Nr. 19
EESTI ELU reedel, 14. mail 2021 — Friday, May 14, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused
Päts, Laidoner ja infosõda Lauri Vahtre Hiljaaegu võttis Imbi Paju taas üles olulise ja huvipakku va küsimuse, kuidas 21. sajan di avakümnendil õnnestus muuta Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri mainet ning mälestust. Koguni nii põhjali kult, et kümnendi lõpuaastal kirjutas Pekka Erelt – kui tuua lihtsalt esimene ettejuh tuv näide – juba täie enesest mõistetavusega: ,,Igal rahval peavad olema oma mineviku suurkujud, kelle üle uhkust tunda. Eestlaste õnnetuseks ühel päeval selgus, et Päts ja Laidoner selleks enam ei kõlba.“ Tsitaadist võib järeldada, et Päts ja Laidoner on üldiselt lugupeetud suurkujude hulgast kõrvaldatud. Eraviisilistes ja ka vähem eraviisilistes mõtteavaldustes on nüüdseks täiesti tava line, et nimetatud kaht meest tituleeritakse võimuhaarajateks, riigireeturiteks, argpüksideks, korruptantideks, Pätsi ka diktaatoriks. Omaette uurimust vajaks, milline on sellise hoiaku jagajate sotsiaalne, hariduslik, perekondlik ja emotsionaalne taust,
Kanada päevikust
Korrapärasusest taamal Võiks ka kirjutada ettemäära tust eemal, kaugel – mõistet saab mitmeti tõlgendada, kui on tegemist oluliste inglis keelsete sõnadega. Juttu on Kanada psühholoogia-profes sori Jordan Petersoni äsja ilmunud raamatust Beyond Order. Alapealkirjaks 12 lisaelureeglit. Petersoni on New York Times tituleerinud hetkeseisu Läänemaailma mõjukamaiks avalikuks mõtlejaks, intellektuaaliks. Seda tänu ta hiigelmenu saavutanud – enam kui viis miljonit eksemplari müüdud – raamatule, mis käsitleb samuti tosinat tema valitud eluseadust, mis annavad kaosele vastumürki või antidooti. 12 Rules for Life: An Antidote for Chaos on oluline lugemine, kuid on ka tohutu vastukaja toonud meie imelikus maailmas, kus selge mõistus võistleb ja võitleb ideoloogiaga. See oleks teadagi kõige hirmsam lähenemine tänapäeval – revisionism. Milles leitakse süüdi tänapäeva inimkonda mineviku pattude tõttu, nagu oleks tõesti sama lähenemine nii moraalselt kui tegudelt sajandite eest. Kurjus pole teadagi kusagile kadunud. Kuid Läänes on tolerantsus selline, et vanai sad, -emad ei tunneks ära, kui võrd talume mõne väiksema huvigrupi ekstsesse. Rõhutaks siin Petersoni eelmises raamatus toodud üht elureeglit. Ära ürita maailma jutti seada, kui Su
kuid antud kirjutis sellele ei pretendeeri. Imbi Paju märgib Vene eks spiooni Oleg Gordijevski arva musele tuginedes, et tegemist oli psühholoogilise infooperatsiooniga, mille korraldas pal jude teiste samalaadsete hulgas Vene salateenistus. Gordijevski selgituse järgi on selliste operatsioonide kaugem eesmärk lõhkuda Euroopa Liitu sisemiselt, vahetu eesmärk antud juhul kahjustada eestlaste tugevat ajaloopilti, mis oli – Kremli ilmseks meelehärmiks – aidanud eestlastel suhteliselt edukalt üle elada taastamis perioodi raskused ja kujuneda tõsiseltvõetavaks riigiks. Operatsiooni tehniline korraldus, kui see tõesti oli info operatsioon, lähtus täiesti ratsionaalsest eeldusest, et kui negatiivne propaganda lähtuks Venemaalt, siis eestlased seda ei usuks, kui aga Soomest või mujalt läänest, siis usuvad. Mis aga tülikülvajatele eriti sobiv: positiivne tulemus saavutataks ka juhul, või vähemalt nende osas, kes ei usu: see külvaks eestlaste ja soomlaste vahele umbusku, isegi kui neid lausa tülli ei õnnestu ajada.
enese tuba pole korras. Lihtne mõte, mõiste. Kuid sellest ei saa äärmuslased, seda nii vasakult kui paremalt poolt, aru. Hea näide on Toronto linnavalitsuse nõunike nõuandjate, loe bürokraatide, mitte valitud esindajate, soovitus muuta ühe linna pikema tänava – Dundas – nime. Kuna see sai oma nime šoti aadlikult lord Melville’ilt, kes Henry Dundasena sündinud. Oli Inglismaa sõjaminister 19. sajandil, toetas prantslaste orja pidamist Kariibides. Kanadaga tal otsest seost ei olnud. Oli vaid provintsi esimese leitnant-kuberneri John Graves Simcoe sõber, kes teda austas linna Dundase nimega, kuhu ka nimetatud tänav viis. Et tänava nime muuta, on narrus. Kuludest rääkimata. Kaks allmaaraudteepeatust kannavad seda nime. Tuleks ühistranspordi TTC ettevõttel muuta mitte ainult jaamade sisemust, aga kõiki maakaarte. Rääkimata linnas olevatest tänavasiltidest. Ning inimestele nuhtlust aadressimuutustega. Milleks? Selliste teemadega tegeleb Peterson oma värskes teoses. Pärast eelmise ilmumist sai ta sellise turmtule ohvriks, et ta närvikoostis ütles üles. Füüsili sed valud lisaks, jäi ta opiaatide ohvriks, mida ravides, huvitavalt Venemaal, ta tervis pole tänaseni taastunud. Kuid vaimselt suudab ta esitada konkreetselt, kuidas spirituaalselt ja intellektuaalselt inimkond võib pääseda hetkeseisust. Milles loogikal pole osa. Päevikupidaja pole kaua lugenud tänapäeva autorite hulgas nii erudiitseid, harivaid raamatuid. Autori ampluaa on lai.
Venemaal on Eesti-Soome koostööd mõnigi kord takistada õnnestunud, kuid hõimuvellelik kokkuhoidmine on tõsiasi tänini ja kahtlemata on see Venemaale pinnuks silmas, sest iial ei või teada, millal sellest kujuneb kivike hammasrataste vahel. Kremli praegustele peremees tele sobiks väga hästi, kui eestlased ja soomlased suhtuksid teineteisesse umbes sama hästi kui türklased ja armeenlased.
See on asja üks külg. Kuid on ka Pätsi-Laidoneri teema ise, mis pole kusagile kadunud ja karta on, et see tõuseb seoses kavandatava monumendiga peagi ei tea mitmendat korda taas
päevakorda, mistõttu söandan sel teemal esitada mõned arutlu sed. Kõigepealt küsimus, kas või millisel määral oli tegemist kavakindla operatsiooniga. Vastus, isegi oletuse tasemel, kipub jääma ebamääraseks. Oluline on meeles pidada, et infooperatsiooni ei tohi mõista lihtsustatult – nii, et kuri ja kaval Vene agent püüab mõne Soome ajaloolase (või kelle tahes) mingi saatanliku võttega lõksu või ostab ära ja annab seejärel talle ette teksti, mille viimane peab oma nime all avaldama. Selline tegutsemisviis tundub ebaratsionaalne, see pole tõhus ja vahelejäämise oht on suur. Taoliste operatsioonide tarvis pigem kaardistatakse kõigepealt inimesed, kes oma seisukoh tade, väljaütlemiste ja tegevuse poolest juba nagunii liiguvad soovitud suunas ning asutakse nendega tegelema. Näiteks antakse neile märkamatult hoogu. Kui mitte muuga, siis kiiduavalduste, tunnustavate artiklite ja kommentaaridega. Inimestel on kalduvus kiitust uskuda ja liikuda alateadlikult sinnapoole, kus neid veelgi kuulda võiks. Jätan kordamata selle solvava termini, mida
selliste isikute kohta tarvita takse. Edasine sõltub juba asja oludest. Mõni müüb ennast päriselt maha, mõni jääbki ,,kasulikuks“, ise seda õieti märkamata, veel vähem tunnistamata. Pole kahtlust, et sellised inimesed leitakse. Alati võib leida eestlase, kes on valmis soomlaste kohta halva sõna ütlema, ja soomlase, kes on valmis sedasama tegema eest laste suhtes. Nagu eespool öel dud, vajas selline infooperat sioon just viimaseid. Kuid Soome ei olnud ainus maa, kust tulnu oli õige ja hea. Sama kehtis kogu demokraat liku lääne kohta. 1990. aastatel, just siis, kui äsja taastatud Eesti Vabariik võitles oma koha ja maine eest vabade rahvaste hulgas, tõrjudes süüdistusi vene laste rõhumises ja muudes inetustes, pidas Rootsis elav eesti päritoluga kirjanik ja tõlkija Peeter Puide koostöös ajakir janik Mert Kubuga vajalikuks avaldada rea kirjutisi, milles eestlastest tehti suured süüdlased juutide hävitamises Teise maailmasõja ajal. Formaalselt võisid Puide esitatud tõigad tõele vastata, rep ressioonides ja hukkamistes osales tõepoolest eestlasi. Ent
Piiblit tunneb Peterson, julgeks ütelda, paremini kui mõni kirikuõpetaja. Mis ime – ta esimene raamat kannab peakirja Maps of Meaning: The Architecture of Belief. Piiblist on palju näiteid – see on ju kristlaste moraalne koodeks. Vasakpoolsete surve alla lan gemine toimus ainult selle tõttu, et ta vaidles neile vastu. Et maailm on binaarne, pronoomenite või asesõnade leiutamine, et katta neid, kes nõuavad seda, et nemad pole kuidagi kas mehed või naised, ei sobi looduse reeglitega. Mis lisab praegusele kaootilisele olukorrale. Eestlas tel on lihtne. Meil on ainult tema või ta. Peterson pole mitte ainult ülikooliprofessor, enne Torontot õpetas ta Harvardis, vaid tuntud ka oma praksisega, kliinilise psühholoogina. Uues teoses tarvitab ta palju näiteid patsientidest, kes ei suutnud maailmaga toime tulla. Kas eelarvamuste või hirmude tõttu. Põhjuseid on palju. Ju naljalt ei lähe inimene, kes kannatab vaimselt, abi otsima. Ja Peterson suudab abi pakkuda. Ratsionaalselt, mitte emotsio naalselt. Selleks need imeliht sad elureeglid – nagu ole tänulik, isegi kui oled kannatuste ohver. Meie ühiskond, paraku, on juba leidnud sõltuvuse kohe- kohe rahulduse leidmises, siin ses keeles tabavalt instant gratification. Kinnituseks vaid see, kuidas Facebookis on inimestel sadu, tuhandeid „sõpru“ ja kange tahtmine saada millegi sinna paneku eest poolehoidu ehk palgeraamatu keeli „like“ saamist. Oleks peaaegu, et ei tohi midagi negatiivset ütelda.
Pole ju poliitiliselt korrektne ega nö ametlikult sobiv teisiti. Kuid minevikku tohib sarjata, olevikku muuta. Teatud õigusega tohib küll minevikku vaadata ja hurjutada siis toimunut. Aga et olevikku selle korvamiseks muuta, ei ole ju praktiline. Jah, võtame türannide, ideoloogide nagu Lenini ja Husseini ausambad-kujud maha. Aga et minna tänavate nimede muutmiseni – tohutute väljaminekutega – on nonsenss. Elame ajastul, kus mitte ainult möllab pandeemia, aga majanduslikult suurenevad inim konnas vahed. Rikkad saavad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks. Kannatusi on palju. See aga ei õigusta mõnel grupil eriõigusi nõudmast, kuna nii just rõhutatakse neid vahesid. Ebakindlus on olnud sel sajandil üheks elureegliks, mida Peterson oma laiahaardelise raamatuga katsub leevendada. Soovitades, kuidas positiivsemalt, mitte negatiivsust hõlmates, suudaks inimkond toime tulla igapäevaste väljakutsetega. Lugejal on raske uskuda, kuidas saab sellele vastu vaielda. Karta on, et Petersoni kriitikud pole kas raamatut lugenud või kui, siis valikuliselt. Ka us kudes sotsiaalmeedias ilmu nud hävitavaid arvamusi. Ning need on arvamused, mitte faktid. Kuna Petersoni allikad on aja loolised tõed, ammendamatud tõed. Piibli tarkustele põhineb ehk Peterson selle tõttu. Huvi tavalt oli ta kunagi ateist ja kuulus sotsialistliku partei NDP ridadesse sünniprovintsis Alber tas. Vaid haridus muutis ta lähenemist ning suunas ta ka oma erialale. Mis ometi ju tege-
leb psüühikaga. Psühholoogia on ala, mis tegeleb inimese käitumise ja olemusega. Avaldu mise ja selle mõjutamise viise, mis meie maailmas on ju eriti teravalt näha. Psühholoog püüab inimesi ravida või aidata neil toime tulla eluga, lahendada iga päevaseid probleeme ning viia meid pingevaba käitumi seni.
Või kui olla täpsem: vaevalt et Kremlit väga huvitab, mida arvavad eestlased soomlastest, küll aga see, mida soomlased – või ka teised lääneriigid – eestlastest. Venemaa huvi on, et potentsiaalne toetus Eestile ja muidugi ka Lätile ning Leedule oleks võimalikult nõrk. Kreml soovib, et lääs arvaks Eestist võimalikult halvasti ja et eestlased ise arvaksid endast võimalikult halvasti. Öeldu ei tähenda, et meie vastu lähemas tulevikus midagi plaanis peaks olema, tegemist on strateegilise huviga.
(Järgneb lk. 12)
Kuid Petersoni oponendid ei saa sellest aru. Korrates, kes teraselt mõlemaid raamatuid, ka ta usule keskenduvat esmateost, on lugenud, ei saa siis sugugi aru, miks on selline kisa ja kära autori poole suunatud. Selline, mis teiste vaimsetele häiretele spetsialiseeruva autori saatis ise närvivapustuseni, stressi ja pingete tõttu, sõltuvuseni. Ainult kuna ta kaine, selge, erudeeritud mõistlik lähenemine mõne huvigrupi maailmavaadetega polnud kooskõlas. Kurb, et inimkond on intellektuaalsusest põgene nud, paljud vaid põlvetõmbleva emotsioonide põhjal suudavad esitada väärseisukohti, mis ei ole millelegi ehitatud. Neid ei saa tihti isegi arvamusteks nimetada. Ajastul, kui vaimseid pin geid, häireid on palju, ängstivastaseid arstimeid neelatakse enam kui kunagi ajaloos, oleks otstarbekas Petersoni elureeglitlele keskenduda. Ta raamatuid rahulikult, peatüki kaupa luge des ning õppides dr Petersonilt kuidas elada. Igaveste ja alaliste tõdede põhjal, mitte ideoloo giast väänatud värdjaslikuks ning valeks võõrandavale.
TÕNU NAELAPEA
