4
EESTI ELU reedel, 9. aprillil 2021 — Friday, April 9, 2021
Nr. 14
VEMU 9. tuluõhtu esineja Marju Lauristin: „Eestlaskond on väga heaks näiteks piirideülesest kogukonnast“ Sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin on Eesti üks mõjukamaid arvamusliidreid. Ta on olnud Eesti Kongressi, Riigikogu, Euroopa Parlamendi liige ja sotsiaalminister (Mart Laari valitsuses). Tartu linna aukodanik ja Helsingi ülikooli audoktor Marju Lauristin töötab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis sotsiaalse kommunikatsiooni professorina. Zoomi-intervjuus räägime Eesti poliitikast ja ühiskonnast, koroonakriisi mõjust elule. Kes tahavad Marju Lauristini lapsepõlvest ja elust rohkem teada, võivad lugeda raamatut „Marjustini sajand. Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast“. Eesti ajakirjanduses oli l egendaarne kuju Juhan Peegel (pikaaegne ajakirjanduse professor Tartu Ülikoolis ja Eesti ajakirjandushariduse algataja). Aga ka Sina oled Eesti ajakirjanduses legen daarne kuju. Kuidas siis Eesti ajakirjandusel praegu läheb? Ma pean ütlema, et Eesti ajakirjandusel läheb suhteliselt hästi. Kõigepealt, erinevalt kas või Lätist või Leedust, on Eestis väga populaarne rahvusringhääling. Eesti Raadio ja Eesti Televisioon on kõige vaadatava mad, kõige autoriteetsemad ja usaldusväärsemad kanalid. Seal on palju noori ajakirjanikke, seal tehakse huvitavaid asju ja see hoiab eestikeelset kvali teetset suhtlusruumi väga edu kalt. Mul on sellest suur rõõm, sest seal on ka mitmeid minu õpilasi ja ma olen näinud, kuidas nad on teinud säravat karjääri. Teiseks, kui rääkida trükiaja kirjandusest, siis üle maailma kolivad noored sotsiaalmee diasse ja trükiajakirjandus muretseb, kas ta jääb ellu. Ma arvan, et meil trükiajakirjandus on päris hästi sellega koha nenud – kõik suured lehed on kättesaadavad internetis. Delfi portaal annab suuremad artiklid ja põhjalikumad käsitlused iga päev edasi, Postimehel on oma portaal. Nii et internetti kolimine ajakirjanduse sisu nii väga ei kahjusta. Küll aga teeb muret see, et trükiajakirjanduse ellu jäämiseks olulised reklaamitu lud on sotsiaalmeedia tulekuga kiiresti kahanenud ja see raha voolab nüüd Eestist välja ülemaailmsete internetihiidude (Google’i, Facebooki) taskusse. Praegu koroona-ajal, kus inimestel on tõesti vaja lahtise letamist ja rahulikku ajakirjan dust – ma arvan, et eesti ajakir jandus suudab seda rolli päris väärikalt täita ja selles on väga sisukad arutelud. Väga rõõmus tav selles kurvas ajas on see, et rohkem on hakatud teadlastelt küsima, seetõttu võiks öelda, et ajakirjandus on läinud kriisiajal isegi soliidsemaks ja ajakirjan dusest on tõesti palju abi. Eestis on ju ka tekkinud „aeglane ajakirjandus“. Näi teks Edasi. Jaa, on tekkinud aeglane ajakirjandus ja tegelikult mitte ainult Edasi, mis tekkis inter neti pinnalt. Mina tõstaksin esile noorte poolt algatatud kul tuurilehte „Müürileht“ (https:// www.muurileht.ee/), mis on väga mõjukas, väga tark – tõesti targad noored! Seda on alati väga huvitav lugeda. „Müüri leht“ on väga tore uus nähtus. Oled tegelenud nii kaua
Eesti poliitikaga, olnud tun nistajaks pöördelistele sündmustele Eesti ühiskonnas ja poliitilises elus: 40 kiri, taas i seseisvumine, Euroopa Liitu astumine. Mis on põhjus, miks Sa enam aktiivselt poliitikas ei osale? Ja kas tegeled poliitikaga muul moel ikka edasi? No eks siin on see vanus kõigepealt! Kui oled 80 aastat vana, siis sa ei jaksa enam kõikide asjadega kaasa joosta. Ja poliitika igapäevane külg, see muutus ikka üsna tüütuks. Ma tegelen poliitikaga natukene ka praktikas, sest olen ikka (sot siaaldemokraatliku) erakonna juhatuses, aga seal ma täidan rohkem, ütleme, toriseva vana inimese rolli. Ma olen kriitiline seal, kus noored võib-olla ei ole kriitilised, ka erakonna tegevuse suhtes. Ma tegelen pigem poliitika analüüsiga. Õpetan ülikoolis poliitilist kultuuri, mis on seo tud poliitika analüüsiga. Jälgin muidugi seda, mis Eesti poliiti kas juhtub ja ma arvan, et siin ongi huvitav vaadata, kuhu poliitika suundub. Ühelt poolt on hea meel, et see kaks aastat, kus meil tekkis niisugune Trumpi-laadne moodustis – EKRE valitsus, et see on möö das. Paljud inimesed olid ikkagi väga häiritud rämedast ja sõimavast kõnepruugist ning vastutustunde puudumisest, mis seal näha oli. Nüüd on tagasi nii öelda nor maalne valitsus. On hea meel, et on murdunud müür naiste poliitikasse tulekul, poliitikas aktiivne olekul – meil on esi mest korda valitsuses pooled ministrid naised. Peaminister (Kaja Kallas) on naine ja president (Kersti Kaljulaid) on naine. Muidugi inimesed oota vad rohkem sellist hoolivamat ja pehmemat poliitikat, aga kahjuks langes valitsuse algus aeg just koroonakriisi väga kibedatele hetkedele, kus teiselt poolt oli vaja üsna kiiresti ja otsustavalt tegutseda. Valitsust on hakatud juba kritiseerima, et ta ei ole nii otsustav, et ta teeb selliseid tasapisi ja mitte väga selgeid otsuseid. Kuna segadust on niikuinii palju, siis ooda takse, et siin oleks mingisugune selgem joon. Koroonaga on suurenenud inimeste arusaamine riigi rollist. Kaua aega ajas reformierakonna valitsus „õhukese riigi“ juttu. Umbes nii, et inimesed saavad ka ilma riigita väga hästi hakka ma. Nüüd näeme, et kui on kriis, siis isegi Ameerikas, rääkimata väikestest riikidest nagu Eesti, on riigi roll määrav selles, et kriisiga toime tulla. Ja
mitte ainult inimeste turvalisuse ja tervise mõttes, vaid ka ettevõtete ellujäämise mõttes. Ja see on väga tõsine pööre ini meste mõtlemises. Mis edasi hakkab saama? Kuivõrd hakkab muutuma polii tika tegemise viis? Näiteks kas jääb püsima see, et praegu on teadlastel rohkem sõnaõigust? Kas jääb püsima see, et ettevõt jad ja riik peavad tegema rohkem koostööd? Poliitikas on võimalus muutusteks paremuse poole. Kas see võimalus ka ära kasutatakse, eks seda näeb. Kas tänu nendele muutustele on ka rohkem noori poliitikast huvitatud? Vahe peal tundus, et poliitika oli noorte jaoks sõimusõna. Kui räägin oma noorte üliõpilastega, siis näen, et noor tele see tavaline traditsiooniline poliitika eriti ei meeldi ja see neid ei huvita. Kõik vaidlused mingite juriidiliste küsimuste üle või ka erakondade omavahe lised vaidlused – see tõukab noori eemale. Noored tahavad sisulist poliitikat. Ka meie noored on näiteks väga huvi tatud kliimaprobleemidest, nö „rohelisest poliitikast“, mida meil ei ole väga palju, ja et tegeldaks tõsiselt inimõigustega. Kogu see abielureferendumi ja kooseluseaduse draama, see puudutas noori ju kõige roh kem. Kui vaadata suhtumist sek suaalvähemustesse ja üldse nendesse probleemidesse, siis siin on vahe noorte ja vanade hoiakute vahel väga-väga suur, mitmekordne. Paljudes vane mate ja keskealiste poliitikute sõnavõttudes tunnevad noored alavääristamist ja mittemõist mist. Noortest räägitakse tihti mingis sellises võtmes, et noor tel on vaimse tervise mured ja me peame neid aitama. Aga seda, et vaimse tervise mured sagedasti ongi seotud sellega, et poliitika tekitab noortes vägival lahirmu, võõrandumist ja mitte mõistmise tunnet, seda eriti tähele ei panda. Ma arvan, et poliitika, mis noori uuesti kutsuks, peaks olema rohkem inimese- ja kogukonnakeskne ja mitte nii ametlik. Mitte ainult tähtsate poliitiliste sõnadega vehkimine, vaid inimese keeles rääkimine nendest asjadest, mis tõesti on ühiskonnas põnevad ja uued ning millega peaks tegelema ilma tavaliste poliitiliste vormi deta. Noored inimesed tahaksid rohkem mitteformaalset poliiti kat. Ühes oma intervjuus mai nisid Eesti ühiskonna ühe puudusena koostöö ja kokkuleppimise puudust. Seda näeb
Marju Lauristin Glasgow’s.
ju eelkõige poliitikas. Siin ei ole asi ainult poliiti kas. See puudutab peaaegu kõi ki tasandeid ja seda on kõvasti esile tõstnud majandusinimesed. Meil on ühes linnas tegutsevate ettevõtete vahel rohkem üks teisele jala taha panemist kui näiteks klastrite kujundamist. Koostegutsemise vaim on eestlaste mõtteviisis väga raske juurduma. Koroona on huvitav, sest ühelt poolt suurendab see inimeste üksindust – inimesed on eneseisolatsioonis, ei saa kuhugi avalikult arutama minna, ei saa kohvikus arutada ega kuhugi sõita. Huvitav on, et teiselt poolt tekitab see igatsust suurema koosolemise järele. Tõepoolest, kui koostöö ja solidaarsuse vaim, millest on puudu, muutub koroona-ajaga seoses defitsii diks, kui inimesed hakkavad aru saama, et teiste inimestega suht lemata ja koos tegutsemata on asjad ikka väga kurvad ja et tahaks ikka teist inimest oma kõrval tunda, siis ka selles on kindlasti mingi idu üksteise suurema märkamise ja suurema koostöö tekkimiseks. Kuidas seda olukorda saaks paremaks muuta? Muidugi peaksid poliitikud siin eeskuju andma. Kahjuks meil on poliitikas kadunud see, et koalitsioon ja opositsioon saavad teha mingis osas koos tööd. See on eriti terav praegu ses koroonakriisis, kus isegi uus valitsus ei ole toonud kaasa opositsioonist poliitikuid ja eksperte, kas või nendesse nõu kogudesse või komisjonidesse, mis tegelevad kriisi lahenda misega. See ilmselgelt ei ole mõistlik käitumisviis. Mõeldes siin Tammsaare „Tõe ja õiguse“ peale, mis algas üksildase Andresega, kes kakles Pearuga ja lõppes viiendas köites sellega, et Vargamäe rahvas üheskoos sedasama jõge õgvendab ja tunneb koostöö edenemisest rõõmu. Ma arvan, et meil kui ühiskonnal on vaja seesama tee läbi käia, et aru saada, et väikeses ühiskonnas on koostöö mitte ainult meeldiv ja eetiline, vaid ka praktiline. Ainult see aitab edasi. Kriisiolukorra juurde ta gasi pöördudes: kuidas Sina sotsiaalteadlasena seda näed?
Kas arvad, et sellest võiks ühiskonnale laiemas mõttes ka mingit kasu olla? Kriis on uusi arenguid väga tugevasti kiirendanud. Kõige pealt annab siin silmad ette haridus. Eesti on tuntud oma digiarengute poolest. Viisime arvutid kõikidesse koolidesse juba aastal 1997, kui toimus Tiigrihüpe. Aga siiani olid arvu tiklassid ja arvutiõpetaja vaid üks nurk haridusest. Väga palju des koolides see muul moel en nast tunda ei andnud. Siis äkki üleöö pidid kõik õpetajad olema valmis andma tunde digikesk konnas. Kõik õppijad ja nende pered pidid kah aru saama, kui das Zoomi ja e-õppematerjale kasutada. See on andnud tohutu tõuke digioskuste, uute lähenemis viiside ja materjalide arenda misele. Ja arusaamisele, et arvuti ei ole mitte ainult asi, mille eest peab last hoidma, et ta seal mänge ei mängiks, vaid see on tegelikult väga võimas harimise, eneseharimise, hariduse ja kul tuuri tarbimise vahend. Digi aren gus on tõesti toimunud väga suur arusaamade muutus. Arusaam ka sellest, et digios kused peavad tänapäeval olema kõikidel – ka mutikene kauges külas ei saa praegu enam kätte ei oma rohtusid ega uudiseid, ta ei saa enam suhelda, kui ta ei oska kasutada neidsamu digiva hendeid. Need vahendid on praegu Eestis väga hästi kättesaadavad. See, et oleks oskusi ja võimalu si kasutada neid platvorme ja digisuhtlust erinevatel eesmär kidel, on hakanud kiiresti arene ma. Väga oluline on veel, et ettevõtjad ja idufirmad, kes on Eestis olnud üksikult säravad, on nüüd pannud seljad kokku. Viimase nädala uudised on, et idufirmad on tulnud valitsusele appi – pakkunud vaktsineeri mise jaoks e-lahendusi, mis selle väga raske protsessi juhti mises appi tuleksid. Samuti on IT-mehed tulnud appi hariduses, näiteks asutanud Jõhvis uue kooli, kus noored kõrgtasemel neid infotehnoloo gia oskusi õppida saavad. Needsamad IT-mehed on ka ta vakooli jaoks hakanud ise välja (Järgneb lk. 12)
