Kohalik elu
Ristna rand
Hiiumaast
ja hiidlastest Insula deserta (tühi saar – toim) – nii mainiti Hiiumaad esimest korda 1228. aastal. Kuigi praeguseks on paradiisisaar kõike muud kui tühi, on selles sõnapaaris siiski mingi kummastav võlu ja võiks isegi öelda, et omamoodi tõetera sees. Mil moel? TEKST: Riina Palmiste FOTOD: Shutterstock
Hiiumaa pole riiumaa ta on hoopis Pauli ja Viiu maa ja lisaks ka Tiiu-Liisa maa ning säina, silgu ja kiisa maa. Ellen Niit 1996
N
agu väikesaarte elanikel ikka, on minulgi sünnipärase hiidlasena tulnud lapsepõlves vastata mandrilaste küsimusele "Kas teil seal saarel ikka maanteid on?". Kuigi sellised pärimised panid omal ajal pisut kukalt kratsima ja silmi pööritama – vaimusilmas meie, hiidlased, praamilt maha tulemas, hobukaarikud vastas –, ei oleks mul sellegi vastu mitte vähimatki. Kuigi elan igale hiiumaisele ettevõtmisele ja arenguloole tänini hingest kaasa, seisneb Hiiumaa suurim võlu just selles veidras aja peatumises, mis tabab juba siis, kui praamilt maha sõita. Ei, aja peatumise all ei pea ma tegelikult sugugi silmas, justkui tu14
HETK
leks kodusadamasse jõudes ajas 20 aastat tagasi minna. See väljendub muus. Võib-olla tõepoolest natuke siiski ka selles, et siin ei ole valgusfoore. Pole suuri üksteise külje alla pugevaid kaubanduskeskusi ega teineteist üle trumpavaid spaakeskusi. Ei ole arutut kiirustamist. Siin saad elada hetkes. Pidagem mind naiivitariks, aga julgen loota, et seda seletamatut tunnet ei röövi miski ka siis, kui ühel päeval ongi siin spaakeskus või paar, et spaalembidest naabritele saarlastele konkurentsi pakkuda. Küllap on see lihtsuse võlu siin sügavam ning need Ellen Niidu luuleread, kuidas Hiiumaa on ennekõike ikkagi Pauli ja Viiu maa ning säina, silgu ja kiisa maa, on omas eheduses tõetruud ka aastakümnete pärast.
Vaese mehe Fiji Äi pole see Hiiumaa tegelikult nii tühi ühtigid. Hiiumaa kõige suuremaks aardeks võib muidugi mõista pidada loodust. Sõnad "paradiis" või "vaese mehe
Fiji" ei ole ometi niisama lipsanud üle Hiiumaast kõnelejate huulte. Saarest kui paradiisist räägib juba armastatud kirjaniku Tõnu Õnnepalu raamat "Paradiis". Sellele, et Hiiumaad on kiputud eksootiliste saartega võrdlema, andis hoogu juurde aastaid tagasi sotsiaalmeedias ringelnud postitus, kus olid kõrvuti pandud pilt Fiji rannast ja Tõrvanina rannast – leia erinevus. Mõlemal fotol kutsuv helesinine meri ja selle kohale looka vajunud puud. Sestap pole ka imestada, miks sain möödunud suvel ühelt tuttavalt sõnumi: "Olen Hiiumaal. Kus see viltune puu siin asub?" Kuna sõber polnud Hiiumaaga nii väga sina peal ja otsis puud hoopis vale kandi pealt, tuli mul tõtt-öelda tükk aega ajusid ragistada, enne kui taipasin, mida ta viltuse puu all silmas peab. Meie Tõrvanina randa. Randu, mis mõjuvad omamoodi eksootiliselt, jagub ristikujulise Hiiumaa igasse külge. On liivaseid, on kiviseid, on neidki, kus tuleb nabani vette jõudmiseks enne pikalt kõrkjate vahel jalutada.
