Nr. 15
EESTI ELU reedel, 16. aprillil 2021 — Friday, April 16, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused
Kuidas meie valitsus eesti lastest poluvernikuid* tegemas on 2010 a. rahvaloenduse andmeil elas Venemaal veel 64 vadjalast, (Ilmus algupäraselt USAs – kuid vadja keelt oskas neist hästi Vaba Eesti Sõnas – 12. märtsil rääkida vaid kaheksa. Kümne 2021) eest ehitas Vene valitsus jõe Eestlased elavad piirkonna suudmesse tohutu fossiilsete külähistel, mis kujutab endast tuste- ja söeterminali, mis andis soomeugri rahvaste pidevalt Vadjamaale kabelimatsu. laienevat surnuaeda. Ehk siis: Kui 1926. aastal elas Kar soomeugri territooriumi ar jalas rohkem kui 100 000 karvestatavad osad kujutavad jalast, siis kümne eest oli neid endast venestamise ja venelas seal järel 45 570. Ainult pooled tamise aina laienevat asu neist oskavad karjala keelt. maad. Nemadki on tugeva venestamise Kui 17. sajandil oli liivlaste surve all ega ole kõik ,,esimeses arv 5 000 inimese ringis, siis nooruses“. end liivlastena määratlenud Erinevaid saami keeli kõneinimeste arv Lätis oli möödu leb tänapäeval ligikaudu 30 000 nud aastal 159 isikut. Viimane inimest. Osa neist elab rasketes liivi emakeelega inimene suri tingimustes Venemaal. Rootsi aga 2013. aastal. ning Norra pinnal elavad saa Kui 1848. aastal elas mid talusid kaua diskrimineeriPeterburi kubermangus 72 323 ingerlast, siis 2002. aasta rah- vat käitumist ja neid rootsistativaloenduse andmeil elas Vene norrastati süstemaatiliselt. Kolm maal vaid 314 isikut, kes saami keelt on viimase kahe sanimetasid end ingerisoom- jandi vältel välja surnud. Veel lasteks. Vähesed järelejäänud mitme saami keele saatus ripub nu ingerlased seal (ingerlasi elab juuksekarva otsas. Järelejää test kolm teevad nüüd viimaseid küll laialipaisatuna ka Soomes ja Eestis) on kas venestunud või hingetõmbeid. venestumas. Komide, udmurtide, maride Vadjalaste vana asuala Vad ja mordvalaste arvud Venemaal jamaa asub Lauga jõe juures, ulatuvad neist igaühe puhul küll Eesti idapiirile üsna lähedal. sadadesse tuhandetesse, kuid
Jüri Estam
Kanada päevikust
Tõde ja ideoloogia
tõde ajastu“ on uus ja normaalne olukord demokraatiaga arvestades? (Is Post-Truth the New Normal for Democracy?). Paikin on hea moderaator, pin gutades erapooletuse suunas. Lihtsurelikuna paistavad vahel ikka välja ta isiklikud arva mused, mis kalduvad vasakt sent rismi. See pole ju kellegi patt. Kuid tuleb ju kõikide vaa tevinkleid, arvamusi kaaluda, eriti kui vaekausil on nii oluline mõiste kui tõde. Õigus on ammugi varju sattunud.
Esimene kirjeldab tegelikku olukorda. Põhineb faktidele. Inimkonna arengus jõudsime faasi, mida on vist parim kirjeldada kui empiirilist või kogemuslikku tunnetust. Mis põhineb faktide vahetule mõtestamisele. Teisisõnu mitte teoreetiline, vaid lähenemine, mida ei saa ümber lükata. Teine ideoloogia aga põhineb pigem emotsioonidele. Selle Paneelvestluses osalesid kaks käigus faktide moonutamisele. ajakirjanikku – Toronto Stari Vahel isegi hüperboolselt – tehnoloogia-korrespondent Nav kunstiliste võtete, liialduste ja neet Alang ja Globe and Mail’i nähtuste, näilike ülemääraste suurendamistega. Ideoloogia kolumnist Robyn Urback. on ju vaadete ja ideede süs (Urbacki sulest, vahelemärkuseteem, mille varal inimkond – na, ilmus samal päeval selles või osa sellest – teadvustab ajalehes oluline artikkel, milles suhteid tegelikkusega. Nota ta esitas arvamust, et hoolde bene: mitte faktidele rõhku, kodudes, haiglates töötavad isegi usku asetades. Parim medõed, abijõud, põhiliselt näide on ju teoreetiline mark kõik, kes on palgal ja kes keel sism ning selle sohilaps,= duvad vaktsiinisüsti saamast, peaks lahkuma töökohalt palgakommunism. Vaiksel neljapäeval läks eet- ta puhkusega. Selleks et kaitsta risse oluline ning huvitav saade. vanemaid, nõrgemaid. Seda TVO Agenda saatejuht Steve nädalal, kui saime teada, et Paikin juhendas paneelvestlust Ehatare on tänu just ühele selli (on internetis järelvaadatav). sele mitte-eestlasest töölisele Intrigeeriv teema viis tele- taas lukus. ekraani ette, kuhu eriti täna Seal on asi tõsine – toast, päeval nii tihti mõnigi meist mis on päris pisike, ei tohi lahvabatahtlikult ei istu, kuna kuda. Toit tuuakse kohale, ukse uudised on negatiivsed ja paraku taha. Katsuge kaks nädalat nii on paljudes saadetes ilmselge elada. See on päris vangistus. kalduvus kas eelarvamuste või Ning ülestõusmisepühade mär vildakuse poole. Sotsiaalmeedia kimiseks kavatsetud ühistegevus on teadagi selle tekke taga. jäi muidugi ära. Ka sealsete Televaataja ei tea, keda või elanike järeltulijatele on keeld, mida uskuda. et ei saa vanemaid külastada. Agenda saate teemaks oli Ühe inimese lähenemise tõttu küsimus – kas meie nö „pärast- kannatab kogu hooldekodu.)
viimastel aastakümnetel on kasvanud näiteks emakeelena vene keelt kõnelevate komide hulk. Kõik nad elavad keele liselt survestatuna. Meie kodumaa murretest oli käesoleva sajandi alguseks kodukeelena ja kultuurkeelena jäänud püsima üksnes võru/võro keel (ligi 75 000 kõnelejat) ning kodukeelena setu/seto keel (üle 12 000 kõneleja). Lõuna Tartu murre asub aga praktiliselt surivoodil. Kui ungarlased kõrvale jätta, siis ainus soomeugri või õige mini läänemeresoome keel ja kultuur, mis on praegu hea tervise juures ega koge (enam) otsest venestamise survet, ek sisteerib Soomes. Soomlasi on 5 miljoni ringis. Nendel ei tule kunagi pähe küsimust sellest, kas soome keel ja kultuur võiksid ohus olla. Kuid ka soomlastel on äärmiselt raske olnud vene mõjusfääri vältida. See polegi neil täielikult õnnestunud. Üks asi on see, kui su keel välja sureb. Teine kriitiline tegur on seotud su rahva või hõimu ,,ümberkulturiseerimisega“, sündigu see televisiooni või reklaamivõtete või Insta grami või milliste teiste mõju tuste kaudu tahes. Vähegi noorematel inimestel Eestis on kombeks tere asemel
hüüatada naljaka eesti aktsendiga ,,tšau“ (ciao), lahkudes ütelda aga pakaa (ehk nägemiseni) ja davai (ehk OK, või siis ,,lii gume“, selle vene keelendi paljude teiste tähenduste hulgas). Kõige tavalisem kiljatus noorte naiste suust Eestis tänapäeval on ,,Oh my God“ (,,õumaigood“). Mina olen hakanud Viru väravate ümbrust Tallinnas tänapäeval ,,hamburgeri-alleeks“ nimetama, kuna seal asuvad praktiliselt kõrvuti Hesburger, McDonalds ja Burger King. Siiski eksisteerib endiselt edasi selline asi, nagu ,,soome ugri tsivilisatsioon“. See on küll nõrk ja habras ja venelased on meid üksteisest suuresti ära lõiganud. Ometi kujutab soomeugri väike tsivilisatsioon (25 miljonit inimest, kui väga jämedalt arvestada) endast midagi kardinaalselt muud kui Vahemere-hõnguline euroopa tsivilisatsioon. Läänemeresoome rahvaid on muidugi praeguseks küll kõvasti ,,euroopastatud“. Ent eestlased on samas ka rohkem venestatud, kui siin endile üldiselt aru antakse. Kogu see soomeugrilaste suure osa sattumine vene ikke alla algas sadade aastate eest. Vene ekspansioon meie aladele kogus hoogu pärast Kiievi Vene m aa perioodi, saades tõelise hoo sisse siis, kui Peeter
esimene rajas Peterburi linna otse ingerlaste maade kukile. Statistikaameti andmeil elas Eestis 2017. a. rohkem kui 365,000 slaavlast ehk 27,4% rahvastikust (peamiselt venela sed). Võrdle seda venelaste arvuga Eestis aastal 1881 (3,3% venelasi selle maa territooriu mil) või aastaga 1934 (venelasi 8.2%). Okupeerivale riigile on kee la tud tuua oma asunikke okupeeritud territooriumile (,,population transfer“, aga ka ,,forced population transfer“ (mõtle küüditamiste peale). 2016. aasta alguses elas eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi Eestis 68%. Võrdluseks elab soomlasi Soomes aga 93.4%, tänu peamiselt sellele, et soomlased hakkasid sõjaliselt vastu NSV Liidule II MS ajal. (järgneb) * Täpsustuseks: poluvernikud olid vanasti Kirde-Eestis elanud eesti-vene segakeelt kõnelnud luteriusuliste, ent vene kombeist kinni pidanud, rahvakild. Polu vernikuiks nimetatakse loha kamalt ka selliseid inimesi, kes elavad tänapäeval Ida-Virumaal, kujutades endast kahe erineva kultuuri põkkumiskohal tekki nud nö ,,hübriidinimesi“. Kõne keeles tähendab poluvernik lihtsalt poolvenelast-pooleest last.
Teised kaks panelisti olid Inglismaalt Matthew d’Acosta, kes on raamatu Post Truth; The New War on Truth and How to Fight Back autor. Ja USAst professor Taylor Dotson, kelle sulest ilmus hiljuti teos The Divide; How Fanatical Certi tude is Destroying Democracy. Mõlemad pealkirjad kinnitavad, et tõde ning demokraatia on ideoloogia, fanatismi tõttu tõsi ses ohus. Ning mõlemad elavad riikides, kus on killustamine, eriti polaarsus, teiste seisukohtade eiramine väga tugevalt kanda kinnitanud. Kanadas õnneks pole veel nii, aga ei olda sellest kaugel.
Põhiliselt on süüdi tõe ohusolek arusaamatustele, mis jätavad paljudele mulje, eriti vähemuste (olgu see sooliselt, rassi, seksuaalvaliku või muu) veendumuste tõttu. Jällegi tuleb rõhutada, et mitte faktidele, vaid omaks võetud ideoloogiale tuginedes. Ajaloolisi pahesid, patte peab ka kaaluma ajastu kontekstis. Tänapäeval nõuda sajandite eest toimunud ülekohut majandusliku korvamisega on ju absurd. Nagu ka ekslikult väita, et mineviku tõttu on Kanadas vohamas süsteemne rassism. Mingi faktita, kinnituseta, statistikata. Vestluses sai ilmsiks, et ülla tavalt paljud ei tunnista fakte. Tõde. Tähtsam, et oleksime, ja mitte tammsaarelikult, õiged. Õigusega pole ju mingit seost. Paikin küsis miks, kui teadlased esitavad teadmisi, arve – numbrid ju ei valeta, nagu sõnadega ju saab – siis on ikka neid, kes ei soovi uuringute tulemusi vastu võtta, kuna need ei ole kooskõlas isiklike maailmavaadetega. Kõik viis inimest, kes esitasid tõesti intelligentseid mõt teid, nõustusid, et ei ole mingit mõtet rünnata neid, kes ei toeta fakte. Sest demokraatia on ju ehitatud sellele, et saame omi arvamusi esitada, toetada neid poliitikuid, kelle arvamine läheneb enese omale. See on osa inimese koostisest, miks me soovime omasugustega olla, nendega, kel keel ja ajalugu on ühine. Ka leiti ühine hääl arusaa mises, et lahkhelisid tekitab hirm. Eriti praegusel pandeemia
ajastul. Paikin aga julges kinni tada, et Kanada on vasakt sentristlik riik ning enamuse kohustus on vähemusele, valides just konservatiivid, popu listid näitena, vaja eeskuju näidates, et hirmud on põhjendamatud. D’Acosta ja Dotson aga õnneks omakorda kinnitasid, et nö progressiivsed, nagu liberaalid ennast näevad, on palju rohkem selle taga, et tõde, tõega ei arvestata tihti. Või seda moonutatakse oma huvides. Kes võttis president Barack Obamat kuulda, kui ta ütles, et terrorismiohvreid aastas on maailmas vähem kui USAs autoavariides hukkunuid? Seda tahtes George W. Bushi administratsiooni loodud turvameetmeid „inimlikumaks“ teha.
Paikin alustas telesaadet huvitava tsitaadiga – USA senaator Daniel Patrick Moynihanilt. Viimane lausus ühe ta juhitud poliitikakomitee küsitluste käigus inimesele, kes selgelt tõde ei tunnistanud, et igal inimesel on õigus hoida oma arvamust, kuid mitte leiutada fakte. Nii ette aimates president Donald Trumpi kinnitamata ütlusi, et miski on liba- või valeuudis. Õieti on viimased neli Ameeri ka presidenti olnud süüdi selles, et esitasid valikuliselt ning osa liselt tõele põhinevaid arvamusi, kui mitte otse luisates rahvale. Praeguse, Joe Bideni kohta on veel vara ütelda. Aga aitab meenutamast, et ta pidi tagasi astuma presidendi-kandidaadi valimiste voorus aastal 1988, kuna avastati ta varajasemaid, mitte ainult ühel korral, plagiaate. Mis ju näitab, et inimene ei oska iseseisvalt mõtelda, kui ta varastab teistelt, allikat tun nistamata.
Soovitaks igale mõtlevale inimesele, kes tunneb muret demokraatia hävingu üle, tõe kadumisele, seda saadet vaa data. Ja otsustada ise – faktidele põhinedes – mida saame isiklikult ette võtta, et pääseda praegusest ideoloogiale ja hirmudele tuginevale olukorrast, mis kõigutab meie põhiväärtusi ja ohustab meie järeltulijate tule vikku. TÕNU NAELAPEA
üksiknumbrid on müügil Torontos: • Toronto Eesti Maja kontoris (958 Broadview Ave) • Leaside Pharmacy’s (Suomi Koti juures) 795 Eglinton Ave. E.
