4
EESTI ELU reedel, 1. aprillil 2022 — Friday, April 1, 2022
Nr. 13
Minu Kanada… ja Ukraina Paljudele eestlastele Torontos ja ka kaugemal hästi tuntud ENE TIMMUSKilt ilmus 2010. a raamat ,,Minu Kanada“, mis sai väga hea vastuvõtu osaliseks ja mis on paljude kaasmaalaste raamaturiiulis nii s iin- kui sealpool ookeani. Raa matust ilmus märtsikuu alguses kordustrükk, milles on ka lisapeatükk, mida varasemas väljaandes polnud. Vahetult enne Ene raamatu uustrüki ilmumist tungis Venemaa kallale Ukrainale. Seal toimuv on puudutanud meid kõiki ja paljud meie hulgast on juba teinud omalt poolt erinevaid annetusi või muul moel aidanud kaasa sõjas kannatada saanud Ukrainale ja ukrainlastele. Ene otsustas oma raamatu uustrüki autoritasud annetada samuti Ukraina toetuseks. Mis teda ajendas ja milliseid mõtteid Ukrainas toimuv temas esile kutsus on kirjas allolevas artiklis, mis ilmus ka ,,Minu Kanada“ välja andnud kirjastuse Petrone Print kodulehel. ,,Ma olen kindel, et suren varsti. Järgmiste päevade jooksul. Selles linnas elavad kõik surmaootuses. Soovin vaid, et surm ei tuleks liiga hirmsana…“ Nii kirjutab üks Mariupolisse lõksu jäänud naine. Ja taas kord on mul silmis pisarad. Murest ja vihast, aga ka jõuetusest, et ma ei saa midagi enamat ukrainlaste heaks teha. Siiani pole läinud ühtegi päeva, kui mu põsed poleks märjad. Sõja kolmandal päeval pidin lausa peavalurohtu võtma, sest ei suutnud kuidagi rahu neda. Ma ei teagi, miks ma seda nii sügavalt läbi elan. Võiks ju mõelda, et olen kaugel turvali ses Kanadas (kuigi tuumapommi ähvardused panevad pisut selle turvalisuse üle kahtlema). Ma pole ukrainlane, mul pole pereliikmete hulgas (vähemalt oma teada) mitte ühtegi sealt pärit sugulast. Mu kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imes tunult otsa, kui räägin, kui väga kogu asi on mu südamesse läinud. Jah, ta on nõus, et Venemaa on koleda asjaga hakkama saanud. Aga talle jääb võõraks minu mure võõraste üle… Teine jällegi paneb geograafiliselt Ukraina hoopis valesse paika… Mis ei tähenda, et nad ei annaks oma panuse toetuste ja annetuste näol. Minu leivaisa (ehk siis eestlaste ja lätlaste ühine pank) oli üks esimestest finantsasu tustest, kes annetas 10 tuhat
dollarit siinsele organisatsioonile Kanada Ukraina Kongress, mis vahendab toetusi otse Ukrainasse. Väga paljud panga liikmed, kaasa arvatud mina, oleme neile raha üle kandnud. Kaalusin lisaks läbi Airbnb panna endale elamine kinni Kiievis või mujal Ukrainas, nii nagu lugematud teised üle maailma, et otse mõnda sõjakeerisesse jäänud ukrainlast toetada. Niipea, kui see idee liikvele läks, maksti mõne päevaga üle 2 miljoni dollari ukrainlastest korteri- ja majaomanikele, kes turistidele oma elamist välja üürivad. Mõte oli muidugi sel les, et keegi ei lenda kohale. Isegi kui mõnel ka selline hullumeelne idee oleks, siis ei saa sugugi kindel olla, kas elamine pole praeguseks juba maha põlenud või õhku lennanud. Ma siiski tuba ega korterit kinni ei pannud, vaid käsitööhuvilisena haarasin mõttest toetada mõnda käsitöölist. Võtsin läbi Etsy ühendust süstikpitsi mustreid müüva ukrainlannaga ning ostsin talt mitu mustrit. Kuid kõik see tundub ikka l iiga vähe. Eriti selle taustal, milline info minuni jõuab. Ma vaatan Eesti televisiooni Ukraina uudiseid, kuulan Youtube’is venekeelseid spetsia listide arutlusi. Ma ei saa kuidagi Twitteri kontost eemale (millelt pidin aastast 2009 kogunenud paksu tolmukorra eemaldama) või jälgin Face booki gruppe, kus Ukraina
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) on teinud esimese konkreetse abisaadetise Ukrainale – nimelt on saadetud esmaabi komplekte (10 000 USD eest) otse rindele ja see on kohale jõudnud RootsiEesti-Leedu-Poola kaudu. Järgmise abisaadetisega, sama suure summa ees, saadetakse kiivreid jm kaitsevarustust konkreetsele väeosale Ukrainas. Samuti on ERKÜ annetanud 100 000 USD Ameerika Ukraina Kongressi komiteele.
põhiliseks teemaks. Kõik muu, mis ajajoonel vastu vaatab, lükkan hooletult eemale. Olen ka avastanud, et ei suuda õieti ei ühtegi filmi süveneda ega raamatut lugeda, ilma et vahepeal telefoni või tahvlit ei haaraks. Kõik muu tundub sõja kõrval nii väga tühine. TikTok, mis varem mulle meelelahutust pakkus, viskab ette peamiselt Ukrainaga seotut. Paistab, et on tõesti väga tark programm, suutes lugeda, mis mul hetkel mõtetes number üks. Nõnda on ka täiesti loomulik, et olime kohal Toronto kesklinnas kohe esimesel pühapäeval peale sõja algust. Eks ikka selleks, et näidata oma toetust. Meid oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Vaba duse platsil. Kuigi oleks võinud ju oodata rohkem osalejaid, sest meid elab linnas ju üle 5 miljoni. Muidugi peab meeles pida ma, et mitte kõik siin Kanadas pole nii lähedalt puudutatud kui meie, eestlased, kelle kodumaa on Ukrainale siiski nii lähedal, ja kes me ajaloo põhjal liigagi hästi teame, mida Venemaa oma juhiga endast kujutab. Ilm näitas end ka täiesti kummalisest küljest, nagu oleks tajunud, et õhus on rahutust. Nägime päikest, aga ka kõva tuult ja ootamatuid kiiresti mööduvaid lumesadusid. Miski ei heidutanud seda rahvast, kes tänavail. Ukraina lippude kõrval nägin lehvimas Eesti, Läti, Leedu, Poola, Gruusia, Taiwani, Aserbaidžaani omasid. Ilmselt oli neid veelgi. Ühe aseri käest pidin üle küsima, kust ta pärit on. Ja justkui mingisse salaseltsi kuuluvalt vahetasime pilke, mis kõnelesid rohkem kui sõnad. Kunagised ühised kogemused ja kannatused ühendavad tugevamalt, kui oskame arvata. Ümber seisvate lugematute ukrainlaste tänusõnad andsime tagasi oma tänuga neile je nende rahvale, kes nõnda tulihingeliselt idanaabri vastu võitlemas. Kõigi nende mõtete virr-varris ja vaidlustes trollide ning muude ,,tarkadega“ Facebookis, kus kiidetakse idanaabri riigijuhti ning proovitakse selgeks teha, et mina olen lääne propaganda ohvriks langenud, sain ootamatult sõbraks minust natuke noorema Kiievis elava naisega. Radmila jagab mitu korda päevas oma kogemusi ja teateid olukorrast, mis otse tema ümber. See uus tutvus tõi sõja äkitselt mulle veelgi lähemale. Arvestades, et ma olin ju viis aastat tagasi Invictus mängudel eestlastest sõduritele korraldajariigi poolt tugiisikuks, siis kõik sõjaga seotud ja
sealsed kannatused omandavad mitmekordse tähenduse. ,,Võit matute mängud“ on prints Harry poolt alustatud spordi võistlused vigastatud sõduritele, ei tähenda, kas haavad on füüsi list või vaimset laadi. Kolmandad mängud peeti aastal 2017 Torontos. Kus mul oli võimalus muuhulgas Ukraina meeskonnaga suhelda. Kuna nende inglise keel ei olnud väga tugev, siis võtsin oma vene keele oskused kasutusele. Üks imelik asi on meeles. Mulle jäi mulje, et kuigi nad said vene keelest aru, siis polnud nad sugugi altid seda kasutama. Üks noorem oli vaid natuke jutukam. Nüüdse sõja taustal, kus Ukraina vene keelt kõnelevad elanikud neavad Venemaa põrgu põhja ning lubavad enam mitte kunagi vene keelt suu sisse võtta, mõistan neid hoopis paremini. Ootamatult on mul lisaks tekkinud soov teha ukraina keelega rohkem tutvust. Nõnda jõudis minuni teadmine, et minu Kanada raamatu taasilmumisega, annetan sealt saadud autoritulu Ukraina heaks. Ma julgen ka valjusti öelda, et ma ei hooli, kas see läheb laskemoona hankimiseks või väikesele Ukraina põgenikule mänguasja ostmiseks. Ma ei ole üldse sõjakas, aga hetkel lihtsalt ei jõua kaasa tunda neile, kes on püssidega võõrale maale tulnud. See kaastunne oli samas mingil hetkel olemas. Kuni Radmila jagas Venemaal filmitud videot emast, kes oli Whatsappi (!) kaudu teada saanud oma poja hukkumisest, ning see oli ka kõik. Igasugused järelpärimised armeele oma poja saatuse kohta jäid tule museta. Samal ajal, kui hauaplats oli valmis ja kirst ostetud... Ma ehmatasin, kui mu uus ukrainlannast sõber ütles, et temal ei ole sellest emast kahju. Alles siis jäin mõtlema, mida tema peab praegu tundma. Kui Ukraina emade lapsed sissetungijate käes langevad. Kui vene sõdurid valimata tapavad kõiki. Kui nad pommitavad haiglaid ja koole. Mis hetkeni sa sõdurina pead ülemuste käs ku täitma, küsib mu hing. Ma ei tea, mis nende peas käib. Eriti, kui nendegagi on tehtud ajupesu... Mu hea pool proovib leida seletust, aga teine pool on
muutnud külmaks ja kalgiks. Sest saan äkki aru, et Radmila kingades seistes, kui minu riik oleks samas olukorras, mõtleksin päris kindlasti täpselt nii kui tema. Mõni väidab, et ongi alanud kolmas maailmasõda. Mõni ütleb, et võime sinna sattuda, kui… Ma tahaks uskuda seda teist väidet, kuid arvestades, et terve maailma on praegu Ukraina pinnal toimuvasse sõtta ühel või teisel moel kaasa tõmmatud, siis ma ei imestaks, kui ajalooraamatud kunagi kirjutavad just meie käesolevast ajastust kui uuest suurest globaal sest konfliktist. Ma loodan südamest, et mu hirm on aluseta. Aga ma lootsin ka südamest, et Venemaa Ukrainat ei ründa... Kanada riik võtab Ukrainas toimuvat üsna tõsiselt, kuigi mõne asjaga on ehk liialt viivitatud (näiteks Vene propagandaga tegelev televisioonikanal RT keelustati alles hiljuti). Äsja avaldati nimekiri inimestest, kes siinsetest elanikest venelaste poolt sanktsioonide alla pandud. Tundub j ustkui mänguna lasteaias, kus Venemaa ei saa läänest halvem olla. Ma pole täpselt uurinud, mis need keelud kõik olid. Paari asjana jäi vaid silma, et nad ei tohi näiteks Venemaale reisida või seal pangakontosid omada. Enamus neist patsutasid küll üksteist õlale või said tervitusi kaasvõitlejatelt, sõpradelt ja tuttavatelt, et neid üles loetleti. Tunnusmärk, et nad on tõesti midagi tähelepanuväärset korda saatnud. Üks neist on Kanada parlamendiliikmete ja kohalike ukrain a organisatsioonidega seotud tegelaste kõrval meie endi kanada-eestlane Marcus Kolga. Ta on juba aastaid siinsetele venelastele pinda käinud oma kommunismi kuritegude paljastamisega ning Vene tegevuse valgustamisega. Venelased pole mitte rahulikult tema tegevust pealt vaadanud ja on talle lausa surmaähvardusi saatnud. Marcuse kõrval on veel teinegi kohalik eestlane – Markus Hess. Tema oli musta lindi päeva üks algatajatest, millega mälestatakse kommunismi- ja natsismi ohvreid. Tähistatakse seda igal aastal 23. augustil, Molotovi-Ribbentropi lepingu (Järgneb lk. 8)
