Hiiumaast ja hiidlastest

Ristna rand

Hiiumaast ja hiidlastest

Insula deserta (tühi saar – toim) – nii mainiti Hiiumaad esimest korda 1228. aastal. Kuigi praeguseks on paradiisisaar kõike muud kui tühi, on selles sõnapaaris siiski mingi kummastav võlu ja võiks isegi öelda, et omamoodi tõetera sees. Mil moel?

TEKST: Riina Palmiste FOTOD: Shutterstock

Hiiumaa pole riiumaa ta on hoopis Pauli ja Viiu maa ja lisaks ka Tiiu-Liisa maa ning säina, silgu ja kiisa maa. Ellen Niit 1996

Nagu väikesaarte elanikel ikka, on minulgi sünnipärase hiidlasena tulnud lapsepõlves vastata mandrilaste küsimusele "Kas teil seal saarel ikka maanteid on?". Kuigi sellised pärimised panid omal ajal pisut kukalt kratsima ja silmi pööritama – vaimusilmas meie, hiidlased, praamilt maha tulemas, hobukaarikud vastas –, ei oleks mul sellegi vastu mitte vähimatki. Kuigi elan igale hiiumaisele ettevõtmisele ja arenguloole tänini hingest kaasa, seisneb Hiiumaa suurim võlu just selles veidras aja peatumises, mis tabab juba siis, kui praamilt maha sõita. Ei, aja peatumise all ei pea ma tegelikult sugugi silmas, justkui tuleks kodusadamasse jõudes ajas 20 aastat tagasi minna. See väljendub muus. Võib-olla tõepoolest natuke siiski ka selles, et siin ei ole valgusfoore. Pole suuri üksteise külje alla pugevaid kaubanduskeskusi ega teineteist üle trumpavaid spaakeskusi. Ei ole arutut kiirustamist. Siin saad elada hetkes. Pidagem mind naiivitariks, aga julgen loota, et seda seletamatut tunnet ei röövi miski ka siis, kui ühel päeval ongi siin spaakeskus või paar, et spaalembidest naabritele saarlastele konkurentsi pakkuda. Küllap on see lihtsuse võlu siin sügavam ning need Ellen Niidu luuleread, kuidas Hiiumaa on ennekõike ikkagi Pauli ja Viiu maa ning säina, silgu ja kiisa maa, on omas eheduses tõetruud ka aastakümnete pärast.

Vaese mehe Fiji

Äi pole see Hiiumaa tegelikult nii tühi ühtigid. Hiiumaa kõige suuremaks aardeks võib muidugi mõista pidada loodust. Sõnad "paradiis" või "vaese mehe Fiji" ei ole ometi niisama lipsanud üle Hiiumaast kõnelejate huulte. Saarest kui paradiisist räägib juba armastatud kirjaniku Tõnu Õnnepalu raamat "Paradiis". Sellele, et Hiiumaad on kiputud eksootiliste saartega võrdlema, andis hoogu juurde aastaid tagasi sotsiaalmeedias ringelnud postitus, kus olid kõrvuti pandud pilt Fiji rannast ja Tõrvanina rannast – leia erinevus. Mõlemal fotol kutsuv helesinine meri ja selle kohale looka vajunud puud. Sestap pole ka imestada, miks sain möödunud suvel ühelt tuttavalt sõnumi: "Olen Hiiumaal. Kus see viltune puu siin asub?" Kuna sõber polnud Hiiumaaga nii väga sina peal ja otsis puud hoopis vale kandi pealt, tuli mul tõtt-öelda tükk aega ajusid ragistada, enne kui taipasin, mida ta viltuse puu all silmas peab. Meie Tõrvanina randa.

Randu, mis mõjuvad omamoodi eksootiliselt, jagub ristikujulise Hiiumaa igasse külge. On liivaseid, on kiviseid, on neidki, kus tuleb nabani vette jõudmiseks enne pikalt kõrkjate vahel jalutada.

Igale oma. Pole tarvis kuigivõrd imestada, miks sai vaese mehe Fijist seega eelmisel suvel pärast pikka eriolukorda üks Eesti armastatumaid puhkuse sihtkohti. Leiab siit ju surfiparadiisiks tituleeritud Ristna, muinasjutulise Kaleste, laulva liivaga Luidja, vana kalasadamana tuntud Kalana, kilomeetritepikkuse Palli. Kes julgeb varba vette pista ainult siis, kui – kõnekeeli – vesi on supp, siis sellele võiks meelepärane olla hoopis kadakaline ja alati sooja vee poolest tuntud Kassari rand. Sealsamas, jooksva jänese kujulisel Kassari saarel asub ka Sääretirp – pea kahe kilomeetri pikkune vette ulatuv maanina, mille otsa jõudes võid tunda, justkui kõnniksid vee peal (muuseas just sellise supervõimega kaugemalt vaatlejaile tirbil kõndijad paistavadki). Enamikus neist paikadest on ametlikud telkimiskohad. Nii et kui ööbimiskohad välja müüdud, ei maksa sugugi meelt heita. Eksootilisele saareriigile kohaselt võiks looduses ööbimine siin reisipaketti kuuluda küll.

Tuletornide ja metsade saar

Saare tuntuimateks ja vankumatuteks sümboliteks peame ikka – tee, mis tahad – siinset kolme tuletorni. Enim tuntud Kõpu, mis Euroopa vanima töötava tuletorni tiitli kõrval kannab ka maailma vanima katkematult töötanud tuletorni tiitlit. Samuti Kõpu poolsaarel tuuli ja torme trotsiv Ristna, aga ka Tahkuna poolsaare pärl – Tahkuna tuletorn. Majakate tipust avaneb eriti hea vaade meie paksudele muinasjutulistele metsadele, mille poolest oleme Eestis selgelt kõige rikkamad. Viimase, Tahkuna tuletorni kõrval asub ka parvlaeva Estonia hukkunute mälestusmärk – kell, mis on ehitatud arvestusega, et kui tormituul saavutab Estonia huku ööl olnud tuuletugevuse, hakkab see ise helisema. Koht, mis mõjub seega müstilisemalt isegi tormis ja pimeduses kui lämbes suveleitsakus. Nii ei tarvitse Hiiumaale tulles kunagi karta, mis peaks saama siis, kui ilmaga ei vea – tegevust jagub sellegipoolest.

Ajaloohuviliste Meka on kindlasti Suuremõisa loss ja Kärdla vabrikuväljak, mis mõlemad võimaldavad lähemalt tutvuda parunite Ungern-Sternbergide suguvõsa tegemistega. On ju vabrikuväljak oma nime saanud ei millegi muu kui sealsamas asunud kuulsa Kärdla kalevivabriku järgi, mille põneva looga saab tutvuda väljaku ääres asuvas Pika Maja nime kandvas Hiiumaa muuseumis. Sealse väljapanekuga tutvudes on kujutluspilt tolleaegsest elust väga kerge silme ette tekkima. Seda mõnusam on hiljem maha istuda sellesama väljaku äärsesse Baabade kohvikusse, et boheemlaslikus ja ajaloohõngulises kohvikumiljöös kooki süües pilt vabrikuelust veelgi elavneks.

Laulab rahvas, laulab liiv

Hiidlane on ikka hingelt olnud laulu- ja tantsurahvas. Seda reedab juba siinse rahva keelekasutus – peale selle, et saare murre üleüldse on tuntud enda omapärase kõnemeloodia poolest, öeldakse, et eriti laulev intonatsioon on just hiidlastel. Kohalike lauluarmastusest kõneleb ka fakt, et Kärdla noppis endale varsti kümne aasta eest laulupealinna tiitli. Üleriigilised laulu- ja tantsupeod ei lõpe hiidlase jaoks kunagi laulukaare all. Ainult hiidlane teab, mis tunne on viimaste laulude järel päkkadele valu anda, et kaare alt ruttu bussi kiirustada. Laulust rõkkavad veel nii buss kui ka viimane praam, mis on sõbralikult oma väljumist edasi lükanud, et pikast nädalast väsinud laulu- ja tantsupeolised koju tuua.

Naljatledes võiks öelda, et oma lauluoskuse poolest pole siinkandis tuntud ainult rahvas, vaid ka liiv, sest üheks Hiiumaa aardeks on saare laulvad liivad. Jalgu mööda sooja liiva lohistades võib kuulda, kuidas liiv talla all viliseb ja krudiseb. Kõige paremad vokaalsed võimed paistavad olevat juba varem mainitud Luidja ranna liival. Kes suurest vaimustusest hoogu läheb, võib oma päkad-kannad seal sootuks villi musitseerida, sest rannajoon on Luidjal kahe ja poole kilomeetri pikkune.

Liivast rääkides on üks meie erilisemaid vaatamisväärsusi ka Kaibaldi liivik. Eks armasta ju hiidlasedki uhkustada kõige sellega, mille poolest oleme Eestis esirinnas. Liivik on nimelt Eesti suurim kõrbemaastik, kus suurel alal esinevad lahtised tuiskliivad. Maagiline nõmm mõjub seda müstilisemalt, et sinna jõuda pole üldse kergete killast. Teekond kipub teinekord ununema hiidlastel endilgi, mistõttu on targem appi võtta sõber Google, GPS ja tagatipuks läbida ka väike jalgsimatk. Ahhetamapanev vaatepilt on aga kahtlemata ettevõtmist väärt.

Hiidlaste omamoodi huumor

Üks, millest hiidlased väga lugu peavad, on sõbralik tögav huumor. Aga seda mitte tingimata ainult armsate naabrite saarlaste suunal, mille kohta mandrimehed armastavad ikka ja alati meilt aru pärida,

Tahkuna tuletorn

Tubala tuulik

vaid täiesti omaette klass on siinse rahva eluterve eneseiroonia. Seda ilmestavad hästi hiidlaste vastastikuste nöökimiste ja tögamiste käigus pandud paikkondlikud pilkenimed. Kutsutakse ju tänini Käina kandi inimesi odratolgusteks, Kõpu kandi rahvast tõrvakõplasteks, Kõrgessaare hiidlasi vandiraiujateks ja Kärdla inimesi kohvilähkriteks.

Seepeale meenub mulle seik enda lapsepõlvest, kui sõbranna isa pakkus ühelt lastesünnipäevalt küüti. Pärast seda, kui olin autosse istudes oma aadressi öelnud, teatas ta laginal naerdes, kuidas ahah, või sina tuled jaburate külast. Kui koju jõudes, silmad pisaraist kalkvel, emale ennekuulmatust solvangust teatasin, lohutas ta, kuidas niimoodi on Kärdla selle kandi rahvast kutsutud juba ammuilma. Sellest päevast sai selgeks, et ega jaburust pea ometi häbenema. Eks niimoodi maast madalast hiidlased seda eneseiroonitsemise oskust õpivadki ja põlvest põlve edasi annavad. Nagu juba arvata võib, siis sõbralikke tögamissõnu hiiu keelde jagub. Seega kui hiidlane nimetabki sind vestluse keskel "itu asjaks", ei maksa kohe esiotsa solvuda. Kui pidada nüüd maha väike hiiu keele tund, siis (h)itu on lihtsalt viisakam viis viidata vestluskaaslase mõnetisele lihtsameelsusele või veidrusele. Eks me kõik ole ju teinekord oma tegemistes väikestviisi itud.

Suuremõisa loss

Laualt leiab käki, tuulekala ja pahlakilu

Kui rääkida Hiiumaa toidukultuurist, siis läbi ajaloo on hiidlaste lauale kuulunud teraviljaroad – tambid ehk pudrud ja rokad ehk supid. Räägitakse, et paljudes Hiiumaa peredes kestis veel viimase sõja järel tava süüa kolmapäeva ja pühapäeva õhtuti tanguputru. Nii ka meie peres – minulgi on lapsepõlvest meeles tangupuder, mis oli pühapäeva õhtul laual nagu kord ja kohus. Praegugi paneb neelud käima, kui mõtlen aga vanaema tehtud käkisupile ja käkisepikule, mis on ka üdini Hiiumaale iseloomulikud toidud. Uskuge mind, need odrajahust, veest ja rasvast valmistatud käkid maitsevad hoopis paremini, kui kirjelduse järgi tundub. Ka kalavastaseid ei tohiks Hiiumaal naljalt sirguda, sest kala on siin igal kujul au sees. Üks Hiiumaale omasemaid on pahlakilu, mis tähistab otse ahjus süte kohal küpsetatud kilu. Nimi tuleneb sellest, et pahlaks kutsuti puust või metallist, pisut lapiku otsaga varrast, millega kala küpsetati. Hiljem on hakatud pahlaks kutsuma ka küpsetusresti.

Rääkides veel hiidlaste kalalembusest, siis igal kevadel korraldatakse ühe hiidlaste lemmiku, tuulehaugi ootuses tuulekalafestivali (hiidlane kutsub tuulehaugi nimelt tuulekalaks – toim), kus trollitakse tuulehaugi, valitakse parim kalatoit, võrreldakse saaki ja keerutatakse ansamblite saatel jalga. Suvel tähistatakse aga suurejoonelist kalurite päeva, mis toob saarerahva kokku toitu ja muusikat nautima sama raudkindlalt nagu iga-aastane kohvikutepäevgi. Viimane on aastaid olnud Hiiumaa kõige populaarsem suvine sündmus. Just Hiiumaa eeskujul hakati kodukohvikute päevi pidama ka mujal Eestimaal. Sest kes need kohvilähkrid ju olidki? Eks ikka meie, kärdlakad.

Allikad: hiiumaa.ee, raamatud "Hiiumaa. Loodus, aeg, inimene" ning "Äkine ja pigilest"

SÖÖ NAGU HIIDLANE

Käkisepik

Selle retsepti järgi tegid käkisepikut siinkirjutaja vanavanaema ja vanaema.

Vaja läheb • 0,5 liitrit vett • 200 grammi soolaliha (peekonit) • mannat • nisujahu, rohkem kui mannat • soola • pipart

Tee nii Sega tükeldatud liha, vesi, manna ja jahu. Tainas peaks jääma hapukoorepaksune. Lase paisuda umbes 2–3 tundi. Kalla tainas õhukeselt ahjuplaadile ja küpseta 200 kraadi juures umbes üks tund. Käkisepik jääb selliselt küpsetades õhuke, krõmpsuv ja imehea.

Coop Hiiumaal

Hiiumaal sai ühiskaubanduslik tegevus alguse aastal 1907, mil Kärdla kalevivabriku tööliste initsiatiivil moodustatud ühisus avas oma esimese kaupluse. Kui algselt oli ühing kinnine ja sinna said kuuluda vaid kalevivabriku töölised, siis mõne aasta pärast ühingu põhikirja muudeti ning liikmeks võisid astuda ka inimesed väljastpoolt kalevivabrikut. Aastate jooksul moodustati ka teistes Hiiumaa piirkondades väiksemad eraldiseisvad ühingud, kuid paljud neist ei osutunud elujõuliseks. 1. märtsil 1957 ühinesid tolleaegsed väikesed tarbijate kooperatiivid üheks organisatsiooniks – Hiiumaa Rajooni Tarbijate Kooperatiiviks. 1992. aasta mais muudeti nimi Hiiumaa Tarbijate Ühistuks.

Nüüdseks haldab Hiiumaa Tarbijate Ühistu seitset kauplust – kolme Konsumit ja nelja väikekauplust üle Hiiumaa. Alates 2020. aastast on ühistul avatud ka e-pood ja juba käesoleva aasta juunis avab ühistu viimaste aastate suurima investeeringuna Käina alevikus uhiuue kaubanduskeskuse.

Peaaegu sama kaua, kui on tegeletud kauplemisega, on Hiiumaal küpsetatud ka leiba – algselt ühistu allüksusena ja aastast 2007 Hiiumaa Tarbijate Ühistule kuuluva ettevõttena Hiiumaa Köök ja Pagar OÜ, mis toodab ning turustab pagari-, kondiitri- ja kulinaariatooteid üle kogu Eesti.