Nr. 17
EESTI ELU reedel, 1. mail 2020 — Friday, May 1, 2020
Kommentaarid ja arvamused
Kommunikatsioonist kriisi ajal ja neljas võim Peeter Järvelaid Põhja-Tallinna linnaosa vanem Tänane poliitik ja alati end poliitiliselt määratlenud ajakirjanik Lauri Hussar on defineerinud käesolevat olukorda nii: „Kriisiajal on tu geval sõltumatul ajakirjandusel väga oluline roll. Meedia peab andma kiirelt ja mõ ju salt edasi elutähtsat informatsiooni, märkama probleeme, neile tähelepanu juhtima ning olema vajadusel ka kuulaja rollis.“ Mis siin öelda, kohe meenub ühe endise peaministri väide – et sellises olukorras tahakski (elada) olla ja kui põhivoolumeedia võtaks taolise käitumise igapäevareegliks, siis oleks Eesti meediamaastikul peaaegu kõik korras. Kuid maailm ja Eesti koos teiste riikidega on täna palju erilisemas olukorras. Olukord on väga tõsine, mida riigivõim ega kohalikud omavalitsused ei saa pealt vaa data. Elanikkond ootab iga päev väga konkreetseid samme. Meediamaastik (ehk neljas võim, kes end üles ehitanud vaid reklaamirahale) pole olnud tegelikult valmis kriisiks. Paljud ajakirjanikud on pikalt kiitnud heaks nende poliitikute ideid, kes propageerinud seda, et „headel ajal kogume varusid, et siis kriiside ajal enam kulutada ja saada hakkama kriisiga,“ kuid need ajakirjanikud pole vist kunagi mõelnud, et selline eluhoiak võiks reklaamiturule rajatud meediat ennast ka puu dutada. Täna on tulemus, kus üksteise järel – nii Eesti Meediaettevõtete Liit (EML) kui Eesti Ringhäälingute Liit (15.04.20 ja 16.04.2020) on saatnud palved, et valitsus ai taks näiteks esimest kaheksa miljoni euroga, mis palutakse vormistada iga kuu miljonilise reklaamikampaania tellimisena. Eesti Meediaettevõtete Liit pa kub välja konkreetsed meetmed, mida võiks riik nende eelarvest tasuda. Raskel ajal võib taoline mõtisklus tekitada meediaini mestes suurt pahameelt ja viha, aga prooviks rahulikult küsida – kuidas peaks vaba meedia ole ma valmis kriisideks. Ettevõtja Oleg Gross (kelle väga suurel materiaalsel toetu sel saime eelmisel aastal ralli spordi maailmameistri) ütles Maalehes selgelt, et kui kriis väga suureks läheb, siis ta teeb oma ladude uksed lahti ja jagab hädasolijatele selle toidu, mis tema ettevõttes olemas on, loot mata isiklikku kasu. Ma mille gipärast ei kahtle, et Oleg Gross seda vajadusel teeb. Meedia kui ettevõtlus pole kindlasti kahjumlik tegevus ja ka siin ei saa majandada vaid nii, et iga peremees kiivalt loeb, et kriisist tuleb välja tulla võimalikult oma rahakotti riiva mata. Kui Eesti ühiskonnas meedia ei muudaks kiirelt kõike propagandaks, siis võiks selle kriisi kogemust pärast kriisi
analüüsida ja endalt küsida, kui das saab elada neljas võim (meedia) sõltumatuna – ehk tuleks riigi poolt meediaette võtlusele teha kohustuslikuks kriisifondi loomine, et headel aegadel saaks sinna koguda va jalikud vahendid, et kriiside ajal ei tuleks esimese vahendina kohe kiirustada ajakirjanikke vallandama. Praegu ilma riigi (ja seadu sandja) sekkumiseta eneseregu latsioon meediaettevõtluses ei toimi. Pikk sissejuhatus oli vaja selleks, et saaksime küsida liht sa küsimuse – kas kriisi ajal peaks meedia olema ühiskon nale toeks ja millisel kujul see tugi peaks selgelt väljenduma. Kui aasta alguses potsatas minu lauale mitu kilo ajalehti päevas (kriisi ajal, kui meedia kutsub avalikku sektorit kokku hoidma, võivad tõsise kokku hoiu puhul näiteks kohalikud omavalitsused ajalehti enam mitte tellida, millega väheneb veelgi ajalehtede tellijate niigi väike arv), siis täna on sellest jäänud järele naeruväärne lehe külgede arv, aga tellimishind on lugeja jaoks ju sama. Võiks ju tellimishindadest ja meedia tar bija õigustatud ootustest rääki da, aga palju tõsisem küsimus – kui ajalehtede lehekülgede arv drastiliselt kriisi ajal langenud, siis muutub palju tähtsamaks – millega meedia allesjäänud le heküljed kriisi ajal täidab. Ajalehed vahendavad küll riigi kriisikomisjoni koosolekuid ja teevad ka lisamaterjale juurde, aga pole reageerinud tegelikult ühiskonnas valitsevale olukor rale, kus inimesed on kodus, paljud on kaotanud töö või töötavad kodukontoris. Praegu oleks vaja hoopis mobiliseerida kriisi ajaks kõik ajakirjanikud, keda saab rakendada ja suuren dada ka meediaettevõtete riskil väljaannete lehekülgede arvu, aga mis veegi olulisem – iga ajakirjanik tunnetaks ka isiklik ku vastutust, et ta teenib päriselt rahvast. Mitte vaid „küsimuste tõstatajatena“, vaid ühiskonna tütarde ja poegadena, kes püüa vad anda tõesti isikliku panuse kriisist ülesaamiseks ja kus tehakse töö, enne kramplikult mõtlemata, kas see töö kohe tasutakse. Kindlasti oleks siis riigil ker gem ja ühiskond mõistaks paremini, et nii nagu võimalik, püütakse ka meedia valdkonna muresid lahendada, leides neile selge ja läbipaistva (loe: ausa) lahenduse. Kui töö tehtud, siis saab töö eest maksta ega pea riikliku toetuse varjamiseks tellima reklaamikampaaniaid (kus läheb riikliku kampaania ja poliitilise kampaania piir?). Sel foonil tõusetubki küsimus, mida me ikkagi saame vaba ajakirjan duse sildi all peavoolumeediast lugeda. Tavalise meediatarbijana paistab silma tohutu disproport sioon ja nn sahtlimaterjalide lausa kohatu trükki laskmine.
5
märkmik
Riina Kindlam
Hei hani, jää pardiks!
Kui riikide piirid on kinni, kas siis lugeda pikki lugusid, kuidas mõned prominendid reisivad või siis kõhnukese ajalehe üld- mahuga võrreldes pikad lood näiteks prouadest, kes suures mures, sest peavad oma poliiti kust abikaasale vahel purgisuppi pakkuma, lisades juurde küll kõvasti sinki jm paremat. Kuid veelgi enam paistavad selles dieetajakirjanduses silma selged meediakampaaniad ilma vähima viiteta, et tegemist on reklaami tekstidega. Rootsi on avalikustanud vii mastel päevadel oma mured ja täna tunnistatakse, et neid teeb murelikuks suur surmade arv ning selle põhjusena nähakse mitte ainult liialt liberaalset lii kumisvabadust, vaid ka viletsat meediatööd, mis pole vajalikku infot viinud ohustatud vane maealiste inimesteni. Teiseks kannatada saanud rühmaks loe takse seal muulasi, sest nendeni ei jõua rootsikeelne info. Seega – info levik ja info sihipärane levik – tähendavad suure kriisi lõpuks – ka meie ohvrite arvu hulka. Eesti ühiskonna jaoks on kriisis küsimus info kättesaada Soovitatud kaugus kahe inimese vahel mahlakuul 2020 vuses ka vene keeles ja usalda Torontos, Ontario järve Kew Beach laudtee ääres. Variandid: tavate meediakanalite kaudu. kuus jalga (Kas Kanadas pole 50 aastat käibel meetermõõSuheldes Põhja-Tallinnas ve dusik?), kaks meetrit, kolm hane või kolm laglet. (Hanedest nekeelse elanikega mainivad erinevad lagled selle poolest, et lagledel on mustad jalad ja nad tihti jutu alguses – kes on nokk ning tumedam sulestik, nt Kanada lagle / Canada siin sündinud ja kui kaua goose). Siin on aga juttu hoopis partidest... Aga kui mitu parti siis? Nad on lagledest väiksemad, ju siis – neli? Või kas elanud üks või teine pere Eestis, sõnum on, et tuleks käituda pardi moodi, teeselda parti (Do ja on neid, kelle suguvõsa your part) ja jääda rolli, püsida pardina (Stay apart). Järelikult juured on siin aastasadu. See tuleks pardi moodi, metsiku veelinnu sarnaselt mõelda ja käitõttu tuleb ka meedial aru saada, tuda – hoida eemale kahtlastest kahejalgsetest pesitsusajal. et vaid kohvri siin maal maha Pisik pole naljaasi, kuid huumoripisik ravib. Iga esivanem pannu ei ole kohe Eesti vene teadis, et naer on terviseks. Ja hani praeks – „Prääks!“ „Kluuk!“ kogukonna eestkõneleja, kes Foto: Killi Mirka; tekst: Riina Kindlam võib vabalt öelda: „et vene elanikkond on koroonaviiruse riskidega hästi kursis“. Samal ajal ei pea enamik eestlasi end koroonaküsimustes eksperdiks ja vajab iga päev täiendavat infot, kuidas keerulisel ajal hak kama saada. Meedial kui neljandal võimul ambitsiooniga olla sõltumatu ajakirjandus, mitte vaid mee diaäri, tuleks olla empaatilisem kõigi vastu – ükskõik kui raske meil on – on kohustus mitte teenida sõltumatu meedia kilbi varjus endale poliitilist lisaraha opositsiooni eelkampaania toe tajana ajal, kui ühiskond peaks olema seotud kriisi ületamiseks ühiste lahenduste leidmisega. Samal ajal küsitakse lisava Yukoni provintsi valitsuse ametlik silt, mis soovitab inimestel hendeid oma kahjude korvami hoida üksteise vahel ühe põhjapõdra (caribou) pikkust vahet. seks koalitsioonilt, mida antud Väikses kirjas all on hoiatus: „Palun hoiduge vähemalt 90 koalitsiooni algusest peale on meetrit (300 jalga) eemale tegelikest põhjapõtradest“. meedia väga ebaproportsionaal Ühesõnaga olgu see siis vaimusilmas, aga ettekujutusvõime selt karmilt kohelnud võrreldes, on praeguses argipäevas olulisem kui kunagi varem, eriti kui kuidas sama meedia on suhtu naerupahvakust lendlevad piisad. Kutsume valvsusele, kahe nud kahte täna opositsioonis kutsu pikkuse vahega. olevasse erakonda nende või Foto: Government of Yukon võrgulehelt; tekst: Riina Kindlam muloleku ajal. Informatsioon selle keerulise kriisi ajal päästab kindlasti elusid, aga veelgi olulisem – anda juurde tuld kuulujuttudele. Loe Eesti Elu internetis — õigeaegne ja selge informatsioon Keeruliste teemade avaldami – aitab kindlasti vähendada sel ongi vaja juurde ajakirjanik nakatunute arvu ja vähendab ku, kes oleks valmis ja võime ühiskonnas liigset stressi. Kui line koos ekspertidega prob aga meedia ei varusta meid leemi endale selgeks tegema ekspertide pädevate ja selgete ning seda lihtsas ja arusaadavas www.eestielu.ca kommentaaridega, siis võib see keeles ühiskonnale selgitama.
