Nr. 17
EESTI ELU reedel, 30. aprillil 2021 — Friday, April 30, 2021
Rahvana oleme…
märkmik
Riina Kindlam
Maa päeval varbad vees MAAPÄEV (üks sõna) on palju vanem mõiste, kui MAA PÄEV kahe sõnana. Toronto skautüksus Lembitu Malev pidas sügiseti Kotkajärvel Maapäeva – tuldi kokku oluli si asju arutama enne skautide ja gaidide malevate ühiseid nõupäevi. Siis ma veel ei tead nud, et aastatel 1917-1919 oli Eestis nii omavalitsusorgan kui rahvaesindus lühendatud nimega Maapäev. Aga juba keskajal ehk 500 aastat varem oli Maapäev maahärrade ja feodaalühiskonna vabade esindajate nõupidamine, k.a. Eesti-, Kura-, Liivi- ja Saare maa rüütelkondade kõrgem võimuorgan. MAAPÄEV tuleb saksakeel sest sõnas Landstag – ajalooline esinduskogude nimetus. Täna seni nimetatakse nõnda Saksa maa ja Austria liidumaade ning Liechtensteini parlamente. Ni metuse on taas kasutusele võtnud Eesti Külaliikumine Kodukant, pidades iga-aastaseid Külade Maapäeva nimelisi mõttetal guid. 22. aprill kannab 1970ndatest nimetust maa päev (Earth Day). Sel päeval juhitakse ülemaailm selt inimeste tähelepanu kesk konnaprobleemidele (kliima soo jenemine, õhusaaste, liigne energiatarbimine, autostumine, jne). Lindudel juuresolevatel pilti del oli 22. mahlakuupäev maa päev ja maapäev ning ka õhuja veepäev nagu iga teine kibekiirel kevadisel ajal. Nad tegutsesid Tallinna Mustamäe Lepistiku pargis, mis nagu nimi juba ütleb, on lepik, täpsemini sanglepik, kus kasvavad iidsed sanglepad ehk mustad lepad (black alder). Lepad armastavad märga pinnast ning nende juurte all vuliseb selles looduskaitse all olevas pargis kaksteist Lepistiku ehk Lepasalu allikat, millest saab alguse 1,5 km pikkune Kopli lahte suubuv Mustjõgi.
Pärnu Garnisoni kalmistul avastati kaevu heidetud hauaplaate Pärnu Alevi kalmistul asuva Eesti iseseisvuse eest lange nute matmispaiga Riia maan tee poolses nurgas paikneva kaevu puhastamisel leiti 22. aprillil muda seest tosinkond hauaplaati, millest muist olid täielikult hävitatud, mõned osaliselt purustatud, enamik siiski pea tervena säilinud. Kõik plaadid pole nimelised, osad on ka tundmatule sõdurile. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak ütles, et ühtegi teadmata nimetusega hauaplaati välja ei võetud ja
13
Kas lindu on näha? Beeži-, pruuni- ja hallikirju HALLRÄSTAS (fieldfare, Turdus pilaris), rahvapärase nimega ka „kirjurästas“ sulandub imehästi kokku ojasängis valitsevate värvidega. Oma kujult ja suuruselt on ta väga oma ülemere sugulase punarind-rästa (American robin) moodi. Hallrästas häälitseb nagu robin. Tema suht raske, kõrtest, okstest, mullast ning saviga vooderdatud pesagi on sarnane. Just neid mater jale ta oja äärest nokas maa päeval minema tassis.
Seda linnukest oli vastupidiselt hallrästale, sealsamas Lepistiku pargis oluliselt kergem märgata punase näolapi ja rinnaesise tõttu. PUNARIND (European robin (redbreast)) peaks oma nime poolest olema justkui American robini kaksik, kuid on poole pisem ja hapramast luust kui suuremad rästaslased (thrushes). Seepärast ta kuulub ka enamiku maailma linnuteadlaste kohaselt hoopis old-world flycatchers (kärbsenäplaste) perre nagu ööbikki. Kärbseid näpib, võsastikke armastab – nagu seda toomingat, kus pikalt ja rahulikult istus, ühele jalale toetudes ja aeg-ajalt väikest viisijuppi justkui endamisi lauldes. Pesa teeb maha, kõdunenud kännu juurte või kivide vahele „või lihtsalt pinnasüvendisse mõne puhma varjus“. Fotod: Riina Kindlam
Maa päeval õnnestus sellest lepistikus näha tunni aja jooksul seitset erinevat linnuliiki. Paljud neist tegutsesid ojade sängides harali seisvate (alt ära uhutud) leppade juurte läheduses. Aga
kõigile on juba varem asendus plaadid paigaldatud. Tegemist on aastatel 1918 ja 1919 Vaba dussõjas langenutega, peamiselt esimestes lahingutes surma saa nutega. Viimastel aastatel sarnaseid leide pole maapõuest välja tul nud. „Viimati leiti Hahni pubi juurest pooleks purunenud tahv li, mis praegu asub kullatult Vabadussõja monumendi esikül jel pärgade kohal. Teadsime selle arvatavast olemasolust ja otsisime seda aastaid, kuni lõpuks leidsimegi Hahni pubi hoone taastamise käigus.“ Maja oli kunagi kalmistuvahi kasu tuses. Teada on viiteid veelgi maa sees olevate mälestiste kohta, mis võivad mingil ajal päevavalgele tulla,“ lausus Tojak. (Allikas: kylauudis.ee)
ka alusmetsas, kõige esimestena lehteminevates toomingates (bird cherry, Mayday tree). Üks vägagi maagiline paik, kus valitseb pesitsusrahu. RIINA KINDLAM, Tallinn
Navalnõi teatas näljastreigi lõpetamisest Vangistatud Vene opositsiooni juht Aleksei Navalnõi teatas möödunud reedel, et lõpetab näljastreigi, sest sai nõutud arstlikku tähelepanu. Navalnõi vahistati jaanuaris, kui tuli tagasi Saksamaalt, kus oli pärast närvimürgirünnakut mitu kuud ravil viibinud. Navalnõi tervis on halve nenud pärast 31. märtsil alus tatud näljastreiki. Arstid hoiata sid hiljuti, et tema elu on ohus. Navalnõi sõnul lõpetas ta näljastreigi, sest ta vaatasid läbi vanglavälised arstid, mis on suur edusamm. (ERR/EE)
(Algus lk. 1)
öölaulupeod jne. Tuluõhtul näidati VEMU ar hiivist möödunud aegadest pärit põnevaid arhiivimaterjale, mille operaatoriks kadunud Edgar Väär. Esimene oli Mart Laari kõne Toronto Ülikooli aulas 1989. aasta 25. veebruaril. Seal rääkis Mart Laar väga emot sionaalselt sellest, kuidas maa meie jalge all sõna otseses mõttes põleb (vihjates fosforiidi kaevandamisele) ning meil ei ole enam kuhugi minna. Meid püütakse maha suruda, aga me ei saa enam taganeda. Mart Laari kõnes kõlas väga südam lik ja ilus hüüe vabaduse järele. Südamlikud olid ka arhii vikaadrid 1989. aasta 14. juunil Torontos toimunud Balti rah vaste demonstratsioonist Nõu kogude Liidu repressioonide ohvrite mälestamiseks. Toronto kesklinnas marssisid tuhanded inimesed, peeti kõnesid ja kõlas muusika. Tartu Ülikooli professori Marju Lauristiniga tegi interv juu professor Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist. Ta meenutas oma esmakohtumist Marju Lauristiniga 30 aastat tagasi, juulis 1991 Saaremaal metsaü likoolis. Marju Lauristin rääkis iseseisvuse saavutamisest ning tolle aja huvitavatest „telgi tagustest“ seikadest. Noored inimesed tänapäeval arvavad, et eestlased laulsidki ennast vabaks. See on aga liht salt ilus kujund. Tegelikult oli Marju Lauristini sõnul selle kõige taga mitu aastat pingelist tööd ja rabelemist. Moskvast polnud üldse kerge lahku lüüa ning momenti, millal tegelik vabanemine võiks toimuda, oli raske ette näha. Asja asuti vaik selt ette valmistama, siis aga toimus Moskvas võimuvahetus, sõjavägi liikus Baltikumi ja tuli kiiresti tegutseda. Keegi ei osanud paar aastat varem ettegi kujutada, et ise seisvus nii kiiresti taastatakse. Aga oleks võinud ka teisiti minna. See, mis toimus Eestis, mõjutas ülejäänud Nõukogude Liitu. Eesti Vabariigi iseseis vuse taastamisel ja hiljem ka riigi ülesehitamisel oli väga suur abi väliseestlastest – USA kongressi raamatukogu mater jalid aitasid Moskvas Gorbat šoviga vaielda. Kuidas aga võiksid Eesti sündmused aidata tänapäeval iseseisvusele pürgivaid riike? Marju Lauristin rõhutas, et valmisolek on kõik. Tuleb teha tööd selleks, et demokraatlik konstruktsioon oleks tugev ja ka rahvas kaasa läheks. Tuleb kindlasti mõelda ka majanduse peale. Eestil oli lihtsam, sest meil oli veel eelmise vabariigi kogemus meeles. Aga ainult tänaval laulmise ja rongkäiku dega demokraatiat üles ei ehita. Marju Lauristini esinemisele järgnesid taas Kanada tele visioo ni põnevad arhiivimater jalid iseseisvuse taastamise ajast. Näidatakse Lenini kuju eemaldamist. Näeme ka lõike Marju Lauristinist, Lennart Merist ja Laas Leivatist ning Toronto rahvakogunemisest
Musta lindi päevalt 1991. Laas Leivat oma intervjuus meenutas neid keerulisi ja põne vaid aegu Kanada seisukohast. Tema arvates sai kõik alguse 1987. aasta Hirvepargi miitin gust – seal nõuti MolotoviRibbentropi pakti ja salaproto kollide avalikustamist. Maailma ja Kanada ajakirjandus jälgis eriti tähelepanelikult just Eestis toimuvat. Kanada eestlaskond võttis kõigest aktiivselt osa, Kodanike Komiteede liikumises osales üle 7000 inimese Kanadast – kõik olid nõus, et vabariik tuli taasta da. Laas Leivati arvates oli tol hetkel väga oluline kohalike Kanada poliitikute omakasu püüdmatu toetus. Kanadast läksid inimesed Eestisse riiki üles ehitama – näiteks Peeter Mehisto, kes organiseeris Eestis tõlkekeskuse. Laas Leivat mäletab hästi, et kaks Montreali eestlast korral dasid 1989. aasta veebruaris suure kohtumise Vabariigi aasta päevaks – seal esinesid Mart Laar, Alo Mattiisen ja Ivo Linna. Järgnevalt näemegi arhiivifilmi Ivo Linna ja Alo Mattiiseni saabumisest, nende esinemisest ja intervjuudest Kanada televisioonile. See on väga põnev materjal! Alo Mattiiseni sõnul toimus välis- ja kodu-Eesti suhetes sel ajal suur murrang – üha rohkem välis eestlasi hakkas mõistma, et on vaja Eestit toetada ning kõik, kes seal elavad, ei ole sugugi kommunistid. Saadi aru, et vaba Eesti on võimalik! „Laulva revolutsiooni kange lased“ Ivo Linna ja Antti Kammiste meenutavad VEMU tuluõhtu intervjuus seda olulist aega kui väga erilisi hetki, mida enamik muusikuid, ka suured staarid, kunagi läbi ei ela. Alo Mattiisenil olid julge sõnumiga laulud ning laulva revolutsiooni suvi koos rohkete esinemistega oli imeline, kordumatu. Selli seid hetki tuleb võib-olla tuhat aastat oodata! Nüüd on Eestis keerulised ajad, aga muusikute sõnul ongi vabadust ja demokraatiat vaja õppida. Meil on ju seda olnud vaid 30 aastat. Mõlemad muusi kud on ühel nõul selles, et kui vaja, siis Eesti rahvas tuleb ja teeb asja ära. Rahvana me oleme tugevad! Ivo Linna ja Antti Kammiste esinesid tuluõhtu lõpus ka väikese kontserdiga. Seal kõla sid mitmed tuntud viisid, nende hulgas ka Alo Mattiiseni ärka misaegseid laule. VEMU tuluõhtul oli palju lõbusaid momente, aga räägiti ka väga tõsistel teemadel. Tuluõhtu kõigilt esinejailt jäi aga kõlama üks oluline mõte – kuigi meil on erimeelsusi ja -huve, ühendab meid üks suur armastus – see on me ühine Eestimaa. Raskel ajal suudab eestlane end kokku võtta ning kõik erimeelsused maha suruda, et koos edasi minna. Jah, vahel tasuks nüüdki rasketel hetkedel meenutada, vaadata vanu filmi kaadreid ajast, kui kõik hakkas muutuma. Kui inimeste silmad särasid ja maakera pöördus lõplikult Läände. LEA KREININ
