Nr. 15
EESTI ELU reedel, 16. aprillil 2021 — Friday, April 16, 2021
AMATÖÖR ARUTLEB… Kuidas ma koroonat põdesin Marko Mäetamm, rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik
(Ilmunud väljaandes edasi.org, siin avaldatud autori ja edasi lahkel nõusolekul) Kui ma 28. veebruaril Lätist kodu poole sõidan, helistab naine ja teeb ettepaneku, et äkki ma ei tulekski koju. Meie tüt reke olevat vist jäänud koroo nasse. Ah niisugune kugu! Mina siin hoian ennast igatepidi inimestest eemal ja kannan kenasti maski. Ja taskus on mul enne reisi vormistatud sertifikaat ja koroonapass tõendamaks, et mul koroonat pole (nina tagumised uurded kihe levad proovi võtmisest veel siiamaani) ja nüüd siis niimoodi! Kust ta sai selle, küsin. Sõbrantsi käest tõenäoliselt. Ja sõbrantsi ema käest, kes juba said mõlemad positiivse vastuse ning istuvad kodus karantiinis. Tore! Ettepanek koju mitte tulla on muidugi niisama öeldud, sest kuhu mul ikka minna on. Ja mina ei pruugi ju ilmtingimata haigeks jääda ka. Nii palju on juhuseid, kus perekonnas mõni jääb haigeks, mõni mitte. Ma olen ju karastatud. Käin jääaugus ja puha. Otsustan, et koju jõudes käingi esimese asjana jääaugus ära. Profülaktika mõttes.
Tüdruk ongi täitsa haige. Ja minu arust on naine ka. Vaatab kuidagi selliste vesiste silmadega ja ütleb, et ihu on imelik. Käime poisiga jääaugus ära ja kobin oma tõenäoliselt koroonahaige naise selja taha magama. 1. märtsi hommikul on naine juba täitsa haige. Soiub ja higistab ja ei luba ennast üldse segada. Tütar samamoodi. Poisil ja mul on aga kõik timmis. Karastunud inimeste värk, mõtlen. Käin jääaugus ja lähen ateljeesse tööd tegema. Järgmisel päeval, mis on 2. märts, tunnen ennast jätkuvalt imeliselt. Käin poisiga jää augus, teenindan jõudumööda tõbiseid ja teen oma toimetusi. Inimestest mõistagi hoidun, sest tõenäoliselt olen ma nakkusohtlik. Või siis ei ole, mine võta kinni. 3. märtsil on naine juba täitsa haige. Ainult magab. Tütar näib aga hakkavat tasapisi ellu ärkama. Helistab oma toast ja nõuab igasuguseid asju. Kanee lisaia ja veganvorsti ja muud niisugust. Poiss ja mina tun neme ennast paremini kui kunagi varem. Ma räägin – karastama peab ennast, siis ei tule mingit koroonat ega kovidit. Õhtul käime jääaugus. 4. märtsil tunnen ennast jätkuvalt nii, nagu üks terve
Eesti Sihtkapitali Kanadas stipendiaat
Erik Sadul Erik Sadul on üks Kanada eesti üliõpilastest, kes sai 2020. aasta ESK stipendiumi, mida rahastab Martin ja Heljo Mäeksi Stipendiumi fond. Erik õpib Ryersoni Ülikoolis neljandal kursusel biomeditsiinitehnikat. Tema eesmärgiks on disainida meditsiiniseadmeid ja proteese haiglates kasutamiseks. Lapsena puutus ta kokku eesti keele ja traditsioonidega tänu oma isale ja vana emale, oli seotud Kanada Eesti kogukonnaga käies lasteaias, lõpetades eesti täienduskooli ja olnud p ikka aega tegev skautluses. Eestlaseks olemise kohta: Võimalused, mis mul on o lnud tänu Eesti kogukonnas osalemisele, on teinud minust selle, kes ma täna olen. Mul on au olla osa nii tihedalt seotud kogukonnast ning see on pakkunud mulle hindamatuid kogemusi, sõpru, väljakutseid ja tuge. Mul oli võimalus 2015. aastal osaleda Eestis laulupeol, mis andis mulle unustamatu kogemuse mõista eestlaste vastupidavust ja ühtsust. Kanada Eesti kogukond on võrratu või malus teiste eestlastega kohtumiseks. Ma olen uhke, et olen eestlane ning aitan säilitada Kanada Eesti kogukonda tule vastele põlvedele. ESK rolli kohta: Eesti Sihtkapital Kanadas on Kanada eestlaskonna nurgakivi. Sihtkapitali rahastus pakub suurt tuge erinevatele projektidele ja algatustele kogu Kanadas ning aitab kõigil püsida seotud üksteise ja meie pärandiga. Üldiselt hõlbustab ESK paljude Kanadas toimuvate Eesti programmide ja ürituste olemasolu ning võimaldab säilitada meie pärandit, kultuuri ja traditsioone. ••• Tänu meie heldetele annetajatele on Eesti Sihtkapital Kanadas välja andnud 150 stipendiumi Kanada Eesti noortele 2003. aastast saadik. Stipendiumiavaldused ja informatsioon: www.estonianfoundation.ca/ en/efc-scholarships või võtke ühendust ESK kontoriga 416-4655600, info@estonianfoundation.ca Avalduste tähtaeg: 1. juuni 2021
13
S P ORT
inimene ennast tundma peab. Käin jääaugus, toimetan ateljees. Mõnus! Tütar on juba täitsa terve näoga. Naine aga üha tõbisem. Köhib ja puksub, voodist väja tulla ei taha. Ütleb, et ei jõua. Olen mina ikka tugev – magan koroonahaigega ühe teki all ja näed, ei jää haigeks! Tehke järgi, ma ütlen! Õhtul ateljeest kodu poole tulles, tunnen, et ihu oleks nagu natuke imelik. Lähen käin selle peale igaks juhuks kähku jääaugus. Tegelikult põhiliselt selle pärast, et poiss tahab minna. Kusjuures pärast jääauku on ihu jälle normaalne tagasi. 5. märtsi hommikul on ihu jälle õrnalt imelik, aga et eile läks pärast jääaugus käimist normaalseks, siis otsustan, et käin vees ära ja siis ateljeesse. Jääaugus käimine mõjubki taas nagu võluvits. Aga kui ma kodus auto ära pargin ja ateljeesse minema hakkan, tundub olek kuidagi hõredavõitu. Otseselt nagu midagi kurta pole, aga otsustan siiski, et olen natuke kodus ja vaatan siis. Paari tunni pärast olen juba köögidiivanil suure tekikuhila all, seljas ülestikku kaks pusa, jalas paksud puuvillased dressid ja villased sokid. Hambad pla gisevad, ihu võbiseb. Pea valutab. Õigemini sähvib. Nagu keegi laseks peast elektrit läbi. Ja kerest samamoodi. Kord vasakust küljest paremasse, siis paremast vasakusse, siis jälle alt üles ja ülevalt alla. Ja nahk on nii tundlik, umbes nagu siis, kui oled lageda päikese kätte päevaks ajaks magama jäänud. Liigutada praktiliselt ei saa. Öö on nagu ikka siis, kui on kõrge palavik. Mingid veidrad limbokujundid, kust välja ei saa. Ketrab ja ketrab, väikese variatsiooniga üks ja seesama olukord. Samas ei midagi konk reetset ega arusaadavat. Niisu gune painaja lihtsalt. Vahepeal ronib mulle otsa koer, siis nagu jälle kass. Põiele ajab kogu aeg. Samas pole õudsamat asja, kui selle tekikuhila alt välja ronimine. Kohutavalt külm, ihu vappub. Ja kui uuesti tekikuhja alla pääsen, siis vappun seal veel viis minutit takkajärgi. Vett peab jooma! Samas – mida rohkem jood, seda sage damini vaja tekikuhja alt välja ronida. Surnud ring. 6. märts. Seis pole suurem asi. Palavik terve päev 38,4. Elan tekikuhila all. Veidi selgemal hetkel üritan lugeda raamatut, aga silmad väsivad kohe ära. Nahk ülitundlik. Metsikud
valujutid sähvivad keres ja peas, justnagu käiks mu sees Tähtede sõda. Ilmselt käibki – kovi dimeeste ja minu immuunsüsteemi ustavate sõjameeste vahel. Kohati lausa kuulen, kuidas nad seal müdistavad. Õhtul lähen teen testi. Et sada protsenti kindel olla, et mul ikka on see koroona. Mitte mõni muu katk. Ise ma muidugi autot roolida ei julge, lasen naisel ennast sõidutada. Naine on millegipärast märksa kõbeda mas seisus kui mina. Või siis on tegu sellega, et naised kannatavadki igasugu niisugused asjad paremini ära. Mul ema näiteks kannatas ülihästi palavikku. Muudkui tegutses vaikselt, endal 39,5. 7. märts. Nüüd on poiss ka kovidis. Tütar aga näib olevat juba täiesti terve. Naine on ikka samasugune ja mul pole ka mingeid uusi arenguid. Palavik. Ihu õudselt valus, sisemuses peavad kovidid ja imuunarmee-sõdurid omavahel halastamatut taplust. Kostub kriiskamist ja korinaid, sähvivad valusad välgunooled ja plahvatavad tankid. Peast lendavad läbi hävitajad. Kõht on ka lahti. 8. märts. Naistepäev. Ajan habeme ära. Võtan kokku kogu sisemise tahtejõu ja viin välja prügi. Seejärel helistan perears tile ja küsin, mis ma tegema pean. Et mu sees toimub juba mitmendat päeva Waterloo la hing. Et varem oli Tähtede sõda, siis Borodino lahing, aga täna juba Waterloo. Ja et kas annab midagi teha. Perearst soovitab valuvaigistit Dolmen, sest see hoiab vere vedela. Unustan talle naistepäevaks õnne soovida. 9. märts. Läänerindel muu tusteta. Sakslased tungivad vahelduva eduga Kurski kaare alla, lootes sealt eest leida nurka aetud partisanisalku. Kaare alt vaatab neile vastu aga hoopis meduusmees – see, kellel on habeme asemel kaheksajala iminappadega kombitsad. 10. märts. Ilma Dolmenita ei saa üldse olla. Aga Dolmeniga on täitsa ok. Peas pole mitte ühtegi normaalset mõtet ja kõik, mis vähegi kusagilt meelde tuleb või silma hakkab, tekitab erakordset vastikust. Absoluut selt kõik. Küünlajalg laua peal, kassitaim, see, mida ta närimas käib, prügikühvel, hari, kraani kauss, taldrik, laelamp, telefoni helin. Tööd, mis mul ateljees on – kõik tundub vastik. Ja mõte aprillis ees ootavast resideerumises Berliinis tundub kohe
Karel Tilga võitis USA-s Athensis toimunud kümnevõistluse 8484 punktiga, millega täitis olümpianormi ja tõusis maailma hooaja edetabeli liidriks. Eesti kõigi aegade edetabelis on Tilga nüüd viies. Olümpianormi, milleks on 8350 punkti, on täitnud kolm eestlast: Maicel Uibo, Karel Tilga ja Johannes Erm. ••• Eesti maratonijooksja Roman Fosti täitis Siena Ampugnano lennujaama territooriumil toimunud European Olympic Marathon Qualification Race nimelisel võistlusel olümpia normi. Fosti lõpetas maratoni uue isikliku rekordiga 2:10.46, millega täitis kindlalt olüm pianormi (2:11.30). Lisaks Fos tile on Tokyo OM-ile pääsme teeninud Tiidrek Nurme. ••• Eesti paarisaeruline neljapaat (Jüri-Mikk Udam, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo) teenis Euroopa meist rivõistlustelt pronksmedali. Viimati jõudis Eesti paaris aeruline neljapaat tiitlivõistlustel pjedestaalile 2017. a sep temb ris, kui Sarasota MM-il teeniti Leedu ja Suurbritannia järel kolmas koht. Mai teises pooles toimuval võistlusel loodab neljapaat saada üht kahest saada olevast olümpiapiletist. (ERR/EE) Loe Eesti Elu internetis —
www.eestielu.ca
eriti jälk. 11. märts, 12. märts, 13. märts – ei mingit muudatust. Äkki ma jäängi niisuguseks? Naine muidugi ütleb, et ei jää. Ja arvestades, et vahepeal on saanud tütar täiesti ja poeg peaaegu terveks, võib eeldada, et tal on isegi õigus. Ise ta tundub ka juba peaaegu terve olekuga, ainult köhib nagu hobune. Huvitav, miks üldse öeldakse, et nagu hobune? Kuidas hobune üldse köhib? Magama pidi ta ju püstijalu, ilmselt köhib ka kuidagi eriti iseäralikul hobuselikul moel. 14. märts. Tunnen hommikul täiesti ilmselgelt, et hakkan terveks saama. Ajan habeme ära. Käin duši all. Nii nagu vanasti – kõigepealt tulikuuma, siis jääkülma ja nii kolm korda järjest. Täitsa mõnus! Kõht on tühi. Käin koeraga väljas. Viin prügi. Loen. Õhtupoole jalutan ateljeesse ja tagasi, et proovida, mismoodi on. Ega eriti jõudu küll veel pole. Aga terveks ma nüüd saan, seda ma teile ütlen. Imuunsõdalaste ja kovidlaste lahing minu sees on ka vaiksemaks jäänud. Ainult üksikud kolksatused veel siin ja seal. Ilmselt lastakse õhku vaenlase viimaseid strateegilisi objekte ja piinatakse surnuks vangilangenuid. Õige ka! Vaenlast tuleb karistada nagu kord ja kohus. Tahaks õudsalt moosisaia. Seda kolmnurkset lehesaia, mis vanasti oli.
