," ütleb ta enesekindlalt. Selline mõte tuli Nele-Liisil pähe, kui ta kümme aastat tagasi Otepääl "Lauluga maale" saate salvestusel osales. "Olime Reet Linnaga stardis ja elasime inimestele kaasa, kui nad parasjagu vette jooksid. Samal ajal kui need inimesed ületasid ennast, kõigutasime meie kohvikus jalga. Kui nad lõpuks finišeerisid, siis nägin nende rõõmu. Jäin mõtlema sellele, kui erinevalt on võimalik
Ma arvan, et meil elus võivad ju ka ikkagi mingid rõõmud jääda.
oma aega veeta. Tundsin, et tahan ka sellist väljakutset," meenutab ta. Nele-Liis ütleb, et talle väga meeldivad eneseületusmomendid. "Sead endale uued piirid, mingil hetkel on kohutavalt raske ja siis lõpuks ikkagi ületad need. Rahulolutunne iseenda sees, mis siis saabub, on mulle alati meeldinud. See on mugavustsoonist väljatulek." Nele-Liis on küll palju spordiga tegelenud, kuid Ironmanil osalemiseks ta veel füüsi-
liselt valmis pole. Seega tõotab kevad tulla väga trennitihe. "Ma oskan ujuda, aga mitte päris nii, oskan ka rattaga sõita, aga ma pole kunagi läbinud nii pikka distantsi, ja jooksmine mulle põhimõtteliselt ei meeldi." Kõige enam väljakutseid täis spordiala tundub talle hetkel ujumine ja seda ka mitte füüsiliselt, vaid pigem psühholoogiliselt. "Muidugi mulle meeldib basseinis sulistada ja järves supelda, aga Ironmanil on vaja reaalne distants läbida." Lisaks on Nele-Liisi korra snorgeldades tabanud ka tõeline veehirm. "Lihtsalt hakkasin vees olles mõtlema, kuidas minu all on ligi kümme meetrit tühjust ja mind tabas selline paanika." Nele-Liis ütleb, et eesmärk ei olegi muud, kui proovida Ironman läbida. "Kui ma tõesti enam ei jaksa, siis saan ju alati lõpetada," ütleb ta, mõtleb natuke ja lisab: "Samas natuke nagu ei saa ka. See on sisemine võitlus iseendaga. Muidugi tuleb lõpetada, kui keha enam ei jaksa, kuid mulle väga meeldib väike vaimuvõitlus iseendaga."
Toidukaalujat temast ei saa Suur osa Ironmani võistluseks ettevalmistamisest on muidugi trenn, kuid ära ei saa unustada ka toitumist. Siiski ei näe Nele-Liis ennast lähitulevikus toitu kaaluva food prep’ijana. "Eks me kõik teame,
